Rubriigi ‘Kosmoloogia arhiiv

Kosmoloogia | mis.uudist | News

Päikeses võib olla tumeainet

23.07.2010

Kosmoloogid pajatavad meile, et kui ka kõik, mida me näeme, on tõsi, siis näeme me vaid 20 protsenti tõest. Ülejäänud 80 protsenti jääb meie eest varjatuks, on tumetõsi, mis kehastub tumeaines. Kus see tumeaine pesitseb, seda pole veel teada saadud. Kuid nüüd selgub, et väga hästi võib see pesitseda ka Päikese sees. Londoni Ülikooli teadlane Royal Holloway igatahes arvab, et tumeaine konutab Päikese südames ja jahutab meie valgustajat. Tumeaine moodustab meie galaktika ümber halo, nii nagu õpetas teadusmaailmale Jaan Einasto juba … aasta eest. Päike aga liigub läbi tumeaine tuule, spekuleerib Holloway. Mõned tumeaine osakesed võivad kokku põrgata Päikese aatomitega ja sattuda gravitatsiooni lõksu. Nõnda moodustub tumeaine kogukond. Arvutimudel näitas, et selle tulemusena alaneb Päikese tuuma temperatuur. Tumeaine osakesed võivad neelata tuuma soojust ja edastada seda pinnale. See temperatuuri muutus mõjutab tuumareaktsioonide käigus tekkivate neutriinode arvu. Nõnda siis saab neutriinosid registreerides ehk teada ka tumeaine kohta.

Tore on, kuid neutriinosid on üliraske kinni püüda. Neid lendab küll läbi inimese keha igas sekundis 6000 miljardit tükki, kuid meie õnneks neutriinod mateeriaga peaaegu et üldse ei suhtle.

Tumeaine alased katsed plaanitakse korraldada ka Suurel Hadronite Kollaideril.

Allikas: Londoni Ülikool

Füüsika | Kosmoloogia | lugemis.vara | News | to.imetaja

Elulood elurikkale lugejale

17.12.2009

Eesti inimene põeb suurushullustust. Nii nagu meie riigikogu iga liige arvab, et ta on targim ja parim ja ilusaim, nii arvab vaata et iga äpardunud näitleja või luhtunud muusik või ajuvaba telekeha, et tema elulugu väärib raamatusse raiumist. Ja mis sa teed – ostetakse ka, aga eks ikka seepärast et nautida, kuidas autor oma kunagistele sõpradele pika puuga pähe virutab.

Ometi ei tohiks siin näha tonti. Vanasti kirjutasid tohmanid plangule ja lollid peldikuseinale, noh, nüüd on meil laiemad võimalused.

Ja tegelikult pole hullu midagi, meil on ilmunud ka mälestusi inimestelt, kes Eesti jaoks tõepoolest midagi tähendanud on ja tähendavad edasigi. Kõige hiljutisemast saab ette tuua Harald Kerese kogunisti kaks raamatut, mis hiljaaegu ilmunud. Tema mälestusteraamat „Sajandi seiklused” (Ilmamaa, 190 lk) visandab paeluva pildi selle Eesti teaduse supermehe elust. „See, kust ma tulen, ja see, kust olen minemas, on kaks täiesti erinevat maailma,” tõdeb Keres oma raamatu lõpus. Mehelt, kes on sündinud tsaariajal ja suutnud läbi Eestit läbinud kataklüsmide mitte ainult jääda ellu, vaid jääda ka inimeseks, pugemata kusagile eksiili katlakütjaks, vaid kujundades aktiivselt Eesti teaduse mentaalset ja organisatoorset palet, on see tõdemus tõeliselt leebe. Kereslikult leebe.

Harald Keres fenomenina

Harald Keresest kirjutada on ühtviisi kerge ja raske. Kerge, sest pole varjata midagi tumedat. Raske, sest ta on üks Eesti loodusteaduse hingi. “Olen olnud üksikrabeleja, minu isiku kujunemist pole keegi otseselt mõjutanud,” ütleb ta ise. Ometi on ta mõjutanud mitut loodusteadlaste põlvkonda.

Kuid kui üldse Eestis on kedagi, kelles kehastub loodusteaduse olemus, siis on see Harald Keres. Sest loodusteaduse olemus on pidev kahtlemine ja püüd mõtete täpse ning elegantse sõnastamise suunas.

Mäletan, kuidas äsja keskkooli lõpetanud noormehena Tartu ülikoolis esimest korda Kerese avalikku loengut kuulsin. Siis tundsin õigel jõul, et just siia ja just sel ajal tahtsin tulla õppima. Kui ka oleme tavapäevade jooksul unustanud, mis toimus 70. aastate alguse Eestis, siis tol ajal Tartus õppinud mäletavad seda kindlasti, kui mahti on meenutada. Võimu ja vaimu väitluse Gustav Naani interpretatsiooni vastu asetas Harald Keres oma läbinisti helge vaimsuse. Tema jaoks ei olnud küsimus võimu vastandusest vaimule, vaid vaimu võimest jõuda kõrgemale. Pole siis ime, et Keres on ka muusik, kes mängis flööti ka Vanemuise orkestris Juhan Simmi ja Eduard Tubina juhatamisel.

Kuid helge loodusteadlase vaimsus sisaldab piisavalt ruumi kahtlustele. “Ma pole eriti produktiivne publitseerija. Kaalun seitse korda, kas valmis teadusartiklit ikka tasub trükkida,” kirjutas Harald Keres oma elust Teaduste Akadeemia kogumikus. Ometi on Keres mitte ainult maailma ehitust sügavamalt analüüsinud, vaid ka sellest tol ajal Eesti teadlaste tipuks olnud ning ülemaailmse levikuga Nõukogude teadusajakirjades kirjutanud. Einsteini teooriat edasi arendanud Keres on kindlasti üks neid mehi, tänu kelle on Eesti astronoomia, füüsika ja miks mitte ka biotehnoloogia praegu maailmatasemel.

Harald Keres on neil, kes tema õppejõud olles ülikooli uksi ja laudu-toole kulutasid, meeles ilmtingimata. Sest Keres on üks Eesti teaduse, kultuuri ja eetika sümbolitest. Olgu need suured sõnad lausutud mehe kohta, kellest tagasihoidlikumat on raske otsida, veel vähem leida. Harald Keres pole lihtsalt inimene või teadlane, vaid fenomen, loodusnähtus millega Eestit on õnnistatud.

Aktuaalne mõtteselgus

Eelmise lõigukese kirjutasin Eesti Päevalehte kümne aasta eest, Kerese 87. sünnipäevaks. Nüüd on õnn lugeda Kerese teadlaseks kujunemisest ja selleks jäämisest tema enese mõtte kantuna.

Kerese mõte on täpne, ent sugugi mitte kuiv. Sellest saab kõige enam kasu ja lõbu, kui lugeda tema artiklite kogumikku „Ruum ja aeg” (Ilmamaa, koostanud Piret Kuusk) 416 lk, mis Eesti mõtteloo sarjas äsja ilmunud.

Kerese artiklid relatiivsusteooriast ja kosmilisest mõtlemisest, millest mõni ju kirjutatud 70 aasta eest, pole ometi kaotanud oma sära ja värskust tänini. Mis sest, et ehk mõned faktid on nüüdseks värskendunud. See asja olemust ei muuda. Keres on oma mõtted nii selgelt ja puhtalt läbi mõtelnud, et ei aja pikka jora, vaid toob ka kõige keerukamate probleemide olemuse lugeja ette nagu kristallselge ja saastevaba allika vee.

Mulle meenutavad Kerese artiklid ühe teise Eesti teaduse suurkuju Ernst Öpiku omi. Mida samuti Ilmamaa väljaandel saab pealkirja all „Meie kosmiline saatus” praegugi osta ja lugeda. Ja ehk pole ka ime – sündis küll Öpik Keresest 19 aastat varem, ometi saab nende kujunemise tausta pidada samavõrdseks. Ja mõlema teadlase suhtumine, et oma teadusprobleeme tuleb – ja saab – käsitleda ka laiemale publikule arusaadaval moel, oli enesestmõistetavana tunduvalt sama.

On imeasi, et Kerese tõestused raske ehk gravitatsioonilise massi ja inertse massi ekvivalentsusest – ning samas ka selgitused, miks seda on nõnda raske taibata –, on nõnda aktuaalsed, lausa päevapoliitilised just siin ja praegu, mil CERNi kuulsusrikkal suurel hadronite põrgutil LHC püütakse ometi kord üles leida jumalik osake, mis aitaks seletada, kustkohast meie poest ostetud vorstile see mass, mille eest maksma pidime, ikka lõpuks tuleb.

Keres teeb selgeks ka, miks isegi tippteadlastel on Einsteini raskevõitu mõista või kuis suhtestuvad teineteisega potentsiaalne ja aktuaalne lõpmatus.

Gravitatsiooniparadoksigi olemuse teeb ta meile selgeks. „Gravitatsiooniparadoksi all mõistetakse Newtoni kosmoloogia järeldust, mille kohaselt Newtoni gravitatsiooniseadus ei vii kindlate lõplike tulemsuteni, kui teda rakendada universumi kogu lõpmatule massile eeldusel, et massi keskmine tihedus üle kogu lõpmatu maailmaruumi ei ole null,” defineerib ta ja ja teeb kokkuvõtte: „Gravitatsiooniparadoks tekib ainult siis, kui maailmaruumis oleva gravitatsioonivälja määramise küsimus on ebaõigesti püstitatud.”

„Ensteini teooriat ei saa tõlkida Newtoni teooria keelde, järelikult tuli Newtoni teooria tõlkida Einsteini teooria keelde.”

Teadus on kunst

Siin mõned Kerese laused: „Teadlaste armee rünnaku objektiks on teadmatus, mis kerkib eespool kui ühtlane kaljumüür.”

„Teadlasel peab olema erk fantaasia, mis annab mõtetele tiivad.”

„Eetilised probleemid viivad teaduse kontakti kunstiga.”

Keres oskab olla poeetiline, ent mitte vohavalt – kui ta kirjutab teaduse ja ühiskonna suhetest, teaduse populariseerimisest, teaduspoliitikastki. Oma võluvates esseedes on ta kirjutanud rahvuskultuurist, humanitaarkultuurist ja haridusestki. „Üks mõtlemisviis, mis ei tohiks puududa ka kooliõpetusest, on kosmiline mõtlemine. See tähendab kõigepealt elava kujutluse loomist universumi ruumilisest ja ajalisest põhjatusest, neist gigantsetest protsessidest, mis siin toimuvad. /…/ Siin näeme ennast oma õiges suuruses.”

Keres ise liigitab oma esseed kuuluvaks sotsiaalaegruumi. Ta on sekkunud ka päevapoliitikasse, kuid ikka sõltumatu mõtlejana, keda ei häiri vastu üldomaksvõetud saeisukohtade tuult kõndimine. Nii kirjutas ta näiteks 2001. aastal eesti keele seadusandliku kaitse üle muretsejatele: „Arvan, et muretseda tuleks muu pärast: eesti keelt ei toeta piisavalt eesti meel.”

Nii et Kerese mälestused ja aegruumi ning sotsiaalaegruumi kuuluvad artiklid pakuvad mõõterikast lugemist nii teadusest kui kunstist, muusikast ja kirjandusest huvitujale. Pole siin ülearune öelda, et Keres pole pelk muusikahuviline – ta on nooruses mänginud mitmetes orkestriteski. Nii nagu Ernst Õpik oli hea pianist ja heliloojagi, esindab Keres üht nüüdseks mitte küll täielikult kadunud, kuid mingis mõttes põranda alla pugenud teadlastüüpi, kellele ei ole ükskõik ükski inimmõtte saavutus.

Siin on tore vihjata veel kolmandale mälestuste raamatule, kosmoloog Jaan Einasto „Tumeda aine lugu” (Ilmamaa) on samuti saadaval ja seegi annab toitu mõttele ning meelele.

Kas on see juhus, et siinkohal kõne all olnud kolmest raamatust kolm kõnelevad omal moel kõik kõiksusest – universumist, kosmosest? Nii selle potentsiaalses kui aktuaalses lõpmatuses.

„Ponnistused, mida inimene teeb universumi mõistmise nimel, tõstavad ta elu kõrgemale jandist ning annavad sellele tragöödia tõsidust,” kirjutas nobelist Steven Weinberg oma raamatus „Esimesed kolm sekundit.” Mida tõestavad veenvalt ka kolm Eesti mõttemajakat.

Tiit Kändler

Kosmoloogia | mis.toimus | News | Tehnoloogia

Suri harukordne kosmosepioneer

24.11.2009

Eelmisel laupäeval suri 83 aasta vanuselt nõukogude kosmoseinsener ja kosmonaut Konstantin Feoktistov. Ta oli esimesi tsiviilkosmonaute ja ainus nõukogude kosmonaut, kes ei astunud kommunistlikku parteisse. 1964. aasta oktoobris lendas ta orbiidile väikesel kosmoselaeval Voshod. Seal tehti katseid äädikakärbeste ning taimedega. Feoktistov oli esimene kosmoselaeva konstruktor, kes sai võimaluse testida oma loomingut tegelikes tingimustes. 1950. aastate lõpul kirjutas ta oma nägemuse „Pikaajaline programm kosmose hõlvamiseks,” kus ta kirjeldas, kuidas NSVL peaks hõlvama Maa orbiiti, Kuud, Veenust ja Marssi. See nägemus viidi järgmisel aastakümnel ellu. Feoktistov pidas mehitatud lende teistele planeetidele „rumalaks raharaiskamiseks”. Tema 1950. aastate lõpu märkmikud, mis sisaldavad ka lennujärgse intervjuu Juri Gagariniga, pandi ühes muu NL kosmoseatribuutikaga müüki 1993. aastal Sotheby oksjonil.

Allikas: New York Times

Astronoomia | Kosmoloogia | nädal.mõttes | News

19.01.2009

“Keda huvitab, milline kivimürakas käib ümber millise?”
Matt Ridley, inglise teaduskirjanik, võrreldes Galileo ja Darwini avastusi

“Ta on ju ikkagi neist kõige usaldusväärsem.”
Sulev Valner, Maalehe peatoimetaja, astroloog Igor Mangi kohta Vikerraadio saates

Kosmoloogia | nädal.pildis | News

Kuu varjatud vesi

18.07.2008

1970. aastatel tõid Apollo 15 ja 17 Kuult Maale kivimeid. Nüüd uurisid neid uuemate meetoditega Alberto Saal ja ta kolleegid Browni ülikoolist Rhode Islandil. Nad leidsid, et kivimid sisaldavad vulkaaniliste klaaside tillukestes kerakestes 50 miljondikku osa vett. Maakoore kivimites leidub vett 100-200 korda enam. Kuid ometi, 3 miljardi aasta eest Kuul pursanud laava oli eriti palav, temperatuuriga kuni 7000 kraadi, nii et enamik veest aurustus magmast kohe välja. Nii et algselt oli Kuu koores sama palju vett kui Maal. Allikas: New Scientist, foto: NASA
Allikas: New Scientist, foto: NASA

Ajalugu | Antropoloogia | Arheoloogia | Arvutiteadus | Astronoomia | Bioloogia | Etnoloogia | Folkloristika | Füüsika | Geneetika | Geograafia | Geoloogia | Humanitaarteadus | Informaatika | Keemia | Kosmoloogia | Küberneetika | Matemaatika | Meditsiin | Meteoroloogia | nädal.mõttes | News | Ökoloogia | Paleontoloogia | Psühholoogia | Sotsiaalteadus | Tehnoloogia | Teoloogia

27.06.2008

“Otsige hoolega, kui leiate oma esimese seene või teete esimese avastuse: need kasvavad kobarates.”
George Pólya (1887 – 1985), Ungari matemaatik

Ajalugu | Antropoloogia | Arheoloogia | Arvutiteadus | Astronoomia | Bioloogia | Etnoloogia | Folkloristika | Füüsika | Geneetika | Geograafia | Geoloogia | Humanitaarteadus | Informaatika | Keemia | Kosmoloogia | Küberneetika | Matemaatika | Meditsiin | Meteoroloogia | nädal.mõttes | News | Ökoloogia | Paleontoloogia | Psühholoogia | Sotsiaalteadus | Tehnoloogia | Teoloogia

28.03.2008

“On sajandeid, mis lisaks muule väidavad end kunstides ja teaduses kõike ümber tegevat, sest nad ei oska midagi teha.”
Giacomo Leopardi (1798–1837), itaalia kirjanik

Ajalugu | Antropoloogia | Arheoloogia | Arvutiteadus | Astronoomia | Bioloogia | Etnoloogia | Folkloristika | Füüsika | Geneetika | Geograafia | Geoloogia | Humanitaarteadus | Informaatika | Keemia | Kosmoloogia | Küberneetika | Loomad | Matemaatika | Meditsiin | Meteoroloogia | News | Ökoloogia | Paleontoloogia | Psühholoogia | Sotsiaalteadus | Tehnoloogia | Teoloogia | vänge.lugu

Õllega segatud teadus

21.03.2008

Kuidas saada targaks? Seda ei tea keegi. Kuid kuidas oma tarkusest kõige edukamalt teada anda? Nüüd on see selge. Vastus peitub õlles.
Kõrgelt hinnatud teadusajakiri Oikos avaldas veebruaris artikli, millest selgub, et mida enam teadlane joob õlut, seda vähem edukas ta on. Vähe sellest – ka teadusartikli väärtus – kui palju seda tsiteeritakse, sõltub sellest, kui palju artikli autor õlut joob. Mida enam õlut, seda vähem artiklit tsiteeritakse.
Pole ime, et artikli autor on tšehh – Palacky ülikooli ornitoloog Tomaš Grim, kes tavaliselt uurib lindude, mitte teadlaste käitumist. Sedapuhku uuris siis ta oma rahvuskaaslastest ornitoloogide õllekombeid ja teadussaavutusi.

Tema artikkel on üllatanud ja ka ärritanud biolooge, kes on juhtinud tähelepanu paljudele baarides välja käidud ideedele ning kokteilipidudel tehtud avastustele. Siiski pole põhjuse ja tagajärje vahekord selge. “Võibolla uputavad väheviljakad teadlased oma kurbuse õllesse,” pakub välja Washingtoni riigiülikooli ornitoloog ja õllesõber Mike Webster.
Õllelaineid löönud artikli autor väidab, et ta ise joob mõnel ööl ka enam kui 12 õlut. Ja sellest hoolimata on ta artikkel leidnud laia vastukaja.
Allikas: Oikos, 117: 2008

Ajalugu | Antropoloogia | Arheoloogia | Arvutiteadus | Astronoomia | Bioloogia | Folkloristika | Füüsika | Geneetika | Geograafia | Geoloogia | Humanitaarteadus | Informaatika | Keemia | Kosmoloogia | Küberneetika | Loomad | Matemaatika | Meditsiin | Meteoroloogia | nädal.mõttes | News | Ökoloogia | Paleontoloogia | Psühholoogia | Sotsiaalteadus | Tehnoloogia | Teoloogia

07.03.2008

“Kas objekti võib nimetada kunstiteoseks, kui seda saab ka pliidi puhastamiseks kasutada?”
Woody Allen, USA filmimees ja kirjanik

Astronoomia | Kosmoloogia | lugemis.vara | News

Horisont tegeleb kosmosega

01.02.2008

Horisont nr 1, jaanuar 2008
56 lk, hind 39.50
(loe edasi…)

Telli Teadus.ee uudiskiri