Eesti inimene põeb suurushullustust. Nii nagu meie riigikogu iga liige arvab, et ta on targim ja parim ja ilusaim, nii arvab vaata et iga äpardunud näitleja või luhtunud muusik või ajuvaba telekeha, et tema elulugu väärib raamatusse raiumist. Ja mis sa teed – ostetakse ka, aga eks ikka seepärast et nautida, kuidas autor oma kunagistele sõpradele pika puuga pähe virutab.
Ometi ei tohiks siin näha tonti. Vanasti kirjutasid tohmanid plangule ja lollid peldikuseinale, noh, nüüd on meil laiemad võimalused.
Ja tegelikult pole hullu midagi, meil on ilmunud ka mälestusi inimestelt, kes Eesti jaoks tõepoolest midagi tähendanud on ja tähendavad edasigi. Kõige hiljutisemast saab ette tuua Harald Kerese kogunisti kaks raamatut, mis hiljaaegu ilmunud. Tema mälestusteraamat „Sajandi seiklused” (Ilmamaa, 190 lk) visandab paeluva pildi selle Eesti teaduse supermehe elust. „See, kust ma tulen, ja see, kust olen minemas, on kaks täiesti erinevat maailma,” tõdeb Keres oma raamatu lõpus. Mehelt, kes on sündinud tsaariajal ja suutnud läbi Eestit läbinud kataklüsmide mitte ainult jääda ellu, vaid jääda ka inimeseks, pugemata kusagile eksiili katlakütjaks, vaid kujundades aktiivselt Eesti teaduse mentaalset ja organisatoorset palet, on see tõdemus tõeliselt leebe. Kereslikult leebe.
Harald Keres fenomenina
Harald Keresest kirjutada on ühtviisi kerge ja raske. Kerge, sest pole varjata midagi tumedat. Raske, sest ta on üks Eesti loodusteaduse hingi. “Olen olnud üksikrabeleja, minu isiku kujunemist pole keegi otseselt mõjutanud,” ütleb ta ise. Ometi on ta mõjutanud mitut loodusteadlaste põlvkonda.
Kuid kui üldse Eestis on kedagi, kelles kehastub loodusteaduse olemus, siis on see Harald Keres. Sest loodusteaduse olemus on pidev kahtlemine ja püüd mõtete täpse ning elegantse sõnastamise suunas.
Mäletan, kuidas äsja keskkooli lõpetanud noormehena Tartu ülikoolis esimest korda Kerese avalikku loengut kuulsin. Siis tundsin õigel jõul, et just siia ja just sel ajal tahtsin tulla õppima. Kui ka oleme tavapäevade jooksul unustanud, mis toimus 70. aastate alguse Eestis, siis tol ajal Tartus õppinud mäletavad seda kindlasti, kui mahti on meenutada. Võimu ja vaimu väitluse Gustav Naani interpretatsiooni vastu asetas Harald Keres oma läbinisti helge vaimsuse. Tema jaoks ei olnud küsimus võimu vastandusest vaimule, vaid vaimu võimest jõuda kõrgemale. Pole siis ime, et Keres on ka muusik, kes mängis flööti ka Vanemuise orkestris Juhan Simmi ja Eduard Tubina juhatamisel.
Kuid helge loodusteadlase vaimsus sisaldab piisavalt ruumi kahtlustele. “Ma pole eriti produktiivne publitseerija. Kaalun seitse korda, kas valmis teadusartiklit ikka tasub trükkida,” kirjutas Harald Keres oma elust Teaduste Akadeemia kogumikus. Ometi on Keres mitte ainult maailma ehitust sügavamalt analüüsinud, vaid ka sellest tol ajal Eesti teadlaste tipuks olnud ning ülemaailmse levikuga Nõukogude teadusajakirjades kirjutanud. Einsteini teooriat edasi arendanud Keres on kindlasti üks neid mehi, tänu kelle on Eesti astronoomia, füüsika ja miks mitte ka biotehnoloogia praegu maailmatasemel.
Harald Keres on neil, kes tema õppejõud olles ülikooli uksi ja laudu-toole kulutasid, meeles ilmtingimata. Sest Keres on üks Eesti teaduse, kultuuri ja eetika sümbolitest. Olgu need suured sõnad lausutud mehe kohta, kellest tagasihoidlikumat on raske otsida, veel vähem leida. Harald Keres pole lihtsalt inimene või teadlane, vaid fenomen, loodusnähtus millega Eestit on õnnistatud.
Aktuaalne mõtteselgus
Eelmise lõigukese kirjutasin Eesti Päevalehte kümne aasta eest, Kerese 87. sünnipäevaks. Nüüd on õnn lugeda Kerese teadlaseks kujunemisest ja selleks jäämisest tema enese mõtte kantuna.
Kerese mõte on täpne, ent sugugi mitte kuiv. Sellest saab kõige enam kasu ja lõbu, kui lugeda tema artiklite kogumikku „Ruum ja aeg” (Ilmamaa, koostanud Piret Kuusk) 416 lk, mis Eesti mõtteloo sarjas äsja ilmunud.
Kerese artiklid relatiivsusteooriast ja kosmilisest mõtlemisest, millest mõni ju kirjutatud 70 aasta eest, pole ometi kaotanud oma sära ja värskust tänini. Mis sest, et ehk mõned faktid on nüüdseks värskendunud. See asja olemust ei muuda. Keres on oma mõtted nii selgelt ja puhtalt läbi mõtelnud, et ei aja pikka jora, vaid toob ka kõige keerukamate probleemide olemuse lugeja ette nagu kristallselge ja saastevaba allika vee.
Mulle meenutavad Kerese artiklid ühe teise Eesti teaduse suurkuju Ernst Öpiku omi. Mida samuti Ilmamaa väljaandel saab pealkirja all „Meie kosmiline saatus” praegugi osta ja lugeda. Ja ehk pole ka ime – sündis küll Öpik Keresest 19 aastat varem, ometi saab nende kujunemise tausta pidada samavõrdseks. Ja mõlema teadlase suhtumine, et oma teadusprobleeme tuleb – ja saab – käsitleda ka laiemale publikule arusaadaval moel, oli enesestmõistetavana tunduvalt sama.
On imeasi, et Kerese tõestused raske ehk gravitatsioonilise massi ja inertse massi ekvivalentsusest – ning samas ka selgitused, miks seda on nõnda raske taibata –, on nõnda aktuaalsed, lausa päevapoliitilised just siin ja praegu, mil CERNi kuulsusrikkal suurel hadronite põrgutil LHC püütakse ometi kord üles leida jumalik osake, mis aitaks seletada, kustkohast meie poest ostetud vorstile see mass, mille eest maksma pidime, ikka lõpuks tuleb.
Keres teeb selgeks ka, miks isegi tippteadlastel on Einsteini raskevõitu mõista või kuis suhtestuvad teineteisega potentsiaalne ja aktuaalne lõpmatus.
Gravitatsiooniparadoksigi olemuse teeb ta meile selgeks. „Gravitatsiooniparadoksi all mõistetakse Newtoni kosmoloogia järeldust, mille kohaselt Newtoni gravitatsiooniseadus ei vii kindlate lõplike tulemsuteni, kui teda rakendada universumi kogu lõpmatule massile eeldusel, et massi keskmine tihedus üle kogu lõpmatu maailmaruumi ei ole null,” defineerib ta ja ja teeb kokkuvõtte: „Gravitatsiooniparadoks tekib ainult siis, kui maailmaruumis oleva gravitatsioonivälja määramise küsimus on ebaõigesti püstitatud.”
„Ensteini teooriat ei saa tõlkida Newtoni teooria keelde, järelikult tuli Newtoni teooria tõlkida Einsteini teooria keelde.”
Teadus on kunst
Siin mõned Kerese laused: „Teadlaste armee rünnaku objektiks on teadmatus, mis kerkib eespool kui ühtlane kaljumüür.”
„Teadlasel peab olema erk fantaasia, mis annab mõtetele tiivad.”
„Eetilised probleemid viivad teaduse kontakti kunstiga.”
Keres oskab olla poeetiline, ent mitte vohavalt – kui ta kirjutab teaduse ja ühiskonna suhetest, teaduse populariseerimisest, teaduspoliitikastki. Oma võluvates esseedes on ta kirjutanud rahvuskultuurist, humanitaarkultuurist ja haridusestki. „Üks mõtlemisviis, mis ei tohiks puududa ka kooliõpetusest, on kosmiline mõtlemine. See tähendab kõigepealt elava kujutluse loomist universumi ruumilisest ja ajalisest põhjatusest, neist gigantsetest protsessidest, mis siin toimuvad. /…/ Siin näeme ennast oma õiges suuruses.”
Keres ise liigitab oma esseed kuuluvaks sotsiaalaegruumi. Ta on sekkunud ka päevapoliitikasse, kuid ikka sõltumatu mõtlejana, keda ei häiri vastu üldomaksvõetud saeisukohtade tuult kõndimine. Nii kirjutas ta näiteks 2001. aastal eesti keele seadusandliku kaitse üle muretsejatele: „Arvan, et muretseda tuleks muu pärast: eesti keelt ei toeta piisavalt eesti meel.”
Nii et Kerese mälestused ja aegruumi ning sotsiaalaegruumi kuuluvad artiklid pakuvad mõõterikast lugemist nii teadusest kui kunstist, muusikast ja kirjandusest huvitujale. Pole siin ülearune öelda, et Keres pole pelk muusikahuviline – ta on nooruses mänginud mitmetes orkestriteski. Nii nagu Ernst Õpik oli hea pianist ja heliloojagi, esindab Keres üht nüüdseks mitte küll täielikult kadunud, kuid mingis mõttes põranda alla pugenud teadlastüüpi, kellele ei ole ükskõik ükski inimmõtte saavutus.
Siin on tore vihjata veel kolmandale mälestuste raamatule, kosmoloog Jaan Einasto „Tumeda aine lugu” (Ilmamaa) on samuti saadaval ja seegi annab toitu mõttele ning meelele.
Kas on see juhus, et siinkohal kõne all olnud kolmest raamatust kolm kõnelevad omal moel kõik kõiksusest – universumist, kosmosest? Nii selle potentsiaalses kui aktuaalses lõpmatuses.
„Ponnistused, mida inimene teeb universumi mõistmise nimel, tõstavad ta elu kõrgemale jandist ning annavad sellele tragöödia tõsidust,” kirjutas nobelist Steven Weinberg oma raamatus „Esimesed kolm sekundit.” Mida tõestavad veenvalt ka kolm Eesti mõttemajakat.
Tiit Kändler
Justkui Maal poleks sellele enam kohta, on rahvusvahelisse kosmosejaama veetud üks puutükk. Tõsi küll, mitte just tavaline puutükk. Vaid teadusajalooline puutükk. See on tükike õunapuust, mis legendi kohaselt inspireeris Isaac Newtonit gravitatsiooniteooria välja mõtlema. Londoni Kuninglik Ühing laenas selle 10-sentimeetrise tükikese Briti astronaudile Piers Sellersile, et teha reklaami oma 350. aastapäevale. Puutükk reisis sütiklaeva Atlantise pardal kosmosejaama, kuhu on ennegi veidraid esemeid veetud. Nagu golfipalle ja mänguasju.
