Rubriigi ‘Rubriigid arhiiv

Ajalugu | News | to.imetaja

Täna 26 aastat tagasi: augustikahurid

19.08.2017

 

Selle loo panin üles 4 aasta eest. Kuid tasub kordamist tänagi.

„Kriisid on niisugused pöördepunktid, mis panevad proovile meie jõu ja võimalused. Kui te ei suuda meenutada viimast kriisi teie elus /…/ siis olete õnneseen – või juba ammu elust väsinud.” Nõnda kirjutab malegeenius ja aus inimene Garri Kasparov oma raamatus „Garri Kasparov. Male kui elu mudel”, mis kahe aasta eest ka eesti keeles ilmunud.

See mõttekäik tabab mu meelest täpselt eesti viimase 26 aasta elu pihta.

Kui me vahel ka küsime, et kas sellist Eestit me tahtsimegi, siis küsin vastu, et millist siis tahtsime? Me ju ei tea tegelikult, milline oli elu kahe sõja vahelises elus. Vähesed on nuusutanud selle lõhnu, kuulnud hääli. Needki on teinud seda lapsepõlves.

Jah, eks vahel teeb ikka viha küll, kui mõni tipptegelane sulel näkku juhtub valetama. Kuid teisalt – kus siis sihukest asja ei juhtuks. Peaasi, et kogu elu ei ole ju rajatud valele, nii nagu oli see veel kahe aastakümne eest.

Mäletan, et NSVL tippjuhid, keda siinkohal meenutadagi ei taha, armastasid kõnetoolidest läbi aastakümnete korrutada: „Me elame suurepärasel ajal, me elame põneval ajal!” Ja ennäe – nende ettekuulutus ongi täide läinud. Küll hoopis teises maailmas, kuid siiski.

20. august 1991 oli teisipäev. Üleminekuperioodi teisipäev. Kas mäletame üldse, et poliitikud olid nimetanud selle aja üleminekuperioodiks?

Tankmees

Ei mäleta täpselt, milline oli ilm, aga umbes selline nagu nüüd või veidike kehvem. Mälu on kummaline asi. Mällu saab sündmused salvestada, ent neid sealt ammutada pole võimalik just mitte alati. Selles mõttes on mälu nagu pank. Vahel saad sealt oma raha kätte, vahel mitte.

Moskva sündmused ja riigipööre ei olnud miski naljamäng, nii nagu seda püütakse vahel kujutada. Saan ammutada välismälust, oma arhiivist. Kirjutasin neil päevil kaks lugu, üks ilmus Maalehes 22. augustil, teine samas 29. augustil. Olin olnud Maalehe poliitikaosakonna juhataja, istunud ja jälginud ja kirjutanud ülemnõukogu sehkendustest läbi aastate. Ja sealt just läinud tööle Rahva Hääle lisalehte Vaatleja toimetajaks, sestap siis Maaleht.

21. august 1991 oli kolmapäev. Siis kirjutasin nõnda.

„Kui ma seda teksti kirjutan kolmapäeval, 21. augusti hommikul, siis tundub, et seegi töö on paljus kaheldava väärtusega – nii nagu meie, nõukogude inimeste kõik muud tööd ja tegemised. Sest pole ju teada, milline on olukord siis, kui leht tellija kätte jõuab.”

Kirjeldasin seejärel, kuidas ülemnõukogu saalist venelased välja marssisid, enne kui iseseisvus välja kuulutati. Ning et püüd läbi aastate nendega sõprust luua viis vaid oluliste seaduste edasilükkamiseni, ei muule.

Kirjeldasin, kuis „Leiburi” leivaputka taha Mustamäel kogunes rammus kolmetunnine järjekord. „Inimene võis hakata leiba tahtma üleminekuperioodil ning sammuda, pätsike kaenla all, kodu poole juba riikliku iseseisvuse ajal.”

„Selgeks on saanud seegi, kui suurt ohtu kujutavad endast Lääne superdemokraatiale Balti riigid. Hunta tegevus siinmail mõisteti alles siis hukka, kui hakkas selguma, et maa koonduslaagriks muutmine ei ole õnnestunud ühe hingetõmbega.”

Jah, hirm oli nahas, ja silmad suured.

„Alla anda ei ole võimalik. Sest see lihtsalt ei ole võimalik. /…/ Ainus kindel asi on läbi kogu meie elu olnud ebakindlus. See teeb mõtlikuks, see teeb väärikaks. Annab kindluse, et kestame! Sest meid pole siiski võimalik üllatusega rabada.”

Noh, see oli juba retoorika. Pärast Moskva sündmuste lõppu sain kirjutada nõnda.

„Nüüd, kümmekond päeva pärast drakooniliste sündmuste algust Moskvas, tundub toimunu olevat toimunud mingis teises reaalsuses. /…/ See oli kui mingi nätske, aegapidi kokku tõmbuv kummist ruum, milles elasime need päevad, liigutamata oimugi, et seda kokkukoondumist kuidagiviisi peatada. Klammerduti raadiote külge, justkui jõu kaotanu õlekõrde.”

Nüüd, 20 aastat hiljem, võib vaid teatud tõenäosusega meenutada – millele me noil päevil lootsime? Ega ju ei lootnud reisivõimalustele, oma majadele, autodele, suhtlemisvõrgustikele, nutitelefonidele, ohtratele poeriiulitele, kiirlaenudele, e-riigile. Lootsime lihtsalt sellele, et meid ometi kord jäetaks rahule. Lootsime rahule ja vabanemisele rahutust valest. Kas selle saime, otsustagu igaüks ise. See on täna võimalik.

Tiit Kändler

 

 

 

News | suve.kool

teadus.ee suvekool alustab nädala pärast! Veel veidi ruumi.

19.08.2017

 

teadus.ee 11. suvekool „Tõde ja õigus“. Käsmu Meremuuseum. 26.–27. august 2017

Praeguseks ühinenud 41 osalejat. Kes veel väga soovib, andku teada. Hind: 75 eurot söök ja kava, öömaja ise.

Loengud toimuvad Käsmu Meremuuseumi tagatoas

Söögikorrad toimuvad Meremuuseumi taga õuel mere ääres

Print¤

¤

¤

¤

Kava

Laupäev, 26. august

 Registreerimine algab kl 12:00 Meremuuseumi ees.

13:00               Lõunasöök

14:00               Tiit Kändler „Kas tõel on õigusjärgne omanik?“

14:30               Tarmo Soomere  „Kas meri oskab valetada?“

15:15               Indrek Rohtmets „Kellel on õigus elule?“

16:00               Jüri Allik “Tõde ja õigus psühholoogi pilguga”

16:45               Vahepaus

17:00               Urmas Tartes “Kas on võimalik ausalt valetada?”

17.45               Erkki Truve  Kas geenil on tõde või valgul õigus?“

18:30               David Vseviov „Mineviku tõe võimalikkusest“

19:15               Aarne Vaik „Tõe ja õiguse mehed Käsmus“

20:00               EKSTRA: Ernst Õpik: paar klaveripala ja valik eluintervjuust Käbi Lareteile. Tutvustab Tiit Kändler

20:30               Õhtusöök      

Muinastulede öö

 

Pühapäev, 27. august

 

9:00                 Heiko Kruusi, loomad, loodus ja fotosilm Muuseumi eest.

10:00               Hommikusöök

10:45               Jaak Kikas “Tõde tõenäolises maailmas”.

11:30                Maria Mägi-Rohtmets „Kas tõde on õigus?“

12:15               Andi Hektor “Tõde ja õigus, mõned elulised näited fundamentaalfüüsikast”.

13:00               Vahepaus. Võileivad. Pisirännak: Urmas Tartes,´putukad-mutukad ja fotosilm..

14:00               Jüri Engelbrecht “Termodünaamika ja väärtused”

14:45                Heiko Kruusi “Foto kui tõe kriteerium”

15:30                Kulle Raig „Soome sild ja Eesti tunnel“

16:15                Priit Ennet „Vale ja ebaõiglus“ Viktoriin

17:00               Lõppmäng. Lõunaõhtusöök.

 

 

 

 

 

.

 

 

lugemis.vara | Matemaatika | News

Kaosest korra otsija ülestähendused

01.08.2017

See on Tiit Kändleri essee, mis ilmus Postmehes 01. augustil.

¤

Engelbrecht

 ¤

¤

¤

¤

¤

¤

Jüri Engelbrecht

Akadeemilised mõtisklused

Sari „Eesti mõttelugu“ nr 133. Peatoimetaja Hando Runnel

Toimetaja Kristina Lepist

Ilmamaa, Tartu, 2017, 446 lk

 

Eestil on vedanud niikuinii. Lisaks veel sellega, et meie Runnel ei piirdunud oma luulereaga „mõtelda on mõnus“ ainuüksi mõtlemise ajusisese lõbuga. Tänu temale ja ta kolleegidele on meid õnnistatud juba „Eesti Mõtteloo“ sarja 133. köitega. Neis köidetes leidub ka igat masti teadlasi. Tänu puhtale kaootilisele juhusele on õnn avaldada lugu akadeemik Jüri Engelbrechti raamatust päeval, mil temal, ühel meie kultuuri alustalal, teaduseetika eeskujul ning kelmika ja vilka mõtlemise ja tegutsemisega inimesel on sünnipäev!

Nii et – head uut teadusaastat, hr Nonlinearius!

Kes akadeemik Jüri Engelbrechti lähemalt teab, see ei ole üllatunud, et üle teadusmaailma tunnustatud mittelineaarsete lainete ja lainetaguste nähtuste asjatundja on ise parasjagu mittelineaarne mees. Mida ta kõike pole teinud ja tegemas ning oma alati heatahtlikult muigel näo taga mõtlemas. On see mõne ülikeerulise võrrandi lihtsustamine, et too lahenduvaks muutuks, muusika ja tippkirjanduse nautimine, noorte kolleegide innustamine, suusatamine või mööda maid ja meresid rändamine, et osaleda küll lõplikus, ent ometi siinkohal kokku arvutamatus hulgas erinevate teadlaste akadeemiates, kogukondades, vennaskondades.

Raamatus on sellest tegevusest juttu piisavalt.

Keerulise maailma ekspert, kaosest korra väljanoppija Engelbrecht on maailmale omaselt paradoksaalsel moel talupojamõistusega mõtleja. Nagu õpetas mind akadeemik Jaan Einasto: see on, kui ise otsustad, ise teed ja ise ka vastutad. Mina julgen lisada: ise ka oma tegevust lihtsal ja võluval moel selgitad. Ses mõttes on Jüri Engelbrecht võrreldav nii Jaan Einasto kui Endel Tulvingu kui astronoom Ernst Öpikuga. Ning kindlasti oma õpetaja Nikolai Alumäega, keda autor mitu korda oma raamatus heatahtlikult meenutab.

Loodan, et võimalik lugeja ei kohku seda raamatut lugeda ja ehk abistab mu siinne ülevaade mõista, kuidas need omapärased teadustööd on Englebrechti loodud teaduse tippkeskusesse ehk CENSi  kui  ämbliku poolt üles nopitud ja ühtsesse võrgustikku kootud näilises kaoses tekitanud korra.

Mina näen selles raamatus heatahtlikule lugejale võimalust liikuda mitte niivõrd hirmkeerulises matemaatikas, kui tajuda end matemaatiliste kaartide majakesse mitte sulgenud matemaatiku mõttemaailma. Et Engelbrecht on olnud Eestile olulistel aegadel meie teadusinstitutsioonide eesotsas, saame siit nuusutada tükikest meie riigi uustekke ajalugu 1990. aastatel, seda, kuidas Eesti lõimus maailmaga, seda, kuidas üks reaalteadlane näeb maid, mida on korduvalt külastanud ja kuidas tema näeb mõttemaastikku, mis meid paratamatult ümbritseb. Engelbrechti raamatu üksikud peatükid on eraldi loetavad, soovitan alustadagi tema tegemistest, romantilistest reisipiltidest ja lugeda vahelduseks ta kogutud mõtteid. Ning mõtiskleda intervjuu üle, mille on Engelbrecht teinud iseendaga.

Püüan nüüd seletada, mis asi kaos ja mittelineaarsus ja keerulisus on, näpates seletuse Engelbrechti vaeva näinud tööst. (Korduvalt rõhutab ta oma raamatus, et teadlane olla ei ole naljaasi, see on raske töö. Eks siis tulebki selle töö vilju maitsta!) Kõigepealt nimest. Me saame teatmekirjandusest lugeda, et Engelbrechti-nimelisel mehel on olnud Eestis paik nii teaduse korraldamisel kui Eestimaa valitsemisel. Nimelt oli aastatel 1842–1859 Eestimaa tsiviilkuberneriks Koigi mõisas sündinud Johann Christoph Engelbrecht von Grünewaldt. Ent selle suguvõsaga pole Jüri Engelbrechti sõnul temal mingit pistmist, pigem ei osanuid ta esiisa enesele hoobilt nime valida, niisiis mõisnik pani.

Kui maailm on mittelineaarne, siis on selle tipp on kas noatera või valemis lõpmatusse hüppav funktsioon, mis vajab julmalt renormeerimist. Ütleb Engelbrecht: „Maailma keerukuses ja mitmekesisuses on ometi oma reeglid ja teinekord ka peidetud lihtsus. Et sellest aru saada, ei piisa ühe teadusvaldkonna uuringutest, vaja on mitmeid vaatenurki ja ühiseid pingutusi. Nüüdsed valdkonnad haaravad tahkise mehaanikat, pehmisefüüsikat, mereteadust, biofüüsikat, optikat, juhtimissüsteeme, sotsiaalsüsteeme ja matemaatikat. Ka biomeditsiinitehnika ja proaktiivsete arvutisüsteemide grupid on oma selge panuse andnud interdistsiplinaarsuse arengusse.“

Niisiis. Me elame mittelineaarses maailmas. „Kui sõnale on lisatud “mitte”, siis tähendab see eitust ning argielus pole see alati meeldiv,“ kirjutab Engelbrecht. Mõiste “mittelineaarsus” peegeldab aga ühelt poolt teadusajaloo arengut alates lihtsatest selgitustest ja teiselt poolt harjumisi, mille muutmine uute teadmiste põhjal alati raske on. Nimelt valitseb “lineaarses” maailmas võrdelisus – põhjus ja tagajärg on võrdelised. Hea ja lihtne seos, mille geomeetriliseks väljundiks on sirgjoon.

„Et kõik muutub, teadis juba Herakleitos umbes 2500 aastat tagasi. Mittelineaarse dünaamika ajalugu on põnev, praegustele mõistetele pani alguse prantsuse matemaatik Henry Poincaré oma kolme keha (Päike, Maa, Kuu) liikumise analüüsis 1880. aastatel ja 20.sajandi teisel poolel koos arvutite arenguga algas mittelineaarse dünaamika võidukäik.“ Muuseas ja eelkõige: Poincaré kolme keha probleemi täpselt ei lahendanudki ja siiani on teadmata, miks Maa., Kuu ja Päike omavahel koos hoiavad.

Engelbrecht rõhutab korduvalt dünaamika ilu, mille ühe näitena kirjutab meile lahti üksiklaine solitoni olemuse. Siiski ei ole ta nii subjektiivne nagu oli antiaine matemaatiline avastaja, kvantfüüsik Paul Dirac, kes kuulutas, et kui ilus matemaatiline tulemus ei ühti empiiriaga, tuleb empiiriat muuta. See-eest on Engelbrecht eesti teaduse lähiajaloo käsitlemisel samal ajal aus ja pieteeditundeline.

E. M. Cioran, rumeenlane Pariisis ütles: „Lõhkumisisu on meisse nii sügavalt juurdunud, et mitte keegi ei suuda seda sealt välja kiskuda… Tark on lihtsalt rahunenud, tagasitõmbunud lõhkuja. Teised on tegevlõhkujad.“ See sobib ka eesti teadusreformijate kohta.

Näide igapäevadünaamikast: kujutage ette, et te ei jaluta mitte nõnda, et iga sammuga astute edasi meetrikese, vaid esimese sammuga meetri, teisega kaks, kolmandaga neli ja nõnda edasi.11. sammuga astute juba 1024 meetrit ning olete edenenud kaks kilomeetrit. Teie kaaslane alustab samast punktist, kuid nurgasekundi murdosakese suunaga põhja poole. Kas kaks jalutajad veel kunagi kohtuvad? See on mittelineaarne jalutuskäik ja iga korralik mittelineaarsete nähtuste analüütik pakub teile vastuseks jalutuskäiku kirjeldava võrrandi ning selle lahendi, mis üldjuhul on saadud mingis lähenduses. Mida muud on teil teha, kui teda uskuda, sest ise suudate kontrollida vaid praktiliselt, kas näete veel kunagi oma sõpra või mitte. Kuid elu ei ole tavaliselt nii pikk, et kontrollida matemaatikut katseliselt. Parajat irooniat lubades võime määratleda mittelineaarsete nähtuste uurijad kui teadlased, keda me peame võtma hea usu peale. Jüri Engelbrechti igatahes.

 

News | suve.kool | Uncategorized

teadus.ee suvekooli toimub

07.07.2017

Print

teadus.ee 11. suvekool „Tõde ja õigus“. Käsmu Meremuuseum. 26.–27. august 2017

 

Esinejate nimekiri ja seisund 12. juulil 2017

 

NB veel on mõningaid vabu kohti. Osalemine 75 eurot. Majutus omaalgatuslik.

Laupäev, 26. august

Tiit Kändler „Kas tõel on õigusjärgne omanik?“

Tarmo Soomere  „Kas meri oskab valetada?“

Indrek Rohtmets „Kellel on õigus elule?“

Andi Hektor “Tõde ja õigus, mõned elulised näited fundamentaalfüüsikast”.

Urmas Tartes “Kas on võimalik ausalt valetada?”

Erkki Truve „Kas geenil on tõde või valgul õigus?“ ???

David Vseviov „Mineviku tõe võimalikkusest“

EKSTRA: PARALEELUNIVERSUMIST: Ernst Julius Öpiku paar kalevipala ning katkendid intervjuust Käbi Lareteiga.

Muinastuled.

 

Pühapäev, 27. august

Jaak Kikas “Tõde tõenäolises maailmas”.

Jüri Allik “Tõde ja õigus psühholoogi pilguga”

Maria Mägi-Rohtmets „Kas tõde on õigus?“

Jüri Engelbrecht “Termodünaamika ja väärtused”

Heiko Kruusi “Foto kui tõe kriteerium”

Kulle Raig „Soome sild ja Eesti tunnel“

Priit Ennet Viktoriin „Vale ja ebaõiglus“

 

Seletuskiri:

Loengud on pikkusega 30 min + 15 min küsimused.

Pildinäitamise võimalus, tahvel.

Täpne esinejate järjekord on veidi lahtine.

 

Fotomatkad huvilistele: putukad-mutukad; suuremad élud-olud.  Üks nt pühapäeva lõuna paiku, teine hommikul. Aga mõtleme.

 

Püüame seada nii, et oleks aega hingata.

 

Söömaajad: laupäeval lõuna kl 13. Siis algab istungjärk kl 14. Õhtusöök kah millalgi. Siis Läänemere tulede öö.

Pühapäeval: hommikusöök kl 10 (kui tuleb enne fotomatk). Lõuna ca kl 15-16

Info: tiit.kandler@teadus.ee; 56 483 481

 

News | suve.kool

teadus.ee suvekooli kutse: 26.-27. augustil Käsmus plaanis „Tõde ja õigus“

12.06.2017

 

Suvekool

teadus.ee suvekooli kutse: 26.-27. augustil Käsmus plaanis „Tõde ja õigus“

 Teadjad teavad tõde: teadus.ee suvekoole on toimunud 10 korda. Kaks aastat on subjektiiv-objektiivsetel põhjustel vahele jäänud. Nüüdki ei leidunud rahastajat. Sellises te ja õiguse olukorras on plaan korraldada suvekool ikkagi, ent kolme päeva asemel 2-päevane. Ja ikka Käsmu Meremuuseumis Aarne Vaigu kaitsva tiiva all.

Kuid sedapuhku igaühe kulu ja kirjadega, kaasa arvatud esinejad. Nii et tõeline kodanikualgatus. Pole oodata suurt tungi, nõnda siis korraldame loengud Meremuuseumi tagasaalis, nagu esimesel korral. Sinna mahub 50, maksimaalselt 60 inimest.

Sestap teen kiirküsitluse: kes soovib tulla esinema (eelläbirääkimised tehtud)/kuulama, kui suvekool maksab 75 eurot ja lisaks veel öömaja (Käsmus ca 35 eurot)? Väikese lastega tulijatele väike allahindlus.

Eelläbirääkimistele toetudes võin lubada väärikat ja teravmeelset esinejate – eri alade teadlaste ja muusiku – koosseisu. Nagu on mu meelest ikka olnud. Toimib ka fotomatk pühapäeva hommikul, muinastulede öö laupäeva öösel, meeliköitev viktoriin jpm. Nagu ikka, sobib ka lastele. Kooli või eelneva kooli lastele, ja nende lapsevanematele ja lapsenoorematele.

Praeguseks on selgunud, et väärikaid esinejaid tuleb piisavalt, täpsemalt järgmise näüdala aljul.

PALUN, ANDKE TEADA HILJEMALT 20. JUUNIKS!

SK2012.Eine

End üles andnud kodanikele saadan arve ja muud täpsemad teabekillud ning -pommid.

 

 

 

Info: Tiit Kändler, 56 483 481; tiit.kandler@teadus.ee

 

 

 

 

Antropoloogia | News | to.imetaja

Inimkliima lepped ja leppimatus

12.06.2017

See teaduskirjanik Tiit Kändleri essee ilmus Postimehes 07. juunil 2017

Kas te suudate ette kujutada, et kui süütate sõpradega jaanitule, siis paiskate atmosfääri  väikese koguse süsihappegaasi, mis ei lase Maal piisavalt jahtuda ning nihutab kliimat soojemaks? Inimene tajub maailma enesele kohastes mõõtmetes. Jalg, seljatäis ja päevatee on pikkuse, massi ja aja loomulikud ühikud. Nanomeeter, miljard ja veel vähem valgusaasta pole meile tajutavad. Sellest suur osa hädasid pihta hakkab. Mida ütleb teile ppm ehk miljondik osake atmosfäärist, veel vähem näiteks tonn kasvuhoonegaasi?

Kui ka inimene on kliimamuutuse vallandanud, siis tegi ta seda kahtlemata omaenese jõust teadmatuses olles. Rootsi füüsik ja keemik Svante Arrhenius, esimesi Nobeli preemia laureaate aastal 1903, selgitas jääaegade toimumist ning juhtis juba 1896. aastal tähelepanu kasvuhoonegaaside võimalikule mõjule Maa soojenemises. Tema lihtne reegel ütleb: „Kui süsihappegaasi sisaldus atmosfääris suureneb geomeetrilises progressioonis, siis keskmine temperatuur suureneb aritmeetilises progressioonis.“ Tuletab meelde Thomas Malthust ja tema sajand varasemat teesi, et inimeste arv kasvab geomeetriliselt, toiduhulk aga aritmeetilises progressioonis. Nälg on maailmas kahjuks olemas, kuid mitte nii laias ulatuses kui ennustati.

Seejärel tuli Charles David Keelingi avastus 1960. aastal, et Maa hingab igal poolaastal välja, siis jälle sisse, kuid süsihappegaasi sisaldus atmosfääris suureneb. See on too kuulus hokikepi graafik. ÜRO kliimamuutuste konverentsid Kopenhaagenis 2009, Durbanis 2011, Kyoto aastatepikkused, kuni 2012 kestnud läbirääkimised, nüüd siis 2015.aastal Pariis kuni tänaseni. Vahepeal veel Rio de Janeiro. See on kui variolümpiamängude graafik, mängude, mille võitjate  pingerida tagantjärele muudkui muudetakse ja muudetakse, sellest öpopöast saaks kirjutada pakse raamatuid, ja ongi kirjutatud, ent kes neid loeb?

Ilmataatinimene

20 aasta eest ennustati, et Eesti meri  tõuseb praeguseks meetri. Praeguseks on maapind kerkinud mõni millimeeter aastas, vabanenuna jääkoore raskusest. Kyoto puhul oli juba ette teada, et seal midagi otsustada ei saa, sest Venemaa, Hiina ja USA, vist ka Jaapan panevad veto. Sellest hoolimata saabus Eesti delegatsioon Kyotost võiduka teatega. Pärast Kopenhaagenit oli  sama lugu. Kaua sa usud, et „hunti pole karja kallal!“ Mis on juhtunud praegu?

Väga lihtne asi. Venemaa ja  Hiina lubavad, mida vaja, sest kontrollida ei saa niikuinii. Donald Trump kui Euroopa jaoks erakordselt ebamugavalt aus, ütleb, et tema seda mängu kaasa ei mängi. Küsimus on, mida see muudab? Vastus: ei muuda suurt midagi.

Teaduslik konsensus on, et kliima muutub ja muutused on suuresti tingitud inimtegevusest ja muutus on suuresti pöördumatu. Valitsustevaheline kliimamuutuste paneel IPCC järeldas 2014. aastal, et kliima soojenemine on 95% tõenäosusega inimese põhjustatud. 2007. aasta detsembris oli IPCC samas asjus saanud Nobeli rahupreemia. Aeg voolab tagurpidi – pange tähele lõputuid segadusi!

Muidugi kaasnesid skandaalid, paljastused. Fossiilkütuste pealt saab teenida roppu raha.

Milankoviči tsüklitest jääaegade tekkel ja ookeanivete tsirkulatsioonist võime jäädagi rääkima. Golfi hoovus oleks juba ammuilma pidanud peatuma. Meenutan meie Ernst Öpikut, kes tuletas juba 1950.aastate lõpul Maa kliima perioodilisuse Päikese kui tuumaenergia ahju tootlikkuse muutumisest. Enne kui uurime Donald Trumpi nõuandjate produktsiooni, õppigem omaenese geeniustelt!

Mida on hakatud rääkima nüüd? Et nn taastuvenergiaga inimkond hakkama ei saa, kui tahame süsihappegaasi pidurdada, tuleb käiku lasta tuumajaamad. Mis kahjuks on ikka põhimõtteliselt samad nagu esimene jänkide Manhattani jaam. ITER eht fusioon ehk termotuumajaam, kus kergeid tuumasid ühendatakse, on seisus, et selle prototüübi kallal näritakse hambaid: suurenenud kulud, tulutud sehkendamised, ja lõppude lõpuks võib see osutuda liiga väikeseks.

Eestituum

Jah, kui ka inimene kliimamuutuse vallandas, siis ei teinud ta seda kindlasti mitte tööstusliku revolutsiooniga, vaid palju varem, koriluselt ning küttimiselt põllumeheks hakates. Oli vaja saada haritavat maad, oli vaja niisutada, leida kasutusviis Niiluse üleujutustele. Inimesele on meeldinud ilu, ta on leidnud ilu eri mastike vaheldumises, meie mail leidis ta ilu pankrannikul ja Pärnu jõe ääres Pullis. Või kuhu tal kaugemale minna oligi? Mets tuli maha põletada, maid hakata kas vahetama või hülgama ja edasi nihkuma, nii nagu Põhja- ja Lääne-Eesti loopealsetega sündis.

Homo sapiens jäi ainsa inimlase perekonna liikmena ellu. Kuid ta ei oska siiani rehkendada, kui palju tema leiutised saastavad, kui arvestada kõiki tootmise ja hävitamise astmeid.

Ma võin vabalt väita, et elektriauto saastab enam kui sisepõlemismootoriga auto. Kusagilt ju elekter tulema peab. LED-lamp saastab enam kui hõõgniidiga lamp. Elektriga või gaasiga kütmine saastab enam kui puudega kütmine. Rääkigu meile Brüsseli ülemakstud ametnikud mida tahes. Meie läpakad ja nutiseadmed muutuvad üha pisemaks, kuid akud, mis neid toidavad, ei muutu. Gaasiauto on muutunud nonsensiks, veel enam vesinikul töötav auto, nagu ka on vaibunud eufooria kütuseelemendi ümber.

Nullenergiaga maja on lihtsalt uus perpetuum mobile, mida huvirühmad lollide poliitikute kaasabil läbi suruvad. Füüsikaliselt pole sellist asja meie universumis olemas. Meie rohemaailm on muutunud projektijahtimiseks, söömaahelaks. Tahate, taastame soid? Palun. Kuigi soode taastamine paiskab atmosfääri lugematul hulgal kasvuhoonegaase, sood omakorda metaani. Tahate, ehitame hüdroelektrijaamad. Palun. Tahate, laseme elektrijaamade paisud õhku. Palun.

Kuid kes suudaks välja arvutada, mis saastab enam: kas superfirmad, mis hiiglaslikesse pakenditesse raputavad näputäie ravimeid või pudruhelbeid, või kodanik, kes neid karpidest üles leidma peab?

Kõige lihtsam on süüdistada kodanikku. Kuid tõsiasi on, et näiteks Hispaania meeletute dotatsioonide lõppemine päikeseenergiale ja tuuleveskitele on donkihhoted pannud kahtlema nn roheenergia keskkonnasõbralikkuses. Mõelgem, mis toimub meil Hiiumaal ühe tillukese tuulepargi ümber. Ja ärgem mingem lolliks ning andkem aru, et Eesti vabadus põhines eelkõige põlevkivil. Alati saab toota puhtamalt, see on kindel. Selleks on Eestil vaja insenere. Aga rohelised elektronid ei ole värvilt rohelised, võrreldes põlevkivielektronidega ja kes suudab neid eristada, kui meile üht teise pähe kallimalt müüakse?

Ja lõpuks: kui palju lisavad kasvuhoonegaasi keskkonna-ametnike loendamatud hulgad, sõites mööda maailma kliimakonverentse?. Imekütust ei ole ega tule, nullmaja ei ole ega tule. Meie trump on kindlameelne ja arukas kokkuhoid – nii rahva kui olendina.

 

Antropoloogia | Astronoomia | Bioloogia | News | to.imetaja

Täiskuu ei lase end maha magada

01.06.2017

 

See teaduskirjanik Tiit Kändleri artikkel ilmus Maalrehes 01. juunil 2017

 

 

Kui täiskuu paistab teie aknasse, võib olla teie uni häiritud. Kuid kui akna sulete luukidega, kas ka siis mõjutab Kuu teie und? Viimaste teadusuuringute valgusel (loodetavasti mitte kuuvalgusel) võib kinnitada, et mõjutab küll.

 

Ameerika teadusajakirjanik Matt Kaplan on oma möödunud aastal ka eesti keeles avaldatud raamatus „Teadus maagia taga“ ajaloole lähenenud nõnda, et müütidel ja maagial on taga midagi teaduslikku, st korratavat ja reeglipärast. Evolutsioon on kõikvõimas ja me ei tea pooltki oma tegelikest võimetest. Inimese ajalugu on täis müüte Kuu mõjust inimesele. Eriti on lummanud täiskuu. Kuuvalgel vihtlevad nõiad, täiskuu öösel erksad vampiirid, kuutõbised magades ringihukujad inimesed.

Muidugi teadis kuulus saksa astronoom Johannes Kepler 400 aasta eest, et astroloogia, st sünnihetkel valitsenud taevamustri kuju inimese tulevikule on leebelt öeldes oraaklus, kuid selle eest maksti palka, ja sai teha astronoomitööd.

Kuid pole üllatus, et inimesel on varjatud võimeid. Sest lõppude lõpuks, kui Jeesus ütles: „Sinu usk on sind päästnud,“ ega see ju vale ole. Õnnetunne on seotud teatud geenide avaldumisega, aga ka oma elust viimase võtmisega, pühendumisega millelegi ühiskondlikult olulisele, „oma saatuse lõimimisega jumalatest ja inimestest koosnevasse maailma, mis on sinust enesest palju suurem,“ nagu sõnastab südame siinusarütmiat uuriv Põhja-Carolina ülikooli psühholoog Barbara Fredrikson.

Kuu.ML.Kujund.

Meis toimib nii ööpäevakell kui kuupäevakell

On ammuima teada, et inimese ja loomade elu juhivad ööpäevarütmid ehk peenemalt tsirkadiaanrütmid. Ent pimedasse ruumi suletud inimesel käib tsirkadiaankell valesti, jäädes tavaliselt maha. Kas pole see mitte seletatav Kuu mõjuga? Kuu teeb ümber Maa tiiru umbes 29,5 päevaga, kui Maa pöörleb ümber oma telje 24 tunniga. Kalendrikuu ehk umbes kaheteistkümnendik aastat on aga pikem, üle 30 päeva. Enne mõneti ajalooliselt segaseks kujunenud aasta- ja kuukalendrit mõõtis inimene Kuu tiiruga ajavahemikku, mille ta nimetas kuuks. Tänu maa pöörlemisele näeme Kuud tõusmas ja laskumas, tänu sellele, et aeg-ajalt jääb Maa Kuu ja Päikese vahele, näeme täiskuud ja edasi erinevaid faase. Et Maa orbiit on ekliptika ehk Maa ümber Päikese tiirlemise tasandiga veidi kaldu, siis on kuuvarjutusi vähe.

Saksamaa Max Plancki käitumisfüsioloogia instituudi füsioloogid Martin Wikelski ja Michaela Hau avaldasid 1995. aastal ajakirjas Journal of Biological Rythms artikli, milles nad tõestasid, et roomaja Galápagose meriiguaan, kes sööb vetikaid paikades, mis jäävad enamasti vee alla, ent paljastuvad mõõna ajal, teab mingil moel mõõna alusaega. Kui Kuu asub meie peade kohal, tekitab see ookeanis tõusu, kui vastaspool maakera, siis mõõna. Kuu asub meie peade kohal umbes iga 12,5 tunni järel. Kuidagi tunnetavad roomajad seda perioodi – kuidas, on jäänud saladuseks. Kuid tsirkalunaarseks kellaks nimetatud (tsirkadiaankella eeskujul) mehhanism hoiab nii roomajaid kui ka meid instinktiivselt püsimas rütmis nii Kuu faasidega.

Šveitsi Baseli Ülikooli kronobioloog Christian Cajocheni ja tema kolleegide töö, mis avaldati 2013. aastal ajakirjas Current Biology, järeldab üsna usaldusväärselt, et inimesel on pistmist Kuu faasidega, mida võib loetleda kaheksa või lihtsamalt neli: täiskuu, kahanev poolkuu, uus kuu, kasvav poolkuu. Täpsemalt tegid nad kindlaks, et inimese uni on täiskuu ajal lühem ja põgusam. Täiskuu justkui ei taha, et me selle maha magaksime.

Et Maal on Kuu, mis on enne elu teket löödud Maa küljest mõne Marsisuuruse Theia poolt välja, omab meie jaoks üliolulist tähtsust. See nimelt stabiliseerib Maa orbiiti Päikese ümber, tehes elu võimalikuks. Tundub olevat ime, et Kuu on pööratud Maa poole kogu aeg vaid ühe oma poolega ning Kuu on nii suur ja meist nii kaugel, et katab parasjagu päikeseketta, võimaldades päikesevarjutuse. Kuu ühe palge on meie poole lukustanud looded, loodete mõjul aeglustub veidike ka Maa pöörlemine ümber oma telje. Kolme keha probleem ehk matemaatiline mõistatus on nõnda raske, et täpselt pole matemaatikud suutnud seda lahendada – seda enam peame tänama universumit, et meie Päikese-Maa-Kuu süsteemis on just täpselt selline olukord nagu on ning kaootilised protsessid on väikesed.

Teadlased valisid vabatahtlike seast 31 inimest, nii mehi kui naisi, kel ei esinenud hingamisraskuste tõttu tekkivat uneapnoed. Nad sulgesid katsealused akendeta uneruumidesse ning ei andnud neile teada uuringu eesmärgist. Uni jaguneb mitmeks eri staadiumiks, millest olulisemad on kiirete silmaliigutustega uni (REM) ja aeglaste silmaliigutustega uni (NREM). Katsealustel mõõdeti sügavama, NREM-une pikkus, une kogukestvus, uinumise aeg alates tule kustutamisest, elektroentsefalogrammi EEG aktiivsus sagedusvahemikus 0,5 – 1,25 Hz, samuti õhtused uinumist soodustava hormooni melatoniini nivood.

Tulemused näitasid, et täiskuuöö tähendab 19 minutit lühemat und, madalamat melatoniini taset ning aeglase une kestvuse vähenemist. Ka subjektiivselt tundsid inimesed end täiskuulähedastel hommikutel vähem väljapuhanuna.

 

Ärgem muutugem kuutõbisteks

Teadlased on veendunud, et kuigi Kuu põhjustab loodeid, ei oma gravitatsioonijõud une kvaliteedile mingit mõju, kuna isegi nii suurel veekogul nagu Läänemeri on looded mõne sentimeetri piires. Kuid teistest uuringutest on teada tsirkalunaarsete tsüklite mõju naise menstruatsioonitsüklile. Samuti mõjutab Kuu langetõvehaigete hoogusid, kuid tsirkalunaarse kella, nii nagu ka tsirkadiaaankella ja aastaaegade kella olemused on jäänud siiani „müstiliseks“, nagu Cajochen ja ta kolleegid tunnistavad.

Mina lugesin veel kahte artiklit. Üks neist on uurimustest Ungari Sewllelweisi Ülikoolis ja avaldati ajakirjas Sleep Medicine 2014.aAastal. Selles oli katsealuste arv koguni 319, meeste vanus keskeltläbi 45 ja naistel 51 aastat. Nõnda on ka selle uuringu mõõtevead pisemad. Järeldused ent samad: pisem unetõhusus, lühem sügav NREM uni, pikem REM-uni.

Kuigi täiskuud on vahel seostatud ka sündide sagedusega, ei ole sellekohaseid tõestatud uuringuid. Siiski on kuutsükliga seostatud nii liiklusõnnetuste arvu, kuritegude ja enesetappude arvu, psühhiaatrite külastusi ning südamehäirete arvu. Nende kohta on ka avaldatud artikleid, kuid nii kindlat järeldust, nagu täiskuu ja une kvaliteedi seosest, ei saa veel teha.

Kolmanda artikli, mida lugesin, on kirjutanud Göteborgi teadlane Michael Smith ja tema kolleegid. Nemad uurisid 47 vabatahtlikku. Ja leidsid, et une kestvus väheneb täiskuu ajal keskeltläbi 25 minutit ning rahutu, REM-uni pikeneb 30 minutit, samuti muutuvad EEG signaalide kujud. Kuid et uuriti vaid hea unega inimesi, jätavad teadlased lahti ukse kahlusteks.

Matt Kaplan viitab oma raamatus veel ühele artiklile, mille tulemused siintoodud tulemustega ei kattunud. Kahjuks ei ole see artikkel minule kättesaadav.

Loetu põhjal (artiklid on avaldatud väärikates, eelretsenseeritavates ajakirjades) jääb mulle kerge veendumus, et inimese ja Kuu vahel midagi toimub. Ja peaaegu kindlasti mõjutab täiskuu inimese und. Loodan, et lugejad ei satu seda lugu lugedes enese sugereeritud ja välja mõeldud iseenesliku täitumuse ohvriks, hakates põhjendama oma meeleolu ja kasvõi ärrituvust Kuuga, kirjutama oma ebaõnnestumisi kuu peale ja muud sellist.

On ilme tõde, et Kuu vähehaaval Maast kaugeneb, 3,8 sentimeetrit aastas. Ka on ta Maast kord 357 000 kilomeetri, kord 407 000 kilomeetri kaugusel. Kuu mõju üle mõlgutasid mõtteid nii assüürlased kui babüloonlased, põliseestlastest kõnelemata. Meie vanasõnastik kubiseb Kuust, meie keeles on kalendri kuu ja taevakeha Kuu täpselt sama sõna, ning on arvukalt inimesi, kes on kindlad kuufaaside mõjust taimede istutamisele ja juuste lõikamisele. Kellelegi see paha ei tee, ja las siis Kuu mõjutab meie käitumist ka mitte ainult uneajal, vaid päise päeva aal.

 

 

 

 

Kosmoloogia | lugemis.vara | mis.toimub | News

Tiit Kändleri põneviku “Läbi musta augu” esitlusel õpetatakse kaduma

15.05.2017

 

LMA_A4_WEB-Apollo

Kirjutasin selle raamatu kõigile uudishimulikele algkoolilastele ja põhikoolilastele, aga siit leiavad uut teavet meie maailma kohta ka nende vanemad. Kuidas kaduda nii, et ära ei kao? See on  iga universumi uurija põhiküsimus. Meie kangelased reisivad paralleeluniversumisse, kus satuvad lapikule planeedile. Selgub, et just sinna on põgenenud neandertallased! Lugu edeneb, peaagu nagu “Nukitsamees”, ainult et lugeja leiab eraldi toodud värvikat ja tõetruud teavet meie universumi ehituse kohta.

Sädelevad pildid joonistas Eerik Kändler, nii et raamatut saab uurida ka teki all.

  Kaas-1-Roheline

Antropoloogia | News | Psühholoogia | to.imetaja

Unustamine ehk mälu meistriteos

21.04.2017

See teaduskirjanik Tiit Kändleri artikkel ilmus Maalehes 20. aprillil 2017

Me mõistus on hädavajalik, et luua maailmast usutav pilt. Vahel kukub sellest pildist mõni tükk välja. „Olen unustanud,“ tunnistame. Tundub, et mida vanemaks saame, seda enam unustame. Kuid miks?

 

„Kes me oleme, kust me tuleme?“ küsis Lennart Meri oma „Hõbevalges“ ja vastas: „Ei tea, ei mäleta.“ Tammsaare Jürka ütles hingeõndsuse peale „Eit mäletas, aga suri ära.“ Tsiteerin mälu järgi.

Vanemal olendil on enam kogemust, mis teda abistada võiks. Miks tundub siis, et mida vanemaks saame, seda enam unustame? Või pole see nõnda? Selleks, et teada, kas on, peame teadma, mis on unustamine. Selleks, et teada, mis on unustamine, peame teadma, mis on mälu. Lohutuseks olgu öeldud, et seda ei tea täpselt keegi. Ja pikaks läheks seletamine.

Unustamine on elust lahutamatu nagu kahtlus ja rõõm. Vahel on rõõm unustada. Kas te pole siis ütelnud: „Ah, unustame selle!“ Või kuulnud etteheidet: „Kas te siis ometi ei suuda seda unustada?“ Loosungit: „Kui annate relvad käest, siis unustame!“ Ütlen kohemaid lohutuseks: kui kipume unustama eriti äsja toimunut, nimesid, filmipealkirju, siis pole tegemist dementsusega.

Igaüks on mälu-uurija

Mulle on imponeerinuid ja toetust andnud kuulsa eesti mäluuurija Endel Talvingu korduvalt rõhutatud vastus kunagises intervjuus temaga: „Koer teab, kuhu kondi kaevas, mitte ei mäleta. Teie mäletate, kuhu labida jätsite, kuna samal ajal sõitis tänaval mööda tuletõrjeauto, puu otsas kraaksus vares ja laps hakkas nutma.“  Tähendab, inimene seostab sündmused sündmustega, ja kui ta seostab sündmuste sündmuse ajalooga, siis on see Tulvingu leiutise kohaselt kronesteesia.

Mälu uurimine on põnev asi, mida saab teha igaüks. Tõemeeli – ega mälu-uurijatel ole katseteks tuhandeid vabatahtlikke, vahel vaid üks-kaks patsienti, sealjuures teadlane ise. Arvan, et paljud on tähele pannud: igapäevasündmuste meeles pidamiseks tuleb käituda koerana. Te teate, et panete autovõtme alati koridorikapi ülalt teisele riiulile. Teil pole seda vaja mäletada. Kui aga kogemata olete pistnud mujale, on häda käes. Olen täheldanud, et tuleb istuda maha ja taastada ajalugu: kus viimati võtit nägin, millist teed mööda kulgesin. Lõpuks leian üles.

On teada inimesi, kes ei suuda unustada absoluutselt midagi – nad võivad teile öelda, mida tegid 1985. aasta 6. novembril kell 12:15. Ja see on ebameeldiv tõbi, mida teadaolevalt põeb vaid 60 inimest.

Mälu.Graf.ML

Me ei unusta jalgrattasõitu, me ei unusta ujumist, me ei unusta käimist – oleme need kunagi selgeks õppinud nagu paljud muudki asjad. Inimese aju on üllatavalt plastiline: neuronitevahelisi sidemekid tekib/kaob enim umbes 25 eluaastani, kuid nende sibin-sabin ei lõpe sellega, ehkki aeglustub.

Pole lihtne leida teaduslikke põhjendusi, mis ei oleks liiga üldised, tõestamaks, miks mälu tundub vananedes nõrgenevat. Niipalju, kui olen lugenud, on mälu üks vananemiskindlamaid inimese omadusi. Ma ei pea siinkohal silmas ajuhaigusi, mis võivad tabada ju ka meie liigeseid, südant, kopsu ja maksa. „Vananemisega kaasnevad teatavad muudatused ajus, kuid põhilised mäluprobleemid pole nende hulgas,“ kinnitavad Harvardi meditsiinikooli teadlane Melinda Smith ja tema kolleegid avalikkusele mõeldud mentaalse, emotsionaalse ja sotsiaalse tervise asjatundlikus juhis HelpGuide.

Mälulüngad võivad olla häirivad, kuid enamikul juhtudest pole muretsemiseks põhjust. Nii nagu õpetab Tulving, on üks asi mälu salvestamine, teine aga salvestatud hulgast ammutamine. Ja siin jäävad hätta nii noored kui vanad. „See on mul keele peal,“ lohutame end. Ootamatul kombel tuleb mõne inimese nimi, riigi pealinn või võtme asukoht varem või hiljem meelde. Mentaalne, tunnetuslik protsess muidugi vananedes aeglustub, nii nagu aeglustub käte ja jalgade vehkimine, olgu jooksuks või enese kaitseks. Kuid HelpGuide lohutab meid, et muretsemiseks pole põhjust, kui vaid suudame korda saada vajalike asjadega, ammutada mälust elu jooksul omandatud teadmisi ning suudame loogiliselt argumenteerida ja asjade üle otsustada.

Ankurdatud mälu

Maailm me ümber kiireneb, ja hull lugu – sõnade tähendused muutuvad. Mis oli kord „tõde“, see oli erinev füüsikas, filosoofias ja jurisprudentsis. Ning „tõe“ värvid muutuvad. Ameerika ajakirjanik, kolmekordne Pulitzeri preemia laureaat Thomas L. Friedman avaldas möödunud aastal paksu raamatu pealkirjaga „Thank You for Being Late“ – „Tänan teid hilinemise eest“. On asjakohane mitte tõtata.

„Kiilide praktiline tähtsus on väike.” Nõnda sätestab koguteos „Loomade elu,” 3. köide, selgrootud, eesti keeles ilmunud 1984. aastal. Kuidas hoida end käigus, kuis suudaks üks põlv järgnevaga ja sellele järgnevaga suhelda? On see üldse võimaik? Eks ikka on, kui juba ühiskond püsima jäänud. Tuleb lihtsalt kinni haarata muutumatute – või õigemini öeldes inimlikes mõõtmetes muutuvate –väärtuste õlekõrrest. Nende suhteliselt muutumatute väärtuste hulka kuuluvad kahtlemata nii teadus kui kunstid.

Siit saame juhiseid oma mälu treenimiseks – nagu kogu oma organismi ja keha, tuleb mälu treenida. See on lõbu ja lust – leidke enesele vaid sobiv tegevus. Laulukoor, pillimäng, male, kabe, sudoku, raskemat sorti ristsõnad, lugemine ja veelkord lugemine, kaasa mõtlema panevad filmid, lavastused, kontserdid. Õppige mõni murdesõna või sõnu mõnest võõrast keelest. Valik on teie! Minupärast võib meenutada detaile oma lapsepõlvest, kes soovib, pangu kirja oma mälestuskillukesi, vooligu, kudugu, lugegu ja jätku meelde luuletusi, ja kui muud paremat tõesti teha ei ole, siis lugegu minu artiklit mälu vananemisest.

Kuid siiski – mis meie ajuga vananedes toimub? Oimusagara keskosas olev hipokampus, tähtis tegelane meie elumängus, mis seotud mällu salvestamise ja salvestatust ammutamisega, vananedes sageli väheneb mahult. Kuid – on inimesi, kes isegi ühe ajupoolkeraga hakkama saavad. Ajurakke kaitsvad ja parandavad ning nende kasvu stimuleerivad hormoonid ja valgud riknevad, nii nagu kipuvad lühenema kromosoomid. Vananedes võib väheneda verejooks ajju, mis halvendab mälu ja tunnetusvõimet. Lisaks võib halvendada mälu depressioon ja magamatus.

Nii et kui te end äkitselt avastate köögist ja ei tea, miks ülakorruselt alla ronisite, siis minge rahumeeli õue ja kui võimalik, rohige peenart või võtke ja jalutage ümber kvartali. Kui te suudate mäletada oma unustamise hetki ja seda, mille olete unustanud, siis on OK ja sebige aina ringi. Teil on ees huvireis? Võtke kätte ja lugege võimalikult palju kirjandust külastatava maa või linna või maakonna kohta – ja uskuge, te leiate enesele kohale jõudes palju enam uut ning mälu värskendavat.

Mälugeeniused seovad mällu salvestatavaid fakte esemetega, mida nad kohtavad oma koduteel ja meenutades läbivad selle tee. Nobelist David Kahnemann kõneleb ankurdamisest: teie otsustused pole kunagi sõltumatud, vaid on ankurdatud faktide külge, mida vahetult enne mällu jätsite.

Unustamine on vahel ka kaitsev ja vabastav. Kujutage ette, kui te ei suudaks unustada valu või õudusi. Nojahh, lõpuks on olemas märkmikud ja nutifonid ja mis veel kõik. Me ei tea, mis saab nende noorte mäluga vanaduses, kes praegu oma koduteedki GPSist järele uurivad. Mis teha, kui märkmik on kadunud? Lohutan end, et ka mälugeeniused, kes suudavad meeles pidada arvutul hulgal arve, kaotavad võtmeid sama tihti kui tavainimesed. Kuid ma tean, et „arukas elu tugineb kolmel sambal: mälu, taju ja mõtlemine,“ nagu Tulving õpetab. Kas keegi võiks mulle ütelda, kuhu ma ometi Tulvingu raamatu „Mälu“ pistsin?

 

Loe ka: Tiit Kändler, Ajujaht plastilise aju mõistmiseks, Maaleht 23. märts 2017

 

 

 

Antropoloogia | News | to.imetaja

Inimkonna põhihäda: kohastumatus ülimuutustega

12.04.2017

Seesinane teaduskirjanik Tiit Kändleri esse ilmus veidi lühendatult Postimehe AKs 8. aprillil 2017

 

Valgus valib enesele tee, mis viib kiiremini sihile. See tuleneb füüsikalises maailmas kehtivast vähima mõju printsiibist. Ometi pole valgusosakestel teadvust. Inimene valib tee, mis vajab vähimat pingutust. See maksab kätte ajastul, mil toimuvate muutuste kiirus ületab inimese kohastumisvõime. Praegu elame ühel sellisel ajastul. Kõik meie suured hädad on lõppkokkuvõttes tingitud sellest, et inimene ei suuda kohastuda keskkonnaga sama kiirelt, kui see muutub.

 

Olen selle üle mõelnud paar viimast aastat, ja vihjamisi ka kirjutanud. Nüüd, mil olen otsinud ja leidnud tuge ka sama mõistatuse üle mõtlevatelt tippteadlastelt, söandan oma mõtted kokku võtta.

Ütlen kohe välja kõigi lugejate lohutuseks: meid siin Eestis (ja USAs, Inglismaal, Saksamaal, Süürias) ei ahista mitte meie ühise eesmärgi puudumine, mitte võõraviha, mitte naiste ebavõrdne kohtlemine, mitte kristlaste kalduvus otsida tõde Piiblist või  moslemite kalduvus leida ainutõde koraanist, nagu kommentaatorid ikka ja jälle pakkunud on. Meid ahistab meie suutmatus kohastuda.

Kohastumine pole kohanemine. Sa võid vägisi kohaneda sellega, et muutud ühe enam seotuks digimaailma supernoovana toimuva plahvatusega, sa võid enesele kinnitada, et kohaned supernoovana toimuva globaliseerumisega, sa või ennast lohutada, et suudad kohaneda plahvatuslike kliimamuutustega. Kuid kohastuda nende kolme supernoova maailmas sa vajaliku kiirusega ei suuda, sest kohastumine on evolutsiooni käigus tekkivate geneetiliste muudatuste väljasõelumisel tekkiv liigi uus arengutase. Ja see võib tekkida hüppeliselt või pikkamööda.

Linnud arenesid dinosaurustest pikkamööda. Ometi jäid just nemad 65 miljardi aasta eest toimunud meteoriidiplahvatuse järel ellu, nagu ka imetajad ja taimed. Milles võib veenduda igaüks, kes metsa läheb. Meie eellasel, Homo sapiensiks arenenud tegelasel toimus ajus midagi umbes 70 000 aasta eest, mis võimalda hakata pajatama lugusid. Kuid kiil, puri, kang, ratas ja kaldpind jäid muutumatuks, kuni inimene leiutas tooli. See tähendab literatuurses mõttes – jäi 10 000 aasta eest paikseks, muutus kütist-korilasest põllu- ja karjapidajaks. Sellist kognitiivse revolutsiooni mõõteviisi jagab näiteks eesti keeldegi tõlgitud Heebrea Ülikooli ajalooprofessor Yoval Noah Harari.

Istanbul.Moblasaabas.2012

Tore on, läks veidi aega ja saabus leiutamise ajastu. Selleks oligi tooli vaja. Sest, nagu ütleb Nobeli majanduspreemia laureaat Daniel Kahnemann oma kiire ja aeglase mõtlemise süsteemis, on vaja keskenduda, pingutust tunda, et lülitada meie välkkiire otsustamine ümber aeglasemaks, kontrolli- ja analüüsivõimeliseks otsustamiseks. Nii kurb kui see digimaailma prohvetite jaoks ka ei ole, inimese kontrollivõime oma kiire mõtlemise üle on piiratud. Vähe sellest, piiratud on ka inimese mentaalne töövõime.

Kahnemann toob näiteks oma lihtsa eksperimendi. Kirjutage kaardikesele nelja numbri pikkune arvrida, näiteks 6785. Ja teistele kaardikestele veel ja veel selliseid. Lööge oma jalaga põrandale ühtlast rütmi, näiteks takt sekundis. Ja kirjutage siis arvrida, mille numbrid on ühe võrra suuremad. Pole võimatu. Kuid tehke seda, proovides liita igale arvrea liikmele arvu 3. See osutub lõpuks üle jõu käivaks! Teie pupillid laienevad 50% võrra, teie süda lööb 7 löögi võrra minutis kiiremini. Paralleelülesande täitmine on aga pikaaegselt võimatu. See on ka põhjus, miks kui autojuht kitsal maanteel püüab rekkast mööda sõita, kõik autos istuvad täiskasvanud vait jäävad. See on ka põhjus, miks autojuht sõidab autopiloodil, kasutades vaid oma kiiret mõtlemist, kui näiteks püüab korrutada kahekohalisi arve või argumenteeritult kõnelda moblaga või kaassõitjaga.

See on ka põhjus, mis inimene ei ole olnud võimeline kohastuma nüüdse kolmekordse supernoovaga: digitaalse, globaalse ja klimaatilise plahvatusega. Miks ma kirjutasin, et mu jutt kehtib ka Süüria kohta? Aga seepärast, et enne põgenikelainet oli seal viieaastane põud. Miks see kehtib Eesti kohta? Sest et tahtes olla digimaailma esirinnas, on riik unustanud pakkuda inimestele kaitsekilpi. Lihtne on neil, kel nõunikud ees ja taga, anda üha muutuva tarkvaraga digiallkirju, kui häda korral nood appi tõttavad. Kuid tavainimesel pole võimalik toime tulla ses kiirelt muutuvas tarkavaramaailmas. Justkui ei vajaks see pidevat vaimset pinget, pidevat aeglase mõtlemise kasutamist, kui keegi toksib sulle rütmi kõrva taga: sa sööd valesti, sa elad valesti, sa vägivallatsed kodus, sa oled sallimatu, sa oled läbi imbunud kommunismist, sa oled luuser, sa oled „hinnatundlik“ (loe: kerjus) … Digimaailm vajab ka raha, raha, raha, kõik need nutivärgid ja tarkvara, nii üllatav kui ka poliitikutele see ei või tunduda.

Me elame ohus, mil aina võib oodata ees üllatusi: poes tekivad automaatkassad, lennujaamas pead end ise registreerima, bussijuhid ähvardatakse kaotada, … See tähendab, et üha vähem kohtad oma toimetamistel inimest. Kõik käigu läbi arvuti! Justkui see oleks sama kindel kui Soome kalju. Aga ei ole, pole olemas süsteemi, mis ei või rikki minna. Inimesest alates kuni e-valimisteni välja. Nüüd jõudsin väga terava teemani. Kõnelda e-valimiste ohtudest on üks Eesti tabudest. Ometi olen ma näinud arvamusi nii ajakirjas Scientific American kui Nature, et e-valimised on ohtlik värk, ja paraku tuuakse vahel näitena esile Eesti ja mitte just heas valguses. Pole olemas süsteemi, mida saaks krüpteerida absoluutse kindlusega, ja ei saa kunagi olema isegi mitte võimaliku kvantarutamise maailmas. Punkt. Järeldused saab igaüks ise teha. Küsimus on vaid ajas ja rahas. Kas pole me seda viimaste aastate maailmas piisavalt tõdenud?

Ei, ärge lootkegi, et kutsun üles maailma muutumise kiirust vähendama. Meil ei jää üle muud, kui nagu süstasõitjal kärestikus – tean seda oma noorpõlve kogemustest Valdai jõgedel sõitnuna. Sul on ainus tee – tõmmata aeruga kiiremini või vähemalt sama kiirelt kui vool liigub! Vastasel korral keerab paat ringi ja oled uppis. Kui must jää teeb su autoga trikke, pead lülituma kiirelt mõtlemiselt aeglasemale, ja meenutama, mida oled õppinud: ära pidurda ja keera rool samale poole! Täiesti vastupidine intuitiivsele, eks ole.

Kahnemann ütleb selle peale, et inimese ellujäämine sõltub kontrolli tõhususest oma kiire mõtlemise üle. See on nii nagu kiirsöögiga: sa võid seda mugida, kuid piiratud arvul.

Et iseennast ja teid lohutada, mõelgem näiteks esimese või teise teadus- ja tööstusrevolutsiooni peale. Kui 18. sajandil vallutasid Inglise tekstiilitööstuse automaatsed kangasteljed, oli üks reaktsioon neid lõhkuda. Masinapurustajad on läinud ajalukku kurioosumina. Tegelikult juhtus nii, et kuigi 98 protsenti kangrutest jäi esmalt töötuks, muutus kangas nii odavaks, et igaüks sai osta enesele kaks särki.  Ja tekstiilitööstus hakkas vajama rohkem töökäsi, ent mitte enam endisel viisil töötavaid. Selle näite toob Ameerika ajakirjanik, Pulitzeri preemia kolmekordne laureaat Thomas L. Friedman oma möödunud aastal ilmunud raamatus „Thank You for Being Late“ („Tänan teid hilinemise eest“). Mitte kunagi enam, kirjutab Friedman, ei juhtu nõnda, nagu oli veel 15 aasta eest: et keskmise töö eest sai hea palga. Praegu saab keskmise töö eest keskmise palga, hea palga aga hea töö eest. See selgitab ka Brexiti ja Trumpi tagamaid: head palka saanud hakkasid saama üha kehvemat palka. Lihtne oli siis neid lohutada, ja leida väliseid põhjusi kas Euroopa Liidu või pagulaste näol. Lihtne on meid Eestis kogu aeg noomida, et miks me ei tööta tõhusalt ja miks nii ja miks naa.

Zürich.IstujadA

Kuid kuni poliitikasse ei jõua teadmine, et peamine oht inimkonnale seisneb selles, et ta ei suudagi kohastuda nende kolme supernoovaga, mida nimetasin, jäämegi kuulama arulagedate arvamusküsitluste teateid. Toon näiteks ühe viimastest: selgus, et Eesti elanikest toetab „vaid mõni protsent“ konservatiive või liberaale, kui „rõhuv osa“ keskmikke, millest järeldati, et küll me ikka oleme lollid ja ei oska oma kohta elus leida. Vastupidi – see arvamus jaotus looduses kehtiva normaaljaotuse kohaselt, tiibadel ongi vähem kui keskel. Nii et järeldus: meie mõistusega on kõik suurepärases korras!

Kuid me ei saa hakkama, nii nagu meilt tahetakse ja see tekitab tunde, et see ongi meie eneste viga. Ei ole, lohutan teid. Kui antropoloog või sotsioloog ütleb, et tema uurib asju vaid kvalitatiivselt ja teda „numbrid“ pro arvud ei huvita, siis on tegu tüüpilise kohastumatuse tunnusega.

Kui sõna on lahti lastud, siis seda kinni ei püüa. Mõned sõnad on elujõulisemad kui teised, seda seletas meile meemide leiutaja Dawkins. Kõige elujõulisemad on sellised sõnad, mida kuulajad ootavad kuulda saada, ehk siis isetäituvad sõnad. Nende peale on mängitud ikka ja jälle. Nõnda oli sõnadega „jätkusuutlik“, „säästev“, „ökopõllundus“, „geopoliitiline“ – rida võib igaüks jätkata. Nõnda on praegu sõnadega „tõejärgne“ ja „uus reaalsus“.

Kuid vaadakem kõiki oma hädasid kohastumuse seisukohalt. Siis taipame, et reaalsus on ikka olnud, ja valesid ka. Isegi bakterid valetavad meie immuunsüsteemi rakkudele, kui aga saavad.

Kuid miks mitte mõtelda teisiti. Miks mitte unustada see ogar kalambuur, et „mis on meid toonuid siia, meid edasi ei vii“. Miks mitte vaadata veidi selja taha ja küsida, kuidas juhtus, et inimene kohastus tööstuse masinate maailmaga, mille märgiks on telefon, auto ja lennuk ja kodumasinad. Ja muidugi sukkpüksid. Veel enam – kohastus teise teadusrevolutsiooniga, kvantmaailma mõistmise ja rakendamisega, mille märgiks on televiisor, triipkood ja Kuu-reis. Ja muidugi lauaarvuti. Mis tõi meid siia, küllap see viib ka edasi!

Kahnemann seletab seda nii, et me oskame oma ette kerkivaid raskusi, pähkleid, murda nõnda, et jagame oma pingutuse paljudeks lihtsateks astmeteks – umbes nii nagu matemaatikud ja nüüd ka arvutid tõestavad teoreeme. (See on ka veel üks põhjus, miks koolis matemaatikat õppida.)

Lõppude lõpuks on kahel jalal käimine kõige raskem trikk, mida on näha sellest, kui keeruline on seda olnud õpetada robotile. Oleme ära õppinud. Jalgrattasõit ja ujumine? Kah selged. Ja ei unune, kui oled selgeks saanud. Kuid pole veel geneetiliselt päritav nagu käimine seda on. Või õigemini – ei ole, seda peab laps õppima. Õppimisvõime aga on päritav. Ja olgem sellega rõõmsad.

Mis siis juhtub, kui Facebook äkitselt ära laob? Mitte midagi. Sest õppimisvõime jääb. Iga mänguminut nutikal on kaotatud aeg õppimiseks, see on kindel. Kuid miks siis inimesed sõrmitsevad oma ekraanikandjaid? Sest nad tahavad põgeneda maailmast, millega ei ole kohastunud ja millega isegi kohanemine on raske, sest tundub, et pead korraga tegema mitte kahte, vaid ei tea mitut tööd.

Jutt elukestvast õppest on lihtsalt üks sõnakõlks. Sest ilma sihukese asjata me oma toolidel ei istuks. Ja ei oleks suutnud kohastuda õige mitmete jääaegadega ja jäävaheaegadega. Et praegune on jääajal toimuv ootamatu jäävaheaeg, ei muuda asja, olgu selle põhjustanud inimene või Päikese termotuumareaktsioonide tsüklilisus, nagu ennustas Ernst Öpik 1960. aastatel.

Mida teha? Lihtsaid asju, samm-sammult. Ehitada kaitsekilp või -võrk digimaailma rünnaku leevendamiseks. See tähendab: avada kõigile kodanikele võrdsed võimalused. Kes ei suuda minna kõiges digimaailma, sellel peab olema kindlus, et saab oma asjad aetud ka vanas pabermaailmas. Pakkuda kõigile kodanikele enam-vähem võrdne internetiteenus. On täiesti skandaalne, et digimaailma eestvõitlejate, pikka aega valitsenud reformierakonna valitsus seda ei teinud ja piirdus digimaailma avamisega koolidele. Asi seegi, tarvilik, kuid mitte piisav.

Tuleb arendada maailma, kus ei oleks kohta tolgustel, kel muu tegemise või oskuste puudumise tõttu pole muud teha, kui ainult muudatusi, veeretades digitõkkeid inimeste teele.

Tuleb arendada vabavara, sest Bill Gates muutub üha ahnemaks, tarkvara muutub üha kiiremini ja hinnad muudkui kerkivad – ainult muidugi mitte poliitikute jaoks.

Ehitada lõpuks ometi üles salliv rahvusriik. Mis erinevalt paljude arvamusest on võimalik. On üsna irooniline, et valitsus hakkas hooga lahendama valdade liitmist 20 aastat liiga hilja: praegu on aeg viia otsustamine võimalikult alla, mitte koondada see veel enam üles ja kasvatada oma parteiniite nagu vähiraku kombitsaid uusvaldadesse.

On ka üsna irooniline ja solvavgi, et meile muudkui pajatatakse nn integratsiooni läbikukkumisest. Miks me ei või olla uhked, et oleme kuidas oleme, kuid oleme hakkama saanud, elades venelastega koos, ja kindlaski üha vähem lahus. Võibolla see kahe kogukonna lahuselamine meid päästiski? Mitte et see kestaks edasi. Käisin ise möödunud suvel põhjalikult Ida-Virumaal, ja imestasin, mis on näiteks Narvaga toimunud nende mõneteistkümne aastaga, mil seal käinud polnud. Siinkohal pole seda võimalik kirjeldada, seda peab igaüks omal nahal tundma. Ja seda ei saa tunda möödaminnes.

Eestlased on kestnud, kuna oleme sellised nagu oleme, arvaku meist mida tahavad itaallased, hispaanlased, inglased või süürlased. Pidagu meid kinnisteks, aeglasteks, sallimatuteks – nende probleem. Meie lootus on see, et meie oleme aeglase mõtlemise inimesed, oleme need, kes hilinevad olulisele, kompenseerides seda ülitäpsusega tähtsusetule koosolekule jõudmisel.

1953. aastal Minnesotas Minneapolises sündinud juut Friedman kirjeldab, kuidas tema lapsepõlves põgenesid juudid kesklinnast ja asustasid ühe äärelinnakese. Ning kuidas see siis hakkas edenema, ja kuidas just see juudikogukond võttis enda keskele elama mustanahalisi ja edasi juba moslemeid ja kuidas see nüüdseks on kujunenud mõnusa, salliva ning otsustusvõimelise rahvusriigi mudeliks.

Põhiline on keerata rooli samale poole, kuhu kaldume, ning mitte pidurdada, vaid tõmmata aeruga – aste-astmelt.

Fotod Tiit Kändler.

Digisaapapuhastaja ootel. Istanbul, 2012.

Aelane kohastumine. Zürich, 2014.

 

Telli Teadus.ee uudiskiri