kole.lugu | News

Käsmu sadam: kirjade vahetus

9. veebr 2016

Tere, hr arhitekt Allmann!

Tänan vastuse eest. Ehkki, seda lugedes tundub, et räägime eri sadamatest.

Mina end valest eksitada ei lase. Kuure on praegu kaks, ja nende kõrgus väiksem, kui teie  ühel suurel hoonel. Selle ehitamiseks ja autoteedeks võtate maha neli  suurt kuuske, mis moodustavad Meremuuseumi  praeguse hoovi.

Alla mere äärde plaanite teha järelkärudega kolme sõiduauto pikkuste autode parkla, mis hävitab sealse loodusliku liivaranna ja lõpeb betoonseinaga.

Teie mainitud pinnasest madalam paadikuur kesk vett on madalam küll muuseumi esisest pinnasest, kuid et maa mere poole langeb, siis on see kõvasti  kõrgem merepinnast oma suure kolaka mahuga.

Seega ei  saa tõeks lugeda teie vastuväiteid ning plaan rajada selline sadam hävitab muinsuskaitselise Meremuuseumi ümbruskonna, ühes vaatega majakale ja merele.

Alternatiiviks pakutud projekt seda ei  tee, ja arvestab reaalset majanduslikku seisu. Kui selgub, et paate tuleb rohkem, saab seda ju edasi ehitada.

Seega: te olete salanud oma vastuses soovi hävitada puud ja inimlikud mõõtmed ning rajada rahaks tehtavaid öömaju või muuuks otstarbeks ehitisi, sadam on teiejärguline.

Ja veel: kuhu siis on peidetud hiiglaslik kütusemahuti, millest seletuskirjas käib jutt?

Tiit Kändler, Käsmu  mõtteomanik

¤
IMG_3824¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

 

 

 

 

 

 

 

Saatja: Indrek Allmann [mailto:indrek@pluss.ee]
Saatmisaeg: 08 February 2016 13:35
Adressaat: tiit.kandler@teadus.ee
Koopia: annes.naan@vihula.ee; min@kul.ee
Teema: Käsmu

 

Tere,

 

Mulle saadeti edasi Teie pöördumine Käsmu sadama teemadel.

Kuna usun siiralt, et olete huvitatud ka nö teise poole arvamusest, kes ehk pisut enam kavandatavaga kursis on, siis vastaksin paari reaga.

 

Piirdeaiast. Esitate väite, et jätan projektis ebaausal kombel näitamata piirdeaia. Jätan selle näitamata täiesti ausalt – detailplaneeringu eskiis sätestab üheselt (see on põhijoonisel välja toodud), et kõik piirdeaiad planeeritaval alal on keelatud. Kogu sadamaala on ette nähtud avalikuks kasutuseks. Turvalisuse kaalutlustel on lubatud sulgeda pääs ujuvkaile ja sellele kai osale, mille ääres silduvad purjekad – need kohad on põhijoonisel näidatud. Tarastamine on muutunud katkuks kõikjal Eestis. Ka Käsmus on sadama-alaga piirnevad maaomanikud kahetsusväärselt asunud takistama ligipääsu slipile. Püüame planeeringuga leida viisi kuidas ka tulevikus oleks võimalik tagada avalik pääs merele.

 

Veomasinatest. Tegemist on kohaliku tähtsusega väikesadamaga, mis on dimensioneeritud kuni 8m paatide vette ja veest välja võtmiseks. 8m on klassikaline puidust lappaja suurus, mida veetakse tavapäraselt sõiduauto haakes. Ka täna on see Käsmus nii. Arvestades sadamasse planeeritud kaikohtade arvu ja seda, et turvaline sadam pigem vähendab kui suurendab treilervedude arvu (aluse võib jätta sadamasse), siis liikluskoormuse suurenemist oodata ei ole. Kui muret teeb just nimelt suuregabariidiline transport, siis seda on võimalik piirata liikluskorralduslike vahenditega.

 

Hoonestusest. Käsmu sadama planeeritav paadikuur paikneb olemasolevate, kultuuriministeeriumile kuuluvate, täielikult amortiseerunud kuuride koha peal ja on nendega samas mahus. Sisuliselt antakse võimalus olemasolev olukord korda teha. Kalurite võrgukuurid ja sadamahoone on käesolevas eskiisis planeeritud nõlvasiseste ehitistena, mistõttu kõrguslikult jääb nende katus madalamaks kui majaka ja muuseumi ukseesine maapind. Piltlikult öeldes paiknevad suvised võrgukuurid justkui täna olemasoleva puidust terrassi all. Sadamahoone paikneb majakamäe nõlva all ja varjus. Ala dominantehitisteks jäävad olemasolevad, ajaloolised ehitised. Olulisemalt suureneb, vastavalt maaomaniku Tartu Ülikooli soovile, nendele kuuluv majake.

 

Kui huvi on tõsisem, olen valmis Teile tutvustama projektis kajastuvaid tehnilisi ning planeeringuliseid ettepanekuid. Linnapeal kuuldud legendid ei ole otsustamisel alati parimaks abimeheks.

 

Lugupidamisega

Indrek Allmann

 

 

kole.lugu | News | Ökoloogia

Käsmu sadama asi: kisub pettuseks

7. veebr 2016

Tiit Kändler, teaduskirjanik, Käsmu mõtteomanik

Käsmu sadama asi

 

Käsmu.Meri.MuuseumKäsmu Meremuuseumi lähedale on mind tõmmanud juba lapsest saati. Tol ajal, mil aeg-ajalt Käsmus puhkasime, ei  saanud sinna ligi, polnud muuseumigi. Oli vene piirivalve. Sellest hoolimata tajusin, et Käsmu on osake minu mõttemaailmast. Olen Käsmu üks heatahtlik omanik, nagu neid on Eestis tuhandeid, kes kordki on külastanud kasvõi siinset Viru Folki ja  teisi kontserte, aga ka mõtteüritusi ja asutuste suvepäevi.

Siis tuli uus aeg ja Aarne Vaik.

 

Vaik pole kohaliku tähtsusega nähtus, vaid  Üle-Eestiline fenomen.

Mees, kes lõi kuvaldaga maha vene väemüüri ja asutas muuseumi oma kogudest, oma kulu ja kirjaga. Selles abistasid teda vana tsaariaegse piirivalvekordoni ja selle ümbruse maade omanikud: eri  ministeeriumid, sealhulgas siseministeerium ja kultuuriministeerium.

Puhkemaja-äriks soodsale krundile on silma heidetud rohkem kui kord.

Aarne Vaik ega tema tervis pole alla andnud.

Meremuuseum on mitte ainult Käsmu ega Lahemaa, vaid Eesti eripärasemaid muuseume.

Erinevalt tagurlike ametnike arvamusest on Euroopas üha enam mõistetud kohalike muuseumide tähtsust ja jõukohasust külastajale. Selline muuseum ei koori ei raha ega aega, vaid abistab inimesi eri ettevõtmistel.

Ainult tänu Aarne Vaigule ja tema muuseumile olen mina saanud kümme aastat korraldada teadus.ee suvekoole, kus tavarahvas kohtub tippteadlastega. Suvekool on saanud riigilt Eesti Teaduse Populariseerija aunime.

 

Vaatame, kuidas Käsmu on ehitatud: elumajad ja nende krundid ei ulatu randa välja, need jätavad mereäärse kõigile vabaks. Olgu laevaehituseks või niisama patseerimiseks.

Käsmu on ses suhtes siiani jäänud harulduseks. Mererahvas pääseb mere äärde ja külla ei ole ehitatud ebaloomulikult suuri maju.

Nüüd surub MTÜ Majaka Sadam peale sadamat, mis oma suuruselt sobiks Loksale või Võsule. Olukorras, kus Loksa, Viinistu ja Lohusalu sadamais vaevu purjelaevu ja kaatreid kohtab.  Lohusalus ehitati suur sadamahoone ning muidugi ümbritseti sadam pika ja  kõrge aiaga. Samas jäeti sadamatagused iidsed paadikuurid mädanema. Mis juhtus? Restoran hingitseb vaevu. Muud rajatised lagunevad. Seda Lohusalus, kus on suvitajate tagamaad sadu kordi Käsmust enam.

Pädevad majanduslikud ennustused väidavad, et Eestis majanduslik ebavõrdsus kasvab. See tähendab, et laevaomanike arv praktiliselt ei suurene. Midagi sellist, nagu näeme Soome ja Rootsi sadamates, ei saabu Eestisse lähema poolsajandi jooksul.

Kahtlemata on seda mõistnud ka MTÜ Majaka Sadam ning lasknud enesele projekteerida Käsmu mõistes hiiglasliku territooriumiga sadama kahe hiiglasliku majaga. Mis ilmselgelt pole mitte avalikuks kasutamiseks, vaid lihtsalt väljaüürimiseks.

Seda enam, et sadam on ju  praegugi olemas, see vajab vaid veidi suurendamist ja valvemajakesega rikastamist.

Ebaausal kombel ei näita Arhitektide Liidu esimehe Indrek Allmanni büroo  Pluss projekt ära piirdeaeda. Nõnda võib selle ehitada stalinistlikul kombel kolmemeetrise tellismüürina, nagu laoti see 1950. aastatel ümber kordonihoone. Sadamasse plaanitud kütusehoidla tähendab, et mööda Käsmu kitsast tänavat hakkavad liiklema hiiglaslikud naftaautod, paatide vedamiseks aga rekkad. Samas ei ole praeguse kruusatee parandamise kohta projektis öeldud sõnagi.

Arhitekt Allmann on oma projekti teinud vastupidiselt oma valimiskõnes toodud teesidele, et arhitekt peab arvestama Eesti väiksust ja keskkonda. Ses osas astub Allmanni Käsmu sadam  ritta Vilen Künnapu ja Ain Padriku Viru keskusega Tallinnas, mis ei  jäta enese ümber liikumiseks ruumi ei jalamehe kehale, ei hingele.

Arhitektuuriajalukku võib sattuda ka nõnda, kuid Vihula vallavalitsusel ja volikogul tuleks ometi  kaaluda, millisesse ajalukku tahavad vallajuhid sattuda.

 

Kokkuvõtteks: Eesti majanduslikku ja Käsmu ehituslikku olukorda arvestades on tegu ilmselge pettusega: sadama nime all püütakse erastada soodsat mereäärset krunti.

 

 

aasta.mõttes | News

Head uut ja vana!

29. dets 2015

Jõuluvana otsustas hakata teadlaseks. Sel aastal see veel ei õnnestunud, kuid järgmisel aastal esineb ta kindlasti akadeemilise tsirkuse solistide seas. Seniks tänab teadus.ee huvilisi ja soovib veel huvitavamat huvi.Uusaasta 2015.2026

lugemis.vara | News

Raamat müügil: “Leiutised, mida ei osatud oodatagi.”

14. dets 2015

Tiit Kändleri “Leiutiste…” raamatu esitlus toimus 10. detsembril Rahva Raamatu Viru keskuse poes.

Leiutised. Esitlus.10.12.15ALeiutamisest ja avastamisest diskuteerisid autor Tiir Kändler (paremal) ja Vikerraadio teadustoimetaja, Labori autor Priit Ennet.

Foto: Tõnu Ojala

lugemis.vara | News

Tiit Kändleri mahuka raamatu esitlus: Leiutistest, mida keegi ei osanud oodata

9. dets 2015

Kandler_kutse_800x500px

Raamatu esitlus 10. detsembril kell 17.30 Rahva Raamatus Viru keskuses Tallinnas.

 

 

 

 

 

 

Näide tekstist

5. ARVUTITE TULEMINE JA INSPIREERIV ELUSLOODUS

Frankenstein. Arvuti. Bioinspiratsioon. Takjapael. Robot.

Turing. Tehisintellekt

George Gordon Byron (1788–1824), hilisem krahv Gordon Noel, 6. Byroni

parun, Inglise tuntuim romantiline poeet ja suurim naistegelaskütt, jäi

1816. aasta suvel uhes poeet Percy Bysshe Shelley, tolle tulevase naise Mary

Godwiniga ja tolle pooloe Claire Clairmontiga, kellel oli Byroniga armusuhe,

ühes Šveitsi Genfi järve äärses villas vihmapakku. Et end lohutust ilmast

mitte meeleheitele viia, otsustas seltskond kirjutada õudusjutte.

Byron ise kirjutas (usna loomulikult) fragmendi vampiirist, ent Mary lugu

sai pealkirjaks „Frankenstein ehk moodne Prometheus“. Kui Prometheus

varastas jumalatelt tule, siis Shelley teadlane Victor Frankenstein keevitas

kokku koletuslikuks osutunud inimesetaolise monstrumi, kes hakkab käituma

ennustamatult ja saab teadlasele hukatuslikuks. See oli kui leiutiste

sajandit ennustav ja ühtlasi hoiatav lugu, millel on tehisintellekti ajalooga

saläparane side.

Byroni ainus ametlik järeltulija, tutar Augusta Ada Byron, sündis detsembris

1815 Londonis. Oma naisest lahku läinud, välismaal reisivat ja

1924. aastal türklaste vastu sõtta totanud ning selles juba enne lahingut

haigestunud ja surnud isa ei näinud Ada kunagi, kull aga püüdis ema tõtart

õpetada antipoeediks. Matemaatika, matemaatika, matemaatika. Nõnda

sai Adast tollasel Inglismaal üks väheseid naismatemaatikuid, kes sattus

juhtumisi kokku ajastu probleemiga: kas inimese valmistatud masin

suudab mõtelda?

Ada Byron Lovelace’i panus arvuti leiutamisse avastati alles möödunud

sajandi keskel ja sellest ajast peale peetakse teda esimeseks programmeerijaks.

Ta tegeles arvutiga ehk nagu siis öeldi – analüütilise masinaga, mida

projekteeris alates aastast 1822 inglise insener ja leiutaja Charles Babbadge

(1791–1871), ent mida kunagi valmis ei ehitatud. Sellest hoolimata tõlkis Ada

Byron Lovelace prantsuse keelest Luigi Frederico Menabrea kommentaarid

Babbadge’i arvutile (kuidas see töötab ja tabeleid toodab), laiendades

neid kahe kolmandiku vorra, … … …

Ajalugu | Antropoloogia | Filosoofia | lugemis.vara | News | Tehnoloogia

Raamat tulekul: Leiutised, mida ei osatud oodatagi

24. nov 2015

Leiutised_kaas.OKMinu raamat “Leiutised, mida ei osatud oodatagi,” läks eile kogu täiega trükikotta. Poleks uskunud, et nii paksu raamatuga kunagi letti tulen. Peaaegu 500 lk. Fotod ja ajagraafikud ja puha. Esitlus tuleb ka, aga sellest täpsemalt edaspidi.
Nii või naa, uus käsitlus leiutamise asjus.
Kujundus ja graafikud ning küljendus Eerik Kändler.
Kirjastus Ühinenud Ajakirjad.

Antropoloogia | Arvutiteadus | News | Tehnoloogia

Digimaailmaga tuleb kohastuda

16. nov 2015

See Tiit Kändleri essee ilmus lühendatult Maalehes 12. novembril. Hakkan selles lehes kaks korda kuus lehekülge kirjutama.

 

Digimaailm võtab üha enam võimust. See on kaotanud paljugi, mis alles äsja oli loomulik. Muutused puudutavad nii maad kui linna. Mida teha? Kohastuda.

 

Leonardo da Vinci, 500 aasta tagune inimene, joonistas Vitruviuse eeskujul välja inimkeha proportsioonid, ei lahendanud neid aga kunagi numbriliselt. Nii nagu ta ei andnud arvulisi andmeid on lõpututele masinavärkidele – alates veejõul töötavatest seadmetest ja lõpetades lendavate paatidega. Ta oli veendunud, et pildid annavad paljusid seoseid edasi  paremini kui  keel. „Oo, kirjanik, milliste sõnadega suudad sa anda seda kujutist edasi  nii täiuslikult, nagu teeb see joonistus siin?“ kirjutab ta ühe oma inimese südamejoonistuse juures. „Ma annan sulle nõu: ära näe sõnadega vaeva, kui  sa ei räägi just pimedaga.“

Da Vinci eksis haledal kombel. Mitte ükski tema leiutistest tööle ei hakanud, tema freskod nagu  „Püha õhtusöömaaeg“ kippusid krohvilt maha pudenema ning valitsejatele osava joonistajakäega visandatud relvad ei tapnud kedagi. Kuid see-eest maalis ta staariks Mona Lisa. Da Vinci vaatles, joonistas. Kuid ei arvutanud.

 

Digitaali armutu pealetung

Arvude ja katsete ajastu tuli sajandi pärast Da Vincit ühes koordinaatide süsteemi leiutanud René Descartes’iga, teleskoobi taevakehadele suunanud Galileo Galileoga ja oma laboris katseid teinud Isaac Newtoniga. Arvudeajastu võimaldas tehnikarevolutsiooni ja demokraatliku riigikorralduse. (Pidagem silmas, et arve tunnustanud kreeklased ja  nende järel roomlased olid siiski orjapidajad.)

Ja siis, aastal  1971 saadeti  esimene e-kiri, 1981 sidus modem koduarvutid, 1991. aastaks  leiutas Tim Berners-Lee esmalt hüperteksti, siis World Wide Web’i ja 2001 leiutati Wikipedia.

Värkvara areng tõi selle, et autod sõidavad paremini, kombainid koristavad täpsemalt, külvimasinad hoiavad kokku seemet ja enamik meist ei kujuta päeva algust ette, avamata oma arvutit või nutiseadet.

Et e-kiri vallutab suhtlemiskanalina maailma, ei osanud selle leiutaja Ray Tomlinson arvata. Mida on teinud Facebook ja Twitter, ei teadnud nende leiutajad ammugi mitte: vähemasti on need kõrvalsaadusena pakkunud kõvasti teemasid paberajakirjandusele, kus visandatakse selle jätkuvat kadu.

Bombardier.VedurijuhtEesti tahab olla edukas digimaa. Tore on. Kuid kui riik nihutab teenused digimaailma, kas siis ei peaks ta ka hoolitsema, et inimesed saaksid aru, mis toimub. Korporatsioonide meelevallas arvutivangid on sunnitud üha kiiremas ja kiiremas tempos vahetama oma programme ja arvuteid. Ning meie muudkui õppima. Pole ju midagi uute vidinate vastu, ent riigi poolt tehnika ja tarkvaraga kindlustatud ametnikud ei mõtle, mida see tavainimesele maksma läheb. Mis juhtub, kui ühel heal päeval tabavad muutused tavainimest nii kiiresti, et nad ei  suuda neid enam kinni maksta? Mis juhtub, kui ühel heal päeval pole enam võtta inimesi, kes oskaks üha keerulisemaks muutuvad digimaailma hallata? Niigi  ei ole võimalik suhelda ühegi pangainimesega või riigiteenistujaga, kui arvutiprogramm ei ühildu või e-allkiri ei suju. Me oleme piisavalt näinud suutmatust hallata oma digimaailma nii superrikaste pankade, e-riigi kui ka  lugematute vähemate firmade poolt. Kaotajaks jääb ikka tavainimene. Vigade põhjus mätsitakse kinni ja lastakse edasi  samas tempos.

Ühel heal päeval peame me hakkama mõtlema, mille jaoks me digitaali kasutame – enne, kui see meid enese alla matab. New York Times kirjutas 2014. aasta septembris, et Kansas City varustati nii kiire Google’i fiiberühendusega, et keegi ei teadnud, mida sellega peale hakata. Tulemus: laaditi alla enam kui kuussada kassipilti millisekundis. Wall Street Journal kirjutas samal aastal, et Google Fiber on üha enam ühiskonda lõhestav: keskklass ja rikkad suudavad sellega ühineda, vaesed mitte.

USAs paljude juhtivfirmade digitaalturunduse tegevjuhina20 aastat tegutsenud Andrew V. Edwards asutas 2004.aastal USA Digitaalanalüütika assotsiatsiooni, et mõtiskleda selle üle, mille on digitaalmaailm inimeselt ära võtnud. On kirjutatud suur hulk raamatuid ja traktaate selle kohta, mis on digimaailma inimesele andnud. Ent mille oleme me kaotanud?

Kaotused ulatuvad pea igasse inimese tegevusalasse. Lendurid istuvad kabiinis vaid kõige erakorralisemate olukordade jaoks, töö teeb digitaal. Sama kehtib rongijuhtidega. Nüüd kõneleme isesõitvatest autodest. Ise nad muidugi ei sõida, neid juhib digitaal. Number on muutunud inimesest olulisemaks.

 

Ainus võimalus on kohastuda

Edwards toonitab, et omadussõnast „digitaalne“ on saanud nimisõna „digitaal“. Kas digitaal hävitab kõik? Tema arust on hävinud muusikatööstus, kõrgharidus (digitaal annab küll teadmised, ent mitte oskused), paberajalehed, inimsuhtlemine (tavaline pilt: neiuke kohvikulaua taga, läpakas nina ees, naabril samamoodi). Digitaal on peitnud pangateenused nii keerulisse võrgustikku, et enam ei suuda keegi sellest sotti saada. Digitaal võimaldab mõõta kõike digitaalselt, ka TV-auditooriumit, andmata aru, et on asju, mida arvudesse ei anna kanda. Nagu näiteks teadusharidust ja loodusarmastust.

CERN.Comp3Kõige hullem on mu meelest see, et digitaal imeb enesesse targemad ajud. Ja need keskenduvad digitaalsele! Arvudele keskendujad ei ole aga leiutajad. On kadumas mõtlemine mõtlemisest. Kui Galileo aeg oleks olnud digitaalne, meil teleskoopi poleks. Ta oleks selle asemel välja mõelnud mõne tapatalgumängu. Sellepärast ei tegelda reaalse maailmaga, vaid simulaakrumiga. Pole juhuslik, et meil pole  edusamme uue energeetika alal, patareide ja akude arendamisel. ELi aju tegevuse simuleerimise suurprojekt arvutil katkestati, kuna ilmnesid valskused.

„Appide ehitamine on triviaalne nonsenss,“ kuulutab Edwards. Oleme saanud Facebooki, ent selle tasuta värgi eest kaotanud tükikese vabadusest. Kui otsid midagi Google’ist, on tulemus ette määratud sinult kogutud andmete põhjal, see ei ole nagu entsüklopeedia juhuslik lappamine. Müra puudub. Vaid reaalses elus toimuvad õnnelikud juhused, Google välistab need.

e-hääletamisel pead usaldama iga inimest, kes seda haldab, kontroll puudub. e-raamatut ju rendid, ei osta. Raamatukogu või poe võimalus puudub. Üha enam ümbritseb meid digitaalne – lennujaamades ja bensiinijaamades, haiglates ja poodides.  Foto  on muutunud dokumendist ebausaldusväärseks, see on manipulaatorite paradiis. Me kaotame oma ajalugu: see ei  salvestu, kuna mälukandjad üha muutuvad ning kestavad paberist vähem. Painduv ketas, nelinurkne ketas, CD –kes neid enam ümber salvestab? Andmete hoidmine pilvedes pole turvaline: pilved muudavad oma kuju, unustad maksta, ja oled andmeist ilma.

Edwards soovitab mõtelda: millal me enam üksteisest ei hoolinud? Ta arvab, et digitaal jätab puutumata ehitamise, parandamise, kunsti. Ja hüüatab: „Tarbige vähem digitaalset! Väljuge digitaalse mugavustsoonist!“

Kuid kuidas on see võimalik, kui lehmigi hooldab digitaal, mitte inimene? Facebook pakkub meile sõbraks lähedase pitsabaari ja reisifirma. Inglise keele ja loova kirjutamise lektor, „uue põlvkonna mõtlejaks“ tituleeritud londonlane hoiatab: oleme vabatahtlikult pööranud ümber oma koduuksesilma. Väljast sisse näeb, seest välja mitte nii hästi.

Interneti meemid õitsevad, sest neil on meeletu kiirus, ehkki väike eluiga. Me peame seda silmas pidama, selle asemel et nuriseda Facebooki agressiivsuse üle: „14vaatavad seda hotelli  just praegu!“

Otsigem lohutust sakslaselt Friedrich Nietzschelt, kes 150 aasta eest hüüdis: „Saagem keskpäraseks!“ Vaid siis saab mõista võimu, sealhulgas digitaali võimu.

Arvude ajastu ettekuulutaja, prantsuse imelaps Blaise Pascal tunnistas õudusega: teleskoop ja mikroskoop tõid lõpmatuste teoloogilise õuduse inimesele nähtavaks. Nagu näeme 350 aastat hiljem, on see nõnda ka Facebooki ja muu digitaaliga. Õudne! Kuid inimese osa on oma vallandatud tehnika- ja kliimamuutusega kohastuda.

Fotoallkirjad:

Fotod: Tiit Kändler

Ülal: Järgmisel suvel avatav maailma pikim Gotthardi raudteetunnel läbi Šveitsi Alpide tegutseb digitaali  juhtimisel.

 

All: WWW sünnipaik – Euroopa Tuumauuringute Keskus Genfis. Selle leiutas 1991. aastal vaid üks mees Tim Berners-Lee oma kolleegidega suhtlemiseks.

 

 

Informaatika | News | Sotsiaalteadus | to.imetaja

Teadus muutub ühes maailmaga hägusamaks

10. nov 2015

See Tiit Kändleri essee ilmus Postmehes 4. novembril. Minu illustratsioon lisatud siia.

 

Kui ma näen, et teele, mida mööda olen tavapäraselt sammunud kümnete aastate vältel (mõnel harva, mõnel tihemini) on ilmunud värav sildiga „Eramaa“ ja seejärel mõne aja pärast ilmub väravale lukk, siis ässitab see mind üle aia ronima ja oma teed jätkama. Tavaliselt mereranda. Südamele on kuidagi lahe mõelda, et mõistetamatud jõud pole veel minust jagu saanud.

Kui ma hakkasin süsteemselt kirjutama teadusest, siis ühel hetkel tajusin, et ühele selle teele on pandud värav. Seejärel ilmus sinna lukk ja silt „Eramaa“. Või „Meiemaa“, vahelt pole. Leppisin sellega, et mul pole sinna teele, mis viib teaduse rahastamise allikateni, asja. Olgu siis peale, sellest sildist juba üle ei roni, tõdesin.

Kuid mida edasi, seda enam tajun rahutust. Miks, küsin eneselt, mis on siis lahti? Kas ma tõepoolest uskusin, et pärast ENSV kadumist ja iseseisva Eesti Vabariigi loomist kaovad valed, kus kurat? Tunnistan, et uskusin küll – mitte et kõik valed kaovad, aga olulised, põhilised valed. Vähemasti teaduses, kus tuli juhtidel olla komparteis ja humanitaaraladel tsiteerida marksimi-leninismi klassikuid. Kes, kui me Marxist kõneleme, alati nii väga rumalat juttu ei ajanudki. Olin valmis selleks, et kui meil tuli dissertatsioon kirjutada vene keeles ja õppida venekeelsete õpikute järgi, tuleb edasipidi kõik see teha inglise keeles.

Kuid kindlasti ei olnud ma valmis teadlaste parteistumiseks. Eriti et oli õnn töötada Eesti ühe vähese, kui mitte ainsa mitteparteilasest direktori instituudis. Nüüdseks on teadusjuhtide parteistumine reaalsus ja sellega ei ole mõtet võidelda, tagasi niikuinii pääsu pole. Selge see, et inimesel on oma parteilised eelistused, ent sellepärast ei pea ju veel parteisse astuma, mis tähendab ju loomulikult mingi distsipliini järgimist. Kuid kuidas sellega hakkama saada, nii et teadus tunduks ausana?

Kas Giordano Bruno oli aus või lihtsalt loll, et pani oma elu Rooma Lillede Väljakul tulle? Küsimus, millele pole vastust. Niikuinii muutub teadus maailma muutudes. Teaduse jõud ei ole mitte tõe väljaselgitamises, vaid selles, et seda saab kontrollida ja ümber lükata. Selleks on vaja vaid teadusel toimida, ja ta teeb oma töö ära. Eesti füüsikute tulemusi saavad kõik maailma füüsikud kontrollida, kui need on fantastilised, siis tahavad ka. Ajaloolastega ja filoloogidega võib-olla pole see alati nii. Sestap on vaja sisemaist paralleelsust – ja muidugi mitte ainult selle pärast. Miks on vaja neid tüütuid putukaid nagu sääsed ja parmud, metssead ja hundid? Hävitame ära. Liike on maailmas niigi liiga palju, keegi ei jaksa putukaliike kokku lugeda.

Välismaine ekspert pole alati see kõige õigem. Võibolla on Eestile vaja enam ekspertarvamuseks võimelisi inimesi? Tuleb aga silmas pidada, et ekspert mõtleb vähem kui algaja. Ta teab paljusid asju ja ei hakka neis kahtlema. Seepärast on looduteadustes olnud pigem algajad need, kes on leidnud uue lahenduse.

TTÜ.RektorKui on vajalik, et ülikooli rektor pannakse paika valitsuse poolt, siis tuleb sellest ka teada anda. Ja midagi poleks hullu. Pannakse, siis pannakse. Lõppude lõpuks oli TRÜs Fjodor Klement ja Arnold Koop, isegi viimasega sai kuidagi hakkama. Ja Konstantin Päts pani paiks akadeemia esimesed liikmed ja rektorid.

Tõsiasi on see, et vale tungib teadusesse. Või on see seal alati olnud? Mingil määral kindlasti. Valetatud on omaenese sõgedusest, vaimupimedusest, olles jäänud armsa paradigma küüsi – aga see on ikkagi mõistetav. Leidub pahatahtlikkust, kuulsaks näiteks saksa matemaatikut Georg Cantorit 19. sajandi lõpul kiusanud Leopold Kronecker, kes ei tunnistanud Cantori uuritud lõpmatust ja pidas matemaatikas ainsaks uurimisväärseks hulgaks täisarve. Selliseid näiteid võib tuua sadu ja sadu, ka Eestist. Teine valetamise põhjus on soov elu jääda – kah mõistatav. Õieti on tegu ausamate inimeste salgamisega, mis nad on välja mõelnud – nagu näiteks Mikołaj Koperniku ja René Descartes’i puhul. Mis pole mõistetav, on valetamine või salgamine rahastamise saamiseks. Vähemasti riikides, kus nälga naljalt ei surda nagu Eesti.

Olin ajakirjanikuna selle juures, kui Eestis pandi kokku kolm ajalehte. Loodeti, et nüüd tellijate arv kolmekordistub. Aga juhtus see, et hoopis vähenes. Miks peab ülikoolidega juhtuma teisiti? Mis juhtus, kui otsustati kokku panna paar ministeeriumit ühte majja? See, et lõhuti maha tugev ja esinduslik ning ilus maja ja samasse ehitatakse nüüd uus. Seda ei nimetata kahjurluseks, selle eest kohapeal maha ei lasta, vaid valitakse hoopis parlamenti. Ju siis nii peabki toimima, järeldan.

Teaduse kommertsistumine on vältimatu, kinnitatakse. Olgu, kuid kui sellega kaasneb vale uute ravimite peatse väljatöötamise kohta, uute raviviiside peatse juurutamise kohta?

Ravimite kiirus pole meie otsustada, kallidus ka mitte, need näivad tegevat Eesti-suurele maale tegelikult ravimini jõudmise võimatuks. Mis ei tähenda, et selle poole mingis mahus pole mõtet pürgida. Mahu ei määra muu, kui teaduse sisemine organism.

Need visionäärid, kes kinnitavad visalt, et Eesti on väike, mistap vajame vaid maailmatasemel teadust, kas on teaduse unustanud või pole seda kunagi teadnud. Ainult tippteadust pole võimalik teha ei USAs, ei Soomes, ei Eestis. Enamik teadusest on keskpärane. Kui asi sellega piirdubki, on midagi korrast ära, kuid keskpärasust ära koristada ei saa, see on loodusseaduste vastu tegutsemine.

Sama asi on nn ülikoolide edetabelitega. Kas tõesti pole keegi uurinud, mille põhjal ülikoolid reastatakse? Aga palun, tulen appi. Hinnatakse sõltuvalt  pingerea koostajast nelja-viit näitajat, millest teadustöö ja õpetamine on kaks ja töökoha saamise võimalus kolmas ning neljas rahvusvaheline nähtavus. Pingeread tehakse väidetavalt selleks, et abistada üliõpilaseks soovijaid valikul. Siit tuleb selgelt välja, et Tartu Ülikoolil pole mingit lootustki pingerea esimestesse sadadesse saada, kuna rahvusvaheliseks nähtavuseks saab see nullilähedase arvu, töö perspektiivi kohta ilmselt samuti, seega kaotab juba sealt neljandiku kuni pool. Peaaegu sama lugu on Tallinna ülikoolidega. Pole mingit mõtet loota, et meie ülikoolide nähtavus suureneb, kui need ka kõik kokku pannakse. Isegi Riia ülikoolist ette ei saa. Kui Eesti ülikool ei viida just Londonisse.

Siit tuleb mis? Oma töö tähtsuse ülepaisutamine, maailma tausta salgamine. Keegi, isegi mitte Einstein, ei ole teinud teadusavastust üksi. Vahel püütakse esitada oma tulemusi selliselt. Ei viidata eelkäijatele ja kõrvaltormajatele. Veel vähem rahastajatele – kui need on väljaspool ETAGi ja EL teadusprogrammi.

Teadlane ei räägi seda, mida partei kuulda tahab. Olgu see milline partei tahes. See on reegel.

Ma imetlen tõeliselt neid inimesi, kes tõsimeeli kinnitavad, et nad peatavad oma parteilise kuuluvuse ja siis jälle taastavad. Ei saa ju olla, et kõik nad lihtsalt valetavad. Või et parteilise ladviku seas olemine ei tule edaspidi enam neile meeldegi. Isegi kõige lihtsam kodumasin mäletab oma ajalugu, autost või robotist kõnelemata. Avariid, kukkumised jätavad oma jälje ka kivile.

Üksvahe oli Eesti Teaduste Akadeemia presiidiumis vähemasti kolm tipp-poliitikut. Üks neist juhtis ministrina üht TA osakonda. Võib-olla on see loomulik olukord, kuid võib-olla seletab see ka, miks me pole TAlt kuulnud eriti  midagi teaduse rahastamisest ja muust – kui president välja arvata, kes sellest Sirbis kirjutas. Me ei saa enam loota TAlt ühtset arvamust, sest see kaldub vahel kehtiva valitsuse tegude vastu ja võib-olla rahajagamiste tõttu ei ole selle moodustamine ka võimalik. Nii et sellele ei maksa loota.

Teaduse ajaloos on olnud aegu, kus sellega tegelesid peamiselt vaimulikud. Ja kus kirik teadusmõtet suunas. René Descartes tegelikult ju põgenes 17. sajandi keskel võimaliku inkvisitsiooni eest Haarlemist Stockholmi, teades, et ei talu külma ja varajast tõusmist. Kuid ta vajas kuninganna Kristiina kaitset. Arvestas ometi valesti ja suri paari kuuga.

Katoliku kirik üritas kontrollida teadust, kuid ei saanud sellega hakkama. Protestantism, eriti kalvinism üritas kontrollida teadust, kuid ei saanud sellega hakkama. Eestis üritas teadust kontrollida Konstantin Päts. Raske öelda, kuidas ta sellega hakkama sai, sest eksperiment jäi pooleli. Stalin sai teaduse kontrollimisega hakkama, Hitler samuti. Esimene lõpetas kvantmehaanika ja relatiivsusteooria ning geneetika, teine matemaatika ja suuresti ka füüsika, kuna nood olid suuresti juutide tehtud. Stalini-järgne NL suutis kontrollida osa humanitaarteadusi nagu ajalugu ja sotsioloogia.

Kuid ometi oli tolgi ajal laialt juttu, et filoloogidele teevad liiga füüsikud. Sellest lahknevusest kirjutas ka Charles Percy Snow möödunud sajandi keskel oma kuulsas raamatus „Kaks kultuuri“. Lootus, et humanitaarid ja loodusteadlased koostööd tegema hakkavad, pole Eestis siiani täitunud. Võibolla pole ka mujal, ei tea täpselt. Võib-olla poelgi see võimalik.

Jutt sellest, et nn OKK raporti puhul on tegu vaid ettepanekuga, tundub olevat vale. Kas see on tõepoolest „kasiinosõltlase maailm“, nagu üks kommentaator nimetas? Kas on see tõepoolest vaid „tehnitsistlik nägemus“, nagu mõned on kirjutanud? Ma arvan, et asi on tõsisem. Sest kuidas on juhtunud nii, et mingit otsust vastu võtmata, vaid ühe teaduskauge inimese idee peale on äkitselt tuua kolm tegelikkuseks saanud näidet. Eesti Keele Instituut, Ajaloo Instituut ja Kunstiakadeemia, mille kohta on tehtud olulised otsused liitumises või siis elementaarsete töötingimuste loomisest loobumises. Enne nn diskussiooni algust.

Neist kõigist on füüsikuharidusega minul kahju: ajalugu ei ole asi, mida saab teha ainult ühes paigas ja keel vajab hoidmist. Kunstnikke muidugi kontrolli alla ei saada, nii nagu teadlasi on saadud: nad on vaigistatud, istuvad oma laborites, et mitte tulevastest toetusrahadest ilma jääda. Teadus vajab investeeringuid, vaba kunst muidugi mingil määral ka, aga mitte nii, et loovisik peaks ilmtingimata mõnda parteid kummardama.

Teadus hägustub mitte ainult poliitika poole. Idufirmade, erafirmade ja riigiülikoolide segapudru pole mitte ainult Eesti mall, vaid Läänele iseloomulik olukord, mille kohta jälle ei oska öelda, milleks see hea on, kuid selge, et lahti ei saa.

Kokkuvõtteks ei oska öelda muud, kui et maailm muutub ja teadus institutsioonina koos sellega. Küllap pole Eesti siin mingi erand. Alati leidub jõude, kes tahaksid teaduse tulemusi kas eirata või neid vähemasti mitte kuulda võtta ning sooviksid neile sisuliselt mõistetamatut teaduse rahastamist halli kardinalina suunata. Kui teisiti ei saa, las nad siis teevad. Kuid meie võime endale toimuvast aru anda. Tegelikult ja üldjoontes pole ju Eesti teadusel häda midagi, võib-olla tõesti on mõnes valdkonnas püramiidi alus liiga lai ja sein liiga lauge, aga selle korvamiseks saame rõõmustada, et meil on vähemasti asjatundjad, kes on tuttavad teaduse olemusega ning kes võivad asuda tööle muudele aladele kui teadus, kus haritust tundub nappivat, kasvõi poliitkasse, miks mitte.

 

News | õue.onu

Õueonu põuepäevik

7. nov 2015

15. oktoober

Maalehe intervjuus ütleb president Toomas Hendrik Ilves: „Mina olen täiesti veendunud ja kindel, tundes riigiasutustes inimesi ja teades nende muresid, et mingit erakondlikkust, kellegi parteilist eelistamist või tagakiusamist meil ei ole.“

Samas lehes sama intervjuu all reklaamitakse intervjuud Gerd Kanteriga 17. oktoobri LP-s järgnevalt. Gerd Kanter: „Omal ajal pakuti tehingut: kui astun erakonda, saan krundi. Ei astunud, krunti ka ei saanud.“

Siil udus: „Mehed, kas teil liimi läheb vaja?“

 29. oktoober

ESA teatab, et kosmoselaev Rosetta haistis komeedil 67P hapnikku. Häda on selles, et pole teada, kust see sinna sai. Siiani pole paremat ideed, kui et hapnik on pärit Suure Paugu järgsest ajast, mil hakkasid moodustuma keemilised elemendid: alul vesinik, seejärel aga juba tähtedes raskemad elemendid. Õueonu õuel on hapnikku piisavalt, aga ta pole kunagi muretsenud, kust see sinna sai.

4. november

Eestis muutub sallimatuseni aktuaalseks erakoolide rahastamine. Keegi ei saa sotti, kes peab millisele koolile raha andma. Koolisüsteem on ületanud mõistuse võimed seda taibata! Õueonu arust tuleks kohe asutada kool, kus õpetatakse selgeks Eesti koolisüsteem. Seni aga otsustas Õueonu rajada oma puukooli. See on erakool, millele riigil tuleb maksta kapsapearaha ja selles haritakse puid, kuni neist saavad halud. Tuhk jääb üle, aga tuhka sellest.

5. november

Sureb Sir Isiah Berlin, 88-aastane Oxfordi ninatark, kes mõtlesid välja negatiivse ja positiivse vabaduse. Neist esimene, mis kaitseks segamise eest, viiks õudusele, teine aga, kus igaüks teeks oma parema tahtmise järgi, viiks despotismile. Pole ka ime – ta sündis Riias ja elas Lenini riigipöörde ajal Peterburis ja tutvus seal Anna Ahmatovaga.

Õueonu õuel naudivad negatiivset vabadust kohutavate ogadega tikerberipõõsad, mille tema isa poole sajandi eest ojakaldale istutas ja mis takistavad nautida puhta allika voolu. Positiivse vabaduse näiteks saab Õueonu tuua: naat, vesirott, ajalehe kojukanne.

5. november

Õueonu.Põueraamat.Nov.15Elevant on tolmuimeja leiutaja. Täpsemalt – ta ise ongi tolmuimeja, ainult et puhub. Sellele tulemusele jõudmiseks töötas hulk Kyoto Ülikooli teadlasi. Järeldus: elevant puhub londiga tuult lehtedele, mida ta suuga kätte ei saa ja loodab, et nõndaviisi saabki. Seda asja oletas juba Darwin ise. Nüüd siis teaduslik tõestus (32 päeva, 128 katset etc etc). Õueonu oleks ilma rahata rõõmuga teinud need katsed ise, kui vaid elevant oleks toodud. Nüüd aga tuleb kastanilehti ikka ise riisuda.

 

5. november

Berliinist teatatakse, et viimase viie aastaga on Saksamaal naisteadlaste arv kasvanud meesteadlaste omast kiiremini. Kõige enam armastavad naised avaldada üheskoos artikleid, kui nad elavad eri maades. Pikk ja põhjalik New Elsevieri rahastatud uuring tõi päevavalgele muudki huvitavat, näiteks kui Saksamaal kasvas naisteadlaste arv 25 protsenti, siis on naisteadlased vaid „veidi vähem produktiivsed“ meesteadlastest. Kõige väiksem on „produktiivsuste erinevus“ seeniorteadlaste seas. Õueonu nõustub: lapsi sünnitavad seeniorid soost hoolimata sama palju.

6. november

Ülejäänud Euroopa rahule jätnud suur-rabakiil ründab Eestit! Veel seitsme aasta eest võis olla üsna turvaline lonkida Lääne-Eestis ja saartel ja Võrtsjärve ümber, vaid Kagu-Eestis oli ohtlik, rabakiil rabas. Võibolla sellepärast loodigi Seto ja Võro instituudid. Kõige hullem on see, et suur-rabakiilide rünnak Lääne-Eestile ja Mulgimaale sai alguse DRAGONLIFE projektist, mille eesmärk oli teha inventuur. Kuid ei arvestatud, et ennegi on inventuuride järel isegi inimesi kaduma läinud.

7. november

Suur rühm USA Matemaatilise ja Bioloogilise Sünteesi Riikliku Instituudi teadlasi ja otsustas välja selgitada, mis teeb loomast liidri. Selgus, et enamasti kogemus, välja arvatud tähnikhüäänid, kelle seas liidrikoht on päritav. Ja sedagi ainult neil, kes elavad Kanada looderannikul. Huvitav, et Eesti oludes ei tee poliitikust liidrit ei kogemus, ei pärilikkus. Kas tõepoolest üks ja ainus Eesti eripäras, mida nii kaua oleme otsinud?

9. november

Loodusõhtul Rahvusraamatukogus esineb kaks elusat inimest, kes olla rännanud mootorrattal ümber maakera, olles sel alal väidetavalt esimesed eestlased. On hämmastav see eestlaste tuim, ent väsimatu uskmatus: ainult omaenese naha peal kogetuna usutakse, et Maa on õuna moodi, mitte pannkoogi moodi. Selleks kõlbab kõik, mis liigub ja millel rattad all või purjed peal. Au meile! Muuseas: kui Rebane (või oli see Siga?) poleks Kakukest kätte saanud, oleks see nüüd teinud juba ümber Maa sama palju ringe, kui kõik eesti maaderinglejad kokku.

10. november

1202. aastal alustasid Neljanda ristirännaku rüütlid katoliikliku linna Zara ründamist, hoolimata paavst Innocentus II keelust.

1293. aastal kroonitakse Raden Wijaya Jaava Majapahiti kuningriigi esimeseks monarhiks, võtab endale nimeks Kertarajasa Jayawardhana.

Möödub 172 päeva  akadeemik Jaak Aaviksoo demokraatlikust valimisest Tallinna Tehnikaülikooli rektoriks. Jätab endale nime võtmata.

 

lugemis.vara | News

Suure entsüklopedisti kirjutuskera

7. nov 2015

Andrei Ivanov

Rasmus Hanseni kirjutuskera

Vene keelest tõlkinud Veronika Einberg

SA Kultuurileht, Loomingu Raamatukogu 31–33, 2015

See Tiit Kändleri arvustus ilmus Postimehes 17. oktoobril

 

 

Andrei Ivanov nihkub romaanist romaani üha lähemale olevikule ja nüüdisprobleemidele, ennustades neid täpselt, nõnda et tema uudisteosest tuleb kõnelda kähku, enne kui autor enne meid tulevikku jõuab. On vaid imekspandav, ent eestlaste puhul mitte just üllatav, et keegi pagulaste ja integratsiooni teema üle õelutsejatest ei tundu olevat Ivanovi Taani triloogiat (2012–2015) lugenud. Hanumani teekond Lollandile ja sellele järgnev teeb meie publitsistikale silmad ette ja pakub lisaks kunsti ka.

Meeleheide. Äng. Need levivad nagu seakatk: tuleb haigestunud põletada ja sellega avaneb võimalus nad üle kaaluda, rohkem kaaluda, petta iseennast ja teisi. Äng hakkab ketrama Ivanovi uues raamatus poole tee peal, nii palju läheb Sannikovini, tema surmani ja tema kohvrini, mis täis segases seisus märkmeid. Sannikov seostub nooruses loetud Vladimir Obrutševi „Sannikovi maaga“. See raamat ilmus sarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt“, kuhu Andrei Ivanovi kirjandus oma eikuhugi viiva seikluslikkusega nüüdisajal sobiks.

Kui avad ravimikarbi, vahib sulle vastu kasutusjuhend, mida sa ju mitte mingil juhul ei loe, ja pead tablettide kättesaamiseks avama teise otsa. Või on see nõnda patsientide kaitsmiseks, et mitte öelda päästmiseks? Sa tutvud nii paljude keeltega! Generaliseerunud ärevushäire  peaks juba selle peale kaduma.

RIvanov.Kirjutuskera

„Rasmus Hanseni kirjutuskeraga“ on peaaegu sama lugu: tekib tunne, et oled avanud valest otsast. Miks autor ei anna meile võtit, mida on nii lahkelt pakkunud Dostojevski (kirves ja Mõškin). Tšehhov (kontrabassikastis Moskvasse!) ja isegi läbitungimatu Kõiv oma loogikasurma ning Perecist tapvamate loetelukirjelduste näol?

Ivanov teab, et inimkond saab vabalt ilma meieta hakkama. Ilma arvuti ja bensiinita ei saa kuidagi, ilma kirjanduse ja muusikata astub julgelt tulevikku (Taani-triloogia kolmas raamat, „Kuutõbise pihtimus“). Kui Ivanov arvab, et lihtsam on olla moslem kui Eestimaa venelane, siis võib seda mõista, eks ole („Peotäis põrmu“).

„Rasmus Hanseni kirjutuskera“ on sama ja teisem. Jaapani õudukameister Ueda Akinari juhatab meile, et liigtäpsed lood võivad sünnitada kolm kurttumma järglaspõlvkonda või vähemalt võib autor langeda madalamatesse maailmadesse. „Tõesti, inimestele puru silma ajamine loob hulga halba karmat,“ hoiatab äsja Rein Raua tõlkes ilmunud “Vihma ja kuupaiste lood“.

Ivanov ei heitu, tema Roman sõidab Peterburi meeleheitest, kohtub seal kunagiste tuttavate ja sõpradega, kes on muutunud – või pole, kuid muutunud on tema, Eestimaa venelane.

Meil pureldakse nagu igal pool: kõige pärast. Igal juhul hakatakse jõest leidma hirmutaval arvul koerakorjuseid.

Sannikov sureb, ilmub kummalisi kirjutisi teemal „Nõukogude kirjaniku matused“. Ajakirjandus kirjutab mitte surijast, vaid eelkõige matustel osalenutest. Kohver. Kohver on oluline, kohver käsikirjadega. Krimm, Ventspils, Lugansk, Ukraina, kirjastaja, Itaalia loomeemajas kummitav eesti tõlkija.

Aga mis saab Sannikovi „Surnud linna kodaniku“ järjest? Ilf ja Petrov, Saltõkov-Stsedrin? Ütlemata jäetu moodustab tõelise kirjasõna, ent mida Ivanov ütlemata jätab? Loen lehest, et Filimonov peab pagulasi kirjaniku tõeliseks õnnistuseks (huvitav, miks mitte iseennast?), loen, et loomariigis muud polegi kui pagulased (huvitav, miks väljasurevaid liike kaitsta ja võõrliike hävitada?)

Olematu romaani ümbernimetamine „Surnute linna kodanikuks“ asja ei muuda: tolmutormi kätte surnute laibad veab Roman küll dresiiniga Tjoštšinosse, paneb pingile istuma, kuid keegi neid ei märka. „Meil pole kunagi elatud nii jõukalt, nii rammusalt“ – tüüpiline Vene ja Eesti parteilaste loosung. „Me elame huvitaval, märkimisväärsel ajal“ – Brežnev, Nikita, Stalin, Vaino, Laar, Kallas, Ansip. Pidin viimase nime guugeldama, ununenud. „Nikerdas Buratinot, aga välja tuli Mefistofeles;“ kalambuuritseb Ivanov tabavalt. Siiski on ta oma romaanide kulgedes minu meelest leebunud. Isegi venelased jäävad Romanile/Sannikovile Eestis võõraks, ent tõepoolest: milleks omavahel solvavalt sõimelda?

Sannikovi peas keerleb Rasmus Hanseni kirjutuskera, esimene tööstuslikult toodetud trükimasin, mille klaviatuur ja trükkiv tähestik oli surutud ühte kerakujulisse peasse. Konstrueeritud 1870. aastal, kuid märkimisväärse kommertseduta, ent IBM tegi selle oma elektrilises kirjutusmasinas 1961. aastal ära: klaviatuur nagu ikka, kuid trükipead kerajad, vahetatavad, pista otsa slaavi, ladina, kreeka või mistahes keelemaailm.

Ivanovi jaoks on Eesti täidetud veega poolenisti. Selge see, kuid kas pole see järjekordne dostojevskilik mõttetus? Ivanovi tekst on haakuv nagu takjas (kas ehk olete märganud, et takjaid on jäänud looduses vähemaks, mida enam neid vastuvõttudele kleepub?). Seda peaks lugema kolm korda järjest, et aru saada, mismoodi see on tehtud (Ivanov).

„Mul on mälu nagu vanuril: mäletan eilset päeva vähem kui noorust ja lapsepõlve; mis sügavamale minevikku, seda eredamad on mälestused.“

Tema mälus on seegi, kuidas isegi Mandelštam laulis „…mõni tõlgendaja loov, kolhoosilina sugeja…“. Kuid leidsin, et ta laulis veel: „Jumaldagem, vennad, vabaduse koidikuid, suurt koitvat aastat“! (1917) Ja aasta enne oma laagrisurma: „..hakkab äratama mõistust ja elu Stalin.“ (1937).

Ivanov sobiks ritta mitte niivõrd „Seiklusjuttude“ ritta kui „Suure Nõukogude Entsüklopeedia“ monoliitsesse rivvi.

tunnustatud teaduse populariseerija teadus.ee suvekool Vikipeedia