Kuidas 19 aastat tagasi tegelikult oli? Püüan seda meenutada juba mõnda aega. Vahel tundub, et tuleb öelda lennartmerelikult, hõbevalgelikult: ei tea, ei mäleta. 19 aastat või 19 aastatuhandet – mis vahet seal on. Kuid aitab liialdamisest, vahe on ometi.

Tean, et 20. august 1991 oli teisipäev. Üleminekuperioodi teisipäev. Kas mäletame üldse, et poliitikud olid nimetanud selle aja üleminekuperioodiks? Mäletan, et tundsin tollal end omamoodi üleminekunähtusena, mis pole mitte just kõige parem tunne. Aga olgu.

Mitte ei mäleta, milline oli ilm, aga umbes selline nagu sama kuupäev tänavu või veidike kehvem. Mälu on kummaline asi. Mällu saab jälgi sündmustest saata, ent neid sealt ammutada mitte just iga kord. Selles mõttes on mälu nagu pank. Vahel saad sealt oma raha kätte, vahel mitte.

Kuid mälust saan ammutada, et Moskva sündmused ja riigipööre ei olnud miski naljamäng, nii nagu seda püütakse vahel kujutada. Ja saan ammutada välismälust, oma arhiivist. Kirjutasin neil päevil kaks lugu, üks ilmus Maalehes 22. augustil, teine samas 29. augustil. Olin olnud Maalehe poliitikaosakonna juhataja, istunud ja jälginud ja kirjutanud ülemnõukogu sehkendustest läbi aastate. Ja sealt just läinud tööle Rahva Hääle lisalehte Vaatleja toimetajaks, sestap siis Maaleht.

Kahelt klišeeliselt koltunud ajaleheväljalõikelt siis vaatan nüüd järele, mida ma neil üsna õudsetel päevadel nägin ja tundsin.

21. august 1991 oli kolmapäev. Siis kirjutasin nõnda.

„Kui ma seda teksti kirjutan kolmapäeval, 21. augusti hommikul, siis tundub, et seegi töö on paljus kaheldava väärtusega – nii nagu meie, nõukogude inimeste kõik muud tööd ja tegemised. Sest pole ju teada, milline on olukord siis, kui leht tellija kätte jõuab.”

Kirjeldasin seejärel, kuidas ülemnõukogu saalist venelased välja marssisid, enne kui iseseisvus välja kuulutati. Ning et püüd läbi aastate nendega sõprust luua viis vaid oluliste seaduste edasilükkamiseni, ei muule.

Kirjeldasin, kuis „Leiburi” leivaputka taha Mustamäel kogunes rammus kolmetunnine järjekord. „Inimene võis hakata leiba tahtma üleminekuperioodil ning sammuda, pätsike kaenla all, kodu poole juba riikliku iseseisvuse ajal.”

„Selgeks on saanud seegi, kui suurt ohtu kujutavad endast Lääne superdemokraatiale Balti riigid. Hunta tegevus siinmail mõisteti alles siis hukka, kui hakkas selguma, et maa koonduslaagriks muutmine ei ole õnnestunud ühe hingetõmbega.”

Jah, hirm oli nahas, ja silmad suured.

„Alla anda ei ole võimalik. Sest see lihtsalt ei ole võimalik. /…/ Ainus kindel asi on läbi kogu meie elu olnud ebakindlus. See teeb mõtlikuks, see teeb väärikaks. Annab kindluse, et kestame! Sest meid pole siiski võimalik üllatusega rabada.”

Noh, see oli juba katteta retoorika.

Pärast Moskva sündmuste lõppu sain kirjutada nõnda.

„Nüüd, kümmekond päeva pärast drakooniliste sündmuste algust Moskvas, tundub toimunu olevat toimunud mingis teises reaalsuses. /…/ See oli kui mingi nätske, aegapidi kokku tõmbuv kummist ruum, milles elasime need päevad, liigutamata oimugi, et seda kokkukoondumist kuidagiviisi peatada. Klammerduti raadiote külge, justkui jõu kaotanu õlekõrde.”

Püüdsin ka üht-teist järeldada.

„Üks on selge: Eesti asi päästeti Moskvas. Kes päästis, pole veel teada.”

„Kõigepealt tuleb järeldada, et riigipööret pole olemas. Sest kui pööre võidab, siis on see seaduslik ja õiguslik muudatus ning kui pööre kaotab, siis on see lihtsalt katse.”

„Ja viimaks tuleb järeldada ehk sedagi, et eesti mees sai küll kogemuse, ent mitte õppetunni. Ta oli kui laadast väsinud talumees, kes reel põõnates ei pannud tähelegi, kuidas hobusekronu ta üle kevadise jäälõhe koju vedas.”

Tiit Kändler

Kas teie teate, kes on Tallinna kõige ustavam ja truum austaja? Või kus paiknevad viimased amatsoonide kujutised Tallinnas? Või kellega on seotud nahakaupmees Pontuse legend? Või millised on ja kus paiknevad Tallinnas viimased säilinud ainult mustpeade poolt kasutatud jooginõud? Või mida sümboliseerib Kanuti gildi vastas oleva hoone katust kaunistava vanahärra büst?

Kui ei tea, siis tehke Tallinnast ja parem veel Eestist vehkat. Sest linnapea nõunik Jüri Kuuskemaa on asunud ründama Tallinna tutvustavaid üliõpilastest giide. Nemad nimelt ei tutvusta turistidele kõige olulisemaid fakte Tallinna kultuurimälestiste kohta. Ja toodud küsimused on Kuuskemaa arvates kaheksa kõige olulisema seas.

Teadagi, igaüks läheb lolliks omal ja imetlusväärsel moel, nii ka linnaajaloolased. Oleks ikka jube küll, kui turistide ajusid säherduse nõmedusega piinataks. Tavaliselt giidid nii teevadki, niipalju kui mul on välismaadel olnud õnnetust neid kuulata.

On vahva, kui iidse Tallinna kohta räägitaks inimese keeles, et milline oli selle koht Euroopas, et kuidas inimesed seal elasid, ja millest nad oma maju ehitasid ja mida sõid ja nii edasi.

Oleks huvitav teada, kas linnapea nõunik on Savisaarele suutnud pähe tuupida vastuseid oma kaheksale olulisele küsimusele. Kui ei, siis andkem au linnapeale.

Lugeja aga võtku teadmiseks, et Tallinna kõige ustavam ja truum austaja ei ole mitte Savisaar või Kuuskemaa, vaid hoopis keegi frantsiskaani preester Johann von Hilten. Ja et Kanuti gildi vanahärra büst sümboliseerib inimlikku uudishimu. Vastuseid teistele küsimustele saate Tallinna linna kantseleist.

Tiit Kändler

Selle kõrval on inimese tahtmatult tekitatud kliimamuutused naljaasi. Nüüd on hakatud arutlema, kas ei võiks muuta kliimat teadlikult.

Saksamaal paarkümmend kilomeetrit Potsdamist Ketzinis asuva tagasihoidliku teadusmajakese suurel hoovil kõrgub kaks mahutit, millest suundub toru pumbajaama ja sealt otse maa alla (fotol kõrval). Siin, Euroopa esimeses süsihappegaasi maapealse geoloogilise kogumise välilaboris, uuritakse, kuidas seda kasvuhoonegaasi maa alla pumbata ja seal hoida saaks. Siin tegeleb rühm Saksa Geoteaduste Keskuse teadlasi aladega, mida nimetatakse geofüüsikaliseks tehnoloogiaks, bio-geotehnoloogiaks ehk siis kokku võtvalt geotehnoloogiaks.

Praegu pumbatakse Ketzinis maa-alusesse poorse kivimi poolt looduslikult moodustatud reservuaari küll mitte atmosfäärist või mõne tehase korstna otsast võetud süsihappegaasi, vaid tööstuslikult toodetud vedelgaasist saadavat gaasi. Asi tundub põhimõtteliselt lihtne, kuid tehniliselt väga keeruline. Gaasi ei saa maa all hoida igasuguses maa-aluses kivimis, see peab olema piisavalt poorne. Et gaas maa all süsihappelumeks ei tahkestuks, tuleb sellele lisada lämmastikku. Lisaks tuleb arvestada tegevuse mõju elustikule ning tagada, et gaas maa alt välja tungima ei hakkaks. Ja arvestada ka maapinna üles-alla liikumisega.

Et tegemist on tõepoolest maailma tipptehnoloogiaga, näitab seegi, et laborit septembris külastanud teadusajakirjanikke pumbajaama sisu pildistama ei lubatud – mis on Euroopa kontekstis üsna erandlik. Ning ettekanded tegevuse füüsikalise, keemilise ja bioloogilise sisu kohta kippusid olema üsna pealiskaudsed.

Kuid jätke meelde termin geotehnoloogia – küllalt tõenäoliselt on see muutumas samasuguse krampliku võitluse tallermaaks, nagu oli biotehnoloogia või geenitehnoloogia paar-kolmkümmend aastat tagasi. Ega geotehnoloogid ise seda ei eitagi. Mida näitab märtsi viimasel nädalal Californias Asilomari konverentsikeskuses toimunud kohtumine, kus 75 eksperti geotehnoloogia probleeme arutasid. Samas paigas toimus 35 aasta eest laineid tekitanud geenitehnoloogia alane kohtumine.

Inimene on planeedi geoloogiat muutnud sajandeid, ja üha tulemuslikumalt – mida muud kui geotehnoloogia ei ole näiteks Narva tuhaväljad või Kiviõli poolkoksimäed. Kuid ka enne geenitehnoloogia termini käikuminekut oli inimene tuhandeid aastaid muundanud oma koduloomi ja kasvatatavaid taimi – ent tõelise jõu ja kiiruse sai see tegevus siiski alles siis, kui teadus pakkus välja meetodid, kuidas teadlikult kindlate geenide kallale minna.

Nii on ka geotehnoloogiaga – selle all mõistetakse tegevust, mille eesmärgiks on minna kogu planeedi palge või kliima kallale – muidugi õilsa eesmärgiga see paremaks ja sobilikumaks muuta. Meetodeid on välja pakutud mitmeid ja mõnda neist ka katsetatud. Nagu näiteks Hiina katse muuta olümpiamängude ajaks Pekingi ilmastikku. Ka Ketzini välilaboris tehtavate katsetuste eesmärk on muuta kliimat, pumbates maa alla hoiule inimese poolt atmosfääri paisatud süsihappegaasi, et seeläbi kliima soojenemist ära hoida või vähemasti vähendada. Selliste kunstlike puude hellitava nime saanud seadeldiste vastu ollakse siiski kõige vähem, kuna neis nähakse vähimat ohtu, ja nende tegevuse saab ka hetkeliselt peatada.

Kuid eksperdid üldiselt ei kahtle, et geotehnoloogia tulemid võivad tulla inimesele üllatuseks. Kõnelemata sellest, et kes siis otsustab, milline kliima meile sobiks või et millistele loomadele-taimedele me kliima peaksime häälestama. Sest inimese käsutuses on peale kunstlike puude ehitamise veel ulatuslikumaid vahendeid. Nii näiteks on välja pakutud puistata lõunaookeanidesse rauaosakesi, et hoogustada fütoplanktoni kasvu ja seeläbi vallandada atmosfääri dimetüülsulfiidi nimelist kemikaali, mis soodustab pilvedes piisakeste teket ja seega aitab Maalt päikesekiirgust eemale peegeldada. Ja tulemusena nihutada veidi tagasi põhja poole lõunaookeani läänetuuli ning alandada keskmist temperatuuri poole kraadi võrra.

Siis on pakutud veel sulfaatosakeste paiskamist stratosfääripilvedesse, mis planeedi kähku jahutaks. Või siis paisata laevastikult atmosfääri meresoola osakesi, mis seal pilvi tekitaks ja seeläbi Maad jahutaks.

Nii et Maa palavik on geotehnoloogid palavikulisse mõttetegevusse paisanud. Keegi aga ei oska vastata, kes peaks otsustama, mida planeedi kui tervikuga või selle osadega peale hakata. On koguni pakutud, et seda ei peaks otsustatama ÜRO tasemel, vaid 14 suurema riigi üldkogul. Pole raske arvata, mida sellest arvab enamik maa riike.

Asilomari nõupidamise puhul protesteeris geotehnoloogiliste plaanide vastu 70 keskkonna- tervise- ja sotsiaalset rühma ühiskirjaga. Kuid vaevalt et see tegevus pääseb häälekamalt tegutsevatest protestijatest, kellele genitehnoloogia tundub ehk olevat naljamäng võrreldes geotehnoloogiaga.

Praegu on käsil vaid pilootprojektid, mis kõigi ekspertide arvates on hädavajalikud, et üldse saaks ratsionaalselt otsustada, mida siis teha. Vähesed peavad reaalseks, et võiks ju nn majanduse arengutempos lihtsalt kokku hoida.

Potsdamis on siiani 800 meetri sügavusse maa alla kahe aastaga pumbatud umbes 33 000 tonni süsihappegaasi. See ei kujuta endast muidugi veel mingit ohtu. Kuid projekti juht Hilke Würdemann peab siiski paremaks hoiatada: „Hullem, kui süsihappegaasi on atmosfääris liiga palju, oleks kui see gaas sealt hoopis kaoks.” Küllap on temaga nõus vähemasti taimed.

Tiit Kändler

Ajakirja Nature 11. veebruari numbri esikaanele on joonistatud tõsise pikajuukselise mehe profiil. See ei ole siiski mõni nüüdne superstaar, vaid 4000 aasta eest Gröönimaal elanud mees.

Taani loodusloomuuseumi ja Kopenhaageni ülikooli keskuse GeoGenetics teadlased Eske Willerslev, Morten Rasmussen  ja nende kolleegid uurisid põhjkalikult Gröönimaa igikeltsas säilinud 4000 aasta vanuse mehe juuksesalgust pärit karvast eraldatud DNAd. Selle põhjal järeldasid nad, et tegu oli mehega. Nad tegid kindlaks, et mees pärines Ida-Siberist. Määrasid ka aja, millal ta elas. Et saada jälile mehe päritolule, analüüsiti iidse genoomi enam kui 350 000 ühenonukleotiidset erinevust SNPd, et võrrelda neid eri paigust pärit nüüdsete inimeste omadega. Iidse mehe päritolu aitasidid kindlaks teha Tartu ülikooli teadlased Mait Metspalu, Ene Metspalu, Toomas Kivisild ja Richard Villems, kes on uurinud migratsioone üle Maa ja kel on suur nüüdsete inimeste genoomikogu.

Selgus, et paleoeskimo sarnanes enim Ida-Siberi naganasaanidele, korjakkidele ja tšuktšidele. See näitab, et suhteliselt ammu rännati Siberist üle Beringi väina Põhja-Ameerika kaudu Gröönimaale.

DNA andmeil oli mehel A+ veregrupp, pruunid silmad, mittevalge nahk, tumedad juuksed. Tal oli kalduvus kiilaspäisusele.

Willerslev oli juuksekarva otsinud Gröönimaa igijääst ehku peale neli aastat, leidis selle lõpuks aga Taani loodusloo muuseumi keldrist Kopenhaagenist, kümneminutilise rattasõidu kaugusel tema laborist. Seal oli see seisnud 20 aastat.

Tiit Kändler

Head uut aastat tähistatakse 1. jaanuaril alates aastast 153 eKr, mil astus ametisse kaks Rooma konsulit. Enne astusid konsulid ametisse 15. märtsil ja uut aastat täistati 1. märtsil. Kiirustama sundis konsuleid ülestõus Hispaania provintsides.

Allikas: Wikipedia

Saksamaal Berliini lähedal Potsdamis Telegrafenbergi ehk Telegraafimäe teaduspargis võib näha ka kummalist ja veidike kuulsa kataloonlase Antoni Gaudí art nouveau stiili meenutavat torni. Kuid see pole Gaudí projekteeritud, vaid hoopis saksa arhitekti Erich Mendelsoni looming. 1921. aastal valminud ekspressionistlik torn ehitati selleks, et mõõta ülitäpselt Päikese gravitatsioonist tingitud üliväikesed spektrijoonte nihked, mida nüüd punanihke all tuntakse. Sellega püüti tõestada Einsteini üldrelatiivsusteooriat. Mistõttu päikeseobservatoorium kannab Einsteini torni nime. Einstein selles ei töötanud, küll aga külastas kord. Tema kommentaar torni arhitektuurile oli pärast mõnetunnilist mõtlemist lühike: „Orgaaniline”.

Seadmed osutusid küll selleks eesmärgiks liiga vähetundlikeks, ent torn töötab päikeseobservatooriumina siiani ja ka selle fuajees seisev Einsteini büst leiti pärast sõda kila-kola alt üles, kuhu see natside eest oli peidetud.Umbes nii nagu Vabadussõja monumendid kommunistide eest Eestis.

Tekst ja foto: Tiit Kändler

Tarkade Klubi
Nr 6, juuni 2009
Peatoimetaja Arko Olesk
82 lk, hind 39.90

Kui olin laps, valmistasid kõik poisid mudellennukeid. Kes oli vängem, see pani neile mootori ka külge. Ja valmistas ka mudelauto. Nüüd saab säherdusi mudeleid täies tükkis osta poest ja huvi on kadunud. Vaid mõni põlvpükstesse jäänud vanake täiustab oma tagatoas mudelrongi. Nüüd on mudelid kolinud virtuaalsesse ruumi.

Välja arvatud need mudelid, kes on elusad. Mudelloomad ja -taimed, keda teevad täiskasvanud teadlased, et nende peal uurida, kuidas loodus tegelikult toimib. Säherdusest tegevusest kirjutab Tarkade Klubi on oma põhiloos. Jätame siinkohal arutlemata, kui eetiline ikka on valmistada helenduvaid ahve, et nende peal rõõmustada – ma sain sellega hakkama. Sest ega siis mudelorganismid ole mingi imerohi. Kinnitada, et hiire peal saab selgeks kogu inimese haiguste paljususe ravimine, võib vaid mõnel superfirma teenistuses olev teadlane. Kuid mudelloomad on olemas, neid toodetakse juurde enam kui karunahafarmides rebaseid – ja näe, rohelised ei protestigi eriti. Sest oma nahk, st tervis on ikka kallim.

Nojah, eks vaadake siis TK-st järele, ja võite veel lugeda minu artiklit Eesti Päevalehest http://www.epl.ee/artikkel/467810

Siis võib siit leida veel arutluse elektriautodest. Isikulugu on merebioloogist Jonne Kottast. Kes sööb oma uurimisalused lihtsalt ära. Võibolla näeb neid ka unes – igatahes tehakse juttu ka unenägude tõlgendamisest, mille võib kokku võtta nõnda – tõlgendage nagu tahate.

Väheke ka kriitikat. Siin on lugu sellest, kui kahjulik on päike nahale. Et vähid ja puha. Jah, solaariumiga võib see nii ollagi. Kuid sõnagi pole juttu, et just tänu päikesele saab organism toota D-vitamiini, mida mujalt palju kätte ei saa – kui just hülgeid, jääkarusid ja merekalu ei söö. Hiljuti oli näiteks lugeda uurimus, kuidas eakamate inimeste tervisele mõõdukas – kordan, mõõdukas päevitamine kasulik on. Nii et – äärmused on jõukohased ainult vöötkirpvähkidele, rändkarpidele ja võibolla ka äädikakärbestele.
Tiit Kändler

Bakterid on kohastumuse meistrid. Niipea kui nad meie kehasse sisse saavad, muudavad nad oma ainevahetuse meie omaga kooskõlla ja kaitsevad end permehe immuunkaitse eest. Braunschweigi tehnikaülikooli Helmholzi keskuse teadlased avastasid ühel Yersinia perekonnast pärit bakteril unikaalse valgutermomeetri.

Valk RovA on laiade oskustega sensor – see mõõdab peremeesorganismi kehatemperatuuri ja ainevahetuse aktiivsust ning toitaineid. Kui need on ellujäämiseks sobivad, siis aktiveerib RovA geenid, et nakatumine saaks alata.
Yersinia suudab vallandada erinevaid haigusi, sealhulgas levitas ta keskajal levinud katku, mis surmas kolmandiku Euroopa elanikkonnast. Samuti põhjustab ta toidumürgituse järgset põletikku ja kõhulahtisust.
Et sisikonna rakkudesse pääseda, kasutab Yersinia pinnavalguna ivasiini. Kuid raku immuunsüsteem hakkab invasiini peale bakterit ründama. Seepärast saab bakter sellest valgust lahti, niipea kui rakku on pääsenud. Seejärel kasutab bakter toitumiseks ära raku ainevahetust. Lisaks kõigele toodab see bakter aineid, mis tapavad keha kaitserakke nagu fagotsüüte.
Kui keskkonna temperatuur on 25 kraadi ümber, siis kindlustab valk RovA, et Yersinia bakter moodustaks invasiini kui pinnavalgu. See lubab bakteril siseneda toiduga sisikonna rakkudesse, mille temperatuur on 37 kraadi. Selles soojas keskkonnas muudab RovA oma kuju ja deaktiveerib invasiini tootva geeni. Ilma invasiinita on Yersinia inimese immuunsüsteemile nähtamatu. Selles uues kujus saab RovA nüüd aktiveerida teisi geene, mis aitavad bakteril kohaneda peremehe ainevahetusega.
Lõpuks ei vaja Yersinia bakter enam valku RovA ja bakteri ensüümid ründavad seda ning lagundavad.
Allikas: AlphaGalileo

„Kassid pole kunagi unustanud aastaid Vana-Egiptuses. Kui vaatad kassi pilkumatutesse silmadesse, näed seal tema esivanemate mälestusi sellest, kuidas inimesed neid kord jumalaks pidasid.”
Madeline Swan, inglise õpetaja ja literaat

Egiptuse vaarao Hatšepsut oli võimukas naine, kes sai Egiptuse valitsejannaks umbes aastal 1479. eKr. Tegelikult pidi ta vaid esindama oma kolmeaastast kasupoega Thutmosis III-ndat, kuni too saab nii vanaks, et ise valitseda. Kuid tal õnnestus ise 20-ks aastaks troonile jääda.
Hatšepsuti võimu üks instrumente arvatakse olevat tema parfüüm – jumalate lõhn. Ta võttis ette retke Punti, mis on nüüdne Eritrea, kust egiptlased olid alates kolmandast aastatuhandest eKr toonud eebenipuud, elevandiluud, kulda ja sedasama parfüümi. Hatšepsuti lähetus tõi kaasa lõhnataimi, mida ta laskis istutada oma matusetempli lähedusse.
Bonni ülikooli teadlaste uurida on praegu üks pudelike, kus seda parfüümi hoiti ja mis kannab vaarao nime. Anum on erakordselt hästi säilinud. Nõnda siis anti see uurida ülikooli kliinikumi radioloogiaosakonnale.
Ülikooli Egiptuse muuseumi konservaatori Michael Höveler-Mülleri sõnul on vedeliku jäänused röntgenfotograafil eristatavad. Nüüd analüüsivad neid farmakoloogid. Kui neil on õnne, loodavad Bonni teadlased restaureerida 3500 aasta taguse imeparfüümi.

Hatšepsut suri 1457. aastal, tema muumia põhjal oletatakse, et vanuses 40 kuni 60 aastat. Ta oli ülekaaluline ja kannatas suhkruhaiguse, vähi, luuhõrenemise ja liigesepõletiku all. Turvalisuse kaalutlustel maeti ta oma põetaja hauda. 1903. aastal sattus kahele muumiale peale kuulus egüptoloog Howard Carter. Läks sada aastat, enne kui vaarao laip DNA ja hambaanalüüsi abil 2007. aastal identifitseeriti.
Thutmosis III ei valanud küllap oma kasuema surma puhul pisaratki. Enam veel – ta laskis purustada mistahes kuju, kus too oli kujutatud valitsejana. Kuid Hatšepsuti hauakamber seisab oma iidses ilus Egiptuse halastamatu päikese all edasi Luxdori vastaskaldal, Kuningate Orust mäeseljandikuga eraldatult (see on näha siinsel fotol).
Allikas: AlphaGalileo