Rubriigi ‘looma.riik arhiiv

looma.riik | Loomad | News

Elav teaduskirjandus: sõna on uuritaval. Prussakas ja sipelgas

14.04.2015

Elav teaduskirjandus: sõna on uuritaval!

Maailma esiettekanne: Prussaka öönägemise kiidukõne
Tere! Mina olen superkangelane prussakas. Juba ammu oli teada, et võin hoida oma hinge kinni 40 minutit. Võin ellu jääda tugevate radioaktiivsete plahvatuste järel, suudan toituda paberist ja kuivanud liimist ning elada nädalaid ilma peata.
Kuid see pole veel kõik! Äsja avastasid teadlased veel ühe minu supervõime: ma suudan peaaegu absoluutselt musta keha näha kottpimedas, kuna oskan koguda kokku kõik valgusosakesed footonid ja need liita.
Mina ise seda muidugi teadsin, kuid Oulu Ülikooli füüsikud olid nii lahked ja andsid mulle Prussakaspeavarju oma laboris, sest õues ma sealse külmaga ellu ei jää. Meid on siin 30 ameerika prussakat, ja meiega viidi läbi virtuaalse reaalsuse eksperiment. Ei, nad ei digitaliseerinud mind, vaid pistsid mu ühe uurimismulli keskele, nii et olin ümbritsetud sfäärilisest ekraanist. Sihukest kino pole inimene veel näinud ja ei näe ka. Nad tegid ruumi kottpimedaks ning siis projekteerisid ekraanile mustad ja väga nõrgalt valged liikuvad triibud, mille suunas ma alati jooksma pistan. Ma ei tea, mis neis mind tõmbab, aga tahan neid lähemalt näha.
Nojah, aga enne pistsid nad ühte mu 360-kraadise vaateulatusega liitsilma ülipeenikese elektroodi, et mõõta elektrilisi klõpsatusi, mida minu silma fotoretseptorite rakud välja saadavad, kui footon neid tabab. Nad veendusid ise, et näiteks kuuvalguseta ööl kusagil pärapõrgus linnadest ja asulatest eemal neeldub mu silmas iga kümne sekundi jooksul üks footon (ehkki ma ise eelistan elada just linnades ja asulates). Inimene ei suuda sihukeste harvade footonitega midagi pihta hakata, kuid minu närvisüsteem kogub tuhandetest fotoretseptoritest info kokku ja liidab selle elektriliseks signaaliks, mis annab mulle tõelise kottpimeduses nägemise. Ühesõnaga – pistsin triipude poole punuma, kui vaid mõned footonid silma sisse sain.
Olles heatahtlik prussakas, jätan selle oma teada, kas tegin seda teadlastele meele järele olemise tahtmisest (ma ju teadsin, mida nad ootavad) või pakkus see mulle lihtsalt niisama lõbu. Nüüd on rahu teadusmaailma peal ja teadlastel prussakatest hea meel, ja minuga saavad öönägemises võistelda vaid öömesilased ja sitasitikad.
Lugesin seda ajakirjast Scientific American, mille pärast koos ära sõime.

Sipelga kangelastegu
Tere! Mina olen sillutisesipelgas ja mind toodi Ameerika Ühendriikidesse pärast kodusõda. Ma elan linnades ja mind ei armastatud, kuni tulid teadlased ja lugesid kokku, et aasta jooksul sööme me sipelgad Manhattani Broadway ja West Streeti peal aastas ära peaaegu tonni toidujäätmeid, mis teeb kokku 60 000 hot dog’i või 600 000 kartulikrõpsu. Mis tähendab, et ilma meieta läheks New York veel eriti haisema.
Lugesin seda ajakirjast Scientific American, millest pärast koos toreda pesa närisime.

Geneetika | looma.riik | Loomad | News

Sipelgate supersõdurid ilmusid kaugest möödanikust

03.01.2012

Eriliselt vormirikka sipelgate perekonna Pheidole liigid kannavad endas geneetilist materjali, mis on vajalik supersõdurite tootmiseks. Need on hiiglaslikud sipelgad, võrreldes tavaliste tööliste ja sõduritega. Supersõdurid blokeerivad oma pesade sissekäigud eriliselt suurte peadega ja võitlevad sissetungijatega, kuni saabuvad sõdurite väesalgad.

Hoolimata paljude Pheidole’i liikide vormirikkusest, esineb supersõdurite kast looduses harva. Hiljuti õnnestus teadlastel näidata, et supersõdurite tekkimiseks vajalik geneetiline materjal arenes kõigi nüüdsete Pheidole’i liikide ühises eellases ja et nüüdsetel liikidel on võime toota neid suurepealisi võitlejaid, kuigi vaid vähesed liigid on seda teinud.

Teadlased suutsid vallandada supersõdurite tootmise ühel liigil P. morrisi, tupsutades vastseid noorukite hormooniga. See osundab, et keskkonnavihjed võivad supersõdurite tootmiseks vajaliku geneetilise masinavärgi sisse lülitada. Autorid oletavad, et iidsetest aegadest pärit geenivaramust saavad nüüdsed organismid tuge uute füüsiliste tunnusjoonte arendamisel.

Allikas: EurekAlert

looma.riik | Loomad | lugemis.vara | News

Kaladki tunnevad valu

13.10.2011


Külm nagu kala. Haugi mälu. Tumm nagu kala. Nõnda iseloomustame meile ebameeldivat inimest. Kala on meie jaoks pigem mis kui kes. Loomakaitsjate armee ei võitle kalaõiguste eest. Keegi ei karda, et kuivale jäetud kala võiks piinelda või kala, kes on alla neelanud õngekonksu, tunda valu. Alles sel sajandil on teadlased kalade maailmataju tõsiselt kätte võtnud. Ja avastanud, et kala tajub end ning tunneb ka valu.

Paljud meist on tulnud kalalt. Kuid kõik me oleme tulnud kaladest. Kala tundub meile nagu tulnukas, kuid on väga pika staažiga maalane: esmakordselt ilmus ta meie planeedile 450 kuni 500 miljoni aasta eest. Kalu elab praegu Maal umbes 30 000 liiki. Imetajatel on kuus korda, lindudel kolm korda vähem liike.

Kalad toidavad meid, aga ka lummavad. Nad jäävad meile ikka omamoodi mõistatuseks, sest vesi ei ole olnud inimlaste keskkond. Kuigi Ernst Haeckel ja Ernst von Baer väitsid, et inimese loode läbib oma arengus eellaste, sealhulgas kala staadiumi, ei ole see leidnud kinnitust. Mida nemad pidasid lõpusteks, on vaid märgid arenevast kurgust.

1970. aastatel arutles filosoof Thomas Nagel oma essees, kas oleks võimalik tõeselt teada sada, mis tunne on olla nahkhiir. Teda huvitas, milline teadvus on elusolenditel, et mõista inimese teadvust.

Ammugi ei suuda me lõpuni mõista, kas ja kui siis milline teadvus on kalal. Kalu püütakse veest välja lugematul hulgal, ja tavapäraselt jäetakse nad tundideks õhku ahmima. Kalu püütakse harpuuniga ja kõikmõeldavat sorti õngedega. Inglismaal on pühapäevakalastajatel keelatud püütud kalu enda omaks pidada ja nõnda siis võetakse kala suust konks välja ja lastakse ta vette tagasi. Kõik see toimub nõnda, sest inimene on ikka arvanud – kala ei tunne valu.

Kala ei unusta

Kala ajus ei ole ajukoort, halli ainet, mis annab meie ajudele iseloomuliku mägise ja lainja välimuse ja kus pesitsesid kuulsad Poirot’ hallid ajurakud. Me teame, et keelt ja sellega kaasnevat töötleb meie aju vasak pool, nägemisega tegeleb parem pool. Kahe ajupoole erinevuse tagavad ajukoores toimuvad protsessid. Kas see tähendab, et kui kalal ajukoor puudub, siis pole ta aju kahel poolel erinevusi ja ta ei ole võimeline tundma valu?

Itaalia teadlaste Angelo Bisazza ja Giorgio Vaqllortigara sajandi algupoolele avaldatud uuringud näitasid, et nõnda see ei ole. On kalaliike, kelle esindajad piiluvad naabrite või vastassugupoole esindajate poole ühe silmaga, samal ajal teisega jälgides, ega ei ole lähenemas ohtlikke röövleid.

Tavaarusaam joonistab kalu kui mõnesekundilise mäluga olendeid. Kuid uuringud on näidanud, et kalade mälu kestab päevi või isegi aastaid, nii nagu näiteks lõhe rännakute puhul. Noored kalad jätavad lõhnade järjestuse meelde ja nõnda naasevad täiskasvanuna oma kodupaika.

Valu, mida loom tunneb, võib olla meie kogemusest üsna erinev, kuid on üsna ebatõenäoline, et loodusliku valiku käigus see aisting välja ei arenenud. Valu annab ju teada, kuidas käituda, millist kehaosa kaitsta. „Kui eksperiment on õigesti korraldatud ja sisaldab põhimõtteliselt lihtsaid küsimusi, mida loomad mõistavad, suudame ületada keelebarjääri ning pääseda looma mõistusesse,” kirjutab USA Penni Ülikooli ja Bergeni ülikooli professor Victoria Braithwaite oma möödunud aastal ilmunud raamatus „Do Fish Feel Pain?” („Kas kala tunneb valu?”). Oluline on teada saada, kas kala on teadlik, et neil on valus.

Alateadlik reageerimine kahjustusele on omane isegi selgrootutele. Kuid valu on emotsionaalne seisund, teadmine, et mis on kahjustatud, see valutab. Nõnda siis on valul alateadlik ja teadlik staadium.

Inimesel on erilised närviretseptorid ja närvikiud, mis reageerivad vigastusele. Uurimisaluseks valiti tursk ja püüti selgitada, kas võimalik valuallikas mõjutab kuidagi kala hingamissagedust ja söögiisu. Rahastajate soovil keskenduti suule ning avastati, et kalal on kolmiknärv nagu inimesel, mis lähetab infot ajju.

Eneseteadlik kala

Selleks, et teada saada, kas kala tunneb valu, tuleb välja uurida kolm asja. Esiteks, kas kaladel on valulike sündmuste tabamiseks vajalikud retseptorid ja närvikiud. Teiseks, kas valulik stiimul vallandab närvisüsteemi aktiivsuse. Ja kolmandaks, kas võimaliku valuliku sündmus mõjutas kala käitumist ja tehtud otsuseid.

Valuaistingu esilekutsumiseks tilgutati kala nahale äädikhapet ja mesilasmürki. Ühed paigutati seejärel valuvaigistiga rikastatud akvaariumisse, teised tavalisse. Esimeste hingamiskiirus kahekordistus ja söögi vastu olid nad kaotanud huvi. Samuti ei kartnud nad vette asetatud legoklotsidest objekti, nii nagu tavaliselt ettevatlikud tursad teevad. Kavalaid nippe kasutasid teadlased teisigi ja järeldasid, et kalad peavad teadvustama oma valu.

Õnnestus näidata, et kalad suudavad kaardistada oma ümbruskonda ning õppida läbima labürinte.

Kalad suhtlevad üksteisega ning isakalad on suutelised meelde jätma, kes osutus neist võitluses tugevamaks, kes nõrgemaks. Ning kala ei olegi külm kui kala ning on suuteline kogema emotsioone.

Kalad on suutelised ka sotsiaalseks suhtlemiseks ning tegema koostööd. Nagu näiteks teevad seda angerjakujuline mureen ja suur ning lai kivikoha. Nad elavad korall rahude ümbruses ning jahivad kalu, kes end korallide vahele peidavad (vt graafik).

„On piisavalt alust arvata, et kalad on eneseteadlikud,” järeldab Braithwaite ja lisab: „On veider, et peaaegu kogu uurimistöö, mida tehakse loomade valu alal, on suunatud püüdele mõista paremini valu meis endis.”

Kuid vaidlus kalavalu üle kestab. Wyomingi Ülikooli professor James D. Rose näiteks väidab, et kuna kala aju on erinev meie omast pole tal teadvust nagu meil ja kui ka kala vastab valule umbes nagu meie, on sel vastusel teised põhjused.

Miks on kalade valutundlikkus hakanud teadlasi huvitama alles hiljaaegu? Vastus on lihtne. Me tunneme kaladele vähem kaasa kui lindudele ja imetajatele. Kalu tunnetame kui väga erinevaid olendeid.

Ka imetajate seas on ühtesid, keda me sööme, teisi, keda me vihkame ja kolmandaid, keda me armastame ja kalli raha eest ravimegi. Loomade ja inimese suhete uurija Hal Herzog Lääne-Carolina Ülikoolist on oma hulgalistes teadustöödes näidanud, et suhtumine eri liiki loomadesse, nende hind meie silmis poel midagi püsivat, vaid kõigub ja muutub ajas.

Tiit Kändler

Fakte ja lauseid: Kalade kaval maailm

Prantsuse filosoof René Descartes julgustas 17. sajandi jahi- ja kalamehi ning farmereid, kinnitades, et loomad ei tunne valu, kuna neil puudub teadvus.

Aristoteles lõi maailma hierarhilise pildi – asetas olendid ritta täiuslikkuse järgi. Inimene oli kõige tipus, siis tulid imetajad, linnud, kõigusoojased nagu kalad. Siis selgrootud, taimed ja elutud objektid. See pilt on meie alateadvuses tänini.

„Küsimus pole selles, kas nad mõtlevad või kas nad räägivad, vaid kas nad kannatavad,” sõnastas inglise filosoof Jeremy Bentham 18. sajandil.

Esmakordselt ilmusid kalad meie planeedile 450 kuni 500 miljoni aasta eest. Kalu elab praegu Maal umbes 30 000 liiki. Imetajatel on kuus korda, lindudel kolm korda vähem liike.

Ujuva kala ette tekib vöörilaine nagu ka paadi ette. Osa sellest lainest peegeldub kala läheduses olevatelt kehadelt ja jõuab tagasi kala külgjooneni, mille erilised tajuretseptorid selle laine omadused määravad ja nõnda tajub kala oma ümbrust.

Nõnda on kala avastanud sonari põhimõtte 500 miljonit aastat enne inimest.

Kalakasvatus on igivana tegevus. Sellele on vihjeid Piiblis, kolm tuhat aastat tagasi kogusid hiinlased pärast üleujutust kuivale jäänud kalad kokku, viisid nad tiikidesse, kus toitsid siidiussikasvatuse ülejääkidega.

Pärast stressitekitavat sündmust vallandavad meie kehad verre kortisooli. Nõnda ka kalad.

Kolmiknärvi suuremas närvikius liigub valuaisting ajju kiirusega 5-30 meetrit sekundis, pisemas kümme koda aeglasemalt. See tekitab esmase valuaistingu ja teisese aistingu.

Inimese ajus on 100 miljardit närvirakku, kala omas vähem, kuid pole teada, kui palju.

Kalade püügikultuur

Kui saakkala kivikoha lõugade eest korallide vahele pakku pääseb, ei jää suurel kivikohal üle muud, kui oodata. Kuid selle asemel otsib kivikoha üles päeval magava noolja mureeni ja annab talle märku, oma pead raputades. Sageli ujuvad nad koos paika, kuhu saak kadus ja mureen lipsab asja uurima. Pooltel juhtudel pääseb saakkala mureeni käest ja satub ootava kivikoha lõugade vahele. See näitab, et kalad on võimelised mõtlema oma toimingute üle. See käitumismall on kandunud põlvest põlve kalakultuuri kaudu. Piltidel ülal mureen, all kivikoha.

looma.riik | Loomad | News

Kass hulgub nagu jaaguar

26.07.2011


Kes õuel käivat kassi pidanud, see on küllap ka vahel muretsenud, et ei tea, kus see kass jälle hulgub. Tavaliselt kaob ta tundideks, vahel ka päevadeks. See küsimus ei vaeva mitte ainult kodukassi sõpru. Ka looduskaitsjad tahaksid teada, kui suurel alal üks omanikuta kass liigub ja milline mõju on tal looduskeskkonnale. Mõeldud, tehtud. Illinoisi Ülikooli teadlased võtsid kassid kätte ja kinnitasid neile raadiosaatjad. Nõnda andis 18 kodukassi ja 24 omanikuta kassi aasta jooksul teada, kus nad kondavad ja mida nad teevad.

Selgus see, mis üldjoontes teada. Kodused kassid veedavad 80 protsenti oma ajast puhates. 17 protsenti ajast tegelevad nad enda eest hoolitsemise ja muu sellisega. Ning vaid 3 protsenti ajast läheb jahipidamiseks. Omanikuta kassid aga said puhata vaid 62 protsenti ajast ning olid väga aktiivsed 17 protsenti ajast, enamjaolt öösel. Kui kodukass hulgub ringi umbes kahe hektari ehk siis kahe kergejõustikustaadioni piires, siis omanikuta kass tegutseb hoopis laialdasemalt kui arvati – tervelt viiel ruutkilomeetril. See ei olegi palju vähem, kui näiteks Eesti ilvesel, kelle reviir on kümme kuni sada kilomeetrit.

Nõnda siis tegutseb kodukiisu sama malli järgi kui tema suuremad sugulased, olgu siis näiteks jaaguarid. Kes omakorda võtavad eeskuju kodukassilt ja hoiduvad üha enam inimasulate ligi nagu Lõuna-Ameerika jaaguarid seda teevad.

Allikas: Scientific American

Geneetika | looma.riik | Loomad | News

Lind laulab nagu geen on seatud

15.04.2010

Sebra-amadiin võib veel õnnelikumalt edasi laulda. Tema genoom on nüüd järjestatud. Nii on sebra-amadiinist, kes on olnud teadlaste meelismudel selgroogsete aju uurimisel, aga ka linnulaulu saladuste mõistatamisel, saanud kana järel teine tähtis lind, kelle genoom järjestatud. Selgus, et sebra-amadiini laulmisega seotud geenid on tal põlvest põlve kiiresti arenenud. Muidu on sebra-amadiini ja kana genoomid sarnased, kuid vokaalne suhtlemine on sebra-amadiini aju evolutsiooni kiirendanud, järeldab töö teinud sajakonnast teadlasest koosnenud rühma kokkuvõte ajakirjas Nature.

Kesk-Austraalias elav sebra-amadiin kuulub kangurlindlaste sugukonda, kuhu ka meie koduvarblane ja põldvarblane. Ta on kergesti kodustatav ja seepärast sobilik nii laboriloomaks kui lemmiklinnuks.

Allikas: Nature

looma.riik | Loomad | News

Vares tunneb halba inimest nägupidi

22.02.2010

Kui te olete olnud nõnda hoolimatu, et põhjustanud varesele ebameeldivusi, siis teadke – vares peab teie näo meeles. Et vares elab inimesega ühes keskkonnas, siis on ta huvitatud hindama oma riske. John Marsluff Washingtoni ülikoolist Seatlle´ist ja tema kolleegid tõmbasid pähe kummist koopamehe maski ja püüdsid siis kinni ameerika vareseid ja rõngastasid neid. Kui hiljem sama maski kandev inimene varestele lähenes, tõstsid nood kõva kisa. Kui aga sama isik kandis USA asepresident Dick Cheney maski, lasksid varesed ta lähedale ega teinud tast väljagi.

Vareste antipaatia koopamehe maski suhtes kestis kolm aastat, kuigi rohkem ebameeldivusi neile ei tekitatud. Näost vähem reageerisid varesed rõivaste või mütside detailidele.

Allikas: New Scientist

Geneetika | looma.riik | Loomad | lugemis.vara | News

Ka tihaste seas on teadlastüüpe

11.02.2010

Kes on linde toitnud ja söögilauda külastavaid tihased jälginud, on ehk näinud, et mõni neist on julgem ja justkui uudishimulikum. Teil on nüüd selliseks arvamuseks olemas täielik teaduslik tõestus.

Kahe aasta eest leidsid Max Plancki ornitoloogiainstituudi teadlased geeni, mis seostub sinitihaste käitumislaadiga. Tihased, kel selline DRD4 geen leidub, on uudishimulikumad ja uurivamad – justkui omamoodi teadlased liigikaaslaste seas. Selle karaktergeeni nime saanud geeni olemasolu tõestati laboris kasvatatud lindudel. Nüüd on sama instituudi teadlase Bart Kempenaersi juhtimisel tegutsev töörühm tõestanud oma hüpoteesi kehtivust ka looduses jälgitud ja kinni püütud lindudel.

Ka inimesel on olemas sama, DRD4 geen ja seegi on seotud uudishimuga. Ning nii nagu inimestegi puhul, sõltub selle geeni avaldumine ka populatsioonist, milles lind või inimene elab.

Allikas: AlphaGalileo

Antropoloogia | looma.riik | Loomad | News

Hiirtest ja inimestest

06.02.2010

Kui teie maja närib külma eest sooja pugenud hiir, siis teadke, et ta tunneb teie maja sama hästi kui teie ise.

Viimastel aastatel on üks enim laineid löönud avastusi neuroteadustes, et hiired ja rotid kannavad oma peas kaasas ümbruskonna kaarti. See pole küll trükitud paberile, ent avaldub peaajukoore närvirakkude võrgustiku organiseerituses. Need erilised nn asendiplaani rakud (grid cells) pakuvad närilistele ümbruskonnas orienteerumiseks keskkonna erilist perioodilist esitust. Kuid kuidas on lood inimesega? Neil Burgess Londoni University Colledge’ist ja tema kolleegid avaldasid ajakirjas Nature artikli, milles tõestavad funktsionaalse magnetresonantsi meetodiga, et inimene määrab oma positsiooni ja tunnetab ruumi sarnaselt närilistega.

Allikas: Nature

Bioloogia | looma.riik | Loomad | News

Kägu peab edukat infosõda

28.01.2010

Infosõjast on saanud vaata et nüüdisaja kaubamärk. Kuid infovoogude sassi ajamisega tegeldakse loomariigis aegade algusest alates. Üks edukamaid infosõdalasi on kägu. Paljud käoliigid ajavad teiste linnuliigi esindajate pead sassi ja varastavad nõnda vanemliku hoole, munedes nende pessa. Sel ajal on peremeeslinnul võimalik end kaitsta ja võõras muna pesast välja kukutada. Kuid kui ta seda mingil põhjusel ei tee, siis pärast käopoja koorumist on ta veidral kombel võimetu monstrumlikult suurt käopoega oma poegadest eristama ja hoolitseb kuni too kasvab suureks. Miks ta siis kägu ära ei tunne? Oletame, et võõrasse pessa munes kägu muna, kui linnuema munes esimest korda. Et käopoeg kukutab kohe pärast koorumist perepojad pesast välja, võtab linnuema käopoja enda poegade pähe ja hakkab teda söötma. Kui ta seda ei teeks, siis järgmise kurna puhul ei oleks tal välja kujunenud vajadust ka oma poegi sööta. Nii et perenaisel on evolutsiooniliselt edukam käopoeg üles kasvatada, sest siis on tal lootust kunagi üles kasvatada ka oma pojad.

Nõnda kinnitavad California ülikooli ökoloogid Daizaburo Shizuka ja Bruce E. Lyon, kes demonstreerisid oma teooriat ameerika laugu Fulica americana näitel. See lind petab oma liigikaaslasi, munedes nende pessa. Võõrad pojad kooruvad tavaliselt hiljem, kuid neid toidavad peremeeslinnud. Teadlased oletavad, et nood tunnevad sissetungijad siiski ära, sest nende seas on ellujäänuid vähem kui omade seas. Et välja selgitada, kas mitte ei tunne peremehed võõraid ära hilise koorumise järgi, trikitasid teadlased võõraste ja omade tibudega ja said teada, et võõraid ei tunta ära nende vähemuse põhjal, vaid tõepoolest eelistatakse omasid varemkoorunute imprintingu põhjal.

Käopojad kooruvadki varem kui perepojad. Need tuntakse ära omadena, sest hind, mis hülgamise eest tuleb maksta, on kõrge. Nii et vahel on kasulik teha hea nägu ja mitte teha infovalest väljagi. Parem toita võõrast, kui riskida sellega, et hülgad omaenda poja. Kes ees see, kägu.

Allikas: Nature

looma.riik | Loomad | Meteoroloogia | News | Ökoloogia

Noor madu kohaneb temperatuuriga

28.01.2010

Kuidas suudavad loomad, eriti kõigusoojased loomad hakkama saada muutuva globaalse temperatuuriga? Sydney ülikooli teadlane Richard Shine ja ta kolleegid uurisid Austraalias elavaid tiigermadusid Notechis scutatus keskkonna erinevatel temperatuuridel. Selgus, et madudel, kes esimesed 14 elukuud elasid soojas, 19–37 ̊C temperatuuriga keskkonnas, oli sama kehatemperatuur, kiirus ja tegutsemismall nagu nooruses külmas või keskmise temperatuuriga keskkonnas elanutel. Kuid millisel temperatuuril maod oma nooruses ka ei elanud, edasistele temperatuuri kiiretele muutustele nad edukalt ei reageerinud.

Maismaamadude seas on kuni kahemeetrisel tiigermaol kõige tugevam mürk. Tallel on tal mürgikogus, millest piisaks 400 inimese tapmiseks.

Allikas: Nature

Telli Teadus.ee uudiskiri