Antropoloogia | kole.lugu | News

Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni „Kuninglikud kaelkirjakud“

17. mai 2015

Tiit Kändler, muusikasõber

Mis on kunagi kirja pandud, see peab ühel heal või pigem halval ajal ka täide minema. Mark Twain kirjeldas oma Tomi ja Hucki lugudes rändteatrit, milles mängiti „Kuninglikku kaelkirjakut“. Etendus seisnes selles, et paljaks kooritud ja triibuliseks võõbatud näitlejad käpuli üle lava jooksid. Janti näinud külarahvas kiitis seda teistelegi, ja nii olid saalid täis, kuni viimasele etendusele koguneti, mädamunad ja munakivid taskus. Kuid trupp oli mööda Mississipit põgenenud.
Klassikaline ja ilus Twain realiseerus kogu mõeldavas hiilguses Tallinnas Noblessneri valukojas, kus Eesti Kontserdi korraldusel etendati Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni draamat „Aadama passioon“. Heatahtliku uudishimutsejana läksin minagi seda ajakirjanduses üles kiidetud etendust 16. mai päisel päeval nautima. Olles eelnevalt lugenud ümaraks kirjutatud arvustusi erinevates ajakirjandusväljaannetes, ja arvates lihtsameelselt, et arvustuste üks mõte on kõnelda tõtt, mitte valetada kokku soovunelmaid, otsustasin mälu järgi kirja panna, mis toimus sellel kahtlemata erakordsel kultuurisündmusel, mida ei oska nimetada teisiti kui finantsilis-panganduslikuks tragikomöödiaks, milles naer langes korraldajate, tragöödia aga vaatajate pangaarvetele.
arvtelgÜtlen kohe otse välja ainsa kiiduväärse asja: kindlasti oli korraldajatel Thamesi mõlemalt kaldalt eriliselt raske ülest otsida selline kulunud klišeede, poliitkorrektsuse ja olematu koreograafia meisterlik valdaja nagu Robert Wilson, kellest kunsti jahedad tuuled on käinud mööda nagu ettekandja maksujõuetu kliendi lauast. Mida lava peal näha sai, oleks olnud paras näidata Võidupüha ajal Kingissepa linna kultuurimaja eesriiete vahel või kõige parem taga. Koreograaf oli lavale tassinud ühe liputaja, kes palja riistaga mööda catwalki sihitult edasi-tagasi kõndis, punnis silmad suunatud kusagile sinna, kust võis aimata Tallinna lennujaama päästvat väravat. Laval tolknes ka hulk naisi ja mehi, kes ei osanud teha muud kui tühja pilguga juhuslikku suunda vahtida ning kaks last, olenevalt maitsest kas pioneeri või hitlerjugendi prototüüpi, kes kulminatsioonis oma puupüssidega vehkima asusid.
Samas püüdis rahva selja taha lae alla paigutatud muusikute hulk Tõnu Kaljuste vapral juhtimisel tekitada helisid, milles võis hea tahtmise korral tunda lõike Arvo Pärdi teostest, ent mille mitte ainult et ülemtoonid, vaid ka kõrgemad sagedused neelas armutult lagi, nõnda et kuulajateni jõudis midagi sellist nagu läbi pioneerilaagri kõlarite lastud pühapäevalõunane soovimuusikasaade.
Kuna mul ja mu kaaslannal õnnestus täishinnaga osta piletid toolidele, mis osutusid keerlevateks, ümmargustest raudseibidest välja saetud seljatoeta tasakaaluharjutusvahenditeks, tuli olla õnnelik hr Madis Kolgi ja tema meeskonna suurepärase ärivaistu üle müüa istumiseks sobimatuid kohti, mis kahtlemata suurendas honorare ka teose autoritele, kelle lahkel kaasabil algusest lõpuni osaliselt suitsuga varjatud laval ei toiminud muud kui üks magedast filosoofiast suureks puhutud, ent kahtlemata imepärase meelekindlusega teostatud haltuura. Nagu juba mainitud, ei kostnud ka etendust saatev muusika meieni just parimal moel, lisaks varjutas seda loodan et autorivälise täiendusena mingi ventilatsiooniks või soojenduseks määratud toru meelekindel mühin.
Pärast kõike seda maailmatasemel praagi, haltuura ja konjunktuurluse paraadi olin nõnda kurb, et minust jäi nägemata, kas „Kuninglike kaelkirjakute“ geniaalsed etendajad Kaljuste, Wilson, Kolk ja Pärt viimaseks etenduseks parvel Helsingi poole põgenesid. Sel polnuks ka mõtet – etenduse filosoofiline idee sai ju rahvani toodud täpselt: pärleid kodumaa sigade ette ei loobita.

Ajalugu | lugemis.vara | News | Sotsiaalteadus

Algarvulise rahva lugulaul

16. mai 2015

Algarvulise rahva lugulaul

SeeTiit Kändleri raamatuesse ilmus Postmehes 16. Mail 2015
Šolem Aš
Oru laul
Jidiši keelest tõlkinud Kalle Kasemaa
LR 12–14, 2015, 136 lk

Oru laul Esikaas
Täisarvud on matemaatikas väga olulised elemendid. Saksa matemaatik Leopold Kroenecker arvas koguni 19. sajandi keskel, et Jumal andis täisarvud ja muu on inimese töö. Täis- ja murdarvudega saab üles ehitada kogu matemaatika. Matemaatika omakorda on inimesele ainus kulumatuks osutunud töövahend, millega kirjeldada loodust. Pole oluline, kas matemaatika on looduses olemas või on selle välja mõelnud inimene: see on just nii täiuslik nagu see on.
Täisarvude seas on erilisel aukohal algarvud. Arvud, mis ei jagu muude täisarvudega, kui vaid iseenda ja ühega. Algarvude esinemine arvureas on kaootiline – see ei tähenda, et pole umbkaudseid reegleid, kuid täpselt ennustada, kus algarv asub, pole võimalik.
Sedapalju matemaatikast. Kui ma lugesin juudi kirjaniku Šoleim Aši 1938. aastal kirjutatud, ent Esimese maailmasõja eelset ja selle vahetut tulevikku kirjeldavat „lüürilist olukirjeldust“ „Oru laul“, tulid ajusilma ette algarvudega seotud probleemid, mis on meie jaoks ühtpidi esoteerilised, teistpidi eluliselt olulised, kui meie eluks oluliste andmete krüpteerimise ehk salakodeerimise alus.
Šolem Aš kirjeldab, kuidas möödunud sajandi alul läksid juudid Euroopast ja Põhja-Ameerikast üles ehitama oma intelligentide rajatud utoopiat: sionistlikku Iisraeli.
Paradoksaalsel kombel selle teooria rajanud intelligentidele üle jõu käiv, kohati tõepoolest sunnitöölaagritest hullem üleehitustöö kandis ometi vilja, mida maailm sööb praegu Iisraeli ja teda ümbritseva Araabia maailma kaootiliste suhete näol.
Asundusi on ennegi rajatud maadele, kus eelnevalt inimesi elanud, olgu Austraaliasse või Põhja-Ameerikasse, Siberisse või Hiina eri provintsidesse. Kuid Iisraeli puhul tuleb mängu algarv. Iisrael on äravalitud maa, algarv, mida ei saa jagada millegagi, ja millel on eriline asend maailma krüpteerimises. Üks teine rahvas, kes end äravalituks kinnitab, on moslemid või vähemasti suur osa neist. Algarvuks on pürginud küll slaavlased, küll varased katoliiklased, ent neil ei ole aegade käigus see õnnestunud. Algarvudena on end esitanud lugematu arv usulahke, mis ometi on maailmale avaldanud vaid meelelahutuslikku mõju.
Juudid algarvuna on sünnitanud Golemi, sotsialismi ja sionismi. Moslemid algarvuna on sünnitanud Kaaba, matemaatika ja ISISe. Algarvude matemaatika ja nende rahvaste vahel on nõnda palju paralleele, et mõtiskleda sel temal edasi, praegu aga kõnelgem ometi kord „Oru laulust“. Esmalt ja otse on see teos järjekordne näide, kuidas kirjandus võib õpetada maailma ajalugu peenemalt ja inimaju tarbeks täpsemalt, kui mistahes ajaloolaste poolt kokku kirjutatud ajalugu. Meid aitab sedapuhku Kalle Kasemaa oma kommentaaridega, ent nendetagi on Poola juut Šolem Aš võrreldav meil hiljuti tõlgitud Barcelona hispaanlase Enrique Vila-Matase, tšehhi Bohumil Hrabali, katalaani Mercè Rodoreda ja eestivene kirjaniku Andrei Ivanoviga, kui märkida neid, kellest enam mõlgutanud ja seejärel kirjutanud olen.
Kuid Šolem Aši lugu seondub meiega tihedamaltki: tegu on moskoviitide rühmaga, kes Vene impeeriumi aladelt eri moel ja viisil põgenevad. Jidišit kõnelesid neist vähesed, õppida püüdsid kõik. See oli kui algarvuks saamise esimene aste. Edasi tuli juba bifurkatsioon: sotsialistlik kirjandus või pühad raamatud.
Eesti kirjandudusest tuleb „Oru laulu“ lugedes võrdlusena pähe Juhan Smuuli „Järvesuu poiste brigaad“ ja Paul Haavaoksa „Eelkarastumine“ (kui need kommentaaridega varustada), Hans Leberechti „Vagus Koordis“, A.H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ I osa, vene kirjandusest aga eelkõige Mihhail Šolohhovi „Ülesküntud uudismaa“ ja Isaak Babeli „Ratsaarmee“. Kuid venelastel pole õnnestunud end kehtestada algarvuna, veel vähem eestlastel, enam ehk Aleksis Kivi „Seitsmes vennas“ ja tollastes Soome kirjanikes tuleb see pürgimus ette, kuid sedagi ummikteena.
Araablased, kellelt oli ostetud maatükk, millel noored israeliidid oma orus tegutsema asuvad, elavad mäe otsas mõnda aega ähvardava varjuna, Iisraeli hakatakse rajama mülkas, mida kaitstakse püssimeestega ööl ja päeval.
Šolem Aš on peenem kui A.H.T., Leberecht ja Smuul kokku, oles võrreldav pigem poola-leedu maamärgi Czesław Miłoszi autobiograafiaga „Sünnimaa Euroopa”. Minnakse elama ja sünnitama, hoolimata sellest et mingid araablased ja berberid kohapeal sehkendavad – mustad, haisvad, kahtlased.
Kuid see on algarvuliste tagasipöördumine, milleks pole küll otsest sundi ja mille pealt osa algarvulistest ka teenivad, ent ometi: tagasipöördumine. Tantsu tantsitakse igal õhtul, laulu ’Am Jisra’el haj! saatel. Iisrael elab. Neid sõnu hüütakse, kui on väga raske. On ka üksik, kes kohmab: jätke see Iisrael, mis see siia puutub.
„Vaevalt kuus kuud oleme siin olnud, aga rahvas on kuus aastat vanemaks jäänud,“ mõtles üks tegelasi Sara. Nukrat mõtet ei suutnud lohutada isegi esimese oma heina, värske heina lõhn. Ainus, mis lohutas, oli äkitselt veidi eemal süüdatud rõõmutuli: nende järel orgu tulnud asunikerühm oli metsikult kasvava rohu põlema pannud, et kuivendatud maa jälle üles harida.
Algarvud on matemaatika aatomid, neist ehitatakse teised arvud, kuid senini ei teata algarvude esinemise mustreid. Nii pole ka teada end algarvuks pidavate rahvaste esinemise ja kestmise mustreid ja mis olulisem – neid ei saadagi kunagi teada. See lohutu lohutus aimub Šolem Aši minimalistlikust tekstist nagu kunagi matemaatikavihkude tagakaantele trükitud ükskordühe petlik täiuslikkus.

Informaatika | News

e-riigi vabakäiguvangid

9. mai 2015

Kas kohastume e-riigi vabakäiguvangideks?
Tiit Kändler
teaduskirjanik

lllllllllOlen mõnda aega mõlgutanud, et kui meil on tõepoolest e-riik, kelle riik see siis on? Millises keskkonnas elavad selle riigi kodanikud ja kuidas keskkond nendega käitub? Millegipärast ei tea, et keegi riigijuhtidest oleks neid küsimusi avalikkuses üles tõstnud. Vastupidi – e-riigi rahvast näib rõõmustavat, et Eesti sammub „Me Liidu rahvaste ja riike seas
esimeste kindlas reas!“, nagu laulis ENSV hümn, ja see on argument iseeneses: kui juba mingi e-rakendus on lastud käiku (kindlasti esimesena), siis tähendab see kindla peale, et e-jumal on näinud, et see saab meile olema hea. e-maailm on kõneldud nõnda enesestmõistetavaks ja lahtumatuks igasugustest „e-dulugudest“, et see ongi muutunud jumalaks, kelle üle arutlemine, saati siis kelles kahtlemine on hullem kui ketserlus – see näitab saamatust, tahtmatust, tagurlust, küündimatust, päästmatut, vanadust ja tagatipuks muidugi veel lihtviisilist ignorantsust. Kes ei pea oma põues skype’i, ei toida iPadi ega vii jalutama nutikäekella, süüdistagu ise ennast, et meil on nii madal tööviljakus, nii kõrge emigreerimine ja nii keskmine eluiga.
Vahel osutavad juubelid pigem millelegi, mida pole tähelegi pannud. 50 aasta eest, 19. aprillil 1965. aastal pakkus elektroonikainseneriks hakanud ameerika keemik Gordon Moore välja ühe tähelepaneku: sellest ajast, mil 1958. aastal leiutati integraallülitus ehk mikrokiip, oli inseneridel õnnestunud igal aastal kahekordistada kiibil olevate osiste, eelkõige transistoride arvu. Ta ennustas ka, et elektroonikaelementide mõõtmete vähenemine jätkub samas tempos. Vaid pool sajandit, ja mis on selle aja jooksul muutunud, pole võimalik kokku lugeda.
Kuid kui empiirilise Moore’i seaduse põhjal läheb elektroonika aastaga kaks korda pisemaks, siis peame ju selle eest millegagi maksma. Kõigepealt tuleb enesele aru anda, et Moore’i seadus ei ole nagu fundamentaalsed loodusseadused, mis kehtivad inimese käitumisest sõltumatult. Kui elektroonikatööstus jääb seisma, kaob ka Moore’i seadus. Kuid majandusseaduste survel pole see veel seisma jäänud, kuigi, mida tihedamini on pakitud transistorid, seda pisem on kiibi eluiga. Ning seda enam palgatakse tohtreid, kes nanoelektroonikal silma peal hoiavad, seda treenivad ja vigu mitte ainult et otsivad, vaid ka parandavad. Iga transistor on veidi erinev, individuaalne ja pool toote arendusajast võtab seadme usaldusväärsuse kontroll, mis toimub automatiseeritult, programmide vahendusel. Transitori headus väheneb aastas viis kuni viisteist protsenti, vananemisel on füüsilised ja keskkonnast tingitud põhjused.
Harva kohtab neid, kes teavad, mis nende arvutite sees töö käigus hoiab. Tihemini on neid, kes on kuulnud Moore’i seadusest. Gordon Moore, kellest sai 1968. aastal, lillelastest tulvil Californias, üks superfirma Intel loojaid, napsas 1965. aastal seaduse idee hoopis veidi enne ühel konverentsil kõnelnud ameerika arvutiinsenerilt ja leiutajalt Douglas Engelbartilt (1925–2013), kes siiski ei heitunud ja leiutas 1967. aastal arvutihiire.
Esimese transistori suurus oli viis sentimeetrit. Praegu on pisima toodetud transistori läbimõõt 14 nanomeetrit. Et Moore’i seadusele piir ette tuleb, on ennustatud aastaid, kuid insenerid on ikka leidnud uusi võimalusi kiipide tihendamiseks.
Elektriliin2ASiinkohal ei ole oluline leiutiste maailm, vaid see, kuidas inimene end selles tunneb. Asja uba on selles, et arvutuskiiruse suurenemise eest peame maksma seadmete eluea vähenemisega. Paradoks, mis sunnib kasutajat pidevalt tegelema mitte tööga, vaid tööriistadega. Need muutuvad üha kapriissemaks, nende tööiga lüheneb, need vajavad üha uusi ja uusi juhiseid ehk tarkavara.
Mikroelektroonika ajastu on lõppenud, oleme nanoelektroonika ajastus. See on kiire (ei jõua põhjalikult mõtelda), tilluke (kipub kaduma), ja ei püsi kaua (pole mõtet, sest kahe aasta pärast on uus ja „parem“). Kuid kas jõutakse kunagi nii kaugele, et hirmpisikeseks kokku topitud kiip vananeb enne kasutamist? Kust võtavad inimesed raha, et enesele üha kiirema tempoga uusi ja uusi e-vidinaid osta? Kas pidevast värk- ja tarkvara uuendamise vajadusest tulenev stress ei vii üle depressiooniks kalduva haiguse läve, mille muutumist eurooplaste põhihaiguseks senise südame-veresoonkonnahaiguste asemel ennustavad aju-uurijad?
„Meie ülesanne on vananemiskindlate osade loomine, kui juba areng on nõndaviisi läinud, et suund on kiiremaks ja pisemaks,“ kommenteerib akadeemik ja nanoelektroonika tervendamise eestvedaja, TTÜ arvutitehnika ja diagnostika professor Raimund Ubar, kuid lohutab: „Teadlased ei pea töötama leiutajate kõrvaltoas.“
Veekord. Üks lihtne ja väga oluline küsimus jääb: kas me saame sellega hakkama? Tootmisega küll, aga kasutamisega? Käigushoidmisega? Üha uute ja uute rakenduste, programmide loomisega? Mõistmisega? Me ei saa ju loota, et maamunal kõik eranditult oleksid itimehed? Või peame? Need, kes ei kõlba itimeheks, surevad välja?
Nüüdne Eesti praktika viitab sellele ja just nimelt sellele.
Kui mul on vaja anda elektrooniline allkiri, lähen närvi juba tunde enne. Kas programmid ühilduvad? Ega nad pole seal midagi muutnud? Kas nad tunnevad mu koodid ära? Küsida ei ole kelleltki. On vaid mingid elektroonilised juhised. Mina ei ole selles hädas üksi – sattusin hiljaaegu ühe FB sõbraküsitlusele e-allkirja kohta ja lugesin samalaadseid vastuseid. Riik on rikas, suudab ülal hoida häid IT-mehi, muuta oma programme, osta uusimaid arvuteid ja palgata karjade kaupa nõunikke. Kui ühel eelmise valitsuse promoüritusel üks minister ID-allkirjaga kaamera ees jänni jäi, hüppas talle vasakult ja paremalt abilisi kõrvale ja lõpuks pusisid allkirja alla. Eks ole – selle asemel, et teha see viie sekundiga paberil.
Kuid kui sa ei tööta kontoris, kus IT-mees võtta, vaid kodus, siis oled jännis, kui pole leidnud sõbrameest, kes hädas aitaks. Sest ametimehi pole alati võimalik palgata.
Teisalt – riigiteenused peavad olema tasuta. Tähendab, nende kättesaadavuseks hädavajalik internetiteenus samuti. Ja mingid elementaarsed seadmed samuti. Nagu ka hooldus ja konsultatsioon. Mingi aktsiisimaks ei ole tähtsuselt selle probleemiga võrreldav. Demokraatia ei saa kehtida, kui inimesed ei ole võrdsed. Ja praegu nad kahtlemata ei ole. Kahjuks pole ükski riigiinimene sellest kõnelnud. Mis loeb alampalk või ülemmaks, kui inimesed on sünnist saati ebavõrdsed?
Arvutimaailmas talupojamõistus ei toimi. Sest see, nii nagu meid ümbritsev tehnoloogiline maailm üldse, ei ole lineaarne maailm, vaid mittelineaarne, kus lihtlabane liitmine ei anna lihtlabaseid vastuseid. Kui maailm on mittelineaarne, siis väikesed muudatused viivad suurtele muutustele lihtsa aritmeetikaga ettearvamatul moel.
Talupojamõistus tähendab, et kui ise otsustad, ise teed valmis ja ise vastutad ka. Nõnda seletas mulle talupojamõistuse seoses Ernst Öpiku fenomeniga selgelt ära akadeemik Jaan Einasto. Öpiku ajal talupojamõistus võis töötada ka tippteaduses. Kui aju välja arvata, mis geeniustel töötab äraarvamise ehk konjektuuride loomise olekus. Maailm on ammu jõudnud uude paradigmasse, uude pöördesse. On olulisi süsteeme, mis käituvad ennustamatult, kaootiliselt, ehkki põhjuslikkus säilib.
1928. aastal sündinud ameerika kirjanik ja futuroloog Alvin Toffler oli eriti populaarne oma kolmanda laine mudeliga. Esimeseks laineks nimetas ta küttide-korilaste ühiskonna vahetanud agraarrevolutsiooni, teiseks laineks 17. sajandi lõpust kuni 20. sajandi keskpaigani toimunud tööstusrevolutsiooni ja kolmandaks laineks postindustriaalse ühiskonna. Seda iseloomustab elustiilide mitmekesisus, tema leiutatud infoajastu, ning paljudelt autoritelt laenatud suundumused nagu globaalne küla, elektrooniline ajastu, kosmoseajastu jne. Virtuaalajastut ta siiski ette ei näinud. Ometi peetakse Tofflerit Bill Gates’i suurusjärku futuristiks. Toffleri 1970. aastal avaldatud „The Future Shock“ ja 1980. aastal avaldatud „The Third Wave“ (Tulevikušokk“ ja „Kolmas laine“) annavad mõtteainet tänaseni, kui Rooma Klubi 1960. aastate ennustused ei võtnud arvesse maailma mittelineaarsust ning Francis Fukuyama „Ajaloo lõpp“ oli lihtsalt bluff.
Kui maailm on muutumas üha keerulisemaks, kui üha enam kerkib ülesandeid, millele põhimõtteliselt ei olegi vastuseid, siis võiks ju arvata, et inimestevaheline suhtlemine tasandaks keskaegse tühjusehirmu, horror vacui vastandina tekkinud täitumishirmu. Kõik kohad on üha enam täis masinaid, ei lennujaamas, ei poodides ei tänaval saa sa läbi nendega suhtlemata ja keegi ei julge tunnistada, et hakkab kõhe. Kust saada abi? Programmid on muutunud, inimesed sulgunud arvutikastide taha; kui pangaga suhtlemine läheb tuksi, siis ütleb pank, et küsige ID-keskusest, sealt jälle, et see on panga asi. Koolis suheldakse õpetajaga pihuarvuti vahendusel ja seepeale imestatakse, kust saab hagu vägivald, kui pihuarvutist on saanud pihiarvuti. Kui mõteldakse välja uus king, siis saan ma rahumeeli vana kinga kanda, kuni see kannatab. Kui mõeldakse välja uus programm, siis ma enam vana ja minule sobivamatki kasutada ei saa, sest see e-maailmaga ei ühildu.
Kõik see on õnneks algus. Pole ime, et kultuuririigid ei julge niisama lihtsalt totaalsesse e-maailma sukelduda. See ei ole kolklus, see on puhas demokraatia alalhoiuinstinkt.
Kui suhtlemine toimub enamjaolt inimeste vahel, jääb meile ühe kitsamate erialade maailmas siiski üks lootus. Teaduse hierarhiliste süsteemide vahel on alati mingi leke, nõnda et keemik ei saa eirata füüsikat, bioloog ei saa eitada keemiat, kuid kaugemale leke ei toimi. Inimesed saavad üksteisest aru, kui nad ka ei mõista kvarkmudeleid ja tuumade struktuuri, elektroni orbiitide olemust, keemilist sidet, Van der Waalsi jõude, valkude struktuuri, raku organelle, rakkudevahelist vastasmõju, erinevate inimkeha organite füsioloogiat, keerulisi seoseid organite vahel. Inimene peab vaid üldjoontes teadma, kuidas madalam tase töötab ning mudelid, mis nõnda hierarhiliselt on rajatud, on inimesele mõistetavalt tõele lähedased ja edukad.
Miks siis ei võiks loota, et ka inimeste omavahelisi suhteid ei saaks nõnda, alamate nivoode pealt maha kirjutades, rajada. Saabki. Kuid kui vahele tuleb e-maailm, siis enam ei saa. See on küll sisuliselt masinlik, täidab käske ja puha, kuid selle reeglistik muutub mittelineaarse, kaootilise maailma kohaseks. Samalaadsete, looduse kaootiliste reeglite kohaselt toimivas savannis läks ikka hulk aega, miljoneid aastaid, et inimesest saaks valdav liik. Kas jääme selleks, pole sugugi ilmselge. Igatahes ajab mõõdutu e-maailma taevanikiitmine millegipärast hirmu nahka. Sest see unustab ära elu. Võib-olla on elu ainus ja ülim eesmärk ninapidi pihuarvutis kinni olla? Jah, tõepoolest, pihuarvuteid võivad toota robotid. Kuid kes neid parandab? Jah, iga pisema veaga saab ju ära vahetada. Kuid kes õpetab, kuidas uuega hakkama saada? Ja lõppude lõpuks – milleks pihiarvutile üleüldse on vaja inimest? Kui üks e-vidin on muutunud meiekultuuris nii keskseks, et on suunamas koolitunde ja teleprogramme, liiklust ja suhtlemist, milleks siis inimene?
Nii et olgu see soov vanamoodne, ma loodan siiski, et koidab päev, mil otsustajad mõistavad, et inimesed pole hädas mitte mingite aktsiiside ja liisidega, vaid lihtlabase inimesest nõustajate puudumisega. Veelkord: riigiteenused peavad olema tasuta. Demokraatia ei saa kehtida, kui inimesed peavad selle elementaarseks toimimiseks peale maksma enam, kui nad rahumeelse töö läbi teenivad.

Bioloogia | lugemis.vara | News

Lemmikloomade tänu: zoonoosid

5. mai 2015

David Quammen, Hüpe. Zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia, tõlkijad Karin Andersen ja Ivi Heinlaan, AS Äripäev, 2014, 637 lk

 See Tiit Kändleri raamatututvustus ilmus Postimehes 30. aprillil

Mäletan, et kunagi  lugesin raamatut käopoja tänust. Kes võõras pesas koorudes kõik oma pesa linnukesed välja tõukas. Polnud kes teab mis südamlik raamat. Umbes nagu Hiina muinasjutt poisikesest, kes oma rinnal ussikest soojendas, et too ei hukkuks, ja pidi  siis nägema, kuidas ussist sirgus kohutav draakon, keda meheks kasvanud poisike pidi minema mägedesse tapma. Möödunud  aastal ilmus eesti keelde tõlgituna hiidpaks, üle 600-leheküljeline raamat loomade vahendatud haigustest zoonoosidest, David Quammeni „Hüpe“. Ei oleks küllap lugema hakanudki, kui  kohe alul ei oleks leidnud peatükki Ebolast, mis tol ajal oli eriti moes. Mulle tundus, et ajakirjandus pajatab küll Ebola ohvritest, mitte aga selle olemusest. Lugesin läbi ja sain teada.

Võiks ju arvata, et parasiit ei  ole huvitatud peremeesorganismi  surmast. Kuid seda juhul, kui tal pärast paljunemist poleks kusagile pakku minna. Zoonooside, sealhulgas ebola puhul on. Reservuaarperemeest, nagu nimetatakse.

Zoonoos puhkeb seal, kus inimene on häirinud loomulikku looduslikku kooslust. Ja kus ta tagatipuks oma järge ootavat mikroobi majutavat reservuaarlooma kas puudutab või  kogunisti nahka pistab. Nii ka Ebola. Haiguse puhkemine on sel juhul kindel, nakkamine ka. Kuid  seni, kuni elatakse külade kaupa laiali, võtab haigus ette ühe küla. Miks osa inimesi ellu jääb, ei tea. Küla ammendatud, võib epideemia juhusliku inimese kaudu levida järgmisesse, põhjustades sealgi haiguspurske. Need paar-kolm kontakti ammendatud, haigus vaibub, nii nagu see on siiani teinud. Poeb reservuaarlooma tagasi ja ootab.

Ebola puhul polnud raamatu kirjutamise ajal pärsi selge, nüüd aga on, et reservuaarloomaks on tõenäoliselt nahkhiir. Nii nagu ühe haruldase hobusehaiguse puhul, mis on esimesi  tõestatult zoonootilisi  haigusi, ja sai nimeks Hendra.

Ameerika teaduskirjanik David Quammen on perfektsionistlik teaduskirjanik, kelle raamat „Dodo laul“ ilmus eesti keeles kümne aasta eest. „Hüpe“ on veel mahukam ja tundub oma 637 leheküljega üsna kohutav. Kuid kui seda võtta romaanina looduse ja inimese vahekorrast, saab lugemisest omamoodi seiklus. Hea on see, et „Hüpe“ annab vastused paljudele ajakirjanduses staarideks kirjutatud haigustele.1976. aastal  esimest korda Zaire põhjaosas Ebola jõe ääres puhkenud zoonootilise pandeemia lugu on põnev ning selle zoonoosi kandumine mööda maailma üsna seikluslik, kui õudukate terminoloogiat kasutada. Quammeni tekstist saab selgust, miks oli reservuaarperemehe – looma, kelles viirus epideemiate vahepeal ootas –, leidmine nii keeruline. Jutuks tulevad malaaria, SARS, Lyme’i tõbi,HIV-1, herpes B, C-hepatiit, viirused on erinevad …

Assisi.FranciscusReservuaarperemehed on nahkhiired, kodulinnud, sead – eelkõige nahkhiired! Epideemiate vallandamisel on alati olnud oma osa keskkonna segipaiskamisel. Ja zoonootiliste haiguste vastaste võimalike vaktsiinide väljatöötamisel on vajalik 4. bioohutustaseme labori  olemasolu (kaitseülikonnad, kolmekordsed kindad, hermeetilised uksed ja „kõike muud, mis pole turistide atraktsioonina mõeldud loomade vaatlemisel pihul eriti teostatav“), mida Eestis  ei ole – veel ühe omamüüdi purunemine.

10. aprillil 2015 andsid Manchesteri Ülikooli professor Simon Lovell ja tema kolleegid teada arvutianalüüsi tulemuse. Selle järgi ei ole Ebola 40 aastaga muutunud tapvamaks. Nüüdse epideemia suurem ohvrite arv, mis  ületab 10  000, ei ole tingitud sellest, et viirus oleks muutunud virulentsemaks, ehkki selle RNA on muteerunud, vaid peegeldab inimese suurenenud liikuvust. See tähendab, et nakatanu suremus haigusesse on jäänud samaks, kuid siiski suureks, 40 protsendi kanti. Kui viirus oleks vähem virulentne, siis poleks see ilmtingimata parem, kuna peiteaeg suureneks. Teine hiljutine, möödunud aasta detsembri  lõpu uudis pärineb Euroopa Molekulaarbioloogia Organisatsioonilt EMBO ning selles kinnitatakse aimdust, et ebola reservuaariks võivad olla nahkhiired. Kuid mitte need puuviljanahkhiired, mida Kagu-Guinea Meliandu elanikud süüa tavatsevad, vaid teist liiki, sabatud nahkhiired, kes pesitsevad ühes küla lähedal kasvava puu  õõnsuses,  mille läheduses lapsed mängida armastavad.

Miks nahkhiired? Üks igast neljast imetajaliigist on nahkhiir. Nende vanus: 50 miljonit aastat.

Grippi sureb aastas 250 000 inimest. On see lohutus? Puhangud saavad otsa. Keskkonda paistakse segi jätkuvalt. Nii võib eeldada, et zoonoosid ei lõpe.

Inimese kõige lähem sugulane on šimpans. Just haru, mis viib šimpansini, lahknes inimeseni viivast harust kõige hiljem. Kuid šimpans satub Eestisse vaid harukordadel. Milline on aga Eestis elavatest loomadest meie kõige lähem sugulane? Geneetikute arvates on see nahkiir.

Viimaste andmete kohaselt hakkasid imetajad lahknema umbes 120 miljonit aastat tagasi. Suur lahknemine toimus 80-60 miljoni aasta eest, ja pärast seda on elupuule tekkinud pikad-pikad harud.

Fotol loomade kaitsepühaku Assisi Franciscuse kuju Kataloonias Motserrati kloostris. Foto: Tiit Kändler

Astronoomia | News

Linnutee elule pole leitud partnerit

25. apr 2015

Linnutee elule pole leitud partnerit
Võite olla rahulikud. Vähemat 100 000 meile lähemat galaktikat on priid intelligentsest elust. Pennsylvania osariigi ülikooli astronoom Jason Wright järeldas pärast seda, kui oli kolleegide abil läbi uurinud 100 000 galaktika termodünaamilised sõrmejäljed, et jäätmeenergiat, mis peaks kiirgama keskmises infrapunases lainealas, neis ei lähtu. Uuringui rahastas eraorganisatsioon Templeton Foudation.
Poole sajandi eest rajati optimistlikult maaväliste tsivilisatsioonide otsimise võrgustik SETI, mida enam riiklikult ei rahastata. Muidugi leiavad optimistid, et kõrgtsivilisatsioonid on leidnud võimaluse mitte oma väheväärtuslikku kiirgust ilmaruumi paisata. Kuid seni jääb kehtima ameerika teaduskirjaniku Arthur C. Clarke’i kalambuur, kes väitis, et kindel tõestus, et meist vähemalt 50 valgusaasta (praegu peaks ütlema, et 60) kaugusel pole ühtegi arukat tsivilisatsiooni on see, et keegi pole meile ütelnud, et lõpetage ometi need ogarad telesaated ära.
Allikas: Sientific American

Bioloogia | Geneetika | kommen.taar | News

James Watsonit tasub ikka kuulata

23. apr 2015

See Tiit Kändler kommentaar ilmus ajalehes Eesti Ekspress Mart Viikmaa rassside artikli lisakesena 15. aprillil

Kui ma 2012. aasta 12. juuli õhtul väljusin Dublini Trinity Kolledži eksamihoone suurest, rahvast pungil täis saalist vihmasesse hämarusse ning jalutasin maja taha pargikesse, väljus tagauksest üks pealtnäha murest murtud mees. Veidi kühmus ja ebalev, kõndis ta maja ette ja istus taksosse. See oli 84-aastane James Watson, kellele ma ei söandanud läheneda, et küsida, mida tema kunstlikust elust arvab. Oli toimunud geenitehnoloogia staari Craig Venteri loeng, pühendatud siinsamas 1943. aastal maapaos olnud kvantfüüsika rajaja Erwin Schrödengeri loengule „Mis on elu?“, mis andis panuse ka Watsoni ja Francis Cricki hulljulgele ja eetika piiril tehtud 1953. aasta avastusele, et DNA struktuur on kaksikheeliks. Sest ajast on maailm saanud kuulda Watsoni iroonilist, tarka ja sõltumatut häält. Tema raamat „Kaksikheeliks“ ei toonud Crickile ega Maurice Wilkinsile just rõõmu. Nii nagu iga tõeline pööre, oli ka geenipööre dramaatiline. Watson on ajakirjandust rõõmustanud oma väljaütlemistega, mida isegi keskpärasel ajakirjanikul pole raske skandaaliks pöörata. Kuid tänu Watsonile on praegu inimese genoomi andmed avalikus kasutuses. Sest just tema moodustas riiklikel rahadel töötava ja Venteri erafirmaga võidu tormava inimese genoomi lahtimuukimise rühma, ja tänu temale kuulutati võistlus aastal 2000 Bill Clintoni ja Tony Blairi suude läbi võrdselt võidetuks. Watsoni ja Cricki tüli (Watson olla nimetanud konkurenti Hitleriks) tuuris kuni ülalkirjeldatud loenguni, mille lõpus Watson tõusis, ütles mõne lause ja kuulutas, et nad on ära leppinud. Tema teatele vallandus maruline aplaus. Mis tähendab, et hoolimata oma rassiliseks keeratud arvamustest on Watson, keda näeb minu tehtud fotol kõnelemas kirjeldatud koosolekul,  senini teadushuviliste maailmas väga austusväärne kuju.

ESOF.Venter8

Craig Venter kuulutas elu mõtte loengul oma uut ideed: „Kirjeldan DNAd kui tarkvara, ja kui me aktiveerime sünteetilise genoomi rakus, kirjeldan seda kui buutimist, alglaadimist, nõnda nagu te alglaadite oma arvutis tarkvara.“ Tema sõnumi kohaselt tuleb kunagi aeg, mil viirusevastase vaktsiini retsepti saab saata koju e-mailiga ning selle vaktsiinimolekulideks

sünteesimiseks. Võib-olla. Kuid maailmal tuleb enne lahendada uut laadi vihkamise probleem.

The Times tsiteeris 2007. aasta oktoobris Watsonit: „Ma olen sisemiselt nukker Aafrika tuleviku üle, kuna kogu meie sotsiaalpoliitika põhineb faktil, et nende intelligents on sama, mis meil – kui katsed näitavad, et mitte tegelikult.“ Piisas, et saada lahti lastud kõigist oma avalikest ametitest. Jõudnud raskustesse, pani Watson 2014.aastal Christie’s enampakkumisele oma Nobeli medali, mille ostis vene jõukur Alisher Usmanov, kes kinkis selle Watsonile tagasi. Geenmuundamist teravalt toetanud Watsoni ütlusi võib tuua karjade kaupa, siin paar aastast 2000: „Kui te intervjueerite paksu inimest, siis tunnete end kehvalt, kuna teate, et ei palka teda.“ „Te pole kunagi kuulnud inglise armastajast, ainult inglise patsiendist. Tumedanahalistel on suurem libiido.“  Mis võib ju tõsi olla. Nii nagu eri nahavärviga inimese erinev intelligentsus eri aladel (hinnatud asjatundja väide mulle). Minu soovitus: kui tahate teada, kuidas asjad on ja olid, lugege ka Watsonit. Näiteks tema raamatut „Genes, Girls and Gamow“.

 

looma.riik | Loomad | News

Elav teaduskirjandus: sõna on uuritaval. Prussakas ja sipelgas

14. apr 2015

Elav teaduskirjandus: sõna on uuritaval!

Maailma esiettekanne: Prussaka öönägemise kiidukõne
Tere! Mina olen superkangelane prussakas. Juba ammu oli teada, et võin hoida oma hinge kinni 40 minutit. Võin ellu jääda tugevate radioaktiivsete plahvatuste järel, suudan toituda paberist ja kuivanud liimist ning elada nädalaid ilma peata.
Kuid see pole veel kõik! Äsja avastasid teadlased veel ühe minu supervõime: ma suudan peaaegu absoluutselt musta keha näha kottpimedas, kuna oskan koguda kokku kõik valgusosakesed footonid ja need liita.
Mina ise seda muidugi teadsin, kuid Oulu Ülikooli füüsikud olid nii lahked ja andsid mulle Prussakaspeavarju oma laboris, sest õues ma sealse külmaga ellu ei jää. Meid on siin 30 ameerika prussakat, ja meiega viidi läbi virtuaalse reaalsuse eksperiment. Ei, nad ei digitaliseerinud mind, vaid pistsid mu ühe uurimismulli keskele, nii et olin ümbritsetud sfäärilisest ekraanist. Sihukest kino pole inimene veel näinud ja ei näe ka. Nad tegid ruumi kottpimedaks ning siis projekteerisid ekraanile mustad ja väga nõrgalt valged liikuvad triibud, mille suunas ma alati jooksma pistan. Ma ei tea, mis neis mind tõmbab, aga tahan neid lähemalt näha.
Nojah, aga enne pistsid nad ühte mu 360-kraadise vaateulatusega liitsilma ülipeenikese elektroodi, et mõõta elektrilisi klõpsatusi, mida minu silma fotoretseptorite rakud välja saadavad, kui footon neid tabab. Nad veendusid ise, et näiteks kuuvalguseta ööl kusagil pärapõrgus linnadest ja asulatest eemal neeldub mu silmas iga kümne sekundi jooksul üks footon (ehkki ma ise eelistan elada just linnades ja asulates). Inimene ei suuda sihukeste harvade footonitega midagi pihta hakata, kuid minu närvisüsteem kogub tuhandetest fotoretseptoritest info kokku ja liidab selle elektriliseks signaaliks, mis annab mulle tõelise kottpimeduses nägemise. Ühesõnaga – pistsin triipude poole punuma, kui vaid mõned footonid silma sisse sain.
Olles heatahtlik prussakas, jätan selle oma teada, kas tegin seda teadlastele meele järele olemise tahtmisest (ma ju teadsin, mida nad ootavad) või pakkus see mulle lihtsalt niisama lõbu. Nüüd on rahu teadusmaailma peal ja teadlastel prussakatest hea meel, ja minuga saavad öönägemises võistelda vaid öömesilased ja sitasitikad.
Lugesin seda ajakirjast Scientific American, mille pärast koos ära sõime.

Sipelga kangelastegu
Tere! Mina olen sillutisesipelgas ja mind toodi Ameerika Ühendriikidesse pärast kodusõda. Ma elan linnades ja mind ei armastatud, kuni tulid teadlased ja lugesid kokku, et aasta jooksul sööme me sipelgad Manhattani Broadway ja West Streeti peal aastas ära peaaegu tonni toidujäätmeid, mis teeb kokku 60 000 hot dog’i või 600 000 kartulikrõpsu. Mis tähendab, et ilma meieta läheks New York veel eriti haisema.
Lugesin seda ajakirjast Scientific American, millest pärast koos toreda pesa närisime.

News | Tehnoloogia | usut.lus

Tarbetud leiutised

8. apr 2015

 

kellpesuTegin oma leiutiste raamatu kirjutamise käigus mõne aja eest väikese küsitluse oma Facebooki sõprade seas: mis on need kolm elektrilist majapidamisriista, millest oleksite valmis kahetsuseta loobuma? Vastas veidi üle 20 inimese. Loobumised jagunesid üsna erinevatele seadmetele. Kõige varmamalt loobutaks elektrilisest kohvimasinast (6), seejärel (2) soojapuhurist, mahlapressist, kohviveskist, võileivagrillist, köögikombainist, uksekellast, elektripliidist. Tarbetuks loeti nii elektrilist hambaharja kui pediküürijat kui sidrunipressi kui õunakoorijat kui murutrimmerit, aga ka mitteelektrilist aeglaselt laskuvat prill-lauda. Küsitlus polnud esinduslik, ent osutas ometi sellele, et igal inimesel kipub kogunema majapidamisse üleliigseid leiutisi.
Tänan vastanuid.

Tiit Kändler

Bioloogia | mis.uudist | News | Tehnoloogia

Tähtsa bionina leiutamine

29. jaan 2015

 

Igal lõhnal on oma muster, lõhnajälg, mille kohaselt nina seda ära tunneb. Iga lõhnamolekuli jaoks on inimninas oma retseptor, mille külge molekul end seob ja selle järel ajule signaali saadab. See on lihtlabaselt kirjeldatuna inimese lõhnameele olemus.

Kui transistoride külge saaks siduda vastavaid valke, mis lõhnamolekule seovad, saaks lõhnu muundada elektrisignaalideks. Siiani pole robotninal võimalik olnud eristada erineva kiraalsuse ehk käelisusega molekulide lõhna. Inimese nina mõnda sellist molekuli eristab. Nagu näiteks karavooni molekuli erinevad vormid aitavad meil haista piparmünti ja köömnet. Siiani pole masin neid lõhnu eristada suutnud.

nina

Manchesteri ülikooli ja Itaalia Bari ülikooli teadlased teatasid ajakirja Nature Communications 2015. aasta 16. jaanuari numbris bionina valmistamisest, mis sisaldab lõhnaaineid siduvat valku, mida õnnestus siduda transistoridega. Nood muudavad lõhnaaistingu elektrisignaalideks. Andur on erakordselt tundlik. Rühma juht, Manchesteri ülikooli professor Krishna Persaud kinnitas uudisteportaalis AlphaGalileo, et väljaefektiga transistoride kasutamine viis neid uuele tasemele ja et nende bioandurid võiksid haista, kas toit on riknenud või kas õhk on saastunud. Ütlemata jäi, et bioandurid võiksid haista ehk sedagi, kas sõjavaremekeldrite õhus on tunda laibalehka või mürkgaase.

Allikas: AlphaGalileo

Füüsika | Kosmoloogia | News | to.imetaja

Aja uus määratlus: universumi põhialus

12. jaan 2015

6. jaanuaril 2015. aastal võitsid tunnustatud Buchalteri kosmoloogiapreemia Perimeter’i instituudi kosmoloog Lee Smolin ja Edinburghi Ülikooli kosmoloog Marina Cortês. Nende töö, mis kuulutati kosmoloogias läbimurdeliseks, sisaldub ajakirjas Physical Review D avaldatud artiklis pealkirjaga „Universum kui unikaalsete sündmuste protsess.“ Tegemist on järjekordse katsega sulatada aja pöördumatut kulgu füüsika alustesse. Teadlased pakuvad välja energeetilised põhjuslikud struktuurid, saamaks jagu sügavatest probleemidest, millega kosmoloogia esmaprintsiibid vastastikuti seisavad.

Nad alustavad hüpoteesist, et aeg on niihästi fundamentaalne kui pöördumatu. Enamik füüsikuist näeb aega kui omadust, mis tuleneb fundamentaalsematest füüsikaseadustest. Põhjuslikkus tuleneb otseselt sellest pöördumatusest, kinnitavad Smolin ja Cortês, tulevik luuakse pidevalt olevikust läbi aja aktiivsuse. Samamoodi on fundamentaalsed omadused energia ja moment ehk liikumishulk. Aegruum ja selles liikuvad osakesed ilmuvad läbi aja aktiivsuse. Igal sündmusel on oma sõrmejälg – eriline signatuur, mis moodustub eelnenud sündmuste summast ja ei mingitest muudest sündmustest. See viib nii asümmeetrilise universumini kui võimalik. Teadlased arendavad oma teooriat analüütiliselt, illustreerides seda ruumiliselt ühemõõtmelise universumi arvulise simulatsiooniga.

kellpesuTuntud vastuvoolumõtleja Smolini nägemus maailmast on täpselt vastupidine senise üldtunnustatud nägemusega. Kuid see ei lähe vastuollu fundamentaalfüüsika võtmetähendustega. Vastupidi, aja primaarsus ja selle pöördumatus peab ühendatama nüüdisfüüsikaga, et siiani lahendamata võtmeküsimustele ometi kord lahendus leida. Selle abil loodavad Smolin ta tema kaasmõtlejad leida lõpuks ometi üles ja muukida lahti nüüdisaegse teoreetilise füüsika Püha Graali – kvantmehaanika ja gravitatsiooni ühenduse.

See ei ole küll nõnda üheselt saavutatav kui toodud joonistusel, millel on esitatud dušši ja kella ühendus, mis on USA patendiametis olulise leiutisena patenteeritud.

Et hoida kosmoloogia teaduslikuna, peab muutma vana vaate, et universumit valitsevad muutumatud seadused, uue vastu, milles seadused muutuvad. Uues vaates on kolm keskset seadust. Korraga esineb vaid üks universum. Aeg on reaalne: kõik struktuuris ja looduse regulaarsuses muutub varem või hiljem. Matemaatika, millel on ajaga raskusi, pole looduse oraakel ja teaduse prohvet, vaid lihtsalt suure võimsuse ja tohutute piiridega tööriist.

Smolini ja tema mõttekaaslaste ideestikku on siin tore veelkord selgelt korrata. Sellest võib välja kooruda uus kosmoloogia, kuna vana on jooksnud omadega ummikusse. Keegi ei ole veel suutnud leiutada, kuidas on gravitatsioon seotud kvantmaailmaga. Olukord on tõeliselt groteskne: gravitatisooniseadused, mille tuletas teadaolevalt esimesena Isaac Newton 1687. aastal, pole ümber lükatud. Kvantmehaanika seadused, mille võrgustiku leiutamine algas Plancki 1900. aasta katsest selgitada absoluutselt musta keha kiirgust, ja mis juhivad nüüdseks teie arvuteid, läpakaid, telereid ja kogunisti valgusteid, pole ümber lükatud.

Kuni me ei räägi matemaatikast, mille tõepärane seotus loodusega on üks üllatavamaid ja produktiivsemaid, aga ka vaieldavamaid avastusi meie universumis – mida tõestab muu hulgas ka asjaolu, et matemaatikat ei kasuta mitte ainult inimene, vaid ka ronk, sipelgas ja isegi viirus, kelle/mille kohta pole inimene kokku leppinud, on see moodustis üleüldse elus või hoopis elutu.

Niisiis, tore on tutvuda Smolini pakutud nelja printsiibiga, mis pööravad pea peale aja senise käsitluse ja millest teoreetilise füüsika ning kosmoloogia helged pead kahtlustavad peituvat võti, mis avab fundamentaalteadusele seose gravitatsiooni ja kvantmehaanika vahel.

Printsiip A. Aeg on fundamentaalne suurus. Aja toime on kõige elementaarsem protsess füüsikas, mille läbi luuakse olemasolevatest sündmustest uued sündmused. Põhjuslikkus tuleneb otseselt aja pöördumatust olemusest.

Printsiip B. Ajal on fundamentaalse suund. Tulevik areneb oleviku olemisest, puuduvad põhjuslikud silmused või piirkonnad, kus aeg „edeneb tagurpidi“. Fundamentaalsed seadused, mis arendavad tulevikku olevikust, on pöördumatud – minevikku seisuned ei saa konstrueerida oleviku seisunditest.

Printsiip C. Objekti  aeg-ruumi omadused või sündmused tulenevad selle suhetest teiste dünaamiliste objektidega. Kõigil aegruumi omadustel on dünaamiline päritolu.

Printsiip D. Energia on fundamentaalne. Energia ja liikumishulk (moment) ei ilmu välja aegruumist, pigem on tõene vastupidine. Aegruum ilmub välja fundamentaalsemast põhjuslikust ja dünaamilisest olekust, kus energia ja moment on algsed.

kellpesu

See, kas aeg on primaarne või tuleneb fundamentaalsematest loodusseadustest, tundub olevat tavaelu jaoks üsna ebaoluline küsimus. Kuid ka see, et aeg erirelatiivsusteooria tõlgenduses on koolutatud, painutatud, nõnda et see voolab ühes kohas kiiremini, teises aeglasemalt, tundus Einsteini 1916. aastal pakutuna pigem elust irdunud teadlaste meelelahutus.

tunnustatud teaduse populariseerija teadus.ee suvekool Vikipeedia