Ajalugu | Antropoloogia | News | to.imetaja

Tõejärgse looduse aegkond

24. veebr 2017

See Tiit Kändleri essee ilmus Eesti Looduses nr2, 2017

 

Mu tädimees armastas alatasa välja tulla sellelaadsete mõtetega, et üks tomat on parem kui tonn saepuru. Ma ei käinud veel koolis, aga arvasin, et ega saepuruhunnikus ikka nii palju vajalikke ained pole, et neist saaks tomati kokku panna. Praegu ei ole ma selles enam nii kindel. Sõltub saepurust. Ja kui aatomite kaupa ehitada, äkki leiabki? Molekulaarne kulinaaria, alt üles ehitatud gastronoomia on juba kümmekond aastat moevärk, selliste roogade eest makstakse eliitrestoranides üksjagu palju raha.

 

Täna lugesin nõuandelehest, et libeda vastu aitab kõige paremini kuum liiv. (Kahjuks polnud öeldud, mida sellega teha.) Kuuma liiva vastu jälle aitab kõige paremini üks froteerätt. Arvan suvest teadvat. Ainult et nõuandelehed seda ei oska soovitada. Nõuandetrükistega on üldse sihukesed kummalised lood, et nood trükitakse ja siis trügivad sulle sisse igast praost, mis värava taga ja iga lehe ja ajakirja vahel. Lehed ja ajakirjad aga trummeldavad juba kuude kaupa, et oleme jõudnud tõejärgsesse ajastusse, või kui tahate – infojärgsesse maailma või kes tahab, siis postinfouniversumisse. Olen tõeliselt nõutu: kui oleme jõudnud tõejärgsesse ajastusse, kas ma saan siis seda väidet tõe pähe võtta?

See on muidugimõista vana loogikalõks: kui ma alati valetan, kas ma siis valetan, kui ütlen, et ma valetan?

Hästi. Kui on tõejärgne maailm, siis peab olemas olema ka tõemaailm, ja enamgi veel – tõeeelne maailm. Millal sihuke oli? Looduse pideva vaatlejana ja selle toimimise üle mõtlejana arvan teadvat, et elu ei saa elutseda ilma tõe ja valeta. Nelja miljardi aasta tagused ja pikkused bakterite kuulujutud ehk täpsemalt moondamised, toiduallikate varjamised ja enese suurekspuhumised kaasnesid elu tekkega ja edenemisega. Tekib küsimus, kas RNA-l toimiv isepaljunemine oli enne valet või oli vale enne isepaljunemist?

Olen praegu sama kaugel kui alati, mil mulle mõni küsitlusfirma esindaja helistab ja soovib, et ma tema küsimustele vastan: olen sunnitud talle kahjuks kuulutama, et mul on vastused juba ammu otsas, on jäänud ainult küsimused. Üks tore küsimus, mille üle annab ikka mõtelda, on armastatud teadlaskonna leiutis, et elame juba mõnda aega uues aegkonnas.

Fotol: 3000 aasta tagune kalme Lääne-Helsinkis. Tiit KändlerHelsinki.3000at.Kalme

Antropotseenis nimelt. Ainus küsimus on, et kui kaua juba ja kui selgub näiteks, et möödunud sajandi keskelt, mil tuumapomm lõhati, miks meile siis sellest kõval häälel teada ei antud? Valetati, tähendab. Teised jälle arvavad, et inimene sai planeedi valitsejaks, kui hakkas 10 000 aasta eest põldu pidama ja viljade ning koduloomade geenmuundamisega tegelema.

Mina jätan enesele vabaduse arvata, et Antropotseen algas siis, kui inimese ajus käis plõks ja ta hakkas umbes 70 000 aasta eest lugusid pajatama. Müüte välja mõtlema. Mis tähendab, et Antropotseen saabus ühes tõejärgse ühiskonnaga.

Muuseas, nimedel on võlu ja nimi Maad ei riku, nõnda sai austria geoloog Eduard Suess 1885. aastal pajatada biosfäärist; eurasianist ja mitut sorti geoloog Vladimir Vernadski 1930. aastatel pajatada noosfäärist ning inglise keemik James Lovelock ja ameerika mikrobioloog Lynn Margulis 1970. aastatel Gaia hüpoteesist. Vernadski on neist ehk kõige võluvam  kasvõi oma eluaastate värvikirevuselt (1863 – 1945) ja ellujäämisoskuselt, mis kahtlemata ilmutas end tänu uskumatule mimikrile, milleks Vernadski võimeline oli. 1905. aastal ühines ta kadettide parteiga, veel kuni 1930. aastateni sai ta elada ja ühes perega ja reisida välismaal, ligines siis stalinistidele ja ühines vene aatomipommi projektiga, asudes uurima impeeriumi uraanivarusid ning oli üks vähestest tippteadlastest, keda hoolimata rünnakutest ajalehtedes isegi vangi ei pandud. Lugemishuvilistele teadmiseks: äsja ilmus eesti põlevkivikeemiku Rein Veski raamat Vernadskist „Tappev mõistus“.

Eelmisest lõigust oskan mina välja lugeda, et Maa ja elu suhete kirjeldamine on läinud üha segasemaks. Kui Suess (mitte segi ajada kanaliga, millega oli segasem lugu) vastandas biosfääri geosfäärile, ehitas esimese teise peale, siis Vernadski pani kõik ühte patta ja Lovelock munes elusa Maa, kes omadega igal juhul hakkama saab. Peaks ju olema ilus lohutus, isegi kui see osutuks tõejärgseks.

Antropotseeni ametlikustamisega astuks inimene muidugimõista omaenese müütide ämbrisse, ega siis muidu möödunud aastal rahvusvaheline stratigraafiakomisjon ja rahvusvaheline geoloogiateaduste liit seda terminit, mida antropotseeni töörühm tungivalt soovitas, käiku ei lasknud. Sest vaadake: Antropotseeni soovitavad inimesed, kes enamjaolt on usuleiged, kuid see nimi ja idee läheb kokku Piibli sõnadega, et Jumal andis inimese kätte võimu kõige elava üle. Tee või tina (mida inimene suudabki teistest metallidest teha), kuid aju kipub sõlme minema.

Sest et ametlikult elame Holotseenis, mitteametlikult Antropotseenis, aga mõned elavad ka kommunismis, sotsialismis, kapitalismis, natsionalismis, feodalismis, šariaadis ja mõned kibutsis ja mõned Postpostiepohhis (ehk Omniva epohhis). Nii on see olnud ju alati, kui kaugele inimene mäletab.

 

Võib-olla tuleb tõepoolest loota tehisintellektile, mida on meile kuulutanud, lubanud ja pakkunud vähemalt viimase neljasaja aasta jooksul geniaalsed leiutajad, silmamoondajad, insenerid, elektroonikud ja digimaailma gurud. Nojah, tehisaju võivad nad küll valmis teha, aga kas suudavad pakkida šokolaadi hõbepaberisse nii, et kui avad, ei vaata sulle vastu šokolaaditahvli selg, ükskord öigesti ära õppida täpitähed ja teha valmis telekapult, mis ei pakuks sulle kanalite vahetamise kõrval ka hiina keele kursust, selles kahtlen ma tublisti.

Juhtusin äsja raadiost kuulma kellegi mureliku ja loodushoidliku inimese küsimust, et miks ometi pakitakse kaerahelbed nii suurtesse karpidesse, et peaaegu pool on tühi. Tootja vastus oli imelihtne: nii on meil parem helbeid karpi ajada.

Mu meelest on see arukas, ratsionaalne ja eetiline vastus selge tunnistus, millises aegkonnas me tegelikult elame. Selfresponsiiblis aegkonnas, omavastutuse aegkonnas. Igaühel on elu kaitsmiseks võimalus poodi kaasa võtta ajaleht (mis ajab tõejärgset jora) ja pakkida sellesse oma heeringa, et loodust säästa ja mitte kasutada kilekotti ning et mitte haigestuda düsenteeriasse.

Selle uue aegkonna gurud on meile aastaid pajatanud, kui hää, armas ja loodussõbralik on digimaailm (iga kolme aasta tagant viska arvuti aknast välja ja arvesta, et kui tahad pangast raha kätte saada, siis pead ette laduma kõigi oma moblasõprade andmed).

Mina aga esitan lugejale küsimuse: kui suur on ühe digibiti jalajälg looduses? Preemia suuruse jätan saladusse (mis on sama hea kui vale), kuid hoiatan, et vastuse saab sellele küsimusele leida vaid tõejärgses looduses. Tõeeelne universum lihtsalt toimis ja ajas oma asju, kuni jõudis ootamatult meieni.

 

Fotod: Tiit Kändler

3000 aasta vanune kalme Helsingi läänerannikul. 2012

 

Loodus ja tehisloodus Helsingi lääneosas. 2012

 

Helsingi disainimuuseum: inimese vormitud mineraalid. 2012

News | to.imetaja

Minevik tuleviku nahas

13. jaan 2017

See Tiit Kändleri essee ilmus Eesi Looduses nr 1/2017.

 

Aasta alul on sobilik mõelda minevikust, mis tähendab tegelikult mõtlemist tulevikust – seda enam, et see essee on kirjutatud ühel pimedaimal, lumetu novembrikuu varasel õhtul.

Tunnen, et eriti talvel on ajanäitaja minu vaenlane, ma ei usu, et kell on nii vähe, kui see tegelikult on. Mida üldse tähendab, et kell on vähe? Kui kell on vähe, mis siis samal ajal palju on? Sipelgal kella ei ole, ja mida ta praegu oma pesas teeb? Pesas? Hämmastav, et me nimetame nii sipelgakuhja kui ka linnupunutist pesaks, ehkki nende kahe pale, tegu ja ka sisu on hoopis erinev: üks on kogukonna universum, teine üksnes paik, kus end paljundada.

 

Möödunud aasta novembrikuu viimasel päeval tõusin ühes Eesti Looduse fotovõistluse osalejatega Tallinna teletorni. Täpsemalt muidugi ei tõusnud, vaid meid kandis tõstetool, mis nüüdiskeeles on mandunud liftiks. Tõelise tõstetooliga saab tõusta Tartu ülikooli muuseumis vaatama näitust „Maailma avastamine“. Teletornis ei tõstetud meid tippu, vaid vaatekorrusele, kus eksponaatide seas rippusid võidufotod.

Mina oma fotosid võistlusele ei saatnud, aga mõned pildid on avaldatud mu esseede juures. Hakkas hämarduma, horisont linna kohal tõmbus kollakaks, ehkki taevas oli pilves. Vaatasin alla ja mõtlesin, et kui ma ei teaks, kuidas seal all olla on, ega ma siis ei arvaks seda ära. Eales ei oskaks ma ette kujutada, mis tunne on kõndida nende tillukeste puude all ja veel tillemate majade vahel. Aga ma tean, et ma mahun sinna ära.

See’p see on: inimese aju teab asju, mida nägemismeel tajub teisiti. Vaatasin alla umbes 170 meetri kõrguselt. Kui inimene oskaks ehitada nii nagu loodus näiteks pilliroogu, oleks teletorn vähemalt sada korda kõrgem kui selle läbimõõt jalamil ehk siis kaks-kolm kilomeetrit.

Kuna on selgunud, et inimene on looduse osa, siis on looduse osa ka kõik, mida inimene kasutab, isegi kaamera ja lumekahur ja suusaraja valgustus. Kas looduse osa on ka autosport? Kindlasti on, sest ma ei ole kuulnud, et ükski looduskaitsja oleks astunud välja sihitult saastavate mootorspordialade keelustamise eest, olgugi hävitatud laboreid, kus hiirte peal uuritakse, kuidas inimeste haigustest paremini jagu saada.

Sama asi on turismiga. Kliimamuutusevastaseid konverentse peetakse võimalikult kaugetes eksootilistes maades, kuhu enamikul osavõtjaist on äärmiselt kulukas ja saastavam sõita. Stefan Zweig on oma 1942. aastal Brasiilias paguluses lõpetatud viimses raamatus „Eilne maailm. Eurooplase mälestused“ maalinud pildi Esimese maailmasõja eelsest Euroopast kui paradiisist, kus kellelgi polnud vaja passi ega pabereid, et ühest riigist teise reisida, kus õitses tegelik kirjandus ja kunst ja muusika, kus … jne, jne. Kuid Zweig, olgu taevas talle, enesetapjale, armuline, ei teinud teadmagi, et niisama lihtsalt ei saanud Venemaalt välja toonagi. Ja et 99,9 protsenti (või mistahes lähedane arv) eurooplasi polnud võimelised reisima isegi lähimasse linna.

Nüüdsel ajal rändlevad turistide tirtsuparved mööda maailma, jättes meie telesaadetessegi enesest märke kui inimestest, keda ei huvita muu kui reisimine ise, söömine ja joomine. Praegu ei oska enam arvata, kui palju on maamunal inimesi, kes pole oma kodupaigast kunagi lahkunud. Neid on piisavalt Eestiski – kui pidada kodupaigaks kogu meie armsat maad – mis siis veel Põhja-Ameerikast, Hiinast või Venemaast ja Indiast kõnelda. Mis juhtuks, kui kõik inimesed maamunal reisiksid sama palju kui keskmine turist tänapäeval? Mis juhtuks, kui autorallidel polekski enam otsa ega äärt?

11.Tudu.Tuulik

Isegi kui inimene pole jaksanud ehitada nõnda uhket maja, kui oli tahtnud, siis suurustlevad aiad ja aiapostid saab ikka püsti panna. Puust risti-rästi lõigatud pupujukud risustavad Eesti maastikke üha enam. Aedade puhul on siiski teada, et kord nad kõdunevad. Kuid on nõudnud ohvriks vähemalt ühe lapse elu.

Aga võib-olla just selliste puukolakate meisterdamise tõttu me olemas olemegi? Öeldakse, et loodus on ilus. Ent kas keegi oskab seletada, mida see tähendab? Kui kasvab kõverik puu, on see ilus, aga kui inimene ehitab kõveriku maja, on see inetu. Miks ometi, kui loodus ju ei tunnista sirgjooni, täisnurki, vertikaali ega horisontaali?

Kohastumisena on kultuur kahtlemata palju tõhusam kui bioloogia. Kuid kultuur, see tähendab ka looduse mõjutamist inimese mõtte ja teoga. Kultuur vajab mälu. Neandertallased surid välja, aga Homo sapiens jäi ellu, võib-olla just tänu heale mälule, mis võimaldas mõningast ühistööd. Kui umbes 50 000 aasta eest sai inimesest lugude pajataja, jätsid järeltulevad põlved need lood meelde. Isegi kreeklastel polnud vaja enamikku oma filosoofiast ega teadusest kirja panna, mällu talletamiseks oli leiutatud eriline mnemoonika, mis seob kohad, asjad ja inimesed lugudega. See on meie mälu omadus, mida Endel Tulving nimetab inimesele ainuomaseks kronesteesiaks.

Muidugi oli asju, mis tuli üles kirjutada, näiteks võlad. Selleks leiutasid sumerid kiilkirja, mille üsna varsti hakkasid kandma savitahvlitele, mis kuivasid päikese käes. Aleksandria raamatukogu käsikirjad hävisid põlengutes; isegi USA Kongressi raamatukogus oli veel 18. sajandil põlenguid, mille käigus hävis näiteks ka suur osa Jeffersoni raamatukogust, mille ta oli müünud raamatukogule pärast selle eelmist põlengut; Euroopa tuumauuringute keskuses CERNis peab suure hadronite põrgutiga saadud imekalleid ja suuresti kellelegi mõistetamatuid andmeid hoidlates talletamiseks kulutama tohututes kogustes elektrit ja teabe iga kahe aasta tagant igaks juhuks ümber salvestama. Ent sumerlaste tahvlid muutusid tules vastupidavamaks ja neid on alles tuhandete kaupa. Kuidas on juhtunud nõnda, et viie tuhande aasta tagune jäädvustusviis on kõigist inimese leiutatud moodustest võimaldanud mälu kõige paremini tallel hoida? Miks on mälu säilivus hiljem, mida aeg edasi, üha vähenenud?

Sokrates on Platoni vahendusel hoiatanud inimesi, et kirja leiutamine tingib rumaluse, teadmatuse ja lõpuks mälu huku. Sama võib ütelda teadmise enese kohta. Mida enam on teadmist, teavet, teabemüra, seda vähem saame loota autoriteetidele, kes meile ütleksid, mis on õige ja mis väär. Me peame oskama oma peaga arvata, kas mõnda faili või fraasi, esseed või raamatutut uskuda või mitte. Trükkimine, saati veel digimaailmas, on muutunud nõnda odavaks, et kannatab välja igasuguse jampsi.

Thomas Jefferson, Ameerika president aastatel 1801–1809, oli bibliomaan, kes ostis raamatuid suisa paaniliselt. Ta oli Ameerika iseseisvusdeklaratsiooni põhiautor koos Benjamin Franklini ja John Adamsiga. Ta suri 1826. aastal, täpselt viiskümmend aastat pärast iseseisvusdeklaratsiooni väljakuulutamist. Oma väärtusliku raamatukogu pärandas ta lähimale ülikoolile. Kuni ta pärijad avastasid, et suurmehel polnud muud peale võlgade, ning olid sunnitud maha müüma nii raamatud, riiulid, maja kui ka Jeffersoni orjad.

Tsiteerides prantsuse kirjanikku Michel Houllebecqi: „Inimene, kes armastab elu, ei loe. Ta ei käi tegelikult eriti kinos.“ Mulle meeldib eesti keeli selle ütluse esimene lause: „Inimene, kes armastab elu, ei loe.“ Milline inimene siis loeb, küsin ma selle peale. Kassile ma ometi ei loe, ehkki asetan hellalt oma valge käekesega ta kaussi toiduraase, avan ja sulen tema ees ja taga majauksi ning kui ma ilmun tuppa, hakkab see helenduma sooja ja valge kiirgusega. Kass ei tee aga teist nägugi. Miks peaks siis loomad meile nii palju lugema, kui õilishinged loodaksid?

Seda mõeldes tuleb tahtmatult meelde üks Savo nali: „Varem oli parem, aga eile ei tule  tagasi,“ ütles savolane, kui talle oli puu pähe kukkunud. Ja kui juba eile tagasi ei tule, siis elagu homme, helge minetulevik!

 

Foto: Tiit Kändler.

 

News | õue.onu

Onu Tomi onnike III. Õueonu päevaraamat

11. jaan 2017

Onu Tomi onnike III. Õueonu päevaraamat

Serbias on lumeuputus, Istanbulis ja Californias samuti. Onu Tomi onnikese vundamendi pistsid nahka Treppoja vesirotid, mutid ja vihmaussid, mistõttu ehitusfirma on nüüd graafikust maas 8 kuud. Ja nõuab Õueonult 4 miljonit. Isegi kui käbides maksta, vajab Õueou ometi head tasuta advokaati, võib olla ka tasuline, kes Õueonule protsessi eest söögi-joogi välja teeb.

Õueonu.TomIII.10.01.17

Õueonu aga avastas seaduse: kui sadanud lund kohe rookima ei kiirusta, sulab lumi kokku. Kesse vanasti külateid rookis, rajad käidi ikka viiskude ja saabastega sisse ja teedel tegutsesid hobesed ja saanid, Kas keegi on näinud hobust, kelle ette on rakendatud teehöövel? Sihukest pole olnud.

Viimases hädas ostis Õueonu kitse, aga piima ta ei anna. Selgus, et pidi isane olema. Huvitav, kui kitsel sugu vahetada, kas siis saab riigilt lastetoetuspreemia?

News | õue.onu

Onu Tomi onnike II. Õueonu päevaraamat

8. jaan 2017

Onu Tomi onnike II. Õueonu päevaraamat

08. jaanuar 2017

Kui valgenes, selgus, et ehitusfirma, kellega Õueonu onu Tomi onnikese ehitamiseks oli eile lepingu sõlminud, on jäänud graafikust maha umbes pool aastat. Nimelt luges firma projektivisandit valest ja ei märganud, et lumest onnikese all peavad olema rattad, et seda sõidutada eksamiks valmistuva Tartu üliõpilaseni, kel on rahulikus keskkonnas vaja läbi lugeda raamat. Kuigi ehitusfirma on väärikas, peakorteriga Ameerikas ja nimega Google, ehitasid nad lumeonni tarbeks maa sisse viie meetri sügavusele tungiva betoonvundamendi. „Arvasime, et nii on üliõpilasel rahulikum raamatut lugeda,“ kommenteeris Google’i Eesti esindaja Evelin.

Õueonu.TomII.08.01.17

Õueonu andis asja kohtusse, õigemini jättis asja kohtu ukse taha trepile, kuna kohus pühapäeviti ei tööta. Vaidlus käib kolme miljardi peale – mis valuutas, seda tuleb veel läbi arutada. Google on asunud Õueonu õuelt lumeonni betoonvundamenti teisaldama.

Õueonu on üliõpilasele eksami tarbeks raamatu lugemiseks eraldanud ajutise raja Tartu Spaas.

News | õue.onu

Onu Tomi onnike. Õueonu päevaraamat

7. jaan 2017

Onu Tomi onnike

Õueonu päevaraamat

 07. jaanuar 2017

 

Täna ärkas Õueonu suveunest üles. Juba möödunud aasta varakevadel, kui talv muudkui tilgutas ja tilgutas, otsustas Õueonu hakata pidama suveund. Ainult nii lollid loomad nagu karu, mäger ja siil jäävad talveunne. Samas on teada, et suvel ootab ees palju rohkem töid ja tegemisi kui talvel: tuleb heina niita, pidada puhkust, jaani ja reisida, reisida, reisida…

Talvel seda kõike ei ole, isegi kui lumi tulemata jääb. Ja lõpuks saab suveune lükata edasi, kuni maha on magatud mardid, jõulud ja uued aastad ning kolm kuningat takkapihta.

Niisiis ärkas Õueonu ja hakkas mõtlema, mida teha. Samas hakkas taevast alla tulema lund, temagi suveunest ärganud. Õueonule kui mitte just kõige lollimale sai selgeks, et see on tõejärgne lumi ja et sellest lumest saab väga vabalt ehitada enesele onnike, kus talv kenasti mööda saata. Nii ta tegigi. Onn sai ilus ja uhke, kena võlaga katuseks. Küsimus oli vaid, kuidas seda nimetada.

Õueonu.Tom.07.01

Polnud siin palju mõtelda. Tuli vaid meenutada kodumaa ajalugu. Eesti on saanud oma valitsejad, olgu presidendid või ordumeistrid, järgmistest kohtadest: Saksamaa, Taani, Poola, Õigeusu kirik, Moskva, Siber, Ameerika ja hiljaaegu Brüssel.

Ameerika Onu Sam andis meile presidendiks onu Tomi, ja üsna loogilisel moel tekkis mingi ärmatamine onu Tomi onnikesega. Õueonu nimetaski oma onnikese onu Tomi onnikeseks. Igaüks, kes sellesse astub, peab oma võlgadest lahti saama.

Õueonu astus kõigepealt ise sisse ja vabanes võlgadest karma ees, tänu ees ja au ees. Nõnda et nüüd pole Õueonul ei karmavõlga, tänuvõlga ega auvõlga ollagi. Kas ei tasunud see ära tublit suveund?

Nii et kes tahab oma võlast lahti saada, see üürigu Õueonult onu Tomi onnike, ja võlad läinud lõunamaale! Võib üürida ka võlgu.

Astronoomia | Kosmoloogia | News | to.imetaja

Mustast august puhtalt välja

2. jaan 2017

See teaduskirjanik Tiit Kändleri esse ilmus Maalehes 17. novembril 2016. aastal.

 

Universumis esinevate mustade aukude matemaatika on avaldanud uusi võimalusi, et nood polegi üksikud ja päris väljapääsmatud. Ning võivad olla omavahel ühenduses.

 

Kui teil mõni asi ära kaob, on tulutu seda paaniliselt otsima hakata. Laske asjal olla. Varem või hiljem ilmub ta ootamatus kohas teile välja. Kui see asi pole just musta auku kukkunud.

Must auk on kõige süngem objekt universumis. Must auk tõmbab suure jõuga enese poole nii kosmilist tolmu kui asteroide kui planeete kui tähti. Mis musta auku kukub, see meile enesest enam teateid otse anda ei saa. Isegi valgus, kui see on musta auku sattunud, ei pääse sealt enam välja.

Must auk tekib, kui täht on muutunud liiga suureks ja omaenese külgetõmbejõust kokku variseb. Aga mustad augud võisid tekkida ka universumi esimesel ajahetkel, suure pauguga koos. Musta augu ja ülejäänud universumi vahel on piir nagu mere ja taeva vahel: horisont, mida kutsutakse sündmuste horisondiks. Musta auku saab näha kaudselt selle järgi, et see painutab kaugetelt tähtedelt lähtuvaid valguskiiri või siis kui must auk omaenese raskuse all kokku kukub või kui kaks musta auku kokku põrkavad. Päike saaks mustaks auguks, kui see tõmbuks kokku paarikilomeetrise läbimõõduga keraks. Kuu massiga musta augu läbimõõt oleks kümnendik millimeetrist, enamik musti auke on aga miljoneid ja miljardeid kordi Päikesest suuremad.

Mustal augul on vaid kolm mõõdetavat omadust: mass, elektrilaeng ja liikumishulga moment ehk spinn, mis iseloomustab pöörlemise kiirust.

Meile kõige olulisem must auk asub meie galaktika, Linnutee keskel.

 

Lohutu või tohutu?

Päris lohutu pilt neist meie jaoks mõistetamatutest kosmilistest kehadest. Või ei olegi need kehad, raske on nime anda. Igatahes on teadmine mustadest aukudest tulnud astronoomidele esmalt matemaatikute arvutustest. Ja alles hiljem, palju hiljem on saadud vaatustest tõendeid, et need on olemas ja käituvad nagu matemaatika on ennustanud. See ei tule üllatuseks: on ju ka kvantmehaanika inimese vaatevälja tulnud esmalt matemaatika läbi. Nagu kogu osakeste sümmeetriline maailm. Matemaatikaid on palju, neid saab luua lõpmatul moel ja igaüks neist on omamoodi kooskõlaline. Kuid mis üllatav – mitmed matemaatikad on sobinud universumi ülesehitust kirjeldama nagu rühmateooria selle sümmeetrilisust.

Musta augu võimalikkuse arvutas üldrelatiivsusteooria lahenditest saksa matemaatik Karl Schwarzschild juba 1916. aastal, ent seda peeti kaua matemaatiliseks kurioosumiks. Tihedaimate tähtede, kümnekilomeetrise läbimõõduga ning kahe Päikese massiga neutrontähtede avastamisega 1970. aastatel hakati uskuma ka mustade aukude esinemise võimalusesse.

Kui must auk oma elu lõpetab, siis aurustub ta äkitselt ja sellega kaasneb ere välgatus. Ehkki selliseid välgatusi on kosmosest otsitud, ei ole neid veel leitud. Nõnda on mustad augud vaid kaudselt näha olnud. Kui gaasiosakesed kukuvad musta auku, hakkab gaasipilv pöörlema nagu vesi, mis vanniaugust alla voolates pöörleb. Musta augu horisondi lähedane gaas muutub nii kuumaks, et hakkab kiirgama röntgenkiirgust, mida saab teleskoopidega mõõta. Seda 2011. aastal ka tehti. 1995. aastast alates hakati avastama tähti, mis tiirlevad ümber nähtamatu musta augu ja 2015. aastal registreeriti kahe musta augu ühinemisest kiirgunud gravitatsioonilained, millest tegin juttu 14. märtsi Maalehes nr 12.

Kuid must auk ei ole päris must. 1974. aastal tõestas kuulus inglise füüsik Stephen Hawking matemaatiliselt, et musta augu piiril tekivad nagu kvantmaailmas ehk väga väikeste osakeste maailmas ikka osakese ja antiosakese paarid, kaks tekkinud osakest kihutavad teineteisest eemale. Ühe neelab must auk, teine aga jääb hulpima meie universumisse. See on esimene leevendus.

Teine leevendus on samuti matemaatiliselt tõestatud. Alul arvati, et musta augu piiril ehk nagu öeldakse sündmuste horisondil, seal, mille läbi minemise järel enam midagi väljapoole näha pole, rebitakse jalad ees sukelduv kosmonaut muudkui pikemaks ja pikemaks, kuna tema jalgu rebitakse musta augu südame ehk singulaarsuse poole tugevamalt kui pead ja lõpuks läheb kosmonaut pooleks ja lõpp on lool. Tema kell seiskub, tema aeg jääb seisma ja kui keegi väljastpoolt vaatab musta auku sukeldujat, siis tundub talle, et too jääb igaveseks musta augu horisondi kohale hõljuma, kuid selle hõljuja kujutis muutub üha tuhmimaks ja tuhmimaks ja kaob silmist ning  näha on vaid musta auku. Auku kukkuja näeb kukkudes kogu aeg meie universumis olevat sõpra ning tema ei tunne, et on horisondi läbinud, kui ta seda just ei arvuta. Siis sulgub väline universum tema taga.

Must auk.Graf

Leevendavad arvutused

Nüüdseks on tõestatud, et erilisest mustast august, mis ei pöörle, on siiski üks väljapääs: kui leiame üles teise universumisse siirduva ussiaugu. Kui siseneme musta auku, siis alul näeme seda kui musta ketast tähistaeva taustal, see ketas muutub üha pisemaks ja pisemaks ning edasi kukkudes näeme äkitselt musta laigu asemel heledat valgust, mis tähendab, et siseneme sisemisse horisonti ehk valgesse auku. Ruum kõverdub ning et näha seda täpselt, peaks meil olema kolm silma. Kuid kui siseneme valgesse auku, siis oleme sisenenud ussiauku, mis viib meid teise universumisse. Enne sinna jõudmist aga pöördub aeg ning me võime näha meie universumi tagurpidist ajalugu, kui selja taha vaataksime. Seda juhul, kui mingi imenipiga kannataksid meie silmad seda valge augu lõpmatult heledat sära. Kui oleme jõudmas valge augu horisondile, näeme oma ümber värvikirevat ruumi ja enne, kui arugi saame, olemegi teises universumis. Kogu see ussiaugu läbimine on läbi mängitud matemaatiliselt, arvutiga rehkendades, kuid nagu öeldud, me ei tea kunagi, millal matemaatika saab tõelisuseks ja millal ei saa.

Kolmanda leevenduse esitas paari aasta eest USAs Princetonis asuva Arenenud Uuringute instituudi teoreetiline füüsik John Maldacena. Tema töö näitas, et kvantmehaaniline osakeste põimumine ja ussiaugud, mõlemad veidrad moodustised, on omavahel seotud. Põimumise tõttu jäävad osakesed, mis tekkisid näiteks üheskoos, omavahel seotuks, kui kaugel siis need teineteisest ka edaspidi ei oleks. Sellest veidrast nähtusest kirjutasin 19. mai Maalehes nr 20. Kui on tõesti nõnda, nagu Maldacena ja tema kolleegid väidavad, siis selgub, et põimumist põhjustab aegruum ise. Ja et põimunud objektid võivad olla omavahel ühendatud viisil, mis on palju vähem fantastiline, kui siiani arvati.

Mustal augul on kaks erinevat piirkonda: välimus, kus ruum on kõverdunud, ent objektid ja teated saavad sellest ometi põgeneda, ja sisemus, mis asub naasmisvõimatuse piiri taga. Välimus ja sisemus on eraldatud sündmuste horisondi läbi. Ent juba 1935. aasta Albert Eisteini ja Natan Roseni töödest hakkas selguma ootamatu võimalus, mida on 1960. aastatest alates üha tõsisemalt võtma hakatud. Nimelt see, et kaks musta auku võivad omavahel olla ühendatud silla kaudu, mida füüsikud oma naljasoonele omaselt on hakanud nimetama ussiaukudeks.  Samasugused ussiaugud ühendavad multiversumite teoorias erinevaid universumeid.

Ussiauk ei sisalda erinevalt mustast august ainet – see on vaid kõverdunud aegruum. Kahte musta auku ühendav ussiauk muutub ajas, see peeneneb kiiresti ja katkeb. Nõnda ei saaks seda mööda reisida. Kuid et mustad augud on väljastpoolt vaadates nagu kvantsüsteemid ja käituvad kvantmehaanika kohaselt, siis ei sega miski neid omavahel põimumast, arvab Maldacena ajakirjas Scientific American. Kvantpõimumine loob mustade aukude vahelise sideme. See tulemus on üllatav, kuna siiani on arvatud, et põimumine toimub ilma füüsilise ühenduseta. Kuid kaks teineteisest kaugel asuvat musta auku võivad olla ühenduses. Nõnda arvab Maldacena, et kvantpõimumise puhul on tegu geomeetrilise ühendusega.

Praegu on see tulemus veel spekulatsioon, ent nagu on vahel juhtunud varemgi, võidakse säherdused spekulatsioonid võtta reaalsuse pähe nagu juhtus Hawkingi kiirgusega. Ja võib-olla kunagi saab seda teooriat ka vaatlustel kontrollida, nii nagu saadi Päikesevarjutuse ajal kontrollida Einsteini alul uskumatuna tundunud ennustust ruumi kõverdumisest gravitatsiooniväljas.

 

aasta.mõttes | News | õue.onu

Muretseme rõõmsad jõulud!

23. dets 2016

Uusvana2016.2017

eesti.mõte | News

Eesti väärib Nobeli preemiat

10. dets 2016

See teaduskirjanik Tiit Kändleri esse ilmus detsembrikuu Eesti Looduses.

Leidur ja suurtööstur Alfred Nobel jättis endast maha omanimelise auhinna. Iga aasta oktoobris määratakse neile, kes “inimkonnale on toonud suuremat tulu”, viis preemiat. Füüsika-, keemia-, meditsiini- kirjandus- ja rahupreemiale lisandus 1969. aastal ka majanduspreemia, mis antakse välja “Alfred Nobeli mälestuseks”.

10. detsembril 1901. aastal andis Nobeli preemiate komitee Stockholmi Muusikaakadeemia saalis “teadlaste ja inimkonna tänu märgiks“ esimese Nobeli füüsikapreemia Wilhelm Conrad Röntgenile. Tema tegi nähtavaks salapärasena tunduvad kiired, mis teenivad inimkonda tänaseni.

Meie nimetame neid röntgenkirteks, anglo-ameeriklased X-kiirteks. Spekulatsioonid, kas mõni eesti teadlane või kirjanik võib võita Nobeli preemia, on jätkuvad. Eriti heidutatud on kirjanikud, kelle uste taha koguneb iga aasta oktoobri alul ajakirjanike hulk. Ometi on Nobeli preemiate statuudis, et kandidaadid jäävad saladuseks 50 aastaks. Nõnda on kandidaadi avaldamine, olgugi see esitatud sobiliku komisjoni poolt, kandidaadile hoop: preemiat pole loota.

 

Jägala.2012

Oma elu lõpul depressiooni all kannatanud Nobel jäi siiski kindlaks veendumusele, et levitada teadmisi tähendab levitada heaolu. Et Nobel oli pidanud oma preemiaid “kingituseks inimsoole”, solvas ja vihastas see rootslasi. Rootsi ajakirjandus alustas käredat kampaaniat leiutaja ülbuse ja ebapatriotismi aadressil. Nõnda jätkus vaidlus viis aastat, kuni 1901. aastal esimesed preemiad välja jagati.

Fotod: Tiit Kändler. Eesti Nobel: vesi ühel ja samal ajal kolmes, võib-olla neljandaski olekus.

.

Alfred Nobel määratles, et tema auhinnad jagatakse välja igal aastal “neile, kes eelnenud aastal on toonud inimkonnale suurimat tulu.” Nobeli preemiate komitee on sellest klauslist osavalt kõrvale hiilinud, põhjendades oma tegevust väitega, et preemia saavad need, kelle toodud tulu on selgunud eelmisel aastal. Kirjanduspreemia soovis Nobel määrata kirjanikule, kelle teostes on parimini realiseeritud “idealistlikud suundumused”. Sellestki nõudest on nüüdseks alles vaid idealistlik kõla. Bob Dylan siiski on erand.

Kuid Nobel unustas oma preemiate statuudis ära ühe asjaolu. Nimelt selle, et tema nimel määratud preemiatest ka keegi aru saaks. Ja teise asjaolu, et loodus on teadlaste avastatu juba ammuilma ise „välja nuputanud“. Nii näiteks selle aasta Nobeli füsioloogia- või meditsiinipreemia võitnud jaapani teadlane Yoshinori Oshumi, kes avastas, kuidas rakk koristab ära rikkis valgud ja muud osised ehk kuidas rakk iseennast sööb ehk autofaagia on nähtus, ilma milleta inimene ei elaks või kui, siis sööks ikka veel üksteist. Keemiapreemia võitnud ja keemikute ehitatud molekulaarne masin on olemas bakteril viburi ehk flagellina, mis bakterit propellerina edasi liigutab, füüsikute avastatud topoloogiline faasiüleminek pole muud kui kahemõõtmelise lina lauale panemine, kui seda enne peaaegu absoluutse nullini külmutada: aukude ehk pööriste kohale püüame ju nende varjamiseks taldrikud panna.

Jah, esimene oli Röntgen. Kuid tingimus, et laureaat peab olema elus, on jätnud preemiast ilma paljud leiutajad, kellele tänu on meil viis inimkonna varaseimat ja tähtsaimat leiutist: kiil, kaldpind, ratas ja telg, puri ning kang.

Tegelikult on probleem selles, et teadus on saja ja viieteistkümne aastaga oluliselt muutunud. Üha vähem saavad areneda imelapsed, keda inglise keeli nimetatakse savage ja kellest võib Eesti teadlaste seas nimetada Ernst Öpiku, Endel Lippmaa ja Endel Tulvingu, kui vaid kolm võtta. Lai haare, vilgas mõistus ja ei mingit projektiteadust – või täpsemalt, sellest kõrvalehiilimine Lippmaa poolt. Öpik kirjutas oma lähetuste ja õppetöö aruanded ruudulisel vihikulehel, mille ökonoomsuse mõttes rebis pooleks. Teadus oli niigi näha publikatsioonidena. Tuleb teada, et aruande kinnitas Konstantin Päts. Lippmaa kirjutas aruanded Moskvasse, kust enamik rahastust tuli, ja need olid üsna paksud kaustad, ent sisaldasid enamjaolt artiklite kokkuvõtteid. Tulvingust ma ei tea.

Treppoja.Nov2008.4

Minu lemmik puukoristaja on juba kümmekond aastat esimesena kohal, kui toidulaua pidulikult avan. Tihased tulevad hiljem. Linnudki peavad oskama avastada.

Siin on koht, kus Eesti saab mängu sekkuda. Me ju oleme vilunud arvutama saastet ja matemaatikaõpet, laulumeelt ja turnimisoskust ühe elaniku kohta. Et saavutada esikohti, keda küll keegi peale meie ei märka, ent meie ometi. Meil on inimese kohta kõige vaheldusrikkam loodus, kõige enam verivorsti ja rabadesse ehitatud laudteid. Kes ei usu, mõõtku järele. Mõtleme nüüd sellele, mida kõike minu vanaemade ja ema, vanaisade ja isa põlvkonnad kõike kokku ei osanud teha, ja eks midagi minagi. Autot parandada, torutöid teha, müüri laduda. Puupõrandaid ja -lagesid ehitada, terrassipõrandat laduda, rõivaid õmmelda, kududa, heegeldada, loomi talitada, korstnat pühkida, elektriühendust putitada, pükse paigata, pintsakut ümber pöörata  ja ma ei tea, mis veel. Nüüd ei suuda tänu üleüldisele ärilisele leiutustegevusele enam auto esilaternatest pirnigi vahetada. Mis seal autost, tavalise lambipirni vahetaminegi pole keskmisele eurooplasele jõukohane.

Me Eestis oleme ikka veel looduse ümberkorraldajad. Ühed paisud laseme õhku, samas ehitame suure paisu, millega Eesti kaheks jagame. Soid taastame, samas selle suure paisu jaoks kuivendame. Vaadake vaid keskmise talumaja ümber konutavat sõidutehnikat. Seda on küll veidi vähem, kui kümne aasta eest, kuid omajagu ikkagi: sõiduautod, veoautod, traktorid, kaarutajad, kobestajad, mootorrattad, võrrid, sahad ja isesõitvad rehad. Need on muutunud looduse osaks, nii nagu kolhoosikorra varemed küngaste otsas: laut pidi oleme ikka mäe otsas, et virts ala jookseks – Nobeli preemia vääriline teadmine, kas pole? Nagu seegi, et kui saed maha suure puu, astu ikka puu tagant ära. Või siis see, et võlg on võõra oma – süda rahul, meel kerge. Nobelit väärt teadmine, mis tänapäeval unustuses.

Nobeli preemiasaajate avastuste lõppeesmärk on üks: et me üha vähemate töödega hakkama saaksime. Ämblikud on nutitelefonis, milleks siis neid vahtida, kui ka lauale uudistama tulevad. Kuid mida enam on taimeliike nutitelefonis, seda vähem me taimi tunneme. Iseasi, kui nutitelefoniga nendega rääkida saaksime. Ehkki, mõneti juba saame: on sul janu? On sul külm? On sul kahjurid?

Nõnda on viimane aeg Eesti esitada Nobeli preemia kandidaadiks. Et Nobelit ei anta üle kolmele teadlasele? Ma arvan, et see reegel muudetakse niikuinii ära. Võib-olla just selle piirangu pärast ei saanud sel aastal Nobelit gravitatsioonilainete avastajad. Ja kui arvestada meie suhtlusvõrgustikke, siis on Eesti ammugi peaaegu et üks, olgu, kolm: eestlased, venelased ja valitsejad. Nobelit pole me saanud vaid sellepärast, et keegi pole tulnud selle peale, et esitada. Ise reeglite kohaselt ei saa, palume siis lätlasi.

 

 

mis.toimus | News

Eesti Looduse aasta autoriks valiti Tiit Kändler

7. dets 2016

Teletorn.EL.Aasta autor30. novembril anti Tallinna Teletornis üle 2016. aasta Eesti Looduse fotovõistluse auhinnad.

Aasta autori auhinna määras toimetus Tiit Kändlerile tema läbi aasta avaldatud esseede eest.

170 meetri kõrgusel saavutatud dünaamiline udupilt iseloomustab autori esseid paremast või pahemast küljest.

Füüsika | mis.toimus | News

Tähtis päev Eesti füüsika ajaloos

7. dets 2016

Tähtis päev

Saari Põldroosiga

1946 – Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusega asutati Eesti NSV TA Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituut (FMMI), seega tänavu, näiteks täna tähistab TÜ FI 70. aastapäeva!
Minu fotod külastusest 24. novembril:

Akadeemik Peeter Saari näitab Enn Põldroosi maali aastast 1976, millel kujutatud Besseli valguskuul, mis äsja instituudis heleda keskmega kinni püütud;

TÜFI direktor Jaak Kikas külmetab iga päev katusel, et ennustada soodsat rahastamisilma.

¤

Kikas.Katusel

tunnustatud teaduse populariseerija teadus.ee suvekool Vikipeedia