Antropoloogia | News | Psühholoogia | to.imetaja

Unustamine ehk mälu meistriteos

21. apr 2017

See teaduskirjanik Tiit Kändleri artikkel ilmus Maalehes 20. aprillil 2017

Me mõistus on hädavajalik, et luua maailmast usutav pilt. Vahel kukub sellest pildist mõni tükk välja. „Olen unustanud,“ tunnistame. Tundub, et mida vanemaks saame, seda enam unustame. Kuid miks?

 

„Kes me oleme, kust me tuleme?“ küsis Lennart Meri oma „Hõbevalges“ ja vastas: „Ei tea, ei mäleta.“ Tammsaare Jürka ütles hingeõndsuse peale „Eit mäletas, aga suri ära.“ Tsiteerin mälu järgi.

Vanemal olendil on enam kogemust, mis teda abistada võiks. Miks tundub siis, et mida vanemaks saame, seda enam unustame? Või pole see nõnda? Selleks, et teada, kas on, peame teadma, mis on unustamine. Selleks, et teada, mis on unustamine, peame teadma, mis on mälu. Lohutuseks olgu öeldud, et seda ei tea täpselt keegi. Ja pikaks läheks seletamine.

Unustamine on elust lahutamatu nagu kahtlus ja rõõm. Vahel on rõõm unustada. Kas te pole siis ütelnud: „Ah, unustame selle!“ Või kuulnud etteheidet: „Kas te siis ometi ei suuda seda unustada?“ Loosungit: „Kui annate relvad käest, siis unustame!“ Ütlen kohemaid lohutuseks: kui kipume unustama eriti äsja toimunut, nimesid, filmipealkirju, siis pole tegemist dementsusega.

Igaüks on mälu-uurija

Mulle on imponeerinuid ja toetust andnud kuulsa eesti mäluuurija Endel Talvingu korduvalt rõhutatud vastus kunagises intervjuus temaga: „Koer teab, kuhu kondi kaevas, mitte ei mäleta. Teie mäletate, kuhu labida jätsite, kuna samal ajal sõitis tänaval mööda tuletõrjeauto, puu otsas kraaksus vares ja laps hakkas nutma.“  Tähendab, inimene seostab sündmused sündmustega, ja kui ta seostab sündmuste sündmuse ajalooga, siis on see Tulvingu leiutise kohaselt kronesteesia.

Mälu uurimine on põnev asi, mida saab teha igaüks. Tõemeeli – ega mälu-uurijatel ole katseteks tuhandeid vabatahtlikke, vahel vaid üks-kaks patsienti, sealjuures teadlane ise. Arvan, et paljud on tähele pannud: igapäevasündmuste meeles pidamiseks tuleb käituda koerana. Te teate, et panete autovõtme alati koridorikapi ülalt teisele riiulile. Teil pole seda vaja mäletada. Kui aga kogemata olete pistnud mujale, on häda käes. Olen täheldanud, et tuleb istuda maha ja taastada ajalugu: kus viimati võtit nägin, millist teed mööda kulgesin. Lõpuks leian üles.

On teada inimesi, kes ei suuda unustada absoluutselt midagi – nad võivad teile öelda, mida tegid 1985. aasta 6. novembril kell 12:15. Ja see on ebameeldiv tõbi, mida teadaolevalt põeb vaid 60 inimest.

Mälu.Graf.ML

Me ei unusta jalgrattasõitu, me ei unusta ujumist, me ei unusta käimist – oleme need kunagi selgeks õppinud nagu paljud muudki asjad. Inimese aju on üllatavalt plastiline: neuronitevahelisi sidemekid tekib/kaob enim umbes 25 eluaastani, kuid nende sibin-sabin ei lõpe sellega, ehkki aeglustub.

Pole lihtne leida teaduslikke põhjendusi, mis ei oleks liiga üldised, tõestamaks, miks mälu tundub vananedes nõrgenevat. Niipalju, kui olen lugenud, on mälu üks vananemiskindlamaid inimese omadusi. Ma ei pea siinkohal silmas ajuhaigusi, mis võivad tabada ju ka meie liigeseid, südant, kopsu ja maksa. „Vananemisega kaasnevad teatavad muudatused ajus, kuid põhilised mäluprobleemid pole nende hulgas,“ kinnitavad Harvardi meditsiinikooli teadlane Melinda Smith ja tema kolleegid avalikkusele mõeldud mentaalse, emotsionaalse ja sotsiaalse tervise asjatundlikus juhis HelpGuide.

Mälulüngad võivad olla häirivad, kuid enamikul juhtudest pole muretsemiseks põhjust. Nii nagu õpetab Tulving, on üks asi mälu salvestamine, teine aga salvestatud hulgast ammutamine. Ja siin jäävad hätta nii noored kui vanad. „See on mul keele peal,“ lohutame end. Ootamatul kombel tuleb mõne inimese nimi, riigi pealinn või võtme asukoht varem või hiljem meelde. Mentaalne, tunnetuslik protsess muidugi vananedes aeglustub, nii nagu aeglustub käte ja jalgade vehkimine, olgu jooksuks või enese kaitseks. Kuid HelpGuide lohutab meid, et muretsemiseks pole põhjust, kui vaid suudame korda saada vajalike asjadega, ammutada mälust elu jooksul omandatud teadmisi ning suudame loogiliselt argumenteerida ja asjade üle otsustada.

Ankurdatud mälu

Maailm me ümber kiireneb, ja hull lugu – sõnade tähendused muutuvad. Mis oli kord „tõde“, see oli erinev füüsikas, filosoofias ja jurisprudentsis. Ning „tõe“ värvid muutuvad. Ameerika ajakirjanik, kolmekordne Pulitzeri preemia laureaat Thomas L. Friedman avaldas möödunud aastal paksu raamatu pealkirjaga „Thank You for Being Late“ – „Tänan teid hilinemise eest“. On asjakohane mitte tõtata.

„Kiilide praktiline tähtsus on väike.” Nõnda sätestab koguteos „Loomade elu,” 3. köide, selgrootud, eesti keeles ilmunud 1984. aastal. Kuidas hoida end käigus, kuis suudaks üks põlv järgnevaga ja sellele järgnevaga suhelda? On see üldse võimaik? Eks ikka on, kui juba ühiskond püsima jäänud. Tuleb lihtsalt kinni haarata muutumatute – või õigemini öeldes inimlikes mõõtmetes muutuvate –väärtuste õlekõrrest. Nende suhteliselt muutumatute väärtuste hulka kuuluvad kahtlemata nii teadus kui kunstid.

Siit saame juhiseid oma mälu treenimiseks – nagu kogu oma organismi ja keha, tuleb mälu treenida. See on lõbu ja lust – leidke enesele vaid sobiv tegevus. Laulukoor, pillimäng, male, kabe, sudoku, raskemat sorti ristsõnad, lugemine ja veelkord lugemine, kaasa mõtlema panevad filmid, lavastused, kontserdid. Õppige mõni murdesõna või sõnu mõnest võõrast keelest. Valik on teie! Minupärast võib meenutada detaile oma lapsepõlvest, kes soovib, pangu kirja oma mälestuskillukesi, vooligu, kudugu, lugegu ja jätku meelde luuletusi, ja kui muud paremat tõesti teha ei ole, siis lugegu minu artiklit mälu vananemisest.

Kuid siiski – mis meie ajuga vananedes toimub? Oimusagara keskosas olev hipokampus, tähtis tegelane meie elumängus, mis seotud mällu salvestamise ja salvestatust ammutamisega, vananedes sageli väheneb mahult. Kuid – on inimesi, kes isegi ühe ajupoolkeraga hakkama saavad. Ajurakke kaitsvad ja parandavad ning nende kasvu stimuleerivad hormoonid ja valgud riknevad, nii nagu kipuvad lühenema kromosoomid. Vananedes võib väheneda verejooks ajju, mis halvendab mälu ja tunnetusvõimet. Lisaks võib halvendada mälu depressioon ja magamatus.

Nii et kui te end äkitselt avastate köögist ja ei tea, miks ülakorruselt alla ronisite, siis minge rahumeeli õue ja kui võimalik, rohige peenart või võtke ja jalutage ümber kvartali. Kui te suudate mäletada oma unustamise hetki ja seda, mille olete unustanud, siis on OK ja sebige aina ringi. Teil on ees huvireis? Võtke kätte ja lugege võimalikult palju kirjandust külastatava maa või linna või maakonna kohta – ja uskuge, te leiate enesele kohale jõudes palju enam uut ning mälu värskendavat.

Mälugeeniused seovad mällu salvestatavaid fakte esemetega, mida nad kohtavad oma koduteel ja meenutades läbivad selle tee. Nobelist David Kahnemann kõneleb ankurdamisest: teie otsustused pole kunagi sõltumatud, vaid on ankurdatud faktide külge, mida vahetult enne mällu jätsite.

Unustamine on vahel ka kaitsev ja vabastav. Kujutage ette, kui te ei suudaks unustada valu või õudusi. Nojahh, lõpuks on olemas märkmikud ja nutifonid ja mis veel kõik. Me ei tea, mis saab nende noorte mäluga vanaduses, kes praegu oma koduteedki GPSist järele uurivad. Mis teha, kui märkmik on kadunud? Lohutan end, et ka mälugeeniused, kes suudavad meeles pidada arvutul hulgal arve, kaotavad võtmeid sama tihti kui tavainimesed. Kuid ma tean, et „arukas elu tugineb kolmel sambal: mälu, taju ja mõtlemine,“ nagu Tulving õpetab. Kas keegi võiks mulle ütelda, kuhu ma ometi Tulvingu raamatu „Mälu“ pistsin?

 

Loe ka: Tiit Kändler, Ajujaht plastilise aju mõistmiseks, Maaleht 23. märts 2017

 

 

 

Antropoloogia | News | to.imetaja

Inimkonna põhihäda: kohastumatus ülimuutustega

12. apr 2017

Seesinane teaduskirjanik Tiit Kändleri esse ilmus veidi lühendatult Postimehe AKs 8. aprillil 2017

 

Valgus valib enesele tee, mis viib kiiremini sihile. See tuleneb füüsikalises maailmas kehtivast vähima mõju printsiibist. Ometi pole valgusosakestel teadvust. Inimene valib tee, mis vajab vähimat pingutust. See maksab kätte ajastul, mil toimuvate muutuste kiirus ületab inimese kohastumisvõime. Praegu elame ühel sellisel ajastul. Kõik meie suured hädad on lõppkokkuvõttes tingitud sellest, et inimene ei suuda kohastuda keskkonnaga sama kiirelt, kui see muutub.

 

Olen selle üle mõelnud paar viimast aastat, ja vihjamisi ka kirjutanud. Nüüd, mil olen otsinud ja leidnud tuge ka sama mõistatuse üle mõtlevatelt tippteadlastelt, söandan oma mõtted kokku võtta.

Ütlen kohe välja kõigi lugejate lohutuseks: meid siin Eestis (ja USAs, Inglismaal, Saksamaal, Süürias) ei ahista mitte meie ühise eesmärgi puudumine, mitte võõraviha, mitte naiste ebavõrdne kohtlemine, mitte kristlaste kalduvus otsida tõde Piiblist või  moslemite kalduvus leida ainutõde koraanist, nagu kommentaatorid ikka ja jälle pakkunud on. Meid ahistab meie suutmatus kohastuda.

Kohastumine pole kohanemine. Sa võid vägisi kohaneda sellega, et muutud ühe enam seotuks digimaailma supernoovana toimuva plahvatusega, sa võid enesele kinnitada, et kohaned supernoovana toimuva globaliseerumisega, sa või ennast lohutada, et suudad kohaneda plahvatuslike kliimamuutustega. Kuid kohastuda nende kolme supernoova maailmas sa vajaliku kiirusega ei suuda, sest kohastumine on evolutsiooni käigus tekkivate geneetiliste muudatuste väljasõelumisel tekkiv liigi uus arengutase. Ja see võib tekkida hüppeliselt või pikkamööda.

Linnud arenesid dinosaurustest pikkamööda. Ometi jäid just nemad 65 miljardi aasta eest toimunud meteoriidiplahvatuse järel ellu, nagu ka imetajad ja taimed. Milles võib veenduda igaüks, kes metsa läheb. Meie eellasel, Homo sapiensiks arenenud tegelasel toimus ajus midagi umbes 70 000 aasta eest, mis võimalda hakata pajatama lugusid. Kuid kiil, puri, kang, ratas ja kaldpind jäid muutumatuks, kuni inimene leiutas tooli. See tähendab literatuurses mõttes – jäi 10 000 aasta eest paikseks, muutus kütist-korilasest põllu- ja karjapidajaks. Sellist kognitiivse revolutsiooni mõõteviisi jagab näiteks eesti keeldegi tõlgitud Heebrea Ülikooli ajalooprofessor Yoval Noah Harari.

Istanbul.Moblasaabas.2012

Tore on, läks veidi aega ja saabus leiutamise ajastu. Selleks oligi tooli vaja. Sest, nagu ütleb Nobeli majanduspreemia laureaat Daniel Kahnemann oma kiire ja aeglase mõtlemise süsteemis, on vaja keskenduda, pingutust tunda, et lülitada meie välkkiire otsustamine ümber aeglasemaks, kontrolli- ja analüüsivõimeliseks otsustamiseks. Nii kurb kui see digimaailma prohvetite jaoks ka ei ole, inimese kontrollivõime oma kiire mõtlemise üle on piiratud. Vähe sellest, piiratud on ka inimese mentaalne töövõime.

Kahnemann toob näiteks oma lihtsa eksperimendi. Kirjutage kaardikesele nelja numbri pikkune arvrida, näiteks 6785. Ja teistele kaardikestele veel ja veel selliseid. Lööge oma jalaga põrandale ühtlast rütmi, näiteks takt sekundis. Ja kirjutage siis arvrida, mille numbrid on ühe võrra suuremad. Pole võimatu. Kuid tehke seda, proovides liita igale arvrea liikmele arvu 3. See osutub lõpuks üle jõu käivaks! Teie pupillid laienevad 50% võrra, teie süda lööb 7 löögi võrra minutis kiiremini. Paralleelülesande täitmine on aga pikaaegselt võimatu. See on ka põhjus, miks kui autojuht kitsal maanteel püüab rekkast mööda sõita, kõik autos istuvad täiskasvanud vait jäävad. See on ka põhjus, miks autojuht sõidab autopiloodil, kasutades vaid oma kiiret mõtlemist, kui näiteks püüab korrutada kahekohalisi arve või argumenteeritult kõnelda moblaga või kaassõitjaga.

See on ka põhjus, mis inimene ei ole olnud võimeline kohastuma nüüdse kolmekordse supernoovaga: digitaalse, globaalse ja klimaatilise plahvatusega. Miks ma kirjutasin, et mu jutt kehtib ka Süüria kohta? Aga seepärast, et enne põgenikelainet oli seal viieaastane põud. Miks see kehtib Eesti kohta? Sest et tahtes olla digimaailma esirinnas, on riik unustanud pakkuda inimestele kaitsekilpi. Lihtne on neil, kel nõunikud ees ja taga, anda üha muutuva tarkvaraga digiallkirju, kui häda korral nood appi tõttavad. Kuid tavainimesel pole võimalik toime tulla ses kiirelt muutuvas tarkavaramaailmas. Justkui ei vajaks see pidevat vaimset pinget, pidevat aeglase mõtlemise kasutamist, kui keegi toksib sulle rütmi kõrva taga: sa sööd valesti, sa elad valesti, sa vägivallatsed kodus, sa oled sallimatu, sa oled läbi imbunud kommunismist, sa oled luuser, sa oled „hinnatundlik“ (loe: kerjus) … Digimaailm vajab ka raha, raha, raha, kõik need nutivärgid ja tarkvara, nii üllatav kui ka poliitikutele see ei või tunduda.

Me elame ohus, mil aina võib oodata ees üllatusi: poes tekivad automaatkassad, lennujaamas pead end ise registreerima, bussijuhid ähvardatakse kaotada, … See tähendab, et üha vähem kohtad oma toimetamistel inimest. Kõik käigu läbi arvuti! Justkui see oleks sama kindel kui Soome kalju. Aga ei ole, pole olemas süsteemi, mis ei või rikki minna. Inimesest alates kuni e-valimisteni välja. Nüüd jõudsin väga terava teemani. Kõnelda e-valimiste ohtudest on üks Eesti tabudest. Ometi olen ma näinud arvamusi nii ajakirjas Scientific American kui Nature, et e-valimised on ohtlik värk, ja paraku tuuakse vahel näitena esile Eesti ja mitte just heas valguses. Pole olemas süsteemi, mida saaks krüpteerida absoluutse kindlusega, ja ei saa kunagi olema isegi mitte võimaliku kvantarutamise maailmas. Punkt. Järeldused saab igaüks ise teha. Küsimus on vaid ajas ja rahas. Kas pole me seda viimaste aastate maailmas piisavalt tõdenud?

Ei, ärge lootkegi, et kutsun üles maailma muutumise kiirust vähendama. Meil ei jää üle muud, kui nagu süstasõitjal kärestikus – tean seda oma noorpõlve kogemustest Valdai jõgedel sõitnuna. Sul on ainus tee – tõmmata aeruga kiiremini või vähemalt sama kiirelt kui vool liigub! Vastasel korral keerab paat ringi ja oled uppis. Kui must jää teeb su autoga trikke, pead lülituma kiirelt mõtlemiselt aeglasemale, ja meenutama, mida oled õppinud: ära pidurda ja keera rool samale poole! Täiesti vastupidine intuitiivsele, eks ole.

Kahnemann ütleb selle peale, et inimese ellujäämine sõltub kontrolli tõhususest oma kiire mõtlemise üle. See on nii nagu kiirsöögiga: sa võid seda mugida, kuid piiratud arvul.

Et iseennast ja teid lohutada, mõelgem näiteks esimese või teise teadus- ja tööstusrevolutsiooni peale. Kui 18. sajandil vallutasid Inglise tekstiilitööstuse automaatsed kangasteljed, oli üks reaktsioon neid lõhkuda. Masinapurustajad on läinud ajalukku kurioosumina. Tegelikult juhtus nii, et kuigi 98 protsenti kangrutest jäi esmalt töötuks, muutus kangas nii odavaks, et igaüks sai osta enesele kaks särki.  Ja tekstiilitööstus hakkas vajama rohkem töökäsi, ent mitte enam endisel viisil töötavaid. Selle näite toob Ameerika ajakirjanik, Pulitzeri preemia kolmekordne laureaat Thomas L. Friedman oma möödunud aastal ilmunud raamatus „Thank You for Being Late“ („Tänan teid hilinemise eest“). Mitte kunagi enam, kirjutab Friedman, ei juhtu nõnda, nagu oli veel 15 aasta eest: et keskmise töö eest sai hea palga. Praegu saab keskmise töö eest keskmise palga, hea palga aga hea töö eest. See selgitab ka Brexiti ja Trumpi tagamaid: head palka saanud hakkasid saama üha kehvemat palka. Lihtne oli siis neid lohutada, ja leida väliseid põhjusi kas Euroopa Liidu või pagulaste näol. Lihtne on meid Eestis kogu aeg noomida, et miks me ei tööta tõhusalt ja miks nii ja miks naa.

Zürich.IstujadA

Kuid kuni poliitikasse ei jõua teadmine, et peamine oht inimkonnale seisneb selles, et ta ei suudagi kohastuda nende kolme supernoovaga, mida nimetasin, jäämegi kuulama arulagedate arvamusküsitluste teateid. Toon näiteks ühe viimastest: selgus, et Eesti elanikest toetab „vaid mõni protsent“ konservatiive või liberaale, kui „rõhuv osa“ keskmikke, millest järeldati, et küll me ikka oleme lollid ja ei oska oma kohta elus leida. Vastupidi – see arvamus jaotus looduses kehtiva normaaljaotuse kohaselt, tiibadel ongi vähem kui keskel. Nii et järeldus: meie mõistusega on kõik suurepärases korras!

Kuid me ei saa hakkama, nii nagu meilt tahetakse ja see tekitab tunde, et see ongi meie eneste viga. Ei ole, lohutan teid. Kui antropoloog või sotsioloog ütleb, et tema uurib asju vaid kvalitatiivselt ja teda „numbrid“ pro arvud ei huvita, siis on tegu tüüpilise kohastumatuse tunnusega.

Kui sõna on lahti lastud, siis seda kinni ei püüa. Mõned sõnad on elujõulisemad kui teised, seda seletas meile meemide leiutaja Dawkins. Kõige elujõulisemad on sellised sõnad, mida kuulajad ootavad kuulda saada, ehk siis isetäituvad sõnad. Nende peale on mängitud ikka ja jälle. Nõnda oli sõnadega „jätkusuutlik“, „säästev“, „ökopõllundus“, „geopoliitiline“ – rida võib igaüks jätkata. Nõnda on praegu sõnadega „tõejärgne“ ja „uus reaalsus“.

Kuid vaadakem kõiki oma hädasid kohastumuse seisukohalt. Siis taipame, et reaalsus on ikka olnud, ja valesid ka. Isegi bakterid valetavad meie immuunsüsteemi rakkudele, kui aga saavad.

Kuid miks mitte mõtelda teisiti. Miks mitte unustada see ogar kalambuur, et „mis on meid toonuid siia, meid edasi ei vii“. Miks mitte vaadata veidi selja taha ja küsida, kuidas juhtus, et inimene kohastus tööstuse masinate maailmaga, mille märgiks on telefon, auto ja lennuk ja kodumasinad. Ja muidugi sukkpüksid. Veel enam – kohastus teise teadusrevolutsiooniga, kvantmaailma mõistmise ja rakendamisega, mille märgiks on televiisor, triipkood ja Kuu-reis. Ja muidugi lauaarvuti. Mis tõi meid siia, küllap see viib ka edasi!

Kahnemann seletab seda nii, et me oskame oma ette kerkivaid raskusi, pähkleid, murda nõnda, et jagame oma pingutuse paljudeks lihtsateks astmeteks – umbes nii nagu matemaatikud ja nüüd ka arvutid tõestavad teoreeme. (See on ka veel üks põhjus, miks koolis matemaatikat õppida.)

Lõppude lõpuks on kahel jalal käimine kõige raskem trikk, mida on näha sellest, kui keeruline on seda olnud õpetada robotile. Oleme ära õppinud. Jalgrattasõit ja ujumine? Kah selged. Ja ei unune, kui oled selgeks saanud. Kuid pole veel geneetiliselt päritav nagu käimine seda on. Või õigemini – ei ole, seda peab laps õppima. Õppimisvõime aga on päritav. Ja olgem sellega rõõmsad.

Mis siis juhtub, kui Facebook äkitselt ära laob? Mitte midagi. Sest õppimisvõime jääb. Iga mänguminut nutikal on kaotatud aeg õppimiseks, see on kindel. Kuid miks siis inimesed sõrmitsevad oma ekraanikandjaid? Sest nad tahavad põgeneda maailmast, millega ei ole kohastunud ja millega isegi kohanemine on raske, sest tundub, et pead korraga tegema mitte kahte, vaid ei tea mitut tööd.

Jutt elukestvast õppest on lihtsalt üks sõnakõlks. Sest ilma sihukese asjata me oma toolidel ei istuks. Ja ei oleks suutnud kohastuda õige mitmete jääaegadega ja jäävaheaegadega. Et praegune on jääajal toimuv ootamatu jäävaheaeg, ei muuda asja, olgu selle põhjustanud inimene või Päikese termotuumareaktsioonide tsüklilisus, nagu ennustas Ernst Öpik 1960. aastatel.

Mida teha? Lihtsaid asju, samm-sammult. Ehitada kaitsekilp või -võrk digimaailma rünnaku leevendamiseks. See tähendab: avada kõigile kodanikele võrdsed võimalused. Kes ei suuda minna kõiges digimaailma, sellel peab olema kindlus, et saab oma asjad aetud ka vanas pabermaailmas. Pakkuda kõigile kodanikele enam-vähem võrdne internetiteenus. On täiesti skandaalne, et digimaailma eestvõitlejate, pikka aega valitsenud reformierakonna valitsus seda ei teinud ja piirdus digimaailma avamisega koolidele. Asi seegi, tarvilik, kuid mitte piisav.

Tuleb arendada maailma, kus ei oleks kohta tolgustel, kel muu tegemise või oskuste puudumise tõttu pole muud teha, kui ainult muudatusi, veeretades digitõkkeid inimeste teele.

Tuleb arendada vabavara, sest Bill Gates muutub üha ahnemaks, tarkvara muutub üha kiiremini ja hinnad muudkui kerkivad – ainult muidugi mitte poliitikute jaoks.

Ehitada lõpuks ometi üles salliv rahvusriik. Mis erinevalt paljude arvamusest on võimalik. On üsna irooniline, et valitsus hakkas hooga lahendama valdade liitmist 20 aastat liiga hilja: praegu on aeg viia otsustamine võimalikult alla, mitte koondada see veel enam üles ja kasvatada oma parteiniite nagu vähiraku kombitsaid uusvaldadesse.

On ka üsna irooniline ja solvavgi, et meile muudkui pajatatakse nn integratsiooni läbikukkumisest. Miks me ei või olla uhked, et oleme kuidas oleme, kuid oleme hakkama saanud, elades venelastega koos, ja kindlaski üha vähem lahus. Võibolla see kahe kogukonna lahuselamine meid päästiski? Mitte et see kestaks edasi. Käisin ise möödunud suvel põhjalikult Ida-Virumaal, ja imestasin, mis on näiteks Narvaga toimunud nende mõneteistkümne aastaga, mil seal käinud polnud. Siinkohal pole seda võimalik kirjeldada, seda peab igaüks omal nahal tundma. Ja seda ei saa tunda möödaminnes.

Eestlased on kestnud, kuna oleme sellised nagu oleme, arvaku meist mida tahavad itaallased, hispaanlased, inglased või süürlased. Pidagu meid kinnisteks, aeglasteks, sallimatuteks – nende probleem. Meie lootus on see, et meie oleme aeglase mõtlemise inimesed, oleme need, kes hilinevad olulisele, kompenseerides seda ülitäpsusega tähtsusetule koosolekule jõudmisel.

1953. aastal Minnesotas Minneapolises sündinud juut Friedman kirjeldab, kuidas tema lapsepõlves põgenesid juudid kesklinnast ja asustasid ühe äärelinnakese. Ning kuidas see siis hakkas edenema, ja kuidas just see juudikogukond võttis enda keskele elama mustanahalisi ja edasi juba moslemeid ja kuidas see nüüdseks on kujunenud mõnusa, salliva ning otsustusvõimelise rahvusriigi mudeliks.

Põhiline on keerata rooli samale poole, kuhu kaldume, ning mitte pidurdada, vaid tõmmata aeruga – aste-astmelt.

Fotod Tiit Kändler.

Digisaapapuhastaja ootel. Istanbul, 2012.

Aelane kohastumine. Zürich, 2014.

 

Antropoloogia | Meditsiin | News | to.imetaja

Ajujaht plastilise aju mõistmiseks

24. märts 2017

See teaduskirjanik Tiit Kändleri aertikkel ilmus 2017. a 23. mai Maalehes

Aju on plastiline ja suudab paljude hädadega ise hakkama saada. Aju muutub inimese sünnist surmani. Mõistes neid muutusi, on täiskasvanutel lihtsam ka mõista oma lapsi ning ümbritsevaid inimesi.

 

„Mida teha, kui on keha?“ küsis 1970. aastate põrandaalune luuletaja Albert Trapeež. „Mida tajud, kui on aju?“ küsivad erinevate alade teadlased juba sajandeid. Ei möödu pea päevagi, kui mu teadusuudiste voos vupsab sisse aju uurimisega seotud uudis. Või uudis, mida pakutakse uudise pähe.

Teadlased on uurimas protsesse, mis toimuvad noores ajus. Neid huvitab, kuidas aju suudab õppida ja miks on nõnda, et mõnel inimesel ei arene võime taibata kirjutatut ja rehkendatut. Kuidas vastsündinu hakkab tajuma helisid, selle üle mõtlevad New Yorgi Newarki labori teadlane April Benasich ja tema kolleegid. Katse on lihtne. Sõbralikult ette valmistaud kuuekuulise beebi pea külge kinnitatakse elektroodi. Ja siis hakatakse talle ette mängima erineva sagedusega helisid. Kui sagedust muudetakse, siis on näha, et ajus miski muutub. Pole ka ime. Kuid teadlased väidavad, et aktiivsuse muutus ennustab, kuidas inimene küpses eas suudab hakkama saada.

Kognitiivsed lihased, nagu teadlased neid nimetavad, suudavad inimestel hakkama saada ka matemaatikaga. Beebidel on juba sündides võime tunnetada numbreid. Muidugi ei rehkenda nad diferentsiaalvõrrandeid, kuid suudavad vahet teha hulkade suuruse vahel. Arv, mida beebid tunnetavad, ei ületa kolme või nelja. Kummalisel kombel on selgroogsed nagu tuvid, vareslased, lõvid või ahvid sama edukad. Ent nemad ei arenda oma matemaatilisi oskusi palju kaugemale.

 

Kuidas aju taipab aju?

Mida teha, et aju oleks parem? Üks on selgeks saanud. Kui laps õpib mängima mingit muusikainstrumenti, siis on see ajule üsna kasulik. See abistab keskendumisvõimet, suurendab töömälu ja toetab enesekontrolli. „Kui sa ikka pead kopeerima kitarrikäiku, siis hoiad seda oma peas ikka ja jälle ning kordad seda oma kätega,” ütleb Northwesterni Ülikooli teadlane Nina Kraus. Ta rõhutab, et oluline pole mitte niivõrd muusika kuulamine, kuivõrd selle mängimine.

„See, milliste bioloogiliste protsesside käigus tekivad lapse ajus paari aastaga tajumustritest tähenduslikud ühikud, on kahtlemata üks praeguse hetke põletavamaid probleeme,“ sõnastab Tartu Ülikooli ajuteadlane Jaan Aru oma hiljuti ilmunud raamatus „Ajust ja arust“ tee, mida mööda ronides võiksime oma lapsi paremini mõista.

Aju1.ML

Ajukoor ja depressioon

Aju töötab kroonilisele depressioonile vastu, suurendades mõnda osa oma koorest. Pildil on krooniliselt depressiivsete patsientide ajuskaneeringud: vasakul enne ravi (näidatud punasega) ja paremal ravi ajal (näidatud sinisega). Depressiivsetel patsientidel oli paksem ajukoor otsmiku-, oimu- ja kiirusagaras. 10-nädalase ravi järel olid need sagarad õhemad nagu tervetel inimestel.

 Enne ravi                     Pärast ravi

 Frontal – Otsmikusagar, Parietal – Kiirusagar, Temporal – Oimusagar

Allikas: Childrens Hospital Los Angeles

Aju omanikud on vähemalt miljoni paljurakse loomaliigi esindajad. Tunne ütleb, et aju on erand, kuid tegelikult on ajuvabu mitmerakulisi nagu seened, taimed jt umbes sama palju. Inimaju on jõudnud oma arengus astmele, kus ta mitte ainult tahab, vaid on ka võimeline iseennast tunnetama ja uurima. Aju kohta on paljutki teada saadud, juba Egiptuse vaaraode ajal tehti ajuoperatsioone, mida kirjeldas Mika Waltari oma 1945. aastal ilmunud raamatus „Sinuhe egiptlane“.

Kas inimene suudab oma aju tööd olulisel määral taibata? Praeguseks ei ole. Viibisin 2013. aastal Brüsselis seminaril, mille korraldas  Innovative Medicines Initative (IMI) ehk Innovaatilise Meditsiini Initsiatiiv, mis ühendab erapanuse avaliku panusega. Samal aastal avati Euroopas suure teaduse projekt, inimese ajuprojekt (Human Brain Project, HBP), mis kümne aasta jooksul saab toeks muljetavaldavad miljard eurot. Ent algne ajuprojekt põhines vaid ühe teadlase, praegu 55-aastase Šveitsi Lausanne’i Föderaalse Tehnoloogiainstituudi professori Henry Markrami nägemusel. Too karismaatiline mees teatas 2009. aastal, kõneldes kõrgelthinnatud TEDi kogunemisel, et ta suudab kokku panna kamba, kes kümne aastaga simuleerib kogu inimaju arvutil. Aju 86 miljardit neuronit ja 100 miljardit sünapsit superarvutil – kui uhke, meie eurooplased teeme seda!

Läks vaid aasta, kui selgus Markrami oskus rahavoogu enda ja kahe kamraadi käpa alla saada ning 800 Euroopa neuroteadlast 2014. aasta juulis avaliku kirja laiali saatsid. Nad süüdistasid Markrami massiivses ülekiitmises. Praeguseks on projekti juhtimist muudetud, selle alamprojektides osaleva 112 institutsiooni õigusi laiendatud ning ei keskenduta vaid aju simuleerimisele.

Depressioonist on asjatundjate sõnul saamas Euroopa põhilisi haigusi, mis varsti ennetab südame-veresoonkonna haigused, nagu kinnitas 2013. aastal Taani farmaatsiafirma Lundbeck teadusuuringute rühma juht Peter Andersen. Tema sõnul kulub vaid kolm protsenti depressioonist põhjustatud kuludest ravimitele, ülejäänud 97 läheb vähenenud tööviljakuse või koguni töövõimetuse kontole. Mingit tõhusat ravimit pole leitud.

 

Aju omadused: plastilisus ja koostöö

Siiski on tõdetud, et aju suudab muuta oma olulise piirkonna suurust, et kompenseerida depressiooni tagajärgi. Ajakirja Molecular Psychiatry (Molekulaarne Psühhiaatria) selle aasta mätsi alguse numbris avaldati uurimus, milles Los Angelese lastekliiniku teadlane Ravi Bansai ja tema kolleegid mõõtsid magnetresonantskuvamise meetodil depressiivsete patsientide aju. Nad nägid, et depressiivse aju otsmikusagar oli paksenenud. Kui patsiente korralikult raviti, õhenes otsmikusagar jälle tavaliseks. Otsmikusagar kontrollib ülejäänud aju tööd ja surub alla sobimatuid käitumisreflekse.

Tähendab, aju on plastiline ja suudab teatud määral teda tabanud hädadele vastavalt oma arhitektuuri muuta. Nõnda on võimalik, et näiteks langetõve ravimise tarbeks ühe eemaldatud ajupoolkeraga inimene suudab enamvähem adekvaatselt omadega toime tulla, nagu kirjeldab Stanfordi Ülikooli neuroteadlane David Eagleman oma äsja eesti keeldegi tõlgitud raamatus „Aju. Sinu lugu“.

Aju2.ML

Isegi selliste ajuhaigustega nagu Alzheimer ja Parkinson võib inimene hakkama saada. Pärast nunnade surma nende ajusid uurides selgus, et viimased paarkümmend aastat olid mõned elanud koos Alzheimeri tõvega. Nunnad kordavad palveid. Eagleman on veendunud, et mida vanemaks inimene saab, seda enam vajab treenimist tema aju. Meid aitab lugemine, ristsõnade lahendamine, musitseerimine, meisterdamine.

Ajurakkude arvu haripunkt on kaheaastasel lapsel. Siis asutakse ebavajalikke seoseid ja ka ajurakkude arvu kärpima. Nooruki aju vormub kuni 25-aastaseni. Eagleman toob ohtralt konkreetseid näiteid. Ta on veendunud meie aju  plastilisuses. Eriti eelistatud on muusikud ja taksojuhid, kelle hipokampus või ajukoore kindel kurd on tavainimese omast suurem.

Nii et lootust ei maksa kaotada mistahes eas inimestel: mälu näiteks on õpitav ja säilitatav, kui vaid tehakse õigeid harjutusi. Näiteks on märtsi alul avaldatud Stanfordi Ülikoolis läbi viidud katsete tulemused näidanud, et kui vabatahtlikke õpetati neile ette loetud sõnu meeles pidama, kui nad seostavad neid näiteks oma igapäevasel koduteel leiduvate objektidega, lähenevad nende võimed supermälumängurite omadele.

Kuigi mälugeeniused suudavad meeles pidada hiiglaslikke numbrijadasid, otsivad nad oma autovõtmeid sama sageli kui lihtsurelikud. Ning kas nad saavad paremini aru naljast? Vaevalt, sest Ontarios asuva Windsori Ülikooli äsja avaldatud uuringud näitasid, milline võime peab olema ajul, mis mõistab kalambuure ja teisi sõnanalju. Ainult siis, kui vasak ajupoolkera, mis tegeleb keelega, analüüsib kuuldud sõnu, ja kui see on sobivas koostöös parema poolkeraga, mis veidi hiljem annab neile sõnaridadele vastava tavamõtte. Nende kahe ootamatul vastuolul kalambuur seisnebki. Nii et naljanina põhineb koostööl – kahe ajupoolkera vahel. Ja see ei tohi olla ajutine.

2. graafiku allikas: David Eagleman, Aju. Minu lugu. Argo, 2016


 

Antropoloogia | News | to.imetaja

Inimeseks tegi meid kiirenenud ainevahetus

19. märts 2017

See teaduskirjanik Tiit Kändleri artikkel ilmus Maalehes nr 10, 9. märtsil 2017

 

Tavaarvamuse kohaselt põletab jooksev inimene enam kaloreid kui istuv. Ent vastsed uuringud näitavad, et kütid-korilased põletavad sama palju kaloreid kui mugavad linlased. Kaalu maha jooksmine on võimatu.

Kui seate sammud või rattad poe poole, siis olge õnnelik: teie rahakott ei saa seal nii tühjaks tänu inimese evolutsioonile, tänu millele vajate oma tegutsemiseks vähem kaloreid, kui energeetiliselt tundub. Inimene on omamoodi pooligavene jõumasin, mis kulutab vähem energiat, kui kasvuks, tööks ja puhkuseks oleks vaja meie lähimal sugulasel šimpansil või tehisintellektiga robotil.

Avastus, et inimese energiatarve on selgelt piiratud, tekitab küsimuse, kuidas arenes meie suur, viiendikku energiast vajav aju ja teised energiakulukad tunnusjooned. Teisalt jälle, kui võrreldi meie energiavajadust inimahvide omaga, selgus, et inimese ainevahetuse kaadervärk on evolutsiooni käigus arenenud tõhusamaks – see laseb teha enam tööd, kulutades vähem kulukaid kaloreid.

 

Uus konstant: kaloripõletamise kiirus

Inimene hakkas paikseks vilja- ja loomakasvatajaks vaid 10 000 aasta eest. Enne seda oldi kütid-korilased, kes sõltusid oma igapäevasest saagist, mida jahtides ja looduses otisides tuli kulutada hulgaliselt energiat. Tagatipuks arenes miljonite aastatega Homo sapiensi suur aju, mis võimaldas asuda tõhusalt koos tegutsema ja töö hõlbustamiseks kasulikke asju leiutama, kuid hakkas nõudma viiendiku kaloritest, mida juurikate, viljade ja loomade söömisest saadi.

Inimese evolutsiooni uurijad on mõelnud ka sellele, kuidas meie ainevahetuse tõhusus on aegade jooksul arenenud. Kuid füüsikaliselt saadi seda uurida vaid 1980. aastatest alates, mil leiutati topeltmärgistatud vee meetod. See on põhimõtteliselt lihtne nipp: joogivesi tuleb rikastada kahe haruldase isotoobiga: deuteeriumiga, mis on tavalise vesiniku tuumale lisatud neutroni võrra raskem, ja veehapnik asendada hapniku raske isotoobiga hapnik 18, mille tuum on võrreldes tavalise hapnikuga kahe neutroni võrra rikkam. Rasket vett leidub imevähe ka looduses ning mingit radioaktiivsust või mürgisest sel ei ole.

Liikumise paradoks.ML

 

Kehaliigutamise paradoks

 Asjatundjad on oletanud, et füüsiliselt aktiivne inimene põletab enam kaloreid kui vähemaktiivne inimene. Kuid otsesed energiakulutuse mõõtmised nüüdsetel küttidel-korilastel ja läänemaailma inimestel näitavad võrdseid tulemusi.

 A Inimpopulatsioonid

Kui inimese ainevahetus on rangelt piiratud, siis kuidas arenesid meid primaatidest eristavad suured ajud, pikk eluiga ja teised energeetiliselt kulukad tunnusjooned?

B Inimesed võrreldes ahvidega

Inimesed tarbivad ja kulutavad sadu kilogramme enam kaloreid päevas kui inimahvid. See viitab, et meie ainevahetus on muutunud, põletamaks energiat kiiremini ja nõnda toites energiaga meie kulukaid tunnusjooni.

Kui anda inimesele juua hommikul kindel kogus seda eriti kallist nestet ja seejärel pärast päevatööd mõõta nende isotoopide kontsentratsioon uriinis, siis saab arvutada, kui palju süsihappegaasi on inimese keha päevas tootnud. Arizona Ülikooli teadlane Dave Raichlen ja Hunteri kolledži antropoloog Herman Pontzer sõitsid Põhja-Tansaania savannis elavate veel ühtede viimaste küttide-korilaste hadzade juurde ning said tosinkonna neist katsetusteks nõusse. Nad ühinesid meestega jälitama haavatud kaelkirjakud, nad uurisid, kuidas naised maa alt juurikaid välja kaevasid.

Ja mis selgus? Selgus, et inimese maailmas on veel üks konstant. Nimelt ei põletavad inimesed umbes sama arvu kaloreid, sõltumata nende füüsilisest aktiivsusest. Tulemus on ühelt poolt lohutu ja näitab, et joostes kaalu ei langeta. Teisalt annavad sedalaadi uuringud teada, kuidas inimese erakordsed tunnusjooned on tekkinud.

Energia on bioloogias keskne suurus nagu meie kehavälises igapäevaelus. Elu on energia muundamine lasteks. Viimased kaks miljonit aastat käis see koriluse ja küttimise läbi. Vastupidiselt mõnedele teadlastele, nagu hiljuti eest keelde tõlgitud raamatu „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ autorile, Heebrea Ülikooli ajaloolasele Yuval Noah Hararile, kes edendab mõõteviisi, et kütid-korilased elasid lõbusalt ja vähe tööd tehes ning põllunduse leiutamisega 10 000 aasta eest sai inimene enesele kaela tohutu vaevakoorma, pole hadzade elu hoopiski mitte meelakkumine. Ehkki jah, siis kui pikka aega ei tabata ühtegi saaklooma, tule ronid tosina meetri kõrgusele puude otsa ja koguda metsmesilaste mett. Pideva elulootuse annab söödavate taimeosade tundmine ja muidugi tuli, mis muudab keha jaoks energiaks muidu seedimatud taime- ja loomaosad. Nii et romantilisest Eedenist on elu kaugel.

Isotoopide suhet mõõtev mass-spektromeeter näiteas, et hadza mehed sõid ja põletasid päevas 2600 kalorit, naised 1900 kalorit. Umbes täpselt sama palju, kui USA ja Euroopa mehed-naised. Oma töö tulemused avaldasid Herman Pontzer ja tema kolleegid ajakirjas Current Biology 2016. aasta veebruaris. Kuid varasemad uuringud tehti teiste teadlaste poolt Guatemalas ja Boliivias ning avaldati 2008. aastal. Neid on tehtud ka Nigeerias ning USAs eri rassidel. 98 üle maailma tehtud uuringut kinnitavad sedasama: ainevahetus on jääv.

On selgunud ka, et primaadid loomaaedades ja vabaduses kulutavad ühtviisi palju kaloreid, sama on tõdetud ka pandade kohta.

 

Ainevahetus ja toidujagamine: inimese olemus

Nõnda ei suurenda liikumise aktiivsus oluliselt kalorite põletamist. Kuidas keha sellega hakkama saab? „Aktiivsuse hind ei muutu,“ kommenteerib Pontzer ajakirjas Scientific American, „hadza inimesed kulutavad sama palju kaloreid kilomeetri kõndimiseks kui läänemaade inimesed. Võib olla, et aktiivsemad inimesed muudavad kavalal moel oma käitumist, et energiat säästa, nagu istudes seismise asemel ja sügavasti magades. Kuid meie analüüs näitab, et need käitumise muutused ei ole piisavad energiakulu konstantsuse seletamiseks.“

Üks seletusi võib olla, et keha vähendab lisaaktiivsuse korral paljudele nähtamatutele tegevustele kulutatavat kalorite hulka. Enamuse meie igapäevasest sissesöödud energiast kulutavad rakud ja organid, et meid elus hoida. Sele pealt saab kokku hoida. Nii näiteks väheneb suure füüsilise koormusega meie immuunsüsteemi nakatumisvastane edukus, nõnda nagu ka väheneb pajunemishormoonide nagu östrogeeni tase. Laboriloomadel on füüsilise koormiuse puhul nähtud kudede paranemise aeglustumist ja ovulatsioonitsüklite harvenemist. Ja ekstremaalsetel juhtudel hakkavad mõned loomad oma järglasi sööma.

Tippsportlased teadaolevalt küll oma lapsi ei söö, ent nende erakordne haigestumise sagedus võibki olla tingitud immuunsüsteemi nõrgenemisest. Ülekaalulisus võib niisiis olla apluse, mitte laiskuse tagajärg. Inimene võtab kaalus juurde, kui sööb sisse enam kaloreid kui kulutab. See ei ole eriline uudis. „Sa ei saa maha joosta seda, mida oled üle söönud!“ on vana ja kindel reegel. See ei tähenda, et kehaline tegevus ei tule kasuks.Seda tõestab tonnide viisi uuringuid, alates südame-veresoonkonnhaiguste ennetamisest, aju töö tõhustamisest ja tervislikumast vananemisest.

Graf2

Kehaliigutamise paradoks

 Asjatundjad on oletanud, et füüsiliselt aktiivne inimene põletab enam kaloreid kui vähemaktiivne inimene. Kuid otsesed energiakulutuse mõõtmised nüüdsetel küttidel-korilastel ja läänemaailma inimestel näitavad võrdseid tulemusi.

¤

¤

¤

 

Inimesed tarbivad ja kulutavad sadu kilogramme enam kaloreid päevas kui inimahvid. See viitab, et meie ainevahetus on muutunud, põletamaks energiat kiiremini ja nõnda toites energiaga meie kulukaid tunnusjooni.

Ainevahetuse kohastumine aktiivsusega hoiab meid tervena, juhtides energiat näiteks nakkuste tõrjumisele. Kuid dieet ja liikumisaktiivsus on kaks eri asja: kiigu, et olla terve ja elujõuline, söö mõõdukalt, et hoida oma kaalu.

Ressursid on piiratud, ja üks eelis on elusolenditel tulnud teise arvel. Tyrannosaurus rex’il olid hiiglaslikud hambad ja lõuad, ent tillukesed esikoivad. Inimesed on geneetiliselt väga sarnased šimpansidele, ent kui me otsime midagi, mis meid inimeseks teeb, oleme siiani rõhutanud: keel, huumor, koostöö. Nüüd saame siia lisada, ja võib-olla hoopis põhilisemana ka ainevahetuse. Seda on teadlased kontrollinud, jootes kavalal moel bonobodele ja šimpansidele sisse topeltmärgistatud vett, nagu tegid Ghicago Lincolni Pargi loomaaia teadlased Steve Ross ja Mary Brown.

Tulemus? Inimesed põletavad päevas enam kaloreid kui meie lähimad looduslikud sugulased – igaüks meist sööb ja põletab oma kehas 400 kalorit enam kui nood lähimad liigid, gorilladest ja orangutangidest veelgi enam. Need lisakalorid lubavad meil saada enam lapsi ja elada kauem. Meie keha on rakutasemini välja arenenud kulutama päevas enam kui teised elajad maamunal. See, mis tegi meid inimeseks, oli ainevahetuse kiirenemine ja toidu omavahel jagamine. Ma ei usu, et sellest tõsiasjast saab tuleneda inimese ahnus, küll aga ei tohi ühiskond unustada, et oleme olemas ainult tänu sellele, et kunagi umbes miljoni aasta eest hakkasid meie otsesed eellased omavahel toitu jagama.

                                                                                                                                                  

Filosoofia | lugemis.vara | News

Maagilise teaduse palverännak

19. märts 2017

See teaduskirjaniku Tiit Kändleri raamatututvustus ilmus Maalehes nr 19, 9. märtsil 2017

RMaagia

 

Matt Kaplan

Teadus maagia taga

Pühast Graalist armujookide ja üliinimesteni

Elav Teadus

Tõlkinud Triin Olvet

Argo, 2016, 246 lk

 

Punane meri lahknes kaheks, aga Läänemeri mitte. See-eest oli viikingitel kaksikmurdev kristall kompassiks. Egiptust tabas seitse nuhtlust või kümme, aga see-eest Euroopas on üheteistkümnes. Naabri lehm kooles, aga mul põles saun maha. Kõik puha maagia. Imevesi. Lõputu elu. Lendvaibad. Marsi mõjud.

Ameerika teadusajakirjanik Matt Kaplan on ajaloole lähenenud nõnda, et müütidel ja maagial on taga midagi teaduslikku, st korratavat ja reeglipärast. Ja miks ei saa seda ideoloogiat jätkata tänapäevani. Evolutsioon on kõikvõimas ja me ei tea pooltki oma tegelikest võimetest. Ta toob ohtralt näiteid ja tõestusi, millest tuleb veel juttu, kuid enne kui unustan, tahan rõhutada, et ega iga maagia ikka ole ka teadusliku tagapõhjaga. Et näe, maag teab, aga teadus veel ei tea. Mõni jutt on lihtsalt jamps, mõni teadlik šarlatanlus.

Muidugi teadis Kepler, et astroloogia, st sünnihetkel valitsenud taevamustri kuju inimese tulevikule on leebelt öeldes oraaklus, kuid selle eest maksti palka, ja sai teha astronoomitööd. Kaplani raamat on huvitav lugeda ja annab alust mõtiskleda iseenesegi varjatud võimete üle. Sest lõppude lõpuks, kui Jeesus ütles: „Sinu usk on sind päästnud,“ ega see ju vale ole. Õnnetunne on seotud teatud geenide avaldumisega, aga ka oma elust viimase võtmisega, pühendumisega millelegi ühiskondlikult olulisele, „oma saatuse lõimimisega jumalatest ja inimestest koosnevasse maailma, mis on sinust enesest palju suurem,“ nagu sõnastab südame siinusarütmiat uuriv Põhja-Carolina ülikooli psühholoog Barbara Fredrikson. Selgituseks: südame siinusarütmia on seotud aju uitnärviga ja rütm sisse hingates kiireneb, välja hingates aeglustub. Kui see erinevus on väike või olematu, ohustab infarkt. Süda ei tohi töötada nagu kellavärk!

Muistsete egiptlaste pliirikkad silmavärvid võisid tugevdada immuunsüsteemi, Delfi oraaklid hingasid sisse joovastavaid, maapraost immitsevaid gaase, viikingid muutusid berserkideks kärbseseene söömisest. Inimesed on läbi aegade osanud otsida amfetamiine, et ergastada aju mõnuaine dopamiiniga. Ma ei tea, kas keegi tahaks olla nüüdisajal surematu, ent sellest, kuidas inimene on surematust läbi aegade püüdnud saavutada, saab siit raamatust lugeda küll. Hea tahtmise korral leiab isegi vihjeid taimedele, mis vähendavad söögiisu. Me saame teada, miks täiskuu ajal magame kehvemini ning kuidas kutsuda esile torme.

Ja muidugi loomad: targad rongad, kes juhatasid iidseid kütte saagile, taimede omavaheline suhtlemine, mis juhatas korilasi söödavatele taimedele. Isegi Lumivalgekese ja Okasroosikese lood on seletatavad. Rääkimata sellest, miks on suurimatele gripipandeemiatele eelnenud La Niña.

Tänavune aasta on Eestis pühendatud turteltuvile. Kuidas need linnud valivad kolmest võimalikust rändeteest lõunasse ühe, ja kuidas selle pealt ennustada, saate teada. Nii nagu sedagi, kuidas kolme aastatuhande vanune loomamaksa pealt ennustamine toimib. (Seamaks ei sobi, sest „sigades on liiga palju hinge“).

Mis juhtub poolel teel teispoolsusesse? Miks tunneli lõpus paistab valgus? Miks looduslik valik on andnud enamikule liikidele loomariigis kogeda eufoorilist „pilvesolekut“ ilma drooge manustamata ja Lätti viina järele sõitmata?

Kes tahab segada armujooke või unejooke, mis viib poolsurma, see leiab siit mentaalset abi. Kust tulevad savantid ehk imelapsed? Autistide seast. Kuid kas savantlus jääb alles, kui autismile omane vasaku ajupoolkera düsfunktsioon kõrvaldada? Kuidas buda mungad soojendavad lumehanges konutades oma keha? Kuidas kõndida sütel? Ja lõppude lõpuks viib Kaplan meid mustkunstimaailma, seletades ära isegi mõningaid trikke. Võite õppida ka mõõganeelamist. Raamatu lugemisel tuleb kasuks, kui olete vaadanud müstikale põhinevaid filme või seriaale, millest Kaplan ohtralt näiteid toob.

Ettevaatust: maagia esitamine, nagu oleks see pealtnäha tõelisus, ei ole maagia ses mõttes, nagu pidasid silmas meie esivanemad. Raamat on näidustatud neile, keda huvitab teadus, ja ka neile, keda huvitavad Gunnar Aarma, Vigala Sass ja Igor Mang ja/või tema koer; ei sega üks teist. Nii nagu teadus on otsetee religiooni juurde, nõnda esineb teadus ka maagia taga ja vahel isegi ees.

 

 

Bioloogia | News | to.imetaja

Metsapoolemälestused

6. märts 2017

 

See Tiit Kändleri essee ilmus ajakirjas Eest Loodus nr 3/2017

Metsast oled sa võetud ja metsaks pead sa saama. Vähemasti saab nõnda ütelda metsalugude kohta, mis viimastel kuudel on end metsast võetud paberile üha enam laiali laotanud. Kes kirub, kes kireb, kes niidab, kes kiidab. Sellest on kümmekond aastat, kui otsustasin, et ei hoia end keskkonnapoliitikaga eriti täpselt kursis, veel vähem kirjuta sellest. Närvisüsteemi tungival palvel.

Kuid ometi – metsast tahaks kirjutada, ja mida muud teeb inimene teemal, millega ta kursis ei ole (ei tea arve, suundumisi, tõe ja ahnuse piiri), kui kirjutab mälestusi.

Nõnda siis – mu esimene mälestus metsast oli üsna loomulik, vanaema juures Ubjas suvel, kui võisin olla umbes neljane. Sain aru, et mets ei kerki ootamatult, mets läheb metsaks sujuvalt, madalamatest suuremate põõsastikeni. Lepad olid vahvad, tõmbusid punaseks, kui koor maha võtta, ja nende okstest sai ehitada onnikesi ja lehmi ja hobuseid. Jaanide ajal kogunes külarahvas metsa veerele ehitatud tantsuplatsile, mida ümbritsesid pingid ja millel oli ilus laudadest põrand.

 

Veidi hiljem Simunas tädi juures oli mets kaugemal – Orguse mets, kus kasvas marju, näiteks vaarikaid, ja kus mulle otsiti paras känd, millel sain istuda ja marju noppida, kui teised mööda metsa müttasid. Mets seisis kui müür üle põllu vaadatuna, kaitses alevit, ja tal oli veel üks hea omadus: ei kõndinud edasi ega tagasi. Kui tuli kevad, võimendas kevadtuul puukuuri muidu niigi mõnusat saepurulõhna, ja see oli tõelise kevade lõhn: metsapuru, mesilaste esimesed lennud ja sulava lume häälekas hõng. Saepurust ja lumesulaveest sai ehitada Sussi kanali, kust tuli käed eemal hoida, nagu olin 1956. aastal raadiost kuulnud.

Tädimees oli Siberist omakaitsemehena tulles metsamees: metsahindaja, kelle käest sain uurida, mis asi on tihu. Ta elas tädiga kord Vassiveres, kord Tudus, kord Laekveres, kord Sondas – kus elu loomulik osa olid palgihunnikud, nende alt leitud paksud männikoored, millest sai voolida laevu ja lõputul hulgal igasuguse kuju ja suurusega lauapinnajuppe, millest sai ehitada mida tahes. Palgihunnikutega kaasnesid saeveskid, raudteejupid, mõnusad ja veidi salapärased metsatöömehed ja ei mingit viha, et palgid olid metsast võetud, pigem kurbus, kui need rongidega ära veeti, ja ootus, millal uued tulevad.

See kõik põimus mu ajus eluks – nagu ka meie pere ja Tallinnas elava tädipere omamoodi võistlus, kes saab koju toredama jõulukuuse. Minu isa oli elektriinsener, tema hallata olnud kõrgepingeliinide alt sai kuuski nagu marju noppida, ja mul oli selge, et need raiutaks sealt niigi. Jah, tõesti, vahel peomeeleolus pajatas isa, kuidas ta Turba elektrijaama peainsenerina oli metsas kokku puutunud metsavendadega, ega teadnud, kas tulistavad selga, ja kuidas metsavennad püüdsid palgapäeval elektrijaama kassat röövida, aga tädimees pajatas jälle Roela kandi vägevatest metsadest, kus ehk tolgi ajal võis veel metsavendi olla.

Mina tundsin omaette, kui peolaudade all neljakäpukil ronisin ja eestiaegseid laule kuulasin, et metsavend olen ma niikuinii, aga püssidega ei taha tegemist teha, lihtsalt metsa vend olla. Kalamajas olid metsavennad lähedal, Patarei vanglas, ja puid leidus sealgi, aga üks asi sai mulle varasest lapsest selgeks: küsimus „mitu puud on mets?“ on lihtsalt tobe. Seda ei saa ju küsida, see on ilmselge. Orguse mets oli mets ja Nõmmel oli mets ja Pirital, kuid Tornide väljak ei olnud mets, sest seal seisis postil onu Kalinin ja taga vanad tornid.

12.Ebavere2.Ebavere mäe tipp vaatetorniga RM F 339 2

Kui ma Maalehe ajakirjanikuna esimest korda välja, Rootsi sattusin, 1980. aastate lõpus, peeti mingit ülemaailmset loodusajakirjanike kongressi ja meid viidi metsa. Mind ei hämmastanud mitte rootslaste puuistikute kasvatus kasvuhoonetes ega hiiglaslikud kännuhunnikud metsa veeres, vaid see, et mets kasvas kaljude vahel. Mis, olgu igaks juhuks öeldud, ei olnud mitte rändrahnud. Rootslasliku hoolikusega näidati meile ette, mis masinad neil on ja kuidas nad puud kaljude vahelt kätte saavad. Mind hämmastas seegi, et kui üks jaapanlane sääsepininat kuulis, röökis ta „moskiitos“ ja kogu japside kamp hüppas bussi ning nõudis uste sulgemist.

¤

¤

Ennemuiste, enne maausklasi, oli Ebavere veel puude seest nähtav.

Järgnesid Soome metsad, kus mind hämmastas neli asjaolu: läbi metsa kulgevad saepurukattega matkarajad, küttepuupakud ja Fiskarsi kirved puhkeplatsidel, metsaäärse soo taastamine ja hiiglaslik tahtlikult maha põletatud metsaplats, mida meile erilise uhkusega näidati. Olin sellest nii jahmunud, et unustasin vaatekünkale oma sviitri. Hea sviiter oli.

Ühel teisel aastal, kui olime Hankos, kandus meieni suitsuving ja siis öeldi, et põleb Eesti mets: see oli 2008. aasta suurpõleng Vihterpalus. Käisin loodusmeestega seda vaatamas, mind masendavat maastikku, ent metsamees Ants Varblane võttis taskust luubi ja lausa kargas õnnest, et näed, haruldane sitikas on tagasi tulnud.

Olen käinud ka Läti metsades, aga seal hämmastas mind pigem see, kui palju metsi kasvab Riia linnas. Nii nagu Helsingis ja Stockholmis. Tallinn, kes püüab end rohelise pealinnana reklaamida, ei saa ligilähedalegi.

 

Kui üle poole sajandi eest ehitas isa suvemaja Treppojale, teisisõnu Tuulnale (tänini nimetatakse seda Kloogarannaks, ent seda nime ma ei armasta, kuna see on nõukogude kaubamärk, veneaegne rändrahn), hakkasin alul teistega koos, siis üha enam üksi Tuulna-tagustes metsades seente järele hulkuma. Siis polnud seal veel suvilakooperatiive ega midagi, muudkui viljapõllud ja metsad, aga et ma hirmu oleks tundnud, seda mitte. Mets tollal rahustas, kuigi vahel eksisin ära. Kord ronisin kogunisti ühe kuuse otsa, et näha, kuspool on meri (päev oli pilves), aga nägin veel vähem kui maas, ja siis ronisingi alla ja siin ma nüüd olen. Ja tunnistan enesele kurvalt, et olen hakanud pelgama üksinda metsa minna. Miks, selle jälile pole veel jõudnud, kuigi aiman.

Metsal on oma elu ja mu meelest pole õige ütelda, et inimene on metsa osa, ega ikka ei ole küll. Tahan pajatada mulle olulise loo. See juhtus 1967. aasta augustis, siiani kuulsa tormi ajal. Elasime merest kilomeetrikese maa pool, Treppojal, ja metsa oli mere ees küll.

Kuid see, mis juhtus, ei kao mu rakkudest eal. Kõigepealt: nägin päev enne tormi unes, et meie majakese peale on külili langenud meie õue kõige vägevam kuusk. Pärast tormi oligi täpselt nii. Tormi ajal nägin aknast, kuidas suur kuusk murdus pooleks ja ülemine pool prantsatas vastu maad, nii et püsti jäi. Mis seal pikalt pajatada: mu isal ja naabrimehel oli julgust, et maju ähvardavad puud mootorsaagidega maha saagida, ja lõpuks kogunesime kokku naabri keldrisse.

Juhtunu teeb minu biograafia jaoks tähelepanuväärseks see, et tormile järgnenud päeval pidin jõudma Tallinna-koju, võtma sealt dokumendid ja jõudma Tartu rongile, et minna ülikooli sisseastumiseksamitele. Teed olid täis oli risti-rästi langenud puid, kuid noore inimese uljusega hakkasin jala astuma Keila poole – kümmekonna kilomeetri kaugusele. Lootsin, et sealt ikka mingi rong või buss läheb. „Astuma“ ei ole täpne sõna, pigem ronisin puude alt ja pealt üle. Mõni kilomeeter enne Keilat olid mehed ametis – puhastasid maanteed puudest –, ja vahetusmeeste järele sõitev buss oli sõiduvalmis. Kauplesin end bussi peale ja nõnda ma üsna viimasel veerandil koju ja sealt Tartu rongile saingi. Kui poleks jõudnud, küllap siis oleks mu elu kulgenud teisiti.

Ahjaa, olen unustanud mainida oma esimesi metsast võetud puid. Selleks oli Niitvälja lähedalt paar kadakat, et vibu teha. Ja veel enam kadakaid Saaremaal Leisi metsa alt sõbra, lahkunud Ülo Kaevatsiga, kes põhjaliku mehena ehitas kadakatest oma taastatud talule ristaeda. Ei, ei olnud häbi. Nii nagu ka nende mõne puu pärast, mille olen oma õuel langetanud, et teised puud ja mina ise end paremini tunneksime. Pigem on kurb, et vaated Nelijärve või Lõuna- ja Kesk-Eesti mäekestelt, nii paljukest kui meil neid leidub, on metsa kasvanud. Kas on mõnel usurühmal õigust lasta võsametsa kasvada Eesti niigi tasase maa kuplikesi? Andke andeks, kuid pole ma näinud ilusamat pilti, kui kümmekonna aasta tagune raiesmik kesk metsa, päike valgustamas vaarikapunast ja maasikarohelist..

IMG_5551

Häbi on hoopis seesuguste inimeste ees, keda olen pidanud omamoodi tarkadeks, ent kes nüüd kooris nimetavad RMK-d kuritegelikuks organisatsiooniks ja mis veel kõik, tegemata ise vahet numbrite ja arvude vahel ja toomata välja ei üht ega teist. Mina olen RMK matkaradu kõndinud, ja pole midagi halba märganud.

¤

¤

¤

Harju-Risti kirik on kerkinud puhtjuhuslikult nagu metsapuu, imiteerides oma fassaadiga puu enesesarnast ehk fraktaalset geomeetriat.

Kahjuks tundub nõnda, et keegi pole võtnud kätte ega kirjutanud lihtsale inimesele arusaadavas keeles ja kokkuvõtlikult, säilitades metsaliku rahu ja erapooletuse, kuidas Eesti metsaga lood on. Kui palju seda on, liigiti ja vanuse järgi, ja kui palju juurde kasvab ja kui palju ja kust võib raiuda. Ega mets taha kunagi, et teda raiutakse, parem langeb ise oma jalalt. Mis saaks siis, kui inimene tõesti ei võtaks „siit-siit-siit metsast mitte üks pirru tikk,“ nagu metsvint meile soovitab? Jäägu sellele küsimusele mõtlemine meie, mittemetsaelanike ajuharjutuseks.

 

 

 

 

 

Ajalugu | Antropoloogia | News | to.imetaja

Tõejärgse looduse aegkond

24. veebr 2017

See Tiit Kändleri essee ilmus Eesti Looduses nr2, 2017

 

Mu tädimees armastas alatasa välja tulla sellelaadsete mõtetega, et üks tomat on parem kui tonn saepuru. Ma ei käinud veel koolis, aga arvasin, et ega saepuruhunnikus ikka nii palju vajalikke ained pole, et neist saaks tomati kokku panna. Praegu ei ole ma selles enam nii kindel. Sõltub saepurust. Ja kui aatomite kaupa ehitada, äkki leiabki? Molekulaarne kulinaaria, alt üles ehitatud gastronoomia on juba kümmekond aastat moevärk, selliste roogade eest makstakse eliitrestoranides üksjagu palju raha.

 

Täna lugesin nõuandelehest, et libeda vastu aitab kõige paremini kuum liiv. (Kahjuks polnud öeldud, mida sellega teha.) Kuuma liiva vastu jälle aitab kõige paremini üks froteerätt. Arvan suvest teadvat. Ainult et nõuandelehed seda ei oska soovitada. Nõuandetrükistega on üldse sihukesed kummalised lood, et nood trükitakse ja siis trügivad sulle sisse igast praost, mis värava taga ja iga lehe ja ajakirja vahel. Lehed ja ajakirjad aga trummeldavad juba kuude kaupa, et oleme jõudnud tõejärgsesse ajastusse, või kui tahate – infojärgsesse maailma või kes tahab, siis postinfouniversumisse. Olen tõeliselt nõutu: kui oleme jõudnud tõejärgsesse ajastusse, kas ma saan siis seda väidet tõe pähe võtta?

See on muidugimõista vana loogikalõks: kui ma alati valetan, kas ma siis valetan, kui ütlen, et ma valetan?

Hästi. Kui on tõejärgne maailm, siis peab olemas olema ka tõemaailm, ja enamgi veel – tõeeelne maailm. Millal sihuke oli? Looduse pideva vaatlejana ja selle toimimise üle mõtlejana arvan teadvat, et elu ei saa elutseda ilma tõe ja valeta. Nelja miljardi aasta tagused ja pikkused bakterite kuulujutud ehk täpsemalt moondamised, toiduallikate varjamised ja enese suurekspuhumised kaasnesid elu tekkega ja edenemisega. Tekib küsimus, kas RNA-l toimiv isepaljunemine oli enne valet või oli vale enne isepaljunemist?

Olen praegu sama kaugel kui alati, mil mulle mõni küsitlusfirma esindaja helistab ja soovib, et ma tema küsimustele vastan: olen sunnitud talle kahjuks kuulutama, et mul on vastused juba ammu otsas, on jäänud ainult küsimused. Üks tore küsimus, mille üle annab ikka mõtelda, on armastatud teadlaskonna leiutis, et elame juba mõnda aega uues aegkonnas.

Fotol: 3000 aasta tagune kalme Lääne-Helsinkis. Tiit KändlerHelsinki.3000at.Kalme

Antropotseenis nimelt. Ainus küsimus on, et kui kaua juba ja kui selgub näiteks, et möödunud sajandi keskelt, mil tuumapomm lõhati, miks meile siis sellest kõval häälel teada ei antud? Valetati, tähendab. Teised jälle arvavad, et inimene sai planeedi valitsejaks, kui hakkas 10 000 aasta eest põldu pidama ja viljade ning koduloomade geenmuundamisega tegelema.

Mina jätan enesele vabaduse arvata, et Antropotseen algas siis, kui inimese ajus käis plõks ja ta hakkas umbes 70 000 aasta eest lugusid pajatama. Müüte välja mõtlema. Mis tähendab, et Antropotseen saabus ühes tõejärgse ühiskonnaga.

Muuseas, nimedel on võlu ja nimi Maad ei riku, nõnda sai austria geoloog Eduard Suess 1885. aastal pajatada biosfäärist; eurasianist ja mitut sorti geoloog Vladimir Vernadski 1930. aastatel pajatada noosfäärist ning inglise keemik James Lovelock ja ameerika mikrobioloog Lynn Margulis 1970. aastatel Gaia hüpoteesist. Vernadski on neist ehk kõige võluvam  kasvõi oma eluaastate värvikirevuselt (1863 – 1945) ja ellujäämisoskuselt, mis kahtlemata ilmutas end tänu uskumatule mimikrile, milleks Vernadski võimeline oli. 1905. aastal ühines ta kadettide parteiga, veel kuni 1930. aastateni sai ta elada ja ühes perega ja reisida välismaal, ligines siis stalinistidele ja ühines vene aatomipommi projektiga, asudes uurima impeeriumi uraanivarusid ning oli üks vähestest tippteadlastest, keda hoolimata rünnakutest ajalehtedes isegi vangi ei pandud. Lugemishuvilistele teadmiseks: äsja ilmus eesti põlevkivikeemiku Rein Veski raamat Vernadskist „Tappev mõistus“.

Eelmisest lõigust oskan mina välja lugeda, et Maa ja elu suhete kirjeldamine on läinud üha segasemaks. Kui Suess (mitte segi ajada kanaliga, millega oli segasem lugu) vastandas biosfääri geosfäärile, ehitas esimese teise peale, siis Vernadski pani kõik ühte patta ja Lovelock munes elusa Maa, kes omadega igal juhul hakkama saab. Peaks ju olema ilus lohutus, isegi kui see osutuks tõejärgseks.

Antropotseeni ametlikustamisega astuks inimene muidugimõista omaenese müütide ämbrisse, ega siis muidu möödunud aastal rahvusvaheline stratigraafiakomisjon ja rahvusvaheline geoloogiateaduste liit seda terminit, mida antropotseeni töörühm tungivalt soovitas, käiku ei lasknud. Sest vaadake: Antropotseeni soovitavad inimesed, kes enamjaolt on usuleiged, kuid see nimi ja idee läheb kokku Piibli sõnadega, et Jumal andis inimese kätte võimu kõige elava üle. Tee või tina (mida inimene suudabki teistest metallidest teha), kuid aju kipub sõlme minema.

Sest et ametlikult elame Holotseenis, mitteametlikult Antropotseenis, aga mõned elavad ka kommunismis, sotsialismis, kapitalismis, natsionalismis, feodalismis, šariaadis ja mõned kibutsis ja mõned Postpostiepohhis (ehk Omniva epohhis). Nii on see olnud ju alati, kui kaugele inimene mäletab.

 

Võib-olla tuleb tõepoolest loota tehisintellektile, mida on meile kuulutanud, lubanud ja pakkunud vähemalt viimase neljasaja aasta jooksul geniaalsed leiutajad, silmamoondajad, insenerid, elektroonikud ja digimaailma gurud. Nojah, tehisaju võivad nad küll valmis teha, aga kas suudavad pakkida šokolaadi hõbepaberisse nii, et kui avad, ei vaata sulle vastu šokolaaditahvli selg, ükskord öigesti ära õppida täpitähed ja teha valmis telekapult, mis ei pakuks sulle kanalite vahetamise kõrval ka hiina keele kursust, selles kahtlen ma tublisti.

Juhtusin äsja raadiost kuulma kellegi mureliku ja loodushoidliku inimese küsimust, et miks ometi pakitakse kaerahelbed nii suurtesse karpidesse, et peaaegu pool on tühi. Tootja vastus oli imelihtne: nii on meil parem helbeid karpi ajada.

Mu meelest on see arukas, ratsionaalne ja eetiline vastus selge tunnistus, millises aegkonnas me tegelikult elame. Selfresponsiiblis aegkonnas, omavastutuse aegkonnas. Igaühel on elu kaitsmiseks võimalus poodi kaasa võtta ajaleht (mis ajab tõejärgset jora) ja pakkida sellesse oma heeringa, et loodust säästa ja mitte kasutada kilekotti ning et mitte haigestuda düsenteeriasse.

Selle uue aegkonna gurud on meile aastaid pajatanud, kui hää, armas ja loodussõbralik on digimaailm (iga kolme aasta tagant viska arvuti aknast välja ja arvesta, et kui tahad pangast raha kätte saada, siis pead ette laduma kõigi oma moblasõprade andmed).

Mina aga esitan lugejale küsimuse: kui suur on ühe digibiti jalajälg looduses? Preemia suuruse jätan saladusse (mis on sama hea kui vale), kuid hoiatan, et vastuse saab sellele küsimusele leida vaid tõejärgses looduses. Tõeeelne universum lihtsalt toimis ja ajas oma asju, kuni jõudis ootamatult meieni.

 

Fotod: Tiit Kändler

3000 aasta vanune kalme Helsingi läänerannikul. 2012

 

Loodus ja tehisloodus Helsingi lääneosas. 2012

 

Helsingi disainimuuseum: inimese vormitud mineraalid. 2012

News | to.imetaja

Minevik tuleviku nahas

13. jaan 2017

See Tiit Kändleri essee ilmus Eesi Looduses nr 1/2017.

 

Aasta alul on sobilik mõelda minevikust, mis tähendab tegelikult mõtlemist tulevikust – seda enam, et see essee on kirjutatud ühel pimedaimal, lumetu novembrikuu varasel õhtul.

Tunnen, et eriti talvel on ajanäitaja minu vaenlane, ma ei usu, et kell on nii vähe, kui see tegelikult on. Mida üldse tähendab, et kell on vähe? Kui kell on vähe, mis siis samal ajal palju on? Sipelgal kella ei ole, ja mida ta praegu oma pesas teeb? Pesas? Hämmastav, et me nimetame nii sipelgakuhja kui ka linnupunutist pesaks, ehkki nende kahe pale, tegu ja ka sisu on hoopis erinev: üks on kogukonna universum, teine üksnes paik, kus end paljundada.

 

Möödunud aasta novembrikuu viimasel päeval tõusin ühes Eesti Looduse fotovõistluse osalejatega Tallinna teletorni. Täpsemalt muidugi ei tõusnud, vaid meid kandis tõstetool, mis nüüdiskeeles on mandunud liftiks. Tõelise tõstetooliga saab tõusta Tartu ülikooli muuseumis vaatama näitust „Maailma avastamine“. Teletornis ei tõstetud meid tippu, vaid vaatekorrusele, kus eksponaatide seas rippusid võidufotod.

Mina oma fotosid võistlusele ei saatnud, aga mõned pildid on avaldatud mu esseede juures. Hakkas hämarduma, horisont linna kohal tõmbus kollakaks, ehkki taevas oli pilves. Vaatasin alla ja mõtlesin, et kui ma ei teaks, kuidas seal all olla on, ega ma siis ei arvaks seda ära. Eales ei oskaks ma ette kujutada, mis tunne on kõndida nende tillukeste puude all ja veel tillemate majade vahel. Aga ma tean, et ma mahun sinna ära.

See’p see on: inimese aju teab asju, mida nägemismeel tajub teisiti. Vaatasin alla umbes 170 meetri kõrguselt. Kui inimene oskaks ehitada nii nagu loodus näiteks pilliroogu, oleks teletorn vähemalt sada korda kõrgem kui selle läbimõõt jalamil ehk siis kaks-kolm kilomeetrit.

Kuna on selgunud, et inimene on looduse osa, siis on looduse osa ka kõik, mida inimene kasutab, isegi kaamera ja lumekahur ja suusaraja valgustus. Kas looduse osa on ka autosport? Kindlasti on, sest ma ei ole kuulnud, et ükski looduskaitsja oleks astunud välja sihitult saastavate mootorspordialade keelustamise eest, olgugi hävitatud laboreid, kus hiirte peal uuritakse, kuidas inimeste haigustest paremini jagu saada.

Sama asi on turismiga. Kliimamuutusevastaseid konverentse peetakse võimalikult kaugetes eksootilistes maades, kuhu enamikul osavõtjaist on äärmiselt kulukas ja saastavam sõita. Stefan Zweig on oma 1942. aastal Brasiilias paguluses lõpetatud viimses raamatus „Eilne maailm. Eurooplase mälestused“ maalinud pildi Esimese maailmasõja eelsest Euroopast kui paradiisist, kus kellelgi polnud vaja passi ega pabereid, et ühest riigist teise reisida, kus õitses tegelik kirjandus ja kunst ja muusika, kus … jne, jne. Kuid Zweig, olgu taevas talle, enesetapjale, armuline, ei teinud teadmagi, et niisama lihtsalt ei saanud Venemaalt välja toonagi. Ja et 99,9 protsenti (või mistahes lähedane arv) eurooplasi polnud võimelised reisima isegi lähimasse linna.

Nüüdsel ajal rändlevad turistide tirtsuparved mööda maailma, jättes meie telesaadetessegi enesest märke kui inimestest, keda ei huvita muu kui reisimine ise, söömine ja joomine. Praegu ei oska enam arvata, kui palju on maamunal inimesi, kes pole oma kodupaigast kunagi lahkunud. Neid on piisavalt Eestiski – kui pidada kodupaigaks kogu meie armsat maad – mis siis veel Põhja-Ameerikast, Hiinast või Venemaast ja Indiast kõnelda. Mis juhtuks, kui kõik inimesed maamunal reisiksid sama palju kui keskmine turist tänapäeval? Mis juhtuks, kui autorallidel polekski enam otsa ega äärt?

11.Tudu.Tuulik

Isegi kui inimene pole jaksanud ehitada nõnda uhket maja, kui oli tahtnud, siis suurustlevad aiad ja aiapostid saab ikka püsti panna. Puust risti-rästi lõigatud pupujukud risustavad Eesti maastikke üha enam. Aedade puhul on siiski teada, et kord nad kõdunevad. Kuid on nõudnud ohvriks vähemalt ühe lapse elu.

Aga võib-olla just selliste puukolakate meisterdamise tõttu me olemas olemegi? Öeldakse, et loodus on ilus. Ent kas keegi oskab seletada, mida see tähendab? Kui kasvab kõverik puu, on see ilus, aga kui inimene ehitab kõveriku maja, on see inetu. Miks ometi, kui loodus ju ei tunnista sirgjooni, täisnurki, vertikaali ega horisontaali?

Kohastumisena on kultuur kahtlemata palju tõhusam kui bioloogia. Kuid kultuur, see tähendab ka looduse mõjutamist inimese mõtte ja teoga. Kultuur vajab mälu. Neandertallased surid välja, aga Homo sapiens jäi ellu, võib-olla just tänu heale mälule, mis võimaldas mõningast ühistööd. Kui umbes 50 000 aasta eest sai inimesest lugude pajataja, jätsid järeltulevad põlved need lood meelde. Isegi kreeklastel polnud vaja enamikku oma filosoofiast ega teadusest kirja panna, mällu talletamiseks oli leiutatud eriline mnemoonika, mis seob kohad, asjad ja inimesed lugudega. See on meie mälu omadus, mida Endel Tulving nimetab inimesele ainuomaseks kronesteesiaks.

Muidugi oli asju, mis tuli üles kirjutada, näiteks võlad. Selleks leiutasid sumerid kiilkirja, mille üsna varsti hakkasid kandma savitahvlitele, mis kuivasid päikese käes. Aleksandria raamatukogu käsikirjad hävisid põlengutes; isegi USA Kongressi raamatukogus oli veel 18. sajandil põlenguid, mille käigus hävis näiteks ka suur osa Jeffersoni raamatukogust, mille ta oli müünud raamatukogule pärast selle eelmist põlengut; Euroopa tuumauuringute keskuses CERNis peab suure hadronite põrgutiga saadud imekalleid ja suuresti kellelegi mõistetamatuid andmeid hoidlates talletamiseks kulutama tohututes kogustes elektrit ja teabe iga kahe aasta tagant igaks juhuks ümber salvestama. Ent sumerlaste tahvlid muutusid tules vastupidavamaks ja neid on alles tuhandete kaupa. Kuidas on juhtunud nõnda, et viie tuhande aasta tagune jäädvustusviis on kõigist inimese leiutatud moodustest võimaldanud mälu kõige paremini tallel hoida? Miks on mälu säilivus hiljem, mida aeg edasi, üha vähenenud?

Sokrates on Platoni vahendusel hoiatanud inimesi, et kirja leiutamine tingib rumaluse, teadmatuse ja lõpuks mälu huku. Sama võib ütelda teadmise enese kohta. Mida enam on teadmist, teavet, teabemüra, seda vähem saame loota autoriteetidele, kes meile ütleksid, mis on õige ja mis väär. Me peame oskama oma peaga arvata, kas mõnda faili või fraasi, esseed või raamatutut uskuda või mitte. Trükkimine, saati veel digimaailmas, on muutunud nõnda odavaks, et kannatab välja igasuguse jampsi.

Thomas Jefferson, Ameerika president aastatel 1801–1809, oli bibliomaan, kes ostis raamatuid suisa paaniliselt. Ta oli Ameerika iseseisvusdeklaratsiooni põhiautor koos Benjamin Franklini ja John Adamsiga. Ta suri 1826. aastal, täpselt viiskümmend aastat pärast iseseisvusdeklaratsiooni väljakuulutamist. Oma väärtusliku raamatukogu pärandas ta lähimale ülikoolile. Kuni ta pärijad avastasid, et suurmehel polnud muud peale võlgade, ning olid sunnitud maha müüma nii raamatud, riiulid, maja kui ka Jeffersoni orjad.

Tsiteerides prantsuse kirjanikku Michel Houllebecqi: „Inimene, kes armastab elu, ei loe. Ta ei käi tegelikult eriti kinos.“ Mulle meeldib eesti keeli selle ütluse esimene lause: „Inimene, kes armastab elu, ei loe.“ Milline inimene siis loeb, küsin ma selle peale. Kassile ma ometi ei loe, ehkki asetan hellalt oma valge käekesega ta kaussi toiduraase, avan ja sulen tema ees ja taga majauksi ning kui ma ilmun tuppa, hakkab see helenduma sooja ja valge kiirgusega. Kass ei tee aga teist nägugi. Miks peaks siis loomad meile nii palju lugema, kui õilishinged loodaksid?

Seda mõeldes tuleb tahtmatult meelde üks Savo nali: „Varem oli parem, aga eile ei tule  tagasi,“ ütles savolane, kui talle oli puu pähe kukkunud. Ja kui juba eile tagasi ei tule, siis elagu homme, helge minetulevik!

 

Foto: Tiit Kändler.

 

News | õue.onu

Onu Tomi onnike III. Õueonu päevaraamat

11. jaan 2017

Onu Tomi onnike III. Õueonu päevaraamat

Serbias on lumeuputus, Istanbulis ja Californias samuti. Onu Tomi onnikese vundamendi pistsid nahka Treppoja vesirotid, mutid ja vihmaussid, mistõttu ehitusfirma on nüüd graafikust maas 8 kuud. Ja nõuab Õueonult 4 miljonit. Isegi kui käbides maksta, vajab Õueou ometi head tasuta advokaati, võib olla ka tasuline, kes Õueonule protsessi eest söögi-joogi välja teeb.

Õueonu.TomIII.10.01.17

Õueonu aga avastas seaduse: kui sadanud lund kohe rookima ei kiirusta, sulab lumi kokku. Kesse vanasti külateid rookis, rajad käidi ikka viiskude ja saabastega sisse ja teedel tegutsesid hobesed ja saanid, Kas keegi on näinud hobust, kelle ette on rakendatud teehöövel? Sihukest pole olnud.

Viimases hädas ostis Õueonu kitse, aga piima ta ei anna. Selgus, et pidi isane olema. Huvitav, kui kitsel sugu vahetada, kas siis saab riigilt lastetoetuspreemia?

News | õue.onu

Onu Tomi onnike II. Õueonu päevaraamat

8. jaan 2017

Onu Tomi onnike II. Õueonu päevaraamat

08. jaanuar 2017

Kui valgenes, selgus, et ehitusfirma, kellega Õueonu onu Tomi onnikese ehitamiseks oli eile lepingu sõlminud, on jäänud graafikust maha umbes pool aastat. Nimelt luges firma projektivisandit valest ja ei märganud, et lumest onnikese all peavad olema rattad, et seda sõidutada eksamiks valmistuva Tartu üliõpilaseni, kel on rahulikus keskkonnas vaja läbi lugeda raamat. Kuigi ehitusfirma on väärikas, peakorteriga Ameerikas ja nimega Google, ehitasid nad lumeonni tarbeks maa sisse viie meetri sügavusele tungiva betoonvundamendi. „Arvasime, et nii on üliõpilasel rahulikum raamatut lugeda,“ kommenteeris Google’i Eesti esindaja Evelin.

Õueonu.TomII.08.01.17

Õueonu andis asja kohtusse, õigemini jättis asja kohtu ukse taha trepile, kuna kohus pühapäeviti ei tööta. Vaidlus käib kolme miljardi peale – mis valuutas, seda tuleb veel läbi arutada. Google on asunud Õueonu õuelt lumeonni betoonvundamenti teisaldama.

Õueonu on üliõpilasele eksami tarbeks raamatu lugemiseks eraldanud ajutise raja Tartu Spaas.

tunnustatud teaduse populariseerija teadus.ee suvekool Vikipeedia