„Eestis võib olla maailma parim allveelaevade leiutaja, aga Eesti ei ole riik, kus allveelaevatööstus iialgi saaks areneda.”

Boris Tamm, (1930–2002), eesti küberneetik

Toomas Paul

Seitse sabasulge

Katse kirjeldada inimeselooma

Pilgrim

Toimetanud Jaakko Hallas

Illustreerinud Raul Meel

Kujundanud Piret Mikk

196 lk, kõvad kaaned

Hind poes ca 200 kr

Ütlen kohe välja, et Toomas Pauli raamatuid on mul veidi kõhklev tutvustada, ta on mu sõber. Teistpidi jälle pole see kõhklus ehk mitte niivõrd seotud minu enese kui ühiskonnaga, kus tundub et kõik kahtlustavad kõiki. Noh, las nad siis kahtlustavad. Et nende kahtlusi õrritada, ütlen kohe välja: loetagu seda raamatut. See on parimaid populaarteaduslikke raamatuid, mis eesti autorilt siinmail ilmunud, kohe kindlasti. Muidugi pole see ainult aimeraamat, siit saab aimu paljust muustki kui teadusest.

Toomas ütleb oma „Seitsmes sabasules”: „Mis puutub põhiväärtustesse, siis nemad valivad meid, mitte meie ei vali neid. Isegi Jean-Paul Sartre´i tingimus väärtuse valimiseks – vabadus – pole väärtus, mida me valime, vaid väärtus, mille on peale sundinud meie loomus.” (lk 81) (NB: Toomas Paul ja Jean Paul.)

Parasjagu loen Graham Farmelo vaimustavat aimeromaani Paul Diracist, „The Strangest Man” (ehk tulen selle juurde kunagi tagasi) ja seal on värvikalt esitatud, kuidas Dirac suhtus matemaatikasse kui mitte millessegi, mis inimene välja nuputanud, vaid millessegi, mis looduses olemas. Matemaatika valib meid.

„Pythagoras ütleb, et arv on kõigi asjade algus; tõepoolest on arvude seadus võti, mis keerab lahti universumi saladused,” kirjutas aastal 1906 Paul Carus (1852–1919), saksa-ameerika kirjanik.

Nojah, ega ma ei hakka siin ometi kogu Toomase raamatut lahkama. Kirjutan arvust. Sellest samast arvust, mille Toomas on pannud oma raamatu pealkirjaks. Seitsmest. Toomas kirjutab, kuidas surmapatte on olnud just seitse, ja neist on parimal juhul jäänud järele kolm (lugege või arvake ise ära, millised). „Seitsmest piisab, sest meie aju seab töömälule piirangud.” (lk 21)

Tõsilugu: Kord 19. sajandi Saksamaal elas üks vares. Et tal oli igav või kõht tühi, otsustas sisse kolida mõisahärra pargis olevasse torni. Härra aga ei olnud ehitanud torni varese jaoks. Vaid ikka endale. Saatis siis küti varest maha kõmmutama. Vares sai haisu ninna, laskis lendu. Siis läks kaks kütti torni sisse, üks kõmpis välja. Vares pettusest aru saama ja lendu pistma. Sama lugu edasi: kolm sisse, kaks välja. Vares ikka lennus. Siis neli sisse, kolm välja. Vares enam lahutada ei oska, torni jääma. Ja pauk ja lõpp tema lool.

M.O.T.T.: matemaatika on eluliselt vajalik.

Nüüdisaegsed etoloogide tehtud katsed on näidanud, et kui panna vares kahe ivakuhja vahele, siis valib ta alul ikka suurema. Kahe asemel kolmeteralise, kolme asemel neljateralise ja koguni neljateralise asemel viieteralise. Edasi on tal juba sassis. Või kas on? Äkki on varesel ükstapuha?

„Loodan, et ma väga eksperimentaalfüüsikuid ei šokeeri, kui ütlen, et me ei aktsepteeri nende avastusi enne, kui need on kinnitatud teooria poolt,” ütles sir Arthur Eddington (1882–1944), Briti astrofüüsik. Nii et loome siis teooria.

Rehkendame. Üks tera kolmest on 33%. Üks tera neljast on 25%. Üks tera viiest on 20%. Kah väga oluline kõhutäide. Kuid üks tera kuuest on 16%. See on juba pisem lisapaluke.

Nii et võibolla on vares hoopis selgeks õppinud protsentarvutuse – paremini kui seda oskab Eesti äkklaenaja? Vares rehkendab, et edasi pole mõtet oma peakest vaevata, see võib võtta rohkem aega ja energiat kui lisapaluke pakub.

Vaatame edasi. Üks tera seitsmest on 14%. Üks tera kaheksast on 12%. See on hoopis teine tera. Ega see enam hinges ei hoia isegi mitte masu ajal.

Nii et ega siis pühakirjutaja polnud loll. Seitsmest aitab küll, edasine rehkendamine kulutab juba rohkem energiat, kui tilluke iva juurde annab.

Nojah, selle „Seitsme sabasule” puhul on nii, et alusta, kust tahes – jõuad ikka samasse kohta välja. Filosofeerima. Aga eks kõndige ise.

„Filosoofia on vaid viis kõnelda avastustest, mis on juba tehtud,” kuulutas noor Paul Dirac (1902–1984), inglise füüsik. See ei takistanud tal keskeas pidada filosoofilisi loenguid.

Ahjaa, üks hea asi veel. Raul Meele pildid ja Piret Miku kujundus. Saigi kaks kokku.

Ja veel. Seitsmendal leheküljel on kirjas „Seitse sabasulge” ja 77. lehekülg lõpeb lausega. „Ja nüüd tead Sa Saladust.”

Aga, Toomas ja toimetajad: „Kuhu jäid siis kirjanduse loetelu ja register?” (Täiesti iseenesest tuligi seitsmesõnaline etteheide.)

Tiit Kändler

„

Kui mõned teadushirmulised kardavad, et suur põrguti LHC võib maamunale tekitada musta augu, mis meid kõiki sisse imeb nagu tormav tolmuimeja Beatles`ite multikas „Kollane allveelaev”, siis võiks neid rahustada, et niikuinii oleme me kõik mõjustatud tumedate jõudude poolt. Õigemini tumeaine poolt. Ja Päike aitab sellele omalt poolt kaasa.

Itaalia füüsik Lorenzo Ioro arvutas välja, et Maa orbiidi nähtavad muutused võivad vabalt olla põhjustatud sellest, et Päike õgib tumeainet. Tumeainet, mida pole siiani näha ega kuulda, arvatakse olevat umbes neljandik universumi massi ja energia kogusest ning see vastastikmõjustub tavalise ainega gravitatsioonijõudude vahendusel. Tumeaine tekitab ka Linnutee ümber halo.

Ioro eeldas, et Päikese massist on tumeainet 2–5 protsenti ja selle on Päike saanud, imedes endasse tumeainet kogu oma 4,6 miljardi aastate elu jooksul. Ta arvutas, et Maa pidanuks olema oma sünni hetkel Päikesest kolmandiku võrra kaugemal. Ja järeldas, et just Päikeses olev tumeaine kiirendab Maa lähendamist Päikesele.

Allikas: AlphaGalileo

.

Kui suveolümpia saab suuresti teoks tänu sellele, et maa on jalge all ja vesi on vedel, siis taliolümpia ei teostuks, kui tahkel veel ei oleks harukordseid omadusi, mida teistel tahketel ainetel ei kohta. Sest imeasi küll – kuidas on üldse võimalik suusatada või uisutada?

Kas vase, raua või räni peal, soola- või suhkrumäelt või saaksite paaril plastmasstükil mäest alla lasta kiirusega sada kilomeetrit tunnis ja enamgi? Me ei saa teha liivapalle või suhkrupalle. Kuidas siis saame teha lumepalle?

Vesi ei ole mitte ainult väga tähtis, vaid väga kummaline vedelik. Lihtsa koostisvalemi taga peituvad omadused, tänu millele on saanud tekkida elu. Ja tänu millele ei tea teadlased siiani täpselt vee hingeelu. Seda kasutavad ära igat sorti teadmamehed, kes ei väsi pajatamast elus veest ja surnud veest, vee mälust ja võimalusest vett pelgalt sõnade ning helidega mõjutada.

Vesi on nii oluline, et näiteks eesti keeles on see ainus aine, mille kohta on olemas kolm eri sõna – vesi, jää, aur vedela, tahke ja gaasilise oleku kohta. Igaüks neist olekutest on vormilt lihtne, ent sisult tabamatu.

Teaduslik lumesõda

Lumepallid ajasid teaduslikku lumesõtta kuulsad 19. sajandi füüsikud Michael Faraday ja James Thomsoni. Esimene arvas, et lumepalle saab teha, kuna külmumispunkti lähedal on jääkristallid kaetud imeõhukese veekihiga. Teine aga pakkus välja, et vaid jääkristallide üksteise vastu surumisel tekib nende pinnale sulakiht. Nüüd on teada, et Thomsonil oli õigus.

Suusataja tegevus on paradoksaalne: ta teeb tööd selleks, et oleks kergem libiseda. Ta vajab liikumist takistavat hõõrdumist, et sedasama hõõrdumist oluliselt vähendada. Just suusapindade hõõrdumisel vastu lumehelbekeste kristalle tekib soojus, mis sulatab kristallide pinnale imeõhukese veekihi. Ja sellel libisevad suusad juba lõbusalt. Jääl ja lumel liuglejad on nõnda siis veepinnal kõndijad, tõsi küll, madalamal temperatuuril ja õhemal kihil, kui kirjeldas seda Uus Testament. Suuskade alla tekkiva veekihi paksus on vaid mõnikümmend miljondikku millimeetrist ehk mõnikümmend nanomeetrit. Nõnda on suusataja moodsas keeles öeldult ka omamoodi nanotehnoloog.

Jää on kõige ebaharilikum tahke keha, milles pole molekulid nii tihedalt pakitud, kui teistel. Sestap ongi vee tahke olek ainsa ainena kergem vedelast ja järved ei hakka jäätuma mitte põhjast vaid pinnalt. Kõige tihedam on neljakraadine vesi, mis põhja vajub. Selle omaduseta poleks elu Maal igiammustel jääaegadel püsima jäänud. Nüüdseks on leitud tervelt kaheksa erinevat jää kristallilist vormi. Harilikust jääst erinevalt näiteks ei sula mõni neist üles enne kui temperatuuril, millel juures vesi toas keema hakkab. Kuid need jää vormid tekivad hiiglaslike rõhkude rakendades. Vett saab alla jahutada, nõnda et see ei jäätu. Enamgi veel, teatud tingimustel käitub jää nagu klaas, võttes amorfse vormi.

Vee väidetavalt imepäraseid omadusi on uuritud ja kasutatud ka Eestis. 1970. aastatel tegeles sellega Johannes Hint, lastes vee läbi oma desintegraatorveski ning kinnitades, et selle aktiivsus taimedele tunduvalt suurenes. Kiviõlis valmistati mõne aja eest põldude parendamiseks Viru rammu, mis koosnes poolkoksist ja turbast ning mida pritsiti üle USAst toodud aktiivse vee pudelitest.

1960. aastate alul lõi maailmas laineid nn polüvesi, mis Moskva teadlaste kinnitusel tekkis peenikestes kapillaarides ja oli palju raskem harilikust veest. Kuid 1970. aastal leidsid Bell´i Telefonilaboratooriumi uurijad, et polüvesi oli saastatud kaaliumi, kloori ja sulfaatidega.

Nii on ka tee keetmise või õlle valmistamise puhul – oluline on eelkõige see, mida kasutatav vesi sisaldab, sest vesi on hea lahusti. Sellest on aru saanud ka nn rohelise keemia tööstus ja üha enam on saada vee põhjal valmistatud värve ja teisi kemikaale, mis kuivades mürkaineid õhku ei erita. Seda toetab ka näiteks ELi REACH programm, mis piirab kõigi kemikaalide ohunormid.

Kümmekonna aasta eest väitsid Anders Nilsson Stanfordi ülikoolist Californias ja Lars Petersson Stockholmi ülikoolist, et nad on katseliselt avastanud vee kahetise struktuuri. Nimelt esinevat vees kõrvuti korrapärane, püramiidjas, tetraheedriline struktuur, mille määravad ära vee molekulide vahelised vesiniksidemed, ja korrastamata struktuur. Selle uudise vesisuse üle vaieldakse tänini.

Kõik aga on kindlad, et vee struktuur on segu korrapärast ja kaootilisusest. Kuid kas vesi mäletab, et mingi aja eest kihutas suuskadel üle selle Kristiina või Andrus? Vaevalt küll. Iga vee vesinikside katkeb ja taastub keskmiselt miljard korda sekundis. Kui vesi mäletaks, mis ta sees kõikjuhtunud on, siis peaks maailmameri olema kõige bioaktiivsem puljong, kuna selles on jäljed elu nelja miljardi aastasest ajaloost.

Vetikaid on välja pakutud kui inimkonna energianäljast päästjaid. Ja kui rohelise energia tootjaid. Erinevalt maisist, sojaubadest või rapsist ei vaja vetikafarmid väärtuslikku põllupinda ja ei takista nõnda toiduainete kasvatamist. Kuid Anders Clarens ja tema kolleegid Virginia Ülikoolist modelleerisid vetikafarmi keskkonnamõju ja järeldasid, et nood vajavad kuus korda enam energiat kui kasvavad maataimed ja eristavad palju enam kasvuhoonegaase. Nõnda tuleb vetikate kasvatamiseks kasutada palju enam väetist. Heitvete kasutamine leevendaks saastamist, kuid ainus tõeline pääsetee oleks koduste heitvete nagu kontsentreeritud uriini kasutamine vetikate väetamiseks. Kuid see vajaks uudset infrastruktuuri.

Mõned väidavad, et moodsad bioreaktorid aitaksid raskusi ületada. Praegu on need kallid, kuid loodetakse uutele tehnoloogilistele lahendustele.

Allikas: New Scientist

Kui te olete olnud nõnda hoolimatu, et põhjustanud varesele ebameeldivusi, siis teadke – vares peab teie näo meeles. Et vares elab inimesega ühes keskkonnas, siis on ta huvitatud hindama oma riske. John Marsluff Washingtoni ülikoolist Seatlle´ist ja tema kolleegid tõmbasid pähe kummist koopamehe maski ja püüdsid siis kinni ameerika vareseid ja rõngastasid neid. Kui hiljem sama maski kandev inimene varestele lähenes, tõstsid nood kõva kisa. Kui aga sama isik kandis USA asepresident Dick Cheney maski, lasksid varesed ta lähedale ega teinud tast väljagi.

Vareste antipaatia koopamehe maski suhtes kestis kolm aastat, kuigi rohkem ebameeldivusi neile ei tekitatud. Näost vähem reageerisid varesed rõivaste või mütside detailidele.

Allikas: New Scientist

„Filosoofia on vaid viis kõnelda avastustest, mis on juba tehtud.”

Paul Dirac (1902–1984), inglise füüsik

Miks Kuu on nii suur, kui see paistab madalal horisondi lähedal? Miks see kuus tundi hiljem muutub väikeseks, kui särab kõrgel taevas üleval? Lihtsad küsimused, millele teadlased on sadu aastataid püüdnud vastust leida. Ja mida on ka teadus.ee lugejad küsinud.

Asja kohta on kirjutatud tuhandeid lehekülgi traktaate ja monograafiad. Selle loo kirjutasin umbesd viie aasta eest, ent vaevalt selle aja jooksul on Kuu illusioonile lõplik lahendus leitud.

Kuu illusioon on küllap tuntuim nägemisillusioon maamunal. Horisondi lähedal paistab Kuu meile kaks korda nii suur kui oma kõrgeimas punktis. Ometi jääb Kuu ikka sama suureks. Olles läbimõõdult neli korda Maast pisem, tiirleb ta ümber meie koduplaneedi keskmiselt 384 000 kilomeetri kaugusel. Kuigi kaugus muutub 20 000 kilomeetrit siia-ja sinnapoole, oleks sellest tingitud Kuu suuruse muutust silmaga märgata vaid siis, kui lähimat ja kaugeimat Kuud saaks taevas korraga kõrvuti võrrelda.

Aleksandria astronoom Klaudios Ptolemaios lahendas teisel sajandil Kuu illusiooni põhjendusega, et kui saame seda taevakooki millegi maapealsete objektidega võrrelda, tundub see ka suurem. Ptolemaiose spekulatsioon on jäänud siiani Kuu paradoksi tavaseletuseks. Kuid see ei põhjenda, miks illusioon on sama suur ka merel.

Aju hindab kaugust üle

New Yorgi ülikooli psühholoogia- ja närviteaduse emeriitprofessor Lloyd Kaufman on probleemiga tegelnud üle 40 aasta ning arvas teadvat vastust, ent ei suutnud seda tõestada. Ta kutsus appi oma Californias IBM teenistuses töötava füüsikust poja James Kaufmani. Mõlemad kinnitavad, et illusioon on põhjustatud meie tajust, õieti sellest, kui kaugel me arvame Kuud olevat.

Kuidas aga mõõta tajutavat kaugust, mida aju kasutab, arvutades Kuu suurust? Tuli välja nuputada kaval eksperiment. Paari IBMi võluri abil tehti valmis arvutiseeritud kuusimulaator, mis lubas teadlastel määrata, mida inimesed mõtlevad, kui Kuud vaatavad. Tulemus oli üllatav. Ja nagu iga korraliku illusiooni puhul, on vastus ise veidi nõutuks tegev.

Me peame horisondi lähedast Kuud suuremaks, sest me peame seda lihtsalt kaugemal asuvaks. See tundub tavamõistusele vastu käivat. Kui ma vaatan Kuud, jalutades öisel metsarajal, tundub see olevat nii lähedal, et kukub kohe metsa taha maha. Kuid uuringud näitasid, et mu aju hindab asju teisiti.

Edgar Allan Poe õudusjutus “Sfinks” kangelane kangestub õudusest, istudes avatud akna ees ja nähes, kuidas lähemalt künkanõlvalt roomab tema poole hiiglaslik soomustatud tiibadega koletis. Lõpuks selgub, et noormees jälgis vaid üht aknaklaasi taga niidil ronivat videvikuliblikat, ent kandis selle maastikule üle. Putukas oli tema jaoks sadu kordi suurem, kui tegelikult.

Muidugi me teame, et Kuu on palju kaugemal kui kõrgemad puudeladvad metsas. Kuidas me tajume esemete suurust, sõltub osaliselt meie ja eseme vahelisest kaugusest. Nii et kui Kuu on kaugemal, kui see näib olevat, siis tundub see olevat palju suurem.

Kui Kuu tõuseb kõrgele taevasse, siis mets enam pildi juurde ei kuulu, minu taju maapealsed asjad ei häiri ja Kuu tõmbub tagasi kokku oma tõelise suuruseni.

Võrreldakse võrreldamatut

Et seda teooriat kontrollida, kasutasid IBMi teadlased sülearvutit, projekteerimaks kunstliku kuudepaari poolläbipaistvale peeglile. Läbi sellise hõbetatud peegli on nähtav nii maastiku taust kui ka sellele saadetud kuud. Siis võttis isa-Kaufman kaasa rühma katsealuseid ja ronis Long Islandil asuva künka tipule. Katsealuseid oli alates 22 kuni 70 aasta vanuseni, ja igaüht neist testiti sada korda.

Üks kahest peeglile projekteeritud kuust asus paigal, teist sai nihutada. Katsealuseid paluti nihutatava kuu suurus muuta selliseks, kus see oleks neile kaks korda lähemal kui paigal olev kuu. Kui kuu oli horisondil, paistsid taustal sumedad mäed. Kui kuu tõsteti kõrgemale, maapealseid orientiire pildil polnud.

Alati paigutasid osalejad horisondilähedase kuu poole tee punkti palju kaugemale kui kõrgel asuva kuu korral. Ameerika Teaduste Akadeemia Toimetistes avaldatud artiklis kinnitavad Kaufmanid, et horisondi lähedane kuu paigutati 4,2 korda kaugemale kui kõrgel taevas olev kuu.

Seda efekti kutsutakse Ponzo perspektiiviillusiooniks. Kaks võrdset sirgjoont, mis lõikuvad kauguses koonduva joonepaariga, nagu näiteks raudteerööbaste kujutisega, tunduvad olevat erineva pikkusega. Mida kaugemal tundub olevat joon, seda pikemaks aju selle hindab.

Lapsesilm ei valeta

Nägemisillusiooni vastu väitlejad toovad tõenduseks, et tegu on valguskiirte murdumisega atmosfääris. See on Maa lähedal tihedam, ja järelikult painutab kiiri horisondi lähedal enam, mis suurendavatki näivat kuuketast. Kuid Illinoisi ülikooli astronoom Carl Wenning kinnitab, et atmosfääri moonutused teevad näiva kuuketta pigem pisemaks kui suuremaks. “Horisondi lähedased objektid muutuvad muljutud munade sarnaseks,” ütles Wenning uudisteagentuurile Abcnews. Mida lähemale horisondile, seda kõrgemale objekt taevas tõuseb. Päikese ja Kuu alumine serv tundub olevat taevas kõrgemal ja see on põhjus, miks merre vajuv päike lapikuks surutakse. Ent horisontaalset moonutust see efekt ei tekita.

Hoidke viiekümnesendine münt oma silme ees, nii et see katab kuuketta. Te avastate, et peate mündi hoidma oma silmast ikka sama kaugel, olgu Kuu kõrgel või madalal. Ka on Kuu fotodel ikka sama suur, olgu siis horisondil või taevas üleval. Nii et atmosfäär siin mängus pole.

Väikeste laste puhul on teada, et nende jaoks on Kuu ikka sama suur, olgu siis horisondil või taevas üleval. Lapsesilm ei valeta? Kuid teisalt näevad lapsed mõnikord läbi akna, kuidas all tänaval on inimesed sama pisikesed kui kärbsed. Kuidas lapsed kaugust hindavad, pole siiani täpselt teada. Igatahes muutub see täis kasvamise käigus.

Maurice Merleau-Ponty annab oma raamatus “Taju fenomenoloogia” ühe vihje kasulikuks ja veidraks eksperimendiks. Kummardage alla ja vahtige horisondi lähedal olevat Kuud läbi oma hargivahe. See ei tundu enam olevat suurem kui tavaliselt. Pea alaspidi olek paneb aju kaugustaju paika. Kui metsik koer teie poole tormab, pole muidugi enam aega mõtelda, kas aju kaugust tajub õigesti või valesti. Tuleb leida lähim puu.

“Ei saa võrrelda võrreldamatut,” ütles vene isemõtleja Kozma Prutkov. Kuid see on just asi, mida meie aju Kuu suuruse hindamisel teeb. Mis muidugi ei pisenda kuupaiste serenaadi romantikat.

Tiit Kändler

Ajakirja Nature 11. veebruari numbri esikaanele on joonistatud tõsise pikajuukselise mehe profiil. See ei ole siiski mõni nüüdne superstaar, vaid 4000 aasta eest Gröönimaal elanud mees.

Taani loodusloomuuseumi ja Kopenhaageni ülikooli keskuse GeoGenetics teadlased Eske Willerslev, Morten Rasmussen  ja nende kolleegid uurisid põhjkalikult Gröönimaa igikeltsas säilinud 4000 aasta vanuse mehe juuksesalgust pärit karvast eraldatud DNAd. Selle põhjal järeldasid nad, et tegu oli mehega. Nad tegid kindlaks, et mees pärines Ida-Siberist. Määrasid ka aja, millal ta elas. Et saada jälile mehe päritolule, analüüsiti iidse genoomi enam kui 350 000 ühenonukleotiidset erinevust SNPd, et võrrelda neid eri paigust pärit nüüdsete inimeste omadega. Iidse mehe päritolu aitasidid kindlaks teha Tartu ülikooli teadlased Mait Metspalu, Ene Metspalu, Toomas Kivisild ja Richard Villems, kes on uurinud migratsioone üle Maa ja kel on suur nüüdsete inimeste genoomikogu.

Selgus, et paleoeskimo sarnanes enim Ida-Siberi naganasaanidele, korjakkidele ja tšuktšidele. See näitab, et suhteliselt ammu rännati Siberist üle Beringi väina Põhja-Ameerika kaudu Gröönimaale.

DNA andmeil oli mehel A+ veregrupp, pruunid silmad, mittevalge nahk, tumedad juuksed. Tal oli kalduvus kiilaspäisusele.

Willerslev oli juuksekarva otsinud Gröönimaa igijääst ehku peale neli aastat, leidis selle lõpuks aga Taani loodusloo muuseumi keldrist Kopenhaagenist, kümneminutilise rattasõidu kaugusel tema laborist. Seal oli see seisnud 20 aastat.

Tiit Kändler

„Viimase kolme aasta jooksul on Tartu ülikooli ajakirjanduse magistriõppe lõpetanud ainult viis inimest.”

ERR juhatuse liikme Hanno Tombergi esseest kuukirjas Universitas Tartuensis, viitega TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudile