lugemis.vara | News

Reisijuht põhjalikule uudishimutsejale

3. dets 2014

Kändler.Eestireis.Esikaas

 

Tiit Kändler, Tiina Kaljundi

 

Kõrvemaa, Pandivere, Alutaguse

Siin- ja sealpool maanteed

Kujundus:  Eerik Kändler

Skeemijoonistus: Tiit Kändler

Solnessi Arhitektuurikirjastuse OÜ, 2014 jõulukuu

 

Täpsed REGIO kaardid, paigad peal, käsitsi joonistatud skeemid, sadu originaalseid ja ajaloolisi fotosid, graafikud, koha- ja isikunimede register, kirjandus, 208 lk, taskuformaat,

¤¤¤

Loodus, keskkond, asulad, arhitektuur, inimesed, ajalugu, teadus, kombed.

¤¤¤

Autorid reisisid kahe aastaga tuhandeid kilomeetreid, et kohata ja mõtestada ajalugu ja inimesi, ehitisi ja tegevusi, teid ja soid. Nad kirjutasid elanike ja sündmustega seotud vahetuid ja värskeid kohalugusid.

Südamlik, usutav reisijuht juhatab läbi meie kodumaa oleviku, seostades seda minevikuga. Head ja vead, ohud ja rohud.

¤¤¤

Järeldus: täna on homme!

¤¤¤

Paras tugitoolilugemiseks, rännakuplaanimiseks ja seljakotiabiliseks.

Lugeda võib rändamata, kuid ärge rännake lugemata!

¤¤¤

Saadaval raamatupoodides, putkades, muuseumides.

¤¤¤

Autoritest:

Tiit Kändler on hariduselt füüsik. Euroopa ja Eesti kirjandusauhindu pälvinud autor kirjutab teadusest, loodusest, kirjandusest, kunstist, muusikast ja peab õue. On 16 raamatu autor. Talle meeldib õues olla ja vanu kohti ning vanu maju näha. Tuntud teaduskirjaniku ja satiiriku teine kodumaareisi raamat.

Tiina Kaljundi on hariduselt arhitekt. Ta projekteerib ja peab aeda. Talle meeldib õues olla ja uusi kohti ning vanu ja uusi maju näha.

¤¤¤

¤¤¤

Alutaguse.Kaart

Kutse reisijuhi esitlusele:

 

Tiit Kändler, Tiina Kaljundi

Kõrvemaa, Pandivere, Alutaguse

Siin- ja sealpool maanteed

Kujundus:  Eerik Kändler

Skeemijoonistus: Tiit Kändler

Solnessi Arhitektuurikirjastuse OÜ, 2014 jõulukuu

 

Reisijuhi esitlus esmaspäeval, 8. detsembril kell 18 Rahvusraamatukogus Loodusõhtu hakatuseks. Kiirviktoriin: kas tunned maad? Kolm fotot, kolm tekstikatket. Kes kähku ära arvab, raamat kingituseks. Müük, autogrammid loodusõhtu lõpul.

Info: Tiit Kändler 56 483 481

Astronoomia | News

Euroopa õnnestunud avastusretk

3. dets 2014

See Tiit Kändleri artikkel ilmus Postimehes 22. novembril

 

Väikese Saksa linna Darmstadti uhkuseks on juugendimuuseumi, õigeusu kiriku ja sõjapommitustest säilinud raudteejaamahoone kõrval või õigemini kohal Euroopa Kosmoseoperatsioonide Keskus, linna ja villade piirkonna vahele ehitatud neljakorruselised tavapärase Euroopa teaduskeskuse moega hooned. Viie aasta eest detsembris, mil ühte siinset arvutisaalidest täidetud maja külastasin, kõneldi meile eelkõige ilmaennustusest, millega Darmstadtis igapäevaselt tegeldakse. Ent ilmaennustus ei saa läbi tehiskaaslasteta, EUMETSATi süsteemita, mida siitsamast juhitakse. Juhitakse ka teisi Euroopa kosmosesõidukeid ja mõnda neist õige kaugele.

ESA kosmosesond Rosetta oli päikesest kolm korda kaugemal asuva komeedi juurde teel kümme aastat ja läbis 2004. aastast kolmekorda suurema vahemaa kui kaugus Maast Päikeseni, kuid see iseenesest ei ole katkestav saavutus. Katkestavaks leiutiseks võib pidada Rosetta sõidutatud maandurit Philae, mis 12. novembril laskus komeedile 67P/Huljumov-Gerassimenko. Philae ei lakanud 15. novembril töötamast. See lülitati varjusurma, hibernatsiooni. Midagi uut selles olekus Philae jaoks pole. Varjusurmas oli kolm tonni kaaluv Rosetta 957 päeva, kuni 20 jaanuarini 2014. Siis ärkas viksilt üles – erinevalt näiteks 1993. aastal raadioühenduses kaotsi läinud ESA Marsi sondiga Mars Observer.

Komeet on väike astronoomiline objekt, mis on sarnane kivist asteroidile, ent koosneb suuresti jäädest – külmunud veest, süsihappegaasist, metaanist, mis segatud meteoorse tolmu ja kividega. Sageli nimetatakse komeete poristeks lumepallideks. Kuid kui komeet koosneb suuresti jääst, millest see siis koosneb?

PTOLEMYPildil: Philae pardal on mass-spektromeeter Ptolemaios.

Philae erakordsus pole mitte selles, et see komeedile pihta sai ja sellele ka maandus. Vaid selles, et suutis saata andmeid komeedi kohta, mis pärineb Päikesüsteemi äärealadel laiuvast, Päikesüsteemi ümbritsevast vööst, kus ringleb hiiglaslik arv, kümme astmes kaksteist kuni kolmteist erineva suurusega komeedituuma. Ning mida meil on aukohus nimetada Öpik-Oorti pilveks, ehkki maailmas on see kitsalt erialasest kirjandusest väljaspool saanud tuntuks Oorti pilvena.

Eesti astronoom Ernst Öpik alustas koolipõlves meteoriidilugejana ning hakkas maailmas esimeste seas mõlgutama, kust Maa atmosfääri jõudvad meteoorid, aga ka taevaruumi hulkurid komeedid pärit on. Ta leiutas 1920. aastatel meteoriitide lugemise meetodid, mille põhjal – tänu põhjalikele vaatlustele omaleiutatud võnkuva peegliga seadme abil – muude paikade seas Arizona ülikoolis – ja uskumatult mahuka statistile analüüsi vaimukusele sai Öpik 1932. aastal välja arvutada, et osa meteoore pärineb Päikesesüsteemi äärealadel valgusaasta kaugusel laiuvast hiiglaslikust pilvest, mis ei olnud otseselt jälgitav, ega ole ka praegu. Nõnda nagu ka komeedid. “Planeetide piirkond komeedisfääri sees on otsekui pisike küla meie maakera pindalaga võrreldes,” kirjutas ta. Pärast Öpikut tuli sama hüpoteesiga 1950. aastal lagedale Hollandi astronoom Jan Oort.

Kiievi astronoomiaobservatooriumis 1969. aastal avastatud komeet 67P on pärit Öpik-Oorti pilvest, ent Päikesesüsteemi objektide gravitatsioonijõudude mõjul sellest välja rebitud ning leidnud stabiilsema asukoha Kuiperi vöös, Neptuuni taguses alas, kus kihutab ringi miljardeid mõne meetri kuni 2000 kilomeetrise läbimõõduga taevakivisid. Veel paarikümne aasta eest ei olnud astronoomidel Hollandi astronoom Gerard Kuiperi 1951. aastal ennustatud ja tema nime kandvast vööst praktilist aimu. Praegu arvatakse, et sealt pärinevad pika perioodiga komeedid, mille taasilmumiseks meie vaatevälja läheb vaja vähemalt 200 aastat.

Mitme kosmilise keha omavahelise mõju probleem pole matemaatiliselt siiani lahendatud Seda tunnistas oma vaimukal moel üks Euroopa tuntumaid matemaatikuid, Prantsuse matemaatik, Poincaré Instituudi direktor, matemaatikute Nobeli, Fieldsi auhinna 2010. aastal võitnud Cédrik Villani suvel Kopenhaagenis toimunud Euroopa teaduse avatud foorumil. Tõepoolest, matemaatikute jaoks vanim probleem – Päikesesüsteemi stabiilsus – ei ole tänapäevani täpselt tõestatud. „Matemaatikutel tuleb siiani tunnistada sama, mida oma elu lõpupoole tunnistas Newton: päikesesüsteemi püsivuseks vajatakse jumalikku sekkumist,“ ütles Villani.

Nüüdseks on leitud tõendeid Jupiteri, Saturni, Uraani ja Neptuuni orbiitide ümbersättimisest Päikesesüsteemi ajaloos planeetide ja teiste taevakehade gravitatsiooni mõjul, võibolla isegi viienda hiigelplaneedi kunagisest olemasolust.

Praeguseks on mõõdetud 1500 Kuiperi vöö objekti suurused ja orbiidid. Kuid kas Kuiperi vööst pärit taevakehade paiskumine vastu Maad tõi meie noorele kuivale Maale ookeanide tarbeks vee? Oluline on teada, et 67P on nende meie Päikesesüsteem asukate seas, mis ei ole alates Päikesesüsteemi moodustumisest 4,6 miljardi aasta eest kuigivõrd muutunud. See on jäine keha, mille vee hapniku isotoopiline koostis annab aimu Maa vee päritolust. Me ei tea, kuidas tekkisid planeete moodustanud paletesimaalid ehk planeedi-eellased ise, enne kui kokku rühmitusid, ning kui suured need olid. Loodetakse, et Rosetta aitab meid.

Idee on äratada Rosetta ja isegi Philae ellu, kui 67P kihutab Päikesele lähemale ja sellelt lähtuv soojus külmutab lahti komeedi helenduva saba. Kindlasti aga jätkab end ümber komeedi hoidev Rosetta teed sellega üheskoos Päikese poole veel 15 kuud.

Rosetta pole üksi. NASA kosmosesond New Horizons on aastast 2006 teel Pluto poole, mis 2005. aastast, Pluuto-suuruse Kuiperi vöö objekti Erise avastamisest pole enam planeet, vaid väikeplaneet, mille elukohaks on Kuiperi vöö. Järgmise aasta juulis jõuab see eeldatavalt Pluto ja tema viie teada oleva kuu lähedusse, kuhu ei ole ükski inimese tehtud asi veel jõudnud.

Esimene kokkupude komeediga oli inimesel 4. juulil 2005, mil Ameerika automaatjaam Deep Impact komeedi Tempel 1 pihta pesumasina suuruse, 370 kilo kaaluva vasksondi saatis. Nüüd mõõtis Philae 56 tunni jooksul komeedi 67P omadusi, kuni aku tühjenes – päikesepatarei ei suuda Päikesest nõnda kaugel energiamahukat tööd tagada. Side 30-kilose maanduriga peeti Rosetta kaudu. Tonnine keha kaalub komeedi 67P peal 10 grammi, 30-kilone on vaid ebe oma 0,3 grammiga. Ime, et see komeedi pinnal püsis, kui ankruid selle sisse sättida ei suutnud. Nõnda pildistas Philae komeedi pinda, uuris selle sisemust raadiosignaalide abil, keeras päikesepaneeli 35 kraadi võrra, orienteerudes täpsemalt Päikesele. Nüüd varjusurmas loodetakse aku laadumist. Tähtsaim töö oli maandumisel vallandunud tolmu ja jää analüüs.

Kosmosesondide nimevalik pole juhuslik. ESA jätkab oma Egiptuse teemat. Rosetta sai nime kivi järgi, mille kakskeelse raidteksti abil Jean-François Champollion 1822. aastal dešifreeris egiptuse hieroglüüfid. Kivi leiti Memphisest Niiluse deltast. Philae maandumispaik sai nimeks Agilkia, mille nimelisele Niiluse saarele tõsteti ümber Assuani paisu üle ujutatud Philae saare ehitised. Nimi valiti esseedekonkursil. Rosett pardal on ka mikrograveeritud nikkelketas, millel on 1200 eri keeles kirjutatud 13 000 leheküljeline tekst.

Nõnda on Rosetta lähetus astronoomia edenemisest loogiliselt kasvanud reis. Rosetta aitab uurida, kuidas tekkis Maa, kust pärineb Maa vesi ja kui palju on meid kas siis rõõmustamas või ähvardamas hiidkehi, mis astronoomide jaoks siiani märkamatult kihtavad Kuiperi vöös või koguni tormavad Oorti pilvest lahtirebituna selle vöö poole. Need küsimused ei ole vaid uudishimu rahuldamiseks.

Rosettasse andsid panuse paljud Euroopa riigid ja USA. Soome teadlased rõõmustavad näiteks, et nende panus oli erakordselt suur. Eurooplastena on meilgi tore rõõmustada koos meie kosmoseagentuuriga, kuhu on täisliikmelisuse poole liikumas ka Eesti, et sõbralikus võistluses ameeriklastega on midagi selgelt vägevat vastu panna.

 

 

Majandus | News | Ökoloogia | Tehnoloogia

Peenosakeste peened ohud. Kas puuküttest saab minevik?

18. nov 2014

See Tiit Kändleri lugu ilmus ajakirja Inseneeria oktoobrinumbris.

 

Me vajame õhku nagu õhku. See lause ei ole tautoloogia. Üha enam ei hinga inimene sisse mitte ainult õhku, vaid ka mitmeid õhus olevaid aineid, millest suure osa on paisanud atmosfääri ja seega ka sissehingatavasse õhku tema ise. Nõnda on lugu ka üha enam tervise- ja keskkonnakaitsjate keeles kõlavate peenosakestega. Viimastel aastakümnetel on peenosakestele lisandunud veel nanoosakesi, uue tehnoloogia kurvavõitu saadikud. Sageli kipuvad erinevad õhku saastavad osakesed sassi minema. Püüan allpool veidi korda majja saada.

Peenosakestest, nõnda nagu ka teistest õhus olevatest ainetest poleks mõtet palju rääkida, kui nood ei ähvardaks meie tervist. Euroopa Liidu pädevad institutsioonid on õhu puhtust uurinud aastakümneid, on seda tehtud ka Eestis. Ühiselt on jõutud järeldusele, et õhu saastamine on praegusel ajal keskkonna saastamistest Euroopas esimese numbri häda. Pakutakse välja ka seda, kui palju enneaegseid surmasid toob kaasa saastunud õhu hingamine. Kuid need arvud on suuresti suvalised, sõltuvad tõenäosuste hindamise metoodikast ning siinkohal pole arvude väärtused olulised. Oluline on see, et probleem ei vähene, vaid kasvab.

 

Peenosakeste peen maailm

Peenosakesed, millele siinkohal keskendume, on õhus lendlevad ning mitmetest allikatest nagu kütmine, autosõit, teetolm, olmetegevus vallanduvad osakesed. Neid nimetatakse lühidalt PM (particulate matter) ja jagatakse suuruse, täpsemalt osakese suurima läbimõõdu järgi. PM10 tähistab osakesi läbimõõduga alla 10 mikromeetri, PM2,5 alla 2,5 mikromeetri ja PM1 alla ühe mikromeetri. Pisemate osakeste maailma poole edasi liikudes satume juba nanoosakeste maailma, need on osakest läbimõõduga all 100 nanomeetri.

Mida tuua nendele suurustele võrdluseks? Inimese peenima ihukarva läbimõõt on 20 mikromeetrit, mis tähendab, et peenosakeste puhul kõneleme me kaks kuni 200 korda pisematest osakest. Mis veel pisem, selle pistab inimene naoosakeste kasti.

Erineva suurusega osakesed mõjuvad meie tervisele erinevalt. See, mida EL ohtlikuna silmas peab, on peenosakesed. Nende puhul on kindlalt tõestatud näiteks vähki tekitav toime, aga ka muude haiguste võimalik vallandumine.

Nanoosakestega on veidi teine lugu. Neid on uuritud vähem, nanotoksikoloogia ehk nanoosakeste mürgisuse uurimine elusolenditele tekkis alles kümmekonna aasta eest ja nõnda ei ole ka nende mõju inimese tervisele veel nii selge kui peenosakeste mõju. Üks on kindel: naoosake on nõnda tilluke, et pääseb takistamatult läbi keharaku ja nõnda jõuab kopsust verre ja sealtkaudu paljudesse organitesse. „Nanoosakeste vähkitekitav mõju ei ole veel lõplikult tõestatud,“ kommenteerib Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi teadlane Anne Kahru, kelle juhitav uurimisrühm on aastaid uurinud erinevate naoosakeste mõju oma mudelloomadele, näiteks tillukestele luminestsentsanduriga varustatud bakteritele. Kõige üldisemalt saab nende töö võta kokku, et kahtlemata on mõju olemas, sõltuvalt nanoosakese koostisest.

Sellised uuringud on üha olulisemad, kuna maailma nanotehnoloogiaturg kahekordistub iga 3 aastaga. 2015. aastal umbes triljon USA dollarit.

Selle aasta 29. mail Teaduste Akadeemia peamaja saalis toimunud seminaril esitasid nano- ja peenosakeste kohta tehtud uuringute tulemusi Eesti ja Itaalia teadlased.

Nanoosakesi ei tooda mitte ainult inimene oma autode diiselmootorites või kütteseadmetes, neid paiskab atmosfääri vulkaanipurse ja metsatulekahju – jaanituledest kõnelemata. Viimase kümne aastaga on selgunud, et nanoosakeste ja bioloogiliste olendite vastasmõju on väga oluline. Ja mida enam inimene kasutab nanoosakestega rikastatud näokreeme ning sõidab diiselmootoriga autodega, mis võivad küll olla varustatud katalüsaatorseadmetega, mis vähendavad mõningaid heitmeid, ent mitte nanoosakesi, seda olulisem on mõista, mida inimene peaks tehnoloogia üha suurema nanostumise ajastul tegema. Asbest, suurimaid nanoosakeste allikaid ehitustes, on nüüdseks keelatud. Selle asemel asub tegutsema üha suurem valik naoosakesi.

Nano.ManteccaAMilano-Bicocca Ülikooli teadlane Paride Mantecca juhtis tähelepanu, et autokumm kaotab oma eluea jooksul paar kilogrammi massist ja sellest saavad enamjaolt nanoosakesed. Tema andmetel on nanoosakeste kontsentratsioon õhus eriti suur Põhja-Itaalias, Eestis veel suurt häda pole. „Eriti suur on kontsentratsioon talvel,“ ütles ta. Ja läkas sujuvalt üle peenosakestele: „Osakeste mürgisus meie kopsudele sõltub nende suurusest.“

Väiksemad osakesed on mürgisemad. Kõige mürgisemad on need, mida me üldse ei näe. Mantecca hinnangul lüheneb Põhja-Itaalia elanike eluiga peenosakeste sissehingamise tõttu 12–36 kuud. Oodatud eluiga on seal pisem kui Põhja-Soomes. Nõnda siis. Kuulsast Vahemere dieedist, tänu millele itaallased kauem tervena elavad kui põhjamaalased, Mantecca ei kõnele. Tema rõhutab, et mürgisus sõltub osakeste kogumassist. Selge on see juba Paracelsuse aegadest – doos teeb mürgi. „Küsimus on osakeste kogupinna pindalas,“ ütles Mantecca, ja see on pisematel osakestel suhteliselt suurem ehk „nanoosakesed on ohtlikumad kui diisel ise.“

Nanoosakesi paiskab õhku suitsetamine – sealhulgas ka e-sigaretid –, nanode sekka kuuluvad ka viirused ja bakterid. „Olulise osa annab puu põletamine ahjudes,“ kinnitas Mantecca, põhjendades talve suuremat saastumist.

¤

¤

Puuküte ja toiduküpsetamine

Siin algab ala, mis tõsiselt Eestit puudutab. On väga oluline teada, milliseid peen- ja nanoosakesi puudega kütmine õhku paiskab, kui ohtlikud need on ja kui suure osa peenosakeste koguhulgast antud paigas moodustavad osakesed, mis pärinevad puuküttest. Möödunud aasta kevadel Brüsselis toimunud Rohelisel Nädalal keskenduti õhule ja esitleti mitmeid puukütte saastamisega seotud uuringuid. Kuid andmeid, mis võrdleks puukütte saastuse osatähtsust teiste saasteallikatega, näha polnud. Avaldasin selle kohta Eesti Päevalehes artikli „Puuküte teeb Euroopa õhusaastajatele muret“, kus kirjutasin ka keskkonnavoliniku Janez Potočniku vastuse, kui talt küsisin, kas siin pole tegu millegi sarnasega nagu hõõgniidiga pirnide keelustamine. Näeme ju, et nüüdseks on need uuesti poodides, ainult et kümme korda kallimana. Keeld näib olevat käivitanud toreda äriprojekti. Janez Potočnik sellist seost ei näinud ja kinnitas, et see on iga riigi otsustada, mille ta ära keelab või mida piirata tahab. Peame ometi meeles pidama, et hõõgpirnide keelustamise poolt hääletasid kõik Eesti Europarlamendi saadikud, selle kiitis heaks ka Riigikogu. Miks mitte peljata, et nõnda juhtub ka puuküttekolletega?

Artikkel pakkus palju huvi Euroopa Komisjoni esindajale Eestis Hannes Rummule, kes nimetas seda teema tõstetust muude koledate asjade seas ka paanika külvamiseks. Kui ei muud, siis selgub sellest reaktsioonist, et asi on tõepoolest aktuaalne.

Nano.BuanannoASelles valguses on ülihuvitavad Cassino ja Lõuna-Lazio Ülikooli teadlase Giorgio Buonanno uuringud. Mida pisemad on osakesed, seda raskem on neid välja filtreerida. Looduslik foon on sada kuni tuhat peenosakest kuupsentimeetris, Tallinna-suguses linnas on see arv kümme korda suurem, kiirteedel suurim.

Suurim eriti peente peenosakeste kontsentratsioon on tööpäeviti, neid hõljub õhus ka kaks tundi pärast liikluse vaibumist. „Põhiline ultrapeenosakeste hulk satub inimese kopsu kokandusest,“ kuulutas Buonanno ülaltuslikul moel, „ja meil Itaalias valmistatakse sööki lahtisel gaasitulel, kui Austraalais ei tehta kodus üldse ise süüa.“

Lapsed saavad suurima peenosakeste doosi tippajal koolimineku puhul, koolis kaitsevad neid seinad. Koju jõudnud, satuvad nad jälle toiduküpsetamisest pärit peenosakesi hingama. Koolis aga on kõige ebatervislikumad paigad üllatuslikult võimlad. „Liikumine vallandab põrandalt hulgaliselt ühe kuni kümne mikromeetrise läbimõõduga osakesi,“ kinnitas Buonanno oma uuringutele toetudes.

„Ohtlikud on nii sääsetõrje kui küünlad kohvikutes,“ lisas ta. Ja kõige ohtlikum veel on e-sigarett. Seevastu prügipõletusjaamad töötavad peenosakeste mõttes puhtalt. „Prügipõletustehas on puhtam kui põllumajandus,“ ütles Buonanno.

„Kõige ohtlikum on see, mida me ei näe,“ hoiatas ka Tartu Ülikooli teadlane Hans Orru, kes on keeruliste seireseadmetega mõõtnud peenosakeste sisaldust erinevates Eesti paikades. „Kõige kõrgem PM10 sisaldus on õhus varakevadeti linnades,“ kinnitas ta. Siis sulab üles saast, mille talvel seob enesega lumi, tänavad muutuvad tolmuseks. „Tartus on PM2,5 sisaldus kõrge talvel,“ väidab Orru, põhjendades seda ahiküttega. Kuid puuküttest saastamise muster on üle Eesti keerukas ning andmeid selle kohta, milline protsent peenosakestest tuleb kindlas paigas puuküttest, milline teistest allikatest nagu liiklus, küpsetamine ja muu olmetegevus või tööstus, pole piisavalt. Eesti Keskkonnauuringute Instituudis on labor, mis mõõdab puukütteahjude emissiooni ning selles saadavad tulemused täienevad üha.

Tundub, et praegu ei saa me veel tõsikindlalt otsustada, millistes paikades ja kui palju me peaksime puukütteahjusid kas välja vahetama või suitsu filtreerima. Tasub aga meeles pidada Buananno mõõtmistulemusel põhinevat tõde: „Toa mõju võib olla suurem kui õuel.“ Nii et kui lähete suvilasse ja istute enamjaolt oma suvemajatoas, keetes ja küpsetades, võite hingata sisse enam peenosakesi kui linnas jalutades.

Inimene on üls ehitatud nanotehnoloogia põhiselt. „Elusrakk on minitehas, mis sisaldab suure kogu pühendunud nanoskaalas valgumasinaid, mis on miljardite evolutsiooniaastate käigus optimeerinud,“ ütles ameerika biokeemik Bruce Alberts. Nõnda on ka keskkonnas ringlevatel nanoosakestel inimesega vähem või rohkem ohtlikult asja.

 

Fotod: Tiit Kändler

Nanoosakese maailm

Paberileht                                           100 000 nanomeetrit (nm)

Inimese peenim ihukarv                     20 000 nm

Punased vererakud                            8000 nm

Bakterid                                             1000 nm

Antikehad                                          10 nm

Rakumembraan ja membraanipoor    6–10 nm

Glükoosimolekul                                1 nm

Kullaaatom ja vee molekul                0,3 nm

Vesinikuaatom                                   0,1 nm

 

 

Nanoosakese uued omadused nanomaailmas

Suurem pinna pindala ja ruumala suhe

Suurem pinna reaktsioonivõime

Uued elektroonilised, optilised ja mehaanilised omadused

 

Inimkonna viis tehnikarevolutsiooni

1780–1840                 aurumasin, tekstiilitööstus, mehaanikatööstus Ühendkuningriikides

1840–1900                 raudtee, elekter, terasetööstus Inglismaal, Saksamaal ja USAs

1900–1950                 elektrimootorid, rasked kemikaalid, autod ja tarbekaupade masstootmine enamjaolt USAs

1950 tänaseni             sünteetika, orgaaniline keemia, arvutid Jaapanis ja USAs

Tänapäevast                nanotehnoloogia ja molekulide tootmine, juhivad USA, Hiina või India

 

 

 

Peenosakeste (PM) ja nanoosakeste bioloogilised efektid

 

PM mürgisus ei sõltu ainuüksi kontsentratsioonist.

Bioloogilised efektid varieeruvad sõltuvalt osakeste suurusest ja aastaajast.

PM keemilise koostise osa (ning seega selle PM osatähtsus teiste emissiooniallikate seas) sõltub raku vastuvõtlikkusest konkreetsele osakesetüübile.

PM vallandab eelkõige põletikulisi protsesse organismis.

Peen- ja nanoosakeste osised pärinevad peamiselt põlemisest ja nende bioloogiline aktiivsus seondub põhiliselt vähki tekitava mõjuga.

 

Põlemisprotsessides vallanduvad peen- ja nanoosakesed

 

Kütus                          PM2,5                         PM10

 

Bensiin                       0.52%                         0,45%

Kivisüsi                      0,72%                         0,73%

looduslik gaas             1,01%                         0,94%

kütteõli                       1,26%                         1,13%

diisel                           19,65%                       17,02%

puit                             56,14%                       49,51%

teised                          20,7%                         30,22%

Allikas: Milano-Bicocca Ülikool

 

 

Nanoosakeste kontsentratsioon õhus

 

100–1000 osakest kuupsentimeetris              sisekontinentidel ja meredel

10 000                                                            maapiirkondades

50 000                                                            linnakeskkonnas

üle 100 000                                                    kiirteede kõrval ja suure päikesekiirguse korral

 

Allikas: Cassino ja Lõuna-Lazio Ülikool

 

 

Ajalugu | News | vaata.imet

Ühendatud anumad: Hiina, ENSV ja Soome Vabariik

18. nov 2014

 

Hiina.MuinasjuttMäletan lapsepõlvest Hiina muinasjuttude raamatuid. Neid ilmus 1950. aastatel suhteliselt palju. Tõlgiti vene keelest, pildid joonistas venelane, Hiina asjatundja N. Kotšergin. Mõtlesin vahepeal põhjuseks, et siis ju püüti arendada Hiina ja Nõukogude vankumatut sõprust. Mille lõppemisel lõppes ka lasteraamatute tõlkimine. Ajaloo tahavaatepeeglisse sattus hiljuti artikkel soomlaste populaarteaduslikus ajakirjas Tieetessa tapaahtuu (5/2014). Seal trükitud tabelist selgub, et kui 1940. aastatel ja sajandi eelnevatel aastakümnetel avaldati soome keeles keskmiselt kaks Hiina raamatut kümne aasta kohta, siis 1950. aastatel oli see arv 21, mis langes 1960. aastatel 9 peale, 1990. aastatel tõusis 17-ni.

Kommentaar? Õitsegu tuhat roosi (või kuidas Mao sõnastaski).

Tiit Kändler

 

Filosoofia | News | to.imetaja

Tõel on pruunid silmad

29. okt 2014

See Tiit Kändleri essee ilmus Õpetajate Lehes 17. oktoobril.

Minu meelest ei pea teadust õpetama kui faktide kogumikku, kui lõplikku tõde. Teaduse loomuseks on liikumine, püüd tõe poole. Ja kui juba liikumine, pole kohatu küsida, kas on sellel siis ka lõpp? Võib ju näha, et viimase poole sajandi jooksul ei ole tehtud mingeid pöördelisi avastusi, mis katkestaksid teaduse senise arengu ja jõuaksid eelnenu ümberhindamiseni. Nõnda nagu olid seda kvantmehaanika tulek (või avastamine, kui tahate) ja universumi arengu tabamine.

Teaduspüramiid

Võibolla oleks õigem teadust õpetada tagurpidi, saavutatult tagasi, läbi selle, kuidas saavutused on saadud. See ei ole minu originaalne mõte, eestlastest oli seda meelt näiteks hiljuti lahkunud Madis Kõiv. Kuid sellel ideel, esialgu hullumeelsusena näival, on oma võlu. Pole ju mõtet laste eest varjata valguse kahepalgelisust – footon käitub kas osakesena või lainena, olenevalt sellest, millisesse olukorda see asetatakse. Maailm on üles ehitatud algosakeste ning nendevaheliste vastastikmõjude peale. Kui eriti radikaalseks minna, siis peaks ka ajalugu õpetama tagurpidi, alustades tänapäevast ja järk-järgult tagasi minnes. Pole sugugi kerge algklasside lapsel mõista varajase inimese, saati veel tema eellaste elu ja olu, probleeme, mille ees ta paratamatult seisis.

 

Nobeli preemiate mosaiik

Tänavuse Nobeli keemiapreemia võitsid Eric Betzig, Stefan W. Hell ja William E. Moerner superlahutusvõimega fluorestsentsmikroskoopia eest. Füüsikapreemia pälvisid Isamu Akasaki, Hiroshi Amano ja Shuji Nakamura sinist valgust kiirgava dioodi leiutamise eest. Füsioloogia- ja meditsiinipreemia au said John O’Keefe, May-Britt Moser ja Edvard I. Moser aju positsioneerimissüsteemi avastamise eest. Need avastused on tehtud aastatel 1971 kuni 2006. Võidukate teadlaste nimed ei tule meelde just paljudele, neilegi, kes on püüdnud teaduse edukäiku jälgida. Sinine LED-lamp võimaldab teisevärvilistega koos saada valge värvusega valgust, selle eluiga on väidetavalt 100 000 tundi – hõõglambi 1000 tunni vastu. Skeptiline olles pole sugugi kindel, kas hõõglambi eluiga pole mitte tootjafirmade poolt nimme vähendatud – et rohkem müüa. Mina olen igatahes selleteemalist dokumentaalfilmi näinud. Fluorestsentsmikroskoopia võimaldab jälgida paremal juhul ka üksikuid molekule – kuid neile tuleb fluorestseeruvad märgised külge panna. Selliste molekulide jälgimisega tegeles fluorestsentsi korrelatsioonspektroskoopia juba 40 aasta eest. Aju positsioneerimissüsteem on skeptikute arvates siiamaani lõpuni tundmata.

See ei vähenda loetletud teadlaste töö väärtust. Kuid osutab teaduse üha mosaiiksemale olemusele. See tähendab, et teadust ei saa võtta sõna-sõnalt, vaid arengus, areng on aga inimesele pigem taibatav tagantjärele kui ettepoole, tuleviku suunas.

Vähe sellest – maailm muutub ohtlikuks, kui võtame teadust sõna-sõnalt. Sest tulevik ei ole kujutletav. Me liigume probleemidelt parematele probleemidele. Mida edasi, seda enam tajume, et meie teadmine on tilluke ja teadmatus üüratu. Probleemid on vältimatud ja on küsimusi, millele ei olegi nõndanimetatud teaduslikke vastuseid.

Tulevik eksisteerib, meil tuleb vaid selleni jõuda. Võibolla on teadusel oma piirid? Võibolla elame praegu üleminekuajastul – avastuste, innovatsiooni ja inimvõimete saavutamise ajastul? Sel juhul on kujutlus, et ühtäkki ei suuda inimene enam vastu võtta kõike uut, mida teadus ja tehnika tema ellu toob, paisutatud ja ülepingutatud kujutlus.

Võib vabalt juhtuda, et murrangulised teadusavastused saavad ühel hetkel läbi. Ning me peame rahulduma järgmiselaadsete teadusuudistega. Nagu näiteks see, et vanarahval oli järjekordselt õigus. Soovitust: „Ära ole nii sinisilmne!“ tuleb võtta täht-tähelt või õigemini silm-silma vastu.

Teadusuudiste voo EurekAlert! teatel selgus Tšehhi Karli Ülikooli teadlase Karel Kleisneri ja tema kolleegide teadustöö tulemusena tähtis teadustõde: pruunisilmsed inimesed on usaldusväärsemad kui sinisilmsed inimesed. Möödunud aastal avalikus ajakirjas PLOS ONE ilmunud artiklis avaldati töö tulemused, mille käigus näidati 288 vabatahtlikule mees- naistüliõpilasele 80 inimese näofotot, ja päriti, kui usaldusväärsed nähtud tüübid on. Oluline osa küsitletutest pidas pruunisilmseid nägusid usaldusväärsemaks sinisilmsetest, kuulusid siis need naistele või meestele. Ümaramate nägude ja suuremate suude ning põskedega mehed tunduvad usaldusväärsemad, naiste puhul paistis olevat ükskõik.

Kui aga katsealustele näidati fotosid mehenägudest, mille ainus erinevus oli silmade värv, siis arvati mõlemad variandid ühtviisi usaldusväärseteks. Seega ei mängi usaldusväärsuse tõstmisel rolli mitte ainuüksi silmade värv, vaid pruunisilmsusega kaasnevad näojooned.

Selle peale meenub Ameerika inimese ja loomade suhete uurija Hal Herzogi väide: „Viis, kuidas me teistest liikidest mõtleme, eirab sageli loogikat.” Lisada tuleb vaid, et mõtleme ebaloogiliselt ka omaenese liigist.

 

Põnevaks võiks minna alul

Anglo-Ameerika poeedil Wistan Hugh Audenil oli selline mõttekäik. Teadlase teemaks on loodussündmuste hulk igal ajal; ta eeldab, et see hulk ei ole reaalne, vaid näiv, ja ta püüab avastada sündmuste kohta looduse süsteemis. Luuletaja teemaks on minevikust mäletatavate asjalooliste tundepuhangute hulk; ta eeldab, et see hulk on reaalne, kuid ei peaks olema; ning püüab seda kogumiks muuta. Nii teadus kui kunst on esmajoones vaimsed tegevused, ükskõik milliseid praktilisi rakendusi nende tulemustest ka tuletataks. Korratus, tähenduse puudumine on vaimsed, mitte füüsilised lahendused.

„Malepartii algul on laual alati 32 malendit, aga keegi ei nimeta algseisu keeruliseks… Keerulisest seisust võib rääkida alles siis, kui vastasleeride jõud kokku saavad. Kriisimoment saabub sel hetkel, kui puhkeb kokkupõrge vastasleeride vahel ja komplikatsioonid kasvavad nagu lumelaviin,” on ütelnud Garri Kasparov. Kriisid on niisugused pöördepunktid, mis panevad proovile meie jõu ja võimalused. Kui te ei suuda meenutada viimast kriisi teie elus, siis olete õnneseen – või juba ammu elust väsinud.

Miks mõned üksikasjad satuvad uudistesse, teised aga jäetakse tähelepanuta? Kui te mõtlete järele selle üle, miks meile jutustatakse ühte või teist lugu, siis võite teada saada hoopis rohkem kui sellest, millest jutustas lugu ise.

Ameerika füüsik Richard Feynman iseloomustas matemaatikat möödunud sajandi keskel nõnda: „Kui läheme üha arenenuma füüsika poole, siis saab paljusid lihtsaid asju tuletada matemaatiliselt palju kiiremini, kui on neid võimalik mõista fundamentaalses või lihtsas mõttes.” Geniaalne inglise kvantfüüsik Paul Dirac arvas möödunud sajandi keskel: „Ma mõistan, mida võrrand tähendab, kui mul on viis ära arvata selle lahendi omadusi, ilma seda tegelikult lahendamata.” Ja teisal tähendas ta: „Jumal kasutas maailma luues imekaunist matemaatikat.”

Kui juba tsiteerimiseks läks, siis olgu meenutatud Poola kirjanik CzesƗaw MiƗosz: „Näib sedamoodi, et Looja, kelle eetilistes motiivides on inimesed õppinud kahtlema, juhindus eelkõige soovist, et oleks võimalikult huvitav ja lõbus.“ Tuleb temaga nõustuda, et loodus on siiski ilus ja sinna pole midagi parata. Kuid võrreldes asja endaga jäävad igasugused sõnad nõrgaks. Sama kehtib ka teaduse kohta. „Kõik, mida inimrass on teinud ja mõtelnud, puutub sügavalt tunnetatud vajaduste rahuldamisse ja valu leevendamisse,” arvas Albert Einstein. Küllap arvas ta nõnda ka footonist, mille kohta ta tõestas, et footon on igavene, sest kuna see liigub valguse kiirusega, siis tema jaoks aeg seisab.

Mida edasi kerime loodusteaduste ajalugu, seda põnevamaks läheb. Kas pole siis kuidagiviisi võimalik, et me seda põnevust põimiksime ka loodusteaduste koolikursusele, lükkamata seda edasi ülikooliaega, mida paljudel lastel ei pruugi tullagi.

Filosoofia | lugemis.vara | News

René Descartes ja tema kuus tundmust

26. okt 2014

See Tiit Kändleri käsitlus ilmus lühendatult ja muudetult ajalehes Eesti Ekspress 15. oktoobril.

RDescartes

René Descartes

Hinge tundmused

Tõlkinud Andres Raudsepp

Järelsõna Ilmar Vene

Ilmamaa, 175 lk

 

 

„Hinge tundmused“ koosneb 212-st artiklist. On siis loomulik sellest kirjutada artiklites.

¤

¤

¤

1.artikkel

„Hinge tundmuste“ lugemise viisidest

 

„Hinge tundmused“ (1649)  on Descartes’i (1596–1650) viimane raamat. Seda saab lugeda kui romaani. Nagu romaanil ikka, on puänt etteaimatav – maises elus sõltub kõik hea ja halb üksnes tundmustest. Kuid viis, kuidas selleni jõutakse, on nauditav ka siis, kui ei olda nõnda masohhistlik, et lugeda nüüdisaegset Prantsuse filosoofiat oma narratiivide, diskursuste, dekonstruktsioonide ja muu moodsa sõnavaraga. Descartes on Suur Sõnameister ja selge mõtlemise geenius. Siin on ta eriti selgelt nüüdisaegne kirjanik, kes jagab oma teksti lühikestesse artiklitesse, mis on loetavad eraldi ja mis tahes järjekorras.

 

2. artikkel

Kuidas „Hinge tundmused“ võivad eksitada

 

Mööngem, et „Hinge tundmustes“ esitab Descartes hinge ja keha omavahelist mõju nende arstiteaduslike teadmiste põhjal, mis tulenesid inglise arsti William Harvey (1578–1657) avastatud vereringest ja omaenese teostatud lahkamistest. Iga asjatundja võib nüüdisaegsed seletused juurde mõtelda. Olulisem on see, et hinge ja keha koosolemist tuleb seletada keha talitlemisest. Inimene sureb, kuna sureb keha, mitte kuna sureb hing.

 

3. artikkel

Hinge kuus tundmust

 

Descartes „märkab hõlpsalt“, et hinge tundmusi on kuus: imestus, armastus, viha, iha, rõõm ja kurbus – ülejäänud on mõnest neist kokku pandud või on nende liigid. Iha on ainus, millel pole vastandtundmust. Kas mitte seepärast ei ole inimtegevust üha enam vallutamas tippsport, meelelahutus, seks ja poliitika? (Minu, mitte Descartes’i küsimus.)

 

 

4. artikkel

Kuidas on Decartes siiani oluline

 

Selles, kas oli Descartes esimene või teine või kolmas uusaja mõtleja, on praegu vaid filatelistlik väärtus. Olulisem on, et ühena väga vähestest filosoofidest lähtus ta oma järelduste tegemisel iseenesest, mitte ei maskeerinud neid millegi „objektiivsema“ taha. Nagu tegi seda tema kaasaegne Galileo Galilei, aga eriti tema mõttekaaslane Albert Einstein oma mõttelistes eksperimentides: mis oleks, kui sõidaksin footonil või kukuksin liftis? Descartes järeldas vaimu ja keha kaksikolemuse. Seega ei jäänud tal üle muud kui tõestada Jumal ja panna seda kuristikku ühendama. Einstein järeldas erilise ja üldise relatiivsuse. Tal ei jäänud üle muud kui välja mõtelda kosmoloogiline konstant.

 

5. artikkel

Mida tegi Descartes enne „Hinge tundmusi“

 

Kõigepealt avaldas Descartes „Arutlusi meetodist“ (1637), kus ta tõestas, et iga mõõtetegevus on läbi viidav ühte laadi korrastatud viisil. Sellega koos kolm esseed „Meteoorid“, „Dioptika“ ja „Geomeetria“. Siis avaldas ta „Meditatsioonid esimesest filosoofiast“ (1641), kus ta kinnitas, et Jumala ja hinge tõestus tuleb anda pigem filosoofia kui teoloogia abil. Ta järeldas, et ta ei tea midagi muud, mis puutub tema olemisse, kui mõtlemisvõime.

Iga loom kasutab oma koordinaatide süsteemi, et enesele olulisi asju kaardistada. Descartes avastas koordinaatide süsteemi, kolme üksteise suhtes täisnurkselt paikneva pulga süsteemi, mis on praeguseks inimese pähe istutatud nõnda kindlalt, et on raske end sisse elada mõnesse muusse, universumi geomeetriaga sobivamasse süsteemi.

 

6. artikkel

Millest tunneb ees- ja järelsõnade nõrkust ja tugevust

 

Descartes’i raamatud on pälvinud hulganisti ees- ja järelsõnu. Nende tugevus on see, et neid lugedes jääb mulje, justkui oleks Descartes sellega saavutatud. Tegelikkuses eksitavad ees- ja järelsõnad lugeja Descartes´i maailmast segasesse tihnikusse, milles kasvab kõike läbisegi, mida maailmas üleüldse on kasvanud. Descartes on võetav kui iseenese taust ega vaja muud kunstilist tausta rohkem, kui vajab tausta mind ründav lõvi või eksitanud Boroni ürgmets.

 

7. artikkel

Kuidas on Descartes Eesti ajaloo tegelane

R.Descartes.Kristiina

Decartes elas igaks juhuks enamiku elust Hollandi Vabariigis. Loobus raamatute lugemisest ja astus oma raha eest armeesse, et saada aega mõtlemiseks. Et erinevalt Galileost vabaks jääda, jättis avaldamata oma esseed „Maailm“ ja „Inimene“. Peaaegu kõik oluline on nüüd eesti keeles olemas. 1650. aastal sõitis Descartes külla Rootsi (sealhulgas Eesti) kuningannale Kristiina Vasale Stokholmi. Teda ei hirmutanud, et 1644. aastal sinna sõitnud Hugo Grotius oli haigestunud kopsupõletikku ja surnud. 1632. aastal kuueaastasena Rootsi trooni Gustav Adolfilt pärinud Kristiina eest valitses riigikantsler Oxenstierna. Kristiina oli teaduste ja kunstide huviline ning naissooarmastaja. Ta sundis Descartes’i alustama tundidega külmal talvel kell viis hommikuti, ehkki too oli hiline töömees. Descartes haigestus kopsupõletikku ja suri. Kristiina hakkas katoliiklaseks ja pidi seetõttu loobuma 1654. aastal troonist. Descartes oli ainus katoliiklane, keda ta kohtas või kellega oli kirjavahetuses. Kristiina järel tuli Karl X, Karl XI, seejärel Karl XII, kes selle asemel, et aastal 1700 jälitada Narva alt taganevat Vene armeed, suundus lõunapoolseid maid vallutama ja kaotas seetõttu 1710. aastal Eesti.

Maalil: Pierre Louis Dumesnnie (1698–1781) maalil on kuninganna Kristiina keskel, Descartes paremal. See on maalitud peaaegu sajand pärast Descartes’i surma.

 

8. artikkel

Hinge tundumused kui eneseabiõpik

 

Imestagem, et Descartes kirjutas oma raamatu nii, nagu praegu kirjutatakse eneseabiõpikuid. Kuid et Descartes oli matemaatik, leiutades analüütilise geomeetria, mis ühendab algebrat ja geomeetriat nagu Jumal hinge ja keha, siis teadis ta, et kolmnurk on kujundina mõistetav inimesele ka siis, kui ta ei tea, et nurkade summa on kaks täisnurka ning muid kolmnurga teoreeme. Sellest hoolimata on need teoreemid tõesed.

 

9. artikkel

Lõpmatusest ja tühjusest

 

Descartes ütles, et lõpmatust ei ole võimalik tunnetada, seda saab vaid arvesse võtta, tühjust aga ei ole olemas. Vaakum ja singulaarsused on siiani inimmõttele kättesaamatuks jäänud. Esimese jaoks on välja mõeldud vaakumist välja ja jälle sisse lupsavad osakesed (ei ole tühi), teise jaoks renormeerimine (lõpmatus võetakse teatavaks ja eemaldatakse).

 

10. artikkel

Mis sellest kõigest kasu on

 

Descartes’i viimane lause: „Kuid tarkus on kasulik peamiselt selle poolest, et õpetab meid oma tundmuste isandaks saama ning nende üle nõnda osavalt valitsema, et nende põhjustatud hädad osutuvad päris talutavateks ning me isegi tunneme kõigist neist rõõmu.“ The rest is silence. On tunne, justkui ma kirjutanuks raamatust, mis on ilmunud äsja.

News | õue.onu

Õueonu päevik: 17. oktoober 2014

17. okt 2014

Õueonu.17.10.14Lehed langevad,

aga tuju ei tõuse.

Tuju jukerdab, päike ukerdab

pilveserva fraktaalsusest välja.

Päike väljub, tuju siseneb tõusufaasi.

Sest ta teab, et tegelikult läheb

pilv ära päikese eest, mitte

päike pilve tagant.

Meeliülendav on kummutada igikestev

relatiivsusteooria taustsüsteemide

ekvivalentsuse printsiip.

 

Filosoofia | News

Pulseeriva teadushuvi universum

7. okt 2014

See Tiit Kändleri essee ilmus Eesti Ekspressis 10. septembril

Aisoposel on mõistujutt astronoomist, kes läks igal öösel õue tähti vaatlema. Ühel ööl, kui ta linnast välja jalutas, paelus taevas teda nõnda, et kukkus sügavasse auku. Kui ta seal hädaldas, tuli mööduja ja oleks mehikese august välja aidanud, kuid saanud teada, et too on astronoom, tõdes: „Kui sa tõepoolest vaatasid taevasse nii pingsalt, et ei näinud isegi seda, kuhu su jalad sind maapinnal kannavad, siis oled mu meelest oma saatuse ära teeninud.“

Eesti psühholoog Endel Tulving tõestas, et inimene on ainus olend ilma peal, kel on võime kronesteesiaks, see tähendab, kes on võimeline siduma möödaniku sündmusi omavahel ajalises järgnevuses, nägema mineviku aega, seostama sündmusi minevikus toimunuga. Kui meie siin Eestis kõneleme teaduse rahastamise mõneti mõistetamatust muutmisest ja koguraha vähenemisest, siis minu meelest pole paha küsida, kas auk, kuhu meie teadus näib olevat kukkunud, on muu Euroopaga ühine või meie oma auk. Teadusrahastamine on seotud teadushuviga, huvi teaduse vastu aga muutub ajast aega.

Parim eesti teadlastest teaduse populariseerija Ernst Öpik avaldas 1960. aastal USAs raamatu, kus ta esitas pulseeriva universumi idee. Nüüdseks on see vananenuks tunnistatud – universum paisub kiirenevalt.

MILLEST POLE RÄÄGITUD, on et huvi teaduse vastu meile paremini teada olevas maailmas ehk siis Läänes ja Venemaal pole viimase sajandi jooksul olnud jääv, vaid pigem pulseeriv. Kui pulseerib avalikkuse huvi, pulseerib mingi faasinihkega ka rahastamine.

Huvi saab tunda asja vastu, mida mõistetakse, teisisõnu: osatakse mõistetavaks teha. Tühjuse kartus, horror vacui  sai otsa pärast hobuste kurnamist Magdeburgi poolkerade katses 17. sajandi keskel. Nüüd koormatakse Euroopa rahakotti Suure Hadronite Kollaideri ülivaakumiga. Vaatetoru, mille hollandlased 17. sajandi alul leiutasid, oli meelelahutuslik riist, kuni Galileo seda veidi täiustades teleskoobina Kuu ja Saturni peale suunas. Nüüd koormavad teleskoobid nii ESA kui NASA eelarveid. 18. sajandi Louis XV huvitus teadusest, kuid meelelahutuslikult, lastest üksteisel käest kinni hoidvast seitsesajast mungast läbi elektrilaengu. Sai palju nalja. Lõpuks sai sellest naljast Eesti Energia.

Kvantmehaanika tulek muutis teaduspildi tavainimese jaoks mõistetamatuks. See avaldas mõju maalikunstile puäntilismi ja impressionismi näol, aga ka kirjandusele dada liikumise kantuna. Dadaistid tegutsesid enne Esimest maailmasõda Zürichi vanalinna õllekeldris, kust sadakond meetrit üles mäkke minna elas teisel korrusel Lenin. Nüüd on mälestustahvel dadaistidele kõrtsiukse kõrval käeulatuses, Lenini tahvel teisel korrusel kahe akna vahel käeulatusest väljas.

Teadus tekitas hiiglasliku huvi, kui Einsteini üldrelatiivsusteooria üks ennustusi – et gravitatsioon muudab ruumi kuju –, leidis tõestust tähelt lähtunud valguse kõrvalekaldumise näol Päikese gravitatsiooniväljas. Einsteinist sai üleilmne superstaar, kelle USA loengute edu kasutasid sionistid ära oma riigi loomiseks vajaliku raha kogumiseks.

Siis teadushuvi vaibus, kvantmaailma inimmõistusele mõistetamatuse tõttu. Kuid kvantfüüsika rakendus tuumarelvana ja seejärel tuumaelektrijaamades vallandas tehnoloogilise tsunami ning teadushuvi plahvatusliku kasvu mõlemal pool raudset eesriiet.

SIIS HUVI TAANDUS, taibati plaanide utoopilisust. Huvi tõusis uuesti arvutustehnoloogia imbudes kodudesse, ent see muundus mitte niivõrd huviks teaduse, kui uut moodi tarbimise vastu. Huvi tõstis uuesti lakke geneetika ülespumpamine kahe võistleva inimgenoomi projekti ning sellega seotud lootuste läbi. Kui palju lubati uusi ravimeid, ei saa sõnas jutustada ega kirjas kirjutada, jätkus neid lubadusi Eestissegi. Vaikselt hääbunud on needki lubadused, mis ei tähenda, et tulemusi poleks olnud.

Teadlane.Näpp

Leiutised, ka teaduslikud avastused võib jagada arengut hüppeliselt muutvateks ehk arengut katkestavateks ja kohastuvateks, mõneti etteaimatavateks. Viimastel aegadel ei ole katkestavaid avastusi teaduses ette tulnud, üha enam käib töö kohastuvate avastuste kallal. Keegi ei tea, mis on tumeaine ja tumeenergia, keegi ei tea, kuidas saaks tõhusalt tööle panna tuumareaktori ITER. Maailmapilti katkestavad avastused nii kvantmehaanikas kui astronoomias tehti aastakümnete eest. Eksperiment on läinud üle jõu käivalt kalliks. CERNi avastatud Higgsi boson on esimene füüsikaavastus, millele anti Nobeli preemia, ilma et sõltumatu katse oleks seda kinnitanud. Tulemus võib olla õige, samas oli seda vaja CERNi hingeshoidmiseks.

Teadlaskonnal ei jää teadustegevuse rahastamise vähenedes ikka veel üle muud, kui otsida arenguks väljapääsu eri valdkondade veel suuremas koostöös. Kuid see on loosung, mida hüüti nii kaua, kui mina mäletan, üle poole sajandi taguse teadushuvi tõusu ajastulgi.

HÄDA POLE mitte selles, et kõik on teaduses juba ära tehtud, vaid selles, et äratehtu kohta teatakse üha vähem. Veel vähem osatakse see teadaolev üles leida. Hea näide on nn kvantarvutite juhtum: need arvutavat ülikiirelt ja paralleelselt. Kuid kvantarvuti, isegi kui selline õnnestub teda hävitada püüdva kaootilise maailma taustal ehitada, pakub mustmiljon lahendust, mille seast tuleb õige üles otsida. Kuidas, ei tea keegi.

Rootsi Karolinska Instituudi rahvusvahelise tervise professor Hans Rosling tõi suvel Euroopa Teadusfoorumil kõneldes oma loengus „Faktidel põhinev maailmapilt“ välja suureneva lõhe selle vahel, kuidas suur osa inimestest maailma näeb ja selle vahel, milline maailm tegelikult on. „Keegi ei mõista tulevikku, kes ei mõista olevikku,“ kuulutas ta, tuues näiteid küsitlustest, mis käsitlesid maailma rahvastiku kasvu, selle vanuselist koostist ja jõukust ning mis paljastasid suure lõhe arvamuste ja tegeliku maailma vahel. Näiteks arvatakse Euroopas, et maailmas on vaktsineeritud 15 protsenti inimestest, kui tegelikult on 80. Meil ole enam nõnda palju ruumi edeneda, kui arvame olevat.

Kvantmaailm on ennustatav, kuid hoopis teises mõttes kui meie tavapärane maailm. On selgunud veider, kuid ometi keerulise matemaatikata hoomatavat tõde: on küsimusi, millele polegi täpseid vastuseid, on nähtusi, mille seletamine sõltub taustast.

Nüüd arutletakse, kas teadus saab otsa. Seda arvati ka Briti tööstusrevolutsiooni järel, siis veidi enne kvantmehaanika ilmumist – noil aegadel, mil inimeste teadushuvi tundus otsa saavat. Teadushuvi ei paisu kiirenevalt nagu universum. See pulseerib. Isa Brown ütles oma seriaali ühes osas, et kui Piibliraamatut sõna-sõnalt võtta on maailm üsna ohtlik koht. Tundub, et see kehtib ka Teadusraamatu kohta.

 

 

Bioloogia | News | õue.onu

Õueonu avastas pihlakuuse

14. sept 2014

Pihlakuusk1AEile, 13. septembril tegi Õueonu oma õuel botaanika viimaste aegade ühe suurima avastuse: pihlakuuse. Pihlakuuse marjad (või käbid?) on punakad ja maanutavad kaugelt vaadates pihlka omi. Kuid et nad kasvavad kaugelt vaadates kuuse sarnasel puul, siis on tegu pihlakuusega, liigiga, mis arvati juba ammuilma olevat välja surnud, ühes sauruste ja maatõugu lehmadega.  Marju maitsta pole Õueonu siiski julgenud. Ta istub pihlakuuse all ja ootab külalisi.

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Pihlakuusk2A¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Pihlakuusk3A

Füüsika | mis.toimus | News

Nordita Workshop for Science Writers: Restoring the Symmetry. Teaduskirjanike suvekool Stokholmis

3. sept 2014

Stokholmis Põhjamaade teoreetilise füüsika keskuses Nordita toimus 27.–29. augustil teaduskirjanikeja teadlaste töötuba kvantmehaanika aktuaalsetel teemadel. Allpool on toodud fotosid sündmusest ja Stokholmist ühes kvantmehaaniliste interpretatsioonidega.

Tekst ja fotod: Tiit Kändler

35 registered and some unregistered participants of the 2014 Science Writers Workshop in Nordita West Seminar Room in Stockholm, Wasastaden, happened sometimes to be very near of the black hole horizon. But nobody lost, and psychiatric help was not needed. Here you can see some of the pictures, made using the quantum Zeno effect.Nordita.1.SkyA with interpretations a la quantum theory.

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

The Sky on the Earth

Nordita.2.BuildingA

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Left side of the Right Symmetry

Nordita.3.MusserA¤
¤
¤
¤
¤
¤
¤
¤
¤
¤
¤
¤
¤
¤
¤
¤

¤

¤

George Musser: Ask the quantum questsions

Nordita.4.KaltenbaekA¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Rainer Kaltenbaek: My suitcase is entangled

Nordita.6.AstroA¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Symmetry breaking

Nordita.7.WindowA¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Single slit experiment

Nordita.9.Weinfurtner.GravityA¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Silke Weinfurtner: Analogue fish and kitchen sink for Gravity

Nordita.10.Building.2A¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

In the shadow of the Black Hole

Nordita.11.Ericsson.QcomputingA¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Marie Ericsson: Quantum computer as a stick

Nordita.12.AlbaNovaA¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Classical mechanics for your dog

Nordita.12.Laflamme.QinfoA¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Raymond Laflamme: No penalties for interference

Nordita.13.Einstein.CollectedA¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Einstein Collected: words, words, words

Nordita.14.Qubit1A¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Laflamme’s qubit: orthogonal

Nordita.14.Qubit2A¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Laflamme’s qubit: circular

Nordita.15.Lab1A¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Mohamed Bourennane: here comes the photon!

Nordita.15.Lab3A¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Mohamed Bourennane: Zero-point experiment

Nordita.15.Lab8A¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Heisenberg relationship

Nordita.15.Lab7A¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Bob is not bigger than a cat

Nordita.17.GrillA¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

The Barbeque principle

Nordita.18Stockholm2A¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

The Stockholm interpretation

Nordita.19.Thorlacius.TabletopA¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Maxwell’s door

Nordita.21.Auditorium1A¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Nonlocality and decoherence

Nordita.23.Orzel1A¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Chad Orzel: Who did not agree with me?

Nordita.23.Orzel2A¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Chad Orzel: OK, I agree

Nordita.24.ArdonneA¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Eddy Ardonne: I have got two of them. But you?

Nordita.26.KnittingA¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Knitting the quantum web

Nordita.27.SabineA¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Sabine Hossenfelder: Nonvirtual thanks

 

tunnustatud teaduse populariseerija teadus.ee suvekool Vikipeedia