Rubriigi ‘Ajalugu arhiiv

Ajalugu | Astronoomia | News

Lissaboni Geograafiaselts säilitab Purtugali vägevust

07.01.2014

Lissaboni maastik tundub meie silmadele vägivaldne. Keskel jõe ääres kilomeetrike pikk ja pool lai tasapind, selle servades ja taga äkiliselt tõusvad mäed. Nii äkiliselt, kui ei kusagil mujal Euroopa pealinnades. Kaardilt vaadates eraldab kaht tänavat sadakond meetrit, ent poole sellest pead veel üles ronima. Linnakaartidele ei kanta kõrgusjooni. Seda ei teinud ka Portugali meresõitjad, kes oma suurte avastuste ja vallutuste hiilgeaegadel nähtud maid kaardistasid. See-eest ilustab nende kaartidel kitsast Lõuna-Ameerika läänekallast horisontaalselt kasvavate roheliste kuuskede rida.

Lissaboni Geograafiaseltsi peasekretär doktor João Baptista Pereira Neto näitabki meile algatuseks kaarti seltsi suure, rõduga restorani seinal, millel on kujutatud Lõuna-Euroopa, Ida-Aafrika ja Lõuna-Ameerika, nagu portugallased neid 16. sajandil ette kujutasid.

GeoSelts.KaartANeto on ilmselgelt uhke oma Euroopa vanimate hulka kuuluva, 1875. aastal asutatud geograafiaseltsi ja selle varade üle. Et neid imeasju näha, et uudistada seltsi rikkalikku raamatukogu ja kirjeldamatu sisearhitektuuriga Portugali saali, et kuulata lugusid maakaartide, Indiast, Aafrikast ja Hiinast pärinevate iidsete imeasjade kohta, mis seltsi ohtrates saalides klaasi taga seisavad, ei piisa lihtsalt suurest uksest sisse astumisest.

Tuleb end eelnevalt registreerida, ja ime küll, siis saadab dr Neto vastuseks maili, mis päeval mis kellajal ta meile oma maja näitab.

 

Ajaloo sambad

Teisipäeval, 5. novembril kell kolm otsime üles maja, mis asub Lissaboni keskmes, tasapinnal, kust 1755. aasta kõigi pühakute hommiku maavärin kogu hiilguse ja au puruks väristas ning ühes tund hiljem saabunud hiidlainega 15 000 inimest tappis. Napoleoni sissetung ja Inglise okupatsioon takkajärgi hävitasid ka hulga algdokumente, mis annab kirjanik Martin Page’ile võimaluse väita, et iga järgnev režiim oli vaba ajalugu taaslooma. Page loob oma versiooni Portugali ajaloost oma raamatus „Esimene globaalne küla“. Netol on oma versioon ja see kattub Lissaboni Geograafiaseltsi traditsioonidega.

Ajalooteaduses ongi omapärane ja huvitav võimalike versioonide paljusus. Kuigi kaardid, mida siin hoitakse, nõnda et pildistadagi ei tohi, on originaalid, annavad nad end lugeda nii ja naa. Neto on olnud seltsi peasekretäriks kaks aastat ning kahtlemata on suur au, et just tema, ajaloodoktor, kümmekonnale huvilisele oma valdusi näitab.

Neto.MaalidA

Seltsi 1300 liiget on väärikas seltskond, kelle hulgas on olnud Portugali kuningaid ja presidente. Portugali maadeavastamine ja -vallutamine algas täpselt teada ajal, 25. juulil 1415, kui vallutati Põhja-Aafrika linn Ceuta, „mis tegi lõpu barbarite piraatlusele ja andis Portugalile kontrolli Gibraltari üle,“ pajatab Neto. Seltsi ühes koosolekute saalis on seinal hiiglaslik kaart Portugali meresõitjate marsruutidega, nagu Vasco da Cama sõit Indiasse 1498. aastal ja Fernão de Magalhãesi reis sinnasamasse 1521. aastal, mida rahastas tegelikult Hispaania kuningas (nagu tagantjärele loen) ja kus ta oma ümbermaailmareisi finaalis filipiinlaste poolt maha löödi. Viimane neist kuulsatest reisidest toimus 1600. aastal ja kulges erandlikult põhja poole, läbides Põhja-Jäämere.

Siin saame näha oma silmaga ligidalt neid kaarte, mille järgi vaprad meremehed sõitsid – ja sõidu käigus täiendasid. Enne maavärinat oli Portugal nõnda rikas, et raha polnud kusagile panna ja kuningas Manuel I ehitas 1520. aastal Tajo jõe suudmesse hiigelkeeruliste kivinikerdistega mauri-portugali ehk manuelistlikus stiilis kaitsetorni, mida, tõsi küll, läks vaja eelkõige vanglana. Antropoloogiaprofessor Neto ilmanäinud silmad lähevad põlema, kui ta meile pajatab, kus kõik on nende kogudest näitused välja pandud olnud. Ta teeb seda väärika tõsidusega, žestikuleerimata. Portugallased on pärit oma üheselt kirjeldamatust ajaloost ja käituvad hoopis erinevalt hispaanlastest või itaallastest. Mingi tõsidus, väärikus, mis aitas üles ehitada mahapurustatud linna ja täita see nõnda suurte muuseumide, valitsushoonete ja kes teab mis majadega, et enamik kirikuid, kloostreid ja muuseume on eksponaatidest pooltühjad. Ka geograafiaseltsis pole väga palju välja pandud. Just parasjagu, et vihjata, mis veel võib olemas olla.

Aastal 1494 jagasid Portugal ja Hispaania maailma ära üht meridiaani mööda kulgevat demarkatsiooniliini pidi. Ida jäi Portugalile, lääs Hispaaniale. Kuue aasta pärast selgus, et see meridiaan läbib ka arvatust suuremaks osutunud Lõuna-Ameerika. Nii sai Portugal enesele Hispaania pettumuseks ka Brasiilia. Kes teab, ehk aimasid nad, et see seal olemas on – oskasid ju nemad otsida Indiat õiges suunas, pidades Kolumbuse ideed totraks. Ja said enesele pikaks ajaks vürtsimonopoli.

GeoSelts.PostA

 

Kõige jahmatavamad eksponaadid seltsi muuseumis on kaks kolmemeetrist kiviposti, neljakümnesentimeetrise silinderkeha peal kirjadega kuup. Need aeti püsti Aafrikas ja nõnda tähistati, et Angola ja Mosambiik on Portugali omad. Ja need on alles, läbi kõigi aegade. Ajaloo sambad, mida saab kaardile kanda ja tõlgendada ikka ja jälle.

Tiit Kändler

 

Märkus: Portugali reisi võttis autor ette oma kulu ja kirjadega. Lühendatult ilmunud Eesti Päevalehes, 21.11.2013

 

Fotod: Tiit Kändler

 

 

Ajalugu | News | to.imetaja

Täna 22 aastat tagasi

20.08.2013

Selle loo panin üles 2 aasta eest. Kuid tasub kordamist tänagi.

„Kriisid on niisugused pöördepunktid, mis panevad proovile meie jõu ja võimalused. Kui te ei suuda meenutada viimast kriisi teie elus /…/ siis olete õnneseen – või juba ammu elust väsinud.” Nõnda kirjutab malegeenius ja aus inimene Garri Kasparov oma raamatus „Garri Kasparov. Male kui elu mudel”, mis kahe aasta eest ka eesti keeles ilmunud.

See mõttekäik tabab mu meelest täpselt eesti viimase 22 aasta elu pihta.

Kui me vahel ka küsime, et kas sellist Eestit me tahtsimegi, siis küsin vastu, et millist siis tahtsime? Me ju ei tea tegelikult, milline oli elu kahe sõja vahelises elus. Vähesed on nuusutanud selle lõhnu, kuulnud hääli. Needki on teinud seda lapsepõlves.

Jah, eks vahel teeb ikka viha küll, kui mõni tipptegelane sulel näkku juhtub valetama. Kuid teisalt – kus siis sihukest asja ei juhtuks. Peaasi, et kogu elu ei ole ju rajatud valele, nii nagu oli see veel kahe aastakümne eest.

Mäletan, et NSVL tippjuhid, keda siinkohal meenutadagi ei taha, armastasid kõnetoolidest läbi aastakümnete korrutada: „Me elame suurepärasel ajal, me elame põneval ajal!” Ja ennäe – nende ettekuulutus ongi täide läinud. Küll hoopis teises maailmas, kuid siiski.

20. august 1991 oli teisipäev. Üleminekuperioodi teisipäev. Kas mäletame üldse, et poliitikud olid nimetanud selle aja üleminekuperioodiks?

Ei mäleta täpselt, milline oli ilm, aga umbes selline nagu nüüd või veidike kehvem. Mälu on kummaline asi. Mällu saab sündmused salvestada, ent neid sealt ammutada pole võimalik just mitte alati. Selles mõttes on mälu nagu pank. Vahel saad sealt oma raha kätte, vahel mitte.

Moskva sündmused ja riigipööre ei olnud miski naljamäng, nii nagu seda püütakse vahel kujutada. Saan ammutada välismälust, oma arhiivist. Kirjutasin neil päevil kaks lugu, üks ilmus Maalehes 22. augustil, teine samas 29. augustil. Olin olnud Maalehe poliitikaosakonna juhataja, istunud ja jälginud ja kirjutanud ülemnõukogu sehkendustest läbi aastate. Ja sealt just läinud tööle Rahva Hääle lisalehte Vaatleja toimetajaks, sestap siis Maaleht.

21. august 1991 oli kolmapäev. Siis kirjutasin nõnda.

„Kui ma seda teksti kirjutan kolmapäeval, 21. augusti hommikul, siis tundub, et seegi töö on paljus kaheldava väärtusega – nii nagu meie, nõukogude inimeste kõik muud tööd ja tegemised. Sest pole ju teada, milline on olukord siis, kui leht tellija kätte jõuab.”

Kirjeldasin seejärel, kuidas ülemnõukogu saalist venelased välja marssisid, enne kui iseseisvus välja kuulutati. Ning et püüd läbi aastate nendega sõprust luua viis vaid oluliste seaduste edasilükkamiseni, ei muule.

Kirjeldasin, kuis „Leiburi” leivaputka taha Mustamäel kogunes rammus kolmetunnine järjekord. „Inimene võis hakata leiba tahtma üleminekuperioodil ning sammuda, pätsike kaenla all, kodu poole juba riikliku iseseisvuse ajal.”

„Selgeks on saanud seegi, kui suurt ohtu kujutavad endast Lääne superdemokraatiale Balti riigid. Hunta tegevus siinmail mõisteti alles siis hukka, kui hakkas selguma, et maa koonduslaagriks muutmine ei ole õnnestunud ühe hingetõmbega.”

Jah, hirm oli nahas, ja silmad suured.

„Alla anda ei ole võimalik. Sest see lihtsalt ei ole võimalik. /…/ Ainus kindel asi on läbi kogu meie elu olnud ebakindlus. See teeb mõtlikuks, see teeb väärikaks. Annab kindluse, et kestame! Sest meid pole siiski võimalik üllatusega rabada.”

Noh, see oli juba retoorika. Pärast Moskva sündmuste lõppu sain kirjutada nõnda.

„Nüüd, kümmekond päeva pärast drakooniliste sündmuste algust Moskvas, tundub toimunu olevat toimunud mingis teises reaalsuses. /…/ See oli kui mingi nätske, aegapidi kokku tõmbuv kummist ruum, milles elasime need päevad, liigutamata oimugi, et seda kokkukoondumist kuidagiviisi peatada. Klammerduti raadiote külge, justkui jõu kaotanu õlekõrde.”

Nüüd, 20 aastat hiljem, võib vaid teatud tõenäosusega meenutada – millele me noil päevil lootsime? Ega ju ei lootnud reisivõimalustele, oma majadele, autodele, suhtlemisvõrgustikele, nutitelefonidele, ohtratele poeriiulitele, kiirlaenudele, e-riigile. Lootsime lihtsalt sellele, et meid ometi kord jäetaks rahule. Lootsime rahule ja vabanemisele rahutust valest. Kas selle saime, otsustagu igaüks ise. See on täna võimalik.

Tiit Kändler

aasta.mõttes | Ajalugu | lugemis.vara | News | õue.onu

Õueonu päevaraamat. Raamat. 16. juuli

16.07.2013

Õueonu imbub uksest välja, pilvealusele õuele ja loob hetkega väikese loodusvärsi:

„Loodus on lahke.

Loodus ei toimi tõttamisi.

Loodus on jätkuv.

Ta kunagi ei voola lohakalt või uisapäisa. Pigem jätab tegemata.“

Õueonu vaatab õuele ja mis ta näeb? Pilved on kusagile kadunud.

Muud ei miskit erilist. Näeb: üht kastanit, üht kuuske, kasekolmikut ja männitüve Viru vande aegset.

Kuid nende puude tagant aimub mets, kus elavad: Iisak Naatan, Alma Naat, arvamusliider, erakondlane ja palju teisigi, kes metsast pugenud on meie endi sekka. Kas teadus kõike seda ära seletab?

Õueonu otsib vastust ja leiab kivi alt Tiit Kändler raamatu „Loll on targaks saada ehk tark lits taskus“ ja loeb sellest raamatust, mis võib juhtuda, kui inimesed arutlevad kõige üle maailmas, nii nagu teadlased seda oma teadustes teevad. Peategelased Iisak Naatan ja Alma Naat satuvad kokku Newtoni ja Leibnitzi lemmadega, nelja värvi probleemiga, Alan Turingi ja Tartu Ülikooli teoreemidega: matemaatikat pole võimalik üles ehitada kooskõlaliselt, nii ka Tartu Ülikooli pole võimalik kooskõlastada. Ühesõnaga – Euroopa kvartalist Brüsselis on vaid sammuke kolhoosikorra kvartaliaruandeni – nagu on üks sammuke heinaniiduki järel sammuval toonekurel konnast vikatiterani.

Mida tähendab, kui inimene annab välja raamatu oma kulu ja kirjadega? Aga seda, et selle raamatu väljaandmisega toetatakse Eesti kultuurkapitali. Müügil Apollos ja Rahva Raamatus, saadaval toimetus@teadus.ee

Ajalugu | mis.uudist | News | vänge.lugu

Pärandkultuuri kaardistajad avastasid ajalugu muutva kultusekivi

04.07.2013

See Tiit Kändleri artikkel ilmus Eesti Päevalehe tagaküljel 04. juulil 2013

Illuka ja Mäetaguse valla pärandkultuuri nimekirja täiendades, iidseid puid ja rändrahne, haruldasi taimi ja ehitisi üle vaadates avastasid entusiastid Kaidma küla põllult haruldase lohkudega kultusekivi. See suunab ajaloolasi ümber hindama arvamust, et vadjalased asusid Alutagusel tühermaale.

Kuremäe kloostri kuplistik sirutub üle metsakaare edevalt päikest peegeldades silma paistma. Metsa ees, rahvarohkest pühast allikast mõnisada meetrit lõunas on suur tühi heinapõld, paremal servas talu. See on iidne küla, Taani hindamisraamatus aastal 1241 mainitud Kaidma. Kesk põldu, mõnikümmend meetrit kruusateest eemal, rõhub maad inimesekõrgune rahn. Paistab välja nagu meie rändrahnud ikka – kokku sulanud erinevatest mineraalidest, paraja praoga keskel. Kuid pärandkultuuri kaardistamise projekti käigus avastas kaks kohalikku energilist ja ajaloohuvilist naist, et seda kivi tasub paitada. „Arheoloogid soovitavad ikka samblasse kasvanud kivide lage siit-sealt paljaks kraapida,“ ütleb Iisaku muuseumi kuraator Anne Nurgamaa ja näitab võidukalt, mis samblike alt välja tulnud (fotol). Selged ja korrapärased, poolkerakujulised kümnesentimeetrised augud.

Anne Nurgamaa ja Ida-Virumaa turismiühenduse juhatuse liige Ingrid Kuligina on ühed vähesed Eestis, kes pärandkultuuri aastal võtsid kätte ja asusid kaardistama oma ümbruskonna pärandkultuuri. Illuka ja Mäetaguse vallad soovivad, et nii elanikele kui külalistele oleks selge, mis kus asub ja mis tähtsam – millises seisukorras üks või teine objekt on. Paikkonna ajalugu on eriline, kuna siinseid ääremaid asustasid vadjalased.

Veel tuhande aasta eest siin neid polnud. Siis, 11. sajandil hakkas ida poolt lõunavadjalasi lainetena Alutaguse idaaladele rändama ja paikseks jääma. Kahe võimuala, Taani ja Pihkva-Novgorodi vahel polnud kindlat piiri, oli vaid vaheala. Seal võis elada igaüks, nii nagu hajusalt paiknenud küladegi vahel. Kui tõmbasid ümber aia või panid piiritulbad ja hakkasid maad harima, siis nii kauaks kui harisid, maa sinule jäi.

Ida poolt tulnud vadjalased tõid kaasa oma keele, rahvarõivad, kombed. Neil olid omamoodi matusekääpad, umbes samalaadsed nagu Kagu-Eestis. Kõrged, hulgakaupa nagu on neid näha Jõugas või ka üksikumaid nagu on näha Vadil või hoopis üksikuid nagu on näha Kurul.

Kuid kultusekivid vadjalaste värk ei olnud. Kultusekivid, rändrahnud, mille selga uuristati selgelt nähtavad umbes kümnesentimeetrise läbimõõduga ja viiese sügavusega ringjad augud, kuulusid varasematele elanikele.

Keskajal hakkasid vadjalased eestistuma, tekkis omapärane poluvernikute kultuur. Nii nagu Kaidma rahn on kokku sulanud erinevatest mineraalidest, nõnda sulas poluvernikute kultuuri vene ja eesti ja vadja ainest – olgu siis riietusse või keelde, töödesse või tegemistesse. Suheldi üle Narva jõe elanud venelastega, asja ajamise keskus oli eestlaste Iisaku.

Pärandkultuuri aasta on käimas, kuid enamjaolt toimub lühemaid või pikemaid sündmusi, nii nagu tuleb Baltica kontsert 5. juulil Iisakul. Sisulist tööd on tehtud vähem. Nurgamaa ja Kuligina toovad näiteks 12 erinevat Eesti ametlikku registrit alates muinsuskaitsest ja muuseumidest, kuni vee ja ürglooduse registriteni välja. Tosin on, aga ühte nad ei klapi – andmed kipuvad eriaegsed ja paigad ebatäpsed olema. Selleks, et üles leida veel 2003. aastal Hendrik Relve raamatu ülistatud Kuru mändi, läks mul ja mu kaaslasel mullu ja nüüd kolm poolpäevakest ja kolm kohatundjat, enne kui selle lõpuks ühe lahke vene tädi hoovilt võrkaia seest üles leidsime. Surnuna ja sipelgate poolt närituna, omaniku imestudes: „Miks nad ometi ei tee siia teed, kui kaitsevad, ja ei kaitse ega toesta, et lastele ohutu oleks – või võtku siis juba maha.“

Nii et nüüdisolukorra teadmine tuleb kasuks ka tervisele. Naistel on leping 500 objekti peale, nüüdseks on nad leidnud üles 600 – läbi nõgespuhmade, üle kivide ja kändude. Nad on määranud asupaigad ja pildistanud, nad on kirjeldanud ja kogunud pärimusi. „Kadunud on Võhma metsavahikoht, säilinud vaid Männiku lõhkeladude vundament, laululava koht maharaiutud ja Ojamaa kaevanduse all sattunud Lähte männikus, Mäetaguse vesiheinamaa allikad,“ loendavad nad hävinut. Teisalt osutus Kurtna viinaait olevat ilus ja korras, ja Kuremäe läheduses peitus kunagine tsiviilkaitse kelder, kuhu sisse naised siiski sisse pugeda ei julenud.

Säilinud on jupikesi 1944. aastal sakslaste sõjavangide, enamjaolt juutide ehitatud Puhatu raudteest, mille sillad õhku lasti ja relsid ära veeti, kuid liipridki kohati näha. Säilinud on Dobrina kanal, mis Puhatu sohu pagiparvetuseks kaevati, kuid Krivasool, kus Punaarmee mitu 1944. aasta kuud kotis istus, on punkrid lagunenud. „Suuline teave elab kauem kui koht ise,“ ütleb Nurgamaa ning on nõutu ja kurb, et mingil keeleasjaliste seltskonnal Tallinnas on võimu ja väge iidseid kohanimesid muuta ning sellega pärandkultuuri hävitada.

„Kunagi eesti ajal taheti Iisaku nimetada Hiiekülaks, kohaliku vastusesisu tõttu see ei läinud läbi,“ naerab ta. Nüüd enam keelevaldjad rahvalt ei küsi. Podkriiva on nimetatud Liivakülaks, Kõnnu Ohakvereks, ehkki too küla pisem. „Inimene suri ära, kiirabi ei leidnud uue nime järgi kohta üles,“ toob Nurgamaa näite kohanimenõukogu tegevuse tagajärgedest. Palju on muudetud talunimesid. Nii näiteks kästi iidsele Danila talule panna nimeks Tallinna talu. Ja iidse kõlaga Boroni mets peab ilmselgelt olema Poruni, muidu ei oska keeleharitlased seda kirjutada.

Vadja kääbaste maa

Lõuna-Alutagusel leidub Eestis ainulaadseid vadjapäraseid kääpaid, mis kaardil on tähistatud ringikestega. Eesti suurim kääbastik asub Jõugal, otse Jõuga esimese järve vastas üle tee.

Iisaku Muuseumis leidub ohtralt vadjalaste ja poluvernikutega seonduvaid muistiseid.

Iisaku ümbruse põliskülad said alguse 11. sajandi paiku ja esimesteks põlisasukateks olid vadjalased. 12.–13. sajandil tuli vadjalasi ühe juurde. Alutaguse lõunaosas elas keskajani vadja rahvastik. Nad matsid oma surnuid kääbastesse, kust on leitud vadjalastele omaseid oimurõngaid, kolmest traadis kokkukeeratud käevõsusid, võreripatseid.

Vadja keelest ja meelest sai eesti ja vene algetega sulandunult poluverinikute kultuur. See on säilinud vaid mõnedes kasutatavates sõnades ja kohanimedes.

¤

¤

Kaidma rändrahnul avastati hiljaaegu inimese tehtud kümnesentimeetrised poolkerakujulised augud. Selliseid kultusekive asub mujalgi Eestis, kuid vadjalaste maal pole veel leitud. See tähendab, et keegi elas siin ka enne vadjalasi. Rahn asub Kuremäe kloostri all põllul läbi Kaidma küla kulgeva kruusatee lähedal.

Fotod ja tekst: Tiit Kändler

Ajalugu | Astronoomia | Kosmoloogia | lood.teadusest | News

Universum osutus arvatust vanemaks

29.03.2013

Tiit Kändleri artikkel ilmus Eesti Päevalehes 28. märtsil 2013

Universum paisub aeglasemalt ja on vanem, kui arvati. Selle koostises on arvatust rohkem tavalist ainet ja vähem tumeenergiat. Need tulemused avaldas ESA möödunud nädalal.

Lihavõttekoogi retsept: segage 4,9 grammi tavalist jahu kokku 26,8 grammi tumeainest jahuga ja kuumutage seda 68,3 grammi tumeenergiaga. Saate 100 grammi universumist, kus on meil au ja õnn elada. Kahjuks ei tea mina, nii nagu ei tea isegi ükski astronoom ega kosmoloog maailmas, kust saada tumeainet ja tumeenergiat ja mis asjad need üleüldse on. Kuid et universum koos seisaks ja parasjagu nõndaviisi käituks nagu vaatlused näitavad – kiirenevalt paisuks ja selle galaktikad just nõnda kiiresti pöörleksid nagu need pöörlevad, peab koogi sees olema kõige enam just neid tumedaid osiseid, mida veel ühegi mõõteriista silm näinud pole.

Sellest hoolimata mõõdetakse üha üle, kui palju meie universum erinevaid aineid ja energiaid sisaldab. Möödunud nädalal tutvustati Euroopa Kosmoseagentuuri ESA kosmoseteleskoobi Planck viimase 15 kuu jooksul mõõdetud tulemusi. Neist selgub niipalju uut, et meie universum lendab laiali aeglasemalt kui arvati, ja on seepärast seniarvatust vanem – 13,7 miljardi aasta asemel 13,8 miljardi aastane. Ning universumis on vähem tumeenergiat ja rohkem ainet, nii tavalist kui tumedat, kui varem arvati.

„Sellega on universumi sündimise kulg teada suurusjärgu võrra täpsemalt kui seni,“ kinnitas ESA peadirektor Jean-Jacques Dordain. 2019. aastal lähetas ESA kaugele Kuu orbiidi taha, Päikesest veel 1,5 miljonit kilomeetrit eemale Lagrange 2 nimelisse punkti kvantfüüsika rajaja Plancki nime kandva kosmosejaama, et mõõta kosmilise mikrolaine taustkiirguse temperatuuri ülitillukesi kõikumisi, millest lõpuks said tähed ja galaktikad. Selles paigas L2, kus jaam asub, pole jaamal paigalseismiseks palju vaja kütust kulutada ja Maa signaalid mõõtmisi ei häiri. Planck kasutas mõõtmisteks kahte instrumenti, mis mõõdavad taustkiirguse sagedusi vahemikus 27 gigahertsi ja 900 gigahertsi vahel.

Kosmoloogide standardmudeli kohaselt hakkas universum vahetult pärast Suurt Pauku ülikiiresti paisuma. Silmapilguga paisus universum 100 triljonit triljonit korda. Selle silmapilgu kestnud inflatsiooni ja järgneva 380 000 aasta jooksul oli universum läbipaistmatu. Tihedus ja temperatuur olid ülikõrged ja osakestevahelised põrked ülisagedased, mis takistas footonitel levida üle universumi. Osakesed ja tavaaine olid tihedalt seotud footonitega, moodustades ühtse mateeria ja kiirguse „vedeliku“. Gravitatsiooni ja kiirgusrõhu koosmõju hoidis ära fluktuatsioonide kasvu.

380 000 aasta vanuselt pärast Suurt Pauku oli universum paisunud, nii et selle tihedus ning temperatuur parasjagu vähenenud 3000 kraadini (ehk kaks korda pisemaks kui praegu Päikese pinnal), et prootonid ja elektronid said ühineda vesiniku aatomiteks. Tol ajal oli universum tuhat korda pisem praegusest ja selle temperatuur tuhat korda suurem nüüdse universumi keskmisest temperatuurist. Elektronid kadusid footonite vaateväljalt ja see sidestas nad omavahel lahti. Sündis omasoodu mööda universumit reisiv valgus. Need algsed footonid elavad siiamaani ja hulguvad mööda universumit ning moodustavad taustkiirguse lainepikkusega mikrolainealal. Kiirgust iseloomustab musta keha temperatuur, mis sellise kiirguse kiirgaks. Taustkiirguse temperatuur on üsna absoluutse nullkraadi lähedane, 2,7 kraadi Kelvinit.

Mikrolaineline taustkiirgus ei ole ühtlane, esinevad tillukesed temperatuuri kõrvalekalded ehk fluktuatsioonid, mille muster on jäädvustanud pildi aine jaotusest ajal, mil valguskiirgus vabanes.

Komilise mikrolainelise taustkiirguse avastasid 1964. aastal USA raadioastronoomid Arno Penzias ja Robert Wilson, teenides selle eest 1978. aastal Nobeli preemia. 1992. aastal mõõtis NASA kosmilise taustkiirguse satelliit COBE, et kiirgus pole ühtlane, vaid mustriline, kandes informatsiooni universumi alghetkedest.

Praegune kosmoloogide standardmudel kirjeldab suurtel ruumiskaaladel tasast, homogeenset universumit, kus valitseb tumeaine ja tumeenergia. Selle mudeli õigsust kinnitasid 2001. aastal lähetatud kosmosejaama WMAP andmed. Nende kohaselt moodustusid esimesed tähed, kui universum oli 400 miljoni aasta vanune.

Planck saatis kosmoloogidele mõned vihjed, et nende mudel vajab kohendamist. Nimelt ei sobi suurtel vaatenurkadel mõõdetud fluktuatsioonid standardmudeliga kokku. Üks võimalikke seletusi on, et universum ei ole suurtes skaalades siiski igas suunas ühesugune.

Ajalugu | Füüsika | News | to.imetaja

Ühte ja ainsat ajalugu ei ole universumil ega ka eesti rahval

23.02.2013

Tiit Kändler

Ilmus ajalehes Sirp, 15. veebruaril

Omavahel näiliselt ootamatult seotud asjad juhtuvad üheaegselt, seda on kogenud küllap iga mõtleja. Selline üheaegsus on tõenäosuslik, ent mitte klassikalises mõttes, vaid kvantfüüsikalises mõttes. Tõenäosus on maailma osa. Seda ei ole mõtet püüda kõrvaldada, vaid tasub arvesse võtta.

Parasjagu, kui ilmus Stephen Hawkingi raamatu “Universumi suurejooneline ehitus” eestikeelne tõlge, tuli platsi ka kogumiku Eesti ajalugu II köide. Mis vallandas ägeda arutluse teemal, et milline on meie keskaja ajalugu tegelikult. Kas siis ei olnudki muistset vabadusvõitust kogu selle Lembitute, laulvate pappidega ja Tasujatega, või oli ikka küll. Kui taanduda näidetest, siis vaieldakse selle üle, kuidas me sattusime siia, kus me parasjagu oleme. Kuidas me oleme jõudnud olevikku.

See on olemuslik vaidlus ka füüsikas. Küsimuse saab lüüa lahti kolmeks põhiliseks küsimuseks.

Miks on pigem miski, kui eimiski? Kus on äär? Mis oli aegade alguses?

Ajaloo kontekstis kõlavad need: Miks on pigem olevik kui minevik? Kus on mineviku äär? Mis oli oleviku alguses?

Hawking lähtub oma maailmanägemuses mudelipõhisest realismist. Selles, kuidas me objekte tajume, sisaldub vastus. Nägemise ja kuulmise, haistmise ja maitsmise ning kompimise teel kujundab aju närvirakkude võrgustik meile pildi maailmast. Küsimus on, kuidas see pilt maailmale vastab. “Pole olemas pildist või teooriast sõltumatut reaalsuse mõistet. Füüsikaline teooria või maailmapilt on mudel, tavaliselt matemaatiline mudel ja hulk reegleid, mis ühendavad mudeli elementaarse vaatlusega. On mõttetu küsida, kas mudel on reaalne, võib vaid küsida, kas see on kooskõlas vaatlusega,” kuulutab Hawking.

Selle maailmapildi toel lahendatakse ka olemise probleem – kas tool, mida ma näen, on ikka veel olemas, kui ma lähen kõrvaltuppa? Seda tehakse mudeli lihtsuse printsiibil, Occami habemenoa printsiibist lähtuvalt.

Mudelipõhine realism ütleb meile ka, kas asjad, mida me oma meeltega ei taju, on või ei ole. Me tajume neid oma meelte pikendustega, katseseadmetega. Mikroskoobiga, teleskoobiga, Suure Hadronite Põrgutiga. Mudelipõhine realism võimaldab isegi ennustada. Kui lõpuks selgub, et ennustus langeb täppi, siis mudel toimib.

Hawking arvab, et pole olemas üht matemaatilist mudelit või teooriat, mis suudaks kirjeldada igat universumi külge. Selle asemel on teooriate võrgustik, mida nimetatakse M-teooriaks. Iga teooria kirjeldab mingit nähtust hästi teatud vahemikus. Kas saabki siis olla üks ja ainsam ajalooline mudel?

Ajalugu tekib lõpmatust hulgast ajalugudest

Kvantfüüsika kohaselt on loodus juhuslik põhimõtteliselt, mitte kuna me sellest piisavalt ei tea. See seletab ka ära, kuidas tekib ajalugu. Osakesed kasutavad algpunktist lõpp-punkti jõudmiseks igat võimalikku rada. Mis eriti oluline: osake järgib kõiki võimalikke radu üheaegselt.

Kuid, oh õnnetust! Kui liita lõpmatu hulk erinevaid ajalugusid, saate lõpmatu suure tulemuse. Elektronil näiteks tuleb välja lõpmatu laeng ja mass. Selle vältimiseks on füüsikud välja arendanud sellise pealtnäha kahtlase meetod nagu renormeerimine.

Renormeerimine seisneb selles, et lõpmatust tulemusest lahutatakse lõpmatud negatiivsed suurused nõnda, et tulemuseks saab parajasti massi ja laengu lõplikud väärtused. Vägev värk: lahutades lõpmatusest lõpmatusi, saadakse lõplikud arvud, ja täpselt sellised, nagu vaja. Kuidas on see võimalik? Aga ainult takkajärele, vastust teades või õieti – olles vastuse eelnevalt kokku leppinud. Sellisel kombel elektroni massi ja laengut ennustada ei saa, kuid kui need on kokku lepitud, siis tuleb sellest välja kõik muu. Ja lõppude lõpuks on ju mõõtühikute küsimus, kui suureks me elektroni massi ja laengu võtame, kui vaid teised maailma iseloomustavad suurused nendega vastavusse seame.

Newton uskus, et maailmal on kindel minevik. Kvantfüüsika ütleb, et olgu meil olevik teada kuitahes hästi, on minevik ja tulevik määramatud. Kordan – ainus, mis on kindel, on olevik. Minevik ja tulevik esinevad vaid kui võimaluste spektrid. Universumil ei ole ühest minevikku ega tulevikku.

Tavaline eeldus kosmoloogias on, et universumil on üksainus ajalugu. Kasutades füüsikaseadusi, arvutame, kuidas see ajalugu kulgeb ajas. Seda võib kutsuda “alt üles” lähenemiseks kosmoloogiale. Kuid me peaksime jälgima arenguid “ülevalt alla”, praegusest ajast tahapoole. Mõned ajalood on teistest rohkem tõenäolised, ja summas domineerib üksainus ajalugu, mis algab universumi loomisega ja kulmineerub olekuga, milles hetkel oleme ja mida vaatleme.

Meil on lõpmatu hulk võimalikke ajalugusid. Nõnda ei tohiks me kosmoloogias järgida universumi arengut alt üles, sest see eeldaks ühtainust ajalugu hästi määratletud algpunkti ja evolutsiooniga. Tuleb jälgida arenguid ülevalt alla. Mõned ajalood on tõenäolisemad, teised vähem. Tavaliselt domineerib üksainus ajalugu.

Sama lugu inimese ajalooga. Meil on lõpmatu hulk võimalikke Eesti ajalugusid. Oleme jõudnud olevikku, sest need ajalood kõik on liitunud. Kui hakkame neid kõiki kokku liitma, tekivad singulaarsused ehk lõpmatused. Et lõpmatustest lahtu saada, et kuidagiviisi oma ajaloost sotti saada, selleks tuleb kasutada renormeerimist. See tähendab, et peame milleski kokku leppima – nagu leppisid füüsikud kokku arvudes, mis tähistavad elektroni massi ja laengu suurusi.

Sest vaadake, kvanttõenäosus, et universumil on rohkem või vähem kui kolm suurt ruumidimensiooni, on tähtsusetu, kuna oleme juba otsustanud, et asume kolme ruumidimensiooniga universumis. Pole tähtis, kui väike on sellise ruumi tõenäosus, siin me oleme.

Singulaarsuest vabanenud ajalugu

Idee, et universum on loodud inimkonna mahutamiseks, on tekkinud tuhandete aastate eest ja püsib siiamaani. Selleks on rida piiranguid keskkonnale. Et elu saaks tekkida ja püsida. Hiina muinasjutu kohaselt, mil oli kümme Päikest, ei saanud elu olla üldsegi nii mugav kui üheainsaga. Meie olemasolu seab piirid meie päikesesüsteemile. Kuid võib ka arvata veel äärmuslikumalt, et see seab ette ka piirangud loodusseaduste vormile ja sisule. Meie olemasolu seab piirid, kust ja millal on võimalik vaadelda universumit.

“Pole olemas mudelist sõltumatut reaalsuse testi. Hästi koostatud mudel loob omaenese reaalsuse.” Nõnda arvab Hawking. Kui nii, siis ei ole meil Eesti ajaloo puhul millegi üle muretseda.

Meil on olevik, selle üle saab vaid rõõmu tunda. Minevikke, ajalugusid on meil olnud lõpmatu hulk, mõned neist üliväikese tõenäosusega, mõned tõenäosemad. Olulisim on, et oleme need läbinud üheaegselt. Kuid kirjeldada suudame naid vaid ühekaupa, olles ikkagi Newtoni maailma objektid.

Idee, et Eesti on loodud eestlase mahutamiseks, on sama antropotsentrislik kui idee, et universum on loodud inimese mahutamiseks. Ent mõlemad ideed toimivad. Meil ei ole mõtet vaielda, mitu mõõdet on meie ruumil, sest me oleme juba kokku leppinud, et koos ajaga neli. Ülejäänud, kui neid ongi, on kokkukeerdunud ja peaaegu tunnetamatud. Sama lugu Eestiga. Me oleme oma ajalooruumi renormeerinud, lõpmatusest vabanenud, ja seepärast kirjutame raamatule kaane peale “Eesti ajalugu”. Sellega on öeldud enim, muu on juba erinevate tõenäosustega erinevad ajalood, mille summeerimisel me jõuame olevikku, mis tänu renormeerimisele on siiski lõplik ja hoomatav, mitte singulaarne.

Mõtelda on mõnus, vaielda veel mõnusam, kuid vahel on mõnus ka end rahustada, et ainus, mis meil on, on olevik ja selleni jõudmise radu, ajalugusid on olnud meil lõputu hulk. Mõni nähtavam, mõni varjatum.

Inimese ajalugu ei ole miski, mis seisab lahus universumi ajaloost – või täpsemalt öeldes, selle seletamiseks loodud mudelite maailma reeglitest, mille oleme leidnud olevat adekvaatse.

aasta.mõttes | Ajalugu | Astronoomia | News | Psühholoogia | to.imetaja

Maailmalõpu arhitektuur

21.12.2012

Maailmalõpu arhitektuur

Tiit Kändler

Ettekanne Arhitektide Liidu aastalõpuseminaril

20. detsembril 2012

Energia avastuskeskuses

Maailmalõpp. Kui ma selle üle mõtlen, siis meenub üks vahva kõne eesti raamatu 300. aastapäevalt 1938. aastal. Väga pidulik üritus, Tartu Ülikooli aulas. Riigimehed kõik kohal ja kultuurimehed ja kirjanaised ja akadeemikud ja keemikud. Kõik kõnelevad pikalt ja laialt sellest, kui tark on Eesti, kui vana ja hea on tema raamat. Oskar Luts istub kusagil saalinurgas, veidi kössis, ja ootab oma korda. Ta ei tahaks minna kõnelema, kuid sunnitakse. Olgu siis peale. Lonksab veidi põuekast ja läheb. Läheb pidulikku pukki. Paus. Võtab taskust raamatu. Peab kõne. „Raamat. Raamat. Raamat. Ja veelkord raamat.“ Läheb istub tagasi. Ovatsioonid.

Nõnda võiks teha praegugi, kuid mina pole Luts ja maailmalõpp pole ainult Eesti asi.

Maailmalõpp. Maailmalõpp. Maailmalõpp.

Esiteks

Ma nägin hulga aja eest und, mida ei unusta küllap eales. Tegelikult ei olnudki see uni. Ma ekslesin kodulinnas ja avastasin äkitselt ühe uue hoone, mida enne polnud seal näinud. Trepp viis alla ja eks siis minagi teise inimeste seas. All keldrites aga eksisin labürintide urgastikku, kui kuidagi alal maa peale sattusin, oli kõik teisiti. Koht oli kindlasti Peterburi, mingi imelikud sõiduriistad, mingi kummaline arhitektuur, veidrad rõivad. Püüdsin meeleheitlikult teada saada, mis päev on, kuni nägin ühelt valgustabloolt aastaarvu 25732. Jah, ma ei saanud kindel olla, kas see on just aastaarv, kelleltki polnud küsida ka, hakkas hirm, põgenesin maa alal tagasi, ekslesin, ja väljusin Peterburist aastal 1918. Suured tumedad Peterburi majad kanalite ääres, ühes nurgas väike aiake, selles maja, aga majast tuli välja tillukene Lenin. Vaikis. Põgenesin taas, sukeldusin maa all, püüdsin ikka ja jälle tagasi saada oma endisesse, kodusesse, turvalisse aastasse, kodulinna, aga kuidagi ei õnnestunud.

See ei olnudki nii väga uni. Maailm lõpeb pidevalt, ja meie püüame püüda, käes hoida seda lõpueelset maailmatükikest. Väljuda õigel aastal. Lootuses, et aasaarv, mis kalendril kirjas ei ole vandenõu tulemus, vaid ikka õige värk.

Kujutleme ette, et kõik Maal elevad inimesed ärkavad ühel heal hommikul üles ja hakkavad üksteisele oma öist, eredat, kirgast, kohutavat ja meeldejäänud unenägu pajatama. Ja mida edasi, seda enam nad taipavad, et kõik inimesed – albaanlased ja somaallased, baškiirid ja setud, juudid ja sakslased – on näinud täpselt ühte ja sama unenägu.

Kas see on maailmalõpp? Kahtlemata on. Unenäod kokku kootud jupikestest, mis on ühised kõigile rahvastele, kultuuridele, vaid viis, kuidas üks jupp teise külge õmmeldakse, see viis varieerub mööda rahvaid.

Teiseks

Kreeklased olid enne võlakriisi suured demokraadid – sest neil oli hea olla demokraadid, kuna tööd tegid Ateenas orjad – ja hea oli olla suured filosoofid – selsamal põhjusel. Üks põhilisi küsimusi, millele neil tuli vastata, oli: miks Maa alla ei kuku?

Ja nad vastasid kreekapäraselt: maa ei kuku alla, sest ta on juba alla kukkunud. Sama küsimuse esitasid enestele praktilised roomlased. Ja nemad vastasid ka praktiliselt – Maa ei kuku alla, sest sellel küsimusel ei ole mingit mõtet.

Minu ettekande tees on lihtne ja selge. Kreekalik. Maailm on juba ammuilma lõppenud. Maailmalõpp on juba toimunud ja sellepärast ei ole maailmalõpust mõtet rääkida. Maailmalõpp on toimunud, tuleb osata vaid seda näha.

See maja, kus me praegu oleme, ehitati Tallinna Elektrijaama jaoks gaasivabriku maa peale aastaks 1913. Seda köeti kivisöega ja turbaga ja puudega ja 1979. aastal polnud enam siit elektrit vaja. Hakati linnale sooja vett tegema. Siis taheti siia sisse panna mingi autofirma, aga kuidagi õnnestus ka minu isa Elmar Kändleri pingutustega aastal 1993 luua Energiamuuseum.

Nüüdseks on sellest saanud Energia Avastuskeskus

Üks maailmalõpp teise otsa, eks ole.

Inimene vajab maailmalõppu, muidu ei saa ta olla inimene.

UFOd on kahlemata olemas, selle üle ei maksa vaielda. Nad on meie peades. Maailmalõpp on kahtlemata olemas ja juba ammuilma toimunud, ka selle üle ei maksa vaielda.

Kalevipoeg võttis ette – või saadeti ta vägisi? – teekonna maailma otsa, maailmalõppu otsima. Lennart Meri otsis maailma lõppu. Vene muinasjutus kästakse inimesele: inimene mine-sinna-ei-tea-kuhu, tooma seda-ei-tea-mida.

Kolmandaks

See käsk on teaduse määratlus. Ei-tea-kuhu-ei-tea-mida. Teadus otsib maailmalõppu, on seda alati otsinud. Sest mida muud kui maailma alguse, Suure Paugu teoreetilise visiooniga saavutada ei taheta, kui et näha maailma lõppu.

Füüsikud otsivad üht ja ainsat valemit, millesse kokku väänata kogu maailm, mis kirjeldaks kogu maailma mineviku, seletaks ära oleviku ja ütleks tagatipuks, mis saab tulevikus. Suur Ühendteooria on selle nimeks. Kuid ikkagi ei ole miskit klappinud, midagi väga väikest on puudu jäänud. Einstein lisas oma võrrandile, mis kogu Universumi ära pidi kirjeldama, ühe liikme, mille kohta ta ei osanud midagi muud ütelda, kui et see peab olema, et kõik lapiks. See kosmoloogiline konstant klapitabki. Olenevalt selle väärtusest meie Universum mis nüüdsete arusaamade kohaselt paukus laiali 13,7 miljardi aasta eest, ja olenevalt kosmoloogilisest konstandist on kas kogu aeg ühesugune või siis tõmbub kokku või siis hoopis paisub laiali. Praegu arvatakse, et paisub laiali ja kiirenevalt. Ja selle arvamuse kinnituseks anti supernoovade mõõtmisest kiireneva paisumise tõestanud teadlastele ka 2011. aasta Nobeli preemia.

Füüsikutel pole veel õnnestunud suruda ühte valemisse gravitatsiooni kolme teise vastastikmõjuga, mis on elektromagnetiline, nõrk ja tugev vastastikmõju. Kolme viimast seob standardteooriaks nimetatav mõttemäng.

Põhiküsimus on aga selles, et kui sümmeetriline on maailm. Meil on parem ja vasak käsi, ja need ei ole sümmeetrilised. Nõnda on kõik elusolendid ehitatud ühtpidi kiraalsusega ehk käelisusega molekulidest. Juba lugu, aga maailm on ehitatud vaid ainest, antiainet küll õnnestub inimesel tekitada, kuid tavaainega see kohtudes plahvatab energia laiali ehk annihileerub. Miks on nõnda, kui Suure Paugu ajal oli nii ainet kui antiainet ühepalju, siis jäi üks neist peale, pole teada.

Füüsikavalemid on sümmeetrilised aja peegeldamise suhtes. Tass ei lähe terveks, aeg justkui pole elus pöörduv, aga paberil on, pole mingit vahet mineviku ja tuleviku vahel. Olevik on eriline, ent seda peaaegu et ei olegi.

Neljandaks

Kristuse sünd või prohvet Mohammedi sünd olid selgelt maailmalõpud. Lõppes üks maailm ja algas teine.

Arhitektuur selliseid maailmalõppe kajastas, ja minu nähtutest parimini Milano katedraal maailmalõpule järgneva kaubandusmöllu ja tööstushulluse keskel, veel paremini Istanbuli Hagia Sophia oma selget joonte ja kõnelevate mahtude käsiraamatuliku tekstiga. Ning muidugi Osmanite mošeed, mida Istanbulis on rohkem kui Tallinnas kilusid.

Maailmalõpu arhitektuuri algeid, ent see-eest äärmiselt õnnestunud algeid on Tallinnas leida. Maailmalõpu arhitektuur peab oma isekuses tähtsaks iseennast keskendumas maailmalõpule – inimesed ja kodanikud, lapsed ja lapselapsed, müüjad ja ostjad, isegi mitte rentnikud ja omanikud ei ole sellisele arhitektuurile oluline, täpsemini, neil ei ole maailmalõpu arhitektuuri jaoks mingit mõtet. Maailm on juba alla kukkunud, maailm on lõppenud ja pole mõtet küsida, kelle jaoks maja on ehitatud.

Nõnda satubki informeerimatu inimene Viru keskuse peakohal ähvardava kantpealise toru all pori ja läga, bossi ja auto, takso ja trolli, vihma ja lume, sopa ja lobjaka keerisesse, mis kannab ta leti ette, kust parema väljapääsu puudumisel tuleb lunastada lõhnav õnnistus petlikku maalimalõpu järgsesse tulevikku.

Nõnda ronibki Solarise lihtsameelne klient maa-aluse koopa kaudu, mida parema puudumisel kasutavad ajutise koduna marutõves mutid ja katkuhaiged rotid, üles viimasele rõdule, et sealt hinge kinni pidades näha kokkukiilutud maailmalõpumeelse rahvahulga vaimustust etenduse üle, millise eest maailmalõpueelne Osmani sultan Mehmet II või Rooma Jeruusalemma asehaldur Pontius Pilatus oleks kas lihtsalt pea maha raiunud või vähemasti ristile naelutanud.

Viiendaks

1663. aastal ehitas Osmanite sultani Mehmet IV ema ehk Valide Sultan valmis Istanbuli Uue mošee ehk Yeni Cami. Selle ülalpidamiseks rajas ta enne turu, nüüdse Istanbuli vürtsituru. Käibemaksust jätkus kooli, sauna ja astronoomi ülalpidamiseks. Kool haris vaimu, saun keha, pildil näha oleva mošee aiakese nurgamajakeses elava astronoomi ülesanne oli määrata kindlaks viie palveaja täpsed ajad – mis sõltuvad Päikese rännust taevalaotusel, seega siis aastaajast, teha kindlas paastu algus ja lõpp püha ramazaani ajal. Võibolla avastas astronoom ka mõne tundmatu tähe. Kuid kindlasti pidi ta ennustama tulevikku sultanile, kes lõbutses haaremis, sel ajal mil ta ema riiki juhtis. Lõpuks läks astronoomil elu ikkagi täbaraks ja ta hakkas ümbruskonna rahva ajanäitajaid parandama.

Maailmalõpu järel pole mõtet halada, et oma õpitud oskusega söögiraha teenida ei suuda. Parandatagu ajanäitajaid.

Kuuendaks

„Armastus on nagu Higgsi boson. Paljud usuvad, et ta on olemas,“ kirjutab Jürgen Rooste luuletuskogus „Higgsi boson“, mida tema sõnul inspireeris üks Teaduskabaree õhtu, kuhu kutsusin ta külla esinema. Elame ajastul, mida Teaduskabarees esinenud Mihkel Kaevats nimetab Oma luuletuskogus „Ungari kirsid“ tasapisi totaliseeruvaks säästupirni ajastuks, ajastuks, mis veereb iseenda paratamatu lõpu poole.

Kui ma küsisin Endel Lippmaa käest, et miks ta ikkagi on nõnda kaua ja visalt, nõnda paljudel aladel teadust teinud, vaatas ta mulle oma nüüdseks veidi pleekinud, ent ometi täpptumedate silmadega ots aja sõnas: „Et lõbus oleks!“

Maailmalõpp on alati lõbus. Või vähemalt peaks olema.

Ajalugu | Folkloristika | Humanitaarteadus | News | Sotsiaalteadus | to.imetaja

Miks mitte Eesti Rahvaste Muuseum?

17.12.2012

Esmaspäeval, 17. detsembril ilmus EPLis minu kolumn Eestiu rahva Muuseumi võimalikust sisust nüüdissajandil. Siinkohal toon ära tervikteksti, mis ei lahkne avaldatust, lihtsalt mõned kõrvalliinid on Päevalehes võibolla et õigustatult kõrvale ehk eemale jäänudki.

Tiit Kändler

Kui korjate sarapuult pähkli, siis võite küll imetleda selle kaunidust, kuid varem või hiljem tuleb tahtmine tuumani jõuda. Ja kui see pole just ussitanud, siis maitset maitsta. Jutt on see kooruke, õpetus on see iva kehtib ka maailmalõpupajatuste sogaseks aetud keskkonnas. Ootan kannatamatult, tuleks see lõpp ometi kiiremini, siis saaks ehk alata tuumast, mille ümber ehitada koor.

Praegu tundub küll nõnda, et meil Eestis on pigem vastupidi. Tallinna Ülikooli rektor teatas õnnelikult, et näe, nüüd on uus maja valmis, küllap siis tulevad selles töötama hakkavatele teadlastele ka mõned head mõtted pähe. Narva kolledži üliõpilased olid õnnelikud, et nüüd uue maja sees tuleb tuju ka õppida. Eesti Rahva Muuseumi uus direktor nentis, et nüüd tuleb uus maja ka sisuga täita. Temal on selleks ka parim võimalus, on ju maja vaid arhitektide ja tellijate ja teadlaste peades – nagu maailmalõppki, mis eksisteerib kindlasti, ent meie kõigi peades. Ja kindlasti on Tõnis Lukasel ka lahket tahet, mida ta näiteks haridus- ja teadusministrina ilmutas.

Aegadest, mil Õpetatud Eesti Selts ja Jakob Hurt sõnalise ja ainelise vanavara kogumisel oma uskumatult tõhusat tööd tegi, kogus ja kirjutas, mõtles ja meenutas kaasa suur hulk rahvast. Eesti rahvast, maarahvast, eestlasi. Aga küllap ka teistest rahvustest rahvast. Nüüd on käes 21. sajand, ja ehkki algtingimused on ERMi jaoks samad, on taust muutunud. Isegi kõlkssõnad, mida kasutame, kui mõtted otsa saavad, on muutunud – postmodernismist on saanudu skeene, narratiivist osalusdemokraatia. Muutunud on Eesti rahva sisu. Loodan väga, et seda tunnetavad ERMi taasülesehitajad. Loodan väga, et see muuseum ei piirdu vaid eestlaste etnograafilise skeene eksponeerimisega – kui nüüdisaegselt ütelda. Kõik, mis meil on, see on kokku tassitud, maha saetud, üles raiutud, õmmeldud ja ehitatud, treitud ja müüritud väga erinevatest rahvustest inimeste poolt. Miks ei peaks siis uus, nüüdismõtteline muuseum keskenduma – ja just nimelt keskenduma – nüüd ja eelkõige sellele, mida Eestis on eri rahvad koos valmis teinud. Pole ju meie rahvariidedki nii väga meie, ikka mõjutustega siit ja sealt. Kõnelemata paatidest või isegi suitsutaredest. See on hämmastav, kui palju erinevate riikide vermitud münte on Eestis läbi aegade käibel olnud.

Nõnda võib Eesti Rahva Muuseumist kujuneda tõeline nüüdisime, ühe rahva, eesti rahva kaunis panus Euroopa kultuuri. Eesti Rahvaste Muuseum. ERM ikkagi, ja ega seda pea siis sellepärast isegi lahtikirjutatuna ümber nimetama. Pole vaja, rahvas on tõlgendatav ju mitmeti. Meil kahjuks pigem rahvusena, mis mitmete riigiasutuste eesliitena möödunud sajandi algaegade rahvussotsialismi pärandina meid kollitab. Kuid näiteks angloameerika kontekstis on see ju hoopis miskit muud, ongi rahvas, rahvad.

Kui esmakordselt lennusadamasse sisse sain, ei uskunud oma silmi. Õieti ei näinudki silmad midagi. Pimedusega harjudes tuli välja, et eestlased on olnud ikka kohtuavad sõjardid. Ei mingit kalapüüki, mõni jääpurjekaõit, aga muidu pommid ja miinid, kahurid ja kuulupildujad, ristlejad ja mis need kõik olid varjutasid vesilennuki, mida olin vaatama tulnud, kuid mis häbelikult oli tõmmatud suure toa viimasesse pimedasse nurka lae alla, ja millele ligineda ei lubanud sild, mis auhinnaga pärjatud disainerite soovil on eluohtlikult järsk. Selgitusi ei lasknud lugeda pimedus ja aeg-ajalt kostuvad sireenid. Sest sõda käib, kas teate. Nüüd on kuulda, et patarei vanglast peab tulema sõjamuuseum. Vägev maailmariik see Eesti, ja kui sõjakas on teine olnud.

Pole selle sõjakuse vastu edukas paljaste kätega sõdida. Muidu kui lootes, et rahumeelne Eesti Rahva Muuseum jätab Mahtra sõja kaikad ja Vabadussõja vidinad, mida Laidoneri muuseum Viimsis niigi pilgeni täis, rahule ja keskendubki rahule – sellele, mis meist on teinud säherdused eestlased nagu me oleme.

See ainus asi on töö: lihtne ja keeruline, teaduslik ja ebateaduslik, hariv ja noriv, mida on teinud eestlaste kallal ja eestlastega koos venelased ja sakslased, juudid ja rootslased, taanlased ja lätlased, leedukad ja poolakad, soomlased ja igasugu muu rahvad. See on ainus asi, mis meil tõeliselt pakkuda on maailmale, mis kipub lõhkema kultuurikonfliktidest ja uppuma ajalootõlgenduste rahvusvahelisse mutta.

Eesti Rahva Muuseumi sisu on minu meelest paras aine üldriiklikuks debatiks, poliitikaüleseks debatiks, kus asjade laheda käigu juures osaleksid ühel või teisel moel kõigi Eesti rahvaste huvilised. Ei tule korrata lennusadama viga, kus asi tehti avalikkuse selja taga lihtsalt ära nagu mingi omaenese aiatagune lehtla. ERM aga ise võiks selle läbi saada oma uude majja esimese ja parima eksponaadi – üldrahvaliku ja kolkliku, rahumeelse ja ägeda, vaimuka, ent mitte võimuka arutelu.

Vaata artiklit siit:

http://www.epl.ee/news/arvamus/tiit-kandler-miks-mitte-eesti-rahvaste-muuseum.d?id=65415006

Ajalugu | lugemis.vara | mis.toimus | News

Kändleri raamat Endel Lippmaast alustas oma elu

10.12.2012

6. detsembril esitleti Tallinnas Teatri Puhvetis raamatut akadeemik Endel Lippmaast. Dokumentaalse teadusromaani „Endel Lippmaa. Mees parima ninaga“ autor on Eesti Päevalehe teadustoimetaja, teadus.ee pidaja teaduskirjanik Tiit Kändler. Esitlus toimus ajaloolises paigas, kus 1960. – 1980. aastatel asus Lippmaa füüsikasektor, millest on lähtunud mitmed Eesti nüüdsed teadussuundumused. Tollestki ajast pajatab raamat, mille avaldas Ajakirjade Kirjastus, toimetas Anu Jõesaar ja kujundas Eerik Kändler.

¤

¤

¤

Esitlusel vestlesid akadeemik Endel Lippmaa ja raamatu autor Tiit Kändler tuliselt teaduse minevikust, olevikust ja tulevikust. Poolsada huvilist kuulas põnevusega, miks on Higgsi osake siiani hüpoteetiline ja mis oli mööduva aasta esmane teadusuudis ja mida võiks järgmisel aastal teadusest oodata.

¤

¤

¤

¤

Kõige põletavam oli siiski Kändleri küsimus, millise elektripaketi on Lippmaa valinud. „Kõige kindlama,“ vastas Lippmaa viivitamatult ning täpsustas hetke pärast: „Elektrit tuleb osta tootjalt.“

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Raamatu kujundaja Eerik Kändler, kelle duo Sädelev Kass valmistab parasjagu ette oma esimest plaati, mängis mänglevat muusikat.

„See raamat on Eesti teadust, ajalugu – nõnda siis meie kõigi saatust – oluliselt mõjutanud inimesest. Valmistasin seda peaaegu kolm aastat, mille vältel reisisin läbi 82 aastat Eesti ajaloost, sealhulgas 42 aastat oma elust teadlase ja teaduskirjanikuna. Ei hõlmanud ajalugu teaduslikult ega teadust ajalooliselt. Ositi ehk ometi. Sestap nimetasin selle raamatu dokumentaalseks teadusromaaniks,“ selgitab raamatu autor. Raamat kirjeldab elu sõjaeelses Tartus ja ülikooli botaanikaaias, sõja argipäeva ja traagikat, olusid Stalini-aegses TPIs ja Nikita-aegses Teaduste Akadeemias. Siit saab lugeda Teodor Lippmaa ja Jakob Mändmetsa perede saatusest ning jälgida viimase aastasaja teaduse arengu omapärast ülevaadet. On juttu fosforiidisõjast ja MRP pakti tühistamisest, Moskva-rahade saamisest ja haruldastest USA-reisidest. „Oluline on taust ja algtingimused, nagu ikka füüsikalises maailmas,“ rõhutab autor. Raamatul on selgitavad lisad ning põhjalik register.

Raamatut on praeguseks eeltellitud ja kirjastusest ostetud vähemalt 600 eksemplari. Raamat on müügil nupukates raamatupoodides.

teadus.ee

Ajalugu | Bioloogia | Füüsika | Keemia | lugemis.vara | News

Ilmub raamat Endel Lippmaast

14.11.2012

Tiit Kändler

Endel Lippmaa

Mees parima ninaga

Dokumentaalne teadusromaan

Kujundus: Eerik Kändler

Toimetaja: Anu Jõesaar

Ajakirjade Kirjastus AS

336 lk

Novembrikuu lõpul ilmub asjaolude keskmise normaalsuse piires püsides trükist minu raamat Endel Lippmaast. See raamat on Eesti teadust, ajalugu – nõnda siis meie kõigi saatust – oluliselt mõjutanud inimesest. Valmistasin seda peaaegu kolm aastat, mille vältel reisisin läbi 82 aastat Eesti ajaloost, sealhulgas 42 aastat oma elust teadlase ja teaduskirjanikuna. Ei hõlmanud ajalugu teaduslikult ega teadust ajalooliselt. Ositi ehk ometi. Sestap nimetasin selle raamatu dokumentaalseks teadusromaaniks.

Sissejuhatusest:

See raamat põhineb kolmel vaalal ja ühel elevandil. Esimene, suurim vaal on kahe aasta jooksul, 2010. aasta 1. septembrist kuni 2012. aasta 30. maini Endel Lippmaaga tema kabinetis ja kodus peetud paarkümmend pikka vestlust: intervjuud, usutlust, vahel ka vaidlust, mis kestsid tunde.

Teine vaal on umbes sama ajavahemiku jooksul tehtud lühemad või pikemad intervjuud mitmete Lippmaad tundvate inimestega: lähedaste ja kolleegidega, eelkõige tema abikaasa Helle Lippmaaga.

Kolmas vaalake on autori enese mälestused tööst Lippmaa sektoris ja instituudis aastatel 1970–1988.

Neljas, see elevant, on kirjandus, niipalju kui autoril oli oidu ja kannatust vajalikku ning asjassepuutuvat teaduslikku ja poliitilist, ilu- ja ajakirjandust üles leida ja läbi lugeda. Kirjandusest on lisas antud ülevaade.

Iga peatükk siin raamatus on kirjutatud nõnda, nagu tehakse osi mõnes inglise kriminaalsarjas. See on eraldi seisev lugu, ja neid lugusid võib lugeda mistahes järjekorras, Siin toodud järjestus on vaid autori valik, sest mingi järjekorra pidi ju tekitama. Kuid neid eri lugusid ühendab üks kangelane, paljud tegelased ning korduvad ja teisenevad olukorrad ning tublide meemidena ikka ja jälle sisse lipsavad tõigad, seigad ja asjaolud.

Aeg säilitab oma märgi lauses, kirjatükis, mis on kirjutatud sel ajal ja öeldud just siis ja mitte kunagi enne ega pärast. Seepärast on antud edasi Lippmaa kõnet, aga ka autentsete erakirjade teksti ning ajakirjanduse väljalõikeid võimalikult muutmata kujul ja pikkuses, mis võimaldab haarata tervikut.

Iga peatükk algab Endel Lippmaa teravmeelsuste hulgast valitud tsitaadiga. Tema ütlused on esitatud põhitekstist erineva kirjapunktiga, kirjatüübiga ja tagatipuks veel taandega ning nende kohta ei lisata, et ütles Lippmaa, mainis Lippmaa, selgitas Lippmaa ja muud taolist. Samal kombel on esitatud ka teiste tegelaste ja kirjandusallikate jutt, kuid siis on enne tsitaati öeldud, kellelt või kust tsitaat pärineb.

See raamat ei ole belletristiline biograafia tavalises mõttes, kui püüdleb ometi tabama mingit sõnadega sõnastamatut tervikut. Kui on just vaja iseloomustavaid sõnu, siis on see ühe teadlase tööd ja elu populariseeriv raamat.

Hõlpsama lugemise tarbeks on siin-seal antud ka graafilist materjali. Lisas on leida raamatu mõistmiseks olulisemate terminite seletused ning isikunimede ja olulisemate terminite register, aga ka osaline loetelu kirjandusest, millele kirjutamisel toetusin.

Väljajuhatusest:

Muutunud on taust ja see on muutnud elu seletamise sõnavara kompuuterlikuks.

Sõnavara on muutunud, kuid küsimus on jäänud täpselt samaks. Mis on elu? Selle küsimuse üle on oma elu jooksul ilmutatult või varjatult juurelnud ka meie raamatu protagonist. Eksperimenteerinud hulgaliste meetoditega, otsinud lahendusi. Vaatab mulle otsa, elus pilk helepruunides silmades, võimu ja vaimu ühine elus pesa. Elus?

“Võibolla on see liiga kardinaalne küsimus, aga see on hästi defineeritud probleem – kuidas on võimalik näidata, et nii tohutu suurte energiavoogude olemasolul meile mitte kättesaadaval viisil vaakumis – et need ei või luua teistes oludes teistsuguseid elusid. Minu arvates võivad ikka küll.”

Ütleb ja hüppab üle selgitama:

“See küsimus on minu arvates kardinaalne. Miks elu seotakse üheainsa interaktsiooniga, üheainsa tuumaga – see on nii popslik.”

Paberid nõustuvad täisnurkselt vaikides, kustukumm püsib paigal, kuid ideaalselt terav pliiats prillitoosi ja käekella vahel ootab oma uut võimalust.

Loodetavasti kohtume

Tiit Kändler

Telli Teadus.ee uudiskiri