Rubriigi ‘Teoloogia arhiiv

Filosoofia | News | Teoloogia | to.imetaja

Vaba tahe – jumal temaga

22.03.2013

See Tiit Kändleri essee ilmus ajalehs Sirp 22. märtsil 20123.  Lisatud autori illustratsioonid

Ja alguses oli Martin Vällik, kes ütles Postimehes Eesti hümni kohta nõnda: „Riiklikult sanktsioneeritud palve /…/ on ebateaduslik.“

Ja Toomas Paul ütles Sirbis sellepeale nõnda: „“Ei ole konkreetse indiviidi valida, kas ta on usklik või uskmatu.“

Ja Rein Raud ütles Eesti Päevalehes selle kõige peale nõnda: „Tegelikkus kui süsteem ei allu kellegi plaanile või tahtele, vaid toimib ja kujuneb nende seaduste põhjal omasoodu.“

Kui üks osaline kirjutab ühes lehes, teine talle aga vastu vaidleb teises lehes, kolmas teisele kolmandamas, kuidas seda nimetada? Kas on see vaba tahte avaldus või lihtsalt kaose ilmumine rahvale? Olen segaduses, tahaks vastata, aga kus – võibolla hoopis kusagil kõrgemal pool? Jumal küll, mida teha? Oi-oi, vabandust, palun, juba see nimi tuli. Aga olgu, otsustan, et sekkuda on sobilik ka siin.

Alguses, teadagi, oli, on ja jääb sõna, kuni inimene või mõni muu olend seda kasutada mõistab või viitsib. Ja kinnitagu vaidlejad mida tahes, varjaku nad oma mõtteid kuitahes suure lugemuse raudse eesriide taha, tegelikult ju käib vaidlus ikka selle üle, et kas Jumal on või Jumalat ei ole mitte. (Ei midagi uut siin taeva all (olgu seal Jumal või mitte) – Jumala olemasolu kütab enam kirgi isegi sellest, kas elektriturg peaks olema avatud või suletud või kas muuseum peaks olema linnast väljas või peaks linn olema muuseumi sees.) Ja see annab lootust. Kuni rahvale pole ükskõik hingeline küsimus – on Jumal või ei ole Jumalat, pole veel kadund kõik ja saab loota, et vähemalt keskmised koju tulevad.

Eks me kõik, kes me veel säherdusi dispuute loeme ja kirjutame, ole midagi tarka ka ennemuiste lugenud, aga püüan sedapuhku hakkama saada keerutamata, ilma nende diskursuste ja pööreteta, mille taha võib varjuda nii hõlpsalt saatan ise.

Vastus peitub keeles

Vastus on lihtne. Asi pole Jumalas või vabas tahtes, asi on keeles. See pole miskit uut – kui selgus (eksperimentidest), et Newtoni mehaanika (klerikaali oma) ei sobi, et on veel miskit, mida see ei kirjelda, siis tehti valmis kvantfüüsika. Metsikute filosoofiliste vaidluste saatel. Kuid filosoofiast pole abi, ütles Heisenberg, ja täiendas Bohri komplementaarsuse printsiipi määramatuse relatsiooniga.

Need kaks – koplementaarsus ja määramatus – tähendavad inimkeeli umbes järgmist (sest vaid umbes saab neist inimkeeli kõnelda!): on asju looduses, mille kirjeldamiseks inimkeel ei kõlba. Ja vähe sellest – neid asju ei saa ka keeletute riistadega ühekorraga kuitahes täpselt mõõta. Pole ime, et sihuke asi võttis keeletuks. Kuid abi oli ka üsna lähedal. Selliste asjade kirjeldamiseks tuleb välja mõelda midagi muud. Heisenberg mõtles maatriksmehaanika, Schrödinger lainemehaanika, teised jälle muud, nimetagem seda kõike kokku matemaatikaks.

Nii lihtne see asi ongi. End skeptikuks nimetav Vällik arvab, et Jumalat pole, ja kui juba ei ole, siis ei sobi tema nime isegi mitte hümni laulmisel suhu võtta. Tehkem siin väike tagasiast. Mis imeloom on skeptik? Kas see, kes kahtleb aias, kui näeb aiaauku? Või kahtleb augus, kui näeb aeda?

Ei ole siin sobilik hakata ajama filosoofilise skeptitsismi jälgi. See meid jälile ei vii. Skeptikute liikumine USA kontekstis, mis jõudis üsna peatselt ka Euroopasse, tegeleb nn paranähtuste lahtiselgitamisega, posimise paljastamisega ning teaduse vastaste rünnakute tõrjumisega seal, kus need rünnakud toimuvad. Kordan – seal, kus need toimuvad. Nii ka skeptikud näiteks Soomes. Häda on selles, et skeptitsism Eesti moodi on enesele võtnud ka ateismi rolli. Ateist olla on lihtne, usklik olla raske – kogu aeg kahtled, et kas Jumal on või teda ei ole. Ateisti jaoks pole maailmas mingeid kahtlusi. Kuid kuna ateism nõukogude aja ajaloo kontekstis hästi ei kõla („teaduslik ateism!“), siis saab selle toppida skeptitsismi alla.

Mu meelest aga peaks õige skeptik olema kahtleja, nii nagu õige usklikki.

Kas inimene, kes hüüab „Tule jumal appi!“ usub Jumalat? Kes usub, Jumala nime niisama suhu ei võta. Tähendab ei usu. Kes ei usu, see Jumala nime taha ei poe. Tähendab usub.

Mis näitab, et loogikaga pole siin miskit pihta hakata, jõuame tüüpilise habemeajaja paradoksini.

Vaba tahe kui kvantnähtus

Kui teadus selle nüüdisaegses mõistes pihta hakkas, see tähendab et tuldi selle peale, et ainuüksi arutlus ei vii tõele lähemale, vaid tuleb katsetada, siis olid just vaimulikud see rahvas, kelle seast tuli suur hulk teadlasi ja teadustulemusi. See nende usklikkust ei seganud.

Ei sega ka nüüd, kõneldagu mida tahes. Jah, Richard Dawkins küll püüab tõestada teisiti oma eestigi keelde tõlgitud raamatus „Luul jumalast“, kuid Francis Collins jälle teistpidi oma raamatus „The Language of God“. Kõik tühi töö ja vaimu närimine. Kas sellest, et esimene neist on tõlgitud eesti keelde, teine mitte, võime siis järeldada, et Jumalat pole, kuna ta ei toetanud oma ustava sulase raamatu tõlkimist?

Kunagise loodusteadlasena tean üht ja väga selget asja – kui sead enesele eesmärgiks midagi välja uurida ja hakkad ehitama katseseadet (kirjutuspaberil või laborilaual), siis pole kohta ei filosoofial ei religioonil ega ka ateismil. Pole mingit usku ka teaduse vastu, aga pole ka mingit kahtlust. Tuleb vaid mingi asi täpsemalt ja uudsemat ja olulisemal määral ära mõõta.

Jumal ja mittejumal on vajalik kasvõi selleks, et mõtlemist korras hoida, mõtteid mõlgutada üldisematel teemadel. Kahtlus on teaduses in corpore, kogu tema verifitseeritavusega, see toimib vaid kamba kohal olles ja tegutsedes. Ja vaata – sama lugu on usuga jumalasse. Sellekski on vaja kampa. Erakule eriti.

Meil on vaba tahe arvata, et meil on vaba tahe. Kui jänni jääme, siis kipume selle kena vaba tahte mõttekese hülgama kiiremini kui sisalik saba. Hüüame ette ja taha: „Meil polnud ja pole valikut!“ Ometi me näeme alatasa märke sellest, et juhib miski muu kui see, mille valimata valisime. Küsigem siis nõnda: kas veekeerisel jões on vaba tahe? See on olulisim küsimus, mille taga peitub Jumala olemasolu. Me arvame, et veekeeris sellist küsimust ei esita. Igatahes ei ole meil mingit märki, et esitab. Ometi ei oska ja ei saagi põhimõtteliselt osata öelda, kuidas veekeeris kasvõi silmapilgu murdosa pärast välja näeb. Sihuke on kaootiline korrapärane maailm. Üldjoontes elatav, üksikasjus vahel talutav, vahel mitte.

Kui inimene esitab küsimuse, kas tal on vaba tahe, siis selge see, et on. See aga ei tähenda, et igal inimesel oleks. Lugu on nagu rahaga. Mõnel on seda rohkem, mõnel on seda vähem, mõnel üldsegi mitte. Kuid raha on olemas – ent vaid siis, kui on olemas kamp.

Kas pole nõnda ka Jumalaga. Mõnel on teda rohkem, mõnel vähem, mõnel üldsegi mitte. Ja see ongi jumalik. Mu meelest on see olukord, millest kõneleb kvantfüüsika: antud ajahetkel on lõputu arv minevikke. Kuidas need summeeruvad, selgub olevikus. Kuid mitte tulevikus, sest neid on jälle lõputu arv. Kas Jumal suudab luua nii suure kivi, mida ta ei suuda üles tõsta? Kes vähegi füüsikat tunneb, see teab õiget ning lihtsat vastust: suudab ja ei suuda ka.

Need on asjad, millest meie keeles rääkida ei saa. Ei saa ka matemaatika keeles. Võibolla kunagi tuleb keegi Neobohr ja mõtleb välja uue komplementaarsuse.

Oma mõttekäikude tõestuseks soovitan läbi viia järgmise eksperimendi. Võtke trükkige välja Pauli ja Raua artiklid. Eemaldage autorite nimed ja pealkirjad. Lõigake kumbki artikkel pooleks ja kleepige kokku üks pool ühest, teine teisest. Saate jälle kaks artiklit. Paluge vabatahtlikel katsealustel artikleid lugeda ja hinnata. Tulemused jätke enda teada.

Nõnda siis. Kes usub vabasse tahtesse, see uskugu. Kes Jumalasse, see uskugu. Neid kahte asja ühte heita pole mu meelest kohane. Vähemasti mitte inimkeeles.

Matemaatika | News | Teoloogia | to.imetaja

Ehtne jõuluvana on enesesarnane

21.12.2010


„Maailma finantsistid ja investorid on praegu nagu meresõitjad, kes ei hooli ilmaennustustest.” Nõnda kirjutas Prantsuse-Ameerika matemaatik Benoit Mandelbrot neli aastat enne nüüdse majanduskriisi algust. Mandelbrot on teadlane, kes avastas meid ümbritseva konarliku maailma ehitust ning selles peituvat korrapära.

Mandelbrot kirjutas sellest, et pilved ei ole sfäärid, mäed ei ole koonused, rannajooned ei ole ringjooned ja puukoor pole sile, nii nagu välk ei reisi mööda sirgjoont.

Ta tõi kasutusele fraktali mõiste, et konarlikke vorme kirjeldada ja uurida – selliseid nagu rannajoon, riigipiir, puuvõra, taimeleht, veresoonkond, jõgede võrgustik.

Oktoobris 85-aastaselt fraktaalsesse teispoolsusesse lahkunud Mandelbrotil on meile paljutki öelda ka jõulumõtiskluste ajal. Vaadelgem vaid kuusepuud, selle oksastikku ja okastikku, ja me näeme, et see imeilus taim on üles ehitatud üsna enesesarnaselt.

Või siis jälgigem jõuluvana habet. Mida enesesarnasem on selle karvastik, seda tõenäolisem on, et meil on tegu ehtsa jõuluvanaga. Võltsjõuluvana reedab tema vatjas, üksluine habe, kui toredat juttu ta ka ei pajataks.

News | Teoloogia | to.imetaja

Suur comeback: Jumala naasmine teadusse

19.12.2008

“… ja meile ei pea andma tagasi seda mis me oleme kaotanud!
sellest et meil oli
on meile küllalt”
Pentti Saarikoski, soome luuletaja (1937 – 1983)

Esmapilgul näib, et religioossus ja teaduslikkus on meie kultuuris aprioorselt vastuolulised nähtused. Kuid ometi peavad ka teadlased jõulupühi. Seega siis jumala poja sünnipäeva. Ja mõtlevad vahel, et kui teadus on nii kõikvõimas, miks siis see inimesi õnnelikuks ei tee? Teiselt poolt jälle – kui Jumal on olemas, miks siis on maailmas häda ja viletsust? Kui te käite kirikus, kas siis peate eitama evolutsiooniteooriat? Mida arvata teadlastest, kes on kristlased? Kas nende teadus on tõsiselt võetav?

(loe edasi…)

Ajalugu | Antropoloogia | Arheoloogia | Arvutiteadus | Astronoomia | Bioloogia | Etnoloogia | Folkloristika | Füüsika | Geneetika | Geograafia | Geoloogia | Humanitaarteadus | Informaatika | Keemia | Kosmoloogia | Küberneetika | Matemaatika | Meditsiin | Meteoroloogia | nädal.mõttes | News | Ökoloogia | Paleontoloogia | Psühholoogia | Sotsiaalteadus | Tehnoloogia | Teoloogia

27.06.2008

“Otsige hoolega, kui leiate oma esimese seene või teete esimese avastuse: need kasvavad kobarates.”
George Pólya (1887 – 1985), Ungari matemaatik

Ajalugu | Antropoloogia | Arheoloogia | Arvutiteadus | Astronoomia | Bioloogia | Etnoloogia | Folkloristika | Füüsika | Geneetika | Geograafia | Geoloogia | Humanitaarteadus | Informaatika | Keemia | Kosmoloogia | Küberneetika | Matemaatika | Meditsiin | Meteoroloogia | nädal.mõttes | News | Ökoloogia | Paleontoloogia | Psühholoogia | Sotsiaalteadus | Tehnoloogia | Teoloogia

28.03.2008

“On sajandeid, mis lisaks muule väidavad end kunstides ja teaduses kõike ümber tegevat, sest nad ei oska midagi teha.”
Giacomo Leopardi (1798–1837), itaalia kirjanik

Ajalugu | Antropoloogia | Arheoloogia | Arvutiteadus | Astronoomia | Bioloogia | Etnoloogia | Folkloristika | Füüsika | Geneetika | Geograafia | Geoloogia | Humanitaarteadus | Informaatika | Keemia | Kosmoloogia | Küberneetika | Loomad | Matemaatika | Meditsiin | Meteoroloogia | News | Ökoloogia | Paleontoloogia | Psühholoogia | Sotsiaalteadus | Tehnoloogia | Teoloogia | vänge.lugu

Õllega segatud teadus

21.03.2008

Kuidas saada targaks? Seda ei tea keegi. Kuid kuidas oma tarkusest kõige edukamalt teada anda? Nüüd on see selge. Vastus peitub õlles.
Kõrgelt hinnatud teadusajakiri Oikos avaldas veebruaris artikli, millest selgub, et mida enam teadlane joob õlut, seda vähem edukas ta on. Vähe sellest – ka teadusartikli väärtus – kui palju seda tsiteeritakse, sõltub sellest, kui palju artikli autor õlut joob. Mida enam õlut, seda vähem artiklit tsiteeritakse.
Pole ime, et artikli autor on tšehh – Palacky ülikooli ornitoloog Tomaš Grim, kes tavaliselt uurib lindude, mitte teadlaste käitumist. Sedapuhku uuris siis ta oma rahvuskaaslastest ornitoloogide õllekombeid ja teadussaavutusi.

Tema artikkel on üllatanud ja ka ärritanud biolooge, kes on juhtinud tähelepanu paljudele baarides välja käidud ideedele ning kokteilipidudel tehtud avastustele. Siiski pole põhjuse ja tagajärje vahekord selge. “Võibolla uputavad väheviljakad teadlased oma kurbuse õllesse,” pakub välja Washingtoni riigiülikooli ornitoloog ja õllesõber Mike Webster.
Õllelaineid löönud artikli autor väidab, et ta ise joob mõnel ööl ka enam kui 12 õlut. Ja sellest hoolimata on ta artikkel leidnud laia vastukaja.
Allikas: Oikos, 117: 2008

Ajalugu | Antropoloogia | Arheoloogia | Arvutiteadus | Astronoomia | Bioloogia | Folkloristika | Füüsika | Geneetika | Geograafia | Geoloogia | Humanitaarteadus | Informaatika | Keemia | Kosmoloogia | Küberneetika | Loomad | Matemaatika | Meditsiin | Meteoroloogia | nädal.mõttes | News | Ökoloogia | Paleontoloogia | Psühholoogia | Sotsiaalteadus | Tehnoloogia | Teoloogia

07.03.2008

“Kas objekti võib nimetada kunstiteoseks, kui seda saab ka pliidi puhastamiseks kasutada?”
Woody Allen, USA filmimees ja kirjanik

Antropoloogia | Geoloogia | Humanitaarteadus | News | Sotsiaalteadus | Teoloogia | veebi.paik

Loomine ja loodu

18.01.2008

USA Teaduste Akadeemia on välja andnud 88 lk. raamatu “Science, Evolution, and Creationism”, kus on lihtsas vormis kirjeldatud evolutsiooni olemasolu tõestavaid fakte ja selgitatud, miks kreatsionismi ei peaks koolis õpetama.
Äkki on kellelgi huvi see ka eesti keelde tõlkida ja Eestis välja anda (nii öelda profülaktika mõttes).
Vt tasuta seda raamatut veebipaigast
www.nap.edu/catalog.php?record_id=11876#toc”>evolutsioon
Täisversiooni saab ka samalt lehelt PDFina ära tõmmata.

Maido Remm

Ajalugu | Antropoloogia | Arheoloogia | Arvutiteadus | Astronoomia | Bioloogia | Folkloristika | Füüsika | Geneetika | Geograafia | Geoloogia | Humanitaarteadus | Informaatika | Keemia | Kosmoloogia | Küberneetika | Loomad | lugemis.vara | Matemaatika | Meditsiin | Meteoroloogia | News | Ökoloogia | Paleontoloogia | Psühholoogia | Sotsiaalteadus | Tehnoloogia | Teoloogia

Kuidas teadust kinni püüda

20.12.2007

Teaduslugu ja nüüdisaeg XI
Teaduse uuringud: Eesmärgid ja meetodid
Koostanud Rein Vihalemm
Tartu ülikooli kirjastus
206 lk
(loe edasi…)

News | Teoloogia | to.imetaja

Teaduse ja usu vahel pole kindlat seina

20.12.2007

VAHEL LÄHED ja kõnnid mingis suunas, mis tundub mõttekas, aga satud hoopis millegi muu ja ootamatu peale. See kehtib kahtlemata teadusuuringute puhul. Aga ka igapäevaelus. Minuga juhtus midagi ootamatut, kui jalutasin 28. oktoobri kenal päikeselisel hommikul Roomas Vatikani poole.
Polnud enne Igaveses Linnas olnud, ja nõnda oma vaistu usaldades eksisin ära, pöörasin suisa metsa. Lõpuks muidugi tuli aru pähe, kõmpisin Tevere läänekaldale ja jõudsin kenasti kohale. Et avastada: olen sattunud pühapäevasele missale. Peetri plats oli rahvast pilgeni täis, ja suur osa neist lehvitas Hispaania lippe. Ka teenistus käis hispaania keeles.
Läks ikka tükk aega, mil avastasin platsi ühe nurga pealt raamatukasti, mis aitas mul aru saada toimuvast. Nimelt käis teenistus, mille käigus tunnistati õndsaks Hispaania kodusõja märtrit. 498 vaimulikku, kes langes peaasjalikult ja eelkõige vabariiklaste läbi.
Õhkkond oli tore ja rahulik ning laulukoorid tasemel. Ilm ka ilus. Ning nägin lõpuks paavstigi ära, kes oma raamatukogu aknale ilmus. On sihuke sõrmeküüne pikkune. Järgmisel päeval sattusin lugema International Herald Tribune´i numbrit, kus sündmus oli pandud esiküljele. Ja säherduse tõlgendusega, et hull asi küll see Vatikan, kes toetab siiani frankiste.

SEE HAAKUB meil Eestis käiva ajaloolise madinaga, kus põhiliselt avaldatakse meelt, et miks maailm meie ajalugu ei mõista. Kuid kas mõistame näiteks hispaanlaste ajalugu? Kas oskame kaasa tunda olgu et võibolla õilsatel eesmärkidel sõdinud vabariiklaste süütutele ohvritele? Kas oskame tajuda, et lõppude lõpuks on maailmas ikkagi miljard katoliiklast?
Meile tundub, et maailm muutub hullupöörase kiirusega. Iga päev lisandub ka üha pöörasemana tunduvaid teadusuudiseid. Kuid kas need ikkagi on kõik uudised, millele saab rajada midagi püsivat? “See, mis meediast paistab, ei ole sageli teadus, vaid teadusanekdoot,” kirjutas filosoof Rein Vihalemm oma avaartiklis kogumikule teaduse uuringutest. Nõnda on ka kristlusega, eriti katoliiklusega. Uudised, mis selle nähtuse kohta meile paisatakse, kajastavad pigem selle anekdootlikku poolt, nagu abordid, tsölibaat ja mis veel kõik.

ME VÕIME aga kui mitte muud, siis imestada, miks siiani vaidlevad teadlased selle üle, kas religioon ja teadus on nähtused, mis omavahel käivad risti vastu või pole need seda mitte. Viimastest aegadest meenub tuntud inglise teaduse populariseerija, iseka geeni meemi looja Richard Dawkinsi raamat “The God Delusion”, mis on teadlaskonna jaganud kahte lehte. Kui suur on üks, kui suur teise lehe pindala, ei tea, kuid on neid, kes Dawkinsi religiooni eitamise naha ja karvadega heaks mõistavad, aga ka neid, kes kinnitavad, et religioon on lõppude lõpuks teadusväline nähus ja nagu teadusel on sellelgi oma koht. Ja et üks ei segagi teist nõnda palju, kui arvata võiks.
Näiteks polemiseeris ajakirjas Scientific American sel suvel Ameerika füüsik Lawrence M. Krauss, kes on tuntud selle poolest, et saatis paavst Benedictusele 2005. aastal kirja, mille tulemusena Vatikan kuulutas, et on seda meelt, et looduslik valik on tõsikindel teadusteooria.
Küsimus on tegelikult selles, kas ehitada seina teaduse ja religiooni vahele. Tuleb siinkohalt rõhutada, et selline mõttevahetus toimub ikkagi kristlikus kultuuriareaalis. Õieti on see ju käinud senikaua, kui teadus nüüdisaja mõttes esinenud on. Descartes kuulutas, et Jumal on masin, Laplace omakorda, et tema seda Jumala hüpoteesi ei vaja.

KVANTMEHAANIKA TEKKEGA vaidlused ei lõppenud, muutusid vaid üha raskemini mõistetavaks. Sel teemal on üsna palju kirjutanud sellisedki korüfeed nagu Schrödinger, Einstein, Planck, Pauli, De Broglie. Teadusanekdoodina on levinud Einsteini ütlus maailma näiva juhuslikkuse kohta, et Jumal on võib olla küll kaval, kuid pahatahtlik ta pole.
Sellised tegelased nagu Boyle, Newton ja Priestley, Linné ja Kepler otsisid maailma toimimises korda just nimelt ja eelkõige seetõttu, et olid usklikud. Ja leidsid üles nii mõndagi, mida kasutame tänaseni – olgu meie usk või uskmatus kuitahes suur. Ja seda ei tasuks unustada.
Nii nagu võiks vähemasti enne jõule silmas pidada sedagi, et pahatahtlikke ja lihtsalt lolle leidub nii küllap teadlaste kui vaimulike seas.

TEADUSE TUTVUSTAMISEL avalikkusele on üks oluline raskus. Tahetakse saada muudkui uudiseid ja uudiseid. Kuid seeläbi jääb varju teaduse tõeline olemus, mis põhineb ikkagi kindlatel püsiväärtustel. Sama lugu on kristlusega. Selles on midagi nõnda püsivat, millest ei murra läbi ka kõige vahedam teadusmõõk. See ongi midagi muud kui teadus. Kuid just seeläbi on kristlus ikkagi püsinud üle kahe aastatuhande.
Rooma linna võib vaadata kui taaskasutuse näidet. Tulid kristlased ja kasutasid ära olemasolevad templid, kas siis need oma pühakodadeks ümber nimetades või siis sammaste vahed täis ehitades ja seeläbi ehitusi uuendades.
Vanimas säilinud kirikus imetlevad turistide väed üht väidetavalt valedetektorina töötavat sõõrikujulist raidkivi, mille olev vanamehe nägu pidavat irvitama, kui keegi tema kuuldes valetab. Ajaloo irooniana on aga tegu hoopis iidses Roomas kasutusel olnud reoveekaevu kaanega. Kaane taga olevasse Santa Maria in Cosmedini kirikusse on vähestel asja. Kuid just seal saab imetleda kosmaatide kahe ja poole aastatuhande eest loodud geomeetrilist põrandat. Millest kiirgab midagi meie maailma salapärasest ülesehitusest. 1+1=2, järelikult Jumal on olemas, ütles säherduste asjade kohta Euler.
Tiit Kändler

Telli Teadus.ee uudiskiri