Rubriigi ‘imetabane.teadus arhiiv

imetabane.teadus | News

Teadusriik pole siit ilmast

03.12.2016

Mida pakub teadusest pajatamine? „Minu riik pole siit ilmast.“

Tiit Kändleri ettekanne konverentsil teadus meediastunud maailmas“ 23. novembril 2016 Eesti Rahva Muuseumis

 

Homo sai Homo sapiens sapiensiks, kui umbes 70 või 50 tuhande aasta eest leiutas keele, mis võimaldas hakata vestma väljamõeldud lugusid. Müüdid, religioonid,  Chevrolet, Armani, paberraha, sotsialism, liberalism. Nende meemide jõud on usaldusel – kui usaldus variseb, varisevad ka lood.

Jutuvestja Aisopos pajatas sellise loo:

„Tähetark ja talumees“. Elas kord tähetark ja kõndis mööda metsa äärt, imetledes taevas säravaid tähti. Kõndis, kuni kukus auku, mille olid talumehed kaevanud tiigri püüniseks. Välja ta sealt ei suutnud ronida. Hakkas siis appi karjuma. Küla serval elanud talumeest tuligi kohale ja küsima: „Kes sa sihuke oled?“ „Olen tähetark,“ vastas tähetark. „Kui sina väidad, et oled tähetark ja tead meist lõputult kaugel olevate tähtede saladust, kuid oma silme ette ei näe, siis ongi su koht augu,“ kostis talumees ja läks koju tagasi. Võib-olla pani Aisopos selle loo pihta hiinlastelt, aga nüüd, mil Euroopa 16.-17. sajandi teadusrevolutsiooni saavutused ja Euroopa muusika on hiinlased pihta pannud, pole sellest lugu.

Mul paluti kõnelda, miks hakkasin kirjutama teadusest? Õige vastus on: sest nii juhtus. Füüsikuks hakkasin, kuna aastal 1967, mil lõpetasin nüüdse reaalkooli, ei näinud muud ausat teed kõrgharidust saada, nii et saaks ka ise midagi kätega teha. Hakkasin kirjutama sketše, humoreske, samas töötasin teadlasena Endel Lippmaa juhendamisel ja kaitsesin kandidaadiväitekirja.

Siis tuli pööre, ja ma ei saanud muidu, kui ühinesin huumorikooperatiivi Aaraga nende kontsertidel. Seejärel töö Maalehes kuni poliitikaosakonna juhatajani, kuni läksin Rahva Häälde lisalehte Vaatleja välja andma. Siis tuli Eesti Päevaleht ja sellega koos Strandberg ja ütles, et mis sa jamad, hakka kirjutama teadusest. Hakkasin, kuna mulle anti üks lehekülg nädalas teaduse, teine keskkonna tarbeks. Ilma erileheküljeta jääb teadus alati peale tulvavate uudiste varju toppama.

Mul läks kümme aastat, enne kui hakkasin aru saama, mis on ajakirjandus ja mille poolest teadusajakirjandus sellest erineb. Lühidalt: kui Lippmaa biograafiaks teda intervjueerisin, küsisin kord, miks ta teadust teeb? Ta vaatas mind oma kelmikas-läbitungival pilgul ja vastas: „Lõbu pärast, nii nagu teiegi kirjutate!“ „Poliitikat tegin vajadusest.“

Me elame maailmas, mida nimetame universumiks. See asub nulli ja lõpmatuse vahel. Kõige põnevamad asjad juhtuvad eimiskis ehk vaakumis ja seal, kuhu me näha ei saagi. Kui meie ei saa miskit näha, siis on meil varuks üks imepärane asi – matemaatika.

Matemaatikaid on lõputu hulk. Algebra ja geomeetria, rühmateooria ja hulgateooria ja mis veel kõik. Me võime vaielda, kas meie universum on lõplik või lõputu, kuid matemaatikaga oleme tõestanud, et pole vahet, kas vaatame universumit arvtelge nulli ja ühe vahel või nulli ja lõpmatuse vahel.

Sest lõpmatusi on mitut sorti, nii nulli ja ühe kui nulli ja lõpmatuse vahel.

Selleks, et füüsikast lõbu tunda, pole vaja teada kogu füüsika ajalugu. Pole vaja teada mingeid valemeid. Teadusest kirjutamine on nagu teadus ise: tähtis on liikumine, mitte tulemus. Füüsika libiseb meil käest, selle seadused täpsustuvad, kui matemaatika teoreemid on jäävad, kui need on kord tõestatud. Pythagorase teoreem kehtib lamemaal ikka, kui Newtoni geniaalsed seadused piirjuhtudel ei kehti, õigemini vajavad täpsustamist.

Jeesus ütles evangelistide vahendatuna: „Minu riik pole siitilmast.“ Teisal jälle kinnitas vastupidist. Söandan parafraseerida: matemaatika riik pole siitilmast ja on kah.

Teadusest kirjutamisel on ilmtähtis püüda kolme varblast korraga, need on kolm T-d.

Taust

Teravmeelsus

Teadmine

Sama reegel kehtib teaduses.

Teadus.23.11.16

Taustata teadusuudis on nagu ühe tiivaga varblane. Sööb, ent ei lenda.

Teravmeelsuseta teaduslugu on nagu sabata varblane: sööb ja lendab, aga kukub ninali.

Teadmiseta, teadmist andmata on teaduslugu, nagu ka teadus pime varblane: sööb ja lendab, aga ei tea, kuhu.

Hea teadus on teravmeelne, selle tuuma tabamine on nagu hea komöödia, tegijale sageli tragikomöödia.

Teadusest kirjutades ei tohi unustada, mis on kultuur. Meie rahvuskaaslase, Rootsis töötava, kultuurimajandust uurinud ja rahvusvaheliselt tunnustatud teadlase Tõnu Puu määratluses: kunstid ja teadus. Kunstides kehtivad samad reeglid, mis teaduses.

Parim viis kadunud asja leidmiseks ei ole seda meeleheitlikult otsida, vaid lasta sellel olla. Küll see varem või hiljem välja tuleb. Kes on tegelnud kunstide ja teadusega, teab, millest kõnelen. Sellepärast pole olemas teadusuudist ajakirjanduslikus mõttes. Mees kukub redelilt hopsti!, uudis! Newton ja Einstein jõudsid selleni, miks kukub ja kuidas kukub, läbi aastakümneid kestnud töö.

On küsimusi, millele polegi vastust. Kuid neist saab osavalt, matemaatika abil mööda hiilida.

See on teadusest kirjutamise rõõm, aga ka õnnetus. Kiuidas sa müüd teoreetiku tagumikutunde?

On neli müüdavat teemat, neli T-d needki.

Tervis

Toit

Tänane ilm

Tore seks

Oktoobrikuu Scientific American kinnitab mu juttu. 2015. aastal avaldatud maailma 25 auväärsema teadusinstitutsiooni artiklitest olid loetavaima 25 seas ka:

Uus mitteresistantne antibiootikum. Globaalne soojenemine. Apokalüptiline liikide väljasuremine (toitu jääb vähemaks). Seksistlikud arvutimängud.

Lohutust pakub annab üks artikkel 25-st, milles tõestati, et maamunal kasvab 3,04 triljonit puud.

See annab lootust: uudishimu pole kadunud ehk minu moto: „Igaüks on teadlane!“

Lõpetan, kust alustasin, jutuvestja Aisopose looga: „Lõvikütt ja puuraidur.“  „Lõvikütt luusis, püss käes, mööda metsa ja uuris muudkui oma jalge ette. Talle tuli vastu puuraidur, kirves käes, ja küsima: „Mida sa maast otsid?“ „Otsin lõvi jälgi,“ vastas puuraidur.“ „Mis sa neis jälgedest otsid, ma parem näitan sulle, kus on lõvi,“ pakkus puuraidur. „Oh ei,“ kohtkus kütt, „ma ei otsi lõvi, vaid lõvi jälgi.“

Lootkem, et teadus ja sellest kirjutajad ei vaata vaid nina püsti taevasse ja julgeb otsida ka lõvi ennast.

 

 

 

 

 

Geograafia | imetabane.teadus | News

Kellel on Ameerikas hea elada?

29.04.2005

Et lõppude lõpuks teada, kus realiseerida Ameerika unistus, on USA valitsus alustanud oma riigi kaardistamist. Kuid mitte geograafilist ega majanduslikku, vaid looduslike mõnude järgi. USA Põllumajandusministeerium on valmis saanud kaardi, millel riigi 48 osariiki jaotatakse sõltuvalt kuuest parameetrist. Need on: jaanuari temperatuur, jaanuari päikesepaiste, jaanuari ja juuli temperatuuride erinevus (mida pisem, seda mõnusam), juuli niiskus, vete pindala ja topograafiline muutlikkus.
Selle töö järgi on looduslikult kõige mõnusamad mõned California piirkonna, näiteks Ventura ja Santa Barbara. Nood said kumbki 100 palli. Kõige hullemad mõnud on aga mõnes Minnesota piirkonnas nagu näiteks Red Lake, mis teenis 0 palli. Nii et nüüd teame, kuhu püüelda. Paika, kus midagi ei muutuks. Isegi temperatuurid mitte.
Enne USA külastamist külastage www.ers.usda.gov/publications/aer781/.
Allikas: Scientific American

Telli Teadus.ee uudiskiri