Austraalia ökoloogid lahendasid ühe siiani vaid krokodillidele teada oleva mõistatuse. Nimelt selle, kuidas said need loomad asustada nõnda palju Vaikse ookeani lõunaosa saari, mis on eraldatud mandritest hiiglasliku ookeaniga. Krokodillid on suhteliselt kehvad ujujad. Kuid nad oskavad lainetel edasi liikuda kui surfijad. Kõnealune võimsa harjaga kuni viiemeetrine harikrokodill elab paljudes jõgedes ja mangroovimetsades. Ta on levinud Hiinast Põhja-Austraaliani. Kuid toitub ta maismaal. Teadlased jälgisid märgistatud krokodille satelliitidelt ja veealuste akustiliste seadmete abil. Krokodillid võtavad merereise ette tund enne loode saabumist. Ja nad suudavad pikka aega taluda soolast vett ja olla söömata.

Allikas: AlphaGalileo

Sebra-amadiin võib veel õnnelikumalt edasi laulda. Tema genoom on nüüd järjestatud. Nii on sebra-amadiinist, kes on olnud teadlaste meelismudel selgroogsete aju uurimisel, aga ka linnulaulu saladuste mõistatamisel, saanud kana järel teine tähtis lind, kelle genoom järjestatud. Selgus, et sebra-amadiini laulmisega seotud geenid on tal põlvest põlve kiiresti arenenud. Muidu on sebra-amadiini ja kana genoomid sarnased, kuid vokaalne suhtlemine on sebra-amadiini aju evolutsiooni kiirendanud, järeldab töö teinud sajakonnast teadlasest koosnenud rühma kokkuvõte ajakirjas Nature.

Kesk-Austraalias elav sebra-amadiin kuulub kangurlindlaste sugukonda, kuhu ka meie koduvarblane ja põldvarblane. Ta on kergesti kodustatav ja seepärast sobilik nii laboriloomaks kui lemmiklinnuks.

Allikas: Nature

Kui te olete olnud nõnda hoolimatu, et põhjustanud varesele ebameeldivusi, siis teadke – vares peab teie näo meeles. Et vares elab inimesega ühes keskkonnas, siis on ta huvitatud hindama oma riske. John Marsluff Washingtoni ülikoolist Seatlle´ist ja tema kolleegid tõmbasid pähe kummist koopamehe maski ja püüdsid siis kinni ameerika vareseid ja rõngastasid neid. Kui hiljem sama maski kandev inimene varestele lähenes, tõstsid nood kõva kisa. Kui aga sama isik kandis USA asepresident Dick Cheney maski, lasksid varesed ta lähedale ega teinud tast väljagi.

Vareste antipaatia koopamehe maski suhtes kestis kolm aastat, kuigi rohkem ebameeldivusi neile ei tekitatud. Näost vähem reageerisid varesed rõivaste või mütside detailidele.

Allikas: New Scientist

Kes on linde toitnud ja söögilauda külastavaid tihased jälginud, on ehk näinud, et mõni neist on julgem ja justkui uudishimulikum. Teil on nüüd selliseks arvamuseks olemas täielik teaduslik tõestus.

Kahe aasta eest leidsid Max Plancki ornitoloogiainstituudi teadlased geeni, mis seostub sinitihaste käitumislaadiga. Tihased, kel selline DRD4 geen leidub, on uudishimulikumad ja uurivamad – justkui omamoodi teadlased liigikaaslaste seas. Selle karaktergeeni nime saanud geeni olemasolu tõestati laboris kasvatatud lindudel. Nüüd on sama instituudi teadlase Bart Kempenaersi juhtimisel tegutsev töörühm tõestanud oma hüpoteesi kehtivust ka looduses jälgitud ja kinni püütud lindudel.

Ka inimesel on olemas sama, DRD4 geen ja seegi on seotud uudishimuga. Ning nii nagu inimestegi puhul, sõltub selle geeni avaldumine ka populatsioonist, milles lind või inimene elab.

Allikas: AlphaGalileo

Kui teie maja närib külma eest sooja pugenud hiir, siis teadke, et ta tunneb teie maja sama hästi kui teie ise.

Viimastel aastatel on üks enim laineid löönud avastusi neuroteadustes, et hiired ja rotid kannavad oma peas kaasas ümbruskonna kaarti. See pole küll trükitud paberile, ent avaldub peaajukoore närvirakkude võrgustiku organiseerituses. Need erilised nn asendiplaani rakud (grid cells) pakuvad närilistele ümbruskonnas orienteerumiseks keskkonna erilist perioodilist esitust. Kuid kuidas on lood inimesega? Neil Burgess Londoni University Colledge’ist ja tema kolleegid avaldasid ajakirjas Nature artikli, milles tõestavad funktsionaalse magnetresonantsi meetodiga, et inimene määrab oma positsiooni ja tunnetab ruumi sarnaselt närilistega.

Allikas: Nature

Kui inimest ka inimahvist muu ei erista, siis kahel jalal kõndimine ikka. Sel viisil oleme osanud liikuda miljoneid aastaid. Ja 99 protsenti sellest ajast pole meil olnud midagi jalga panna. Nii et meie jalad on arenenud paljasjalgse bipedalismi survel. Ja paljasjalgselt liigub praegugi suur osa inimkonnast. USA Harvardi ülikooli inimese evolutsioonibioloog Daniel E. Lieberman ja ta kolleegid on asja uurinud, et inimese evolutsiooni interpreteerida. Ja neil on ka soovitusi spordimeditsiinile ning jooksukingade vabrikantidele.

Enamik kängitsetud jalgadega jooksjaid, välja arvatud sprinterid, puudutab maad esmalt kannaga. Kuid paljasjalgsed eelistavad maanduda päkal või jalalaba keskosal, et mitte kanda põrutada. Nad võtavad lühemaid samme ja hoiavad jalad püstisemas asendis. See teeb jooksu sujuvamaks. Teadlased mudeldasid jala kui L-kujulise topeltpendli. Siis arvutasid energia, mida selline jalg maapinnaga vahetab. Selgus, et päkaljooks vähendab jala efektiivset massi ja muudab osa translatoorsest energiast pöörlemisenergiaks. Paljasjalgse jooksja jalg peab olema tugevam, ent isegi kõval pinnal ei teki nii palju traumasid kui disainitud jooksukingas jooksjal. Teadlased spekuleerivad, et inimese eellased arendasid evolutsioonis australopiteekidest lühemate varvastega pikemad tagajalad just nimelt tänu jooksule paljaste jalgadega, ajades taga saakloomi. Australopiteegid olid sprinterid, meia eellased aga maratonijooksjad.

Pole tõendeid, et jooksukingad soodustavad traumasid, ent pole ka tõendeid, et need aitavad traumasid vältida, arvab William L. Jungers USA Sony Brooki ülikooli meditsiinikeskusest. Igatahes tuleb spordivahendite tootjatel pöörata oma silmad kahe miljoni tagusesse aega.

Allikas: Nature

Infosõjast on saanud vaata et nüüdisaja kaubamärk. Kuid infovoogude sassi ajamisega tegeldakse loomariigis aegade algusest alates. Üks edukamaid infosõdalasi on kägu. Paljud käoliigid ajavad teiste linnuliigi esindajate pead sassi ja varastavad nõnda vanemliku hoole, munedes nende pessa. Sel ajal on peremeeslinnul võimalik end kaitsta ja võõras muna pesast välja kukutada. Kuid kui ta seda mingil põhjusel ei tee, siis pärast käopoja koorumist on ta veidral kombel võimetu monstrumlikult suurt käopoega oma poegadest eristama ja hoolitseb kuni too kasvab suureks. Miks ta siis kägu ära ei tunne? Oletame, et võõrasse pessa munes kägu muna, kui linnuema munes esimest korda. Et käopoeg kukutab kohe pärast koorumist perepojad pesast välja, võtab linnuema käopoja enda poegade pähe ja hakkab teda söötma. Kui ta seda ei teeks, siis järgmise kurna puhul ei oleks tal välja kujunenud vajadust ka oma poegi sööta. Nii et perenaisel on evolutsiooniliselt edukam käopoeg üles kasvatada, sest siis on tal lootust kunagi üles kasvatada ka oma pojad.

Nõnda kinnitavad California ülikooli ökoloogid Daizaburo Shizuka ja Bruce E. Lyon, kes demonstreerisid oma teooriat ameerika laugu Fulica americana näitel. See lind petab oma liigikaaslasi, munedes nende pessa. Võõrad pojad kooruvad tavaliselt hiljem, kuid neid toidavad peremeeslinnud. Teadlased oletavad, et nood tunnevad sissetungijad siiski ära, sest nende seas on ellujäänuid vähem kui omade seas. Et välja selgitada, kas mitte ei tunne peremehed võõraid ära hilise koorumise järgi, trikitasid teadlased võõraste ja omade tibudega ja said teada, et võõraid ei tunta ära nende vähemuse põhjal, vaid tõepoolest eelistatakse omasid varemkoorunute imprintingu põhjal.

Käopojad kooruvadki varem kui perepojad. Need tuntakse ära omadena, sest hind, mis hülgamise eest tuleb maksta, on kõrge. Nii et vahel on kasulik teha hea nägu ja mitte teha infovalest väljagi. Parem toita võõrast, kui riskida sellega, et hülgad omaenda poja. Kes ees see, kägu.

Allikas: Nature

Kuidas suudavad loomad, eriti kõigusoojased loomad hakkama saada muutuva globaalse temperatuuriga? Sydney ülikooli teadlane Richard Shine ja ta kolleegid uurisid Austraalias elavaid tiigermadusid Notechis scutatus keskkonna erinevatel temperatuuridel. Selgus, et madudel, kes esimesed 14 elukuud elasid soojas, 19–37 ̊C temperatuuriga keskkonnas, oli sama kehatemperatuur, kiirus ja tegutsemismall nagu nooruses külmas või keskmise temperatuuriga keskkonnas elanutel. Kuid millisel temperatuuril maod oma nooruses ka ei elanud, edasistele temperatuuri kiiretele muutustele nad edukalt ei reageerinud.

Maismaamadude seas on kuni kahemeetrisel tiigermaol kõige tugevam mürk. Tallel on tal mürgikogus, millest piisaks 400 inimese tapmiseks.

Allikas: Nature

Muutlik mehelik kromosoom. Šimpansi genoom on inimese omast siiski erinevam kui see üks protsent, mida siiani arvati. Suurem erinevus tuleb meessugu määrava Y-kromosoomi üllatavast muutlikkusest. See on kõige kiiremini muutuv osa inimese genoomis ja uuendab end pidevalt.

13. jaanuaril avaldas ajakirja Nature võrguväljaanne artikli, milles USAs Massachusettsis asuva Cambridge´i Whitehead Institute´i teadlased Jennifer Hughes ja David Page teatasid šimpansi Y-kromosoomi järjestuse määramisest. 2003. aastal dekodeerisid Page ja ta kolleegid inimese Y kromosoomi järjestuse. Nõnda on esimest korda võimalik jälgida Y-kromosoomi evolutsioonilist ajalugu.

Sugukromosoomid arenesid välja 200 kuni 300 miljoni aasta eest, šimpansi ja inimese ühine eellane elas umbes kuue miljoni aasta eest. Siis läksid teed lahku.

Selle aja jooksul toimunud evolutsioon on kahe liigi DNAsse tekitanud vaid üheprotsendilise erinevuse. Ent Y-kromosoomid erinevad DNA poolest tervelt 30 protsendi võrra. See tähendab, et need kromosoomid muutuvad kiiremini kui ülejäänud genoom. šimpansi Y-kromosoom on geene kaotanud, inimese oma aga juurde saanud.

Y-kromosoom kannab geeni, mis määrab, et sünnib poiss. Poiste rakkudes on üks Y- ja üks X- kromosoom, tüdrukutel aga kaks X-kromosoomi. Ülejäänud 22 kromosoomide paari, millesse inimese genoom on pakitud, on mõlemal sool samad.

Y-kromosoomi kiire evolutsiooniline muutus ei tähenda seda, et mehed arenevad naistest kiiremini. Selle kromosoomi innovatsioon tundub kajastuvat mujal inimese genoomis.

Eluviisi surve. Šimpansist arvatakse, et tema Y-kromosoom on kiiremini muutunud, kuna emane paaritub innaajal rühma kõigi isastega, nii et eri isaste seemnerakud võistlevad üksteisega. Paljud seemnerakkude tootmist suunavad geenid asuvad Y-kromosoomis. Nende mutatsioonid võivad paljunemist soodustada. Teadlased spekuleerivad, et samalaadne olukord oli ka varajase inimese puhul ja võibolla kestab see siiamaani.

Võib olla ka nii, et looduslik valik näeb nii inimese kui šimpansi Y-kromosoomi ühtse üksusena, nõnda et selle ühe geeni muutus mõjutab kõigi geenide ellujäämist. Teistel kromosoomidel on valik fokusseeritud individuaalsetele geenidele, kuna enne munaraku ja seemneraku tekkimist tehakse isalt ja emalt pärit kromosoomide tükikeste vahel vahetuskaupa. See kaup on X-ja Y-kromosoomide vahel keelatud.

Algselt oli Y-kromosoomil sama geenide hulk nagu X-kromosoomil, kuid enamik X-ga seonduvaid geene kadus viimase 200 miljoni aasta jooksul.

Y-kromosoomi dekodeerimine oli eriti raske, kuna see kromosoom on täis palindroome – DNA lõike, mille järjestus on nii ettepoole kui tahapoole lugedes sama – ja korduvaid järjestusi, mis ajavad dekodeerivad seadmed segadusse. Tulemuse saamiseks läks inimese Y-kromosoomi puhul 13 aastat, šimpansi puhul kaheksa aastat.

Samalaadne Y-kromosoomi kiire evolutsioneerumine avastati äsja ka äädikakärbsel.

Allikas: Nature

Kurikataolised suled lendamiseks hästi ei kõlba. Kuid kurameerimisel võivad need partneri kõrvadele muusikana tunduda. USA Cornelli ülikooli teadlane Kimberly Bostwick ja tema kolleegid kinnitavad, et kurikatiivalise tantsulinnu nimelise värvulise (Machaeropterus deliciosus) rasked suled on kohastunud nõnda, et tekitada kõrgetoonilist kosjalaulu. Lind hõõrub neid sulgi vastamisi ja mängib nõnda neil nagu näiteks kilk oma jalgadega vastu keha saagides või viiuldaja poognaga keeltel tõmmates heli tekitab. Mõlema tiiva ühel sulel on piki keskmist rootsu seitse kühmu. Neid ta siis teise vastava sule vastu hõõrub ja nõnda hakkavad suled kiiresti võnkuma. Linnu sulelaulu sagedus on 1500 hertsi. Putukad kasutavad sarnast nippi ohtralt, kuid tantsulind on ainus teadaolev selgroogne, kel see võime käepärast – või tegelikult küll tiivapärast. Inimene kasutab siiski oma kehast eraldi olevat pilli, ja kui virtuoosne on viiuldaja, pole kellelegi veel viiul käe külge kasvanud. Ehkki jah – kui püüeldakse inimrobotite poole, ehk tekib kunagi ka selline viiulinimene.

Allikas: AlphaGalileo

Linnuteadja Peep Veedla juhib selle loo peale tähelepanu, et pole meil vaja Ameerikast sulgedel mängivat lindu otsida:

Tegelikult on meil Eestiski selline lind olemas, kes sulgedega “laulab”. See lind on tikutaja, tuntud ka taevasiku ja möhitaja nime all. Tõsi, tema ei kasuta laulmiseks tiiva- vaid sabasulgi ning heli tekib nende vibreerimisel.Selle taevasiku kohta on mul värsireadki varuks:

Taevasikk

Tikutajad korda seadsid
oma sabasuled.
Kas sa seda enne teadsid,
sikuhääl neist tuleb?

Taevasikuks teda hüütud,
rahvasuu nii räägib.
Aru saada ammu püütud,
kuidas ta küll määgib?

Iga kord kui kevad valla,
„sikud“ jälle taevas.
See ei saa ju tõsi olla,
küllap mõte vaevas?

Aga tõsi, et sel linnul
laulab tõesti saba,
seda tema ülelennul
kohe me ei taba.