Rubriigi ‘Informaatika arhiiv

Informaatika | News | Sotsiaalteadus | to.imetaja

Teadus muutub ühes maailmaga hägusamaks

10.11.2015

See Tiit Kändleri essee ilmus Postmehes 4. novembril. Minu illustratsioon lisatud siia.

 

Kui ma näen, et teele, mida mööda olen tavapäraselt sammunud kümnete aastate vältel (mõnel harva, mõnel tihemini) on ilmunud värav sildiga „Eramaa“ ja seejärel mõne aja pärast ilmub väravale lukk, siis ässitab see mind üle aia ronima ja oma teed jätkama. Tavaliselt mereranda. Südamele on kuidagi lahe mõelda, et mõistetamatud jõud pole veel minust jagu saanud.

Kui ma hakkasin süsteemselt kirjutama teadusest, siis ühel hetkel tajusin, et ühele selle teele on pandud värav. Seejärel ilmus sinna lukk ja silt „Eramaa“. Või „Meiemaa“, vahelt pole. Leppisin sellega, et mul pole sinna teele, mis viib teaduse rahastamise allikateni, asja. Olgu siis peale, sellest sildist juba üle ei roni, tõdesin.

Kuid mida edasi, seda enam tajun rahutust. Miks, küsin eneselt, mis on siis lahti? Kas ma tõepoolest uskusin, et pärast ENSV kadumist ja iseseisva Eesti Vabariigi loomist kaovad valed, kus kurat? Tunnistan, et uskusin küll – mitte et kõik valed kaovad, aga olulised, põhilised valed. Vähemasti teaduses, kus tuli juhtidel olla komparteis ja humanitaaraladel tsiteerida marksimi-leninismi klassikuid. Kes, kui me Marxist kõneleme, alati nii väga rumalat juttu ei ajanudki. Olin valmis selleks, et kui meil tuli dissertatsioon kirjutada vene keeles ja õppida venekeelsete õpikute järgi, tuleb edasipidi kõik see teha inglise keeles.

Kuid kindlasti ei olnud ma valmis teadlaste parteistumiseks. Eriti et oli õnn töötada Eesti ühe vähese, kui mitte ainsa mitteparteilasest direktori instituudis. Nüüdseks on teadusjuhtide parteistumine reaalsus ja sellega ei ole mõtet võidelda, tagasi niikuinii pääsu pole. Selge see, et inimesel on oma parteilised eelistused, ent sellepärast ei pea ju veel parteisse astuma, mis tähendab ju loomulikult mingi distsipliini järgimist. Kuid kuidas sellega hakkama saada, nii et teadus tunduks ausana?

Kas Giordano Bruno oli aus või lihtsalt loll, et pani oma elu Rooma Lillede Väljakul tulle? Küsimus, millele pole vastust. Niikuinii muutub teadus maailma muutudes. Teaduse jõud ei ole mitte tõe väljaselgitamises, vaid selles, et seda saab kontrollida ja ümber lükata. Selleks on vaja vaid teadusel toimida, ja ta teeb oma töö ära. Eesti füüsikute tulemusi saavad kõik maailma füüsikud kontrollida, kui need on fantastilised, siis tahavad ka. Ajaloolastega ja filoloogidega võib-olla pole see alati nii. Sestap on vaja sisemaist paralleelsust – ja muidugi mitte ainult selle pärast. Miks on vaja neid tüütuid putukaid nagu sääsed ja parmud, metssead ja hundid? Hävitame ära. Liike on maailmas niigi liiga palju, keegi ei jaksa putukaliike kokku lugeda.

Välismaine ekspert pole alati see kõige õigem. Võibolla on Eestile vaja enam ekspertarvamuseks võimelisi inimesi? Tuleb aga silmas pidada, et ekspert mõtleb vähem kui algaja. Ta teab paljusid asju ja ei hakka neis kahtlema. Seepärast on looduteadustes olnud pigem algajad need, kes on leidnud uue lahenduse.

TTÜ.RektorKui on vajalik, et ülikooli rektor pannakse paika valitsuse poolt, siis tuleb sellest ka teada anda. Ja midagi poleks hullu. Pannakse, siis pannakse. Lõppude lõpuks oli TRÜs Fjodor Klement ja Arnold Koop, isegi viimasega sai kuidagi hakkama. Ja Konstantin Päts pani paiks akadeemia esimesed liikmed ja rektorid.

Tõsiasi on see, et vale tungib teadusesse. Või on see seal alati olnud? Mingil määral kindlasti. Valetatud on omaenese sõgedusest, vaimupimedusest, olles jäänud armsa paradigma küüsi – aga see on ikkagi mõistetav. Leidub pahatahtlikkust, kuulsaks näiteks saksa matemaatikut Georg Cantorit 19. sajandi lõpul kiusanud Leopold Kronecker, kes ei tunnistanud Cantori uuritud lõpmatust ja pidas matemaatikas ainsaks uurimisväärseks hulgaks täisarve. Selliseid näiteid võib tuua sadu ja sadu, ka Eestist. Teine valetamise põhjus on soov elu jääda – kah mõistatav. Õieti on tegu ausamate inimeste salgamisega, mis nad on välja mõelnud – nagu näiteks Mikołaj Koperniku ja René Descartes’i puhul. Mis pole mõistetav, on valetamine või salgamine rahastamise saamiseks. Vähemasti riikides, kus nälga naljalt ei surda nagu Eesti.

Olin ajakirjanikuna selle juures, kui Eestis pandi kokku kolm ajalehte. Loodeti, et nüüd tellijate arv kolmekordistub. Aga juhtus see, et hoopis vähenes. Miks peab ülikoolidega juhtuma teisiti? Mis juhtus, kui otsustati kokku panna paar ministeeriumit ühte majja? See, et lõhuti maha tugev ja esinduslik ning ilus maja ja samasse ehitatakse nüüd uus. Seda ei nimetata kahjurluseks, selle eest kohapeal maha ei lasta, vaid valitakse hoopis parlamenti. Ju siis nii peabki toimima, järeldan.

Teaduse kommertsistumine on vältimatu, kinnitatakse. Olgu, kuid kui sellega kaasneb vale uute ravimite peatse väljatöötamise kohta, uute raviviiside peatse juurutamise kohta?

Ravimite kiirus pole meie otsustada, kallidus ka mitte, need näivad tegevat Eesti-suurele maale tegelikult ravimini jõudmise võimatuks. Mis ei tähenda, et selle poole mingis mahus pole mõtet pürgida. Mahu ei määra muu, kui teaduse sisemine organism.

Need visionäärid, kes kinnitavad visalt, et Eesti on väike, mistap vajame vaid maailmatasemel teadust, kas on teaduse unustanud või pole seda kunagi teadnud. Ainult tippteadust pole võimalik teha ei USAs, ei Soomes, ei Eestis. Enamik teadusest on keskpärane. Kui asi sellega piirdubki, on midagi korrast ära, kuid keskpärasust ära koristada ei saa, see on loodusseaduste vastu tegutsemine.

Sama asi on nn ülikoolide edetabelitega. Kas tõesti pole keegi uurinud, mille põhjal ülikoolid reastatakse? Aga palun, tulen appi. Hinnatakse sõltuvalt  pingerea koostajast nelja-viit näitajat, millest teadustöö ja õpetamine on kaks ja töökoha saamise võimalus kolmas ning neljas rahvusvaheline nähtavus. Pingeread tehakse väidetavalt selleks, et abistada üliõpilaseks soovijaid valikul. Siit tuleb selgelt välja, et Tartu Ülikoolil pole mingit lootustki pingerea esimestesse sadadesse saada, kuna rahvusvaheliseks nähtavuseks saab see nullilähedase arvu, töö perspektiivi kohta ilmselt samuti, seega kaotab juba sealt neljandiku kuni pool. Peaaegu sama lugu on Tallinna ülikoolidega. Pole mingit mõtet loota, et meie ülikoolide nähtavus suureneb, kui need ka kõik kokku pannakse. Isegi Riia ülikoolist ette ei saa. Kui Eesti ülikool ei viida just Londonisse.

Siit tuleb mis? Oma töö tähtsuse ülepaisutamine, maailma tausta salgamine. Keegi, isegi mitte Einstein, ei ole teinud teadusavastust üksi. Vahel püütakse esitada oma tulemusi selliselt. Ei viidata eelkäijatele ja kõrvaltormajatele. Veel vähem rahastajatele – kui need on väljaspool ETAGi ja EL teadusprogrammi.

Teadlane ei räägi seda, mida partei kuulda tahab. Olgu see milline partei tahes. See on reegel.

Ma imetlen tõeliselt neid inimesi, kes tõsimeeli kinnitavad, et nad peatavad oma parteilise kuuluvuse ja siis jälle taastavad. Ei saa ju olla, et kõik nad lihtsalt valetavad. Või et parteilise ladviku seas olemine ei tule edaspidi enam neile meeldegi. Isegi kõige lihtsam kodumasin mäletab oma ajalugu, autost või robotist kõnelemata. Avariid, kukkumised jätavad oma jälje ka kivile.

Üksvahe oli Eesti Teaduste Akadeemia presiidiumis vähemasti kolm tipp-poliitikut. Üks neist juhtis ministrina üht TA osakonda. Võib-olla on see loomulik olukord, kuid võib-olla seletab see ka, miks me pole TAlt kuulnud eriti  midagi teaduse rahastamisest ja muust – kui president välja arvata, kes sellest Sirbis kirjutas. Me ei saa enam loota TAlt ühtset arvamust, sest see kaldub vahel kehtiva valitsuse tegude vastu ja võib-olla rahajagamiste tõttu ei ole selle moodustamine ka võimalik. Nii et sellele ei maksa loota.

Teaduse ajaloos on olnud aegu, kus sellega tegelesid peamiselt vaimulikud. Ja kus kirik teadusmõtet suunas. René Descartes tegelikult ju põgenes 17. sajandi keskel võimaliku inkvisitsiooni eest Haarlemist Stockholmi, teades, et ei talu külma ja varajast tõusmist. Kuid ta vajas kuninganna Kristiina kaitset. Arvestas ometi valesti ja suri paari kuuga.

Katoliku kirik üritas kontrollida teadust, kuid ei saanud sellega hakkama. Protestantism, eriti kalvinism üritas kontrollida teadust, kuid ei saanud sellega hakkama. Eestis üritas teadust kontrollida Konstantin Päts. Raske öelda, kuidas ta sellega hakkama sai, sest eksperiment jäi pooleli. Stalin sai teaduse kontrollimisega hakkama, Hitler samuti. Esimene lõpetas kvantmehaanika ja relatiivsusteooria ning geneetika, teine matemaatika ja suuresti ka füüsika, kuna nood olid suuresti juutide tehtud. Stalini-järgne NL suutis kontrollida osa humanitaarteadusi nagu ajalugu ja sotsioloogia.

Kuid ometi oli tolgi ajal laialt juttu, et filoloogidele teevad liiga füüsikud. Sellest lahknevusest kirjutas ka Charles Percy Snow möödunud sajandi keskel oma kuulsas raamatus „Kaks kultuuri“. Lootus, et humanitaarid ja loodusteadlased koostööd tegema hakkavad, pole Eestis siiani täitunud. Võibolla pole ka mujal, ei tea täpselt. Võib-olla poelgi see võimalik.

Jutt sellest, et nn OKK raporti puhul on tegu vaid ettepanekuga, tundub olevat vale. Kas see on tõepoolest „kasiinosõltlase maailm“, nagu üks kommentaator nimetas? Kas on see tõepoolest vaid „tehnitsistlik nägemus“, nagu mõned on kirjutanud? Ma arvan, et asi on tõsisem. Sest kuidas on juhtunud nii, et mingit otsust vastu võtmata, vaid ühe teaduskauge inimese idee peale on äkitselt tuua kolm tegelikkuseks saanud näidet. Eesti Keele Instituut, Ajaloo Instituut ja Kunstiakadeemia, mille kohta on tehtud olulised otsused liitumises või siis elementaarsete töötingimuste loomisest loobumises. Enne nn diskussiooni algust.

Neist kõigist on füüsikuharidusega minul kahju: ajalugu ei ole asi, mida saab teha ainult ühes paigas ja keel vajab hoidmist. Kunstnikke muidugi kontrolli alla ei saada, nii nagu teadlasi on saadud: nad on vaigistatud, istuvad oma laborites, et mitte tulevastest toetusrahadest ilma jääda. Teadus vajab investeeringuid, vaba kunst muidugi mingil määral ka, aga mitte nii, et loovisik peaks ilmtingimata mõnda parteid kummardama.

Teadus hägustub mitte ainult poliitika poole. Idufirmade, erafirmade ja riigiülikoolide segapudru pole mitte ainult Eesti mall, vaid Läänele iseloomulik olukord, mille kohta jälle ei oska öelda, milleks see hea on, kuid selge, et lahti ei saa.

Kokkuvõtteks ei oska öelda muud, kui et maailm muutub ja teadus institutsioonina koos sellega. Küllap pole Eesti siin mingi erand. Alati leidub jõude, kes tahaksid teaduse tulemusi kas eirata või neid vähemasti mitte kuulda võtta ning sooviksid neile sisuliselt mõistetamatut teaduse rahastamist halli kardinalina suunata. Kui teisiti ei saa, las nad siis teevad. Kuid meie võime endale toimuvast aru anda. Tegelikult ja üldjoontes pole ju Eesti teadusel häda midagi, võib-olla tõesti on mõnes valdkonnas püramiidi alus liiga lai ja sein liiga lauge, aga selle korvamiseks saame rõõmustada, et meil on vähemasti asjatundjad, kes on tuttavad teaduse olemusega ning kes võivad asuda tööle muudele aladele kui teadus, kus haritust tundub nappivat, kasvõi poliitkasse, miks mitte.

 

Informaatika | News

e-riigi vabakäiguvangid

09.05.2015

Kas kohastume e-riigi vabakäiguvangideks?
Tiit Kändler
teaduskirjanik

lllllllllOlen mõnda aega mõlgutanud, et kui meil on tõepoolest e-riik, kelle riik see siis on? Millises keskkonnas elavad selle riigi kodanikud ja kuidas keskkond nendega käitub? Millegipärast ei tea, et keegi riigijuhtidest oleks neid küsimusi avalikkuses üles tõstnud. Vastupidi – e-riigi rahvast näib rõõmustavat, et Eesti sammub „Me Liidu rahvaste ja riike seas
esimeste kindlas reas!“, nagu laulis ENSV hümn, ja see on argument iseeneses: kui juba mingi e-rakendus on lastud käiku (kindlasti esimesena), siis tähendab see kindla peale, et e-jumal on näinud, et see saab meile olema hea. e-maailm on kõneldud nõnda enesestmõistetavaks ja lahtumatuks igasugustest „e-dulugudest“, et see ongi muutunud jumalaks, kelle üle arutlemine, saati siis kelles kahtlemine on hullem kui ketserlus – see näitab saamatust, tahtmatust, tagurlust, küündimatust, päästmatut, vanadust ja tagatipuks muidugi veel lihtviisilist ignorantsust. Kes ei pea oma põues skype’i, ei toida iPadi ega vii jalutama nutikäekella, süüdistagu ise ennast, et meil on nii madal tööviljakus, nii kõrge emigreerimine ja nii keskmine eluiga.
Vahel osutavad juubelid pigem millelegi, mida pole tähelegi pannud. 50 aasta eest, 19. aprillil 1965. aastal pakkus elektroonikainseneriks hakanud ameerika keemik Gordon Moore välja ühe tähelepaneku: sellest ajast, mil 1958. aastal leiutati integraallülitus ehk mikrokiip, oli inseneridel õnnestunud igal aastal kahekordistada kiibil olevate osiste, eelkõige transistoride arvu. Ta ennustas ka, et elektroonikaelementide mõõtmete vähenemine jätkub samas tempos. Vaid pool sajandit, ja mis on selle aja jooksul muutunud, pole võimalik kokku lugeda.
Kuid kui empiirilise Moore’i seaduse põhjal läheb elektroonika aastaga kaks korda pisemaks, siis peame ju selle eest millegagi maksma. Kõigepealt tuleb enesele aru anda, et Moore’i seadus ei ole nagu fundamentaalsed loodusseadused, mis kehtivad inimese käitumisest sõltumatult. Kui elektroonikatööstus jääb seisma, kaob ka Moore’i seadus. Kuid majandusseaduste survel pole see veel seisma jäänud, kuigi, mida tihedamini on pakitud transistorid, seda pisem on kiibi eluiga. Ning seda enam palgatakse tohtreid, kes nanoelektroonikal silma peal hoiavad, seda treenivad ja vigu mitte ainult et otsivad, vaid ka parandavad. Iga transistor on veidi erinev, individuaalne ja pool toote arendusajast võtab seadme usaldusväärsuse kontroll, mis toimub automatiseeritult, programmide vahendusel. Transitori headus väheneb aastas viis kuni viisteist protsenti, vananemisel on füüsilised ja keskkonnast tingitud põhjused.
Harva kohtab neid, kes teavad, mis nende arvutite sees töö käigus hoiab. Tihemini on neid, kes on kuulnud Moore’i seadusest. Gordon Moore, kellest sai 1968. aastal, lillelastest tulvil Californias, üks superfirma Intel loojaid, napsas 1965. aastal seaduse idee hoopis veidi enne ühel konverentsil kõnelnud ameerika arvutiinsenerilt ja leiutajalt Douglas Engelbartilt (1925–2013), kes siiski ei heitunud ja leiutas 1967. aastal arvutihiire.
Esimese transistori suurus oli viis sentimeetrit. Praegu on pisima toodetud transistori läbimõõt 14 nanomeetrit. Et Moore’i seadusele piir ette tuleb, on ennustatud aastaid, kuid insenerid on ikka leidnud uusi võimalusi kiipide tihendamiseks.
Elektriliin2ASiinkohal ei ole oluline leiutiste maailm, vaid see, kuidas inimene end selles tunneb. Asja uba on selles, et arvutuskiiruse suurenemise eest peame maksma seadmete eluea vähenemisega. Paradoks, mis sunnib kasutajat pidevalt tegelema mitte tööga, vaid tööriistadega. Need muutuvad üha kapriissemaks, nende tööiga lüheneb, need vajavad üha uusi ja uusi juhiseid ehk tarkavara.
Mikroelektroonika ajastu on lõppenud, oleme nanoelektroonika ajastus. See on kiire (ei jõua põhjalikult mõtelda), tilluke (kipub kaduma), ja ei püsi kaua (pole mõtet, sest kahe aasta pärast on uus ja „parem“). Kuid kas jõutakse kunagi nii kaugele, et hirmpisikeseks kokku topitud kiip vananeb enne kasutamist? Kust võtavad inimesed raha, et enesele üha kiirema tempoga uusi ja uusi e-vidinaid osta? Kas pidevast värk- ja tarkvara uuendamise vajadusest tulenev stress ei vii üle depressiooniks kalduva haiguse läve, mille muutumist eurooplaste põhihaiguseks senise südame-veresoonkonnahaiguste asemel ennustavad aju-uurijad?
„Meie ülesanne on vananemiskindlate osade loomine, kui juba areng on nõndaviisi läinud, et suund on kiiremaks ja pisemaks,“ kommenteerib akadeemik ja nanoelektroonika tervendamise eestvedaja, TTÜ arvutitehnika ja diagnostika professor Raimund Ubar, kuid lohutab: „Teadlased ei pea töötama leiutajate kõrvaltoas.“
Veekord. Üks lihtne ja väga oluline küsimus jääb: kas me saame sellega hakkama? Tootmisega küll, aga kasutamisega? Käigushoidmisega? Üha uute ja uute rakenduste, programmide loomisega? Mõistmisega? Me ei saa ju loota, et maamunal kõik eranditult oleksid itimehed? Või peame? Need, kes ei kõlba itimeheks, surevad välja?
Nüüdne Eesti praktika viitab sellele ja just nimelt sellele.
Kui mul on vaja anda elektrooniline allkiri, lähen närvi juba tunde enne. Kas programmid ühilduvad? Ega nad pole seal midagi muutnud? Kas nad tunnevad mu koodid ära? Küsida ei ole kelleltki. On vaid mingid elektroonilised juhised. Mina ei ole selles hädas üksi – sattusin hiljaaegu ühe FB sõbraküsitlusele e-allkirja kohta ja lugesin samalaadseid vastuseid. Riik on rikas, suudab ülal hoida häid IT-mehi, muuta oma programme, osta uusimaid arvuteid ja palgata karjade kaupa nõunikke. Kui ühel eelmise valitsuse promoüritusel üks minister ID-allkirjaga kaamera ees jänni jäi, hüppas talle vasakult ja paremalt abilisi kõrvale ja lõpuks pusisid allkirja alla. Eks ole – selle asemel, et teha see viie sekundiga paberil.
Kuid kui sa ei tööta kontoris, kus IT-mees võtta, vaid kodus, siis oled jännis, kui pole leidnud sõbrameest, kes hädas aitaks. Sest ametimehi pole alati võimalik palgata.
Teisalt – riigiteenused peavad olema tasuta. Tähendab, nende kättesaadavuseks hädavajalik internetiteenus samuti. Ja mingid elementaarsed seadmed samuti. Nagu ka hooldus ja konsultatsioon. Mingi aktsiisimaks ei ole tähtsuselt selle probleemiga võrreldav. Demokraatia ei saa kehtida, kui inimesed ei ole võrdsed. Ja praegu nad kahtlemata ei ole. Kahjuks pole ükski riigiinimene sellest kõnelnud. Mis loeb alampalk või ülemmaks, kui inimesed on sünnist saati ebavõrdsed?
Arvutimaailmas talupojamõistus ei toimi. Sest see, nii nagu meid ümbritsev tehnoloogiline maailm üldse, ei ole lineaarne maailm, vaid mittelineaarne, kus lihtlabane liitmine ei anna lihtlabaseid vastuseid. Kui maailm on mittelineaarne, siis väikesed muudatused viivad suurtele muutustele lihtsa aritmeetikaga ettearvamatul moel.
Talupojamõistus tähendab, et kui ise otsustad, ise teed valmis ja ise vastutad ka. Nõnda seletas mulle talupojamõistuse seoses Ernst Öpiku fenomeniga selgelt ära akadeemik Jaan Einasto. Öpiku ajal talupojamõistus võis töötada ka tippteaduses. Kui aju välja arvata, mis geeniustel töötab äraarvamise ehk konjektuuride loomise olekus. Maailm on ammu jõudnud uude paradigmasse, uude pöördesse. On olulisi süsteeme, mis käituvad ennustamatult, kaootiliselt, ehkki põhjuslikkus säilib.
1928. aastal sündinud ameerika kirjanik ja futuroloog Alvin Toffler oli eriti populaarne oma kolmanda laine mudeliga. Esimeseks laineks nimetas ta küttide-korilaste ühiskonna vahetanud agraarrevolutsiooni, teiseks laineks 17. sajandi lõpust kuni 20. sajandi keskpaigani toimunud tööstusrevolutsiooni ja kolmandaks laineks postindustriaalse ühiskonna. Seda iseloomustab elustiilide mitmekesisus, tema leiutatud infoajastu, ning paljudelt autoritelt laenatud suundumused nagu globaalne küla, elektrooniline ajastu, kosmoseajastu jne. Virtuaalajastut ta siiski ette ei näinud. Ometi peetakse Tofflerit Bill Gates’i suurusjärku futuristiks. Toffleri 1970. aastal avaldatud „The Future Shock“ ja 1980. aastal avaldatud „The Third Wave“ (Tulevikušokk“ ja „Kolmas laine“) annavad mõtteainet tänaseni, kui Rooma Klubi 1960. aastate ennustused ei võtnud arvesse maailma mittelineaarsust ning Francis Fukuyama „Ajaloo lõpp“ oli lihtsalt bluff.
Kui maailm on muutumas üha keerulisemaks, kui üha enam kerkib ülesandeid, millele põhimõtteliselt ei olegi vastuseid, siis võiks ju arvata, et inimestevaheline suhtlemine tasandaks keskaegse tühjusehirmu, horror vacui vastandina tekkinud täitumishirmu. Kõik kohad on üha enam täis masinaid, ei lennujaamas, ei poodides ei tänaval saa sa läbi nendega suhtlemata ja keegi ei julge tunnistada, et hakkab kõhe. Kust saada abi? Programmid on muutunud, inimesed sulgunud arvutikastide taha; kui pangaga suhtlemine läheb tuksi, siis ütleb pank, et küsige ID-keskusest, sealt jälle, et see on panga asi. Koolis suheldakse õpetajaga pihuarvuti vahendusel ja seepeale imestatakse, kust saab hagu vägivald, kui pihuarvutist on saanud pihiarvuti. Kui mõteldakse välja uus king, siis saan ma rahumeeli vana kinga kanda, kuni see kannatab. Kui mõeldakse välja uus programm, siis ma enam vana ja minule sobivamatki kasutada ei saa, sest see e-maailmaga ei ühildu.
Kõik see on õnneks algus. Pole ime, et kultuuririigid ei julge niisama lihtsalt totaalsesse e-maailma sukelduda. See ei ole kolklus, see on puhas demokraatia alalhoiuinstinkt.
Kui suhtlemine toimub enamjaolt inimeste vahel, jääb meile ühe kitsamate erialade maailmas siiski üks lootus. Teaduse hierarhiliste süsteemide vahel on alati mingi leke, nõnda et keemik ei saa eirata füüsikat, bioloog ei saa eitada keemiat, kuid kaugemale leke ei toimi. Inimesed saavad üksteisest aru, kui nad ka ei mõista kvarkmudeleid ja tuumade struktuuri, elektroni orbiitide olemust, keemilist sidet, Van der Waalsi jõude, valkude struktuuri, raku organelle, rakkudevahelist vastasmõju, erinevate inimkeha organite füsioloogiat, keerulisi seoseid organite vahel. Inimene peab vaid üldjoontes teadma, kuidas madalam tase töötab ning mudelid, mis nõnda hierarhiliselt on rajatud, on inimesele mõistetavalt tõele lähedased ja edukad.
Miks siis ei võiks loota, et ka inimeste omavahelisi suhteid ei saaks nõnda, alamate nivoode pealt maha kirjutades, rajada. Saabki. Kuid kui vahele tuleb e-maailm, siis enam ei saa. See on küll sisuliselt masinlik, täidab käske ja puha, kuid selle reeglistik muutub mittelineaarse, kaootilise maailma kohaseks. Samalaadsete, looduse kaootiliste reeglite kohaselt toimivas savannis läks ikka hulk aega, miljoneid aastaid, et inimesest saaks valdav liik. Kas jääme selleks, pole sugugi ilmselge. Igatahes ajab mõõdutu e-maailma taevanikiitmine millegipärast hirmu nahka. Sest see unustab ära elu. Võib-olla on elu ainus ja ülim eesmärk ninapidi pihuarvutis kinni olla? Jah, tõepoolest, pihuarvuteid võivad toota robotid. Kuid kes neid parandab? Jah, iga pisema veaga saab ju ära vahetada. Kuid kes õpetab, kuidas uuega hakkama saada? Ja lõppude lõpuks – milleks pihiarvutile üleüldse on vaja inimest? Kui üks e-vidin on muutunud meiekultuuris nii keskseks, et on suunamas koolitunde ja teleprogramme, liiklust ja suhtlemist, milleks siis inimene?
Nii et olgu see soov vanamoodne, ma loodan siiski, et koidab päev, mil otsustajad mõistavad, et inimesed pole hädas mitte mingite aktsiiside ja liisidega, vaid lihtlabase inimesest nõustajate puudumisega. Veelkord: riigiteenused peavad olema tasuta. Demokraatia ei saa kehtida, kui inimesed peavad selle elementaarseks toimimiseks peale maksma enam, kui nad rahumeelse töö läbi teenivad.

Informaatika | Meditsiin | News | vänge.lugu

Valel on punased ninad

09.12.2012

Valel võivad vahel küll olla lühikesed jalad, kuid nüüd on selgunud, et kindlasti tõuseb valevorsti nina temperatuur ja küllap siis nina ka punetama hakkab. Granada Ülikooli eksperimentaalpsühholoogia osakonnas tehtud termograafiliste uuringute kohaselt seisneb Pinoccio efekt, nagu teadlased seda ilmingut nimetavad, nina ümber paikneva silma sisenurga orbitaallihase ümbruse temperatuuri tõusus.

Termograafia on tehnika, mis põhineb kehade temperatuuri mõõtmisel tööstustes, ehituses ja meditsiinis, sellega uuritakse on hoonete energiakadusid, veiste hingamisteede haigusi või pesukarude marutaudi. Termograafia leiutati Teise maailmasõja ajal USAs, et öösel vaenlasi näha.

Granada Ülikooli teadlased Emilio Gómez Milán ja Elvira Salazar López hakkasid esimestena kasutama termograafiat psühholoogias. Selle meetodi abil on nad määranud meeste ja naiste seksuaalset erutust, mis tõstab rindade ja genitaalide temperatuuri. Nende uuringud näitavad, et mehed ja naised erutuvad samaaegselt, kuigi naised ütlevad, et nad pole üldse või on vaid veidi erutunud.

Näotemperatuur muutub vaimsel pingutusel nagu võrrandite lahendamisel, aga ka siis, kui inimene tabatakse valetamas. Vaimsete pingutuste tulemusena näotemperatuur tõuseb ja vihahooga langeb. Kui luiskame oma tunnete kohta, siis tõuseb temperatuur nina ümber, sest aktiveerub ajukoore esiosas paiknev ajupiirkond nimega insula. See on aju autasustamissüsteemi osa ja aktiveerub vaid tõeliste tunnete puhul. Teisalt osaleb insula kehatemperatuuri jälgimisel ja reguleerimisel. Mida tugevam on tunne, seda aktiivsem on insula ja seda pisem on temperatuurimuutus – ning vastupidi.

Kui tantsija tantsib flamencot, alaneb tuharate temperatuur ja tõuseb käsivarte temperatuur. „Igal tantsul on oma termiline jalajälg,“ kinnitab Salazar. Keha termogrammist võib tema sõnul välja lugeda inimese emotsionaalset mentaalse seisundi, sõnaga – näha, mida inimene tunneb või mõtleb. Termograafia aitab hinnata patsiendi emotsioone, samuti ka mõningaid neuroloogilisi haigusi nagu multiskleroos, mil keha ei reguleeri oma temperatuuri vajalikul moel. Meetod võimaldab ka näha keharasvade mustrit.

Nõnda siis, kui just valetamata ei saa, ärge tehke seda vähemasti siis, kui keegi teie nina temperatuuri mõõdab.

Allikas: AlphaGalileo, Universidad de Granada

Informaatika | mis.toimub | News

Sünnipäevalaps Vikipeedia algatas teadusfoto võistluse

24.08.2011

Vikipeedia algatas teadusfoto konkursi

1. augustil algas Vikipeedias Teadusfoto konkurss, mis kestab kuni 1. oktoobrini.

Fotovõistluse eesmärkideks on populariseerida teaduse tegemist ja jäädvustamist Eestis ning ergutada teadlasi salvestama oma tegevust ka fotodele.

Võistlus toimub Vikipeedias, kuna selle läbi loodetakse kasvatada Vikipeedias leiduvate kvaliteetsete fotode hulka,  tõsta (eestikeelse) Vikipeedia artiklite kvaliteeti, tuua juurde uusi kaastöölisi ja kõige selle kaudu kaasa aidata vabalt kasutatava eestikeelse teabeallika täiustumisele.

Samas pakub Vikipeedia häid võimalusi näitamaks maailmale, et ka Eestis tehakse tipptasemel teadust, võimaldab Eesti inimestel paremini tutvuda siinsete teadlaste tegevusega ja pakub teadusfotode tegijaile suurepärast pinda oma loomingu eksponeerimiseks.

2007. aastal teadus.ee korraldatud teadusfoto võistluse üks võitjaid Timo Palo fotol on näha, et ka jääkarud tunnevad huvi teadusaparaatide vastu.

Oodatud on fotod nii teaduse tegijatest, uuritavatest objektidest kui ka teaduse tegemise protsessist üldisemalt. Olgu jäädvustatud siis labori argipäev, uuritavad mikro- ja makroobjektid, mõni teadusekspeditsioon või hoopis katseseadmete taga töötavad teadurid. Konkurss ei püüa selgelt defineerida teadusfoto mõistet, vaid toetada teaduse jäädvustamist kogu selle ulatuses.

Parimatest laekunud töödest koostatakse rändnäitus,  mis on järgnevad aasta aega üleval erinevates Eestimaa paikades.

Võistlust korraldavad Wikimedia Eesti ja TeadusTeave ning selle peasponsor on Nikon. Näituse korraldamist toetab Harju Elekter.

Varem on Eestis Teadusfoto konkurss toimunud kahel korral: 2006. ja 2007. aastal.

Vaata lähemalt: http://et.wikipedia.org/wiki/Vikipeedia:Teadusfoto_2011

Eestikeelne Vikipeedia saab 9-aastaseks!

Kui Vikipeedia tähistas käesoleva aasta jaanuaris oma kümnendat sünnipäeva, siis eestikeelne versioon jõuab juba 24. augustil oma üheksanda tähtpäevani. Lisaks tähistas võrukeelne Vikipeedia möödunud kuul oma kuuendat sünnipäeva.

Kasvanud esimese eluaasta välismaiste estofiilide käe all, sai eestikeelne Vikipeedia õige hoo sisse 2003. aasta keskpaigas, kui projekti juurde leidsid tee esimesed aktiivsemad eestlased. Viimase 8 aasta vältel on kestnud tõsine areng.

Selle aja jooksul on alguse saanud enam kui 87 000 artiklit. Seda on rohkem kui ilmus E(N)E-s või plaanitakse TEA entsüklopeediasse. Kõige ulatuslikuma eestikeelse entsüklopeedia loomiseks ei ole kulutatud kümneid miljoneid eurosid, vaid selleni on jõutud kõigest vabatahtlike visa töö tulemusena.

Tublist saavutusest annab aimu asjaolu, et Vikipeedia keeleversioonide seas paigutub eestikeelne igati arvestatavale 40. kohale, mis on keele kõnelejate hulgale mõeldes kahtlemata tähelepanuväärne. Eestikeelse Vikipeediaga samas suurusjärgus on näiteks hindikeelne Vikipeedia, kaugele selja taha jäävad aga gruusia, kreeka, tai ja läti keel.

Kui võrrelda saabuvat vanust “Eesti entsüklopeedia” väljaandmiseks kulunud 22 aastaga, pole põhjust imestada, et eestikeelses Vikipeedias on veel palju tegemist vajavat. Kiirustades head asja teha ei saa, kuid eestlased väärivad korralikku omakeelset entsüklopeediat. Mida rohkem on aga Vikipeedias vabatahtlikke, siis seda kiiremini meie omakeelne veebientsüklopeedia täiskasvanuikka jõuab.
Allikas: Vikipeedia

Informaatika | News | Psühholoogia | to.imetaja

Infosõda toimub ka looduses ja teaduses

06.01.2010

Kui teil juhtub olema õnn elada koos kassi või koeraga, siis küllap olete tähele pannud, kuidas meed loomad omavahel maid ja puid jagavad. Koer haugub, haugub, haugub võõra koera peale, kuni üks taganeb. Kõutsid oma pulmavalus kisavad mis jaksavad, lähevad omavahel kisklemagi. Kuid harva, kui üldse, läheb omavaheliseks sõjaks. Kedagi ei tapa tahtlikult ei põdrapullid, ei isased muskusveised. Loomaliikide sees toimuv sõda on puhtalt infosõda. Tuleb tunda anda, et sul on suuremad sarved, sa teed hirmsamat häält, sa hüppad kõrgemale – ja see on põhjus, miks jalgadele tuleb anda valu.

Samasugust infosõda peavad liigisiseselt ka meie lähemad sugulased primaadid. Loomade käitumise uurimisel on viimastel aastatel mu meelest saavutatud hämmastavaid tulemusi, millele ei pääse ligilähedalegi mingi ülivõimas algosakeste põrguti. Seda hämmastavam on, et neid teadustulemusi, seda uut tõsikindlat teavet ei kasutata ära infosõja olemuse analüüsil ja selles edu saavutamiseks.

Infosõda on sõna, mis lõppeval aastal on omandanud lääne mõtteilmas üsna suure koha. Infosõda on kujunenud edukaks meemiks. See on õigemini meem ruudus – sest tähistab ise nähtust, mis toimib mõtteilmas, mitte maas, vees või õhus.

Kuid tuleb tallel pidada, et infosõda ei toimu ainuüksi eri riikide vahel – poliitilistel, majanduslikel või sõjanduslikel põhjustel. Infosõda toimub otsesemal või varjatumal kombel igas perekonnas, ja selles allajäämisel vallandubki füüsiline perevägivald. Seda arvestamata ei jõuta eales perevägivalla läteteni. Infosõja malgad, mõõgad ja tuumapommid on salgamine, petmine, valetamine, vassimine, ülistamine ja mahategemine – millest kubisevad ju kasvõi eesti regilauludki. Setu geniaalse lauliku Taarka elu ei läinud rappa mitte seepärast, et tal polnud varandust, vaid seetõttu, et infosõjas jäi ta kaotajaks pooleks, mis sest, et oskas seada sõnu paremini kui keski teine.

Lahingud prioriteetide eest

Infosõda on toimunud ja toimub ka teaduses. Õieti on infosõda teaduse olemuses.

Kui 1970. aastate lõpul avastati, et Marsilt saabunud meteoriiditükikese sees on tillukesed osakesed, mis meenutavad kujult baktereid, ent on meile teadaolevais baktereist kuni sada korda pisemad, saabus nanobakteriteks nimetatud elukate buum. Neid leiti ka maa kivimitest ning tagatipuks inimese organismist. See äratas õudust: nanobakterid võivad olla paljude tervisehädade põhjuseks. Tekkis isegi firmasid, mis nanobakterite testimisvahendeid tootma hakkasid. Infosõja teisel rindel olid teadlased, kes arvasid, et nii väike asi ei saa olla elus ja kes pidasid neid moodustusi mineraalseteks. Kuni ülemöödunud aastal tõestati veenvalt, et näiteks ka paekivi moodustav kaltsiumkarbonaat võib teatud tingimustel nanobakteri sarnaseid moodustisi tekitada.

Mööduva aasta suurim teaduse infosõja lahing toimus Kopenhaagenis, kus vaieldi süsihappegaasi üle. Kliimamuutused on ammuilma väljunud teaduse tavaelust ja muutunud tõeliseks infosõjaks. Selle väite tõestuseks saab tuua, et Barak Obama määras aasta eest oma kabineti energiaministriks Nobeli laureaadi Steven Chu, kes on hakanud rahastama kõrge riskiga energiaprojekte eesmärgiga püüda kinni süsinikku ja toota süsinikuvaba energiat. Ja teadusajakiri Nature nimetas ta aasta uudisetegijaks.

See kliima infosõda käib ka Eesti pinnal kasvõi tuumajaama lahingutandril, kus ei ole oluline niivõrd teaduslik tõde, kui info varjamine, moonutamine ja salastamine. Infosõja üheks relvaks ongi salastamine – olgu siis teadustulemuste patenteerimise või intellektuaalse omanduse lukustamise teel. Eesmärgiks pole ühiskonna suurim kasu, vaid info manipuleerimine.

Suur Hadronite põrguti LHC ei olnud Genfis veel käimagi läinud, kui selle ümber algas tõeline infosõda, mille käigus on tuldud lagedale kõikvõimalike info manipuleerimise nippidega. Sama toimub tuumaenergia uurimisprojekti ITER ümber.

Teaduse infosõdade käigus on tekkinud hulganisti selliseid teadussaavutusi, mida pole olnud – nagu külm tuumasüntees või juba kirjeldatud nanobakterid. On esile kerkinud rida võltsijaid, kes on saavutanud kõrgeid positsioone nagu Korea kloonija Hwang Woo-Suk või hulk Iraani teadusametnikke. On varastatud konfidentsiaalset infot nagu juhtus enne Kopenhaagenit East Anglia ülikooli kliimauurijate e-mailidega. On infosõja käigus ka hukkunuid, kellest Giordano Bruno, kes Roomas aastal 1600 põlema pisteti, ei jäänud ainsaks – kasvõi Stalini ja Hitleri riikides järgnes talle teadmatu hulk.

Kuid teaduse seesmise ja lahutamatu enesekriitika toimel siiski aja kulgedes infosõja lahingutandritelt suitsukate kõrvaldatakse ja varem või hiljem suurem või pisem tõde selgub. Ent selle ajaga on muidugi alanud juba uus madin uuel lahinguväljal.

Kui vaadata põgusaltki leiutiste ajalugu, siis harva kohtab sellist, mis kannab tegeliku leiduri nime. Infosõjast ei välju võitjana autor, vaid tugevam infosõdur. Raadioside leiutajaks peeti Venemaal ja küllap peetakse siiani Aleksander Stepanovitš Popovi – nii nagu paljude leiutiste puhul leiti üles venelastest leidurid. Läänes peetakse raadio leiutajaks Guglielmo Marconit, tegelikult aga sai tembuga hakkama serblane Nikola Tesla. Fonograafi ei leiutanud ameeriklane Thomas Alva Edison, vaid prantslane Édouard-Léon Scott de Martinville, pikksilma ei suunanud esimesena taevasse itaallane Galileo Galileo, vaid inglane Thomas Harriott. Infosõjas kaotasid ameerika teadlastele oma prioriteedid eesti astronoomid Ernst Öpik ja Jaan Einasto, kes esimesena avastasid Päikese toimimise mehhanismi ja tumeda aine olemasolu.

Nii et infosõja analüütikutel tasuks vaadata enda ümbert laiemalt. Uurida, mida teame loomariigi kohta, süüvida perekonnaellu ja last not least – võtta arvesse see tõsikindel kanvaa, mille pakub meile teaduse ajalugu – või laiemalt öeldes ajalugu, mis pajatab meile sellest, kuidas inimene looduse toimimise mõistatusepähklit on püüdnud lahti pureda.

Tiit Kändler

Ajalugu | Antropoloogia | Arheoloogia | Arvutiteadus | Astronoomia | Bioloogia | Etnoloogia | Folkloristika | Füüsika | Geneetika | Geograafia | Geoloogia | Humanitaarteadus | Informaatika | Keemia | Kosmoloogia | Küberneetika | Matemaatika | Meditsiin | Meteoroloogia | nädal.mõttes | News | Ökoloogia | Paleontoloogia | Psühholoogia | Sotsiaalteadus | Tehnoloogia | Teoloogia

27.06.2008

“Otsige hoolega, kui leiate oma esimese seene või teete esimese avastuse: need kasvavad kobarates.”
George Pólya (1887 – 1985), Ungari matemaatik

Informaatika | nädal.arvus | News | Tehnoloogia

Vägevamad spämmijad

13.06.2008

Suurimad spämmisaatjad maad on USA, Venemaa ja Türgi. Viimases kahes see tegevus aastaga kahekordistus.

Informaatika | nädal.arvus | News | Tehnoloogia

Maailmarekord rämpsmailitajalt

11.04.2008

Veebruaris arreteeriti Tokyos mees, kes saatis 21 kuuga laiali 2,2 miljardit spämm-maili.

Ajalugu | Antropoloogia | Arheoloogia | Arvutiteadus | Astronoomia | Bioloogia | Etnoloogia | Folkloristika | Füüsika | Geneetika | Geograafia | Geoloogia | Humanitaarteadus | Informaatika | Keemia | Kosmoloogia | Küberneetika | Matemaatika | Meditsiin | Meteoroloogia | nädal.mõttes | News | Ökoloogia | Paleontoloogia | Psühholoogia | Sotsiaalteadus | Tehnoloogia | Teoloogia

28.03.2008

“On sajandeid, mis lisaks muule väidavad end kunstides ja teaduses kõike ümber tegevat, sest nad ei oska midagi teha.”
Giacomo Leopardi (1798–1837), itaalia kirjanik

Ajalugu | Antropoloogia | Arheoloogia | Arvutiteadus | Astronoomia | Bioloogia | Etnoloogia | Folkloristika | Füüsika | Geneetika | Geograafia | Geoloogia | Humanitaarteadus | Informaatika | Keemia | Kosmoloogia | Küberneetika | Loomad | Matemaatika | Meditsiin | Meteoroloogia | News | Ökoloogia | Paleontoloogia | Psühholoogia | Sotsiaalteadus | Tehnoloogia | Teoloogia | vänge.lugu

Õllega segatud teadus

21.03.2008

Kuidas saada targaks? Seda ei tea keegi. Kuid kuidas oma tarkusest kõige edukamalt teada anda? Nüüd on see selge. Vastus peitub õlles.
Kõrgelt hinnatud teadusajakiri Oikos avaldas veebruaris artikli, millest selgub, et mida enam teadlane joob õlut, seda vähem edukas ta on. Vähe sellest – ka teadusartikli väärtus – kui palju seda tsiteeritakse, sõltub sellest, kui palju artikli autor õlut joob. Mida enam õlut, seda vähem artiklit tsiteeritakse.
Pole ime, et artikli autor on tšehh – Palacky ülikooli ornitoloog Tomaš Grim, kes tavaliselt uurib lindude, mitte teadlaste käitumist. Sedapuhku uuris siis ta oma rahvuskaaslastest ornitoloogide õllekombeid ja teadussaavutusi.

Tema artikkel on üllatanud ja ka ärritanud biolooge, kes on juhtinud tähelepanu paljudele baarides välja käidud ideedele ning kokteilipidudel tehtud avastustele. Siiski pole põhjuse ja tagajärje vahekord selge. “Võibolla uputavad väheviljakad teadlased oma kurbuse õllesse,” pakub välja Washingtoni riigiülikooli ornitoloog ja õllesõber Mike Webster.
Õllelaineid löönud artikli autor väidab, et ta ise joob mõnel ööl ka enam kui 12 õlut. Ja sellest hoolimata on ta artikkel leidnud laia vastukaja.
Allikas: Oikos, 117: 2008

Telli Teadus.ee uudiskiri