Eurokalkulaator

1. september. Koolide algusega seondub tihedalt valitsuse otsus tellida Hiinast igale perele eurokalkulaator. Mis näitab, mitu krooni siis eurodes väljendatud kauba hind oligi. Ma ei tea, ehk on tõepoolest raske panna eurohinnale üks null otsa ja lisada veel pool sellest, mis ju 10 protsendi täpsusega armastatud kroonihinna annab. Mu meelest oleks olnud tore, kui hiinlastelt oleks tellitud selline kalkulaator, mis näitaks, kui palju müüdav plasmateler oleks maksnud Brežnevi rublades, Nikita rublades, Stalini rublades, Hitleri ostmarkades, Pätsi kroonides, Nikolai rublades, Karl XII rootsi kroonides, Hansaliidu aja taalrites ja nõnda kuni kivikirvesteni välja. Vaat sellise kalkulaatori ostaks kasvõi ise. Kui vaid teaks, mitu kivikirvest see oleks kiviajal maksnud.

Uus Mahtra sõda

4. september. Tõsiajaloolasi on vihastanud väljavaade, et Mahtras pannakse talurahvale kuulunud asjad välja mõisa tallis. Sakste asjadele aga jäetakse mõisahoone. Tõsine teaduslik vaidlus peab ometi kord välja töötama viisi, kuidas oleks talupoeg terve ja saks söönud. Üks võimalus selleks on pista baltisakste asjad okupatsioonimuuseumisse, Mahtra meeste kaikad aga panna väljanäitusele golfiklubidesse.

Asjade suund

6. september. Leidsin postkastist Ene Ergma poolt saadetud kirja, kus ta pakub mulle „mõnusalt muhedat” mütsi, „moodsat” salli, vahvaid rahvusmustrites „Sooje sõrmikuid” ja mida kõike veel. Muidugi on need vidinad varustatud IRLi kuulsusrikka sümboolikaga.

Seda siis, kui olen andnud neile oma isikuandmed ja vastanud näiteks sellisele küsimusele: kas minu arvates liiguvad asjad Eestis „üldiselt õiges suunas”. Vaatasin seepeale aknast välja ja mis ma nägin: õun lahkus puu küljes ja potsatas otse maha. Nii nagu Newtoni ajalgi. Kuid kuidas küsida õunalt, kas ta liigub üldiselt õiges suunas? Küllap teab seda akadeemik Ergma, kes küsitluslehel trükitud pildil on 10 korda suurem kui Tallinna laululava. Mõtlen siiani, kas laululava liigub üldiselt õiges suunas?

Tiit Kändler

Kuidas 19 aastat tagasi tegelikult oli? Püüan seda meenutada juba mõnda aega. Vahel tundub, et tuleb öelda lennartmerelikult, hõbevalgelikult: ei tea, ei mäleta. 19 aastat või 19 aastatuhandet – mis vahet seal on. Kuid aitab liialdamisest, vahe on ometi.

Tean, et 20. august 1991 oli teisipäev. Üleminekuperioodi teisipäev. Kas mäletame üldse, et poliitikud olid nimetanud selle aja üleminekuperioodiks? Mäletan, et tundsin tollal end omamoodi üleminekunähtusena, mis pole mitte just kõige parem tunne. Aga olgu.

Mitte ei mäleta, milline oli ilm, aga umbes selline nagu sama kuupäev tänavu või veidike kehvem. Mälu on kummaline asi. Mällu saab jälgi sündmustest saata, ent neid sealt ammutada mitte just iga kord. Selles mõttes on mälu nagu pank. Vahel saad sealt oma raha kätte, vahel mitte.

Kuid mälust saan ammutada, et Moskva sündmused ja riigipööre ei olnud miski naljamäng, nii nagu seda püütakse vahel kujutada. Ja saan ammutada välismälust, oma arhiivist. Kirjutasin neil päevil kaks lugu, üks ilmus Maalehes 22. augustil, teine samas 29. augustil. Olin olnud Maalehe poliitikaosakonna juhataja, istunud ja jälginud ja kirjutanud ülemnõukogu sehkendustest läbi aastate. Ja sealt just läinud tööle Rahva Hääle lisalehte Vaatleja toimetajaks, sestap siis Maaleht.

Kahelt klišeeliselt koltunud ajaleheväljalõikelt siis vaatan nüüd järele, mida ma neil üsna õudsetel päevadel nägin ja tundsin.

21. august 1991 oli kolmapäev. Siis kirjutasin nõnda.

„Kui ma seda teksti kirjutan kolmapäeval, 21. augusti hommikul, siis tundub, et seegi töö on paljus kaheldava väärtusega – nii nagu meie, nõukogude inimeste kõik muud tööd ja tegemised. Sest pole ju teada, milline on olukord siis, kui leht tellija kätte jõuab.”

Kirjeldasin seejärel, kuidas ülemnõukogu saalist venelased välja marssisid, enne kui iseseisvus välja kuulutati. Ning et püüd läbi aastate nendega sõprust luua viis vaid oluliste seaduste edasilükkamiseni, ei muule.

Kirjeldasin, kuis „Leiburi” leivaputka taha Mustamäel kogunes rammus kolmetunnine järjekord. „Inimene võis hakata leiba tahtma üleminekuperioodil ning sammuda, pätsike kaenla all, kodu poole juba riikliku iseseisvuse ajal.”

„Selgeks on saanud seegi, kui suurt ohtu kujutavad endast Lääne superdemokraatiale Balti riigid. Hunta tegevus siinmail mõisteti alles siis hukka, kui hakkas selguma, et maa koonduslaagriks muutmine ei ole õnnestunud ühe hingetõmbega.”

Jah, hirm oli nahas, ja silmad suured.

„Alla anda ei ole võimalik. Sest see lihtsalt ei ole võimalik. /…/ Ainus kindel asi on läbi kogu meie elu olnud ebakindlus. See teeb mõtlikuks, see teeb väärikaks. Annab kindluse, et kestame! Sest meid pole siiski võimalik üllatusega rabada.”

Noh, see oli juba katteta retoorika.

Pärast Moskva sündmuste lõppu sain kirjutada nõnda.

„Nüüd, kümmekond päeva pärast drakooniliste sündmuste algust Moskvas, tundub toimunu olevat toimunud mingis teises reaalsuses. /…/ See oli kui mingi nätske, aegapidi kokku tõmbuv kummist ruum, milles elasime need päevad, liigutamata oimugi, et seda kokkukoondumist kuidagiviisi peatada. Klammerduti raadiote külge, justkui jõu kaotanu õlekõrde.”

Püüdsin ka üht-teist järeldada.

„Üks on selge: Eesti asi päästeti Moskvas. Kes päästis, pole veel teada.”

„Kõigepealt tuleb järeldada, et riigipööret pole olemas. Sest kui pööre võidab, siis on see seaduslik ja õiguslik muudatus ning kui pööre kaotab, siis on see lihtsalt katse.”

„Ja viimaks tuleb järeldada ehk sedagi, et eesti mees sai küll kogemuse, ent mitte õppetunni. Ta oli kui laadast väsinud talumees, kes reel põõnates ei pannud tähelegi, kuidas hobusekronu ta üle kevadise jäälõhe koju vedas.”

Tiit Kändler

Minu kunagine hea kolleeg Lippmaa instituudi päevilt, nüüdseks kadunud füüsikateoreetik Enn Kundla ütles nõnda, et teoreetiku tähtsaim omadus ei ole mitte pea, vaid tagumik. Ja tal oli tuline õigus. Te ei kujuta ette, kui palju läheb teadlase töös asju nässu. Enamik ja veel enam. Sa võid olla hirmandekas, kuid kui sul pole kannatlikkust, kui lähed närvi, on lips läbi. Isegi geeniused on olnud hirmkannatlikud, ehkki neist on loodud teistsugune rahvapilt. Kui kannatlikud olid sädelevad Einstein või Paul Dirac. Või Endel Lippmaa. Eksperimentaatoril muidugi peavad olema veel osavad käed – aga ka käteosavus on seotud kannatlikkusega. Korstnapühkija peab olema ikka väga kannatlik – ja autojuht ja leivaküpsetaja. Nii et ega see nõue ei ole kes teab mis haruldane, kulub ära kõigile asjameestele.

Aga üks ja vältimatu on see, et teadlane peab oskama seostada seostamatut, asju, mille seost pole keegi teine enne näinud. Ses suhtes on teadlane ja kunstnik sama masti tegelased.

Kui hakkasime aastal 2005 korraldama teadus.ee suvekoole, sai meie lööklauseks: „Igaüks on teadlane!” Iga inimene peab pea iga päev lahendama probleeme, mis talle pole enne näkku vahtinud. Mis sest, et keegi teine on need juba ammu ära lahendanud, temal tuleb leida lahendus enese jaoks. Nõnda siis tegeleb pea iga inimene pidevalt omamoodi teadustööga. Laps muidugi enam, sest tal pole ju üldse kogemusi, iga probleem on uus! Muidugi ei ole igal vaja hakata teadlaseks, see veel puudus, kuid hea, kui üha enam inimesi taipaks, et teadus ei ole miskit kehavälist või maavälist asja, vaid inimese sisse ehitatud masinavärk.

On nüüdseks selgunud, et kui 200 000 aasta eest läks kliima rappa, tuli jääaeg, jäi Lõuna-Aafrika rannikul ellu vaid mõnisada meie eellast. Kujutage ette – mõnisada! Ja nad jäid ellu, sest neist said teadlased. Õppisid seostama tõusu-mõõna Kuu faasidega ja tänu sellele suutsid korjata merekarpe ja molluskeid ja vähilisi rannalt, nii et ise ära ei uppunud. Nii et me oleme siin, kuna inimene taipas, et looduse toimimise mõistmine aitab ellu jääda.

Minu meelest on asi nii, et tegelikult on inimesed teadusest huvitunud, kuid nad peavad teadust millekski muuks, kui see on, ja siis arvavad, et see neid ei huvita. Et mis see minu asi on, mis seal arvuti või auto sees on. Jah, ja mis see minu asi on, mis seal pankade, valitsuste ja kes-teab-veel-mille sees on. Näete ise, kuhu selline kultuur on meid viinud. Teadus ja ignorantsus ei ole kaksikvennad. Kuid mina muidugi ei tea teie küsimusele vastust. Ja ega igale küsimusele ei olegi vastust olemas. Sedagi õpetab meile teadus.

Mu meelest teeb Eesti kooliprogramm suure vea – ei seosta seostamatut. Ei anna asjade tausta, vaid käsitleb neid eraldi, nii nagu sobis sajandi eest. Kui Pitka põgenes Eesti ignorantsuse eest Kanadasse, siis oli see paik, kuhu ta elama läks, Eestist võttes maailma lõpp. Praegu on see sekundi murdosa kaugusel!

Meie oleme oma teadus.ee suvekoolis võtnud ühe teema, nagu tuli, vesi, maa, õhk, eeter, sel aastal energia. Ja siis erinevate alade teadlased ajaloost füüsikani räägivad sel teemal. Ning seda teemat käsitlevad ka muusik, kirjanik, kunstnik. Rahvas – keda meil on viieaastasest seitsmekümne viieni – kuulab kõrv kikkis ja suu lahti. Ning arutleb nende asjade üle. Kusagil metsas ei näe te kasti, kus oleks füüsika, teist kus oleks keemia või ajalugu. Looduses on kõik üks ja seesama. Tore, kui seda mõistaksime.

Ajad muutuvad, kuid inimene ei muutu. Ega teadlane või ajakirjanik ole miski loomulik nähtus – looduses te juba säherdusi ei kohta. Kass ei ehita Suurt Hadronite Põrgutit ega koer kirjuta, kuidas Laika käis kosmoses. Ometi on nad elus tänu sellele, et suhtuvad maailma – loominguliselt, teaduslikult.

Tiit Kändler

Sirbi suvepuhkuse-eelses numbris kirjutab Tõnu Viik teadusega kaasnevatest mõõtmisprobleemidest. Jutt on pikk ja asjalik, kuid pole kohatu teemale selgust lisada.

Iga teadlane teab, et teadustegevust saab küll plaanida, kuid tõeliselt uut loovat teadusmõtet mitte. Niisamuti on selge, et teadust ei saa mõõta. Ja teisalt on ka selge, et mõõta tuleb. Sest kuidas sa ikka siis selgeks teed, kellele anda raha, kellele mitte.

Küsimus on ju tegelikult sama, mille esitas Kozma Prutkov: kuidas emmata embamatut? Kuidas hinnata hindamatut?

Selge on seegi, et ega kellelegi ei meeldi et teda hinnatakse, isegi sportlasele mitte – kui ta ei ole just tipus.

Nii ongi, et maamuna peal on olemas lugematu arv igasugu erilaadseid teadlase töö hindamise süsteeme. Olukord on umbes säherdune nagu keskaegses Euroopas, kus igal vürstriigikesel oli oma mõõdusüsteem. Kuid need mõõdusüsteemid siiski loksusid kuidagi paika, mis sest, et lõpuks Prantsuse revolutsiooni raames langenud peade hinnaga. Lõpuks mõõdeti ka maakera vööümbermõõt ja lõigati sellest välja üks kindel pisike tükike ja pisteti see ühte Pariisi keldrisse kui meetri etalon.

Mis aga on ühe teadlase etalon? Nõukogude ajal, mil raha tuli riigilt, otsustas selle ära ülemus. Kui ülemus juhtus olema kompetentne, siis oli ka otsus selline ja asi ants.

Siis hakati üle lugema publikatsioone ehk siis avaldatud artiklite arvu. Selge see, et kui ühele seenele liita kaks kalossi, siis saame kolm artiklit.

Kordumatu ajalugu

Nii see siiski edasi minna ei saanud, isegi mitte kapitalismi viljastavates tingimustes, ja 1950. aastatel hakkas lingvist Eugene Garfield teaduskirjandust perfokaartide abil indekseerima. 1960. aastal asutas ta Philadelphias teadusinfo instituudi Institute for Scientific Information ISI ja samal aastal hakkas publitseerima ajakirja Science Citation Index. See oli katse süstemaatiliselt kokku korjata arve, mis näitaksid, kui palju üht või teist artiklit on tsiteeritud.

Mõjufaktor on just Garfieldi leiutis aastast 1963. Ent sellel on vähe pistmist üksiku teadlasega, vaid näitab ajakirja populaarsust.

Garfieldi Science Citation Index käis 1970. aastatel ka ENSV Teaduste Akadeemia raamatukogus ja sellest oli suur abi, et üles leida ühe või teise valdkonna olulisemad tööd. Iseasi, kas neid just alati lugeda sai. Kuid enamjaolt isegi sai. Minu jutt käib teadusest angloameerika mõttes, st loodusteadustest meie mõttes.

Kogu selle teadusmeetrika tohuvapohu juures on mu meelest oluline üks lihtne asi: ei saa lugeda arvudest välja seda, mida seal kõige parema tahtmise juures olemas ei ole.

Veelkord, artikli mõjufaktor pole leiutatud individuaalsete teadlaste hindamiseks. See on leiutatud ajakirja hindamiseks. Ja toimib ka selles võtmes.

Parem lugu on h-indeksi nimelise hindamissüsteemiga, mille leiutas 2005. aastal California Ülikooli füüsik Jorge Hirsch. Tema määratluse kohaselt on teadlasel, kes on avaldanud näiteks 50 artiklit, millest igaühte on tsiteeritud vähemalt 50 korda, h-indeks 50.

h-indeksiga on selline kummaline lugu, et see ei vanane ja kestab läbi aegade nagu kalossinumber. Mitte midagi ei unustata, mitte kedagi ei unustata.

Kuid erinevalt kalossinumbrist on h-indeks piiratud. Mida näiteks teha juhul, kui artiklil on mitmeid autoreid. Kui neid on sadu nagu DNA järjestamise artiklitel või võibolla koguni tuhandeid nagu Suure Hadronite Kollaideri puhul?

Pole siis mingi ime, et teaduse meetrika alaste artiklite arv ise on viimase 20 aastaga kasvanud üle kümne korra, ületades möödunud aastal tuhande künnise. Kuidas hinnata neid artikleid? Küsimus tuleb küllap suunata parun Münchhauseni twitteriarvele.

Abistav mõõtmine

Mida siis teha? Pole midagi lihtsamat, kui tekitada arv. Kuid inimene võiks ikkagi mõista, et arve ei kasva puu all kui seeni. Need on inimese enda kasvatatud. Administraatorite kohus on mõista, mida üks või teine meetrika, mõõtmissüsteem, nende pakutud arv võib neile pajatada.

Pole kahtlust et meetrika muutub üha keerulisemaks. Mäng peab olema aus ja teadlased peavad teadma, milliste kriteeriumide kohaselt nende tööd mõõdetakse.

Kuid –stopp! Kas siis teadusmeetrika on vaid halb? Muidugi mitte. Sellest on palju abi. Ja abi nii teadlasele endale, kui veel enam tema kolleegidele. Kuid mitte selleks, et üht või teist teadlast arvustada. Vaid et näiteks kui molekulaarbioloogile tuleb äkki pähe, et vaadata, mida uut ja huvitavat toimub majandusteaduses või kosmoloogias või minupärast sporditeaduses, siis saab ta kasutada teiste inimeste tööd ja üles leida artiklid, mis ühe või teise hindamissüsteemi järgi on mõjukamad.

Teaduse mõõtmine võib üsnagi asjalikul moel hinnata teadusasutust tervikuna, võrreldes teiste omalaadsetega. Ning aidata paigutada ka Eestis tehtava teaduse globaalsesse konteksti. Mida see omal kombel ongi teinud.

Nõnda aitab teaduse mõõtmine ka populariseerijat. Aitab otsida. Ja taustsüsteemi panna.

Kas pole kummaline, et ajal, mil meie koolides üha enam keelatakse panna hindeid, kus isegi luuletus kassist, kes andis sugeda neile, kes lugeda ei mõistnud, on kantud keelatud kirjanduse nimekirja, satuvad needsamad ülehoolitsetud lapsed hindamise kuulirahe alla, kui nad vaid püüdlevad kõrgemate vaimsete väärtuste poole.

Kirjanike raamatud sätitakse edetabelitesse, pianistid ja viiuldajad topitakse konkursifrakkidesse, kunstnikke hinnatakse bi- tri- ja kvadronnaalidest osavõtu järgi. Teadlaste töö riputatakse arvude redelile.

Mõnes mõttes on teaduse mõõtmine nagu pianistide konkurss. „Võhmal pianistide või muude esikohta püüdlevate virtuooside võidujooksul on sama palju ühist kunstiga kui hobuste võiduajamistel,” kirjutas poola kirjanik, emigrant Argentiinas Witold Gombrowicz.

Paradoks peitub selles, et teadus on selline inimtegevuse ala, kus tulemused on korratavad, kontrollitavad ja ennustatavad. Teaduse hindamine seda kindlasti ei ole. Nõnda siis mõõdab teadus iseennast tõeliselt ebateaduslikult.

Ungari Teaduste Akadeemia väljaande Scientometrics asutaja ja peatoimetaja Tibor Braun annab sellise näpunäite: „On parem viis hinnata artikli tähtsust või üksiku teadlase olulisust: lugege seda.”

Tiit Kändler

Millegipärast on mulle ikka meeldinud Ukraina muinasjutud. Üks sihuke, mis meelde jäänud, pajatab tibupojast, kes ühel hullul päeval tormas kuuri ema juurde, piiksudes paanikas: „Taevas kukub pähe!” Piilus siis kanaema läbi ukse õue ja mida ta nägi: vihma oli hakanud sadama. Tibupoeg ei olnud oma elu sees veel vihma näinud.

See muinasjutt tuli meelde, kui mult paluti kirjutada maailmalõpust aastal 2012, 21. detsember. Kes viitsib toksida Googlisse 2012 ja sinna sukelduda, see varugu enda elule juurde sada eluaastat ja otsigu üles mõni arvutiasjatundja, kes teie rikutud programmide asemel uued paneb.

Sedapuhku on maailmalõpp kindel mis kindel, sest maiade kalender saab otsa. Ja maa magnetväli muudab polaarsust ning päike muutub eriti aktiivseks. Et maiad on juba ammu maamunalt kadunud ühestükkis oma kalendriga, see lõputajaid ei häiri. Igasugu sambaid, olgu siis vabaduse või energia omi, on võimalik ümber lükata, aga on maamunal üks asi, mida ümber lükata ei anna kuidagimoodi mitte ja see on inimese lollus. Seepärast pakun maailmalõpu kuulutaja tähistamiseks välja uue eestikeelse sõna „lõputaja”, mida pean eriti sobilikuks, kuna riimub sõnaga „liputaja” ning seda mitte ainult keelekõlalises mõttes.

Maailmalõppu on kuulutatud välja mitte ainult Vanas Testamendis, vaid ka sellele eelnenud aegadel. Küsimus, mis mulle huvi pakub on: millal kuulutati maailmalõpp välja esimest korda? Kui see vastatud, siis teame, millal täpselt sai alguse inimene, kes hiljem andis endale uhke nime Homo sapiens ehk mõtlev inimene. Sest kindel on üks: mitte ükski elusolend peale inimese maailmalõppu ei kuuluta. Või olete kohanud mõnda kassi, koera ehk kaamelit, kes kaevaks endale varjendi, et maailmalõppu üle elada? Just nimelt neid aga kuuldavasti näiteks raharikka Šveitsi kaljudesse raharikkad isandad teha lasevad. Eriti arukas tegu: tulemas on maailmalõpp, ja siis kaevata endale sügav auk, kus … mida siis teha? Maailmalõpp üle elada või mis?

Maa on oma tagasihoidliku nelja ja poole miljardi aasta jooksul kohanud tõepoolest õige mitmeid hetki, mida inimene oleks võinud maailmalõpuks pidada. Kuid kõik need on vaid soodustanud seda, et me saaksime praegu istuda sooja Päikese all ja vahtida, nina püsti, üle taeva kulgevaid pilvekesi. Üks sihuke kosmiline kokkupõrge viis Alg-Maa küljest koguni nii suure tüki, et saime endale armsa Kuu. Teised sihukesed kokkupõrked on aeg-ajalt pühkinud minema suure hulga mitte ainult elusolendeid, vaid terveid liike. 250 miljoni aasta eest kadus hiidplahvatuse läbi igast sajast liigist 95. Meie jaoks olulisim kokkupõrge toimus 65 miljoni aasta eest, saatis hukatusse dinosaurused ja andis imetajatele võimalusi end arendada kuni meieni välja.

Nii et lokaalsetel maailmalõppudel pole siiani olnud meie jaoks häda midagi. Häda aga on alles tulemas. Reisikorraldajad, viieeurosed, lasteaiamaksud, digitelevisoon või kuluhüvitised on selle kõrval naljaasi. Kui mõni ka ei usu, et inimene suudab anda olulise panuse kliima soojenemisse, siis ei saa ometi silmi sulgeda praegu toimuva elurikkuse kao ees. Ning sellegi ees, et siin on põhitegija just inimene, kes selle elumaailma lõpu on käivitanud.

On viimane aeg hakata õppima eelmistest lokaalsetest maailmalõppudest. 65 miljoni aasta eest jäid näiteks ellu nüüdispardi esivanem ja nüüdisinimese esivanem. Tuleb neilt küsida, kuidas see õnnestus. Kuid 30 00 aasta eest ei pidanud kliimamuutusele vastu meie hõimlane neandertallane. Tuleb talt küsida, et mis siis viga oli. Siiski ei lahkunud neandertallane jälgi jätmata – vähemasti eurooplased kannavad tema geene vapralt edasi. Sealhulgas Svante Pääbo, kes selle kurva asja välja uuris.

Üks maailmalõppudest pidi kätte jõudma 1994. aasta juulis. Sel oli vähemasti mingigi loogiline tagamaa. Nimelt paiskus siis Jupiterile komeet Shoemaker-Levy 9. Kuid selgus, et enne Jupiteri pinnale jõudmist rebiti komeet laiali vähemasti kahekümneks tükiks. Astronoomidele oli lõputajate kuulutatud globaalne lõpp aga ühe maailma algus. Esimest koda õnnestus näha, kuidas kaks taevakeha omavahel kokku põrkavad – ja sealjuures ohutust kaugusest.

Päike aga muutub eriti aktiivseks iga 11 aasta järel ning 2012 ennustab NASA täiesti tavapäraseks aktiivsuspurskeks. Muidugi suureneb päikesetuul, virmalised ja sidehäired Maal, kuid neid on juhtunud ennegi. Ja Maa magnetväli on muutnud ja muudab oma polaarsust ikka, viimati 750 000 aasta eest.

Tiit Kändler

Euroopa tarbib kaks korda enam, kui ta maa ja meri toota suudab.

Viimase mõnesaja aastaga on inimene kiirendanud liikide väljasuremise kiirust tuhat korda, võrreldes taustkiirusega, mis on Maa ajaloos olnud tavapärane.

Kuni 25 protsenti Euroopa loomaliikidest, sealhulgas imetajad, kahepaiksed, roomajad, linnud ja liblikad, on väljasuremise ohus.

Liikidest 30 protsenti ähvardab kadumine ülekasutamise tõttu.

Põhiline mure on elupaikade kadu, mille tõttu on ohustatud 70 protsenti liikidest.

Põllumaade lindudest on kadunud 1990. ja 2007. aasta vahel 25 protsenti.

Kõige enam ähvardab elurikkust kalastamine ja seejärel põllumajandus.

Need laused ei ole võetud mingi haiglase pessimisti märkmikust, vaid on maha kirjutatud Euroopa Liidu välja antud trükistest ja põhinevad sadade ning tuhandete rahvusvahelistesse komisjonidesse värvatud ekspertide järeldustel.

Nüüd, mil kliimamuutuste ümber tormlenud debatid on kaotanud oma värskuse, tullakse lagedale uue ja veel hirmutavama nägemusega Maa tulevikust, kui seda mingite jääliustike võimalikud sulamised ongi. Ja nimelt, et palju ohtlikum kui kliima muutumine on elurikkuse üha kiirenev vähenemine.

See ideestik sidus möödunud nädalal Brüsselis Euroopa Liidu mitmete organisatsioonide korraldatud Rohelise Nädala üle kolme tuhande osavõtja mõtteid.

Kuid mida nende hoiatavate järeldustega peale hakata? Ega seda ei oska täpselt öelda keegi – igatahes aastate eest seatud eesmärk peatada elurikkuse kahanemine Euroopas praeguseks aastaks on täitmata. Vastupidi, vaesestumine üha kiireneb.

Nüüd on vähemasti selge, et toredad jutud sellest, kui loodussõbralikud on põllumehed ja kalamehed, on pehmelt öeldes hundi unenägu. Inimesi tuleb üha juurde, kõik tahavad süüa, ja nõnda tuleb ka põllupinda juurde haarata ning kalu enam paati kühveldada. Teist rohelist revolutsiooni pole toimunud – ja seda ka tänu maruroheliste sõjakäigule geenmuundatud põlluviljade vastu. Rohelised ise aga oskavad väljapääsu pakkuda veel vähem – nii näiteks vaesestab elurikkust biokütuste tootmine enamgi kui tavapõllupidamine.

Pole kahtlust, et ega siis elu seepärast veel lõpe – Maa on näinud õige mitut massilist liikide väljasuremist. Ja ühe käigus kadusid saurused, misläbi said võimaluse imetajad ja meie sealhulgas.

Kuid pole sugugi selge, kas inimene omaenese poolt ergutatud väljasuremise laine harjal kaugemasse tulevikku üldse jõuab.

Üks on selge – EL panustab lähiajal elurikkuse teemasse üsna palju. Mistõttu on ka selge, et kalurite iha püüda nii palju kalu, et ka kõige laisema ja lollima püünised täis saaksid, ei täitu. Kui ka Mark Soosaar ja sotsid selle poole ei püüdleks, nagu selgus tema intervjuust 9. juuni Vikerraadios.

Nii nagu ei täitu ka nn investeerija Joakim Heleniuse soovunelm laiali lükata kõik väikemajapidamised ja künda kogu Euroopa üles hiiglaslikeks haljendavateks põldudeks. Nagu selgus tema intervjuust 5. juuni Eesti Päevalehes.

Inimest ei aita muu kui elurikkus ise, sealhulgas arvamuste rikkus, mille üheks väljendajaks oleks ka kodanikualgatuste paljusus ning miks mitte poliitiliste parteide paljusus – vastupidiselt end sotsioloogideks nimetavate kirjatsurade koorilaulule.

Selles kontekstis näiteks on kahju, kui Riigikogus poleks tulevikus enam ei rohelisi, ei rahvaerakondlasi.

Tiit Kändler

Juhtusin 26. mail kuulama Eesti Raadiost saadet Tuhala nõiakaevust. Ei ole Tuhala värki uurinud ja sestap ei ole mul ka põhjendatud seisukohta selle suhtes. Kuid üks asi häiris nõnda, et suisa pean sellest kirjutama.

Seal neil (just nimelt neil, mitte meil – miks, selgub edaspidisest) keskkonnaministeeriumis on üks kõrge ametnik Olavi Tammemäe, kes on olnud kord ühes kord teises ametis ja paigas, nii et ei teagi, kus ta parasjagu täna oma palka sisse kasseerib. Aga küsimusele, et miks siis ministeeriumi esindajad Tuhala arutelule kohale ei läinud, vastas Tammemäe nõnda, et seal ei korraldatud ümarlauda õigesti, nagu peab, inimesed, saate aru, pandi valesti istuma, ja ka oli ette teada, et arutelu ei toimu nii, nagu peab.

Tore, et riik palkab kantsleriteks või kes nad parasjagu on, selgeltnägijaid.

Tammemäe filosoofia oli järgmine: riigi asi on passida põõsas. Kunagi oli, et riik vahendas ettevõtjat ja keskkonnaekspertiisi, aga teate, kui palju see ametnikele tööd tõi. Nüüd me enam nii lollid ei ole ja tööd ei tee. Las eksperdivad ise. Meie lööme pärast pikka mõtlemist pitsati alla.

Selles ongi konks. Tammemäe-sugused ausad, tublid ja töökad ametnikud ei saagi ju teha muud, kui jälgida oma teraval ja arukal pilgul lollide, juhmide ja idioodistunud riigialamate mängu, kus isegi ei teata, mis asi on ümarlaud. Päev läheb ju looja omasoodu ja palgaraha muudkui aga tiksub. Meie kõigi hüvanguks.

Mu meelest tuleb kodanikel mitte taluda just selliseid meie poolt kinni makstavaid superinimesi. Seni, kuni nemad riigis otsustavad (või õigemini, ei otsusta), kaevatakse kogu maa meie silme all mõttetult lahti ja Tammemäel jääb veel üle oidu täpsustada, nii nagu ta eile küüniliselt tegigi: see on ju meie kõigi varandus ja meie kõigi rahakoti huvides.

Eks ka meie kallis Villu võidelnud mereäärsete ehituslubade ja maade müügi võitlust meie kõigi rahakoti huvides.

Tiit Kändler

Vaieldi mis vaieldi, nüüd on asi selge. Eurooplaste soontes voolab vähemalt tilgake neandertallase verd. Nii et võib kindlalt ennustada: nii nagu mõne aja eest ilmus lagedale naisõiguslasi ja siis igasugu seksuaalvähemuste huvide eest võitlejaid ja siis loomaõiguste eest võitlejaid, nõnda on meie tänavatele oodata ka neid, kes nõuavad nüüdisinimese põlvnemise ajaloo võltsijate vastutusele võtmist. Ajalugu ei tohi ümber kirjutada, karjuvad nad ja lehvitavad … ei tea isegi, mis värvi lippe – paleontoloogid pole veel selgeks teinud, milliste lippude alla neandertallased kogunesid.

Kõige selle taga on mees, kelle soontes voolab ka veidi eesti verd – nimelt Leipzigis asuva Max Plancki evolutsioonilise antropoloogia instituudi geneetik Svante Pääbo ja tema töörühm. Just nemad avaldasid aprilli keskel ajakirjas Science artikli neandertallase genoomist. Selles tõestavad nad, et Homo sapiens ja Homo neanderthalis olid Vahemere piirkonnas 45 kuni 80 tuhande aasta eest sugulises vahekorras ja said ka järglasi. Mitteaafriklasest nüüdisinimese genoomis on tänu sellele või selle tõttu 1–4 protsenti neandertallastelt päritud järjestusi.

Võrreldes möödunud aastal järjestatud neandertallase genoomi värskelt määratud Euroopa, Aasia ja Aafrika nüüdsete asukate genoomidega, selgus, et vaid nüüdsetes Aafrika genoomides pole neandertallase järjestusi. Nii et siis ühised järglased soetati pärast seda, kui Aafrikast välja rännati.

Kui aga järglased saadi, siis polegi tegu klassikalises mõttes kahe eri liigiga, vaid Homo sapiensi alamliikidega, nagu pakub ajakirjas Nature näiteks Illinoisi osariigi ülikooli antropoloog Fred Smith.

Nii et on põhjust kukalt kratsida, ja seda sõna otseses mõttes. Sest kui avastate oma kuklal ühe kolbamuhukese, siis teadke – see on pärit neandertallaselt.

Jääb üle oodata, kuidas sellele teadmisele reageerib EL, eriti liikmesriikide need erakonnad, kes vastustavad sisserännet Aafrikast.

Tiit Kändler

Üks tont käib mööda Euroopat. Sedapuhku ei ole see kommunismitont, nagu nimetas Karl Marx, vaid tuhatont. Vulkaanid ei hooli ei inimeludest ei lennuilmast. Ometi on elu tekkinud ja elurikkus püsinud vulkaanide toel. Nood vahel tulivihased trollid suudavad muuta ka Maa kliimat.

Vulkaanide olemasolu ja teadmised nende võimaliku käitumise kohta ei ole inimkonnale mingi uudis. Uudis pole seegi, et vahel paiskub vulkaanist atmosfääri imepeenike, enamjaolt millimeetri tuhandikosa suurustest klaasjatest osakestest koosnev aerosoolipilv ehk kõnekeeli tuhk.

Pole kahtlust, et vulkaan võib atmosfääri paisata nõnda suure koguse gaase ja tolmu, et Maa globaalne temperatuur mõneks ajaks alaneb. On näiteks teada, et seda temperatuuri langetasid 1991. aastal pursanud Pinatubo, 1883. aastal tegutsenud Krakatau ja 1815. aastal tegutsenud Tambora. Näiteks Krakatau purskele järgnenud aastal oli globaalne temperatuur 1,2 Celsiuse kraadi võrra madalam. Tambora purse alandas järgmise aasta temperatuuri ühe kraadi võrra. Tuhaosakeste pilved ei lase osal päikesekiirgusest maapinnani jõuda. Atmosfääri ülakihid muutuvad soojemaks, ent maapinnale lähemad kihid külmemaks.

Ida-Aafrika riftioru vulkaaniline teke põhjustas kuue miljoni aasta eest selliseid kliimamuutusi, mis võisid sundida inimese eellasi puu otsast alla ronima ja kahel koival kõndima õppima. Nemad elasid orust ida pool, kus vulkaanipursetest vallandatud kliimamuutuste tagajärjel tekkisid rohtlad ja savannid, samal ajal riftist läänes, kus säilisid vihmametsad, jäid ahvid puude otsa.

Hiidvulkaanide pursked on tunda üle kogu maakera, need võivad muuta Maa kliimat pikemaks ajaks. Arvatakse, et hiidvulkaanid on põhjustanud massilisi elustiku väljasuremisi nagu näiteks 248 miljoni aasta eest Permi ajastu lõpul. Siiski pole selliseid ülivõimsaid purskeid olnud Maa ajaloos palju. Nüüdisinimese ajaloo ajal on selliseid pursanud kaks. Arvatakse, et 74 000 aasta tagune Toba superpurse kiirendas jääaja tulekut ning võis põhjustada varase inimkonna märkimisväärse vähenemise.

Vulkaanipursked muudavad tundmatuseni ka ümbritsevat maastikku ning hävitavad sealset elu. Miks siis inimesed kipuvad elama vulkaanide läheduses või isegi nõlvadel nagu näiteks Etna ja Fuji puhul või Indoneesias, kus põllumehed harivad maad tegevvulkaanide kraatrite sisemuses lebavate järvede ümber? Aga seepärast, et vulkaaniline tuhk ja muu välja paisatu sisaldavad väga palju taimedele ülivajalikke ühendeid. Vulkaan hävitab elu, selleks et võimaldada uuel elul tegusalt kasvama hakata.

Kui ka on nõnda nagu arvavad mõned, et vulkaanide aktiivsus seoses kliima soojenemisega tõuseb, siis võib ju vastu öelda, et Maa reguleerib nende läbi oma temperatuuri, sest vulkaanidest välja paisatud gaasid ja tuhk varjutavad osa päikesekiirgusest ja jahendavad kliimat. Et lennukitele see ei meeldi, ei kuulu looduse plaanidesse.

Tiit Kändler

Selle kõrval on inimese tahtmatult tekitatud kliimamuutused naljaasi. Nüüd on hakatud arutlema, kas ei võiks muuta kliimat teadlikult.

Saksamaal paarkümmend kilomeetrit Potsdamist Ketzinis asuva tagasihoidliku teadusmajakese suurel hoovil kõrgub kaks mahutit, millest suundub toru pumbajaama ja sealt otse maa alla (fotol kõrval). Siin, Euroopa esimeses süsihappegaasi maapealse geoloogilise kogumise välilaboris, uuritakse, kuidas seda kasvuhoonegaasi maa alla pumbata ja seal hoida saaks. Siin tegeleb rühm Saksa Geoteaduste Keskuse teadlasi aladega, mida nimetatakse geofüüsikaliseks tehnoloogiaks, bio-geotehnoloogiaks ehk siis kokku võtvalt geotehnoloogiaks.

Praegu pumbatakse Ketzinis maa-alusesse poorse kivimi poolt looduslikult moodustatud reservuaari küll mitte atmosfäärist või mõne tehase korstna otsast võetud süsihappegaasi, vaid tööstuslikult toodetud vedelgaasist saadavat gaasi. Asi tundub põhimõtteliselt lihtne, kuid tehniliselt väga keeruline. Gaasi ei saa maa all hoida igasuguses maa-aluses kivimis, see peab olema piisavalt poorne. Et gaas maa all süsihappelumeks ei tahkestuks, tuleb sellele lisada lämmastikku. Lisaks tuleb arvestada tegevuse mõju elustikule ning tagada, et gaas maa alt välja tungima ei hakkaks. Ja arvestada ka maapinna üles-alla liikumisega.

Et tegemist on tõepoolest maailma tipptehnoloogiaga, näitab seegi, et laborit septembris külastanud teadusajakirjanikke pumbajaama sisu pildistama ei lubatud – mis on Euroopa kontekstis üsna erandlik. Ning ettekanded tegevuse füüsikalise, keemilise ja bioloogilise sisu kohta kippusid olema üsna pealiskaudsed.

Kuid jätke meelde termin geotehnoloogia – küllalt tõenäoliselt on see muutumas samasuguse krampliku võitluse tallermaaks, nagu oli biotehnoloogia või geenitehnoloogia paar-kolmkümmend aastat tagasi. Ega geotehnoloogid ise seda ei eitagi. Mida näitab märtsi viimasel nädalal Californias Asilomari konverentsikeskuses toimunud kohtumine, kus 75 eksperti geotehnoloogia probleeme arutasid. Samas paigas toimus 35 aasta eest laineid tekitanud geenitehnoloogia alane kohtumine.

Inimene on planeedi geoloogiat muutnud sajandeid, ja üha tulemuslikumalt – mida muud kui geotehnoloogia ei ole näiteks Narva tuhaväljad või Kiviõli poolkoksimäed. Kuid ka enne geenitehnoloogia termini käikuminekut oli inimene tuhandeid aastaid muundanud oma koduloomi ja kasvatatavaid taimi – ent tõelise jõu ja kiiruse sai see tegevus siiski alles siis, kui teadus pakkus välja meetodid, kuidas teadlikult kindlate geenide kallale minna.

Nii on ka geotehnoloogiaga – selle all mõistetakse tegevust, mille eesmärgiks on minna kogu planeedi palge või kliima kallale – muidugi õilsa eesmärgiga see paremaks ja sobilikumaks muuta. Meetodeid on välja pakutud mitmeid ja mõnda neist ka katsetatud. Nagu näiteks Hiina katse muuta olümpiamängude ajaks Pekingi ilmastikku. Ka Ketzini välilaboris tehtavate katsetuste eesmärk on muuta kliimat, pumbates maa alla hoiule inimese poolt atmosfääri paisatud süsihappegaasi, et seeläbi kliima soojenemist ära hoida või vähemasti vähendada. Selliste kunstlike puude hellitava nime saanud seadeldiste vastu ollakse siiski kõige vähem, kuna neis nähakse vähimat ohtu, ja nende tegevuse saab ka hetkeliselt peatada.

Kuid eksperdid üldiselt ei kahtle, et geotehnoloogia tulemid võivad tulla inimesele üllatuseks. Kõnelemata sellest, et kes siis otsustab, milline kliima meile sobiks või et millistele loomadele-taimedele me kliima peaksime häälestama. Sest inimese käsutuses on peale kunstlike puude ehitamise veel ulatuslikumaid vahendeid. Nii näiteks on välja pakutud puistata lõunaookeanidesse rauaosakesi, et hoogustada fütoplanktoni kasvu ja seeläbi vallandada atmosfääri dimetüülsulfiidi nimelist kemikaali, mis soodustab pilvedes piisakeste teket ja seega aitab Maalt päikesekiirgust eemale peegeldada. Ja tulemusena nihutada veidi tagasi põhja poole lõunaookeani läänetuuli ning alandada keskmist temperatuuri poole kraadi võrra.

Siis on pakutud veel sulfaatosakeste paiskamist stratosfääripilvedesse, mis planeedi kähku jahutaks. Või siis paisata laevastikult atmosfääri meresoola osakesi, mis seal pilvi tekitaks ja seeläbi Maad jahutaks.

Nii et Maa palavik on geotehnoloogid palavikulisse mõttetegevusse paisanud. Keegi aga ei oska vastata, kes peaks otsustama, mida planeedi kui tervikuga või selle osadega peale hakata. On koguni pakutud, et seda ei peaks otsustatama ÜRO tasemel, vaid 14 suurema riigi üldkogul. Pole raske arvata, mida sellest arvab enamik maa riike.

Asilomari nõupidamise puhul protesteeris geotehnoloogiliste plaanide vastu 70 keskkonna- tervise- ja sotsiaalset rühma ühiskirjaga. Kuid vaevalt et see tegevus pääseb häälekamalt tegutsevatest protestijatest, kellele genitehnoloogia tundub ehk olevat naljamäng võrreldes geotehnoloogiaga.

Praegu on käsil vaid pilootprojektid, mis kõigi ekspertide arvates on hädavajalikud, et üldse saaks ratsionaalselt otsustada, mida siis teha. Vähesed peavad reaalseks, et võiks ju nn majanduse arengutempos lihtsalt kokku hoida.

Potsdamis on siiani 800 meetri sügavusse maa alla kahe aastaga pumbatud umbes 33 000 tonni süsihappegaasi. See ei kujuta endast muidugi veel mingit ohtu. Kuid projekti juht Hilke Würdemann peab siiski paremaks hoiatada: „Hullem, kui süsihappegaasi on atmosfääris liiga palju, oleks kui see gaas sealt hoopis kaoks.” Küllap on temaga nõus vähemasti taimed.

Tiit Kändler