Rubriigi ‘Loomad arhiiv

Bioloogia | Loomad | mis.uudist | News

Emaste isaste hiirte valuaisting liigub erinevalt

12.07.2015

Esimest korda tõestati, et isastel ja emastel hiirtel liigub valuaisting erinevaid rakke pidi. On teada, et mehed ja naised taluvad valu  erinevalt. Kroonilist valu esineb naistel meestest enam. Kanadas asuva McGilli Ülikooli lastehaigla teadlased näitasid, et valu liigub vigastatud kohast närvisüsteemi kaudu, kasutades immuunsüsteemi  rakku mikrogliiat ainult isastel hiirtel. Erinevalt seniarvatust pole emaste hiirte mikrogliial valu edasikandumisega pistmist

Üks töö autoreid Jeffrey  Mogil McGilli Ülikoolist juhib tähelepanu, et nüüd tekivad valu allasurumisel eetilised probleemid. Igaüks saab aru, kes on hiir, kes inimene, kuid närvisüsteemi  ehitus on neil kahel liigil sarnane. Siiani uurisid teadlased valu vaid isastel hiirtel, emaseid hakati  kasutama hiljaaegu.

AlphaGalileo, McGill University, juuni 2015

looma.riik | Loomad | News

Elav teaduskirjandus: sõna on uuritaval. Prussakas ja sipelgas

14.04.2015

Elav teaduskirjandus: sõna on uuritaval!

Maailma esiettekanne: Prussaka öönägemise kiidukõne
Tere! Mina olen superkangelane prussakas. Juba ammu oli teada, et võin hoida oma hinge kinni 40 minutit. Võin ellu jääda tugevate radioaktiivsete plahvatuste järel, suudan toituda paberist ja kuivanud liimist ning elada nädalaid ilma peata.
Kuid see pole veel kõik! Äsja avastasid teadlased veel ühe minu supervõime: ma suudan peaaegu absoluutselt musta keha näha kottpimedas, kuna oskan koguda kokku kõik valgusosakesed footonid ja need liita.
Mina ise seda muidugi teadsin, kuid Oulu Ülikooli füüsikud olid nii lahked ja andsid mulle Prussakaspeavarju oma laboris, sest õues ma sealse külmaga ellu ei jää. Meid on siin 30 ameerika prussakat, ja meiega viidi läbi virtuaalse reaalsuse eksperiment. Ei, nad ei digitaliseerinud mind, vaid pistsid mu ühe uurimismulli keskele, nii et olin ümbritsetud sfäärilisest ekraanist. Sihukest kino pole inimene veel näinud ja ei näe ka. Nad tegid ruumi kottpimedaks ning siis projekteerisid ekraanile mustad ja väga nõrgalt valged liikuvad triibud, mille suunas ma alati jooksma pistan. Ma ei tea, mis neis mind tõmbab, aga tahan neid lähemalt näha.
Nojah, aga enne pistsid nad ühte mu 360-kraadise vaateulatusega liitsilma ülipeenikese elektroodi, et mõõta elektrilisi klõpsatusi, mida minu silma fotoretseptorite rakud välja saadavad, kui footon neid tabab. Nad veendusid ise, et näiteks kuuvalguseta ööl kusagil pärapõrgus linnadest ja asulatest eemal neeldub mu silmas iga kümne sekundi jooksul üks footon (ehkki ma ise eelistan elada just linnades ja asulates). Inimene ei suuda sihukeste harvade footonitega midagi pihta hakata, kuid minu närvisüsteem kogub tuhandetest fotoretseptoritest info kokku ja liidab selle elektriliseks signaaliks, mis annab mulle tõelise kottpimeduses nägemise. Ühesõnaga – pistsin triipude poole punuma, kui vaid mõned footonid silma sisse sain.
Olles heatahtlik prussakas, jätan selle oma teada, kas tegin seda teadlastele meele järele olemise tahtmisest (ma ju teadsin, mida nad ootavad) või pakkus see mulle lihtsalt niisama lõbu. Nüüd on rahu teadusmaailma peal ja teadlastel prussakatest hea meel, ja minuga saavad öönägemises võistelda vaid öömesilased ja sitasitikad.
Lugesin seda ajakirjast Scientific American, mille pärast koos ära sõime.

Sipelga kangelastegu
Tere! Mina olen sillutisesipelgas ja mind toodi Ameerika Ühendriikidesse pärast kodusõda. Ma elan linnades ja mind ei armastatud, kuni tulid teadlased ja lugesid kokku, et aasta jooksul sööme me sipelgad Manhattani Broadway ja West Streeti peal aastas ära peaaegu tonni toidujäätmeid, mis teeb kokku 60 000 hot dog’i või 600 000 kartulikrõpsu. Mis tähendab, et ilma meieta läheks New York veel eriti haisema.
Lugesin seda ajakirjast Scientific American, millest pärast koos toreda pesa närisime.

Loomad | News | to.imetaja

Mis on linnukesel muret? Teadus ja kunstid

16.02.2014

See Tiit Kändleri essee ilmus akirja Eesti Loodus veebruarinumbris, nr 2, 2014.

Lisaks seal: jänese elu ja olu; putuka äratundmise nipid; Saaremaa merelahing aastal 2015; Ahto Kaasiku pühamaailm; Järvselja loodusrada.

 

Väikese poisina olin suviti vanaema juures Ubjas. Tal oli tilluke aed, kuhu igal hommikul tuli kõva häälega kraaksuma vares. Ühel päeval hiilis ligi kütt ja laskis varese maha. Vanaema valas pisaraid: lind ju laulis mulle nii ilusti, ütles ta. Kütt sai varesejalgade eest loa minna metsa teisi loomi küttima. Sellised linnulood ei unune. Vares laulab.

 

Inimene on läbi aegade ohverdanud mitmesuguseid imetajaid, sealjuures inimesi. Ent linde üsna harva, kui üldse.

Kui raputasin akna taha lindude söögilauale selle aasta esimesed seemned, tuli mulle linnuke pähe. Hakkasin mõtlema, kui tähtsad on linnud olnud teadusele. Kui paljude laste huvi teaduse vastu on saanud alguse lindudest! Ja kõik nad pole sugugi mitte saanud ornitoloogideks.

Maailmakuulus näide on James Watson, topeltheeliksi avastaja. Eestiski on palju loodusteadlasi, kes intervjuudes on kinnitanud, et huvi selle vastu, kuidas maailm toimib, on saanud alguse lindudest. Ja mitte üksnes On palju kunstnikke, heliloojaid, kirjanikke, kelle huvi maailma olemuse vastu on äratanud linnud. Nõnda võib kinnitada, et linnud on andnud oma panuse teadusesse ja kunstidesse!

Ma olen kirjutanud paljudel teemadel, kuid ei tule meelde ühtki, mis mingit otsa pidi ei seostuks lindudega. Universum ja kosmoloogia? Palun väga: Linnutee. Selle eest tuleb eestlasel tänada oma esivanemaid, kes munesid maailma välja linnumunast. Matemaatika? Palun väga: hanemuna ja nulli leiutamine kusagil India kandis.

Arvude looduslikkust uuritakse vareste rehkendamisoskuse põhjal (neljani loevad vähemalt, õpetada saab kaugemalegi). Elekter, magnetism – palun väga, lindude rännete imet seostatakse magnetvälja tajumise võimega, ehkki see pole veel lõplikult selge.

Kui paljud inimese leiutised on aha viksitud lindudelt!

Lennumasinatest sulejoppideni välja. Lindude V-kujulist rändelendu uurides on ühtpidi hakatud kaootilisi protsesse paremini mõistma, teistpidi arvestatakse seda droonide parve lennutamist plaanides.

Rähn.KuuselInimese kultuuri areng? Palun väga, vareslased kasutasid tööriistu palju enne meid. Muusika? Linnu musitseerimisest on palju teada saadud muusika ja kuulmise kohta. Lind näeb ja kuuleb ning isegi haistab paremini – või ütleme, teisiti – kui inimene.

Teadjad ütlevad, et linnud on loomad. Kuid inimene tajub seda vaid mõistuse kaudu, koolis õpitud teadmiste põhjal. On ju selge, et on loomad ja on linnud. Mu lapsepõlveraamat „Üle õue õunapuu” pajatas Eesti rahva muinasjutu pähe loo lindude ja loomade sõjast. Mille võitsid linnud.

Linnud on ohverdanud end, et teadlased saaks uurida näiteks inimese nägemist, sellega seotud eri värvi valgustundlikke silma võrkkesta rakke. Selgus, et lind näeb rohkem, ka ultravioletti.

Darwin tõstis linnud kuulsuse tipule, saates oma ainsalt reisilt leitud lindude nahad Londoni loodusmuuseumile. Alles seal määrati liigid ja kuidagiviisi tekkis müüt, et loodusliku valiku seaduse oli Darwin avastanud tänu vintide nokkadele. Tegelikult polnud need vindid, vaid värvud, ja Darwin oli laisk, kuid väga hoolas ning terane – nii nagu enamik häid teadlasi. Ta uuris enamjaolt kodulinde: tuvisid, kalkuneid, parte. „Ma armastan tuvisid sel määral, et ei suuda neilt nahka maha võtta ja lahata. Ma olen teinud pahateo ja mõrvanud ingelliku, kümnepäevase väikese lehviksabatuvi,” kirjutas ta oma päevikusse.

 

Mida enam meenutab loom inimest, seda armsam ta meile näib. See on ka üks põhjus, miks just noored loomad tunduvad eriti armsad: nende silmad on suhteliselt suuremad peaga võrreldes ja üldse on nad kuidagi … inimlikumad.

Linnukesi ei saa inimsarnasteks pidada, nad on erand. Linde imetletakse, mitte konni või kuldkalu. Loomakaitsjad sundisid esmalt just linnukasvatajaid looma lindudele suhteliselt stressivabad tingimused, lehmad ja sead tulid seejärel. Pärast seda, kui selgus, et linnud põlvnevad dinosaurustest, said ka nood hirmuäratavad elukad inimesele mõistetavamaks.

Kole lugu küll, kuid tolleaegse maailma tõenäoliselt rangeima loomakaitseseaduse võttis 1933. aastal vastu Natsi-Saksamaa. See keelas loomade elusalt lahkamise, sätestas nende tapmise reeglid ja kinnitas, et seadus pole vastu võetud inimese jaoks, vaid „loomade endi huvides”. Peagi selgus, et loomakaitseseadus ei kehtinud inimeste, täpsemalt juutide ja teiste nendetaoliste kohta. Kuigi juudid olid seaduses sees: neil keelati ära lemmikloomapidamine, kuna olevat tõestatud, et juut käitub loomaga julmalt.

Väheseid seltse, kes suudab arvukuselt ja mõjukuselt vastu hakata jahimeeste seltsile, on linnukaitsjate ja -uurijate ehk nüüdiskeeles ornitoloogide selts. 1943. aastal, kui Saksamaa oli suuresti varemeteks pommitatud, kuulus lindude kaitse ühingusse 55 000 liiget. 1944. aastal, kui Saksamaa nälgis, anti loomakaitseseaduse raamatust välja kolmas trükk. Paul Mathias Padua maal „Leda ja luik” tekitas skandaali väidetavalt pornograafilise kujutuse tõttu, linnuarmastaja Hitler ostis selle oma kogusse.

 

Me oleme dodo väljasuremisele tundnud rohkem kaasa kui mõnelegi genotsiidile, me oleme enam mõistatanud, miks kiivi muna on kuus korda suurem, kui võiks olla, kui püüdnud aru saada panganduse ülespuhutud munast. Me ei mõista siiani, kuidas linnuke talvel metsas hakkama saab. Võib-olla see sunnibki meid ostma välja tillukese indulgentsi, riputama üles toidulaua, seda seemnetega täitma. Eks seegi anna jõudu Eesti ornitoloogiaühingule, kes vapralt korraldab üleriigilisi linnuvaatlusi, tutvustab linde ja nende kombeid.

Veel enne, kui meie õuele tulid kunstid ja teadused, oli meie esivanematel selge: linnust tasub lugu pidada. Kui oskad linnukeelt, siis läheb elu ludinamalt! Tere tulemast siis, talvised linnud, kelle söötmisest saavad täis pigem söötjate meeled kui linnukeste kõhud! Ärgem siiski unustagem, et kassipilt on Facebookis vähemalt sama populaarne või enamgi kui linnufoto.

 

Foto: Tiit Kändler

Bioloogia | Loomad | mis.uudist | News

Kes on vanim ilma peal? Tõlgendamise küsimus

07.02.2014

Uudis:

Kas Tamme-Lauri tamm on Eesti vanim organism?

Hydra.1400 aastatÜheks vanimaks organismiks maailmas pretendeerib hoopis tilluke hüdraloom Hydra magnipapillata (fotol). Need magevees elavad olendid uuendavad pidevalt oma rakke ning nende kogukonnas võib kohata 5 protsenti liikmeid, kes on elanud 1400 aasta vanuseks. Inimese puhul langeb sigivus vanusega, suremus aga suureneb. Osa organismidest järgib teistsugust strateegiat. Vesikirbu viljakus näiteks fluktueerub elu jooksul, hüdra suremus aga jääbki väikeseks.

Allikas: Nature/Scientific American

Kommentaar:

Seda hüdraliiki pole Eestis registreeritud, mõningaid teisi küll. Kõik nad võivad sigida nii suguliselt (muna ja seemneraku ühinedes) kui ka mittesuguliselt (pungudes). Vaat niimoodi, pungast-punga ehk põlvest põlve võib elu küll väga kaua jätkuda ilma sugulise protsessita, aga iga üksiku loomakese isiklik eluiga on tõenäoliselt ikka mõõdetav nädalate või kuudega, mitte aastatega; ta elab edasi oma geneetiliselt identseis tütarisendeis, kloonina.

Sedaviisi, mittesugulisel moel oskavad paljuneda mitmed muudki organismid, nii ainu- kui hulkraksed. Mõnel polegi sugulist sigimist teada – võibolla on see kaotsi läinud, kuna saab ka ilma? Selliste organismide puhul on bioloogid ammu filosofeerinud, kas ainult pooldumise teel paljunev isend (kloon) ongi praktiliselt surematu? Tõenäoliselt see kaua kesta ei saa, sest ükskord saabub nõder vanadus, ja elu jätkamiseks tuleb korraks jälle sugulise sigimisega tegelda.

Kui inglaste leitud 1400-aastane organism on ikka tõesti olemas, siis mitte isendina, vaid kloonina, kellel-millel on õnnestunud ilma degenereerumata elus püsida juba tuhandeid suguta põlvkondi.

Tarmo Timm, zooloog

Loomad | News | õue.onu

Õueonu päevaraamat: linnud asutasid teaduse ja kunstid

10.01.2014

Linnud, teadus ja kunstid

10. jaanuar 2014

Sajab talve esimene lumi. Selle helbed on suured-suured, aga kui Õueonu paneb pähe prillid, siis muutuvad helbed pisemaks ja kuidagi teravamaks. Kas saab sellest järeldada, et prillid mõjutavad lund?

Õueonu.Lind.10.01.14Tuleb lindude söögilauale raputada esimesed seemned. Külalisi annab oodata. Senikaua, kuni Õueonu seda teeb, tuleb talle linnuke pähe. Ja ta hakkab mõtlema, kui tähtsad on linnud olnud teadusele. Pole vaja tuua anekdootlikke näiteid Darwini vintide nokasuurusest, mis muutsid meie mõttemaailma ja lõid evolutsiooniteooria. Darwin krabas oma reisilt kaasa kõigi lindude nahad, mis temal ja kaaslastel õnnestus maha kõmmutada. Pärast Londoni Loodusajaloo Muuseumis määrati liigid.

Kuid kui paljude laste huvi teaduse vastu on saanud alguse lindudest! Ja pole kõik neist saanud sugugi mitte ornitoloogideks. Maailmakuulus näide on James Watson, topeltheeliksi avastaja. On Eestiski palju loodusteadlasi, kelle huvi selle vastu, kuidas maailm toimib, on saanud alguse lindudest.

Või mis teadlasi. Kunstnikke, heliloojaid, kirjanikke. Järelikult: mitte inimene, vaid linnud on pannud aluse teadusele ja kunstidele!

Sest veel enne, kui meie õuele tulid kunstid ja teadused, oli meie esivanematel selge: linnust tasub lugu pidada. Kui oskad linnukeelt, siis läheb elu ludinamalt! Tere tulemast siis, talvised linnud, kelle söötmisest saavad täis pigem söötjate meeled kui linnukeste kõhud.

 

Bioloogia | Loomad | News | vänge.lugu

Mutil on stereonina

07.02.2013

Enamik imetajatest näeb ruumiliselt ja kuuleb ruumiliselt. Kui pauk käib, keerate pea instinktiivselt sinnapoole, kust arvate paugu kostvat. Ka süttinud lambi suuna, isegi kauguse teete vähemasti umbkaudu kindlaks. Selleks teil ongi kaks silma ja kaks kõrva. Kuid ka ninasõõrmeid on kaks, ent katsuge kindlaks teha, kus täpselt teie lähikonnas liha grillitakse – kui te just suitsupilve ei näe.

Tavalise muti jaoks pole see mingi probleem. Seesama mutt, kes teeb teie elu kibedaks ja muru mutimullahunnikute rikkaks, , leiab oma saagi hõlpsalt ruumilise lõhnataju toel. Ajakirjas Nature Communication avaldati Vanderbilti Ülikooli bioloogiaprofessori Kenneth Catania ja tema kolleegide artikkel, mis võtab kokku töö, milles esmakordselt tehti kindlaks, et Ameerikas elv euroopa muti sugulane Scalopus aquaticushaistab ruumiliselt.

Harilik mutt on praktiliselt pime ja tema kompimismeelgi pole kuigi hea. Kuidas ta oma söögi siis üles leiab? Catania ehitas maa alla poolringikujulise areeni, mille keskelt pääses mutt sisse. Siis pistis ta juhuslikesse augukestesse vihmaussi tükikesi. Andurid seirasid õhurõhu muutust, nõnda et sai näha, millal mutt nuusutas.

Milline ka ei olnud toidu asupaik, mutt leidis selle üles vähem kui viie sekundiga. Kui mutt sisenes kambrisse, liigutas ta oma nina edasi-tagasi ja kui oli toidu suuna leidnud, liikust otsejoones selle poole.

Et asja edasi uurida, pani Catania muti ühe ninasõõrme plastiktoruga kinni. Kui kinni pandi vasak sõõre, kaldus mutt alati paremale, kui suleti parem sõõre, siis vasakule. Toidu nad leidsid, kuid selleks kulus kauem aega.

Kui toit pandi kambrisse otse sissekäigu vastu, siis kulgesid mutid otsejoones selleni. Kui üks ninasõõre suleti, läks tee kiira-käära kas paremalt või vasakult poolt kaldu. Samasugust suunataju muutust jälgiti 1979. aastal öökullidel, kui üks nende kõrvu suleti.

Kindla tõenduse andis test, kus muti ninasõõrmetesse pisteti torukesed ja need ristati, nõnda et vasak sõõre tundis paremalt poolt tulevat lõhna ja vastupidi. Loomad sattusid segadusese, ekslesid edasi-tagasi ja sageli ei leidnudki saaki üles.

Inimese stereonina puhul jääb Catania skeptiliseks. Silmad kinni seotud inimeselt saab küsida, kummast ninasõõrmest ta lõhna tunneb, kui lõhnaaine ninasõõrmetesse torukeste kaudu juhitakse. Kuid vastused tulevad vaid juhul, kui lõhn on piisavalt tugev, et ärritada ninasõõrme limaskesta. Nii et milline naaber parasjagu liha grillib, selgub tõsikindlalt ikkagi siis, kui ise kohale lähed või vähemalt aknast piilud.

Kuid võibolla on ka äärmiselt hea haistmismeelega koertel ja sigadel stereoninad.

Allikas: EurekAlert!

Bioloogia | Loomad | News | vänge.lugu

Jalarikkaim loom elab Räniorus

11.11.2012

Kõige rohkem jalgu omavad loomariigis tuhatjalgsed. Sellesse hulkjalgsete klassi alamklassi kuulub umbes 40 000 liiki, kelle esivanematel oli ühe kehalüli kohta kaks jalga, ent tuhatjalgsed arendasid neist välja kaks paari jalgu. See üleminek toimus ammuilma, 400 miljoni aasta eest. Neli jalga on ikka neli jalga ja nende abil saab sajajalgne hõlpsamini maa alla kaevuda, seega siis ka kiiremini vaenlaste eest põgeneda. Nõnda jäid need olelusvõitluse käigus püsima.

Tuhatjalgsete jalad liiguvad piki keha lainjas koostöös. Suurima jalgade arvuga tuhatjalgne on Californias elav liik Illacme plenipes – sõnasõnalt hulkjalgsuse haripunkt. Esmakordselt nähti seda liiki 1926. aastal, 2005. aastal, hiljuti kirjeldas loomakest põhjalikult selle 2005. aastal taasvastanud Arizona Ülikooli teadlane Paul Marek vabaajakirjas ZooKeys. Tollipikkusel emasloomad on keskmiselt 600 jalga, veidi pisematele on isastele piisab vähemast. Rekordloomal oli 750 jalga. Mis küll neljaga ei jagu. Jalaohtrus arvatakse olevat tingitud osaliselt maa-alusest eluviisist ja vajadusest ronida mööda liivakivikaljusid – looma jalgadel on ka tillukesed küünised. See reliktne liik on sugukonna ainus esindaja Läänepoolkeral. Hulkjalgsuse rekordimehel on veel üks eriline omadus – tema kehakarvad toodavad siidi, eksoskelett on suhteliselt massiivne ja silmadeta elukal aitavad teed leida suured sarved. Suu on vähearenenud ja kõlbab vaid taimede või seente kudede napsamiseks. Loomakesed elavad vaid kitsal alal Californias, Silicon Valley äärealadel. Sealseid tammemetsi ja liivakivirahne ning liivapinnast täidab sageli tihe udu, milles tuhatjalgsed end koduselt tunnevad.

Allikas: EurekAlert!

Loomad | News | Ökoloogia

Käbitu rähn

13.03.2012

Mida teeb rähn, kui kuusel käbisid ei ole? Istub ja ootab.

Foto Tiit Kändler

Geneetika | looma.riik | Loomad | News

Sipelgate supersõdurid ilmusid kaugest möödanikust

03.01.2012

Eriliselt vormirikka sipelgate perekonna Pheidole liigid kannavad endas geneetilist materjali, mis on vajalik supersõdurite tootmiseks. Need on hiiglaslikud sipelgad, võrreldes tavaliste tööliste ja sõduritega. Supersõdurid blokeerivad oma pesade sissekäigud eriliselt suurte peadega ja võitlevad sissetungijatega, kuni saabuvad sõdurite väesalgad.

Hoolimata paljude Pheidole’i liikide vormirikkusest, esineb supersõdurite kast looduses harva. Hiljuti õnnestus teadlastel näidata, et supersõdurite tekkimiseks vajalik geneetiline materjal arenes kõigi nüüdsete Pheidole’i liikide ühises eellases ja et nüüdsetel liikidel on võime toota neid suurepealisi võitlejaid, kuigi vaid vähesed liigid on seda teinud.

Teadlased suutsid vallandada supersõdurite tootmise ühel liigil P. morrisi, tupsutades vastseid noorukite hormooniga. See osundab, et keskkonnavihjed võivad supersõdurite tootmiseks vajaliku geneetilise masinavärgi sisse lülitada. Autorid oletavad, et iidsetest aegadest pärit geenivaramust saavad nüüdsed organismid tuge uute füüsiliste tunnusjoonte arendamisel.

Allikas: EurekAlert

Loomad | mis.uudist | News | Ökoloogia

Vahel on vähem infot parem

16.11.2011


Kaldume arvama, et otsustamisele tuleb kasuks, mida rohkem asjakohast infot meil on. Kuid alati ei pruugi see nõnda olla. Euroopa kuldnokkade puhul vähemalt. Kui nad teavad võimalike valikute kohta vähem, siis oskavad nad kiiremini otsustada. Kas „mida vähem, seda parem” efekt mängib oma osa, sõltub ökoloogilisest olukorrast.

Inimese puhul on hea näide „mida vähem, seda parem” efektist vastamine küsimusele: „Kumb on suurem USA linn, kas San Diego või San Antonio?” Sellele vastas õigesti vaid kaks kolmandikku USA üliõpilastest. Kuid kõik saksa üliõpilased teadsid, et suurem on San Diego. Ja väga lihtsal põhjusel: nad ei olnud midagi kuulnud San Antoniost ning pidasid loomulikuks, et linn, millest olid kuulnud, on ka suurem.

Oxfordi Ülikooli teadlased Esteban Freidin ja Alex Kacelnik lasksid kuldnokkadel valida erinevate toidupakkumiste vahel. Nad leidsid, et „mida vähem, seda parem” efekt kehtib, kui linnud valivad erinevate toidupakkumiste vahel samaaegselt, ent ei kehti, kui need pakutakse üksteise järel.

Uurijad treenisid linde koputama nokaga eri värvi võtmeklahvidele, misjärel said nad toidupala erineva aja pärast. Nad treenisid linde ka võtmevärvide kombinatsioone eeldama. Iga valiku kohta andsid nad üha rohkem infot. Selgus, et lisainfo pärssis lindude võimet valida kiireim toidusaamise paik.

Kuid kui lindudele pakuti valikute järgnevust, siis aitas lisainfo neil kiiremini valida. Teadlased oletavad, et see seostub lindude käitumisega looduses. Kui lind mulda nokib, siis avastab ta sealt toidupala ja peab otsustama, kas hakata seda jahtima või minna edasi parema saagi lootuses. Nõnda on iga valiku järel info talletamine eeliseks.

Alliaks. AlphaGalileo

Telli Teadus.ee uudiskiri