Meist vaid 60 valgusaasta kaugusel asub nooruke, 12 miljoni aasta vanune täht Beta Pictoris, mis on üks paremini tuntud näiteid kosmilisest tolmust ümbritsetud tähest (vt pilti). Päikesest kolmsada korda noorem, ent peaaegu kaks korda massiivsem täht on pakkunud astronoomidele võimaluse avastada, et planeetide moodustumine toimub seniarvatust kiiremini. Aastatel 2003–2009 tehtud ülitäpsed mõõtmised näitasid, et kõnealuse tähe ümber tiirleb eksoplaneet – kord oli selle tuhm kuju näha, siis mitte, siis aga ilmus välja teisel pool tähte.

Planeet tiirleb oma tähest umbes kümme korda kaugemal kui Maa Päikesest, umbes sama kaugel kui Saturn. Ta on üheksa korda massiivsem Jupiterist. Tema liikumine tabati Euroopa Lõunaobservatooriumi (ESO) 8,2-meetrise Väga Suure Teleskoobi külge seatud instrumentide abil.

Allikas: ESO

Maa võib aeglustada Veenuse pöörlemist. Kui need kaks planeeti jõuavad teineteisele kõige lähemale, on Veenuse pale pööratud maa poole alati sama poolega. See võib tähendada, et Maa gravitatsioon mõjutab Veenuse pöörlemist. Selle ideega tuldi lagedale paarikümne aasta eest, ent siis arvati, et Veenus pöörleb liiga kiirest, et Maa seda mõjutada saaks. Kuid nüüd on Versailles-Saint Quentini ülikooli teadlane Gérard Gaudal pakkunud välja, et Maa siiski kontrollib Veenuse tuuma, millest pole teadlastel suurt aimu. Gaudal pakub välja, et nagu Maal on Veenuselgi tahke tuum, mis ümbritsetud vedela kihiga. Nõnda saab tuum pöörelda aeglasemalt ülejäänud planeedist. See võib olla ka ebaühtlase ehitusega, nõnda et Maa külgetõmbejõud seda mõjutada saab.

Allikas: New Scientist

Kui mõned teadushirmulised kardavad, et suur põrguti LHC võib maamunale tekitada musta augu, mis meid kõiki sisse imeb nagu tormav tolmuimeja Beatles`ite multikas „Kollane allveelaev”, siis võiks neid rahustada, et niikuinii oleme me kõik mõjustatud tumedate jõudude poolt. Õigemini tumeaine poolt. Ja Päike aitab sellele omalt poolt kaasa.

Itaalia füüsik Lorenzo Ioro arvutas välja, et Maa orbiidi nähtavad muutused võivad vabalt olla põhjustatud sellest, et Päike õgib tumeainet. Tumeainet, mida pole siiani näha ega kuulda, arvatakse olevat umbes neljandik universumi massi ja energia kogusest ning see vastastikmõjustub tavalise ainega gravitatsioonijõudude vahendusel. Tumeaine tekitab ka Linnutee ümber halo.

Ioro eeldas, et Päikese massist on tumeainet 2–5 protsenti ja selle on Päike saanud, imedes endasse tumeainet kogu oma 4,6 miljardi aastate elu jooksul. Ta arvutas, et Maa pidanuks olema oma sünni hetkel Päikesest kolmandiku võrra kaugemal. Ja järeldas, et just Päikeses olev tumeaine kiirendab Maa lähendamist Päikesele.

Allikas: AlphaGalileo

.

Kui läheme toast õue, siis vaevalt et mõtleme kliima, saati veel globaalse kliimamuutuse peale. Me mõtleme, mida selga ja jalga panna. Ilma saab igaüks ennustada vägagi täpselt – vähemalt kahel kolmandikul juhtudest on homne ilm sama nagu tänane. Inimene ei saa omada kogemust ilma kohta enamat, kui ta on oma elu jooksul näinud. Inimese ajataju ongi ju seotud inimese elueaga. Mis sellest väljas, on justkui virtuaalne. Ajaloo õppimine on koolis raske asi – mida ütleb lapsele miski, mis on toimunud kakskümmend, kakssada või kaks miljonit aastat tagasi? Mitte midagi peale hingetu arvu.

Sama lugu on kliimaga. Me võime küll pähe tuupida, et Eesti paikkond sai jääkattest lahti kümne tuhande aasta eest – aga mis siis? Samamoodi nagu ilmastik nelja miljoni aasta eest, ei puuduta meie hingekeeli võimalik ilmastik tuhande aasta pärast. Puudutab ainult ühel juhul. Siis, kui toome mängu inimese. Seepärast ongi arutlused globaalse kliimamuutuse üle puhkenud siin-seal ägedateks lahinguteks, et inimene on platsi toodud. Kui palju inimene kliimat mõjutada suudab, saab ja tahab – selles on meie jaoks küsimus, ei muus.

See küsimus on tegelikult lihtne, igivana ja igikestev: kui võimas on inimene? Küsimus, millega inimene on küllap tegelnud ka enne, kui pani kirja Vana Testamendi lood, mis ju ei kõnelegi suurt muust kui inimese võimsuse piiridest. Jahve on see, kes ikka ja jälle hoiab vaos inimest, kes arvab end olevat see kõigevägevam.

Me võime ju ilkuda Mitšurini ja tema suhu pandud lause üle, et looduselt ei tule oodata armuandi, vaid tuleb neid võtta. Kuid ise käitume täpselt selle teesi kohaselt. Oleme käitunud võibolla sest ajast alates, mil valisime šimpansist lahku mineva tee. Rousseau „tagasi looduse juurde” ei tähendanud ju ka mitte seda, et peaksime saama jälle puuks, vaid seda, et oskaksime puul võtta, mis võtta annab. Küsimus vaid selles, kui palju siis annab võtta.

18. sajandi tööstusrevolutsioon endale piire ei seadnud, nii nagu ka 20. sajandi teadusrevolutsioon. Mis päädis projektidega kasvatada viinamarju Tšukotka taeva all, katta Põhjala linnad klaaskuplitega, muuta viljakandavaks Surmaorg, allutada endale Kuu, planeedid ja kosmos.

Isegi James Lovelocki Gaia hüpotees, mille kohaselt Maa on ise endaga hakkama saav organismilaadne kehand, näitab iroonilisel kombel, et pole miskit muretseda – tegutsegem ikka edasi, küll Maa hakkama saab. Ja ime küll – mingil määral ju oma kõikvõimsust inimene endale demonstreerida suutiski. Nüüd on need piirid kombatud, ja sestap tulebki asuda teisi otsima, oma inforuumi laiendama.

Üksteist kustutavad tsüklid

Kliimamuutused on ammuilma väljunud teaduse tavaelust ja muutunud tõeliseks infosõjaks. Selle väite tõestuseks saab tuua, et USA president Barak Obama määras oma kabineti energiaministriks Nobeli laureaadi Steven Chu, kes on hakanud rahastama kõrge riskiga energiaprojekte eesmärgiga püüda kinni süsinikku ja toota süsinikuvaba energiat. Ja teadusajakiri Nature nimetas ta aasta uudisetegijaks. Mööduva aasta suurim teaduse infosõja lahing toimus Kopenhaagenis. Seda ei saa sugugi pidada nurjunud ürituseks, oh ei. See on üks grandioossemaid kogunemisi, kus ju ei vaieldud millegi muu üle, kui inimvõimete piiride üle. Kui vägev siis inimene on – kas ta suudab kliimat muuta ja kui, siis kas ta suudab need muutused ka tagasi pöörata või vähemalt peatada?

Tuleb küll kurbusega tunnistada, et siiani pole tõsikindlalt teada ühtegi juhtu, kus energia jäävuse seadus ja entroopia ehk kaose kasvu seadus oleks osutunud kehtetuks. Tõsi küll – neist saab lühikeseks ajaks kõrvale hiilida. Energiat saab laenata vaakumist ja raha saab laenata pangast. Tagasi tuleb anda nii ühele kui teisele, ja ikka protsentidega.

Kui me loodame, et saame korstnast välja paiskuva süsihappegaasi toppida maa alla, mere põhja või vetikate rakkudesse, siis loodame salamahti igavesele jõumasinale. Ometi tegeleb selliste projektide uurimisega tuhandeid teadlasi, keda just mitte vähesel määral ei rahastata. Inimese kõikvõimsuse piiride uurimist rahastatakse ikka, senikaua kui rahastajaks on inimene.

Inimene aga ei taju ühegi meelega, et ta tormab ringi ümber Päikese tiirleval Maa kiirusega 30 kilomeetrit sekundis. Ja lisaks veel pöörleb kah koos maaga maksimaalselt kiirusega 1700 kilomeetrit tunnis. 80 aasta eest mõtiskles serblane Milutin Milankoviĉ jääaegade ja jäävaheaegade vaheldumise üle ning jõudis hüpoteesini, mis nüüdseks on praktilise kinnituse leidnud. Maa liikumine Päikese suhtes on tsükliline. Orbiidi väljavenitatus muutub 100 000 aasta rütmis. Maa telje kaldenurk orbiidi tasandi suhtes muutub perioodiga 41 000 aastat. Ja lisaks veel loperdab Maa telg perioodiga umbes 20 000 aastat. Nagu selgitab Tallinna tehnikaülikooli klimatoloog Rein Vaikmäe Horisondi jaanuarinumbris, mõjutavad need tsüklid Maale jõudva päikeseenergia kogust isesuguste perioodidega, ja aegajalt võivad need üksteist võimendada või kompenseerida. „Astronoomide andmetel on just praegu periood, kus need üksteist kompenseerivad ja seetõttu pääsevad rohkem esile kõik teised Maa kliimasüsteemi mõjutavad tegurid, sealhulgas inimmõju,” kirjutab Vaikmäe.

Niisiis tuleb välja, et elame ajastul, kus inimese võimsus on võimalikest suuremaid. Nii et tasub vaadata selja taha ja mõtelda silme ette. Ja mitte unustada, et kahe nädalaga kingib Päike Maa pinnale enam energiat kui inimkond terve aastaga kõigist energiaallikatest tarbib.

Tiit Kändler

Tähistaevas

Entsüklopeedia
Galaktikad Planeedid Tähed Tähtkujude kaardid

Kosmoseuuringud

2007 Millennium House, Austraalia

Tõlkinud Peeter Einasto, Indrek Kolka, Laurits Leedjärv, Anti Tamm

Koolibri, 576 lk, hind ca 830 kr

Vähesed teadusest kirjutatud raamatud on saanud ise teaduseks. Äsja eesti keeles ilmunud maailmatasemel astronoomide ja asjaarmastajate kirjutatud entsüklopeediline „Tähistaevas” on haruldane nii oma selge käsitluse kui usaldusväärse teostuse poolest. See on kui inimkonna ajaloo omamoodi kokkuvõte.

Astronoomia on inimkultuuri osa olnud vähemasti sellest ajast, mil leiutati vanim tehniline abivahend kiil. Ja kiiluna toimib see distsipliin tänaseni, meelitades meid tõstma kõrgemale oma nina vahel üsna poriselt maalt.

Kui teadus üldse kusagilt alguse sai, siis tähistaeva uurimisest ehk astronoomiast. Taevas tuli appi, kui oli tarvis tundmatust paigast välja pääseda või kui oli tarvis ennustada, millal küttida ja millal mida korjata. Astronoomilisest vaatepunktist vaadates on inimene lähemal linnule kui šimpansile. Lind orienteerub tähistaeva abil, inimahvidest pole seda teada.

Tähistaeva toimimise tundmine mitte ainult ei aidanud argielus, vaid andis ka võimu. Kuid tähistaeva uurimine, millest siis astronoomiateadus arenes, on ka kõige demokraatlikum teadusharu. See on ainus loodusteadus, milles on asjaarmastajatel senini oma kindel ja väärikas koht.

Linnastunud inimene arvab, et on leidnud endale paiga, kus ta saab olla paremini ühenduses tsivilisatsiooniga. Kuid sageli ei anna ta endale aru, et on kaotanud ühe sideme, mille külge on seotud kõik, eranditult kõik meile minevikust ja olevikust teada olevad tsivilisatsioonid. Sideme tähistaevaga. Linnas saab vaadata vaid oma nina ette. Tähine taevas on varjatud tähtede poole pürgivatest majadest ja kaetud inimese jaoks tarbetusk muutunud valguse uduse varjuga.

Ometi ei ole me kaotanud huvi taevaste asjade vastu. Loeme huviga kaugete tähtede ümber tiirutavatest planeetidest, lähetame oma koduste planeetide suunas saadikuid ja jälgime nende käekäiku. Ja asjaarmastajaid, kelle meelistegevuseks on tähistaeva asjade uurimine, tekib üha juurde ka Eestis.

Armastusega asjaarmastajale

On siis tore, kui ilmub raamat, mis on suurem raamatust tavamõttes – nii nagu tähistaevas on iseendast suurem. Äsja ilmunud entsüklopeediline „Tähistaevas”, mille ilmutas kirjastus koolibri, on just ja praegu ja siin selline raamat.

Kui ma seda raamatut esimest korda nägin, tuli hirm nahka küll ja vägisi tikkus keelele – tule tähistaevas appi! See 600-leheküljeline A4-formaadist suuremgi teos kaalub ikka õige mitu kilo. Kuid kui lauale ruumi tegin ja raamatu lahti lõin, siis vedas see mind enda sisse ja mõistsin, et massist veel kaalukam on selle sisu.

Austraalia kirjastuse poolt kahe aasta eest välja antud originaali autoriteks on Austraalia, Kanada, USA, Lõuna-Aafrika, Saksamaa ja Inglismaa kutselised ja asjaarmastajad kõrgetasemelised astronoomid. Astronoomide puhul juba kord on nõnda, et nad kalduvad ka oma ala populariseerima ehk eesti keeli öeldes rahvapärastama. Ja seda tehes mitte laskma alla latti ehk mitte minnes kergemat ja labasemat teed. Kõnealuse raamatu tekstid on tõlkinud meie astronoomid Tartu observatooriumist Peeter Einasto, Indrek Kolka, Laurits Leedjärv ja Anti Tamm ning toimetanud kogenud Rein Veskimäe. Nii et tõlge on usaldusväärne ja ladus, mida saab ka oodata neilt, kes on jätkuvalt populariseerimas astronoomiat Eestis.

Eks astronoomia maailmatasemeline populariseerimine Eestis sai alguse Ernst Öpikust juba Eesti riigi algaastatel. See maailma tipptasemel ja ehmatavalt mitmekülgne teadlane ei väsinud pidamast loenguid asjaarmastajatele ega tutvustamast rahvale astronoomilise mõtte astronoomilisi mõõtmeid. Nii et Tõravere seltskonna tegevus on mõnes mõttes Öpiku jälgi pidi edasi rühkimine.

Selletaolist kõikehõlmavat ja üldarusaadavat ja usaldusväärset raamatut astronoomiast eesti keeles seni polnud. On ilmunud küll rida heatasemelisi raamatuid Universumist meie astronoomide kirjutatuna, kuid nende sihik on olnud siiski kitsam. Sümpaatsel moel on „Tähistaeva” sihikul asjaarmastaja ja eesmärk tekitada huvi tähistaeva ning selle toimimise vastu.

Raamatu kompositsioon lähtub kodust – kuuendik sellest on pühendatud päikesesüsteemile. Tähtede, galaktikate ja nüüdisaegse kosmoloogia osad on mahult pisemad, küll aga mitte sisult. Palju on juttu kosmose uurimisest. Sellest osast saab üsna tervikliku pidi sellest, kuidas inimene on tähistaevasse pürginud. Ja leiab siit uusi ja huvitavaid seoseid ning faktegi.

Raamat igavikku

Siinsete tekstide üks omaväärtus on selles, et autorid on suutnud näiliselt äraleierdatud materjali nõndaviisi organiseerida ja kokku kirjutada, et küllap leiab siit enda jaoks uusi paralleele ja võrdlusi nii asjatundja kui asjaarmastaja, kui palju ta tähistaeva kohta enne ka lugenud poleks.

Omaette väärib tähelepanu astronoomia ajaloo peatükk, kus huviline võib ette võtta köitva reisi iidsetest aegadest läbi araablaste kuni maailma nüüdisobservatooriumideni välja. Ja tulevikku veel lisaks. See on omamoodi sümptomaatiline, et astronoomid paigutavad ka peatüki tulevikust mineviku osa alla. Universum ongi selline, et pigem sisaldab selle minevik tulevikku kui tulevik minevikku.

Sest astronoomia puutub kokku igavikulisega. Ja see ongi õigustus nendele tohututele kulutustele, mida astronoomia hüvanguks tehakse – kõigi kosmoseteleskoopide, kosmoselaevade, observatooriumide, gravitatsioonikiirguse andurite, neutriinomõõtjate ja mille kõigeni välja.

Entsüklopeedia „Tähistaevas” juhatab meid selle igavikulise poole teele. Ja teeb seda reaalsel paberil, mitte virtuaalses ekraanitaguses maailmas. Ernst Öpik on ütelnud: „Mida annab meile arvuti? Sama tulemuse, ainult et suurema arvu numbritega pärast koma. Kuid astrofüüsikas ei saa me kõige sagedamini vastutada isegi kolmanda, vahel ka teise komakoha järgse numbri eest.”

Omamoodi esteetikat pakub raamatu pildistik. See moodustab ühe omaette seisava mõõtme ses tasapinnalises, kuid ometi mitmekihilises raamatus, mille süvatasandid on pildid, aja kulg ja teksti sisemine mõte.

Raamat päädib tähistaeva vaatlusele rakendatud tähistaeva entsüklopeediaga, mis sisaldab ohtraid pilte ja andmeid tähtkujude kohta nii põhja- kui lõunapoolkeral.

On siin sees ka kolm eesti meest – Ernst Öpik, kes esimesena tõestas, kust tulevad meteoorid ja Jaan Einasto ning Mihkel Jõeveer, kes esimesena tõestasid universumi kärjelaadse iseloomu.

Astronoomia pole sugugi elukauge nähtus, kuna just tema otsib elu universumist ja mõtleb sellele, mis meist saada võiks, ehk nagu Öpik ütles – mis on meie kosmiline saatus. Sellest „Tähistaevas” lõppkokkuvõttes kõnelebki.

„Kui otsustate hakata astronoomiks, kas amatöörina või elukutselisena, siis pole põhjust kahetseda. Te leiate hulga uusi sõpru, ja taevas on näha alati midagi uut. Millist teed ka ei valiks, leiate ikka, et see raamat on ülimalt väärtuslik,” ütleb oma eessõnas kuulus amatöörastronoom ja astronoomia kirglik populariseerija sir Patrick Moore.

„Astronoomia kuulub sarnaselt muusika ja kunstiga inimsaavutuste nende tippude hulka, mis tõstavad inimvaimu tavapärasest kõrgemale,” kirjutab Anglo-Austraalia observatooriumi peaastronoom Fred Watson, „võib-olla on see ainuke teadus, kus teadmisi hinnatakse põhimõtteliselt selle inspiratsiooni eest, mille nad tagavad nendest osasaajatele.”

On vahva, et eesti keeleski on nüüd veel üks võti, millega avaneb terve sissevaadete ja arusaamiste universum, mida astronoomiline kultuur pakub.

Tiit Kändler

„Teaduslik dogma tugineb tavaliselt mõnele autoriteedile ja selle on omaks võtnud teatud hulk tõemeelseid uskujaid, kes moodustavad omaette rühmituse, võiks öelda pisikese „tõdekonna” (establishment).”

Ernst Öpik (1893–1985), eesti astronoom

Vähesed teadusest kirjutatud raamatud on saanud ise teaduseks. Äsja eesti keeles ilmunud maailmatasemel astronoomide ja asjaarmastajate kirjutatud entsüklopeediline „Tähistaevas” on haruldane nii oma selge käsitluse kui usaldusväärse teostuse poolest. See on kui inimkonna ajaloo omamoodi kokkuvõte.

Astronoomia on inimkultuuri osa olnud vähemasti sellest ajast, mil leiutati vanim tehniline abivahend kiil. Ja kiiluna toimib see distsipliin tänaseni, meelitades meid tõstma kõrgemale oma nina vahel üsna poriselt maalt.

Kui teadus üldse kusagilt alguse sai, siis tähistaeva uurimisest ehk astronoomiast. Taevas tuli appi, kui oli tarvis tundmatust paigast välja pääseda või kui oli tarvis ennustada, millal küttida ja millal mida korjata. Astronoomilisest vaatepunktist vaadates on inimene lähemal linnule kui šimpansile. Lind orienteerub tähistaeva abil, inimahvidest pole seda teada.

Tähistaeva toimimise tundmine mitte ainult ei aidanud argielus, vaid andis ka võimu. Kuid tähistaeva uurimine, millest siis astronoomiateadus arenes, on ka kõige demokraatlikum teadusharu. See on ainus loodusteadus, milles on asjaarmastajatel senini oma kindel ja väärikas koht.

Linnastunud inimene arvab, et on leidnud endale paiga, kus ta saab olla paremini ühenduses tsivilisatsiooniga. Kuid sageli ei anna ta endale aru, et on kaotanud ühe sideme, mille külge on seotud kõik, eranditult kõik meile minevikust ja olevikust teada olevad tsivilisatsioonid. Sideme tähistaevaga. Linnas saab vaadata vaid oma nina ette. Tähine taevas on varjatud tähtede poole pürgivatest majadest ja kaetud inimese jaoks tarbetusk muutunud valguse uduse varjuga.

Ometi ei ole me kaotanud huvi taevaste asjade vastu. Loeme huviga kaugete tähtede ümber tiirutavatest planeetidest, lähetame oma koduste planeetide suunas saadikuid ja jälgime nende käekäiku. Ja asjaarmastajaid, kelle meelistegevuseks on tähistaeva asjade uurimine, tekib üha juurde ka Eestis.

Armastusega asjaarmastajale

On siis tore, kui ilmub raamat, mis on suurem raamatust tavamõttes – nii nagu tähistaevas on iseendast suurem. Äsja ilmunud entsüklopeediline „Tähistaevas”, mille ilmutas kirjastus koolibri, on just ja praegu ja siin selline raamat.

Kui ma seda raamatut esimest korda nägin, tuli hirm nahka küll ja vägisi tikkus keelele – tule tähistaevas appi! See 600-leheküljeline A4-formaadist suuremgi teos kaalub ikka õige mitu kilo. Kuid kui lauale ruumi tegin ja raamatu lahti lõin, siis vedas see mind enda sisse ja mõistsin, et massist veel kaalukam on selle sisu.

Austraalia kirjastuse poolt kahe aasta eest välja antud originaali autoriteks on Austraalia, Kanada, USA, Lõuna-Aafrika, Saksamaa ja Inglismaa kutselised ja asjaarmastajad kõrgetasemelised astronoomid. Astronoomide puhul juba kord on nõnda, et nad kalduvad ka oma ala populariseerima ehk eesti keeli öeldes rahvapärastama. Ja seda tehes mitte laskma alla latti ehk mitte minnes kergemat ja labasemat teed. Kõnealuse raamatu tekstid on tõlkinud meie astronoomid Tartu observatooriumist Peeter Einasto, Indrek Kolka, Laurits Leedjärv ja Anti Tamm ning toimetanud kogenud Rein Veskimäe. Nii et tõlge on usaldusväärne ja ladus, mida saab ka oodata neilt, kes on jätkuvalt populariseerimas astronoomiat Eestis.

Eks astronoomia maailmatasemeline populariseerimine Eestis sai alguse Ernst Öpikust juba Eesti riigi algaastatel. See maailma tipptasemel ja ehmatavalt mitmekülgne teadlane ei väsinud pidamast loenguid asjaarmastajatele ega tutvustamast rahvale astronoomilise mõtte astronoomilisi mõõtmeid. Nii et Tõravere seltskonna tegevus on mõnes mõttes Öpiku jälgi pidi edasi rühkimine.

Selletaolist kõikehõlmavat ja üldarusaadavat ja usaldusväärset raamatut astronoomiast eesti keeles seni polnud. On ilmunud küll rida heatasemelisi raamatuid Universumist meie astronoomide kirjutatuna, kuid nende sihik on olnud siiski kitsam. Sümpaatsel moel on „Tähistaeva” sihikul asjaarmastaja ja eesmärk tekitada huvi tähistaeva ning selle toimimise vastu.

Raamatu kompositsioon lähtub kodust – kuuendik sellest on pühendatud päikesesüsteemile. Tähtede, galaktikate ja nüüdisaegse kosmoloogia osad on mahult pisemad, küll aga mitte sisult. Palju on juttu kosmose uurimisest. Sellest osast saab üsna tervikliku pidi sellest, kuidas inimene on tähistaevasse pürginud. Ja leiab siit uusi ja huvitavaid seoseid ning faktegi.

Raamat igavikku

Siinsete tekstide üks omaväärtus on selles, et autorid on suutnud näiliselt äraleierdatud materjali nõndaviisi organiseerida ja kokku kirjutada, et küllap leiab siit enda jaoks uusi paralleele ja võrdlusi nii asjatundja kui asjaarmastaja, kui palju ta tähistaeva kohta enne ka lugenud poleks.

Omaette väärib tähelepanu astronoomia ajaloo peatükk, kus huviline võib ette võtta köitva reisi iidsetest aegadest läbi araablaste kuni maailma nüüdisobservatooriumideni välja. Ja tulevikku veel lisaks. See on omamoodi sümptomaatiline, et astronoomid paigutavad ka peatüki tulevikust mineviku osa alla. Universum ongi selline, et pigem sisaldab selle minevik tulevikku kui tulevik minevikku.

Sest astronoomia puutub kokku igavikulisega. Ja see ongi õigustus nendele tohututele kulutustele, mida astronoomia hüvanguks tehakse – kõigi kosmoseteleskoopide, kosmoselaevade, observatooriumide, gravitatsioonikiirguse andurite, neutriinomõõtjate ja mille kõigeni välja.

Entsüklopeedia „Tähistaevas” juhatab meid selle igavikulise poole teele. Ja teeb seda reaalsel paberil, mitte virtuaalses ekraanitaguses maailmas. Ernst Öpik on ütelnud: „Mida annab meile arvuti? Sama tulemuse, ainult et suurema arvu numbritega pärast koma. Kuid astrofüüsikas ei saa me kõige sagedamini vastutada isegi kolmanda, vahel ka teise komakoha järgse numbri eest.”

Omamoodi esteetikat pakub raamatu pildistik. See moodustab ühe omaette seisava mõõtme ses tasapinnalises, kuid ometi mitmekihilises raamatus, mille süvatasandid on pildid, aja kulg ja teksti sisemine mõte.

Raamat päädib tähistaeva vaatlusele rakendatud tähistaeva entsüklopeediaga, mis sisaldab ohtraid pilte ja andmeid tähtkujude kohta nii põhja- kui lõunapoolkeral.

On siin sees ka kolm eesti meest – Ernst Öpik, kes esimesena tõestas, kust tulevad meteoorid ja Jaan Einasto ning Mihkel Jõeveer, kes esimesena tõestasid universumi kärjelaadse iseloomu.

Astronoomia pole sugugi elukauge nähtus, kuna just tema otsib elu universumist ja mõtleb sellele, mis meist saada võiks, ehk nagu Öpik ütles – mis on meie kosmiline saatus. Sellest „Tähistaevas” lõppkokkuvõttes kõnelebki.

„Kui otsustate hakata astronoomiks, kas amatöörina või elukutselisena, siis pole põhjust kahetseda. Te leiate hulga uusi sõpru, ja taevas on näha alati midagi uut. Millist teed ka ei valiks, leiate ikka, et see raamat on ülimalt väärtuslik,” ütleb oma eessõnas kuulus amatöörastronoom ja astronoomia kirglik populariseerija sir Patrick Moore.

„Astronoomia kuulub sarnaselt muusika ja kunstiga inimsaavutuste nende tippude hulka, mis tõstavad inimvaimu tavapärasest kõrgemale,” kirjutab Anglo-Austraalia observatooriumi peaastronoom Fred Watson, „võib-olla on see ainuke teadus, kus teadmisi hinnatakse põhimõtteliselt selle inspiratsiooni eest, mille nad tagavad nendest osasaajatele.”

On vahva, et eesti keeleski on nüüd veel üks võti, millega avaneb terve sissevaadete ja arusaamiste universum, mida astronoomiline kultuur pakub.

Tiit Kändler

Kui Kuul ongi vett, siis ei pruugi see olla pärit igiammustest aegadest, vaid seda tekib muudkui juurde. Kuu on nagu hiiglaslik käsn, mis imab endasse Päikese poolt kiiratavaid elektriliselt laetud osakesi. Need osakesed vastastikmõjustuvad Kuu pinnal oleva tolmuterakestes sisalduva hapnikuga ja nõnda tekib kuine vesi. Selle avastuse tegi India kuusatelliidi Chandrayaan-1 pardal olev ESA instrument SARA.

Kuu pind on regoliidi nimeliste ebakorrapäraste tolmuterakeste kogum. Saabuvad osakesed satuvad terakeste vahel lõksu ja neelatakse neisse. Kui need juhtuvad olema prootonid, siis võivad need vastastikmõjustuda reageerida hapnikuga ja tekib hüdroksüül ning vesi. Nende molekulide jälgi Chandrayaan-1 registreeriski.

Kuid mitte iga prooton ei neeldu. Üks viiest põrkub tagasi ilmaruumi. See leiab endale elektroni ning muutub vesiniku aatomiks. Vesinik eemaldub Kuult kiirusega 200 km sekundis ja kuna kuu külgetõmme on väike, lahkub selle mõju alt. Elektriliselt neutraalset vesinikku ei mõjuta ka magnetväljad. Nii lendavad need sirgjooneliselt nagu valguse footonid. Nii kannab iga vesiniku aatom endaga teavet paigast, kust ta Kuult lahkus. Kust tuleb enam vesiniku aatomeid, on heledamad alad. Tumedamad on aga magnetilised anomaaliad, mis peegeldavad prootoneid eemale, laskmata vesinikul tekkida (vt illustratsiooni).

Selliseid vesinikupilte loodetakse saada ka asteroididelt või Merkuurilt, mis on Päikesele lähemal ja mida ka Kuust enam prootonitega pommitatakse. ESA kavatseb ühes Jaapanile Merkuuri poole teele saata BepiColombo nimelise tähelaeva 2014. aastal, pärale peaks see jõudma aastaks 2020.

Allikas: AlphaGalileo

Kuul leiti üles inimese esimene jalajälg. Selle ja teised märgid 40 aasta tagusest Apollo 11 reisist pildistas eelmisel kuul teele lennutatud Lunar Reconnaissance Orbiter. See tiirleb ümber Kuu ja otsib tulevasi kuundumispaiku.

Pildil on näha kuumoodul, astronautide jalajäljed ja teaduslikud instrumendid. NASA kuundus kuus korda, LRO on pildistanud viit neist. Mõne kuu pärast loodetakse saada paremaid fotosid. Ka Jaapani ja India kosmoselaevad on otsinud märke inimese Kuu peal olekust, kuid pole neid leidnud – NASA arvates, kuna nende kaamerad polnud piisavalt head.
Allikas: New York Times

Tõravere täheteadlased on ikka hoolitsenud selle eest, et ka kiduratel aegadel oleks midagi rõõmustavat. Nüüd on siis nende töö pälvinud olulise rahvusvahelise tunnustuse. Akadeemik Jaan Einasto võitis Marcel Grossmanni auhinna. Seda annavad välja Itaalias asuv Rahvusvaheline Relativistliku Astrofüüsika keskus ja sellega seotud teadusinstituutide võrgustik ICRANet. Auhind on väljapaistvate saavutuste eest teoreetilise füüsika ja kosmoloogia alal.

Marcel Grossmann oli Šveitsi matemaatik, Albert Einsteini klassivend, kes innustas ja õpetas Einsteini kasutama üldise relatiivsusteooria matemaatilise aparaadina kõverate ruumide geomeetriat. Auhind antakse iga kolme aasta tagant ühele teadusinstituudile ja kahele-kolmele teadlasele. Tartu observatooriumi direktori Laurits Leedjärve sõnul on auhind väga prestiižne, selle saajate hulgas on olnud mitmeid Nobeli preemia laureaate, näiteks Abdus Salam, Subrahmanyan Chandrasekhar, Riccardo Giacconi, ja teisi kuulsaid teadlasi nagu Stephen Hawking, Roger Penrose, John Wheeler jpt. Selle aasta auhind on otsustatud omistada tuntud eesti kosmoloogile, Tartu Observatooriumi vanemteadurile akadeemik Jaan Einastole tema teedrajava panuse eest tumeaine ja kosmilise kärgstruktuuri avastamisel ja teadustöö edendamisel ajaloolises Tartu Observatooriumis.

Jaan Einastoga koos saavad auhinna Christine Jones galaktikate ja galaktikaparvede röntgenkiirguse uurimise eest ja Michael Kramer saavutuste eest pulsarite füüsikas. Asutuse auhind antakse sel aastal Prantsuse Kõrgemate Teadusuuringute Instituudile.

Auhinnaga kaasneb Itaalia kunstniku Attilio Pierelli hõbeskulptuur TEST ehk “Sündmuste jälg aegruumis”. Auhinnad antakse kätte 12. Marcel Grossmanni konverentsil Pariisis, mis toimub 12-18. juulil.

Grossmanni konverentsid on väga esinduslikud ja sel aastal toimuva 12. konverentsi rahvusvahelise koordineeriva komitee seas on ka Jaan Einasto. Organiseeriva komitee seas on ka sellised kuulsused nagu Steven Wienberg ja Stephen Hawking. Seal arutletakse üldrelatiivsuse, astrofüüsika ja relativistliku väljateooria uusimate saavutuste üle. Ehk siis teemadel, mille eest Nobelit loota ei ole. Einsteingi ei saanud seda preemiat mitte oma relatiivsusteooriate eest.

Einasto ja ta kolleegide töö pole tehtud eile, vaid aastakümneid tagasi. Võttis kaua aega, mil nende nägemust tumeainest hakati tõsikindlaks pidama. Veidi vähem läks kärgstruktuuriga. On nüüdsel majanduslikul taustal tore meenutada, et meie teadlased said kärgstruktuuri jälile, ehitades ühte Tõravere tuppa laest nööride otsas alla rippuva universumi. Ja tumeainelegi jälile saamiseks sai kasutada muu maailma astronoomide kogutud andmeid. Tulemuseni jõuti omaenese mõstuse jõul. Sest rikas ei ole Eesti teadus olnud kunagi. Eesti teaduskorüfee, astronoom Ernst Öpik ei kasutanud elu lõpuni arvuteid. „Milleks mulle pea?” küsis ta, kui talle neid soovitati.

On ikka ja jälle küsitud, et mis kasu on meile sellest ja teisest põhiteadusest, eriti siis kosmoloogiast. Umbes et mida me selle tumeaine ja kärgstruktuuriga peale hakkame, kui kitsikus käes. Selle peale olen vastanud, et mis kasu on meil näiteks poliitikast, kui selle ajamiseks tuleb pugeda mõnda mõttetusse parteisse, et siis ronida parlamenti ja valitsusse. Ning jõudes peaministriks saab igasugune mõtlemisvõime otsa.

Einasto teadustulemusi ei ole kerge mõista ja selles ongi nende väärtus. Et mõistmiseks on vaja rakendada pead. Tumeainet ei ole siiani eksperimentaalselt avastatud, selle ümber toimub poleemika juba oma kolmkümmend aastat. Kuid ometi on seda palju-palju enam meile nähtavast ja käega katsutavast ainest.

Eks see ole nii nagu tumemõistusegagi, mida on ikka palju enam säravast ja nähtavast mõistusest, mille üheks kandjaks Jaan Einasto on. Loodame siis, et tumeaine siiski tumemõistuse võidab.

Vt Einasto kohta ka minu artiklit tema juubeli puhul Eesti Päevalehes http://www.epl.ee/artikkel/460141
Tiit Kändler