Rubriigi ‘nädal.mõttes arhiiv

nädal.mõttes | nädal.pildis | News | õue.onu

Õueonu päevaraamat. Märts

26.03.2012

26. märts

On teada, et inimene pole ainus, kes on muutnud õue palet. Sinivetikas ja vihmauss on muutnud planeedi palet. Seega siis ka õue palet. Kuid kas keel on muutnud õue palet? Kui ütleme „õu”, kas siis midagi õuel muutub? Kui aga vihmauss sõnatult tegutseb, siis ju muutub. Õueonule ainult tundub, et ta teeb midagi õuega, kui ta sellest oma kallimale pajatab. „Rookisin lund, lõhkusin puuhalge, tõstsin üles murdunud männioksa.” Tegelikult on ta teinud midagi oma meelega. Lumi, puuhalud, männioks, õu on Õueonul meeles, meelte sees, õuel aga ei ole Õueonust sooja ega külma. Veidi sooja ehk siiski. Täna pani Õueonu pliidile puid alla. Selle tagajärjel paiskus õuele rammusat kasvuhoonegaasjat süsihappegaasi. Õueonu loodab nüüd siiralt, et taimedel on sellevõrra lahedam hingata ja ehk veidi soojem ka. Millal ometi lõpeb ära see öine öökülmutamine?

Meil on sõnade hulk. Kas see on lõpmatu hulk? Mis on selle alamhulgad? Keel on hulk. Sõnad selle alamhulk. Keel on küllap lõpmatu hulk. Milline on selle võimsus – kas nagu naturaalarvude hulgal või reaalarvude hulgal? Kuidas saame aru, et meile tundmatut „keelt” kõneleja üldse kõneleb keelt? Et tema keel on samast hulgast meie omaga, et mee keeltel on vähemasti ühishulk.

Kõige enam kardavad madusid linnaelanikud. Õueonud ei karda nii väga, sest nad on vahel madusid näinud ja teavad, et nood ei lenda ega tuiska kallale.

Me teame, et puu ei kõnni. Kas aga vajame lõputu arvu puid, et seda tõestada? Me teame, et mõni häälikuühendus tähendab midagi, on sõna, nagu näiteks „õu”, kuid kas teeme lõputu arvu hääldamisi, et seda tõestada? Kust me teame, et mõni neist tähendab, mõni ei tähenda midagi? Et „õu” tähendab, aga „õi” ei tähenda? Võibolla mõne rahva jaoks tähendab siiski? Oli aeg, mil „murutrimmer” või „rohujuuretasand” ei tähendanud midagi, oli seosetu lalin.

Osata lindude keelt. Osata õue keelt. Õueonu unistus. Oh, oskaks vähemasti arvuti keelt.

Lewis Thomas (1913–1993), Ameerika arst ja esseist: „Keel on see, mille jaoks on lapsepõlv.” Matemaatika on keel, milles kõnelevad kõik teadused. Kas matemaatika on ka see, mille jaoks on lapsepõlv? Kas äkki on hoopis õu see, mille jaoks on lapsepõlv? Ja Õueonu jaoks on õu justkui lapsepõlve kestmine?

Tekst ja foto: Tiit Kändler

nädal.mõttes | News | Ökoloogia

Õueonu päevaraamat. Märts

19.03.2012

19. märts

Kvantmehaanika õpetab, et tillukeste asjade maailmas kehtib määramatuse suhe. See tähendab, et kui mõõdad osakese asukoha väga täpselt, siis kiirus jääb täpselt tabamata. Sama asi on energia ja ajaga. Kas määramatuse suhe kehtib ka õuel? Muidugimõista. Kui jääd ikka vahtima, kus see rähn istub, ega siis ei näe, kui kiiresti aeg lendab.

Taeva alt kostab hääli, aga kedagi pole näha, Pilved on tulnud alla, õue peale ja kajakad siia enam ei paista, nende kujudel pole siia asja.

Õueonu loeb, et ülikoolis on homme avatud uste päev. Kas tähendab siis see, et igal muul päeval on seal suletud uste päev? Kuhu lähevad siis neil 364 päeval üliõpilased? Õuega on tore lugu. Sellel ei ole kunagi avatud uste päeva. Seega siis ka suletud uste päeva. Mis on õue uks? Õue uks on meel. Silm ja kõrv, nina ja nahk, suu takkaotsa.

Kevadtalvine lumi teeb näo, justkui oleks ta ettevõtmine tõsine ja vaibumatu. Sajab laialt ja hooga. Jääd teda uskuma, ja kohe on vihm platsis.

Orav on tehtud selleks, et süüa pähklit. Pähkel on tehtud selleks, et toita oravat. See on paras pähkel, milleks on siis vaja tange.

Foto: Õueonu.

Humanitaarteadus | nädal.mõttes | News | Psühholoogia | to.imetaja

Rahvuskolklus vajab tuulutamist

14.02.2012

See kolumn ilmus 14. veebruari Eesti Päevalehes

Võtan lehe kätte ja loen, et Kultuurkapital peab Eesti kirjanduseks vaid kirjandust, mis on kirjutatud eesti keeles. Ja nõnda ei kvalifitseeru selle sekka Eestis muus keeles kirjutatu-avaldatu. Hakkab kuidagi kurb ja häbi. Häbi Mihhail Velleri, Andrei Ivanovi, P.I. Filimonovi, aga ka Faehlmanni ja Krusensterni ja nende vähemalt 150 Eestist pärit sakslasest Peterburgi akadeemiku ees. Ja minikaamera leiutaja Walter Zappi ees kah.

Õues õnneks hakkas sadama lund ja läksin jalutama. Mõtlesin: kas on see nüüd Eesti lumi või mitte – mine tea, kust pärit on. Kas on see ikka meie rahvuslumi? Või on äkki vene lumi? Tobe jutt, kas pole? Aga ometi peame iga päev säherduse tobedusega kokku puutuma. Me käime rahvusraamatukogus, naudime rahvuspargi loodust, kuulame rahvusringhäälingu uudiseid. Rahvusuudiseid – mis need küll olla võiksid? Ja mis rahvuse raamatukogust, pargist ja ringhäälingust siis jutt on – läti, valgevene, kirgiisi või eesti?

Hea on, et me ei pea minema rahvusmajja, vaid piisab rahvamajast, ei aja laulupeoks selga rahvusriideid, vaid rahvariideid, ei mängi rahvuspilli, vaid rahvapilli. Miks? Aga eks ikka sellepärast, et meie esivanemad (rahvusvanemad?) olid targemad meist.

Mis seal keerutada – oli ju aeg, mil eesti keel ja meel ohus. Siis tuli kivikamakaid ka rahvuslikuks nimetada. Kas on see praegugi nõnda? Oleme ju siiski loobunud teesist, et baltisakslased ei puutunud eesti kultuuri. Miks ei jätka me samas kenas vaimus? Mistahes asi, mis Eestis tehtud, olgu tegijaks must või valge, eestlane või mõne muu rahva inimene, on ju ometi eesti kultuuriga seotud, Eesti kultuuri asi.

Kui mina oleks venelane, siis mina küll rahvusringhäälingut ei vahiks ja rahvusooperis ei käiks. Sest rahvus liitsõna ees kipub kangesti viitama sõjaeelse Saksamaa mentaliteedile.

Vähe sellest – siiamaani pajatatakse mingist rahvusteadustest kui nähtusest, mida ei saavat viljelda kusagil mujal universumis peale Eesti. Ma ei tea, kas ka kusagil mujal kolkas peale Eesti on sihukese mõtte peale tuldud, kuid pole kahtlust, et rahvusteaduseks võib nimetada mõnda teadust hellitlevalt nagu Juhanit Jukuks, kui see veel piisavalt õppinud pole. On olemas loodusteadused, ja on olemas humanitaarteadused – kui kasutada lihtlabast kastistamist, ja viimaste seas siis omakorda keeleteadus ja kirjandusteadus ja kunstiteadus ja folkloristika ja kõik muud sihukesed teadused, mida edendatakse kogu maailmas ja mis ei ole Eestile mingit moodi erakordsed. Kes selles kahtleb, soovitan lugeda äsja Tallinna Ülikooli kirjastatud kogumikku „Humanitaarteaduste metodoloogia”. Sellest saab näha, kuidas maailma teadusmõttes toimunud pöörded ja paradigmade muutused ei hooli mingitest riigipiiridest, isegi mitte Eesti rahvuspiiridest. Vabandust, preambulaarsetest piiridest.

Teadus on teadus, ja toimib üleüldises teaduslombis või meres või ookeanis – kuidas parasjagu soovite nimetada. Mingit spetsiaalset rahvusteadust pole olemas, nii nagu pole olemas ka mingit erilist rahvuslikku iseloomu. Kes selles kahtleb, lugegu meie rahvusvaheliste teadlaste Jüri Alliku ja Anu Realo ja nende kolleegide töid. Kui aga Eestis tehtav teadus rahvusvahelist taset välja ei anna, siis kas tuleb seda kergitada või hoopis ära lõpetada või ümber nimetada.

Kui me ikka tõepoolest tahame olla eurooplased, siis peame varem või hiljem oma rahvuskarbid ära unustama. Vähe sellest. Minule ja mõnelegi mu sõbrale olid möödunud aastal ilmunud P.I. Filimonovi luulekogu ja Andrei Ivanovi romaan suured elamused, nii kunsti kui keele poolest. Ja eeldan, et Kultuurkapital võiks ikka oma otsustajate sekka panna inimesed, kes valdavad peale eesti keele ka mõnda muud kohalikku keelt ning mõistavad, et Eesti ei ole mingi rahvusvangla. Kust ärksamad noored kipuvad põgenema mitte niivõrd raha, kuivõrd värske, kolklikkusest vabama õhu kätte.

Tiit Kändler

nädal.mõttes | News | vänge.lugu

Kommentaarideta: eesti keele võimalus

21.10.2011


20. oktoobril algas TÜ ajaloo muuseumi valges saalis rahvusvaheline sümpoosion „Keel ja identiteet.“ Küsitakse, kas eesti keel ja kultuur jäävad püsima. Kas väikestel keeltel on üldse üleilmastuvas maailmas mingit ellujäämisvõimalust?

Sümpoosioni töökeel on inglise keel.

Allikas: Tartu Ülikool

nädal.mõttes | News | Ökoloogia

Õueonu päevik. Jaanuar

08.01.2011

Naturaalsusest ja orgaanilisusest

Vene ajal oli iga söökla menüüs väärikal kohal selline roog nagu „Šnitsel, sea, naturaalne.” Tuli siis arvata – ja mitte alusetult – ,et ülejäänud šnitslid, kotletid ja hakklihad olid ebanaturaalsed, see tähendab ei olnud looduslikud, vaid omamoodi tehislikud.

Nüüd on üha enam juttu „orgaanilisest” põllundusest ja „orgaanilisest” toidust. Kas tuleb sellest arvata, et ülejäänud toit on anorgaaniline, eh siis tehtud kividest, savist ja veest nagu üks korralik maja?

Muuseas – lumi on ju ühtpidi naturaalne ja orgaaniline. Nii et mine võta nüüd kinni, kas äkki lumesaaki peaks riik toetama kui orgaanilise põllunduse toodet. Teistpidi on see jälle anorgaaniline ja kuulub samasse rühma käiakivi, arseeni ja traatvedrudega.

Ajalooteaduse radadelt

Kinosõprade rõõmuks saabus hiljuti teade, et partejuht Mart Laar sai Eesti Filmi Sihtasutuselt toetust, mis võimaldab tal ometi kord valmis kirjutada stsenaarium Ümera sõda käsitlevale filmile. On ütlemata tore, et puuduses virelev stsenarist saab nüüd tänu riigile talle ja tema perele nii hädavajaliku 40 000 krooni abil lükata hoo sisse puuduses virelevale Eesti kinokunstile. Ning see rikastub samamoodi, nagu on rikastunud Eesti ajalooteadus Mart Laari põhjapanevate teoste läbi, mis on meie ajalooteaduse piire avardanud ulmekirjanduse ja õudusluule piiritutele lagendikele.

Kaelapidi koos

Keskkonnateabe Keskus teatas äsja, et vana-aasta õhtul kaelustati Eestis esmakordselt Baltimaadel metssiga. Sellepeale läks õueonu ja et Balti metssiga polnud õuel näha, siis läks kaelustas naabri kaelarihmas Saksa lambakoera, kes selle toimingu peale talle hambad kaela lõi. Kui tahad jätkuvalt kanda kaela, siis vali, keda kaelustad.

Tiit Kändler

nädal.mõttes | News

Parteilisus ja teadus

22.11.2010

„Igasugune parteilisus oli minu auväärt professorite meelest olnud alati teadusele kahjulik kui paranoia, kui vaimuhaigus.”

Isidor Levin, Eestiaegne rahvaluuleteadlane

Meteoroloogia | nädal.mõttes | News

Temperatuuri täpne definitsioon

13.05.2010

Inimese ja kliima suhted sõnastas juba 1929. aastal täpselt tšehhi kirjanik Karel Čapek oma raamatus „Aedniku aasta”: „Temperatuur ei vasta iialgi saja aasta keskmisele: ikka on ta kas viis pügalat madalam või siis viis pügalat kõrgem.”

nädal.mõttes | News

Eesti ja allveelaev

08.03.2010

„Eestis võib olla maailma parim allveelaevade leiutaja, aga Eesti ei ole riik, kus allveelaevatööstus iialgi saaks areneda.”

Boris Tamm, (1930–2002), eesti küberneetik

Filosoofia | nädal.mõttes | News

Filosoofia viletsusest

22.02.2010

„Filosoofia on vaid viis kõnelda avastustest, mis on juba tehtud.”

Paul Dirac (1902–1984), inglise füüsik

Füüsika | nädal.mõttes | News

Väike on oluline

07.02.2010

„Füüsika on enam edenenud läbi töö väikeste probleemide kallal, kui läbi suurtest probleemidest rääkimise.”

Galileo Galilei

Telli Teadus.ee uudiskiri