JUMAL JA KURAT ARGIKEELES
Renate Pajusalu
Tartu Ülikool

JUMAL ja KURAT pole mitte ainult mõisted religiooni ja filosoofia vallast, vaid ka eesti keele sõnad. Erinevate kõnekäitumisnormide tõttu kuuluvad need sõnad eelkõige suulisse redigeerimata keelekasutusse. Ühelt poolt kasutatakse neid peaaegu sünonüümsete intensiivistajatena (kuradi ilus või jumala(st) ilus), kuid neil kummalgi on ka oma spetsiifilised funktsioonid. Näiteks jumal rõhutab vähemalt mõnedes kontekstides absoluutsust (iga jumala päev), kurat võib olla küsisõna afektiivne süntaktiline dubleerija (mida kuradit sa siin teed?) jne.

Oma ettekandes vaatlengi seda, millised funktsioonid on sõnadel jumal ja kurat (koos mõnede variantidega, näiteks kuramus või jumaluke, samuti issand) tänapäeva eesti argikeeles. Nende funktsioonide kaudu püüan jõuda lähemale ka sellele, millist rolli mängivad mõisted JUMAL ja KURAT tänapäeva keeleühiskonna teadvuses. Materjalina kasutan Tartu Ülikooli suulise kõne korpuse argivestluste allkorpust.

(more…)

Möödunud nädalavahetusel toimus Tallinna Ülikoolis
üsna haruldase temaatikaga konverents –
“Jumal teaduses”. Kes seal osales? Mida räägiti?

VASTAB KONVERENTSI ÜKS KORRALDAJATEST, TEADUSFILOSOOF
JA KUNAGINE ASTRONOOM ENN KASAK:
Üks konverentsi korraldajatest oli Tartu Ülikooli teoloogiaprofessor Anne Kull. Osalejaid oli umbes 300, sh teadlasi, teolooge, kirikutegelasi ja tudengeid. Omapoolse kokkuvõtte konverentsi kohta on kirjutanud peapiiskop Andres Põder ajalehes Eesti Kirik. Konverentsist tehti film, ettekanded lindistati Vikerraadio Ööülikooli jaoks. Konverentsikogumik peaks ilmuma mais. Järgmisel aastal on plaanis korraldada samal teemal esinduslik rahvusvaheline konverents.
Teaduslik tarkus võib olla rumaluse eriti jõhker vorm. Teadlased kipuvad olema kuradi targad (st on edukad ja efektiivsed oma toimimistes) ja samas jumala lollid = täielikult lollid (st teevad rumalusi strateegilises mõttes). Teadlased peavad tihti tõeks oma teadusreligioosseid uskumusi ning mitte üksnes ei eksi inimese jaoks kõige olulisemates küsimustes, vaid ennetavad eksistentsiaalseid küsimusi juba valmis valede vastustega.

(more…)

Peale üldtuntud Nobeli preemia jagatakse väljapaistvate tulemuste eest teadusmaailmas mitmeid teisi kaalukaid preemiaid ja autasusid. Siia hulka kuulub Ameerika Optikaühingu auhind silmapaistva panuse eest võnkespektroskoopiasse. Autasu, mis kannab Ellis R. Lippincotti nime, antakse välja alates 1976. aastast ühele teadlasele aastas. Pilk valitute nimekirjale kinnitab, et tegemist on oma ala klassikutega. Käesoleva aasta laureaadiks valiti Texase A&M Ülikooli füüsikalise keemia professor, eesti päritolu Jaan Laane.

JAAN LAANE on sündinud Paides 1942. aastal. Kaheaastaselt tegi ta koos vanematega läbi põgenemisteekonna Saksamaale. 1949. aastal emigreerus pere USAsse, kus lõpetas Illinoisi Ülikooli (1964) keemiku diplomi ja Kendalli auhinnaga kui oma lennu edukaim. Järgnes doktorantuur Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis Rahvusliku Teadusfondi (National Science Foundation) ja Woodrow Wilsoni stipendiaadina räniorgaaniliste ühendite sünteesi ja võnkespektrite alal. PhD omistati talle 1967. aastal koos Kodaki auhinnaga kui parimale doktorandile keemiaosakonnas. Alates 1968. aastast on Jaan Laane töötanud Texase A&M Ülikoolis (1976st — Full Professor). Jaan Laane on juhendanud rohkem kui 40 doktoranti ja 50 üliõpilast, tema laboris on töötanud arvukalt järeldoktoreid ja külalisprofessoreid. Autoriteedist Texase A&M Ülikoolis kõnelevad ametipostid, mida tal on tulnud täita — Füüsika ja Tuumakeemia Osakonna esimees, teadusala prodekaan ja teadusnõukogu esimees, organisaatorivõimete tõendiks on Texase A&M Ülikooli kampuse rajamine Jaapanis. Ühtlasi on ta ajakirja Journal of Molecular Structure peatoimetaja. Jaan Laane tunnustuste seas on ka Eesti teadlaskonna omad: ta on Eesti Teaduste Akadeemia välisliige ja Tartu Ülikooli audoktor.

(more…)

Mööduval aastal tegid arheoloogid rea matuseeksperimente.
Miks selliseid üsnagi värvikaid eksperimente tehakse?

VASTAVAD ARHEOLOOGID
TÕNNO JONUKS JA MARGE KONSA:
Kõrvaltvaatajale tundub sageli kummastav, kuidas arheoloogid järjekindlalt üritavad tummade artefaktide alusel taasluua mineviku keerulistest inimsuhetest ja kirevatest käitumismustritest koosnevaid ühiskondi. Matusepaikade ehituse, säilinud luustike ja hauapanuste põhjal püütakse aimata matusekombestiku, rituaalsete süsteemide, maailmapildi ja usundi olemust. Lisaks otseselt kalmetesse matmise rituaalide ja usundi analüüsile, on kalmematerjali kasutatud elavate inimeste riietuse, relvastuse jt argiste probleemide uurimisel.
Kas kalmetest leitud riietusosade põhjal saab rekonstrueerida elavate inimeste riietust või on selle tulemuseks suririiete rekonstruktsioon? Kas kalmematerjal peegeldab elavat ühiskonda üks-üheselt või esitab see hoopis “idealiseeritud” nägemust ühiskonnast, mitte nii nagu see on, vaid nii nagu see olema peab? Lisaks on viimasel aastakümnel Eesti arheoloogias püstitatud mitmeid teooriaid surmajärgsete rituaalide kohta. Kas nende puhul on kindlasti tegemist inimeste poolt läbi viidud rituaalidega või võivad nende taga olla ka looduslikud protsessid? Mis toimub tegelikult kivikalmes kui surnu sinna pannakse? Kas liha kõduneb kiiresti ning tulemuseks on puhtad inimluud, mida võidi potentsiaalselt kasutada rituaalide läbiviimisel. Kuhu on kadunud suurem osa minevikus elanuid ja miks on meieni säilinud vaid väiksema osa säilmed? Mismoodi toimus tegelikult surnukeha kõdunemine ning millised rituaalid surmajärgselt üldse võimalikud olid?

(more…)

teadus.ee tundis huvi, kuidas edeneb mõte luua Eesti oma baas Antarktikas. Väidetavalt on kõik dokumendid valitsusele esitatud. Kuid asi ei edene. Esmalt novembris 2005 saabunud vastus valitsuselt. Allpool toome ära rea tekste.

Prof Rein Vaikmäe
Tallinna Tehnikaülikool
Ehitajate tee 5
19086 Tallinn

09.11.2005 nr 2-2.3/05-06776

LUGUPEETUD PROFESSOR REIN VAIKMÄE
Tänan Teid mulle Teaduste Akadeemia Polaaruuringute Komitee esimehena saadetud kirja eest, milles pöördute minu poole võimaliku Eesti Antarktika ekspeditsiooni rahastamise küsimuses. Tegemist on vaieldamatult huvitava ja, mis seal salata, ambitsioonika ideega. Loomulikult oleks tore, kui Eestil ühena vähestest riikidest oleks Antarktika kaardil oma lipuga uurimisjaam ette näidata. Küsimus on aga ja kahjuks eelkõige selles, mis on taolise ekspeditsiooni hind, teaduslik tähtsus ja loomulikult ka märgiline väärtus. Kui alustada viimasest, tuleb paratamatult tõdeda, et oma lipp Antarktikas pole tänapäeval paraku sama tähendusega, mis tal olnuks 100 või ka 50 aastat tagasi. See, mis oli märgilise väärtusega Amundseni, Nanseni ja Scotti aegadel või siis USA – NSV Liidu Antarktika-võidujooksus, ei ole kaugeltki seda enam 21. sajandil. Samuti poleks Eesti lippu kandval tagasihoidlikul uurimislaeval aastal 2007 või 2017 enam seda geopoliitilisest tähendusest, mis oli kunagi ja on veel ka tänapäeval norrakate Gjøal. Päris kindlasti on Eesti välispoliitikas oluliselt prioriteetsemaid ja seejuures veelgi selgemat geopoliitilist sõnumit kandvaid väljundeid kui rahvusliku ekspeditsiooni saatmine Antarktikasse. Väita vastupidist, nõuab kainet ja argumenteeritud tõestamist.

(more…)

Maailmas käib geoloogide seas vaidlus, et kas iidsete aegade rühmitamine on õigustatud. Küsisime kommentaari Eesti selle ala parimalt asjatundjalt TÜ rakendusgeoloogia professorilt VOLLI KALMULT.

Kuidas sündis kokkulepe. Igasugune klassifitseerimine või rühmitamine on alati suures osas kokkulepete küsimus. Nii on see ka geoloogilise ajaskaala (eestikeelne ajaskaala Eesti Geoloogia Seltsi kodulehel http://www.gi.ee/ESK/materjalid/geoloogiline_ajaskaala_2004.pdf) puhul. Termin Kvaternaar viimase 1,8-2 milj. kestnud ajaperioodi tähisena on kasutusel juba ülemöödunud sajandist ning sellisena väga sügavalt teaduskeelde juurdunud. Sisuliselt on see termin aga suur anakronism ja pärineb ajast (18. saj. lõpp), mil kõik tollal tuntud kivimid jaotati esmasteks, teisasteks ja kolmandateks (ingl.k. primary-, secondary- and tertiary formations). Kvaternaari ladestu eraldas välja prantslane J. Desnoyers 1825. a., tehes ettepaneku “kolmanda formatsiooni” kivimite peal olevaid pudedaid kõige nooremaid setteid tähistada nn “neljanda formatsioonina” (ingl.k. quaternary deposits, vene k. tchetvertichnyje otlozhenija). Kvaternaari ladestu moodustumisele vastav aeg on Kvaternaari ajastu. Sellisena on Kvaternaari nimetus säilinud tänapäevani, sõltumata sellest, et arusaamad tema jooksul toimunud geoloogilistest protsessidest, kliima muutustest, inimese arengust ja paljudest teistest looduslikest nähtustest on põhimõtteliselt ja äratundmatuseni muutunud. Kvaternaar on valdavalt tunnustatud 1,8 milj. aastaga moodustab ainult 0,02% geoloogilisest ajaskaalast, kuid tema unikaalsus seisneb selles, et see on ainus ajastu, mis kestab praegu ja mille jooksul toimuvaid protsesse on võimalik otseselt jälgida/registreerida/mõõta/analüüsida jne.

(more…)

EELTEAVE INTERVJUU MÕISTMISEKS
John C. Zarnecki on sündinud ja elab Londonis. Õppinud füüsikat Cambridge’i ülikooli Queens’ College’is, kaitses doktoritöö röntgenastronoomiast. Praegu loeb ta kosmoseteaduse professorina loenguid Avatud Ülikooli planeediteaduste uurimisinstituudis Milton Keynes´is. Ta on ka Euroopa Kosmoseagentuuri ESA Titani-maanduri Hyugens Pinnauuringute Paketi (Science Surface Package, SSP) juhtivteadlane. Zarnecki oli ESA Marsi-maanduri Beagle II meeskonna liige ning on olnud seotud kosmoseprojektidega 30 aastat. Ta on avaldanud üle 150 artikli.

Euroopa Kosmoseagentuur, European Space Agency ESA on Euroopa Liidust täiesti sõltumatu organisatsioon. Enamik ESA liikmetest on küll ELi liikmed.
Selle põhikirja kohaselt ei tegelda sõjandusega. Olemuslikult on ESA avatud organisatsioon, mille liikmed on ka sellised väikeriigid nagu Island ja Luksemburg.
Osalejariikide panus on fikseeritud osa nende GNPst.

SSP – SURFACE SCIENCE PACKAGE, PINNAUURINGUTE PAKETT
http://sci.esa.int/science-e/www/object/index.cfm?fobjectid=31193&fbodylongid=740
http://www.esa.int/SPECIALS/Cassini-Huygens/SEM9W82VQUD_0.html
Eesmärk: mõõta Titani pinna seisundit, koostist, füüsikalisi parameetreid.
Koosneb üheksast andurist, millest seitse töötasid otsesel kontaktil.

TITAN, SATURNI SUURIM KAASLANE
Titani avastas hollandlane Christiaan Huygens 1655. aastal. Seepärast kannab ka maandunud sond tema nime.

Ainus kuu päikesesüsteemis, millel on pilved ja paks planeedisarnane atmosfäär.
Nagu Kuul on ka Titani üks külg suunatud muutmatult oma planeedi poole.

Kaugus Päikesest 9,5 korda suurem kui Maal
Läbimõõt 5150 km
Mass 1/45 Maa massist
Keskmine tihedus 1,88 korda suurem kui veel
Pinnatemperatuur –180 ºC
Atmosfääri rõhk pinnal 1,5 korda suurem Maa omast
Atmosfääri koostis lämmastik, metaan, jälgi ammoniaagist, argoonist, etaanist
Päeva pikkus: 16 Maa päeva

Allikas: ESA

Siin pildil on kaamera väga pinna lähedal, viieteist-kahekümne sentimeetri kõrgusel. Titan on jäine, mitte kaljune keha, 70 protsendist jääst. See on vee ja süsivesinike jää. Oletatakse, et sond lõi pildi all vasakul nähtava munaka pooleks.
ESA

TIIT KÄNDLERI INTERVJUU JOHN C. ZARNECKIGA, ÜLESKIRJUTUS,
02. MAIL 2005

Alustasite oma teadusõpinguid, kui inimene hakkas hoogsalt kosmosesse lendama. Kuidas suhtuti Gagarini lendu Suurbritannias?
Olin siis 11 aastat vana. Minu jaoks oli see romantiline ja dramaatiline sündmus. Inimkond on lahkunud oma hällist. See võeti Britis vastu väga positiivselt. Meil eurooplastel polnud sellist poliitikat taga nagu ameeriklastel. Oli progressi tunne. Ja Gagarin oli romantiline ning karismaatiline kuju. Pärit lihtsast perekonnast. Mäletan, kui ta tuli Londonisse, ta oli suur kangelane. Mina seisin temast 20 jala kaugusel. Kool asus kilomeeter surnuaiast, kuhu Karl Marx on maetud. Ja tema tuli Marxi hauale. Meile anti vaba päev. Ei usu küll, et see sündmus tekitas mu huvi kosmose vastu.

Kas Suurbritannial oli oma kosmoseprogramm?
1960. aastatel olid meil püüdlused. ESA eelkäija ESRO (European Space Research Organisation) oli enamjaolt Briti, Prantsuse, Saksamaa organisatsioon. 1970. aastatel tuli pettumus. Ja seejärel 30 aastat ei võtnud Briti valitsus kosmost liiga tõsiselt. Meie teadlased olid küll ESAs esirinnas, kuid mitte valitsus. Vaid viimased viis aastat on UK hakanud võtma kosmost tõsiselt. ESA Marsiprogrammis AURORA – lähema 15- 20 aasta jaoks oleme nüüd esirinnas.

Kas ESA mitte ei kartnud minna Marsile ja ei jätnud selle töö ameeriklastele?
Jah, teil on absoluutselt õigus. Ja tegu ei olnud mitte ainult rahaga, vaid ka psühholoogiliste põhjustega. Puudus enesekindlus. Muutus sai alguse lähetusest Halley komeedile 1985.-86. aastatel. See oli esimene kord, kui tegime midagi, mida ameeriklased ei teinud. Venelastel tegeles sellega Vega kosmoselaev. See toimis ja suurendas enesekindlust. Sellest alates hakkasid tekkima ka kosmoseambitsioonid.
Nüüd on Euroopa GPS-süsteem. Galileo. Huygens oli fantastiline. See oli muidugi koostöö NASAga, kuid teostatud Euroopa tööstuse poolt. Marsi programm on alles alguses. Olen kindel, et lõppude lõpuks saavad NASA ja ESA Marsi-programmid kokku.
(more…)