Rubriigi ‘Geneetika arhiiv

Geneetika | looma.riik | Loomad | News

Lind laulab nagu geen on seatud

15.04.2010

Sebra-amadiin võib veel õnnelikumalt edasi laulda. Tema genoom on nüüd järjestatud. Nii on sebra-amadiinist, kes on olnud teadlaste meelismudel selgroogsete aju uurimisel, aga ka linnulaulu saladuste mõistatamisel, saanud kana järel teine tähtis lind, kelle genoom järjestatud. Selgus, et sebra-amadiini laulmisega seotud geenid on tal põlvest põlve kiiresti arenenud. Muidu on sebra-amadiini ja kana genoomid sarnased, kuid vokaalne suhtlemine on sebra-amadiini aju evolutsiooni kiirendanud, järeldab töö teinud sajakonnast teadlasest koosnenud rühma kokkuvõte ajakirjas Nature.

Kesk-Austraalias elav sebra-amadiin kuulub kangurlindlaste sugukonda, kuhu ka meie koduvarblane ja põldvarblane. Ta on kergesti kodustatav ja seepärast sobilik nii laboriloomaks kui lemmiklinnuks.

Allikas: Nature

Ajalugu | Geneetika | News | Paleontoloogia | vänge.lugu

Juuksekarvast taastati 4000 aasta vanune gröönlane

11.02.2010

Ajakirja Nature 11. veebruari numbri esikaanele on joonistatud tõsise pikajuukselise mehe profiil. See ei ole siiski mõni nüüdne superstaar, vaid 4000 aasta eest Gröönimaal elanud mees.

Taani loodusloomuuseumi ja Kopenhaageni ülikooli keskuse GeoGenetics teadlased Eske Willerslev, Morten Rasmussen  ja nende kolleegid uurisid põhjkalikult Gröönimaa igikeltsas säilinud 4000 aasta vanuse mehe juuksesalgust pärit karvast eraldatud DNAd. Selle põhjal järeldasid nad, et tegu oli mehega. Nad tegid kindlaks, et mees pärines Ida-Siberist. Määrasid ka aja, millal ta elas. Et saada jälile mehe päritolule, analüüsiti iidse genoomi enam kui 350 000 ühenonukleotiidset erinevust SNPd, et võrrelda neid eri paigust pärit nüüdsete inimeste omadega. Iidse mehe päritolu aitasidid kindlaks teha Tartu ülikooli teadlased Mait Metspalu, Ene Metspalu, Toomas Kivisild ja Richard Villems, kes on uurinud migratsioone üle Maa ja kel on suur nüüdsete inimeste genoomikogu.

Selgus, et paleoeskimo sarnanes enim Ida-Siberi naganasaanidele, korjakkidele ja tšuktšidele. See näitab, et suhteliselt ammu rännati Siberist üle Beringi väina Põhja-Ameerika kaudu Gröönimaale.

DNA andmeil oli mehel A+ veregrupp, pruunid silmad, mittevalge nahk, tumedad juuksed. Tal oli kalduvus kiilaspäisusele.

Willerslev oli juuksekarva otsinud Gröönimaa igijääst ehku peale neli aastat, leidis selle lõpuks aga Taani loodusloo muuseumi keldrist Kopenhaagenist, kümneminutilise rattasõidu kaugusel tema laborist. Seal oli see seisnud 20 aastat.

Tiit Kändler

Geneetika | looma.riik | Loomad | lugemis.vara | News

Ka tihaste seas on teadlastüüpe

11.02.2010

Kes on linde toitnud ja söögilauda külastavaid tihased jälginud, on ehk näinud, et mõni neist on julgem ja justkui uudishimulikum. Teil on nüüd selliseks arvamuseks olemas täielik teaduslik tõestus.

Kahe aasta eest leidsid Max Plancki ornitoloogiainstituudi teadlased geeni, mis seostub sinitihaste käitumislaadiga. Tihased, kel selline DRD4 geen leidub, on uudishimulikumad ja uurivamad – justkui omamoodi teadlased liigikaaslaste seas. Selle karaktergeeni nime saanud geeni olemasolu tõestati laboris kasvatatud lindudel. Nüüd on sama instituudi teadlase Bart Kempenaersi juhtimisel tegutsev töörühm tõestanud oma hüpoteesi kehtivust ka looduses jälgitud ja kinni püütud lindudel.

Ka inimesel on olemas sama, DRD4 geen ja seegi on seotud uudishimuga. Ning nii nagu inimestegi puhul, sõltub selle geeni avaldumine ka populatsioonist, milles lind või inimene elab.

Allikas: AlphaGalileo

Geneetika | looma.riik | Loomad | News

Inimene erineb šimpansist arvatust enam

21.01.2010

Muutlik mehelik kromosoom. Šimpansi genoom on inimese omast siiski erinevam kui see üks protsent, mida siiani arvati. Suurem erinevus tuleb meessugu määrava Y-kromosoomi üllatavast muutlikkusest. See on kõige kiiremini muutuv osa inimese genoomis ja uuendab end pidevalt.

13. jaanuaril avaldas ajakirja Nature võrguväljaanne artikli, milles USAs Massachusettsis asuva Cambridge´i Whitehead Institute´i teadlased Jennifer Hughes ja David Page teatasid šimpansi Y-kromosoomi järjestuse määramisest. 2003. aastal dekodeerisid Page ja ta kolleegid inimese Y kromosoomi järjestuse. Nõnda on esimest korda võimalik jälgida Y-kromosoomi evolutsioonilist ajalugu.

Sugukromosoomid arenesid välja 200 kuni 300 miljoni aasta eest, šimpansi ja inimese ühine eellane elas umbes kuue miljoni aasta eest. Siis läksid teed lahku.

Selle aja jooksul toimunud evolutsioon on kahe liigi DNAsse tekitanud vaid üheprotsendilise erinevuse. Ent Y-kromosoomid erinevad DNA poolest tervelt 30 protsendi võrra. See tähendab, et need kromosoomid muutuvad kiiremini kui ülejäänud genoom. šimpansi Y-kromosoom on geene kaotanud, inimese oma aga juurde saanud.

Y-kromosoom kannab geeni, mis määrab, et sünnib poiss. Poiste rakkudes on üks Y- ja üks X- kromosoom, tüdrukutel aga kaks X-kromosoomi. Ülejäänud 22 kromosoomide paari, millesse inimese genoom on pakitud, on mõlemal sool samad.

Y-kromosoomi kiire evolutsiooniline muutus ei tähenda seda, et mehed arenevad naistest kiiremini. Selle kromosoomi innovatsioon tundub kajastuvat mujal inimese genoomis.

Eluviisi surve. Šimpansist arvatakse, et tema Y-kromosoom on kiiremini muutunud, kuna emane paaritub innaajal rühma kõigi isastega, nii et eri isaste seemnerakud võistlevad üksteisega. Paljud seemnerakkude tootmist suunavad geenid asuvad Y-kromosoomis. Nende mutatsioonid võivad paljunemist soodustada. Teadlased spekuleerivad, et samalaadne olukord oli ka varajase inimese puhul ja võibolla kestab see siiamaani.

Võib olla ka nii, et looduslik valik näeb nii inimese kui šimpansi Y-kromosoomi ühtse üksusena, nõnda et selle ühe geeni muutus mõjutab kõigi geenide ellujäämist. Teistel kromosoomidel on valik fokusseeritud individuaalsetele geenidele, kuna enne munaraku ja seemneraku tekkimist tehakse isalt ja emalt pärit kromosoomide tükikeste vahel vahetuskaupa. See kaup on X-ja Y-kromosoomide vahel keelatud.

Algselt oli Y-kromosoomil sama geenide hulk nagu X-kromosoomil, kuid enamik X-ga seonduvaid geene kadus viimase 200 miljoni aasta jooksul.

Y-kromosoomi dekodeerimine oli eriti raske, kuna see kromosoom on täis palindroome – DNA lõike, mille järjestus on nii ettepoole kui tahapoole lugedes sama – ja korduvaid järjestusi, mis ajavad dekodeerivad seadmed segadusse. Tulemuse saamiseks läks inimese Y-kromosoomi puhul 13 aastat, šimpansi puhul kaheksa aastat.

Samalaadne Y-kromosoomi kiire evolutsioneerumine avastati äsja ka äädikakärbsel.

Allikas: Nature

Geneetika | News | vänge.lugu

Naiste pikem elu

09.12.2009

Miks naised elavad kauem kui mehed peaaegu kõigis maades – kas söövad nad tervislikumalt? Tokyo ülikooli professor Tomihoro Kono ja ta kolleegid uurisid vastuse saamiseks hiiri ja leidsid, et sellised hiired, kes loodi, kasutades kahelt emalt pärinevat geneetilist materjali, elasid tervelt kolmandiku kauem kui need, kes kandsid nii emalt kui isalt pärit geene nagu looduses ikka. Sellised muundatud hiired kaalusid vähem ja neil oli parem immuunsüsteem. Teadlased oletavad, et muundatud hiirtel suruti alla isalt päritav geeni Rasgrf1 avaldumine. See geen on üks, mis juhib, et isased investeeriksid enam oma keha suurusesse, mis omakorda tingib lühema eluea. Nii et eluea määrab ka isa pärandus, mitte üksnes sissesöödud kilokalorite arv.

Allikas: AlphaGalileo

Geneetika | Loomad | Meditsiin | News | to.imetaja

Katsejäneste elu muutub üha talutavamaks

23.11.2009

Kui Assisi Franciscus 13. sajandi alul frantsiskaanide ordu asutas, polnud sugugi haruldane, et loomi mitmesuguste süütegude eest kohtu alla anti. Mustade kasside avalik põletamine, et peletada külast või linnast haigusi, oli üsna tavaline ja mõistetav. 1220. aasta paiku pühitses Franciscus jõuluid, luues esimese teadaoleva kolmemõõtmelise jõululapsukese sünnistseeni, mis nüüdseks näiteks Itaalias või Hispaanias on muutunud tavapäraseks jõululaadakaubaks. Oma stseenis kasutas ta aga tõelisi loomi, asetades härja ja eesli vahele õlgedega täidetud söödaküna. Arvututes legendides, mis Itaalia esimeseks luuletajaks peetava pühaku kohta üles täheldatud, on ikka ja jälle märgitud hiljem pühakuks kuulutatud vagamehe erilist armastust loomade, eriti lindude vastu.

Tavaarusaam, et Vana Testamendi loomislugu sätestab, justkui oleks inimesele antud ülesanne paljuneda ja valitseda kogu maad, ei ole kogu tõde. Samas 1. Moosese raamatus järgneb jahvistlik loomislugu, mille kohaselt kästakse inimesel kõigest Eedeni aeda harida ning keelatakse süüa kindlast puust. Nõnda et siin jääb piisavalt tõlgendamisruumi, mida põhjendatakse inimesele omase aspektiivse mõtlemisega, mis seisneb terviku aspektide liitmises, terviku kirjeldamises aspekthaaval, ilma et nähtaks vaeva „koherentsete definitsioonidega või et eri aspektide kirjeldused sobiksid omadega kokku viisil, mida eeldab meie kaasaegne multilateraalne mõtlemine,” nagu selgitab Tartu ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika teadur Urmas Nõmmik.

Mõttetute kannatuste vältimine

Mõne aasta eest silmasin ühes Baseli teadusinstituudis teadetetahvlil kummalist üleskutset. Selles kuulutati, et hiirte arv instituudis on ületanud ma ei mäleta millise piiri. “Kasutage hiiri!” kõlas loosung. Ühel päeval rõivastati mind hoolikalt valgesse steriilsesse kostüümi ja viidi vaatama, kuidas hiire emakasse süstitakse manipuleeritud munarakk. Pilt oli meeldejääv. Aga mitte seetõttu, et nägin tehnilisi üksikasju. Vaid seetõttu, et esimese hiirega asi ebaõnnestus, ja seepeale käänas tehnik kopsti hiire kaela kahekorra ja viskas tema prügikorvi. Oligi üks hiir kasutatud.

Loomadel katsetamine on vältimatu ning väga viljakaks osutunud meetod, kus teadlased saavad ennustada, mis juhtuks, kui inimesega samasugune trikk tehtaks. Nii et loomkatsete mõttekust vaidlustada pole mõtet. Kuid on hea, et teadlased annavad endale üha enam aru, mida loomadega tegelikult tehakse. Vähemasti Euroopas on juurdumas õilis printsiip: loomadele ei tohi valmistada mõttetuid kannatusi. Sellest hoolimata tabatakse nii USAs kui ELis alatasa sulisid, kes müüvad varastatud koduloomi vaheltkaubitsejale, kes omakorda need valepassidega varustavad ja teadusasutustele müüvad.

Modernse teaduse tekkides katsetasid arstid oma meetodeid eelkõige inimeste kallal. Või õieti nende kallal, keda ei peetud inimesteks – olid need siis kurjategijad, vaimuhaiged või lihtsalt elu heidikud. Nii et esimene teaduse katsejänes oli inimene.

Valgustusajaks nimetatud epohh lubas inimestel vaid päid eemaldada. Katsetama hakati muude elajatega. Eelkõige koertega, keda oli mõnus pidada ja kes usalduslikult endale ligi lasksid. Kuulsamaid koeri on ju nobelist Pavlovi koer. Või kosmoseajastu koidiku Laika, kes esimese selgroogsena orbiidile saadeti ja seal ka kohe suri. Veel 1970. aastatel ulgusid Tartu ülikooli peahoone kõrval asuva Marksu majaks hüütud hoone keldris koerakarjad, keda arstid üht ja teist pidi lõikasid. Ülal kõneldi sotsialismi poliitökonoomiast, all aga piinlesid koerad.

Veel paarikümne aasta eest kaitsesid etoloogid ehk loomade käitumise uurijad seisukohta, et loomad on loomad ja neil pole mingit asja tunnetega nagu kurbus, rõõm, kaastunne, rääkimata siis soovist kaaslasi abistada või hukkunud sõpru taga leinata. Vastukaaluna Konrad Lorenzi kohati lausa inimlikuks muudetud loomadega nähti loomades vaid üht looduse veskikivi, mille ülesandeks oli siia maailma jahvatada inimene. Lorenz tegi koostööd natsidega, ja natside suhtumine loomadesse oli üks ning selge: hundikoerad on aarialased ja juudid ei tohi neid ega ka mingeid teisi koduloomi pidada, sest nad ei armasta neid, vaid piinavad. Loomadega katsetamist piirati ja ajalehtedes ilmus koguni karikatuure Hermann Göringist, keda laboriloomad hitlerliku käpatõstega tervitavad.

Äädikakärbse eetika

Kui veel viie aasta eest häbeneti tõsiteaduslikes ajakirjades kõnelda loomade tunnetest, siis nüüd on see muutunud vaata et vältimatuks. Läbimurde üheks põhjustajaks on olnud suurimad maismaaimetajad elevandid. Kelle pealt on järeldatud kaastunde, sõbravaimu ja muude siiani vaid inimesele omistatud tunnete olemasolu.

Paljudes maades on keelatud katsetamine suurte primaatide peal. Mudelloomadeks on küll jäänud rotid, hiired, sebrakalad, aga ka kodusead ja küülikud. Kuid üha enam katsetatakse nii ravimite kui mürkainete toimet sellistel mudelorganismidel nagu pagaripärm, algloomad, vesikirbud või siis koguni geenitehnoloogiaga muundatud bakterid. Selgrootute organismide kasutamine näiteks nanoosakeste mürgisuse hindamisel võimaldab täita teadusmaailmas tunnustatud nn 3R-strateegiat. 3R-strateegia (reduction, replacement, refinement – vähendamine, asendamine, peenetundelisus) on Euroopa Liidu prioriteetne strateegiline suund loomkatsete vähendamiseks nii teadus- kui ka õigusaktidega sätestatud uuringuis ning on eriti aktuaalne seoses kemikaalide tootmist ja testimist reguleeriva nn REACH direktiiviga.

Äädikakärbes on äärmuslik katseloom, kes on teaduse mõttemaailma kardinaalselt muutnud. Kui Thomas Hunt Morgan ülemöödunud sajandi alul oma punasilmse kangelase avastas, vallandas see geneetilise revolutsiooni. Äädikakärbse peal mõisteti, mis asi see geen ikkagi on. Kärbseke muutus isegi poliitiliseks figuuriks, kui Stalin sõja järel sajatas, et kui inimesed kangelaslikult rinnetel võitlesid, siis uurisid mingid kapitalistlikud degenerandid vaid kärbseid.

Tänu sellele kärbsekesele, mida maailma laborites kasvatatakse triljoneid, saadi näiteks teada, kuidas keha kasvab. Kärbse hox geenid, mis kasvu reguleerivad, leiduvad meist igaühes. Äädikakärbes õpetas meid mõistma, kui sarnane tegelikult inimene temale on. Elevante või mägigorillasid uurida on siiski vaevarikas ja ohtlik. Kuid äädikakärbes on ohutu loomake. Temaga võib teha mistahes trikke. Kartmata, et loomaõiguste aktivistid pahaks paneks. Kuigi seda, kas äädikakärbes tunneb valu, ei oska kindlalt keegi ütelda. Seni, kuini ei oska, öeldakse, et ei tunne.

„Eetika aineks on väärtused, ta pühendub oluliste sisemiste väärtuste propageerimisele. Kuidas kloonida inimest, on teaduslik ja tehniline küsimus; kas see on õige või vale – see on eetiline probleem,” ütleb Tartu ülikooli professor onkoloog Hele Everaus.

„Tänapäeva bioeetikat iseloomustab see, et ta toitub ja omakorda tekitab uusi diskussioone indiviidide ja ühiskonna konfliktist,” ütleb vandeadvokaat Ants Nõmper. Neid konflikte võib jaga kaheks: esiteks need, kus inimene sooviks midagi ühiskonnalt – näiteks aktiivset panust selleks, et saabuks isiklik õitseng või saavutatakse autonoomia. Ja teiseks on vastupidiselt esimesele olukord, kus inimene sooviks, et ta rahule jäetaks – inimene soovib ise otsustada, kuid riik mingitel põhjustel ei luba.

Suhtumine loomadel katsetamisse jääb paratamatult aspektiivseks – siin ei saa midagi kindlat määratleda või loodusseadusena paika panna. Katseloomadest teadus ei pääse, kuid lõpuks peab ravimid ikka inimene enda peal katsetama. Kuid kui loomad oskaksid lugeda, läheks inimese elu küll raskeks. Seni saab ikka kassile ka vahelduseks koeratoitu anda.

Tiit Kändler

Geneetika | News | vänge.lugu

Paavst tunnustab GMOsid

19.06.2009

Vatikan kiidab harva heaks teaduse sehkendamise Jumala loomingu kallal. Nüüd aga tehti erand. Paavstlik Teaduste Akadeemia astus roheliste poolt demoniseeritud geenmuundatud põlluviljade poolele, pidades neid võimaluseks võidelda näljahäda ja vaesusega. Mai keskel akadeemia korraldatud seminaril olid GM-viljad keskmes. Osalejad kinnitasid, et need pakuvad ohutust, julgeolekut, paremat tervist ja keskkonna jätkusuutlikkust. Sellise hinnanguga ei nõustu ÜRO toetatav rahvusvaheline mõttekoda nimega, mida ei oskagi tõlkida: International Assessment of Agricultural Knowledge, Science and Technology for Development.

Mõni kuri keel väidab, et seminarile ei pääsenud kirikusisesed teisitimõtlejad, kes kardavad, et geenmuundamise tehnoloogia laseb rahvusvahelistel firmadel kontrollida põllumajandust vaeste kulul. Osalejadki tundsid siin ohtu ja hoiatasid, et regulatsioonid on liiga jäigad, nõnda et vaid suurte firmade GM-vilju aktsepteeritakse, samal ajal mil aidata soovivad mittetulundusorganisatsioonid ei suuda seda.
Allikas: New Scientist

Bioloogia | Geneetika | looma.riik | News

Inimese sees on kala

28.04.2009

Riho Sibul peaks oma tuntud laulu sõnad ümber tegema. „Inimene pole kala” ei kõla enam päevakohaselt, kui on avastatud, et inimese sees on kala.
Sellele järeldusele jõuti, uurides geenide avaldumist tibudel, konnadel, kerakaladel, hiirtel ja inimestel – mis osutus üllatuslikult sarnaseks. Toronto ülikooli teadlane Timothy Hughes ja tema kolleegid uurisid loetletud viie erineva selgroogse geenide regulatsioonide erinevusi. Nad leidsid, et kuigi geenide avaldumist korraldavate DNA lõikude on selgroogsetele antud 450 miljoni aastaga tundmatuseni muutunud, on geenide avaldumise tegelikud mustrid jäänud ikka samaks. „Paljud geenid ilmutavad konserveerunud inimese/kala avaldumist hoolimata nende suurest erinevusest,” ütleb Hughes.


(loe edasi…)

Bioloogia | Geneetika | Loomad | News | vänge.lugu

Jahiloomade evolutsioon on ohtlikult kiire

06.02.2009

Darwin selle üle vaid muheleks. Kalastamine ja jahipidamine suunavad saakloomade evolutsiooni kiiremini kui ei miski muu Maa peal. Kuid kiired muutused, mis jahiloomade koosluses toimuvad, võivad ohustada ökosüsteeme.
Nõnda selgub Santa Cruzis asuva California ülikooli ökoloogi Chris Darimonti ja ta kolleegide 34-st uurimusest. Selgus, et saakloomade kehasuurus ja kasvukiirus on muutunud 29 liigi puhul. Keskmine muutus oli kolm korda suurem kui populatsioonides, mida ei kütitud.

Kütitakse ja püütakse ikka suuremaid isendeid, mis suunab liike pisemate isenditega koosluse radadele. See asjaolu oli evolutsionistidele teada muidugi juba ammuilma. Darimont näitas aga esmakordselt, et see kehtib paljude liikide puhul alates tursast kuni karibuuni välja ja et need liigid evolutsioneeruvad kiiremini kui muidu. Kuid näiteks ei suuda pisemad kalad enam toituda neist liikidest, kellest nad enne, suuremad olles, jagu said. Nii et jahimeeste jutud, et ilma nendeta on kurb maailm, ja et nad aitavad loomadel elada, võivad olla vaid kalameeste jutud.
Allikas: New Scientist

Ajalugu | Antropoloogia | Arheoloogia | Arvutiteadus | Astronoomia | Bioloogia | Etnoloogia | Folkloristika | Füüsika | Geneetika | Geograafia | Geoloogia | Humanitaarteadus | Informaatika | Keemia | Kosmoloogia | Küberneetika | Matemaatika | Meditsiin | Meteoroloogia | nädal.mõttes | News | Ökoloogia | Paleontoloogia | Psühholoogia | Sotsiaalteadus | Tehnoloogia | Teoloogia

27.06.2008

“Otsige hoolega, kui leiate oma esimese seene või teete esimese avastuse: need kasvavad kobarates.”
George Pólya (1887 – 1985), Ungari matemaatik

Telli Teadus.ee uudiskiri