eesti.mõte | News

Endel Lippmaa: Šeff, ETL, Inimene

31. juuli 2015

Endel Lippmaa: silmad säramas

15. september 1930–30. juuli 2015

 

„Kui miski ei tule välja, ärge vähemalt valetage.“ Nõudis Lippmaa.

Sellepärast on asju, mida kuidagi ei tahaks teha, aga teed sellest hoolimata.

Näiteks kirjutada Endel Lippmaast, kui Endel Lippmaad enam ei ole. Sulud on kinni.

Vähemasti olen kirjutanud temast raamatu ja sellest kirjutamisest omakorda saaks raamatu ja sellest…

Selles raamatus „Endel Lippmaa. Mees parima ninaga“ on kõik sees, mida oskasin ja mille omavahel selgeks vaidlesime. Mõni asi jäi välja ka, sest ei saanud omavahel selgeks vaieldud.

Lippmaa on minu õpetaja, ja olen nende õnnelike seas, kes on teda näinud parimas jõus. Nii ta mulle ja loodetavasti paljudele jääbki: üks järk Eesti teadusest, üks järk Eesti iseseisvusest, üks järk Eesti teravast meelest.

Kas siis, kui inimene on läinud, saame need järgud maha vaikida, kui väga ka ei sooviks need, kes ei saa hakkama muu kui valetamisega?

„Mida te täna tegite?“ „Mida te eile tegite?“ „Mida te sel nädalal tegite?“ Küsib Lippmaa mult ikka ja jälle.

Universumi tee on sillutatud pisiasjadega. Ainult et pisiasju ei ole olemas.

Tiit Kändler

Lippmaa raamatu esitlus 033

Silmad säramas: Endel Lippmaa oma elulooraamatu esitlusel 6. detsembril 2012 Teatri Puhvetis.

Foto: Tiina Kaljundi

 

Antropoloogia | News | vänge.lugu

Surnud une ring

14. juuli 2015

 

Teadlased on kindlaks teinud:

Kui te kaotate pool unest, siis saate stressirohkes olukorras oma pikaajalise mäluga raskemini ühendust.

Kui te magate öösel vähem, siis suureneb teie kehakaal ja riskite haigestuda suhkrutõppe ning südame-veresoonte haigustesse.

Kui te magate öösel vähem, siis on teil tõenäolisem kannatada depressiooni all.

Maga.kiiremini

Mitteteadlased on kindlaks teinud:

Kui te ei mäleta olulisi asju, siis püüate neid palavikuliselt meenutada ja ei saa und.

Kui te olete paks ja suhkruhaige ja süda teeb muret, siis ei saa te und.

Kui te kannatate depressiooni all, siis ei saa te und.

 

Kes küll aitaks pääseda unetuse surnud ringist? Tuleb õppida magama kiiremini, nagu juhatas Zoštšenko. Spinndoktori idee: kiiremini magamise app. Ei tohi vaid maha magada, kui japsid tahavad ära osta.

Pilt ja tekst: Tiit Kändler

 

Antropoloogia | Bioloogia | mis.uudist | News

Tahate vanaks elada? Poolduge ja kloonige end

12. juuli 2015

Kui te tahate elada kauem ja tervislikult, siis võtke eeskuju tähtkalalt Coscinasterias tenuispina. Göteburgi Ülikooli  teadlased näitasid, et see Vahemeres ja Atlandil elav elukas paljuneb nii enese kloonimisega kui seksuaalselt.

Nagu teistelgi elusolenditel, on tähtkala kromosoomide lõpus telomeerid, mis mõjutavad isendi eluiga ja tervist. Mida pikem telomeer, seda parem. Kui  tähkala pooldub, jäävad kahe seeläbi sündinud olendi telomeerid pikemaks ja ta elab kauem. Nõnda paljuneb tähtkala Vahemeres. Atlandil eelistab tähtkala seksi, ja see tähendab, et järglastel on lühemad teleomeerid, nad elavad vähem ja on haigemad.

Üks uuringu autoreid Helen Nilsson Sköld kinnitas, et selline kloonitud järglaste telomeeride noorenemist on täheldatud teiste autorite poolt ka lameussikeste puhul.

Allikas: AlphaGalileo, Göteburgi Ülikool, juuni 2015

Bioloogia | Loomad | mis.uudist | News

Emaste isaste hiirte valuaisting liigub erinevalt

12. juuli 2015

Esimest korda tõestati, et isastel ja emastel hiirtel liigub valuaisting erinevaid rakke pidi. On teada, et mehed ja naised taluvad valu  erinevalt. Kroonilist valu esineb naistel meestest enam. Kanadas asuva McGilli Ülikooli lastehaigla teadlased näitasid, et valu liigub vigastatud kohast närvisüsteemi kaudu, kasutades immuunsüsteemi  rakku mikrogliiat ainult isastel hiirtel. Erinevalt seniarvatust pole emaste hiirte mikrogliial valu edasikandumisega pistmist

Üks töö autoreid Jeffrey  Mogil McGilli Ülikoolist juhib tähelepanu, et nüüd tekivad valu allasurumisel eetilised probleemid. Igaüks saab aru, kes on hiir, kes inimene, kuid närvisüsteemi  ehitus on neil kahel liigil sarnane. Siiani uurisid teadlased valu vaid isastel hiirtel, emaseid hakati  kasutama hiljaaegu.

AlphaGalileo, McGill University, juuni 2015

Antropoloogia | mis.uudist | News

Inimaju korvab infopuuduse

12. juuli 2015

Meie aju tunneb objekte ära millisekunditega, kuigi visuaalset infot võib olla vähe. Aju teeb pidevalt eeldusi ja võrdleb neid sissetuleva infoga. Kui miskit ei klapi, sekkuvad aju  kõrgemad piirkonnad. Goethe Ülikooli teadlased mõõtsid ajulaineid, mis saadetakse kõrgemaile tasanditele, ja tegid kindlaks, et nende aktiivsus kasvab, kui eelduses on viga.

Katsealustele näidati nn Mooney nägusid – mustvalgeid inimnägude kujutisi, mida tavaliselt näidatakse ülemine pool ülal ning nii, et valgus langeb ülalt. Kui muuta vahel seda näitamise viisi, suureneb aju  aktiivsus 90 hertsi sagedusel – aju alumised korrused justkui  küsivad ülalt nõu. Praegune „oletusliku kodeerimise“ teooria väidab, et alumised korrused oletustega ei  tegele. Aju aktiivsuse 90 hertsi juures leidsid Frankfurdi ajukuvamise keskuse teadlased hiljaaegu. Goethe Ülikooli teadlane Michael Vibral kommenteerib, et need ajusignaalid on oluliselt häiritud skisofreenia ja autismi spektri häirituste puhul. „Need ei tegele ainult vigade parandamisega, vaid on olulised meie tajus.“

Allikas: AlphaGalileo, Goethe Universität, juuni 2015

Ajalugu | News | vaatamis.vara

Liivimaa tühjuse täiuslikkus

22. juuni 2015

See Tiit Kändleri essee ilmus ajakirja Eesti Loodus Liivimaale pühendatud suvenumbris. Lugege teisigi sealsid lugusid, et seejärel ise tutvuda Läti Liivimaaga!

Liivikaart

Liivimaa seondub minu jaoks tühjusega, mis on täis äsjaseid asju ja inimesi, kui ka vana nimi veel õhus hõljub. Liivimaa on olemas, looduslikult, kuid teise nime all. See on olemas ka sama nime all, kuid kaugel ajaloos.

Meetrikõrgune lennuvõimetu lind dodo elas Mauritiuse saarel, kuni hollandi meremehed seal oma Vürtsisaarte vallutuste ees puhkamiseks randuma hakkasid. Esimesena kirjeldati seda elukat 1598. aastal, viimase laskis  maha Mauritiuse kuberner Isaac Johannes Lamotius 1688. aastal. Need aastaarvud võivad kõikuda siia-sinna, kuid kindel, et inimene ja tema toodud loomad said endeemilisest dodost jagu sajandiga. Lamotius oli loodusesõber: ta joonistas 250 kalaliiki, edendas herbaariumide kogumist ja taimede joonistamist.  Mis ei takistanud tal käitumast despoodina, nõnda et elanikud tõstsid hädakisa ja loodusesõber Lamotius veetis alates 1695. aastast seitse aastat aheldatuna Indoneesia kandis idapoosel Banda saarel, süüdistatuna erakaubanduse viljelemises.

Dodost on laulnud paljud bändid, temast on kirjutanud võluva ja hariva, eesti keeldegi tõlgitud raamatu „Dodo laul“ teaduskirjanik David Quammen, kuid dodo kurb ja vettinud kuju Londoni loodusloo muuseumi klaasi taga on mulaaž, mitte topis.

Liivlastel oma saart ei olnud, need lüheldased inimesed elasid umbes lõunas Daugava, idas venelaste asutatud maade, põhjas vaieldava ja meie esivanematega kaubeldava piiri ning läänes mere vahel. Viimane emakeelena liivi keelt kõnelnud inimene suri Kanadas 2013. aastal – nii kirjutab Vikipeedia.

Liivlased ei olnud endeemiline liik, geneetiliselt olid nad tõenäoliselt keskmise eurooplase mõõtu nagu eestlasedki. Nõnda tuleb liivlaste osas toetuda mälestustele. Minu esimene kokkupuude  liivlastega oli algkoolis, kui mingi ajalootunni nurgake pühendati Eestile. Vabadusvõitlus saksa orjastajate vastu sööbis mällu eredalt. Liivlaste osaks sai Kaupo – tema liitumine ordurüütlitega, oma laste saatmine Saksamaale õppima ja kokkuvõtteks: liivlaste reeturlikkus. Kuidas sai olla nii, et üks rahvas äkki olid reeturid ja teised ei olnud, mõtisklesin.  Muidugi ei olnud nõnda, aga kooliõpetusest hüppas see erilisena ninna. Mille tõestuseks, näe, neid enam ei olegi. Keele ja kultuuri mõttes. Kõik on mulaaž. Kes seda teab, kas nad end nii väga ühtseks pidasidki, aga eesti keelele lähedasemat keelt nad rääkisid, kui teised ugrilased, kellest enamikuga ju eestlased kokku ei puutunudki.

Kui takkajärele lugeda, siis olid omad ristivee mahapesemised ja ülestõusud ja salanõud ju liivlastelgi. Kuramaa looderannik veel päästis nende riismeid, aga kauaks sedagi.

Teine mälestus on 1970. aastate lõpust, mil Tõnis Vint tuli meile noorteadlastele kõnelema liivi vöödest ja eesti vöödest, näidates lätlaste vändatud dokfilmi „Lielvārde vööd“. Just nimelt Lielvārde, kohanime järgi, kust liivi vöö pärit. Liivlastest polnud filmis sõnagi juttu. Neid lätlaste arust rahvana olemas ei olnud.  Vöödest luges Vint välja terve universumi, tühjuse ja elu, aga mis sa selle teadmisega ikka pihta hakkad, kui on vaid tühjus. Ja kuigi Läti on nüüdseks liivlased rahvana tunnistanud, pole nende järjepidevat keelt ja kultuuri enam võtta.

Või natuke ikka on?  Keeleteadlane Udo Uibo kirjutab oma raamatus „Sõnalood“, et termin „kõurik“ kui raskesti kasvatatav laps pärineb keeleteadlaselt Eduard Väärilt 1968. aastast, ent liivi keele uurijana laenas Vääri selle sõna „kõver“ liivikeelsest vastsest „kõurõ“.  Teisalt on liivi keel tänaseks isegi nõnda surnud, et minu speller peab sõna „liivi“ väärt punasega alla märkima. Ettevaatust – liivi!

Liivipidu

Mis siis liivlastest on järele jäänud? Liivi laht tänapäeval. Ehkki see on nõnda vaid eeslaste jaoks. Muu maailma jaoks on see pigem Riia laht. Ajaloolastele on järele jäänud Liivimaa. Mis on üksvahe hõlmanud ka Eestimaa. On olemas Henriku Liivimaa kroonika. Lisaks veel Liivimaa riimkroonikad: vanem ja uuem. Liivi sõda. Siis on veel Liivi jõgi, mis voolab Kasarisse, aga see saab olla pelgalt nimejuhuse kokkusattumus.

On olemas Liivi lahe rannikumadalik.  See on olnud meie jaoks tähtsam, kui arvata oskame. Tsiteerin siin mereteadlast, akadeemik Tarmo Soomere:

„Laineenergia voog on füüsikaline suurus, mis põhiosas määrab mitte ainult selle, kui palju laineenergiat võiksime me rannavetest ammutada, vaid ka rannaprotsesside intensiivsuse, tasakaalulise rannaprofiili laiuse ja piki randa kulgeva settetranspordi mahu ja suuna. Selle arvutamine Eesti randades on võrdlemisi keeruline, kuna randade geomeetria on keerukas ning lainetuse andmestiku lahutusvõime peab olema üldiselt 500 meetri ringis. Siiski suutsime lahti muukida protsessid, mis toimuvad Läänemere kõige pikemas, ligi 700 kilomeetrini ulatuvas ühendatud rannasetete süsteemis Kaliningradist Pärnuni. Kui varem arvati, et seal liigub rannaliiv valdavalt vastupäeva, seega aina meie poole, siis tegelikult on seal paar-kolm nähtamatut barjääri, millest setted pääsevad mööda vaid erandjuhtudel. Just nende, näiteks Akmenragsi neeme olemasolu on ilmne põhjus, miks merevaik on meie kandis väga haruldane.“

Akmerangsi neem tungib Läänemerre Kura rannalt – seega ei ole Eesti olnud eales Merevaigumaa seetõttu, et liivlased hõivasid ala, kust merevaik enam põhja poole tulla ei saanud. Kui liivlasi polnuks, ehk elanuks seal eestlased ja kaubitsenud väärt mereanniga?

Võrdluseks mõtleme, mis jääb Eestist, kui eesti keel hääbub? Kroonikaid ei ole, ei riimis ega riimituid. Eesti lahte ka ei ole. Meil on Põhja-Eesti klint, mis kaugemalt vaadates on Balti klint. Meil on Eesti põlevkivimaardla, kuid seegi nimi on kasutusel vaid lähialadel. Meil on Eesti monoklinaal. Põhja- ja Kesk-Eestis aluskorral lausuv 100 – 400 m paksune Vendi ja Vanaaegkonna settekivimeist pealiskord, mis on kaugele lõunasse kaldu. Kuid seegi pole ei nähtav ega kaugemale kuuldav. Nii et pole sedagi, mis liivlastel.

Liivlaste kõrgaeg ühtis nende vallutamisega 11. 12. sajandil. Kui nad elasid Metsapooles. Ja ei jaksanud takistada, et Riia linn ehitati.

Liivlased on omamoodi spekulatsioon, nõnda nagu matemaatika. Võib siis spekuleerida järgmisel moel. Täisarvud on matemaatikas väga olulised elemendid. Saksa matemaatik Leopold Kroenecker arvas koguni 19. sajandi keskel, et Jumal andis täisarvud ja muu on inimese töö. Täis- ja murdarvude põhjal saab üles ehitada kogu matemaatika. Lõpmatusega pole matemaatikal pistmist, kurjustas Kroenecker Georg Cantoriga. Matemaatika omakorda on inimesele ainus kulumatuks osutunud töövahend, millega kirjeldada loodust. Pole oluline, kas matemaatika on looduses olemas või  on selle välja  mõelnud inimene: see on just nii täiuslik  nagu see on.

Täisarvude seas on erilisel aukohal algarvud. Arvud, mis ei jagu muude täisarvudega, kui vaid iseenda ja ühega. Algarvude esinemine arvureas on kaootiline – see ei tähenda, et pole umbkaudseid reegleid, kuid täpselt ennustada, kus algarv asub, pole võimalik.

Algarvudega seotud probleemid on meie jaoks ühtpidi esoteerilised, teistpidi eluliselt olulised, kui meie eluks oluliste andmete krüpteerimise ehk salakodeerimise alus. Kui Tõnis Vint ja teisedki on spekuleerinud vöökirjadega, siis võib ju spekuleerida ka arvudega. Võib-olla on mõned rahvad nagu algarvud – ei lagune, mis ka ei juhtuks.  Nagu juudid, moslemi-araablased. Valitud rahvad. Mõned on tundunud algarvudena, nagu kunagi Portugal, siis Holland, siis Inglismaa, siis Austria-Ungari, siis Vene impeeriumid. Aga päris algarvud ei ole need olnud. Mõned rahvad on olnud vähemate algarvude korrutis, mõned aga, nagu liivlased, suisa sellised arvud nagu väikese algarvu astmed, äärmuslikul juhul arvu kaks astmed, mis lihtsamalt ja loomulikumal moel lagunema kipuvad. Kaks oli lihtne arv, kuni kahendsüsteem mängu tuli ja puges meie arvutitesse. See on väike arv, aga suur number. Võib-olla on liivlastega sama moodi, ainult et me ei tea veel, kui suur number nad on.

1828. aastal kirjutas keemiaprofessor Friedemann Goebel, reisides Jenast Tartusse, oma naisele Kuramaa kohta: „Kuramaa on rikas ja ilus maa ning siiani pole ma mingit vaesust kohanud. /…/ Minu hirm Kuramaa ja Liivimaa ees väheneb üha: inimesed on vastutulelikumad, viisakamad, isegi haritumad kui Saksimaal. Ma ei ole ka märganud, et siin millestki puudust tuntakse. Võõrastemajad on kenad ning paremad kui Erfurdis ja Dresdenis, ka süüakse ja juuakse siin hästi.“ Sellest saab lugeda äsja Tartu Linnamuuseumi ilmutatud raamatust „Kirjad kaugetest aegadest.“

Tahad või ei taha, „liivi“ seondub liivaga. Liiv mererannal pole lõpmatu arv liivateri. Kui olla väga visa ja elada väga kauaks, siis saab need üle lugeda. Nende liivaterade seas on terade hulk, mis on Maale langenud taevast. Meteoriidikestena, kui tahate. Langeb iga päev juurde.

Liivimaa tühjus on omamoodi täiuslik. Inimliik ju kusagile ei kadunud, maastikud ju kusagile ei kadunud,  Isegi ajalugu pole kusagile kadunud, seda lihtsalt loetakse nii ja naa pidi. Neid liivlasi justkui langeb taevast juurde, senikaua, kuni on lugejaid.

 

 

 

 

Antropoloogia | lugemis.vara | News

Kriminaalne teadus

30. mai 2015

Kriminaalne teadus
Nigel McCrery, Tummad tunnistajad. Kriminalistika ajalugu, tõlkinud Lauri Laanisto, AS Äripäev, 2015

Kui juba seriaalidele jutt läks, siis krimisõbrad võiksid end täiendada asjadega, mida krimiseriaalides tavaliselt ei näidata. Ja nimelt, kuidas teaduse ja tehnika areng on kangelasuurijatele appi tulnud.
Tõepoolest, leiutiste maailma imbumist ootamatutesse eluvaldkondadesse illustreerib kujukalt kriminoloogia omamoodi võikavõitu, ent värvikas ajalugu. Krimkad on kogunud enesele palju sõpru, nagu näiteks BBC seriaalid vähem ja rohkem tuntud politseiuurijatest ja detektiividest. Kuid napilt on filmides rõhutatud teaduse ja leiutiste maailma suurt osa kurjategija leidmise põnevaks aetud rajal. Olgu siis siinkohal pildi värvimiseks ja krimkade auks toodud mõned jooned kriminoloogia arengust „hallide ajurakkude“ maailmast rakendusteaduse kirevale õuele. Kes ei malda üht seriaaliosa vahele jätta, selle tarbeks on võtta briti endise politseiohvitseri ja seriaaliautori Nigel McCrery suurepärane ülevaade kriminalistika teadusajaloost „Tummad tunnistajad“ . McCrery on kirjutanud meilegi ETVst tuntud seriaalid „Uued trikid“ ja „Ihult ja hingelt“ ning rahastanud tsaar Nikolai II perekonna jäänuste identifitseerimise. Nii et teda võib usaldada.
ESOF.Brahe2AMcGrery kirjutab, kuidas esmalt hakkas prantsuse teadlane Alphonse Bertillon uurima matemaatilist statistikat ning avaldas 1835. aastal raamatu „Uurimus inimesest ja tema vaimuannete arenemisest“, püüdes mõista, miks inimesed käituvad nagu nad käituvad. Uurinud ka antropomeetriat, hakkas ta välja töötama isiku tuvastamise süsteemi, mille edasiarendust tunneme tänapäeval fotorobotina. Süsteem toimis ning ta lahendas nii mõnegi kõmulise kuritöö.
Inglise botaanik Nehemiah Grew avaldas 1648. aastal artikli, milles kirjeldas inimese sõrmede ja peopesa kurrulist iseloomu. Umbes sajand hiljem ütles saksa anatoom Johann Mayer välja, et ükski sõrmejälg pole teisega täpselt samasugune. Kõige esimesena kasutas sõrmejälgi inglise riigiametnik William Herschel selleks, et avastada bengali palgasõduritele penisonimaksmise ajal sulisid, kes lootsid saada mitmekordset tasu. Sõrmejälgede abil tuvastas esimese kurjategija aastal 1879 Jaapani politsei, saanud idee Tokios töötanud šoti kirurgilt Henry Faulds’ilt. Naasnud Inglismaale, kirjutas Faulds ideest Charles Darwinile, kes omakorda teatas uudisest oma nõole, mitmekülgsele antropoloogile Francis Galtonile. Too töötas välja sobiliku klassifitseerimissüsteemi ning avaldas aastal 1892 raamatu „Sõrme jäljed.“
1891. aastal hakati kuritegude lahendamisel rakendama mikroskoopiat. Austria professor ja kohtunik Hans Gross ilmutas „Koroneride, politseinike ja sandarmite käsiraamatu“, mis paljude asjatundjate arvates muutis ta kriminalistika isaks ja milles asitõendite uurimist mikroskoobi all esmakordselt väga tähtsaks peeti. „Kriminalisti üks peamistest ülesannetest pole muud, kui sõdida valede vastu,“ kuulutas Gross. Kas pole see ka teaduse ja leiutamise ülesanne?
Et mitte liiga kriminaalseks minna, siinkohal vaid viitame vere uurimisele, ballistikale, jäljeekspertiisile. Kõiki neid abistav mikroskoop leiutati mõne hollandi prillimeistri töökojas umbes 1590–1595. Esmalt avardas see imeline riist inimese teadmisi elusmaailma ehitusest, nagu itaalia arst Marcello Malpighi aastal 1661. avastas kopsude struktuuri ja hollandlane Antoni van Leeuwenhoek aastal 1674 ainuraksed organismid, inglise filosoof Robert Hooke aga avaldas aastal 1665 raamatu „Mikrograafia“, mida imetleti tänu selle üksikasjalikele joonistustele putukatest. Kui sakslane August Köhler leiutas 1893. aastaks viisi, kuidas gaasilampidega mikroskoobi alusplaati valgustades saada ühtlaselt valgustatud vaatevälja, milles oli mugav fotografeerida, jäi mikroskoop kriminoloogide tööriistaks, millega sai uurida mistahes materjalist tükikesi, mis võisid ühendada ohvri ja mõrtsuka prantsuse meditsiinidoktori Edmond Locardi vahetusprintsiibi abil: „Iga asi jätab jälje.“ Kui prantsuse keemik Gaston-Edmond Bayle edendas spektraalanalüüsi, meetodi aatomite ja molekulide valgusspektri sõrmejälgede jäädvustamiseks ning selle abil Pariisi politsei kriminalistikaosakonnas 1924. aastal ühe kõmulise kurtöö sooritaja leidis, oli kriminalistika kasvanud nüüdisaegseks rakendusteaduseks, mis ei pelga kasutamast arvutiteadust ega geneetikat. Ja kurjategijale väga ohtlikuks teaduseks –mida tõestab kurb fakt, et Bayle ühe väljapressija kuulidest 1929. aastal hukkus.

Antropoloogia | kole.lugu | News

Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni „Kuninglikud kaelkirjakud“

17. mai 2015

Tiit Kändler, muusikasõber

Mis on kunagi kirja pandud, see peab ühel heal või pigem halval ajal ka täide minema. Mark Twain kirjeldas oma Tomi ja Hucki lugudes rändteatrit, milles mängiti „Kuninglikku kaelkirjakut“. Etendus seisnes selles, et paljaks kooritud ja triibuliseks võõbatud näitlejad käpuli üle lava jooksid. Janti näinud külarahvas kiitis seda teistelegi, ja nii olid saalid täis, kuni viimasele etendusele koguneti, mädamunad ja munakivid taskus. Kuid trupp oli mööda Mississipit põgenenud.
Klassikaline ja ilus Twain realiseerus kogu mõeldavas hiilguses Tallinnas Noblessneri valukojas, kus Eesti Kontserdi korraldusel etendati Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni draamat „Aadama passioon“. Heatahtliku uudishimutsejana läksin minagi seda ajakirjanduses üles kiidetud etendust 16. mai päisel päeval nautima. Olles eelnevalt lugenud ümaraks kirjutatud arvustusi erinevates ajakirjandusväljaannetes, ja arvates lihtsameelselt, et arvustuste üks mõte on kõnelda tõtt, mitte valetada kokku soovunelmaid, otsustasin mälu järgi kirja panna, mis toimus sellel kahtlemata erakordsel kultuurisündmusel, mida ei oska nimetada teisiti kui finantsilis-panganduslikuks tragikomöödiaks, milles naer langes korraldajate, tragöödia aga vaatajate pangaarvetele.
arvtelgÜtlen kohe otse välja ainsa kiiduväärse asja: kindlasti oli korraldajatel Thamesi mõlemalt kaldalt eriliselt raske ülest otsida selline kulunud klišeede, poliitkorrektsuse ja olematu koreograafia meisterlik valdaja nagu Robert Wilson, kellest kunsti jahedad tuuled on käinud mööda nagu ettekandja maksujõuetu kliendi lauast. Mida lava peal näha sai, oleks olnud paras näidata Võidupüha ajal Kingissepa linna kultuurimaja eesriiete vahel või kõige parem taga. Koreograaf oli lavale tassinud ühe liputaja, kes palja riistaga mööda catwalki sihitult edasi-tagasi kõndis, punnis silmad suunatud kusagile sinna, kust võis aimata Tallinna lennujaama päästvat väravat. Laval tolknes ka hulk naisi ja mehi, kes ei osanud teha muud kui tühja pilguga juhuslikku suunda vahtida ning kaks last, olenevalt maitsest kas pioneeri või hitlerjugendi prototüüpi, kes kulminatsioonis oma puupüssidega vehkima asusid.
Samas püüdis rahva selja taha lae alla paigutatud muusikute hulk Tõnu Kaljuste vapral juhtimisel tekitada helisid, milles võis hea tahtmise korral tunda lõike Arvo Pärdi teostest, ent mille mitte ainult et ülemtoonid, vaid ka kõrgemad sagedused neelas armutult lagi, nõnda et kuulajateni jõudis midagi sellist nagu läbi pioneerilaagri kõlarite lastud pühapäevalõunane soovimuusikasaade.
Kuna mul ja mu kaaslannal õnnestus täishinnaga osta piletid toolidele, mis osutusid keerlevateks, ümmargustest raudseibidest välja saetud seljatoeta tasakaaluharjutusvahenditeks, tuli olla õnnelik hr Madis Kolgi ja tema meeskonna suurepärase ärivaistu üle müüa istumiseks sobimatuid kohti, mis kahtlemata suurendas honorare ka teose autoritele, kelle lahkel kaasabil algusest lõpuni osaliselt suitsuga varjatud laval ei toiminud muud kui üks magedast filosoofiast suureks puhutud, ent kahtlemata imepärase meelekindlusega teostatud haltuura. Nagu juba mainitud, ei kostnud ka etendust saatev muusika meieni just parimal moel, lisaks varjutas seda loodan et autorivälise täiendusena mingi ventilatsiooniks või soojenduseks määratud toru meelekindel mühin.
Pärast kõike seda maailmatasemel praagi, haltuura ja konjunktuurluse paraadi olin nõnda kurb, et minust jäi nägemata, kas „Kuninglike kaelkirjakute“ geniaalsed etendajad Kaljuste, Wilson, Kolk ja Pärt viimaseks etenduseks parvel Helsingi poole põgenesid. Sel polnuks ka mõtet – etenduse filosoofiline idee sai ju rahvani toodud täpselt: pärleid kodumaa sigade ette ei loobita.

Ajalugu | lugemis.vara | News | Sotsiaalteadus

Algarvulise rahva lugulaul

16. mai 2015

Algarvulise rahva lugulaul

SeeTiit Kändleri raamatuesse ilmus Postmehes 16. Mail 2015
Šolem Aš
Oru laul
Jidiši keelest tõlkinud Kalle Kasemaa
LR 12–14, 2015, 136 lk

Oru laul Esikaas
Täisarvud on matemaatikas väga olulised elemendid. Saksa matemaatik Leopold Kroenecker arvas koguni 19. sajandi keskel, et Jumal andis täisarvud ja muu on inimese töö. Täis- ja murdarvudega saab üles ehitada kogu matemaatika. Matemaatika omakorda on inimesele ainus kulumatuks osutunud töövahend, millega kirjeldada loodust. Pole oluline, kas matemaatika on looduses olemas või on selle välja mõelnud inimene: see on just nii täiuslik nagu see on.
Täisarvude seas on erilisel aukohal algarvud. Arvud, mis ei jagu muude täisarvudega, kui vaid iseenda ja ühega. Algarvude esinemine arvureas on kaootiline – see ei tähenda, et pole umbkaudseid reegleid, kuid täpselt ennustada, kus algarv asub, pole võimalik.
Sedapalju matemaatikast. Kui ma lugesin juudi kirjaniku Šoleim Aši 1938. aastal kirjutatud, ent Esimese maailmasõja eelset ja selle vahetut tulevikku kirjeldavat „lüürilist olukirjeldust“ „Oru laul“, tulid ajusilma ette algarvudega seotud probleemid, mis on meie jaoks ühtpidi esoteerilised, teistpidi eluliselt olulised, kui meie eluks oluliste andmete krüpteerimise ehk salakodeerimise alus.
Šolem Aš kirjeldab, kuidas möödunud sajandi alul läksid juudid Euroopast ja Põhja-Ameerikast üles ehitama oma intelligentide rajatud utoopiat: sionistlikku Iisraeli.
Paradoksaalsel kombel selle teooria rajanud intelligentidele üle jõu käiv, kohati tõepoolest sunnitöölaagritest hullem üleehitustöö kandis ometi vilja, mida maailm sööb praegu Iisraeli ja teda ümbritseva Araabia maailma kaootiliste suhete näol.
Asundusi on ennegi rajatud maadele, kus eelnevalt inimesi elanud, olgu Austraaliasse või Põhja-Ameerikasse, Siberisse või Hiina eri provintsidesse. Kuid Iisraeli puhul tuleb mängu algarv. Iisrael on äravalitud maa, algarv, mida ei saa jagada millegagi, ja millel on eriline asend maailma krüpteerimises. Üks teine rahvas, kes end äravalituks kinnitab, on moslemid või vähemasti suur osa neist. Algarvuks on pürginud küll slaavlased, küll varased katoliiklased, ent neil ei ole aegade käigus see õnnestunud. Algarvudena on end esitanud lugematu arv usulahke, mis ometi on maailmale avaldanud vaid meelelahutuslikku mõju.
Juudid algarvuna on sünnitanud Golemi, sotsialismi ja sionismi. Moslemid algarvuna on sünnitanud Kaaba, matemaatika ja ISISe. Algarvude matemaatika ja nende rahvaste vahel on nõnda palju paralleele, et mõtiskleda sel temal edasi, praegu aga kõnelgem ometi kord „Oru laulust“. Esmalt ja otse on see teos järjekordne näide, kuidas kirjandus võib õpetada maailma ajalugu peenemalt ja inimaju tarbeks täpsemalt, kui mistahes ajaloolaste poolt kokku kirjutatud ajalugu. Meid aitab sedapuhku Kalle Kasemaa oma kommentaaridega, ent nendetagi on Poola juut Šolem Aš võrreldav meil hiljuti tõlgitud Barcelona hispaanlase Enrique Vila-Matase, tšehhi Bohumil Hrabali, katalaani Mercè Rodoreda ja eestivene kirjaniku Andrei Ivanoviga, kui märkida neid, kellest enam mõlgutanud ja seejärel kirjutanud olen.
Kuid Šolem Aši lugu seondub meiega tihedamaltki: tegu on moskoviitide rühmaga, kes Vene impeeriumi aladelt eri moel ja viisil põgenevad. Jidišit kõnelesid neist vähesed, õppida püüdsid kõik. See oli kui algarvuks saamise esimene aste. Edasi tuli juba bifurkatsioon: sotsialistlik kirjandus või pühad raamatud.
Eesti kirjandudusest tuleb „Oru laulu“ lugedes võrdlusena pähe Juhan Smuuli „Järvesuu poiste brigaad“ ja Paul Haavaoksa „Eelkarastumine“ (kui need kommentaaridega varustada), Hans Leberechti „Vagus Koordis“, A.H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ I osa, vene kirjandusest aga eelkõige Mihhail Šolohhovi „Ülesküntud uudismaa“ ja Isaak Babeli „Ratsaarmee“. Kuid venelastel pole õnnestunud end kehtestada algarvuna, veel vähem eestlastel, enam ehk Aleksis Kivi „Seitsmes vennas“ ja tollastes Soome kirjanikes tuleb see pürgimus ette, kuid sedagi ummikteena.
Araablased, kellelt oli ostetud maatükk, millel noored israeliidid oma orus tegutsema asuvad, elavad mäe otsas mõnda aega ähvardava varjuna, Iisraeli hakatakse rajama mülkas, mida kaitstakse püssimeestega ööl ja päeval.
Šolem Aš on peenem kui A.H.T., Leberecht ja Smuul kokku, oles võrreldav pigem poola-leedu maamärgi Czesław Miłoszi autobiograafiaga „Sünnimaa Euroopa”. Minnakse elama ja sünnitama, hoolimata sellest et mingid araablased ja berberid kohapeal sehkendavad – mustad, haisvad, kahtlased.
Kuid see on algarvuliste tagasipöördumine, milleks pole küll otsest sundi ja mille pealt osa algarvulistest ka teenivad, ent ometi: tagasipöördumine. Tantsu tantsitakse igal õhtul, laulu ’Am Jisra’el haj! saatel. Iisrael elab. Neid sõnu hüütakse, kui on väga raske. On ka üksik, kes kohmab: jätke see Iisrael, mis see siia puutub.
„Vaevalt kuus kuud oleme siin olnud, aga rahvas on kuus aastat vanemaks jäänud,“ mõtles üks tegelasi Sara. Nukrat mõtet ei suutnud lohutada isegi esimese oma heina, värske heina lõhn. Ainus, mis lohutas, oli äkitselt veidi eemal süüdatud rõõmutuli: nende järel orgu tulnud asunikerühm oli metsikult kasvava rohu põlema pannud, et kuivendatud maa jälle üles harida.
Algarvud on matemaatika aatomid, neist ehitatakse teised arvud, kuid senini ei teata algarvude esinemise mustreid. Nii pole ka teada end algarvuks pidavate rahvaste esinemise ja kestmise mustreid ja mis olulisem – neid ei saadagi kunagi teada. See lohutu lohutus aimub Šolem Aši minimalistlikust tekstist nagu kunagi matemaatikavihkude tagakaantele trükitud ükskordühe petlik täiuslikkus.

Informaatika | News

e-riigi vabakäiguvangid

9. mai 2015

Kas kohastume e-riigi vabakäiguvangideks?
Tiit Kändler
teaduskirjanik

lllllllllOlen mõnda aega mõlgutanud, et kui meil on tõepoolest e-riik, kelle riik see siis on? Millises keskkonnas elavad selle riigi kodanikud ja kuidas keskkond nendega käitub? Millegipärast ei tea, et keegi riigijuhtidest oleks neid küsimusi avalikkuses üles tõstnud. Vastupidi – e-riigi rahvast näib rõõmustavat, et Eesti sammub „Me Liidu rahvaste ja riike seas
esimeste kindlas reas!“, nagu laulis ENSV hümn, ja see on argument iseeneses: kui juba mingi e-rakendus on lastud käiku (kindlasti esimesena), siis tähendab see kindla peale, et e-jumal on näinud, et see saab meile olema hea. e-maailm on kõneldud nõnda enesestmõistetavaks ja lahtumatuks igasugustest „e-dulugudest“, et see ongi muutunud jumalaks, kelle üle arutlemine, saati siis kelles kahtlemine on hullem kui ketserlus – see näitab saamatust, tahtmatust, tagurlust, küündimatust, päästmatut, vanadust ja tagatipuks muidugi veel lihtviisilist ignorantsust. Kes ei pea oma põues skype’i, ei toida iPadi ega vii jalutama nutikäekella, süüdistagu ise ennast, et meil on nii madal tööviljakus, nii kõrge emigreerimine ja nii keskmine eluiga.
Vahel osutavad juubelid pigem millelegi, mida pole tähelegi pannud. 50 aasta eest, 19. aprillil 1965. aastal pakkus elektroonikainseneriks hakanud ameerika keemik Gordon Moore välja ühe tähelepaneku: sellest ajast, mil 1958. aastal leiutati integraallülitus ehk mikrokiip, oli inseneridel õnnestunud igal aastal kahekordistada kiibil olevate osiste, eelkõige transistoride arvu. Ta ennustas ka, et elektroonikaelementide mõõtmete vähenemine jätkub samas tempos. Vaid pool sajandit, ja mis on selle aja jooksul muutunud, pole võimalik kokku lugeda.
Kuid kui empiirilise Moore’i seaduse põhjal läheb elektroonika aastaga kaks korda pisemaks, siis peame ju selle eest millegagi maksma. Kõigepealt tuleb enesele aru anda, et Moore’i seadus ei ole nagu fundamentaalsed loodusseadused, mis kehtivad inimese käitumisest sõltumatult. Kui elektroonikatööstus jääb seisma, kaob ka Moore’i seadus. Kuid majandusseaduste survel pole see veel seisma jäänud, kuigi, mida tihedamini on pakitud transistorid, seda pisem on kiibi eluiga. Ning seda enam palgatakse tohtreid, kes nanoelektroonikal silma peal hoiavad, seda treenivad ja vigu mitte ainult et otsivad, vaid ka parandavad. Iga transistor on veidi erinev, individuaalne ja pool toote arendusajast võtab seadme usaldusväärsuse kontroll, mis toimub automatiseeritult, programmide vahendusel. Transitori headus väheneb aastas viis kuni viisteist protsenti, vananemisel on füüsilised ja keskkonnast tingitud põhjused.
Harva kohtab neid, kes teavad, mis nende arvutite sees töö käigus hoiab. Tihemini on neid, kes on kuulnud Moore’i seadusest. Gordon Moore, kellest sai 1968. aastal, lillelastest tulvil Californias, üks superfirma Intel loojaid, napsas 1965. aastal seaduse idee hoopis veidi enne ühel konverentsil kõnelnud ameerika arvutiinsenerilt ja leiutajalt Douglas Engelbartilt (1925–2013), kes siiski ei heitunud ja leiutas 1967. aastal arvutihiire.
Esimese transistori suurus oli viis sentimeetrit. Praegu on pisima toodetud transistori läbimõõt 14 nanomeetrit. Et Moore’i seadusele piir ette tuleb, on ennustatud aastaid, kuid insenerid on ikka leidnud uusi võimalusi kiipide tihendamiseks.
Elektriliin2ASiinkohal ei ole oluline leiutiste maailm, vaid see, kuidas inimene end selles tunneb. Asja uba on selles, et arvutuskiiruse suurenemise eest peame maksma seadmete eluea vähenemisega. Paradoks, mis sunnib kasutajat pidevalt tegelema mitte tööga, vaid tööriistadega. Need muutuvad üha kapriissemaks, nende tööiga lüheneb, need vajavad üha uusi ja uusi juhiseid ehk tarkavara.
Mikroelektroonika ajastu on lõppenud, oleme nanoelektroonika ajastus. See on kiire (ei jõua põhjalikult mõtelda), tilluke (kipub kaduma), ja ei püsi kaua (pole mõtet, sest kahe aasta pärast on uus ja „parem“). Kuid kas jõutakse kunagi nii kaugele, et hirmpisikeseks kokku topitud kiip vananeb enne kasutamist? Kust võtavad inimesed raha, et enesele üha kiirema tempoga uusi ja uusi e-vidinaid osta? Kas pidevast värk- ja tarkvara uuendamise vajadusest tulenev stress ei vii üle depressiooniks kalduva haiguse läve, mille muutumist eurooplaste põhihaiguseks senise südame-veresoonkonnahaiguste asemel ennustavad aju-uurijad?
„Meie ülesanne on vananemiskindlate osade loomine, kui juba areng on nõndaviisi läinud, et suund on kiiremaks ja pisemaks,“ kommenteerib akadeemik ja nanoelektroonika tervendamise eestvedaja, TTÜ arvutitehnika ja diagnostika professor Raimund Ubar, kuid lohutab: „Teadlased ei pea töötama leiutajate kõrvaltoas.“
Veekord. Üks lihtne ja väga oluline küsimus jääb: kas me saame sellega hakkama? Tootmisega küll, aga kasutamisega? Käigushoidmisega? Üha uute ja uute rakenduste, programmide loomisega? Mõistmisega? Me ei saa ju loota, et maamunal kõik eranditult oleksid itimehed? Või peame? Need, kes ei kõlba itimeheks, surevad välja?
Nüüdne Eesti praktika viitab sellele ja just nimelt sellele.
Kui mul on vaja anda elektrooniline allkiri, lähen närvi juba tunde enne. Kas programmid ühilduvad? Ega nad pole seal midagi muutnud? Kas nad tunnevad mu koodid ära? Küsida ei ole kelleltki. On vaid mingid elektroonilised juhised. Mina ei ole selles hädas üksi – sattusin hiljaaegu ühe FB sõbraküsitlusele e-allkirja kohta ja lugesin samalaadseid vastuseid. Riik on rikas, suudab ülal hoida häid IT-mehi, muuta oma programme, osta uusimaid arvuteid ja palgata karjade kaupa nõunikke. Kui ühel eelmise valitsuse promoüritusel üks minister ID-allkirjaga kaamera ees jänni jäi, hüppas talle vasakult ja paremalt abilisi kõrvale ja lõpuks pusisid allkirja alla. Eks ole – selle asemel, et teha see viie sekundiga paberil.
Kuid kui sa ei tööta kontoris, kus IT-mees võtta, vaid kodus, siis oled jännis, kui pole leidnud sõbrameest, kes hädas aitaks. Sest ametimehi pole alati võimalik palgata.
Teisalt – riigiteenused peavad olema tasuta. Tähendab, nende kättesaadavuseks hädavajalik internetiteenus samuti. Ja mingid elementaarsed seadmed samuti. Nagu ka hooldus ja konsultatsioon. Mingi aktsiisimaks ei ole tähtsuselt selle probleemiga võrreldav. Demokraatia ei saa kehtida, kui inimesed ei ole võrdsed. Ja praegu nad kahtlemata ei ole. Kahjuks pole ükski riigiinimene sellest kõnelnud. Mis loeb alampalk või ülemmaks, kui inimesed on sünnist saati ebavõrdsed?
Arvutimaailmas talupojamõistus ei toimi. Sest see, nii nagu meid ümbritsev tehnoloogiline maailm üldse, ei ole lineaarne maailm, vaid mittelineaarne, kus lihtlabane liitmine ei anna lihtlabaseid vastuseid. Kui maailm on mittelineaarne, siis väikesed muudatused viivad suurtele muutustele lihtsa aritmeetikaga ettearvamatul moel.
Talupojamõistus tähendab, et kui ise otsustad, ise teed valmis ja ise vastutad ka. Nõnda seletas mulle talupojamõistuse seoses Ernst Öpiku fenomeniga selgelt ära akadeemik Jaan Einasto. Öpiku ajal talupojamõistus võis töötada ka tippteaduses. Kui aju välja arvata, mis geeniustel töötab äraarvamise ehk konjektuuride loomise olekus. Maailm on ammu jõudnud uude paradigmasse, uude pöördesse. On olulisi süsteeme, mis käituvad ennustamatult, kaootiliselt, ehkki põhjuslikkus säilib.
1928. aastal sündinud ameerika kirjanik ja futuroloog Alvin Toffler oli eriti populaarne oma kolmanda laine mudeliga. Esimeseks laineks nimetas ta küttide-korilaste ühiskonna vahetanud agraarrevolutsiooni, teiseks laineks 17. sajandi lõpust kuni 20. sajandi keskpaigani toimunud tööstusrevolutsiooni ja kolmandaks laineks postindustriaalse ühiskonna. Seda iseloomustab elustiilide mitmekesisus, tema leiutatud infoajastu, ning paljudelt autoritelt laenatud suundumused nagu globaalne küla, elektrooniline ajastu, kosmoseajastu jne. Virtuaalajastut ta siiski ette ei näinud. Ometi peetakse Tofflerit Bill Gates’i suurusjärku futuristiks. Toffleri 1970. aastal avaldatud „The Future Shock“ ja 1980. aastal avaldatud „The Third Wave“ (Tulevikušokk“ ja „Kolmas laine“) annavad mõtteainet tänaseni, kui Rooma Klubi 1960. aastate ennustused ei võtnud arvesse maailma mittelineaarsust ning Francis Fukuyama „Ajaloo lõpp“ oli lihtsalt bluff.
Kui maailm on muutumas üha keerulisemaks, kui üha enam kerkib ülesandeid, millele põhimõtteliselt ei olegi vastuseid, siis võiks ju arvata, et inimestevaheline suhtlemine tasandaks keskaegse tühjusehirmu, horror vacui vastandina tekkinud täitumishirmu. Kõik kohad on üha enam täis masinaid, ei lennujaamas, ei poodides ei tänaval saa sa läbi nendega suhtlemata ja keegi ei julge tunnistada, et hakkab kõhe. Kust saada abi? Programmid on muutunud, inimesed sulgunud arvutikastide taha; kui pangaga suhtlemine läheb tuksi, siis ütleb pank, et küsige ID-keskusest, sealt jälle, et see on panga asi. Koolis suheldakse õpetajaga pihuarvuti vahendusel ja seepeale imestatakse, kust saab hagu vägivald, kui pihuarvutist on saanud pihiarvuti. Kui mõteldakse välja uus king, siis saan ma rahumeeli vana kinga kanda, kuni see kannatab. Kui mõeldakse välja uus programm, siis ma enam vana ja minule sobivamatki kasutada ei saa, sest see e-maailmaga ei ühildu.
Kõik see on õnneks algus. Pole ime, et kultuuririigid ei julge niisama lihtsalt totaalsesse e-maailma sukelduda. See ei ole kolklus, see on puhas demokraatia alalhoiuinstinkt.
Kui suhtlemine toimub enamjaolt inimeste vahel, jääb meile ühe kitsamate erialade maailmas siiski üks lootus. Teaduse hierarhiliste süsteemide vahel on alati mingi leke, nõnda et keemik ei saa eirata füüsikat, bioloog ei saa eitada keemiat, kuid kaugemale leke ei toimi. Inimesed saavad üksteisest aru, kui nad ka ei mõista kvarkmudeleid ja tuumade struktuuri, elektroni orbiitide olemust, keemilist sidet, Van der Waalsi jõude, valkude struktuuri, raku organelle, rakkudevahelist vastasmõju, erinevate inimkeha organite füsioloogiat, keerulisi seoseid organite vahel. Inimene peab vaid üldjoontes teadma, kuidas madalam tase töötab ning mudelid, mis nõnda hierarhiliselt on rajatud, on inimesele mõistetavalt tõele lähedased ja edukad.
Miks siis ei võiks loota, et ka inimeste omavahelisi suhteid ei saaks nõnda, alamate nivoode pealt maha kirjutades, rajada. Saabki. Kuid kui vahele tuleb e-maailm, siis enam ei saa. See on küll sisuliselt masinlik, täidab käske ja puha, kuid selle reeglistik muutub mittelineaarse, kaootilise maailma kohaseks. Samalaadsete, looduse kaootiliste reeglite kohaselt toimivas savannis läks ikka hulk aega, miljoneid aastaid, et inimesest saaks valdav liik. Kas jääme selleks, pole sugugi ilmselge. Igatahes ajab mõõdutu e-maailma taevanikiitmine millegipärast hirmu nahka. Sest see unustab ära elu. Võib-olla on elu ainus ja ülim eesmärk ninapidi pihuarvutis kinni olla? Jah, tõepoolest, pihuarvuteid võivad toota robotid. Kuid kes neid parandab? Jah, iga pisema veaga saab ju ära vahetada. Kuid kes õpetab, kuidas uuega hakkama saada? Ja lõppude lõpuks – milleks pihiarvutile üleüldse on vaja inimest? Kui üks e-vidin on muutunud meiekultuuris nii keskseks, et on suunamas koolitunde ja teleprogramme, liiklust ja suhtlemist, milleks siis inimene?
Nii et olgu see soov vanamoodne, ma loodan siiski, et koidab päev, mil otsustajad mõistavad, et inimesed pole hädas mitte mingite aktsiiside ja liisidega, vaid lihtlabase inimesest nõustajate puudumisega. Veelkord: riigiteenused peavad olema tasuta. Demokraatia ei saa kehtida, kui inimesed peavad selle elementaarseks toimimiseks peale maksma enam, kui nad rahumeelse töö läbi teenivad.

tunnustatud teaduse populariseerija teadus.ee suvekool Vikipeedia