Sel aastal jätkub teadusliku ja kunstilise sõna ühendamisele püüdlev Teaduskabaree.

Mittetulundusühingu TeadusTeave eestvõtmisel ning koostöös Eesti Teadusajakirjanike Seltsiga ja Teatri Puhvetiga viiakse iga kuu viimasel neljapäeval kokku teadlane ja praktik, kes õhtujuhi eestvõtmisel omavahel ja publikuga ühel kindlal teemal arutlevad.

Lähim üritus toimub 26. jaanuaril Tallinnas Teatri väljakul nr 3 asuvas Teatri Puhvetis. Teemaks on „Kas geneetika on muutumas geeniüleseks?”

Arutlevad Marko Piirsoo ja Andres Veske Tallinna Tehnikaülikoolist ning Egle Rebane Vähiuuringute Tehnoloogia Arenduskeskusest. Vestlust juhib teaduskirjanik Tiit Kändler, viktoriini veab teadusajakirjanik Priit Ennet, teaduskuplee ja muu muusika ansamblilt „Sädelev kass”, luulet loeb Karl-Martin Sinijärv. Pääs vaba.

teadus.ee

Soe soovitus:

Demokraatliku kapitalismi kriisid. Vikerkaar 12,2011

Wolfgang Streeck, Max Planci Ühiskonnauurimise Instituudi direktor, Kölni ülikooli sotsioloogiaprofessor.

Eesti kodanikku on juba mõnda aega hurjutatud, et ta justkui ei peaks enam lugu oma riigist. Küll on seda teinud mõni minister, küll peaminister, küll parlamendi spiiker, küll tagatipuks ka president – nii uusaastasöögi alla kui peale. Kuid kas kodanik on tõepoolest nii loll, pime, kurt ja vastaline, kui võimukandjatele näib tunduvat?

Ega ikka ei ole küll. Asi tundub kalduvat vastupidises suunas. Kui kodanik tunnetab, et tal on üha vähem valikut, et riigiasutused või firmad pigistavad ta lihtsalt nurka, mida siis talt ikka tahta. Tõmmata lesta või vinnutada vihakest.

Poes ei jää kaupu vähemaks, küll aga valikuvõimalusi oma elu korraldamiseks. Kes ei usu oma silmi ja kõhtu, see lugegu Saksa sotsioloogi Wolfgang Streecki artiklit, mille tõlge ilmus detsembrikuu Vikerkaares.

Püüan siinkohal seda lühidalt kokku võtta. Streeck arvab nõnda nagu kursiivis kokku võetud.

Kriisid pole enam ajutised kõrvelekalded tavaliselt hästilõimunud süsteemi püsiolekust.

Toimub demokraatliku kapitalismi ümberkujunemine. Seda esindab kriiside rodu.

Praegu tuleb kaitsta demokraatiat ennast vabade turgude nimel tehtavate kitsenduste eest. Keskpangad on ise ennast osanud kindlalt kaitsta valijaskonna surve eest.

Religiooniks on olnud: tõeline õiglus on turuõiglus – standardse majandusteooria liberaalne utoopia. Kapitalistlik poliitika on andnud oma parima, juhtimaks meid välja korrumpeerunud demokraatliku oportunismi kõrbest isereguleeruvate turgude tõotatud maale. Kuid majanduskasv hakkas aeglustuma. Mida selle vastu tehti? Streeck toob kolm vastumeetmete staadiumit.

1. Inflatsioon.

2. Selle taandudes hakkas kasvama riigivõlg. Mil hakati kasutati veel tootmata ressursse.

2. Seejärel avanesid kodanikele seninägematud võimalused võlgade võtmiseks, ja riigivõlg asendus eravõlgadega.

Nn finantsteenuste pealt saadi tohutut kasumit. Algas vägikaikavedu globaalsete finantsinvestorite ja suveräänsete riikide vahel.

Sotsiaalse ja majandusliku stabiilsuse vaheline püsiv leppimus on kapitalistlikes demokraatiates utoopiline projekt. Kriis siirdati uutele areenidele, kus avaldus uuel kujul. Riigi võlg kanditi kodanike võlgadeks, kes olukorras, kus riik tõmbab oma funktsioone kukku, peab ise hakkama saama.

Sai võimalikuks avalikkuse šantažeerimine, mida kapital osavasti ära kasutas. Demokraatia on praegu sama suures ohus kui majandus. Või suuremas. Turud on hakanud dikteerima seda, mida väidetavalt veel demokraatlikud ja suveräänsed riigid oma kodanike heaks teha saavad.

Kodanikud näevad valitsusi kui agente, kes ei tegutse mitte nende eneste huvides, vaid teenivad teisi riike või rahvusvahelisi organisatsioon nagu IMF või EL.

Siit range kasinuskava.

Meil on valimised, kus valijal tegelikult valikut ei ole. Propageeritakse pimedat nõustumist finantsinvestoritega. See maailm on jabur, kus riikidele määratakse finantsinstitutsioonide poolt reitinguid.

Mida siis teha? Tuua häired valguse kätte ja teha kindlaks ajaloolised järjepidevused. Ning olla meelekindel, kui võimurid sind selle eest läbi sõimavad.

Kuid tahad või ei taha, majanduslik võim üha muutub poliitiliseks võimuks, kodanikud jäetakse ilma demokraatlikest kaitsemehhanismidest ja suutlikkusest suruda peale oma nõudmisi.

Mingid poliitilised moraalilugemised selle vastu nüüd küll ei aita.

Tiit Kändler

2. jaanuar

Huvitav on see, et aasta saab otsa, aga ei saa ka. Ikka on kusagilt mingi uus aasta võtta. Nõnda on aasta justkui rahapuudus, millel pole maailmas otsa ega äärt. Mida enam on inimesel raha, seda suurem rahapuudus tal on. Mida enam on inimesel aega, seda suurem ajapuudus tal on. Mida enam on inimesel aastat, seda vähem on tal päevi jäänud.

Kui aasta ei saa otsa, ja õu muidugi kah mitte, kas siis näiteks tuleb kunagi aeg, mil muusika otsa saab? Et tuleks selline aastate vahetus, et polegi enam mitte ühtki muusikat selle puhul mängida. Et muusika on lihtsalt otsas, kogu nali. Jah, ja siis saab nali ka otsa. Ei olegi seda kusagilt võtta, ja uuel aastal saadavad õueonud televiisorisse kurje kirju, et miks teie naljasaated on nii naljavaesed.

Nendele kirjadele ei vastata, sest e-mailid on kah otsa saanud.

18. jaanuar

Aasta on uus, aga õu on vana. Ega Õueonu kah just kõige uuem pole, kõige vanem kah mitte. Mõtleb parasjagu, et huvitav, kui kaugele õu ulatub. See on väga oluline küsimus, suisa eluliselt oluline. Euroopa üks kõige levinumaid hüüdlaused on „Not in my backyard!” ehk siis Eesti oludele tõlkides – „Mitte minu õuel!”

Seda loosungit kohandatakse sealautade ja tuuleveskite, kruusakarjääride ja kiirteede, bensiinijaamade ja turbasoode värvikatele juhtumitele, ning isegi Kunstiakadeemia maja ei pääse õuetädide rünnaku alt.

Jah, aga kui kaugele siis õu ikkagi ulatub? Kust minu õu lõpeb ja algab – siis mis? – puutumatu (hinge puudutav) loodus, aherainemäed või hoopis nurgapealne õllekas?

Õnneks pole vaja enam oma pead vaevata, avastab Õueonu, kui juhtub lugema ülevaadet Viini Veterinaarmeditsiini Instituudi teadlaste põhjapanevast õueteaduslikust tööst.

Kõigepealt – mis on ühist tehase ja karjalauda vahel? Aga see, et mõlemat peab tsiviliseeritud eurooplane (alates võlakriisi-eelsest Kreekast) hädavajalikuks de jure, kuid oma õuealal mõeldamatuks de facto.

Ei taha see post-vanakreeklane, et rikutaks loodusvaadet või rikastataks õhuaroome, olgu siis tehislike või naturaalsete lõhnadega. Viini veterinaar Günther Schauberger võttis punti oma kolleegid Saksamaalt ja tuletas lõpuks ometi matemaatilise mudeli, mille abil saab oma õue piirid välja rehkendada. Teadlased kinnitavad, et nende mudel sobib mistahes lõhnade jaoks, tulgu need siis sigadelt, lehmadelt või kanadelt-hanedelt. Vähe sellest, mudel kõlbab rakendada ka tehasekorstnatele.

Schauberger juhib tähelepanu, et mudel võimaldab õue piirid välja rehkendada kiirelt – meetodil „quick and dirty”. Selline kiirarvutus viib küll õue pindala ülehindamisele, märgib teadlane, kuid kui loomadel on nende õuel kitsavõitu, siis saab teha ka täpsemaid arvutusi ning isegi arvesse võtta tuule suunda. Ajakirjas Atmospheric Environment avaldatud artikkel näpus, läheb Õueonu õuele ja seab nina tuule poole.

Lõhnab atmosfääri järele. Tuleb kaevata, kuhu vaja. Õueonu läheb ja kaevab õuenurka augu. Maa pole külmunud ja auk saab ilus. Kui tuleb lumi, on tal siin hea soe olla.

Eduard Vilde aegadest on „verine vorst voorimehe võileiva vahel” ajakirjandust müünud. Hea uudis on halb uudis, teab väljaande omanik. Kuid USA Vermonti Ülikooli matemaatik Peter Dodds ja tema kolleegid jõudsid meediaväljaandeid uurides ootamatule järeldusele. „Inglise keel on tugevasti positiivse poole kallutatud,” ütleb Dodds, kelle artikli avaldas 11. jaanuaril ajakiri PLoS ONE.

Ühe varasema uuringu kohaselt langes üleüldine õnnelikkus Twitteri andmetel viimase kahe aastaga kaks korda. Nüüd väidavad teadlased, et langenud on lühiajaline õnnelikkus, kui pikaajaline fundamentaalne inglise keele positiivsus on säilinud. Nad kogusid miljardeid sõnu neljast allikast: ajalehest The New York Times, Google’i raamatuprojektist, Twitterist ja poole sajandi laulutekstidest.

Selgus, et kõige sagedamini kasutatava 5000 sõna seas olid eelistatult rõõmsamad sõnad.

Joonisel on graafiliselt kujutatud keskmine õnnelikkus Twitteris, Google’i raamatulisas, ajalehes The New York Times ja muusikatekstides. Graafik näitab õnnelikkuse astet 5000 enamkasutatava sõna seas. Kollasel alal on neutraalsest õnnelikumad, hallil õnnetumad sõnad.

„See ei tähenda, et iga asi oleks hea ja tore, keel on lihtsalt sotsiaalne,” kommenteerib Dodds. Uus sotsiaal- ja neuroteaduste suundumus on näidanud, et inimene on ühiskonnalembeline jutupajataja liik, mitte isekas tegelane, nagu siiani kujutleti. Keele arenedes on positiivsed sõnad graveerinud end suhtlusesse negatiivsetest enam.

Kui pidada sõnu aatomiteks ja lauseid molekulideks, siis võivad molekulid küll kanda halba sõnumit, kuid loo aatomid on üldkokkuvõttes positiivsel küljel.

Nii et nüüd on tõestatud ka matemaatiliselt: hea sõna võidab kurja väe.

Allikas: EukerAlert!

Kui maailma lõpp tõepoolest saabub, siis jõuab kätte vähemalt üks hea asi. Ei pea riigitelevisioonist enam lollusi nägema.

Kui 13. ja reede tõepoolest midagi hullu tähendab, siis realiseerus see ETV saates „Mida teie arvate?” üsna võluval määral. Arutelu all oli maailma lõpp, mis teadaolevalt saabub 21.12.12 ja mida ilmeksimatult on ennustanud maajade kalender, õigemini selle lõpp. (Huvitav, et maajade kalender neile nende endi lõppu ei ennustanud.)

Hea kombe kohaselt oli miljoneid särasilmi võluv saatetäht Maire Aunaste kokku kogunud kamba külahulludele sarnanevaid isikuid, kes siis lõputul kombel maailma lõpust pajatasid. Olgu see igas hetkes vandenõujõudude sepitsusi läbinägev tippufoloog või ühiskonna eest pageda ja samas ka mitte pageda sooviv vissarioonlane või siis üliilmset energiat loodusest nägev nõia nimeline olend või siis erinevaid vaimseid praktikaid harrastav ajugurmaan – kõik nad ilmutasid asja kohta hämmastavat informeeritust.

Saade tekitaski ühe ja ainult ühe küsimuse – kust nad maailma lõpust teada said? Veidi mõtlemist, ja vastus on käes. Eks ikka kultuuriministri käest. Sest egas muidu säherdune selge jamaga äravahetamiseni sarnane toodang riigi raha eest rahva ette paisatud. Raamatukogud vaesekesed ei saa Eesti iseseisvusele vaenulikku massimissi Barbara Cartlandi enam tellida ja peavad piirduma kultuuriajakirjaga, mida adub muidu ehk mõnisada inimest. ETV aga oma juhi ja õpetaja Margus Allikmaa eestvõttel ja Riigikogu õnnistusel õnneks juba ei lase tuulde saateid, millel vaatajaid on alla 30 000 näo, olgu siis nii valgustatu kui tahes.

Elu on imeline, ja kui mitte just mitmepalgeline, siis kahepalgeline vähemalt.

Tiit Kändler

Eriliselt vormirikka sipelgate perekonna Pheidole liigid kannavad endas geneetilist materjali, mis on vajalik supersõdurite tootmiseks. Need on hiiglaslikud sipelgad, võrreldes tavaliste tööliste ja sõduritega. Supersõdurid blokeerivad oma pesade sissekäigud eriliselt suurte peadega ja võitlevad sissetungijatega, kuni saabuvad sõdurite väesalgad.

Hoolimata paljude Pheidole’i liikide vormirikkusest, esineb supersõdurite kast looduses harva. Hiljuti õnnestus teadlastel näidata, et supersõdurite tekkimiseks vajalik geneetiline materjal arenes kõigi nüüdsete Pheidole’i liikide ühises eellases ja et nüüdsetel liikidel on võime toota neid suurepealisi võitlejaid, kuigi vaid vähesed liigid on seda teinud.

Teadlased suutsid vallandada supersõdurite tootmise ühel liigil P. morrisi, tupsutades vastseid noorukite hormooniga. See osundab, et keskkonnavihjed võivad supersõdurite tootmiseks vajaliku geneetilise masinavärgi sisse lülitada. Autorid oletavad, et iidsetest aegadest pärit geenivaramust saavad nüüdsed organismid tuge uute füüsiliste tunnusjoonte arendamisel.

Allikas: EurekAlert

Avaldame siinkohal lühendamata kujul teadus.ee uue aasta kõne rahvale.

Aasta viimane Teaduskabaree kujunes rahvarohkemaks eelmisest kolmest. Ja kindlasti ka pidulikumaks.

Esinejate laua taha istusid Heidi Soosalu, Andi Hektor ja Jaak Kikas.

Sest Teadusajakirjanike Selts esimehe Priiit Enneti kehastuses andis välja oma esimese auhinna ajakirjandussõbralikule teadlasele. Selle Ökuli nimelises taieses kehastunud auhinna pälvis Eesti ainus vulkanoloog ja seismoloog Heidi Soosalu. Kes järgnenud diskussioonis hoiatas poliitika mõju eest vulkaanipursetele – õieti nende tagajärgedele. Vahel on juhtunud, et kohalike valimiste tulles ei taheta vulkanoloogide hoiatusi kuulda võtta. Ja siis mattuvad tuha alla nii kandidaadid kui valijad.

Füüsik Jaak Kikas seevastu püüdis rahvale selgeks teha, et kõik, mis hiilgab, on tegelikult klaas. Ning et pseudokristallid on küll head asjad, mille üle mõtiskleda, kuid millega pole miskit peale hakata – peale kohatise silmarõõmu. Füüsik Andi Hektor omakorda püüdis jätta muljet, et tema kui Suure Hadronite Põrguti järeldoktor suudab jääda erapooletuks Higgsi bosoni kaasuses ja isegi valgusest kiiremini lendavad neutriinod ei löö ühel Eesti füüsikul jagu alt.

Eesti luulet kuuldus kah, Maarja Kangro kogunisti demonstreeris, et vahel tunneb kirjanik loodusteaduste vastu enamgi huvi kui loodusteadlane luule vastu.

Leelo Tungal küll püüdis seda vastuolu ületada ja meenutas aegu, mil aega polnudki.

Noh, ja muidugi oli ka kuplee – Sädeleva Kassi keeltel ja meeltel.

Kui hästi läheb, siis jätkub Teaduskabaree ka uuel aastal samas kohas samal ajal – see tähendab iga kuu viimasel neljapäeval. Kui nii hästi ei lähe, siis jätkub ikka, ainult et samal ajal ja samas kohas. Ja kui juhtub hoopis halvasti minema, siis jätkub ikka, ainult et samamoodi samal ajal samas kohas. Igav lugu. Külm kah ei ole.

Ahjaa - siinsed fotod tegi lahkelt Martin Vällik, www.skeptik.ee

Tiit Kändler

Sa oled, mida sa sööd. Enam ei pea seda kulunud lausungit võtma ülekantud tähenduses. See võib olla õige sõnasõnalt. Hiljuti näitas Hiina Nanjingi ülikooli teadlane Chen-Yu Zhang ja tema kolleegid, et mingi toitu osis võib tungida sööja keharakkude kontrollkeskustesse ning mõjutada mõne geeni avaldumist.

Geneetilise materjali ehituskivide RNAde juppe tuntakse mikroRNAde nime all. Need ei kodeeri valke, kuid võivad takistada geenidel valke ehitada. Kui 21 vabatahtlikku katsealust sõid riisi, nisu, kartulit ja kapsast, siis leiti nende verst umbes 30 erinevat taimedele kuuluvat mikroRNAd.

Edasi leiti, et üks riisi mikroRNA mõjutas retseptorite aktiivsust, mis kontrollivad halva kolesterooli eemaldamist verest. Nii nagu vitamiinid ja mineraalid, on ka mikroRNAd toidust saadavad molekulid, mis mõjutavad meie organismi talitlust.

Meie keha on keeruline ökosüsteem, mille erinevad osad tegutsevad üheskoos üsna keerulise mustri järgi.

Allikas: Scientific American

Teadusmaailm oli mõnda aega ärevil pärast seda, kui Euroopa Tuumauuringute Keskus CERN kuulutas teisipäevaks, 13. detsembriks välja avaliku esitluse, kus lubati esitada tulemused Suure Hadronite Põrguti kahe eksperimendi kohta, mis otsivad kuulsaks saanud osakest, standardmudeli Higgsi bosonit.

Eile kaks tundi väldanud esitlusel siiski Higgsi osakese avastamist ei kuulutatud. Eksperimendi ATLAS kõneisiku Fabiola Gianotti ja eksperimendi CMS kõneisiku Guido Torelli energiliste esitluste tuumaks oli, et katsed on muutunud aastaga palju täpsemaks. Kuid täpsusest veel ei piisa, et andmetes vilksatanud vihjeid võiks pidada uuest osakesest lagunenud osakeste jälgedeks. Siiski määratleti täpsemalt piirid, kust Higgsi bosonit suure tõenäosusega otsida tuleb – või õieti piirid selle massi jaoks. Arvuliselt peaks see jääma 116 ja 130 gigaelektronvoldi vahele. Gigaelektronvolt on nähtava valguse osakese footoni energiast miljard korda suurem energia.

Ühtlasi kinnitasid ettekandjad, et 125 gigaelektronvoldi kandis on nähtud sündmusi, mis „võivad olla põhjustatud lihtsalt fluktuatsioonidest, kuid võivad olla ka midagi huvitavamat,” nagu Gianotti sõnas.

„Optimistlik inimene võib neid andmeid tõlgendada kui esimest märki Higgsi bosonist ja pessimist kui oskamatust mõõtmisandmetega ümber käia. Ise kaldun pigem pessimistide poole,” kommenteeris EPLile Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi teadlane, CERNi järeldoktor Andi Hektor. „Probleem on ka selles, et kui andmetes on mainitud massivahemikus tõesti uus osake peidus, siis ei pruugi see veel Higgsi boson olla. Kindel on õnneks see, et järgmise aasta lõpuks peaks vastus käes olema – juhul kui kiirendis midagi õhku ei lenda või siinkandis maavärin ei tule.”

„See oli fantastiline aasta ja tulemused, kuigi esialgsed, ületavad meie aasta taguseid lootusi,” ütles esitluse lõpuks CERNi peadirektor Rolf -Dieter Heuer.

Higgsi boson on ainus algosake, mis kogu nähtavat mateeriat kirjeldava ning standardmudeli nime kandva teooria ennustustest veel avastamata. Kui selgub, et Higgsi osakest polegi, muudab see füüsikalist maailmatunnetust pöördeliselt.

Tiit Kändler