Rubriigi ‘Psühholoogia arhiiv

Antropoloogia | News | Psühholoogia | to.imetaja

Unustamine ehk mälu meistriteos

21.04.2017

See teaduskirjanik Tiit Kändleri artikkel ilmus Maalehes 20. aprillil 2017

Me mõistus on hädavajalik, et luua maailmast usutav pilt. Vahel kukub sellest pildist mõni tükk välja. „Olen unustanud,“ tunnistame. Tundub, et mida vanemaks saame, seda enam unustame. Kuid miks?

 

„Kes me oleme, kust me tuleme?“ küsis Lennart Meri oma „Hõbevalges“ ja vastas: „Ei tea, ei mäleta.“ Tammsaare Jürka ütles hingeõndsuse peale „Eit mäletas, aga suri ära.“ Tsiteerin mälu järgi.

Vanemal olendil on enam kogemust, mis teda abistada võiks. Miks tundub siis, et mida vanemaks saame, seda enam unustame? Või pole see nõnda? Selleks, et teada, kas on, peame teadma, mis on unustamine. Selleks, et teada, mis on unustamine, peame teadma, mis on mälu. Lohutuseks olgu öeldud, et seda ei tea täpselt keegi. Ja pikaks läheks seletamine.

Unustamine on elust lahutamatu nagu kahtlus ja rõõm. Vahel on rõõm unustada. Kas te pole siis ütelnud: „Ah, unustame selle!“ Või kuulnud etteheidet: „Kas te siis ometi ei suuda seda unustada?“ Loosungit: „Kui annate relvad käest, siis unustame!“ Ütlen kohemaid lohutuseks: kui kipume unustama eriti äsja toimunut, nimesid, filmipealkirju, siis pole tegemist dementsusega.

Igaüks on mälu-uurija

Mulle on imponeerinuid ja toetust andnud kuulsa eesti mäluuurija Endel Talvingu korduvalt rõhutatud vastus kunagises intervjuus temaga: „Koer teab, kuhu kondi kaevas, mitte ei mäleta. Teie mäletate, kuhu labida jätsite, kuna samal ajal sõitis tänaval mööda tuletõrjeauto, puu otsas kraaksus vares ja laps hakkas nutma.“  Tähendab, inimene seostab sündmused sündmustega, ja kui ta seostab sündmuste sündmuse ajalooga, siis on see Tulvingu leiutise kohaselt kronesteesia.

Mälu uurimine on põnev asi, mida saab teha igaüks. Tõemeeli – ega mälu-uurijatel ole katseteks tuhandeid vabatahtlikke, vahel vaid üks-kaks patsienti, sealjuures teadlane ise. Arvan, et paljud on tähele pannud: igapäevasündmuste meeles pidamiseks tuleb käituda koerana. Te teate, et panete autovõtme alati koridorikapi ülalt teisele riiulile. Teil pole seda vaja mäletada. Kui aga kogemata olete pistnud mujale, on häda käes. Olen täheldanud, et tuleb istuda maha ja taastada ajalugu: kus viimati võtit nägin, millist teed mööda kulgesin. Lõpuks leian üles.

On teada inimesi, kes ei suuda unustada absoluutselt midagi – nad võivad teile öelda, mida tegid 1985. aasta 6. novembril kell 12:15. Ja see on ebameeldiv tõbi, mida teadaolevalt põeb vaid 60 inimest.

Mälu.Graf.ML

Me ei unusta jalgrattasõitu, me ei unusta ujumist, me ei unusta käimist – oleme need kunagi selgeks õppinud nagu paljud muudki asjad. Inimese aju on üllatavalt plastiline: neuronitevahelisi sidemekid tekib/kaob enim umbes 25 eluaastani, kuid nende sibin-sabin ei lõpe sellega, ehkki aeglustub.

Pole lihtne leida teaduslikke põhjendusi, mis ei oleks liiga üldised, tõestamaks, miks mälu tundub vananedes nõrgenevat. Niipalju, kui olen lugenud, on mälu üks vananemiskindlamaid inimese omadusi. Ma ei pea siinkohal silmas ajuhaigusi, mis võivad tabada ju ka meie liigeseid, südant, kopsu ja maksa. „Vananemisega kaasnevad teatavad muudatused ajus, kuid põhilised mäluprobleemid pole nende hulgas,“ kinnitavad Harvardi meditsiinikooli teadlane Melinda Smith ja tema kolleegid avalikkusele mõeldud mentaalse, emotsionaalse ja sotsiaalse tervise asjatundlikus juhis HelpGuide.

Mälulüngad võivad olla häirivad, kuid enamikul juhtudest pole muretsemiseks põhjust. Nii nagu õpetab Tulving, on üks asi mälu salvestamine, teine aga salvestatud hulgast ammutamine. Ja siin jäävad hätta nii noored kui vanad. „See on mul keele peal,“ lohutame end. Ootamatul kombel tuleb mõne inimese nimi, riigi pealinn või võtme asukoht varem või hiljem meelde. Mentaalne, tunnetuslik protsess muidugi vananedes aeglustub, nii nagu aeglustub käte ja jalgade vehkimine, olgu jooksuks või enese kaitseks. Kuid HelpGuide lohutab meid, et muretsemiseks pole põhjust, kui vaid suudame korda saada vajalike asjadega, ammutada mälust elu jooksul omandatud teadmisi ning suudame loogiliselt argumenteerida ja asjade üle otsustada.

Ankurdatud mälu

Maailm me ümber kiireneb, ja hull lugu – sõnade tähendused muutuvad. Mis oli kord „tõde“, see oli erinev füüsikas, filosoofias ja jurisprudentsis. Ning „tõe“ värvid muutuvad. Ameerika ajakirjanik, kolmekordne Pulitzeri preemia laureaat Thomas L. Friedman avaldas möödunud aastal paksu raamatu pealkirjaga „Thank You for Being Late“ – „Tänan teid hilinemise eest“. On asjakohane mitte tõtata.

„Kiilide praktiline tähtsus on väike.” Nõnda sätestab koguteos „Loomade elu,” 3. köide, selgrootud, eesti keeles ilmunud 1984. aastal. Kuidas hoida end käigus, kuis suudaks üks põlv järgnevaga ja sellele järgnevaga suhelda? On see üldse võimaik? Eks ikka on, kui juba ühiskond püsima jäänud. Tuleb lihtsalt kinni haarata muutumatute – või õigemini öeldes inimlikes mõõtmetes muutuvate –väärtuste õlekõrrest. Nende suhteliselt muutumatute väärtuste hulka kuuluvad kahtlemata nii teadus kui kunstid.

Siit saame juhiseid oma mälu treenimiseks – nagu kogu oma organismi ja keha, tuleb mälu treenida. See on lõbu ja lust – leidke enesele vaid sobiv tegevus. Laulukoor, pillimäng, male, kabe, sudoku, raskemat sorti ristsõnad, lugemine ja veelkord lugemine, kaasa mõtlema panevad filmid, lavastused, kontserdid. Õppige mõni murdesõna või sõnu mõnest võõrast keelest. Valik on teie! Minupärast võib meenutada detaile oma lapsepõlvest, kes soovib, pangu kirja oma mälestuskillukesi, vooligu, kudugu, lugegu ja jätku meelde luuletusi, ja kui muud paremat tõesti teha ei ole, siis lugegu minu artiklit mälu vananemisest.

Kuid siiski – mis meie ajuga vananedes toimub? Oimusagara keskosas olev hipokampus, tähtis tegelane meie elumängus, mis seotud mällu salvestamise ja salvestatust ammutamisega, vananedes sageli väheneb mahult. Kuid – on inimesi, kes isegi ühe ajupoolkeraga hakkama saavad. Ajurakke kaitsvad ja parandavad ning nende kasvu stimuleerivad hormoonid ja valgud riknevad, nii nagu kipuvad lühenema kromosoomid. Vananedes võib väheneda verejooks ajju, mis halvendab mälu ja tunnetusvõimet. Lisaks võib halvendada mälu depressioon ja magamatus.

Nii et kui te end äkitselt avastate köögist ja ei tea, miks ülakorruselt alla ronisite, siis minge rahumeeli õue ja kui võimalik, rohige peenart või võtke ja jalutage ümber kvartali. Kui te suudate mäletada oma unustamise hetki ja seda, mille olete unustanud, siis on OK ja sebige aina ringi. Teil on ees huvireis? Võtke kätte ja lugege võimalikult palju kirjandust külastatava maa või linna või maakonna kohta – ja uskuge, te leiate enesele kohale jõudes palju enam uut ning mälu värskendavat.

Mälugeeniused seovad mällu salvestatavaid fakte esemetega, mida nad kohtavad oma koduteel ja meenutades läbivad selle tee. Nobelist David Kahnemann kõneleb ankurdamisest: teie otsustused pole kunagi sõltumatud, vaid on ankurdatud faktide külge, mida vahetult enne mällu jätsite.

Unustamine on vahel ka kaitsev ja vabastav. Kujutage ette, kui te ei suudaks unustada valu või õudusi. Nojahh, lõpuks on olemas märkmikud ja nutifonid ja mis veel kõik. Me ei tea, mis saab nende noorte mäluga vanaduses, kes praegu oma koduteedki GPSist järele uurivad. Mis teha, kui märkmik on kadunud? Lohutan end, et ka mälugeeniused, kes suudavad meeles pidada arvutul hulgal arve, kaotavad võtmeid sama tihti kui tavainimesed. Kuid ma tean, et „arukas elu tugineb kolmel sambal: mälu, taju ja mõtlemine,“ nagu Tulving õpetab. Kas keegi võiks mulle ütelda, kuhu ma ometi Tulvingu raamatu „Mälu“ pistsin?

 

Loe ka: Tiit Kändler, Ajujaht plastilise aju mõistmiseks, Maaleht 23. märts 2017

 

 

 

kole.lugu | Meditsiin | News | Psühholoogia

Eurooplasel vähendab ohtralt kala söömine depressiooniriski

11.09.2015

Loen täna saabunud teadusuudist.

EurekAlert! teatab, et ajakirjas Journal of Epidemiology&Community Health ilmus artikkel,Suitsuräim.Taevas  milles teadlased väidavad, et kala söömine vähendab depressiooniriski. Nad lugesid läbi 101 artiklit ja nende andmete põhjal järeldasid, et depressioonirisk väheneb 17%, kui inimene sööb peamiselt kala. Meestel 20%, naistel 16%. Kuid nii juhtub ainult eurooplastega. Põhja-Ameerikas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas ning Okeaanias asukate puhul mingit depressiooni vähenemist ei täheldatud.

„Vajatakse edasisi uuringuid,“ järeldavad teadlased, kelle nime uudistevoog ei avalda ja ise ka ei viitsi otsida.

Mida sellest järeldada? Kas peaks kõik teadaolevalt 350 miljonit maailma depressiivset kolima Euroopasse ja siis hakkama kala sisse vihtuma? Kui depressiivne!

Tiit Õueonu Kändler

 

 

 

mis.uudist | News | Psühholoogia

Ärge tehke märkmeid läpakaga!

09.06.2014

 

Uued ajad, uued kombed – kuid alati pole need vanadest paremad.

Mida rohkem, seda uhkem – see lööklause ei kehti, kui teete loengu ajal märkmeid. Läpakas võimaldab õpilasel ja üliõpilasel, igal loengukuulajal kirjutada kiiremini ja seega üles märkida rohkem lektori sõnu.

Tundub, et sel moel saadakse paberile kirjutatud märkmete suhtes eelis. Kuid Pam Mueller, Daniel Oppenheimer ja nende kolleegid Princetoni ülikoolist uurisid asja sadadel vabatahtlikel katsealaustel. Selgus, et üliõpilased, kes kirjutasid märkmeid käsitsi, õppisid tegelikult rohkem. Kolmes katses lasti tudengitel teha märkmeid ja seejärel testiti nende mälu faktide mällujätmise suhtes, nende kontseptuaalset mõistmist ja sünteesivõimet ning üldistamisvõimet.

Pooled tudengitest, kes kasutasid läpakat, tegid rohkem märkmeid. Need, kes kirjutasid üles käsitsi, said asjast paremini aru ja suutsid materjali eelnenud õpituga paremini seostada.

Loengukonspekt.Pliiats.Läpakas

Mueller arvab, et käsitsi kirjutamine vajab enam tunnetuse eri tüüpe kui klahvidel toksimine. Iga sõna maha ei kirjutata, tehakse valik, kuulates lektorit tähelepanelikumalt. Kuulates püütakse mõista ja öeldut kokku võtta. Aju töötab pidevalt kaasa ja surub infot sobivalt kokku. Klahvidel toksides kaldutakse kõike valimatult üles kirjutama.

Käsitlesid loengud siis närilisi või algoritme, usku või majandust, läpakatega üliõpilased märkisid üles arutul moel ja vähese analüüsi läbi juhuslikuvõitu tekstijuppe.

Ka loengust nädal hiljem tehtud mälutestid osutasid sama – kui katsealused said toetuda oma märkmetele, olid käsitsikirjutajad täpsemad ja põhjalikumad.

Muelleri katsetes olid läpakad internetist välja lülitatud, tavaliselt on aga loengutes nad internetiga ühendatud. Nõnda raisatakse 40% loenguajast muudele tegevustele, ja 90% õpilastest suhtleb samaaegselt loenguga internetiga.

Mueller juhib tähelepanu, et isegi kui tehnika lubab teha rohkem vähema ajaga, ei tähenda see veel paremat tulemust õppimisel, kirjutab ajakiri Scientific American.

Uutest ja vanadest aegadest tuleb juttu teadus.ee suvekoolis Käsmus 22.–24. augustini. Täpsemalt vt www.teadus.ee nupu Suvekool alt.

 

mis.uudist | News | Psühholoogia

Halvad otsused tulevad aistingumürast

30.04.2013

Meeltesegadus on üllatavalt täpne väljend seisundi kohta, mis ei taju adekvaatselt maailma. Uudsed eksperimendid rottide ja inimestega näitavad, et paljud vead, mida me oma valikutes teeme, ei ole seotud mitte tunnetusega, vaid meeltega seotud tajudega. „Elu on kõigi valikute summa,“ kirjutas prantsuse kirjanik ja filosoof Albert Camus kunagi. Otsused, mida inimene või muu loom teeb, peavad olema kaalutletud nagu partneri valikul või kiired nagu põõsast kostuva praksu peale põgenemine. Paljudel juhtudel tehakse otsused sekundi murdosa jooksul aistingute poolt kogutud ebatäiuslike andmete põhjal, millest aju müra välja keskmistab. USA Princetoni Ülikooli neuroteaduste instituudi teadlane Bingni W. Brunton ja ta kolleegid püüdsid leida, kus rottide ja inimeste lihtsas otsustusvead tekivad. Nad võrdlesid katsealuste käitumist ja arvutimudeleid.

Varasematest katsetest on teada, et otsustamist segab müra, mille allikas võib olla silmades ja kõrvades, vales otsustusläves või strateegias. Bruntoni rühm leidis, et vead lähtuvad aistingute ebatäpsest edasikandmisest ajju – meie tajumismeelte piiratus ei luba meil tajutavaid tõsiasju õigesti hinnata.

Rottidele ja inimestele lasti kõrvadesse vasakult ja paremat poolt lähtuvaid juhuslikult järjestatud plõkse. Katsealused pidid hindama, kumba kõrva tuli enam plõkse. Kuna plõksude mustrit muudeti, saadi hulk statistilisi andmeid, millest selgus, et kuigi närviraku aktiivsus kestab vaid 10 millisekundit, suudab aju säilitada infot mõne sekundi jooksul. Müra peab tekkima varem. Tähendab, et enamik valedest valikutest tehakse tingituna vigadest aistingute algastmel. On näiteks võimalik, et vigade esinemine sõltub suuresti ülesandest. Näiteks võib mälu moodustada kitsaskoha aistingute edastamisel, kui pika aja jooksul võrreldakse uusi elupaiku.

Allikas: Science/Nature

Meditsiin | News | Psühholoogia

Vitamiinide müüt on varisemas

03.03.2013

Tiit Kändler

Lühem variant ilmus EPL, 28. veebruaril. Moraal: ärge toituge toirulisanditekst, sööge ikka toitu.

Üks väike ussike on seljatamas üht molekulaarbioloogia dogmat. See pisike, millimeetrine olend pole oma elundite varjamisel kade: ta keha paistab läbi ning osavalt värvaineid kasutades saavad teadlased näha, kuidas toimivad mitte ainult ainevahetus, vaid ka ussikese närvirakud. Ümarusside hõimkonna esindaja varbuss, elegantse ladinakeelse nimega Caernorhabdititis elegans on laborites pikka aega olnud pikaealisuse katseloomaks, kelle peal on proovitud üles leida vananemise põhjuseid.

Vananemisega kaasneb või eelneb rakkude kahjustumine. Rakke kahjustab meile eluliselt vajalik mürk hapnik, mille väga reaktsioonialtid ühendid rakule eluliselt vajalikke molekule oksüdeerivad ehk nende küljest tegevuseks vajalikke elektrone ära napsavad. Selliste aktiivsete pahalaste ehk vabade radikaalide tegevuses on nähtud vananemise põhilist mehhanismi. Selle üldtunnustatud teooria kohaselt kahjustavad vabad radikaalid organismi vananedes rakkudes tegutsevaid lipiide, valke ja DNA juppe, halvates seeläbi organismi kudesid ja organeid ning kogu keha tegutsemisvõimet.

Vitamiinid pole imerohi

Vaba radikaal on paha radikaal ning nende vastu saamiseks on aastakümnete vältel loodetud selliste ainete abi, mis vabad radikaalid loiuks teeksid. Ühed säherdused rakukahjustumise vastu võitlejad on antioksüdandid – vitamiinid, mida leidub näiteks puu- ja köögiviljades, aga mida on sisse pandud lugematusse arvu toidulisanditesse, olgu need müügil multivitamiinidena või muude meeldivate nimede all. Rakud toodavad ka loomulikke molekule, ensüüme, mis vabade radikaalidele vastu astuvad ja nende aktiivsuse lõpetavad, kaitstes nõnda raku molekule võimaliku lõhkumise eest.

Kõik tundus tore ja teadlased püüdsid jälile jõuda, kuidas vabade radikaalide aktiivsust ja vabadust veel tõhusamalt piirata saaks. See vananemise maailmapilt ehk mudel toimis, kuni Londoni University Colledge`i tervisliku vananemise instituudi asedirektor David Gems ja tema kolleegid lõid geneetiliselt muundatud varbussid, kes enam ei tootnud loomulikke ensüüme, mis vabade radikaalide aktiivsuse lõpetaks. Vabade radikaalide tase sellistes varbussides tõsis enneolematult, ning nõnda oleks pidanud ka ussikeste rakud kiiremini hävima.

¤

¤

Fotol: TTÜ geenitehnoloogia instituudi teadlane Heiti Paves, 2007. aasta teadusfoto võistluse võitja, pildistas erinevates arengustaadiumites varbussi, kelle kolme neuronisse on viidud rohelist fluorestseeruvat valku GFP, et neuronite arengut nähtavaks teha.

¤

Kuid midagi sellist ei juhtunud. Vastupidiselt ootustele ei surnud mutantsed ussikesed tavalisest nooremana. Hoolimata suurest oksüdatiivsest kahjustusest ehk stressist elasid ussikesed hoopis vanemaks kui muiste.

Sama lugu kordus teistes uurimislaborites, kui asja uuriti antioksüdantseid ensüüme mitte tootvatel hiirtel. Nemadki ei elanud vähem kui tavalised hiired. Selleks ajaks oli teada ka üks kummaline fakt – paljasnahkne muttrott on pikima elueaga näriline, kes elab kuni 30-aastaseks, kaheksa korda enam kui sama suur hiir. Ning nood paljasnahksed maa-alused elukad sisaldavad vähem antioksüdante kui hiired ja nende koed on teistest närilistest nooremast peast kahjustatud. Ometi elavad nad näriliste seast vanimaks.

Vananemise oksüdatiivse teooria pooldajate jaoks olid sellised avastused ketserlus, ometi on viimase kümne aasta jooksul paljud eksperimendid toetanud ideed, et vabad radikaalid ja teised oksüdeerivad molekulid pole vahel organismile mitte ohtlikud, vaid hoopis kasulikud ja tervislikud. Need väga reaktsioonialtid molekulid vallandavad kehas kaitsemehhanisme, mis keha korralikult vormis hoiavad.

Uudis, mis farmaatsiafirmadele just liiga meeldiv ei pruugi olla. Sest see kummutab senileviva uskumuse, et mida vanem on inimene, seda enam antioksüdantseid vitamiine peab enesele sisse ahmima. Vananemine võib olla ja tõenäoliselt ongi palju keerukam nähtus, kui teadlased siiani arvasid. “Tuleb otsida uusi vananemise teooriad,” kinnitas David Gems ajakirjale Scientific American, “mis võivad vananemise bioloogiale hoopis erinevalt vaadata.”

Vabad radikaalid on hingamise ja ainevahetuse loomulikud kaasproduktid ja kehas tekib neid alatasa ilma välise radioaktiivsusetagi. Et vananedes suureneb radioaktiivne kahjustumine ja tõuseb vabade radikaalide tase, oli loomulik eeldada, et just vabad radikaalid on rakkude vananemise kurja juur. Kui hiirtele söödeti anitoksüdante, elasid nad kauem. Tõsi, suurtel kontsentratsioonidel polnud antioksüdandid just liiga tervislikud. Siis avastati organismis toodetav antioksüdantne ensüüm ja vananemise vabade radikaalide teooria sai iga bioloogiaõpiku vältimatuks peatükiks.

Organismi kaitsemehhanismi osa

Kuid sellele vaatamata ei olnud tõendeid, et kui katseloomale antioksüdante sööta, siis elab ta kauem. Kui tehnoloogia täiustus ja sai võimalikuks kasvatada antioksüdantidest vabu GM-hiiri, saigi selgeks, et vabad radikaalide ja antioksüdantide imekaunis ja lihtne lugu pole tõepärane.

Koledam veel – kui 2010. aastal tehti valmis varbussid, kes tootsid vabu radikaale külluslikult, selgis, et nood ei sure mitte imeruttu maha, vaid elavad tavalistest kolmandiku jao kauem. Kui nendele tavapärast antioksüdanti C vitamiini söödeti, siis taastus tavaline eluiga.

Nõnda võib spekuleerida, et vaba radikaal ei toimi lõhkuva molekulina, vaid hoopis annab varbussi kehale signaali, et avalduksid geenid, mis hakkavad tootma rakke kaitsvaid ja parandavaid aineid. Looduskaitsjate õuduseks selgus, et kui McGilli Ülikooli bioloog Siegfried Hekimi pritsis varbusse väikese koguse putukamürgiga, siis elasid ussikesed orgaanilises keskkonnas elanutest 58 protsenti kauem. Möödunud aasta aprillis näitasid Hekimi ja tema kolleegid, et lüües rivist välja varbussi geenid, mis toodavad vabu radikaale kahjutuks tegevaid molekule, ussikese eluiga ei muutunud.

Vabad radikaalid on Hekimi arvates organismi kaitsemehhanismi osa, mida toodetakse ka rakkude kahjustumisel., et anda kehale ohusignaal. Näiteks on varbusside mõõdukas kuumutamine ja kemikaalidega töötlemine suurendanud nende eluiga.

Idee anda kehale pisikesi kahjustusi, et ravida suuremaid, pole kuigi uus, et mitte öelda – see on iidne viis inimest ravida. Sportlane kahjustab oma lihased, et neid suuremaks ja tugevamaks kasvatada. Ometi vabaneb füüsilise koormuse tagajärjel kehas hulk vabu radikaale. 2009. aastal tehti kindlaks, et treenijad, kes ei söönud sisse antioksüdante nagu vitamiinisegusid, olid tervemad neist, kes vitamiinidest toitusid.

Suur hulk inimesi sööb iga päev antioksüdante nagu E-vitamiini ja beetakarotiini, mis sisalduvad multiviitamiinide nime all müüdavates toidulisandites. Juba 2007. aastal avaldas Ameerika Meditsiiniühingu ajakiri JAMA ülevaate, kust selgus, et 68 kliinilisel vaatlusjuhul ei vähendanud antioksüdandid surmaohtu. Vastupidi – mõned antioksüdandid hoopis suurendasid seda.

Mida siis teha, kas vitamiine vajab keha? Kindlasti vajab, ent neid saab loomuliku toitumisega, ja ekstrakogustes tuleb sisse süüa, kui arst on diagnoosinud vitamiinipuudulikkuse. Vananemine võib hoopis olla seotud bioloogiliste protsessidega, mis kasvu ja paljunemise puhul muutuvad üliaktiivseteks.

Antropoloogia | mis.uudist | News | Psühholoogia | vänge.lugu

Tõel on pruunid silmad

26.01.2013

Vanarahval oli järjekordselt õigus. Soovitust: „Ära ole nii sinisilmne!“ tuleb võtta täht-tähelt või õigemini silm-silma vastu.

Teadusuudiste voo EurekAlert! teatel selgus Tšehhi Karli Ülikooli teadlase Karel Kleisneri ja tema kolleegide teadustöö tulemusena tähtis tõde: pruunisilmsed inimesed on usaldusväärsemad kui sinisilmsed inimesed. 9. jaanuaril avalikus teadusajakirjas PLOS ONE avaldatavas artiklis avaldati töö tulemused, mille käigus näidati 288 vabatahtlikule mees- naistüliõpilasele 80 inimese näofotot, ja päriti, kui usaldusväärsed nähtud tüübid on. Oluline osa küsitletutest pidas pruunisilmseid nägusid usaldusväärsemaks sinisilmsetest, kuulusid siis need olgu need siis naistele või meestele. Ümaramate nägude ja suuremate suude ning põskedega mehed tundusid usaldusväärsemad, naiste puhul paistis olevat ükskõik.

Kui aga katsealustele näidati fotosid mehenägudest, mille ainus erinevus oli silmade värv, siis arvati mõlemad variandid ühtviisi usaldusväärseteks. Seega ei mängi usaldusväärsuse tõstmisel rolli mitte ainuüksi silmade värv, vaid pruunisilmsusega kaasnevad näojooned.

Allikad; EurekAlert!, PLOS ONE

Antropoloogia | mis.uudist | News | Psühholoogia

Tõel on pruunid silmad

10.01.2013

Vanarahval oli järjekordselt õigus. Soovitust: „Ära ole nii sinisilmne!“ tuleb võtta täht-tähelt või õigemini silm-silma vastu.

Teadusuudiste voo EurekAlert! teatel selgus Tšehhi Karli Ülikooli teadlase Karel Kleisneri ja tema kolleegide teadustöö tulemusena tähtis tõde: pruunisilmsed inimesed on usaldusväärsemad kui sinisilmsed inimesed. 9. jaanuaril avalikus teadusajakirjas PLOS ONE avaldatavas artiklis avaldati töö tulemused, mille käigus näidati 288 vabatahtlikule mees- naistüliõpilasele 80 inimese näofotot, ja päriti, kui usaldusväärsed nähtud tüübid on. Oluline osa küsitletutest pidas pruunisilmseid nägusid usaldusväärsemaks sinisilmsetest, kuulusid siis need olgu need siis naistele või meestele. Ümaramate nägude ja suuremate suude ning põskedega mehed tundusid usaldusväärsemad, naiste puhul paistis olevat ükskõik.

Kui aga katsealustele näidati fotosid mehenägudest, mille ainus erinevus oli silmade värv, siis arvati mõlemad variandid ühtviisi usaldusväärseteks. Seega ei mängi usaldusväärsuse tõstmisel rolli mitte ainuüksi silmade värv, vaid pruunisilmsusega kaasnevad näojooned.

Allikas: EurekAlert!

aasta.mõttes | Ajalugu | Astronoomia | News | Psühholoogia | to.imetaja

Maailmalõpu arhitektuur

21.12.2012

Maailmalõpu arhitektuur

Tiit Kändler

Ettekanne Arhitektide Liidu aastalõpuseminaril

20. detsembril 2012

Energia avastuskeskuses

Maailmalõpp. Kui ma selle üle mõtlen, siis meenub üks vahva kõne eesti raamatu 300. aastapäevalt 1938. aastal. Väga pidulik üritus, Tartu Ülikooli aulas. Riigimehed kõik kohal ja kultuurimehed ja kirjanaised ja akadeemikud ja keemikud. Kõik kõnelevad pikalt ja laialt sellest, kui tark on Eesti, kui vana ja hea on tema raamat. Oskar Luts istub kusagil saalinurgas, veidi kössis, ja ootab oma korda. Ta ei tahaks minna kõnelema, kuid sunnitakse. Olgu siis peale. Lonksab veidi põuekast ja läheb. Läheb pidulikku pukki. Paus. Võtab taskust raamatu. Peab kõne. „Raamat. Raamat. Raamat. Ja veelkord raamat.“ Läheb istub tagasi. Ovatsioonid.

Nõnda võiks teha praegugi, kuid mina pole Luts ja maailmalõpp pole ainult Eesti asi.

Maailmalõpp. Maailmalõpp. Maailmalõpp.

Esiteks

Ma nägin hulga aja eest und, mida ei unusta küllap eales. Tegelikult ei olnudki see uni. Ma ekslesin kodulinnas ja avastasin äkitselt ühe uue hoone, mida enne polnud seal näinud. Trepp viis alla ja eks siis minagi teise inimeste seas. All keldrites aga eksisin labürintide urgastikku, kui kuidagi alal maa peale sattusin, oli kõik teisiti. Koht oli kindlasti Peterburi, mingi imelikud sõiduriistad, mingi kummaline arhitektuur, veidrad rõivad. Püüdsin meeleheitlikult teada saada, mis päev on, kuni nägin ühelt valgustabloolt aastaarvu 25732. Jah, ma ei saanud kindel olla, kas see on just aastaarv, kelleltki polnud küsida ka, hakkas hirm, põgenesin maa alal tagasi, ekslesin, ja väljusin Peterburist aastal 1918. Suured tumedad Peterburi majad kanalite ääres, ühes nurgas väike aiake, selles maja, aga majast tuli välja tillukene Lenin. Vaikis. Põgenesin taas, sukeldusin maa all, püüdsin ikka ja jälle tagasi saada oma endisesse, kodusesse, turvalisse aastasse, kodulinna, aga kuidagi ei õnnestunud.

See ei olnudki nii väga uni. Maailm lõpeb pidevalt, ja meie püüame püüda, käes hoida seda lõpueelset maailmatükikest. Väljuda õigel aastal. Lootuses, et aasaarv, mis kalendril kirjas ei ole vandenõu tulemus, vaid ikka õige värk.

Kujutleme ette, et kõik Maal elevad inimesed ärkavad ühel heal hommikul üles ja hakkavad üksteisele oma öist, eredat, kirgast, kohutavat ja meeldejäänud unenägu pajatama. Ja mida edasi, seda enam nad taipavad, et kõik inimesed – albaanlased ja somaallased, baškiirid ja setud, juudid ja sakslased – on näinud täpselt ühte ja sama unenägu.

Kas see on maailmalõpp? Kahtlemata on. Unenäod kokku kootud jupikestest, mis on ühised kõigile rahvastele, kultuuridele, vaid viis, kuidas üks jupp teise külge õmmeldakse, see viis varieerub mööda rahvaid.

Teiseks

Kreeklased olid enne võlakriisi suured demokraadid – sest neil oli hea olla demokraadid, kuna tööd tegid Ateenas orjad – ja hea oli olla suured filosoofid – selsamal põhjusel. Üks põhilisi küsimusi, millele neil tuli vastata, oli: miks Maa alla ei kuku?

Ja nad vastasid kreekapäraselt: maa ei kuku alla, sest ta on juba alla kukkunud. Sama küsimuse esitasid enestele praktilised roomlased. Ja nemad vastasid ka praktiliselt – Maa ei kuku alla, sest sellel küsimusel ei ole mingit mõtet.

Minu ettekande tees on lihtne ja selge. Kreekalik. Maailm on juba ammuilma lõppenud. Maailmalõpp on juba toimunud ja sellepärast ei ole maailmalõpust mõtet rääkida. Maailmalõpp on toimunud, tuleb osata vaid seda näha.

See maja, kus me praegu oleme, ehitati Tallinna Elektrijaama jaoks gaasivabriku maa peale aastaks 1913. Seda köeti kivisöega ja turbaga ja puudega ja 1979. aastal polnud enam siit elektrit vaja. Hakati linnale sooja vett tegema. Siis taheti siia sisse panna mingi autofirma, aga kuidagi õnnestus ka minu isa Elmar Kändleri pingutustega aastal 1993 luua Energiamuuseum.

Nüüdseks on sellest saanud Energia Avastuskeskus

Üks maailmalõpp teise otsa, eks ole.

Inimene vajab maailmalõppu, muidu ei saa ta olla inimene.

UFOd on kahlemata olemas, selle üle ei maksa vaielda. Nad on meie peades. Maailmalõpp on kahtlemata olemas ja juba ammuilma toimunud, ka selle üle ei maksa vaielda.

Kalevipoeg võttis ette – või saadeti ta vägisi? – teekonna maailma otsa, maailmalõppu otsima. Lennart Meri otsis maailma lõppu. Vene muinasjutus kästakse inimesele: inimene mine-sinna-ei-tea-kuhu, tooma seda-ei-tea-mida.

Kolmandaks

See käsk on teaduse määratlus. Ei-tea-kuhu-ei-tea-mida. Teadus otsib maailmalõppu, on seda alati otsinud. Sest mida muud kui maailma alguse, Suure Paugu teoreetilise visiooniga saavutada ei taheta, kui et näha maailma lõppu.

Füüsikud otsivad üht ja ainsat valemit, millesse kokku väänata kogu maailm, mis kirjeldaks kogu maailma mineviku, seletaks ära oleviku ja ütleks tagatipuks, mis saab tulevikus. Suur Ühendteooria on selle nimeks. Kuid ikkagi ei ole miskit klappinud, midagi väga väikest on puudu jäänud. Einstein lisas oma võrrandile, mis kogu Universumi ära pidi kirjeldama, ühe liikme, mille kohta ta ei osanud midagi muud ütelda, kui et see peab olema, et kõik lapiks. See kosmoloogiline konstant klapitabki. Olenevalt selle väärtusest meie Universum mis nüüdsete arusaamade kohaselt paukus laiali 13,7 miljardi aasta eest, ja olenevalt kosmoloogilisest konstandist on kas kogu aeg ühesugune või siis tõmbub kokku või siis hoopis paisub laiali. Praegu arvatakse, et paisub laiali ja kiirenevalt. Ja selle arvamuse kinnituseks anti supernoovade mõõtmisest kiireneva paisumise tõestanud teadlastele ka 2011. aasta Nobeli preemia.

Füüsikutel pole veel õnnestunud suruda ühte valemisse gravitatsiooni kolme teise vastastikmõjuga, mis on elektromagnetiline, nõrk ja tugev vastastikmõju. Kolme viimast seob standardteooriaks nimetatav mõttemäng.

Põhiküsimus on aga selles, et kui sümmeetriline on maailm. Meil on parem ja vasak käsi, ja need ei ole sümmeetrilised. Nõnda on kõik elusolendid ehitatud ühtpidi kiraalsusega ehk käelisusega molekulidest. Juba lugu, aga maailm on ehitatud vaid ainest, antiainet küll õnnestub inimesel tekitada, kuid tavaainega see kohtudes plahvatab energia laiali ehk annihileerub. Miks on nõnda, kui Suure Paugu ajal oli nii ainet kui antiainet ühepalju, siis jäi üks neist peale, pole teada.

Füüsikavalemid on sümmeetrilised aja peegeldamise suhtes. Tass ei lähe terveks, aeg justkui pole elus pöörduv, aga paberil on, pole mingit vahet mineviku ja tuleviku vahel. Olevik on eriline, ent seda peaaegu et ei olegi.

Neljandaks

Kristuse sünd või prohvet Mohammedi sünd olid selgelt maailmalõpud. Lõppes üks maailm ja algas teine.

Arhitektuur selliseid maailmalõppe kajastas, ja minu nähtutest parimini Milano katedraal maailmalõpule järgneva kaubandusmöllu ja tööstushulluse keskel, veel paremini Istanbuli Hagia Sophia oma selget joonte ja kõnelevate mahtude käsiraamatuliku tekstiga. Ning muidugi Osmanite mošeed, mida Istanbulis on rohkem kui Tallinnas kilusid.

Maailmalõpu arhitektuuri algeid, ent see-eest äärmiselt õnnestunud algeid on Tallinnas leida. Maailmalõpu arhitektuur peab oma isekuses tähtsaks iseennast keskendumas maailmalõpule – inimesed ja kodanikud, lapsed ja lapselapsed, müüjad ja ostjad, isegi mitte rentnikud ja omanikud ei ole sellisele arhitektuurile oluline, täpsemini, neil ei ole maailmalõpu arhitektuuri jaoks mingit mõtet. Maailm on juba alla kukkunud, maailm on lõppenud ja pole mõtet küsida, kelle jaoks maja on ehitatud.

Nõnda satubki informeerimatu inimene Viru keskuse peakohal ähvardava kantpealise toru all pori ja läga, bossi ja auto, takso ja trolli, vihma ja lume, sopa ja lobjaka keerisesse, mis kannab ta leti ette, kust parema väljapääsu puudumisel tuleb lunastada lõhnav õnnistus petlikku maalimalõpu järgsesse tulevikku.

Nõnda ronibki Solarise lihtsameelne klient maa-aluse koopa kaudu, mida parema puudumisel kasutavad ajutise koduna marutõves mutid ja katkuhaiged rotid, üles viimasele rõdule, et sealt hinge kinni pidades näha kokkukiilutud maailmalõpumeelse rahvahulga vaimustust etenduse üle, millise eest maailmalõpueelne Osmani sultan Mehmet II või Rooma Jeruusalemma asehaldur Pontius Pilatus oleks kas lihtsalt pea maha raiunud või vähemasti ristile naelutanud.

Viiendaks

1663. aastal ehitas Osmanite sultani Mehmet IV ema ehk Valide Sultan valmis Istanbuli Uue mošee ehk Yeni Cami. Selle ülalpidamiseks rajas ta enne turu, nüüdse Istanbuli vürtsituru. Käibemaksust jätkus kooli, sauna ja astronoomi ülalpidamiseks. Kool haris vaimu, saun keha, pildil näha oleva mošee aiakese nurgamajakeses elava astronoomi ülesanne oli määrata kindlaks viie palveaja täpsed ajad – mis sõltuvad Päikese rännust taevalaotusel, seega siis aastaajast, teha kindlas paastu algus ja lõpp püha ramazaani ajal. Võibolla avastas astronoom ka mõne tundmatu tähe. Kuid kindlasti pidi ta ennustama tulevikku sultanile, kes lõbutses haaremis, sel ajal mil ta ema riiki juhtis. Lõpuks läks astronoomil elu ikkagi täbaraks ja ta hakkas ümbruskonna rahva ajanäitajaid parandama.

Maailmalõpu järel pole mõtet halada, et oma õpitud oskusega söögiraha teenida ei suuda. Parandatagu ajanäitajaid.

Kuuendaks

„Armastus on nagu Higgsi boson. Paljud usuvad, et ta on olemas,“ kirjutab Jürgen Rooste luuletuskogus „Higgsi boson“, mida tema sõnul inspireeris üks Teaduskabaree õhtu, kuhu kutsusin ta külla esinema. Elame ajastul, mida Teaduskabarees esinenud Mihkel Kaevats nimetab Oma luuletuskogus „Ungari kirsid“ tasapisi totaliseeruvaks säästupirni ajastuks, ajastuks, mis veereb iseenda paratamatu lõpu poole.

Kui ma küsisin Endel Lippmaa käest, et miks ta ikkagi on nõnda kaua ja visalt, nõnda paljudel aladel teadust teinud, vaatas ta mulle oma nüüdseks veidi pleekinud, ent ometi täpptumedate silmadega ots aja sõnas: „Et lõbus oleks!“

Maailmalõpp on alati lõbus. Või vähemalt peaks olema.

Meditsiin | mis.toimus | News | Psühholoogia

Kas teadus on koomiks või traagiks?

19.11.2012

„Teadus – kas koomiks või traagiks? Algtingimused ja taust populaarteaduses.“

Tiit Kändler

Ettekanne teadusmeedia konverentsil „Teadushimuline meedia“

16. november 2012 kell 10.30, 15 min.

Kui ma sõitsin läbi ootamatult lumeohtra sügismaastiku 27. oktoobri hommikul Vooremaale, kuhu olin kutsutud füüsikute talvekooli esinema, mõtlesin äkitselt, et kuidas ma tunneks ära Eesti, kui poleks teeviitasid ja muud keelelist pudi-padi. Kui ma isegi ei saa aru, kas on varakevad või hilissügis. Päikese tõustes kattusid lumeväljad uduga, maastik sürrealiseerus ja ainus, mis Eestile viitas, oli Voore küla äärest kosmose poole kerkiv lõkkesuits. Eestlane teeb alati lõket. Olgu siis maastikul või hinges. Niisiis Eesti.

Esiteks

Toas ootas mind pea sadakond noort haritlast, kellest sõltub Eesti tulevik. Kui küsisin neilt noortelt inimestelt, kellest osa ülakorrusel Eesti esimese kosmosesatelliidi asju ajas, mis neid Eestis teaduse populariseerimises häirib, küsis üks noormees ameerika füüsikule Richard Feynmanile viidates, et miks peetakse publiku rumalaks. Ameerika üks suurimaid ja populaarseimaid füüsikuid, suurepärane populariseerija Feynman kirjutas kord ühes oma raamatus: „Kogu see idee, et keskmine persoon on ebaintelligentne, on väga ohtlik idee.“

Samale küsimusele on tulnud mul vastata ikka ja jälle – kui andsin kahe aasta eest seminare Kunstiakadeemia graafilise disaini üliõpilastele, kui kõnelesin 20. augustil Väike-Maarja rahvaga, kui olen vestelnud teadus.ee suvekooli osalejatega läbi kaheksa aasta või Teaduskabaree külalistega möödunud hooajal. Kui olen vestelnud eesti teadlastega. „Miks meid tobudeks peetakse?“ tõuseb küsimus pinnale kui kalast puutumatuks jäänud kork.

Ei jää üle muud, kui selle üle mõtelda. Mõtlemiseks pakkus mulle lisapinget kolm viimast aastat, mil olen kirjutanud akadeemik Endel Lippmaa elust, aga ka teadusest, poliitikast, ajaloost, raamatu, mis kahe nädala pärast trükikojast väljuma peaks. „Miks meid rumalaks peetakse?“ on ju laiem küsimus ja seostub meie riigis praegu toimuva ägeda diskussiooniga. See ei ole ainuüksi teaduse populariseerimise probleem, vaid kerkib halli müürina ette igale kodanikule, kes veidi hätta sattununa kas mingist registrist, ametist, kohtust või valitsusest tahaks veidi abi saada: mis me teile ikka pajatame, te niikuinii aru ei saa. Palgake advokaat. Kas teadusajakirjanik saab olla amatöör-advokaat, elutähtsate asjade selgitaja?

Imepärane taanlane Hans Christian Andersen kirjutas aastal 1838 imepärase loo vankumatust tinasõdurist. Tinasõdur oli valu viimane, ja nii ei jätkunud ühe tema jala jaoks tina. Ta sattus rändama, armudes enne aknast alla kukkumist pabermajas elavasse baleriini, kes samuti näis ühe jalaga hästi hakkama saavat. Lõpuks neelas vankumatu tinasõduri alla kala.

Kala püüti kinni, lõigati lõhki – ja ennäe! Tinasõdur sattus sama pere lauale, kelle lastele ta kunagi kingiti. Mis tinasõdurist ja baleriinist sai, on kole kurb ja ime ilus, kuid perekond sõi kala ära. Kohutav – Euroopa Liidu seadustega oleks see keelatud! Kala kõhus oli ju mürk, tina! Ent meenutagem, et tol ajal, mil Andersen, kes selles teadust populariseerivas loos tinasõduri seiklused üles tähendas, olid Amsterdami kanalid paras paik visata kõik, mis kehast või toast üle jäi. Tallinnas voolas Härjapea jõgi, ja selgi sama ülesanne. Nüüdseks on inimese eluiga pikenenud mõõdetavalt, ja mitte niivõrd meditsiini, kui hügieeni rakendumise tõttu. Sest patsiendid said targemaks. Sellele aitas kaasa ka teadmiste populariseerimine.

Inimene vajab lugu. Vähemasti nõnda meile lugu peetud inimesed pajatavad. Lugu muutub üha lühemaks. Lõpuks jõutakse välja saripiltlooni ehk koomiksini. Kas teaduse olemuse saab väljendada koomiks? Või muundub see Eestis traagiksiks?

Teiseks

Teaduse lugu vajab algtingimusi ja tausta. See tähendab, et ajalugu ja seoseid, paralleele.

Isegi teadlane on inimene. See tähendab, et teaduse loo esitamiseks tuleb tunda avaldatud artikleid ja kuulata nende kaja teadlaskonnas.

Üsna palju on Eestiski tutvustatud Itaalia kohtu otsust, milles mõisteti elanike tapmises süüdi seismoloogid, kes ei ennustanud õigesti suure maaväringu tulemist. Kohtuotsuse vundamendiks oli kodanike totaalne ignorantsus tõenäosuse kui looduse vältimatu ja lahutamatu kaaslase suhtes.

Sel aastal Nobeli preemia võitnud jaapanlase Shinya Yamanaka välja töötatud tehnoloogiale pretendeeris hoobilt üks Hishasi Moriguchi, kes väitis, et hoopis tema on pluripotentseid tüvirakke patsientide ravimiseks kasutanud esmakordselt. Ajakirjandus võimendas asjalugu, lõpuks aga selgus, et toosinatne Moriguchi valetas nii oma publikatsioonide kui nende retseptsiooni kohta.

Ajakiri Nature teeb juhtkirjas järelduse: teadust vahendav ajakirjanik mitte ei või, vaid peab olema kursis teadlase artiklitega ja nende tsiteerimisega. Isegi teadlased on inimesed ja inimene on teadupärast laisk, edev ning edumaias. See, et mõni eesti teadlane töötab kusagil välismaa teadusasutuses, et aseta teda ilmtingimata püramiidi tippu. Võib näiteks juhtuda, et ta ei saanud kodumaal hakkama, ja nüüd teeb mõnes kuulsa nimega ülikoolis teadusliku sanitari tööd – mida vajab ka iga labor.

See tähendab, et ajakirjanik peab lugema teadusartikleid. Eestis on raske teadlaselt saada kommentaari kolleegi töö kohta. Homme võib kritiseeritav istuda mõnes rahajagamiskomisjonis, ja nälg ongi majas. Ega siis ilma asjata Briti teadusajakirjanikud küsi oma maa teadlase töö kohta arvamust Austraaliast või USAst.

Kolmandaks

Teadusajakirjaniku vaist võib ütelda mõndagi. Seda mõistetamatum on, miks näiteks Riigiringhääling usaldab teadusajakirjaniku rolli multifunktsionaalsetele ajakirjanikele, kõnelemata sellest, et akadeemikut lastakse intervjueerida suisa komödiandil. Pole kahtlust, et need inimesed on omal alal andekad ja vahvad tegijad. Kuid kindlasti mitte teadusest informeeritud ajakirjanikud. Keegi on kunagi kusagil välja mõelnud loodusseaduse – ühelgi riiklikul telesaatel ei tohi olla alla 30 000 vaataja. Eestis tähendab see ausa ja vahva teadussaate võimatust riigitelevisioonis. Et vaatajat püüda, hakataksegi tolatsema.

Miks arukad inimesed vaatavad näiteks saateid MI või OP või kapital? Sellepärast, et neid teevad asjatundjad – muusikud, kunstnikud, majandusega kursis olevad inimesed. Keegi ei tule selle peale, et lasta muusikasaadet teha suvalisel füüsikul.

Kes tahab istuda püramiidi all, las see istub seal ja pajatab, kuid kui lai ka püramiidi all ei ole, ja kogub oma 30 tuhat lõdvalt kätte. Tipus on asjad kvalitatiivselt teistmoodi. Koomiku roll intervjueerijana pigem peletab arukat inimest kui tekitab tunglemise teadusülikoolide uste taga. Mis sest et on karismaatiline ja ekraanikõlbulik.

Neljandaks

Kõige ohtlikum on asi meditsiiniuudistega. Kui need satuvad asjatundmatute interpreteerida, võib see olla ohtlik nii meditsiinile kui tervisele.

Vahemere dieedist, selle imettegevast kasulikkusest on pajatatud vähemasti 2400 aastat, Platoni teose „Pidusöök“ ehk „Symposion“ ajast alates. Söövad oma Vahemere asju, õli ja kala ja veini ja brokolit ja surevadki tervena. Kuid sotsiaalseid suhteid ei võta keegi arvesse – sest neid on raske kui mitte võimatu katseliselt kontrollida. Võibolla on sealsed inimesed südametervemad, stressivabamad tänu lahedate pere- ja sõbrasuhetele, mitte selle tõttu, mida nad sisse söövad – pealegi veel kõige ebatervislikumal ajal, südaöösel.

On üks valdkond, kus mitmekesisus ei esine. Kummalisel kombel hõlmab see valdkond inimese vaimsete võimete maailma. Enamus vaimsete võimete uurijaid on veendunud, et ei ole olemas erinevaid intelligentsuse vorme, eraldi näiteks keele ja muusika, matemaatika või spordi, ruumi või aja intelligentsust. Psühholoogid Jüri Allik ja Anu Realo on välja uurinud, et need inimesed, kes on edukad ühe vaimset pingutust nõudva ülesande lahendamisel, saavad reeglina hästi hakkama ka mõne teise oma ülesehituselt erineva mõtlemist nõudva ülesandega. „Tark inimene erineb rumalast vaid ühel ja ainsal viisil,“ „kõik rumalad inimesed on rumalad ühtemoodi, kuid tark saab olla vaid isemoodi,“ järeldavad nad.

Viiendaks

1663. aastal ehitas Osmanite sultani Mehmet IV ema ehk Valide Sultan valmis Istanbuli Uue mošee ehk Yeni Cami. Selle ülalpidamiseks rajas ta enne turu, nüüdse Istanbuli vürtsituru. Käibemaksust jätkus kooli, sauna ja astronoomi ülalpidamiseks. Kool haris vaimu, saun keha, pildil näha oleva mošee aiakese nurgamajakeses elava astronoomi ülesanne oli määrata kindlaks viie palveaja täpsed ajad – mis sõltuvad Päikese rännust taevalaotusel, seega siis aastaajast, teha kindlas paastu algus ja lõpp püha ramazaani ajal. Võibolla avastas astronoom ka mõne tundmatu tähe. Kuid kindlasti pidi ta ennustama tulevikku sultanile, kes lõbutses haaremis, sel ajal mil ta ema riiki juhtis. Lõpuks läks astronoomil elu ikkagi täbaraks ja ta hakkas ümbruskonna rahva ajanäitajaid parandama. Neid oli kindlasti vähem kui 30 000.

Vankumatu Osmani astronoom toob taas meelde vankumatu Taani tinasõduri. Need meenuvad ja abistavad, kui vahel tekib lootusetu tunne, et Eesti riik on tehtud vaid selleks, et meelt lahutada ja tipp sportida. Meil on tänu vankumatutele teadusajakirjanikele tänu säilinud omamaine teadusajakirjandus, sealhulgas vähemalt kaks ajakirja – mida näiteks ei Leedus ega Lätis ole. Meil on ka piisavalt vaimukaid teadlasi, kellelt vajadusel saab pärida nõu.

Tuleb jääda vankumatuks, olgu teadusajakirjandusel vaid üks jalg ja ähvardagu teda tulleviskamine. Probleemid on ühiskonnal alati. Alati on probleemid lahendatavad. Kuid lahendused ei püsi alatiseks. On vankumatu tinasõduri ülesanne korrata seda kurba tõde, enne kui ta tulle visatakse. Siis kannab tuulehoog tema kõrvale ka armastatud baleriini.

Kuuendaks

„Armastus on nagu Higgsi boson. Paljud usuvad, et ta on olemas,“ kirjutab Jürgen Rooste luuletuskogus „Higgsi boson“, mida tema sõnul inspireeris üks Teaduskabaree õhtu, kuhu kutsusin ta külla esinema. Elame ajastul, mida Teaduskabarees esinenud Mihkel Kaevats nimetab Oma luuletuskogus „Ungari kirsid“ tasapisi totaliseeruvaks säästupirni ajastuks, ajastuks, mis veereb iseenda paratamatu lõpu poole.

Kui me anname alla survele teha teadmistest laadajant ja noorte täiusepüüdlustest pealesunnitud omakohtuga ning pisaratega lõppev teadusvõistlus, on lõpp kiire tulema.

Kui ma küsisin Endel Lippmaa käest, et miks ta ikkagi on nõnda kaua ja visalt, nõnda paljudel aladel teadust teinud, vaatas ta mulle oma nüüdseks veidi pleekinud, ent ometi täpptumedate silmadega ots aja sõnas: „Et lõbus oleks!“

Lõbus peab olema, kas teate. Kuid teadmine on lõbus vaid pingutuse läbi. Lõbus on lolliks minna, aga targaks saada kole igav. Koomik, kui naljakas ta ka ei ole, ei suuda eales küsida inimesi abistavaid küsimusi geneetikult või psühholoogilt, füüsikult või keemikult. Isegi mitte koomikult. Kui riik oleks tõeliselt hariv, siis ei peaks haridusjanused eestlased emigreeruma Soome Yleisradio uudiseid ja kõnesaateid ja teadusdebatte kuulama ja vaatama.

„Mis puutub taimedesse, siis pole keegi seda valdkonda käsitlenud sama vaimukalt kui Manchesteri praost W. Herbert, ning seda ilmselt tänu oma avaratele aiandusteadmistele.“ Nii kirjutas Charles Darwin 21 aastat pärast Anderseni Vankumatut Tinasõdurit oma vaimukas ja teravmeelses teoses „Liikide tekkimine“, mis hiljaaegu ka eesti keeles ilmus. Darwin kirjutas selle raamatu teaduse populariseerimiseks. Darwin teadis hästi, et loodusliku valiku üle elav vaimukus ei ole tolatsemine, vaid teadmisel põhinev teravmeelsus. Tema raamatu esmatrükil oli vaid 1250 eksemplari, ent see murdis teaduses paradigma ja vabastas loodusuurijate mõtte uude universumisse.

Selliseid teadlasi, vaimukaid ja teravmeelseid teadlasi, on Eestis hulganisti. Tehkem siis vankumatult nendega koostööd, nii nagu ka kõigi kunstnike ja kirjanike, muusikute ja arhitektidega.

Meemide vahelises olelusvõitluses on teaduslik meetod – peadpööritavate hüpoteeside ja kontrolli, individuaalse geniaalsuse ja kollektiivse skepsise sümbioos – jäänud püsima tänu teaduse arukale ja imelisele ühendusele kõigi teiste kaunite kunstidega.

News | Psühholoogia | teadus.kabaree

Teadvusteadlik teaduskabaree

28.04.2012

26. aprillil toimus Tallinnas Teatri Puhvetis toimuva teadus.ee ja keskkonnajakirjanike seltsi korraldatava teaduskabaree 8. jagu. Vestlus keskendus teadvusele ja teadvusetusele. Selgus, et nende kohta on küll teada üha enam huvitavat, ent täie teadvuse juures veel teadvuseteadus ei ole.

Sädelev Kass laulab universumiteadvusest, teadusajakirjanik Priit Ennet püüab teadvust defineerida, psühholoog Talis Bachmann teadvustab, et me seda definitsiooni ei tea, füüsik Laur Järv otsib lahendust võrranditest, mis on olemas, kuid loodust ei kirjelda.

Talis Bachmanni raamat kõneleb tähelepanust ja teadvusest ning varjutab mõtteseadja Enneti pea. Autor vaatab pealt imestunult, füüsik muheleb.

Järgmine ja hooaja viimane teaduskabaree toimub neljapäeval, 31. mail. Teemaks teaduse keel ja hääl.

Fotod: Martin Vällik

Info: www.teadus.ee

Telli Teadus.ee uudiskiri