Rubriigi ‘vänge.lugu arhiiv

Antropoloogia | News | vänge.lugu

Inimkõrv on kaotanud kõrgemad helid

30.09.2015

InimkõrvUus fossiilsete luude analüüs suutis taastada varajaste hominiidide kõrvade ehituse. Selgus, et Homo africanus ja Pithecanthropus rudolfiensis olid õnnistatud palju tundlikumate kõrvadega, kui on seda nüüdisinimesel või šimpansil.

Nende kõrvad kuulsid palju kõrgemaid helisid, kui meie praegu seda suudame. New Yorgi Binghamptoni ülikooli antropoloog Rolf Quam ja tema kolleegid taastasid Lõuna-Aafrika leiupaikadest leitud fossiilide põhjal ja kompuutertomograafia abil iidsed kõrvad, millel olid lühemad kuulmiskanalid ja sisekõrva luukanalid ehk tigukanalid.

Arvatakse, et kõrgemad helid hõlbustasid suhtlemist avatud maastikul ning kaashäälikute nagu t, th, k, f ja s tekitamist. Kaashäälikute olemasolu eristab inimese häälitsusi enamiku loomade häälitsustest.

Joonistus: Tiit Kändler

Allikas: EurekAlert!, Science

 

Antropoloogia | News | vänge.lugu

Surnud une ring

14.07.2015

 

Teadlased on kindlaks teinud:

Kui te kaotate pool unest, siis saate stressirohkes olukorras oma pikaajalise mäluga raskemini ühendust.

Kui te magate öösel vähem, siis suureneb teie kehakaal ja riskite haigestuda suhkrutõppe ning südame-veresoonte haigustesse.

Kui te magate öösel vähem, siis on teil tõenäolisem kannatada depressiooni all.

Maga.kiiremini

Mitteteadlased on kindlaks teinud:

Kui te ei mäleta olulisi asju, siis püüate neid palavikuliselt meenutada ja ei saa und.

Kui te olete paks ja suhkruhaige ja süda teeb muret, siis ei saa te und.

Kui te kannatate depressiooni all, siis ei saa te und.

 

Kes küll aitaks pääseda unetuse surnud ringist? Tuleb õppida magama kiiremini, nagu juhatas Zoštšenko. Spinndoktori idee: kiiremini magamise app. Ei tohi vaid maha magada, kui japsid tahavad ära osta.

Pilt ja tekst: Tiit Kändler

 

Astronoomia | Kosmoloogia | mis.uudist | News | vänge.lugu

Aeg annab arukust. Suure paugu leid kogub mulle. Ka teadus.ee suvekoolis kõneldakse ajast.

27.05.2014

Ka teadus.ee suvekoolis kõneldakse ajast

 

Inflatsioonimudel ütleb, et kosmos paisus sekundi murdosa murdosa jooksul pärast Suurt Pauku valguse kiirusest kiiremini. Kui see on õige, siis pidanuks vallanduma gravitatsioonilained. 17. märtsil Harvard-Smithsoni Astrofüüsikakeskuses toimunud pressikonverentsil teatas uurijate rühm, et nad on tõepoolest gravitatsioonilained kinni püüdnud. Teade vallandas kui mitte suure paugu, siis plärtsatuse küll.

Kuid nüüdseks on olukord muutunud, arvab Princetoni Ülikooli füüsik Paul Steinhardt, kes toetas seni inflatsioonile alternatiivset mudelit. Kui Lõunapoolusel asuv teleskoop BICEP2 (fotol) oli lained leidnud, asus hulk kosmolooge asja kontrollima, arvates, et avastus seisab libedal pinnal.

BICEP2

Kahe kuuga on kahtlused paisunud, sest arvutustulemusi pole õnnestunud korrata. Avastajad aga ei ole avalikustanud oma originaalseid andmeid. BICEP2 võimalik avastus on ülioluline, et tõestada inflatsiooni toimumist. See on nüüdse kosmoloogia nurgakivi. Teine nurgakivi on, et universum on lame – kaks paralleelset joont ei kohtu, kui need ka kogu kosmose läbi reisiks. BICEP2 leidis mitte gravitatsioonilained enesed, vaid nende kujutise kosmilise taustkiirguse pildil. Nood lained pidid moonutama taustkiirguse mikrolaineid.

Kriitikud viitavad tolmusaastele kui väära info allikale. Kuid vastasseis ei saa kesta kaua aega. Plancki kosmoseteleskoobi meeskond peaks varsti avaldama oma tulemused tolmu polarisatsiooni kohta. Ja vähemalt veel kümme rühma töötab balloonidele paigutatud instrumentide abil polarisatsioonikatsetega. „Kui signaal on, selgub see vähemalt kolme aastaga,“ kinnitas Princetoni astrofüüsik David Spergel ajakirjale Scientific American.

Nõnda siis annab aeg arutust ja loodetavasti ka arukust.

Ajast erinevates teadusharudes ja muusikas kõneldakse teadus.ee suvekoolis „Aegumatu aeg“, mis toimub Käsmus 22.-24. augustini ja millele pädevaks registreerimiseks on aega täpselt 11. juulini. Tulge kuulama ja kaasa mõtlema! Vaadake täpsemalt ww.teadus.ee nupu Suvekool alt.

Allikas: Scientific American, foto: Wikipedia.

Astronoomia | Füüsika | Kosmoloogia | mis.uudist | News | vänge.lugu

Teadlased kinnitavad, et registreerisid gravitatsioonilained

18.03.2014

17. märtsil hakkas teadusuudiste kanalitesse saabuma teateid, et John Kovaci juhitava Harvard-Smithsoni astrofüüsikakeskuse rahvusvahelise koostöökogu BICEP2 teadlased on universumi õige varastest algaegadest pärineva kosmilise taustkiirguse uurimisel leidnud, et see on teataval kombel polariseeeritud. Valguse puhul pole polariseeritus uudis – ka veelt peegeldunud või atmosfääris hajunud valgus on polariseeritud. Uudis kõneleb, et taustkiirguse polarisatsiooni isepäraste omaduste põhjal saavad teadlased esmakordselt kinnitada eksperimentaalselt teoreetikute poolt ammuilma pakutud väidet, et universum paisus äkitselt (nn inflatsiooniliselt) ning vähe sellest – uued andmed annavad esmakordselt märki gravitatsioonilainetest ehk aegruumi tillukestest virvendustest.

Inflatsioon1Kui asi tõepoolest on nõnda, mida näitab seegi, et tulemusi kinnitab konkureeriv teadlasrühm Berkeley Ülikooli astronoomi Adrian Lee juhtimisel, kes oma avastusest teatas 10. märtsil, siis on astronoomid jõudnud võrratult lähemale, et vastata: kust saab loodus raha? Sest nende avastus ühendab esmakordselt kvantmehaanika ja üldrelatiivsusteooria – mida on taotlenud tulutult paljud geeniused Einsteinist alates.

 TK

News | to.imetaja | vänge.lugu

Eeasti lastekirjanduse uurijate lugemus võiks avarduda

13.03.2014

„Üldse ei ilmunud raamatuid, mis huvitaksid kümneaastastest vanemaid lapsi, kes veel noortele mõeldud teoseid ei loe.“

Jaanika Palm,  Eesti Lastekirjanduse Keskuse lastekirjanduse uurija

Nõnda võtab 7. märtsi Sirbis möödunud lastekirjanduse aasta kokku Eesti Lastekirjanduse Keskuse palgal olev uurija.

 

Mis pole kombeks ja heaks tooniks, see tuleb varem või hiljem ära teha, lootuses mitte tekitada atonaalset halaks.

Pole oluline, kuidas me asju nimetame, oluline on asjade sisu. Nõnda võime me Ameerika füüsiku Richard Feynmani kombel aja definitsioonis kimbatusse jõudnuna ütelda, et aeg on kõik see, mis toimub, kui midagi ei toimu. Ehkki kas see määratlus ajale midagi kaasa annab, on iseasi.

Nõnda tundub olevat Eesti kirjanduse ja eriti lastekirjandusega määratlustega. Õnnetul kombel lugesin 7. märtsi Sirbist Jaanika Palmi ülevaadet Eesti 2013. aasta lastekirjandusest ja oleksin muidu asja jätnud sinnapaika, ehk laps on vait, kui täis kasvanu pajatab, aga kuna tegu tundub olevad Eesti Lastekirjanduse Keskuse andmetel põhineva looga, seega siis mitte pelga arvamuslooga, pole ehk kohatu asja pisut laiemale pinnale kanda.

Kui kirjanik kirjutab lastele mõeldes keele trikkidest, selle seostest tavaeluga, selle kujunemisest, siis on see lastekirjandus. Kuid kui kirjanik kirjutab lastele mõeldes, kuidas maailm meie ümber on loodud, kuidas see toimib ja millised vahvad seosed võivad asjade vahel olla, siis see ilmtingimata ei ole lastekirjandus. Ja kui ei ole lastekirjandus, siis pole sel  väärt kohta päikese all.

Olen aeg-ajalt lastele kirjutanud lugusid, mõneteistkümne aasta eest kogunisti ühe raamatukese „Asi susiseb“. Siis jõudsin selgusele, et kõige selgem ja vahvam ja õigem asi, mida minu haridusega kirjanik saab teha, on kirjutada koolilastele teadusest. Ehk sellest, kuidas maailm toimib, millised on vahel ootamatusena tunduvad seosed asjade vahel, kui neid vaadelda läbi teaduse prillide.

Nüüdseks olen selliseid raamatuid avaldanud kolm, „Päikeselt näeb kaugemale“ 2009. aastal, „Kukkuva maa lapsed“ 2010. aastal ja kõnealusel 2013. aastal ilmus „Valguse värviline maailm.“

Need raamatud tekkisid tänu koostööle Leelo Tungla ajakirjaga Hea Laps ja toimetaja Anu Jõesaare leebele survele.

Möödunud aastal ilmunud lasteraamat „Valguse värviline maailm“ on raamat, mis on kirjutatud neile, kelle jaoks Eesti Lastekirjanduse Keskuse usaldusväärsetel andmetel lasteraamatuid üleüldse ei kirjutatud. Ma ei tea, mis planeedil see keskus elab, kuid kõnealune raamat – nii nagu eelmisedki – on just eelkõige „raamat, mis huvitaks kümneaastaseid ja vanemaid lapsi“ ­ ja ka nooremaid – nagu korduvatest koolilastega kohtumistest on selgeks saanud.

LastekirjandusMinu teada ei ole veel avastatud loodusseadust, mille kohaselt raamatul peab olema personifitseeritud kangelane või inimkujulised tegelased. Minu raamatul kangelane ja tegelased küll on – uudishimu, asjad meie ümber ja sees ja kaugemalgi veel.

Et lastekirjanduse keskuse silmis ei ole laste harimine köitvas ja – andke andeks liialduse eest – kirjanduslikus vormis – tühjagi väärt, on juba nende eneste asi ja peegeldab „Eesti teadmiskeskse riigi“ teesi kui poliitikute tühja sõnakõlksu.

Eks ole nende raamatute õigetele peolettidele jaotamisega hädas olnud ka raamatukauplused. Kuid tean kindlalt, et Hea Lapse lugejate ja nende vanemate seas on olnud rahvast, kes pole võtnud paljuks paluda, et teadusteema käsitlemine lastele Eestis jätkuks.

Tean ka seda, et ühtki neist raamatutest pole müüdud alla tuhande eksemplari. Mis mulle näitab, et mu töö on väärt tegemist, mida ka meie geniaalsed lastekirjandusteadlased sellest arvavad või rehkendavad. Siiski soovitan sõbralikul kombel neile järele mõtelda, kuidas on maailm muutunud ja asjad enam möödunud sajandi keskosa kastidesse ei mahu. Lasteraamatute teemaskond on määratult laienenud ning kahju, et Eesti Lastekirjanduse Keskuse malli rakendades ei kuuluks sinna kui mitte just Alice Imedemaalt või siis Kääbik, siis George Gamowi mr Tomkinsi raamatud, kõnelemata Stephen Hawkingi ja ta tütre visioonidest kindlasti mitte.

Olles ühtlasi nüüd juba kümnendat korda loodetavasti toimuva igaüheürituse teadus.ee suvekooli korraldaja, tean kindlalt lastegi huvi valdkondade vastu, mida Endel Sõgel muidugi ei oleks lastekirjanduseks pidanud, kuid Karl August Hindrey või Jüri Parijõgi küll.

Lastekirjanduse ohjajad võivad teha ja mõtelda, mida tahavad, kui Jumal annab, siis jätkan sama vaimu kantuna ning hakkan viima neid, kes seesinatse Keskuse seinte vahelt on õnnekombel välja jäänud, sedapuhku reisile uude universumisse.

Tiit Kändler, teaduskirjanik, sh lastekirjanik. Minu joonistus.

mis.uudist | News | Tehnoloogia | vänge.lugu

Tallinna Tehnikaülikooli linnak: Euroopa parim

09.01.2014

Tallinna Tehnikaülikooli linnak: Euroopa parim

Tiit Kändler, teadus.ee

 

Äsja saabus Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) pressiosakonnast teade, et TTÜ linnak võitis esikoha 30 Euroopa ülikooli koondava Euroopa Rektorite Klubi võistlusel „Science and Education“ („Teadus ja haridus“).

Esile tõsteti linnaku nüüdisaegsust, innovaatilisust ja tihedaid sidemeid kõrgtehnoloogiaettevõtetega, samuti noorte perede õppimisvõimaluste headust.

Tallinnas Mustamäel on koondunud TTÜ ja IT Kolledž ning Tallinna teaduspark Tehnopol. Siin õpib umbes 14 400 tudengit, töötab üle 1100 teadlase ja tegutseb 162 ettevõtet oma 2600 töötajaga.

ylikoolilinnak_4

Hinnati linnakute arhitektuuri ja disaini, majutusvõimalusi ja muud kaasnevat. Lõppvooru pääses 17 linnakut, kelle julgast žürii valis välja TTÜ linnaku.

Rektor Andres Keevalliku sõnul on nüüdne keskkond loodud aastatepikkuse töö tulemusena. Kes on uidanud TTÜ hoonete ümber tekkinud pargikestes, skulptuuriaedades, raamatukogus, sellel ei tule otsus üllatusena. Eestis harukordse saavutusena on mulle ikka tundunud viis, kuidas TTÜ uued hooned, sh raamatukogu, on osatud liita harmooniliseks arhitektuurseks tervikuks, minemata labaseks ja igavaks.

Oma raamatus „Endel Lippmaa. Mees parima ninaga“ (2012) kirjeldasin Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitamise algaegu, lk 273,274:

 

„See maja (TA Küberneetika Instituut, praegu Tallinna Ülikooli teaduslik raamatukogu etc) asus alal, mis sõjajärgsel Tallinna generaalplaanil oli määratud saama Tallinna kultuurikeskuseks ja mille tsentrisse plaaniti ehitada TPI linnak. Teadlased olid Stalini ajal tähtsad tegelased. Arhitekt Harald Armani 1948. aasta planeerimiskava kohaselt ehitati kultuurikeskuse 10 hektari suurusele TPI maa-alale arhitektide Edgar Velbri, Henn Roopalu ja Ilmar Laasi projekti järgi 1948–1954 teadlaste elamu, millesse algselt olid plaanitud kogunisti kahe sissepääsu ja teenijatoaga suurkorterid. /…/

TPI juhtkond tabas kähku, et kesklinnas ei ole kõrgkoolile tulevikuruumi, ei tahtnud laieneda ka Kopli kunagise Vene-Balti laevaehitustehase pompoosse, ent teaduslaboriteks täiesti sobimatu Esimese maailmasõja eelse peahoone ja keemialaboriteks muudetud Kopli Kinnisvaravalitsuse maja baasil ning nõnda tehti EKP juhi Johannes Käbini toetusel õnnestunud otsus ehitada kõrgkoolilinnak Mustamäele – kuhu tol ajal polnud veel kerkinud ühtegi elumaja ega olnud seega ka mingeid kommunikatsioone.“

 

1963. aastal, Agu Aarna rektoriks olles, valmis Uno Tölpuse ja Henno Sepmanni peahoone ühes selle küljes paiknevate tiibadega.

Edaspidi, eriti Andres Keevalliku rektoriks olles, on lisandunud hulganisti hooneid. Nõnda kujutab TTÜ erinevalt Tartu Ülikoolist, mille juhid kahetsusväärsel kombel ei mõistnud väikelinna ühtset ülikoolilinnakut rajada ning paiskasid selle kaootiliselt laiali, enam või vähem arulagedatel aastatel sündinud ning edaspidi arukalt toimetatud ehitustöö musternäidet Eestis – ja nüüd siis tuleb välja, et ka kogu Euroopas.

Otsus tehti teatavaks detsembri lõpul Inglismaal Oxfordis.

Allikad: TTÜ; Tiit Kändler: „Endel Lippmaa. Mees parima ninaga.“ (2012)

Kommertsväljaannetes kasutamine keelatud.

 

 

 

Ajalugu | mis.uudist | News | vänge.lugu

Pärandkultuuri kaardistajad avastasid ajalugu muutva kultusekivi

04.07.2013

See Tiit Kändleri artikkel ilmus Eesti Päevalehe tagaküljel 04. juulil 2013

Illuka ja Mäetaguse valla pärandkultuuri nimekirja täiendades, iidseid puid ja rändrahne, haruldasi taimi ja ehitisi üle vaadates avastasid entusiastid Kaidma küla põllult haruldase lohkudega kultusekivi. See suunab ajaloolasi ümber hindama arvamust, et vadjalased asusid Alutagusel tühermaale.

Kuremäe kloostri kuplistik sirutub üle metsakaare edevalt päikest peegeldades silma paistma. Metsa ees, rahvarohkest pühast allikast mõnisada meetrit lõunas on suur tühi heinapõld, paremal servas talu. See on iidne küla, Taani hindamisraamatus aastal 1241 mainitud Kaidma. Kesk põldu, mõnikümmend meetrit kruusateest eemal, rõhub maad inimesekõrgune rahn. Paistab välja nagu meie rändrahnud ikka – kokku sulanud erinevatest mineraalidest, paraja praoga keskel. Kuid pärandkultuuri kaardistamise projekti käigus avastas kaks kohalikku energilist ja ajaloohuvilist naist, et seda kivi tasub paitada. „Arheoloogid soovitavad ikka samblasse kasvanud kivide lage siit-sealt paljaks kraapida,“ ütleb Iisaku muuseumi kuraator Anne Nurgamaa ja näitab võidukalt, mis samblike alt välja tulnud (fotol). Selged ja korrapärased, poolkerakujulised kümnesentimeetrised augud.

Anne Nurgamaa ja Ida-Virumaa turismiühenduse juhatuse liige Ingrid Kuligina on ühed vähesed Eestis, kes pärandkultuuri aastal võtsid kätte ja asusid kaardistama oma ümbruskonna pärandkultuuri. Illuka ja Mäetaguse vallad soovivad, et nii elanikele kui külalistele oleks selge, mis kus asub ja mis tähtsam – millises seisukorras üks või teine objekt on. Paikkonna ajalugu on eriline, kuna siinseid ääremaid asustasid vadjalased.

Veel tuhande aasta eest siin neid polnud. Siis, 11. sajandil hakkas ida poolt lõunavadjalasi lainetena Alutaguse idaaladele rändama ja paikseks jääma. Kahe võimuala, Taani ja Pihkva-Novgorodi vahel polnud kindlat piiri, oli vaid vaheala. Seal võis elada igaüks, nii nagu hajusalt paiknenud küladegi vahel. Kui tõmbasid ümber aia või panid piiritulbad ja hakkasid maad harima, siis nii kauaks kui harisid, maa sinule jäi.

Ida poolt tulnud vadjalased tõid kaasa oma keele, rahvarõivad, kombed. Neil olid omamoodi matusekääpad, umbes samalaadsed nagu Kagu-Eestis. Kõrged, hulgakaupa nagu on neid näha Jõugas või ka üksikumaid nagu on näha Vadil või hoopis üksikuid nagu on näha Kurul.

Kuid kultusekivid vadjalaste värk ei olnud. Kultusekivid, rändrahnud, mille selga uuristati selgelt nähtavad umbes kümnesentimeetrise läbimõõduga ja viiese sügavusega ringjad augud, kuulusid varasematele elanikele.

Keskajal hakkasid vadjalased eestistuma, tekkis omapärane poluvernikute kultuur. Nii nagu Kaidma rahn on kokku sulanud erinevatest mineraalidest, nõnda sulas poluvernikute kultuuri vene ja eesti ja vadja ainest – olgu siis riietusse või keelde, töödesse või tegemistesse. Suheldi üle Narva jõe elanud venelastega, asja ajamise keskus oli eestlaste Iisaku.

Pärandkultuuri aasta on käimas, kuid enamjaolt toimub lühemaid või pikemaid sündmusi, nii nagu tuleb Baltica kontsert 5. juulil Iisakul. Sisulist tööd on tehtud vähem. Nurgamaa ja Kuligina toovad näiteks 12 erinevat Eesti ametlikku registrit alates muinsuskaitsest ja muuseumidest, kuni vee ja ürglooduse registriteni välja. Tosin on, aga ühte nad ei klapi – andmed kipuvad eriaegsed ja paigad ebatäpsed olema. Selleks, et üles leida veel 2003. aastal Hendrik Relve raamatu ülistatud Kuru mändi, läks mul ja mu kaaslasel mullu ja nüüd kolm poolpäevakest ja kolm kohatundjat, enne kui selle lõpuks ühe lahke vene tädi hoovilt võrkaia seest üles leidsime. Surnuna ja sipelgate poolt närituna, omaniku imestudes: „Miks nad ometi ei tee siia teed, kui kaitsevad, ja ei kaitse ega toesta, et lastele ohutu oleks – või võtku siis juba maha.“

Nii et nüüdisolukorra teadmine tuleb kasuks ka tervisele. Naistel on leping 500 objekti peale, nüüdseks on nad leidnud üles 600 – läbi nõgespuhmade, üle kivide ja kändude. Nad on määranud asupaigad ja pildistanud, nad on kirjeldanud ja kogunud pärimusi. „Kadunud on Võhma metsavahikoht, säilinud vaid Männiku lõhkeladude vundament, laululava koht maharaiutud ja Ojamaa kaevanduse all sattunud Lähte männikus, Mäetaguse vesiheinamaa allikad,“ loendavad nad hävinut. Teisalt osutus Kurtna viinaait olevat ilus ja korras, ja Kuremäe läheduses peitus kunagine tsiviilkaitse kelder, kuhu sisse naised siiski sisse pugeda ei julenud.

Säilinud on jupikesi 1944. aastal sakslaste sõjavangide, enamjaolt juutide ehitatud Puhatu raudteest, mille sillad õhku lasti ja relsid ära veeti, kuid liipridki kohati näha. Säilinud on Dobrina kanal, mis Puhatu sohu pagiparvetuseks kaevati, kuid Krivasool, kus Punaarmee mitu 1944. aasta kuud kotis istus, on punkrid lagunenud. „Suuline teave elab kauem kui koht ise,“ ütleb Nurgamaa ning on nõutu ja kurb, et mingil keeleasjaliste seltskonnal Tallinnas on võimu ja väge iidseid kohanimesid muuta ning sellega pärandkultuuri hävitada.

„Kunagi eesti ajal taheti Iisaku nimetada Hiiekülaks, kohaliku vastusesisu tõttu see ei läinud läbi,“ naerab ta. Nüüd enam keelevaldjad rahvalt ei küsi. Podkriiva on nimetatud Liivakülaks, Kõnnu Ohakvereks, ehkki too küla pisem. „Inimene suri ära, kiirabi ei leidnud uue nime järgi kohta üles,“ toob Nurgamaa näite kohanimenõukogu tegevuse tagajärgedest. Palju on muudetud talunimesid. Nii näiteks kästi iidsele Danila talule panna nimeks Tallinna talu. Ja iidse kõlaga Boroni mets peab ilmselgelt olema Poruni, muidu ei oska keeleharitlased seda kirjutada.

Vadja kääbaste maa

Lõuna-Alutagusel leidub Eestis ainulaadseid vadjapäraseid kääpaid, mis kaardil on tähistatud ringikestega. Eesti suurim kääbastik asub Jõugal, otse Jõuga esimese järve vastas üle tee.

Iisaku Muuseumis leidub ohtralt vadjalaste ja poluvernikutega seonduvaid muistiseid.

Iisaku ümbruse põliskülad said alguse 11. sajandi paiku ja esimesteks põlisasukateks olid vadjalased. 12.–13. sajandil tuli vadjalasi ühe juurde. Alutaguse lõunaosas elas keskajani vadja rahvastik. Nad matsid oma surnuid kääbastesse, kust on leitud vadjalastele omaseid oimurõngaid, kolmest traadis kokkukeeratud käevõsusid, võreripatseid.

Vadja keelest ja meelest sai eesti ja vene algetega sulandunult poluverinikute kultuur. See on säilinud vaid mõnedes kasutatavates sõnades ja kohanimedes.

¤

¤

Kaidma rändrahnul avastati hiljaaegu inimese tehtud kümnesentimeetrised poolkerakujulised augud. Selliseid kultusekive asub mujalgi Eestis, kuid vadjalaste maal pole veel leitud. See tähendab, et keegi elas siin ka enne vadjalasi. Rahn asub Kuremäe kloostri all põllul läbi Kaidma küla kulgeva kruusatee lähedal.

Fotod ja tekst: Tiit Kändler

News | Ökoloogia | vänge.lugu

Puuküte teeb muret Euroopa õhusaaste uurijatele

14.06.2013

Kui te varsti jaanitule süütate, siis on lõbu laialt, kuid teadke – Euroopa Liit hoiab puu põletamisel üha enam silma peal. Möödunud nädalal Brüsselis toimunud traditsioonikohasel Rohelisel Nädalal keskenduti õhu saastamisele. Õhu puhtus on inimesele tähtsaim ja kõige enam ohustavad seda peenosakesed, sealhulgas puu põletamisel eralduvad osakesed.

Kümme aastat tagasi seda Euroopa Liidus veel ei olnud. Puu oli kindla peale roheline kraam, isegi kui okkad ja lehed maas ning kui ka tüvi ahju aeti, peeti seda positiivseks taastuva energia kasutamiseks, millele vastustati fossiilse kivisöe, pruunsöe, põlevkivi ja gaasi energia. Energiapuidu kasvandused said hoogsalt toetust ja puupelletid ning muu säherdune saagimisjääkidest toodetud kraam oli loodushoidliku käitumise musternäiteks.

Jälginud viimaste aastate keskkonnauuringute alast kirjandust on hakanud silma, et üha enam uuritakse puu põletamisest tekkivat saastet. Möödunud nädalal Brüsselis toimunud Rohelisel Nädalal oli õige palju neid ettekandeid, milles puidu põletamisest pajatati. Tahked peenosakesed, mis õige mitmete tahkete kütuste põletamisel korstnast välja lendavad, on läinud moodi ja nende uurimine saab üha enam raha.

Mis on juhtunud, et seni võimaliku saastajana rahule jäänud puu on nüüd pinnuks silmas ning kogunisti kõlab üleskutseid kui mitte puu põletamine üleüldse lõpetada, siis keelata see linnades ning sundida inimesi vahetama oma vanad küttekolded uute ja peenosakesi kinni püüdvate vastu ümber.

Pole keeruline näha, mida sellised võimalikud EL direktiivid Eestile tähendaksid. Kindlasti enamat, kui hõõglampide keelustamine. Meie talud ja külad, alevid ja väikelinnad, kogunisti suuremate linnade ääred on külmumisest pääsenud tänu puule, mida ahju alla aetakse. Püüdsin keskenduda seminaridele, kus neist probleemidest kõneldi ning õnnestus lühikesel pressikonverentsil asja kohta pärida ka EL keskkonnavolinukult Janez Potočnikult.

Saksamaa Põhja-Reini-Vestfaali riikliku õhuseire EL võrdluslabori juhataja Ulrich Pfeffer mõõtis oma kolleegidega 2011/2012 hooaja talvel kümnest mikromeetrist peenemate peenosakeste PM10 sisaldust 21 jaamast koosneva võrgustiku abil. Nad kasutasid peenosakeste kontsentratsiooni indikaatorina levoglükosaani, kuue süsiniku rõngal põhinevat ainet, mis tekib puu põlemisel ning mille sisaldust õhus on füüsikaliste mõõteriistadega lihtne mõõta.

„Me jõudsime järeldusele, et umbes poole peenosakestest annab puu põletamine eramajades,“ kinnitas Pfeffer. Kuna Põhja-Reini-Vestfaalis on viimastel aastatel tööstuses ja transpordis tehtud pingutuste tulemusena peenosakeste sisaldus õhus vähenenud, on see siiski EL normist suurem. Nõnda langebki süü väikemajade puukütte kaela. Sama on tõdetud talviti teistes Euroopa tasandike maapiirkondades.

Levoglükosaan on võetud puu põletamisel eralduvate peenainete indikaatoriks, kuna see kemikaal tekib peaaegu eranditult tselluloosi sisaldava materjali põletamisel. See ühend on stabiilne ja püsib atmosfääris tuulistelgi oludel kümmekond päeva. Ühe massiosa levoglükosaani kohta tekib kümme kuni kakskümmend massiosa peenosakesi. Suurim levoglükosaani sisaldus mõõdeti jaamades 2011. aasta novembris, mil püsis külm ja tuuletu ilm. „Tuleasemed on küll head teie süsihappegaasi jalajäljele, kuid pahad õhu kvaliteedile,“ järeldas Pfeffer. Ta jagas ka soovitusi. Kasutage pigem ahjusid kui kaminaid. Uuendage oma koldeid. Kasutage optimaalse põlemisega ja filtritega ahjusid. Ning esitas küsimuse, kas ei peaks suure peenosakeste saastamise tingimustes väikeahjud keelustama.

Euroopa keskkonnavolinik Janez Potočnik ei näinud seost puukollete vastase jutu ja hõõglambipirnide keelustamise vahel. „Peenosakesed ohustavad meie tervist, see on selge,“ ütles ta, „kuid siin ei tohi vedada kindlat piiri keelustamise ja lubamise vahel. Te peate ise kontrollima oma õhu seisukorda. Tähtsam on leida üldjooneline lahendus Lõuna-Euroopa jaoks. Puud põletatakse edasi ja meil on vaja teada, kuidas see õhule mõjub, kuid lõppkokkuvõttes on energiapoliitika iga liikmesriigi enese teha.“

Tekst ja fotod: Tiit Kändler

Ülal: Saksamaa Põhja-Reini-Vestfaali riikliku õhuseire EL võrdluslabori juhataja Ulrich Pfeffer näitab pilti, millest selgub, et Eestis ei ületa peenosakeste hulk erinevalt Kesk-Euroopast soovitavat taset.

All: Euroopa Liidu keskkonnavolinik Janez Potočnik (paremal) on kindel: must süsinik on probleem, mis tuleb lahendada paindlikult.

Astronoomia | News | vänge.lugu

Öpiku jälgedes kõndiv Armagh astronoom avastas Saturni mõju meteoriitidele

30.05.2013

Tillukesed sügisöötaevast läbi lendavad lendtähed võivad tõepoolest täita inimeste soovi. Astronoomid soovivad õppida tundma meie universumit ja meteoorid, mis vahel tähesadudena inimesi lummavad, kannavad endaga kaasas teavet maailma ehituse kohta. Hiljuti tõestasid Ulsteris asuva Armagh observatooriumi teadlased, et meteooride liikumist suunab ka vastastikmõju gaasigigandi Saturniga.

Istun Armagh 225-aastase observatooriumi nõupidamislaua taga, kus kolmandiku möödunud sajandist, 1948st kuni 1981. aastani esitas täheteadlaste maailma hämmastanud mõttekäike meie erakordne astronoom Ernst Öpik. Mu selja taga on pruunimustriline tiibklaver, millel Öpik vahel musitseeris ja mille ta direktor Eric Mervyn Lindsay surma järel 1974. aastal ostis ning observatooriumile kinkis. Mu vastas, laua otsas istub Aswin Sekhar, noor headusest ja energiast pakatav hindu soost astronoom, kes pajatab mulle silmade taeva suunas välkudes oma avastusest, mis täiustab Öpiku ja tema õpilaste arusaama sellest, kust meteoorid tulevad ja kuhu nad lähevad. Täpsemalt – aitab ennustada, millal saabub Maa taevasse suuremat sorti meteoriidisadu.

Sekhari selja taga seisab toekas väärispuust raamatukapp, selles leidub ka Öpiku pool toimetatud ja kirjutatud raamatuid. Sekhar ise ei väsi kordamast, kui palju tegi Öpik meteooride uurimisel ja kui hea meel tal on oma avastusest just nimelt Öpiku rahvuskaaslasele rääkida. „Mu töö on teoreetiline, kuid vaatlused on selle tulemusi kinnitanud,“ ütleb ta veidi kahtlevalt, kas keerulisest teooriast aru saan. Lohutan teda, et ka Öpiku meteoriidialased põhjapanevad tööd olid ju teoreetilised, kuid see ei takistanud tal alustada lihtsatest loendustest, olgu Moskvas või Turkestanis, Tartus või Arizonases. Ning leiutamast täpsete mõõtmiste tarbeks võnkuva peegliga seadme, mille abil sai mõõta meteooride liikumise kiiruseid ja kõrgusi. Ning andmetest tuletada, kust nood lendtähed välja vupsavad.

Et olla täpne, siis Sekhar uurib pisemat sorti meteoore, mis mõõdult alla sentimeetri või kogunisti tolmuterakeste mõõtu ja mida astronoomid meteoroidideks kutsuvad. Paljud varasemad tööd on näidanud, et meteoroidide liikumine satub vahel resonantsi Maast üle 300 korra raskema hiidplaneedi Jupiteri gravitatsioonijõuga. Kuid Saturn arvati olevat liiga väike, ja Maast kaugel, et meteoroidide liikumist mõjutada – kuigi see „lahjendatud Jupiter“, mis koosneb peamiselt tahkest ja gaasilisest vesinikust ning heeliumist on Maast ometi sada korda raskem.

Öpiku võnkuv meteoorikaamera, mis omal ajal sai ajalehe The Irish Times kaanekangelaseks, tegi oma tööd 60 aastat tagasi. Nüüd mõõdavad meteoriite digikaamerad observatooriumi katusel ja nende trajektoore arvutatakse eriliste arvutiprogrammide abil. Otsesed meteoorivaatlused on jäänud amatöörastronoomide pärusmaaks, nii nagu näiteks vaadeldakse Eestis augustikuiseid perseiidide voolusid. Sekhar keskendus kuulsaima komeedi, Halley komeedi küljest pudenenud meteoroididele, mida nende näivast lähtumisest Orioni tähtkuju suunas orioniidideks nimetatakse ning oktoobri lõpus nähakse.

On vaja olla täpne ja nupukas, et eristada Saturni mõju Jupiteri mõjust meteoroididele. Sekhar kasutas andmeid, mis pärinevad Halley komeedi varaseimast kindlalt teada olevast registreerimisest aastal 240 eKr, kuid kasutas ka kuni nelja aastatuhande taguseid andmeid. Ning tõestas, et Saturn on kindla peale Halley komeedist pärit orioniide ja ka leoniide mõjutanud, nõnda et see on mõjutanud ka nende meteoriidivoolude võimsust.

Komeedid poetavad oma teel välja meteoroide ja tolmuterakesi ning lõpuks kaovad olematusse. Kuid neilt pärit tugevad meteoorisajud võivad tulevikus esineda ka siis, kui komeeti ennast pole enam ollagi. Maa liigub korrapäraste vaheaegadega läbi komeedijälje nagu matkaja ronib üle Haanjamaa kuplite, kui neid põhjustanud jääaega pole enam ollagi.

„Oleme kindlalt näidanud, et orioniidide pursked, mida täheldati aastatel 1436–1440, 1916, 1933–1938, 1993 ja 2006–2010 olid põhjustatud Halley komeedist veel enne aastat 240 eKr pudenenud resonantsetest osakestest,“ kinnitab Sekhar. Tema ja ta kolleegid töötavad praegu mudeli kallal, mis simuleerib orioniidide voolu kuni 12 000 aastat minevikku ning sekke abil ennustada nende ilmumist tulevikus. Kes saab, see olgu valmis järgmiseks orioniidide purskeks – 2070. aasta 18. oktoobril kell 19:12 universaalse aja järgi. Öpik vaatab meie juttu fotolt Armagh asutajate ja direktorite ja peapiiskoppide vahelt ja muigab oma universaalset sissepoole suunatud naeratust.

Tiit Kändleri uurimisreisi Ulsterisse Armagh observatooriumi toetas teaduse populariseerimise programm TeaMe

Tekst ja fotod: Tiit Kändler

Ülal: Armagh Observatooriumi astronoom Aswin Sekhar on õnnelik, et täiustas Ernst Öpiku alustatud meteooride teooriat ja avastas Saturni mõju meteoroidide vooludele.

All: Ernst Öpiku õpilane ja dissertant, Armagh Observatooriumi raamatukogu hoidja John McFarland näitab tähetorni katusel nüüdisaegseid seadmeid, mis meteoore registreerivad.

Tänases Eesti ÜPPäealehes ilmunud artikkel, digivarianti vt:

http://ajaleht.epl.ee/digi/2187?utm_source=epl&utm_medium=button&utm_campaign=epl_telli_digilehed_login#p/50

Bioloogia | Loomad | News | vänge.lugu

Mutil on stereonina

07.02.2013

Enamik imetajatest näeb ruumiliselt ja kuuleb ruumiliselt. Kui pauk käib, keerate pea instinktiivselt sinnapoole, kust arvate paugu kostvat. Ka süttinud lambi suuna, isegi kauguse teete vähemasti umbkaudu kindlaks. Selleks teil ongi kaks silma ja kaks kõrva. Kuid ka ninasõõrmeid on kaks, ent katsuge kindlaks teha, kus täpselt teie lähikonnas liha grillitakse – kui te just suitsupilve ei näe.

Tavalise muti jaoks pole see mingi probleem. Seesama mutt, kes teeb teie elu kibedaks ja muru mutimullahunnikute rikkaks, , leiab oma saagi hõlpsalt ruumilise lõhnataju toel. Ajakirjas Nature Communication avaldati Vanderbilti Ülikooli bioloogiaprofessori Kenneth Catania ja tema kolleegide artikkel, mis võtab kokku töö, milles esmakordselt tehti kindlaks, et Ameerikas elv euroopa muti sugulane Scalopus aquaticushaistab ruumiliselt.

Harilik mutt on praktiliselt pime ja tema kompimismeelgi pole kuigi hea. Kuidas ta oma söögi siis üles leiab? Catania ehitas maa alla poolringikujulise areeni, mille keskelt pääses mutt sisse. Siis pistis ta juhuslikesse augukestesse vihmaussi tükikesi. Andurid seirasid õhurõhu muutust, nõnda et sai näha, millal mutt nuusutas.

Milline ka ei olnud toidu asupaik, mutt leidis selle üles vähem kui viie sekundiga. Kui mutt sisenes kambrisse, liigutas ta oma nina edasi-tagasi ja kui oli toidu suuna leidnud, liikust otsejoones selle poole.

Et asja edasi uurida, pani Catania muti ühe ninasõõrme plastiktoruga kinni. Kui kinni pandi vasak sõõre, kaldus mutt alati paremale, kui suleti parem sõõre, siis vasakule. Toidu nad leidsid, kuid selleks kulus kauem aega.

Kui toit pandi kambrisse otse sissekäigu vastu, siis kulgesid mutid otsejoones selleni. Kui üks ninasõõre suleti, läks tee kiira-käära kas paremalt või vasakult poolt kaldu. Samasugust suunataju muutust jälgiti 1979. aastal öökullidel, kui üks nende kõrvu suleti.

Kindla tõenduse andis test, kus muti ninasõõrmetesse pisteti torukesed ja need ristati, nõnda et vasak sõõre tundis paremalt poolt tulevat lõhna ja vastupidi. Loomad sattusid segadusese, ekslesid edasi-tagasi ja sageli ei leidnudki saaki üles.

Inimese stereonina puhul jääb Catania skeptiliseks. Silmad kinni seotud inimeselt saab küsida, kummast ninasõõrmest ta lõhna tunneb, kui lõhnaaine ninasõõrmetesse torukeste kaudu juhitakse. Kuid vastused tulevad vaid juhul, kui lõhn on piisavalt tugev, et ärritada ninasõõrme limaskesta. Nii et milline naaber parasjagu liha grillib, selgub tõsikindlalt ikkagi siis, kui ise kohale lähed või vähemalt aknast piilud.

Kuid võibolla on ka äärmiselt hea haistmismeelega koertel ja sigadel stereoninad.

Allikas: EurekAlert!

Telli Teadus.ee uudiskiri