Rubriigi ‘Astronoomia arhiiv

Astronoomia | Füüsika | Kosmoloogia | mis.uudist | News | vänge.lugu

Teadlased kinnitavad, et registreerisid gravitatsioonilained

18.03.2014

17. märtsil hakkas teadusuudiste kanalitesse saabuma teateid, et John Kovaci juhitava Harvard-Smithsoni astrofüüsikakeskuse rahvusvahelise koostöökogu BICEP2 teadlased on universumi õige varastest algaegadest pärineva kosmilise taustkiirguse uurimisel leidnud, et see on teataval kombel polariseeeritud. Valguse puhul pole polariseeritus uudis – ka veelt peegeldunud või atmosfääris hajunud valgus on polariseeritud. Uudis kõneleb, et taustkiirguse polarisatsiooni isepäraste omaduste põhjal saavad teadlased esmakordselt kinnitada eksperimentaalselt teoreetikute poolt ammuilma pakutud väidet, et universum paisus äkitselt (nn inflatsiooniliselt) ning vähe sellest – uued andmed annavad esmakordselt märki gravitatsioonilainetest ehk aegruumi tillukestest virvendustest.

Inflatsioon1Kui asi tõepoolest on nõnda, mida näitab seegi, et tulemusi kinnitab konkureeriv teadlasrühm Berkeley Ülikooli astronoomi Adrian Lee juhtimisel, kes oma avastusest teatas 10. märtsil, siis on astronoomid jõudnud võrratult lähemale, et vastata: kust saab loodus raha? Sest nende avastus ühendab esmakordselt kvantmehaanika ja üldrelatiivsusteooria – mida on taotlenud tulutult paljud geeniused Einsteinist alates.

 TK

Ajalugu | Astronoomia | Filosoofia | Füüsika | News

Galileo: 450 aastat esimest eksperimentaalfüüsikut

16.02.2014

 

Täna või eile 450 aasta eest, 15. või 16. veebruaril 1564, sündis Pisa muusiku ja muusikuteoreetiku Vincenzo Galilei ja tema kangakaupehe tütrest maise Giulia Ammannati poeg Galileo.

Kolm eitust:

I Galileo ei sündinud päeval, mil Michelangelo suri, vaid seitse päeva hiljem.

II Galileo ei leiutanud teleskoobi, vaid pani selle autorikaitseõigusi ennetades hollandi prilliklaasimeistritelt pihta.

III Galileo ei hõisanud Maa kohta „Ta pöörleb siiski!“, või kui, siis pomises seda Päikese koha.

Esimene inimese mehaaniline leiutis oli kiil. Galileo rakendas kiilu kaldpinnaks ja mõõtis sellel välja, et raskemad esemed langevad Maa poole samamoodi nagu kergemad. See ei olnud lihtne katse, nagu tunduda võib – proovige seda korrata nüüdsete kelladega, kasutades veerejateks näiteks puust või rauast silindreid. Galileol oli võtta vaid veekell, aga ta sai asjaga hakkama. Temast sai esimene teadaolev ja ajalukku läinud teadlane, kes tõestas, et eksperiment on tõe kriteerium.

Galileo.450Detsembril esimesel päeval 1609. aastal suunas Galileo oma parima, 20-kordse suurendusega teleskoobi taevasse. Ta nägi seal paljutki, mida ei oldud enne palja silmaga nähtud, aga ka seda, mida oli nähtud, ent mille kohta ei olnud aimu, mis asjad need on. Päikesel olevaid plekke nägi ja kirjeldas Firenze astronoom ja astroloog Gualterotti 1604. aastal, Kepler jälgis samu plekke camera obscura abil 1607. aastal, pidades neid Merkuuriks. Galileo asus päikeseplekke vaatlema 1611. aasta kevadel ja jõudis lõpuks järeldusele, et Päike pöörleb ümber oma telje. „Päikesel ei ole mingit põhjust eelistada seismist pöörlemisele,“ kirjutas ta kenasti.

Galileo ei olnud rohkem matemaatik kui oli muusik, kunstnik, kirjanik, filosoof, nii et temast põhjaliku raamatu kirjutanud Ameerika teadusajaloolane John Lewis Heilbron peab kõige õigemaks sõnaks, mis võtab Galileo kokku, lihtsalt „kriitik“. „Galileo tõstis maa taevasse,“ kirjutab ta oma raamatus „Galileo“.

Galileo mehaanika kohaselt suudab vähimgi jõud liigutada suurimat raskust, kui aega on piisavalt. Liikumise suund on selge.

Tekst ja joonistus: Tiit Kändler

 

Ajalugu | Astronoomia | News

Lissaboni Geograafiaselts säilitab Purtugali vägevust

07.01.2014

Lissaboni maastik tundub meie silmadele vägivaldne. Keskel jõe ääres kilomeetrike pikk ja pool lai tasapind, selle servades ja taga äkiliselt tõusvad mäed. Nii äkiliselt, kui ei kusagil mujal Euroopa pealinnades. Kaardilt vaadates eraldab kaht tänavat sadakond meetrit, ent poole sellest pead veel üles ronima. Linnakaartidele ei kanta kõrgusjooni. Seda ei teinud ka Portugali meresõitjad, kes oma suurte avastuste ja vallutuste hiilgeaegadel nähtud maid kaardistasid. See-eest ilustab nende kaartidel kitsast Lõuna-Ameerika läänekallast horisontaalselt kasvavate roheliste kuuskede rida.

Lissaboni Geograafiaseltsi peasekretär doktor João Baptista Pereira Neto näitabki meile algatuseks kaarti seltsi suure, rõduga restorani seinal, millel on kujutatud Lõuna-Euroopa, Ida-Aafrika ja Lõuna-Ameerika, nagu portugallased neid 16. sajandil ette kujutasid.

GeoSelts.KaartANeto on ilmselgelt uhke oma Euroopa vanimate hulka kuuluva, 1875. aastal asutatud geograafiaseltsi ja selle varade üle. Et neid imeasju näha, et uudistada seltsi rikkalikku raamatukogu ja kirjeldamatu sisearhitektuuriga Portugali saali, et kuulata lugusid maakaartide, Indiast, Aafrikast ja Hiinast pärinevate iidsete imeasjade kohta, mis seltsi ohtrates saalides klaasi taga seisavad, ei piisa lihtsalt suurest uksest sisse astumisest.

Tuleb end eelnevalt registreerida, ja ime küll, siis saadab dr Neto vastuseks maili, mis päeval mis kellajal ta meile oma maja näitab.

 

Ajaloo sambad

Teisipäeval, 5. novembril kell kolm otsime üles maja, mis asub Lissaboni keskmes, tasapinnal, kust 1755. aasta kõigi pühakute hommiku maavärin kogu hiilguse ja au puruks väristas ning ühes tund hiljem saabunud hiidlainega 15 000 inimest tappis. Napoleoni sissetung ja Inglise okupatsioon takkajärgi hävitasid ka hulga algdokumente, mis annab kirjanik Martin Page’ile võimaluse väita, et iga järgnev režiim oli vaba ajalugu taaslooma. Page loob oma versiooni Portugali ajaloost oma raamatus „Esimene globaalne küla“. Netol on oma versioon ja see kattub Lissaboni Geograafiaseltsi traditsioonidega.

Ajalooteaduses ongi omapärane ja huvitav võimalike versioonide paljusus. Kuigi kaardid, mida siin hoitakse, nõnda et pildistadagi ei tohi, on originaalid, annavad nad end lugeda nii ja naa. Neto on olnud seltsi peasekretäriks kaks aastat ning kahtlemata on suur au, et just tema, ajaloodoktor, kümmekonnale huvilisele oma valdusi näitab.

Neto.MaalidA

Seltsi 1300 liiget on väärikas seltskond, kelle hulgas on olnud Portugali kuningaid ja presidente. Portugali maadeavastamine ja -vallutamine algas täpselt teada ajal, 25. juulil 1415, kui vallutati Põhja-Aafrika linn Ceuta, „mis tegi lõpu barbarite piraatlusele ja andis Portugalile kontrolli Gibraltari üle,“ pajatab Neto. Seltsi ühes koosolekute saalis on seinal hiiglaslik kaart Portugali meresõitjate marsruutidega, nagu Vasco da Cama sõit Indiasse 1498. aastal ja Fernão de Magalhãesi reis sinnasamasse 1521. aastal, mida rahastas tegelikult Hispaania kuningas (nagu tagantjärele loen) ja kus ta oma ümbermaailmareisi finaalis filipiinlaste poolt maha löödi. Viimane neist kuulsatest reisidest toimus 1600. aastal ja kulges erandlikult põhja poole, läbides Põhja-Jäämere.

Siin saame näha oma silmaga ligidalt neid kaarte, mille järgi vaprad meremehed sõitsid – ja sõidu käigus täiendasid. Enne maavärinat oli Portugal nõnda rikas, et raha polnud kusagile panna ja kuningas Manuel I ehitas 1520. aastal Tajo jõe suudmesse hiigelkeeruliste kivinikerdistega mauri-portugali ehk manuelistlikus stiilis kaitsetorni, mida, tõsi küll, läks vaja eelkõige vanglana. Antropoloogiaprofessor Neto ilmanäinud silmad lähevad põlema, kui ta meile pajatab, kus kõik on nende kogudest näitused välja pandud olnud. Ta teeb seda väärika tõsidusega, žestikuleerimata. Portugallased on pärit oma üheselt kirjeldamatust ajaloost ja käituvad hoopis erinevalt hispaanlastest või itaallastest. Mingi tõsidus, väärikus, mis aitas üles ehitada mahapurustatud linna ja täita see nõnda suurte muuseumide, valitsushoonete ja kes teab mis majadega, et enamik kirikuid, kloostreid ja muuseume on eksponaatidest pooltühjad. Ka geograafiaseltsis pole väga palju välja pandud. Just parasjagu, et vihjata, mis veel võib olemas olla.

Aastal 1494 jagasid Portugal ja Hispaania maailma ära üht meridiaani mööda kulgevat demarkatsiooniliini pidi. Ida jäi Portugalile, lääs Hispaaniale. Kuue aasta pärast selgus, et see meridiaan läbib ka arvatust suuremaks osutunud Lõuna-Ameerika. Nii sai Portugal enesele Hispaania pettumuseks ka Brasiilia. Kes teab, ehk aimasid nad, et see seal olemas on – oskasid ju nemad otsida Indiat õiges suunas, pidades Kolumbuse ideed totraks. Ja said enesele pikaks ajaks vürtsimonopoli.

GeoSelts.PostA

 

Kõige jahmatavamad eksponaadid seltsi muuseumis on kaks kolmemeetrist kiviposti, neljakümnesentimeetrise silinderkeha peal kirjadega kuup. Need aeti püsti Aafrikas ja nõnda tähistati, et Angola ja Mosambiik on Portugali omad. Ja need on alles, läbi kõigi aegade. Ajaloo sambad, mida saab kaardile kanda ja tõlgendada ikka ja jälle.

Tiit Kändler

 

Märkus: Portugali reisi võttis autor ette oma kulu ja kirjadega. Lühendatult ilmunud Eesti Päevalehes, 21.11.2013

 

Fotod: Tiit Kändler

 

 

Astronoomia | News | to.imetaja

Ernst Öpiku transtsendentne intervjuu

24.10.2013

Ernst Öpik: mõtlemine on võrdne partner universumile

 

Öpik.Foto.Armagh.IAJ.1972Teisipäeval, 22. oktoobril täitus 120 aastat Eesti ühe suurima teadlase Ernst Öpiku sünnist. Kuna meie ülemaailmne astronoom oli nõnda erakordne, ja tema ideed senini kehtivad, siis söandasin teha selle Eesti geeniusega ühe tagasihoidliku intervjuu. Transtsendentse, kui soovite.

 

Palju õnne, ja lubage kinnitada, et olete teinud Kunda maailma nabaks.

Ma ei ole pärit Kundast, vaid Port Kundast. See oli Lontova ja Kundaga meil pistmist ei olnud.

Te olite nende kuue astronoomi seas, kellele Ameerika Teaduse Arendamise Ühing Kepleri 400. aastapäeva tähistamiseks kuldmedali omistas. Te olite Kuningliku Iiri Akadeemia liige, Belfasti Ülikooli audoktor ja võitsite 1975. aastal Kuningliku Astronoomiaühingu kuldmedali. Järgnes auhindade sadu.

Mind huvitas poisikesest alati, mis juhtub, kui meteoor lendab Maa atmosfääri. Ning kust ta tuleb. Et objektid tulevad Maa lähedale miljardite valgusaastate kauguselt, on hämmastav.

Keegi ei uskunud teid, kui väitsite, et Marsi kraatrid pole vulkaanilist päritolu, vaid meteoriidipõrgetest tekkinud.

Mis siis, aga Marineride fotod ju kinnitasid mu arvutusi. Nagi sedagi, et Veenuse kõrge temperatuur tuleneb pidevatest tolmutormidest.

Te tõestasite 1937. aastal esimesena, et Päike saab oma energia termotuumareaktsioonidest. Samuti näitasite, et giganttähed tekivad tähtede gravitatsioonilise kokkuvarisemise tagajärjel. 1922. aastal näitasite esimesena, et Andomeeda udukogu on spiraalne tähekogu, kaugel eemal meie Galaktikast ja selle pöörlemise järgi arvutasite kauguseks 785 000 parsekit, mis pole kaugel nüüdsetest arvutustest 670 000.

George Gamow saatis teile 1936. aastal kirja, et miks te ei avalda oma tulemusi, mis saadud ammu enne teisi teadlasi, olulistes ajakirjades. Nõnda jäite eemale näiteks Nobeli preemiast, mille Hans Bethe päikese energia teooria eest sai.

Ma vastasin Gamowile, et ometi ta ju luges seda. Mulle ei ole kunagi meeldinud, et minu artikleid lühendavad inimesed, kes neid lõpuni ei mõista, ja pole olnud ka raha, et neid tasulistesse ajakirjadesse saata. Sellepärast asutasin Tartu Tähetorni Toimetised ja Irish Astronomical Journali, et adekvaatselt oma arvutusi avaldada.

Kui teile omistati Kuningliku Astronoomiaühingu kuldmedal 1975, paluti teil laua taga väike kõne pidada. Te tõusite, vaikisite – ja hakkasite laulma. Teie kuulmine oli absoluutne, kommenteeriti, kuid kas mäletate, mida laulsite?

Küllap laulsin osa oma „Valguse internatsionaalist“, mille komponeerisin pagulaste laagris Hamburgi lähedal 1946. Võibolla avaldub muusikas mu tõeline loomus ja matemaatika vaid täiendab seda.

Te olite Eesti natsionalist, fanaatiline kommunistliku okupatsiooni vastane. Ameeriklasi üllatasid sellised ekstreemsed nõukogudevastased tunded. Ometi pidasite te venelastest lugu, kõnelesite S. Fred Singerile oma kuldmedalist, mille enne Esimest maailmasõda Moskva koolis saite. Kõik, mis te matemaatikast õppisite, saite keskkoolist.

Muidugi, ma poleks muidu saanud anda Moskvas eratunde ja oma puudust kannatavat Eesti elavat peret aidata.

15.Armagh.ObsKui Põhja-Iirimaal hakkasid 1972. aastal hullud ajad, lahkus nii mõnigi ameerika astronoom sealt. Kähku. Teie mitte.

Elu oli tollases Armagh’s idülliline, võrreldes varasema eluga Eesti erinevate okupatsioonijõudude all.

Te kirjutasite nõnda paljudest astronoomia harudest kui ei keegi teine teie kolleegidest. Te seisite sel spetsialiseerumise ajastul eraldi kui keegi, kes tahtis olla kõrgel künkal.

Ma olin pioneer, kes raiub end läbi tiheda võsa ja metsa, otsides rada, mis võib edaspidi laieneda meie uudsete uurimisriistade abil – nagu arvutid.

Kuid ometi, kui 1975. aastal, mil te täitsite Armagh’ Observatooriumi direktori ülesandeid, ja kui pakuti võimalust uurimisvahendeid täiendada, sealhulgas arvuteid osta, vastasite nõnda: „Universumi struktuuri ja evolutsiooni avastamise tähtsat tööd saab teha olemasolevate vahenditega, ja nõnda ka tulevikus. Põhiinstrument on pea.“

Kas te siis kahtlete selles?

Kas ei võinud vahel isegi teie pea eksida? Nõnda eitasite te mustade aukude olemasolu.

Ilmselge. Asjadel, mis eksisteerivad, peavad olema dimensioonid.

Te olete vahel teadlasi oma järskude repliikidega ärritanud.

Muidugi. Kui nad minu selgetest põhjendustest pole aru saanud. Olen ikka öelnud kahte asja. „You should know better!“ Te peaks paremini teadma. Ja vähemalt tehke oma illustratsioonid nii selgeks kui võimalik!

Kas täpsetel arvudel polegi siis tähtsust?

Ütlen teile, et enamikul juhtudel on astronoomias matemaatika ja arvutite kasutamisel vaid esteetiline väärtus. Astronoomias peetakse määramatust vahemikus +50 kuni –30%  heaks ja ka +100 kuni –50% on veel vastuvõetav. Tähendab, et tulemus ei ole tähtsam käsitlusest, nõudes vaid rohkem jõupingutusi, kui üks lihtne ligikaudne mudel. Enamasti on morfoloogiline terviklikkus eelistatum matemaatilisest täpsusest.

Lontova.Öpik.Kodu1AKuid kuidas on lood inimesega, kes ju ometi on tühine kübeke universumis?

Inimese hing, kaalutu ja massitu, on tähtsam kui mis tahes eluta mass! Ja seda, mida ei saa kaaluda ega mõõta, ei saa purustada! Erinevate rahvuste püsimisel maailmas on suur ja sügav mõte: see on mitmekesisuse, originaalsuse ja alujõu allikas, inimsoo arengu tõukejõud. Meie tilluke maamuna kannab seega mõtlemist, hingestatud indiviide, kes kõik on võrdsed partnerid tervele universumile.

Kohtume universumis.

Fotod:

Ernst Öpik Armagh’ töötas Observatooriumis 1948–1981. (Armagh Observatory)

Maja Armagh’ Oservatooriumis, kus Ernst Öpik töötas 33 aastat. (Tiit Kändler)

Ernst Öpiku lapsepõlvekodu Port Kundas Lontovas 27. septembril. (Tiit Kändler)

 

 

 

 

 

Astronoomia | mis.toimus | News

Tiit Kändleri loeng: Ernst Öpiku imearvud

17.10.2013

Loodusõhtu Rahvusraamatukogus

Esmaspäeval, 21.10.2013 kell 18

 

Tiit Kändler: Kuidas arvud päästsid Ernst Öpiku ja eesti kultuuri

Juttu tuleb meie kuulsaima teadlase loodusest: universumist, Lontovast Port Kundas, Tartust, Armagh’st, Arizonast ja Harvardist.

Valguse InternatsionaalÖpik sündis 120 aasta eest, 22.oktoobril 1893 ja töötas Moskva, Taškendi ja Armagh’ Observatooriumis. Teaduse populariseerimise projekti TeaMe toetusel töötas Tiit Kändler maikuus Armagh’s. Sada aastat enne Öpikut tegid samal tasemel tööd Struve, Lütke, Wrangell, Krusenstern, kes said kokku Simunas Avanduse mõisas ja lõid maailma esimese geograafiaseltsi.

Öpik.Armstrong.Võppuva peegli meteoorikaamera.1950.aastad.Church State and Asrinomy in Ireland 200 Years of Armagh ObservatoryParalleele ja pilte jätkub kauemaks, lisaks kuulame paari Öpiku komponeeritud klaveripala salvestust. Fotol: Öpik (vasakul) ja Arstrong uurivad 1950. aastatel Öpiku leiutatud võppuva peegli meteoorikaamerat. (The Irush Times)

Jutuks tuleb Põhja-Iirimaa ajalugu ja loodus, Eesti ajalugu ja loodus. Mida toetavad arvud.

Muusika: „Sädelev Kass“ – Elerin Velling ja Eerik Kändler, kelle plaat „Muusika“ oli suvel Eesti Ekspressi esiplaat. Nad esitavad ka Tiit Kändleri sõnadele kirjutatud pala „Universum“.

Justkui sellest oleks veel vähe, toimub kahe Tiit Kändleri uue raamatu esitlus ja müük.

„Loll on targaks saada“ ja „Õueonu aasta“, mõlemad autori illustratsioonidega.

Saada on ka „Sädeleva Kassi“ plaat „Muusika“.

Ütles Ernst Öpik oma oponentidele: „You should know better!“ Te peaks paremini teadma. Saagem siis.

 

Õhtu hind õpilastele, tudengitele ja pensionäridele 1 EUR, täiskasvanutele 2 EUR.

Vaata otseülekannet: http://www.looduseomnibuss.ee/otse

Looduse Omnibussi ettevõtmisi toetavad Eesti Energia ja KIK.

Info www.looduseomnibuss.ee

 

 

 

 

 

Astronoomia | mis.toimus | News

Öpiku pink sai avatud

04.10.2013

Kunda.Öpik.Pink1ATeadlaste öö hakul Kunda tsemendimuuseumis 27. septembril meenutasime Ernst Öpikut, kes 22. oktoobril 1993, seega 120 aasta eest Kunda klindi all Lontovas sündis. Otsisin maja üles, see on veel alles, kuid armetus seisus. Foto lisan. Ometi on siit pärit neli vägevat Eesti ajaloolist meest. Tsemendimuuseumi rahva eestvõttel on nüüd vähemasti olemas Öpiku pink, mille avasime, kohal oli Öpiku vennapoja poeg Andres Öpik, akadeemik Jaan Einasto, kes istuvad pildil Öpiku pingil. Teadustrikke näitas Jaak Kikas, mina pajatasin, kuidas arvud Öpikut kaitsesid. Lõpuks veel saime oma käed tsemendiseks.

Lontova.Öpik.Kodu1ATekst pingi seljatoel metall-lehel:

ERNST JULIUS ÖPIK

1893 – 1985

MAAILMAMAINEGA ASTRONOOM

SÄRAVAIM NING ORIGINAALSEIM MÕTLEJA

XX SAJANDI ASTRONOOMIDE SEAS

KOGU ILMA PEAL

Ja taga tähistaevas. Plaanis on pink panna Kunda parki klubimaja lähedusse, jõe ürgoru kõrgele kaldale. Fotol: Öpikute kodu Lontovas, Port-Kundas 27. septembril.

Astronoomia | Matemaatika | mis.toimub | News

Ernst Öpik 120: teadlaste öö Kundas

23.09.2013

ToF_2013_LOGO

Reedel, 27. septembril Kunda Tsemendimuuseumis toimuv teadlaste öö „Meie kosmiline saatus“ pühendatakse Ee3sti kuulsa astronoomi astronoom Ernst Öpiku tegevusele.

Teadlaste öösel seotakse omavahel astronoomia kirjandusega, et seeläbi ja Öpiku abil uurida universumi ja päikesesüsteemi saladusi, seejuures inimest ja inimlikkust ning inimühiskonda hetkekski unustamata.

Üritus algab kell 18 Tsemendimuuseumi taga Öpiku auks pingi avamisega ja jätkub Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi direktori, professor Jaak Kikase põnevate eksperimentidega.

Viru Rannateatri näitlejad loevad vahelduseks ette katkendeid Ernst Öpiku raamatust „Meie kosmiline saatus“, esitatakse tema klaveripala.

Kohtumistest Öpikuga Eestis ning mujal ja tema töödest kõneleb akadeemik Jaan Einasto.

Öpiku töö seostest Eesti ja Põhja-Iirimaa kultuuriajalooga ning tema Armagh’ kolleegidest kõneleb teaduskirjanik Tiit Kändler ettekandes: „Meie ainulaadne kõigearvuline.“

22. oktoobril möödub 120 aastat Ernst Öpiku sünnist Port Kundas ehk Lontovos.

Allikas: Kunda Tsemendimuuseum

Ernst Öpik püsib Armagh’ Observatooriumis aukohal

Armagh.ÖpikA

 

 

 

 

 

Eesti astronoom Ernst Öpik püsib Põhja-Iirimaa Armagh’ Observatooriumi nõupidamiste saalis aukohal tänaseni. Aastatel 1948–1981 Armagh’s töötanud ja ka maalähedaste objektide uurimisel maailmakuulsa Öpiku foto seisab observatooriumi endiste direktorite näopiltide vahel ja selle teadusasutuse 1789. aastal asutanud Iiri Kiriku peapiiskopi Richard Robinsoni büsti kõrval. Seinal ripuvad Robinsoni kujutav maal ja praeguse peapiiskopi, observatooriumi nõukogu esimehe Richard Clarke’i foto.

Öpik tõestas 1950. aastatel, et Maa ajaloo jooksul oli üsna tõenäoline kokkupõrge vähemalt 34-kilomeetrilise läbimõõduga meteoriidiga, millele järgnes globaalne häving. Alles 1990. aastal tõestati nüüdse Mehhiko alal 65 miljoni eest toiminud hiiglasliku 10-kilomeetrise meteoriidi kraater ning püsib hüpotees, et selle plahvatuse läbi hukkusid dinosaurused.

Foto: Tiit Kändler

Astronoomia | News | õue.onu

Õueonu päevaraamat. Sügistalv 1. Teadus kui komeet

20.09.2013

Vahel on teadusuudised nagu komeedid, mis ilmuvad meie vaatevälja, siis kaovad ja naasevad jälle – kas mõne aasta, aastakümne või sajandi järel. Elu päritolu on uurimisaine, mis toodab üsna kindla regulaarsusega uudiseid elu maavälise päritolu kohta. Tundub, et kui Maal ägeneb mingi kriis või vastuseis, siis hakkab teadlasi huvitama maavälise elu võimalikkus. Nõnda tõusis see valdkond eredalt möödunud sajandi 50. aastatel, mil paisus kolmanda maailmasja oht, nii ka viimastel aastatel, mil maailm on kokku põrganud suure majandushädaga. Eelmises laines osales ka Eesti kuulsaim astronoom Ernst Öpik, kes elades tollal pommiplahvatuste ja püssipaukude keskel Ulsteris Armagh linnas, pani kirja oma arvutustel põhinevad kaalutlused selle kohta, kui tõenäoline on kohtuda maavälise eluga. Tema tulemused kehtivad üldjoontes tänini, üle poole sajandi hiljem.

meteoorneografÖpiku arvutuste kohaselt on meie Galaktikas ehk Linnutees eluks sobivate keskkonnatingimustega planeete 8 miljonit – „muljetavaldavalt suur arv vaatamata nende suhteliselt harvale esinemisele.“ Öpiku arvutatud jääaegade umbes iga 250 miljoni aasta järel kordumise tsükkel arvestas erinevalt eelnenult kuulsaks saanud Milutin Milankoviči tsüklitest mitte ühe, vaid õige paljude asjaoludega ning võimaldas meie mõtlejal 1958. aastal ajakirjas Scientific American ilmunud artiklis väita: „Pilt kestvalt soojenevast kliimast, mida pikas perspektiivis katkestavad jääajad, annab meile uue vaatepunkti elu evolutsioonile maakeral.“

16. septembril saatis Ameerika Astronoomiaühing AAS laiali kõlava pealkirjaga uudise, et avastati kosmiline vabrik, kus toodetakse elu ehituskive. Selles selgub, et Londoni Imperial Colledge’i ja Kenti Ülikooli teadlased tegid kindlaks, et kui jäised komeedid põrkuvad planeediga, võivad tekkida aminohapped, mis on eluks vältimatute valkude koostisosad. Nad spekuleerivad, et sel moel saab seletada, kuidas elu Maal tekkis ajavahemikus 4,5 kuni 3,8 miljardit aastat tagasi, kui Maad pommitas tihe komeedi- ja meteoriidisadu.

Õiglane olles saab kinnitada, et sellele järeldusele jõuti juba üle poole sajandi tagasi. 1953. aastal teostas ameerika keemik Stanley Miller ainulaadse eksperimendi, mille käigus sünteesis eluta süsteemis elusolendite ehituskive – orgaanilisi molekule. Ta lõi laboris primitiivse Maa keskkonna – kolvi, mida varustati veega, metaaniga, vesinikuga ja ammoniaagiga ning mida kuumutati ja millest lasti läbi kunstvälku ehk elektrilahendusi. Sellest keskkonnas tekkis aminohappeid, millest koosnevad valgud meie kehas. See vallandas ülemaailmse katsete laviini, mille käigus selgus, et teatud keskkondades moodustuvad suuremad molekulid ehk polümeerid, aga ka pärilikkusaine DNA ehitamiseks vajalikud nukleiinhapped.

Öpik oli esimene teadlane, kes arvutas välja, kui palju on Maa eri suurusega kosmiliste kehadega aegade jooksul kokku põrganud ja mis sellest elu tekke ja kulgemise jaoks tõenäoliselt on johtunud.

Biokeemiliselt on elu ühekülgne, põhinedes suuresti nukleiinhapetel, valkudel, süsivesikutel ja rasvadel. 95% elust põhineb vaid kuuel elemendil. Need on süsinik, vesinik, lämmastik, hapnik, fosfor ja väävel. See tähendab, et igas organismis on teiste jaoks midagi söödavat. Praegu maamunal enam uut elu elutust ainest tekkida ei saa. Enne teket süüakse osised lihtsalt ära. Ainult elus mateeria saab Maal elusat sünnitada.

 

oueonumurula

Õueonu aasta

Kirjutanud ja joonistanud Tiit Kändler

Kujundanud: Eerik Kändler

Teaduslugu MTÜ, 2013, värvitrükk, kõvad kaaned, 80 lk

 

Õueonu on kirjutanud ja joonistanud oma õuest ja sellega toimuvast Looduskalendris pikalt ja pidevalt, kõige enam 2010. aasta oktoobrist järgmise septembrini ja kui aastaring täis, voolas see, mis tõrde ei mahtunud, Õueonu päevaraamatusse.

Nüüd on kõik see saadaval raamatuna kõvade kaante vahel.

„Õueonu aasta“ kirjeldab õue, nii nagu seda võiks näha looduse ja meele mõlgutamise sõber. See on mõeldud kõigile neile, keda võlub loodus, aed, maastikud ja nende seosed igapäevaeluga ning inimese mõttemaailmaga.

„Õueonu aasta“ avaldab selget rõõmu õuest, nii nagu see ühele avalale Õueonule on antud.

Kuude kaupa saab lugeda rõõmudest, mida avatud meelele pakub õu.

Õueonu on pigem õuevaatleja ja õuemõtleja kui õueaednik. Õueonu kannab õue alati kaasas, kuhu ta ka ei reisiks.

„Ahjaa,“ lisab Õueonu, „selle raamatu kirjutamise ja joonistamise ja lugemisega toetame kodumaa loodust. Ja kodumaa loodus toetas meid selle väljaandmisel, ei keegi muu.“

Saadaval Rahva Raamatus ja Apollos.

 

 

 

 

 

Astronoomia | News | vänge.lugu

Öpiku jälgedes kõndiv Armagh astronoom avastas Saturni mõju meteoriitidele

30.05.2013

Tillukesed sügisöötaevast läbi lendavad lendtähed võivad tõepoolest täita inimeste soovi. Astronoomid soovivad õppida tundma meie universumit ja meteoorid, mis vahel tähesadudena inimesi lummavad, kannavad endaga kaasas teavet maailma ehituse kohta. Hiljuti tõestasid Ulsteris asuva Armagh observatooriumi teadlased, et meteooride liikumist suunab ka vastastikmõju gaasigigandi Saturniga.

Istun Armagh 225-aastase observatooriumi nõupidamislaua taga, kus kolmandiku möödunud sajandist, 1948st kuni 1981. aastani esitas täheteadlaste maailma hämmastanud mõttekäike meie erakordne astronoom Ernst Öpik. Mu selja taga on pruunimustriline tiibklaver, millel Öpik vahel musitseeris ja mille ta direktor Eric Mervyn Lindsay surma järel 1974. aastal ostis ning observatooriumile kinkis. Mu vastas, laua otsas istub Aswin Sekhar, noor headusest ja energiast pakatav hindu soost astronoom, kes pajatab mulle silmade taeva suunas välkudes oma avastusest, mis täiustab Öpiku ja tema õpilaste arusaama sellest, kust meteoorid tulevad ja kuhu nad lähevad. Täpsemalt – aitab ennustada, millal saabub Maa taevasse suuremat sorti meteoriidisadu.

Sekhari selja taga seisab toekas väärispuust raamatukapp, selles leidub ka Öpiku pool toimetatud ja kirjutatud raamatuid. Sekhar ise ei väsi kordamast, kui palju tegi Öpik meteooride uurimisel ja kui hea meel tal on oma avastusest just nimelt Öpiku rahvuskaaslasele rääkida. „Mu töö on teoreetiline, kuid vaatlused on selle tulemusi kinnitanud,“ ütleb ta veidi kahtlevalt, kas keerulisest teooriast aru saan. Lohutan teda, et ka Öpiku meteoriidialased põhjapanevad tööd olid ju teoreetilised, kuid see ei takistanud tal alustada lihtsatest loendustest, olgu Moskvas või Turkestanis, Tartus või Arizonases. Ning leiutamast täpsete mõõtmiste tarbeks võnkuva peegliga seadme, mille abil sai mõõta meteooride liikumise kiiruseid ja kõrgusi. Ning andmetest tuletada, kust nood lendtähed välja vupsavad.

Et olla täpne, siis Sekhar uurib pisemat sorti meteoore, mis mõõdult alla sentimeetri või kogunisti tolmuterakeste mõõtu ja mida astronoomid meteoroidideks kutsuvad. Paljud varasemad tööd on näidanud, et meteoroidide liikumine satub vahel resonantsi Maast üle 300 korra raskema hiidplaneedi Jupiteri gravitatsioonijõuga. Kuid Saturn arvati olevat liiga väike, ja Maast kaugel, et meteoroidide liikumist mõjutada – kuigi see „lahjendatud Jupiter“, mis koosneb peamiselt tahkest ja gaasilisest vesinikust ning heeliumist on Maast ometi sada korda raskem.

Öpiku võnkuv meteoorikaamera, mis omal ajal sai ajalehe The Irish Times kaanekangelaseks, tegi oma tööd 60 aastat tagasi. Nüüd mõõdavad meteoriite digikaamerad observatooriumi katusel ja nende trajektoore arvutatakse eriliste arvutiprogrammide abil. Otsesed meteoorivaatlused on jäänud amatöörastronoomide pärusmaaks, nii nagu näiteks vaadeldakse Eestis augustikuiseid perseiidide voolusid. Sekhar keskendus kuulsaima komeedi, Halley komeedi küljest pudenenud meteoroididele, mida nende näivast lähtumisest Orioni tähtkuju suunas orioniidideks nimetatakse ning oktoobri lõpus nähakse.

On vaja olla täpne ja nupukas, et eristada Saturni mõju Jupiteri mõjust meteoroididele. Sekhar kasutas andmeid, mis pärinevad Halley komeedi varaseimast kindlalt teada olevast registreerimisest aastal 240 eKr, kuid kasutas ka kuni nelja aastatuhande taguseid andmeid. Ning tõestas, et Saturn on kindla peale Halley komeedist pärit orioniide ja ka leoniide mõjutanud, nõnda et see on mõjutanud ka nende meteoriidivoolude võimsust.

Komeedid poetavad oma teel välja meteoroide ja tolmuterakesi ning lõpuks kaovad olematusse. Kuid neilt pärit tugevad meteoorisajud võivad tulevikus esineda ka siis, kui komeeti ennast pole enam ollagi. Maa liigub korrapäraste vaheaegadega läbi komeedijälje nagu matkaja ronib üle Haanjamaa kuplite, kui neid põhjustanud jääaega pole enam ollagi.

„Oleme kindlalt näidanud, et orioniidide pursked, mida täheldati aastatel 1436–1440, 1916, 1933–1938, 1993 ja 2006–2010 olid põhjustatud Halley komeedist veel enne aastat 240 eKr pudenenud resonantsetest osakestest,“ kinnitab Sekhar. Tema ja ta kolleegid töötavad praegu mudeli kallal, mis simuleerib orioniidide voolu kuni 12 000 aastat minevikku ning sekke abil ennustada nende ilmumist tulevikus. Kes saab, see olgu valmis järgmiseks orioniidide purskeks – 2070. aasta 18. oktoobril kell 19:12 universaalse aja järgi. Öpik vaatab meie juttu fotolt Armagh asutajate ja direktorite ja peapiiskoppide vahelt ja muigab oma universaalset sissepoole suunatud naeratust.

Tiit Kändleri uurimisreisi Ulsterisse Armagh observatooriumi toetas teaduse populariseerimise programm TeaMe

Tekst ja fotod: Tiit Kändler

Ülal: Armagh Observatooriumi astronoom Aswin Sekhar on õnnelik, et täiustas Ernst Öpiku alustatud meteooride teooriat ja avastas Saturni mõju meteoroidide vooludele.

All: Ernst Öpiku õpilane ja dissertant, Armagh Observatooriumi raamatukogu hoidja John McFarland näitab tähetorni katusel nüüdisaegseid seadmeid, mis meteoore registreerivad.

Tänases Eesti ÜPPäealehes ilmunud artikkel, digivarianti vt:

http://ajaleht.epl.ee/digi/2187?utm_source=epl&utm_medium=button&utm_campaign=epl_telli_digilehed_login#p/50

Ajalugu | Astronoomia | Kosmoloogia | lood.teadusest | News

Universum osutus arvatust vanemaks

29.03.2013

Tiit Kändleri artikkel ilmus Eesti Päevalehes 28. märtsil 2013

Universum paisub aeglasemalt ja on vanem, kui arvati. Selle koostises on arvatust rohkem tavalist ainet ja vähem tumeenergiat. Need tulemused avaldas ESA möödunud nädalal.

Lihavõttekoogi retsept: segage 4,9 grammi tavalist jahu kokku 26,8 grammi tumeainest jahuga ja kuumutage seda 68,3 grammi tumeenergiaga. Saate 100 grammi universumist, kus on meil au ja õnn elada. Kahjuks ei tea mina, nii nagu ei tea isegi ükski astronoom ega kosmoloog maailmas, kust saada tumeainet ja tumeenergiat ja mis asjad need üleüldse on. Kuid et universum koos seisaks ja parasjagu nõndaviisi käituks nagu vaatlused näitavad – kiirenevalt paisuks ja selle galaktikad just nõnda kiiresti pöörleksid nagu need pöörlevad, peab koogi sees olema kõige enam just neid tumedaid osiseid, mida veel ühegi mõõteriista silm näinud pole.

Sellest hoolimata mõõdetakse üha üle, kui palju meie universum erinevaid aineid ja energiaid sisaldab. Möödunud nädalal tutvustati Euroopa Kosmoseagentuuri ESA kosmoseteleskoobi Planck viimase 15 kuu jooksul mõõdetud tulemusi. Neist selgub niipalju uut, et meie universum lendab laiali aeglasemalt kui arvati, ja on seepärast seniarvatust vanem – 13,7 miljardi aasta asemel 13,8 miljardi aastane. Ning universumis on vähem tumeenergiat ja rohkem ainet, nii tavalist kui tumedat, kui varem arvati.

„Sellega on universumi sündimise kulg teada suurusjärgu võrra täpsemalt kui seni,“ kinnitas ESA peadirektor Jean-Jacques Dordain. 2019. aastal lähetas ESA kaugele Kuu orbiidi taha, Päikesest veel 1,5 miljonit kilomeetrit eemale Lagrange 2 nimelisse punkti kvantfüüsika rajaja Plancki nime kandva kosmosejaama, et mõõta kosmilise mikrolaine taustkiirguse temperatuuri ülitillukesi kõikumisi, millest lõpuks said tähed ja galaktikad. Selles paigas L2, kus jaam asub, pole jaamal paigalseismiseks palju vaja kütust kulutada ja Maa signaalid mõõtmisi ei häiri. Planck kasutas mõõtmisteks kahte instrumenti, mis mõõdavad taustkiirguse sagedusi vahemikus 27 gigahertsi ja 900 gigahertsi vahel.

Kosmoloogide standardmudeli kohaselt hakkas universum vahetult pärast Suurt Pauku ülikiiresti paisuma. Silmapilguga paisus universum 100 triljonit triljonit korda. Selle silmapilgu kestnud inflatsiooni ja järgneva 380 000 aasta jooksul oli universum läbipaistmatu. Tihedus ja temperatuur olid ülikõrged ja osakestevahelised põrked ülisagedased, mis takistas footonitel levida üle universumi. Osakesed ja tavaaine olid tihedalt seotud footonitega, moodustades ühtse mateeria ja kiirguse „vedeliku“. Gravitatsiooni ja kiirgusrõhu koosmõju hoidis ära fluktuatsioonide kasvu.

380 000 aasta vanuselt pärast Suurt Pauku oli universum paisunud, nii et selle tihedus ning temperatuur parasjagu vähenenud 3000 kraadini (ehk kaks korda pisemaks kui praegu Päikese pinnal), et prootonid ja elektronid said ühineda vesiniku aatomiteks. Tol ajal oli universum tuhat korda pisem praegusest ja selle temperatuur tuhat korda suurem nüüdse universumi keskmisest temperatuurist. Elektronid kadusid footonite vaateväljalt ja see sidestas nad omavahel lahti. Sündis omasoodu mööda universumit reisiv valgus. Need algsed footonid elavad siiamaani ja hulguvad mööda universumit ning moodustavad taustkiirguse lainepikkusega mikrolainealal. Kiirgust iseloomustab musta keha temperatuur, mis sellise kiirguse kiirgaks. Taustkiirguse temperatuur on üsna absoluutse nullkraadi lähedane, 2,7 kraadi Kelvinit.

Mikrolaineline taustkiirgus ei ole ühtlane, esinevad tillukesed temperatuuri kõrvalekalded ehk fluktuatsioonid, mille muster on jäädvustanud pildi aine jaotusest ajal, mil valguskiirgus vabanes.

Komilise mikrolainelise taustkiirguse avastasid 1964. aastal USA raadioastronoomid Arno Penzias ja Robert Wilson, teenides selle eest 1978. aastal Nobeli preemia. 1992. aastal mõõtis NASA kosmilise taustkiirguse satelliit COBE, et kiirgus pole ühtlane, vaid mustriline, kandes informatsiooni universumi alghetkedest.

Praegune kosmoloogide standardmudel kirjeldab suurtel ruumiskaaladel tasast, homogeenset universumit, kus valitseb tumeaine ja tumeenergia. Selle mudeli õigsust kinnitasid 2001. aastal lähetatud kosmosejaama WMAP andmed. Nende kohaselt moodustusid esimesed tähed, kui universum oli 400 miljoni aasta vanune.

Planck saatis kosmoloogidele mõned vihjed, et nende mudel vajab kohendamist. Nimelt ei sobi suurtel vaatenurkadel mõõdetud fluktuatsioonid standardmudeliga kokku. Üks võimalikke seletusi on, et universum ei ole suurtes skaalades siiski igas suunas ühesugune.

Telli Teadus.ee uudiskiri