mis.toimus | News

Tiit Kändler sai teaduse populariseerimise elutööpreemia

27. nov 2016

23. novembril jagas Eesti Teadusagentuur Tartus Eesti Rahva Muuseumis välja selle aasta riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija preemiad.

Tiiu Silla nimelise elutöö preemia pikaajalise süstemaatilise teaduse ja tehnoloogia populariseerimise eest sai teadusajakirjanik ja teaduskirjanik Tiit Kändler.

Preemia.Rühm.23.11.16Pildil vasakult: Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere, Haridus-ja Teadusministeriumi asekantsler Indrek Reimand, teaduskirjanik Tiit Kändler ja preemiate komisjoni  esimees, akadeemik Enn Tõugu.

Foto: Tiina Kaljundi

kommen.taar | News | Ökoloogia

Kuivalade kummaline vältimatus

11. nov 2016

See Tiit Kändleri essee ilmus Eesti Looduses juulikuus.

 

Kas poleks mõtet hakata taastama soode asemel kuivalasid? On ju need inimtsivilisatsiooni vundament.

Sel suvel, juuli keskel, langes kord Tartusse, kord Tallinnasse taevast ohtralt vihma. Ajalehed olid hädakisa täis ja linnavalitsejad pidid elanikele aru andma. Ometi tekkis vihmavalingute läbi ohtralt märgalasid. Keskkonnakaitsjate rõõmu ent polnud tajuda. Sest märgalad ei tekkinud sinna, kus inimene neid näha tahtnuks.

Tiigid ja väiksemad järved kasvavad kinni. Muutuvad märgaladeks, mis sobiksid paljudele elukatele, kellele avajärv ei sobi. Jälle häda – veekogud tuleb puhastada, järved taastada, mudast puhtaks rookida. Saaremaa Kaarmise järve ähvardas järvena surm, selle põhjast roogiti muda välja ja seepeale jooksis järv selle aasta suve alul hoopis tühjaks, kuna veekogu keskel avanes auk. Oli ju märgala, kuid taheti teistsugust, aga nüüd pole kumbagi. Kui just kinnibetoneeritud auk appi ei tule ja vihmad järve täis ei saja.

Emajõe vanajõed on märgalade kohta sobilik näide. Tõepoolest on neis mõnedel kalaliikidel mõnus kudeda, kuid ühel heal päeval on need vanajõed kinni kasvanud, kuivalaks saanud. Kas vanajõed taastada? Või hoopis taastada Emajõe vanasäng?

 

Kui merest kerkib olgu loodusjõudude või veepinna langemise tõttu kuivala, siis tõttab kohale hulk pretendente. Ma ei tea, kuid kipun kahtlema selles, et keegi oleks mõne järve omanik, omamata ruutsentimeetritki selle kaldast. Märgalal on tähendus vaid ühes kuivalaga, vastupidine ei kehti.

Ometi tekkis elu vees, täpsemalt kuumaveevooludes, mis sügavalt ookeanide põhjast kerkivad. Nii arvatakse teadvat. Meie rakkudes loksub iidne ookean ühes selle soolsusega – võibolla oleme seetõttu märgaladega mentaalselt seotud? Ometi ei ole naljalt keegi märgalale elama asunud, mõni veidrik ehk soosaarele, mis on pakkunud kaitset erakule, või siis Koorküla Valgjärve omamoodi rahvas, kes enesele järve asula rajas.

3.Kõrve.Kodru.OrhiA

Selge see, et meie planeedi pinda katab suures enamuses vesi, vett on leida ka maa alt, nõnda et õigem oleks meie koduplaneeti nimetada planeediks Vesi. Kui vesi kaob, pole ka kuivalast suuremat rõõmu. Märgala toidab põhjavett, joogikõlbulikku vett. Kui aga meie esivanemad poleks asunud rajama põlde märgaladele, kuhu neil olnuks minna – enne tööstuspööret? Nad jõudsid jääpiiri jälgides mere äärde, kõrgele kaldale, kust oli hea kaugemale liikuma hakata, aga selja taga ka põldu harida, mis sest, et maa polnud nii viljakas, kui metsade vahel.

Me oleme veerahvas: meie ühendused mu maailmaga on käinud vett pidi, ja käivad siianigi: Läänemerel veetakse selle pindala kohta enim kaupu maailma teiste meredega võrreldes.

Me ju teame seda kõike, teame sedagi, et märgalasid on vaja, teame sedagi, et kolhoosikorra ajal pingutati kuivendamisega üle. Kuid me ei taha teada, mis oleks riigi optimaalne märgsus, kui siin sihukest sõna nagu „optimaalne“ pole solvav kasutada.

Veel paarikümne aasta eest jutlustasime vee-elektrijaamade loodussõbralikkusest. Nende rajamist toetas ka energiapoliitika. Ühel päeval käis prõks ja Brüssel hakkas toetama meie suhteliselt iidsete paisude õhkulaskmist. Nii nagu võõrast verd veisekarjade asustamist rannaaladele – et nood märgaladeks ei muutuks, või kuidas? Kust raha, sealt tuul. Loogikast pole enam juttugi. Mida me hakkame peale Käina lahega, mis muudkui madaldub ja madaldub. Hoolimata neist paarikümne aasta tagustest apokalüptilistest ennustustest, et praeguseks peaks Peipsi pind olema meetike kõrgemal. Aga, näe, ei ole.

Inimene ei oska ennustada tulevikku – õieti pole seda puhtmatemaatilistel põhjustel võimalik teha – ja küllap seepärast ihkame minevikku. Muidugi – südamelähedaste maastike kadu teeb hingele haiget.

Põhiküsimus on selles: miks aeg tagurpidi ei liigu, kui ometi füüsikaseadusi kirjeldavad valemid on aja suuna ümberpööramise suhtes sümmeetrilised? „Täna on homme,“ korrutas katalaani kirjanik Vila-Matas oma raamatus „Pariisile ei tule iial lõppu“ kohvikulauas kuuldud tsitaati. Füüsikud on kamba peale ja aegade jooksul leidnud lahenduse: asi on termodünaamika teises seaduses, mis postuleerib korra muutumise korratuseks, entroopia kasvu. Kord saab suureneda vaid avatud süsteemis, mitte suletud kausis.

Praegu mõteldakse ajast nõnda: „Aeg on illusioon. See ilmub välja, kui me jämendame tera, suurendades selle välja ajatust fundamentaalfüüsikast. See ei ole looduse fundamentaalne suurus. Otsides kvantgravitatsiooni, peame silmas pidama Plancki pikkuse kirjeldust, mida väljendavad ajatud võrrandid, milles ajal ei ole mingit rolli. Kui aeg ilmub välja, siis parameetrina võrrandites, mis on sümmeetrilised aja suuna vastupidiseks muutumise suhtes. Silmnähtav aja asümmeetria looduses on juhus, põhjustatud algtingimuste ebatõenäolise valikuga.“ Ja keegi ei tule ega mürista.

1.Iisaku-RüütliA

Ühesõnaga – kui inimese kauge eellane veest välja ronis, sai selgeks, et elu edenemine vajab kuivala. Inimene pole ise midagi leiutanud, ikka vaid veest ja maast avastanud ning avastustest asjad nupukalt kokku keeranud. Kui see väide vastaks tõele täiel määral, oleks see tähtis avastus, mis aitaks kokku hoida väga palju filosoofilist loba. Kuid nagu me oleme loodusest korduvalt avastanud, ei ole ükski kategooriline väide täiuslik, nõnda et sealt ei leiaks võimalust leida kasvõi üksainuke pisike läbipääsuauguke. Selle avastas juba  1931. aastal saksa matemaatik Kurt Gödel enne teda avastatud matemaatikate kohta: täiuslikku kooskõlalist matemaatilist süsteemi ei ole võimalik leiutada, ikka tuleb mingi kiuslik nõks ette, mis süsteemi teeb ebatäiuslikuks.

Nii ka praegu. Märgala vajab kuivala. Ja mõlemad need vajavad aega, mis tähendab muutumist. Kui midagi ei muutuks, siis poleks ka aega. Ma ei tea ju eales seda, kas lugeja näeb sinist samamoodi sinisena nagu mina, kuid sellel ei olegi suurt tähtsust, seni kui ta nõustub seda, mida mina näen sinisena, nimetama siniseks. Ka aeg on sihuke nähtus, mille kohta pole mul võimalik arvata, kuidas teine seda tajub.

Ruumi kohta, olgu see kui mitmemõõtmeline tahes või kui sirge või kõver tahes, saame paljutki kirja panna ja ka ette kujutada. Et meie seisame siin ja ruum on meie taga ja ees ja kõrval ja ülal ja all. Aga aja kohta mitte. Eesti psühholoog, Kanadas töötav Endel Tulving tõestas, et inimene on ainus olend ilma peal, kel on võime kronesteesiaks, see tähendab, kes on võimeline siduma möödaniku sündmusi omavahel ajalises järgnevuses, nägema vähemasti mineviku aega, seostama sündmusi minevikus toimunuga. „See oli siis, kui Vargamäe sohu kraavid lõigati.“ Tammsaare märgalasid ei taastanud.

Kreeklane Zenon sai juba 2400 aastat enne pagulaskriisikriisi aru, et olevikku ei ole tegelikult üleüldse olemas, sest see on vähim võimalikest, infinitesimaalne – oleviku vältus on vähim mõeldavatest arvudest.

Albert Einstein nägi palju vaeva, kui lõpuks avastas 1915. aastal, et kui siduda aeg ruumiga, tehes ajast ühe ruumimõõtme, siis pääseb pidevatest vaidlustest ja saab ajaga seotud asjad vähemasti kenasti välja arvutada. Einsteini 1905. aastal avaldatud erirelatiivsusteooria seob aja mõiste taustsüsteemiga, kinnitades, et aeg voolab üksteise suhtes liikuvates taustsüsteemides erinevalt ning et absoluutset taustsüsteemi ei ole olemas. Tema üldrelatiivsusteooria kinnitab, et pole vahet, kas asume mingis gravitatsiooniväljas või kiirenevas süsteemis – ühtviisi seadused toimivad mõlemal pool. Aeg on seotud ruumiga ja nõnda neljamõõtmeliseks saanud aegruum kõverdub, võrreldes meie tavaettekujutuse ruumiga. Märgala ja kuivala ajad on seotud.

2.Narva.Jõgi

Saame siis ehk ütelda nõnda: mis olnud, see olnud ja olnust tahapoole pole võimalik tagasi minna. Kui oleme kusagile paisu ehitanud, siis mõtelgem parem sellele, mida see pais on meile head andnud ning ka sellele, kuidas kalad, kui tahavad, paisust mööda pääseksid. Üks jubedamaid elamusi oli, kui esimesi kordi Soomes käisin ja keskkonnajakirjanikud meile uhkelt näitasid mingis haisvas mülkas kuivavaid puid. Me taastame soid! Olid nad uhked. Tagatipuks sõitsime edasi ja nägime ülalt mäekõrgendikult alla, sadu hektareid põlenud metsa. Me põletame metsa, sest siis tulevad siia elama erilised putukad! Mõtlesin hirmuga, et see aeg meile ei saabuks. Nüüd on saabunud – Brüsseli rahade toel. Ja kui rahajõgi juba liikvel, on ka inimesi, kes end selle kaldale sätivad ning põhjendavad ära kõik, mida rahaallikas neile jaanilaupäevaöösel sosistas. Mina ent luban enesele elada kuivalal, meie suurimast märgalast Läänemerest turvalises, kilomeetrises kauguses ja pidada puhthingelistel põhjustel väikest märgala Treppoja madalal kaldapealsel. Ning mitte lasta sirgeks kraaviks lõigata oma õueäärset oja, nõnda nagu naaber seda tegi. See annab mulle illusiooni ajavoolu püsivast pöördumatusest.

 

Fotoallkirjad

Kodru raba Kõrvemaal. Kuhu Vargamäe Andres kraavi kaevata ei suutnud, on nüüdseks ehitatud laudne kuivala.

Foto: Tiit Kändler

Iisaku-Rüütli raba veeres saab kõndida kuivala seljandikul. Märgaladele aga on meiemälestustes peidetud aardeid ja uppunud tanke ning lennukeid.

Foto: Tiit Kändler

Narva jõe kallas. Mõni märgala on kirjaoskajate eest kaitstud.

Foto: Tiina Kaljundi

 

lugemis.vara | News

Ülo Sooster, teaduse mõtestaja

7. nov 2016

 Lähedane ja kauge füüsika

Ülo Soosteri illustratsioonidega

Joonistusi kommenteerinud Jaak Kikas

Tartmus, 2016, 158 lk

 

See Tiit Kändleri essee ilmus Postimehe AKs 5. veebruaril.

 

Sooster1

Kunstnik, kunstifilosoof ja Hiiumaa, Tartu, Karaganda ning Moskva resident Ülo Sooster (1924 – 1970) ilmub meie vaatevälja aeg-ajalt mõne isikunäitusega, nagu 2001. aastal KUMUS, võis siis mõne kunstinäituse osisena või mõne kunstniku mälestusnuppude tegelasena. Raamatutesse pole ta palju sekkunud, kui vaid näituse kataloogidesse. Vahel on mul tekkinud isegi kahtlus, kas Sooster oli olemas või on see tark väljamõeldis nagu tema kohtumine Nikita Hruštšoviga Moskva Maneeži 1962. aasta näitusel.

Olles hoolikalt läbi vaadanud Tartu Kunstimuuseumi kataloogi, mis Soosteri raamatuillustratsioonidest koostatud ja augustis/oktoobris eksponeeritud näituse puhul sel aastal ilmus, ning mis vabalt ning ilmselgelt kannab välja ühe omapärase ja nauditava raamatu mõõtme, on minul nüüd selge, et oli ikka küll. Ja veel millisena.

Sooster sai Moskvas tänu sõpradele tööd illustraatorina, eelkõige teadusraamatuid kirjastavas kirjastuses Znanije. Meie ees avaneb Soosteri vaade, õigemini sissevaade tolle aja füüsikasse, sest tegu on illustratsioonidega, mida ta joonistas füüsik Viktor Trostnikovi koostatud ja eri autorite kirjutatud raamatule „Füüsika: lähedane ja kauge“, mis ilmus 1963. aastal ja peegeldab äsja Stalini surve alt vabanenud füüsika seisu maailmas.

Mis teeb selle raamatu loetavaks ja huvitavaks, on Tartu Ülikooli füüsikaprofessori ja füüsikainstituudi direktori Jaak Kikase kommentaarid Soosteri illustratsioonidele. Nendeta poleks asi selge, sest on ju füüsika poole sajandiga tublisti edenenud. Kuid nii kummaline kui ei ole, kõlbaksid Soosteri illustratsioonid enamjaolt mõnda praegugi ilmuvasse füüsikat tutvustavasse raamatusse. Nad on inimlik-teaduslik-igavikulised. Tähtis, et Soosteri illustratsioonid on taastatud, kirjastustes ära nuditud raamid taas nähtavad.

Tol ajal, 1960. aastate alul, oli vene populaarteadus kõrgel tasemel ning füüsikast kirjutasid ka seda masti teadlased magu selles raamatus hilisem nobelist Aleksei Abrikosov.  Kikas võttis kätte, luges raamatu läbi ja kirjutas Soosteri illustratsioonidele, mis olid kaunistamas ja selgitamas iga peatükki, miniesseed, mis selgitavad füüsika tollast ja praegust seisu.

On imekspandav, et Soosteri illustratsioonide mitte ainult kunstiline, vaid ka sisuline tase ületab neid nüüdseid illustratsioone, mida olen näinud kümnetes, võib-olla sadades angloameerika autorite populaarteaduslikes raamatutes, milles kunstiline tase on enamjaolt otse öeldes olematu või hädine. Pole minu asi, kas põhjus on rahas või tahtmatuses.

Sooster2

„See raamat ongi nagu selle ajastu ja reaalteadustele pandud suurte lootuste mälestussammas,“ ütles intervjueerijale nüüd juba eakas koostaja Viktor Trostnikov 17. mail. Ta kinnitab, et Soosterile ei olnud vaja midagi selgitada – ta sai käsikirja ja andis vastu joonised, mida muuta polnud vaja. Kuigi tema töö illustreerijana oli eelkõige raha teenimiseks – sest ta oli sündinud maalija – ei võtnud ta joonistamist kunagi pealiskaudselt. „Tõeline kunstnik, maalija, ei saa hakkama ilma joonistusteta. Joonistus on kogu maalikunsti aluspõhi. Ja sellepärast on ta võrratu joonistaja,“ kinnitab Trostnikov. Lisaks tundis Sooster teaduse vastu suurt huvi, mis oli kunstnike seas 1960. Ja 1970. aastatel tavapärane – nii nagu ka teadlaste huvi kunsti vastu. Pole vist kunagi olnud meil aega, mil vastastikku oleks valitsenud säherdune huvi, justkui vastukaaluks inglise füüsikalise keemiku ja kirjaniku Charles Percy Snow „Kahe kultuuri“ kontseptsioonile, mis 1973. aastal ka veekeelses tõlkes ilmus.

Nõnda leiame siit raamatust lisaks Kikase füüsikale ja Soosteri kunstile ka tausta: Kadri Mägi ülevaate Soosterist ja raamatukunstist, Julia Polojanenkova ja Kadri Mägi intervjuu Viktor Trostnikoviga, Ilja Kabakovi kirja Tartu Kunstimuuseumile, Rael Arteri saatesõna, Tartu Kunstimuuseumis olevate kõnealuste illustratsioonide kokkuvõtva pisemas formaadis kogumi.

Soosteri pildid ei olnud suured, kümmekonnast kahekümne sentimeetrini. Kuid nende sisu, seotus ainega ja teostus on põnev, siin sai Sooster minna oma hingelähedasse sürrealismi, leidub ka vihjeid OP-kunstile ja konstruktivismile. Ning mis põhiline – ta suutis olla teravmeelne. Toon ühe näite. Pildiallkiri: „Inglise teadlane Thomas Young, valguse interferentsiteooria looja, oskas vabalt lugeda kaheaastasena. Olles juba tuntud teadlane, esines ta korra tsirkuses – köielkõndijana.“ Sooster on joonistanud pildile paksu väärikas köites raamatu ja selle ette pooliku lutipudeli.

Mida ütleb sellel peale Kikas? „Tänapäeval ei pea teadlased oma oskuste demonstreerimiseks enam tsirkusese minema.“ Neil on näiteks Tartu AHHAA. „Teadustetri sõnum on vastupidine: vastavate teadmiste ja vahendite korral saavad sellega kõik hakkama.“

Kuni poes veel on, soovitan neile, keda huvitab füüsika lühilugu ja selle illustreerimise võimalus. Tsiteerides Tõnu Puud: kultuur pole muud kui kunstid ja teadus. Kokkuvõttes: kultuurne värk.

Arvutiteadus | News | Tehnoloogia

Täielikult isesõitev auto jääb muinasjutuks

19. juuni 2016

See Tiit Kändleri essee ilmus Maalehes 16. juunil.

Kes on lugenud lastele muinasjutte, või  veel parem – jutustanud  neid, see teab, et laps valib enesele sobivama ja palub seda ja ainult seda korrata ning korrata. See on huvitav inimpsühholoogia ilming, millest palju pole kõneldud. Miks väike inimene ei taha uusi muljeid, vaid pigem läbi elada midagi, mille ta on leidnud olevat põneva ja paeluva? Tegelgu sellega psühholoogid, aga mina luban enesele paralleeli täiskasvanute maailmast – me armastame muinasjutte, nimetatagu neid pealegi tulevikunägemusteks ja üha kordame enesele, lootes nende isetäitumisele.

Nii korrutati Ameerikas ja Nõukogude Liidus 1960. aastatel ideid põhjas asuvate linnade katmisest läbipaistvate katustega, isesõitvatest kõnniteedest ja kes teab veel millest. Osaliselt on need fantaasiad ju  ka teoks saanud – hiiglaslikes lennujamades näiteks. Nüüdisajal on kaks armastatuimat teemat, ja need mõlemad seonduvad digitaalse maailma arenguga. Helge nägemus nutiasjadest alates kartulikeldrist ja lõpetades kingapaelte sidumisega, mis ise meie eest kõik otsustavad ja ära teevad. Ning nägemus autode tulevikust: elektriautodest isesõitvate autodeni välja.

 

Isejuhtimisel erinevad tasemed

Paraku oleme elektriautodega umbes sama kaugel kui sajandi eest, mil enne bensiinimootori leiutamist nemad autosid ainsana esindasid. Töökindlat, kerget ja suure mahtuvusega akut ei ole veel suudetud leiutada. Hullem on lugu nn isesõitvate autodega. See teema on ajakirjanduse ja mitmesuguste nõuandjate poolt niivõrd üles promotud, et kohane on asjas veidi selgust tuua, sedapuhku Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi doktorikraadiga, California transpordi edendamise programmi  asutaja Steven E. Shladoveri ekspertarvamuse toel. Kui 6. juuni Postimehes on IT-süsteemide ärimees võtnud tsiteerida Linnar Viiki, et „maailmas liiguvad ringi isesõitvad autod, aga Eesti peab revolutsiooniliseks seda, kui lubatakse videokõne kaudu inimest tuvastada,“ siis tuleb loota, et tsiteeritud on vääralt. Mingeid isesõitvaid autosid (kui mitte kõnelda mudelautodest) pole maailmas olemas. Ja neid ei saabu tõenäoliselt eales – kui ikka rääkida täielikult isesõitvast autost. Püüame teha selgeks, millise astmeni saab auto olla isesõitev, mida see vajab autotööstuselt, autojuhilt ja teedeehituselt.

Auto.Isesõitev.Graf.ML

Isesõitvate autode iseseisvuse redel

 

Autotööstus ja ajakirjandus on loonud segase terminoloogia, tähistamaks erineva automatiseeritusega autosid. „Autonoomne“, „juhita“ või „isesõitev“ ei oma selget sisu. Rahvusvaheline autoinseneride Ühing SAE International on pakkunud välja selgem süsteemi, mis aitab mõista, kui iseseisev üks või teine auto on. Üllatuseks on neljas aste selgemini tõlgendatav kui kolmas, viies aste on aga veel kümnete ja kümnete aastate kaugusel tulevikus.

Allikas: SAE International, Scientific American

 

Shladover toob ajakirjas Scientific American avaldatud artiklis näite oma loengupraktikast: ta tavatses rääkida inimestele, et automaatne juhtimissüsteem ei ole võimalik enne aastat 2040. Selle peale kirjutas ajakirjandus: isesõitev auto saabub meie teedele aastaks 2040. Seepeale hakkas Shladover kõnelema, et igas olukorras ise sõitvad autod ei saabu enne aastat 2075.

Segadus on peamiselt põhjustatud sellest lihtsast tõsiasjast, et erinevad autorid ja isegi firmad määratlevad autujuhtimise automatiseerimist erinevalt ning nimetavad isejuhtivaks autoks erineva automaatsuse tasemega sõidukeid. Mingit rahvusvahelist süsteemi ei ole olemas.

Automaatset juhtimist määratletakse viieastmelise automatiseerimise taseme kaudu. Nullaste on praegune, kus juht teeb kõik. Esimesel astmel teeb auto mõned toimingud, teisel kiirendab ja pidurdab ise, kolmandal lisandub ümbruskonna seire, neljandal veel võime saada hakkama, kui miskit läheb viltu ja viiendal astmel teeb auto kõik, mis vaja.

Iga autojuht teab, et juhtimine on keerulisem, kui seda sõnades saab kirjeldada. Hea juht tajub teeolusid, teiste sõidukijuhtide tõenäosemaid reageeringuid ning omaenese auto reaktsiooni kiirust.

Nii et isegi siis, kui jõutakse viiendale automatiseerimise tasemele, on kõik hästi, kuni pole vaja pöörata vasakule, kuni ootamatult auto ette ei  jookse inimene, kuni teel pole lund või jääd, kuni teid ei soovi peatada politsei, kuni te ei pea tõusma kõrgemale tasemele. Ühesõnaga – kuni te ei  sõida Eestis, kus enamik teid põhimõtteliselt ei lase end automatiseerida ning kus peaksime juba praegu hakkama üles võtma oma ainsaid kiirteelõike Tallinnast Narva ja Tartu suunas, et neid varustada isesõitvale autole arusaadav märgistusega.

Pole just palju neid arvutikasutajaid, kelle arvuti poleks kunagi kokku jooksnud. Isesõitva auto põhiline probleem ja hind peitub tarkvaras. Mis saab, kui see kinni jookseb? Mis saab, kui autojuht igavusest magma jääb? Ja pole tähtsusetu teada, et eksperdi andmeil tuleb isesõitva auto hind kaks korda kallim selles pesitseva arvutustehnika tõttu.

 

Tegelikud võimalused

Siiski pole ka põhjust liigseks pessimismiks. On valdkondi, kus isesõitev sõiduk võib end õigustada. Nii nagu  näiteks kampustes aeglaselt sõitvad väikebussid või omaette radadel ja kiirteedel juhiga rekka taga sõitvad rekkad. Teed jälgitakse autos olevate kaamerate, andurite ja roolisüsteemi  koostööl. Minu arvates pole põhjust kahelda, et näiteks suurparklates võib tulevikus oma isejuhtiva auto jätta väravasse ja see sõidab ning pargib end ise. Nõnda mahub parklasse ka enam autosid, kuna uksi pole vaja avada.

Siiski on inimene võimeline sõitma ohutumalt, kui tavaliselt arvatakse. Nii näiteks toimus USAs 2011.aastal vigastusega lõppenud avariisid üks iga 64 000 sõidukilomeetri kohta. Sellise töökindluse saavutamiseks on inseneridel vaja välja töötada uued tarkvara loomise meetodid. Lisaks ei saa unustada, et isesõitva auto turvalisuse kontroll vajab katsetajatel läbida miljoneid või  isegi  miljardeid sõidukilomeetreid. Eeskuju ei saa võtta ka lennukitelt, sest ehkki moodsad lennukid lendavad enamjaolt autopiloodil, on neil vaja jälgida vaid paari-kolme läheduses sõitvat lennukit, ning see lähedus on tavaliselt mõni kilomeeter.

Shladover arvab koguni, et väljaspool liiklusummikuid, kus auto peab sõitma aeglaselt ja jupp-jupilt, pole isegi kolmanda astme automaatjuhtimine saavutatav.

Siiski töötavad autofirmad väiksema isejuhtimise võimega autode loomiseks. Küllap on see vajalik ka firma reklaamimiseks innovaatilisena.

Euroopa Komisjoni projekt CityMobil2 tegeleb reisijateveo automatiseerimisega suurtes kampustes ning automaatse parkimisega. Volvo Cars reklaamib end autode plaanimisega, mis sõidaksid kiirtee eraldatud radadel, ent äärmuslikel juhtudel jääksid siiski lootma inimesele. Plaanis on järgmisel aastal katsetada Göteborgis sadat autot.

Kui ei tehta mingit põrutavat avastust, jääb isegi osaliselt isejuhtiv auto Eesti suuruse riigi jaoks mitte ainult et rahaliselt kättesaamatuks, vaid ka sisuliselt mõttetuks. Väikeste linnade ja paljude kohalike teedega riigil on oma teedevõrgu ning autoliikluse suunamisega teha muudki kui loota inimesest nutikamatele autodele. Võib-olla on see võrdlus veidi üle paisutatud, ent osa digitaalse maailma visionääridest näeb inimese tulevikku sellisena: sünnitakse kirstu, mille suurus on emaüsast saadud geneetiliste andmetega ette määratud ning mis on vooderdatud erinevate nutiseadmetega, millel on sõidu- lennu- ja ujumisvõime ning mis lõppude lõpuks toimetab reisija mugavalt krematooriumisse. Täielikult isesõitev auto tundub kuuluvat sellesse kategooriasse: silmad kinni läbi elu.

Füüsika | News

Ülikiirelt saab edasi kanda vaid kvantinformatsiooni

8. juuni 2016

 

See teaduskirjanik Tiit Kändleri essee ilmus Maalehes 2. juunil 2016.

 

Kvantteleportatsioon on võlusõna, millega loodetakse tähistada asjade ja isegi inimese silmapilkset reisimist ruumis. Siiski pole ka veidravõitu kvantmehaanika nõnda võimas, et seda unistust teoks teha.

 

Kui filmistsenarist hätta jääb, võtab ta kasutusele teleportatsiooni. Selle nipi abil on võimalik tegelaskuju ühe hetkega teise paika liigutada. Ja kes meist ei tahaks sedasama võtet kasutada, ainult et siis tekib oht nagu virtuaalses maailmas, et jäädki erinevate paikade vahel plõksuma, süveneda ei jaksa ühessegi.

Inglise keeles on „portable“ on kantav. Tele- on eesliitema kaug-. Sõna „teleportation“ väärikates sõnastikes pole. Aga ilmus ju „television“ kaugnägemise tähistamisena vähem kui saja aasta eest. Sellepärast on korrektsem kõnelda kvantteleportatsioonist, mida on eesti keelel raske välja ütelda. Veel vähem meelel selle üle mõtelda.

Footonite esimene kvantteleportatsioon 1997. aastal.

Teleport.Graf.ML

Anton Zeilingeri juhtimisel toimunud esimese kvantteleportatsiooni eksperimendi skeem.  Teadlased tekitasid kaks põimunud footonit, saates footoni ultraviolettlaserist erilisse kristalli (kuubike keskel), mis tekitas kaks infrapunast footonit, millel kummalgi oli pool algse footoni energiast. Nad saatsid laserikiire läbi kristalli kaks korda, et saada kokku neli footonit.

Üks paar oli põimunud paar (footonid 2 ja 3), mida kasutati teleportatsiooniks, teisest paarist üks (footon 1) aga saadeti läbi polarisaatori (mis mõõtis footoni olekut), et veenduda teleportatsiooni olemasolus. Neljas footon oli vajalik, et anda eksperimentaatoritele teada, millal andmeid koguda.

Footonid 1 ja 2 viidi kokku valgusejaoturis, nii nagu need kokku põimiti. Katset mitu korda korrates oldi kindlad, et footon 3 oli polariseerutud täpselt nurga all, mida ennustas teleportatsiooni teooria.

Allikas: Chad Orzel

Eelmisel teadusküljel kirjutasin alustuseks kvantpõimumisest. Sellest veidrast kaugmõjust, milleks Einstein seda kvantnähtust pidas ja arvas, et tegu on pigem matemaatilise trikiga, kui looduses aset leidva nähtusega. Kvantpõimumine on teleportatsiooiga seotud, ainult et kuna viimasega kantakse edasi ka informatsiooni, ei toimu see hetkeliselt, vaid valguse kiirusega.

Kvantpõimumine on selgelt tõestatud: kui kaks algosakest kiiratakse üheskoos eri suundades, siis mäletavad nad teineteise olekuid, kui kaugele nad teineteisest ka lendaks. Suurim võimalikest kiirustest vaakumis on valguse kiirus, mis on suur, ent lõplik. Sellepärast kvantpõimumisega informatsiooni edasi kanda ei saa.

 

Hetkelise ülekandumise suhtelisus

Kvantteleportatsioonist rääkimine on minu meelest pigem maitseasi. Me võime klassikaliseks näiteks tuua faksimasina. Või miks mitte dokumendi  skännimise, saatmise mailiga ja siis uuesti trükkimise. Saadate oma dokumendi välja ja teine faks või arvuti võtab selle vastu. Kuid pidage silmas, et teile jääb originaal alles! Kui me kõige ägedamate fantastide eeskujul kujutleme inimese kvantteleportatsiooni, siis peame esmalt mõõtma inimese kõigi aatomite seisundid ja need siis põimituna vastavate aatomitega sihteesmärki saatma. Mida aga teha originaaliga? Kas see hävitada? Olete sellega nõus?

Toon siin näite astronoomia ajaloost. Kuigi oli ka teisi mõtlejaid, sai Ptolemaiose 2. Sajandist pärit süsteem Maaga liikumatus keskmes ja selle ümber tiirutavate Päikese ja planeetidega niivõrd mõtlemisele omaseks, et katseandmetega sobitumiseks lisati vaid planeetide orbiitidele epitsükleid, mis liikusid mööda epitsükleid jne, ja isegi nihutati veidi tiirlemise keset Maa raskuskeskmest eemale.

Ja polnud häda midagi, ainult et planeetide üksteise suhtelisi kaugusi oli täpsemalt üha raskem välja arvutada, ja ka taevasfäär, millel tähed arvati paiknevat, muudkui tundus eemalduvat. Nikolai Kopernik, kasutades on positsiooni Varmia piiskopkonnas maksukoguja  ja asehaldurina ning saanud hästi läbi paavstiga, tuli 16. Sajandi alul selle peale, et lihtsam on taevakehade liikumist kirjeldada, kui võtta asja nii, et Päike on keskmes ja planeedid ümber selle tiirlevad, ja sedagi veidi ringjoontest erinevatel elliptilistel orbiitidel. Kuuldus tema teooriast levis, ometi ei söandanud ka ise taevakehi mõõtnud Kopernik oma raamatut avaldada varem kui oma surma-aastal. Gioardano Bruno, filosoof, laiendas päikesesüsteemid kõigile tähtedele, ja põletati elusalt, Galileol, kellele alul Vatikan suisa soovitas Koperniku ideed tutvustada, läks kah haprasti. Paavstkond magas lihtsalt Koperniku töö maha! Ehkki oli ju maitseasi. Mida võtta universumi keskmeks. Võibolla peame kvantpõimumisse ja -teleportatsiooni suhtuma samuti.  Et küll kord koidab aega, mil kõik ajud kahel otsal lausa löövad lõkendama ja neid mõistma saavad?

See on nii, nagu kirjeldas austria kirjanik Stefan Zweig 19. sajandi lõppu ja 20. algust: kui elu oli kindel ja kulges ettenähtud radu. Eriti Viinis. Ja siis tuli kaks sõda ning ühtlasi kvantmehaanika, mis keerasid kõik pahupidi. Inimene pidi hakkama mõistma, et on asju, mida ta ette kujutada ei suudagi. Aga ta ei ole kaotanud lootust: äkki ikkagi suudab?

Umbes samal ajal kirjutas austria kirjanik Robet Musil oma „Omadusteta mehes“: Tõde on see, et teadus on välja arendanud karmi, kaine vaimse jõu mõiste, mis teeb inimsoo vanad metafüüsilised ja moraaliettekujutused lihtsalt talumatuks, ehkki ta suudab nende asemele panna ainult lootuse, et saabub kauge päev, mil vaimsete vallutajate rass laskub alla hingelise viljakuse orgudesse.“ Kuid lisas: „Halbadel aegadel  tehakse kõige koletuslikumad majad ja luuletused täpselt niisama ilusate põhimõtete järgi nagu parimatelgi aegadel.“ Nõnda tundub olevat ka kvantmehaanikaga.

 

Tagasipöördumist pole

Inglise tuntumaid füüsikuid Roger Penrose arutles oma 1989. aastal ilmunud ja kuulsaks saanud raamatus „The Emperor’s New Mind“  („Keisri uus aju“) nõnda: oletagem, et teleportatsiooni masin ehitatakse. Inimene skaneeritakse peast jalgadeni ja muudetakse kokkupaneku instruktsioonike. Saadetakse see info mõnele teisele planeedile ja pannakse seal olevatest aatomitest kokku. Oletagem, et sel olendil tekib teadvus. Mis saab siis, kui Maal elavat originaali ei hävitata? Kumb olend te siis olete? Kas on see füüsikaseaduste kohaselt võimalik? Ta arvab, et tegemist on kvantmehaanika sisulise rolliga mentaalsete nähtuste mõistmisel. Küsimus on kunstliku intelligentsi loomise võimalikkuses.  Pole võimalik kopeerida kvantolekut, jättes originaalse oleku puutumatuks. Ainus võimalus: poolitada aju. Penrose arvab nimelt, et oluline teave inimesest esineb mõlemas ajupoolkeras. Kas oleksite nõus ronima sellisesse teleportatsiooni masinasse?

Ameerika füüsik Chad Orzel, püüdes oma koerale kvantmehaanikat õpetada 2010. aastal ilmunud raamatus „How to Teach Quantum Physics to Your Dog“ („Kuidas õpetada kvantmehaanikat oma koerale“), võtab asja lihtsamalt: kõik siiani õnnestunud kvantteleportatsiooni katsed on tehtud üksikute osakestega, tavaliselt footonitega. Koer aga on tehtud eleportatsioon ei kanna üle asja või olendit, vaid tekitab teise kohta samas kvantolekus aatomi. Nõnda et meil on lõpuks kaks samas olekus aatomit – üks siin, teine seal. Kui meil ka oleks vaja saada aeda täpselt samasugune koer, peaks meil seal ess ootama samasuguse koera täis aatomeid, mis siis reeglite kohaselt kokku pannakse.  Kuna kvantmehaanika on mittelokaalne, siis ei saa me liigutada üksikuid asju, vaid kogu keha kvantolekut. Ning see toimuks valguse kiirusest aeglasemalt.

Kurb küll, aga 1982. aastal näidati, et teadmata kvantolekust ei saa teha täpset koopiat. Kui aga kvantolek ära mõõta, siis häirib see seda olekut.

Meil tuleb vaid võtta teadmiseks, et kvantteleportatsioon on võimalik vaid tänu kvantpõimumisele (millest oli jutt Maalehes nr 20, 19. mail) ning esimest korda pakuti selle käik välja firma IBM laboris 1993. aastal. Katse teostati 1997. Aastal Viini füüsiku Anton Zeilingeri juhtimisel. Täpsemalt palun vaadake graafikult.

Järgnevates katsetes teleporteeriti footonid üle Doonau jõe aastal 2004 (umbes 600 meetrit) ja seejärel õnnestus Kopenhaageni Niels Bohri instituudi teadlastel kasutada teleportatsiooni ühe rühma aatomite oleku saatmiseks teisele rühmale.

Selle loo moraal on, et kvantteleportatsioon on ińformatsiooni edasikandmine, mitte aga hetkeline reisimine, mille teleportatsiooni nime all võttis 1931. aastal kasutusele ameerika kirjanik Charles Fort. Edasikantud info põhjal võib muidugi originaali üles ehitada, ent see tähendab originaali sisulist hävimist ning inimese puhul aju toimimise mõistmist ehk kunstliku intelligentsi ehitamist. Seni uurivad kvantfüüsikud kvantteleportatsiooni, lootes seda kasutada seni veel üsna algeliste kvantarvutite täiustamiseks. Olgugi kvanteleportatsioon veel isegi teadlastele suuresti mõistetamatu, lohutagem end Robert Musili kombel: „Inimkonna ajaloos pole vabatahtlikku tagasipöördumist.“

 

 

Füüsika | lood.teadusest | News

Kvantpõimumine – osakeste lõppematu armastus

8. juuni 2016

See teaduskirjanik Tiit Kändleri essee ilmus Maalehes 19. mail 2016.

Kvantpõimumine tähendab seda, et kaks footonit, mis on olnud omavahel ühenduses – näiteks kiiratud üheskoos välja mõnest aatomist – jäävad ühendusse ka siis, kui on lennanud universumi erinevatesse otstesse. Kvantpõimumist on näidatud ka aatomite ja nende väiksemate süsteemide puhul.

 

Armastus on meeletus, mis sarnaneb kvantpõimumisega. Kui armastus ka otsa saab, jääb see mõlemale osalisele mällu eluks ajaks, olgugi et üht või teist moodi moonutatud ja varjutatud kujul. Kui kaugele inimesed ka teineteisest ei elaks, ikka on kunagine armastus kuidagiviisi meeles. Kuid kvantpõimumine on midagi absoluutsemat kui armastus – see õhendus jääb kunagi ühenduses olnud osakeste vahele alatiseks. Ärge muretsege, kui see tundub mõistetamatuna: sellest polegi tavamõtlemisel võimalik aru saada, umbes nagu armastusestki. Isegi Einstein ei saanud, ei ühest ega teisest.

Miks ma räägin siin armastusest? Sest on hüpoteese, mis kujutavad meie aju kvantsüsteemina, milles ajurakke neuroneid siduvad võrgustikud pole kirjeldatavad klassikalise, meid ümbritsevat maailma küllaltki hästi kujutava lähenemisega.

 

Tontlik kaugmõju

Albert Einstein nimetas kvantpõimumist „tontlikuks kaugmõjuks“, sest põimumine lubab kahel osakesel olla silmapilkses ühenduses, nõnda et ühele osakesele suunatud tegevus mõjub teisele osakesele, isegi kui need asuvad teineteisest hirmkaugel. Nõnda nagu graafikult on näha, alustavad põimunud osakesed üles ja alla suunatud spinnolekutes. Spinn on kvant- ehk algosakesi iseloomustav kvantsuurus, mida on illustreeritud kui vurri pöörlemist ühes või teises suunas. Footonil ehk valgusosakesel võib olla kaks „pöörlemise“ ehk spinni suuda: üles või alla. Tavalises vabas seisundis on kvantosake liitolekus ehk kahe spinnisuuna superpositsioonis: kui seda mõõta, siis pooltel juhtudel nähakse üles, pooltel alla suunatud spinniga footonit.

Niipea kui footoni spinni suunda mõõta, võtab footon kindla oleku, kas spinni suunaga üles või alla. Sellele reageerib teine osake. Kui esimese osakese spinn on suunatud alla, siis teise osakese spinn on suunatud üles. Nõnda saab ühe osakese olekut mõõtes teada, milline on teise, algselt põimunud osakese seisund, viibigu see osake kuitahes kaugel.

Põimumine.Graf.ML.orig

Ameerika kvantfüüsik New Yorgi Union Colledge’i professor Chad Orzel, kes on avaldanud raamatu „Kuidas õpetada kvantfüüsikat teie koerale“. Chad Orzel on toonud näite, mida kuulsin ta suust Stockholmi Ülikoolis 2014. aasta  augustis toimunud põhjamaade kvantfüüsika keskuses Nordita toimunud seminaril. Tema koer ja tema sõbra koer on sõbrad. Kui kaks koera on koos, siis nad võiksid olla neljas olekus: magab kas üks või teine, samas kui tine koer on ärkvel. Võis siis on nad mõlemad ärkvel ja mängivad või siis magavad koos. Tegelikkuses realiseerub vaid kaks võimalust: koerad kas mõlemad magavad või on mõlemad ärkvel. Nõnda piisa vaid ühe koera nägemisest, kui on teada, kas teine koer magab või on ärkvel.

Samal seminaril tõi Viini Ülikooli kvantteaduste ja -tehnika keskuse Aspelmeyeri rühma teadlane Rainer Kaltenbaeck oma loengus kvantpõimumise kohta mällusööbiva näite. Oletame, et pärast lennureisi rabate pagasilindilt oma kohvri ja tõttate kähku koju. Kodus avate kohvri ja näete, et see ei olegi teie oma: asjad selle sees on hoopis teistsugused. Sellest teate te hoobilt, mis on kellegi teise kaasreisija käes olevas teile kuuluvas kohvris. Info kahe kohvri seisundi kohta on põimunud, kui kaugel need kohvrid ka üksteisest ei asuks.

Milleks kasutada kvantpõimumist

Viini koolkonna värvikamaks juhiks on Viini Ülikooli professor Anton Zeilinger, kelle rühmal muude oluliste katsete seas õnnestus korduvalt mõõta kahe teineteisest 144 kilomeetri kaugusel asuva footoni kvantpõimumine kahe Kanaari saare vahel. „Meil on eksperimendi tulemused, milles keegi ei kahtle,“ kinnitas Zeilinger, kui ma 2007. aastal Viini Ülikoolis tema laboratooriumit külastasin. „Esineb korrelatsioon kahe kuni 144 kilomeetri kaugusel oleva punkti vahel. See tähendab, et otsustus, mida tehakse ühes otsas mõjutab teist otsa silmapilkselt. See on jälgitud tõsiasi. Teine asi on tõlgendamine.“

Praegu igatahes tõlgendatakse kvantosakeste põimumist nõnda: kvantmaailm ei ole lokaalne, nagu on makromaailm, vaid mittelokaalne. See tähendab, et kui meie oleme harjunud maailmaga, kus saame mõõta, kui kaugel on meie ees sõitev auto ja millise kiirusega see sõidab, kuni me seda autot näeme – see tähendab, et saame teha kohalikke ehk lokaalseid mõõtmisi, siis kvantmehaanika mittekohalik ehk „mittelokaalne“ ses mõttes, et väga suure kaugusega eraldatud paikades tehtud mõõtmised võivad üksteist mõjutada.

Muidugi ei meeldinud see idee Einsteinile, kes leiutas oma mõttelise eksperimendiga nn „varjatud muutujad“, mis on meie eest osakesse peitunud, ent teevad kvantmaailma inimesele mõistetavaks. Kuid kõik edukad katsed on tõestanud, et kvantmehaanika ei ole klassikaliselt mõistetav – see on mittelokaalne.

Kuid silmapilkne mõju on ju vastuolus üldrelatiivsusteooriaga ja valguse kiiruse lõplikkusega.

See tundub olevat vastuolus. Kuid tegelikult ei saa te ikkagi saata sõnumit valgusest kiiremini. Te saate vaid mõõta lokaalset süsteemi. Te saate küsida näiteks piljardipallilt, kas ta on siin või seal. Kuid ei saa sellele ette kirjutada kindlat vastust. Seepärast räägitakse kvantmehaanika ja relatiivsusteooria rahumeelsest kooseksisteerimisest.

„Meie tegutseme uudse kvantinformatsiooniteaduse alal, mis viib kokku kvantfüüsika, arvutiteaduse ja infotehnoloogiad,“ selgitab Stokholmi Ülikooli füüsikaosakonna professor Mohamed Bourennane, kes uurib footonite põimumist laborilaual. See teadus kasutab erinevaid kvantprintsiipe nagu kvantpõimumine ja superpositsioon, et lahendada infotöötlemist arvutamisel ja andmesidel. Teisisõnu – kvantarvutite loomisel ja teadete salakodeerimisel ehk kvantkrüptograafias. See on ka põhjus, miks kvantpõimumine on meile oluliselt tähtis, kui oleme juba kord digitaalse maailma poole oma seadmetega pöördunud. Uus teadusharu kvantbioloogia püüab leida, kas kvantpõimumine võib esineda ka suuremates elussüsteemide. Näiteks inimese ajus.

Kusagil valemite sees on peidus piir, mis eraldab meile tuntud suur maailma tillukesest maailmast. Ja see piir ei ole niigi terav nagu näiteks piir Eesti ja Läti vahel. Makromaailmas ei kehti omaenese seadused, see on vaid meie jaoks mugav lähendus maailmast, mis on igas mõõtmes kvantmaailm.

Väga nutikas. Kvantmehaanikat võib interpreteerida võibolla 1001 viisil. Me võime ehitada maailma üles stringi teooriast lähtuvalt, kuid see viis võib osutuda keerulisemaks kui olemasolevad teooriad. Kas siis Ockhami habemenoa printsiip, mis nõuab võimalikult lihtsat seletust, kvantmehaanikas ei kehti?

Tundub, et selle printsiibi rakendamine teaduses on küllalt edukas. Teeme seadused nii lihtsad kui võimalik, mida me peame ka ilusaks. Seletada maailma võimalikult vähese arvu sümbolitega. Kuid keegi ei tea, kas see printsiip kehtib alati. Mina arvan, et peame sellest siiski kinni pidama ja Kopenhaageni tõlgendus on kõige lihtsam. Kuid selgust toob tulevik, mil selgub ühe või teise teooria rakendatavuse võimalikkus. Küllap asendab mõni uus teooria ka kvantmehaanikat.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Ajalugu | lugemis.vara | News

Imeline retk inimese kultuurihinge

8. juuni 2016

Tõnu Puu

Kunst, teadus ja majandus

Ajalooline uurimisretk

Inglise keelest tõlkinud Aet Varik

Eesti Keele Sihtasutus, 244 lk, 2016

 

See Tiit Kändleri arvustus ilmus ajalehes Postimees 28. mail

 

Kujutlen, et olen tulnukas. Pole tähtis, kust, aga ütleme et mõnest paralleeluniversumist. Ma satun Eestisse. Ma vaatlen. Ma suudan mõista, mis asi on raha ja kuidas seda saab ja kuidas seda kasutada. Ma saan aru, et inimene (sest olen selgeks õppinud ka nende keele) elab ja tegutseb, kuna tal on vaja võimalikult palju raha teenida ja kulutada. Siis näen ma, et mõned nende majadest on ehitatud liiga ebamõistuslikult. Suurustlevalt, kaunistatuna. Mõned neist ei püüagi kokku ajada raha, vaid kopeerivad, olgu või moonutatuna, elu maalideks, skulptuurideks ja veel mitut moodi nimetatud asjadeks. Nad panevad kokku helisid ja rütme, mida siis kambakesi esitavad muusika nime all ühtekokku kogunenud rahvale. Muusika hajub õhku, kuid on ka jäädvustatud helikandjatele. Osa nende raamatutest ei selgita, kuidas arvutada välja uusi roboteid ja aineid, vaid ajab niisama mingit vähem või rohkem asjatut loba.

Kõike seda nimetavad nad kunstiks.

Siis pusib osa neis laboriteks nimetatud töötubades keeruliste arvutusmasinate ja peaaegu et lõputu hulga seadmete vahel, et leida viise, kuidas saaks mitte ainult et toota roboteid ja digitaalset maailma, mis aitaks teenida enam raha, vaid nuputades, kuidas nende universum käitus, käitub ja hakkab käituma.

Seda nimetavad nad teaduseks.

Miks nad seda teevad, sellest mina aru ei saa. See ei ole majanduslikult tulus – see peaks ju ometi selge olema enamikule inimestest, eriti neile, kes on kogunenud parteide nimelistesse hulkadesse, mis lähemal vaatlusel erinevalt nende väidetest tegelikult valitsevad ja suunavad ühes rahahulkasid valdavate pisemate hulkadega nende maailma. Ometi on neil kunst ja teadus. Ning kui ma õpin nende ajalugu, siis on olnud tuhandeid aastaid. Miks ometi?

Hakkan nüüd ausaks ja tunnistan, et minu fantaasiast jääb väheks, et kujutleda end täisusliku tulnukana, ma saan seda teha vaid piires, milles ma end tulnukana juba tunnen. Ning neis piires elades on ütlemata lõbus, lahe ja meeltpingutav lugeda äsjailmunud raamatut veidi peletava ja kuiva pealkirjaga „Kunst, teadus ja majandus,“ millele siiski lisandub tõmbavam lisand „ajalooline uurimisretk.“ Raamatu autor Tõnu Puu ei ole meil laiemalt tuntud, teda tunneb akadeemik Jüri Engelbrecht ja tema kaasteadlased, matemaatikust pankur Robert Kitt ja ehk ka mõned majandusteadlased, ent 1936. aastal sündinud praegune emeriitprofessor Puu on Rootsis alates 1944. aastast senini elav ning end majandusteadlase ja kultuuri ning majanduse seoseid uurinud kultuuriökonoomikuna teadusmaailmas ning ka muusikamaailmas tuntud mees.

Veneetsia, Markuse väljak.Tiina Kaljundi

Foto:  Tiina Kaljundi

Tuhatkond aastat iseseisev olnud Veneetsia olukord on soodne, ehkki ka selle linna ideed ähvardab lämmatada turism. Markuse väljak ja seda laguuniga ühendav Piazetta di San Marco on üks sõltumatu euroopa kultuuri sümboleid. Veel 18. sajandil ähvardas linnakodanikke surmanuhtlus, kui nad olid suhelnud välismaiste külastajatega.

¤

„See raamat on neile, kes on huvitatud maailmapildist kogu tema värvirikkuses ega aja taga vaid materiaalselt mõõdetavaid suurusi, olgu nendeks siis SKP või h-indeks,“ kirjutab akadeemik Jüri Engelbrecht oma eessõnas. Tema, kes on asjatundja keeruliste asjade maailmas ning kaose ja korra näilises segadikus, ent samal ajal huvitub tõsiselt kunstidest ja kirjandusest, teab, mida selle raamatu kohta täpselt ütelda. Tuleb seletada, at h-indeks on üks oma autorite arust kavalalt välja mõeldud arv, mis näitab, kui palju on teadlase osalusel valminud artiklit väärikas ja kõrgelt (sageli sellesama indeksi alusel arvutatuna) hinnatud teadusseltskond võtnud vaevaks viidata. Mille üle Tõnu Puu võtab peenelt ironiseerida.

Tõnu Puu raamat on tõeline üllatus Eesti raamatumaailmas. See on tõlgitud Springeri kirjastuses 2006. aastal ja 2015. aastal uuesti ilmunud raamatust „Arts, Sciences and Economics“, mis on selge kvaliteedimärk iseenesest. Ometi hämmastab mind veidi, kuidas võttis Springer trükkida nii lõbusa, loetava ja kohati tahtlikult asjaarmastajaliku raamatu – kui Rootsis selle kirjastajat ei leidunud ning kumu sahtlis lebavast käsikirjast levis Springerini mõne aastaga. Tõsi, Tõnu Puu „südametunnistusel on“ üle 10 000 trükitud lehekülje, sealhulgas kaks Springeris ilmunud raamatut maakasutuse teooriast ning kaoseteooriast.

Jah, ta ise kirjutab raamatu saamisloost võluvalt, ent lisan edaspidise mõistmiseks veel, et Tõnu Puu on võluv illustraator, kes on pusinud oma jooniste kallal päevi, ta on õppinud mängima gambat, mis on üks viiuli eelkäijaid, ning valmistanud ise neid pirnipiuust skulptuuridega nikerdatud muusikariistu paarikümne jagu. 15 aastat korraldas ta Põhjamaade barokkfestivali.

Kuid, mis kõige olulisem, „dotsendil, kes õpetab 75 tundi aastas, jääb töö kõrvalt aega muudekski harrastusteks,“ nagu ta ise kirjutab. Siiski võib ette kujutada, et kolleegide seas tegutseda pole just kerge mehel, kes lahkelt väidab, et järgmine lause on loogiliselt tõene: „Kui kõik majandusteadlased on eeslid, siis nõudlus kaerte järele kas langeb või ei lange, kui nende hind tõuseb.“ Kuid seevastu on mõistetav, millise ime läbi on sündinud maailma nii originaalsete aforismidega kui piltidega rohkelt illustreeritud raamat, mida mina nimetan parema sõna puudumisel lihtsalt kunstiteoseks. Söandan täpsustada – asjaarmastajalikult professionaalseks kunstiteoseks, kuna Puu on kindlalt ja raamatus toodud näidetega tõestatult veendunud, et amatöörlus on armastus, asjaarmastajalikkus, olles see, mis paneb mõtted liikuma ning sünnitab kõige erakordsemaid lapsi. Seda on hakatud põlastama vaid üsna hiljaaegu, meie ajal, mil kõike arvutatakse rahasse ja kasumisse. Kuid ka Schliemann, Galois ja Fermat olid ajaloos ja matemaatikas asjaarmastajad, ometi saavutasid enam kui enamik proffidest.

Ma ei venita ja ütlen enne lõppu välja vastuse minu kui tulnukat mänginud olendi küsimusele, Tõnu Puu interpretatsioonis. Kultuuri määratluse üle ei maksa palju jahuda, see on teadus ja kunst kokku. Sport kultuuri ei kuulu, sel on kultuurist väga erinevaid omadusi. Miks kultuuri suudetakse teha? Sest et inimese eesmärk ei ole kultuuri tegemisega teha raha, vaid raha tegemisega teha kultuuri. Primaarne on kultuur; kui see õhuke kooruke kaob, siis saabub häving, mida Puu näitab meile ajaloost kätte täpselt ja valusalt hinge minevana. Ta rõhutab, et avaliku hüvise puhul turud ei toimi. Kultuuri tugisambad nagu avalikud raamatukogud, muuseumid, teatrid, ooperiteatrid, kontserdisaalid ja festivalid toimivad riikliku teotuse toel, kuna selline nähtus nagu Firenze 16. sajandi metseenlus on surnud, surnud on ka 19. ja 20. sajandi piiril puhkenud Viini juutliku äri ja kultuuri sulam, jäänud vaid sponsorlus, mis eeldab projekte. Veelkord – vabaturg ei toimi inimkonna kõige olulisema eesmärgi täitmiseks. Kui kultuur kängub, jääb alles ohjeldamatu tapahimu. Nii nagu me seda endast idas ja kagus parasjagu näeme. „Tsivilisatsioon on lihtsalt üliõhuke lakikiht,“ ütleb Puu, „mis katab üksnes ajaloo kõige hilisemaid perioode ning sedagi vaid planeet Maa kõige piiratumal osal.“

Ohh, oleks mul vaid ruumi, siis kirjutaks pikemalt, sest Puu raamat on selline nagu ta ise nimetab James Frazeri õnneks ka eesti keelde tõlgitud raamatut „Kuldne oks“: vähe on neid raamatuid, mis võivad vajutada vaimule nii tugeva pitseri. Siit saab lugeda Veneetsia hingest ja Peetruse väljaku võimust, reisida mööda Euroopa kunstivaramuid, muusikasaale, ülikoole, mis on autori arvates tegelikult kindlustusseltsid asja armastavate teadlaste jaoks. Tõeline teejuht Euroopas rändavale kultuurihuvilisele.

Kui välja arvata superstaarid nagu mõned dirigendid, arhitektid ja lauljad, siis on kunstnikud ja mõned allesjäänud käsitöömeistrid ainsad inimesed, kes käituvad kooskõlas Marxi palgatöö teooriaga, ironiseerib Puu tabavalt. Raamatu raskeim osa on kolmest osast viimane, mis tegeleb arengu ja progressiga. Kunsti arengus pole tegemist üksnes progressiga, mida nii visalt taotleme, vaid lihtsalt maitsete muutumisega, rahustab Puu meid, illustreerides oma väidet värvikalt. Kunst on suuteline avastama (mina ütleks, et ka leiutama), kuid areng toimub keerukuse suunas, mida Puu on võimeline matemaatiliselt tõestama bifurkatsioonide ehk hargnemispunktide teooria toel. Hargnev evolutsiooni puu ja hargneva Puu raamat meie käes.

Raamat, mis keskendub lääne kultuurile, kuna sellele on omane midagi universaalset, mida nii palju vanem Hiina tsivilisatsioon kiirustab üle võtma, mängides Euroopa muusikat, kui nende iidne ooper on võrdsustatud rahvatantsuga. Meie ent oleme jõudnud selleni, et kõige enam riigi poolt toetatavad telekanalid pakuvad lahkelt sedasama kraami nagu kommertskanalid.

Puu ei jäta hoiatamata: kultuuritarbimine võib muutuda sõltuvuseks. Seda tuntakse juba Pythagorase päevilt, mil alul tuli õpetajal maksta õpilastele, pärast aga vastupidi. „On loomulik oletada, et teaduste ja kunstide algne ühtsus ei ole kuhugi kadunud. Mõte, et teadus otsib tõde ja kunst ilu, ei ole tegelikult kummagi suhtes õiglane.“ Oletagem seda Tõnu Puu suurepärasele loomingule toetudes meiegi.

 

Foto:  Tiina Kaljundi

Tuhatkond aastat iseseisev olnud Veneetsia olukord on soodne, ehkki ka selle linna ideed ähvardab lämmatada turism. Markuse väljak ja seda laguuniga ühendav Piazetta di San Marco on üks sõltumatu euroopa kultuuri sümboleid. Veel 18. sajandil ähvardas linnakodanikke surmanuhtlus, kui nad olid suhelnud välismaiste külastajatega.

 

lugemis.vara | News

Baturini unenäoline meistritöö

8. juuni 2016

Nikolai Baturin

Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse

Menu kirjastus, 2016, 135 lk

 

See Tiit Kändleri arvustus ilmus Maalehes 19. mail

 

Loen Baturini poeesi (ei oska tema romaaniks nimetatud teost teisiti nimetada), ja jahmun selle justkui pihku saadavast, ent millimallikana ometi sõrmede vahelt kusagile universumi kaugustesse lipsavast hingest. Just nimelt – sellel raamatul on hing, selles võib kindel olla. Lugeda seda on umbes sama, mis istuda kusagil Veneetsias, varakevadisel hommikul, kas Suure kanali ääres või Via Nova äärse Tintoretto hotelli ees, ja juua klaasike grappat ning rüübata ehtsat itaalia capuccinot peale. Ning jälgida samas tänavat mööda jalutades ning kiirustamata oma asjatoimetustele ruttavaid inimesi.

Veneetslane, rännumees, ilmub isa ja vennaga välja ka Baturini raamatus, temata ei pääse, kuid nimeta ta jääb ja kusagile hajub. Baturin kirjutab tema asemel mongoli Suurkhaani valutusretkedest ja teeb seda nõnda, et tema kirjeldatud armastuse, ilu ja sõjaiha vastasseis naha kanale ajab. Saan siin Meistrile toetudes kasutada veidi uudselaadset sõnaseadu, millisega teos invasiivse unenäolisusega rikastatud on, nii nagu haikudegagi. „Hanenäolised unenäod,“ tuleb mulle meelde ühes minu enese, nooruses avaldatud raamatu lausejupp. Võib-olla seetõttu, selle keele ja meele erksa loome tõttu, ning küllap sellegi tõttu, et Baturin on kirjutanud ajaüleselt, justkui tänase Euroopa hädadest, õnnetustest ja õnneraasudest, saangi raamatuga niivõrd tiheda hingelise sideme, mis ei taha katkeda ning loen selle läbi käest lauale andmata.

Baturin.Mongol

Baturin arutleb selle üle, milliseid pähkleid tasub inimesel pureda võtta – kui need on juba ette üle jõu ja mõistuse tundunud, kas siis ka? Ja kitsamalt – miks kulgevad sõjad, kas tõepoolest igavusest? „Jaluspoiss imetles nende vallutuste müstilist peenust ja pidurdamatut väge, kuid ei suutnud näha nende mõtet. „Kas mõttes endas ongi mõtet“,“ pareeris Suurkhaan. Jaluspoiss on vangi võetud poisike, keda koolitatakse Suurkhaani lähimaks teenijaks, ja muidugi esineb ka imekaunis tütarlaps, samuti röövitud, Zarema. Ja ilmub hobuseid, tipnemas Zaremaga, parimaga kõigist. Nõndaks.

„Lammutamine ja ülesehitamine on võrdselt loovad kunstid, kui neil on tuleviku suhtes vähimatki perspektiivi,“ ütleb Baturin Bagdadi lammutamise peale Suukhaani vägede jõuliste käte ning nende hobuste kapjade läbi. Jah, samas kerkib ju Karakorum, imeline linn, millele on vaja ehitada lillepagood, Giardino Secreto, nagu naiskangelanna ihkab ja teostab. „Sõjad on endastmõista, oleks nagu süü, ei oleks nagu süüdlast,“ ütleb Baturin.

„Sa noormees sea end valmis rännakuks.

Mongol ainult ühel juhul taganeb,

Et võtta hoogu rünnakuks.“

Nüüdseks on Bagdad alles, Viin ja Veneetsia ka, ent Karakorumi pole. „Peigmed oma rahvusriietes,“ sädeleb Baturin meie keelega, ja toimetaja Berk Vaher on selle sisse jätnud! Kadestamisväärne asi meie puritaanlikus keeltoimetamismaastikus. Just sisse ütlevalt, mitte peale panevalt. Ent lootus jääb, „ka relvitu rahvas võib võimsalt võita,“ ütleb Baturin justkui kõnelane meie lähiminevikust.

Jah, Baturin seob Salaaia kloostrieluga, mida Jaluspoiss põgenenuna ning Zaremade haihtununa elab, rünnaku vilisevate nooltega ning kaotuslahkununa vilistavate mongolitega – tagasituleku märgiks. Püüan meenutada oma lapsepõlvest seiklusjutte maalt ja merelt: Tšingis-khaan, Batu-khaan, püüdlemas viimase mere poole. Värvikad raamatud need poisikesele olid, selge see, ometi ei ole praegu Baturini võluteksti lugenuna tahtmist neid üles otsida. Kes teab, kus ja kuidas on need kulgenud, millega „ümber pistetud“, kui Baturinilt keelt ja selle kastet võtta. Ohh, leiaks meie oma Väikese Noa, mis päästaks aga – siin Baturin ei aita, laseb kõigel, Jaluspoisil, Zaremadel, karpidesse mahtuda, ja siis hajuda.

Kevadine pühapäev.

Talve varemetel,

Peab piiri oma armastusega.

Söandan kirjutada oma haiku Baturini imeteksti tiitelleheküljele – teksti, mis oma sadakonnal leheküljel annab enam kui tuhatkondsed vaatlused ja arutlused meie käest ja jalust libiseva maailmanuti üle. Lugege, ja te ei kahetse. Või kahetsete, ent olete ometi lugenud.

 

Euroopa mõtleb | Folkloristika | News

Õueonu põuepäevik: Veneetsia ja Veneto, 2016

18. mai 2016

Õueonu põuepäevik: Veneetsia ja Veneto, 2016

Fotod: Tiina Kaljundi, Tiit Kändler

 

20. aprill

Veneetsia, aprill 2016 003

Sa ei jõua kunagi Veneetsiasse ega sealt ära, ilma et lennuk Kopenhaagenis kas vahetatakse või parandatakse. Austusväärne linn. Kui otsustad Marco Polo lennujaamast sõita Veneetsiasse laeval, siis arvesta, et see laevuke on pärit aegadest enne Veneetsia vabariigi vabaduse kaotamist Napoleoni sõjas. Sa istud all trümmis ja ei näe muud, kui porist katuseakent. Ent niipea, kui oled saanud jala maha muutub kõik. See linn on loodud närvide puhkamiseks.

 ¤

¤

¤

21. aprill

Veneetsia.Vaiad

Hurm Veneetsias.
Söögipoes tõstame toidu sekka korvi kaks eri marki pudelit veini. Noormehest kassiir lööb kauba hinnad sisse, vahepeal tõstab sõna lausumata ühe veinipudeli enda taha lauakesele. Püüan aru pärida. Tema vastu, et selle veini hinda tal kassas pole. Meie vastu, et mis see meie asi on, uurigu välja. Meie taga pikk järjekord, kuna toidupoode on ses linnas normaalselt vähe. Igatahes jääme nõkoguliku karastuse läbinuna meelekindlaks ja ei lahku. Vaidlus käib viis minutit, siis läheb noormees korraks ära, tuleb tagasi ja õiendab midagi kassas ning tõstab veinipudeli meie kauba sekka tagasi. Hotellis kviitungit vaadates näeme, et saime selle pudeli tasuta!
Kes tahab oma närve puhata, sel soovitan nädalakese olla Veneetsias. Täis rahulikke, iseliikuvaid sõidukeid nimega inimesed ja veel säilinud vabalinnamentaliteeti.
Fotol: puuvaiad kanalites kõiguvad rahumeelselt mudas. Kuid ilmselgelt täidavad oma otstarbe.

 

22. aprill

Sõidame Paduasse. Kuna pole pileteid komposteerinud, kirjutatakse meile piinliku käekirjaga kuupäevad. Maandume esmalt kuulsasse kohvikusse Cafe’ Pedrocci. Kunagine hiilgus aimatav, ent hõre rahvas, seevastu tihe hinnakiri. Sätime end ülikooli ekskursiooni ajaks Padua ülikooli kesklinnas esindava „Palazzo del Po“ kassasse. 1222. aastal sai ilma. „Ei mingit fotografeerimist,“ kuuleme giidilt korduvalt. See tuletab meelde, et fotokas on töökorras.

IMG_9273

Avastame hämminguks kaks asja. Esimese auditooriumi, milles näidati tudengitele Veneetsia vabariigi loal inimese laiba lõikust ja mis avati aastal 1594. Willam Harvey avastas siin inimese vereringe, Nikolaus Kopernik sai kahe aasta vältel 1501–1503 rahus meditsiini õppida, eemal Poola/Preisi tülidest ja vaimuliku- ning asehaldurikohustest. Pildistan vapustavat kateedrit. See poel veel kõik. Galileo õpetas siin 1592–1610 „kõige õnnelikumad aastat oma elus“.  Kõmu Koperniku õpetusest oli levinud, kuigi kaval Kopernik ei tahtnud pahandusi ja avaldas oma raamatu, mille trükivarianti nägi oma surivoodil 1543. aastal.

IMG_9268

Tõeline hitt – Galieo kateeder, mille ta slaski kokku lüüa, et lüheldase inimesena tõusta üle tudengite peade, „Palazzo del Po“ ehk härja maja nimelise kõrtsi juurdeehitusena valminud peaauditooriumisse. Loomulk. Ent see klopsiti kokku umbes nagu seasululaudadest, hööveldamata, viimistlemata.

Asume otsima botaanikaaeda, Orto Botanico di Padova, maailma vanimat siiani ühes ja samas paigas, alates 1545. aastast tegutsevat akadeemilist botaanikaaeda. Kardilt lihtne, linnast keeruline leida. Keegi küsitletutest ei tea. Veidi enne riiduminekut leiame ometi linnamajade vahelt sissepääsu – viis minutit enne sugemist. Siia tasus tulla. Nagu surnuaed – korrapärased peenrad. Metallvõreaiad.

IMG_9296

Ja ringjas müür, mille lõunaosas torn, tornikeses kasvamas 1585. aastal istutatud palm, „Goethe palm“, kuna poeet kirjutas sellest oma essees “Geschichte meines botanisches Studiums” 1786–1788.aasta Itaalia reisi päevikus. Goethe valmistus selleks reisiks pool sajandit. Ja jõudis pärast tuhat aastat kestnud ning 1796. aastal sõltumatuse kaotanud Veneetsia sõltumatu vabariigi lõppu.

 

23. aprill

Otsin üles hotelli, milles peatusin aastal 1999, ühe omamoodi absurdse seminari rahastatuna. Et kuidas kanamunades kasvatada arstirohtusid. See asub seljaga Rooma väljakul, raudteejaama ja autobussiplatsi poole.

IMG_9228

Leian üles müürile toetuva kivikioski, kust ostsin toona, mil nägin Veneetsiat vaid veebruariöödel ja kus jõudsin segamatult ära eksida, käsitsimaalitud küünlajala. Nüüd istub siin toonase noormehe asemel soliidne vanahärra. Küünlajalg on saadaval, isegi veidi suurem. Kas on ta nii kiiresti vananenud? Meile antakse meie Tintoretto hotellis hommikuti keedetud kanamuna. Seosetud seosed seovad.

 

24. aprill

1949. aastal Veneetsias Suure kanali ääres paiknVeneetsia, aprill 2016 155ev kunstikoguja ja –metseeni Peggy Guggenheimi muuseum. Toetun imekitsale söögilauale, mille taga tagasihoidlikud toolid. Laud võbiseb. Hirmunud valvur ei ulge mind isegi rünnata, ent selge, et teen minekut. Oleksin peaaegu lõhkunud Peggy Guggenheimi laua, mille taga on selle kitsidest nautinud Picasso ja Ernst, Braque ja Kandinsky, Chagall ja Malevich, de Chirico ja Dali, Magritte ja Marini, Pollock ja kes veel kõik. Läks veel hästi, Gallerie Dell’Accademia oma Tintoretto ja Canalettoga sai nähtud sündsamalt.

 

25. aprill

Istume Grand Canali äärde restoranilaua taha. Tahaks vee tõelist risottot. Saamegi. Ja punast majaveini. Jään laua taha joonistama maju ja silda, mis paistab kätte üle vee. Joon veini. Kuni tuleb veneetslanna, õige võimukas, ja kärutab mind laua äärest minema. Reserveto! Silti ometi pole, et tuhande-aastasele jõule tuleb vastu panna. Vihma tibutab, istun tänavauurdes seisvale toolile, sealtki juhatatakse mind edasi. Siis lähen, seisan restorani sees, seina äärde püstlauakese ette. Näen oma ees silti Reservato. Pistan sildi tasku.

Veneetsia, aprill 2016 113

Joon rahulikult veiniklaasi tühjaks. Pilt jääbki koloreerimata. See ehk ongi veneetslaste omamoodi uhkus ja jäärapäisus, mille eest hoiatas inglane Peter Ackroyd 2009. aastal oma raamatus „Venice: Pure City“ („Veneetis. Puhas linn“). Jah, meil ei olnud poolt aastat, võtsime vaid kolm kuud, et Veneetsiasse valmistuda.

Läheme ja jalutame platsile, mida ümbritses alates 1916. aastast getto, esimene maailmas. 500 aastat Veneetis getot: paika, mille väravad tagusid eest Napoleoni sõdalased, ent ei unustanud itaalia fašistid.

¤

¤

26. aprill

Veneetsia, aprill 2016 036

Lahkume oma Tintoretto hotellist. Via Nouvo jääb meist tegutsema. On Vabariigi aastapäev. Lippe kandvad inimesed liiguvad Markuse platsi poole. Või oli see eile? Marco Polo lennuväljal parandatakse veel meie SAS lennukit. Kipuks tagasi Markuse väljakule, börsihone ette, hiiglaslikule laudadeplatsile, ihuüksi, kuulama härrasmeeste jazzbandi, seljaga Õhkamiste Silla poole, mis suundus Doodžide paleest vangikongi – et karistada Veneetsia kodanikku, kes oli suhelnud 18. sajandil alanud turismi esindajaga. Võib-olla isegi Goethega. Reservato.

 

 

 

 

Antropoloogia | News

Kes kaitseks inimest?

18. mai 2016

See teaduskirjanik Tiit Kändleri essee ilmus maikuuu Eesti Looduses

Kui te lähete kaubamajja ja riivate seal riiulil sadade seas seisvat klaasist anumaga kohvimasinat, nii et see põrandal puruneb, või kui komistate riiuliserva otsa ja kukkudes on luud-kondid murrate, mis te arvate, kumb sündmus tekitab poepidajas tulisema reaktsiooni? Kummal juhul jõutakse varem kohale ja teiega suhtlema asutakse?

Muidugimõista kalli poekauba rikkumise puhul.

Kui riik ehitab läbi riigi raudtee, mis te arvate, millest peetakse trassi kulgemise detailide puhul rohkem lugu – kas inimese elumajast või kaitsealuse konna elulombist? Muidugi konna omast.

 

Kuidas on nõnda juhtunud, et loodusteadlik rahvas peab küll inimest looduse osaks ja kuulutab, et inimene ei saa olla looduse peremees, vaid peab elama sellega harmoonias, kuid kui tuleb teha valik, kas lõigata maantee läbi kunagi ammu kehtestatud looduskaitseala või kaua varem rajatud põlistalu maade, langeb valik põlistalu hävitamise suunas?

Eesti looduskaitseseaduse põhimõtted töötas välja Teodor Lippmaa, kuid kui Peeter Päts oli määratud valdkonna ülemuseks, kaldus kaalukauss kodumaise turismi arendamise, mitte looduse kaitsmise poole. Teodor Lippmaa taandus. Järgnevad sõja-aastad näitasid, et maailm vajab tegelikult inimese kaitsmist enam, kui teiste liikide kaitsmist.

3..Pitka.HernehirmutisA

Et rass on kuulutatud ebakorrektseks sõnaks, siis lähtun tõsiasjast, et nii nagu loomaliigil on oma alamliigid, on ka Homo sapiensil oma alamliigid oma fenotüüpide ja keeltega. Ning kuigi nüüdismaailmas ei tundu inimene liigina olevat ohus – arvukus kasvab jõudsalt –, siis alamliigiti on väljasuremise ohud ometi olemas.

Eesti alamliik on väljasuremise ohus, see on selge. Kes võtaks vastu selle alamliigikese kaitse ja õiguste seaduse, et ma saaksin end tunda võrdväärsena musta toonekure ja kärnkonnaga?

Üldisemalt rääkides pidagem silmas asjaolu, et siiani pole universumist avastatud ühtki märki elust, kõnelemata mõistusega elust. Ja et meenutada ameerika teaduskirjanikku Carl Saganit, siis meenutan tema tõestus selle kohta, et Maad ei ole külastanud arukad olendid: vastasel juhul oleks teleprogrammid kinni pandud.

Ameerika astronoom Frank Drake tuletas 1961. aastal maaväliste tsivilisatsioonide esinemise tõenäosuse. Itaalia füüsik Enrico Fermi aga juhatas tähelepanu, et vaatamata suhteliselt suurele tõenäosusele ei ole nende tsivilisatsioonide peast ei jalast märki. NASA ja ESA saavad oma programmidesse elu otsingud sisse kirjutades neid ehk libedamalt rahastada, kuid tulemust ei ole. Nüüdseks, pool sajandit pärast hurraaoptimismi, on vastus küsimusele, kas Maa on eriline või tavaline planeet Universumis, kaldumas erilisuse poole.

Kas siis Koperniku ja Bruno ja Galileo revolutsioonilised ning vahel traagiliselt lõppenud teooriad on valed? Muidugimõista mitte, ent kui astronoom Erik Zackrisson ja tema Uppsala Ülikooli kolleegid arvutisimulatsiooniga oma universumi lõid, kuhu nad kandsid seni leitud ja tõenäoliselt olemas olevad maalaadsed eksoplaneedid, seejärel rakendasid oma mudelile kosmoloogilisi seaduseid, nii nagu me neid tunneme, siis jõudsid nad järeldusele, et Maa on Koperniku printsiibi väike rikkuja.

 

Tõenäoliselt esineb universumis 700 kvintiljonit tahket eksoplaneeti. Ent enamik neist on tohutult erinevad Maast. Nende planeetide keskmine eluiga on Maa omast tuduvalt suurem. Seega, kui mõistusliku elu teke on määratud loodusseaduste vääramatusega, siis peaks ju sellist elu olema ammuilma enne maist elu universumis tohutul määral. Kuid Maa püsib vapralt Kopernikuse printsiibi rikkujana.

Olgu intelligentne elu nii haruldane kui tahes, inimolendi ja inimese alamliigi elu on haruldane igatahes. Inimene peabki rongist maha jääma, selleks ta rongi leiutas. Kuid ühiskond peab oma rongiliikluse nõnda edendama, et tuleb järgmine, kuhu peale astud. Minu meelest on asi Eestis EL seadustiku tõttu kaldunud kõvasti inimese kahjuks. Meil on soid, nii et tapab, kuid neid tuleb taastada. Kas pole see sama, mis jõgede voolu pöörata? Ja pöörataksegi, ehitades nn kalaojasid kui loomaallmaakäike. Kuid vesi on vesi, ja kunstlikud rajatised sellele vastu ei pea, kõnelemata sellest, et me ei tea, kas kuivendatud soost üldse soo saabki. Ja milleks – kui meil on kümneid tuhandeid praktiliselt nälgivaid lapsi? Eestis, meie enese silme all?

Meil on sellised toredad asjad nagu looduses liikumise reeglid. „Kõige olulisem on meeles pidada, et looduses tuleb käituda vastutustundlikult ja mõistlikult. Kindlasti ei või häirida linde ja loomi ning kahjustada nende elupaiku, häirida kodurahu ja kahjustada omandit, vigastada puid ja põõsaid ning saastada ja prügistada.“ Tore on, kuid ilma loomi ja linde häirimata ei ole võimalik mul isegi oma õuel liikuda.

1.Ambla.EramaaväravA

„Peamine on meeles pidada seda, et võõral maatükil võib viibida üksnes omaniku loal.“ Iga maatükk on minu jaoks võõras, kui see mu õu ei ole. Kuidas ma ometi kord poodi pääseks?

„Kui matkates tuleb aga vastu silt “Eramaa”, siis tuleb kindlasti maaomanikult maal viibimiseks küsida luba või valida teine marsruut.“ Kui aga pöörad end ümber ja näed, et ka selja taga on sama silt – kas peadki siiasamasse maha surema? Sellisesse olukorda olen sattunud enam kui korra.

Milleks ma need tobedad näited tõid? Et tõestada: meie seadused ei ole tehtud inimese jaoks. Need on mõistetamatud ja nende järgi pole võimalik igal elujuhtumil elada. Ühele seaduse tegijale Riigikogus ent makstakse sama palju kui Eesti keskmise küla elanikele kokku, enam kui autofirma Tesla juhile, kas teate. Siin ongi asja uba. Meie poliitikud ja ametnikud on loonud enesele mingi teise alamliigi, millesse mina ei kuulu. Nad on langenud musta auku, nõnda et nad ei tea, mis sellest väljaspool toimub.

 

Selle asemel, et kaitsta ja hooldada olemasolevat loodust oma soode-rabade, jõgede-tammide ja teede-radadega tegeldakse asjadega, mis ei paranda lõppkokkuvõttes ei meie inimalamliigi ega ka loomade elu. Sest Brüssel ei toeta inimese elu kestmist, vaid soode taastamist, tammide õhkulaskmist, loodussõbralike ja odavate lambipirnide keelustamist ning loodust täiesti tühisel määral ohustavate kilekotikeste ärakaotamist.

Brüssel ja Eesti ametnikud oskavad täpselt ütelda, mitu inimest sureb aastas, kui meil inimesed ahjusid puudega kütavad (sest puudega kütmine parteisid rahastavaid ärimehi palju ei rikasta). Kuid kes arvutaks välja, mitu inimest sureb aastas meie ametnike väljamunetud ogarate ja täitmatute seaduste ning parteide huvides minusugust inimalamliiki lõhestavate katkematute kõnede, kirjade, reeglite tõttu?

2.Ambla.Kirikuaia värav2A

Ameeria ulmekirjanik Isaac Asimov mõtles välja robotite kolm seadust, et robot oleks tõhus ja inimesele liiga ei teeks. Enne veel, kui osa meist muutuvad robotiteks väljamõeldud digimaailmas, tuleb välja töötada inimkaitseseadus ja see meie riigi prioriteediks kuulutada. Sellest, mitte raha lugemisest, peavad lähtuma kõik teised seadused ja teod, alates avalikust transpordist kuni õpetamiseni välja.

 

Fotod: Tiit Kändler, allkirjad:

1.Vao lähistel, pagulaskeskuse ja Pitka maja säilinud vundamendi vahel on tõeline inimhirmutis. Kuidas seda tõlgendada?

2.Mõistatus Ambla lähistel.  Kas ma ei tohi metsa minna või sealt väljuda?

2.Ambla kirikaia jalgvärav näitab inimese proportsioone.

 

 

 

 

tunnustatud teaduse populariseerija teadus.ee suvekool Vikipeedia