Rein Vihalemm
Teadusfilosoofilisest vaatepunktist
Koostanud Ülo Kaevats
Eesti keele sihtasutus
424 lk

Kes tahab teada, mis vahe on keemial ja füüsikal, see lugegu teadusfilosoofi Rein Vihalemma raamatut. Siit leiab alkeemia põhjaliku ja üllatava käsitluse, Mendelejevi elementide tabeli loo, aga ka jutu Tartuga seotud nobelistist Wilhelm Ostwaldist. Lisaks palju muudki alates filosoofiast ja lõpetades Eesti hariduspoliitikaga ning sotsiaaldemokraatia alustega. Kuid kõige väärtuslikumad on siiski peatükid, mida lugedes saab aimu teaduse kulgemisest läbi ajaloo maailmas ja sealhulgas Eestis. Haruldane algupärand igal juhul.
teadus.ee

Hergi Karik
Leiutised ja avastused keemias
Kirjastus Ilo, 2009, 472 lk, kõvad kaaned
(more…)

“Otsige hoolega, kui leiate oma esimese seene või teete esimese avastuse: need kasvavad kobarates.”
George Pólya (1887 – 1985), Ungari matemaatik

“On sajandeid, mis lisaks muule väidavad end kunstides ja teaduses kõike ümber tegevat, sest nad ei oska midagi teha.”
Giacomo Leopardi (1798–1837), itaalia kirjanik

Kuidas saada targaks? Seda ei tea keegi. Kuid kuidas oma tarkusest kõige edukamalt teada anda? Nüüd on see selge. Vastus peitub õlles.
Kõrgelt hinnatud teadusajakiri Oikos avaldas veebruaris artikli, millest selgub, et mida enam teadlane joob õlut, seda vähem edukas ta on. Vähe sellest – ka teadusartikli väärtus – kui palju seda tsiteeritakse, sõltub sellest, kui palju artikli autor õlut joob. Mida enam õlut, seda vähem artiklit tsiteeritakse.
Pole ime, et artikli autor on tšehh – Palacky ülikooli ornitoloog Tomaš Grim, kes tavaliselt uurib lindude, mitte teadlaste käitumist. Sedapuhku uuris siis ta oma rahvuskaaslastest ornitoloogide õllekombeid ja teadussaavutusi.

Tema artikkel on üllatanud ja ka ärritanud biolooge, kes on juhtinud tähelepanu paljudele baarides välja käidud ideedele ning kokteilipidudel tehtud avastustele. Siiski pole põhjuse ja tagajärje vahekord selge. “Võibolla uputavad väheviljakad teadlased oma kurbuse õllesse,” pakub välja Washingtoni riigiülikooli ornitoloog ja õllesõber Mike Webster.
Õllelaineid löönud artikli autor väidab, et ta ise joob mõnel ööl ka enam kui 12 õlut. Ja sellest hoolimata on ta artikkel leidnud laia vastukaja.
Allikas: Oikos, 117: 2008

“Kas objekti võib nimetada kunstiteoseks, kui seda saab ka pliidi puhastamiseks kasutada?”
Woody Allen, USA filmimees ja kirjanik

“Ameeriklased on kasutanud suhkrut kui maitseainet, mis kõik uued asjad vastuvõetavaks muudab. Suhkur, mis ei lõhna ja millel on nõiduslik võime peaaegu kõike esmapilgul suupäraseks teha, on tõepoolest maailma maitset enam kui miski muu ühtlustanud.”
Theodore Zeldin, inglise ajaloolane

Teaduslugu ja nüüdisaeg XI
Teaduse uuringud: Eesmärgid ja meetodid
Koostanud Rein Vihalemm
Tartu ülikooli kirjastus
206 lk
(more…)

“Paradoks on tõde, mis seisab pea peal, et endale tähelepanu tõmmata.”
Itaalia kirjanik Nicholas Falletta

Euroopa Parlament kiitis läinud nädalal Strasbourgis heaks uued piirangud pestitsiidide ehk mürgiste taimekaitsevahendite kasutusel. Kui seni on Euroopa Liit reguleerinud ühelt poolt taimekaitsevahendite turule toomist ja teisalt jääkide käitlemist, siis vahepealne osa, pestitsiidide kasutamine ise, nende ainete tegelik põllule, metsa, parki või spordiväljakule laotamine, oli justkui kahe silma vahele jäänud.
Ka hiiglaslikust kemikaalide arvelevõtuprogrammist REACH on pestitsiidid (nagu ka ravimid) teadlikult välja jäetud. Siit siis Euroopa Komisjoni seekordne algatus, mis parlamendiarutelud ajendas.
Põllumajanduskemikaalide ohtlikkust on Läänes teadvustatud alates Rachel Carsoni teedmurdvast ökoraamatust “Hääletu kevad”. Pestitsiidid on mõeldud mitmesuguste põllumehele tülikate putukate, näriliste, taimehaigusi kandvate algloomade ja muude kahjurite hävitamiseks. Ja sellega nad üldjoontes hakkama saavadki, kuid uuringud on näidanud, et mitmedki pestitsiidid võivad toidulauale sattudes inimese tervist kahjustada: tekitada muu hulgas närvi- ja immuunsüsteemi haigusi, väärarenguid või vähki.
Teisest küljest, päris ilma taimekaitsevahenditeta ei saa tänapäeva põllumajandustööstus enam kuidagi läbi. Ilma pestitsiidideta langeks saagikus, ja kui see me ülerahvastatud maailmas lausa nälga ei too, siis toiduainete hinnad võivad küll ülespoole hüpata, nii nagu nad teevad seda juba tänu biokütusetaimede laiemale levikule toiduviljade arvel.

Põllupidajate positsioon on Euroopa Liidus traditsiooniliselt tugev, lõviosa Brüsseli eelarvekuludest lähebki ju hiiglaslike põllumajandustoetuste maksmiseks. Ka keemiatööstus, millele pestitsiidipiirangud muidugi ei meeldi, teeb eurostruktuurides tugevat lobi. Aga viimastel aastatel on keskkonnakaitsjadki üsna võimsalt “lobistamise” ette võtnud. Nende kolme jõu mõjuväljas tuligi Europarlamendi liikmetel kolme pestitsiiditeemalist raportit arutada, parandada, täiendada ja vastu võtta.
Üks põhilisi vaidlusi käis Euroopa Komisjoni ettepaneku üle jaotada Euroopa Liit pestitsiidide kasutamise alal kolmeks vööndiks (põhi, keskpaik, lõuna), et paremini loodustingimusi arvestada. Parlament sellega lõpuks nõus ei olnud, väites, et tähtis on ikka kõigile liikmetele ühesugused üldnõuded kehtestada. Tihtipeale läksid arutelud üsna tehniliseks.
Vaieldi näiteks selle üle, kas kehtestada veekogude äärde 10-meetrine vöönd, kus pestitsiidid oleks absoluutselt keelatud. Teisalt küsiti, miks just 10 meetrit ja mida teha nende pestitsiididega, mis on täiesti lubatud ja mis ongi mõeldud just kaldaäärtes kasutamiseks. Euroopa Komisjoni esindaja avaldas oma lõppsõnas kaldavööndi ideega nõusolekut, aga jättis vööndi laiuse lahtiseks.
Lahtiseks jääb kogu teema tegelikult veel mõneks ajaks, sest enne kui pestitsiidide alane direktiiv valmis vormub, arutab asja veel Euroopa Liidu Nõukogu liikmesmaade asjassepuutuvate ministrite kogu) ning tuleb ka teine lugemine Euroopa Parlamendis.
Ja kaugemas tulevikus võidakse teema juurde ehk veelgi naasta. Sest nagu mainis Euroopa Parlamendi keskkonnakomisjoni asendusliige Andres Tarand, kui kliima soojeneb, rändab kindlasti hulk kahjureid tüki maad põhja poole, järelikult põhjapoolsed liikmesriigid, sealhulgas Eesti, tahaksid varsti võib-olla senisest rohkem pestitsiide kasutama hakata.
Priit Ennet/Vikerraadio