Kui Betti Alver arvas, et vihm räägib ladina keelt, siis võis vihm Ameerikas rääkida ka maaja keelt. Nii paranähtuste jutlustajad, skeptikud kui arheoloogid on ikka ja jälle mõistatanud, miks ometi maajad oma püramiidi ehitasid. Kui istuda Mehhikos Chichen Itzas asuva El Castillo püramiidi astmestikul, siis pidavat kuulma kummalist heli. Kui teised külastajad ülespoole ronivad, meenutab see heli ülalolevasse anumasse kukkuvate vihmapiiskade laulu. Sellist heli on täheldatud ka ühe teise püramiidi juures. Mexico City Mehaanika- ja elektriinseneride ametikooli insener Jorge Cruz ja ta kolleegid võrdlesid nende kahe püramiidide otsas ronivate inimeste tekitatud helide sagedusi. Nad salvestasid märkimisväärselt sarnaseid vihmapiiskade helisid, kuigi üks püramiididest meenutab Egiptuse püramiidi, teisel on aga laiemaid eendeid.

Cruz arvab, et El Castillo ehitati vihmajumal Chaaci meeleheaks. „Mehhiko püramiide võib pidada muusikariistadeks,” tõdeb ta. Selles on ka kahtlejaid, näiteks Londoni University Colledge´i teadlane Elizabeth Graham, kes juhib tähelepanu, et kõnealune püramiid on restaureeritud, mistap selle heliomadused ei ole enam endised.

Allikas: New Scientist

Vanim inimese valmistatud kujuke leiti Saksamaalt Hohler Felsi koobastest ja see tehti 35000 aasta eest.
Allikas: New Scientist

Egiptuse vaarao Hatšepsut oli võimukas naine, kes sai Egiptuse valitsejannaks umbes aastal 1479. eKr. Tegelikult pidi ta vaid esindama oma kolmeaastast kasupoega Thutmosis III-ndat, kuni too saab nii vanaks, et ise valitseda. Kuid tal õnnestus ise 20-ks aastaks troonile jääda.
Hatšepsuti võimu üks instrumente arvatakse olevat tema parfüüm – jumalate lõhn. Ta võttis ette retke Punti, mis on nüüdne Eritrea, kust egiptlased olid alates kolmandast aastatuhandest eKr toonud eebenipuud, elevandiluud, kulda ja sedasama parfüümi. Hatšepsuti lähetus tõi kaasa lõhnataimi, mida ta laskis istutada oma matusetempli lähedusse.
Bonni ülikooli teadlaste uurida on praegu üks pudelike, kus seda parfüümi hoiti ja mis kannab vaarao nime. Anum on erakordselt hästi säilinud. Nõnda siis anti see uurida ülikooli kliinikumi radioloogiaosakonnale.
Ülikooli Egiptuse muuseumi konservaatori Michael Höveler-Mülleri sõnul on vedeliku jäänused röntgenfotograafil eristatavad. Nüüd analüüsivad neid farmakoloogid. Kui neil on õnne, loodavad Bonni teadlased restaureerida 3500 aasta taguse imeparfüümi.

Hatšepsut suri 1457. aastal, tema muumia põhjal oletatakse, et vanuses 40 kuni 60 aastat. Ta oli ülekaaluline ja kannatas suhkruhaiguse, vähi, luuhõrenemise ja liigesepõletiku all. Turvalisuse kaalutlustel maeti ta oma põetaja hauda. 1903. aastal sattus kahele muumiale peale kuulus egüptoloog Howard Carter. Läks sada aastat, enne kui vaarao laip DNA ja hambaanalüüsi abil 2007. aastal identifitseeriti.
Thutmosis III ei valanud küllap oma kasuema surma puhul pisaratki. Enam veel – ta laskis purustada mistahes kuju, kus too oli kujutatud valitsejana. Kuid Hatšepsuti hauakamber seisab oma iidses ilus Egiptuse halastamatu päikese all edasi Luxdori vastaskaldal, Kuningate Orust mäeseljandikuga eraldatult (see on näha siinsel fotol).
Allikas: AlphaGalileo

Tarkade Klubi
Jaanuar 2009
84 lk, hind 39.90
Peatoimetaja Arko Olesk
Presshouse OÜ

Neandertallane on surnud? Elagu siis neandertallane! Moodsa inimese lähisugulane elas Homo sapiensiga kõrvuti 10 000 aastat ja siis võttis äkki kätte ning suri välja. Kus on see “välja”, kuhu neandertallane suri? See on üks põnevamaid teaduse spekulatsiooni alasid, millele on nüüd sisenenud ka geneetikud. Tarkade Klubis kirjutab Arko Olesk Svante Pääbost ja tema Leipzigi töörühmast, eks püüavad neandertallase lukku selgust tuua.
Ei puudu ka spekulatsioon, et kui neandertallase genoom lahti muugitakse, saaks ju nüüdisinimesest surrogaatema meile ühe ilusa pisikese nendertali jõnglase sünnitada. Elevantide psüühist ju valmistatakse ette mammuti sünnitamiseks – miks ei peaks siis inimene omal nahal läbi tegema selle, mis ta teistele elajatele peale sunnib? Tagasi neandertallase juurde! Põnev mõttevaldkond igatahes.
Põnev lugeda sedagi, kuidas jänkid Vene kosmonautide Tähelinnas olelusvõitlevad, kuidas aidata kõnepuuetega lapsi (defektoloogi Karl Kalepi näitel), kas saab elada, kui midagi ei suuda unustada. Ning Fidel Castro 50 aasta tagune võit on nüüd jälle moes.
Kes aga soovib ehitada oma kusagil sara taga konutava sapika moodsaks elektriautoks, see saab siit hüva nõu. Mis polegi nii kallis.
teadus.ee

Briti saarerahvas võib olla rõõmus. Äsja kaevati välja vanim säilinud inimaju Britannias ja sel on vanust vähemalt 2000 aastat. See leiti Yorki ülikooli õppelinnaku laiendamisel Heslington East´is. Arheoloogid oletavad, et mudaaugust leitud kolp sattus sinna rituaalsel ohverdamisel.
Kolba puhastamisel nägi arheoloog Rachel Cubitt selles midagi liikuvat. Piiludes kolba sisse, nägi ta ebaharilikku kollakat ainest. Kolba uurimiseks kasutati York´i ülikooli kliiniku tomograafskannerit, mis näitas selle sisu sarnasust kliiniku patsientide ajuga.
Aju säilimine teiste kudede hävimisel on haruldane juhtum. Samast paigast leiti ka säilmed, mis kuuluvad vanimale Briti tuberkuloosihaigele, kes suri Rooma ajal 4. sajandi lõpul. Ja nüüd siis selgus, et rauaaegsel inimesel oli raudne aju. Nüüd püütakse leida, miks ikkagi see aju nii kaua säilis.
Allikas: AlphaGalileo

Me oleme see, mida sööme. Kui see maksiim on õige, siis oli Tirooli jäämees tegelikult samblamees. Glasgow ülikooli professor James Dickson ja ta uurimisrühm analüüsis 5200 aasta vanuse Jäämehe seedekanali sisu, et saada jälile tema elustiilile.
Nad leidsid sealt kuus erinevat sammalt, mille põhjal järeldasid, et Jäämees oli ringi rännanud, end vigastanud ja oma haavu ravitsenud. Samblad söögiks ei kõlba ja siiani pole ka teada, et neid ravitsemiseks kasutati.
Teadlased oletavad, et üht tüüpi sammalt kasutas Jäämees toidu pakkimiseks, teise neelas alla, kui jõi oma viimastel elupäevadel vett ja kolmandat võis ta kasutada haavade katmiseks. Üht tüüpi ta kõhust leitud sammalt sel alal, kus Jäämees suri, ei leidu, mis teeb võimalikuks oletada, et ta rändas ringi.
Allikas: Scientific American

Ida-Sussexis Pulborough lähedal Beedingsis avasid arheoloogilised kaevamised uued tahud Põhja-Euroopa viimaste neandertallaste ellu. See oli arenev asurkond, mitte hävimise piiril virelev inimhulk. Leitud tööriistad olid tehnoloogiliselt arenenud ja Homo sapiensi omadest vanemad (pildil lõiketera). Matthew Pope, kes kaevamisi juhatas, viib läbi paiga esimesi nüüdisaegseid uuringuid pärast selle avastamist 1900. aastal. Leitud on üle 2000 kivitööriista, mis pärinevad umbes 40 000 aasta tagusest ajast. Selletaolisi elamispaiku on leitud vähe. Neandertali kütid elasid küngastel, kust avanes tasandikule kaunis vaade. Beedingsi tõeline tähtsus ilmnes 1980. aastatel.
Allikas: AlphaGalileo

“Otsige hoolega, kui leiate oma esimese seene või teete esimese avastuse: need kasvavad kobarates.”
George Pólya (1887 – 1985), Ungari matemaatik

“On sajandeid, mis lisaks muule väidavad end kunstides ja teaduses kõike ümber tegevat, sest nad ei oska midagi teha.”
Giacomo Leopardi (1798–1837), itaalia kirjanik

Kuidas saada targaks? Seda ei tea keegi. Kuid kuidas oma tarkusest kõige edukamalt teada anda? Nüüd on see selge. Vastus peitub õlles.
Kõrgelt hinnatud teadusajakiri Oikos avaldas veebruaris artikli, millest selgub, et mida enam teadlane joob õlut, seda vähem edukas ta on. Vähe sellest – ka teadusartikli väärtus – kui palju seda tsiteeritakse, sõltub sellest, kui palju artikli autor õlut joob. Mida enam õlut, seda vähem artiklit tsiteeritakse.
Pole ime, et artikli autor on tšehh – Palacky ülikooli ornitoloog Tomaš Grim, kes tavaliselt uurib lindude, mitte teadlaste käitumist. Sedapuhku uuris siis ta oma rahvuskaaslastest ornitoloogide õllekombeid ja teadussaavutusi.

Tema artikkel on üllatanud ja ka ärritanud biolooge, kes on juhtinud tähelepanu paljudele baarides välja käidud ideedele ning kokteilipidudel tehtud avastustele. Siiski pole põhjuse ja tagajärje vahekord selge. “Võibolla uputavad väheviljakad teadlased oma kurbuse õllesse,” pakub välja Washingtoni riigiülikooli ornitoloog ja õllesõber Mike Webster.
Õllelaineid löönud artikli autor väidab, et ta ise joob mõnel ööl ka enam kui 12 õlut. Ja sellest hoolimata on ta artikkel leidnud laia vastukaja.
Allikas: Oikos, 117: 2008