Rubriigi ‘Humanitaarteadus arhiiv

Humanitaarteadus | News | to.imetaja

Peakeelekorraldajad hävitavad pärandkultuuri

06.09.2013

Alljärgnev lugu, mis ilmus Eesti Päevalehes 26. augustil 2013 kajas üsnagi vastu. Isiklikud kirjad ja telefonikõned, aga ka lugejate avamused ei puudunud. Järgmisel kolmapäeval, 11. septembril korraldab „kultuuripärandi aasta pärandiralli meeskond“ kohanimede teemalise arutelu.

On siis sobilik siinkohal minu lugu veelkord avaldada.

Täiendan seda mõne mõttega, mis põhjendavad minu muret ja kurbdust olukorra üle meie kohanimede maailmas.

A. Ametnikud on võtnud endale õiguse valitseda meie kohanimede üle.

B. Juri Lotman iseloomustas 1960. aastatel arutluse all olnud ideed reformida vene keele ortograafiat mitte niivõrd teadusliku kui sotsiaalse ja poliitilise probleemina (vt „Jalutuskäigud Lotmaniga“, Vladimir Uspenski jutt „sekundaarsest modelleerimisest“).

Kuivõrd kohanimi on muuhulgas ka üsna selgelt semiootiline objekt, võiks võtta ägedad reformijad vaevaks ja veidi tutvuda Lotmani töödega.

C. Poliitilise probleemi lahenduse riistana kasutatakse teaduse nuia ehk täpsemalt Eesti Keele Instituuti.

D. Seesama instituut on moodustanud hulga komisjone, mis reguleerivad eest keelt, olles teinud paljudele keeleoskajatele elu kui mitte just talumatuks, siis väga raskeks. Nii mõnigi on alla andnud ja suisa loobunud eesti keeles avaldamast, kuna keeletoimetajate omavoli käib üle jõu. (Vestluse põhjal Jaan Kaplinskiga teadus.ee suvekoolis „Lummavad arvud“ 24. augustil Käsmus.) Olen ise kogenud, et vaid juhul, kui kontrollin viimase liigutuseni oma teksti kallal tehtavaid parandusi, st kui töötan koos oma pojast kujundaja ja küljendajaga, saan oma mõtteid täpselt avaldada. Eriti masendav oli see Endel Lippmaast kirjutatud raamatu puhul. Oma ajaleheartikleid ei loe ma enam ammu üle, nende tekstide mõtete moonutamise kallal tehakse ilma minutagi tublit tööd.

E. Kui ma näen Tammsaare voore all, Kodru rabasse sisenedes silti, et matkarajal toimub „Külastatust suunava taristu rekonstrueerimine“ (kui tegelikult tehakse korda laudtee) ning tajun, et „peakeelekorraldajatele“ on selline keel täiesti vastuvõetav, siis on selge – Eesti Keele Instituut on mestis ametnikega, ja üks ametnik teisele juba midagi ette ei heida. Kaitsetute inimestega aga on kerge mängida.

F. Eesti teadusvaldkondade tsiteeritavuse pingereas on sotsiaalteadused eelviimasel kohal, 2,61 tsiteeringut artikli kohta (viimane on matemaatika arvuga 2). Kas mitte sellepärast ei oldagi hakatud ametnikuks – selle asemel, et saada teadlaseks.

G. Olen nõus Arvi Tavastiga, kes näiteks meie eelmise aasta suvekooliski põhjendas keele regulatsiooni mõttetust lihtsalt: keel on vahend ja selle kasutajad püüdlevad niigi, et teised temast aru saaksid.

H. Mitte üheski teaduses pole midagi lõpuni kindel ja selge, va Eesti keeleteaduses – kui pidada silmas teadusinstituudi ametnikutööd.

Kahjuks võin seda loetelu jätkata, kuid ei tee seda siinkohal mitte. Nüüd siis artikkel.

Peakeelekorraldajad hävitavad pärandkultuuri

Tiit Kändler

keele kandja

Ühe mõtte ajel, üht lugu või õigemini lugude pesakondi taga ajades olen eelmisel ja sel aastal mööda üht Eesti sihti sõitnud enam kui muidu – ehkki ka varem pole just vähe mööda Eesti kohanimemaastikke reisinud, unes või ilmsi. Olen põhjalikumalt kui varem sõitnud läbi Kõrvemaa ja Pandivere ja Alutaguse, siin- ja sealpool maanteed, all- ja pealpool maanteed, autoga ja rattaga ja jalaga. Olen kohtunud suurepäraste inimestega, kes on avastanud uusi kultusekive, korras hoidnud ja üles ehitanud vanu raudteejaamu ja tuuleveskeid, külakoole ja alevimuuseume. Keegi neist ei kurtnud, muud kui seda, et olgu rahaga kuis on, aga seda mõistmist, seda head pilku pealinna poolt näeb vähe. Kord laiendab maanteeamet teejupi ega pane miskiks külarahva palvet jätta üks märgiline puu kasvama, mis kuidagiviisi liiklust ei sega. Ja kui väheke segakski, siis miks mitte. Ei miskit. Olgu, puu surm on kurb, kuid saab istutada uue.

Kuid kurvem on keele tahtlik tapmine. Veel kurvem – Eesti Keel Instituudi rahva poolt, kes on pannud püsti meie keele ja meele kaitsmise ja hoidmise hüvanguks peakeelekorraldaja nimelise ametimehe. Ma poleks elas arvanud, et nõukodude süsteemist iseseisvudes kerkib vohama seltskond, kes hakkab hävitama iidseid Eesti toponüüme. Talude ja külade, mägede ja isegi jõgede nimesid. Ehkki hüdrotoponüümid on ajaloos kõige kestvamad, mida ei muutnud isegi Stalin mitte (ja tänu millele saame laial Venemaal ajada merjalaste ja karjalaste jälgi), on nüüd kellegi Peeter Pälli võidukal juhtimisel selliste vägitükkidega hakkama saadud. Borovnja jõgi, mis voolab Narva jõkke Puhatu kaitsealal põlismetsa vahelt, on saanud nime oma vaokujulise sängi järgi, vene keele põhjal ja sealkandis end sajandite eest sisse seadnud vadjalaste ehk poluvernikute kultuurist. Siis see rahvuseestlastele ei kõlvanud, pandi Boroni. Nüüd on tulnud uued rahvuskeeleinstituudi tüübid ja panid nimeks Poruni. Tore lugu, eks ole?

„Suuline teave elab kauem kui koht ise,“ ütleb Iisaku mail elav ja pärandkultuuriobjekte kaardistanud Anne Nurgamaa ning on nõutu ja kurb, et mingil keeleasjaliste seltskonnal Tallinnas on võimu ja väge iidseid kohanimesid muuta ning sellega pärandkultuuri hävitada.

„Kunagi eesti ajal taheti Iisaku nimetada Hiiekülaks, kohaliku vastusesisu tõttu see ei läinud läbi,“ naerab Nurgamaa. Nüüd enam keelevaldjad rahvalt ei küsi. Podkriiva on nimetatud Liivakülaks, ehkki kriivadeks nimetatakse sealmail liivaseljandikke – mida Peeter Päll ja tema keelekupjad muidugi ei tea. Kõnnu küla muudeti Ohakvereks, ehkki too küla oli pisem ja seal enam kedagi ei ela. „Inimene suri ära, kiirabi ei leidnud uue nime järgi kohta üles,“ toob Nurgamaa näite kohanimenõukogu tegevuse letaalsetest tagajärgedest. Küllap keelekubjastel oli arvamus, et Kõnnusid on Eestis liiga palju, kas teate. Ülipalju on muudetud talunimesid. Nii näiteks kästi iidsele Danila talule panna nimeks Tallinna talu. See on küll kõrgem keeleteadus, millega peakeelekorraldaja eluunistus pole kahjuks veel täitunud.

Ja veelkord, iidse kõlaga Boroni mets peab ilmselgelt olema Poruni, muidu ei oska Peeter Päll ja tema keeleharitlased seda kirjutada. Üks Jõuga kaugemast järvest kandis nime Armeiska järv. See on Rootsi sõdadest pärit, seal olevat rootsi sõdalased laagris olnud. Tulid peakeele korraldajad ja teised eesti keele omanikud ja pistsid nimeks Armitsa, kohaliku rahva vastuhäältest hoolimata.

Kaidma küla lohukivi seisab põllul nagu muiste ja vaid tema kivisel keelel on nende nimed, kes ta turjale lohukesed uuristasid. Muuseas, see kivi lükkab veidi ümber vadjalaste loo, elas siinmail enne justkui teisigi – kas on oodata nüüd, et arheoloogiakomisjon tuleb ja raiub kivilt lohud maha? Loodan siiski, et peaajalookorraldajat nende seas ei tegutse. See-eest on meil peakeelekorraldaja. Taara, avita! Mida teeb peakeelekorraldaja siis, kui alamkeelekorraldajad ja vähimkeelekorraldajad äkki on haigestunud? Eesti Keele Instituudi jaoks on eesti keel nagu veneaegne Tapa jaam, kus korraldajad ringi käisid ja muudkui vehkisid oma kollaste ja punaste lippudega. Nüüd, olgu öeldud, teeb selle töö ära elekter.

Võõras ära tule! Selliseid silte oleme näinud Eestis suvel ringi liikudes küll ja küll. On tõeliselt kurb, et üks seltskond on võtnud pähe ja erastanud meie kalli keele, eesti keele. Võõras olen ma Pälli ja temasuguste peakeele korraldajate jaoks meie eesti keele mail, ja ärgu olgu mul sinna asja. Tema ja ta arvukad komisjonid on raudkindlad nagu omanik ikka, et võõras, ole vait. Meie teame, kuidas te kõnelema peate ja mis nimed teie küladel ja taludel tegelikult olema peavad.

See meie pärandkultuuri hävitamise tegevus ei ole muidugi uus. Suur osa Eesti kohanimede kultuurist, vahel ka suurem osa pärineb baltisakslastelt ja vadjalastelt ja lätlastelt ja liivlastelt ja venelastelt ja setudelt. Päts ja tema ideoloogia hävitas setude nimetraditsiooni ja nimetas nad ümber eestipäraseks. Mis sellest sai, eks mõtelge ise. Nõukogu ajal oli käimas meie kohanimede ühtlustamine, mõni ei sobinud poliitilisel, mõni lihtsalt bürokraatlikel põhjustel, ja nüüd siis jälle – uskumatu lugu, ent pärandkultuuri aastal võtab üks kamp tüüpe, kes Eesti Keele Instituudi alt riigiraha saavad, ja otsustab hävitada Eesti kohanime pärandkultuuri. Et mis te konnad ikka teate, meie oskame lugeda ja oleme talinast ja teie olge vait.

Tulge, alutagused, tulge avinurmikud ja iisakulised ja kes veel kõik ja ärgem allugem isehakanud keelekubjastele, vaid jätkem kohanimed selliseks, nagu need on olnud ja muutuvad aegade käigus, mitte mõne pealkeelekorraldajaks moondunud ebateadlase laual.

Juhtigem teadlased tagasi sinna, milleks on nad loodud. Eesti keele uurimiseks, nõnda, et see ka maailmas vastu kajaks. Miskipärast siiani eriti ei kaja küll. Ja ei hakkagi kajama, kui armas on kupjaamet ja oma mina jäädvustatakse tuleviku kaartidele, mis on vaesemad ja lamedamad olevatest, ent see-eest isehakanud keeleomanike nägu.

Teaduse ega ametniku asi ei ole inimestele ette kirjutada, kuidas nad peavad kõnelema ja oma asju nimetama. Kõnelda ja nimetada tuleb nii, et üksteisest aru saadakse ja nõndaviisi ka tehakse, on tehtud igiammugi. Iga kohanimi, mis on kirjutatud veidi teisiti, kui seda lubab keelefeldmarssali lamekeelne maailm, rikastab meie kultuuri.

Ja veel. Kui meil on juba peakeelekorraldaja, siis las ta korraldab oma peakeelt. Meie kõneleme ja nimetame asju aga omavahel lihtsalt – eesti keeles. Meile pole peakeelt vaja.

Ajalugu | Folkloristika | Humanitaarteadus | News | Sotsiaalteadus | to.imetaja

Miks mitte Eesti Rahvaste Muuseum?

17.12.2012

Esmaspäeval, 17. detsembril ilmus EPLis minu kolumn Eestiu rahva Muuseumi võimalikust sisust nüüdissajandil. Siinkohal toon ära tervikteksti, mis ei lahkne avaldatust, lihtsalt mõned kõrvalliinid on Päevalehes võibolla et õigustatult kõrvale ehk eemale jäänudki.

Tiit Kändler

Kui korjate sarapuult pähkli, siis võite küll imetleda selle kaunidust, kuid varem või hiljem tuleb tahtmine tuumani jõuda. Ja kui see pole just ussitanud, siis maitset maitsta. Jutt on see kooruke, õpetus on see iva kehtib ka maailmalõpupajatuste sogaseks aetud keskkonnas. Ootan kannatamatult, tuleks see lõpp ometi kiiremini, siis saaks ehk alata tuumast, mille ümber ehitada koor.

Praegu tundub küll nõnda, et meil Eestis on pigem vastupidi. Tallinna Ülikooli rektor teatas õnnelikult, et näe, nüüd on uus maja valmis, küllap siis tulevad selles töötama hakkavatele teadlastele ka mõned head mõtted pähe. Narva kolledži üliõpilased olid õnnelikud, et nüüd uue maja sees tuleb tuju ka õppida. Eesti Rahva Muuseumi uus direktor nentis, et nüüd tuleb uus maja ka sisuga täita. Temal on selleks ka parim võimalus, on ju maja vaid arhitektide ja tellijate ja teadlaste peades – nagu maailmalõppki, mis eksisteerib kindlasti, ent meie kõigi peades. Ja kindlasti on Tõnis Lukasel ka lahket tahet, mida ta näiteks haridus- ja teadusministrina ilmutas.

Aegadest, mil Õpetatud Eesti Selts ja Jakob Hurt sõnalise ja ainelise vanavara kogumisel oma uskumatult tõhusat tööd tegi, kogus ja kirjutas, mõtles ja meenutas kaasa suur hulk rahvast. Eesti rahvast, maarahvast, eestlasi. Aga küllap ka teistest rahvustest rahvast. Nüüd on käes 21. sajand, ja ehkki algtingimused on ERMi jaoks samad, on taust muutunud. Isegi kõlkssõnad, mida kasutame, kui mõtted otsa saavad, on muutunud – postmodernismist on saanudu skeene, narratiivist osalusdemokraatia. Muutunud on Eesti rahva sisu. Loodan väga, et seda tunnetavad ERMi taasülesehitajad. Loodan väga, et see muuseum ei piirdu vaid eestlaste etnograafilise skeene eksponeerimisega – kui nüüdisaegselt ütelda. Kõik, mis meil on, see on kokku tassitud, maha saetud, üles raiutud, õmmeldud ja ehitatud, treitud ja müüritud väga erinevatest rahvustest inimeste poolt. Miks ei peaks siis uus, nüüdismõtteline muuseum keskenduma – ja just nimelt keskenduma – nüüd ja eelkõige sellele, mida Eestis on eri rahvad koos valmis teinud. Pole ju meie rahvariidedki nii väga meie, ikka mõjutustega siit ja sealt. Kõnelemata paatidest või isegi suitsutaredest. See on hämmastav, kui palju erinevate riikide vermitud münte on Eestis läbi aegade käibel olnud.

Nõnda võib Eesti Rahva Muuseumist kujuneda tõeline nüüdisime, ühe rahva, eesti rahva kaunis panus Euroopa kultuuri. Eesti Rahvaste Muuseum. ERM ikkagi, ja ega seda pea siis sellepärast isegi lahtikirjutatuna ümber nimetama. Pole vaja, rahvas on tõlgendatav ju mitmeti. Meil kahjuks pigem rahvusena, mis mitmete riigiasutuste eesliitena möödunud sajandi algaegade rahvussotsialismi pärandina meid kollitab. Kuid näiteks angloameerika kontekstis on see ju hoopis miskit muud, ongi rahvas, rahvad.

Kui esmakordselt lennusadamasse sisse sain, ei uskunud oma silmi. Õieti ei näinudki silmad midagi. Pimedusega harjudes tuli välja, et eestlased on olnud ikka kohtuavad sõjardid. Ei mingit kalapüüki, mõni jääpurjekaõit, aga muidu pommid ja miinid, kahurid ja kuulupildujad, ristlejad ja mis need kõik olid varjutasid vesilennuki, mida olin vaatama tulnud, kuid mis häbelikult oli tõmmatud suure toa viimasesse pimedasse nurka lae alla, ja millele ligineda ei lubanud sild, mis auhinnaga pärjatud disainerite soovil on eluohtlikult järsk. Selgitusi ei lasknud lugeda pimedus ja aeg-ajalt kostuvad sireenid. Sest sõda käib, kas teate. Nüüd on kuulda, et patarei vanglast peab tulema sõjamuuseum. Vägev maailmariik see Eesti, ja kui sõjakas on teine olnud.

Pole selle sõjakuse vastu edukas paljaste kätega sõdida. Muidu kui lootes, et rahumeelne Eesti Rahva Muuseum jätab Mahtra sõja kaikad ja Vabadussõja vidinad, mida Laidoneri muuseum Viimsis niigi pilgeni täis, rahule ja keskendubki rahule – sellele, mis meist on teinud säherdused eestlased nagu me oleme.

See ainus asi on töö: lihtne ja keeruline, teaduslik ja ebateaduslik, hariv ja noriv, mida on teinud eestlaste kallal ja eestlastega koos venelased ja sakslased, juudid ja rootslased, taanlased ja lätlased, leedukad ja poolakad, soomlased ja igasugu muu rahvad. See on ainus asi, mis meil tõeliselt pakkuda on maailmale, mis kipub lõhkema kultuurikonfliktidest ja uppuma ajalootõlgenduste rahvusvahelisse mutta.

Eesti Rahva Muuseumi sisu on minu meelest paras aine üldriiklikuks debatiks, poliitikaüleseks debatiks, kus asjade laheda käigu juures osaleksid ühel või teisel moel kõigi Eesti rahvaste huvilised. Ei tule korrata lennusadama viga, kus asi tehti avalikkuse selja taga lihtsalt ära nagu mingi omaenese aiatagune lehtla. ERM aga ise võiks selle läbi saada oma uude majja esimese ja parima eksponaadi – üldrahvaliku ja kolkliku, rahumeelse ja ägeda, vaimuka, ent mitte võimuka arutelu.

Vaata artiklit siit:

http://www.epl.ee/news/arvamus/tiit-kandler-miks-mitte-eesti-rahvaste-muuseum.d?id=65415006

Humanitaarteadus | nädal.mõttes | News | Psühholoogia | to.imetaja

Rahvuskolklus vajab tuulutamist

14.02.2012

See kolumn ilmus 14. veebruari Eesti Päevalehes

Võtan lehe kätte ja loen, et Kultuurkapital peab Eesti kirjanduseks vaid kirjandust, mis on kirjutatud eesti keeles. Ja nõnda ei kvalifitseeru selle sekka Eestis muus keeles kirjutatu-avaldatu. Hakkab kuidagi kurb ja häbi. Häbi Mihhail Velleri, Andrei Ivanovi, P.I. Filimonovi, aga ka Faehlmanni ja Krusensterni ja nende vähemalt 150 Eestist pärit sakslasest Peterburgi akadeemiku ees. Ja minikaamera leiutaja Walter Zappi ees kah.

Õues õnneks hakkas sadama lund ja läksin jalutama. Mõtlesin: kas on see nüüd Eesti lumi või mitte – mine tea, kust pärit on. Kas on see ikka meie rahvuslumi? Või on äkki vene lumi? Tobe jutt, kas pole? Aga ometi peame iga päev säherduse tobedusega kokku puutuma. Me käime rahvusraamatukogus, naudime rahvuspargi loodust, kuulame rahvusringhäälingu uudiseid. Rahvusuudiseid – mis need küll olla võiksid? Ja mis rahvuse raamatukogust, pargist ja ringhäälingust siis jutt on – läti, valgevene, kirgiisi või eesti?

Hea on, et me ei pea minema rahvusmajja, vaid piisab rahvamajast, ei aja laulupeoks selga rahvusriideid, vaid rahvariideid, ei mängi rahvuspilli, vaid rahvapilli. Miks? Aga eks ikka sellepärast, et meie esivanemad (rahvusvanemad?) olid targemad meist.

Mis seal keerutada – oli ju aeg, mil eesti keel ja meel ohus. Siis tuli kivikamakaid ka rahvuslikuks nimetada. Kas on see praegugi nõnda? Oleme ju siiski loobunud teesist, et baltisakslased ei puutunud eesti kultuuri. Miks ei jätka me samas kenas vaimus? Mistahes asi, mis Eestis tehtud, olgu tegijaks must või valge, eestlane või mõne muu rahva inimene, on ju ometi eesti kultuuriga seotud, Eesti kultuuri asi.

Kui mina oleks venelane, siis mina küll rahvusringhäälingut ei vahiks ja rahvusooperis ei käiks. Sest rahvus liitsõna ees kipub kangesti viitama sõjaeelse Saksamaa mentaliteedile.

Vähe sellest – siiamaani pajatatakse mingist rahvusteadustest kui nähtusest, mida ei saavat viljelda kusagil mujal universumis peale Eesti. Ma ei tea, kas ka kusagil mujal kolkas peale Eesti on sihukese mõtte peale tuldud, kuid pole kahtlust, et rahvusteaduseks võib nimetada mõnda teadust hellitlevalt nagu Juhanit Jukuks, kui see veel piisavalt õppinud pole. On olemas loodusteadused, ja on olemas humanitaarteadused – kui kasutada lihtlabast kastistamist, ja viimaste seas siis omakorda keeleteadus ja kirjandusteadus ja kunstiteadus ja folkloristika ja kõik muud sihukesed teadused, mida edendatakse kogu maailmas ja mis ei ole Eestile mingit moodi erakordsed. Kes selles kahtleb, soovitan lugeda äsja Tallinna Ülikooli kirjastatud kogumikku „Humanitaarteaduste metodoloogia”. Sellest saab näha, kuidas maailma teadusmõttes toimunud pöörded ja paradigmade muutused ei hooli mingitest riigipiiridest, isegi mitte Eesti rahvuspiiridest. Vabandust, preambulaarsetest piiridest.

Teadus on teadus, ja toimib üleüldises teaduslombis või meres või ookeanis – kuidas parasjagu soovite nimetada. Mingit spetsiaalset rahvusteadust pole olemas, nii nagu pole olemas ka mingit erilist rahvuslikku iseloomu. Kes selles kahtleb, lugegu meie rahvusvaheliste teadlaste Jüri Alliku ja Anu Realo ja nende kolleegide töid. Kui aga Eestis tehtav teadus rahvusvahelist taset välja ei anna, siis kas tuleb seda kergitada või hoopis ära lõpetada või ümber nimetada.

Kui me ikka tõepoolest tahame olla eurooplased, siis peame varem või hiljem oma rahvuskarbid ära unustama. Vähe sellest. Minule ja mõnelegi mu sõbrale olid möödunud aastal ilmunud P.I. Filimonovi luulekogu ja Andrei Ivanovi romaan suured elamused, nii kunsti kui keele poolest. Ja eeldan, et Kultuurkapital võiks ikka oma otsustajate sekka panna inimesed, kes valdavad peale eesti keele ka mõnda muud kohalikku keelt ning mõistavad, et Eesti ei ole mingi rahvusvangla. Kust ärksamad noored kipuvad põgenema mitte niivõrd raha, kuivõrd värske, kolklikkusest vabama õhu kätte.

Tiit Kändler

Etnoloogia | Humanitaarteadus | News | vaata.imet

Halvad uudised pakatavad headusest

14.01.2012

Eduard Vilde aegadest on „verine vorst voorimehe võileiva vahel” ajakirjandust müünud. Hea uudis on halb uudis, teab väljaande omanik. Kuid USA Vermonti Ülikooli matemaatik Peter Dodds ja tema kolleegid jõudsid meediaväljaandeid uurides ootamatule järeldusele. „Inglise keel on tugevasti positiivse poole kallutatud,” ütleb Dodds, kelle artikli avaldas 11. jaanuaril ajakiri PLoS ONE.

Ühe varasema uuringu kohaselt langes üleüldine õnnelikkus Twitteri andmetel viimase kahe aastaga kaks korda. Nüüd väidavad teadlased, et langenud on lühiajaline õnnelikkus, kui pikaajaline fundamentaalne inglise keele positiivsus on säilinud. Nad kogusid miljardeid sõnu neljast allikast: ajalehest The New York Times, Google’i raamatuprojektist, Twitterist ja poole sajandi laulutekstidest.

Selgus, et kõige sagedamini kasutatava 5000 sõna seas olid eelistatult rõõmsamad sõnad.

Joonisel on graafiliselt kujutatud keskmine õnnelikkus Twitteris, Google’i raamatulisas, ajalehes The New York Times ja muusikatekstides. Graafik näitab õnnelikkuse astet 5000 enamkasutatava sõna seas. Kollasel alal on neutraalsest õnnelikumad, hallil õnnetumad sõnad.

„See ei tähenda, et iga asi oleks hea ja tore, keel on lihtsalt sotsiaalne,” kommenteerib Dodds. Uus sotsiaal- ja neuroteaduste suundumus on näidanud, et inimene on ühiskonnalembeline jutupajataja liik, mitte isekas tegelane, nagu siiani kujutleti. Keele arenedes on positiivsed sõnad graveerinud end suhtlusesse negatiivsetest enam.

Kui pidada sõnu aatomiteks ja lauseid molekulideks, siis võivad molekulid küll kanda halba sõnumit, kuid loo aatomid on üldkokkuvõttes positiivsel küljel.

Nii et nüüd on tõestatud ka matemaatiliselt: hea sõna võidab kurja väe.

Allikas: EukerAlert!

Füüsika | Humanitaarteadus | News | teadus.muusika

Muusika annab leiba ka füüsikutele

11.10.2009

Tänavu 14. mail lennutati kosmosesse Euroopa Kosmoseagentuuri ESA teleskoop, millesarnast Maalt välja veel saadetud pole. Herschel on infrapunase observatooriumi teleskoop, millel on seni kosmosesse lähetatud teleskoopidest suurim, 3,5-meetrine peegel. Selle eesmärgiks on uurida paljude taevakehade sündi ja evolutsiooni, alates tähtedest galaktikateni. Kuid enne kosmoseküpseks arvamist raputati kosmosesõidukit kolme risttelje suunas neli kuni sada korda sekundis. Ja siis katsetati, kuidas talub Herschel heli. Talle suunati peale helimüra, millist peab sõiduk stardil taluma. Selgus, et talub küll. Praegu asub Herschel Maast 1,5 miljoni kilomeetri kaugusel ja uurib usinalt taevast.

Nii et kui nõustute, et helimüra on üks muusika äärmuslikke vorme, siis ei jää teil üle muud kui tõdeda, et muusika ei aita mille ainult korrastada inimese tundeid, vaid abistab inimest ka teaduse ja tehnoloogia edendamisel.

Kuid helimüra on lahutamatu ka kosmilistest kehadest. Pidev tillukeste meteoriitide sadu Kuu pinnale peaks panema selle Maa ustava kaaslase helisema. Ent ükski seismomeetritest, mis siiani Kuule saadetud on, pole olnud küllalt tundlik seda avastama. Pariisis asuva Maa füüsika instituudi teadlane Philippe Logonné ja ta kolleegid otsustasid teha lõppude lõpuks kindlaks, kui tugev see helin ikka on. Selleks hindasid nad meteoriitide populatsiooni arvukust ja rehkendasid tõenäolise seismilise signaali, mille tekitab eri suuruse ja kiirusega meteoriitide sadu Kuu pinnale. Selgus, et grammist kuni kilogrammi suurused meteoriidid tekitavad kahtlemata ümina, kuid see on imeväike. Maa ümin, mille tekitavad pekslevad lained, on enam kui tuhat korda valjem. See tähendab, et seismomeeter suudab Kuul tabada selle taevakeha sisemisi liikumisi ehk kuuvärinaid, ilma et meteoriidid tööd segaksid. Vaikus tagab töö edukuse. 1977. aastal viis Apollo Kuule seismomeetrite võrgustiku, mis seni veel teadmata põhjustel toimuvad kuuvärinad avastas. Me ei tea veel, mis toimub Kuu sisemuses kolmandiku ulatuses tema raadiusest.

Vesiniku paukuv muusika

Mõni loodusteadlane ainult muusika tekitamisest ära elabki. Karlsruhes asuva Helmholtzi ühingu Tuuma- ja energiatehnoloogia instituudi maa-alal on leida hiiglaslikke betoonpunkrite moodi rajatisi. Ning paksude betoonmüüridega piiratud platsikesi. Aeg-ajalt kostub neist betoonpunkritest suuremaid või vähemaid pauke. Instituudi teadlane Walter Fietz juhatab meid plekk-angaari ja näitab seal raudtala küljes hõljuvat kollast õhupalli. Hoiatab siis ja vallandab elektrisädeme. Pall paugatab lõhki. Selge see, oli pall on ju täidetud vesinikgaasiga. Siiski ei hukku keegi, nii nagu juhtus Krahv von Zeppelini ehitatud dirižaabli Hindenburgi puhul 1937. aastal. Sakslased täitsid tollal õhulaeva vesinikuga, kuna jänkid neile heeliumit ei müünud. Nüüd aga uurivad sakslased vesiniku plahvatusi, et vältida võimalikke õnnetusi vesinikkütusel töötavate sõidukitega. Ning seda uurida ei saa üksnes arvutil simuleerides, nii nagu Fietz seda oma ametis teeb, vaid ka vesinikuga paugutades. Plahvatuste puhul jäädvustatakse nii leegid kui helid. Vesiniku muusika aitab muuta elu turvalisemaks.

Muusika pole aga teaduses onud oluline mitte ainult ratsionaalsetel kaalutlustel. Paljud geniaalsed füüsikud on olnud ka väga head muusikud, kes olid võimelised musitseerima ühes oma kutselistest muusikutest sõpradega. Max Planck oli suurepärane pianist, kes isegi kaalus nooruses, kas mitte hakatagi muusikuks. Ja kummalisel kombel leidis ta oma hingele kosutust rohkem romantilistest heliloojatest nagu Schubert, Schumann ja Brahms kui Bachi intellektuaalsemast muusikast. Oma muusikalistel õhtutel musitseeris ta sageli ühes tunnustatud viiuldaja Joseph Joachimiga ning Albert Einsteiniga.

Ka saksa kvantfüüsik Werner Heisenberg kahtles nooruses, kas mitte valida pianisti karjäär, kuid siiski tõmbasid teda enam Einsteini tööde rütmid kui Mozarti võluvad helid. Viini füüsik Ludwig Boltzmann oli samuti silmapaistev pianist. Kui ta sõitis 1905. aastal USAsse Berkeley ülikooli loenguid pidama, siis oli ta sügavalt häiritud sellest, et sealne seltskond tundus olevat täiskarske. Isegi kui Boltzmann päris, kus on parim veinipood, vaadati teda kui hullu, kuni üks hea tuttav talle aadressi sosistas. Ometi leevendas igatsust koduse hea Austria õlle ja veini vastu muusika, ja täpsemalt võimalus mängida kalleimal Steinway klaveril. Mängides sellel Schuberti sonaati „tundsin esmalt selle mehaanika olevat imelik, kuid kui kiiresti harjud heade asjadega. Andantes unustasin end täielikult: ma ei mänginud meloodiat, see juhatas mu sõrmi. Pidin end Allegrot mängides jõuga tagasi hoidma, sest mu tehnika oleks üles ütelnud,” kirjutas ta oma Ameerika-mälestustes ja lisas, et selline võimalus oli talle tõeliseks tasuks kõigi katsumuste eest, mida ta Californias taluma pidi.

Füüsiku loodud muusikasüsteem

Saksa füüsik Hermann von Helmholtz oli see mees, kes 1847. aastal avastas – või õigem on öelda, et sõnastas – energia jäävuse seaduse. Kuid see tõi talle kaela vaid vanemate füüsikute pahameele, kes ei olnud veendunud, et maailma juhib mingi üks ja üldine printsiip. Oma tuntuse, või täpsemalt kuulsuse saavutas Helmholtz hoopis, kui ta Heidelbergis psühholoogiaprofessorina töötas ja avaldas oma uurimused nägemise psühholoogiast, värvinägemisest, liikumise tajumisest ning least not last – kuulmisest ja muusikast. Need tööd on asjatundjate arvates siiani aktuaalsed. 1920. aastate Harvardi psühholoog Edward Boring pühendas oma raamatu Helmoltzile sõnadega „Kui arvatakse, et raamatuid ei peaks pühendama surnutele, siis Helmholtz ei ole surnud.” Tõepoolest, resonaator, mille Helmholtz leiutas ja millel ta mitte ainult kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt uuris õhu võnkumist suletud õõnsuses, ja mida igaüks võib kogeda, puhudes tühja pudelisse või okariini, on õpetanud akustikuid ehitama paremaid kontserdisaale. Ning just füüsik Helmholtz oli see, kes leiutas helikõrguste ülesmärkimise süsteemi, mis ka tema nime kannab ning Lääne kromaatilise skaala noote nimetab sel kombel, millisel moel teevad seda Euroopa muusikud tänini.

Albert Einstein on massiteadvuses lahutamatu oma kohevast soengust, sokkideta kingadest ning muidugi viiulist. Kuid et lõpetada see palake paraja de-kadentsiga, siis olgu toodud üks arvamusavaldus selle geeniuse muusikaloomingu kohta.

“Pärast lõunat läksime muusikatuppa ja doktorid kogunesid oma pille häälestama. Nad otsustasid Beethoveni kvarteti kasuks. Einstein mängis hästi ja tema rasvased valged näpud (nagu kasimatud väikesed vorstikesed) lendasid üle keelte, ent ta jõudis teistest ette. Pianist peatus ja küsis: “Kus te olete, härra professor?” “Teise lehekülje lõpus,” ütles Einstein. “Tore, ütles tšellist,” mina olen teise lehekülje alguses.” “Ja mina olen ikka veel esimese lehekülje lõpus,” ütles mu doktor. Pärast seda läksid nad kõik esimesele leheküljele tagasi. Oli mälestusväärne õhtu.”

See on katkend inglise ajakirjaniku Neysa Perksi mälestustest, mille avaldas füüsikaajakiri Physics World oma 2005. aasta jaanuarinumbris.

Tiit Kändler

Humanitaarteadus | lugemis.vara | News

Kunstialmanahh suhestub ka teadusega

20.02.2009

kunst.ee
Kunsti ja virtuaalkultuuri kvartaliajakiri
4/08
Peatoimetaja Heie Treier
96 lk, hind 60 kr

Äsja saabus teadus.ee toimetusele sõbralikult kunst.ee toimetuselt nende möödunud aasta viimane number. Vahva näha, et selles on – olgu siis vilksamisi – kohta ka teadusele, senipalju kui kõneldakse kunsti hindamisest ja selle mõjudest.

(loe edasi…)

Ajalugu | Antropoloogia | Arheoloogia | Arvutiteadus | Astronoomia | Bioloogia | Etnoloogia | Folkloristika | Füüsika | Geneetika | Geograafia | Geoloogia | Humanitaarteadus | Informaatika | Keemia | Kosmoloogia | Küberneetika | Matemaatika | Meditsiin | Meteoroloogia | nädal.mõttes | News | Ökoloogia | Paleontoloogia | Psühholoogia | Sotsiaalteadus | Tehnoloogia | Teoloogia

27.06.2008

“Otsige hoolega, kui leiate oma esimese seene või teete esimese avastuse: need kasvavad kobarates.”
George Pólya (1887 – 1985), Ungari matemaatik

Ajalugu | Antropoloogia | Arheoloogia | Arvutiteadus | Astronoomia | Bioloogia | Etnoloogia | Folkloristika | Füüsika | Geneetika | Geograafia | Geoloogia | Humanitaarteadus | Informaatika | Keemia | Kosmoloogia | Küberneetika | Matemaatika | Meditsiin | Meteoroloogia | nädal.mõttes | News | Ökoloogia | Paleontoloogia | Psühholoogia | Sotsiaalteadus | Tehnoloogia | Teoloogia

28.03.2008

“On sajandeid, mis lisaks muule väidavad end kunstides ja teaduses kõike ümber tegevat, sest nad ei oska midagi teha.”
Giacomo Leopardi (1798–1837), itaalia kirjanik

Ajalugu | Antropoloogia | Arheoloogia | Arvutiteadus | Astronoomia | Bioloogia | Etnoloogia | Folkloristika | Füüsika | Geneetika | Geograafia | Geoloogia | Humanitaarteadus | Informaatika | Keemia | Kosmoloogia | Küberneetika | Loomad | Matemaatika | Meditsiin | Meteoroloogia | News | Ökoloogia | Paleontoloogia | Psühholoogia | Sotsiaalteadus | Tehnoloogia | Teoloogia | vänge.lugu

Õllega segatud teadus

21.03.2008

Kuidas saada targaks? Seda ei tea keegi. Kuid kuidas oma tarkusest kõige edukamalt teada anda? Nüüd on see selge. Vastus peitub õlles.
Kõrgelt hinnatud teadusajakiri Oikos avaldas veebruaris artikli, millest selgub, et mida enam teadlane joob õlut, seda vähem edukas ta on. Vähe sellest – ka teadusartikli väärtus – kui palju seda tsiteeritakse, sõltub sellest, kui palju artikli autor õlut joob. Mida enam õlut, seda vähem artiklit tsiteeritakse.
Pole ime, et artikli autor on tšehh – Palacky ülikooli ornitoloog Tomaš Grim, kes tavaliselt uurib lindude, mitte teadlaste käitumist. Sedapuhku uuris siis ta oma rahvuskaaslastest ornitoloogide õllekombeid ja teadussaavutusi.

Tema artikkel on üllatanud ja ka ärritanud biolooge, kes on juhtinud tähelepanu paljudele baarides välja käidud ideedele ning kokteilipidudel tehtud avastustele. Siiski pole põhjuse ja tagajärje vahekord selge. “Võibolla uputavad väheviljakad teadlased oma kurbuse õllesse,” pakub välja Washingtoni riigiülikooli ornitoloog ja õllesõber Mike Webster.
Õllelaineid löönud artikli autor väidab, et ta ise joob mõnel ööl ka enam kui 12 õlut. Ja sellest hoolimata on ta artikkel leidnud laia vastukaja.
Allikas: Oikos, 117: 2008

Ajalugu | Antropoloogia | Arheoloogia | Arvutiteadus | Astronoomia | Bioloogia | Folkloristika | Füüsika | Geneetika | Geograafia | Geoloogia | Humanitaarteadus | Informaatika | Keemia | Kosmoloogia | Küberneetika | Loomad | Matemaatika | Meditsiin | Meteoroloogia | nädal.mõttes | News | Ökoloogia | Paleontoloogia | Psühholoogia | Sotsiaalteadus | Tehnoloogia | Teoloogia

07.03.2008

“Kas objekti võib nimetada kunstiteoseks, kui seda saab ka pliidi puhastamiseks kasutada?”
Woody Allen, USA filmimees ja kirjanik

Telli Teadus.ee uudiskiri