Kas teie teate, kes on Tallinna kõige ustavam ja truum austaja? Või kus paiknevad viimased amatsoonide kujutised Tallinnas? Või kellega on seotud nahakaupmees Pontuse legend? Või millised on ja kus paiknevad Tallinnas viimased säilinud ainult mustpeade poolt kasutatud jooginõud? Või mida sümboliseerib Kanuti gildi vastas oleva hoone katust kaunistava vanahärra büst?

Kui ei tea, siis tehke Tallinnast ja parem veel Eestist vehkat. Sest linnapea nõunik Jüri Kuuskemaa on asunud ründama Tallinna tutvustavaid üliõpilastest giide. Nemad nimelt ei tutvusta turistidele kõige olulisemaid fakte Tallinna kultuurimälestiste kohta. Ja toodud küsimused on Kuuskemaa arvates kaheksa kõige olulisema seas.

Teadagi, igaüks läheb lolliks omal ja imetlusväärsel moel, nii ka linnaajaloolased. Oleks ikka jube küll, kui turistide ajusid säherduse nõmedusega piinataks. Tavaliselt giidid nii teevadki, niipalju kui mul on välismaadel olnud õnnetust neid kuulata.

On vahva, kui iidse Tallinna kohta räägitaks inimese keeles, et milline oli selle koht Euroopas, et kuidas inimesed seal elasid, ja millest nad oma maju ehitasid ja mida sõid ja nii edasi.

Oleks huvitav teada, kas linnapea nõunik on Savisaarele suutnud pähe tuupida vastuseid oma kaheksale olulisele küsimusele. Kui ei, siis andkem au linnapeale.

Lugeja aga võtku teadmiseks, et Tallinna kõige ustavam ja truum austaja ei ole mitte Savisaar või Kuuskemaa, vaid hoopis keegi frantsiskaani preester Johann von Hilten. Ja et Kanuti gildi vanahärra büst sümboliseerib inimlikku uudishimu. Vastuseid teistele küsimustele saate Tallinna linna kantseleist.

Tiit Kändler

Austraalia ökoloogid lahendasid ühe siiani vaid krokodillidele teada oleva mõistatuse. Nimelt selle, kuidas said need loomad asustada nõnda palju Vaikse ookeani lõunaosa saari, mis on eraldatud mandritest hiiglasliku ookeaniga. Krokodillid on suhteliselt kehvad ujujad. Kuid nad oskavad lainetel edasi liikuda kui surfijad. Kõnealune võimsa harjaga kuni viiemeetrine harikrokodill elab paljudes jõgedes ja mangroovimetsades. Ta on levinud Hiinast Põhja-Austraaliani. Kuid toitub ta maismaal. Teadlased jälgisid märgistatud krokodille satelliitidelt ja veealuste akustiliste seadmete abil. Krokodillid võtavad merereise ette tund enne loode saabumist. Ja nad suudavad pikka aega taluda soolast vett ja olla söömata.

Allikas: AlphaGalileo

Justkui Maal poleks sellele enam kohta, on rahvusvahelisse kosmosejaama veetud üks puutükk. Tõsi küll, mitte just tavaline puutükk. Vaid teadusajalooline puutükk. See on tükike õunapuust, mis legendi kohaselt inspireeris Isaac Newtonit gravitatsiooniteooria välja mõtlema. Londoni Kuninglik Ühing laenas selle 10-sentimeetrise tükikese Briti astronaudile Piers Sellersile, et teha reklaami oma 350. aastapäevale. Puutükk reisis sütiklaeva Atlantise pardal kosmosejaama, kuhu on ennegi veidraid esemeid veetud. Nagu golfipalle ja mänguasju.

Õunapuu ja selle inspireeriv õun kukkus teadusajalukku alates Newtoni biograafiast, mille kirjutas 1752. aastal William Stukeley. Puu kasvab väidetavasti siiani Newtoni sünnipaigas Woolsthorpe’i mõisas Lincolnshire’s. Tõsi, see on juba puu kolmas põlvkond, kuid ikka samadest juurtest.

Allikas: New Scientist

Ega tuult kotti pista, arvas vanarahvas. Inglased püüavad tõestada, et pistab ikka küll ja isegi hoiab seal varuks. Tuuleenergia on tore asi küll, kuid seda kollitab pidev hirm: mida teha tuulikuga, kui tuult polegi? Kust siis elektrit saada?

Nüüd püüab Nottinghami Ülikool tõestada, et 15 aasta pärast saab tuule energia õhukotti pista ja sealt jälle vajadusel välja võtta.

Tuginedes professor Seamus Garvey uuringutele tahab NIMROD Energy Ltd välja töötada tehnoloogia, mis võimaldaks suurte tuuleturbiinide energiaga õhku täis puhuda hiigalaslikud merepõhja ankurdatud energiakotid Energy Bags™ (vt fotol) või siis pumbata õhku maa-alustesse geoloogilistesse moodustistesse.

Põhiline idee on suurendada tuuleturbiine kujutletamatuseni – 230-meetrine diameeter pole veel piir. See viiks Garvey arvates elektri hinna viis korda odavamaks isegi odavaimast nüüdsest ehk hüdroenergiast. Katseeksemplar peaks valmima aasta pärast.

Tulevikus võib teie mobiiltelefoni aku mitte kunagi tühjaks saada – tingimusel, et te end liigutate. Hiljuti kaitses Nokia USA patendi moblale, mis laeb end omaniku liikumisenergiast. Telefoni aku ja raadiosaatja on kinnitatud raamile, mis saab rööbastel liikuda üles-alla ja küljelt küljele. Rööbaste otstes on piesoelektrilised kristallid, mis tekitavad elektrivoolu, kui rööbas neid surub. Nõnda siis tekitab liikumine elektrit. See laeb kondensaatorit, mis edastab oma laengu akule.

Allikas: New Scientist

Ajakirja Nature 11. veebruari numbri esikaanele on joonistatud tõsise pikajuukselise mehe profiil. See ei ole siiski mõni nüüdne superstaar, vaid 4000 aasta eest Gröönimaal elanud mees.

Taani loodusloomuuseumi ja Kopenhaageni ülikooli keskuse GeoGenetics teadlased Eske Willerslev, Morten Rasmussen  ja nende kolleegid uurisid põhjkalikult Gröönimaa igikeltsas säilinud 4000 aasta vanuse mehe juuksesalgust pärit karvast eraldatud DNAd. Selle põhjal järeldasid nad, et tegu oli mehega. Nad tegid kindlaks, et mees pärines Ida-Siberist. Määrasid ka aja, millal ta elas. Et saada jälile mehe päritolule, analüüsiti iidse genoomi enam kui 350 000 ühenonukleotiidset erinevust SNPd, et võrrelda neid eri paigust pärit nüüdsete inimeste omadega. Iidse mehe päritolu aitasidid kindlaks teha Tartu ülikooli teadlased Mait Metspalu, Ene Metspalu, Toomas Kivisild ja Richard Villems, kes on uurinud migratsioone üle Maa ja kel on suur nüüdsete inimeste genoomikogu.

Selgus, et paleoeskimo sarnanes enim Ida-Siberi naganasaanidele, korjakkidele ja tšuktšidele. See näitab, et suhteliselt ammu rännati Siberist üle Beringi väina Põhja-Ameerika kaudu Gröönimaale.

DNA andmeil oli mehel A+ veregrupp, pruunid silmad, mittevalge nahk, tumedad juuksed. Tal oli kalduvus kiilaspäisusele.

Willerslev oli juuksekarva otsinud Gröönimaa igijääst ehku peale neli aastat, leidis selle lõpuks aga Taani loodusloo muuseumi keldrist Kopenhaagenist, kümneminutilise rattasõidu kaugusel tema laborist. Seal oli see seisnud 20 aastat.

Tiit Kändler

Kui kingite sõbrapäeval kellelgi nelke, siis andke need kiiresti üle – muidu võib juhtuda, et neist saab hoopis uus liik.

Pole sugugi nõnda, et troopilised taimed moodustavad uusi liike kõige kiiremini. Hoopis Euroopa nelgid on lahknenud kiiremini kui mistahes tuntud taimerühm. Selle tegi geeniuuringutega kindlaks Madridi botaanikaaia teadlane Luis Valente oma kolleegidega, kes uurisid 104 Euroopa nelgi liiki. Selgus, et nelgid on tekitanud miljoni aastaga umbes 2,2–7,6 liiki, misvastu troopilised hundioad (lupiinid) selle ajaga vaid 1,3–3,8 liiki. Teadlased oletavad, et kuna nelgid õitsevad kuival aastaajal, peavad nad väheste tolmeldajate eest võistlema.

Allikas: Nature

Kui inimest ka inimahvist muu ei erista, siis kahel jalal kõndimine ikka. Sel viisil oleme osanud liikuda miljoneid aastaid. Ja 99 protsenti sellest ajast pole meil olnud midagi jalga panna. Nii et meie jalad on arenenud paljasjalgse bipedalismi survel. Ja paljasjalgselt liigub praegugi suur osa inimkonnast. USA Harvardi ülikooli inimese evolutsioonibioloog Daniel E. Lieberman ja ta kolleegid on asja uurinud, et inimese evolutsiooni interpreteerida. Ja neil on ka soovitusi spordimeditsiinile ning jooksukingade vabrikantidele.

Enamik kängitsetud jalgadega jooksjaid, välja arvatud sprinterid, puudutab maad esmalt kannaga. Kuid paljasjalgsed eelistavad maanduda päkal või jalalaba keskosal, et mitte kanda põrutada. Nad võtavad lühemaid samme ja hoiavad jalad püstisemas asendis. See teeb jooksu sujuvamaks. Teadlased mudeldasid jala kui L-kujulise topeltpendli. Siis arvutasid energia, mida selline jalg maapinnaga vahetab. Selgus, et päkaljooks vähendab jala efektiivset massi ja muudab osa translatoorsest energiast pöörlemisenergiaks. Paljasjalgse jooksja jalg peab olema tugevam, ent isegi kõval pinnal ei teki nii palju traumasid kui disainitud jooksukingas jooksjal. Teadlased spekuleerivad, et inimese eellased arendasid evolutsioonis australopiteekidest lühemate varvastega pikemad tagajalad just nimelt tänu jooksule paljaste jalgadega, ajades taga saakloomi. Australopiteegid olid sprinterid, meia eellased aga maratonijooksjad.

Pole tõendeid, et jooksukingad soodustavad traumasid, ent pole ka tõendeid, et need aitavad traumasid vältida, arvab William L. Jungers USA Sony Brooki ülikooli meditsiinikeskusest. Igatahes tuleb spordivahendite tootjatel pöörata oma silmad kahe miljoni tagusesse aega.

Allikas: Nature

Merearheoloogid kiirustagu ja tõstku üles viimane kui puidust laevavraki tükike. Muidu tuleb kuri loom ja pistab kõik nahka. Laevaoherd võib nahka pista ajaloolisi puidust laevavrakke. Igatahes arvavad Göteborgi teadlased, et ta levib Läänemeres üha edukamalt, kahtlustades selles kliimamuutuste mõju. See selgrootu võib 14. sajandist pärit laevavraki nahka pista kümmekonna aastaga.

Päriskarbiliste seltsi kuuluvaid laevaoherdeid on teada 65 liiki. Läänemeres on end sisse seadnud harilik laevaoherd Teredo navalis. Laevaoherd teeb mistahes puidusse kuni 30 cm pikkuse tunneli. Oma kehast vaid tühise osa katva koja poolmeid kasutab ta puidu puurimiseks. Ta toitub puidupurust, suutes lagundada tselluloosi. Planktonid imeb ta veest oma keha tagaosas asuva sifooniga. Tema eluiga on kolm-neli aastat ja teda on raske üles leida. Laevaoherd on mõlemasuguline ehk hermafrodiit. Ta suudab lühiajaliselt elada vees, mille praktiline soolsus on 4-6 PSU, ent vajab paljunemiseks vähemalt 8 PSU. Stockholmi saarestiku soolsus on 5 PSU.

(Praktiline soolsus näitab merevee elektrilise juhtivuse suhet standardse kaaliumkloriidi lahuse juhtivusse ja on kasutusel, kuna absoluutset soolsuse kontsentratsiooni on raske määrata. Kirvereeglina võib siiski võtta, et 5 PSU tähendab vett, millle liitris on umbes 5 grammi soola.)

Kuigi Göteborgi ülikooli pressiteates on väidetud, et laevaoherd on Läänemerest minevikus hoidunud ja on end nüüd sisse seadnud Taani ja Saksamaa randades, pole see nõnda.

Läänemere edelaosas on kuni 25 cm pikkune harilik laevaoherd elanud pikka aega ega ole mingi uudis. Temas kirjutas juba 40 aasta eest ilmunud venekeelne koguteos „Loomade elu”, mis 20 aasta eest ilmus ka eesti keeles.

Allikad. Göteborgi ülikool, „Loomade elu”

Euroopa komisjon saatis möödunud aasta 29. oktoobril viimase kirjaliku hoiatuse Eestile, Sloveeniale ja Rootsile, kes ei pidanud kinni ELi õhu kvaliteedi standarditest peenosakeste (PM10) jaoks. Standardid astusid jõusse 2005. aastal ja ükski kolmest riigist ei ole palunud ajapikendust.

Kuus riiki – Taani, Kreeka, Holland, Portugal, Sloveenia ja Hispaania – on kaevatud Euroopa kohtusse, kuna neil on kokku üle 1500 kehtiva loata tegutseva tööstusseadme.

Esimene kirjalik hoiatus saadeti Austriale, Prantsusmaale ja Rootsile, kel on üle 1700 loata tööstusseadme.

Allikas: Acid News