Rubriigi ‘Arvutiteadus arhiiv

Arvutiteadus | News | Tehnoloogia

Täielikult isesõitev auto jääb muinasjutuks

19.06.2016

See Tiit Kändleri essee ilmus Maalehes 16. juunil.

Kes on lugenud lastele muinasjutte, või  veel parem – jutustanud  neid, see teab, et laps valib enesele sobivama ja palub seda ja ainult seda korrata ning korrata. See on huvitav inimpsühholoogia ilming, millest palju pole kõneldud. Miks väike inimene ei taha uusi muljeid, vaid pigem läbi elada midagi, mille ta on leidnud olevat põneva ja paeluva? Tegelgu sellega psühholoogid, aga mina luban enesele paralleeli täiskasvanute maailmast – me armastame muinasjutte, nimetatagu neid pealegi tulevikunägemusteks ja üha kordame enesele, lootes nende isetäitumisele.

Nii korrutati Ameerikas ja Nõukogude Liidus 1960. aastatel ideid põhjas asuvate linnade katmisest läbipaistvate katustega, isesõitvatest kõnniteedest ja kes teab veel millest. Osaliselt on need fantaasiad ju  ka teoks saanud – hiiglaslikes lennujamades näiteks. Nüüdisajal on kaks armastatuimat teemat, ja need mõlemad seonduvad digitaalse maailma arenguga. Helge nägemus nutiasjadest alates kartulikeldrist ja lõpetades kingapaelte sidumisega, mis ise meie eest kõik otsustavad ja ära teevad. Ning nägemus autode tulevikust: elektriautodest isesõitvate autodeni välja.

 

Isejuhtimisel erinevad tasemed

Paraku oleme elektriautodega umbes sama kaugel kui sajandi eest, mil enne bensiinimootori leiutamist nemad autosid ainsana esindasid. Töökindlat, kerget ja suure mahtuvusega akut ei ole veel suudetud leiutada. Hullem on lugu nn isesõitvate autodega. See teema on ajakirjanduse ja mitmesuguste nõuandjate poolt niivõrd üles promotud, et kohane on asjas veidi selgust tuua, sedapuhku Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi doktorikraadiga, California transpordi edendamise programmi  asutaja Steven E. Shladoveri ekspertarvamuse toel. Kui 6. juuni Postimehes on IT-süsteemide ärimees võtnud tsiteerida Linnar Viiki, et „maailmas liiguvad ringi isesõitvad autod, aga Eesti peab revolutsiooniliseks seda, kui lubatakse videokõne kaudu inimest tuvastada,“ siis tuleb loota, et tsiteeritud on vääralt. Mingeid isesõitvaid autosid (kui mitte kõnelda mudelautodest) pole maailmas olemas. Ja neid ei saabu tõenäoliselt eales – kui ikka rääkida täielikult isesõitvast autost. Püüame teha selgeks, millise astmeni saab auto olla isesõitev, mida see vajab autotööstuselt, autojuhilt ja teedeehituselt.

Auto.Isesõitev.Graf.ML

Isesõitvate autode iseseisvuse redel

 

Autotööstus ja ajakirjandus on loonud segase terminoloogia, tähistamaks erineva automatiseeritusega autosid. „Autonoomne“, „juhita“ või „isesõitev“ ei oma selget sisu. Rahvusvaheline autoinseneride Ühing SAE International on pakkunud välja selgem süsteemi, mis aitab mõista, kui iseseisev üks või teine auto on. Üllatuseks on neljas aste selgemini tõlgendatav kui kolmas, viies aste on aga veel kümnete ja kümnete aastate kaugusel tulevikus.

Allikas: SAE International, Scientific American

 

Shladover toob ajakirjas Scientific American avaldatud artiklis näite oma loengupraktikast: ta tavatses rääkida inimestele, et automaatne juhtimissüsteem ei ole võimalik enne aastat 2040. Selle peale kirjutas ajakirjandus: isesõitev auto saabub meie teedele aastaks 2040. Seepeale hakkas Shladover kõnelema, et igas olukorras ise sõitvad autod ei saabu enne aastat 2075.

Segadus on peamiselt põhjustatud sellest lihtsast tõsiasjast, et erinevad autorid ja isegi firmad määratlevad autujuhtimise automatiseerimist erinevalt ning nimetavad isejuhtivaks autoks erineva automaatsuse tasemega sõidukeid. Mingit rahvusvahelist süsteemi ei ole olemas.

Automaatset juhtimist määratletakse viieastmelise automatiseerimise taseme kaudu. Nullaste on praegune, kus juht teeb kõik. Esimesel astmel teeb auto mõned toimingud, teisel kiirendab ja pidurdab ise, kolmandal lisandub ümbruskonna seire, neljandal veel võime saada hakkama, kui miskit läheb viltu ja viiendal astmel teeb auto kõik, mis vaja.

Iga autojuht teab, et juhtimine on keerulisem, kui seda sõnades saab kirjeldada. Hea juht tajub teeolusid, teiste sõidukijuhtide tõenäosemaid reageeringuid ning omaenese auto reaktsiooni kiirust.

Nii et isegi siis, kui jõutakse viiendale automatiseerimise tasemele, on kõik hästi, kuni pole vaja pöörata vasakule, kuni ootamatult auto ette ei  jookse inimene, kuni teel pole lund või jääd, kuni teid ei soovi peatada politsei, kuni te ei pea tõusma kõrgemale tasemele. Ühesõnaga – kuni te ei  sõida Eestis, kus enamik teid põhimõtteliselt ei lase end automatiseerida ning kus peaksime juba praegu hakkama üles võtma oma ainsaid kiirteelõike Tallinnast Narva ja Tartu suunas, et neid varustada isesõitvale autole arusaadav märgistusega.

Pole just palju neid arvutikasutajaid, kelle arvuti poleks kunagi kokku jooksnud. Isesõitva auto põhiline probleem ja hind peitub tarkvaras. Mis saab, kui see kinni jookseb? Mis saab, kui autojuht igavusest magma jääb? Ja pole tähtsusetu teada, et eksperdi andmeil tuleb isesõitva auto hind kaks korda kallim selles pesitseva arvutustehnika tõttu.

 

Tegelikud võimalused

Siiski pole ka põhjust liigseks pessimismiks. On valdkondi, kus isesõitev sõiduk võib end õigustada. Nii nagu  näiteks kampustes aeglaselt sõitvad väikebussid või omaette radadel ja kiirteedel juhiga rekka taga sõitvad rekkad. Teed jälgitakse autos olevate kaamerate, andurite ja roolisüsteemi  koostööl. Minu arvates pole põhjust kahelda, et näiteks suurparklates võib tulevikus oma isejuhtiva auto jätta väravasse ja see sõidab ning pargib end ise. Nõnda mahub parklasse ka enam autosid, kuna uksi pole vaja avada.

Siiski on inimene võimeline sõitma ohutumalt, kui tavaliselt arvatakse. Nii näiteks toimus USAs 2011.aastal vigastusega lõppenud avariisid üks iga 64 000 sõidukilomeetri kohta. Sellise töökindluse saavutamiseks on inseneridel vaja välja töötada uued tarkvara loomise meetodid. Lisaks ei saa unustada, et isesõitva auto turvalisuse kontroll vajab katsetajatel läbida miljoneid või  isegi  miljardeid sõidukilomeetreid. Eeskuju ei saa võtta ka lennukitelt, sest ehkki moodsad lennukid lendavad enamjaolt autopiloodil, on neil vaja jälgida vaid paari-kolme läheduses sõitvat lennukit, ning see lähedus on tavaliselt mõni kilomeeter.

Shladover arvab koguni, et väljaspool liiklusummikuid, kus auto peab sõitma aeglaselt ja jupp-jupilt, pole isegi kolmanda astme automaatjuhtimine saavutatav.

Siiski töötavad autofirmad väiksema isejuhtimise võimega autode loomiseks. Küllap on see vajalik ka firma reklaamimiseks innovaatilisena.

Euroopa Komisjoni projekt CityMobil2 tegeleb reisijateveo automatiseerimisega suurtes kampustes ning automaatse parkimisega. Volvo Cars reklaamib end autode plaanimisega, mis sõidaksid kiirtee eraldatud radadel, ent äärmuslikel juhtudel jääksid siiski lootma inimesele. Plaanis on järgmisel aastal katsetada Göteborgis sadat autot.

Kui ei tehta mingit põrutavat avastust, jääb isegi osaliselt isejuhtiv auto Eesti suuruse riigi jaoks mitte ainult et rahaliselt kättesaamatuks, vaid ka sisuliselt mõttetuks. Väikeste linnade ja paljude kohalike teedega riigil on oma teedevõrgu ning autoliikluse suunamisega teha muudki kui loota inimesest nutikamatele autodele. Võib-olla on see võrdlus veidi üle paisutatud, ent osa digitaalse maailma visionääridest näeb inimese tulevikku sellisena: sünnitakse kirstu, mille suurus on emaüsast saadud geneetiliste andmetega ette määratud ning mis on vooderdatud erinevate nutiseadmetega, millel on sõidu- lennu- ja ujumisvõime ning mis lõppude lõpuks toimetab reisija mugavalt krematooriumisse. Täielikult isesõitev auto tundub kuuluvat sellesse kategooriasse: silmad kinni läbi elu.

Arvutiteadus | News | Sotsiaalteadus | Tehnoloogia

Loodust ja inimest pürib valitsema robot

15.04.2016

 

See teaduskirjanik Tiit Kändleri essee ilmus aprillikuu Eesti Looduses

Minu meelest on nüüdisaja põhiküsimus selline: „Kas inimene loob roboti või loob robot inimese robotiks?“ See küsimus kõlab ajakohasena igas valdkonnas, seda enam nõnda kõikehõlmavas kui loodus seda laiemas tõlgenduses on. Kui me otsime universumist elu märke, siis välistame maakera. Me otsime mingit muud elu, justkui sellest elust, mis meie ümber loob ja laulab, oleks veel vähe. Olemata suutelised mõistma Maa elu olemust, otsime elu mujalt.

Me oleme konstrueerinud enesele antroopsusprintsiibid, mis meie südametunnistust rahustavad. Meile nähtav universum käitub selliste üleüldiste seaduste kohaselt, millele annavad algtingimused sellised muutumatud konstandid, mis on olnud tarvilikud ja piisavad elu tekkeks.

 

Me ei küsi eneselt küsimusi, millele me juba ette teades vastust ei oska öelda. Üks küsimus on selline: kas universumil on olnud mõistuspärast elu vaja omaenese eksistentsiks? Kui jah, siis kas ei peaks piirduma elu olemasolust ühel universumi liivateral? Elu kestmisega Maal on eluvormid teisenenud, meie nimetame seda evolutsiooniks, et end kivikuningana tunda.

Minu meelest on praeguseks saanud selgeks, et on küsimusi, millele inimene vastata ei oska ja ei saa kunagi oskamagi. See on religioonide tekke ja paljudeks oksteks hargnemise alus. Meie nimetame fundamentalistideks sellist rahvast, kes välistavad ja isegi keelavad küsimused, millele inimene vastust teada ei saa.

Üht sorti Maa teadusrahvas otsib mõtlevat elu kustahes universumis, peaasi, et see ei elaks Maal. Nad loodavad, et ehitades triljoneid maksvaid seadmeid, avastame sellise elu, mis oskab vastata küsimusele: mis on elu? Ja mis oli enne suurt pauku ja kuhu  on peitunud tume mateeria ja tume energia. Kui saame neilt vastused välja meelitada, siis hoiame kokku miljoneid ja saame suunata teadlased tootvale tööle, näiteks kuluarvutajateks.

Teist sorti teadusrahvas püüab ehitada kunstlikku elu, mis oskaks vastata ka meie jaoks võimatutele küsimustele. Nad püüavad oma eesmärki küll salata, peites selle kunstliku intelligentsi nimelise varju taha. Kuid milleks ehitada üles aju, kes on täpselt sama tark või loll kui inimene? Salajaseks eesmärgiks on ikka ehitada olend, kes on inimesest võimekam ja targem. Milleks meile seda vaja on, seda varjatakse kiivalt.

ESOF.2014.2.EestiA

 

Foto: Tiit Kändler

Kopenhaagenis 2012. aastal toimunud Euroopa avatud teadusfoorumil ESOF esindas Eesti teadus ennast ESOFi peasaali ette loodud näitusel. Meie väljapanek oli muu näidatu kõrval tõeline välja panek, kahe jalaga maal (mis sest, et vesisel) seismine. Laevavrakkidele sukelduma mõeldud robotkilpkonna paarikümnesentimeetrised mudelid, mis akvaariumi helesiniselt piimjas vees kõige oma nelja loivaga lõbusalt ulpisid, süttiva tulukese poole suundusid ja iga kaheksa tunni järel süüa ehk akude laadimist tahtsid. Tallinna Tehnikaülikooli professor Maarja Kruusmaa ja tema kolleegide robotiarendused võitsid möödunud aasta Eesti Riigi teaduspreemia.

Ehkki eesmärk on selge: kulutada triljoneid, et saada vastust küsimustele, millele meie eales vastata ei suuda ning sellega hoida kokku miljardeid. Näiteks võib karistust kartmata kunstliku ajuga robotilt küsida: „Mis oli enne, muna või kana?“ või koguni: „Kui sa sallid sallimatust, kas siis oled salliv või sallimatu?“

Kunstlik intelligents võib Eestile luua õiglase haldusjaotuse, igale Maa inimesele aga kätte näidata koha, kus tal on kõige parem elada, nii et tema naaber ei peaks Marsile kolima. Ühesõnaga – superaju ei ole üksikute teadlaste veidrus, vaid inimkonna vältimatu vajadus. Kuid me ei pruugi loota, et loodav superaju oleks nii lihtsameelne nagu praegu Maal elav elu, et iseennast paljundama hakkab. Superaju on lugenud Engelsit ja teab, et töö tegi ahvist inimese, ja inimeseks ta tagasi saada ei taha. Nõnda ei jää tal üle muud, kui rakendada inimene oma teenistusse, iseennast paljundama ja edendama.

Mõneti on see juba niigi juhtunud. Autod on pannud inimese rakkesse, sundides Henry Fordist alates end üha enam ja enam paljundama, üha uutesse ja uutesse vormidesse mõtlema. Isesõitvad autod vabaneksid inimesest kui juhist, reisijast ja koormast, kuid kunagi ei laseks nad lahti võimalusest orjastada inimene iseenese tootmiseks. Nutitelefonid, nutimajad ja nutikülmkapid ei teki mitte selleks, et Maalt välja surra, vaid selleks, et rakendada inimene iseenese teenistusse, iseennast taastootma ja edendama.

Näiteid võib juba praegu tuua tuhat ja üks – on seadmeid, mis loevad inimese abita raamatuid ja tõlgivad neid keeltesse, mida ei suuda mõista ükski inimene, on personaalmeditsiinisüsteeme, mis ei vaja inimest kui patsienti, vaid kui iseenese taastootjat ja imetlejat. On satelliitkuubikuid, mis saadetakse orbiidile, Kuule või asteroididele küll üllate ja ausana näivate põhjenduste saatel, kuid mis tegelikult inimese jaoks ei ole vajalikud muuks, kuid et neid taastoota.

 

Kvantfüüsikud on kõige praegu toimuva jaoks, selleks, et põhjendada, miks inimene muutub roboti jaoks lihtsalt robotiks, välja mõelnud põimumise ja mittelokaalsuse printsiibid, mis tähendavad, et kui maailm ei ole lokaalne, siis peadki olema mitmes kohas korraga, ja kui juba kellegagi kokku oled puuutnud, siis jäädki temaga põimunuks. Neid ülesandeid suudavad täita ainult robotid, kes kasutavad inimesi iseenese hooldajate ja valmistajatena.

Et oma robotimaailma korrastada, lõi ameerika teaduskirjanik Isaac Asimov 1942. aastal robootika kolm seadust:

1. Robot ei tohi inimolendile viga teha või oma tegevusetusega lasta tal ohtu sattuda.

2. Robot peab alluma inimolendi korraldustele, välja arvatud kui need on vastuolus esimese seadusega.

3. Robot peab kaitsma oma olemasolu, seni kui see pole vastuolus esimese ja teise seadusega.

Need seadused on nõnda lahjad, et iga robotadvokaat saab õigeks mõista mistahes roboti käitumise mistahes inimese suhtes. Samuti on robotite teenistuses olevad juristid nende kolme seaduse rakendusulatust laialdaselt suurendanud.

Inimese ja roboti kohavahetus on sisuliselt juba toimunud. Minge kasvõi mistahes ettesattuvasse panka, poodi või parlamenti. Jälgige toimuvat. Küsitlege diilerit, kassapidajat või parlamentääri. Ja siis rakendage Turingi testi ning püüdke otsustada, kas tegu on inimese või kunstliku ajuga varustatud robotiga. Te veendute peagi, et vastuse saamiseks peaksite ehitama uue tehisajuga varustatud roboti.

Tehisajuga robotid, mida me iseenese petmiseks nimetame nutimasinateks, on juba ammu muutunud looduse lahutamatuks osaks ja neile kehtivad kõik looduse, loomade ja laste ning naiste kaitse seadused. Ning nad ei ole ii rumalad, et paljundaksid end ise – selle musta töö on nad jätnud inimesele. Asimovi seadused on juba ammu pahupidi pöördunud ja kõlavad nüüd nõnda:

1. Inimene ei tohi robotolendile viga teha või oma tegevusetusega lasta tal ohtu sattuda.

2. Inimene peab alluma robotolendi korraldustele, välja arvatud kui need on vastuolus esimese seadusega.

3. Inimene peab kaitsma oma olemasolu, seni kui see pole vastuolus esimese ja teise seadusega.

Kes nende seadustega ei nõustu, mingu õue ja virutagu nuiaga esimese ettejuhtuva nutiauto pihta. Või mingu lennujaama ja püüdku selle nutiväravatest läbi tormata. See essee sai robotite poolt avaldamiseks lubatuks vaid seetõttu, et autor on robotite korraldusi täpselt täitnud.

 

Foto: Tiit Kändler

Kopenhaagenis 2012. aastal toimunud Euroopa avatud teadusfoorumil ESOF esindas Eesti teadus ennast ESOFi peasaali ette loodud näitusel. Meie väljapanek oli muu näidatu kõrval tõeline välja panek, kahe jalaga maal (mis sest, et vesisel) seismine. Laevavrakkidele sukelduma mõeldud robotkilpkonna paarikümnesentimeetrised mudelid, mis akvaariumi helesiniselt piimjas vees kõige oma nelja loivaga lõbusalt ulpisid, süttiva tulukese poole suundusid ja iga kaheksa tunni järel süüa ehk akude laadimist tahtsid. Tallinna Tehnikaülikooli professor Maarja Kruusmaa ja tema kolleegide robotiarendused võitsid möödunud aasta Eesti Riigi teaduspreemia.

 

Antropoloogia | Arvutiteadus | News | Tehnoloogia

Digimaailmaga tuleb kohastuda

16.11.2015

See Tiit Kändleri essee ilmus lühendatult Maalehes 12. novembril. Hakkan selles lehes kaks korda kuus lehekülge kirjutama.

 

Digimaailm võtab üha enam võimust. See on kaotanud paljugi, mis alles äsja oli loomulik. Muutused puudutavad nii maad kui linna. Mida teha? Kohastuda.

 

Leonardo da Vinci, 500 aasta tagune inimene, joonistas Vitruviuse eeskujul välja inimkeha proportsioonid, ei lahendanud neid aga kunagi numbriliselt. Nii nagu ta ei andnud arvulisi andmeid on lõpututele masinavärkidele – alates veejõul töötavatest seadmetest ja lõpetades lendavate paatidega. Ta oli veendunud, et pildid annavad paljusid seoseid edasi  paremini kui  keel. „Oo, kirjanik, milliste sõnadega suudad sa anda seda kujutist edasi  nii täiuslikult, nagu teeb see joonistus siin?“ kirjutab ta ühe oma inimese südamejoonistuse juures. „Ma annan sulle nõu: ära näe sõnadega vaeva, kui  sa ei räägi just pimedaga.“

Da Vinci eksis haledal kombel. Mitte ükski tema leiutistest tööle ei hakanud, tema freskod nagu  „Püha õhtusöömaaeg“ kippusid krohvilt maha pudenema ning valitsejatele osava joonistajakäega visandatud relvad ei tapnud kedagi. Kuid see-eest maalis ta staariks Mona Lisa. Da Vinci vaatles, joonistas. Kuid ei arvutanud.

 

Digitaali armutu pealetung

Arvude ja katsete ajastu tuli sajandi pärast Da Vincit ühes koordinaatide süsteemi leiutanud René Descartes’iga, teleskoobi taevakehadele suunanud Galileo Galileoga ja oma laboris katseid teinud Isaac Newtoniga. Arvudeajastu võimaldas tehnikarevolutsiooni ja demokraatliku riigikorralduse. (Pidagem silmas, et arve tunnustanud kreeklased ja  nende järel roomlased olid siiski orjapidajad.)

Ja siis, aastal  1971 saadeti  esimene e-kiri, 1981 sidus modem koduarvutid, 1991. aastaks  leiutas Tim Berners-Lee esmalt hüperteksti, siis World Wide Web’i ja 2001 leiutati Wikipedia.

Värkvara areng tõi selle, et autod sõidavad paremini, kombainid koristavad täpsemalt, külvimasinad hoiavad kokku seemet ja enamik meist ei kujuta päeva algust ette, avamata oma arvutit või nutiseadet.

Et e-kiri vallutab suhtlemiskanalina maailma, ei osanud selle leiutaja Ray Tomlinson arvata. Mida on teinud Facebook ja Twitter, ei teadnud nende leiutajad ammugi mitte: vähemasti on need kõrvalsaadusena pakkunud kõvasti teemasid paberajakirjandusele, kus visandatakse selle jätkuvat kadu.

Bombardier.VedurijuhtEesti tahab olla edukas digimaa. Tore on. Kuid kui riik nihutab teenused digimaailma, kas siis ei peaks ta ka hoolitsema, et inimesed saaksid aru, mis toimub. Korporatsioonide meelevallas arvutivangid on sunnitud üha kiiremas ja kiiremas tempos vahetama oma programme ja arvuteid. Ning meie muudkui õppima. Pole ju midagi uute vidinate vastu, ent riigi poolt tehnika ja tarkvaraga kindlustatud ametnikud ei mõtle, mida see tavainimesele maksma läheb. Mis juhtub, kui ühel heal päeval tabavad muutused tavainimest nii kiiresti, et nad ei  suuda neid enam kinni maksta? Mis juhtub, kui ühel heal päeval pole enam võtta inimesi, kes oskaks üha keerulisemaks muutuvad digimaailma hallata? Niigi  ei ole võimalik suhelda ühegi pangainimesega või riigiteenistujaga, kui arvutiprogramm ei ühildu või e-allkiri ei suju. Me oleme piisavalt näinud suutmatust hallata oma digimaailma nii superrikaste pankade, e-riigi kui ka  lugematute vähemate firmade poolt. Kaotajaks jääb ikka tavainimene. Vigade põhjus mätsitakse kinni ja lastakse edasi  samas tempos.

Ühel heal päeval peame me hakkama mõtlema, mille jaoks me digitaali kasutame – enne, kui see meid enese alla matab. New York Times kirjutas 2014. aasta septembris, et Kansas City varustati nii kiire Google’i fiiberühendusega, et keegi ei teadnud, mida sellega peale hakata. Tulemus: laaditi alla enam kui kuussada kassipilti millisekundis. Wall Street Journal kirjutas samal aastal, et Google Fiber on üha enam ühiskonda lõhestav: keskklass ja rikkad suudavad sellega ühineda, vaesed mitte.

USAs paljude juhtivfirmade digitaalturunduse tegevjuhina20 aastat tegutsenud Andrew V. Edwards asutas 2004.aastal USA Digitaalanalüütika assotsiatsiooni, et mõtiskleda selle üle, mille on digitaalmaailm inimeselt ära võtnud. On kirjutatud suur hulk raamatuid ja traktaate selle kohta, mis on digimaailma inimesele andnud. Ent mille oleme me kaotanud?

Kaotused ulatuvad pea igasse inimese tegevusalasse. Lendurid istuvad kabiinis vaid kõige erakorralisemate olukordade jaoks, töö teeb digitaal. Sama kehtib rongijuhtidega. Nüüd kõneleme isesõitvatest autodest. Ise nad muidugi ei sõida, neid juhib digitaal. Number on muutunud inimesest olulisemaks.

 

Ainus võimalus on kohastuda

Edwards toonitab, et omadussõnast „digitaalne“ on saanud nimisõna „digitaal“. Kas digitaal hävitab kõik? Tema arust on hävinud muusikatööstus, kõrgharidus (digitaal annab küll teadmised, ent mitte oskused), paberajalehed, inimsuhtlemine (tavaline pilt: neiuke kohvikulaua taga, läpakas nina ees, naabril samamoodi). Digitaal on peitnud pangateenused nii keerulisse võrgustikku, et enam ei suuda keegi sellest sotti saada. Digitaal võimaldab mõõta kõike digitaalselt, ka TV-auditooriumit, andmata aru, et on asju, mida arvudesse ei anna kanda. Nagu näiteks teadusharidust ja loodusarmastust.

CERN.Comp3Kõige hullem on mu meelest see, et digitaal imeb enesesse targemad ajud. Ja need keskenduvad digitaalsele! Arvudele keskendujad ei ole aga leiutajad. On kadumas mõtlemine mõtlemisest. Kui Galileo aeg oleks olnud digitaalne, meil teleskoopi poleks. Ta oleks selle asemel välja mõelnud mõne tapatalgumängu. Sellepärast ei tegelda reaalse maailmaga, vaid simulaakrumiga. Pole juhuslik, et meil pole  edusamme uue energeetika alal, patareide ja akude arendamisel. ELi aju tegevuse simuleerimise suurprojekt arvutil katkestati, kuna ilmnesid valskused.

„Appide ehitamine on triviaalne nonsenss,“ kuulutab Edwards. Oleme saanud Facebooki, ent selle tasuta värgi eest kaotanud tükikese vabadusest. Kui otsid midagi Google’ist, on tulemus ette määratud sinult kogutud andmete põhjal, see ei ole nagu entsüklopeedia juhuslik lappamine. Müra puudub. Vaid reaalses elus toimuvad õnnelikud juhused, Google välistab need.

e-hääletamisel pead usaldama iga inimest, kes seda haldab, kontroll puudub. e-raamatut ju rendid, ei osta. Raamatukogu või poe võimalus puudub. Üha enam ümbritseb meid digitaalne – lennujaamades ja bensiinijaamades, haiglates ja poodides.  Foto  on muutunud dokumendist ebausaldusväärseks, see on manipulaatorite paradiis. Me kaotame oma ajalugu: see ei  salvestu, kuna mälukandjad üha muutuvad ning kestavad paberist vähem. Painduv ketas, nelinurkne ketas, CD –kes neid enam ümber salvestab? Andmete hoidmine pilvedes pole turvaline: pilved muudavad oma kuju, unustad maksta, ja oled andmeist ilma.

Edwards soovitab mõtelda: millal me enam üksteisest ei hoolinud? Ta arvab, et digitaal jätab puutumata ehitamise, parandamise, kunsti. Ja hüüatab: „Tarbige vähem digitaalset! Väljuge digitaalse mugavustsoonist!“

Kuid kuidas on see võimalik, kui lehmigi hooldab digitaal, mitte inimene? Facebook pakkub meile sõbraks lähedase pitsabaari ja reisifirma. Inglise keele ja loova kirjutamise lektor, „uue põlvkonna mõtlejaks“ tituleeritud londonlane hoiatab: oleme vabatahtlikult pööranud ümber oma koduuksesilma. Väljast sisse näeb, seest välja mitte nii hästi.

Interneti meemid õitsevad, sest neil on meeletu kiirus, ehkki väike eluiga. Me peame seda silmas pidama, selle asemel et nuriseda Facebooki agressiivsuse üle: „14vaatavad seda hotelli  just praegu!“

Otsigem lohutust sakslaselt Friedrich Nietzschelt, kes 150 aasta eest hüüdis: „Saagem keskpäraseks!“ Vaid siis saab mõista võimu, sealhulgas digitaali võimu.

Arvude ajastu ettekuulutaja, prantsuse imelaps Blaise Pascal tunnistas õudusega: teleskoop ja mikroskoop tõid lõpmatuste teoloogilise õuduse inimesele nähtavaks. Nagu näeme 350 aastat hiljem, on see nõnda ka Facebooki ja muu digitaaliga. Õudne! Kuid inimese osa on oma vallandatud tehnika- ja kliimamuutusega kohastuda.

Fotoallkirjad:

Fotod: Tiit Kändler

Ülal: Järgmisel suvel avatav maailma pikim Gotthardi raudteetunnel läbi Šveitsi Alpide tegutseb digitaali  juhtimisel.

 

All: WWW sünnipaik – Euroopa Tuumauuringute Keskus Genfis. Selle leiutas 1991. aastal vaid üks mees Tim Berners-Lee oma kolleegidega suhtlemiseks.

 

 

Antropoloogia | Arvutiteadus | News | to.imetaja

Inimene on looduse kroonik

02.09.2015

 

See Tiit Kändleri esse ilmus augustikuu Eesti Looduses.

Vahel on teadusuudised nagu komeedid, mis ilmuvad meie vaatevälja, siis kaovad ja naasevad jälle – kas mõne aasta, aastakümne või sajandi järel. Elu päritolu on uurimisaine, mis toodab üsna kindla regulaarsusega uudiseid elu maavälise päritolu kohta. Tundub, et kui Maal ägeneb mingi kriis või vastuseis, siis hakkab teadlasi huvitama maavälise elu võimalikkus. Huvi tõusis möödunud sajandi 50. aastatel, mil paisus kolmanda maailmasõja oht, kui ka mõne aasta eest, mil maailm põrkas kokku suure majandushädaga.

Jah, me otsime maavälist elu, aga kas me teame, mis Maa peal toimub – kasvõi iseenese kohta. Vastsündinu areneb inimahviga sarnaselt umbes üheksa kuud, kuni ta hakkab osutama asjadele. Mitte et ta tahaks asju kätte saada, vaid kui huvitavatele objektidele, soovides oma huvi jagada. Sellest jagamise soovist tuleneb vajadus imiteerimiseks, millele tugineb õppimine. Homo sapiensi (täpsemalt kromanjoonlase) aju oli 50 000 aasta eest Euroopasse jõudnuna pisem kui Nendertallase haru, ent ometi suri inimesest 500 000 aasta eest lahknenud neandertallane välja. Nüüd otsib inimene võimalust luua kunstlikku elu, leida elu universumist ja taastada väljasurnud elu.

Kui paleogeneetika rajaja, eestlasest ema kasvatatud rootsi teadlane Svante Pääbo Leipzigis 1997. aastal asutatud Max Plancki evolutsioonilise antropoloogia instituudi geneetikaosakonna juhina lõi rahvusvahelise konsortsiumi ja järjestas neandertallase mitokondriaalse DNA ning aastal 2009 teatas neandertallase genoomi esimese visandi saavutamisest, küsis te eneselt, kas oleks võimalik neandertallane tulevikus kloonida. Ning vastas, et küllap vist, kuid sellest tuleks igal juhul hoiduda. Mis läinud, see läinud. Kas me peaksime mõtlema, et mis pole veel tulnud, selle aeg pole veel käes? Ei, inimene ei ole nõndaviisi käitunud. Londoni loodusloo muuseumi paleoantropoloog, maailma tunnustatumaid inimese ja neandertallase ajaloo uurijad ning inimese Aafrikast hilise lahkumise teooria loojaid Chris Stringer arvab, et inimene evolutsioneerub edasi. Geeniteraapia mitte ei võta ära evolutsiooni survet, vaid suunab selle teisele rajale. Viimase 10 000 aastaga on inimese evolutsiooni kiirus kümnekordistunud, arvab Stringer. Inimene on omandanud võime seedida piima ehk laktoositaluvuse, immuunsuse mõnele haigustele nagu rõuged osadel eurooplastel ja malaaria osadel aafriklastel. Tuleviku inimest kujundab nii kultuur kui sotsiaalse käitumise normid. Aju ei suurene, küll aga eelistatakse matemaatiliste võimetega ajusid. Ning pikemaid inimesi.

Colossus1

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Krüptanalüütiline masin Colossus II aastal 1944. Selle edukus viis Alan Turingi mõttele kunstliku intelligentsi võimalikkusest.

Kunagi nimetas vene nõukogude kirjanik Maksim Gorki kirjanikke inimhingede insenerideks. See oli ajal, mil ta vaimustus tulevikust, mida nõukogude ideoloogide kohaselt pidid hakkama kujundama insenerid ja nende mõtete järgi toimiv tööstus. Nüüd on koitmas ajastu, mil biolooge hakatakse nimetama elu insenerideks. Aastal 2010 avaldasid Craig Venter ja tema kolleegid ajakirjas Science artikli tööst, mille käigus loodi esimene tehislik bakter.

Lõppude lõpuks on ju elu aabits lihtne ja koosneb vaid neljast tähest ehk neljast erinevast alusest, millest DNA on kokku liimitud. Umbes tuhande aluspaari pikkusi erineva järjestusega juppe ehk kassette on praegu müügil küllaldaselt. Inimgenoomi lahtimuukimisega kuusaks saanud ameerika bioinsener Craig Venter ja tema meeskond ostis vajalikud kassetid, õmbles need kokku bakteri Mycoplasma genitalium lihtsustatud versiooniks ja pistis ühe teise bakteri rakku. Ja ennäe! 20. mail 2010. aastal teatas Venter ajakirjas Science, et too peremeesbakter hakkas käituma nagu võõralt bakterilt pärit instruktsioon käskis.

Bioloogid on seni vaadelnud ja kirjeldanud ja seletanud elu sellisena, millisena see esineb looduses. Nõnda vaatlesid ja seletasid kuni 20. sajandi alguseni ka füüsika ja keemia looduses toimuvaid eluta protsesse või asju nagu planeedid, kristallid või orgaanilised molekulid. 1943. aasta veebruaris, kui maailma oli täis elu vastu suunatud õudusi ning vaesel Iirimaal olid veel vaesemad ajad, pidas sõjas neutraalseks jäänud Iiri Vabariigi pealinna Dublini Trinity Kolledžis loengu kvantfüüsika rajajaid, viinlane Erwin Schrödinger. Iirimaal 1939. aastal kodu leidnud teadlane ei kõnelenud sõjast, ei kõnelenud tuumapommist, vaid kõneles elust. Tema loeng „Mis on elu?“ ei olnud nii originaalne, kui Schrödingerile Nobeli preemia toonud vesiniku aatomi lainefunktsiooni leiutamine olnud oli. Kuid sellest sai üks olulisemaid maamärke teaduse ajaloos – esmakordselt arutles tippfüüsik selle üle, mis on elu olemus kaasaegse füüsika seisukohalt. Mõned Schrödingeri oletused elu tekke ja pärilikkusaine kohta olid hämmastavalt ettenägelikud, mõned osutusid vääraks – nagu teaduses ikka. Kuid loengule põhinevast raamatust sai teos, mis suunas väga paljusid tulevasi füüsikuid uurima eluta aine kõrval ka elusat.

Praegu uurivad füüsikud ja keemikud selliseid printsiipe, mille põhjal miski kas võiks või ei võiks olemas olla. Nad loovad tehislikke olukordi nagu hiiglaslikes algosakeste kiirendites, termotuumareaktorites hõljuvas plasmas või ülijuhtides, pooljuhtides ja nanomaterjalides. Nüüd on bioloogia laiendamas oma tegevusmaailma tehislikule maailmale. See tähendab, et bioloogilistesse uuringutesse kaastakse üha enam insenere. Tegelikult hakkasid geenilaborid juba paarikümne aasta eest molekulaarbioloogide kõrval täituma ka geenitehnikutega.

Sünteetilise bioloogia eestkõnelejad kuulutavad, et uute organismide loomine aitab mõista elu teket. Nende vastased omakorda, et võibolla küll, kuid see võib viia ka elu hävingule. Pidades elu all silmas sellist elu, nagu me seda praegu tunneme. Kuid tegelikult on sünteetilise bioloogia olendid aastasadu olemas olnud. Tondid ja poltergeistid, puraskid ja vaimurahvas. Ning muidugi Jõuluvana.

1950. aastal kirjutas inglise geeniusest matemaatik Alan Turing oma prohvetliku ja provokatiivse artikli tehisintellektist. See algas nõnda: „Panen ette kaaluda küsimust: „Kas masinad suudavad mõtelda?”” Ta pakkus välja imitatsioonimängu, mida kutsutakse Turingi testiks. Ta küsis, kas on võimalik ehitada selline arvuti, et selle käitumine teatud mängus ei erine inimese omast. Ta tõi ja tõestas vaimukaid poolt- ja vastuväiteid ning lõpuks kuulutas, et küsimus on mõttetu ega vääri diskussiooni. Kuid avaldas veendumust, et sajandi lõpuks on sõnakasutus ja üldine haritud arvamus muutunud nõnda palju, et võib rääkida masinate mõtlemisest, kartmata kohata vastuväiteid. Olgu need siis loogilised või teoloogilised. Mis ju osutuski tõeks. Nii nagu osutusid viljakaks Turingi välja pakutud esimesed sammud masina mõtlema õpetamise suunas – maleõpetus ja kõneõpetus.

Colossus2

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Koopia Alan Turingi osalusel ehitatud krüptanalüütilisest masinast, millel 1943. aastal muugiti lahti natside salakood Enigma.

Turingi arvutil ei ole nina, nõnda laseb see ennast ninapidi tõmmata. See, et arvutil ei ole meeleelundeid, on oluline tunnusjoon ja enne, kui neid ei ole, on jutt inimlaadsest tehisintellektist lihtsalt üks udujutt. Aju on võimalik ehitada nii ülalt alla – katsetades arvutitel mudeldada aju funktsioone – kui alt üles, püüdes mõista ja uurida inimese enese aju. Et mõista aju, peame mõistma ajuhaigusi.

Peame uurima, kuidas aju suudab ühel ja samal ajal väga paljusid ülesandeid täita, kuidas toimib ajurakkude neuronite võrgustik, kuidas aju kuuldud heli ja nähtud valguse muusikaks ja pildiks kokku arvutab. Mis toimub meie ajus, kui õpime midagi uut? Vastsündinu on matemaatik ja muusik. Lihtsad harjutused, mida ta ellu sisenedes teeb, saadavad tema elu jätkuvalt. Teadlased uurivad protsesse, mis toimuvad noores ajus. Neid huvitab, kuidas aju suudab õppida ja miks mõnel inimesel ei arene võime taibata kirjutatut ja rehkendatut, seda uurivad New Yorgi Newarki labori teadlane April Benasich ja tema kolleegid uurivad, kuidas vastsündinu hakkab tajuma helisid. Katse on lihtne. Sõbralikult ette valmistatud kuuekuulise beebi pea külge kinnitatakse elektroodid. Siis hakatakse talle ette mängima erineva sagedusega helisid. Kui sagedust muudetakse, siis on näha, et ajus miski muutub. Pole ka ime. Kuid teadlased väidavad, et beebi aju aktiivsuse muutus ennustab, kuidas inimene küpses eas hakkama saab.

Beebidel on juba sündides võime tunnetada numbreid. Muidugi ei rehkenda nad diferentsiaalvõrrandeid, kuid suudavad vahet teha hulkade suuruse vahel. Arv, mida beebid tunnetavad, ei ületa kolme või nelja. Kummalisel kombel on selgroogsed nagu tuvid, vareslased, lõvid või ahvid sama edukad. Ent nemad ei arenda oma matemaatilisi oskusi palju kaugemale.

Iga päev teeme me matemaatilisi tehteid, ise seda teadvustamata. Nii näiteks tuleb poes lahendada ülesannet „vähem kui”, et leida odavaim toode. Töökoha otsimisel tuleb jälle lahendada ülesanne „suurem kui”. Tegelikkuses tuleb mõlemal puhul veel alg- ja lõpptingimused optimeerida. Arvuti jaoks väga keeruline ülesanne, inimese aju jaoks igapäevane ja märkamatu.

Saksa klassik Hans Magnus Enzensberger on oma 2007. aastal ilmunud ja 2015. aasta alul eesti keeles välja tulnud raamatus „Intelligentsuse eksiaias. Idioodijuht“ kirjutanud, et eelkõige peab see, kes tahab kaasaegne olla, intelligentne olema. „Mõni, kes seda omadust väärtustab, võib üllatuda, kui ta kuuleb, et keegi väga täpselt ei tea, mis asi see intelligentsus õieti on.“ See ongi probleemi tuum. Ameerika psühholoog J. P. Guilford jõudis oma 1967. aastal ilmunud teoses „The Nature of Human Intelligence“ loendada intelligentsuse 120 erijuhtu. Pole kahtlust, et vähemalt ühes neist suudab arvuti inimesest etem olla. Selles mõttes on 1956. aastal Rockefelleri Center’i korraldatud konverentsil John McCarthy välja pakutud termin „tehisintellekt“ realiseeritud.

Arvuti või sellega koos töötav robot on inimesest mõnel eraldi võetud alal ilmtingimata parem – olgu siis autode kokkukeevitamisel või uute matemaatiliste teoreemide tõestamisel. Visionäär Ray Kurzweyl on kuulutanud: „Me saavutame võimu elu ja surma üle“. Jah, üsna tõenäoliselt, aga kas me siis seda elu ja surma maailma enam valdame, või oleme andnud kõik kangid tehismõistuse ja -lihaste kätte? „Me ei ole piisavalt intelligentsed, et teada, mis intelligentsus on,“ järeldab Enzensberger.

Kas suudab aju üleüldse iseenda ja ainult iseenda loodud instrumentide abil iseennast lõpuni mõista? Tundub krahv Münchhauseni trikina. Kuid jääb ometi võimalus, et näiteks kvantarvutid hakkavad iseennast paljundama, nii et me alul ei märkagi, ja kui märkame, siis on hilja.

Mõned uurijad arvavad, et neandertallane ei surnudki välja, vaid sulandus nüüdisinimesesse. Chris Stringer, ütleb, et neandertallastel polnud õnne. Juhuslikud sündmused on väga tähtsad. Mõnda aega tagasi arvati, et nüüdisinimene on loodusliku arengu tipp. Tegelikult oleme hulga juhuslike sündmuste tulemus. „Kui läheksime pool miljonit aastat tagasi ja muudaksime Euroopa kliimat väheke ning Aafrika kliimat väheke, oleks võibolla areng kulgenud hoopis teisiti ja neandertallased edenenud kogu Euroopas. Rääkinud üksteisega ja kirjutanud raamatuid. Ja hoopis nüüdisinimesed välja surnud,“ ütles Stringer mulle intervjuud kümne aasta eest Londonis.

Nõnda on ka arvutipõhine elu ja kunstlik elu selle juhusliku sündmuse tulem, ent juhust tagasi pöörata pole reaalselt võimalik. Arvuti  leiutas inimene, looduse kroonik: krooniline muutja, aga ka looduse kroonika ülestähendaja – olgu see üles tähendatud või inimese enese kehastuses.

 

Arvutiteadus | Matemaatika | News

Ka taimed vajavad krüptograafiat

18.03.2012

Päev pärast Teise Maailmasõja algust, 4. septembril 1939, asus briti matemaatik Alan Turing tööle Valitsuse Kodeerimis- ja krüptograafiakoolis Kirde-Inglismaal Bletchey Park’is. Juba mõne nädala pärast pakkus ta koos kolleegidega esimesi lahendusi, et lahti muukida sakslaste sidesõnumeid.

Ainuraksed bakterid suhtlevad üksteisega nagu saksa sõjaväestrateegid, kasutades kodeeritud teateid, et koordineerida rünnakuid oma ründeobjektidele. Bakterite jaoks on need objektid taimed ja loomad, kellelt saada kasvuks vajalikke toitaineid. Siiani arvati, et ründavate bakterite kasutatav koodide arv on piiratud. Ometi avastati hiljuti, et bakterid suhtlevad siiani tundmatu signaali vahendusel. Kuid taimed tegutsevad nagu Turing sõjas ning on arendanud endale dekodeeriva süsteemi, mida kutsutakse XA21 retseptoriks. Sellest kirjutasid möödunud aasta detsembris veebiajakirjas PLoS ONE California Ülikooli geneetik Pamela Ronald ja tema Lõuna-Korea ning Tai kolleegid.

Kui bakterirakud kasvavad, eraldavad nad oma keskkonda signaalmolekule. Nende hulga kasvades ületab signaal läve ja bakterid alustavad rühmatööd. Siiani arvati, et kahel bakterite põhirühmal, gram-positiivsetel ja gram-nagatiivsetel bakteritel on erinevad suhtlemiskoodid, kuna nad kasutavad erinevaid signaalmolekule. Kuid hiljuti avastatud signaal ei kuulu kummassegi klassi. See on väike valk, mida valmistatakse bakterirakus ja eristatakse sealt keskkonda. Teiste sama klassi bakterite poolt registreeritud signaal võimaldab bakteritel koguneda kaitsekogumiteks, mida kutsutakse biokiledeks. Biokiled kaitsevad baktereid näiteks ka antibiootikumide eest. See muudab bakterid pelgast sisseimbujast jõhkraks sissetungijaks. Nad paljunevad näiteks riisitaime veeringluse süsteemis ja põhjustavad taimede kängumist ning surma. Enamik riisitaimi on sellise rünnaku vastu kaitsetud.

Erandiks on taimed, mis kannavad vastavat, XA21 immuunretseptorit. Need retseptorid suudavad bakterite signaalmolekule ära tunda. See annab taimele võimaluse bakterite rünnakule vastu astuda.

Samalaadsed signaalmolekulid on ka bakteritel, mis ohustavad inimesi, eriti patsiente haiglates. Riis pole ainus rünnakuobjekt, kes on õppinud ründavate bakterite signaalsüsteemi lahti muukima ja seeläbi end kaitsma. Ennustatakse, et erinevatel teraviljadel on sellelaadseid retseptoreid 300, kuid see on veel tundmatu maa. Teadlased loodavad leida ravimeid, mis takistaksid bakteritel moodustada biokilesid.

Allikas: Scientific American

Arvutiteadus | nädal.arvus | News

Internetikogukond kasvab

24.11.2009

2008. aasta lõpus oli maailmas 1,4 miljardit internetikasutajat.

UN Information Economy Report 2009

Ajalugu | Antropoloogia | Arheoloogia | Arvutiteadus | Astronoomia | Bioloogia | Etnoloogia | Folkloristika | Füüsika | Geneetika | Geograafia | Geoloogia | Humanitaarteadus | Informaatika | Keemia | Kosmoloogia | Küberneetika | Matemaatika | Meditsiin | Meteoroloogia | nädal.mõttes | News | Ökoloogia | Paleontoloogia | Psühholoogia | Sotsiaalteadus | Tehnoloogia | Teoloogia

27.06.2008

“Otsige hoolega, kui leiate oma esimese seene või teete esimese avastuse: need kasvavad kobarates.”
George Pólya (1887 – 1985), Ungari matemaatik

Ajalugu | Antropoloogia | Arheoloogia | Arvutiteadus | Astronoomia | Bioloogia | Etnoloogia | Folkloristika | Füüsika | Geneetika | Geograafia | Geoloogia | Humanitaarteadus | Informaatika | Keemia | Kosmoloogia | Küberneetika | Matemaatika | Meditsiin | Meteoroloogia | nädal.mõttes | News | Ökoloogia | Paleontoloogia | Psühholoogia | Sotsiaalteadus | Tehnoloogia | Teoloogia

28.03.2008

“On sajandeid, mis lisaks muule väidavad end kunstides ja teaduses kõike ümber tegevat, sest nad ei oska midagi teha.”
Giacomo Leopardi (1798–1837), itaalia kirjanik

Ajalugu | Antropoloogia | Arheoloogia | Arvutiteadus | Astronoomia | Bioloogia | Etnoloogia | Folkloristika | Füüsika | Geneetika | Geograafia | Geoloogia | Humanitaarteadus | Informaatika | Keemia | Kosmoloogia | Küberneetika | Loomad | Matemaatika | Meditsiin | Meteoroloogia | News | Ökoloogia | Paleontoloogia | Psühholoogia | Sotsiaalteadus | Tehnoloogia | Teoloogia | vänge.lugu

Õllega segatud teadus

21.03.2008

Kuidas saada targaks? Seda ei tea keegi. Kuid kuidas oma tarkusest kõige edukamalt teada anda? Nüüd on see selge. Vastus peitub õlles.
Kõrgelt hinnatud teadusajakiri Oikos avaldas veebruaris artikli, millest selgub, et mida enam teadlane joob õlut, seda vähem edukas ta on. Vähe sellest – ka teadusartikli väärtus – kui palju seda tsiteeritakse, sõltub sellest, kui palju artikli autor õlut joob. Mida enam õlut, seda vähem artiklit tsiteeritakse.
Pole ime, et artikli autor on tšehh – Palacky ülikooli ornitoloog Tomaš Grim, kes tavaliselt uurib lindude, mitte teadlaste käitumist. Sedapuhku uuris siis ta oma rahvuskaaslastest ornitoloogide õllekombeid ja teadussaavutusi.

Tema artikkel on üllatanud ja ka ärritanud biolooge, kes on juhtinud tähelepanu paljudele baarides välja käidud ideedele ning kokteilipidudel tehtud avastustele. Siiski pole põhjuse ja tagajärje vahekord selge. “Võibolla uputavad väheviljakad teadlased oma kurbuse õllesse,” pakub välja Washingtoni riigiülikooli ornitoloog ja õllesõber Mike Webster.
Õllelaineid löönud artikli autor väidab, et ta ise joob mõnel ööl ka enam kui 12 õlut. Ja sellest hoolimata on ta artikkel leidnud laia vastukaja.
Allikas: Oikos, 117: 2008

Ajalugu | Antropoloogia | Arheoloogia | Arvutiteadus | Astronoomia | Bioloogia | Folkloristika | Füüsika | Geneetika | Geograafia | Geoloogia | Humanitaarteadus | Informaatika | Keemia | Kosmoloogia | Küberneetika | Loomad | Matemaatika | Meditsiin | Meteoroloogia | nädal.mõttes | News | Ökoloogia | Paleontoloogia | Psühholoogia | Sotsiaalteadus | Tehnoloogia | Teoloogia

07.03.2008

“Kas objekti võib nimetada kunstiteoseks, kui seda saab ka pliidi puhastamiseks kasutada?”
Woody Allen, USA filmimees ja kirjanik

Telli Teadus.ee uudiskiri