Rubriigi ‘Meditsiin arhiiv

Antropoloogia | Meditsiin | News | to.imetaja

Ajujaht plastilise aju mõistmiseks

24.03.2017

See teaduskirjanik Tiit Kändleri aertikkel ilmus 2017. a 23. mai Maalehes

Aju on plastiline ja suudab paljude hädadega ise hakkama saada. Aju muutub inimese sünnist surmani. Mõistes neid muutusi, on täiskasvanutel lihtsam ka mõista oma lapsi ning ümbritsevaid inimesi.

 

„Mida teha, kui on keha?“ küsis 1970. aastate põrandaalune luuletaja Albert Trapeež. „Mida tajud, kui on aju?“ küsivad erinevate alade teadlased juba sajandeid. Ei möödu pea päevagi, kui mu teadusuudiste voos vupsab sisse aju uurimisega seotud uudis. Või uudis, mida pakutakse uudise pähe.

Teadlased on uurimas protsesse, mis toimuvad noores ajus. Neid huvitab, kuidas aju suudab õppida ja miks on nõnda, et mõnel inimesel ei arene võime taibata kirjutatut ja rehkendatut. Kuidas vastsündinu hakkab tajuma helisid, selle üle mõtlevad New Yorgi Newarki labori teadlane April Benasich ja tema kolleegid. Katse on lihtne. Sõbralikult ette valmistaud kuuekuulise beebi pea külge kinnitatakse elektroodi. Ja siis hakatakse talle ette mängima erineva sagedusega helisid. Kui sagedust muudetakse, siis on näha, et ajus miski muutub. Pole ka ime. Kuid teadlased väidavad, et aktiivsuse muutus ennustab, kuidas inimene küpses eas suudab hakkama saada.

Kognitiivsed lihased, nagu teadlased neid nimetavad, suudavad inimestel hakkama saada ka matemaatikaga. Beebidel on juba sündides võime tunnetada numbreid. Muidugi ei rehkenda nad diferentsiaalvõrrandeid, kuid suudavad vahet teha hulkade suuruse vahel. Arv, mida beebid tunnetavad, ei ületa kolme või nelja. Kummalisel kombel on selgroogsed nagu tuvid, vareslased, lõvid või ahvid sama edukad. Ent nemad ei arenda oma matemaatilisi oskusi palju kaugemale.

 

Kuidas aju taipab aju?

Mida teha, et aju oleks parem? Üks on selgeks saanud. Kui laps õpib mängima mingit muusikainstrumenti, siis on see ajule üsna kasulik. See abistab keskendumisvõimet, suurendab töömälu ja toetab enesekontrolli. „Kui sa ikka pead kopeerima kitarrikäiku, siis hoiad seda oma peas ikka ja jälle ning kordad seda oma kätega,” ütleb Northwesterni Ülikooli teadlane Nina Kraus. Ta rõhutab, et oluline pole mitte niivõrd muusika kuulamine, kuivõrd selle mängimine.

„See, milliste bioloogiliste protsesside käigus tekivad lapse ajus paari aastaga tajumustritest tähenduslikud ühikud, on kahtlemata üks praeguse hetke põletavamaid probleeme,“ sõnastab Tartu Ülikooli ajuteadlane Jaan Aru oma hiljuti ilmunud raamatus „Ajust ja arust“ tee, mida mööda ronides võiksime oma lapsi paremini mõista.

Aju1.ML

Ajukoor ja depressioon

Aju töötab kroonilisele depressioonile vastu, suurendades mõnda osa oma koorest. Pildil on krooniliselt depressiivsete patsientide ajuskaneeringud: vasakul enne ravi (näidatud punasega) ja paremal ravi ajal (näidatud sinisega). Depressiivsetel patsientidel oli paksem ajukoor otsmiku-, oimu- ja kiirusagaras. 10-nädalase ravi järel olid need sagarad õhemad nagu tervetel inimestel.

 Enne ravi                     Pärast ravi

 Frontal – Otsmikusagar, Parietal – Kiirusagar, Temporal – Oimusagar

Allikas: Childrens Hospital Los Angeles

Aju omanikud on vähemalt miljoni paljurakse loomaliigi esindajad. Tunne ütleb, et aju on erand, kuid tegelikult on ajuvabu mitmerakulisi nagu seened, taimed jt umbes sama palju. Inimaju on jõudnud oma arengus astmele, kus ta mitte ainult tahab, vaid on ka võimeline iseennast tunnetama ja uurima. Aju kohta on paljutki teada saadud, juba Egiptuse vaaraode ajal tehti ajuoperatsioone, mida kirjeldas Mika Waltari oma 1945. aastal ilmunud raamatus „Sinuhe egiptlane“.

Kas inimene suudab oma aju tööd olulisel määral taibata? Praeguseks ei ole. Viibisin 2013. aastal Brüsselis seminaril, mille korraldas  Innovative Medicines Initative (IMI) ehk Innovaatilise Meditsiini Initsiatiiv, mis ühendab erapanuse avaliku panusega. Samal aastal avati Euroopas suure teaduse projekt, inimese ajuprojekt (Human Brain Project, HBP), mis kümne aasta jooksul saab toeks muljetavaldavad miljard eurot. Ent algne ajuprojekt põhines vaid ühe teadlase, praegu 55-aastase Šveitsi Lausanne’i Föderaalse Tehnoloogiainstituudi professori Henry Markrami nägemusel. Too karismaatiline mees teatas 2009. aastal, kõneldes kõrgelthinnatud TEDi kogunemisel, et ta suudab kokku panna kamba, kes kümne aastaga simuleerib kogu inimaju arvutil. Aju 86 miljardit neuronit ja 100 miljardit sünapsit superarvutil – kui uhke, meie eurooplased teeme seda!

Läks vaid aasta, kui selgus Markrami oskus rahavoogu enda ja kahe kamraadi käpa alla saada ning 800 Euroopa neuroteadlast 2014. aasta juulis avaliku kirja laiali saatsid. Nad süüdistasid Markrami massiivses ülekiitmises. Praeguseks on projekti juhtimist muudetud, selle alamprojektides osaleva 112 institutsiooni õigusi laiendatud ning ei keskenduta vaid aju simuleerimisele.

Depressioonist on asjatundjate sõnul saamas Euroopa põhilisi haigusi, mis varsti ennetab südame-veresoonkonna haigused, nagu kinnitas 2013. aastal Taani farmaatsiafirma Lundbeck teadusuuringute rühma juht Peter Andersen. Tema sõnul kulub vaid kolm protsenti depressioonist põhjustatud kuludest ravimitele, ülejäänud 97 läheb vähenenud tööviljakuse või koguni töövõimetuse kontole. Mingit tõhusat ravimit pole leitud.

 

Aju omadused: plastilisus ja koostöö

Siiski on tõdetud, et aju suudab muuta oma olulise piirkonna suurust, et kompenseerida depressiooni tagajärgi. Ajakirja Molecular Psychiatry (Molekulaarne Psühhiaatria) selle aasta mätsi alguse numbris avaldati uurimus, milles Los Angelese lastekliiniku teadlane Ravi Bansai ja tema kolleegid mõõtsid magnetresonantskuvamise meetodil depressiivsete patsientide aju. Nad nägid, et depressiivse aju otsmikusagar oli paksenenud. Kui patsiente korralikult raviti, õhenes otsmikusagar jälle tavaliseks. Otsmikusagar kontrollib ülejäänud aju tööd ja surub alla sobimatuid käitumisreflekse.

Tähendab, aju on plastiline ja suudab teatud määral teda tabanud hädadele vastavalt oma arhitektuuri muuta. Nõnda on võimalik, et näiteks langetõve ravimise tarbeks ühe eemaldatud ajupoolkeraga inimene suudab enamvähem adekvaatselt omadega toime tulla, nagu kirjeldab Stanfordi Ülikooli neuroteadlane David Eagleman oma äsja eesti keeldegi tõlgitud raamatus „Aju. Sinu lugu“.

Aju2.ML

Isegi selliste ajuhaigustega nagu Alzheimer ja Parkinson võib inimene hakkama saada. Pärast nunnade surma nende ajusid uurides selgus, et viimased paarkümmend aastat olid mõned elanud koos Alzheimeri tõvega. Nunnad kordavad palveid. Eagleman on veendunud, et mida vanemaks inimene saab, seda enam vajab treenimist tema aju. Meid aitab lugemine, ristsõnade lahendamine, musitseerimine, meisterdamine.

Ajurakkude arvu haripunkt on kaheaastasel lapsel. Siis asutakse ebavajalikke seoseid ja ka ajurakkude arvu kärpima. Nooruki aju vormub kuni 25-aastaseni. Eagleman toob ohtralt konkreetseid näiteid. Ta on veendunud meie aju  plastilisuses. Eriti eelistatud on muusikud ja taksojuhid, kelle hipokampus või ajukoore kindel kurd on tavainimese omast suurem.

Nii et lootust ei maksa kaotada mistahes eas inimestel: mälu näiteks on õpitav ja säilitatav, kui vaid tehakse õigeid harjutusi. Näiteks on märtsi alul avaldatud Stanfordi Ülikoolis läbi viidud katsete tulemused näidanud, et kui vabatahtlikke õpetati neile ette loetud sõnu meeles pidama, kui nad seostavad neid näiteks oma igapäevasel koduteel leiduvate objektidega, lähenevad nende võimed supermälumängurite omadele.

Kuigi mälugeeniused suudavad meeles pidada hiiglaslikke numbrijadasid, otsivad nad oma autovõtmeid sama sageli kui lihtsurelikud. Ning kas nad saavad paremini aru naljast? Vaevalt, sest Ontarios asuva Windsori Ülikooli äsja avaldatud uuringud näitasid, milline võime peab olema ajul, mis mõistab kalambuure ja teisi sõnanalju. Ainult siis, kui vasak ajupoolkera, mis tegeleb keelega, analüüsib kuuldud sõnu, ja kui see on sobivas koostöös parema poolkeraga, mis veidi hiljem annab neile sõnaridadele vastava tavamõtte. Nende kahe ootamatul vastuolul kalambuur seisnebki. Nii et naljanina põhineb koostööl – kahe ajupoolkera vahel. Ja see ei tohi olla ajutine.

2. graafiku allikas: David Eagleman, Aju. Minu lugu. Argo, 2016


 

Antropoloogia | Meditsiin | News

Doping kui inimkultuuri osa

10.04.2016

See teaduskirjanik Tiit Kändleri essee ilus Maalehes 7. aprillil.

 

Me ütleme „doping“ ja arvame, et teame, millest räägime. Kuid keemiliste ainete ja arstlike meetodite kasutamine on nõnda mitmekesine, et pigem tekib kiusatus pärida, kas on üldse mingit ainet või meetodit, mida ei saaks dopinguks nimetada.

„Ei saabu  aega, mil inimesed suudavad ennetada keemia kasutamist sportlike saavutuste parandamiseks,“ nendib Essexi Ülikooli spordi ja kehakultuuri biokeemiaprofessor Chris Cooper oma raamatus „Run, Swim, Throw, Cheat.“ („Jookse, uju, heida, peta.“) Ta kirjutab teadusest spordi ja ravimite taga. Sellisest käsitulest on puudus ka ingliskeelses maailmas, saati siis Eestis. Me ei tea, miks üks või teine aine on doping või ravim.

Andy Miah, Glasgow Ülikooli teaduse ja meditsiini tuutor, räägib oma raamatus „Genetically Modified Athletes“ („Geneetiliselt muundatud atleedid“) geenidopingust ja selle taga olevast bioeetikast. Inimkond on sportlasi valinud ehk aretanud nagu paljulüpsvaid lehmi. Me räägime uhkelt spordidünastiatest. Me teame, et lühike mees korvpalli reeglina ei sobi, nii nagu pikk tõstmisesse. Me teame. et inimesel on kaht sorti jooksulihaseid: kiirelt ja aeglaselt kokkutõmbuvaid. Ühe või teise rohkus määrab, kas atleedist võib saada kiirjooksja või hoopis pikamaaläbija. Mis on inimesele loomulik: inimene muutus sadade tuhandete aastatega aeglaseks pikamaajooksjaks, et väsitada oma saakloomi rohtlas.

Doping kultuuri osana

Meil on vabaaja ja sprotlike saavutuste, aga ka vaimsete võimete tõstmise aineid. Vaid hiljuti hakati osasid neid keelustama. Oopium oli tavaline mõnurohi Osmanite impeeriumis, nii nagu koka või beetlilehed teisal. Coca Cola kompaniid koguni sarjati alul, et too paneb oma jooki vähe kokat sisse. Nüüdseks on kokaiin selles asendatud kofeiiniga.

KofeiinAlates 2004. aastast on kofeiin tippspordis lubatud. Inimesele, kuid mitte võidusõiduhobusele.  On selgeks saanud, et kofeiin parandab üle 5 minuti kestvaid sooritusi. Sest see mõjub asju neurotransmitteritele, ainevahetusele, lihasesignaalidele. Parandab emotsionaalset seisundit, füüsilist sooritust, kuna Eemaldab adenosiini (vt graafik).

Histreliin omakorda lükkab puberteedi edasi. Lapsed spordis on tema, mis aktuaalne võimlemises, iluuisutamises, vigurhüpetes.

Klassikalise muusika tippesitajad ja dirigendid teavad, et beetablokaatorid vähendavad südamelöökide sagedust, vererõhku, stressi. Marihuaana, alkohol, ja muud narkootikumid on rokkinud ja jäävad rokkima. Muusika nagu sportki on meelelahutus. Kuid võtame teadustöö, õpingud. On olemas ajustimulante, mis suurendavad tunnetusvõimet, piiramata aeroobset tegevust. Modafiniil hoiab ärkvel suurt osa USAs tudengeid intensiivsel õppeperioodil.

1904. aastal võitis Thomas Hicks olümpiamaratoni, süstides strühniini brändiga.

Praegu kasutavad atleedid treeninguperioodil lõputul hulgal toidulisandeid. On nippe, kuidas treenida, siis nälgida ja siis veidi süsivesikuid tarbides parandada keha hapnikuomastamise võimet. On EPO, et lihased saaksid verd. Kuid on kõrgmäestikutelgid ning moodsamad hapnikutelgid. Oli FastSkin ujumiskostüüm, mis küll keelustati.

Ma ei saa siinses lühikeses jutus ette võtta dopinguainete biokeemilisi kanaleid, mida nad kasutavad, et sportlane saaks realiseerida olümpiadeviisi: „Kiiremini, kõrgemale, kaugemale!“ Amfetamiinid, benzedriin, anaboolsed asteroidid THG, LSD analoogid, EPO. Kasvuhormoonid… On ravimeid, mis nihutavad psühholoogilise valu piire.

Kas doping üldse toimib?

Väga olime on küsimus: kuidas teame, et mõned ained saavutust parandavad? Me ei saa võrrelda tippsportlasi keskmiste sportlastega, ammugi keskmise inimesega, sest eliitsportlased on geneetiliselt ebanormaalsed. Geneetiline eelis võib olla sünnipärane, kuid võib olla omandatud reaktsioon kemikaalile. Kuid 10% edu pole kunagi 10% edu tegelikkuses, sest poole panusest annab keskkond.

Miks on olümpiarekordeid nõnda raske ületada? 100 m jooksus lubavad steroidid joosta 2 meetrit kiiremini. Mõnel naisel on Y-kromosoom loomupärase kõrvalkaldena.  Tulemus sõltub võistluspaigast: külm, madal ala – madalad tulemused. Odarekord oli kunagi 104,8 meetrit, kuni planeerivad odad keelustati. Kuid fiiberteibad jäid.

Uusim nipp on elektriline ajudoping, millest lugesin ülevaadet ajakirjast Nature 17. märtsil.

California firma Halo Neuroscience stimuleerib aju elektriga enne suusahüppevõistlusi või kiirlaskumist, et parandada tasakaalu. Stimuleerimine lükkab ka väsimuse edasi. Väidetavalt mõjub elekter aju motoorsele koorele, füüsilisi oskusi reguleerivale ajuosale. Stimulatsioon aitab ehitada uusi neuronitevahelisi seoseid. Meetodit katsetati seitsmel suusahüppajal: neli koda nädalas, kaks nädalat järjest. Hüppejõud suurenes 70, koordinatsioon 80%. UK Nottinghami  Ülikoolis tehtud katsetel aitas samalaadne elektritöötlus treenimata jalgrattureid kaks minutit kauem pedaalida.

Samalaadset meetodit saab kasutada ka raviks. Kuid pikaajalisi efekte pole teada. Ka on variatsioonid suured. Siiski laseb Halo seadme turule.  See on väga oluline küsimus. Kui dopingainete seas ja eriti geenidopingu seas on aineid ja meetodeid, mida saab edukalt kasutada haiguste raviks – kas siis sportlasel ei ole inimlikku õigust ennast ravida, küsib Andy Miah.

Tuleb arvestada, et keha adapteerib uue situatsiooni  ja reguleerib selle negatiivse tagasisidemega alla. Kohvi on vaja juua üha enam. Mis siis on pettus ja kuis seda avastada?

Andy Miah visandab posthumaanse tuleviku, milles kloonimine pole eetiliselt komplitseeritud paljude meditsiinieetikute jaoks ning kus meditsiiniliselt terapeutiline geneetiline uuring on norm. Inimene ühildub roboti, digitaalse, geneetikaga.

Sportlase inimõigused

Geeniselektsioon on nagu karjakasvatus. Geenmuundatud ja geenvalitud sportlaste vahel on vahet teha võimatu. Miks peaks sportlane loobuma geeniteraapiast? „Pole objektiivseid argumente paljude dopinguvormide kohta, see on ajakirjanduse ülespumbatud lahendus,“ rõhutab Miah, tuues näiteks EPO ja kõrgmäestikukambrid.

Küsimus on, kas lasta inimestel teha enesele viga. Põhimõtteliselt ei saaks tippsporti üldse harrastada. WADA reeglid on mäng, geenmuundamise uurimisel ainus võimalus lihase biopsia ehk tükikese eemaldamine. Kes seda libaks?

„Geenidoping on mitteterapeutiline geenide, nende elementide või rakkude kasutamine saavutuse parandamiseks,“ ütleb WADA. Mis tähendab hea jalgpallur geneetiliselt, küsib Miah. WHO määratleb tervise kui täieliku füüsilise, mentaalse ja sotsiaalse heaolu oleku, mitte ainult haiguse puudumise.

Areng võib olla naasmine eugeenikasse eesmärgiga luua paremaid indiviide. Kui tekib geneetiline superklass – võistelgu nad siis teistest eraldi, nagu poksijad kaalukategooriates ja naised/mehed.

Lõppude lõpuks testib sport inimvõimete piire ja seega imbub sellesse ka geenmuundamist. Tippsportlased on omamoodi katsejänesed ravimikompaniidele.

On inimese otsustada, kas tegu on individualistliku inimõigusega või eelistame sotsiaalsust.

 

Bioloogia | Meditsiin | mis.uudist | News

Iidseim lill oli imekaunis mürgilill

16.02.2016

MürgilillTaimeteadlased avastasid merevaigutükist kaks hästi säilinud fossiilset lille, mis õitsesid 20 – 30 miljoni  aasta eest. Need lilled kuluvad asteriidide sugukonda, mis on meile andnud kartuli, tomati, tubaka, petuunia ja kohvi. Kuid need lilled kuuluvad asteriidide mürgisesse perekonda Strychnos, mille esindajates sisaldub maailma kuulsamaid mürke strühniini ja kuraaret.

Oregoni Ülikooli professor George Poinar, kes on üks paremaid fossiilsete taimede tundjaid, kinnitab, et need lilled elasid troopilises metsas, umbes praeguse  Puerto Rico aladel. Praegu kasvab maailmas umbes 200 liiki Strychnose perekonnast.Leid vihjab, et paljud nüüdsete taimesugukondade eellased võisid elada hilise Kriidiajastu troopilistes metsades.

Rotimürgis sisalduva strühniini kirjutas kuulsaks Norman Bates ja seda kasutati  filmis „Psycho“, kuraare oli mürgiks ühes Sherlock Holmesi loos, ent väikestes annustes kasutatakse seda füüsilise ja vaimse aktiivsuse tõstmiseks.

Allikas: EurekAlert!

kole.lugu | Meditsiin | News | Psühholoogia

Eurooplasel vähendab ohtralt kala söömine depressiooniriski

11.09.2015

Loen täna saabunud teadusuudist.

EurekAlert! teatab, et ajakirjas Journal of Epidemiology&Community Health ilmus artikkel,Suitsuräim.Taevas  milles teadlased väidavad, et kala söömine vähendab depressiooniriski. Nad lugesid läbi 101 artiklit ja nende andmete põhjal järeldasid, et depressioonirisk väheneb 17%, kui inimene sööb peamiselt kala. Meestel 20%, naistel 16%. Kuid nii juhtub ainult eurooplastega. Põhja-Ameerikas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas ning Okeaanias asukate puhul mingit depressiooni vähenemist ei täheldatud.

„Vajatakse edasisi uuringuid,“ järeldavad teadlased, kelle nime uudistevoog ei avalda ja ise ka ei viitsi otsida.

Mida sellest järeldada? Kas peaks kõik teadaolevalt 350 miljonit maailma depressiivset kolima Euroopasse ja siis hakkama kala sisse vihtuma? Kui depressiivne!

Tiit Õueonu Kändler

 

 

 

Meditsiin | News

Rolf Zinkernagel: arstiteadus ei tohi anda liigseid lubadusi

17.05.2014

See Tiit Kändleri intervjuu ilmus Sirbis 19. mail 2014

 

Kui inimene viirusega nakatub, okupeerivad viirused peremeesrakud ja paljunevad nende sees. Terveks saame tänu sellele, et meie immuunsüsteem oskab ära tunda viirustega nakatunud rakud, mis on muutunud vaenlasteks ja millest tuleb kuidagi lahti saada. Haigestunud rakkude hävitajateks on tapjarakkude nime all tuntud T-rakud. Kuidas T-rakud ohtlikult viirusega nakatunud rakud ära tunnevad, selle tegid kolme aastakümne eest kindlaks Zürichi Ülikooli kliiniku emeriitprofessor Rolf Martin Zinkernagel ja austraallane Peter C. Doherty ning said oma avastuse eest 1996. aastal Nobeli preemia. Teadlased avastasid muuhulgas, et T-rakud tunnevad ära kaks erinevat molekuli raku pinnal – mitte ainult viiruse antigeeni, vaid ka ühe keeruka nimega valgumolekuli, mida lühendatult tähistatakse MHC. Sellest siinkohal piisab – Zinkernageli avastus aitab arstidel näiteks võidelda viirusliku meningiidi ehk ajukelmepõletikuga.

Kuid raskem on arstidel hakkama saada mittenakkuslike ajuhaigustega. Aju on kallis luksusese – igast suutäiest saadavast energiast viiendik läheb inimesel aju ülalpidamiseks. Ajurakkude ehk neuronite talitluse häired ehk neuroloogilised haigused on üha kasvav koorem nii üksikutele inimestele kui kogu ühiskonnale – selleski mõttes läheb aju meile kalliks maksma.

Euroopa Innovaatilise Meditsiini Initsiatiiv (IMI) koondab ja loodab üha enam kooskõlla sättida Euroopa erinevate uurimisasutuste aju-uuringuid. Möödunud aastal Brüsselis toimunud IMI foorumile oli peaesinejaks kutsutud Rolf Zinkernagel, et ta esitaks oma nägemuse ajuhaiguste uurimise ja ravi olevikust ja tulevikulootustest.

Olukord pole ajule hiilgav – ajuhaiguste ravi on endiselt sündroomipõhine ning uusi tõhusamaid ravimeid pole leitud. Asjad ei arene nii jõudsalt, kui seda veel paarkümmend, isegi viis aastat tagasi loodeti.

Zinkernagel3Zinkernagel taltsutas oma ettekandes Euroopa Liidu tervishoiuametnike optimismi: „Ka teadlased annavad valesid lubadusi,“ hoiatas ta ning tõi immunoloogina näiteid, milliste nakkushaiguste kohta vaktsiinid on olemas ja milliste kohta ei ole ja äranähtavas tulevikus ei tule ka. Esimeste seas on näiteks polüomeliit ja rõuged, teiste seas leepra, AIDS, malaaria. Zinkernagel selgitas, miks on olukord mitte just kaunis – haiguste mehhanismid on erinevad ja seega käitub ka immuunsüsteem eri haiguste puhul erinevalt.

Enne oma ettekannet leidis nobelist Zinkernagel mahti väikese ajakirjanike rühmaga ühe laua taha istuda ja vastata ka minu küsimustele.

 

Mis on olnud tähtsamad avastused immunoloogias, eriti immunoloogilise vastuse uurimisel teie pika ja viljaka tegevuse jooksul?

See on väga raske küsimus. Selle neljakümne aastaga on juhtunud mitmeid asju. Hästi – leiti ja määrati rakkudest vahendatud antikehadest sõltuv immuunsüsteemi tüüp. Teiseks leiti, et eriliste veres leiduvate rakkude, antikehade läbi töötab eriline võõrkehade äratundmise mehhanism, ja avastati, kuidas see mehhanism vahendatuna T-rakkudest toimib rakkudele. Kolmandaks arvan, et oli hiigelsuur avastus, kui leiti organismi mittespetsiifiline vastupanumehhanism lisaks looduslikule või loomupärasele vastupanumehhanismile, mille uurimine  sai alguse 70 aasta eest pärast interferoni avastamisest. See oli olemuslikult esimene vastupanumehhanismidest. Viimase 30 aastaga on kirjeldatud paljud nende mehhanismide detailid. Ja avastatud palju teisi selliseid mehhanisme.

 

Siinsel seminaril räägitakse palju ajust. Kas teie arust on aju kuidagi seotud inimese immuunvastusega?

Väga paljugi on  seotud, kuid mitte sel moel, nagu teie arvate. Nüüdisaja meditsiini suurim probleem on inimese käitumine. See ei ole tegelikult teadus. Me kõik teame, mida me peaksime tegema, meie ema rääkis meile, mida me peaksime tegema, kuid me ikkagi ei tee seda.

 

Kuid ometi vähki ja ajuhaigusi mingil moel ravitakse. Mis jääb siis vajaka?

Me kõneleme Alzheimeri haigusest või vererõhust või depressioonist või vähist ja me räägime alati lõpp-produktist. Kuid me ei kõnele või teeme seda väga harva, kuidas need asjad alguse saavad. Paljud uurijad arvavad, et põhjusi on üks.

Zinkernagel1Teiselt poolt näitas just praktilise meditsiini kogemus esmalt, et põletikuvastane ravim on aspiriin, praktilised meedikus parandasid viimases staadiumis olevate vähihaigete olukorda, ja üle lihtsustades lõppude on lõpuks kaks huvitavad asja, mida praktiliselt meditsiinilt üle võtta. Arsitd teavad mõnda asja väga täpselt viimase punkti ja komani. Vähiravim Gliveck toimib, sest arstid teavad ensüümi ja miks  see aktiveeritakse, teavad väikest molekuli, mis ensüümi blokeerib – fantastiline.

(Kommentaar: seda Glivecki nime all müüdavat türosiin-kinaasi inhibiitorit kasutatakse paljude kasvajate raviks, eriti leukeemia puhul. See tapab vaid vähirakke. On väga kallis. Ravi maksab 92 000 dollarit aastas, üks selle tootmiseks vajalik patent kaotab kehtivuse 2015., teine 2019. aastal.)

See on näide, kuidas asi võiks töötada, kui me teaks haiguse põhjusest kõike. Kuid me kas teame üht protsenti, viit, 30 või 90 protsenti. Ent see pole määramine.

Patsiendi jaoks on kaks võimalust – kasvaja kas ei tee häda või kasvab muudkui edasi. Me ravime senini sepavasaraga. Te ei tea, mida te teete, te lihtsalt virutate haamriga, et protsessi peatada. Meditsiinis töötavad paljud asjad sepavasara printsiibil. Te ei tea detaile, kuid see toimib ja kui see toimib, on patsient üsna õnnelik. See aga ei ole see, mis meile teadlastele meeldiks kätte saada. Kuid see on elu.

Kui me kõike teaksime, siis poleks vaidlusi. Kuid me teame väga vähe. Gliveck töötab teatud verevähi puhul 80- või 90-protsendilise tõhususega. Kuid see ei tööta paljudel muudel juhtudel. Alzheimer on palju keerulisem asi, see on veidi nagu palavik. Paljud asjad võivad põhjustada palavikku, Alzheimer on veel palju keerulisem ja selle puhul eiratakse sotsiaalsed teemasid täielikult, sest nii poliitiliselt kui praktiliselt ja need on liiga suured ülesanded.

 

Mis takistab meditsiini kiiremat arengut?

Ma ei ole neurofüsioloog või psühhiaater, kuid võin kinnitada, et meie diagnoosid neile haigustele muudkui täpsustuvad ja paranevad, kuid me saame keskeltläbi vanemaks. Me oleme põhimõtteliselt ehitatud elama 25. eluaastani. Ülejäänu on loterii. Põhjus, miks ma seda ütlen, pole et ma olen rumal, vaid endisaegadel said naised oma esimese lapse 13- või 14-aastaselt. Nad kasvatasid oma lapsi kuus-seitse aastat, kuni said 22-aastaseks. 25 oli juba küllalt vana, et surra.

Zinkernagel2Pärast sedalaadi inimühiskonna pikka arenguperioodi pole evolutsiooniline valik elukvaliteeti puudutanud. Praeguseks on abiellumine ja laste saamine nihkunud vanemasse ikka, kuid evolutsioonilises mõttes on tegu nõnda lühikese ajaga, et see ei ole mingit mõju avaldanud. Ma olen veidi julm, muidugi, kuid tõsiasi on – paljud haigused ei ole bioloogiline probleem, vaid eranditult ühiskonna probleem. Inimesed kannatavad isolatsionismi ja ühiskonnast eraldatuse tõttu. Nõnda töötab nüüdisühiskond. Kui mina oli 50, teadis tänaval igaüks igaühte, liikuvus oli väike, enamik inimesi elas ühes paigas väga pikka aega.

 

Kuid miks näiteks suureneb depressioon, olles muutunud üheks olulisemaks haiguseks Euroopas?

Vanusest sõltuv depressioon on nagu Alzheimeri tõbi. Sel on tegemist viisiga, kuidas ühiskond töötab. Kui inimesel ei ole lapsi või on ainult üks laps, on sellisel eluviisil ühiskonnale hiiglaslik mõju. Kaks või viis last ühes peres suhtlevad üksteisega, arenevad üksteiselt õppimise kaudu – nii toimivad paljud ühiskonnad. Talumeeste laste jaoks oli mäng töö, see polnud mäng meie praeguste laste mõttes. Evolutsioon võtab aega tuhandeid kui mitte miljoneid aastaid. Meie elulaad on sest ajast, kui olin viiekümneaastane, tohutult muutunud ja see on suur probleem. Kuidas me sellega hakkama saame – teie internet ei kõnele teile vastu.

Tundub, et on palju seoseid Alzheimeri tõve põdeva inimese füüsikalise ja mentaalse aktiivsuse vahel. Näiteks muusikutel tekib Alzheimer hiljem. Võtame lihtsama näite. Eesnäärmevähk. See haigus on kümnel protsendil viiekümneaastastest meestest. 90-aastastest meestest 98 protsendil. Haigestumine sellesse on vaid aja küsimus.

 

Kuidas kohastuda ühiskonna muutustega?

Kuid me ei saa kõik olla kõik talumehed. Väikelapse uutmoodi suhted vanematega tekitavad meditsiinile tulevikus probleeme. Me peaksime maksma lasteaednikele ja õpetajatele väga kõrget palka, et teha need ametid atraktiivseks, sest õpetamise kvaliteet mõjutab, kuidas hakkavad lapsed sotsiaalselt käituma. Seda saavutada pole poliitiliselt kerge. See on väga pikaajaline investeering. Teil on vaja viisteist, kakskümmend aastat nagu ravimite juurutamise puhul.

Ma olen läinud üle piiri, kuid probleem on selles, kuidas me suhtume ravisse kõrges eas. Meditsiini parandades lükkame oma barjäärid edasi, kasutades enamiku raha nüüd inimeste ravimiseks, kelle vanus on 70–72, kui varem oli see 60–62. Probleem ei kao, vaid muutub suuremaks ja suuremaks. See on fakt.

Ratsionaalselt võttes ei tohiks toetada ei teadusuuringuid, ei kliinilisi uuringuid, sest see teeb probleemi suuremaks. Mis juba praeguseks on juhtunud. Võtame näiteks kalkunifarmi statistika. Kasvatate kalkuneid ja te arvestate nende pidamisel, söötmisel, et tänupühaks oleksid nad toredad ja terved – et nad saaksid kaheaastaseks oktoobris ja oleks teatud kaaluga ja siis tapate nad. Inimestel peaks olema optimaalne tervis – et indiviidid oleksid õnnelikud, kuni sureksid päevapealt.

See ei ole inimese puhul muidugi väga lihtne, kalkuni jaoks küll.

 

Arstiteadus on alatihti andnud lubadusi, miks paljud neist pole täitunud?

Võtame selle Šveitsi küla, kust ma olen pärit. Seal elas 400 inimest, ja kui keegi oli hull, teadis seda igaüks. Praegu on väga vähe haigusi, mille kohta teame, et üks või kaks geeni on väga olulised. Enamikul haigustest on olulised kümned või sajad geenid. Ja see, mis teeb haigeks, on nende kombinatsioon, lisaks näiteks veel toidulaua puudulikkus – väga keeruline.

Teadusel on väga suur vastutus. See ei tohi anda liiga suuri lubadusi – nagu finantsturgudel, on ka teaduses lubamine lihtne. Me ei saa alati uskuda lubadusi, mida annab farmaatsiatööstus. Uuringute tulemused ei ole neid toetanud. Meil ei ole vaktsiine haiguste raviks, mis lühendavad inimese eluiga, pole vaktsiine, mis laseks inimesel kauem elada. Täpsemalt – meil pole vaktsiine T-rakkude poolt kaitstud haigustele.

On väär arusaam, et vaktsiin peaks hoidma ära nakatumist. Vähi tapmisel organismis pole mingit evolutsioonilist tagajärge. Sest veelkord, kogu ülejäänud elu pärast 25. eluaastat on inimese jaoks evolutsiooniline loterii. Bioloogiline sõda siin lõpuni võidukas olla ei saa.

 

Kas siis lootust polegi?

Mõned viirused muudavad oma kombitsate asetust kümne-viieteistkümne päevaga. Seepärast polegi meil vaktsiine nende vastu – tuleb uus ja hullem. Tuleb kasutada evolutsiooni enese trikke. Leiutada vaktsiine, mille toime põhineb süsteemi võimel omada mälu. Antikehade mälu kestab 3–50 päeva. Seerumi asemel saame emalt immunoglobuliini. Võtmefaktor on esimese 12 kuu jooksul emapiima joomine.

See tähendab, et ei maksa lapsi vaktsineerida liiga vara. 1950. aastatel tabas meid lastehalvatus ootamatult. Praegu võib meil olla 300 erinevat gripivaktsiini, nende mälu on aga artefakt. Aitavad mitte ainult õpikud, vaid terve, kriitiline mõtlemine. Kuid – lõppude lõpuks peab teadlane valmis tegema ka millegi, mis töötab. Te ei saa uurimistoetust, kui midagi suurt välja ei luba. Isegi mitte Bill Gates’ilt.

Kui teile see jutt ei meeldi, siis ärge võtke mind tõsiselt.

 Tekst ja fotod: Tiit Kändler

Tiit Kändleri osavõttu IMI huvirühmade foorumist toetas Euroopa Liidu Innovaatilise Meditsiini Initsiatiiv.

 

 

Bioloogia | Meditsiin | News

Aju vabaneb unes oleviku türanniast

04.08.2013

Erinevalt seniarvatust, on üha enam tõendeid, et aju magades mitte ei tugevda närvirakkude vahelisi ühendusi, vaid nõrgendab neid. Nõnda hoiab aju kokku energiat ja abistab mälu.

See Tiit Kändleri artikkel ilmus Eesti Päevalehe teadusküljel 01. augustil

Kõik loomad magavad. Linnud magavad, mesilased, prussakad ja isegi äädikakärbsed magavad. Veeloomadki magavad, ent ei katkesta hingamist, kuna magab vaid delfiini või hülge üks ajupool ning teine on ärkvel.

Lihtne on järeldada, et aju tahab puhata. Hästi, kuid miks siis aju puhkeasendis jätab looma nõnda kaitsetuks, kui samas magava aju neuronid tulistavad sama sagedasti kui ärkveloleku ajal ning tarbivad umbes sama palju energiat? Igast viiest suutäiest üks läheb meie aju ülalpidamiseks. Ja uni vähendab energiatarvet vaid veidi. Sellise ahnusega võib võistelda vaid nägemismeel.

USA Wisconsin-Madisoni Ülikooli psühhiaatriaprofessorid Giulio Tononi ja Chiara Cirelli tulid juba paarikümne aasta eest selle peale, et aju mitte ei kinnista une ajal päevaseid muljeid, tugevdades neuronite vahelisi seoseid, vaid hoopis vastupidi – uni nõrgendab närvirakkude vahelisi ühendusi, hoides sel moel aju üleküllastatuse eest ja hoides vaos ka energiatarbimise.

Magades unustatakse mõned seosed ja nõrgendatakse teisi, kuid kummalisel ja meile õnnelikul moel nõrgenevad seosed ehk siis mäluteed, mis on elu jaoks ebaolulisemad. Need seosed hääbuvad – mida võib olla kogenud igaüks, kes poolunes või unes nähtud kummalisi ja suisa uskumatuid nägemusi nähes on need üsna tavaliselt hommikuks unustanud. Uni on meid kaitsnud ja tarbetud seosed ehk mälulõngad kustutanud.

Une ajal peab teadvus olema keskkonnast lahku lülitatud, et ei tekiks uusi seoseid neuronite vahel. Esitatud hüpotees – mis on siiani tõsikindlalt tõestamata – on vastuolus enamiku närviteadlaste arvamusega, kes on uurinud une osa õppimises ja mälus. „Me arvame, et pärast ärkamist on neuronite vahelised seosed nõrgemad kui uinumisel, kui tavaarusaam kinnitab, et une jooksul tugevdab aju aktiivsus äsjamoodustunud neuronite seoseid ning aitab nõnda uut mälu tugevdada,“ selgitavad Tononi ja Cirelli oma ideid ajakirjas Scientific American ja kinnitavad, et viimastel aastatel on nende hüpoteesi kinnituseks saadud hulga andmeid katsetest kärbestest inimesteni.

Kasutu sõelutakse välja

Teadlastele hakkas meeldima idee, et uni on mälu jaoks oluline, sajandi eest, ja hulk katseid on näidanud, et pärast öist und või lihtsalt uinumist on uued mälujäljed paremini kinnistunud kui sama pika ärkveloleku jooksul. Eriti kehtib see sõnade nimekirjade ja piltide ning paikade vaheliste assotsiatsioonide kohta. Tekkis mõte, et aju kordab õpitut unes. Seda toetasid katsed, mis näitasid, et aju närvide aktiivsus une ajal meenutab ärkveloleku aktiivsust. Une ajal mängitakse justkui olukorrad üle, arvati. Toimub sünapsivaheliste oluliste seoste valikuline tugevdamine. Kuid otseseid tõendeid sellele hüpoteesile leitud pole. „Meid see ei üllata, kuna arvame, et une ajul ühendused pigem nõrgenevad kui tugevnevad,“ kinnitavad Tononi ja Cirelli.

Tugevad sünapsid vajavad enam energiat, nende tugevdamine suurendab rakustressi, sundides tootma raku energia vabrikuid mitokondreid, signaalmolekule ja erinevaid valke ning lipiide.

Õppimine toimub peamiselt närvirakkude ühenduste sünapsite moodustumise ja tugevdamise läbi. On ebausutav, et see toimub ka une ajal. Vastupidi, sünapsite nõrgenemine taastab aju võrgustikku, ära hoides rakustressi. Une uue hüpoteesi autorid nimetavad seda ilmingut sünaptilise tasakaalu ehk homeostaasi hüpoteesiks, anagrammiga SHY (millel inglise traditsiooni kohaselt on ka tähendus, ja sedapuhku „uje“.) „Uni taastab aju olekusse, milles suudab see õppida ja kohanduda, kui üles ärkab,“ kuulutavad nad. Uni on riskantne, lülitab ohtude eest, kuid see on hind, mida maksame aju plastilisuse eest.

Kõik, mida te päeva jooksul kogete, jätab asju neuronite võrgustikku jälje. Magav aju peab kuidagimoodi eristama müra ehk ebaolulist infot signaalist, olulistest sündmustest. See mehhanism pole teada, kuid aju nõrgendab sünapseid, mis üldisesse võrgustikku ei sobi. Uni vabastab aju oleviku türanniast.

Une ajal salvestatav aju elektroentsefalogramm EEG on ammuilma näidanud, et und on kaht liigi: kiirete ja mittekiirete silmaliigutuste faas ehk REM ja mitte-REM uni. Une-uuringu üks väga oluline avastus tehti kümmekonna aasta eest, kui leiti, et mitte-REM une ajal tekivad neuronite korrastatud tegevusel aeglased võnked. Vastu hommikut need nõrgenevad – une ajal neuronite ühendused nõrgenevad. Seda on tõendanud katsed äädikakärbeste ja hiirte ning rottidega.

Ajukoore aktiivsuse nõrgenemine une ajal annab võrrelda liikidevahelise olelusvõitlusega. Une ajal toimub neuronite vaheliste ühenduste olelusvõitlus – paremini kohastunud jäävad ellu. Alla jäävad ühendused, mis ei vasta vanadele mälestustele, õigetele kitarriakordidele, tuntud keele sõnadele. Une uue teooria autorid annavad hüva nõu: uut saab edukamalt õppida pärast korralikku und.

Meditsiin | News | Psühholoogia

Vitamiinide müüt on varisemas

03.03.2013

Tiit Kändler

Lühem variant ilmus EPL, 28. veebruaril. Moraal: ärge toituge toirulisanditekst, sööge ikka toitu.

Üks väike ussike on seljatamas üht molekulaarbioloogia dogmat. See pisike, millimeetrine olend pole oma elundite varjamisel kade: ta keha paistab läbi ning osavalt värvaineid kasutades saavad teadlased näha, kuidas toimivad mitte ainult ainevahetus, vaid ka ussikese närvirakud. Ümarusside hõimkonna esindaja varbuss, elegantse ladinakeelse nimega Caernorhabdititis elegans on laborites pikka aega olnud pikaealisuse katseloomaks, kelle peal on proovitud üles leida vananemise põhjuseid.

Vananemisega kaasneb või eelneb rakkude kahjustumine. Rakke kahjustab meile eluliselt vajalik mürk hapnik, mille väga reaktsioonialtid ühendid rakule eluliselt vajalikke molekule oksüdeerivad ehk nende küljest tegevuseks vajalikke elektrone ära napsavad. Selliste aktiivsete pahalaste ehk vabade radikaalide tegevuses on nähtud vananemise põhilist mehhanismi. Selle üldtunnustatud teooria kohaselt kahjustavad vabad radikaalid organismi vananedes rakkudes tegutsevaid lipiide, valke ja DNA juppe, halvates seeläbi organismi kudesid ja organeid ning kogu keha tegutsemisvõimet.

Vitamiinid pole imerohi

Vaba radikaal on paha radikaal ning nende vastu saamiseks on aastakümnete vältel loodetud selliste ainete abi, mis vabad radikaalid loiuks teeksid. Ühed säherdused rakukahjustumise vastu võitlejad on antioksüdandid – vitamiinid, mida leidub näiteks puu- ja köögiviljades, aga mida on sisse pandud lugematusse arvu toidulisanditesse, olgu need müügil multivitamiinidena või muude meeldivate nimede all. Rakud toodavad ka loomulikke molekule, ensüüme, mis vabade radikaalidele vastu astuvad ja nende aktiivsuse lõpetavad, kaitstes nõnda raku molekule võimaliku lõhkumise eest.

Kõik tundus tore ja teadlased püüdsid jälile jõuda, kuidas vabade radikaalide aktiivsust ja vabadust veel tõhusamalt piirata saaks. See vananemise maailmapilt ehk mudel toimis, kuni Londoni University Colledge`i tervisliku vananemise instituudi asedirektor David Gems ja tema kolleegid lõid geneetiliselt muundatud varbussid, kes enam ei tootnud loomulikke ensüüme, mis vabade radikaalide aktiivsuse lõpetaks. Vabade radikaalide tase sellistes varbussides tõsis enneolematult, ning nõnda oleks pidanud ka ussikeste rakud kiiremini hävima.

¤

¤

Fotol: TTÜ geenitehnoloogia instituudi teadlane Heiti Paves, 2007. aasta teadusfoto võistluse võitja, pildistas erinevates arengustaadiumites varbussi, kelle kolme neuronisse on viidud rohelist fluorestseeruvat valku GFP, et neuronite arengut nähtavaks teha.

¤

Kuid midagi sellist ei juhtunud. Vastupidiselt ootustele ei surnud mutantsed ussikesed tavalisest nooremana. Hoolimata suurest oksüdatiivsest kahjustusest ehk stressist elasid ussikesed hoopis vanemaks kui muiste.

Sama lugu kordus teistes uurimislaborites, kui asja uuriti antioksüdantseid ensüüme mitte tootvatel hiirtel. Nemadki ei elanud vähem kui tavalised hiired. Selleks ajaks oli teada ka üks kummaline fakt – paljasnahkne muttrott on pikima elueaga näriline, kes elab kuni 30-aastaseks, kaheksa korda enam kui sama suur hiir. Ning nood paljasnahksed maa-alused elukad sisaldavad vähem antioksüdante kui hiired ja nende koed on teistest närilistest nooremast peast kahjustatud. Ometi elavad nad näriliste seast vanimaks.

Vananemise oksüdatiivse teooria pooldajate jaoks olid sellised avastused ketserlus, ometi on viimase kümne aasta jooksul paljud eksperimendid toetanud ideed, et vabad radikaalid ja teised oksüdeerivad molekulid pole vahel organismile mitte ohtlikud, vaid hoopis kasulikud ja tervislikud. Need väga reaktsioonialtid molekulid vallandavad kehas kaitsemehhanisme, mis keha korralikult vormis hoiavad.

Uudis, mis farmaatsiafirmadele just liiga meeldiv ei pruugi olla. Sest see kummutab senileviva uskumuse, et mida vanem on inimene, seda enam antioksüdantseid vitamiine peab enesele sisse ahmima. Vananemine võib olla ja tõenäoliselt ongi palju keerukam nähtus, kui teadlased siiani arvasid. “Tuleb otsida uusi vananemise teooriad,” kinnitas David Gems ajakirjale Scientific American, “mis võivad vananemise bioloogiale hoopis erinevalt vaadata.”

Vabad radikaalid on hingamise ja ainevahetuse loomulikud kaasproduktid ja kehas tekib neid alatasa ilma välise radioaktiivsusetagi. Et vananedes suureneb radioaktiivne kahjustumine ja tõuseb vabade radikaalide tase, oli loomulik eeldada, et just vabad radikaalid on rakkude vananemise kurja juur. Kui hiirtele söödeti anitoksüdante, elasid nad kauem. Tõsi, suurtel kontsentratsioonidel polnud antioksüdandid just liiga tervislikud. Siis avastati organismis toodetav antioksüdantne ensüüm ja vananemise vabade radikaalide teooria sai iga bioloogiaõpiku vältimatuks peatükiks.

Organismi kaitsemehhanismi osa

Kuid sellele vaatamata ei olnud tõendeid, et kui katseloomale antioksüdante sööta, siis elab ta kauem. Kui tehnoloogia täiustus ja sai võimalikuks kasvatada antioksüdantidest vabu GM-hiiri, saigi selgeks, et vabad radikaalide ja antioksüdantide imekaunis ja lihtne lugu pole tõepärane.

Koledam veel – kui 2010. aastal tehti valmis varbussid, kes tootsid vabu radikaale külluslikult, selgis, et nood ei sure mitte imeruttu maha, vaid elavad tavalistest kolmandiku jao kauem. Kui nendele tavapärast antioksüdanti C vitamiini söödeti, siis taastus tavaline eluiga.

Nõnda võib spekuleerida, et vaba radikaal ei toimi lõhkuva molekulina, vaid hoopis annab varbussi kehale signaali, et avalduksid geenid, mis hakkavad tootma rakke kaitsvaid ja parandavaid aineid. Looduskaitsjate õuduseks selgus, et kui McGilli Ülikooli bioloog Siegfried Hekimi pritsis varbusse väikese koguse putukamürgiga, siis elasid ussikesed orgaanilises keskkonnas elanutest 58 protsenti kauem. Möödunud aasta aprillis näitasid Hekimi ja tema kolleegid, et lüües rivist välja varbussi geenid, mis toodavad vabu radikaale kahjutuks tegevaid molekule, ussikese eluiga ei muutunud.

Vabad radikaalid on Hekimi arvates organismi kaitsemehhanismi osa, mida toodetakse ka rakkude kahjustumisel., et anda kehale ohusignaal. Näiteks on varbusside mõõdukas kuumutamine ja kemikaalidega töötlemine suurendanud nende eluiga.

Idee anda kehale pisikesi kahjustusi, et ravida suuremaid, pole kuigi uus, et mitte öelda – see on iidne viis inimest ravida. Sportlane kahjustab oma lihased, et neid suuremaks ja tugevamaks kasvatada. Ometi vabaneb füüsilise koormuse tagajärjel kehas hulk vabu radikaale. 2009. aastal tehti kindlaks, et treenijad, kes ei söönud sisse antioksüdante nagu vitamiinisegusid, olid tervemad neist, kes vitamiinidest toitusid.

Suur hulk inimesi sööb iga päev antioksüdante nagu E-vitamiini ja beetakarotiini, mis sisalduvad multiviitamiinide nime all müüdavates toidulisandites. Juba 2007. aastal avaldas Ameerika Meditsiiniühingu ajakiri JAMA ülevaate, kust selgus, et 68 kliinilisel vaatlusjuhul ei vähendanud antioksüdandid surmaohtu. Vastupidi – mõned antioksüdandid hoopis suurendasid seda.

Mida siis teha, kas vitamiine vajab keha? Kindlasti vajab, ent neid saab loomuliku toitumisega, ja ekstrakogustes tuleb sisse süüa, kui arst on diagnoosinud vitamiinipuudulikkuse. Vananemine võib hoopis olla seotud bioloogiliste protsessidega, mis kasvu ja paljunemise puhul muutuvad üliaktiivseteks.

Informaatika | Meditsiin | News | vänge.lugu

Valel on punased ninad

09.12.2012

Valel võivad vahel küll olla lühikesed jalad, kuid nüüd on selgunud, et kindlasti tõuseb valevorsti nina temperatuur ja küllap siis nina ka punetama hakkab. Granada Ülikooli eksperimentaalpsühholoogia osakonnas tehtud termograafiliste uuringute kohaselt seisneb Pinoccio efekt, nagu teadlased seda ilmingut nimetavad, nina ümber paikneva silma sisenurga orbitaallihase ümbruse temperatuuri tõusus.

Termograafia on tehnika, mis põhineb kehade temperatuuri mõõtmisel tööstustes, ehituses ja meditsiinis, sellega uuritakse on hoonete energiakadusid, veiste hingamisteede haigusi või pesukarude marutaudi. Termograafia leiutati Teise maailmasõja ajal USAs, et öösel vaenlasi näha.

Granada Ülikooli teadlased Emilio Gómez Milán ja Elvira Salazar López hakkasid esimestena kasutama termograafiat psühholoogias. Selle meetodi abil on nad määranud meeste ja naiste seksuaalset erutust, mis tõstab rindade ja genitaalide temperatuuri. Nende uuringud näitavad, et mehed ja naised erutuvad samaaegselt, kuigi naised ütlevad, et nad pole üldse või on vaid veidi erutunud.

Näotemperatuur muutub vaimsel pingutusel nagu võrrandite lahendamisel, aga ka siis, kui inimene tabatakse valetamas. Vaimsete pingutuste tulemusena näotemperatuur tõuseb ja vihahooga langeb. Kui luiskame oma tunnete kohta, siis tõuseb temperatuur nina ümber, sest aktiveerub ajukoore esiosas paiknev ajupiirkond nimega insula. See on aju autasustamissüsteemi osa ja aktiveerub vaid tõeliste tunnete puhul. Teisalt osaleb insula kehatemperatuuri jälgimisel ja reguleerimisel. Mida tugevam on tunne, seda aktiivsem on insula ja seda pisem on temperatuurimuutus – ning vastupidi.

Kui tantsija tantsib flamencot, alaneb tuharate temperatuur ja tõuseb käsivarte temperatuur. „Igal tantsul on oma termiline jalajälg,“ kinnitab Salazar. Keha termogrammist võib tema sõnul välja lugeda inimese emotsionaalset mentaalse seisundi, sõnaga – näha, mida inimene tunneb või mõtleb. Termograafia aitab hinnata patsiendi emotsioone, samuti ka mõningaid neuroloogilisi haigusi nagu multiskleroos, mil keha ei reguleeri oma temperatuuri vajalikul moel. Meetod võimaldab ka näha keharasvade mustrit.

Nõnda siis, kui just valetamata ei saa, ärge tehke seda vähemasti siis, kui keegi teie nina temperatuuri mõõdab.

Allikas: AlphaGalileo, Universidad de Granada

Meditsiin | mis.toimus | News | Psühholoogia

Kas teadus on koomiks või traagiks?

19.11.2012

„Teadus – kas koomiks või traagiks? Algtingimused ja taust populaarteaduses.“

Tiit Kändler

Ettekanne teadusmeedia konverentsil „Teadushimuline meedia“

16. november 2012 kell 10.30, 15 min.

Kui ma sõitsin läbi ootamatult lumeohtra sügismaastiku 27. oktoobri hommikul Vooremaale, kuhu olin kutsutud füüsikute talvekooli esinema, mõtlesin äkitselt, et kuidas ma tunneks ära Eesti, kui poleks teeviitasid ja muud keelelist pudi-padi. Kui ma isegi ei saa aru, kas on varakevad või hilissügis. Päikese tõustes kattusid lumeväljad uduga, maastik sürrealiseerus ja ainus, mis Eestile viitas, oli Voore küla äärest kosmose poole kerkiv lõkkesuits. Eestlane teeb alati lõket. Olgu siis maastikul või hinges. Niisiis Eesti.

Esiteks

Toas ootas mind pea sadakond noort haritlast, kellest sõltub Eesti tulevik. Kui küsisin neilt noortelt inimestelt, kellest osa ülakorrusel Eesti esimese kosmosesatelliidi asju ajas, mis neid Eestis teaduse populariseerimises häirib, küsis üks noormees ameerika füüsikule Richard Feynmanile viidates, et miks peetakse publiku rumalaks. Ameerika üks suurimaid ja populaarseimaid füüsikuid, suurepärane populariseerija Feynman kirjutas kord ühes oma raamatus: „Kogu see idee, et keskmine persoon on ebaintelligentne, on väga ohtlik idee.“

Samale küsimusele on tulnud mul vastata ikka ja jälle – kui andsin kahe aasta eest seminare Kunstiakadeemia graafilise disaini üliõpilastele, kui kõnelesin 20. augustil Väike-Maarja rahvaga, kui olen vestelnud teadus.ee suvekooli osalejatega läbi kaheksa aasta või Teaduskabaree külalistega möödunud hooajal. Kui olen vestelnud eesti teadlastega. „Miks meid tobudeks peetakse?“ tõuseb küsimus pinnale kui kalast puutumatuks jäänud kork.

Ei jää üle muud, kui selle üle mõtelda. Mõtlemiseks pakkus mulle lisapinget kolm viimast aastat, mil olen kirjutanud akadeemik Endel Lippmaa elust, aga ka teadusest, poliitikast, ajaloost, raamatu, mis kahe nädala pärast trükikojast väljuma peaks. „Miks meid rumalaks peetakse?“ on ju laiem küsimus ja seostub meie riigis praegu toimuva ägeda diskussiooniga. See ei ole ainuüksi teaduse populariseerimise probleem, vaid kerkib halli müürina ette igale kodanikule, kes veidi hätta sattununa kas mingist registrist, ametist, kohtust või valitsusest tahaks veidi abi saada: mis me teile ikka pajatame, te niikuinii aru ei saa. Palgake advokaat. Kas teadusajakirjanik saab olla amatöör-advokaat, elutähtsate asjade selgitaja?

Imepärane taanlane Hans Christian Andersen kirjutas aastal 1838 imepärase loo vankumatust tinasõdurist. Tinasõdur oli valu viimane, ja nii ei jätkunud ühe tema jala jaoks tina. Ta sattus rändama, armudes enne aknast alla kukkumist pabermajas elavasse baleriini, kes samuti näis ühe jalaga hästi hakkama saavat. Lõpuks neelas vankumatu tinasõduri alla kala.

Kala püüti kinni, lõigati lõhki – ja ennäe! Tinasõdur sattus sama pere lauale, kelle lastele ta kunagi kingiti. Mis tinasõdurist ja baleriinist sai, on kole kurb ja ime ilus, kuid perekond sõi kala ära. Kohutav – Euroopa Liidu seadustega oleks see keelatud! Kala kõhus oli ju mürk, tina! Ent meenutagem, et tol ajal, mil Andersen, kes selles teadust populariseerivas loos tinasõduri seiklused üles tähendas, olid Amsterdami kanalid paras paik visata kõik, mis kehast või toast üle jäi. Tallinnas voolas Härjapea jõgi, ja selgi sama ülesanne. Nüüdseks on inimese eluiga pikenenud mõõdetavalt, ja mitte niivõrd meditsiini, kui hügieeni rakendumise tõttu. Sest patsiendid said targemaks. Sellele aitas kaasa ka teadmiste populariseerimine.

Inimene vajab lugu. Vähemasti nõnda meile lugu peetud inimesed pajatavad. Lugu muutub üha lühemaks. Lõpuks jõutakse välja saripiltlooni ehk koomiksini. Kas teaduse olemuse saab väljendada koomiks? Või muundub see Eestis traagiksiks?

Teiseks

Teaduse lugu vajab algtingimusi ja tausta. See tähendab, et ajalugu ja seoseid, paralleele.

Isegi teadlane on inimene. See tähendab, et teaduse loo esitamiseks tuleb tunda avaldatud artikleid ja kuulata nende kaja teadlaskonnas.

Üsna palju on Eestiski tutvustatud Itaalia kohtu otsust, milles mõisteti elanike tapmises süüdi seismoloogid, kes ei ennustanud õigesti suure maaväringu tulemist. Kohtuotsuse vundamendiks oli kodanike totaalne ignorantsus tõenäosuse kui looduse vältimatu ja lahutamatu kaaslase suhtes.

Sel aastal Nobeli preemia võitnud jaapanlase Shinya Yamanaka välja töötatud tehnoloogiale pretendeeris hoobilt üks Hishasi Moriguchi, kes väitis, et hoopis tema on pluripotentseid tüvirakke patsientide ravimiseks kasutanud esmakordselt. Ajakirjandus võimendas asjalugu, lõpuks aga selgus, et toosinatne Moriguchi valetas nii oma publikatsioonide kui nende retseptsiooni kohta.

Ajakiri Nature teeb juhtkirjas järelduse: teadust vahendav ajakirjanik mitte ei või, vaid peab olema kursis teadlase artiklitega ja nende tsiteerimisega. Isegi teadlased on inimesed ja inimene on teadupärast laisk, edev ning edumaias. See, et mõni eesti teadlane töötab kusagil välismaa teadusasutuses, et aseta teda ilmtingimata püramiidi tippu. Võib näiteks juhtuda, et ta ei saanud kodumaal hakkama, ja nüüd teeb mõnes kuulsa nimega ülikoolis teadusliku sanitari tööd – mida vajab ka iga labor.

See tähendab, et ajakirjanik peab lugema teadusartikleid. Eestis on raske teadlaselt saada kommentaari kolleegi töö kohta. Homme võib kritiseeritav istuda mõnes rahajagamiskomisjonis, ja nälg ongi majas. Ega siis ilma asjata Briti teadusajakirjanikud küsi oma maa teadlase töö kohta arvamust Austraaliast või USAst.

Kolmandaks

Teadusajakirjaniku vaist võib ütelda mõndagi. Seda mõistetamatum on, miks näiteks Riigiringhääling usaldab teadusajakirjaniku rolli multifunktsionaalsetele ajakirjanikele, kõnelemata sellest, et akadeemikut lastakse intervjueerida suisa komödiandil. Pole kahtlust, et need inimesed on omal alal andekad ja vahvad tegijad. Kuid kindlasti mitte teadusest informeeritud ajakirjanikud. Keegi on kunagi kusagil välja mõelnud loodusseaduse – ühelgi riiklikul telesaatel ei tohi olla alla 30 000 vaataja. Eestis tähendab see ausa ja vahva teadussaate võimatust riigitelevisioonis. Et vaatajat püüda, hakataksegi tolatsema.

Miks arukad inimesed vaatavad näiteks saateid MI või OP või kapital? Sellepärast, et neid teevad asjatundjad – muusikud, kunstnikud, majandusega kursis olevad inimesed. Keegi ei tule selle peale, et lasta muusikasaadet teha suvalisel füüsikul.

Kes tahab istuda püramiidi all, las see istub seal ja pajatab, kuid kui lai ka püramiidi all ei ole, ja kogub oma 30 tuhat lõdvalt kätte. Tipus on asjad kvalitatiivselt teistmoodi. Koomiku roll intervjueerijana pigem peletab arukat inimest kui tekitab tunglemise teadusülikoolide uste taga. Mis sest et on karismaatiline ja ekraanikõlbulik.

Neljandaks

Kõige ohtlikum on asi meditsiiniuudistega. Kui need satuvad asjatundmatute interpreteerida, võib see olla ohtlik nii meditsiinile kui tervisele.

Vahemere dieedist, selle imettegevast kasulikkusest on pajatatud vähemasti 2400 aastat, Platoni teose „Pidusöök“ ehk „Symposion“ ajast alates. Söövad oma Vahemere asju, õli ja kala ja veini ja brokolit ja surevadki tervena. Kuid sotsiaalseid suhteid ei võta keegi arvesse – sest neid on raske kui mitte võimatu katseliselt kontrollida. Võibolla on sealsed inimesed südametervemad, stressivabamad tänu lahedate pere- ja sõbrasuhetele, mitte selle tõttu, mida nad sisse söövad – pealegi veel kõige ebatervislikumal ajal, südaöösel.

On üks valdkond, kus mitmekesisus ei esine. Kummalisel kombel hõlmab see valdkond inimese vaimsete võimete maailma. Enamus vaimsete võimete uurijaid on veendunud, et ei ole olemas erinevaid intelligentsuse vorme, eraldi näiteks keele ja muusika, matemaatika või spordi, ruumi või aja intelligentsust. Psühholoogid Jüri Allik ja Anu Realo on välja uurinud, et need inimesed, kes on edukad ühe vaimset pingutust nõudva ülesande lahendamisel, saavad reeglina hästi hakkama ka mõne teise oma ülesehituselt erineva mõtlemist nõudva ülesandega. „Tark inimene erineb rumalast vaid ühel ja ainsal viisil,“ „kõik rumalad inimesed on rumalad ühtemoodi, kuid tark saab olla vaid isemoodi,“ järeldavad nad.

Viiendaks

1663. aastal ehitas Osmanite sultani Mehmet IV ema ehk Valide Sultan valmis Istanbuli Uue mošee ehk Yeni Cami. Selle ülalpidamiseks rajas ta enne turu, nüüdse Istanbuli vürtsituru. Käibemaksust jätkus kooli, sauna ja astronoomi ülalpidamiseks. Kool haris vaimu, saun keha, pildil näha oleva mošee aiakese nurgamajakeses elava astronoomi ülesanne oli määrata kindlaks viie palveaja täpsed ajad – mis sõltuvad Päikese rännust taevalaotusel, seega siis aastaajast, teha kindlas paastu algus ja lõpp püha ramazaani ajal. Võibolla avastas astronoom ka mõne tundmatu tähe. Kuid kindlasti pidi ta ennustama tulevikku sultanile, kes lõbutses haaremis, sel ajal mil ta ema riiki juhtis. Lõpuks läks astronoomil elu ikkagi täbaraks ja ta hakkas ümbruskonna rahva ajanäitajaid parandama. Neid oli kindlasti vähem kui 30 000.

Vankumatu Osmani astronoom toob taas meelde vankumatu Taani tinasõduri. Need meenuvad ja abistavad, kui vahel tekib lootusetu tunne, et Eesti riik on tehtud vaid selleks, et meelt lahutada ja tipp sportida. Meil on tänu vankumatutele teadusajakirjanikele tänu säilinud omamaine teadusajakirjandus, sealhulgas vähemalt kaks ajakirja – mida näiteks ei Leedus ega Lätis ole. Meil on ka piisavalt vaimukaid teadlasi, kellelt vajadusel saab pärida nõu.

Tuleb jääda vankumatuks, olgu teadusajakirjandusel vaid üks jalg ja ähvardagu teda tulleviskamine. Probleemid on ühiskonnal alati. Alati on probleemid lahendatavad. Kuid lahendused ei püsi alatiseks. On vankumatu tinasõduri ülesanne korrata seda kurba tõde, enne kui ta tulle visatakse. Siis kannab tuulehoog tema kõrvale ka armastatud baleriini.

Kuuendaks

„Armastus on nagu Higgsi boson. Paljud usuvad, et ta on olemas,“ kirjutab Jürgen Rooste luuletuskogus „Higgsi boson“, mida tema sõnul inspireeris üks Teaduskabaree õhtu, kuhu kutsusin ta külla esinema. Elame ajastul, mida Teaduskabarees esinenud Mihkel Kaevats nimetab Oma luuletuskogus „Ungari kirsid“ tasapisi totaliseeruvaks säästupirni ajastuks, ajastuks, mis veereb iseenda paratamatu lõpu poole.

Kui me anname alla survele teha teadmistest laadajant ja noorte täiusepüüdlustest pealesunnitud omakohtuga ning pisaratega lõppev teadusvõistlus, on lõpp kiire tulema.

Kui ma küsisin Endel Lippmaa käest, et miks ta ikkagi on nõnda kaua ja visalt, nõnda paljudel aladel teadust teinud, vaatas ta mulle oma nüüdseks veidi pleekinud, ent ometi täpptumedate silmadega ots aja sõnas: „Et lõbus oleks!“

Lõbus peab olema, kas teate. Kuid teadmine on lõbus vaid pingutuse läbi. Lõbus on lolliks minna, aga targaks saada kole igav. Koomik, kui naljakas ta ka ei ole, ei suuda eales küsida inimesi abistavaid küsimusi geneetikult või psühholoogilt, füüsikult või keemikult. Isegi mitte koomikult. Kui riik oleks tõeliselt hariv, siis ei peaks haridusjanused eestlased emigreeruma Soome Yleisradio uudiseid ja kõnesaateid ja teadusdebatte kuulama ja vaatama.

„Mis puutub taimedesse, siis pole keegi seda valdkonda käsitlenud sama vaimukalt kui Manchesteri praost W. Herbert, ning seda ilmselt tänu oma avaratele aiandusteadmistele.“ Nii kirjutas Charles Darwin 21 aastat pärast Anderseni Vankumatut Tinasõdurit oma vaimukas ja teravmeelses teoses „Liikide tekkimine“, mis hiljaaegu ka eesti keeles ilmus. Darwin kirjutas selle raamatu teaduse populariseerimiseks. Darwin teadis hästi, et loodusliku valiku üle elav vaimukus ei ole tolatsemine, vaid teadmisel põhinev teravmeelsus. Tema raamatu esmatrükil oli vaid 1250 eksemplari, ent see murdis teaduses paradigma ja vabastas loodusuurijate mõtte uude universumisse.

Selliseid teadlasi, vaimukaid ja teravmeelseid teadlasi, on Eestis hulganisti. Tehkem siis vankumatult nendega koostööd, nii nagu ka kõigi kunstnike ja kirjanike, muusikute ja arhitektidega.

Meemide vahelises olelusvõitluses on teaduslik meetod – peadpööritavate hüpoteeside ja kontrolli, individuaalse geniaalsuse ja kollektiivse skepsise sümbioos – jäänud püsima tänu teaduse arukale ja imelisele ühendusele kõigi teiste kaunite kunstidega.

Meditsiin | News | to.imetaja

Nõudkem inimväärset patsienti!

25.10.2012

Kui kunagi helges tulevikus, mil kõigile Eestis on selge, et pärast suve tuleb ikka sügis oma tormide ja võimalike uputustega, kogunevad arstid streikima Tallinna kesklinna tänavatele, mis on elanikest tühjaks jooksnud nagu vana väsind õhupall õhust, loosungite alla „Nõuame inimväärset patsienti!“ siis otsin üles oma vihmavarju, mille sain Bayeri kompaniilt Leverkusenis kingiks aspiriini sajanda sünnipäeva puhul, ja torman streikijatega ühinema. Õhinal, vaata et lootusrikkalt.

Sest olen ikka ja jälle veendunud, et see, mis vaevab meie meditsiini südant, on seesama asi, mis vaevab meie majanduse ja kaubanduse, meie ärinduse ja turunduse, meie kunsti ja kunsttükkide – ehk laiemalt öelduna kogu elu ja olu toimimist, ei ole mitte niivõrd rahapuudus, kuivõrd võimetus end rebida kõrgemale meelelahutuse raudsest, ent vahel isegi meeldivast haardest. Et olla täpne, siis usun seda, kuna ei suuda arvudega tõestada. Kuid kunagise füüsikuna tean, et mida ei suuda tõestada arvudega, seda tõestavad aegread.

Jah, vahel nukrushetkedel tundub, et Eesti vabariik on loodud meele lahutuseks ja tipus sportimiseks. Nojah, vabandust, eks ikka riigi juhtimise ja poliitika tegemise tarbeks ka.

Imepärane taanlane Hans Christian Andersen kirjutas aastal 1838 imepärase loo vankumatust tinasõdurist. Tinasõdur oli valu viimane, ja nii ei jätkunud tal ühe jala jaoks tina. Tal ei jäänud üle muud kui minna rändama ja nõnda sattus kala kõhtu. Kala püüti kinni, lõigati lõhki – ja ennäe! Tinasõdur leiti seest üles. Mis tinasõdurist sai, on ilus ja kurb, kuid perekond sõi kala ära. Kohutav – Euroopa Liidu seadustega on see keelatud! Kala kõhus oli ju mürk, tina! Ent meenutagem, et tol ajal, mil Andersen tinasõduri seiklusi üles tähendas, olid Amsterdami kanalid paras paik visata kõik, mis kehast või toast üle jäi. Tallinnas voolas Härjapea jõgi, ja selgi sama ülesanne. Nüüdseks on inimese eluiga pikenenud mõõdetavalt, ja mitte niivõrd meditsiini, kui hügieeni rakendumise tõttu. Patsiendid said targemaks.

Pooled ravimitest, hirmkallitest ja hirmtähtsatest, ei ravi pooligi patsiente. Geneetika kuulutus personaalsest meditsiinist on vajumas reaalse majandusmaastiku rappa. Jumal ei kuulutanud Moosesele Siinai mäel, et joogivees ei tohi olla tina üle 0,000…, oh, ma ei tea, mis protsent see parasjagu seaduses on. Ta ütles, et ei tohi tappa. Ka teadmishimu mitte.

Pole siis ime, et nagu hilissügisesed kilgid kunagiste reheajude tagant, ronivad pangaseifide tagant välja prohvetid, kes kuulutavad omaosalust ja omavastutust ja muud säherdust kraami, mida natsid ja kommunistid küll teiste nimede all, kuid üsna edukalt mitte ainult ei kuulutanud, vaid ka ellu viisid – kui saab ellu viimiseks nimetada seda, mis pigem tähendas elust välja juhatamist, olgu või eugeenika mine all, mis tänapäeval küll kannab sobilikumat nimetust „geneetiline valik“.

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Osmanite impeeriumis leiti palgahädale lihtne lahendus. Nii näiteks 400 aasta eest Istanbuli Uues Moshees Yeni Camis tegutses astronoom, kes elas aianurga majakeses ning tegutses lisaks viie palvekorra kellaaegade arvutamisega ka lunaarse kuu alguse teavitamisega ning andis ka märku, millal lõpeb ramazaani paast. Lisaks sellele kõigele oli ta ka astroloog, kes ennustas Sultanile tulevikku ja sellestki ei olnud piisav – ta parandas ka naabruses elavate inimeste kellad ära. Kui raha puudu, siis küllap lükkas ka käru, millega vähemalt kolmandik istanbuli meestest siiani ringi sebivad.

Foto: Tiit Kändler, Istanbul, 20. oktoober.

¤

Infot ei ole kunagi liiga palju, ent üha enam katab seda manipuleeritud müra katteloor. Patsiendil ei jää ellujäämiseks muud, kui ennast harida. Mina küll ei ole kohanud ühtki arsti, kes küsimise peale ei selgita, kuidas sinuga asjalood olla võivad. Liiga vähesed küsivad. Neelavad alla tabletid ja turuavanemised ja hõõgpirnisulgumised ja isegi omavastutused.

Kui riigil on üldse asja siia Eesti riiki, siis on see läbi hariduse andmise. Harimine ei tähenda ainult koole ja lasteaedu. See tähendab avalikke sõnavõtte ja avalikku teavet ja muude nähtuste seas ka avalikku, riigi ringhäälingut. Seni, kuni ringhäälingut juhitakse nagu kalossivabrikut, harimiseks see kanal ei sobi. Kui telesaadete mantraks on vähemalt 30 000 vaatajat, siis on loogiline, et vähegi harimisvõimalusi pakkuva saate juhtideks pistetakse külahullud või pulmatolad, sest neid on lõbus vaadata.

Lõbus peab olema, kas teate. Kuid õppimine on lõbus vaid pingutuse läbi. Lõbus on lolliks minna, aga targaks saada kole igav. Koomik, kui naljakas ta ka ei ole, ei suuda eales küsida inimesi abistavaid küsimusi geneetikult või psühholoogilt, füüsikult või keemikult. Isegi mitte koomikult. Kui riigi ringhääling oleks tõeliselt hariv, siis ei peaks haridusjanused eestlased emigreeruma Soome Yleisradio uudiseid ja kõnesaateid ja teadusdebatte kuulama ja vaatama. Nagu Leonidi ajal põgeneti poliitiliste valede eest, nõnda tuleb nüüd põgeneda ülelaheuudistesse siinse meelelahutusliku loba eest.

Siin on põhjus, miks meditsiin ja haridus on juba läinud meile nõnda kalliks ja kallimaks veel läheb: riik ei kasuta ära võimalikke kanaleid patsiendi harimiseks. Mitte see, et arstid lähevad Soome, pole probleem – haigekassa saab ju ometi ükskord hakata haigetele Helsingi laevapileteid välja ostma, see on üsna odav, ja häda on lahendatud. Mida aga ei osta, see on tinasõduri vankumatus, kes isegi ühel jalal seisis oma õiguste ja armastuse eest ja harib meid oma surematus loos nüüdseni edasi.

Telli Teadus.ee uudiskiri