Rubriigi ‘Sotsiaalteadus arhiiv

Arvutiteadus | News | Sotsiaalteadus | Tehnoloogia

Loodust ja inimest pürib valitsema robot

15.04.2016

 

See teaduskirjanik Tiit Kändleri essee ilmus aprillikuu Eesti Looduses

Minu meelest on nüüdisaja põhiküsimus selline: „Kas inimene loob roboti või loob robot inimese robotiks?“ See küsimus kõlab ajakohasena igas valdkonnas, seda enam nõnda kõikehõlmavas kui loodus seda laiemas tõlgenduses on. Kui me otsime universumist elu märke, siis välistame maakera. Me otsime mingit muud elu, justkui sellest elust, mis meie ümber loob ja laulab, oleks veel vähe. Olemata suutelised mõistma Maa elu olemust, otsime elu mujalt.

Me oleme konstrueerinud enesele antroopsusprintsiibid, mis meie südametunnistust rahustavad. Meile nähtav universum käitub selliste üleüldiste seaduste kohaselt, millele annavad algtingimused sellised muutumatud konstandid, mis on olnud tarvilikud ja piisavad elu tekkeks.

 

Me ei küsi eneselt küsimusi, millele me juba ette teades vastust ei oska öelda. Üks küsimus on selline: kas universumil on olnud mõistuspärast elu vaja omaenese eksistentsiks? Kui jah, siis kas ei peaks piirduma elu olemasolust ühel universumi liivateral? Elu kestmisega Maal on eluvormid teisenenud, meie nimetame seda evolutsiooniks, et end kivikuningana tunda.

Minu meelest on praeguseks saanud selgeks, et on küsimusi, millele inimene vastata ei oska ja ei saa kunagi oskamagi. See on religioonide tekke ja paljudeks oksteks hargnemise alus. Meie nimetame fundamentalistideks sellist rahvast, kes välistavad ja isegi keelavad küsimused, millele inimene vastust teada ei saa.

Üht sorti Maa teadusrahvas otsib mõtlevat elu kustahes universumis, peaasi, et see ei elaks Maal. Nad loodavad, et ehitades triljoneid maksvaid seadmeid, avastame sellise elu, mis oskab vastata küsimusele: mis on elu? Ja mis oli enne suurt pauku ja kuhu  on peitunud tume mateeria ja tume energia. Kui saame neilt vastused välja meelitada, siis hoiame kokku miljoneid ja saame suunata teadlased tootvale tööle, näiteks kuluarvutajateks.

Teist sorti teadusrahvas püüab ehitada kunstlikku elu, mis oskaks vastata ka meie jaoks võimatutele küsimustele. Nad püüavad oma eesmärki küll salata, peites selle kunstliku intelligentsi nimelise varju taha. Kuid milleks ehitada üles aju, kes on täpselt sama tark või loll kui inimene? Salajaseks eesmärgiks on ikka ehitada olend, kes on inimesest võimekam ja targem. Milleks meile seda vaja on, seda varjatakse kiivalt.

ESOF.2014.2.EestiA

 

Foto: Tiit Kändler

Kopenhaagenis 2012. aastal toimunud Euroopa avatud teadusfoorumil ESOF esindas Eesti teadus ennast ESOFi peasaali ette loodud näitusel. Meie väljapanek oli muu näidatu kõrval tõeline välja panek, kahe jalaga maal (mis sest, et vesisel) seismine. Laevavrakkidele sukelduma mõeldud robotkilpkonna paarikümnesentimeetrised mudelid, mis akvaariumi helesiniselt piimjas vees kõige oma nelja loivaga lõbusalt ulpisid, süttiva tulukese poole suundusid ja iga kaheksa tunni järel süüa ehk akude laadimist tahtsid. Tallinna Tehnikaülikooli professor Maarja Kruusmaa ja tema kolleegide robotiarendused võitsid möödunud aasta Eesti Riigi teaduspreemia.

Ehkki eesmärk on selge: kulutada triljoneid, et saada vastust küsimustele, millele meie eales vastata ei suuda ning sellega hoida kokku miljardeid. Näiteks võib karistust kartmata kunstliku ajuga robotilt küsida: „Mis oli enne, muna või kana?“ või koguni: „Kui sa sallid sallimatust, kas siis oled salliv või sallimatu?“

Kunstlik intelligents võib Eestile luua õiglase haldusjaotuse, igale Maa inimesele aga kätte näidata koha, kus tal on kõige parem elada, nii et tema naaber ei peaks Marsile kolima. Ühesõnaga – superaju ei ole üksikute teadlaste veidrus, vaid inimkonna vältimatu vajadus. Kuid me ei pruugi loota, et loodav superaju oleks nii lihtsameelne nagu praegu Maal elav elu, et iseennast paljundama hakkab. Superaju on lugenud Engelsit ja teab, et töö tegi ahvist inimese, ja inimeseks ta tagasi saada ei taha. Nõnda ei jää tal üle muud, kui rakendada inimene oma teenistusse, iseennast paljundama ja edendama.

Mõneti on see juba niigi juhtunud. Autod on pannud inimese rakkesse, sundides Henry Fordist alates end üha enam ja enam paljundama, üha uutesse ja uutesse vormidesse mõtlema. Isesõitvad autod vabaneksid inimesest kui juhist, reisijast ja koormast, kuid kunagi ei laseks nad lahti võimalusest orjastada inimene iseenese tootmiseks. Nutitelefonid, nutimajad ja nutikülmkapid ei teki mitte selleks, et Maalt välja surra, vaid selleks, et rakendada inimene iseenese teenistusse, iseennast taastootma ja edendama.

Näiteid võib juba praegu tuua tuhat ja üks – on seadmeid, mis loevad inimese abita raamatuid ja tõlgivad neid keeltesse, mida ei suuda mõista ükski inimene, on personaalmeditsiinisüsteeme, mis ei vaja inimest kui patsienti, vaid kui iseenese taastootjat ja imetlejat. On satelliitkuubikuid, mis saadetakse orbiidile, Kuule või asteroididele küll üllate ja ausana näivate põhjenduste saatel, kuid mis tegelikult inimese jaoks ei ole vajalikud muuks, kuid et neid taastoota.

 

Kvantfüüsikud on kõige praegu toimuva jaoks, selleks, et põhjendada, miks inimene muutub roboti jaoks lihtsalt robotiks, välja mõelnud põimumise ja mittelokaalsuse printsiibid, mis tähendavad, et kui maailm ei ole lokaalne, siis peadki olema mitmes kohas korraga, ja kui juba kellegagi kokku oled puuutnud, siis jäädki temaga põimunuks. Neid ülesandeid suudavad täita ainult robotid, kes kasutavad inimesi iseenese hooldajate ja valmistajatena.

Et oma robotimaailma korrastada, lõi ameerika teaduskirjanik Isaac Asimov 1942. aastal robootika kolm seadust:

1. Robot ei tohi inimolendile viga teha või oma tegevusetusega lasta tal ohtu sattuda.

2. Robot peab alluma inimolendi korraldustele, välja arvatud kui need on vastuolus esimese seadusega.

3. Robot peab kaitsma oma olemasolu, seni kui see pole vastuolus esimese ja teise seadusega.

Need seadused on nõnda lahjad, et iga robotadvokaat saab õigeks mõista mistahes roboti käitumise mistahes inimese suhtes. Samuti on robotite teenistuses olevad juristid nende kolme seaduse rakendusulatust laialdaselt suurendanud.

Inimese ja roboti kohavahetus on sisuliselt juba toimunud. Minge kasvõi mistahes ettesattuvasse panka, poodi või parlamenti. Jälgige toimuvat. Küsitlege diilerit, kassapidajat või parlamentääri. Ja siis rakendage Turingi testi ning püüdke otsustada, kas tegu on inimese või kunstliku ajuga varustatud robotiga. Te veendute peagi, et vastuse saamiseks peaksite ehitama uue tehisajuga varustatud roboti.

Tehisajuga robotid, mida me iseenese petmiseks nimetame nutimasinateks, on juba ammu muutunud looduse lahutamatuks osaks ja neile kehtivad kõik looduse, loomade ja laste ning naiste kaitse seadused. Ning nad ei ole ii rumalad, et paljundaksid end ise – selle musta töö on nad jätnud inimesele. Asimovi seadused on juba ammu pahupidi pöördunud ja kõlavad nüüd nõnda:

1. Inimene ei tohi robotolendile viga teha või oma tegevusetusega lasta tal ohtu sattuda.

2. Inimene peab alluma robotolendi korraldustele, välja arvatud kui need on vastuolus esimese seadusega.

3. Inimene peab kaitsma oma olemasolu, seni kui see pole vastuolus esimese ja teise seadusega.

Kes nende seadustega ei nõustu, mingu õue ja virutagu nuiaga esimese ettejuhtuva nutiauto pihta. Või mingu lennujaama ja püüdku selle nutiväravatest läbi tormata. See essee sai robotite poolt avaldamiseks lubatuks vaid seetõttu, et autor on robotite korraldusi täpselt täitnud.

 

Foto: Tiit Kändler

Kopenhaagenis 2012. aastal toimunud Euroopa avatud teadusfoorumil ESOF esindas Eesti teadus ennast ESOFi peasaali ette loodud näitusel. Meie väljapanek oli muu näidatu kõrval tõeline välja panek, kahe jalaga maal (mis sest, et vesisel) seismine. Laevavrakkidele sukelduma mõeldud robotkilpkonna paarikümnesentimeetrised mudelid, mis akvaariumi helesiniselt piimjas vees kõige oma nelja loivaga lõbusalt ulpisid, süttiva tulukese poole suundusid ja iga kaheksa tunni järel süüa ehk akude laadimist tahtsid. Tallinna Tehnikaülikooli professor Maarja Kruusmaa ja tema kolleegide robotiarendused võitsid möödunud aasta Eesti Riigi teaduspreemia.

 

Informaatika | News | Sotsiaalteadus | to.imetaja

Teadus muutub ühes maailmaga hägusamaks

10.11.2015

See Tiit Kändleri essee ilmus Postmehes 4. novembril. Minu illustratsioon lisatud siia.

 

Kui ma näen, et teele, mida mööda olen tavapäraselt sammunud kümnete aastate vältel (mõnel harva, mõnel tihemini) on ilmunud värav sildiga „Eramaa“ ja seejärel mõne aja pärast ilmub väravale lukk, siis ässitab see mind üle aia ronima ja oma teed jätkama. Tavaliselt mereranda. Südamele on kuidagi lahe mõelda, et mõistetamatud jõud pole veel minust jagu saanud.

Kui ma hakkasin süsteemselt kirjutama teadusest, siis ühel hetkel tajusin, et ühele selle teele on pandud värav. Seejärel ilmus sinna lukk ja silt „Eramaa“. Või „Meiemaa“, vahelt pole. Leppisin sellega, et mul pole sinna teele, mis viib teaduse rahastamise allikateni, asja. Olgu siis peale, sellest sildist juba üle ei roni, tõdesin.

Kuid mida edasi, seda enam tajun rahutust. Miks, küsin eneselt, mis on siis lahti? Kas ma tõepoolest uskusin, et pärast ENSV kadumist ja iseseisva Eesti Vabariigi loomist kaovad valed, kus kurat? Tunnistan, et uskusin küll – mitte et kõik valed kaovad, aga olulised, põhilised valed. Vähemasti teaduses, kus tuli juhtidel olla komparteis ja humanitaaraladel tsiteerida marksimi-leninismi klassikuid. Kes, kui me Marxist kõneleme, alati nii väga rumalat juttu ei ajanudki. Olin valmis selleks, et kui meil tuli dissertatsioon kirjutada vene keeles ja õppida venekeelsete õpikute järgi, tuleb edasipidi kõik see teha inglise keeles.

Kuid kindlasti ei olnud ma valmis teadlaste parteistumiseks. Eriti et oli õnn töötada Eesti ühe vähese, kui mitte ainsa mitteparteilasest direktori instituudis. Nüüdseks on teadusjuhtide parteistumine reaalsus ja sellega ei ole mõtet võidelda, tagasi niikuinii pääsu pole. Selge see, et inimesel on oma parteilised eelistused, ent sellepärast ei pea ju veel parteisse astuma, mis tähendab ju loomulikult mingi distsipliini järgimist. Kuid kuidas sellega hakkama saada, nii et teadus tunduks ausana?

Kas Giordano Bruno oli aus või lihtsalt loll, et pani oma elu Rooma Lillede Väljakul tulle? Küsimus, millele pole vastust. Niikuinii muutub teadus maailma muutudes. Teaduse jõud ei ole mitte tõe väljaselgitamises, vaid selles, et seda saab kontrollida ja ümber lükata. Selleks on vaja vaid teadusel toimida, ja ta teeb oma töö ära. Eesti füüsikute tulemusi saavad kõik maailma füüsikud kontrollida, kui need on fantastilised, siis tahavad ka. Ajaloolastega ja filoloogidega võib-olla pole see alati nii. Sestap on vaja sisemaist paralleelsust – ja muidugi mitte ainult selle pärast. Miks on vaja neid tüütuid putukaid nagu sääsed ja parmud, metssead ja hundid? Hävitame ära. Liike on maailmas niigi liiga palju, keegi ei jaksa putukaliike kokku lugeda.

Välismaine ekspert pole alati see kõige õigem. Võibolla on Eestile vaja enam ekspertarvamuseks võimelisi inimesi? Tuleb aga silmas pidada, et ekspert mõtleb vähem kui algaja. Ta teab paljusid asju ja ei hakka neis kahtlema. Seepärast on looduteadustes olnud pigem algajad need, kes on leidnud uue lahenduse.

TTÜ.RektorKui on vajalik, et ülikooli rektor pannakse paika valitsuse poolt, siis tuleb sellest ka teada anda. Ja midagi poleks hullu. Pannakse, siis pannakse. Lõppude lõpuks oli TRÜs Fjodor Klement ja Arnold Koop, isegi viimasega sai kuidagi hakkama. Ja Konstantin Päts pani paiks akadeemia esimesed liikmed ja rektorid.

Tõsiasi on see, et vale tungib teadusesse. Või on see seal alati olnud? Mingil määral kindlasti. Valetatud on omaenese sõgedusest, vaimupimedusest, olles jäänud armsa paradigma küüsi – aga see on ikkagi mõistetav. Leidub pahatahtlikkust, kuulsaks näiteks saksa matemaatikut Georg Cantorit 19. sajandi lõpul kiusanud Leopold Kronecker, kes ei tunnistanud Cantori uuritud lõpmatust ja pidas matemaatikas ainsaks uurimisväärseks hulgaks täisarve. Selliseid näiteid võib tuua sadu ja sadu, ka Eestist. Teine valetamise põhjus on soov elu jääda – kah mõistatav. Õieti on tegu ausamate inimeste salgamisega, mis nad on välja mõelnud – nagu näiteks Mikołaj Koperniku ja René Descartes’i puhul. Mis pole mõistetav, on valetamine või salgamine rahastamise saamiseks. Vähemasti riikides, kus nälga naljalt ei surda nagu Eesti.

Olin ajakirjanikuna selle juures, kui Eestis pandi kokku kolm ajalehte. Loodeti, et nüüd tellijate arv kolmekordistub. Aga juhtus see, et hoopis vähenes. Miks peab ülikoolidega juhtuma teisiti? Mis juhtus, kui otsustati kokku panna paar ministeeriumit ühte majja? See, et lõhuti maha tugev ja esinduslik ning ilus maja ja samasse ehitatakse nüüd uus. Seda ei nimetata kahjurluseks, selle eest kohapeal maha ei lasta, vaid valitakse hoopis parlamenti. Ju siis nii peabki toimima, järeldan.

Teaduse kommertsistumine on vältimatu, kinnitatakse. Olgu, kuid kui sellega kaasneb vale uute ravimite peatse väljatöötamise kohta, uute raviviiside peatse juurutamise kohta?

Ravimite kiirus pole meie otsustada, kallidus ka mitte, need näivad tegevat Eesti-suurele maale tegelikult ravimini jõudmise võimatuks. Mis ei tähenda, et selle poole mingis mahus pole mõtet pürgida. Mahu ei määra muu, kui teaduse sisemine organism.

Need visionäärid, kes kinnitavad visalt, et Eesti on väike, mistap vajame vaid maailmatasemel teadust, kas on teaduse unustanud või pole seda kunagi teadnud. Ainult tippteadust pole võimalik teha ei USAs, ei Soomes, ei Eestis. Enamik teadusest on keskpärane. Kui asi sellega piirdubki, on midagi korrast ära, kuid keskpärasust ära koristada ei saa, see on loodusseaduste vastu tegutsemine.

Sama asi on nn ülikoolide edetabelitega. Kas tõesti pole keegi uurinud, mille põhjal ülikoolid reastatakse? Aga palun, tulen appi. Hinnatakse sõltuvalt  pingerea koostajast nelja-viit näitajat, millest teadustöö ja õpetamine on kaks ja töökoha saamise võimalus kolmas ning neljas rahvusvaheline nähtavus. Pingeread tehakse väidetavalt selleks, et abistada üliõpilaseks soovijaid valikul. Siit tuleb selgelt välja, et Tartu Ülikoolil pole mingit lootustki pingerea esimestesse sadadesse saada, kuna rahvusvaheliseks nähtavuseks saab see nullilähedase arvu, töö perspektiivi kohta ilmselt samuti, seega kaotab juba sealt neljandiku kuni pool. Peaaegu sama lugu on Tallinna ülikoolidega. Pole mingit mõtet loota, et meie ülikoolide nähtavus suureneb, kui need ka kõik kokku pannakse. Isegi Riia ülikoolist ette ei saa. Kui Eesti ülikool ei viida just Londonisse.

Siit tuleb mis? Oma töö tähtsuse ülepaisutamine, maailma tausta salgamine. Keegi, isegi mitte Einstein, ei ole teinud teadusavastust üksi. Vahel püütakse esitada oma tulemusi selliselt. Ei viidata eelkäijatele ja kõrvaltormajatele. Veel vähem rahastajatele – kui need on väljaspool ETAGi ja EL teadusprogrammi.

Teadlane ei räägi seda, mida partei kuulda tahab. Olgu see milline partei tahes. See on reegel.

Ma imetlen tõeliselt neid inimesi, kes tõsimeeli kinnitavad, et nad peatavad oma parteilise kuuluvuse ja siis jälle taastavad. Ei saa ju olla, et kõik nad lihtsalt valetavad. Või et parteilise ladviku seas olemine ei tule edaspidi enam neile meeldegi. Isegi kõige lihtsam kodumasin mäletab oma ajalugu, autost või robotist kõnelemata. Avariid, kukkumised jätavad oma jälje ka kivile.

Üksvahe oli Eesti Teaduste Akadeemia presiidiumis vähemasti kolm tipp-poliitikut. Üks neist juhtis ministrina üht TA osakonda. Võib-olla on see loomulik olukord, kuid võib-olla seletab see ka, miks me pole TAlt kuulnud eriti  midagi teaduse rahastamisest ja muust – kui president välja arvata, kes sellest Sirbis kirjutas. Me ei saa enam loota TAlt ühtset arvamust, sest see kaldub vahel kehtiva valitsuse tegude vastu ja võib-olla rahajagamiste tõttu ei ole selle moodustamine ka võimalik. Nii et sellele ei maksa loota.

Teaduse ajaloos on olnud aegu, kus sellega tegelesid peamiselt vaimulikud. Ja kus kirik teadusmõtet suunas. René Descartes tegelikult ju põgenes 17. sajandi keskel võimaliku inkvisitsiooni eest Haarlemist Stockholmi, teades, et ei talu külma ja varajast tõusmist. Kuid ta vajas kuninganna Kristiina kaitset. Arvestas ometi valesti ja suri paari kuuga.

Katoliku kirik üritas kontrollida teadust, kuid ei saanud sellega hakkama. Protestantism, eriti kalvinism üritas kontrollida teadust, kuid ei saanud sellega hakkama. Eestis üritas teadust kontrollida Konstantin Päts. Raske öelda, kuidas ta sellega hakkama sai, sest eksperiment jäi pooleli. Stalin sai teaduse kontrollimisega hakkama, Hitler samuti. Esimene lõpetas kvantmehaanika ja relatiivsusteooria ning geneetika, teine matemaatika ja suuresti ka füüsika, kuna nood olid suuresti juutide tehtud. Stalini-järgne NL suutis kontrollida osa humanitaarteadusi nagu ajalugu ja sotsioloogia.

Kuid ometi oli tolgi ajal laialt juttu, et filoloogidele teevad liiga füüsikud. Sellest lahknevusest kirjutas ka Charles Percy Snow möödunud sajandi keskel oma kuulsas raamatus „Kaks kultuuri“. Lootus, et humanitaarid ja loodusteadlased koostööd tegema hakkavad, pole Eestis siiani täitunud. Võibolla pole ka mujal, ei tea täpselt. Võib-olla poelgi see võimalik.

Jutt sellest, et nn OKK raporti puhul on tegu vaid ettepanekuga, tundub olevat vale. Kas see on tõepoolest „kasiinosõltlase maailm“, nagu üks kommentaator nimetas? Kas on see tõepoolest vaid „tehnitsistlik nägemus“, nagu mõned on kirjutanud? Ma arvan, et asi on tõsisem. Sest kuidas on juhtunud nii, et mingit otsust vastu võtmata, vaid ühe teaduskauge inimese idee peale on äkitselt tuua kolm tegelikkuseks saanud näidet. Eesti Keele Instituut, Ajaloo Instituut ja Kunstiakadeemia, mille kohta on tehtud olulised otsused liitumises või siis elementaarsete töötingimuste loomisest loobumises. Enne nn diskussiooni algust.

Neist kõigist on füüsikuharidusega minul kahju: ajalugu ei ole asi, mida saab teha ainult ühes paigas ja keel vajab hoidmist. Kunstnikke muidugi kontrolli alla ei saada, nii nagu teadlasi on saadud: nad on vaigistatud, istuvad oma laborites, et mitte tulevastest toetusrahadest ilma jääda. Teadus vajab investeeringuid, vaba kunst muidugi mingil määral ka, aga mitte nii, et loovisik peaks ilmtingimata mõnda parteid kummardama.

Teadus hägustub mitte ainult poliitika poole. Idufirmade, erafirmade ja riigiülikoolide segapudru pole mitte ainult Eesti mall, vaid Läänele iseloomulik olukord, mille kohta jälle ei oska öelda, milleks see hea on, kuid selge, et lahti ei saa.

Kokkuvõtteks ei oska öelda muud, kui et maailm muutub ja teadus institutsioonina koos sellega. Küllap pole Eesti siin mingi erand. Alati leidub jõude, kes tahaksid teaduse tulemusi kas eirata või neid vähemasti mitte kuulda võtta ning sooviksid neile sisuliselt mõistetamatut teaduse rahastamist halli kardinalina suunata. Kui teisiti ei saa, las nad siis teevad. Kuid meie võime endale toimuvast aru anda. Tegelikult ja üldjoontes pole ju Eesti teadusel häda midagi, võib-olla tõesti on mõnes valdkonnas püramiidi alus liiga lai ja sein liiga lauge, aga selle korvamiseks saame rõõmustada, et meil on vähemasti asjatundjad, kes on tuttavad teaduse olemusega ning kes võivad asuda tööle muudele aladele kui teadus, kus haritust tundub nappivat, kasvõi poliitkasse, miks mitte.

 

Ajalugu | lugemis.vara | News | Sotsiaalteadus

Algarvulise rahva lugulaul

16.05.2015

Algarvulise rahva lugulaul

SeeTiit Kändleri raamatuesse ilmus Postmehes 16. Mail 2015
Šolem Aš
Oru laul
Jidiši keelest tõlkinud Kalle Kasemaa
LR 12–14, 2015, 136 lk

Oru laul Esikaas
Täisarvud on matemaatikas väga olulised elemendid. Saksa matemaatik Leopold Kroenecker arvas koguni 19. sajandi keskel, et Jumal andis täisarvud ja muu on inimese töö. Täis- ja murdarvudega saab üles ehitada kogu matemaatika. Matemaatika omakorda on inimesele ainus kulumatuks osutunud töövahend, millega kirjeldada loodust. Pole oluline, kas matemaatika on looduses olemas või on selle välja mõelnud inimene: see on just nii täiuslik nagu see on.
Täisarvude seas on erilisel aukohal algarvud. Arvud, mis ei jagu muude täisarvudega, kui vaid iseenda ja ühega. Algarvude esinemine arvureas on kaootiline – see ei tähenda, et pole umbkaudseid reegleid, kuid täpselt ennustada, kus algarv asub, pole võimalik.
Sedapalju matemaatikast. Kui ma lugesin juudi kirjaniku Šoleim Aši 1938. aastal kirjutatud, ent Esimese maailmasõja eelset ja selle vahetut tulevikku kirjeldavat „lüürilist olukirjeldust“ „Oru laul“, tulid ajusilma ette algarvudega seotud probleemid, mis on meie jaoks ühtpidi esoteerilised, teistpidi eluliselt olulised, kui meie eluks oluliste andmete krüpteerimise ehk salakodeerimise alus.
Šolem Aš kirjeldab, kuidas möödunud sajandi alul läksid juudid Euroopast ja Põhja-Ameerikast üles ehitama oma intelligentide rajatud utoopiat: sionistlikku Iisraeli.
Paradoksaalsel kombel selle teooria rajanud intelligentidele üle jõu käiv, kohati tõepoolest sunnitöölaagritest hullem üleehitustöö kandis ometi vilja, mida maailm sööb praegu Iisraeli ja teda ümbritseva Araabia maailma kaootiliste suhete näol.
Asundusi on ennegi rajatud maadele, kus eelnevalt inimesi elanud, olgu Austraaliasse või Põhja-Ameerikasse, Siberisse või Hiina eri provintsidesse. Kuid Iisraeli puhul tuleb mängu algarv. Iisrael on äravalitud maa, algarv, mida ei saa jagada millegagi, ja millel on eriline asend maailma krüpteerimises. Üks teine rahvas, kes end äravalituks kinnitab, on moslemid või vähemasti suur osa neist. Algarvuks on pürginud küll slaavlased, küll varased katoliiklased, ent neil ei ole aegade käigus see õnnestunud. Algarvudena on end esitanud lugematu arv usulahke, mis ometi on maailmale avaldanud vaid meelelahutuslikku mõju.
Juudid algarvuna on sünnitanud Golemi, sotsialismi ja sionismi. Moslemid algarvuna on sünnitanud Kaaba, matemaatika ja ISISe. Algarvude matemaatika ja nende rahvaste vahel on nõnda palju paralleele, et mõtiskleda sel temal edasi, praegu aga kõnelgem ometi kord „Oru laulust“. Esmalt ja otse on see teos järjekordne näide, kuidas kirjandus võib õpetada maailma ajalugu peenemalt ja inimaju tarbeks täpsemalt, kui mistahes ajaloolaste poolt kokku kirjutatud ajalugu. Meid aitab sedapuhku Kalle Kasemaa oma kommentaaridega, ent nendetagi on Poola juut Šolem Aš võrreldav meil hiljuti tõlgitud Barcelona hispaanlase Enrique Vila-Matase, tšehhi Bohumil Hrabali, katalaani Mercè Rodoreda ja eestivene kirjaniku Andrei Ivanoviga, kui märkida neid, kellest enam mõlgutanud ja seejärel kirjutanud olen.
Kuid Šolem Aši lugu seondub meiega tihedamaltki: tegu on moskoviitide rühmaga, kes Vene impeeriumi aladelt eri moel ja viisil põgenevad. Jidišit kõnelesid neist vähesed, õppida püüdsid kõik. See oli kui algarvuks saamise esimene aste. Edasi tuli juba bifurkatsioon: sotsialistlik kirjandus või pühad raamatud.
Eesti kirjandudusest tuleb „Oru laulu“ lugedes võrdlusena pähe Juhan Smuuli „Järvesuu poiste brigaad“ ja Paul Haavaoksa „Eelkarastumine“ (kui need kommentaaridega varustada), Hans Leberechti „Vagus Koordis“, A.H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ I osa, vene kirjandusest aga eelkõige Mihhail Šolohhovi „Ülesküntud uudismaa“ ja Isaak Babeli „Ratsaarmee“. Kuid venelastel pole õnnestunud end kehtestada algarvuna, veel vähem eestlastel, enam ehk Aleksis Kivi „Seitsmes vennas“ ja tollastes Soome kirjanikes tuleb see pürgimus ette, kuid sedagi ummikteena.
Araablased, kellelt oli ostetud maatükk, millel noored israeliidid oma orus tegutsema asuvad, elavad mäe otsas mõnda aega ähvardava varjuna, Iisraeli hakatakse rajama mülkas, mida kaitstakse püssimeestega ööl ja päeval.
Šolem Aš on peenem kui A.H.T., Leberecht ja Smuul kokku, oles võrreldav pigem poola-leedu maamärgi Czesław Miłoszi autobiograafiaga „Sünnimaa Euroopa”. Minnakse elama ja sünnitama, hoolimata sellest et mingid araablased ja berberid kohapeal sehkendavad – mustad, haisvad, kahtlased.
Kuid see on algarvuliste tagasipöördumine, milleks pole küll otsest sundi ja mille pealt osa algarvulistest ka teenivad, ent ometi: tagasipöördumine. Tantsu tantsitakse igal õhtul, laulu ’Am Jisra’el haj! saatel. Iisrael elab. Neid sõnu hüütakse, kui on väga raske. On ka üksik, kes kohmab: jätke see Iisrael, mis see siia puutub.
„Vaevalt kuus kuud oleme siin olnud, aga rahvas on kuus aastat vanemaks jäänud,“ mõtles üks tegelasi Sara. Nukrat mõtet ei suutnud lohutada isegi esimese oma heina, värske heina lõhn. Ainus, mis lohutas, oli äkitselt veidi eemal süüdatud rõõmutuli: nende järel orgu tulnud asunikerühm oli metsikult kasvava rohu põlema pannud, et kuivendatud maa jälle üles harida.
Algarvud on matemaatika aatomid, neist ehitatakse teised arvud, kuid senini ei teata algarvude esinemise mustreid. Nii pole ka teada end algarvuks pidavate rahvaste esinemise ja kestmise mustreid ja mis olulisem – neid ei saadagi kunagi teada. See lohutu lohutus aimub Šolem Aši minimalistlikust tekstist nagu kunagi matemaatikavihkude tagakaantele trükitud ükskordühe petlik täiuslikkus.

aasta.mõttes | News | Sotsiaalteadus

Mis on Eesti riigi mõte?

03.01.2015

Mis on Eesti riigi mõte?

René Descart

Selgitus: See kirjatöö on kirjutatud Eesti Kultuuri Koja, Eesti Koostöö Kogu ja kultuurilehe Sirp 2014. aasta novembris korraldatud esseekonkursile „Mis on Eesti riigi mõte?“ Tiit Kändler

 

Eessõna

Ajades oma isa poole sajandi eest ehitatud maja pööningu saepurus taga sipelgaid (mis on üks ütlemata tänamatu tegu, kuna sipelgas on nii väike, ent teda on nii palju), leidsin koltunud käsikirja. See tähendab, ma pidasin seda koltunud käsikirjaks, kuna pööningul oli kottpime, aga kui käsikiri tuli päevalgele (koos minuga), siis selgus, et see on hoopistükkis koltunud. Uurides lähemalt Eesti äriregistrist ja pangavõlgnike nimekirjast, selgus, et selle käsikirja oli Eestisse toonud 1654. aastal, pärast katoliku usku üleminekut troonist loobuma pidanud Rootsi kuninganna Kristiina favoriit Björk. Sellepärast on täiesti usutav, et käsikirja on käsitsi kirjutanud René Descart oma surivoodil, seda enam, et käekiri on väga kehvasti loetav ning lehkab küllalt ebameeldivalt. Siiski on alust arvata, et see on kirjutatud eesti keeles (esineb sõna Riik, mis on küll vanamoeliselt kirjutatud Rike) ning selle pealkirjaks on „Mis on Eesti riigi mõte?“, kuigi kolmas sõna on peaaegu loetamatu, ent koosneb kindla peale viiest tähest.

Sellepärast arvan, et leid pälvib publitseerimist, et teha see kättesaadavaks laiemale kirjaoskajate ringile või vähemalt ruudule.

Tänan Eesti Riigi Kottpimedate Abiühingut abi eest toimetamisel.

 

Selgitus: See kirjatöö on kirjutatud Eesti Kultuuri Koja, Eesti Koostöö Kogu ja kultuurilehe Sirp 2014. aasta novembris korraldatud esseekonkursile „Mis on Eesti riigi mõte?“

Tiit Kändler

 

1. artikkel

Arusaadavalt – et vastata küsimusele, mis on Eesti riigi mõte?, on mõttekas esmalt välja uurida, mis asi on Eesti Riik. Kas see on elus või eluta olend ning kui elus, siis kas on tal aju või pole tal aju. Kui selgub, et tal on aju, siis on mõtet vastata küsimusele, mis on Eesti riigi mõte – kui see sellepeale juba niigi selgeks ei osutu.

 

2. artikkel

Eesti Riik (edaspidi Riik) on Riik, kus kuused kasvavad seal, kus ootaks kasvama mände. Seevastu männid kasvavad paikades, kus teistes maades kasvavad kuused. Võib juhtuda, et sellepärast nimetavadki kohalikud kuuski mändideks ja mände kuuskedeks.

 

3. artikkel

Riik, kus looduse mitmekesisus ületab lõpmatuse piiri. Siin ei ole alpiaasasid, jääliustikke, kivikõrbeid, kaamleid, hobuelevante, kõrgmäestikke, hiigelkoski, jääliustikke, liivakõrbesid…

 

4. artikkel

Riik, kus loodus on nõnda puhas, et kodanikud ei pese kunagi käsi ega kaela. Just sellepärast ei kohta selles riigis hommikust kätepuhtuse kontrolli, mitte sellepärast, et see ahistaks kuidagi vähemuses olevate mustkäte õigusi.

 

5. artikkel

Riik, mille jalgratturid, pedaalijad ja tuurisportlased on kogunenud Kasahstani võistkonda. Seevastu Kasahhi sportlased ei esine Rocki särkides.

 

6. artikkel

Riik, kus kehtib vankumatult ja rahumeelselt Newtoni kolmas, mõju ja vastumõju seadus, Einsteini üldine relatiivsusteooria ja parema käe kruvi reegel. Seevastu hääletas selle riigi parlament hiljuti aine jäävuse seaduse vastu, mille peale valitsus kehtestas perpetuum mobile arenguprogrammi.

 

7. artikkel

Riik, kus kodanikke on rohkem kui elanikke. Elanikud omakorda jagunevad venelasteks ja eestlasteks. Eestlased omakorda jagunevad natsionalistideks.

 

8. artikkel

Riik, kus kehtib konstitutsioon. Sellepärast võib põhiseaduse vastu eksida.

Eimiski

9. artikkel

Riik, mille kirjanike liidus on 302 liiget. Neist kirjaoskajaid on 99,99 protsent, sealhulgas on sisse arvestatud naiskirjanikud. Kirjaoskamatuid on üks (minul on tema nimi teada), kes ei oska kirju õigelt poolt avada.

 

10. artikkel

Riik, mille parlamendi liikmete arv jagub ainult iseenesega. Sellepärast ongi Riigi parlamendi nimi Riigikogu. Matemaatikas tähendab see hulka, mis sisaldab iseennast ja ainult iseennast.

 

11. artikkel

Riik, millel pole ühtegi head naabrit. Sellepärast armastavadki naabrid seda riiki väga.

 

12. artikkel

Riik, mille ajaloost ei saa keegi aru. Sellepärast ei vajata selles riigis ajaloolasi. Ei saa keegi aru ka selle Riigi füüsikast, keemiast, bioloogiast, veel vähem kirjandusest, kunstist ja ilukirjandusest. Kuni maailmas leidub üks põlvepikkune poisike, kes saab aru selle Riigi poliitikast, vajatakse riigis poliitikuid.

 

13. artikkel

Riik, millel on pikk ajalugu. Sellepärast tehakse seal siiamaani vastlasõitu ning hääbunud on linakasvatus. Maainimesed käivad hommikust õhtuni kodu ja panga, postkontori ning apteegi vahet. Õhtust hommikuni käivad nad panga, postkontori, apteegi ja kodu vahet. Neil on tugevad jalad, käbedad kämblad, kaugele ette vaatav pilk ning türgi vammused.

 

14. artikkel

Riik, mis on maailmas eesrindlik kui e-riik ja kui suure väljalüpsiga riik (5. kohal Euroopas). Sellepärast ei ole selle riigi elanikud viimase 12 aasta jooksul üksteisega kohtunud.

 

15. artikkel

Riik, kus on kehtestatud arvutitega kooselu seadus, mille kohaselt arvutit ei tohi ahistada, teda vigastada või hävitada. Kodanikul ja arvutil on ühine tark- ja kinnisvara ning kui üks sureb, siis laseb teine edasi.

 

16. artikkel

Riik, kus elatakse elu lõpuni. See kehtib inimeste kohta, kes ei lõpeta oma elu teistes riikides või kolmandates.

 

17. artikkel

Riik, mille ääremaad on kokku suurema pindalaga kui riik ise. See on võimalik seetõttu, et riigi pindala mõõdetakse molekuli täpsusega digitaalselt ning see võrdub võimsama lõpmatusega kui lõpmatus ise.

 

18. artikkel

Riik, kus iga Venemaa liigutus kutsub esile sõjahüsteeria. Seepärast on see riik kõige rahumeelsem riik maailmas, kui Venemaa välja jätta.

 

19. artikkel

Riik, kus 20. sajandi esimesel poolel tegutsenud Saksa, Eesti ja Norra ning Lõuna-Prantsusmaa massiorganisatsioonide liikmeid austatakse kui vabadusvõitlejaid. Seepärast on riigi elanikel lõpmatult vabadusi valida hästi läinud ja veel paremini läinud elu vahel.

 

20. artikkel

Riik, kus viisastaku plaan on ümber nimetatud koalitsioonileppeks. See täidetakse järjekindalt kolme, vahel ka poole aastaga. Kui koalitsioonilepe on täis, saavad Riigi elanikud ülejäägi enesele.

 

21. artikkel

Riik, mis on ainus maailmas, kus ostukorvid muutuvad pikkamööda ja pidevalt üha odavamaks, samal ajal mil hinnad tõusevad. See tuleb sellest, et Riigi elanikel on suurepärane arstiabi, elukestev õuesõpe ning hoolikas sotsiaalhoolduse süsteem. Mis tähendab, et Riigi elanikud abistavad arste, õpetavad õpetajaid ja hooldavad sotsiaalhooldajaid. Seda kõike vaatamata sellele, et Riigi elanikud armastavad vahel üht-teist põske pista.

 

22. artikkel

Riik, kus sääsest ei tehta kunagi elevanti. Elevante valmistatakse selles Riigis hiiglaslikest tänavaaukudest. Saadud elevandid kasutatakse portselanipoodides klienditeenindajatena.

 

23. artikkel

Riik, kus Läänemere lained käivad vastu Saaremaa praami paremat parrast. Seevastu Saaremaa praamid sõidavad edukalt Malaisias, Filipiinide ja Kesk-Hiina meredel. Neid valmistatakse Sõrve sääre äärde toodud Kreeka laevadest.

 

24.artikkel

Riik, kus eales ei looju Päike. Mõned asjatundjad arvavad, et see on nõnda sellepärast, et Päike on juba loojunud.

 

25. artikkel

Riik, kus valmistati kunagi Avinurme riistu, nüüdisajal aga peamiselt nõunikke. Neid valmistavad nõutehased, mida Riigis nimetatakse ülikoolideks. Kõik Riigi 103 ülikooli mahuvad maailma ülikoolide esitosinasse. Sellega seoses on Riigis kehtestatud tosin, mille suuruseks on 103.

 

26. artikkel

Riik, kus kõneldakse maailma kaunimakõlalist keelt ja lehvitatakse ilusamavärvilist lippu. Selle Riigi keel tõusis kunagi taevani üles ja sealt langes kolinal alla lipp. Tõsi küll, see lipp ei langenud Riigi kodanike vaid Taanimaa sõjameeste sülle.

 

27. artikkel

Riik, kus uudised algavad alati sõnaga „rahvusringhääling“. See sõna tähendab seda, et Riigis elava rahvuse esindajad on ringis ja häälitsevad uudiseid üksteisele kõrva.

 

28. artikkel

Riik, kus rahvus tähistab üht teatud liiki inimrühma, kes nimetab end eestlasteks hoolimata sellest, kas lugeda eest- või tagantpoolt.

 

29. artikkel

Riik, kus korraldatakse elanike mälu värskendamiseks kirjandivõistlusi teemal „Mis on Riigi mõte?“ Sellel võistlusel on salajane žürii, kuid seevastu avalik auhinnafond, mille suurus on salajane. Võistluse eesmärgiks on leida üles Riigi elanike salajased arvamusavaldused Riigi olemise ja tuleviku teemal. Arvamusavalduste pikkus on koos tühikutega.

 

30. artikkel.

Riik, kus esmane on oleks minu olemine, teiseks minu tegemine. Kolmandaks tuleb selles Riigis alati neljas.

 

31. artikkel

Riik, mida kõik selle elanikud kiruvad. Sellepärast nad armastavadki seda.

 

32. artikkel

Maises elus sõltub kõik hea ja halb üksnes Eesti riigist.

 

33. artikkel

Viimaks, Riigil võib olla puhtalt oma lõbusid.

 

34. artikkel

Viimase järel saame järeldada, et kõiges selles ongi Eesti riigi mõte. Või kui ei ole selles, siis on põhjus milleski muus.

 

 

 

 

 

 

 

 

lugemis.vara | News | Sotsiaalteadus | to.imetaja

Taavet ja Koljat: mitte alati pole parim kõige parem

10.07.2014

Taavet ja Koljat ei ole pelgalt ajaloolised tegelased. Nad tegutsevad edasi, ja ka hariduses

See teaduskirjanik Tiit Kändleri essee ilmus ajalehes Õpetajate Leht 20. juunil

 

Kasv, edu, täiustumine, innovatsioon. Need inimühiskonna arengu ideed on meile nõnda sügavalt pähe imbunud, et ilma ei kujuta me ei oma mõtteid ei elu edenemist ette. Ülivõrded on ainsad, mida usume. Kontserdimaja peab olem ilmtingimata suurim, auto ökonoomseim, vaade korterist kauneim.

Mõeldes koolile, mõtleme tavapäraselt, et pisemad klassid on paremad, kuna neis õpetatakse õpilasi individuaalselt ja et eliitkoolid on paremad, kuna … kuna need lihtsalt on eliitkoolid, millest väljub valmis koolitatud tuleviku eliit.

Me küll tajume, et maailm ei ole lineaarne, et alati on kusagil mingi optimum, mingi mäekühm või jõeorg, millest üle ega alt ringi minna ei saa, kuid lihtsam on mõtelda, et kaks pluss kaks on alati suurem kui kaks pluss üks.

Taavet.Koljat

Hiljaaegu paelus mu huvi ingliskeelne raamat pealkirjaga „Taavet ja Koljat“, mis lubas oma alapealkirjas tavapärase mõttemalli kummutada. Ameerika ajakirjaniku ja teaduskirjaniku Malcolm Gladwelli raamat „David & Goliath. Underdogs, Misfits and the Art of Battling Giants“ („Taavet ja Koljat. Võidulootusetud, sobimatud ja võitlevate hiiglaste kavalus „) pettumust ei valmistanud. Uudse vaatenurga alt võtab see ette ja toob esile rikkalikel teaduslikel uuringutel põhinevaid kinnitusi, et paljudes eluvaldkondades on kusagil optimum – olgu siis vanglakaristuse määral, õppeklassi suurusel või eliitkooli mõttekusel ühe või teise õpilase jaoks.

Vähe sellest. Vahel on kääbus võidukas, mitte hiiglane. Gladwell alustabki tuntud Vana Testamendi loost, milles kahe sõjaväe omavahelise lahingu ärahoidmiseks lasti vana hea kombe kohaselt omavahel kokku mõlema vaenuväe tugevaimed esindajad. Kui itta tungivad vilistid valisid ilmselge mõistetavusega Koljati, kes kaeti imekaitsva, ent raske ja kohmaka rüüga, siis oma maid kaitsvad israeliidid kartsid kedagi valida, kuni tuli karjus, väike taavet ja palus end Koljatile vastu panna.

Taavetil ei olnud raudset rüüd ega vägevat mõõka. Vaid ainuüksi ling. Linguga kiviheitmisel olid tolleaegsed karjused ülitäpsed. Kahevõitluseks ei olnud sätestatud mingeid kirjalikke reegleid, võeti ilmselgena, et see toimub omavahelise mõõgavõitlusena. Taavet eiras traditsiooni ja läks näiliselt paljakäsi ülitugeva, ent kohmaka Koljati vastu. Enne kui too üllatusest toibuda jõudis, lennutas Taavet oma lingukivi Koljati silmaauku, tappes hiiglase ja tuues võidu oma kaaskondlastele.

Ajaloost on võtta hulgem näiteid, kuidas kääbus on hiiglase ebahariliku taktikaga võitnud – mõtelgem või Eesti Vabadussõja peale – suunakem mõtted näiliselt rahumeelsematele teemadele. Nagu näiteks kooliharidusele – ehkki osava üldistuse puhul pole kooliõpe lahinguväljas toimuvast kuigi kaugel.

 

Klassi suurusel on optimum

Kui mina alustasin oma kooliteed Tallinna II keskkoolis 1956. aastal, oli meie klassis üle 40 õpilase. Klassiruum oli suur ja hirmutav oma kõrgete akende, tumedate seinte ja pinkidega, mille avanevad klapid neil lebavatele vihikutele pidevalt ette jäid ja tindipotiaugud ning sulepeaõõnsused alatasa värsket tinti täis olid. Sellest hoolimata ei tohtinud vihikus olla ühtegi plekki.  Klassijuhataja, imeasi küll, sai selle lastehulgaga hakkama, istudes klassipinnast veidi kõrgemaks ehitatud poodiumil hiiglasliku õpetajalaua taga.

Mida aasta edasi, seda pisemaks klass kahanes, kuid alla 30 ei olnud õpilasi kunagi. Praegu valitseb osades maades, sealhulgas ka Eestis arvamus, et mida pisem on klass, seda aprema õpetuse õpilased saavad. Kuid kas see ikka on nii? Caldwell toob arusaadaval põhjusel oma kodumaa näiteid, kus 1990. aastatel sai valitsevaks usk, et pigem alandada õpetaja palka kui suurendada õpetatavate laste arvu klassis. Siis hakati asja uurima, ja selle sajandi alguses oli piisavalt tõendeid, näiteks Connecticuti majandusteadlase Caroline Hoxby omi, millest tuli välja, et mingit statistiliselt olulist efekti klassi suuruse ja õpiedukuse vahel ei ole. 15 protsenti teadlastest leidis, et pisemad klassid on paremad, sama paljud et pisemad klassid on halvemad. 20 protsenti teadlastest efekti ei leidnud. Kõrvutades 18 eri maad, tuli välja, et vaid kahes paigas maailma paigas – Kreekas ja Islandil – on statistiliselt usutav tõend pisema klassi kasuks.

USAs palgati pisemate klasside tarbeks aastatel 1996 kuni 2004 veerand miljonit uut õpetajat. Samal ajal vähenesid kulutused õpilasele 21 protsenti.

Meie intuitiivne arusaam rahast on see, et rohkem on alati parem. Kuid keegi ei saa olla kindel, et see on alati tõene. Raha tuleb kasuks vaid teatud piirini, kus tekib küllastus. Ameerika psühholoog James Grubman nimetab esimese põlvkonna miljonäre rikkuse immigrantideks. See seltskond kaldub raha mõju lineaarseks pidama – mida rohkem, seda uhkem – ka hariduses. Neil on omalaste suhtes sama sättumus nagu esimese põlvkonna immigrantidel. „Vanemad peavad määrama piirid, kuid see on rikkuse immigrantide jaoks kõige raskem asi, sest nad ei tea, kuidas väljendada, et seda ei saa enesele lubada,“ ütleb Grubman. Ja soovitab lülituda väitelt „Me ei saa seda“ väitele „Me ei tee seda“. Kuid see on palju raskem. See vajab vestlust ja ausust ja selgitamise oskust, et mis on võimalik, pole veel alati õige. Ühel hetkel muudab raha lastekasvatamise raskemaks, sama raskeks kui on lastekasvatamine kõige vaesemete jaoks. Siin tuleb mängu tagurpidi U-kõver. Mingi raha juures on optimum, raha kasvades kõver langeb.

Taavet.Koljat.Graf

Selline tagurpidi U-kõver selgitab ka kooliklassi suuruse tõhusust. Esimese hooga võiks arvata, et mida pisem on klass, seda õpetatumad õpilased sealt tulevad. Sõltuvus on lineaarne. Edasi mõeldes jõuame tõdemuseni, et ühel hetkel pidurdab klassi pisenemine edukuse kasvu, jõutakse küllastuseni. Siis saabub tõe hetk: klassi suurusel on oma optimum, millest suurem või pisem klass õpiedukust pigem kahandab kui suurendab.

Kus selline optimum asub, sõltub muidugi keskkonnast, st ühiskonna olekust. Iisraeli kooli nn maimoniidide reegel ütleb, et klass ei tohi olla suurem kui 40 õpilast. Iisrael on tagurpidi U-kõvera vasakus otsas. Nii nagu olid ka minuaegsed algkooliklassid Tallinna kesklinna koolides. Erinevad USA uuringud seavad U-kõvera optimumi veidi erinevasse paika, kuid me võime siin lihtsustada ja ütelda, et parim klassi suurus on 25 õpilast. Kui klass on psiem, siis on see küll õpetajale lihtsam, kuid tulemus saab parem vaid siis, kui õpetaja muudab oma õpetamise stiili. Tavalisel nad seda ei tee, töötavad lihtsalt vähem. Kui klass on liiga piske, näiteks 12 õpilast, siis tekib uus häda: see on liiga intiimne, et kaitsta õpilase iseseisvust, kui ta seda emotsionaalselt vajab. Pole kusagile vaimselt peitu pugeda.

Kooliklasside suuruse, aga ka mitmete muude parameetrite muutmisel on üks tõsine oht: kool ei mõtle mitte oma õpilaste peale, vaid nende vanemate peale, kes näevad asju nagu golfiradasid ja Steinway pianiinosid ja pisikesi klasse kui laste edukuse panti. Langedes rikaste vanemate lõksu, Koljatite haardesse, hakkab kool mõtlema, et kõik, mida raha eest saab osta, tõlgitakse kindla peale tegeliku maailma edulugudesse. Pole hea olla suur ja tugev, kui istud tihedalt vastu kivimürakat, mis lendab 200-kilomeetirse tunnikiirusega kes teab mille vastu.

 

Eliitkoolid muserdavad häid keskmisi

Kui tagurpidi U-kõver kehtib ka muude nähtuste kohta nagu näiteks alkoholitarbimise mõju tervisele, siis eliitkoolid tundub et pole millegagi võrreldavad. Nad lihtsalt annavad parema hariduse. Kas ikka tõesti ja kas kõigi õpilaste jaoks?

Kui saja viiekümne aasta eest oli Pariis maailma kunstikese, siis määras kunstniku headuse ära, kas teda eksponeeriti Salongis või mitte. Salong mõõtis maali kindla malliga. Edgar Degas ega Paul Cézanne ega Camille Pissarro ega Pierre-Auguste Renoir ja teised impressionistid poleks eales esile ilmunud, kui nad poleks asutanud suure ja võimsa Salongi kõrvale omaenese näitusepaiga.

Impressionistid valisid kahe võimaluse vahel: olla suures tiigis tilluke kala või suur kala väikeses tiigis. Täpselt sama valiku ees on lapsevanem kui oma võsukesele kooli valib, ainult et ta sageli ei teadvusta seda enesele.

Taavet.Koljat.Raamat

Õpilased on eliitkoolis väga võistlevad. Nad ei jaga omavahel õpikogemusi. Nad ei selgita, kuidas õpetatavast paremini aru saada. Nad kannavad koormust, mida vähem konkureerivas keskkonnas kanda ei tule. Vaid klassi tipp saab sellega koormuse kandmisega hõlpsasti hakkama. Ameerika psühholoog Herbert Marsh kinnitab, et enamik vanematest ja üliõpilastest teeb koolivaliku valedel põhjustel: „Nad arvavad, et akadeemiliselt väljavalitud koolis õppimine on iseenesest hea. See ei ole lihtsalt tõsi.“ Reaalsus ei paku puhtaid olekuid, vaid nende segu. „Kui tahate tõestada eliitkooli positiivset mõju ja uurite õpilasi, siis mõõdate te valesid inimesi,“ on Marsh kindel, „te peaksite mõõtma lapsevanemaid.“

Võrreldes äärmiselt elitaarset Harvardi ülikooli keskmise USA ülikooliga nagu Hartwicki kolledž selgus, et heal keskmisel olevad õppurid mitte ainult et tundsid end heal keskmisel tasemel ülikoolis paremini, vaid said pärast lõpetamist ka paremini hakkama, kui eliitkooli keskmised õpilased. Keskmine kala tunneb end suures tiigis tillukesena, väikeses tiigis aga suurena.

Eliitülikoolid värbavad tudengeid eliitkoolidest. Ometi on hulganisti teaduslikke tõendeid uurimistöödest, kus selgus, et keskmiste koolide parimad õpilased olid edaspidi peaaegu alati paremad kui väga heade koolide head õpilased. See tulemus räägib vastu intuitsioonile, kuid on ometi osutunud tõeks. Suur Tiik ei suurenda alati võimalusi, täpselt nagu ei tee seda väike kooliklass. Väike Tiik on see, mis suurendab võimalusi teha, mida õpilane edasises elus teha tahab. Gladwell ei pajata niisama, vaid illustreerib oma väiteid ohtrate tabelite kujul esitaud katseandmetega.

Eesti on ikka ja jälle rõhunud oma rollile Taavetina Koljatite seas. Sestap pole põhjust unustada, et ka koolihariduses võivad ilma teha pigem pisikesed hakkajad taavetid kui suured tähtsad koljatid.

 

 

News | õue.onu | Sotsiaalteadus

Õueonu semiootikaloengud. I

01.04.2014

Täna hommikul kell 5:36 helises mu mobla. Selgus, et värava taga on pakikandja, kes tõi mulle raamatu, mille olevat ma tellinud Krisostomuselt. Pakikandjaks oli Chris Strnger Londoni Loodusmuuseumist, kelle “Inimese evolutsiooni” olin tõlkinud vanaammu. Chris ulatas mulle raamatu, mille ta oli tõlkinud inglise keelde, see oli Mikita metsapiibel, mille pealkirjaks oli Londonis pandud “Lone survivors. How we came to be the only humans on earth.”
Mikitad mu ümber Treppojal tõmbasid saed käima ja mets hakkas rõõmsalt langema, nii nagu iga päev. Kui sa armastad metsa, siis tahad, et see su armastust ei varjaks.
Mis tegi päeva eriliseks, on et Chris ütles mulle: vaata seda neandertallast, ta suri välja, mitte et ilmastik muutus, vaid et ta ei saavutanud kahemeelsust.
Kuulasin seda pole kõrvaga, nägin poole silmaga, haistsin poole ninaga, sellega, mis jääb näkku kinni. Sest olen poolemeelne.
Christ võttis taskust neandertallase ja kinkis selle mulle. “Ta on külahullust etem, ütles ta.” Tõepoolest, hea oli nuusata neandertali mehe kasukasse.
Köhisin pole suuga, neandertallane pudenes mu käte vahelt ja läks oma teed. Täna võib ta olla teist igaühe teelaul. Tavaliselt aetakse neandertallane segi soolatopsi või Mikita eeposega, enne kui see väärteos lonkava lauajala alla pistetatakse.
Kuid tegelikult on neandertallane võtmehoidjaks kodutute laste hulgiemakodus.
Aprillil on prill ninal ja ta mängib sellel külahullu.
01.04.14.6:55
Kõrve.Kodru.SiltANeandertallase teated: Tammsaarel, Kodru raba peale minna.

Foto: Tiit Kändler

Ajalugu | Folkloristika | Humanitaarteadus | News | Sotsiaalteadus | to.imetaja

Miks mitte Eesti Rahvaste Muuseum?

17.12.2012

Esmaspäeval, 17. detsembril ilmus EPLis minu kolumn Eestiu rahva Muuseumi võimalikust sisust nüüdissajandil. Siinkohal toon ära tervikteksti, mis ei lahkne avaldatust, lihtsalt mõned kõrvalliinid on Päevalehes võibolla et õigustatult kõrvale ehk eemale jäänudki.

Tiit Kändler

Kui korjate sarapuult pähkli, siis võite küll imetleda selle kaunidust, kuid varem või hiljem tuleb tahtmine tuumani jõuda. Ja kui see pole just ussitanud, siis maitset maitsta. Jutt on see kooruke, õpetus on see iva kehtib ka maailmalõpupajatuste sogaseks aetud keskkonnas. Ootan kannatamatult, tuleks see lõpp ometi kiiremini, siis saaks ehk alata tuumast, mille ümber ehitada koor.

Praegu tundub küll nõnda, et meil Eestis on pigem vastupidi. Tallinna Ülikooli rektor teatas õnnelikult, et näe, nüüd on uus maja valmis, küllap siis tulevad selles töötama hakkavatele teadlastele ka mõned head mõtted pähe. Narva kolledži üliõpilased olid õnnelikud, et nüüd uue maja sees tuleb tuju ka õppida. Eesti Rahva Muuseumi uus direktor nentis, et nüüd tuleb uus maja ka sisuga täita. Temal on selleks ka parim võimalus, on ju maja vaid arhitektide ja tellijate ja teadlaste peades – nagu maailmalõppki, mis eksisteerib kindlasti, ent meie kõigi peades. Ja kindlasti on Tõnis Lukasel ka lahket tahet, mida ta näiteks haridus- ja teadusministrina ilmutas.

Aegadest, mil Õpetatud Eesti Selts ja Jakob Hurt sõnalise ja ainelise vanavara kogumisel oma uskumatult tõhusat tööd tegi, kogus ja kirjutas, mõtles ja meenutas kaasa suur hulk rahvast. Eesti rahvast, maarahvast, eestlasi. Aga küllap ka teistest rahvustest rahvast. Nüüd on käes 21. sajand, ja ehkki algtingimused on ERMi jaoks samad, on taust muutunud. Isegi kõlkssõnad, mida kasutame, kui mõtted otsa saavad, on muutunud – postmodernismist on saanudu skeene, narratiivist osalusdemokraatia. Muutunud on Eesti rahva sisu. Loodan väga, et seda tunnetavad ERMi taasülesehitajad. Loodan väga, et see muuseum ei piirdu vaid eestlaste etnograafilise skeene eksponeerimisega – kui nüüdisaegselt ütelda. Kõik, mis meil on, see on kokku tassitud, maha saetud, üles raiutud, õmmeldud ja ehitatud, treitud ja müüritud väga erinevatest rahvustest inimeste poolt. Miks ei peaks siis uus, nüüdismõtteline muuseum keskenduma – ja just nimelt keskenduma – nüüd ja eelkõige sellele, mida Eestis on eri rahvad koos valmis teinud. Pole ju meie rahvariidedki nii väga meie, ikka mõjutustega siit ja sealt. Kõnelemata paatidest või isegi suitsutaredest. See on hämmastav, kui palju erinevate riikide vermitud münte on Eestis läbi aegade käibel olnud.

Nõnda võib Eesti Rahva Muuseumist kujuneda tõeline nüüdisime, ühe rahva, eesti rahva kaunis panus Euroopa kultuuri. Eesti Rahvaste Muuseum. ERM ikkagi, ja ega seda pea siis sellepärast isegi lahtikirjutatuna ümber nimetama. Pole vaja, rahvas on tõlgendatav ju mitmeti. Meil kahjuks pigem rahvusena, mis mitmete riigiasutuste eesliitena möödunud sajandi algaegade rahvussotsialismi pärandina meid kollitab. Kuid näiteks angloameerika kontekstis on see ju hoopis miskit muud, ongi rahvas, rahvad.

Kui esmakordselt lennusadamasse sisse sain, ei uskunud oma silmi. Õieti ei näinudki silmad midagi. Pimedusega harjudes tuli välja, et eestlased on olnud ikka kohtuavad sõjardid. Ei mingit kalapüüki, mõni jääpurjekaõit, aga muidu pommid ja miinid, kahurid ja kuulupildujad, ristlejad ja mis need kõik olid varjutasid vesilennuki, mida olin vaatama tulnud, kuid mis häbelikult oli tõmmatud suure toa viimasesse pimedasse nurka lae alla, ja millele ligineda ei lubanud sild, mis auhinnaga pärjatud disainerite soovil on eluohtlikult järsk. Selgitusi ei lasknud lugeda pimedus ja aeg-ajalt kostuvad sireenid. Sest sõda käib, kas teate. Nüüd on kuulda, et patarei vanglast peab tulema sõjamuuseum. Vägev maailmariik see Eesti, ja kui sõjakas on teine olnud.

Pole selle sõjakuse vastu edukas paljaste kätega sõdida. Muidu kui lootes, et rahumeelne Eesti Rahva Muuseum jätab Mahtra sõja kaikad ja Vabadussõja vidinad, mida Laidoneri muuseum Viimsis niigi pilgeni täis, rahule ja keskendubki rahule – sellele, mis meist on teinud säherdused eestlased nagu me oleme.

See ainus asi on töö: lihtne ja keeruline, teaduslik ja ebateaduslik, hariv ja noriv, mida on teinud eestlaste kallal ja eestlastega koos venelased ja sakslased, juudid ja rootslased, taanlased ja lätlased, leedukad ja poolakad, soomlased ja igasugu muu rahvad. See on ainus asi, mis meil tõeliselt pakkuda on maailmale, mis kipub lõhkema kultuurikonfliktidest ja uppuma ajalootõlgenduste rahvusvahelisse mutta.

Eesti Rahva Muuseumi sisu on minu meelest paras aine üldriiklikuks debatiks, poliitikaüleseks debatiks, kus asjade laheda käigu juures osaleksid ühel või teisel moel kõigi Eesti rahvaste huvilised. Ei tule korrata lennusadama viga, kus asi tehti avalikkuse selja taga lihtsalt ära nagu mingi omaenese aiatagune lehtla. ERM aga ise võiks selle läbi saada oma uude majja esimese ja parima eksponaadi – üldrahvaliku ja kolkliku, rahumeelse ja ägeda, vaimuka, ent mitte võimuka arutelu.

Vaata artiklit siit:

http://www.epl.ee/news/arvamus/tiit-kandler-miks-mitte-eesti-rahvaste-muuseum.d?id=65415006

Majandus | News | Sotsiaalteadus | to.imetaja

Ettevaatust, härra president, – demokraatia kriis!

24.01.2012

Soe soovitus:

Demokraatliku kapitalismi kriisid. Vikerkaar 12,2011

Wolfgang Streeck, Max Planci Ühiskonnauurimise Instituudi direktor, Kölni ülikooli sotsioloogiaprofessor.

Eesti kodanikku on juba mõnda aega hurjutatud, et ta justkui ei peaks enam lugu oma riigist. Küll on seda teinud mõni minister, küll peaminister, küll parlamendi spiiker, küll tagatipuks ka president – nii uusaastasöögi alla kui peale. Kuid kas kodanik on tõepoolest nii loll, pime, kurt ja vastaline, kui võimukandjatele näib tunduvat?

Ega ikka ei ole küll. Asi tundub kalduvat vastupidises suunas. Kui kodanik tunnetab, et tal on üha vähem valikut, et riigiasutused või firmad pigistavad ta lihtsalt nurka, mida siis talt ikka tahta. Tõmmata lesta või vinnutada vihakest.

Poes ei jää kaupu vähemaks, küll aga valikuvõimalusi oma elu korraldamiseks. Kes ei usu oma silmi ja kõhtu, see lugegu Saksa sotsioloogi Wolfgang Streecki artiklit, mille tõlge ilmus detsembrikuu Vikerkaares.

Püüan siinkohal seda lühidalt kokku võtta. Streeck arvab nõnda nagu kursiivis kokku võetud.

Kriisid pole enam ajutised kõrvelekalded tavaliselt hästilõimunud süsteemi püsiolekust.

Toimub demokraatliku kapitalismi ümberkujunemine. Seda esindab kriiside rodu.

Praegu tuleb kaitsta demokraatiat ennast vabade turgude nimel tehtavate kitsenduste eest. Keskpangad on ise ennast osanud kindlalt kaitsta valijaskonna surve eest.

Religiooniks on olnud: tõeline õiglus on turuõiglus – standardse majandusteooria liberaalne utoopia. Kapitalistlik poliitika on andnud oma parima, juhtimaks meid välja korrumpeerunud demokraatliku oportunismi kõrbest isereguleeruvate turgude tõotatud maale. Kuid majanduskasv hakkas aeglustuma. Mida selle vastu tehti? Streeck toob kolm vastumeetmete staadiumit.

1. Inflatsioon.

2. Selle taandudes hakkas kasvama riigivõlg. Mil hakati kasutati veel tootmata ressursse.

2. Seejärel avanesid kodanikele seninägematud võimalused võlgade võtmiseks, ja riigivõlg asendus eravõlgadega.

Nn finantsteenuste pealt saadi tohutut kasumit. Algas vägikaikavedu globaalsete finantsinvestorite ja suveräänsete riikide vahel.

Sotsiaalse ja majandusliku stabiilsuse vaheline püsiv leppimus on kapitalistlikes demokraatiates utoopiline projekt. Kriis siirdati uutele areenidele, kus avaldus uuel kujul. Riigi võlg kanditi kodanike võlgadeks, kes olukorras, kus riik tõmbab oma funktsioone kukku, peab ise hakkama saama.

Sai võimalikuks avalikkuse šantažeerimine, mida kapital osavasti ära kasutas. Demokraatia on praegu sama suures ohus kui majandus. Või suuremas. Turud on hakanud dikteerima seda, mida väidetavalt veel demokraatlikud ja suveräänsed riigid oma kodanike heaks teha saavad.

Kodanikud näevad valitsusi kui agente, kes ei tegutse mitte nende eneste huvides, vaid teenivad teisi riike või rahvusvahelisi organisatsioon nagu IMF või EL.

Siit range kasinuskava.

Meil on valimised, kus valijal tegelikult valikut ei ole. Propageeritakse pimedat nõustumist finantsinvestoritega. See maailm on jabur, kus riikidele määratakse finantsinstitutsioonide poolt reitinguid.

Mida siis teha? Tuua häired valguse kätte ja teha kindlaks ajaloolised järjepidevused. Ning olla meelekindel, kui võimurid sind selle eest läbi sõimavad.

Kuid tahad või ei taha, majanduslik võim üha muutub poliitiliseks võimuks, kodanikud jäetakse ilma demokraatlikest kaitsemehhanismidest ja suutlikkusest suruda peale oma nõudmisi.

Mingid poliitilised moraalilugemised selle vastu nüüd küll ei aita.

Tiit Kändler

News | Sotsiaalteadus | vänge.lugu

Kuidas auku, nagu, pähe rääkida

16.05.2011


Kui te tahate kedagi milleski veenda, siis teadke, et oluline pole ainult sõnum, vaid ka kõnekiirus, hääle kõrgus ja pauside arv. Vähemasti kinnitavad nii Michigani Ülikooli teadlased, eks uurisid, kuidas inimeselt edukamalt intervjuud kätte saab. Uuriti 1380 telefonikõnet, mille tegi 100 telefoniküsitlejat.

Kõige edukamad olid küsitlejad, kes rääkisid keskmise kiirusega, umbes 3,5 sõna sekundis. Kiireid rääkijaid peetakse iga hinna eest augu päherääkijateks, aeglasi jälle mitte eriti arukateks või pedantseteks.

Kuigi võinuks arvata, et häälekõrguse ja kõne kiiruse varieerimine tuleb asjale kasuks, nii see ometi ei ole. See tundub hoopis kunstliku ja ülepingutatuna.

Hääle kõrgus mängis rolli meeste puhul, kelle seast on eelistatumad madala häälega küsitlejad, kõrgema häälega ei olnud nii edukad. Naiste puhul hääle kõrgus rolli ei mänginud.

Kuid kuidas on lugu pausidega? Tavaliselt teeb rääkija minutis neli-viis pausi. Need võivad olla vaiksed või täidetud. Küsitlejad, kes ei teinud pause, olid kõige vähem edukad, kes aga pausitasid keskmisest enam, tundusid ebakindlad.

Pausi täidise kohta andmeid ei ole, kuid tundub, et see sõltub ka suuresti moest. Eestis näiteks on praegu edukaim pausi meem „nagu”, mida kasutavad ohtralt ka professionaalsed tele- ja raadioajakirjanikud, intervjueeritavatest kõnelemata. Täited „tähendab”, „jah”, „ee” või „mis iganes” on surutud tagaplaanile, jätkuvalt on edukas „see on hea küsimus”.

Allikas: EurekAlert!

Astronoomia | News | Sotsiaalteadus | to.imetaja

Võimuerakonnad pakuvad vägevaid teaduslubadusi

26.02.2011


Kui Suurbritannia parlamendi liige soovib enne geneetiliselt muundatud putukate kohta käiva seaduse vastuvõtmist endale selgeks teha, milles on asi, ei pea ta minema metsa putukaid koguma või kusagilt mõne putukateadlase välja nuuskima. Tal piisab pöörduda parlamendi teaduse ja tehnoloogia talitusse ja sealt saadetakse kohe neljaleheküljeline tekst. Selles seletatakse lihtsalt ja kujundlikult putukate muundamise strateegiaid, põhjusi, miks seda teha tahetakse. Visandatakse tehnika tulud ja ohud, viidatakse olemasolevatele seadustele, kirjeldatakse olukorda euroliidus ning sedagi, kuidas tavainimesed asjasse on suhtunud ja kuidas nad edasipidi suhtuda võivad.

Millal jõuab Eesti sinnamaale, et teadusteave saab niisama loomulikuks asjaks nagu seda on praegused valimisdebattide tõsieluseriaalid?

Esimese kolme kõige olulisema valimisteema sekka erakondade juhid teadust muidugi ei paku ja seda ei juhtu kunagi ning pole vaja ka. Kuid servapidi on see ikkagi sattunud EPLi küsitluses mullu 2. detsembril Mart Laari ja Sven Mikseri suhu ning seda IRLi puhul tasuta kõrghariduse ning sotsiaaldemokraatide puhul tudengite õppetoetuse näol.

Lugedes erakondade programme, ei usu oma silmi. Siin on võrreldes eelmiste valimistega teaduse osakaal ja asjalikkus lahtimurdmist vajalike pähklite leidmisel kasvanud tublisti. Kõige põhjalikumad lubadused annab IRL, seejärel Reformierakond, nii põhjalikud, et siinkohal saab neist kirjutada vaid põgusalt. Keskerakonnal on asi üldisem (suurendame vahendeid jne), rohelistel tavaline rohejutuke, sotsdemokraatidel ainus konkreetsus doktorantide toetuse kahekordistamine.

Et IRL on pakkunud probleemide taha ka lahendusi, teeb rõõmu – tähendab, minister ei töötanud need aastad asjata. Tuuakse näha, et ka kriisiaastatel on Eesti suutnud tõsta hariduse ja teaduse eelarvemahtu, teaduse rahastamine on praegu 1,42%. Võrdluseks nõndapalju, et hetkel uudistemoodsas Tuneesias on see arv islamimaade suurim, olles umbes 1%, maailma keskmine aastal 2007 oli 1,7%. Nii et kelkida ei ole veel eriti millegagi.

IRL lubab, et teaduse ja hariduse osakaal tõuseb riigieelarves pidevalt. On ka praktiline tee välja pakkuda: raha jagamiseks ühtse Eesti Teadusagentuuri loomine. On isegi juttu teaduse populariseerimisest, IT-Akadeemiast, AHHAA-keskusest ja ERM-ist.

Nii IRL kui Reformierakond lubavad, et tõstavad teaduse rahastamise taseme kolme protsendini SKT-st. Ohhoo, see juba on midagi. Andke andeks, aga sihukese arvuga maadlevad praegu Rootsi ja Soome! Vandenõuteoreetik minus pistab: kas mitte ei ole selle sisse vargsi arvestatud ka ELi pool tulev raha, mida aga arvatavalt jääb aasta-aastalt pisemaks.

Kui ei muud, siis vähemasti on need kaks erakonda maailmas ringi käies ka midagi meelde jätnud. Euroopa Liidul ei jää muud üle, kui kõigi hädade ja õnnetuste kiuste teadust ja arendust üha enam edendada. Muidu jääme kindla peale maailma tagahooviks. Viie aasta eest oli jutt võistlusest USA teadusega, aga viie aasta pärast tuleb tõsine tegu Hiina ja Indiaga.

Isegi Iirimaa ei ole vähendamas eraldisi teadus- ja arendustegevusele. Prantsusmaa plaanib hiiglaslikku teadusparkide konglomeraati Pariisi lähistel. Obama ei anna alla ega nõustu teaduskulutuste suurenemist oma ametiajal vähendama.

Kas need lubadused on teaduslikud, kes seda teab. Lisan siiski ühe värvijoone. 14. veebruaril toimunud ja Eesti teadusajakirjanike seltsi algatatud teadusdebatil tõi Jaak Aaviksoo ühe probleemina esile, et teadusele on antud raha küll, aga tulemusi ei ole. Ta pidas silmas majanduslikke tulemusi. Eesti tööstuse huvi teaduse vastu on pea olematu. Mida riik saaks selle olematuse tulevikuks kehastamiseks teha, seda ta ei ütelnud. Küll aga on Aaviksoo puhul esile tuua üks vaata et siiani enneolematu asi – teadust saab edendada mistahes valdkonna läbi, riigikaitse sealhulgas ja vaata et esirinnas. Küberkaitsekeskus on väga tugev teadussõna.

Kuid mis on teaduse tulemus? Kas pelgalt rahamajanduslik? Või midagi laiemat? Akadeemik Endel Lippmaa on korduvalt rõhutanud, et Eesti vajab tippteadust, et meil oleks teave. Ka akadeemik Tarmo Soomere sõnab, et teadus on Eestile erakordselt oluline selleks, et meil oleks side maailmas olemas oleva teadmisega.

Ses mõttes kahtlemata aitaks tasuta või muudmoodi õiglane kõrgharidus edendada teadust. Pole kindel, kas just seeläbi mõned muidu avastamata teadusanded ellu ärkavad, kuid ühiskonna teadmine teaduse osast nüüdisühiskonnas tõuseks. See peaks mu meelest olema ka koolihariduse üks ja oluline eesmärk. Et inimene tajuks, mis ikkagi meie Eestit aitab, mis on eesmine: kas maksusüsteem, kokkuhoid, emapalk või haritult nutikas rahvas.

Ühe meediaväljaande kunagise reklaamlausega: ära koba pimeduses! Tutvu sellega, mis on maailmas tehtud. Nii näiteks on täiesti mõistetamatu vaidlus Eesti kõrgkoolide taseme, nii teadusliku kui õpetusliku üle. Sel sajandil on kogu Euroopas käimas tark diskussioon kõrgkoolide mcdonaldistumise üle ja selle üle, kuidas kiirtoiduga sarnaselt on võtmas võimust kiirteadus – millele vastukaaluks püütakse leida võimalusi aeglase teaduse taasjuurutamiseks.

Kiirtoiduga võib ju võidelda, ja ka kapsaid ja porgandeid võib hakata kasvatama oma või mõne tuttava aialapil, ent sellega kogu rahvast, saati siis maailma ära ei toida. Kunagine superstaar Piilupart Donald on küll lahtunud, ent McDonalds on tulnud ja jääb, tahame seda või mitte. Ja nõnda on ka teadusega. Einsteinid, Diracid ja Curie’d on lahtunud, kiirteadus on tulnud, et jääda. Seda enam ei ole ükski partei, kellel puudub selge ja konkreetne nägemust teaduse osast homses Eestis tõsiselt võetav. Võibolla siis kunagi jõutakse ka sinnamaale, et teadus võetakse üheks valimisdebati teemaks.

Tiit Kändler

Telli Teadus.ee uudiskiri