Käisin poes. Nagu te teate, on see väga ohtlik tegevus. Eriti tühja kõhuga. Võib pangakaardi tühjendada. Noh, ladusin korvi toitu täis. Lugemata, arvutamata, mõtlematult. Ja ennäe – saingi karistuse kätte. Kassa kõrval laual paberitükk, millele punasel põhjal selges eesti keeles kirjutatud: „Ohtlike E-ainete määraja.” Ja all pisemalt: „Need ained võivad põhjustada tervisehäireid.”

Ohhoo, mõtlesin õnnelikult, küllap on nad tõlkinud Maailma Terviseorganisatsiooni WHO aruande. Aga ei. Asi veel vägevam. Allikaks on raamat „Saladuslikud E-ained meie igapäevatoidus.” Reklaamleht ilmunud KIKi toel ja puha.

Siis sattusin kuulma riigiraadio saadet toidulisanditest. Ja ennäe imet, seal kah sellest raamatust pajatatakse. On suisa imeväärne, et üks inimene on teinud kahe aastaga ära suurema töö kui sajad teaduslaborid tuhandete teadlastega kümnete aastatega. Huvitav, mõtlesin, kust ta küll labori sisseseade jaoks need miljardid eurod sai?

Loen siis seda ohtlikku nimekirja. Seal teiste seas kirjas alumiinium. Sahariin. Boorhape.

Kahjuks ei leidunud ohtlikku ainet E300 ehk C-vitamiini. Ja E901 ehk meevaha. Ja üliohtlikku E941 ehk hapnikku või E941 ehk lämmastikku, ehkki on teada, at palja hapniku või lämmastiku atmosfääris ei pea vastu niigi kaua, et ohtlike E-ainete nimekiri läbi lugeda.

Sain inspiratsiooni ja täiendasin seda nimekirja omalt poolt.

Uued ohtlikud E-riigi E-ained

puuoks

jääpurikas

pudrumägi

piimajõgi

pangavõlg

Nimekirja valmimist ei toetanud KIK, aga ei teinud ka midagi, et see ei valmiks.

Igaüks võib nimekirja ise täiendada.

Üks on tore ometi. Et riigil on ikka roppu moodi raha. Ega siis muidu saa KIK säherdusi geniaalsusi rahastada ja riigiraadio reklaamida. E-lame veel!

Tiit Kändler

Miks Kuu on nii suur, kui see paistab madalal horisondi lähedal? Miks see kuus tundi hiljem muutub väikeseks, kui särab kõrgel taevas üleval? Lihtsad küsimused, millele teadlased on sadu aastataid püüdnud vastust leida. Ja mida on ka teadus.ee lugejad küsinud.

Asja kohta on kirjutatud tuhandeid lehekülgi traktaate ja monograafiad. Selle loo kirjutasin umbesd viie aasta eest, ent vaevalt selle aja jooksul on Kuu illusioonile lõplik lahendus leitud.

Kuu illusioon on küllap tuntuim nägemisillusioon maamunal. Horisondi lähedal paistab Kuu meile kaks korda nii suur kui oma kõrgeimas punktis. Ometi jääb Kuu ikka sama suureks. Olles läbimõõdult neli korda Maast pisem, tiirleb ta ümber meie koduplaneedi keskmiselt 384 000 kilomeetri kaugusel. Kuigi kaugus muutub 20 000 kilomeetrit siia-ja sinnapoole, oleks sellest tingitud Kuu suuruse muutust silmaga märgata vaid siis, kui lähimat ja kaugeimat Kuud saaks taevas korraga kõrvuti võrrelda.

Aleksandria astronoom Klaudios Ptolemaios lahendas teisel sajandil Kuu illusiooni põhjendusega, et kui saame seda taevakooki millegi maapealsete objektidega võrrelda, tundub see ka suurem. Ptolemaiose spekulatsioon on jäänud siiani Kuu paradoksi tavaseletuseks. Kuid see ei põhjenda, miks illusioon on sama suur ka merel.

Aju hindab kaugust üle

New Yorgi ülikooli psühholoogia- ja närviteaduse emeriitprofessor Lloyd Kaufman on probleemiga tegelnud üle 40 aasta ning arvas teadvat vastust, ent ei suutnud seda tõestada. Ta kutsus appi oma Californias IBM teenistuses töötava füüsikust poja James Kaufmani. Mõlemad kinnitavad, et illusioon on põhjustatud meie tajust, õieti sellest, kui kaugel me arvame Kuud olevat.

Kuidas aga mõõta tajutavat kaugust, mida aju kasutab, arvutades Kuu suurust? Tuli välja nuputada kaval eksperiment. Paari IBMi võluri abil tehti valmis arvutiseeritud kuusimulaator, mis lubas teadlastel määrata, mida inimesed mõtlevad, kui Kuud vaatavad. Tulemus oli üllatav. Ja nagu iga korraliku illusiooni puhul, on vastus ise veidi nõutuks tegev.

Me peame horisondi lähedast Kuud suuremaks, sest me peame seda lihtsalt kaugemal asuvaks. See tundub tavamõistusele vastu käivat. Kui ma vaatan Kuud, jalutades öisel metsarajal, tundub see olevat nii lähedal, et kukub kohe metsa taha maha. Kuid uuringud näitasid, et mu aju hindab asju teisiti.

Edgar Allan Poe õudusjutus “Sfinks” kangelane kangestub õudusest, istudes avatud akna ees ja nähes, kuidas lähemalt künkanõlvalt roomab tema poole hiiglaslik soomustatud tiibadega koletis. Lõpuks selgub, et noormees jälgis vaid üht aknaklaasi taga niidil ronivat videvikuliblikat, ent kandis selle maastikule üle. Putukas oli tema jaoks sadu kordi suurem, kui tegelikult.

Muidugi me teame, et Kuu on palju kaugemal kui kõrgemad puudeladvad metsas. Kuidas me tajume esemete suurust, sõltub osaliselt meie ja eseme vahelisest kaugusest. Nii et kui Kuu on kaugemal, kui see näib olevat, siis tundub see olevat palju suurem.

Kui Kuu tõuseb kõrgele taevasse, siis mets enam pildi juurde ei kuulu, minu taju maapealsed asjad ei häiri ja Kuu tõmbub tagasi kokku oma tõelise suuruseni.

Võrreldakse võrreldamatut

Et seda teooriat kontrollida, kasutasid IBMi teadlased sülearvutit, projekteerimaks kunstliku kuudepaari poolläbipaistvale peeglile. Läbi sellise hõbetatud peegli on nähtav nii maastiku taust kui ka sellele saadetud kuud. Siis võttis isa-Kaufman kaasa rühma katsealuseid ja ronis Long Islandil asuva künka tipule. Katsealuseid oli alates 22 kuni 70 aasta vanuseni, ja igaüht neist testiti sada korda.

Üks kahest peeglile projekteeritud kuust asus paigal, teist sai nihutada. Katsealuseid paluti nihutatava kuu suurus muuta selliseks, kus see oleks neile kaks korda lähemal kui paigal olev kuu. Kui kuu oli horisondil, paistsid taustal sumedad mäed. Kui kuu tõsteti kõrgemale, maapealseid orientiire pildil polnud.

Alati paigutasid osalejad horisondilähedase kuu poole tee punkti palju kaugemale kui kõrgel asuva kuu korral. Ameerika Teaduste Akadeemia Toimetistes avaldatud artiklis kinnitavad Kaufmanid, et horisondi lähedane kuu paigutati 4,2 korda kaugemale kui kõrgel taevas olev kuu.

Seda efekti kutsutakse Ponzo perspektiiviillusiooniks. Kaks võrdset sirgjoont, mis lõikuvad kauguses koonduva joonepaariga, nagu näiteks raudteerööbaste kujutisega, tunduvad olevat erineva pikkusega. Mida kaugemal tundub olevat joon, seda pikemaks aju selle hindab.

Lapsesilm ei valeta

Nägemisillusiooni vastu väitlejad toovad tõenduseks, et tegu on valguskiirte murdumisega atmosfääris. See on Maa lähedal tihedam, ja järelikult painutab kiiri horisondi lähedal enam, mis suurendavatki näivat kuuketast. Kuid Illinoisi ülikooli astronoom Carl Wenning kinnitab, et atmosfääri moonutused teevad näiva kuuketta pigem pisemaks kui suuremaks. “Horisondi lähedased objektid muutuvad muljutud munade sarnaseks,” ütles Wenning uudisteagentuurile Abcnews. Mida lähemale horisondile, seda kõrgemale objekt taevas tõuseb. Päikese ja Kuu alumine serv tundub olevat taevas kõrgemal ja see on põhjus, miks merre vajuv päike lapikuks surutakse. Ent horisontaalset moonutust see efekt ei tekita.

Hoidke viiekümnesendine münt oma silme ees, nii et see katab kuuketta. Te avastate, et peate mündi hoidma oma silmast ikka sama kaugel, olgu Kuu kõrgel või madalal. Ka on Kuu fotodel ikka sama suur, olgu siis horisondil või taevas üleval. Nii et atmosfäär siin mängus pole.

Väikeste laste puhul on teada, et nende jaoks on Kuu ikka sama suur, olgu siis horisondil või taevas üleval. Lapsesilm ei valeta? Kuid teisalt näevad lapsed mõnikord läbi akna, kuidas all tänaval on inimesed sama pisikesed kui kärbsed. Kuidas lapsed kaugust hindavad, pole siiani täpselt teada. Igatahes muutub see täis kasvamise käigus.

Maurice Merleau-Ponty annab oma raamatus “Taju fenomenoloogia” ühe vihje kasulikuks ja veidraks eksperimendiks. Kummardage alla ja vahtige horisondi lähedal olevat Kuud läbi oma hargivahe. See ei tundu enam olevat suurem kui tavaliselt. Pea alaspidi olek paneb aju kaugustaju paika. Kui metsik koer teie poole tormab, pole muidugi enam aega mõtelda, kas aju kaugust tajub õigesti või valesti. Tuleb leida lähim puu.

“Ei saa võrrelda võrreldamatut,” ütles vene isemõtleja Kozma Prutkov. Kuid see on just asi, mida meie aju Kuu suuruse hindamisel teeb. Mis muidugi ei pisenda kuupaiste serenaadi romantikat.

Tiit Kändler

Kui teil juhtub olema õnn elada koos kassi või koeraga, siis küllap olete tähele pannud, kuidas meed loomad omavahel maid ja puid jagavad. Koer haugub, haugub, haugub võõra koera peale, kuni üks taganeb. Kõutsid oma pulmavalus kisavad mis jaksavad, lähevad omavahel kisklemagi. Kuid harva, kui üldse, läheb omavaheliseks sõjaks. Kedagi ei tapa tahtlikult ei põdrapullid, ei isased muskusveised. Loomaliikide sees toimuv sõda on puhtalt infosõda. Tuleb tunda anda, et sul on suuremad sarved, sa teed hirmsamat häält, sa hüppad kõrgemale – ja see on põhjus, miks jalgadele tuleb anda valu.

Samasugust infosõda peavad liigisiseselt ka meie lähemad sugulased primaadid. Loomade käitumise uurimisel on viimastel aastatel mu meelest saavutatud hämmastavaid tulemusi, millele ei pääse ligilähedalegi mingi ülivõimas algosakeste põrguti. Seda hämmastavam on, et neid teadustulemusi, seda uut tõsikindlat teavet ei kasutata ära infosõja olemuse analüüsil ja selles edu saavutamiseks.

Infosõda on sõna, mis lõppeval aastal on omandanud lääne mõtteilmas üsna suure koha. Infosõda on kujunenud edukaks meemiks. See on õigemini meem ruudus – sest tähistab ise nähtust, mis toimib mõtteilmas, mitte maas, vees või õhus.

Kuid tuleb tallel pidada, et infosõda ei toimu ainuüksi eri riikide vahel – poliitilistel, majanduslikel või sõjanduslikel põhjustel. Infosõda toimub otsesemal või varjatumal kombel igas perekonnas, ja selles allajäämisel vallandubki füüsiline perevägivald. Seda arvestamata ei jõuta eales perevägivalla läteteni. Infosõja malgad, mõõgad ja tuumapommid on salgamine, petmine, valetamine, vassimine, ülistamine ja mahategemine – millest kubisevad ju kasvõi eesti regilauludki. Setu geniaalse lauliku Taarka elu ei läinud rappa mitte seepärast, et tal polnud varandust, vaid seetõttu, et infosõjas jäi ta kaotajaks pooleks, mis sest, et oskas seada sõnu paremini kui keski teine.

Lahingud prioriteetide eest

Infosõda on toimunud ja toimub ka teaduses. Õieti on infosõda teaduse olemuses.

Kui 1970. aastate lõpul avastati, et Marsilt saabunud meteoriiditükikese sees on tillukesed osakesed, mis meenutavad kujult baktereid, ent on meile teadaolevais baktereist kuni sada korda pisemad, saabus nanobakteriteks nimetatud elukate buum. Neid leiti ka maa kivimitest ning tagatipuks inimese organismist. See äratas õudust: nanobakterid võivad olla paljude tervisehädade põhjuseks. Tekkis isegi firmasid, mis nanobakterite testimisvahendeid tootma hakkasid. Infosõja teisel rindel olid teadlased, kes arvasid, et nii väike asi ei saa olla elus ja kes pidasid neid moodustusi mineraalseteks. Kuni ülemöödunud aastal tõestati veenvalt, et näiteks ka paekivi moodustav kaltsiumkarbonaat võib teatud tingimustel nanobakteri sarnaseid moodustisi tekitada.

Mööduva aasta suurim teaduse infosõja lahing toimus Kopenhaagenis, kus vaieldi süsihappegaasi üle. Kliimamuutused on ammuilma väljunud teaduse tavaelust ja muutunud tõeliseks infosõjaks. Selle väite tõestuseks saab tuua, et Barak Obama määras aasta eest oma kabineti energiaministriks Nobeli laureaadi Steven Chu, kes on hakanud rahastama kõrge riskiga energiaprojekte eesmärgiga püüda kinni süsinikku ja toota süsinikuvaba energiat. Ja teadusajakiri Nature nimetas ta aasta uudisetegijaks.

See kliima infosõda käib ka Eesti pinnal kasvõi tuumajaama lahingutandril, kus ei ole oluline niivõrd teaduslik tõde, kui info varjamine, moonutamine ja salastamine. Infosõja üheks relvaks ongi salastamine – olgu siis teadustulemuste patenteerimise või intellektuaalse omanduse lukustamise teel. Eesmärgiks pole ühiskonna suurim kasu, vaid info manipuleerimine.

Suur Hadronite põrguti LHC ei olnud Genfis veel käimagi läinud, kui selle ümber algas tõeline infosõda, mille käigus on tuldud lagedale kõikvõimalike info manipuleerimise nippidega. Sama toimub tuumaenergia uurimisprojekti ITER ümber.

Teaduse infosõdade käigus on tekkinud hulganisti selliseid teadussaavutusi, mida pole olnud – nagu külm tuumasüntees või juba kirjeldatud nanobakterid. On esile kerkinud rida võltsijaid, kes on saavutanud kõrgeid positsioone nagu Korea kloonija Hwang Woo-Suk või hulk Iraani teadusametnikke. On varastatud konfidentsiaalset infot nagu juhtus enne Kopenhaagenit East Anglia ülikooli kliimauurijate e-mailidega. On infosõja käigus ka hukkunuid, kellest Giordano Bruno, kes Roomas aastal 1600 põlema pisteti, ei jäänud ainsaks – kasvõi Stalini ja Hitleri riikides järgnes talle teadmatu hulk.

Kuid teaduse seesmise ja lahutamatu enesekriitika toimel siiski aja kulgedes infosõja lahingutandritelt suitsukate kõrvaldatakse ja varem või hiljem suurem või pisem tõde selgub. Ent selle ajaga on muidugi alanud juba uus madin uuel lahinguväljal.

Kui vaadata põgusaltki leiutiste ajalugu, siis harva kohtab sellist, mis kannab tegeliku leiduri nime. Infosõjast ei välju võitjana autor, vaid tugevam infosõdur. Raadioside leiutajaks peeti Venemaal ja küllap peetakse siiani Aleksander Stepanovitš Popovi – nii nagu paljude leiutiste puhul leiti üles venelastest leidurid. Läänes peetakse raadio leiutajaks Guglielmo Marconit, tegelikult aga sai tembuga hakkama serblane Nikola Tesla. Fonograafi ei leiutanud ameeriklane Thomas Alva Edison, vaid prantslane Édouard-Léon Scott de Martinville, pikksilma ei suunanud esimesena taevasse itaallane Galileo Galileo, vaid inglane Thomas Harriott. Infosõjas kaotasid ameerika teadlastele oma prioriteedid eesti astronoomid Ernst Öpik ja Jaan Einasto, kes esimesena avastasid Päikese toimimise mehhanismi ja tumeda aine olemasolu.

Nii et infosõja analüütikutel tasuks vaadata enda ümbert laiemalt. Uurida, mida teame loomariigi kohta, süüvida perekonnaellu ja last not least – võtta arvesse see tõsikindel kanvaa, mille pakub meile teaduse ajalugu – või laiemalt öeldes ajalugu, mis pajatab meile sellest, kuidas inimene looduse toimimise mõistatusepähklit on püüdnud lahti pureda.

Tiit Kändler

Isiklik tulirelv ei ole hea kaitsevahend. Vastupidi – relvi kandvaid inimesi tulistatakse palju suurema tõenäosusega kui relvastamata inimesi. Sellisele järeldusele jõuti, uurides USAs Philadelphia piirkonna tulistamisjuhtumeid. Pennsylvania ülikooli teadlane Charles Branas ja ta kolleegid analüüsisid kahe ja poole aasta jooksul toimunud 677 tulistamist ning võrdlesid neid juhuslikult valitud samalaadsete kodanike juhtumitega. Nad arvestasid ka naabruskonda ja sotsiaalmajanduslikku staatust.

Selgus, et relvi kandvaid inimesi tulistati surnuks 4,5 korda sagedamini kui tapeti relvastamata inimesi. Kui arvestati olukordi, kus inimestel oleks olnud võimalus end kaitsta, oli erinevus isegi suurem. Branas tunnistab, et küllap kannavad relvi inimesed, kes kardavad, et nad maha lastakse. Kuid ta oletab, et relv tekitab petliku turvatunde ning julgustab külastama ohtlikke paiku.

Allikas: New Scientist

Kui ajad on rasked, muutub president pikemaks. Vähemasti kehtib see USA kohta.

Lõuna-Carolina ülikooli sotsiaalpsühholoog Terry Pettijohn uuris viimase 75 aasta jooksul ametis olnud presidentide pikkust ja võrdles neid andmeid vastva aja majanduslike ja sotsiaalsete indikaatoritega nagu töötus ja sündide arv.

Kui ajad olid raskemad, siis eelistati pikemaid presidente. Suure Depressiooni aegne president Franklin Roosevelt oli 188 cm pikk, 1990. aastate languse aegne Bill Clinton 189. Harry Truman, kes võitis kahed valimised õitsvatel sõjajärgsetel aastatel 1945–1953, oli 175 cm pikk. Rasketel aegadel eelistati ka väiksemate silmade ja suuremate lõugadega presidente.

Teadlase arvates seostavad valijad neid omadusi tugevuse ja küpsusega.

Barack Obama, keda uurimus ei hõlmanud, on 186 cm pikkune.

Allikas: New Scientist

Inimesed, kes töötavad nädalas vähem tunde, on õnnelikumad ja elavad jätkusuutlikumalt. Hiljutisest USAs korraldatud uuringust tuli välja, et „kui 2050. aastaks töötab maailm sama palju kui ameeriklased, siis tarbiks see 15-30 protsenti enam energiat, kui Euroopat järgides. Lisandunud süsinikdioksiidi emissioon aga põhjustaks globaalse soojenemise 1-2 Celsiuse kraadi võrra.” Nõnda refereerib USA uurimisasutus Worldwatch Institute.

15. mail pidas Tallinna ülikoolis loengu itaallane Massimo Polidoro, üle maailma tuntud skeptik, kes on valmis paljastama mistahes üleloomulikku. Jutt oligi väga laiast nähtuste ringist, alates Houdinist ja jätkates kaarditrikkidega ja veel nõidustest ning millest iganes.

Pildil demonstreerib Polidoro (paremal), kuidas inimese keha raskust müstilisel kombel vähendada, nii et teda koos tooliga kergelt üles tõsta saab.
Foto: Tiit Kändler

Hiljuti lipsas ajakirjandusest läbi Eesti teadlaste uurimus, mille kohaselt Jägala juga maksab 157 miljonit krooni aastas. See arv peaks tunnistama, et hüdroelektrijaama pole jõele mõtet ehitada. Kui teha väike jagamistehe, siis saame, et sekundis maksab seesinatne juga 5 krooni. Tunnis teeb see 18 000 krooni. Juhhei! Pole palju inimesi, kelle olemasolu nõnda palju maksab.

Pole mõtet hakata mõtisklema, kas toodud arv on õige või vale. Küll aga tasub mõtelda sellele: kas näiteks kreeklased oleksid hakanud hindama Olümpose mäge? Polegi vaja ajas nii palju tagasi minna. Kas veel eesti ajal oleks kellelegi tulnud pähe mõte Jägala joa hind välja arvutada? Küllap mitte.

Raha on tegelikult asi, mida pole olemas. See on nagu UFO, poltergeist või vaim, mis eksisteerib vaid inimeste peades. Isegi kullal pole mingit hinda, sest reainimesel pole kullaga tegelikult midagi peale hakata. Seda kasutab vaid elektroonikatööstus. Nendes tõsiasjades oleme mu meelest saanud põhjalikult veenduda viimase aasta sündmuste keerises olles.

See-eest Jägala juga on olemas, milles võib igaüks oma silmaga veenduda. Samuti on olemas ka taimed, loomad, bakterid ja viirused.

Küsimus sellest, kas taim on õnnelik, on küsimus vaid inimese enda jaoks. Ometi tunneb iga elustaim eksimatult ära kevade, kui lehte läheb ja õitsema hakkab. Inimene enam ei tunne. Inimest huvitab, kui palju kevad maksab. Kui ta tahab näha igavest kevadet, siis võtab kätte ja kärutab lennukiga muudkui mööda Maad kevadele järele. Lennupileti ja hotellide hinnad ongi kevade hind.

Värskes National Geographicu numbris on huvitav lugu araablastest kristlastest. Sellest, kuidas nemad, kes on olnud esimeste kristlaste seas, on nüüd sattunud põlu alla nii moslemite kui muudest rassidest kristlaste silmis. Esimeste jaoks on nad reeturid, teiste jaoks terroristid. Kirjeldatakse ka ühe Beiruti lähedal elava hermiidi Isa Yuhanna päeva. See 73-aastane pühamees jagab iga päev 10 000 õnnistust kõigile Maa rahvastele. Ta reisib  kõigepealt Alaskasse, siis Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse, siis hüppab Aafrikasse, liigub läbi Lähis-Ida, läbib Euroopa. Kulgeb idasse Venemaale ja Aasiasse ning jõuab siis Austraaliasse. Igal pool jagab ta õnnistusi. Selline igapäevane reis võtab tal kolm-neli tundi. Ja ta on keskpäevaks kodus tagasi.

Isa Yuhanna ei tule selle pealegi, et hakata rehkendama, kui palju maksab kevad. Ta reisib oma mõtetes. Kuid tema reis on reaalsem ja looduslähedasem kui turistihordide reisid kokku.
Tiit Kändler

Muusika liigutab meid. Kuid kas muusika paneb meid ka naabritest teisiti arvama? Londoni ülikooli teadlane Joydeep Bhattacharya ja tema kolleegid näitasid, et pärast muusika kuulamist muutub inimese hinnang teiste inimeste näoilmete kohta. Vabatahtlikud kuulasid lühikest, 15-sekundilist muusikakatket ja seejärel otsustasid näo emotsionaalse ilme üle.

Rõõmsa muusika kuulamise järel kalduti näoilmeid pidama rõõmsamaks, kurva muusika järel aga kurvemaks kui muidu peeti seda nägu emotsionaalselt neutraalseks. Ajulainete salvestamine ilmutas, et eelnev muusika kuulamine muutis aju aktiveerimise mustreid, mis muidu meie kontrolli all ei ole. Nii et enne ülemusega kohtumist kuulake rõõmsat muusikat. Kuigi ta võib langetada teie palka, tundub ta teile vähemasti õnnelik.
Allikas: AlphaGalileo

Kes tahab kontsertidel ja klubides kuulata kõrvulukustavat muusikat ja mitte kurdiks jääda, see võib ehk kunagi alla neelata tableti, mis tema kõrvu kaitseb. Teadlased on saanud jälile mehhanismile, mis kõrvades toimib, et kuulmist valju heli eest kaitsta.

Kui ajule tundub müra liiga vali, siis sisekõrva helitundlikes karvarakkudes asuv valk nAChR asub tegutsema, et piirata karvarakkude võimet helile reageerida. Geenmuundatud hiired, kes toodavad enam seda valku, ei suuda kuulda malbeid helisid ja nende kuulmiselundid kahjustuvad vähem, kui kõrvadesse paiskub sajadetsibelline müra. John Hopkinsi ülikooli teadlane Paul Fuchs kinnitab, et seda valku suunavaid drooge on teada, kuid küsimus on doosides.

Allikas: PLoS Biology