Rahvusteadus on teadus, mis ei ole võrreldav ühegi teadusega, mida viljeldakse väljaspool rahvust.
Tavaliselt mõeldakse rahvuse all eestlasi. Rahvusfüüsika näiteks uurib, kuidas läheb eestlasel vabalt langevas liftis või kuidas eestlane neelab neutriinokiirgust. Rahvuskeemia uurib, mitu volti saab eestlasest, kui ta visata väävelhappesse. Rahvusfiloloogia omakorda püüab välja arvutada, millal inglise keelde jõuab esimene eesti laensõna. Rahvusfolkloor aga tegeleb rahvuspoliitikute kõnede kontentanalüüsiga, eesmärgiga avastada sealt jälgi regilaulu formaadist.

Rahvusteaduse tulemused avaldatakse reeglina Riigi Teatajas ja kantakse ette rahvusmeeskoori poolt. Tulevastele põlvedele talletatakse rahvusteadus rahvusraamatukogus, kust see iga aastatuhande täiskuuneljapäeval välja tuuakse ja rahvale näha pakutakse, et seejärel teha ruumi uuele rahvusteadusele. Rahvusteaduse taset oskab hinnata vaid rahvusteadlane. Kui rahvusteadlane lahkub välismaale raha teenima, siis muutub rahvusteadus hindamatuks.

Tiit Kändler

Arvtelg on nii lihtsalt keeruline asi, et parem oleks sellest siin mitte rääkida. Aga kui juba mainitud sai, siis teadke, et arvtelje saab igaüks kodus kergesti valmis teha. Selleks vajate valget paberilehte, pliiatsit ja joonlauda. Tõmmake paberile pliiatsi ja joonlaua abil üks sirge kriips. Kirjutage kriipsu vasakusse otsa “0″. Siis mõõtke seal üks teile meeldiv ports maad ja kirjutage sinna “1″. Nüüd ei jää üle muud, kui see sirge ots, kuhu on kirjutatud “1″, pikendada lõpmatusse. Selleks tuleb teil see sirge joonistada läbi oma köögi, esiku, koridori, naabri magamistoa, tänava, kasutatud riiete poe, Harju maakonna, Venemaa, Päikese, Andromeeda Galaktika ja nii edasi. Kuni lõpmatuseni. Sellel teljel peitub kogu kõiksuse saladus. Nullist lõpmatuseni välja.

Õieti peitub kogu kõiksuse saladus lõigus “0″ ja “1″ vahel. Seda lõiku vahtides läkski hulluks Georg Cantor, kes muidu oli ontlik ja tark matemaatik. Läks hulluks, kui ta avastas, et kui pisikese lõigukese sa eales ei vali, ikka mahub sinna täpselt sama palju arve, kui kuitahes pikka lõiku. Hulluksmineku pidurdamiseks mõtles Cantor välja hulgad, aga siis selgus, et kui suur üks hulk ka ei oleks, ikka mahub ta kuitahes pisema hulga sisse ära. Ja mehel polnud pääsu.
Praegu kasutavad Cantori avastust ära riigivargad.
Tiit Kändler

Aeg on värvusetu, maitsetu ja lõhnatu ollus, mis sellest hoolimata annab tööd teadustele alates füüsikast, jätkates filosoofiaga ja kaugeltki mitte lõpetades psühhiaatriaga.
Isegi Issand Jumal ei olnud nii võimas, et luua aeg, tema tegi ainult taeva ja maa ja valguse ja muu sihukese lihtsama kraami.
Aeg meenutab paljuski vett, mis on ka värvusetu, maitsetu ja lõhnatu ollus. Kujutage ette, et veel oleks maasikamaitse - kui jube oleks siis elu! Nii peame tänama õnne, et aeg pole sinimustvalge, küüslaugu maitse ja sireli lõhnaga.

Aja mõtles lõppude lõpuks välja Aristoteles, kuid sellest ei saadud teada enne, kui Christian Huygens pendliga kella valmis ehitas. Miks Aristotelesel aega vaja läks, seda ei tea keegi, sest aegade jooksul on tema käsikiri kaduma läinud.
Tiit Kändler

teadus.aabits on rubriik, kust saab lugeda, mis teaduses tegelikult toimub.

PALEOANTROPOLOOGIA
Paleoantropoloogia ülesanne on kahetine. Esiteks kutsuda normaalsetes inimestes esile õudusega segatud hämmingut sellise nime olemasolu üle iseenesest. Ning teiseks otsida üles kõik kondid, mis veel on Aafrikas alles jäänud Uganda sõjast, šaakalite pealetungist ja ülemaailmse soojenemisega kaasnevast veeuputusest. Täpsemalt öeldes otsib paleoantropoloog selliseid konte, mis on kiviks muutunud ja enam süüa ei kõlba, nii et näljahäda ta kellelegi ei põhjusta. Ja kui paleoantropoloog ütleb maitsva saagi peale kohale tormanud hambuni relvastatud Kongo hõimule, et ta on paleoantropoloog, siis põgeneb Kongo hõim tagasi metsa sööma pügmeesid, kel on küll vähem liha kontidel, ent see-eest mitte nii hirmuäratav nimi.
Kõik kivistunud kondid, mida paleoantropoloog leiab, nimetab ta fossiilideks ja seostab need otsemaid kõige esimese inimesega, kel tuli pähe õnnetu mõte lõigata tagant ära oma saba, hakata kahel käpal kõndima ja õppida selgeks, kuidas teha üks kivikirves, millega saaks naabrile pähe virutada.
(more…)

Maailma kõigi aegade andekam keemik oli Lavoisier. Ta uuris välja, et flogistoni pole olemas. Ning tõestas, et mitte millestki ei teki mitte midagi. See tähendab, et mitte millestki võib tekkida ainult mitte midagi. Siis nuuskis Lavoisier veel välja, et vesi on kokku pandud vesinikust ja hapnikust, mis peaksid tegema üheskoos tegelikult pauku. Keemia ülesanne ongi teha pauku. Üks maailma suuremaid antikeemikuid oli Alfred Nobel, kes mõtles välja, kuidas nitroglütseriin ei teeks pauku. Aga lõpuks pandi Nobeli leiutisele ikka tuli alla ja pauku see tegi. Araabia alkeemikud muud ei teinudki kui pauku, nii et see kostus Euroopassegi. Paugu läbi taheti vesi, maa, tuli ja õhk muuta kullaks. Kuid saadi kõike muud kui kulda.

Möödunud sajandil kolis keemia paberile, seejärel arvutisse. Ruudulistes vihikutes toimuvatest keemilistest reaktsioonidest sai koolilaste suurim nuhtlus, mida Issand Jumal ise ka kuue päeva jooksul välja mõelda ei suutnud.
Issand Jumal oligi maailma esimene keemik. Tundub, et ta lõi Maa vaid selleks, et oleks millestki pauku teha. Tema osavate käte alt lendasid õhku terved linnad, riigid ja rahvad. Lõpuks lasi ta vastu taevast ka iseenda.
Lavoisier´l aga raiuti lõpuks giljotiini abil pea maha. Sest selgus, et mehike oli lisaks keemiku ametile pidanud veel maksurentniku ametit. Võibolla just maksurentnikuna ta avastaski, et mitte millestki ikka mitte midagi ei teki. Lõppkokkuvõttes tal vedas. Praegu peaks ta iga päev kell kaheksa olema tööl firmas AstraZeneca ja sünteesima õhtuks veel ühe vähivastase ravimi.
Tiit Kändler

Teadusaabits on uus irooniline rubriik teadusega seotud terminitest. Selle on kirjutanud Tiit Kändler ja teadus.ee palub arvestada tema aitoriõigusi ning loata mitte avaldada.

AJALUGU
Ajalugu on vanade asjade meenutamise viis sel kombel, et silm jääks pähe. Pea, tõsi, võib mitte õlgadele jääda.
Väga vana aja ajaloolastel oli elu lihtne. Oli toimunud vaid üks sündmus, mida teaduslikult käsitleda. Sellest hoolimata käsitles seda sündmust iga ajaloolane erinevalt. Sest ka ühel sündmusel võib olla mitu tahku. Ajalooline sündmus ongi hulktahukas, mille tahkude arv võrdub ajaloolaste arvuga.
Tänaseks on ajaloo kohta teada, et toimunud on 1 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 001 sündmust. Kui iga sündmus oleks tennisepall, siis ulatuks sündmuste rida Maalt Päikeseni! Kuid Päikeseni sündmuste rida muidugi ulatuda ei saa, sest osa tennisepalle sulaks ära. Neid sündmusi nimetataksegi sulaaja sündmusteks.

Ajalooline sündmus on sündmus, mida sellisel kujul nagu ajalugu seda tunneb, pole kunagi toimunud.
Irvhambad võivad ju arvata, et ajalooteaduse ülesanne on uurida ajalugu, kuni jääb mulje, et ajalugu polegi olnud. See pole tõsi. Tegelikult on ajalooteaduse ülesanne uurida ajalugu, kuni jääb mulje, et minevikku pole olnud.
Ajalugu ja minevik on kaks erinevat asja. Minevik on minevik ja mis sellest ikka rääkida. Kuid tänu teadusele on ajalugu alati meiega.
Tiit Kändler