ÜRO kliimakonverentsi ajaks Kopenhaagenis on niigi hiiglasliku Bella keskuse külge rajatud ajutisi paviljone, et mahutada tuhandeid delegaate, tehnilisi töötajaid ja ajakirjanikke. Aga ikkagi voogab ja sagib keskuse avarates hallides ja koridorides rahvast tihedalt nagu laulupeol.
Olin ligi kahenädalasel konverentsil ainult kaks päeva, üleeelmise nädala reedel-laupäeval, kogumaks taustainfot ja helisalvestisi rahvusringhäälingu teadussaadete tarvis. Kauem ei olnud, sest raha ja aega tuleb kokku hoida. Aga paistab, et umbes sama kokkuhoidlik on “endiste idamaade” meedia üldisemaltki, sest vähemalt ajakirjanikest kolleegide seas märkasin ainult niiöelda esimese ja kolmanda maailma esindajaid.
Plenaaristungite saalid (neid on kaks, Tycho Brahe ja Karen Blixeni nimeline) olid neil päevil veel enamasti ootusärevalt tühjad, delegatsioonide kohtumised ja kõnelused leidsid aset väiksemates rühmades. Mitte-delegaadina ma neile ei kippunud, aga aja sisustamisel oli valida arvukate üheagsete loengute, paneel-arutelude ja pressikonverentside vahel, mida umbes paarikümnes saalis pidevalt toimus.
Oma teise konverentsipäeva, laupäeva, veetsin aga Taani riigi korraldatud tutvumisreisil Lollandi saarele, mis paistab silma erakordselt hästi edendatud alternatiivenergeetika poolest. Tuuleturbiinidest saab kommuun energiat nii palju, et jätkub naabritelegi müüa. Peale selle põletatakse prügi ja biomassi, katsetatakse kodudesse vesinikkütuse-elementide installeerimist ja uuritakse merelaineist energia ammutamise võimalusi.
Majandusraskustes vaevelnud ääremaast on kümmekonna aastaga saanud alternatiivenergeetiline edumudel. Kohalikud omavalitsustegelased on uhked, et kunagi sai valitud just see tee ja hüljatud tollal väga populaarne olnud ja ahvatlev näinud info- ja kommunikatsioonitehnoloogiline arengusuund.
Vikerraadio Labori-saatesse (http://teadus.err.ee/salv?cat=1&saade=98&id=1319&pg=1) tegin aga loo hoopis vetikakasvatusest, mida lollandlased on mereäärseis tiigikestes samuti hoogsalt korraldama asunud. Projektijuht Leo Christensen rääkis, et vetikad seovad väga hästi süsihappegaasi ja aitavad seda atmosfäärist eemaldada tõhusamalt kui muud taimed. Ja biomassi kasvatavad nad nii et mühiseb. Vetikatest saab teha loomasööta, õlisid, kosmeetikat ja mida kõike veel. Peale selle aitavad vetikad kinni püüda põldudelt merre uhutavat fosforit ja seda väetise koostises ringlusse tagasi viia.
Väikeselt idülliliselt saarelt õhtu eel pealinna naastes sai mikrobuss ajakirjanikke viia ainult metroopeatuseni. Teed Bella keskusesse tuli jätkata ühistranspordiga, sest laupäevase suurmeeleavalduse ajaks oli politsei juurdepääsuteed muudele sõidukitele sulgenud.
Nagu päevauudistest kuulsime, olla demonstrante olnud veelgi rohkem kui delegaate.

Priit Ennet, Eesti Rahvusringhääling

Eelmisel laupäeval suri 83 aasta vanuselt nõukogude kosmoseinsener ja kosmonaut Konstantin Feoktistov. Ta oli esimesi tsiviilkosmonaute ja ainus nõukogude kosmonaut, kes ei astunud kommunistlikku parteisse. 1964. aasta oktoobris lendas ta orbiidile väikesel kosmoselaeval Voshod. Seal tehti katseid äädikakärbeste ning taimedega. Feoktistov oli esimene kosmoselaeva konstruktor, kes sai võimaluse testida oma loomingut tegelikes tingimustes. 1950. aastate lõpul kirjutas ta oma nägemuse „Pikaajaline programm kosmose hõlvamiseks,” kus ta kirjeldas, kuidas NSVL peaks hõlvama Maa orbiiti, Kuud, Veenust ja Marssi. See nägemus viidi järgmisel aastakümnel ellu. Feoktistov pidas mehitatud lende teistele planeetidele „rumalaks raharaiskamiseks”. Tema 1950. aastate lõpu märkmikud, mis sisaldavad ka lennujärgse intervjuu Juri Gagariniga, pandi ühes muu NL kosmoseatribuutikaga müüki 1993. aastal Sotheby oksjonil.

Allikas: New York Times

Juunikuu ja juulikuu vahele jääval nädalal peeti Londonis teadusajakirjanike maailmakongress. Sel kuuendat puhku toimunud kongressil osales tuhat inimest. Nad on: teadusajakirjanikud, teadlased, mitut sorti teadusteavitajad (PR-rahvas ehk avalike suhete inimesed, teaduskeskuste töötajad ja muu sedasorti seltskond), üliõpilased, teadusega seotud tootmise ja äri inimesed.

Eestist osales viis teadusajakirjanikku: Priit Ennet, kes käsitleb teadust Vikerraadios, Villu Päärt, kes toimetab ajakirja Tarkade Klubi ja veebipõhist Novaatorit, Arko Olesk, kes muidu toimetab ajakirja Tarkade Klubi, ent praegu teeb oma magistritööd Londonis Imperial Colledge´s, Kristjan Kaljund ajakirjast Tarkade Klubi ja Tiit Kändler, kes on Eesti Päevalehe teadustoimetaja, teadus.ee toimetaja ja kes kirjutab teadusest ka mitmesse Eesti ajakirja, Sirpi ja kes teab veel kuhu. Nõnda rohkearvuline osavõtt sai teoks tänu Euroopa Komisjoni teadusdirektooriumi toetusele.

Üritus oli korraldatud parima inglise tava kohaselt. Neis töötubades, plenaaristungitel, pressiesitlustel või siis istungitel, kus mina olin, ei leidunud esinejate seas küll mõndagi, kes poleks maailmatasemel teadlane, ajakirjanik või ettevõtja. Kohal olid näiteks peatoimetajad ajakirjadest Nature, New Scientist, Scientific American, teadustoimetajad ajalehtedest Times, Financial Times, New York Times, Guardian, tipptegijad BBC-st ja kust veel kõikjalt.

Minule endale pakkusid enimat The Royal Society ruumes korraldatud näitus, kus võis mitte ainult näha maailma teaduse tippsaavutusi päikesepatareidest lendavate kunstputukateni, kui ka vestelda neid välja töötavate teadlastega. Ning tunnetada, et ka tippteadlased tahavad sinuga rääkida. Ja siis veel näha-kuulda-vestelda selliste suurkujudega nagu Kuninglik Astronoom Martin Rees (fotol paremal), kvantmehaanikas ühe sensatsioonilise avastuse teinud Alan Aspect (fotol vasakul), teise teinud Anton Zeilinger, ajareisiga laineid löönud ja mustade aukude omaduste peale Stephen Hawkingiga kihla vedanud Kip Thorne - kui nimetada mõnda.

Õppetunni sellest, milline peab olema üks pressiesitlus, andis Euroopa Komisjoni teadusdirektoraadi pressi- ja infojuht Patrick Vittet-Philippe (fotol) ja tema meeskond.

Asi vajab veel seedimist, et anda kogetust teada neilegi, kes polnud kohal nõnda, et lugu ei jääks pelgaks ülevaateks käidud teedest.
Tiit Kändler

12.– 13. juulil toimus Harjumaal Kõue vallas järjekordne Kiruvere muinaslaager.
Kiruvere muinaslaagri ümber on koondunud huvilised, kes kujutavad ajalugu nii nagu arheoloogid ja ajaloolased oma uurimustes on avaldanud. Samuti kui muistsel ajal, tulid ka sel suvel Eestist ja naabermaadest kokku meistrid, käsitöölised ja sõdalased, et kaubelda, teha käsitööd ning panna proovile oma osavus mitmesugustes võistlustes. Ka laagri külastajad said kaasa lüüa erinevates osavus-mängudes, tutvuda Eesti ja naabermaade vanema ajalooga, vaadata meistrite käsitööd, muinassõdalaste võitlust ja palju muudki.

Ehe muinasaeg elustus vaataja silme all ning pakkus peale alternatiivse meelelahutuse, imekauni loodusnaudingu ja stressivaba õhkkonna veel hindamatut teaduslik-hariduslikku väärtust.
Kiruvere muinaslaagri korraldamiseks on oma jõud ühendanud Austrvegr Selts MTÜ, kes koondab muistse käsitöö ning olmekultuuri taaselustamise ja eksperimentaalarheoloogiaga tegelevaid huvilisi, Muinaseesti Võitlusselts REAS, Haapsalu ja Läänemaa vanema ajaloo huvilisi ühendav klubi MTÜ Rotelevik ja Kõue Vallavalitsus.
Kiruvere Muinaslaagri asukohaks on Kiruvere järve ja Paunküla veehoidla vahel asuv territoorium.
Allikas: Muinaslaager

26. aprillil kuulutati välja Eesti Teaduse Populariseerimise auhinna 2007 võitjad. 28 kandidaadi hulgast valis žürii üheksa auhinna saajat. 40 000 kroonise I preemia võitis OÜ Haridusmeedia ETVs jooksnud saatesarja BioNina eest.

(more…)

TEADUSBUSS VÕITIS EUROOPA PREEMIA
Teadusbuss “Suur Vanker” pälvis 2006. aasta Euroopa Liidu Descartes’i teaduskommunikatsiooni preemia konkursil finalisti auhinna. 5000 euro suurune preemiaraha anti koos diplomiga üle 6. märtsil Brüsselis toimunud ELi 7. raamprogrammi avamisüritusel “Today is the future”.
Eesti Füüsika Selts võitis Teadusbussiga “Suur Vanker” 2006. aastal esmakordselt välja antud Eesti Teaduse Populariseerimise Auhinna ning esitati Eesti kandidaadina Descartes’i teaduskommunikatsiooni preemiale.
Teadusbuss “Suur Vanker” on liikuv teaduslabor ja teadusteater, mis külastab koole kõikjal üle Eesti, pakkudes vaatamiseks füüsika ja vahel ka keemia eksperimente ning seda huvitaval ning kaasakiskuval moel TÜ ja TTÜ füüsikatudengite esituses. Teadusbuss külastas oma esimese tegutsemisaasta jooksul 156 kooli ja on esinenud rohkem kui 30000 õpilasele üle terve Eesti.
2007. aasta Eesti Teaduse Populariseerimise Auhinnale kandideerimise tähtaeg on 16.märts. Tänavune auhinnafond on 160 000 krooni. Info konkursi tingimuste kohta leiad archimedes
Allikas: SA Archimedes

EESTI GEOLOOGIDE SUUR JUUBEL
Geoloogia instituut tähistas veebruaris oma 60. sünnipäeva. Kui see ENSV Teaduste Akadeemia all 1947. aasta veebruaris tegutsema asus, hakati uurima, kuidas maa me jalge all tekkinud on. Kuid otsiti ja uuriti ka põlevkivi, fosforiiti, ehitusmaterjale. Rahvamajanduslikult tähtsaid asju. Oma hiilgeaegadel töötas instituudis 200 inimest. Praeguseks on alles jäänud kolmandik. Kuid jälle on kilbile tõusnud majanduslikult tähtis põlevkivi.
Praegune Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituut tegeleb muude geoteaduste kõrval ka agaralt Jordaania põlevkivi uurimisega. Ning on olemas idee, et kui põlevkivist osataks maa all õli saada, siis kuhu ja kuidas see liigub ning kust seda kätte saada. Nii et ring on ühelt poolt sulgunud, teisalt aga laienenud.
teadus.ee

TÜ LOODUSMUUSEUMIL UUS DIREKTOR
Tartu ülikooli (TÜ) loodusmuuseumi direktoriks valiti veebruari keskel ülikooli mükoloogia professor Urmas Kõljalg. Kõljalg on 2001. aastast Tartu ülikooli mükoloogia korraline professor, tema peamised uurimisvaldkonnad on seente süstemaatika, molekulaare fülogeneetika ning seente ja taimede vaheline kooselu – mükoriisa.
1802. aastal alguse saanud Tartu ülikooli loodusmuuseum on üks Baltimaade vanemaid loodusmuuseume ning selle kogud on rahvusvaheliselt silmapaistvad ja Eesti loodusteaduslikest kollektsioonidest suurimad.
Allikas: Baltic News Service

19. augustil 2006 Tartus toimunud avaliku nahkhiireöö osalejaid oli tänu Emajõe festivalile üle saja, kellest lõpuks jäi järgi kümmekond huvilist. Ilm oli soe ja vaikne, nahkhiirte lennuks sobiv.
Kuulasime detektoriga ja vaatasime käsilambiga nahkhiiri kolmes kohas Emajõe kaldal. Liikidest olid pidevalt esindatud veelendlane, põhja-nahkhiir ja suurvidevlane, kõik tihti mitme kaupa, harvem oli teiste seas kuulda hõbe-nahkhiire 25 kilohertsist kumedalt mulksuvat heli. Puudus pargi-nahkhiir, kes eelnevatel suvedel oli neis kohtades arvukas. Avalikul nahkhiireööl leidsime kokku niisiis 4 liiki nahkhiiri.
Eelneval ööl samades kohtades loendades registreerisin lisaks nimetatud liikidele tiigilendlase paar möödalendu.
Matti Masing, Tartu

RAHVUSVAHELINE TAHKISEKONVERENTS LEES 20006
1. — 6. juulini toimus Laulasmaal rahvusvaheline konverents LEES 20006 – Madalaenergeetiline Elektrodünaamika Tahkistes (Low Energy Electrodynamics in Solids).

(more…)

Selle nädala kolmapäeval ja neljapäeval Tallinna Tehnikaülikooli korraldatud tehnoloogiamessil osales väga erinevat rahvast. Leiutajaid, üliõpilasi, teadlasi, õpetajaid, äriinimesi. Kõiki ühendamas soov teha midagi uut. teadus.ee pilku püüdsid nii mõõdult suured kui väikesed asjad.
Esimestest saab nimetada robotiks ehitatud ATV sõidukit ning pikali-püstiasendiks muudetavat jalgratast. Teistest hakkas silma superkondensaator – mitme tuhande faradise mahtuvusega väike seade, mis võimaldab kogutud laengu energial käivitada autot või põletada meremärkide tuld. Käsitööna valminud kondensaatorid on maailmas unikaalsed. Nii nagu soomlaste Pauligi kohvirobot. Kuid kui kohvirobot tundub vajavat paari inimesest abilist, siis kondensaator saab töötada ka ihuüksi.

Nii või naa, tehnoloogiamessil oli näha palju ideid ja ka tahet neid edasi arendada ning siduda Euroopa mitmesuguste koostöövõrgustikega.
Vt ka tehnoloogiamess
teadus.ee

Hiljuti peeti Tartus 53. Eesti matemaatikaolümpiaadi lõppvoor. Selle võistluse kõik materjalid on nüüd väljas matemaatikaolümpiaadide veebilehel www.math.olympiaadid.ut.ee
Sealsamas on ka IMO-võistkonna valikvõistlusele kutsutute nimekiri. Esmaspäeval lisandub loodetavasti sinna ka valikvõistluse täpne ajakava.
Allikas: Teaduskool