Kuidas 19 aastat tagasi tegelikult oli? Püüan seda meenutada juba mõnda aega. Vahel tundub, et tuleb öelda lennartmerelikult, hõbevalgelikult: ei tea, ei mäleta. 19 aastat või 19 aastatuhandet – mis vahet seal on. Kuid aitab liialdamisest, vahe on ometi.

Tean, et 20. august 1991 oli teisipäev. Üleminekuperioodi teisipäev. Kas mäletame üldse, et poliitikud olid nimetanud selle aja üleminekuperioodiks? Mäletan, et tundsin tollal end omamoodi üleminekunähtusena, mis pole mitte just kõige parem tunne. Aga olgu.

Mitte ei mäleta, milline oli ilm, aga umbes selline nagu sama kuupäev tänavu või veidike kehvem. Mälu on kummaline asi. Mällu saab jälgi sündmustest saata, ent neid sealt ammutada mitte just iga kord. Selles mõttes on mälu nagu pank. Vahel saad sealt oma raha kätte, vahel mitte.

Kuid mälust saan ammutada, et Moskva sündmused ja riigipööre ei olnud miski naljamäng, nii nagu seda püütakse vahel kujutada. Ja saan ammutada välismälust, oma arhiivist. Kirjutasin neil päevil kaks lugu, üks ilmus Maalehes 22. augustil, teine samas 29. augustil. Olin olnud Maalehe poliitikaosakonna juhataja, istunud ja jälginud ja kirjutanud ülemnõukogu sehkendustest läbi aastate. Ja sealt just läinud tööle Rahva Hääle lisalehte Vaatleja toimetajaks, sestap siis Maaleht.

Kahelt klišeeliselt koltunud ajaleheväljalõikelt siis vaatan nüüd järele, mida ma neil üsna õudsetel päevadel nägin ja tundsin.

21. august 1991 oli kolmapäev. Siis kirjutasin nõnda.

„Kui ma seda teksti kirjutan kolmapäeval, 21. augusti hommikul, siis tundub, et seegi töö on paljus kaheldava väärtusega – nii nagu meie, nõukogude inimeste kõik muud tööd ja tegemised. Sest pole ju teada, milline on olukord siis, kui leht tellija kätte jõuab.”

Kirjeldasin seejärel, kuidas ülemnõukogu saalist venelased välja marssisid, enne kui iseseisvus välja kuulutati. Ning et püüd läbi aastate nendega sõprust luua viis vaid oluliste seaduste edasilükkamiseni, ei muule.

Kirjeldasin, kuis „Leiburi” leivaputka taha Mustamäel kogunes rammus kolmetunnine järjekord. „Inimene võis hakata leiba tahtma üleminekuperioodil ning sammuda, pätsike kaenla all, kodu poole juba riikliku iseseisvuse ajal.”

„Selgeks on saanud seegi, kui suurt ohtu kujutavad endast Lääne superdemokraatiale Balti riigid. Hunta tegevus siinmail mõisteti alles siis hukka, kui hakkas selguma, et maa koonduslaagriks muutmine ei ole õnnestunud ühe hingetõmbega.”

Jah, hirm oli nahas, ja silmad suured.

„Alla anda ei ole võimalik. Sest see lihtsalt ei ole võimalik. /…/ Ainus kindel asi on läbi kogu meie elu olnud ebakindlus. See teeb mõtlikuks, see teeb väärikaks. Annab kindluse, et kestame! Sest meid pole siiski võimalik üllatusega rabada.”

Noh, see oli juba katteta retoorika.

Pärast Moskva sündmuste lõppu sain kirjutada nõnda.

„Nüüd, kümmekond päeva pärast drakooniliste sündmuste algust Moskvas, tundub toimunu olevat toimunud mingis teises reaalsuses. /…/ See oli kui mingi nätske, aegapidi kokku tõmbuv kummist ruum, milles elasime need päevad, liigutamata oimugi, et seda kokkukoondumist kuidagiviisi peatada. Klammerduti raadiote külge, justkui jõu kaotanu õlekõrde.”

Püüdsin ka üht-teist järeldada.

„Üks on selge: Eesti asi päästeti Moskvas. Kes päästis, pole veel teada.”

„Kõigepealt tuleb järeldada, et riigipööret pole olemas. Sest kui pööre võidab, siis on see seaduslik ja õiguslik muudatus ning kui pööre kaotab, siis on see lihtsalt katse.”

„Ja viimaks tuleb järeldada ehk sedagi, et eesti mees sai küll kogemuse, ent mitte õppetunni. Ta oli kui laadast väsinud talumees, kes reel põõnates ei pannud tähelegi, kuidas hobusekronu ta üle kevadise jäälõhe koju vedas.”

Tiit Kändler

Minu kunagine hea kolleeg Lippmaa instituudi päevilt, nüüdseks kadunud füüsikateoreetik Enn Kundla ütles nõnda, et teoreetiku tähtsaim omadus ei ole mitte pea, vaid tagumik. Ja tal oli tuline õigus. Te ei kujuta ette, kui palju läheb teadlase töös asju nässu. Enamik ja veel enam. Sa võid olla hirmandekas, kuid kui sul pole kannatlikkust, kui lähed närvi, on lips läbi. Isegi geeniused on olnud hirmkannatlikud, ehkki neist on loodud teistsugune rahvapilt. Kui kannatlikud olid sädelevad Einstein või Paul Dirac. Või Endel Lippmaa. Eksperimentaatoril muidugi peavad olema veel osavad käed – aga ka käteosavus on seotud kannatlikkusega. Korstnapühkija peab olema ikka väga kannatlik – ja autojuht ja leivaküpsetaja. Nii et ega see nõue ei ole kes teab mis haruldane, kulub ära kõigile asjameestele.

Aga üks ja vältimatu on see, et teadlane peab oskama seostada seostamatut, asju, mille seost pole keegi teine enne näinud. Ses suhtes on teadlane ja kunstnik sama masti tegelased.

Kui hakkasime aastal 2005 korraldama teadus.ee suvekoole, sai meie lööklauseks: „Igaüks on teadlane!” Iga inimene peab pea iga päev lahendama probleeme, mis talle pole enne näkku vahtinud. Mis sest, et keegi teine on need juba ammu ära lahendanud, temal tuleb leida lahendus enese jaoks. Nõnda siis tegeleb pea iga inimene pidevalt omamoodi teadustööga. Laps muidugi enam, sest tal pole ju üldse kogemusi, iga probleem on uus! Muidugi ei ole igal vaja hakata teadlaseks, see veel puudus, kuid hea, kui üha enam inimesi taipaks, et teadus ei ole miskit kehavälist või maavälist asja, vaid inimese sisse ehitatud masinavärk.

On nüüdseks selgunud, et kui 200 000 aasta eest läks kliima rappa, tuli jääaeg, jäi Lõuna-Aafrika rannikul ellu vaid mõnisada meie eellast. Kujutage ette – mõnisada! Ja nad jäid ellu, sest neist said teadlased. Õppisid seostama tõusu-mõõna Kuu faasidega ja tänu sellele suutsid korjata merekarpe ja molluskeid ja vähilisi rannalt, nii et ise ära ei uppunud. Nii et me oleme siin, kuna inimene taipas, et looduse toimimise mõistmine aitab ellu jääda.

Minu meelest on asi nii, et tegelikult on inimesed teadusest huvitunud, kuid nad peavad teadust millekski muuks, kui see on, ja siis arvavad, et see neid ei huvita. Et mis see minu asi on, mis seal arvuti või auto sees on. Jah, ja mis see minu asi on, mis seal pankade, valitsuste ja kes-teab-veel-mille sees on. Näete ise, kuhu selline kultuur on meid viinud. Teadus ja ignorantsus ei ole kaksikvennad. Kuid mina muidugi ei tea teie küsimusele vastust. Ja ega igale küsimusele ei olegi vastust olemas. Sedagi õpetab meile teadus.

Mu meelest teeb Eesti kooliprogramm suure vea – ei seosta seostamatut. Ei anna asjade tausta, vaid käsitleb neid eraldi, nii nagu sobis sajandi eest. Kui Pitka põgenes Eesti ignorantsuse eest Kanadasse, siis oli see paik, kuhu ta elama läks, Eestist võttes maailma lõpp. Praegu on see sekundi murdosa kaugusel!

Meie oleme oma teadus.ee suvekoolis võtnud ühe teema, nagu tuli, vesi, maa, õhk, eeter, sel aastal energia. Ja siis erinevate alade teadlased ajaloost füüsikani räägivad sel teemal. Ning seda teemat käsitlevad ka muusik, kirjanik, kunstnik. Rahvas – keda meil on viieaastasest seitsmekümne viieni – kuulab kõrv kikkis ja suu lahti. Ning arutleb nende asjade üle. Kusagil metsas ei näe te kasti, kus oleks füüsika, teist kus oleks keemia või ajalugu. Looduses on kõik üks ja seesama. Tore, kui seda mõistaksime.

Ajad muutuvad, kuid inimene ei muutu. Ega teadlane või ajakirjanik ole miski loomulik nähtus – looduses te juba säherdusi ei kohta. Kass ei ehita Suurt Hadronite Põrgutit ega koer kirjuta, kuidas Laika käis kosmoses. Ometi on nad elus tänu sellele, et suhtuvad maailma – loominguliselt, teaduslikult.

Tiit Kändler

„Kes tahab palju teada, sellele vähemalt suu peale ei lööda.” (Vana Käsmu sõna)

Kes tahab tippteadlaste suust kuulda vastuseid järgnevatele küsimustele, see tulgu teadus.ee suvekooli Käsmu.

Kust võtab Maa oma energia?

Kas suurim põrguti vallandab Maal põrgu?

Kui palju säästmine ikka säästab?

Kuidas aidata baktereid meie kõhus?

Kustkohast energia ikkagi tuleb?

Kas gaasitoru suurendab Läänemere energiat?

Mis kell avatakse esimene Eesti tuumajaam?

Kas energia jääb meile jalgu?

Miks muusikat ja kunsti ei tehta puhtast energiast?

Mida kõigest sellest arvasid vanad roomlased?

Lisaks: õppereis pimeenergia pildistamiseks; laste energiatöötuba; muinastulede öö jm.

Suvekool „Energiliselt energiast” toimub 27.–29. augustil Käsmu Meremuuseumi ja Käsmu rahvamaja põlistel aladel. Meie käsitleme energiat erinevate teaduste ja kunstide vaatepaigast, et nõnda looduse toimimisele lähemale jõuda. Püüame leida energia kohta looduses, ühiskonnas, inimese endagi sees, aga ka mõelda Eesti energiatuleviku üle.

Meil on energilisi toetajaid: Eesti Energia, Haridus- ja Teadusministeerium, teaduse populariseerimise programm TeaMe, ilm.ee.

Täpsemalt vt Suvekooli logo alt paremas veerus.

Kas teie teate, kes on Tallinna kõige ustavam ja truum austaja? Või kus paiknevad viimased amatsoonide kujutised Tallinnas? Või kellega on seotud nahakaupmees Pontuse legend? Või millised on ja kus paiknevad Tallinnas viimased säilinud ainult mustpeade poolt kasutatud jooginõud? Või mida sümboliseerib Kanuti gildi vastas oleva hoone katust kaunistava vanahärra büst?

Kui ei tea, siis tehke Tallinnast ja parem veel Eestist vehkat. Sest linnapea nõunik Jüri Kuuskemaa on asunud ründama Tallinna tutvustavaid üliõpilastest giide. Nemad nimelt ei tutvusta turistidele kõige olulisemaid fakte Tallinna kultuurimälestiste kohta. Ja toodud küsimused on Kuuskemaa arvates kaheksa kõige olulisema seas.

Teadagi, igaüks läheb lolliks omal ja imetlusväärsel moel, nii ka linnaajaloolased. Oleks ikka jube küll, kui turistide ajusid säherduse nõmedusega piinataks. Tavaliselt giidid nii teevadki, niipalju kui mul on välismaadel olnud õnnetust neid kuulata.

On vahva, kui iidse Tallinna kohta räägitaks inimese keeles, et milline oli selle koht Euroopas, et kuidas inimesed seal elasid, ja millest nad oma maju ehitasid ja mida sõid ja nii edasi.

Oleks huvitav teada, kas linnapea nõunik on Savisaarele suutnud pähe tuupida vastuseid oma kaheksale olulisele küsimusele. Kui ei, siis andkem au linnapeale.

Lugeja aga võtku teadmiseks, et Tallinna kõige ustavam ja truum austaja ei ole mitte Savisaar või Kuuskemaa, vaid hoopis keegi frantsiskaani preester Johann von Hilten. Ja et Kanuti gildi vanahärra büst sümboliseerib inimlikku uudishimu. Vastuseid teistele küsimustele saate Tallinna linna kantseleist.

Tiit Kändler

Kosmoloogid pajatavad meile, et kui ka kõik, mida me näeme, on tõsi, siis näeme me vaid 20 protsenti tõest. Ülejäänud 80 protsenti jääb meie eest varjatuks, on tumetõsi, mis kehastub tumeaines. Kus see tumeaine pesitseb, seda pole veel teada saadud. Kuid nüüd selgub, et väga hästi võib see pesitseda ka Päikese sees. Londoni Ülikooli teadlane Royal Holloway igatahes arvab, et tumeaine konutab Päikese südames ja jahutab meie valgustajat. Tumeaine moodustab meie galaktika ümber halo, nii nagu õpetas teadusmaailmale Jaan Einasto juba … aasta eest. Päike aga liigub läbi tumeaine tuule, spekuleerib Holloway. Mõned tumeaine osakesed võivad kokku põrgata Päikese aatomitega ja sattuda gravitatsiooni lõksu. Nõnda moodustub tumeaine kogukond. Arvutimudel näitas, et selle tulemusena alaneb Päikese tuuma temperatuur. Tumeaine osakesed võivad neelata tuuma soojust ja edastada seda pinnale. See temperatuuri muutus mõjutab tuumareaktsioonide käigus tekkivate neutriinode arvu. Nõnda siis saab neutriinosid registreerides ehk teada ka tumeaine kohta.

Tore on, kuid neutriinosid on üliraske kinni püüda. Neid lendab küll läbi inimese keha igas sekundis 6000 miljardit tükki, kuid meie õnneks neutriinod mateeriaga peaaegu et üldse ei suhtle.

Tumeaine alased katsed plaanitakse korraldada ka Suurel Hadronite Kollaideril.

Allikas: Londoni Ülikool

Sirbi suvepuhkuse-eelses numbris kirjutab Tõnu Viik teadusega kaasnevatest mõõtmisprobleemidest. Jutt on pikk ja asjalik, kuid pole kohatu teemale selgust lisada.

Iga teadlane teab, et teadustegevust saab küll plaanida, kuid tõeliselt uut loovat teadusmõtet mitte. Niisamuti on selge, et teadust ei saa mõõta. Ja teisalt on ka selge, et mõõta tuleb. Sest kuidas sa ikka siis selgeks teed, kellele anda raha, kellele mitte.

Küsimus on ju tegelikult sama, mille esitas Kozma Prutkov: kuidas emmata embamatut? Kuidas hinnata hindamatut?

Selge on seegi, et ega kellelegi ei meeldi et teda hinnatakse, isegi sportlasele mitte – kui ta ei ole just tipus.

Nii ongi, et maamuna peal on olemas lugematu arv igasugu erilaadseid teadlase töö hindamise süsteeme. Olukord on umbes säherdune nagu keskaegses Euroopas, kus igal vürstriigikesel oli oma mõõdusüsteem. Kuid need mõõdusüsteemid siiski loksusid kuidagi paika, mis sest, et lõpuks Prantsuse revolutsiooni raames langenud peade hinnaga. Lõpuks mõõdeti ka maakera vööümbermõõt ja lõigati sellest välja üks kindel pisike tükike ja pisteti see ühte Pariisi keldrisse kui meetri etalon.

Mis aga on ühe teadlase etalon? Nõukogude ajal, mil raha tuli riigilt, otsustas selle ära ülemus. Kui ülemus juhtus olema kompetentne, siis oli ka otsus selline ja asi ants.

Siis hakati üle lugema publikatsioone ehk siis avaldatud artiklite arvu. Selge see, et kui ühele seenele liita kaks kalossi, siis saame kolm artiklit.

Kordumatu ajalugu

Nii see siiski edasi minna ei saanud, isegi mitte kapitalismi viljastavates tingimustes, ja 1950. aastatel hakkas lingvist Eugene Garfield teaduskirjandust perfokaartide abil indekseerima. 1960. aastal asutas ta Philadelphias teadusinfo instituudi Institute for Scientific Information ISI ja samal aastal hakkas publitseerima ajakirja Science Citation Index. See oli katse süstemaatiliselt kokku korjata arve, mis näitaksid, kui palju üht või teist artiklit on tsiteeritud.

Mõjufaktor on just Garfieldi leiutis aastast 1963. Ent sellel on vähe pistmist üksiku teadlasega, vaid näitab ajakirja populaarsust.

Garfieldi Science Citation Index käis 1970. aastatel ka ENSV Teaduste Akadeemia raamatukogus ja sellest oli suur abi, et üles leida ühe või teise valdkonna olulisemad tööd. Iseasi, kas neid just alati lugeda sai. Kuid enamjaolt isegi sai. Minu jutt käib teadusest angloameerika mõttes, st loodusteadustest meie mõttes.

Kogu selle teadusmeetrika tohuvapohu juures on mu meelest oluline üks lihtne asi: ei saa lugeda arvudest välja seda, mida seal kõige parema tahtmise juures olemas ei ole.

Veelkord, artikli mõjufaktor pole leiutatud individuaalsete teadlaste hindamiseks. See on leiutatud ajakirja hindamiseks. Ja toimib ka selles võtmes.

Parem lugu on h-indeksi nimelise hindamissüsteemiga, mille leiutas 2005. aastal California Ülikooli füüsik Jorge Hirsch. Tema määratluse kohaselt on teadlasel, kes on avaldanud näiteks 50 artiklit, millest igaühte on tsiteeritud vähemalt 50 korda, h-indeks 50.

h-indeksiga on selline kummaline lugu, et see ei vanane ja kestab läbi aegade nagu kalossinumber. Mitte midagi ei unustata, mitte kedagi ei unustata.

Kuid erinevalt kalossinumbrist on h-indeks piiratud. Mida näiteks teha juhul, kui artiklil on mitmeid autoreid. Kui neid on sadu nagu DNA järjestamise artiklitel või võibolla koguni tuhandeid nagu Suure Hadronite Kollaideri puhul?

Pole siis mingi ime, et teaduse meetrika alaste artiklite arv ise on viimase 20 aastaga kasvanud üle kümne korra, ületades möödunud aastal tuhande künnise. Kuidas hinnata neid artikleid? Küsimus tuleb küllap suunata parun Münchhauseni twitteriarvele.

Abistav mõõtmine

Mida siis teha? Pole midagi lihtsamat, kui tekitada arv. Kuid inimene võiks ikkagi mõista, et arve ei kasva puu all kui seeni. Need on inimese enda kasvatatud. Administraatorite kohus on mõista, mida üks või teine meetrika, mõõtmissüsteem, nende pakutud arv võib neile pajatada.

Pole kahtlust et meetrika muutub üha keerulisemaks. Mäng peab olema aus ja teadlased peavad teadma, milliste kriteeriumide kohaselt nende tööd mõõdetakse.

Kuid –stopp! Kas siis teadusmeetrika on vaid halb? Muidugi mitte. Sellest on palju abi. Ja abi nii teadlasele endale, kui veel enam tema kolleegidele. Kuid mitte selleks, et üht või teist teadlast arvustada. Vaid et näiteks kui molekulaarbioloogile tuleb äkki pähe, et vaadata, mida uut ja huvitavat toimub majandusteaduses või kosmoloogias või minupärast sporditeaduses, siis saab ta kasutada teiste inimeste tööd ja üles leida artiklid, mis ühe või teise hindamissüsteemi järgi on mõjukamad.

Teaduse mõõtmine võib üsnagi asjalikul moel hinnata teadusasutust tervikuna, võrreldes teiste omalaadsetega. Ning aidata paigutada ka Eestis tehtava teaduse globaalsesse konteksti. Mida see omal kombel ongi teinud.

Nõnda aitab teaduse mõõtmine ka populariseerijat. Aitab otsida. Ja taustsüsteemi panna.

Kas pole kummaline, et ajal, mil meie koolides üha enam keelatakse panna hindeid, kus isegi luuletus kassist, kes andis sugeda neile, kes lugeda ei mõistnud, on kantud keelatud kirjanduse nimekirja, satuvad needsamad ülehoolitsetud lapsed hindamise kuulirahe alla, kui nad vaid püüdlevad kõrgemate vaimsete väärtuste poole.

Kirjanike raamatud sätitakse edetabelitesse, pianistid ja viiuldajad topitakse konkursifrakkidesse, kunstnikke hinnatakse bi- tri- ja kvadronnaalidest osavõtu järgi. Teadlaste töö riputatakse arvude redelile.

Mõnes mõttes on teaduse mõõtmine nagu pianistide konkurss. „Võhmal pianistide või muude esikohta püüdlevate virtuooside võidujooksul on sama palju ühist kunstiga kui hobuste võiduajamistel,” kirjutas poola kirjanik, emigrant Argentiinas Witold Gombrowicz.

Paradoks peitub selles, et teadus on selline inimtegevuse ala, kus tulemused on korratavad, kontrollitavad ja ennustatavad. Teaduse hindamine seda kindlasti ei ole. Nõnda siis mõõdab teadus iseennast tõeliselt ebateaduslikult.

Ungari Teaduste Akadeemia väljaande Scientometrics asutaja ja peatoimetaja Tibor Braun annab sellise näpunäite: „On parem viis hinnata artikli tähtsust või üksiku teadlase olulisust: lugege seda.”

Tiit Kändler

Põhiline osa universumi ainest on tumeaine. Ja põhiline osa energiast tumeenergia. Teadus.ee energia-teemaline suvekool ei saa seda eirata. Ja nii ongi, et Tiit Hundi fotokool, mis tüütu sääsena äratas huvilisi eelmistel aastatel liigvarahommikuti, teeb oma tööd hoopis pimedas. Õpitakse koos, kuidas pildistada tumedat ainet ja tumedat energiat.

Ja veel. Kui tuukan elanuks Eestis, siis oleks tema muljetavaldav nokk palju pisem. Rannikutuukan saab oma noka kaudu lahti 60 protsendist üleliigsest soojusest. Sama kehtib ka teiste linnuliikide puhul. Teadlased uurisid 214 linnuliigi noka suurust ja suhtestasid lindude elupaiga minimaalse aastatemperatuuriga. Selgust, et nii tuukanite, papagoide, pingviinide kui püüde puhul kehtib reegel: külmemas keskkonnas elavatel lindudel on pisemad nokad. Temperatuur määrab linnuliikidel keskmiselt 16 protsenti noka suurusest. Pingviinidel aga koguni kaks kolmandikku.

Nii et vähemasti oma nokaga võtavad linnudki osa teadus.ee suvekoolist, mille teemaks on energia.

Suvekool „Energiliselt energiast” toimub 27.–29. augustil Käsmu Meremuuseumi ja Käsmu rahvamaja põlistel aladel. Meie käsitleme energiat erinevate teaduste ja kunstide vaatepaigast, et nõnda looduse toimimisele lähemale jõuda. Püüame leida energia kohta looduses, ühiskonnas, inimese endagi sees, aga ka mõelda Eesti energiatuleviku üle.

Meil on energilisi toetajaid: Eesti Energia, Haridus- ja Teadusministeerium, teaduse populariseerimise programm TeaMe ja ilm.ee.

Nagu ikka olnud, tuleb ka lastekool meisterdamiseks ja viktoriin auhindade jagamiseks neile, kes suvekooli maha ei maganud.

Tumeenergia tunnetamiseks aga osaleme öösel vastu pühapäeva Läänemere muinastulede öös ja mõlgutame mõtteid Aarne Vaigu paadiga, Urmas Sisaski trummiga ja meie kõigiga ühiselt.

Vt lähemalt registreerimisest siin leheküljel paremat kätt suvekooli logo alt.

On avatud registreerimine 18.–19. septembril toimuvale võistlusele Estonian Open 2010, mis on ainuke ametlik Rubiku kuubiku lahendamise võistlus Baltikumis. Eesti meistrivõistlusi Rubiku kuubiku lahendamises peetakse teist korda ning endiselt on toimumiskohaks Kose alevik Harju maakonnas. Kui eelmisel aastal jäi saagiks 2 maailmarekordit, 1 Soome rekord ja 13 Eesti rekordit, siis võistluse korraldaja Ivo Kruusamägi sõnul on sellel aastal oodata märgatavat kasvu rekordiliste tulemuste osas. Peamise põhjusena nimetas ta 8 võistlusala asemel 14 ala toimumise. Ühtlasi loodetakse olulist kasvu osavõtjate arvus eriti välismaalt saabujate osas.
Võistluse koduleht: http://www.wombat.pri.ee/

Millegipärast on mulle ikka meeldinud Ukraina muinasjutud. Üks sihuke, mis meelde jäänud, pajatab tibupojast, kes ühel hullul päeval tormas kuuri ema juurde, piiksudes paanikas: „Taevas kukub pähe!” Piilus siis kanaema läbi ukse õue ja mida ta nägi: vihma oli hakanud sadama. Tibupoeg ei olnud oma elu sees veel vihma näinud.

See muinasjutt tuli meelde, kui mult paluti kirjutada maailmalõpust aastal 2012, 21. detsember. Kes viitsib toksida Googlisse 2012 ja sinna sukelduda, see varugu enda elule juurde sada eluaastat ja otsigu üles mõni arvutiasjatundja, kes teie rikutud programmide asemel uued paneb.

Sedapuhku on maailmalõpp kindel mis kindel, sest maiade kalender saab otsa. Ja maa magnetväli muudab polaarsust ning päike muutub eriti aktiivseks. Et maiad on juba ammu maamunalt kadunud ühestükkis oma kalendriga, see lõputajaid ei häiri. Igasugu sambaid, olgu siis vabaduse või energia omi, on võimalik ümber lükata, aga on maamunal üks asi, mida ümber lükata ei anna kuidagimoodi mitte ja see on inimese lollus. Seepärast pakun maailmalõpu kuulutaja tähistamiseks välja uue eestikeelse sõna „lõputaja”, mida pean eriti sobilikuks, kuna riimub sõnaga „liputaja” ning seda mitte ainult keelekõlalises mõttes.

Maailmalõppu on kuulutatud välja mitte ainult Vanas Testamendis, vaid ka sellele eelnenud aegadel. Küsimus, mis mulle huvi pakub on: millal kuulutati maailmalõpp välja esimest korda? Kui see vastatud, siis teame, millal täpselt sai alguse inimene, kes hiljem andis endale uhke nime Homo sapiens ehk mõtlev inimene. Sest kindel on üks: mitte ükski elusolend peale inimese maailmalõppu ei kuuluta. Või olete kohanud mõnda kassi, koera ehk kaamelit, kes kaevaks endale varjendi, et maailmalõppu üle elada? Just nimelt neid aga kuuldavasti näiteks raharikka Šveitsi kaljudesse raharikkad isandad teha lasevad. Eriti arukas tegu: tulemas on maailmalõpp, ja siis kaevata endale sügav auk, kus … mida siis teha? Maailmalõpp üle elada või mis?

Maa on oma tagasihoidliku nelja ja poole miljardi aasta jooksul kohanud tõepoolest õige mitmeid hetki, mida inimene oleks võinud maailmalõpuks pidada. Kuid kõik need on vaid soodustanud seda, et me saaksime praegu istuda sooja Päikese all ja vahtida, nina püsti, üle taeva kulgevaid pilvekesi. Üks sihuke kosmiline kokkupõrge viis Alg-Maa küljest koguni nii suure tüki, et saime endale armsa Kuu. Teised sihukesed kokkupõrked on aeg-ajalt pühkinud minema suure hulga mitte ainult elusolendeid, vaid terveid liike. 250 miljoni aasta eest kadus hiidplahvatuse läbi igast sajast liigist 95. Meie jaoks olulisim kokkupõrge toimus 65 miljoni aasta eest, saatis hukatusse dinosaurused ja andis imetajatele võimalusi end arendada kuni meieni välja.

Nii et lokaalsetel maailmalõppudel pole siiani olnud meie jaoks häda midagi. Häda aga on alles tulemas. Reisikorraldajad, viieeurosed, lasteaiamaksud, digitelevisoon või kuluhüvitised on selle kõrval naljaasi. Kui mõni ka ei usu, et inimene suudab anda olulise panuse kliima soojenemisse, siis ei saa ometi silmi sulgeda praegu toimuva elurikkuse kao ees. Ning sellegi ees, et siin on põhitegija just inimene, kes selle elumaailma lõpu on käivitanud.

On viimane aeg hakata õppima eelmistest lokaalsetest maailmalõppudest. 65 miljoni aasta eest jäid näiteks ellu nüüdispardi esivanem ja nüüdisinimese esivanem. Tuleb neilt küsida, kuidas see õnnestus. Kuid 30 00 aasta eest ei pidanud kliimamuutusele vastu meie hõimlane neandertallane. Tuleb talt küsida, et mis siis viga oli. Siiski ei lahkunud neandertallane jälgi jätmata – vähemasti eurooplased kannavad tema geene vapralt edasi. Sealhulgas Svante Pääbo, kes selle kurva asja välja uuris.

Üks maailmalõppudest pidi kätte jõudma 1994. aasta juulis. Sel oli vähemasti mingigi loogiline tagamaa. Nimelt paiskus siis Jupiterile komeet Shoemaker-Levy 9. Kuid selgus, et enne Jupiteri pinnale jõudmist rebiti komeet laiali vähemasti kahekümneks tükiks. Astronoomidele oli lõputajate kuulutatud globaalne lõpp aga ühe maailma algus. Esimest koda õnnestus näha, kuidas kaks taevakeha omavahel kokku põrkavad – ja sealjuures ohutust kaugusest.

Päike aga muutub eriti aktiivseks iga 11 aasta järel ning 2012 ennustab NASA täiesti tavapäraseks aktiivsuspurskeks. Muidugi suureneb päikesetuul, virmalised ja sidehäired Maal, kuid neid on juhtunud ennegi. Ja Maa magnetväli on muutnud ja muudab oma polaarsust ikka, viimati 750 000 aasta eest.

Tiit Kändler

Tiit Kändler

Kõlakoda kõrva taga

Kuidas muusika loob teadust ja teadus teeb muusikat

Kujundanud Andres Tali

Tammerraamat 2010

168 lk, hind poes ca 150 kr

Ei hakka siin veiderdama, ütlen kohe välja, et kirjutasin oma äsja ilmunud raamatu tutvustuse ise. Lõppude lõpuks pole see nii haruldane midagi, ainult et tavaliselt seda ei öelda.

See raamat põhineb läbi aastate Sirbis avaldatud esseedel, millele mind meelitas tollane muusikatoimetaja Igor Garšnek. Kui nii, siis püüdsin neis esseedes kirjutada mitte ainult sellest, kuidas teaduse ja tehnika edenemine edendas ka muusikakeelt, vaid kuidas muusikal oli omajagu vastumõju teadusele. Kirjeldan sedagi, kuidas helid tekivad, liiguvad, kuidas neid vastu võetakse – ja mitte ainult inimese, vaid ka lindude, kasside ja kelle näitel veel.

Püüdsin ka kujutada oma seoseid muusikaga, nii hästi kui minu sõnad seda suudavad edasi anda.

Muusika võib tahtajale õpetada kaootilise maailma käitumist; seda, kuidas kaosest ikka ja jälle kord luuakse. Muusika on parim insener, mis on inspireerinud tuhandeid katedraale, kontserdisaale ja kõlakodasid.

Minu kunagine hea algkooli klassijuhataja Miralda Kikerpuu, Kustas Kikerpuu ema, tegi mulle selgeks, et kes ka oma arust viisi pidada ei oska, saab rütmiga kindlasti hakkama.

Noh, nii et kui see raamat pole ka viisikas, siis rütmikas ehk ikka.

Kui küsida elektronilt, mis rütmi see mängib, siis võib see teile kosta, et ülespidi spinniga.

Tiit Kändler