Vastupidiselt tavaarusaamale sünnib inimene koopiana, kuid sureb unikaalsena. Mida vanemaks inimene saab, seda erinevamaks ta muutub. Sellisele üllatavale järeldusele jõudis Bo G Eriksson Göteborgi Ülikoolist, kes uuris oma doktoritöös laialdase ja pika uurimise all olnud rühma, kes olid sündinud 1901 ja 1902. 70. ja 90. eluaastate vahel erinevused rühmas üha suurenesid.

Allikas: Göteborgi Ülikool

Milleks muretseda uute immigrantide üle? Kas pole siis ajaloost, arstiteadusest ja alkeemiast teada tõsiasi, et sarnast tuleb ravitseda sarnasega? Tegelikult peaks Eesti hakkama kohale meelitama immigrante võimalikult paljudest eri kultuuridest, kliimavöönditest ja looduskeskkondadest. See mitte ainult et aitaks meil prügikasti visata totaalselt äpardunud integratsiooniidee, kui ka äratada üles kopitanud Eesti Asja ning võibolla isegi leida üles meie identiteedi, mis kuuldavasti olevat läinud kaduma või paremal juhul visatud kusagile nurka, mille ümber olnud maja aga arendati.

Et teadus on oma olemuselt internatsionaalne, siis on teadlased siin juba ammu olnud esirinnas, meelitades meile kohale arvukalt mõtlevaid päid maailma eri paigust. Mis on vaid rikastanud Eesti teadust. Tõsi küll, selle hinnaga, et nende suust peame kuulma, kui targad me oleme ise, aga milline jõledus meie Vabadussõja sammas tegelikult on, mille me oma tarkusega ehitasime.

Ka muusika on ju sisult internatsionaalne, vormilt rahvuslik – või kuidas see oligi. Mistap näeme loomuliku olekuna musitseerimas eestlaste seas mistahes rahvustest muusikuid – või vastupidi.

Nii et: teadlaste ja muusikute eeskujule tuleb ärgitada, meelitada, osta ja kui muidu ei saa, siis sundida järgnema ka poemüüjad, taksojuhid ja nii edasi, ning muidugi poliitikud. Kes meist ei hääletaks mustanahalise reformika või moslemist keskerakondlase poolt? Mina igatahes.

Tiit Kändler

Jõulueelne teadus.ee soovitab alljärgnevalt soojalt mõnda meie tippteadlaste kirjutatud mälestusteraamatut – vastukaaluks vohavale mineviku ümber ja üle kirjutamisele saab lugeja siit midagi jäävat nii meelele kui mõttele.

Jutuks tulevad akadeemik Harald Kerese kaks raamatut, Ernst Öpiku ja Jaan Einasto juba mõne aasta eest avaldatud kogumikud, maailma tippteadlaste väärtraamat tähistaevast ja Loodusajakirjade kogumik „Lehed ja tähed 5”, milles eesti teadlased ja teaduskirjanikud avaldavad oma nägemusi maailma ja Eesti tipmistest looduseuurijatest. Elulood needki.

Jõulukotti väärt asjastatud mõtteid ja pühadeaegu mõnusaid meele mõlgutusi!

teadus.ee

Annab jumal ameti, annab ka mõistuse – nii üteldi tsaariajal. Eestis kehtib reegel – annab jumal partei, võtab ka mõistuse.

„Igasugune parteilisus oli minu auväärt professorite meelest olnud alati teadusele kahjulik kui paranoia, kui vaimuhaigus.” Nõnda meenutab sõjaeelse Tartu ülikooli vaimsust rahvaluuleteadlane Isidor Levin, kelle mälestusi on ilmutanud ajakiri Akadeemia juulikuust alates. Levin on siin tuletanud meile meelde teaduse olemust.

Tuleb ometi ükskord rääkida asjadest ausalt. Teadus ja partei ei ole vennad. Partei vajab ajuvaba kuuletumist ning on rajatud rahaahnusele ja võimuihale. Mis ei tähenda muidugi, et iga parteilane oleks kuulekas ja ahne. Kuid partei kui säherdune üksi ja eraldi võttes on äärmiselt ebademokraatlik nähtus. Demokraatia saab teoks vaid mitmete parteide olemasolul. Niipea, kui parteide arv liigub piirväärtuse suunas, mille suurus on üks, tekib autokraatia. Peaksime seda ju minevikust teadma.

Nõnda ei ole ei Jaak Aaviksoo, ei Ene Ergma, ei Peeter Tulviste nüüd ja praegu vähimalgi kombel teadlased, olid nad minevikus kui geniaalsed teadlased tahes. Parteilisusega koos käib kohustus kuuletuda ja seega vahel ka valetada, vale aga teadusesse ei sobi. Parteilisusega koos käib mõnus võimalus mitte vastutada, teadlane aga vastutab oma sõnade eest. Nii ongi, et kui partei ei taha, siis rohi ei kasva ja lind ei laula ka. Mida on näha näiteks vabadussamba puhul, mis on projekteeritud igasuguseid looduse seadusi ignoreerides, ainuüksi parteipoliitilistest kaalutlustest. Kuid vetikas ikka kasvab, ja kui valgustatakse öösel, kasvab veel enam, ja vee molekul on ikka väga väike, nii et ronib igale poole, ja energia eest tuleb ikka maksta, mis siis et seda valatakse vabaduse nimel.

Sama asi kehtib ajaloo puhul. On muidugi igaühe asi, kas uskuda Mart Laari, Lauri Vahtre või Küllo Arjakase ajalooteemalisi oopusi. Mille kirjutamisel pole muidugimõista unustatud ka parteipoliitilisi ülesandeid.

Kes usub Marju Lauristini sotsioloogia erapooletust, võib samahästi uskuda seda, et Kuu säramiseks Päikest ei vaja. Poliitik ei saa teha erapooletut teadust, räägitagu seda meile kuitahes veenvalt, targalt ja andekalt.

Parteisid on vaja, selleta ei saa. Seega on ka vaja parteilasi. Ja kindlasti on osa parteilastest ausad ja õilsameelsed. Kuid partei ja teadus on vastandlikud ning see tuleb ka endistel teadlastel ausalt välja öelda, mitte inimesi lollitada.

Nüüdses Eestis, mis on ohtlikult langemas parteilaste kootud valede ja ahnuste võrku, on ka teadlaste asi lollusele vastu seista. Muidugi on seda teha raske, kui Eesti parteid on parteistamas ka teaduse hindamise ja rahastamise struktuuri. Kuid pole häda midagi. Eks ronis ka vene ajal ENSV Teaduste Akadeemiasse teadlasesarnaseid isikuid vaid ainult tänu komparteisse pugemisele. Sellest hoolimata ei lõppenud aus teadus Eestis ka kõige kurvematel aegadel. Ammugi siis nüüd, püüdku meie tublid isamaa ja partei teenrid, kui palju tahavad.

Tiit Kändler

1959. aasta 7. mail pidas inglise füüsik ja kirjanik Charles Pearcy Snow Cambridge´i ülikoolis avaliku loengu, mis vallutas maailma. Kõne pealkiri oli „Kaks kultuuri” ja ta arutles, et hingeline maailm polariseerub. Ühel pool asub kunstiintelligents, teisel pool loodusteadlased, kelle markantsemaks näiteks on füüsikud. Esimesed kuulutavad, et teadlased ei kujuta ette reaalset elu ja elavad vaid iseenese loodud maailmas. Teised jälle kinnitavad, et kunstnikel ei ole ettenägemisvõimet. Kuidas siis muidu kirjeldada olukorda, küsis Snow, et teadus kunsti kuigivõrd ei mõjuta. Teadus areneb, ütles ta, kunst aga tammub ikka oma rada. Nõnda on Snow nägemuses kunstiintelligendid kui tööstusrevolutsiooni aegsed luudiidid, kes masinaid purustasid.

Snow kirjeldas, kuidas ta lõunalaudades tõstatas küsimuse – mis on termodünaamika teine seadus? Ja kuidas selle peale puhkesid humanitaarid naerma – milline absurdsus. Snow väitis, et entroopia kasvu seaduse mittetundmine on samaväärne, kui et teadlased ei teaks Shakespeare´i.

Snow kõne avaldati seejärel pealkirja all „Kaks kultuuri ja teaduslik revolutsioon.” „Kaks kultuuri” muutus kähku üldkasutatavaks fraasiks nagu „võimukoridorid”, nende mõlemate autoriks oli Snow. Fraasid rebisid end kontekstist lahti ja hakkasid elama oma elu.

Pool sajandit on nüüd Snow loengust möödas, aga selle üle arutletakse ikkagi veel. Nii teadusajakiri Nature kui populaarteaduslik ajakiri New Scientist pakkus sel puhul autoritele oma pinda, et arutleda, kui palju Snow tõstatatud vastuolust on nüüdseks püsima jäänud.

Diskussioonis osalenud inglise filosoofid peavad Snow jaotust primitiivseks ja kindlasti suurel määral aegunuks. Snow nägi probleemi selles, et peaaegu igaüks, kes võimu juures, on kirjandusliku kultuuri produkt. Londoni ülikooli filosoofiaprofessor A.C. Grayling näeb selles häda tänaseni – otsustajad ei jaga teadust. Kuid see on ühiskonna teadusliku kirjaoskuse probleem laiemalt, ütleb ta.

Oxfordis elav kirjanik Georgina Ferry aga arvab, et praegu ei kulge lõhe mitte teadlaste ja intelligentsi, vaid optimistide ja pessimistide vahel. Esimesed arvavad, et teadus suudab inimkonna hädasid ületada, teised aga, et ega ei suuda ikka küll.

Nature arvab oma toimetajarubriigis, et Snow esseest on siiani jäänud aktuaalseks see osa, mis puudutas vaesust ja hoolimatust. Kahe kultuuri vahe olevat kadunud, näitena tuuakse Michael Frayn, Tom Stoppard, John Updike, kelle kirjanduslikud ideed on teadusest läbi pikitud.

Kuid Snow arvustas ka Lääne koolisüsteemi, mis oli tol ajal juba väga spetsialiseerunud, ja ülistas pikalt ning laialt N Liidu haridust, mis olevat olnud väga mitmekesist haritust pakkuv. Selle kohta ei ütle kõrgelt haritud inglased midagi. Justkui seda Snow loengu osa pooleks olnudki.

Snow essee avaldati venekeelses tõlkes 1973. aastal. Sai siis kättesaadavaks siinmailgi. Umbes samal ajal toimus N Liidu ajakirjanduses laiaulatuslik diskussioon teemal „Füüsikud ja lüürikud”. Muidugi ei puudutanud see poliitikat. Kuid Snow mõtted jõudsid ometi ka Raudse Eesriide taha, ja vaid kümmekond aastat hiljem.

1970. aastatel tekkis Eestis üks spontaanne suundumus kunstnike ja teadlaste vahelise lõhe vähendamise poole. Rida tollaseid noorteadlasi ja noori arhitekte ning kunstnikke korraldas hulga seminare ja kohtumisi teemadel, mis mõlemat osapoolt lähendasid. Need päädisid kunstinäitusega Harku 1975, kus kunstnikud esitasid oma nägemuse, mis suuresti tegeles ühiskonna arvustamisega. See skandaalseks muutunud näitus päädis seminariga, kus esinesin minagi.

Ehk on siis mul õigust avaldada arvamust, et Eestis kahe kultuuri paradigma toimib siiamaani. Nõnda palju taga on meie ühiskonna areng inglise omast. Haridus spetsialiseerub kapates, ja võimukoridorid ei lase läbi teadust. Või õigemini lasevad küll, ent ainult ühes suunas, ülalt alla. Ühe vahega siiski – Eesti võimumehi ei saa küll süüdistada kirjanduslikus taustas.

Kas pole ka aeg-ajalt lahvatavad teravad erimeelsused ühe või teise kunstniku tegutsemise üle tegelikult kahe kultuuri olemasolu tõestuseks? Ühele osapoolele tundub, et kunstiinimesed kinnitavad: kunstnikele on lubatud kõik või enamgi veel. Neile tundub, et tahetakse ütelda: kui kunstnik lööb supermarketis mõne ostja maha ja kuulutab selle kunstiteoseks, siis tahtis ta ju ometi juhtida tähelepanu asjade kultusele, või kui teine kunstnik võtab kätte plakati „Eesti Venemaa osaks” ja läheb Narva sillale, siis ei ole ju tegu poliitika, vaid ikkagi kõrge kunstiga, mis vaid juhib tähelepanu erimeelsustele kahe riigi vahel.

Teisele osapoolele jälle tundub, et kui säherdused tegevused hukka mõistetakse, siis ei tea mõistjad õiget, nüüdisaegset ja vajalikku kunsti mõistmagi. Eesti on muutunud „kahe kultuuri” refuugiumiks, pagulaks. Siin elavad need edasi kui endeemilised liigid isoleeritud saartel.

Jah, tõepoolest – ohtlik on nii kunst ilma teaduseta kui ka teadus ilma kunstita.

Tiit Kändler

“Otsige hoolega, kui leiate oma esimese seene või teete esimese avastuse: need kasvavad kobarates.”
George Pólya (1887 – 1985), Ungari matemaatik

Rehkendamine valmistab Eestis jätkuvalt raskusi, olgugi et Tootsi aegadest on möödunud sadakond aastat. Matemaatikast on koolid osanud teha kolli, mis vabas ühiskonnas vaeseid koolilapsi vaid ahistab ega lase nende loovusel õide puhkeda. Muidu justkui täiskasvanud ajakirjanikud kirjutavad, et neile pole neid siinuseid küll kunagi vaja olnud. Muidu ju kaugelt vaadates täis kasvanud sotsioloogid kirjutavad rahvale lehekülgede kaupa, kuidas ikka on tehtud vigu integratsioonis, toomata mingeidki analüüsijuppe, mida võiks matemaatiliseks statistikaks pidada. Integreerimisest matemaatikas tundub et pole neil õrna aimu.
Nii ongi, et sotsioloogiliste küsitlustegi tulemusi peetakse mingiks loodusseaduseks, mida vaidlustada ei tohi, toomata ära nende vigade piiregi.
Üks eesti soost sotsiaalteadlane, kelle tööd võib nimetada teaduslikuks ses mõttes, et see on maailmatasemel, on Rein Taagepera. “Mitmeti on sotsiaalteadused viimase 30 aasta jooksul läinud kergema vastupanu teed,” väidab ta ajalehe Universitas Tartuensis 11. aprilli numbris, “nad on arvanud, et muutuvad teaduslikumaks, aga on tegelikult muutunud vähem teaduslikuks. Loodetakse, et arvutid mõtlevad teadlase eest.” Ja jätkab: “Oleks minu teha, siis paneksin ma kõik sotsiaalteaduste tudengid kaheks aastaks täie tambiga füüsikat õppima, et nad saaksid tunnetuse, mis on teaduslik meetod. Siis võiks üle minna sotsiaalprobleemide juurde.” Taagepera arvates on tänapäeva sotsiaalteadused tihtipeale teaduse karikatuur. Rattaga õpib sõitma vaid siis, kui ise rattale istuda.
Sotsiaalteaduste karikatuuri näeme me tarbeks, olgu või viidatud siinkohal Juhan Kivirähki menukatele lugudele ajakirjanduses.
Taagepera loodab oma Skytte preemiarahade toel siin midagi muuta. Ükskord ta Tartus ülikoolis juba üritas. Loodame, siis, et teisel korral läheb õnneks.
Tiit Kändler

“On sajandeid, mis lisaks muule väidavad end kunstides ja teaduses kõike ümber tegevat, sest nad ei oska midagi teha.”
Giacomo Leopardi (1798–1837), itaalia kirjanik

Kuidas saada targaks? Seda ei tea keegi. Kuid kuidas oma tarkusest kõige edukamalt teada anda? Nüüd on see selge. Vastus peitub õlles.
Kõrgelt hinnatud teadusajakiri Oikos avaldas veebruaris artikli, millest selgub, et mida enam teadlane joob õlut, seda vähem edukas ta on. Vähe sellest – ka teadusartikli väärtus – kui palju seda tsiteeritakse, sõltub sellest, kui palju artikli autor õlut joob. Mida enam õlut, seda vähem artiklit tsiteeritakse.
Pole ime, et artikli autor on tšehh – Palacky ülikooli ornitoloog Tomaš Grim, kes tavaliselt uurib lindude, mitte teadlaste käitumist. Sedapuhku uuris siis ta oma rahvuskaaslastest ornitoloogide õllekombeid ja teadussaavutusi.

Tema artikkel on üllatanud ja ka ärritanud biolooge, kes on juhtinud tähelepanu paljudele baarides välja käidud ideedele ning kokteilipidudel tehtud avastustele. Siiski pole põhjuse ja tagajärje vahekord selge. “Võibolla uputavad väheviljakad teadlased oma kurbuse õllesse,” pakub välja Washingtoni riigiülikooli ornitoloog ja õllesõber Mike Webster.
Õllelaineid löönud artikli autor väidab, et ta ise joob mõnel ööl ka enam kui 12 õlut. Ja sellest hoolimata on ta artikkel leidnud laia vastukaja.
Allikas: Oikos, 117: 2008

“Kas objekti võib nimetada kunstiteoseks, kui seda saab ka pliidi puhastamiseks kasutada?”
Woody Allen, USA filmimees ja kirjanik