Rubriigi ‘Folkloristika arhiiv

Euroopa mõtleb | Folkloristika | News

Õueonu põuepäevik: Veneetsia ja Veneto, 2016

18.05.2016

Õueonu põuepäevik: Veneetsia ja Veneto, 2016

Fotod: Tiina Kaljundi, Tiit Kändler

 

20. aprill

Veneetsia, aprill 2016 003

Sa ei jõua kunagi Veneetsiasse ega sealt ära, ilma et lennuk Kopenhaagenis kas vahetatakse või parandatakse. Austusväärne linn. Kui otsustad Marco Polo lennujaamast sõita Veneetsiasse laeval, siis arvesta, et see laevuke on pärit aegadest enne Veneetsia vabariigi vabaduse kaotamist Napoleoni sõjas. Sa istud all trümmis ja ei näe muud, kui porist katuseakent. Ent niipea, kui oled saanud jala maha muutub kõik. See linn on loodud närvide puhkamiseks.

 ¤

¤

¤

21. aprill

Veneetsia.Vaiad

Hurm Veneetsias.
Söögipoes tõstame toidu sekka korvi kaks eri marki pudelit veini. Noormehest kassiir lööb kauba hinnad sisse, vahepeal tõstab sõna lausumata ühe veinipudeli enda taha lauakesele. Püüan aru pärida. Tema vastu, et selle veini hinda tal kassas pole. Meie vastu, et mis see meie asi on, uurigu välja. Meie taga pikk järjekord, kuna toidupoode on ses linnas normaalselt vähe. Igatahes jääme nõkoguliku karastuse läbinuna meelekindlaks ja ei lahku. Vaidlus käib viis minutit, siis läheb noormees korraks ära, tuleb tagasi ja õiendab midagi kassas ning tõstab veinipudeli meie kauba sekka tagasi. Hotellis kviitungit vaadates näeme, et saime selle pudeli tasuta!
Kes tahab oma närve puhata, sel soovitan nädalakese olla Veneetsias. Täis rahulikke, iseliikuvaid sõidukeid nimega inimesed ja veel säilinud vabalinnamentaliteeti.
Fotol: puuvaiad kanalites kõiguvad rahumeelselt mudas. Kuid ilmselgelt täidavad oma otstarbe.

 

22. aprill

Sõidame Paduasse. Kuna pole pileteid komposteerinud, kirjutatakse meile piinliku käekirjaga kuupäevad. Maandume esmalt kuulsasse kohvikusse Cafe’ Pedrocci. Kunagine hiilgus aimatav, ent hõre rahvas, seevastu tihe hinnakiri. Sätime end ülikooli ekskursiooni ajaks Padua ülikooli kesklinnas esindava „Palazzo del Po“ kassasse. 1222. aastal sai ilma. „Ei mingit fotografeerimist,“ kuuleme giidilt korduvalt. See tuletab meelde, et fotokas on töökorras.

IMG_9273

Avastame hämminguks kaks asja. Esimese auditooriumi, milles näidati tudengitele Veneetsia vabariigi loal inimese laiba lõikust ja mis avati aastal 1594. Willam Harvey avastas siin inimese vereringe, Nikolaus Kopernik sai kahe aasta vältel 1501–1503 rahus meditsiini õppida, eemal Poola/Preisi tülidest ja vaimuliku- ning asehaldurikohustest. Pildistan vapustavat kateedrit. See poel veel kõik. Galileo õpetas siin 1592–1610 „kõige õnnelikumad aastat oma elus“.  Kõmu Koperniku õpetusest oli levinud, kuigi kaval Kopernik ei tahtnud pahandusi ja avaldas oma raamatu, mille trükivarianti nägi oma surivoodil 1543. aastal.

IMG_9268

Tõeline hitt – Galieo kateeder, mille ta slaski kokku lüüa, et lüheldase inimesena tõusta üle tudengite peade, „Palazzo del Po“ ehk härja maja nimelise kõrtsi juurdeehitusena valminud peaauditooriumisse. Loomulk. Ent see klopsiti kokku umbes nagu seasululaudadest, hööveldamata, viimistlemata.

Asume otsima botaanikaaeda, Orto Botanico di Padova, maailma vanimat siiani ühes ja samas paigas, alates 1545. aastast tegutsevat akadeemilist botaanikaaeda. Kardilt lihtne, linnast keeruline leida. Keegi küsitletutest ei tea. Veidi enne riiduminekut leiame ometi linnamajade vahelt sissepääsu – viis minutit enne sugemist. Siia tasus tulla. Nagu surnuaed – korrapärased peenrad. Metallvõreaiad.

IMG_9296

Ja ringjas müür, mille lõunaosas torn, tornikeses kasvamas 1585. aastal istutatud palm, „Goethe palm“, kuna poeet kirjutas sellest oma essees “Geschichte meines botanisches Studiums” 1786–1788.aasta Itaalia reisi päevikus. Goethe valmistus selleks reisiks pool sajandit. Ja jõudis pärast tuhat aastat kestnud ning 1796. aastal sõltumatuse kaotanud Veneetsia sõltumatu vabariigi lõppu.

 

23. aprill

Otsin üles hotelli, milles peatusin aastal 1999, ühe omamoodi absurdse seminari rahastatuna. Et kuidas kanamunades kasvatada arstirohtusid. See asub seljaga Rooma väljakul, raudteejaama ja autobussiplatsi poole.

IMG_9228

Leian üles müürile toetuva kivikioski, kust ostsin toona, mil nägin Veneetsiat vaid veebruariöödel ja kus jõudsin segamatult ära eksida, käsitsimaalitud küünlajala. Nüüd istub siin toonase noormehe asemel soliidne vanahärra. Küünlajalg on saadaval, isegi veidi suurem. Kas on ta nii kiiresti vananenud? Meile antakse meie Tintoretto hotellis hommikuti keedetud kanamuna. Seosetud seosed seovad.

 

24. aprill

1949. aastal Veneetsias Suure kanali ääres paiknVeneetsia, aprill 2016 155ev kunstikoguja ja –metseeni Peggy Guggenheimi muuseum. Toetun imekitsale söögilauale, mille taga tagasihoidlikud toolid. Laud võbiseb. Hirmunud valvur ei ulge mind isegi rünnata, ent selge, et teen minekut. Oleksin peaaegu lõhkunud Peggy Guggenheimi laua, mille taga on selle kitsidest nautinud Picasso ja Ernst, Braque ja Kandinsky, Chagall ja Malevich, de Chirico ja Dali, Magritte ja Marini, Pollock ja kes veel kõik. Läks veel hästi, Gallerie Dell’Accademia oma Tintoretto ja Canalettoga sai nähtud sündsamalt.

 

25. aprill

Istume Grand Canali äärde restoranilaua taha. Tahaks vee tõelist risottot. Saamegi. Ja punast majaveini. Jään laua taha joonistama maju ja silda, mis paistab kätte üle vee. Joon veini. Kuni tuleb veneetslanna, õige võimukas, ja kärutab mind laua äärest minema. Reserveto! Silti ometi pole, et tuhande-aastasele jõule tuleb vastu panna. Vihma tibutab, istun tänavauurdes seisvale toolile, sealtki juhatatakse mind edasi. Siis lähen, seisan restorani sees, seina äärde püstlauakese ette. Näen oma ees silti Reservato. Pistan sildi tasku.

Veneetsia, aprill 2016 113

Joon rahulikult veiniklaasi tühjaks. Pilt jääbki koloreerimata. See ehk ongi veneetslaste omamoodi uhkus ja jäärapäisus, mille eest hoiatas inglane Peter Ackroyd 2009. aastal oma raamatus „Venice: Pure City“ („Veneetis. Puhas linn“). Jah, meil ei olnud poolt aastat, võtsime vaid kolm kuud, et Veneetsiasse valmistuda.

Läheme ja jalutame platsile, mida ümbritses alates 1916. aastast getto, esimene maailmas. 500 aastat Veneetis getot: paika, mille väravad tagusid eest Napoleoni sõdalased, ent ei unustanud itaalia fašistid.

¤

¤

26. aprill

Veneetsia, aprill 2016 036

Lahkume oma Tintoretto hotellist. Via Nouvo jääb meist tegutsema. On Vabariigi aastapäev. Lippe kandvad inimesed liiguvad Markuse platsi poole. Või oli see eile? Marco Polo lennuväljal parandatakse veel meie SAS lennukit. Kipuks tagasi Markuse väljakule, börsihone ette, hiiglaslikule laudadeplatsile, ihuüksi, kuulama härrasmeeste jazzbandi, seljaga Õhkamiste Silla poole, mis suundus Doodžide paleest vangikongi – et karistada Veneetsia kodanikku, kes oli suhelnud 18. sajandil alanud turismi esindajaga. Võib-olla isegi Goethega. Reservato.

 

 

 

 

Filosoofia | Folkloristika | News | õue.onu

Õueonu semiootikaloeng II

01.04.2014

Õueonu semiootikaloeng II

„Eesti kvantmehaanika lühikursus“

Kaasautor Nikita, Lingvistiline Mets, 34. kvartal, lasipuu.

Soovmõtlemise ülistuseks.

Tekst ja foto: Tiit Kändler

 

Eesti uusrahvuskangelasel Valdur Mikital on erakordne taju, kaksiktaju. Mis tähendab seda, et ta võib ära trükkida igasugust geniaalset mõtteamokki, mis aga pea välja kannatab. Soovmõtlemine on muidugimõista minev kaup, ja nõnda usutakse meelsasti Mikita energeetilist nägemust, et eestlane on väljavalitud rahvas, elab metsa ja kes teab mille piiril ja et tema keele sügavus on sihuke, milleni ükski teine keel ei küüni. Mis tähendab, et kui maailm päästetakse, siis vaid eestlase käe ja meele läbi.

Pole siis ime, et viimastel kuudel on siinmail Mikitat tsiteeritud enam kui Nikitat, Jossifit, Volodjat ja Karlat kokku ühel keskmisel 1954. aastal (Friedrichist kõnelemata).

Võime muidugi olla õnnelikud: viimaks ometi on eestlasel olemas omaenese Vana Testament, Mikita tõlkes Lingvistiline Mets, mis tõestab veenvalt, et eestlane on väljavalitud rahvas. Mis omakorda tõestab seda tõsikindlalt, sest milleks eestlast solvata: Mikita ei vaja mingeid uuringuid, faktoloogiat, korralikke tsitaate, vastuväiteid, nii nagu Vana Testamentki. Enamgi veel, Mikita raamat on Eesti rahvuslase „Mein Kampf“ – seda tuleb vaid kooris ja kõva häälega rahvale ette karjuda. Kuni saabub kaksiktaju või vaikijad ahju aetakse.

Õueonul jälle omakorda on kah erakordne taju, pooliktaju. Ta kuuleb poole kõrvaga, näeb poole silmaga ja haistab poole ninaga ja katsub näpuotsaga. Seepärast on Õueonu otsustanud kirjutada Eesti rahva hüvanguks „Eesti kvantmehaanika lühikursuse“,  võttes ses osas nagu Mikita eeskuju Stalini „VK(b)P lühikursusest“.

Treppoja.Apr.2014A„Eesti kvantmehaanika lühikursuse“ esimene reegel: „Kui saabub reede, siis kargavad kõik mikitad üle Eesti oma urgudest välja, käivitavad mootorsaed ja hakkavad metsa langetama. Sest kui sa armastad metsa nii meeletult, nagu õigemetsausklik eestlane, siis peab tema sinu jalge ees lebama, et saaks pai teha.

„Eesti kvantmehaanika lühikursuse“ teine reegel: „Mets tuleb lõigata osakesteks, kvantideks, et lained seda kenasti kanda saaksid.“

See on laine ja osakese dualism, määramatuse printsiibi kohaselt aga ei ole võimalik ühekorraga kindlaks teha, kus asub mets, kus selle asemele valatud asfalt.

Mikita ood tuleb kindlasti lülitada Laulupeo kavva, ja kui lavale enam ei saa, siis õlleplatsile. Sponsorid kipuvadki sinna üksikuks jääma.

01.04.15:35

Fotol: Treppojal,1. aprill kell 14:30

Ajalugu | Folkloristika | Humanitaarteadus | News | Sotsiaalteadus | to.imetaja

Miks mitte Eesti Rahvaste Muuseum?

17.12.2012

Esmaspäeval, 17. detsembril ilmus EPLis minu kolumn Eestiu rahva Muuseumi võimalikust sisust nüüdissajandil. Siinkohal toon ära tervikteksti, mis ei lahkne avaldatust, lihtsalt mõned kõrvalliinid on Päevalehes võibolla et õigustatult kõrvale ehk eemale jäänudki.

Tiit Kändler

Kui korjate sarapuult pähkli, siis võite küll imetleda selle kaunidust, kuid varem või hiljem tuleb tahtmine tuumani jõuda. Ja kui see pole just ussitanud, siis maitset maitsta. Jutt on see kooruke, õpetus on see iva kehtib ka maailmalõpupajatuste sogaseks aetud keskkonnas. Ootan kannatamatult, tuleks see lõpp ometi kiiremini, siis saaks ehk alata tuumast, mille ümber ehitada koor.

Praegu tundub küll nõnda, et meil Eestis on pigem vastupidi. Tallinna Ülikooli rektor teatas õnnelikult, et näe, nüüd on uus maja valmis, küllap siis tulevad selles töötama hakkavatele teadlastele ka mõned head mõtted pähe. Narva kolledži üliõpilased olid õnnelikud, et nüüd uue maja sees tuleb tuju ka õppida. Eesti Rahva Muuseumi uus direktor nentis, et nüüd tuleb uus maja ka sisuga täita. Temal on selleks ka parim võimalus, on ju maja vaid arhitektide ja tellijate ja teadlaste peades – nagu maailmalõppki, mis eksisteerib kindlasti, ent meie kõigi peades. Ja kindlasti on Tõnis Lukasel ka lahket tahet, mida ta näiteks haridus- ja teadusministrina ilmutas.

Aegadest, mil Õpetatud Eesti Selts ja Jakob Hurt sõnalise ja ainelise vanavara kogumisel oma uskumatult tõhusat tööd tegi, kogus ja kirjutas, mõtles ja meenutas kaasa suur hulk rahvast. Eesti rahvast, maarahvast, eestlasi. Aga küllap ka teistest rahvustest rahvast. Nüüd on käes 21. sajand, ja ehkki algtingimused on ERMi jaoks samad, on taust muutunud. Isegi kõlkssõnad, mida kasutame, kui mõtted otsa saavad, on muutunud – postmodernismist on saanudu skeene, narratiivist osalusdemokraatia. Muutunud on Eesti rahva sisu. Loodan väga, et seda tunnetavad ERMi taasülesehitajad. Loodan väga, et see muuseum ei piirdu vaid eestlaste etnograafilise skeene eksponeerimisega – kui nüüdisaegselt ütelda. Kõik, mis meil on, see on kokku tassitud, maha saetud, üles raiutud, õmmeldud ja ehitatud, treitud ja müüritud väga erinevatest rahvustest inimeste poolt. Miks ei peaks siis uus, nüüdismõtteline muuseum keskenduma – ja just nimelt keskenduma – nüüd ja eelkõige sellele, mida Eestis on eri rahvad koos valmis teinud. Pole ju meie rahvariidedki nii väga meie, ikka mõjutustega siit ja sealt. Kõnelemata paatidest või isegi suitsutaredest. See on hämmastav, kui palju erinevate riikide vermitud münte on Eestis läbi aegade käibel olnud.

Nõnda võib Eesti Rahva Muuseumist kujuneda tõeline nüüdisime, ühe rahva, eesti rahva kaunis panus Euroopa kultuuri. Eesti Rahvaste Muuseum. ERM ikkagi, ja ega seda pea siis sellepärast isegi lahtikirjutatuna ümber nimetama. Pole vaja, rahvas on tõlgendatav ju mitmeti. Meil kahjuks pigem rahvusena, mis mitmete riigiasutuste eesliitena möödunud sajandi algaegade rahvussotsialismi pärandina meid kollitab. Kuid näiteks angloameerika kontekstis on see ju hoopis miskit muud, ongi rahvas, rahvad.

Kui esmakordselt lennusadamasse sisse sain, ei uskunud oma silmi. Õieti ei näinudki silmad midagi. Pimedusega harjudes tuli välja, et eestlased on olnud ikka kohtuavad sõjardid. Ei mingit kalapüüki, mõni jääpurjekaõit, aga muidu pommid ja miinid, kahurid ja kuulupildujad, ristlejad ja mis need kõik olid varjutasid vesilennuki, mida olin vaatama tulnud, kuid mis häbelikult oli tõmmatud suure toa viimasesse pimedasse nurka lae alla, ja millele ligineda ei lubanud sild, mis auhinnaga pärjatud disainerite soovil on eluohtlikult järsk. Selgitusi ei lasknud lugeda pimedus ja aeg-ajalt kostuvad sireenid. Sest sõda käib, kas teate. Nüüd on kuulda, et patarei vanglast peab tulema sõjamuuseum. Vägev maailmariik see Eesti, ja kui sõjakas on teine olnud.

Pole selle sõjakuse vastu edukas paljaste kätega sõdida. Muidu kui lootes, et rahumeelne Eesti Rahva Muuseum jätab Mahtra sõja kaikad ja Vabadussõja vidinad, mida Laidoneri muuseum Viimsis niigi pilgeni täis, rahule ja keskendubki rahule – sellele, mis meist on teinud säherdused eestlased nagu me oleme.

See ainus asi on töö: lihtne ja keeruline, teaduslik ja ebateaduslik, hariv ja noriv, mida on teinud eestlaste kallal ja eestlastega koos venelased ja sakslased, juudid ja rootslased, taanlased ja lätlased, leedukad ja poolakad, soomlased ja igasugu muu rahvad. See on ainus asi, mis meil tõeliselt pakkuda on maailmale, mis kipub lõhkema kultuurikonfliktidest ja uppuma ajalootõlgenduste rahvusvahelisse mutta.

Eesti Rahva Muuseumi sisu on minu meelest paras aine üldriiklikuks debatiks, poliitikaüleseks debatiks, kus asjade laheda käigu juures osaleksid ühel või teisel moel kõigi Eesti rahvaste huvilised. Ei tule korrata lennusadama viga, kus asi tehti avalikkuse selja taga lihtsalt ära nagu mingi omaenese aiatagune lehtla. ERM aga ise võiks selle läbi saada oma uude majja esimese ja parima eksponaadi – üldrahvaliku ja kolkliku, rahumeelse ja ägeda, vaimuka, ent mitte võimuka arutelu.

Vaata artiklit siit:

http://www.epl.ee/news/arvamus/tiit-kandler-miks-mitte-eesti-rahvaste-muuseum.d?id=65415006

Folkloristika | News | vaata.imet

Venemaa ootamatud hetked

29.07.2011


Fenno-Ugria seltsi korraldusel reisis rühm huvilisi Looduse omnibussil, otsides Soome-Ugri jälgi muistsel Venemaal. Petseri, Irboska, Velikii Novgorod ja Zalesje (brändinimega Zolotoje Koltso) iidsed linnad neid jälgi pakkusid.

Mina jõudsin tõdemusele, et Venemaa ei ole mitte müstiline, vaid ootamatu. Pole võimalik jutus jutustada ega kirjas kirjutada.

Siin kolmi hingeläinud hetke neist tuhandetest.

Vladimir. Dmitrievski kirik. 1194–1197. Vürst Andrei Bogoljubski kutsus Jumalaema ülestõusmise kiriku reljeefe meisterdama Saksa meistrid. Sündis maailmas ainulaadne nn valgekivi arhitektuur. Dmitrievski kiriku laskis ehitada vürst Vsevolod, selle reljeefe tegid ka vene meistrid.

Suzdal. Pokrovski nunnaklooster. 1510–1518. Suvine loojang.

Suzdal. Pokrovski nunnaklooster. Oodates kuud.

Tiit Kändler

Ajalugu | Antropoloogia | Arheoloogia | Arvutiteadus | Astronoomia | Bioloogia | Etnoloogia | Folkloristika | Füüsika | Geneetika | Geograafia | Geoloogia | Humanitaarteadus | Informaatika | Keemia | Kosmoloogia | Küberneetika | Matemaatika | Meditsiin | Meteoroloogia | nädal.mõttes | News | Ökoloogia | Paleontoloogia | Psühholoogia | Sotsiaalteadus | Tehnoloogia | Teoloogia

27.06.2008

“Otsige hoolega, kui leiate oma esimese seene või teete esimese avastuse: need kasvavad kobarates.”
George Pólya (1887 – 1985), Ungari matemaatik

Ajalugu | Antropoloogia | Arheoloogia | Arvutiteadus | Astronoomia | Bioloogia | Etnoloogia | Folkloristika | Füüsika | Geneetika | Geograafia | Geoloogia | Humanitaarteadus | Informaatika | Keemia | Kosmoloogia | Küberneetika | Matemaatika | Meditsiin | Meteoroloogia | nädal.mõttes | News | Ökoloogia | Paleontoloogia | Psühholoogia | Sotsiaalteadus | Tehnoloogia | Teoloogia

28.03.2008

“On sajandeid, mis lisaks muule väidavad end kunstides ja teaduses kõike ümber tegevat, sest nad ei oska midagi teha.”
Giacomo Leopardi (1798–1837), itaalia kirjanik

Ajalugu | Antropoloogia | Arheoloogia | Arvutiteadus | Astronoomia | Bioloogia | Etnoloogia | Folkloristika | Füüsika | Geneetika | Geograafia | Geoloogia | Humanitaarteadus | Informaatika | Keemia | Kosmoloogia | Küberneetika | Loomad | Matemaatika | Meditsiin | Meteoroloogia | News | Ökoloogia | Paleontoloogia | Psühholoogia | Sotsiaalteadus | Tehnoloogia | Teoloogia | vänge.lugu

Õllega segatud teadus

21.03.2008

Kuidas saada targaks? Seda ei tea keegi. Kuid kuidas oma tarkusest kõige edukamalt teada anda? Nüüd on see selge. Vastus peitub õlles.
Kõrgelt hinnatud teadusajakiri Oikos avaldas veebruaris artikli, millest selgub, et mida enam teadlane joob õlut, seda vähem edukas ta on. Vähe sellest – ka teadusartikli väärtus – kui palju seda tsiteeritakse, sõltub sellest, kui palju artikli autor õlut joob. Mida enam õlut, seda vähem artiklit tsiteeritakse.
Pole ime, et artikli autor on tšehh – Palacky ülikooli ornitoloog Tomaš Grim, kes tavaliselt uurib lindude, mitte teadlaste käitumist. Sedapuhku uuris siis ta oma rahvuskaaslastest ornitoloogide õllekombeid ja teadussaavutusi.

Tema artikkel on üllatanud ja ka ärritanud biolooge, kes on juhtinud tähelepanu paljudele baarides välja käidud ideedele ning kokteilipidudel tehtud avastustele. Siiski pole põhjuse ja tagajärje vahekord selge. “Võibolla uputavad väheviljakad teadlased oma kurbuse õllesse,” pakub välja Washingtoni riigiülikooli ornitoloog ja õllesõber Mike Webster.
Õllelaineid löönud artikli autor väidab, et ta ise joob mõnel ööl ka enam kui 12 õlut. Ja sellest hoolimata on ta artikkel leidnud laia vastukaja.
Allikas: Oikos, 117: 2008

Ajalugu | Antropoloogia | Arheoloogia | Arvutiteadus | Astronoomia | Bioloogia | Folkloristika | Füüsika | Geneetika | Geograafia | Geoloogia | Humanitaarteadus | Informaatika | Keemia | Kosmoloogia | Küberneetika | Loomad | Matemaatika | Meditsiin | Meteoroloogia | nädal.mõttes | News | Ökoloogia | Paleontoloogia | Psühholoogia | Sotsiaalteadus | Tehnoloogia | Teoloogia

07.03.2008

“Kas objekti võib nimetada kunstiteoseks, kui seda saab ka pliidi puhastamiseks kasutada?”
Woody Allen, USA filmimees ja kirjanik

Ajalugu | Antropoloogia | Arheoloogia | Arvutiteadus | Astronoomia | Bioloogia | Folkloristika | Füüsika | Geneetika | Geograafia | Geoloogia | Humanitaarteadus | Informaatika | Keemia | Kosmoloogia | Küberneetika | Loomad | lugemis.vara | Matemaatika | Meditsiin | Meteoroloogia | News | Ökoloogia | Paleontoloogia | Psühholoogia | Sotsiaalteadus | Tehnoloogia | Teoloogia

Kuidas teadust kinni püüda

20.12.2007

Teaduslugu ja nüüdisaeg XI
Teaduse uuringud: Eesmärgid ja meetodid
Koostanud Rein Vihalemm
Tartu ülikooli kirjastus
206 lk
(loe edasi…)

Ajalugu | Antropoloogia | Arheoloogia | Arvutiteadus | Astronoomia | Bioloogia | Folkloristika | Füüsika | Geneetika | Geograafia | Geoloogia | Humanitaarteadus | Informaatika | Keemia | Kosmoloogia | Küberneetika | Loomad | Matemaatika | Meditsiin | Meteoroloogia | nädal.mõttes | News | Ökoloogia | Paleontoloogia | Psühholoogia | Sotsiaalteadus | Tehnoloogia | Teoloogia

20.12.2007

“Paradoks on tõde, mis seisab pea peal, et endale tähelepanu tõmmata.”
Itaalia kirjanik Nicholas Falletta

Telli Teadus.ee uudiskiri