Informaatika | Psühholoogia | to.imetaja
Infosõda toimub ka looduses ja teaduses
06.01.2010Kui teil juhtub olema õnn elada koos kassi või koeraga, siis küllap olete tähele pannud, kuidas meed loomad omavahel maid ja puid jagavad. Koer haugub, haugub, haugub võõra koera peale, kuni üks taganeb. Kõutsid oma pulmavalus kisavad mis jaksavad, lähevad omavahel kisklemagi. Kuid harva, kui üldse, läheb omavaheliseks sõjaks. Kedagi ei tapa tahtlikult ei põdrapullid, ei isased muskusveised. Loomaliikide sees toimuv sõda on puhtalt infosõda. Tuleb tunda anda, et sul on suuremad sarved, sa teed hirmsamat häält, sa hüppad kõrgemale – ja see on põhjus, miks jalgadele tuleb anda valu.
Samasugust infosõda peavad liigisiseselt ka meie lähemad sugulased primaadid. Loomade käitumise uurimisel on viimastel aastatel mu meelest saavutatud hämmastavaid tulemusi, millele ei pääse ligilähedalegi mingi ülivõimas algosakeste põrguti. Seda hämmastavam on, et neid teadustulemusi, seda uut tõsikindlat teavet ei kasutata ära infosõja olemuse analüüsil ja selles edu saavutamiseks.
Infosõda on sõna, mis lõppeval aastal on omandanud lääne mõtteilmas üsna suure koha. Infosõda on kujunenud edukaks meemiks. See on õigemini meem ruudus – sest tähistab ise nähtust, mis toimib mõtteilmas, mitte maas, vees või õhus.
Kuid tuleb tallel pidada, et infosõda ei toimu ainuüksi eri riikide vahel – poliitilistel, majanduslikel või sõjanduslikel põhjustel. Infosõda toimub otsesemal või varjatumal kombel igas perekonnas, ja selles allajäämisel vallandubki füüsiline perevägivald. Seda arvestamata ei jõuta eales perevägivalla läteteni. Infosõja malgad, mõõgad ja tuumapommid on salgamine, petmine, valetamine, vassimine, ülistamine ja mahategemine – millest kubisevad ju kasvõi eesti regilauludki. Setu geniaalse lauliku Taarka elu ei läinud rappa mitte seepärast, et tal polnud varandust, vaid seetõttu, et infosõjas jäi ta kaotajaks pooleks, mis sest, et oskas seada sõnu paremini kui keski teine.
Lahingud prioriteetide eest
Infosõda on toimunud ja toimub ka teaduses. Õieti on infosõda teaduse olemuses.
Kui 1970. aastate lõpul avastati, et Marsilt saabunud meteoriiditükikese sees on tillukesed osakesed, mis meenutavad kujult baktereid, ent on meile teadaolevais baktereist kuni sada korda pisemad, saabus nanobakteriteks nimetatud elukate buum. Neid leiti ka maa kivimitest ning tagatipuks inimese organismist. See äratas õudust: nanobakterid võivad olla paljude tervisehädade põhjuseks. Tekkis isegi firmasid, mis nanobakterite testimisvahendeid tootma hakkasid. Infosõja teisel rindel olid teadlased, kes arvasid, et nii väike asi ei saa olla elus ja kes pidasid neid moodustusi mineraalseteks. Kuni ülemöödunud aastal tõestati veenvalt, et näiteks ka paekivi moodustav kaltsiumkarbonaat võib teatud tingimustel nanobakteri sarnaseid moodustisi tekitada.
Mööduva aasta suurim teaduse infosõja lahing toimus Kopenhaagenis, kus vaieldi süsihappegaasi üle. Kliimamuutused on ammuilma väljunud teaduse tavaelust ja muutunud tõeliseks infosõjaks. Selle väite tõestuseks saab tuua, et Barak Obama määras aasta eest oma kabineti energiaministriks Nobeli laureaadi Steven Chu, kes on hakanud rahastama kõrge riskiga energiaprojekte eesmärgiga püüda kinni süsinikku ja toota süsinikuvaba energiat. Ja teadusajakiri Nature nimetas ta aasta uudisetegijaks.
See kliima infosõda käib ka Eesti pinnal kasvõi tuumajaama lahingutandril, kus ei ole oluline niivõrd teaduslik tõde, kui info varjamine, moonutamine ja salastamine. Infosõja üheks relvaks ongi salastamine – olgu siis teadustulemuste patenteerimise või intellektuaalse omanduse lukustamise teel. Eesmärgiks pole ühiskonna suurim kasu, vaid info manipuleerimine.
Suur Hadronite põrguti LHC ei olnud Genfis veel käimagi läinud, kui selle ümber algas tõeline infosõda, mille käigus on tuldud lagedale kõikvõimalike info manipuleerimise nippidega. Sama toimub tuumaenergia uurimisprojekti ITER ümber.
Teaduse infosõdade käigus on tekkinud hulganisti selliseid teadussaavutusi, mida pole olnud – nagu külm tuumasüntees või juba kirjeldatud nanobakterid. On esile kerkinud rida võltsijaid, kes on saavutanud kõrgeid positsioone nagu Korea kloonija Hwang Woo-Suk või hulk Iraani teadusametnikke. On varastatud konfidentsiaalset infot nagu juhtus enne Kopenhaagenit East Anglia ülikooli kliimauurijate e-mailidega. On infosõja käigus ka hukkunuid, kellest Giordano Bruno, kes Roomas aastal 1600 põlema pisteti, ei jäänud ainsaks – kasvõi Stalini ja Hitleri riikides järgnes talle teadmatu hulk.
Kuid teaduse seesmise ja lahutamatu enesekriitika toimel siiski aja kulgedes infosõja lahingutandritelt suitsukate kõrvaldatakse ja varem või hiljem suurem või pisem tõde selgub. Ent selle ajaga on muidugi alanud juba uus madin uuel lahinguväljal.
Kui vaadata põgusaltki leiutiste ajalugu, siis harva kohtab sellist, mis kannab tegeliku leiduri nime. Infosõjast ei välju võitjana autor, vaid tugevam infosõdur. Raadioside leiutajaks peeti Venemaal ja küllap peetakse siiani Aleksander Stepanovitš Popovi – nii nagu paljude leiutiste puhul leiti üles venelastest leidurid. Läänes peetakse raadio leiutajaks Guglielmo Marconit, tegelikult aga sai tembuga hakkama serblane Nikola Tesla. Fonograafi ei leiutanud ameeriklane Thomas Alva Edison, vaid prantslane Édouard-Léon Scott de Martinville, pikksilma ei suunanud esimesena taevasse itaallane Galileo Galileo, vaid inglane Thomas Harriott. Infosõjas kaotasid ameerika teadlastele oma prioriteedid eesti astronoomid Ernst Öpik ja Jaan Einasto, kes esimesena avastasid Päikese toimimise mehhanismi ja tumeda aine olemasolu.
Nii et infosõja analüütikutel tasuks vaadata enda ümbert laiemalt. Uurida, mida teame loomariigi kohta, süüvida perekonnaellu ja last not least – võtta arvesse see tõsikindel kanvaa, mille pakub meile teaduse ajalugu – või laiemalt öeldes ajalugu, mis pajatab meile sellest, kuidas inimene looduse toimimise mõistatusepähklit on püüdnud lahti pureda.
Tiit Kändler
