News | suve.kool | to.imetaja

teadus.ee suvekooli hetked

25. aug 2014

Mõned hetked teadus.ee suvekoolist “Aegumatu aeg” 22.-24. augustil Käsmus.

Analüüs ilmub siinsamas veidi hiljem, ca nädala pärast.

SK2014.Rühm Käsmu rahvamaja ees.

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

SK2014.LõkeUniversumiaalne lõkketuli, kiirenevalt paisuv ja tumeainet täis

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

SK2014.Saal.SiiriSiiri Sisask laulab Uku Masingut  rahvamaja saalis

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

SK2014.VaikAarne Vaik soojendab sisse oma uut shamaanitrummi

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Teadus vajab visadust ja aega

See teaduskirjanik Tiit Kändleri lugu meie teaduskoolide kogemusest ilmus 22. augusti Õpetajate lehes.

Me oleme kindlad, et kui kaks eset kokku põrkavad, tekib kohutav või vähem kohutav müra. Aga kui need esemed põrkavad kokku vaakumis? Siis pole mingit müra. Kuidas oleks elu õhutühjas ruumis? Planeedil, kus puuduks vesi? Maailmas, kus poleks aega? Vahel on vahva võtta aega ja selliste tobedavõitu küsimuste üle mõtelda pikemalt kui viivu. Teadlased muud ei teegi, kui selliste küsimuste üle mõtlevad.

Me oleme üsnagi kindlad, et teadus aitab ühel või teisel moel meie elul edeneda või kui mitte edeneda, siis muutuda ometi. Kuid mis asi see teadus on, seda teame vähem – vahel jäävad teadlasedki selle küsimusega jänni. Veel vähem teame, kas ja kui, siis kuidas teadusest kõnelda, nõnda et see oleks huvitav nii teadlasele enesele kui kuulajatele. Ja veel vähem tundub et teame, kuidas õpetada lastele koolis, mis imeasi on teadus.

 

Teaduste ühendatud anum

Kümne aasta eest mõtles üks väike rühm inimesi Eestis, et kuna teadus ei ole purki suletud ega luku taha pandud, siis tuleb sellega arvestada ning mitte rääkida ühest ja ainsast teadusest nagu keemia, füüsika või matemaatika, vaid pista kõik kokku, segada hulka ports muusikat, kunsti, kirjandust ja siis ehk saab selles segases loos sogasuse asemel hoopis selgust. Sest ega looduses pole ju matemaatika kusagil eraldi puu all, keemia teise puu otsas ja füüsika kolmanda kännu all. Teadused on eraldi kastidesse pistnud inimene, et kuidagimoodi maailmast aru saada.

Vahel on kasulik need oma kastikestest jälle välja võtta ja kokku lasta ning vaadata, mis saab. Nõnda on kodanikualgatus teadus.ee korraldanud oma suvekoole üheksa aastat. Teemadeks on olnud vesi, tuli, õhk, maa, eeter, energia, elu, keel ja arvud. Meie eesmärgiks on olnud käsitleda üht teemat erinevate teaduste ja kunstide vaatepaigast, et nõnda looduse toimimisele lähemale jõuda. Kooli on olnud oodatud kooliõpilasi, üliõpilasi, õpetajaid, teadlasi ja teiste erialade inimesi, kes teadusest huvituvad. Siin on nad kokku saanud teadlastega, mitte ainult nende loenguid kuulates, vaid kolme päeva jooksul üheskoos süües ja vesteldes, tuld tehes ja ujudes.

Meie loosungiks on: „Igaüks on teadlane.” Lahendab ju iga inimene enese jaoks ootamatuid ja originaalseid probleeme kui mitte just iga päev, siis iga nädal ikka. Eriti kehtib see laste kohta.

Sel nädalavahetusel tuleb Käsmus meie kümnes suvekool, milles räägime ja mõtleme ajast – „Aegumatu aeg“. Aeg on läbi aegade olnud inimese jaoks ühelt poolt praktiline maailma jaotamise abivahend, teiselt poolt lõppematu mõtiskluse ja vaidluse teema. Aja ja ruumi lahutamatus tekitas võimaluse näha, et korraga eksisteerivad nii minevik, olevik kui tulevik –nii nagu korraga eksisteerib meist ees ja taga, ülal ja all olev ruum.

Meie suvekoolides on alati kõnelenud pühendunud eesti teadlased, esinenud pühendunud kunstnikud, kirjanikud ja heliloojad. Teisiti ei oleks sellist üritust võimalik korraldada. Läheks võimatult kalliks. Pole ime, et taolisel tasemel ning nõnda erinevate teadlaste ja kunstnike kolmepäevane kohtumine rahvaga on vähemasti Euroopas haruldane.

Meie suvekoolide toetajad on eelkõige esinejad. Alaline toetaja on olnud Käsmu meremuuseum. Meie kooli on aidanud tutvustada ilm.ee. Sageli on suvekooli toetanud riik teaduse populariseerimise fondist. Sel aastal peeti sealtpoolt kooli toimumist tarbetuks. Korraldajad nõnda siiski ei arvanud, nõnda nagu ka sponsorid Eesti Energia ja Arengufond. Elu juba kord on selline, et vahel tuled omadega välja, vahel jääb ots otsaga kokku puutumata. Olulisem on muu.

Sel aastal on meil osalejaid veidi üle saja – umbes tavapärane arv – ja selle saja sees on palju lastega peresid. On üllatav ja kosutav näha, kuidas isegi lasteaialapsed, kõnelemata siis kooliõpilastest, teadlaste loenguid kuulavad. Pole oluline, et kõik oleks mõistetav, oluline on, et lapsele jääb mällu – teadusest saab rääkida huvitavalt ja naljakaltki, tähendab et tasub uurida, mis asi see teadus on.

Meie kümnendas koolis on esinejad ajateemal akadeemik Jüri Engelbrecht,  helilooja Urmas Sisask, muusikakriitik ja muusik Igor Garšnek, Horisondi peatoimetaja Indrek Rohtmets, teadusloo professor Ülo Kaevats, kirjanik Mihkel Kaevats, akadeemik Tarmo Soomere, TÜ arendusprorektor Erik Puura, TÜ füüsikainstituudi direktor Jaak Kikas, õlitootmise asjatundja Indrek Aarna, loodustundja ja fotograaf Urmas Tartes, astronoom Laurits Leedjärv, KBFI direktor füüsik Raivo Stern, TÜ eksperimentaalpsühholoogid, ajataju uurijad Kairi Kreegipuu ja Maria Tamm, muusik ja heategija Siiri Sisask. Pühapäeval toimub kooli lõpetamisel ka Siiri Sisaski kontsert.

Oleme ikka korraldanud laste töötoa ning loodusreisi fotohuvilistele aja tabamiseks.

Nagu alati, lõpeb suvekool üldise aruteluga ning mängleva viktoriiniga. Möödunud aastal korraldas põneva otsimismängu Mart Noormaa.

 

Kohastuvate avastuste ajastu

Kuidas rääkida ajast nõnda, et ajast ei tuleks puudu, vaid jääks veidi ülegi? See on teaduse üks keskseid probleeme: kuidas uurida midagi välja, et elu mööda ei läheks? Me teeme vea, kui teaduse nn populariseerimisel kaldume mõtlema, et kõik see jutt ja teater peab olema ilmtingimata lõbus ja põnev, nõnda nagu kaldub seda arvama näiteks riigitelevisioon. Tuleb meeles pidada, et just pealiskaudsus on tappev. Õppimine on vältimatult pikk ja vahel väsitav ning tüütu, ammugi siis teadlase töö. Kui me maalime roosa pildi, justkui oleks teadus üks lõbus välk ja pauk ja reisimine ja trallimine, siis petame lapsi.

Teadus on pigem visadust ja jonni, kui elegantset mõttelendu vajav tegevus. Millele elegantne mõttelend annab oma sära.

Ma ei tea ju eales seda, kas lugeja näeb sinist samamoodi sinisena nagu mina, kuid sellel ei olegi suurt tähtsust, seni kui ta nõustub seda, mida mina näen sinisena, nimetama siniseks. Kuid aeg on sihuke nähtus, mille kohta pole keegi osanud avastada, et mis see on. Ruumi kohta, olgu see kui mitmemõõtmeline tahes või kui sirge või kõver tahes, saame paljutki kirja panna ja ka ette kujutada. Et meie seisame siin ja ruum on meie taga ja ees ja kõrval ja ülal ja all. Aga aja kohta mitte. Psühholoog Endel Tulving tõestas, et inimene on ainus olend ilma peal, kel on võime kronesteesiaks, see tähendab, kes on võimeline siduma möödaniku sündmusi omavahel ajalises järgnevuses, nägema mineviku aega, seostama sündmusi minevikus toimunuga.

Leiutised, ka teaduslikud avastused võib jagada arengut hüppeliselt muutvateks ehk arengut katkestavateks ja kohastuvateks, mõneti etteaimatavateks. Viimastel aegadel ei ole katkestavaid avastusi teaduses ette tulnud, üha enam käib töö kohastuvate avastuste kallal. Keegi ei tea, mis on tumeaine ja tumeenergia, keegi ei tea, kuidas saaks tööle panna tuumareaktori ITER. Maailmapilti katskestavad avastused nii kvantmehaanikas kui astronoomias on tehtud aastakümnete eest. Teadlaskonnal ei jää üle muud kui otsida arenguks väljapääsu eri valdkondade veel suuremas koostöös.

Vahel eelistame me anonüümsust, kõneleme vaid ametist. „Teadlased kinnitavad, et…“  tundub suurendavad väite kaalukust. Ametipidaja võib olla anonüümne, amet aga mitte. Selle kohta on Aisoposel üks ilus mõistujutt astronoomist, kes igal öösel läks õue ja vaatles tähti. Ühel ööl, kui ta jalutas linnast välja, paelus taevas teda nõnda, et kukkus sügavasse auku. Kui ta sealt välja pääsemata hädaldas, tuli mööduja ja oleks mehikese august välja aidanud, kuid saanud teda, et too on astronoom, tõdes: „Kui sa tõepoolest vaatasid taevasse nii pingsalt, et ei näinud isegi seda, kuhu su jalad sind maapinnal kannavad, siis oled mu meelest oma saatuse ära teeninud.“ Ja jättiski teadlase auku. Nõnda et vahel on ellujäämiseks kasulik olla anonüümne ka teadlasel.

Kui me kõneleme ennustajatest, keda me siis mõtleme? Küllap esmalt astrolooge, siis igasuguseid pusijaid-posijaid. Ka mustlased, kaardimoorid ja selgeltnägijad kuuluvad sellesse klassi. Seejärel muidugi börsimaaklerid, totalisaatorimängurid ja ilmaennustajad.

Loodusteadlased jäävad kohe kindlasti ennustajate kastist väljapoole. Kuid – stopp! Kas pole just teaduse üks eesmärke ennustamine. Ja ennustusi ootab teaduselt ka ühiskond – ükskõik, millise sünonüümiga me sõna „ennustamine” asendame.

Kui põhjalikumalt järele mõelda, siis on just teadlased kõige põhjalikumad ennustajad. Ennustamine ja teadus on ühe ja sama nööri kaks otsa. Kui me tahame ennustada tulevikku, siis peame endale selgeks tegema, mida me tuleviku all silmas peame.

Tulevik on see asi, mida on võimatu ennustada. Ennustada on võimalik vaid minevikku ja siis loota, et tulevik seda kordab. Kuid ei korda ei ajaloos, inimsaatuses ning isegi mitte täppisteadustes. Kvantmaailm on küll ennustatav, kuid hoopis teises mõttes kui meie tavapärane maailm.

On aeg õpetada lastele võimalikult varakult seda esialgu veidrat, kuid ometi keerulise matemaatikata hoomatavat tõde: on küsimusi, millele polegi täpseid vastuseid, on nähtusi, mille seletamine sõltub taustast – nagu näiteks võib valuseosake footon olla nii osake kui laine. Võibolla aitavad selleks kaasa meie suvekooli laadsed tegevusedki.

 

 

 

 

News | Teadusvaldkonnad | to.imetaja

Eesti vajab ka kolkateadust

8. aug 2014

See Tiit Kändleri lugu ilmus ajalehes Sirp 1. augustil 2014

 

Eestile ei ole teadust vaja selleks ja ainuüksi selleks, et üle maailma kuulsaks saada ja seeläbi rikkamalt elada. Eestile on teadust vaja selleks, et meil oleks oma teadmine, nii nagu mu meelest peaks see ju olema ühe iseoleva riigi iseenestest mõistetav osis.

Mitte keegi ei tule meile ütlema, mida me peame peale hakkama oma maavaradega või oma raudteedega või oma hariduse edendamise ja tervise hoidmisega. Lõppude lõpuks peame ju ise selle välja mõtlema. Et seda kõike välja mõtelda, on vaja teada, mis maailmas toimub, mis teadusmaailmas toimub. Keegi ei tule meile seda ütlema, mis on parasjagu teadusmaailmas ringlevatest ideedest maha käimas, mis esile tõusmas.

 

Tippnõu tuleb iseendalt

Raha võib olla rohkem või vähem kallis, kuid tipmist nõu me selle eest ei saa. Seda teab igaüks, kel on vähegi arvutitega pistmist olnud. Sind võidakse abistada, ja see ongi vältimatu, kuid sa pead ka ise üht ja teist teadma, et mõista, mida see abi sulle lõppude lõpuks kaela toob või kaelalt võtab. Loosung „Igaüks on teadlane!“ võib olla tobe, aga indiviidi seisukohast ei ole seda mitte. Sest igaüks, olgu vana või noor, rikas või vaene, peab lahendama probleeme, mis on tema jaoks uudsed. Tal pole sellest suurt lugu, kas need probleemid on juba kuskil lahendatud või ei – keskkond on erinev, ja see annab lahendusele oma näo.

Ehk nagu füüsikateoreetik ütleb: andke mulle algtingimused ja ääretingimused, siis hakkame ülesannet lahendama. Kui lahendus käes, siis vaatame, kuidas see eksperimendiga, meie näitel eluga kokku sobib. Üllataval ja mõistetamatul moel sobib paljudel juhtudel. Ja suudab ka midagi ennustada. Kõige suuremast ehk universumi kiirenevast paisumisest kõige pisemani ehk Higgsi bosonini välja.

Nõnda on teaduse rahastamise filosoofia kannapööre Eestis näha teadlastena vaid väheseid töörühmi, mis „maailmatasemel“, Eesti kui riigi jaoks kaheldava väärtusega ja teisalt ka lootusetu ettevõtmine. Maailm ei ole lineaarne, seda ju teadusrahastajad teavad, ja kui me üha enam avastame, kuidas matemaatilisest kaosest ilmub välja reaalne kord nagu vana aja punasest valgusest üle ujutatud fotopimiku ilmutusvannis lebavalt fotopaberilt esmalt tumedas ülikonnas isa, seejärel lillelises kleidis ema ja lõpuks valges kleidikeses õde, nõnda ilmub teadusilmutisse pistetud teadlastest ja nende seadmetest välja järk-järgult see pilt maailmast, mida me oma maailmanurgast näha võime.

On iseäralik see riik, kes ühelt poolt tunnustab loodusliku mitmekesisuse hädavajalikkust, püüdes kõigest hingest elu sees hoida meie looduses kunagi iseseisvalt hakkama saanud jõekarpidel või euroopa naaritsatel ning sportliku kirega maha nottides ja välja juurides kõik, mis tundub vähegi võõras ja meie koduõuele ohtlik, olgu need šaakalid või võõrhirved, teiselt poolt laseb aga kõige kaduva teed minna sellel paljususel, isepäral ja omaenesest tekkinud teadmisel, mis meil võtta on.

Ma ei kirjuta siinkohal Eesti teaduskirevast maastikust, läheme lugeja lahkel kaasabil veidi kaugemale – kuid ainult näiliselt kaugemale – sellest tegevusest, mida me oleme pähe võtnud nimetada teaduseks.

 

Paigamuuseumid on teaduse lätted

Ma räägin siin Eesti muuseumidest. Väikestest, tihti ühe inimese algatatud, teiste siiamaani ülal hoitud paikadest, kuhu on aegade jooksul tekkinud oma universumid, mis kus vähem, kus rohkem, kiirgavad ümbruskonda teadmise kiiri. Inimene elab, tema ümber koguneb üha enam asju, vahel hävitab ta need ise, tavaliselt aga jääb hulk asju tast maha, kui tuleb nende ja lähedaste keskelt minna teispoolsusesse. Ja hetkega kaotavad asjad, või vähemasti suur osa asjadest, mis elus inimesele oli osa tema inimeseksolemisest, oma tähenduse. See pole ju miski avastus, aga tasub ometi mitte ainult et üle korrata, vaid püüda seda ka tunnetada. Nõnda jõuame veidi edasi, Eesti väikese muuseumini, olgu see väike suurem, maakonna oma või pisem, küla oma, või talu oma või talutoa oma – suurusel pole olulisust selles faasiruumis, kui tahate pidulikku sõna.

Iisaku.Muuseum1A

Me saime pärandiaastal kuulda Paide muuseumi kurba lugu, kust ainus teadustöötaja koondati. Kas keegi on suuteline hindama, mida tähendab üks teadlane maakonnalinnale? Me võime imetleda Iisaku muuseumi (fotol) suurepäraseid teematubasid ja poluvernikute asualadelt leitud esemeid, Anne Nugamaa tööd poluvernikute keele ja kultuuri jäädvustamisel kuni Kaidma lohukivi leidmiseni välja. Võime uudistada Aravete Kurisoo mõisas oleva, nüüdseks lahkunud Valter Kreisbergi 1986. aastal asutatud külamuuseumi rahva agarust laste harimisel, sattuda seal loomulikule õppekäigukesele kunagisse klassituppa. Võime nautida mõnetoalise Lohusuu kooli muuseumi ehedaid asju ja lihtsat filosoofiat – lastele tuleb ju hoida ja näidata, kuidas elati, kui siin elu veel kees. Võime nautida Struve meridiaanikaare kõrval Võivere tuuleveski taastamist teadusmuuseumiks. Võime sisse minna Vadi külarahva taastatud endisesse koolimajja ja näha seal Heino Kiige tuba, aga uudistada ka Avinurme elulaadikeskuse moodsamaid nippe oma põlise riistakultuuri näitamiseks. Ja last not least olla õnnelik Aegviidu jaamahoone taastaja ja museaalide kokkukoguja Tõnis Randla energia üle. Pole ühtegi teist paika maamuna peal, kus sellised hindamatud kogud, olgu nende arv ja suhteline väärtus Tallinnas laua taga arvuti ees või sees istuvale ametnikule kuitahes väärtusetu, omandaksid selle tohutusuure tähenduse nagu seal, kus need parasjagu on.

Mõni paik ei ole ametlikuks muuseumiks saanud, nii nagu näiteks Avanduse mõis, Eesti pikim ja meie teadust maailma teadusega enim siduv paik.

 

Mahamagatud maailmateadus

Avanduse mõisas (fotol) tehti maailma teadusajalugu. Seal puutus meie kuulsamaid teadlasi Karl Ernst von Baer mõisa omaniku, Peterburi Teaduste Akadeemia presidendi, geograafi ja maailmaränduri Friedrich Benjamin von Lütke sõbrana kokku maailmarändur Ferdinand von Wrangelliga Roela mõisast, ning muidugi ka astronoom Friedrich Georg Wilhelm Struve tegevusega geodeetilise kaare baaspikkuse mõõtmisel. Baer, Lütke, Wrangell ja Struve asutasid üheskoos aastal 1845 Vene Geograafia Seltsi. Maailma ühe vanima geograafiaseltsi. Selle Maa avastajate seltsi asutajaks olid ka Eesti baltisakslased Alexander Theodor von Middendorff Hellenurme mõisast, Adam Johann von Krusenstern Kiltsi mõisast ja Gregor von Helmersen Kammeri mõisast.

19.Simuna1.Avanduse1

Imepärane, et ühe maailma vanima geograafiaseltsi asutasid Eestist pärit teadlased ja maadeuurijad, kes oma muude tegemiste seas uurisid eestlaste tervist, asutasid siinse looduskaitse, mõõtsid ära maakera ja edendasid meie ehituskunsti ning pargikultuuri. Saame siis kindlalt ütelda, et Simuna oli tol ajal, 19. sajandi esimesel neljandikul üks maailma uurimise nabadest.

Kas eestlased teadsid seda ehk teisiti, kas nende teadlaste tegevus on mõjutanud Eesti kultuuri? Muidugi teadsid ja muidugi on. Struve mõõtelatte kandsid ja loodisid või vähemasti olid 1827. aastal loodimise juues kohalikud talumehedki. Simunas tegutses Eesti vanimaid kihelkonnakoole. Ning Simuna kihelkonna rahvas ehitas 1986. aastaks laiemaks oma kiriku, et nii sakslased kui eestlased ühele jutlusele ära mahuks. See annab tunnistust meelekindlusest ja teadmishuvist.

Kuidas oleme nüüd jõudmas nõndasugusesse kohta oma ajaloos, et asjamehed selliseid meie teaduse monumente kui mitte halvustavad, siis vähemasti ei pea tarvilikuks hinnata, saati siis toetada? Kuis oleme jõudnud nõnda kaugele, et hindame oma asju vaid selle järgi, mitmendal kohal on need maailmas? Ja arvame, et kui mingi Estis tehtav teadus pole esikohal, siis pole seda vajagi.

Vabandage väga, aga mitte ükski teadus Eestis, kui hea ta ka ei oleks, ei jõua eales esikohale maailmas. Kas pole meil selle kohta piisavalt näiteid? Ernst Öpik avastas aasta enne Edwin Hubble’it, et Andromeeda pole täht, vaid galaktika. Ja avastas esimesena veel palju muudki. Astronoomiast kirjutavad anglo-ameerika teaduskirjanikud seda ei usu. Nii nagu nad ei usu, et Jaan Einasto ja tema kolleegid said aimu tumeainest meie galaktika kroonist veidi enne ameeriklasi – nii nagu ka universumi ülistruktuurist. Kui sa ei ole olnud Ameerika postdokk, siis sa pole õige loodusteadlane, kuid kui sa ei jäägi elama ja töötama Ameerikasse, siis võid leiutada mida tahad, esimeste sekka sind ikkagi ei võeta.

Nõnda toimib ka kultuuriuurimises. Lugegem lahkunud Aili Aarelaiu suurepärast lugu 17. jaanuari Sirbist: „Minu endagi tegevust ei mõõdeta enam mingite kolkalike näitajatega ega eesti keeli kirjutatu alusel; oluline on vaid nn 1.1 taseme ajakirjades ja nende kirjutiste viidatavuse kajastaja h-indeks. Peen värk, kindlasti kohe, kuigi globaalne teadusavalikkus suudab mind kui mingi Ida-Euroopa tähtsusetu maa esindajat vaevu identifitseerida.“

Keegi teine ei võita meie teadust tõsiselt ammuilma siis, kui me ei võta seda tõsiselt ise. Mis tähendab oma maa täitmist teadusega, olgu see maailma taustal nii tühisena tunduv kui tahes. Kuni me rõõmust segasena eksponeerime meremuuseumis „Titanicu“ hauapanuseid, selle asemel, et teha korralikke väljapanekuid me endi maadeavastajatest ja loodusseaduste avastajatest, võime oma nn tippteadust rahastada, palju tahame, kuid Eesti jaoks pole sel mõtet enam, kui mõnede tarkade inimeste palgaraha kergitamine. Millel kahtlemata ka on oma mõte sees, kuid üksikud singulaarsused lamedal kodumaa teaduspinnal kalduvad kas hajuma või ühinema muu maailma laiemapõhjaliste singulaarsustega. Eesti vajab nagu õhku ka kolkateadust, mis tõstab kolka harukordseks kolkaks.

 

lugemis.vara | News | Sotsiaalteadus | to.imetaja

Taavet ja Koljat: mitte alati pole parim kõige parem

10. juuli 2014

Taavet ja Koljat ei ole pelgalt ajaloolised tegelased. Nad tegutsevad edasi, ja ka hariduses

See teaduskirjanik Tiit Kändleri essee ilmus ajalehes Õpetajate Leht 20. juunil

 

Kasv, edu, täiustumine, innovatsioon. Need inimühiskonna arengu ideed on meile nõnda sügavalt pähe imbunud, et ilma ei kujuta me ei oma mõtteid ei elu edenemist ette. Ülivõrded on ainsad, mida usume. Kontserdimaja peab olem ilmtingimata suurim, auto ökonoomseim, vaade korterist kauneim.

Mõeldes koolile, mõtleme tavapäraselt, et pisemad klassid on paremad, kuna neis õpetatakse õpilasi individuaalselt ja et eliitkoolid on paremad, kuna … kuna need lihtsalt on eliitkoolid, millest väljub valmis koolitatud tuleviku eliit.

Me küll tajume, et maailm ei ole lineaarne, et alati on kusagil mingi optimum, mingi mäekühm või jõeorg, millest üle ega alt ringi minna ei saa, kuid lihtsam on mõtelda, et kaks pluss kaks on alati suurem kui kaks pluss üks.

Taavet.Koljat

Hiljaaegu paelus mu huvi ingliskeelne raamat pealkirjaga „Taavet ja Koljat“, mis lubas oma alapealkirjas tavapärase mõttemalli kummutada. Ameerika ajakirjaniku ja teaduskirjaniku Malcolm Gladwelli raamat „David & Goliath. Underdogs, Misfits and the Art of Battling Giants“ („Taavet ja Koljat. Võidulootusetud, sobimatud ja võitlevate hiiglaste kavalus „) pettumust ei valmistanud. Uudse vaatenurga alt võtab see ette ja toob esile rikkalikel teaduslikel uuringutel põhinevaid kinnitusi, et paljudes eluvaldkondades on kusagil optimum – olgu siis vanglakaristuse määral, õppeklassi suurusel või eliitkooli mõttekusel ühe või teise õpilase jaoks.

Vähe sellest. Vahel on kääbus võidukas, mitte hiiglane. Gladwell alustabki tuntud Vana Testamendi loost, milles kahe sõjaväe omavahelise lahingu ärahoidmiseks lasti vana hea kombe kohaselt omavahel kokku mõlema vaenuväe tugevaimed esindajad. Kui itta tungivad vilistid valisid ilmselge mõistetavusega Koljati, kes kaeti imekaitsva, ent raske ja kohmaka rüüga, siis oma maid kaitsvad israeliidid kartsid kedagi valida, kuni tuli karjus, väike taavet ja palus end Koljatile vastu panna.

Taavetil ei olnud raudset rüüd ega vägevat mõõka. Vaid ainuüksi ling. Linguga kiviheitmisel olid tolleaegsed karjused ülitäpsed. Kahevõitluseks ei olnud sätestatud mingeid kirjalikke reegleid, võeti ilmselgena, et see toimub omavahelise mõõgavõitlusena. Taavet eiras traditsiooni ja läks näiliselt paljakäsi ülitugeva, ent kohmaka Koljati vastu. Enne kui too üllatusest toibuda jõudis, lennutas Taavet oma lingukivi Koljati silmaauku, tappes hiiglase ja tuues võidu oma kaaskondlastele.

Ajaloost on võtta hulgem näiteid, kuidas kääbus on hiiglase ebahariliku taktikaga võitnud – mõtelgem või Eesti Vabadussõja peale – suunakem mõtted näiliselt rahumeelsematele teemadele. Nagu näiteks kooliharidusele – ehkki osava üldistuse puhul pole kooliõpe lahinguväljas toimuvast kuigi kaugel.

 

Klassi suurusel on optimum

Kui mina alustasin oma kooliteed Tallinna II keskkoolis 1956. aastal, oli meie klassis üle 40 õpilase. Klassiruum oli suur ja hirmutav oma kõrgete akende, tumedate seinte ja pinkidega, mille avanevad klapid neil lebavatele vihikutele pidevalt ette jäid ja tindipotiaugud ning sulepeaõõnsused alatasa värsket tinti täis olid. Sellest hoolimata ei tohtinud vihikus olla ühtegi plekki.  Klassijuhataja, imeasi küll, sai selle lastehulgaga hakkama, istudes klassipinnast veidi kõrgemaks ehitatud poodiumil hiiglasliku õpetajalaua taga.

Mida aasta edasi, seda pisemaks klass kahanes, kuid alla 30 ei olnud õpilasi kunagi. Praegu valitseb osades maades, sealhulgas ka Eestis arvamus, et mida pisem on klass, seda aprema õpetuse õpilased saavad. Kuid kas see ikka on nii? Caldwell toob arusaadaval põhjusel oma kodumaa näiteid, kus 1990. aastatel sai valitsevaks usk, et pigem alandada õpetaja palka kui suurendada õpetatavate laste arvu klassis. Siis hakati asja uurima, ja selle sajandi alguses oli piisavalt tõendeid, näiteks Connecticuti majandusteadlase Caroline Hoxby omi, millest tuli välja, et mingit statistiliselt olulist efekti klassi suuruse ja õpiedukuse vahel ei ole. 15 protsenti teadlastest leidis, et pisemad klassid on paremad, sama paljud et pisemad klassid on halvemad. 20 protsenti teadlastest efekti ei leidnud. Kõrvutades 18 eri maad, tuli välja, et vaid kahes paigas maailma paigas – Kreekas ja Islandil – on statistiliselt usutav tõend pisema klassi kasuks.

USAs palgati pisemate klasside tarbeks aastatel 1996 kuni 2004 veerand miljonit uut õpetajat. Samal ajal vähenesid kulutused õpilasele 21 protsenti.

Meie intuitiivne arusaam rahast on see, et rohkem on alati parem. Kuid keegi ei saa olla kindel, et see on alati tõene. Raha tuleb kasuks vaid teatud piirini, kus tekib küllastus. Ameerika psühholoog James Grubman nimetab esimese põlvkonna miljonäre rikkuse immigrantideks. See seltskond kaldub raha mõju lineaarseks pidama – mida rohkem, seda uhkem – ka hariduses. Neil on omalaste suhtes sama sättumus nagu esimese põlvkonna immigrantidel. „Vanemad peavad määrama piirid, kuid see on rikkuse immigrantide jaoks kõige raskem asi, sest nad ei tea, kuidas väljendada, et seda ei saa enesele lubada,“ ütleb Grubman. Ja soovitab lülituda väitelt „Me ei saa seda“ väitele „Me ei tee seda“. Kuid see on palju raskem. See vajab vestlust ja ausust ja selgitamise oskust, et mis on võimalik, pole veel alati õige. Ühel hetkel muudab raha lastekasvatamise raskemaks, sama raskeks kui on lastekasvatamine kõige vaesemete jaoks. Siin tuleb mängu tagurpidi U-kõver. Mingi raha juures on optimum, raha kasvades kõver langeb.

Taavet.Koljat.Graf

Selline tagurpidi U-kõver selgitab ka kooliklassi suuruse tõhusust. Esimese hooga võiks arvata, et mida pisem on klass, seda õpetatumad õpilased sealt tulevad. Sõltuvus on lineaarne. Edasi mõeldes jõuame tõdemuseni, et ühel hetkel pidurdab klassi pisenemine edukuse kasvu, jõutakse küllastuseni. Siis saabub tõe hetk: klassi suurusel on oma optimum, millest suurem või pisem klass õpiedukust pigem kahandab kui suurendab.

Kus selline optimum asub, sõltub muidugi keskkonnast, st ühiskonna olekust. Iisraeli kooli nn maimoniidide reegel ütleb, et klass ei tohi olla suurem kui 40 õpilast. Iisrael on tagurpidi U-kõvera vasakus otsas. Nii nagu olid ka minuaegsed algkooliklassid Tallinna kesklinna koolides. Erinevad USA uuringud seavad U-kõvera optimumi veidi erinevasse paika, kuid me võime siin lihtsustada ja ütelda, et parim klassi suurus on 25 õpilast. Kui klass on psiem, siis on see küll õpetajale lihtsam, kuid tulemus saab parem vaid siis, kui õpetaja muudab oma õpetamise stiili. Tavalisel nad seda ei tee, töötavad lihtsalt vähem. Kui klass on liiga piske, näiteks 12 õpilast, siis tekib uus häda: see on liiga intiimne, et kaitsta õpilase iseseisvust, kui ta seda emotsionaalselt vajab. Pole kusagile vaimselt peitu pugeda.

Kooliklasside suuruse, aga ka mitmete muude parameetrite muutmisel on üks tõsine oht: kool ei mõtle mitte oma õpilaste peale, vaid nende vanemate peale, kes näevad asju nagu golfiradasid ja Steinway pianiinosid ja pisikesi klasse kui laste edukuse panti. Langedes rikaste vanemate lõksu, Koljatite haardesse, hakkab kool mõtlema, et kõik, mida raha eest saab osta, tõlgitakse kindla peale tegeliku maailma edulugudesse. Pole hea olla suur ja tugev, kui istud tihedalt vastu kivimürakat, mis lendab 200-kilomeetirse tunnikiirusega kes teab mille vastu.

 

Eliitkoolid muserdavad häid keskmisi

Kui tagurpidi U-kõver kehtib ka muude nähtuste kohta nagu näiteks alkoholitarbimise mõju tervisele, siis eliitkoolid tundub et pole millegagi võrreldavad. Nad lihtsalt annavad parema hariduse. Kas ikka tõesti ja kas kõigi õpilaste jaoks?

Kui saja viiekümne aasta eest oli Pariis maailma kunstikese, siis määras kunstniku headuse ära, kas teda eksponeeriti Salongis või mitte. Salong mõõtis maali kindla malliga. Edgar Degas ega Paul Cézanne ega Camille Pissarro ega Pierre-Auguste Renoir ja teised impressionistid poleks eales esile ilmunud, kui nad poleks asutanud suure ja võimsa Salongi kõrvale omaenese näitusepaiga.

Impressionistid valisid kahe võimaluse vahel: olla suures tiigis tilluke kala või suur kala väikeses tiigis. Täpselt sama valiku ees on lapsevanem kui oma võsukesele kooli valib, ainult et ta sageli ei teadvusta seda enesele.

Taavet.Koljat.Raamat

Õpilased on eliitkoolis väga võistlevad. Nad ei jaga omavahel õpikogemusi. Nad ei selgita, kuidas õpetatavast paremini aru saada. Nad kannavad koormust, mida vähem konkureerivas keskkonnas kanda ei tule. Vaid klassi tipp saab sellega koormuse kandmisega hõlpsasti hakkama. Ameerika psühholoog Herbert Marsh kinnitab, et enamik vanematest ja üliõpilastest teeb koolivaliku valedel põhjustel: „Nad arvavad, et akadeemiliselt väljavalitud koolis õppimine on iseenesest hea. See ei ole lihtsalt tõsi.“ Reaalsus ei paku puhtaid olekuid, vaid nende segu. „Kui tahate tõestada eliitkooli positiivset mõju ja uurite õpilasi, siis mõõdate te valesid inimesi,“ on Marsh kindel, „te peaksite mõõtma lapsevanemaid.“

Võrreldes äärmiselt elitaarset Harvardi ülikooli keskmise USA ülikooliga nagu Hartwicki kolledž selgus, et heal keskmisel olevad õppurid mitte ainult et tundsid end heal keskmisel tasemel ülikoolis paremini, vaid said pärast lõpetamist ka paremini hakkama, kui eliitkooli keskmised õpilased. Keskmine kala tunneb end suures tiigis tillukesena, väikeses tiigis aga suurena.

Eliitülikoolid värbavad tudengeid eliitkoolidest. Ometi on hulganisti teaduslikke tõendeid uurimistöödest, kus selgus, et keskmiste koolide parimad õpilased olid edaspidi peaaegu alati paremad kui väga heade koolide head õpilased. See tulemus räägib vastu intuitsioonile, kuid on ometi osutunud tõeks. Suur Tiik ei suurenda alati võimalusi, täpselt nagu ei tee seda väike kooliklass. Väike Tiik on see, mis suurendab võimalusi teha, mida õpilane edasises elus teha tahab. Gladwell ei pajata niisama, vaid illustreerib oma väiteid ohtrate tabelite kujul esitaud katseandmetega.

Eesti on ikka ja jälle rõhunud oma rollile Taavetina Koljatite seas. Sestap pole põhjust unustada, et ka koolihariduses võivad ilma teha pigem pisikesed hakkajad taavetid kui suured tähtsad koljatid.

 

 

Füüsika | mis.toimus | News | to.imetaja

Euroopa teadus pidas Kopenhaagenis oma festivalipidu ESOF 2014

2. juuli 2014

Teadusfestival: maailm pole see, millena meile näib

Tiit Kändler, tekst ja fotod

Kopenhaagen

 

Kui Jacob Christian Jacobsen rajas 1844. aastal oma õlleimpeeriumi ning alustas selle hoonete ehitamist Kopenhaageni raekojast kolme kilomeetri kaugusele, pannes firmale oma poja Carli järgi nimeks Carlsberg, ei aimanud ta kindlasti, et 170 aasta pärast kogunevad siia Euroopa teadlased, poliitikud ja ärimehed, et kõnelda teadusest ja selle ümber pulbitsevast elust.

ESOF.2014.1.Elevant

Ometi toimus nüüdseks Carlsberg City nime saanud ning restaureeritud ja uuendatud tööstusalal 21.–26. juunini Euroopa kõige esinduslikuma teadusfoorumite sarja, Euroopa Avatud Teadusfoorumi (ESOF, European Science Open Forum) festivalimõõtu üritus.

 

Neljal elevandil seisva väravatorniga (vt foto) Calsbergi õllevabrikute ja nende töötajate elamute ala uuendatud põhiplaan, väikese projekteerimisfirma Entasis saavutus, võitis 2009. aastal Maailma Arhitektuurifestivalil omal alal peaauhinna. Põhiplaanist hoonete sisse minekuni võttis aastaid ja nüüd sai siin nii teadlastele kui ka linnarahvale suure ürituse korraldada.

 

Kirju mosaiigi robootika

Teadusfestivalil kõnelesid 130 istungil sajad teadlased, ettevõtjad, poliitikud ja teadusajakirjanikud, üle 4000 kokkutulnu mõtles ja arutles asjade üle, mis ulatusid mikromaailmast universumi kõige kaugemate äärteni ruumi mõttes, kõige kaugemast minevikust kõige kaugema võimaliku tulevikuni aja mõttes ning kõige realistlikumatest teaduskatsetest ja -aparaatidest kuni kõige utoopilisemate unistusteni välja ideede mõttes. Kõned, arutlused ja diskussioonid heitlesid matemaatilisest mõttelennust robotiehitajate praktilisemate,  allveearheoloogidele sobilike seadmete mudelite ja prototüüpideni, sealt edasi kuuvarade kaevandamise luuludeni kuni kvantarvutite võimaluste rehkendamiseni välja.

Siiani kuuest toimunud ESOFi festivalist olen ise viibinud vaid kahel viimasel, 2012. aastal Dublinis ja nüüd Kopenhaagenis, nõnda et ajalise arengu kirjeldamiseks on võtta vaid kaks punkti. Ja teatavasti saab läbi kahe punkti tõmmata mistahes kõvera, nõnda et siin arendatud mõtterida ei maksa pidada millekski teaduslikult tõestatuks.

Ometi tekkis ohtralt plenaaristungite loenguid kuulates ja sektsioonide tööd külastades kiusatus nähtu ja kuuldu mingilgi kombel kui mitte just paika panna, siis mingile taustale sättida ometi.

Taustaks sobib imehästi loodusteaduslike avastuste ja ideede areng, põimituna nende rakendamisega igapäevaellu. Kui vaid kahe aasta eest sai lennureisija ennast registreerida (check-inn teha), suheldes lennujaama registreerimissaali leti taga istuva inimesega, siis nüüd ei jää üle muud, kui suhelda robotiga, inimese ligi lastakse vaid erakorralisel juhul. Kui kahe aasta eest sai ESOFi plenaaristungitel esitada küsimusi kohapealt sulle kättetoodud mikrofoni vahendusel, siis nüüd soovitati küsimused säutsuda twitterisse, kust siis juhataja neist mõned välja valib. Kahtlemata suund ebademokraatlikuma ühiskonnakorralduse poole.

Kas teadus ja selle tulemused vähendavad ühiskonna demokraatiat? See küsimus tikkus küll pähe, ent on liiga suur tükk, et siinses loos lahti hammustada.

 

Eesti teadusnurgakese praktiline ligitõmbavus

Eesti teadus esindas ennast ESOFi peasaali ette loodud näitusel. Meie väljapanek oli muu näidatu kõrval tõeline välja panek, kahe jalaga maal (mis sest, et vesisel) seismine. Oli pakkuda asjalik brošüür Eesti teadussaavutustest ja eksperdid, kes püüdsid ohtratele külastajatele selgeks teha, et Eesti taolises väikeriigis tõepoolest ikka teadust tehakse, aga oli ka selge ja arusaadav näide: laevavrakkidele sukelduma mõeldud robotkilpkonna paarikümnesentimeetrised mudelid, mis akvaariumi helesiniselt piimjas vees kõige oma nelja loivaga lõbusalt ulpisid, süttiva tulukese poole suundusid ja iga kaheksa tunni järel süüa ehk akude laadimist tahtsid (vt foto).

ESOF.2014.2.Eesti

Akvaariumi kõrval laual lebas ka robotkilpkonna elusuuruses poolemeetrine näidis, mis loodetavasti juba sel suvel Läänemerre ja kogunisti Vahemerre sukeldub. Tallinna Tehnikaülikooli professori Maarja Kruusmaa ja tema kolleegide väljapanek ning ka tööseminar oli nõnda siis selge ja loogiline.

Üllatavalt palju seminare käsitles laiemas mõttes arhitektuuri ehk täpsemalt linnaplaneerimist, seda, kuidas muuta linnad elatavaks. Sellega haakub ka Tartu Observatooriumi teadlase Kaupo Voormansiku ja tema kolleegide satelliitidelt linnade arengu analüüsi realiseerimine selle aasta kevadel Euroopa satelliidi Sentinel-1 abil. Muidugi ei unustanud Eesti väljapanek EstCube-1 fotogeenset pilti.

ESOF.2014.3.MargretII

Kui Taani kuninganna Margrethe II oma meestest kubiseva seltskonnaga puupüsti täis istungitesaali sisse marssis, oli 20 minuti eest ametlik avamine juba alanud. Mis seisnes kuninganna ootamises. Ootas ka José Manuel Barroso, kes pärast kuninganna vigadeta kulgenud kohustuslikku etteastet (vt foto) pidas veidi südamlikuma kõne teaduse osast Euroopa elus.

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

ESOF.2014.4.Heuer

 

 

Misjärel ei puudunud Taani muusikud (džässrokk tipus), kui lavale kutsuti kahe aasta tagused staarid, kes Dublinis teatasid Higgsi bosoni avastamisest – CERNi peadirektori Rolf-Dietrich Heueri (vt foto) ja Suure Hadronite Kollaideri LHC vanemfüüsiku Fabiola Gianotti kehastuses.

 

Neile pühendati ka üks pressikonverents, kus teadlased kinnitasid, et remondis ja ümberseadistuses olev LHC läheb jälle lahti 2015. aasta alul, ja et 23. juunil ajakirjas Nature Physics avaldatud artiklis leidis kinnitust, et avastatud Higgsi boson seisumassiga 125 GeV laguneb fermionideks standardmudeli poolt ennustatud kiirusega. Kuid lubati ka jätkata Higgsi bosoniga mitte seotud TOTEMi projektiga.

 

Matemaatiline ekvilibristika

ESOF.2014.5.Villani8460

Mõneti sümboolse ja efektse lõpuloenguga esines 25. juunil kuulus Prantsuse matemaatik, Poincaré Instituudi direktor, matemaatikute Nobeli, Fieldsi auhinna 2010. aastal võitnud Cédrik Villani (vt foto).

 

Elegantne ja ekstsentriline Villani oli kogunud auditooriumisse hulganisti noori matemaatikahuvilisi, kellele ta valemeid säästmata tegi selgeks, et matemaatikute jaoks vanim probleem – Päikesesüsteemi stabiilsus – ei ole siiani täpselt tõestatud. Olgu need kunagised üritajad Kepler või Newton, Boltzmannist kõnelemata, tuleb siiani tunnistada, et nagu lõpuks kinnitas Newton: süsteemi püsivuseks vajatakse jumalikku sekkumist.

Ometi püsib meie Päikesesüsteem siiski, nagu me iga päev näha võime.

¤

¤

¤

ESOF.2014.6.Schmidt

Kuid isegi universumi kiireneva paisumise tõestamise eest 2011. aastal Nobeli võitnud austraallane Brian B. Schmidt, kes lubas kõnelda revolutsioonist astronoomisas, jõudis vaid imetleda inimese suutlikkust avastada üha enam eksoplaneete ehk Päikesesüsteemi väliseid planeete. „Oleme piiriteadus ja palvetan, et see jääb alati selliseks,“ kuulutas Schmidt. Ning tunnistas teleskoobi Kuule saatmise üleloomulikult kalliks (vt foto).

 

See ei takista Google’il ülal hoidmast oma XPRIZE nimelist auhinda eraettevõttele, kes esmakordselt järgmise viie aastaga lendaks kuule ja hakkaks seda kaevandama.

Kõik, mida me aastani 2035 kasutame, on juba paigas – kogu see tehnoloogia, mida me võime, kui tahame, nimetada ESOFi eeskujul „avatud teaduseks“. Nimi meest ei riku, aga ega ka suurt jõudu anna. Loodetud läbimurded neuroteadustes, aju-uuringutes või perovskiitide kasutamisel päikesepatareides pole murdnud läbi. Oxfordi teadlane Chris Llevelyn Smith oli sunnitud tunnistama, et teadus- ja arendustegevuse kulutused maailma eri riikides üha vähenevad. Kas aitab siin „avatud teaduse“ paradigma? Julgen küsida, kas see on üleüldse uus paradigma – servateadustest, uute ja läbimurdeliste avastuste tekkest teaduste kokkupuutepindadel olen kuulnud alates sellest ajast, mil populaarteadust lugema asusin, seega siis 1960. aastatest alates.

 

Kõik pole nii, nagu teile näib

ESOF.2014.7.Haroche

Prantsuse füüsik, Collège de France’i professor Serge Haroche, 2012. aasta nobelist, oli küll kindel, et nüüd võib kvantmaailma näha laboris, kuid kvantarvutiteni on veel kui mitte lõputu, siis vähemalt mõõtmatu maa minna (vt foto).

 

Mis ei takistanud teadlastel nimetada üks istungitest kvantmehaanika uueks ajastuks ja arutleda selle üle, kuidas kvantarvuteid kenasti ja turvaliselt saab kasutada krüptograafias, sõnumite salastamisel. Kes tegi seda lihtsamalt, kes keerulisemalt, kuid kõik teadlased kõnelesid, justkui oleksid kvantarvutid olemas. Aga neid ei ole ju, kui paaril footonil või mõnel molekulil ekstralühiajaliselt töötavad välja arvata.

Väljasõidul biotehnoloogiafirmasse selgus, et end maailma bioinnovatsiooni liidrina reklaamiv firma Novozymes on käibele võtnud sõnaühendi „avatud innovatsioon“. Kui üks mu kolleeg palus seda defineerida, jäi sõnavõtja hätta. Koostöö: uue paradigma lävel. Nõnda kõlab nende uue reklaamfilmi pealkiri. Tore. Kuid teadus ei tööta reklaamfilmi stsenaariumi kohaselt.

ESOF.2014.8.Rosling

Rootsi Karolinska Instituudi rahvusvahelise tervise professor Hans Rosling tõi oma loengus „Faktidel põhinev maailmapilt“ välja suureneva lõhe selle vahel, kuidas suur osa inimestest maailma näeb ja selle vahel, milline maailm tegelikult on. „Keegi ei mõista tulevikku, kes ei mõista olevikku,“ kuulutas ta, tuues näiteid küsitlustest, mis käsitlesid maailma rahvastiku kasvu, selle vanuselist koostist ja jõukust ning mis paljastasid suure lõhe arvamuste ja tegeliku maailma vahel (vt foto).

 

Leiutised, ka teaduslikud avastused võib jagada arengut hüppeliselt muutvateks ehk arengut katkestavateks ja kohastuvateks, mõneti etteaimatavateks. Viimastel aegadel ei ole katkestavaid avastusi teaduses ette tulnud, üha enam käib töö kohastuvate avastuste kallal. Keegi ei tea, mis on tumeaine ja tumeenergia, keegi ei tea, kuidas saaks tööle panna tuumareaktori ITER. Maailmapilti katkestavad avastused nii kvantmehaanikas kui astronoomias on tehtud aastakümnete eest. Teadlaskonnal ei jää üle muud kui otsida arenguks väljapääsu eri valdkondade veel suuremas koostöös.

ESOF.2014.9.Kierkegaard.Laud

Kuid Kopenhaageni Linnamuuseumis seisab vapralt edasi esimese eksistentsialisti Søren Kierkegaardi Carlsbergi algaastate eelne kirjutuspult, mille ümbruskonda on küll aegade jooksul muudetud (vt foto).

Praegu enam kulunud rohelise kaleviga kaetud puldi taha seisma ei saa, nii nagu mõneteistkümne aasta eest, klaaskapp jääb vahele. Puldi kõrvale on pandud piibud ja ette puust sohva, mille otstarve on selgitamata. Uued ajad, uued kombed – kuid mitte alati pole need vanadest paremad.

mis.toimub | News

ESOF 2014 ja Kierkegaard

22. juuni 2014

21. –26. juunil toimus Kopenhaagenis Euroopa Teaduse Avatud Foorum ESOF. Umbes 4500 inimest kogunes endise Calsbergi õlletehase uuendatud majadesse. Arutati kõige üle, mis puudutab teadust, kõige vähem teaduse enese üle.

Kierkegaard.Laud
Kuid Kopenhaageni Linnamuuseumis seisab vapralt edasi Søren Kierkegaardi kirjutuspult, mille ümbruskonda on küll aastate jooksul muudetud. Enam kulunud rohelise kaleviga kaetud puldi taha seisma ei saa, klaaskapp jääb vahele. Puldi kõrvale on pandud piibud ja ette puust sohva, mille otstarve on selgitamata.
Avas kuninganna, aga päev enne teda oli Vike-Freiberga.
Oli näitus, Prantsuse Instituut küpsetas pannkooke. Science in the City!

News | õue.onu

Õueonu päevaraamat: Lumesadu päise suve ajal!

18. juuni 2014

17. juuni, teisipäev

Õueonu vaatas juhuslikult kell 13:51 õue, ja mis ta näeb: õuel sajab lund. Ehkki on talve kohta väga soe, 3,1 kraadi üle nulli! Tavaliselt sel kellaajal Õueonu õuele ei vaata, vaatab ikka kas kell 13:48 võis siis hoopis kell 15:58. Õueonu teeb asjast selge järelduse: enam ei vaata ta suve lävepakul õuele kell 13:51, ega piilu ka termomeetrit.

Parem hoopis loeb teadusuudist, kus räägitakse, et ämblikud ei söö mitte ainult putukaid, vaid pistavad meelsasti ka kalu. Baseli Ülikooli zooloogil Martin Nyfeleril oli mahti ja uuris järele. Käis ära Austraalias – või tegi seda keegi tema Austraalia kolleegidest, ämblik seda teab. Vahtisid seal ämblikke „süstemaatiliselt“, nagu uudis sõnastab, ja ennäe! Söövadki kala.

Õueonu.Ämblik

 

Tõsi, seda küll „laboratoorsetes tingimustes“. Uudiste lõpus kinnitati, et sihukesi kala söövaid ämblikke on nähtud „kõigil kontinentidel, välja arvatud Antarktika.“ Millest Õueonu järeldab, et Antarktikas pole veel „laboratoorseid tingimusi“ loodud. Veel üks argument Eesti oma Antarktika-jaama kasuks.

Selle uudise peale tuli päike välja ja talv saigi veidikeseks ajaks otsa. Ja seda õuetingimustes, mitte laboris.

 

Ja veel üks uudis lisaks: teadus.ee suvekoolis „Aegumatu aeg“ kõnelevad teiste seas teadusfilosoof Ülo Kaevats ja tema poeg, kirjanik Mihkel Kaevats teemal „Aeg, ainuke jõgi, mille kiirus on muutuv. Vt täpsemalt www.teadus.ee nupu Suvekool alt, registreerimine kuni 11. juulini.

 

Astronoomia | mis.uudist | News

Avastati eriti vesine, kauge asteroid

17. juuni 2014

 

Vesi suured laevad kannab, vesi palju jõudu annab. Nõnda lauldi poole sajandi eest. Praeguseni laulavad seda laulu edasi astronoomid, kes otsivad vett universumi avarustest. Hiljuti teatati, et ühe valge kääbuse nime all tuntud sureva tähe ümber ringleva asteroidi jäänused sisaldavad tohtu koguse vett. See tähendab, et meist 150 valgusaasta kaugusel asuv surev planeedisüsteem võib sisaldada Maa-sarnaseid eksoplaneete.

See on esimene kord, mil meie päikesesüsteemist väljaspool leiti nii kivipinnast kui vett.

Maa on pindalalt vesine, kuid kogumassilt kuiv planeet – vaid 0,02% Maa massist tuleb pinnaveest. Ookeanid tekkisid kõige tõenäolisemalt siis, kui vesised asteroidid varajase Maa pihta põrutasid. Uus, NASA Hubble’i taevateleskoobi abil tehtud avastus viitab, et sama võis juhtuda ka mujal. Cambridge´i ja Warwicki ülikoolide astronoomide analüüsitud asteroidi massist on 26%  vesine. Selle poolest sarnaneb see meie päikesesüsteemi suurima asteroidiga Ceresega. Astronoomide kinnitusel on see esimene leitud veerikas päikesesüsteemi väline taevakeha.

Planeet.Vesi

Meid oota kuue miljardi aasta pärast sama tulevik, milles 150 miljoni aasta eest viibis täht GD 61. Siiani on mõõdetud kaugete asteroidide suurust ja tihedust, ent mitte nende koostist. Ainus võimalus on koostis määrata sureva, tuhmi tähe ümber ringlevat asteroidi jälgides. Oma hiilgeajal oli GD 61 meie päikesest kolm korda raskem. Astronoomid oletavad, et sellel olid suured kaljused planeedid, mis langesid tähte ja saastasid seda magneesiumi, räni ja rauaga, mis ühes hapnikuga kivimid moodustasid.

Allikas: Science, AlphaGalileo

Astronoom Laurits Leedjärv kõneleb teadus.ee suvekoolis 24. augustil Universumi arengust aegade algusest lõpuni. Suvekool toimub Käsmus 22.–24. augustil, vt www.teadus.ee Suvekooli nupu alt. Registreerimine 11. juulini.

 

 

Astronoomia | mis.uudist | News

Kuu kivimite keemia toetab Suure Hävingu teooriat

16. juuni 2014

Kuu kivimite keemia toetab suure hävingu teooriat

Väikegi keemiline erinevus Maa ja Kuu kivimite vahel võib suuresti mõjutada Kuu tekke teooriaid. Täpsed mõõtmised näitasid, et Kuu kivimid sisaldavad Maa omadest veidi enam hapniku haruldast isotoopi hapnik-17.
Enamik teadlasi arvab, et Kuu tekkis päikesesüsteemi algaegadel 4,5 miljardi aasta eest, mil suur algplaneet paiskus vastu moodustuvat Maad. Põrkest välja paiskunud tükid kogunesid kokku ja jäid ringlema Maa orbiidile, moodustades aegade jooksul Kuu. Kui see on tõsi, peaks Kuu kivimites olema jälgi Maaga kokku põrganud planeedist – nende koostis oleks veidi erinev maistest kivimitest.
Kuu.Inimene
Daniel Herwartz ja tema kolleegid Kölni Ülikoolist otsustasid mõõta eriti täpsel meetodil hapniku isotoope, sest hapniku sõrmejälg annab teada kivimite sünnipaigast. Juuni aölguses ajakirjas Science ilmunud artiklis võrdlesid teadlased Maa kivimeid, meteoriite ja kuuproove, mille tõid Maale Apollo astronaudid.
Arvatakse, et taevakeha, mis Maaga kokku põrkas ja mida teadlased nimetavad Theiaks, võis olla keemiliselt sarnane kondriitide nimelise meteoriitide klassiga. Need on Maale lähedased, jätmaks oma erinevaid sõrmejälgi Kuule. Kuigi skeptikud vaidlevad vastu, et mõõtmised on vea piires ja kivimite keemiline koostis Kuul sõltub paigast, on Herwartz kindel – tema tulemused raputavad Kuu-uurijate maailma.
Allikas: Nature
Astronoom Laurits Leedjärv kõneleb teadus.ee suvekoolis 24. augustil Universumi arengust aegade algusest lõpuni. Suvekool toimub Käsmus 22.–24. augustil, vt www.teadus.ee suvekooli nupu alt.

mis.uudist | News | Psühholoogia

Ärge tehke märkmeid läpakaga!

9. juuni 2014

 

Uued ajad, uued kombed – kuid alati pole need vanadest paremad.

Mida rohkem, seda uhkem – see lööklause ei kehti, kui teete loengu ajal märkmeid. Läpakas võimaldab õpilasel ja üliõpilasel, igal loengukuulajal kirjutada kiiremini ja seega üles märkida rohkem lektori sõnu.

Tundub, et sel moel saadakse paberile kirjutatud märkmete suhtes eelis. Kuid Pam Mueller, Daniel Oppenheimer ja nende kolleegid Princetoni ülikoolist uurisid asja sadadel vabatahtlikel katsealaustel. Selgus, et üliõpilased, kes kirjutasid märkmeid käsitsi, õppisid tegelikult rohkem. Kolmes katses lasti tudengitel teha märkmeid ja seejärel testiti nende mälu faktide mällujätmise suhtes, nende kontseptuaalset mõistmist ja sünteesivõimet ning üldistamisvõimet.

Pooled tudengitest, kes kasutasid läpakat, tegid rohkem märkmeid. Need, kes kirjutasid üles käsitsi, said asjast paremini aru ja suutsid materjali eelnenud õpituga paremini seostada.

Loengukonspekt.Pliiats.Läpakas

Mueller arvab, et käsitsi kirjutamine vajab enam tunnetuse eri tüüpe kui klahvidel toksimine. Iga sõna maha ei kirjutata, tehakse valik, kuulates lektorit tähelepanelikumalt. Kuulates püütakse mõista ja öeldut kokku võtta. Aju töötab pidevalt kaasa ja surub infot sobivalt kokku. Klahvidel toksides kaldutakse kõike valimatult üles kirjutama.

Käsitlesid loengud siis närilisi või algoritme, usku või majandust, läpakatega üliõpilased märkisid üles arutul moel ja vähese analüüsi läbi juhuslikuvõitu tekstijuppe.

Ka loengust nädal hiljem tehtud mälutestid osutasid sama – kui katsealused said toetuda oma märkmetele, olid käsitsikirjutajad täpsemad ja põhjalikumad.

Muelleri katsetes olid läpakad internetist välja lülitatud, tavaliselt on aga loengutes nad internetiga ühendatud. Nõnda raisatakse 40% loenguajast muudele tegevustele, ja 90% õpilastest suhtleb samaaegselt loenguga internetiga.

Mueller juhib tähelepanu, et isegi kui tehnika lubab teha rohkem vähema ajaga, ei tähenda see veel paremat tulemust õppimisel, kirjutab ajakiri Scientific American.

Uutest ja vanadest aegadest tuleb juttu teadus.ee suvekoolis Käsmus 22.–24. augustini. Täpsemalt vt www.teadus.ee nupu Suvekool alt.

 

mis.uudist | News | suve.kool

Su aju on, mida sa kannad

1. juuni 2014

Rõivad mõjuvad meie vaimutegevusele ja meeltele ning võivad muuta meie meelt. Nõnda väidab Herfordshire’i Ülikooli psühholoogiaprofessor Karen Pine, kes palus üliõpilastel selga panna Supermani T-särk ja leidis seejärel, et nende enesehinnang muutus kindlamaksja nad tundsid ennast füüsiliselt tugevamana – kujutasid ette, et suudavad tõsta suuremaid raskusi. Oma katsetes leitust kirjutas Pine raamatu „Mind What You Wear: The Psychology of Fashion“ („Pea silmas, mida seljas kannad“).

Raamatus toodud näited tunduvad selgitavat, kuidas riietus suunab vaimseid protsesse. Pine kirjeldab näiteks, kuidas matemaatikaülesandeid tegevad naised said hakkama halvemini, kui neil paluti selga panna ujumistrikoo – võrreldes eelnenud sviitriga. Valge jakk parandab inimeste vaimu väledust, kuna valget seostatakse arstidega.

Rõivas.Meel

Pine on oma uuringutes leidnud, et naised kalduvad džiine kandma enam, kui nad on depressioonis. Kui naist tabab depressioon, siis kasutab ta vaid väikest osa oma garderoobist, eirates 90 protsenti oma rõivastest. Põhiline põhjus, miks naine riietub hoolikalt, ei ole mitte niivõrd tahe muutuda atraktiivsemaks kui tunda end enesekindlamalt. „Mu raamat sisaldav ka vihjeid, kuidas end tunda õnnelikumalt ja enesekindlamalt, valides õiged rõivad ja seletab mitte ainult seda, mida me kanname, vaid ka seda, kelleks me muutume, kui me seda kanname.,“ selgitas Pine Herfordshire’i Ülikooli uudistele.

Allikas: AlphaGalileo

Täiendav märkus:

Rõivastus on muutunud ja muutub ajas. Kas tähendab see, et meie enesekindlus muutub ajas? Ajast ja selle osast erinevates eluvaldkondades kõneldakse teadus.ee Käsmu suvekoolis 22. – 24. augustil. Registreerimine vaid 11. juulini, vt lähemalt www.teadus.ee nupu Suvekool alt.

Allikas: teadus.ee

 

tunnustatud teaduse populariseerija teadus.ee suvekool Vikipeedia