Rubriigi ‘asja.tundja arhiiv

asja.tundja | Geograafia | Geoloogia | lõuna.manner | News

Antarktikat üha avastatakse

26.05.2006

On olnud kuulda, et Eesti Antarktika Ekspeditsiooni mõte ei ole teps mitte kahekilomeetrise jääkatte alla maetud. On avatud veebipaik www.antarktika.ee, mis seda mõtet tutvustab. Mida uut on teadlased viimasel ajal Antarktikast leidnud?
(loe edasi…)

asja.tundja | Bioloogia | Geneetika | News

Immuunsus, imekallis vara

28.04.2006

Sel laupäeval tähistab Euroopa immunoloogide seltside föderatsioon immunoloogia päeva, vt immunoloogia. Selle eesmärgiks on laialdasem teavitustöö immunoloogiast kui ühest rahvatervist ja igaühe isiklikku heaolu mõjutada suutvast teadusharust.

Sel puhul esitas teadus.ee kolm küsimust Tartu Ülikooli immunoloogia õppetooli assistendile Koit Reimandile.

Kas te saate lühidalt öelda, mida on immunoloogias viimasel aastakümnel uut avastatud?
Kindlasti on avastatud palju uusi aspekte, mis on arusaamist immuunsüsteemi toimimisest selgitanud, teisalt ka varasemat lihtsustatud pilti hoopis segasemaks muutnud.
Viimase aastakümne avastused on näiteks olnud Tolli-laadsete retseptorite ja üldse loomuliku immuunsuse, nt dentriitrakkude olulisusest immuunvastuse algatamisel, otsustamisel mis on ohtlik või mitteohtlik.

See ei ole küll miski suur avastus (praegu vähemalt mitte), vaid kurioosne juhtum: uudis inimese CD28 vastase humaniseeritud monokloonse antikeha, TGN1412, ravimkatsetuse I faasist.
See monokeha mõjub T-lümfotsüütide CD28 retseptorile (aktivatsiooniks vajaliku nn teise signaali edastamine) stimuleerivalt, eeldatavalt nii, et esimest signaali (mis antakse T-raku retseptori, igale T-lümfotsüüdi kloonile ainuomase ja antigeensele peptiidile spetsiifilise, kaudu) pole vajagi. Ja toime inimesele peaks realiseeruma immuunreaktsioone maha suruvate regulatoorsete T-rakkude suurema aktivatsiooni kaudu.
Katsed makaakidel ja inimese immuunrakkudega rakukultuuris inimkatsel tekkinud tulemust ei ennustanud. Nagu selgus, on kõikide T-rakkude stimuleerimine ohtlik tegevus ja CD28 ohtlik päästik. Kuus meesvabatahtlikku sattusid Londoni Northwick Park Hospital´is intensiivravile.


Mõni inimene oli immuunne ka musta katku vastu.

Millised on immunoloogia põhisuunad Eestis?
Meie, Raivo Uibo juhitava rühma suundadeks on organ-spetsiifiliste autoimmuunhaigustega seotud temaatikad. Mart Ustav ja tema kolleegid tegelevad uut tüüpi vaktsiinide (DNA vaktsiinid HIVi, HCV, kasvajate vastu) loomisega. Väga utreeritult võib öelda, et vaktsiiniasjanduses toimus viimane suurem põhimõtteline edasiminek ülemöödunud sajandivahetusel/XX sajandi esmapoolel, nt tubekuloosivaktsiin, nõrgestatud BCG elus bakteritüvi, on pea sada aastat kasutusel olnud ja alles nüüd hakkab paremaid asendajaid ilmuma.
Tallinna rühmad tegelevad rohkem nakkushaigustega seotud teemadega. Ja Pärt Peterson kes jätkab siin Soomes alustatud tüümuses toimuva T-rakkude “kooli” tööd väga oluliselt determineeriva AIRE geeni/valgu funktsiooni uuringuid, et laiemalt mõista tsentraalse tolerantsi mehhanisme ja autoimmuunsuse tekke fenomene.

Kas kehvad eluviisid ja toitumisharjumused võivad kuidagi ka immuunsüsteemi maha suruda?
Sellele küsimusele on madalal seistes raske vastata, kui näed ainult kuuseokaste hunnikut, siis on raske kuuske tervikuna kirjeldada. Rohkem-vähem tõestamist leidnud muutused immuunsüsteemi mõjutamisest sõltuvalt toitumisest ja hügieenist on vahendatud mikrofloora muutuste ja stimuleerimise kaudu. Alatoitumine, eeskätt valgunälgus vähendab kindlasti vastupanuvõimet.
Küll aga on teada füüsilise aktiivsuse mõju NK-rakkudele — mõõdukuse piiridesse jääv kehaline koormus ainult stimuleerib neid immuunrakke, ülepingutus (millest tippsportlaseks pürgijad ei pääse) aga surub alla — sestap tippsportlased nii kergelt tavahaigustesse jäävadki. (Siit avanevad ehk “immuundopingu” võimalused, mine tea, ehk on miskit sarnast juba proovitudki.) Ja mõõdukas päevitaminegi ei tee immuunsüsteemi võimekusele halba, vastupidi.

Ajalugu | asja.tundja | Bioloogia | Geneetika | Loomad | News

Kuhu kadus saba

21.04.2006

Miks inimese eellastel kadus tagant saba ja kehalt karvad?

Vastab Londonis asuva loodusloomuuseumi professor Chris Stringer:
Kehakarvade kadumisest arvatakse, et seda põhjustas asumine elama avatud tasandikule. Pikkade karvade olemasolul oleks olnud väga raske liikuda pikki vahemaid – liiga palav. Erinevalt näiteks elevandist või antiloobist või koerast on meil väga vähe võimalusi soojust kaotada. Meil on vaid higistamine – mis toimub tõhusalt, kui pole pikki karvu. Meie peas ja alakeha karvades elavate täide DNA lahknevus on saanud alguse 70 000 aastat tagasi. Nii et enne seda oli kogu keha kaetud karvadega.

Chris Stringeri raamat evolutsioonist on tõlgitud ka eesti keelde.

Sabad aga kadusid ammu enne inimesi. Nii et giboni ja orangutani ilmudes olid need kadunud. See juhtus vähemalt 15 miljonit aastat tagasi, Pliopithecuse ajal. Ahvidel oli saba vaja balansseerimiseks ja enda okstel kinni hoidmiseks, nii nagu Lõuna-Ameerikas praegugi. Kuid maise eluviisi puhul polnud suurtel ahvidel seda enam vaja.

asja.tundja | Füüsika | News

Ülikiire pööritaja

10.03.2006

Eestis esmakordselt välja antud 500 000 krooni suurune riigi teaduspreemia innovaatilise tooteni viinud väljapaistva teadus- ja arendustöö eest määrati kollektiivile koosseisus Ago Samoson (kollektiivi juht), Tiit Tuherm, Jaan Past, Andres Reinhold ja Tiit Anupõld — tööde eest teemal “Ülikiire proovirotatsiooni tehnika arendamine”.
(loe edasi…)

asja.tundja | Bioloogia | Meditsiin | News

Kui muutlikud on südamelöögid

17.02.2006

Mulluse novembrikuu lõpus kaitses Maksim Säkki südamelöögi muutlikkuse mittelineaarseid omadusi käsitleva doktoritöö “Südamerütmi pikamastaabiline kord ja juhu-muutlikkus”. Kaitsmine toimus Tallinna Tehnikaülikoolis, töö valmis TTÜ Küberneetika Instituudi juures asuvas Mittelineaarsete uuringute keskuses. Oponentideks olid Prof. Oleksyi Chechkin (Teaduskeskus “Harkovi Füüsika ja Tehnoloogia Instituut”, Teoreetilise Füüsika Instituut) ja Prof. Jan Žebrowski (Varssavi Tehnoloogia Ülikool).

Milline oli antud doktoritöö laiem, kolleegide ringist väljuv tähtsus?

Vastab töö juhendaja, Tallinna Tehnikaülikooli Küberneetika Instituudi vanemteadur Jaan Kalda:
Lühivastus on, et esmakordselt Eesti on ühes väitekirjas kokku viidud tänapäevane teoreetiline statistiline füüsika ja praktiline meditsiin, täpsemalt öeldes kardioloogia. Arvestades südame-veresoonkonna haiguste laia levikut võib öelda, et tavapäraselt elukaugeks peetav teoreetiline füüsika on leidnud väga elulähedase väljundi. Seejuures ei piirdu Maksim Säkki töö väärtus pelgalt rakendusliku küljega, vaid pakub uut ka füüsikale, eeskätt noorele ja kiiresti arenevale füüsika suunale, komplekssüsteemide füüsikale.
(loe edasi…)

asja.tundja | Bioloogia | Loomad | News

Nahkhiired ja iidne vulkaanilise tuha kiht laagri tunnelis

10.02.2006

Eesti Päevalehes ilmus 6. veebruaril artikkel Laagri maa-alustest käikudest kui võimalikust turismimagnetist, vt http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=311460
Sellega seoses uuris teadus.ee asjatundjatelt nende allmaakäikude tähtsust.

Mis on Laagri maa-alused käigud? Kui olulised need geoloogia jaoks on? Kuidas on olukord käikude riikliku kaitsega? Kuidas hetkeolukord geoloogilise uurimisega? Kuidas suhtuda nende avamisse turistidele?

Vastab geoloog Olle Hints TTÜ Geoloogia Instituudist:
Kõik kõnealused tunnelid — koobasteks ei tahaks neid nimetada — on rajatud meie aluspõhja Ordoviitsiumi vanusega lubjakividesse Peeter Suure merekindluse Pääsküla positsiooni ehitamise käigus 20 saj. algusaastatel. Kuna Põhja-Eesti klindist lõunasse jääval alal on aluspõhja paljandeid vähe, siis kujutab iga selline koht endast väärtusliku “akent” meie geoloogilise minevikuga tutvumisel ja selle uurimisel. Laagri käikude piirkond — geoloogid tunnevad seda ala Pääsküla kõvikuna — oli oma paljandite poolest tuntud juba 19. saj. keskel, ammu enne merekindluse ehitamist.
Lisaks sellele üldisemale geoloogilisele huvile seondub Laagri tunnelitega üks palju konkreetsem asjaolu. Nimelt on tunnelites jälgitav ca 30 cm paksune kollakas savikiht, nn Kinnekulle metabentoniit, mis tekkis hiiglasliku vulkaanipurske tagajärjel suurt ala katnud vulkaanilisest tuhast. Arvatakse, et on tegu Fanerosoikumi (viimase u 500 miljoni aasta) suurima vulkaanipurskega. Lõuna-Rootsis on sama kihi paljandeid mitmeid, seal küündib selle paksus mitme meetrini. Eesti alal ja kogu Balti ürgmere idapoolses osas on aga Laagri tunnelid ainsaks kohaks, kus Kinnekulle metabentoniit paljandub.

Laagri käikude laes on haruldane mälestus iidsest vulkaanipurskest.
Foto: Olle Hints

Metabentoniidi vulkaanilise päritoluga seondub terve hulk geoloogilisi probleeme ja võimalusi nende lahendamiseks. Näiteks on vulkaanilised kihid praktiliselt ainsad, millest saab määrata meie aluspõhja kivimite arvulist vanust (viimased dateeringud annavad Kinnekulle kihi vanuseks u 455 milj. aastat).
Sellele lisandub rida mineraloogilisi ja geokeemilisi aspekte (millal üks või teine mineraal tekkis, millised olid Ordoviitsimi merevee omadused jne). Samuti on võimalik uurida, kuidas mõjutas paksu tuhakihi settimine tollast põhjaelustikku ning selle erinevaid esindajaid. Nende küsimustega on geoloogid Laagri tunnelites viimastel aastatel tegelenud ning küllap tegelevad ka edaspidi.
Kõige olulisem on ehk siiski asjaolu, et väga lühikese aja jooksul tekkinud vulkaanilised tuhakihid võimaldavad geoloogilises mõttes ühe ajahetke uurimist ning modelleerimist väga suurel alal. Sellest tulenevalt on Laagri tunnelid, täpsemalt tunnel 4. varjendi kohal valitud ühe geoloogilise ajalõigu, Keila ea, tüüpläbilõikeks ehk stratotüübiks, mis sellisena väärib erilist kaitset ja säilitamist.
Geoloogilise objektina ei ole tunnelid jt paljandid Laagris praegu siiski kaitse all, küll aga olulise käsitiivaliste talvitumiskoha ning muinsuskaitseobjektina.
Kindlasti tuleb hea seista selle eest, et käigud oleksid teadlastele, sealhulgas geoloogidele, ka edaspidi ligipääsetavad. Turistidele võiks avada käikudest siiski vaid ühe lõigu, näiteks 1. varjendist põhja suunas kulgeva käigu, kus tingimused nahkhiirte talvitumiseks on tõenäoliselt kõige halvemad, kuid mis oleks väga sobiv militaarse ajaloo ja arhitektuuri, aga ka meie geoloogilise mineviku tutvustamiseks.

(loe edasi…)

asja.tundja | Astronoomia | Kosmoloogia | News

Kosmosesse jõudis 68 tehiskaaslast

13.01.2006

Mis oli uudist möödunud aastal kosmoselendudes?

Vastab astronoom Tõnu Tuvikene:
Aastal 2005 jätkusid mehitatud lennud. Pidevalt viibisid Rahvusvahelises Orbitaaljaamas ISS kaks meeskonnaliiget, neis üks Venemaalt ja teine USAst. Meeskondade vahetamiseks startisid kaks korda, aprillis ja septembris, Vene kosmoselaevad Sojuz. Neist teisel, 30. septembril alanud lennul osales ka ajaloo kolmas kosmoseturist Greg Olsen, kes maksis selle lõbu eest kuuldavasti 20 miljonit dollarit.
Esimest korda pärast 2003. aasta algul toimunud Columbia katastroofi lendas orbiidile jälle kosmosesüstik. 26. juulil toimunud kosmosesüstik Discovery start ei kulgenud kahjuks veatult — jälle eraldus välise kütusepaagi küljest soojusisolatsiooni tükk, mis seekord õnneks orbiiterit ei tabanud. Ligi kaks ja pool aastat kestnud uurimistöö ning ümberehitused ei olnud piisavad ja jälle tuli aeg maha võtta, järgmist kosmosesüstiku lendu ei toimu enne 2006. aasta maikuud.
Oma teise mehitatud kosmoselaeva saatis välja Hiina. Seekord oli 12. oktoobril startinud kosmoselaeva Shenzhou 6 pardal kaks taikonauti (s.t kosmonauti) Fei Junlong ja Nie Haisheng ning nad viibisid kosmoses ligi viis päeva. Seevastu oktoobris 2003 toimunud esimesel Hiina mehitatud lennul osales vaid üks taikonaut ja lend kestis alla ööpäeva.

(loe edasi…)

asja.tundja | Astronoomia | Geoloogia | Kosmoloogia | News

Kas maailmalõpp on tulemas?

16.12.2005

Kas maailmalõpp on tulemas ja kui, siis millal ta tuleb?
Nüüd kardetakse uut taevakeha, mis võiks meie Maa hävitada.

Vastab geoloog ja meteoriitide asjatundja Kalla Suuroja:
See küsimus ei huvita mitte üksnes kindlustusfirmasid, vaid mingil määral kõiki meid ja seda isegi hoolimata sellest, kas kuulume mõnda apokalüptilisse ususekti või oleme maausulised või siis suisa ateistid. Üha sagedamini on hakatud küsima ka astronoomide ja geoloogide sellekohast arvamust: esimesed püüavad ära tabada kosmoses ringihulkuvaid meteoorkehi ja teised kokku lugeda nende poolt tekitatud ja tekitavat kahju.
Kui palju oleme me viimasel ajal pidanud kuulma neid viimsepäeva kuulutusi, et jälle olla üks hiidasteroid võtnud suuna Maa poole ja on oodata, et aastal… Nii on lood ka selle viimase 390 m-se läbimõõduga Aphopisega, mis veel täpselt teadmata aastal Maad pidi tabama ja siin äralõpmata palju kahju (Maa telje kõveraks väänama, tuumatalve põhjustama, ülemaailmse veeuputuse esile kutsuma jne) tekitama. Esiteks, Aphopise-sugune tegelane ei ole kosmilises mõõtkavas mingi hiidasteroid, vaid pigem üsna väike asteroidike, millesugustega kokkupõrkeid on Maa tuhandeid üle elanud ja isegi sadu korda suurematega toime tulnud. Loota, et Aphopise-sugune Maa telje kallet muuta võib, on sama kui uskude, et elevandi turjale istunud sääsk selle põlvile võiks suruda. Palju müra, tolmu ja 6-7 km-se läbimõõduga kraatri (juhul kui see kukuks maismaale) võiks ta tõesti tekitada, kuid kaugeltki ei oleks see ohuks elule Maal. Siinsamas meie ukse all, Kärdla ja Neugrundi mail on jäljed kahest sellisest, sadade miljonite aastate eest (vastavalt 455 ja 535 miljonit aastat tagasi) toimunud meteoriidiplahvatusest ja vähemalt ühe nendest (kuni 20 km-se läbimõõduga Neugrundi kraatri) tekitaja oli lähenevast Aphopisest palju suurem (kuni 1 km läbimõõdus). Kindlasti ei jätku Aphopise plahvatusvõimsusest (200-300 MT) ühe korraliku “tuumatalve” sarnase ökoloogilise katastroofi tekitamiseks, sest seegi nõuaks mõningate arvestuste kohaselt kuni 1500 MT (1500 miljoni tonni trotüüli) võimsusega plahvatust ehk sellist, mis suudaks tekitada 15-20 km läbimõõduga kraatri. Meeldetuletuseks niipalju, et inimese poolt kordasaadetud kõige võimsama plahvatuse (1961. aastal NSVL-i poolt Novaja Zemlja lähistel jää kohal lõhatud vesinikpomm) võimsus oli hinnanguliselt 60 MT.

(loe edasi…)

asja.tundja | Bioloogia | News

Eestis GM-vilja osakaalu mõõta ei saa

13.12.2005

Äsja lipsas ajakirjandusest läbi teade, et mõned Eesti mahetootjad on söötnud oma loomi geneetiliselt muundatud viljaga. (Vt nt http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=302195.)
Kas Eestis on sellist laborit, kus saab kindlaks teha GM-vilja olemasolu ja protsenti mingis söödas?

Vastab Erkki Truve, TTÜ geenitehnoloogia professor:
TTÜ geenitehnoloogia instituudi molekulaardiagnostika õppetooli dotsent Merike Kelve võib GM-sisaldust viljas küll testida, kuid akrediteering on tal üksnes kvalitatiivse määramise peale. Nii et kui on vaja protsenti määrata, ja teha seda niiviisi, et see määrang ka kohtus vms vettpidav oleks, siis saab seda teha üksnes piiri taga. (Me võime määrata ka protsenti, aga see pole siis akrediteeritud labori määrang.)
Erki Truve

asja.tundja | Küberneetika | News

Kiiremini, kõrgemale, kaugemale — krüpteeritult

13.12.2005

Kuidas nüüdistehnika aitab arvutitel omavahel turvaliselt suhelda?

Vastab Kristjan Pihus, Privadori turvatoodete tootejuht, IT Grupp AS:
Tänapäeva infotehnoloogia ühiskonnas omandab informatsioon üha suuremaid väärtusi. Igapäevane elu koosneb järjest rohkem informatsiooni vahetamisest. Kahjuks või õnneks omavad paljud ettevõtted ja organisatsioonid geograafiliselt hajusalt paiknevaid harukontoreid ning loomulikult on vaja harukontorite vahel vahetada konfidentsiaalset infot. Selleks, et seda teha turvaliselt ja kolmandatele osapooltele kättesaamatult, on kasutusele võetud VPN (Virtual Private Network). VPN liidab erinevate harukontorite lokaalvõrgud üheks suureks virtuaalseks privaatvõrguks, kasutades avalike sideliine ning ebaturvalist internetiühendust. Turvalisus tagatakse andmete tugeva krüpteerimisega. Sel viisil interneti kanaleid pidi andmeid liigutades on need kolmandatele osapooltele arusaamatud ja kasutud, kuid ettevõtte töötajad saavad mugavalt suhelda teiste harukontorite töötajatega.
Laialdaselt kasutatakse VPN-tüüpi ühendusi liikuvates sülearvutites, et kontorist väljas olevad töötajad saaks ligi oma e-postile, failiserverile ja muudele sarnastele sisevõrgu teenustele ning seda ilma andmeid avalikku võrku lekitamata.
IT Grupp omandas Privadori tooted VPN System ja tulemüür Barricade2 2004. aasta lõpus ning jätkas mõlema toote arendamist. VPN osas jõuti uuele versioonile 2005.a III kvartalis. Privador VPN on turul juba 1990. aastate teisest poolest ning on loodud selleks, et ühendada erinevad harukontorid ühtsesse krüpteeritud võrku läbi avaliku interneti.
Toodet on arendatud järk-järgult, lisades pidevalt uut funktsionaalsust. Põhilise arendustöö on teinud Cybernetica AS. Erinevatel perioodidel on toote arendamisega tegelenud kokku paarkümmend erinevat inimest. Läbi aegade on toote arendamiseks kulunud miljoneid kroone. Erinevalt teistest analoogsetest seadmetest täidab Privadori VPN üksnes ühte ülesannet ning on nähtav ainult teisele sama süsteemi Privadori seadmele. Kui kõik konkureerivad VPN tooted on integreeritud tulemüüri ning ühe seadmega lahendatakse mitmeid probleeme, siis Privador VPN on loodud tegelema ainult ühe konkreetse ülesandega — erinevate harukontorite vahelise liikluse turvalise krüpteerimisega. Süsteem kasutab standardseid tugevaid krüpteerimise algoritme, nagu näiteks 3DES. Samas on Privador VPN süsteem ehitatud viisil, mis ei ühildu ja ei ole nähtav teiste tootjate süsteemidega. Selle tõttu on Privador süsteemi murdmine keerulisem, kuna ei ole teistele nähtav ning laiemale ringkonnale tundmatu toode.
Käesoleval aastal sai vana hea Privador VPN omale ka versiooni, millega tuntavalt suurenes läbilaskevõime. Kui varem oli süsteemi kiiruseks vaevalt paarkümmend megabaiti sekundis, siis nüüd on maksimaalseks läbilaskevõimeks 300 Mbps (3DES). Suur kiirus saavutatakse riistvaralise krüptoalgoritmi kiirendamise mooduliga, mis kasutab spetsiaalselt selleks ettenähtud protsessorit.
Seose uue põlvkonna väljatöötamisega on nüüd turul kolm erinevat versiooni. Privador VPN S, mis on pisike raamatusuurune, ilma liikuvate ja kuluvate osadeta, läbilaskevõimega kuni 13 Mbps, ja on mõeldud pisikeste harukontorite ühendamiseks. Keskmise suurusega Privador VPN L on läbilaskevõimega kuni 120 Mbps, mis baseerib 1U räkitaval riistvaral ning on mõeldud suurte harukontorite ühenduse jaoks. Kõige suurema jõudlusega Privador VPN XL, mille läbilaskevõime on kuni 300 Mbps, on mõeldud VPN võrkude keskseadmeks (kontsentraator), kus on kõrgendatud nõuded läbilaskevõimele ning ühenduse stabiilsusele. VPN XL kasutab samuti 1U mõõdus räkitavat serveri riistvara, kuid lisaks sisaldab see ka riistvaralist krüpteerimise kiirendamise kaarti.
1U VPN seadme riistvara platvormiks on valitud maailma juhtiva arvuti tootja Dell töökindlad 3-aastase garantiiga seadmed. Tarkvara uue põlvkonna versioon on optimeeritud tööks Dell riistvaral ning annab parima võimaliku tulemuse.
Uuendatud Privadori VPN süsteemi hind võrreldes konkureerivate tootjate lahendustega jääb endiselt kordades odavamaks.
Kristjan Pihus
kristjan.pihus@it.ee

Telli Teadus.ee uudiskiri