Rubriigi ‘aasta.mõttes arhiiv

aasta.mõttes | News | õue.onu

Muretseme rõõmsad jõulud!

23.12.2016

Uusvana2016.2017

aasta.mõttes | News

Head uut ja vana!

29.12.2015

Jõuluvana otsustas hakata teadlaseks. Sel aastal see veel ei õnnestunud, kuid järgmisel aastal esineb ta kindlasti akadeemilise tsirkuse solistide seas. Seniks tänab teadus.ee huvilisi ja soovib veel huvitavamat huvi.Uusaasta 2015.2026

aasta.mõttes | News | Sotsiaalteadus

Mis on Eesti riigi mõte?

03.01.2015

Mis on Eesti riigi mõte?

René Descart

Selgitus: See kirjatöö on kirjutatud Eesti Kultuuri Koja, Eesti Koostöö Kogu ja kultuurilehe Sirp 2014. aasta novembris korraldatud esseekonkursile „Mis on Eesti riigi mõte?“ Tiit Kändler

 

Eessõna

Ajades oma isa poole sajandi eest ehitatud maja pööningu saepurus taga sipelgaid (mis on üks ütlemata tänamatu tegu, kuna sipelgas on nii väike, ent teda on nii palju), leidsin koltunud käsikirja. See tähendab, ma pidasin seda koltunud käsikirjaks, kuna pööningul oli kottpime, aga kui käsikiri tuli päevalgele (koos minuga), siis selgus, et see on hoopistükkis koltunud. Uurides lähemalt Eesti äriregistrist ja pangavõlgnike nimekirjast, selgus, et selle käsikirja oli Eestisse toonud 1654. aastal, pärast katoliku usku üleminekut troonist loobuma pidanud Rootsi kuninganna Kristiina favoriit Björk. Sellepärast on täiesti usutav, et käsikirja on käsitsi kirjutanud René Descart oma surivoodil, seda enam, et käekiri on väga kehvasti loetav ning lehkab küllalt ebameeldivalt. Siiski on alust arvata, et see on kirjutatud eesti keeles (esineb sõna Riik, mis on küll vanamoeliselt kirjutatud Rike) ning selle pealkirjaks on „Mis on Eesti riigi mõte?“, kuigi kolmas sõna on peaaegu loetamatu, ent koosneb kindla peale viiest tähest.

Sellepärast arvan, et leid pälvib publitseerimist, et teha see kättesaadavaks laiemale kirjaoskajate ringile või vähemalt ruudule.

Tänan Eesti Riigi Kottpimedate Abiühingut abi eest toimetamisel.

 

Selgitus: See kirjatöö on kirjutatud Eesti Kultuuri Koja, Eesti Koostöö Kogu ja kultuurilehe Sirp 2014. aasta novembris korraldatud esseekonkursile „Mis on Eesti riigi mõte?“

Tiit Kändler

 

1. artikkel

Arusaadavalt – et vastata küsimusele, mis on Eesti riigi mõte?, on mõttekas esmalt välja uurida, mis asi on Eesti Riik. Kas see on elus või eluta olend ning kui elus, siis kas on tal aju või pole tal aju. Kui selgub, et tal on aju, siis on mõtet vastata küsimusele, mis on Eesti riigi mõte – kui see sellepeale juba niigi selgeks ei osutu.

 

2. artikkel

Eesti Riik (edaspidi Riik) on Riik, kus kuused kasvavad seal, kus ootaks kasvama mände. Seevastu männid kasvavad paikades, kus teistes maades kasvavad kuused. Võib juhtuda, et sellepärast nimetavadki kohalikud kuuski mändideks ja mände kuuskedeks.

 

3. artikkel

Riik, kus looduse mitmekesisus ületab lõpmatuse piiri. Siin ei ole alpiaasasid, jääliustikke, kivikõrbeid, kaamleid, hobuelevante, kõrgmäestikke, hiigelkoski, jääliustikke, liivakõrbesid…

 

4. artikkel

Riik, kus loodus on nõnda puhas, et kodanikud ei pese kunagi käsi ega kaela. Just sellepärast ei kohta selles riigis hommikust kätepuhtuse kontrolli, mitte sellepärast, et see ahistaks kuidagi vähemuses olevate mustkäte õigusi.

 

5. artikkel

Riik, mille jalgratturid, pedaalijad ja tuurisportlased on kogunenud Kasahstani võistkonda. Seevastu Kasahhi sportlased ei esine Rocki särkides.

 

6. artikkel

Riik, kus kehtib vankumatult ja rahumeelselt Newtoni kolmas, mõju ja vastumõju seadus, Einsteini üldine relatiivsusteooria ja parema käe kruvi reegel. Seevastu hääletas selle riigi parlament hiljuti aine jäävuse seaduse vastu, mille peale valitsus kehtestas perpetuum mobile arenguprogrammi.

 

7. artikkel

Riik, kus kodanikke on rohkem kui elanikke. Elanikud omakorda jagunevad venelasteks ja eestlasteks. Eestlased omakorda jagunevad natsionalistideks.

 

8. artikkel

Riik, kus kehtib konstitutsioon. Sellepärast võib põhiseaduse vastu eksida.

Eimiski

9. artikkel

Riik, mille kirjanike liidus on 302 liiget. Neist kirjaoskajaid on 99,99 protsent, sealhulgas on sisse arvestatud naiskirjanikud. Kirjaoskamatuid on üks (minul on tema nimi teada), kes ei oska kirju õigelt poolt avada.

 

10. artikkel

Riik, mille parlamendi liikmete arv jagub ainult iseenesega. Sellepärast ongi Riigi parlamendi nimi Riigikogu. Matemaatikas tähendab see hulka, mis sisaldab iseennast ja ainult iseennast.

 

11. artikkel

Riik, millel pole ühtegi head naabrit. Sellepärast armastavadki naabrid seda riiki väga.

 

12. artikkel

Riik, mille ajaloost ei saa keegi aru. Sellepärast ei vajata selles riigis ajaloolasi. Ei saa keegi aru ka selle Riigi füüsikast, keemiast, bioloogiast, veel vähem kirjandusest, kunstist ja ilukirjandusest. Kuni maailmas leidub üks põlvepikkune poisike, kes saab aru selle Riigi poliitikast, vajatakse riigis poliitikuid.

 

13. artikkel

Riik, millel on pikk ajalugu. Sellepärast tehakse seal siiamaani vastlasõitu ning hääbunud on linakasvatus. Maainimesed käivad hommikust õhtuni kodu ja panga, postkontori ning apteegi vahet. Õhtust hommikuni käivad nad panga, postkontori, apteegi ja kodu vahet. Neil on tugevad jalad, käbedad kämblad, kaugele ette vaatav pilk ning türgi vammused.

 

14. artikkel

Riik, mis on maailmas eesrindlik kui e-riik ja kui suure väljalüpsiga riik (5. kohal Euroopas). Sellepärast ei ole selle riigi elanikud viimase 12 aasta jooksul üksteisega kohtunud.

 

15. artikkel

Riik, kus on kehtestatud arvutitega kooselu seadus, mille kohaselt arvutit ei tohi ahistada, teda vigastada või hävitada. Kodanikul ja arvutil on ühine tark- ja kinnisvara ning kui üks sureb, siis laseb teine edasi.

 

16. artikkel

Riik, kus elatakse elu lõpuni. See kehtib inimeste kohta, kes ei lõpeta oma elu teistes riikides või kolmandates.

 

17. artikkel

Riik, mille ääremaad on kokku suurema pindalaga kui riik ise. See on võimalik seetõttu, et riigi pindala mõõdetakse molekuli täpsusega digitaalselt ning see võrdub võimsama lõpmatusega kui lõpmatus ise.

 

18. artikkel

Riik, kus iga Venemaa liigutus kutsub esile sõjahüsteeria. Seepärast on see riik kõige rahumeelsem riik maailmas, kui Venemaa välja jätta.

 

19. artikkel

Riik, kus 20. sajandi esimesel poolel tegutsenud Saksa, Eesti ja Norra ning Lõuna-Prantsusmaa massiorganisatsioonide liikmeid austatakse kui vabadusvõitlejaid. Seepärast on riigi elanikel lõpmatult vabadusi valida hästi läinud ja veel paremini läinud elu vahel.

 

20. artikkel

Riik, kus viisastaku plaan on ümber nimetatud koalitsioonileppeks. See täidetakse järjekindalt kolme, vahel ka poole aastaga. Kui koalitsioonilepe on täis, saavad Riigi elanikud ülejäägi enesele.

 

21. artikkel

Riik, mis on ainus maailmas, kus ostukorvid muutuvad pikkamööda ja pidevalt üha odavamaks, samal ajal mil hinnad tõusevad. See tuleb sellest, et Riigi elanikel on suurepärane arstiabi, elukestev õuesõpe ning hoolikas sotsiaalhoolduse süsteem. Mis tähendab, et Riigi elanikud abistavad arste, õpetavad õpetajaid ja hooldavad sotsiaalhooldajaid. Seda kõike vaatamata sellele, et Riigi elanikud armastavad vahel üht-teist põske pista.

 

22. artikkel

Riik, kus sääsest ei tehta kunagi elevanti. Elevante valmistatakse selles Riigis hiiglaslikest tänavaaukudest. Saadud elevandid kasutatakse portselanipoodides klienditeenindajatena.

 

23. artikkel

Riik, kus Läänemere lained käivad vastu Saaremaa praami paremat parrast. Seevastu Saaremaa praamid sõidavad edukalt Malaisias, Filipiinide ja Kesk-Hiina meredel. Neid valmistatakse Sõrve sääre äärde toodud Kreeka laevadest.

 

24.artikkel

Riik, kus eales ei looju Päike. Mõned asjatundjad arvavad, et see on nõnda sellepärast, et Päike on juba loojunud.

 

25. artikkel

Riik, kus valmistati kunagi Avinurme riistu, nüüdisajal aga peamiselt nõunikke. Neid valmistavad nõutehased, mida Riigis nimetatakse ülikoolideks. Kõik Riigi 103 ülikooli mahuvad maailma ülikoolide esitosinasse. Sellega seoses on Riigis kehtestatud tosin, mille suuruseks on 103.

 

26. artikkel

Riik, kus kõneldakse maailma kaunimakõlalist keelt ja lehvitatakse ilusamavärvilist lippu. Selle Riigi keel tõusis kunagi taevani üles ja sealt langes kolinal alla lipp. Tõsi küll, see lipp ei langenud Riigi kodanike vaid Taanimaa sõjameeste sülle.

 

27. artikkel

Riik, kus uudised algavad alati sõnaga „rahvusringhääling“. See sõna tähendab seda, et Riigis elava rahvuse esindajad on ringis ja häälitsevad uudiseid üksteisele kõrva.

 

28. artikkel

Riik, kus rahvus tähistab üht teatud liiki inimrühma, kes nimetab end eestlasteks hoolimata sellest, kas lugeda eest- või tagantpoolt.

 

29. artikkel

Riik, kus korraldatakse elanike mälu värskendamiseks kirjandivõistlusi teemal „Mis on Riigi mõte?“ Sellel võistlusel on salajane žürii, kuid seevastu avalik auhinnafond, mille suurus on salajane. Võistluse eesmärgiks on leida üles Riigi elanike salajased arvamusavaldused Riigi olemise ja tuleviku teemal. Arvamusavalduste pikkus on koos tühikutega.

 

30. artikkel.

Riik, kus esmane on oleks minu olemine, teiseks minu tegemine. Kolmandaks tuleb selles Riigis alati neljas.

 

31. artikkel

Riik, mida kõik selle elanikud kiruvad. Sellepärast nad armastavadki seda.

 

32. artikkel

Maises elus sõltub kõik hea ja halb üksnes Eesti riigist.

 

33. artikkel

Viimaks, Riigil võib olla puhtalt oma lõbusid.

 

34. artikkel

Viimase järel saame järeldada, et kõiges selles ongi Eesti riigi mõte. Või kui ei ole selles, siis on põhjus milleski muus.

 

 

 

 

 

 

 

 

aasta.mõttes | Ajalugu | lugemis.vara | News | õue.onu

Õueonu päevaraamat. Raamat. 16. juuli

16.07.2013

Õueonu imbub uksest välja, pilvealusele õuele ja loob hetkega väikese loodusvärsi:

„Loodus on lahke.

Loodus ei toimi tõttamisi.

Loodus on jätkuv.

Ta kunagi ei voola lohakalt või uisapäisa. Pigem jätab tegemata.“

Õueonu vaatab õuele ja mis ta näeb? Pilved on kusagile kadunud.

Muud ei miskit erilist. Näeb: üht kastanit, üht kuuske, kasekolmikut ja männitüve Viru vande aegset.

Kuid nende puude tagant aimub mets, kus elavad: Iisak Naatan, Alma Naat, arvamusliider, erakondlane ja palju teisigi, kes metsast pugenud on meie endi sekka. Kas teadus kõike seda ära seletab?

Õueonu otsib vastust ja leiab kivi alt Tiit Kändler raamatu „Loll on targaks saada ehk tark lits taskus“ ja loeb sellest raamatust, mis võib juhtuda, kui inimesed arutlevad kõige üle maailmas, nii nagu teadlased seda oma teadustes teevad. Peategelased Iisak Naatan ja Alma Naat satuvad kokku Newtoni ja Leibnitzi lemmadega, nelja värvi probleemiga, Alan Turingi ja Tartu Ülikooli teoreemidega: matemaatikat pole võimalik üles ehitada kooskõlaliselt, nii ka Tartu Ülikooli pole võimalik kooskõlastada. Ühesõnaga – Euroopa kvartalist Brüsselis on vaid sammuke kolhoosikorra kvartaliaruandeni – nagu on üks sammuke heinaniiduki järel sammuval toonekurel konnast vikatiterani.

Mida tähendab, kui inimene annab välja raamatu oma kulu ja kirjadega? Aga seda, et selle raamatu väljaandmisega toetatakse Eesti kultuurkapitali. Müügil Apollos ja Rahva Raamatus, saadaval toimetus@teadus.ee

aasta.mõttes | aasta.pildis | Antropoloogia | News

Head uut silmapilku!

01.01.2013

Üks silmapilk on ajupuhkus

Võibolla pilgutasite uue aasta tulekul silma?

Suurepärane. Kuigi inimene pilgutab silma 15-20 korda minutis, 1200 korda tunnis või 28800 korda päevas, ei tee veel üks lisapilgutus paha. Sest Jaapani Osaka Ülikooli teadlased on välja uurinud, miks me nõnda palju silmi pilgutame. Põhjus on lihtne: et anda ajule pisikenegi puhkus. Kui meie aju pole keskendunud mingile ülesandele, tegutsevad ajus piirkonnad, mida tuntakse aju vaikeoleku võrgustikuna. Jälgides videofilmi vaatava 20 vabatahtliku aju selgus, et kui video peatus, pilgutasid vaatajad tahmatult silmi ja aju siirdus selle läbi vaikeolekusse, mis lubab ajul veidi puhata. Silmapilgutus ja ajupuhkus käivad käsikäes.

Head uut teadusaastat! Joonistus: Eerik Kändler

aasta.mõttes | Ajalugu | Astronoomia | News | Psühholoogia | to.imetaja

Maailmalõpu arhitektuur

21.12.2012

Maailmalõpu arhitektuur

Tiit Kändler

Ettekanne Arhitektide Liidu aastalõpuseminaril

20. detsembril 2012

Energia avastuskeskuses

Maailmalõpp. Kui ma selle üle mõtlen, siis meenub üks vahva kõne eesti raamatu 300. aastapäevalt 1938. aastal. Väga pidulik üritus, Tartu Ülikooli aulas. Riigimehed kõik kohal ja kultuurimehed ja kirjanaised ja akadeemikud ja keemikud. Kõik kõnelevad pikalt ja laialt sellest, kui tark on Eesti, kui vana ja hea on tema raamat. Oskar Luts istub kusagil saalinurgas, veidi kössis, ja ootab oma korda. Ta ei tahaks minna kõnelema, kuid sunnitakse. Olgu siis peale. Lonksab veidi põuekast ja läheb. Läheb pidulikku pukki. Paus. Võtab taskust raamatu. Peab kõne. „Raamat. Raamat. Raamat. Ja veelkord raamat.“ Läheb istub tagasi. Ovatsioonid.

Nõnda võiks teha praegugi, kuid mina pole Luts ja maailmalõpp pole ainult Eesti asi.

Maailmalõpp. Maailmalõpp. Maailmalõpp.

Esiteks

Ma nägin hulga aja eest und, mida ei unusta küllap eales. Tegelikult ei olnudki see uni. Ma ekslesin kodulinnas ja avastasin äkitselt ühe uue hoone, mida enne polnud seal näinud. Trepp viis alla ja eks siis minagi teise inimeste seas. All keldrites aga eksisin labürintide urgastikku, kui kuidagi alal maa peale sattusin, oli kõik teisiti. Koht oli kindlasti Peterburi, mingi imelikud sõiduriistad, mingi kummaline arhitektuur, veidrad rõivad. Püüdsin meeleheitlikult teada saada, mis päev on, kuni nägin ühelt valgustabloolt aastaarvu 25732. Jah, ma ei saanud kindel olla, kas see on just aastaarv, kelleltki polnud küsida ka, hakkas hirm, põgenesin maa alal tagasi, ekslesin, ja väljusin Peterburist aastal 1918. Suured tumedad Peterburi majad kanalite ääres, ühes nurgas väike aiake, selles maja, aga majast tuli välja tillukene Lenin. Vaikis. Põgenesin taas, sukeldusin maa all, püüdsin ikka ja jälle tagasi saada oma endisesse, kodusesse, turvalisse aastasse, kodulinna, aga kuidagi ei õnnestunud.

See ei olnudki nii väga uni. Maailm lõpeb pidevalt, ja meie püüame püüda, käes hoida seda lõpueelset maailmatükikest. Väljuda õigel aastal. Lootuses, et aasaarv, mis kalendril kirjas ei ole vandenõu tulemus, vaid ikka õige värk.

Kujutleme ette, et kõik Maal elevad inimesed ärkavad ühel heal hommikul üles ja hakkavad üksteisele oma öist, eredat, kirgast, kohutavat ja meeldejäänud unenägu pajatama. Ja mida edasi, seda enam nad taipavad, et kõik inimesed – albaanlased ja somaallased, baškiirid ja setud, juudid ja sakslased – on näinud täpselt ühte ja sama unenägu.

Kas see on maailmalõpp? Kahtlemata on. Unenäod kokku kootud jupikestest, mis on ühised kõigile rahvastele, kultuuridele, vaid viis, kuidas üks jupp teise külge õmmeldakse, see viis varieerub mööda rahvaid.

Teiseks

Kreeklased olid enne võlakriisi suured demokraadid – sest neil oli hea olla demokraadid, kuna tööd tegid Ateenas orjad – ja hea oli olla suured filosoofid – selsamal põhjusel. Üks põhilisi küsimusi, millele neil tuli vastata, oli: miks Maa alla ei kuku?

Ja nad vastasid kreekapäraselt: maa ei kuku alla, sest ta on juba alla kukkunud. Sama küsimuse esitasid enestele praktilised roomlased. Ja nemad vastasid ka praktiliselt – Maa ei kuku alla, sest sellel küsimusel ei ole mingit mõtet.

Minu ettekande tees on lihtne ja selge. Kreekalik. Maailm on juba ammuilma lõppenud. Maailmalõpp on juba toimunud ja sellepärast ei ole maailmalõpust mõtet rääkida. Maailmalõpp on toimunud, tuleb osata vaid seda näha.

See maja, kus me praegu oleme, ehitati Tallinna Elektrijaama jaoks gaasivabriku maa peale aastaks 1913. Seda köeti kivisöega ja turbaga ja puudega ja 1979. aastal polnud enam siit elektrit vaja. Hakati linnale sooja vett tegema. Siis taheti siia sisse panna mingi autofirma, aga kuidagi õnnestus ka minu isa Elmar Kändleri pingutustega aastal 1993 luua Energiamuuseum.

Nüüdseks on sellest saanud Energia Avastuskeskus

Üks maailmalõpp teise otsa, eks ole.

Inimene vajab maailmalõppu, muidu ei saa ta olla inimene.

UFOd on kahlemata olemas, selle üle ei maksa vaielda. Nad on meie peades. Maailmalõpp on kahtlemata olemas ja juba ammuilma toimunud, ka selle üle ei maksa vaielda.

Kalevipoeg võttis ette – või saadeti ta vägisi? – teekonna maailma otsa, maailmalõppu otsima. Lennart Meri otsis maailma lõppu. Vene muinasjutus kästakse inimesele: inimene mine-sinna-ei-tea-kuhu, tooma seda-ei-tea-mida.

Kolmandaks

See käsk on teaduse määratlus. Ei-tea-kuhu-ei-tea-mida. Teadus otsib maailmalõppu, on seda alati otsinud. Sest mida muud kui maailma alguse, Suure Paugu teoreetilise visiooniga saavutada ei taheta, kui et näha maailma lõppu.

Füüsikud otsivad üht ja ainsat valemit, millesse kokku väänata kogu maailm, mis kirjeldaks kogu maailma mineviku, seletaks ära oleviku ja ütleks tagatipuks, mis saab tulevikus. Suur Ühendteooria on selle nimeks. Kuid ikkagi ei ole miskit klappinud, midagi väga väikest on puudu jäänud. Einstein lisas oma võrrandile, mis kogu Universumi ära pidi kirjeldama, ühe liikme, mille kohta ta ei osanud midagi muud ütelda, kui et see peab olema, et kõik lapiks. See kosmoloogiline konstant klapitabki. Olenevalt selle väärtusest meie Universum mis nüüdsete arusaamade kohaselt paukus laiali 13,7 miljardi aasta eest, ja olenevalt kosmoloogilisest konstandist on kas kogu aeg ühesugune või siis tõmbub kokku või siis hoopis paisub laiali. Praegu arvatakse, et paisub laiali ja kiirenevalt. Ja selle arvamuse kinnituseks anti supernoovade mõõtmisest kiireneva paisumise tõestanud teadlastele ka 2011. aasta Nobeli preemia.

Füüsikutel pole veel õnnestunud suruda ühte valemisse gravitatsiooni kolme teise vastastikmõjuga, mis on elektromagnetiline, nõrk ja tugev vastastikmõju. Kolme viimast seob standardteooriaks nimetatav mõttemäng.

Põhiküsimus on aga selles, et kui sümmeetriline on maailm. Meil on parem ja vasak käsi, ja need ei ole sümmeetrilised. Nõnda on kõik elusolendid ehitatud ühtpidi kiraalsusega ehk käelisusega molekulidest. Juba lugu, aga maailm on ehitatud vaid ainest, antiainet küll õnnestub inimesel tekitada, kuid tavaainega see kohtudes plahvatab energia laiali ehk annihileerub. Miks on nõnda, kui Suure Paugu ajal oli nii ainet kui antiainet ühepalju, siis jäi üks neist peale, pole teada.

Füüsikavalemid on sümmeetrilised aja peegeldamise suhtes. Tass ei lähe terveks, aeg justkui pole elus pöörduv, aga paberil on, pole mingit vahet mineviku ja tuleviku vahel. Olevik on eriline, ent seda peaaegu et ei olegi.

Neljandaks

Kristuse sünd või prohvet Mohammedi sünd olid selgelt maailmalõpud. Lõppes üks maailm ja algas teine.

Arhitektuur selliseid maailmalõppe kajastas, ja minu nähtutest parimini Milano katedraal maailmalõpule järgneva kaubandusmöllu ja tööstushulluse keskel, veel paremini Istanbuli Hagia Sophia oma selget joonte ja kõnelevate mahtude käsiraamatuliku tekstiga. Ning muidugi Osmanite mošeed, mida Istanbulis on rohkem kui Tallinnas kilusid.

Maailmalõpu arhitektuuri algeid, ent see-eest äärmiselt õnnestunud algeid on Tallinnas leida. Maailmalõpu arhitektuur peab oma isekuses tähtsaks iseennast keskendumas maailmalõpule – inimesed ja kodanikud, lapsed ja lapselapsed, müüjad ja ostjad, isegi mitte rentnikud ja omanikud ei ole sellisele arhitektuurile oluline, täpsemini, neil ei ole maailmalõpu arhitektuuri jaoks mingit mõtet. Maailm on juba alla kukkunud, maailm on lõppenud ja pole mõtet küsida, kelle jaoks maja on ehitatud.

Nõnda satubki informeerimatu inimene Viru keskuse peakohal ähvardava kantpealise toru all pori ja läga, bossi ja auto, takso ja trolli, vihma ja lume, sopa ja lobjaka keerisesse, mis kannab ta leti ette, kust parema väljapääsu puudumisel tuleb lunastada lõhnav õnnistus petlikku maalimalõpu järgsesse tulevikku.

Nõnda ronibki Solarise lihtsameelne klient maa-aluse koopa kaudu, mida parema puudumisel kasutavad ajutise koduna marutõves mutid ja katkuhaiged rotid, üles viimasele rõdule, et sealt hinge kinni pidades näha kokkukiilutud maailmalõpumeelse rahvahulga vaimustust etenduse üle, millise eest maailmalõpueelne Osmani sultan Mehmet II või Rooma Jeruusalemma asehaldur Pontius Pilatus oleks kas lihtsalt pea maha raiunud või vähemasti ristile naelutanud.

Viiendaks

1663. aastal ehitas Osmanite sultani Mehmet IV ema ehk Valide Sultan valmis Istanbuli Uue mošee ehk Yeni Cami. Selle ülalpidamiseks rajas ta enne turu, nüüdse Istanbuli vürtsituru. Käibemaksust jätkus kooli, sauna ja astronoomi ülalpidamiseks. Kool haris vaimu, saun keha, pildil näha oleva mošee aiakese nurgamajakeses elava astronoomi ülesanne oli määrata kindlaks viie palveaja täpsed ajad – mis sõltuvad Päikese rännust taevalaotusel, seega siis aastaajast, teha kindlas paastu algus ja lõpp püha ramazaani ajal. Võibolla avastas astronoom ka mõne tundmatu tähe. Kuid kindlasti pidi ta ennustama tulevikku sultanile, kes lõbutses haaremis, sel ajal mil ta ema riiki juhtis. Lõpuks läks astronoomil elu ikkagi täbaraks ja ta hakkas ümbruskonna rahva ajanäitajaid parandama.

Maailmalõpu järel pole mõtet halada, et oma õpitud oskusega söögiraha teenida ei suuda. Parandatagu ajanäitajaid.

Kuuendaks

„Armastus on nagu Higgsi boson. Paljud usuvad, et ta on olemas,“ kirjutab Jürgen Rooste luuletuskogus „Higgsi boson“, mida tema sõnul inspireeris üks Teaduskabaree õhtu, kuhu kutsusin ta külla esinema. Elame ajastul, mida Teaduskabarees esinenud Mihkel Kaevats nimetab Oma luuletuskogus „Ungari kirsid“ tasapisi totaliseeruvaks säästupirni ajastuks, ajastuks, mis veereb iseenda paratamatu lõpu poole.

Kui ma küsisin Endel Lippmaa käest, et miks ta ikkagi on nõnda kaua ja visalt, nõnda paljudel aladel teadust teinud, vaatas ta mulle oma nüüdseks veidi pleekinud, ent ometi täpptumedate silmadega ots aja sõnas: „Et lõbus oleks!“

Maailmalõpp on alati lõbus. Või vähemalt peaks olema.

aasta.mõttes | News | Ökoloogia

Veelinnud, loomaaiad ja jahimehed

04.01.2011

Head uut ja vana!

Loen Keskkonnaameti 4. jaanuari hoiatust: ärge söötke veelinde! Selgub, et lindude talvine toitmine on ohtlik nii lindudele kui inimesele. Lindudele, sest „veelinnud kaotavad olulise osa oma füsioloogilisest võimekusest ja instinktidest. Linnud minetavad oma loomupärase rändeinstinkti, muutuvad kergesti kättesaadavaks kiskjatele ning ebanormaalselt suurearvuliselt ja tihedalt koos esinedes nakatuvad ja levitavad üksteisele kergesti haigusi. „ Jne, jne, jne.

Näen, kuidas metsalindude söögilaua mu akna taga on üles leidnud rähn, seesama, kes toksib mõne mu männi kuivanud oksa kallal juba aastaid. Ohtlik, tahaks talle öelda. Ohtlikuks osutus toidulaud ka mu sõbrale puukoristajale, kes toidulaualt sihukese hooga vastu ukseklaasi lendas, et kohe lumel siruli ja veri nokakesest väljas. Veidi aja pärast oli küll kadunud, ei tea, kas toibus?

Inimene on looduse osa, tahtku seda Keskkonnaamet või mitte. Ja inimene ju tegelikult linde söötes neid niivõrd ei aita, kui lahutab meelt. Meele lahutamise eest võib ju hoiatada, aga ega seda ära ei hoia.

Pole midagi parata, seni kuni luiged-pardid inimasustuses elavad, seni neid ka toidetakse. Selle kohta kirjutab sõber Toomas Paul oma hiljutises raamatus „Totrus ja tähendus” järgmist: „Öelgu keskkonnametnikud mida tahes: kui inimene kodustas pardi praena söömiseks, miks ei võiks ta sundida sinikaelparte ja saialuiki jääma ületalve siis meile silmarõõmuks?” Miks ei või inimene lisaks endale ka oma lemmikuid poputada soola sisaldava saiaga loodusseaduste kiuste? Ja kes soolaga kohaneda ei suuda, sureb välja, seegi on looduslik valik.

Lisame siia veel loomaaiad. Kas need ei suru maha rändlindude ja –loomade instinkte?

Ja last not least jahimehed. Miks ei keela Keskkonnaamet jahimeestel metsloomade söötmise metsas? Kas see ei suru maha instinkte, et tee loomi laisaks? Jahimehed muidugi ei sööda loomi armulikkusest, vaid ikka selleks, et teaks, kus oleks neid hea lõbu pärast maha kõmmutada.

Keskkonnaametil on aga tuline õigus – ära sa mine keelama meest, kel on laetud püss käes.

Tiit Kändler

aasta.mõttes | Bioloogia | News

Müütiline inseneribioloogia

21.12.2010

Kunagi nimetas Maksim Gorki kirjanikke inimhingede insenerideks. See oli ajal, mil ta vaimustus tulevikust, mida nõukogude ideoloogide kohaselt hakkavad kujundama insenerid ja nende mõtetel toimiv tööstus. Nüüd on koitmas ajastu, mil biolooge hakatakse nimetama elu insenerideks. Sel aastal avaldas Craig Venter ja tema kolleegid ajakirjas Science artikli tööst, milles loodi esimene tehislik bakter.

Lõppude lõpuks on ju elu aabits lihtne ja koosneb vaid neljast tähest ehk neljast erinevast alusest, millest DNA on kokku liimitud. Umbes tuhande aluspaari pikkusi erineva järjestusega juppe ehk kassette on praegu müügil küllaldaselt. Inimgenoomi lahtimuukimisega kuusaks saanud ameerika bioinsener Craig Venter ja tema meeskond ostis vajalikud kassetid, õmbles need kokku bakteri Mycoplasma genitalium lihtsustatud versiooniks ja pistis ühe teise bakteri rakku. Ja ennäe! 20. mail teatas Venter ajakirjas Science, et too peremeesbakter hakkas käituma nagu võõralt bakterilt pärit instruktsioon käskis.

Bioloogid on seni vaadelnud ja kirjeldanud ja seletanud elu sellisena, millisena see esineb looduses. Nõnda ka füüsika ja keemia kuni 20. sajandi alguseni vaatles ja seletas looduses toimuvaid protsesse või asju nagu planeedid, kristallid või orgaanilised molekulid.

Praegu uurivad füüsikud ja keemikud selliseid printsiipe, mis juhivad seda, mis kas võiks või ei võiks olemas olla. Nad loovad tehislikke olukordi nagu hiiglaslikes algosakeste kiirendites, plasmas hõljuvates termotuumareaktorites või ülijuhtides, pooljuhtides ja nanomaterjalides.

Nüüd siis on ka bioloogia laiendamas oma tegevusmaailma tehislikule maailmale. See tähendab, et sellese teadusesse kaastakse ühe enam insenere. Tegelikult on see suundumus juba aastakümnete eest alanud, mil geenilaborid hakkasid täituma molekulaarbioloogide kõrval ka geenitehnikutega.

Sünteetilise bioloogia eestkõnelejad kuulutavad, et uute organismide loomine aitab mõista elu teket. Nende vastased omakorda, et võibolla küll, kuid see võib viia ka elu hävingule. Pidades elu all silmas sellist elu, nagu me seda praegu tunneme. Kuid tegelikult on sünteetilise bioloogia olendid aastasadu olemas olnud. Tondid ja poltergeistid, puraskid ja vaimurahvas. Ning muidugi Jõuluvana.

aasta.mõttes | News | Ökoloogia

Õueonu aastake. November

03.12.2010

Õueonu aastake. November

Tiit Kändler


November on õueonu jaoks roosiline kuu. Algab sellega, et roosid, need jonnakad lilled, püüavad veel vägisi ajada lahti mõne oma punga. Justkui tahaks viskuda möödakihutava rongi alla ehk siis varsti kindla peale saabuva külmalaine hõlma.

Huvitav, miks öeldakse külmalaine, mõtleb õueonu. Muu maailm meie ümber ja sees on ju ometi ehitatud üles portsude kaupa. Nii nagu valgus on ühelt poolt laine ja teiselt poolt osake ehk kvant, küllap on ka külm ühelt poolt laine, teiselt poolt aga osake. Jah, ja november kinnitab seda kahtlemata teaduses põhjapanevat revolutsiooni tekitavat avastust. Sest külm käib siis tõepoolest portsude kaupa. Külm on kvantiseeritud nagu energia ja valgus, hõiskab õueonu rind.

Novembri alguspäevade pilved enne päikese loojangut mere ääres on hoopis omaette maastik. Punane, oranž taeva mustsinisel taustal, hiiglaslikud nagu kosmilised gaasipilved. Küllap nende eeskujul ongi Hubble’i teleskoobi ülesvõtted gaasipilvedest nii hingematvaks värvitud. Sellistes pilvedes kihab kindlasti omamoodi elu, seal on kindlasti oma õu ja oma õueonu, mõtleb maine õueonu, kes on roninud rannaluitele, et nõnda pilvedele lähemal olla. Ja siis, just enne, kui pilvede purpur kustub ähmaseks novembriõhtuks, kõnnib hääletult üle kaugema luite üks hobu, näitsik turjal. Hääletult, hääletult, valguskvantide valgustatult. Nagu René Magritte’i maalil, ütle veel, et Magritte ei olnud realist.

Siis november edeneb ja hämarik tuleb kätte, enne kui jaksab koita. Pimedust saab nüüd osakesteks, kvantideks lõigata kasvõi noaga. Pimedus justkui käsn imeb kõik mõtted endasse, nõnda et õueonul ei tule pähe miskit muud kui hakata lõhkuma puid. Kust see kiirustamine – kui külmakvandid pole veel kohal? Kask kõliseb kirve all, saar praksub, mänd annab alla mängeldes, kuusk kõmiseb pahuralt. Ainult pihlakas ja toomingas, nemad peavad vastu ja nõuavad enesele kirve asemel kiilu ja parajat haamrit. Kiil, jah – see on esimene tehniline seade, mille inimene välja mõtles ja tarvidusele võttis. Küllap just novembris tegi ta esimese kivikirve, et sellega minna vastu innovaatilisele mõttele, et nüüd tuleb veel tuletegemine ära õppida.

Õueonu õuest libistab end mööda oja. Nüüd novembris näeb jälle selle põhja, mis suvel laisas voolus puru ja puruvanakesi täis kogunes. Kusagil on vesi lastud valla, isegi kui pole sadanud. Ja oja näitab oma võluvat liivast põhja, mis pole mitte labane liivakarva, vaid pruunjaspunane, umbes nagu Rembrandti punane, mida too oma Amsterdami maja kolmanda korruse ateljees maalide tarbeks kokku segas.

Pruunjaspunane ongi novembrihakatise värv. Seda värvi kiirgavad langenud männiokkad liival, seda värvi on nõmm. Jah, nõmmel on nüüd tegemist. Nüüd on tal võimalus üllatada oma värvirohkusega, mis kevadel ja suvel lilledest, lehtedest ja igasugu olevustest varjutatud oli. Nõmme punakas, äraõitsenud kanarbik, männijussi tüvepunane – ja sambla silmipimestav ja hingerahustav roheline. Sellele ei ole nüüd võrdset. Kuigi õueonu arvab teadvat, et tegu on samblikuga, ei tee ta sellest välja. Inimesel on õigus mitte teada ka seda, mida teab, ja nõnda tuleb meeldivaid asju kutsuda ikka meeldivate, mitte koledate nimedega. Sammal, sammal, sammal. Rohe-line-rohe-line-rohe-line. Nagu pisike värviline luuletus.

Tibutab vihma, novembris nõnda, et ei tea, kas alt või ülevalt. Tibuvihm on sulatanud mere kokku mittemerega. Kajakad on sinna sisse kadunud. Vaid üksik vares laseb taevas edasi-tagasi ringi ja laulab oma kraaksuvat laulu. Kraaks-kraaks – ja pajutibud on tõmmatud välja oma kookonist kui ninapidi. Paju taga ootab lumemarjapõõsas rändrahnu ees, et õueonu saaks teha lumevalgete marjadega mõne väikese paugukese.

Ja siin see lumi ongi. Esimese lume jäljed ei anna ka kõige kavalamale jäljekütile teada, kas tuleb sellele veel lisa kukile või kaob hoopis kusagile maa alla ära.

Kuid tuleb-tuleb, ega siis esimene lumi ei jää taeva ja maa vahele. Kus sa sellega, ulatub suisa taevani ja tuleb sealt alla kogu tema suguvõsa ühestükkis naabritegagi.

Ämblik, kärbeski, keda veel eile imestada võis, on nüüd kusagile kadunud. Saialill, kes veel eile vapralt õitses, on jäänud esimesele lumenatukesele alla. Õu peab aga vastu ometi, tulgu seda esimest lund taevast alla kasvõi kümnenda jagu. Nüüd on õu muutunud läbipaistavaks, lumeliseks. Õueonul pole enam muret oma taimekestega. Roosid muidugi jäidki okstega katmata – kust sa leiad praegusajal selle mõisa, kust kuuseoksad köie otsas välja lohistada. Kuid ehk pole hullu, esmalumi, mida muudkui tuleb ja tuleb, teeb vast selle töö ära. Või ei tee. Eks näis. Õueonu on leidlik, temal on ka põhjendus oma laiskusele. Kui möödunud talve vastu roosi kattelooritas, siis kevadel pidas sellele vaid kolm kõige vapramat põõsakest vastu. Ja isegi teadlased on hakanud jälle kõnelema elu jooksul omandatu geneetilisest päritavusest, nagu papa Mitšurin ja pojuke Lõssenko seda omadel aegadel tegid. Võtku siis roos aru pähe – või oma pungadesse –, ja pärigu ometi kord talvekindlus.

Õueonul on nüüd toredad päevad. Saab rookida lund ja kujundada nõnda oma õue, kuidas hing ihkab. Ilma et peaks hiljem vaeva nägema. Lumevallid ei vaja kastmist, lumevaalud rohimist ega lumehunnikud kahjurite vastu pritsimist.

Oi-oi, siis tuleb meelde, et pole veel lindude söögilauad üles pandud ja kaetud. Saab tehtud seegi. Päev, kaks – pole kedagi. Siis aga, ühel hommikul, mil novembrile kohaselt tõuseb päike kes teab millisest ilmakaarest – kui neid ilmakaari veel üldse alles ongi –, on platsis esimene puukoristaja. Siis teine. Ja siis rasvatihane ja teine. Kust nad küll teadsid, kuidas küll said nad aimu, kui neil pole internetti ega isegi mitte Eesti Posti, mõtleb õueonu. Saaks ise ka kuidagi teada, kus söögilaud tasuta lõunatega kaetud. Ja läheb, pistab karaski ahju.

Roosilise, lumeroosilise õue terviseks.

aasta.mõttes | News | Ökoloogia

Õueonu aastake. Oktoober

22.11.2010

Pole mõtet salata – tšehhi õllegurmaan, naljavend ja kirjamees Karel Čapek oli lisaks kõigele ka kirglik aednik. Mis sest, et elas Prahas, mida nüüd reklaamitakse kui jalutajate linna. Čapek istus selle asemel, et sihitult mööda linna ringi hulkuda, õllekas ja kirjutas aiapidaja märkmeid, millest sai suurepärane raamat „Aedniku aasta”. Kellel on aedniku hing või kes tahab teada, mis loom see aednik on, lugegu seda raamatu.

Kuid kui oled õnnega koos, et sul on oma õu – ehk krunt, nagu ametlikult öeldakse –, ei pruugi olla aednik, et õue nautida. Saab olla lihtsalt õueonu.

Õueonu elu on õnnelikum kui aednikul. Et oma õue nautida, ei pruugi alati õue minnagi. Võib õuele mõelda või pilk aknasse suunata – ja õu tuleb kogu täiega või vähemasti poole täiega tuppa kätte.

Siiski on parem ise õue kätte minna ja seal askeldada. Kuid ettevaatust – varitseb suur oht muutuda aednikuks.

Oktoober

Oktoober on õueonule üks hüva kuu. Kui sa pole aednikuna just üle pingutanud, siis avastad, et aias polegi suurt midagi teha. Mis sest, et igast kanalist – raadiost, telekast, ajalehtedest ja muudest kanalisatsioonidest – käiakse sulle peale, et viimane aeg on valmistuda talveks.

Kuid kui säilitad meelekindluse, siis taipad, et talveks valmistumise või vabalt jätta taimede, putukate ja muude elunähtuste hooleks. Lõppude lõpuks on see nende missioon siin maamunal.

Oktoober on üks meeleolukamaid ja vahelduvamaid kuid. Puud on veel erivärvilised, ja iga päev muudavad nad oma palet, kuni kuu lõpul on üleni laostunud. Lehed võib vabalt jätta maha – las ootavad kevadet, siis on lõbusam kokku riisuda, ja neid on ka kuidagi vähem. Võibolla on tuul naabri õuele kandnud.

Oktoobrinaabrid on võrreldamatult meeldivamad kui näiteks juuninaabrid. Nad ei tee tossavat lõket, nad ei kärista ega mürista oma niidukite ja mootorsaagidega. Ja tagatipuks on neid ka vähemaks jäänud. Kes pole just õueonu, see põgeneb oktoobri eest linnatuppa või vähemalt otsib abi pangakontorist. See võtab igasuguse jõu kära teha.

Oktoober võib pakkuda imeilusat sügisilma, ja sügisene kümme soojakraadi on soojemgi kui kevadine viisteist. Maa ise tuleb appi, soojendades ja kaitstes oma talveks valmistuvat taimestikku.

Nõnda on just oktoobris aega tarbeks, et väljuda oma õuelt ja vaadata, mis metsas toimub. Kui õueonu just jõhvikarappa ei lähe, siis võtab mets ta vastu sõbralikuna. Ei lukusta kõrvu linnukisa nagu maikuus, ei ole vaja korjata seeni, marju ja isegi mitte saunavihtasid. Seened on kadunud maa alla oma mükoriisasse, marjad haihtunud kusagile maa ja taeva vahele ja kaskedest saab teha vaid uusi hästi pühkivaid luudasid – aga õueonule neid kohe kindlasti vaja ei lähe.

Kui veab, pakub oktoober ka paar tublit külmapäeva. Siis tuleb õueonule meelde, et õue ohustab talv ning küttepuud on veel tellimata. Pole hullu, veel jõuab. Mis sest, et puude hind on nüüd umbes sama suur nagu südasuvistel maasikatel.

Küttepuid siiski ei tasu osta kilodega, vaid ruumidega. Kuid tuleb silmas pidada, et igal müüjal on oma ruummeetri etalon, mis on ka mõistetav, kuna see ei ole SI-süsteemi ühik, mida hoitaks kusagil Pariisi pimedas keldris nagu mingit algmeetrit või protokilogrammi.

Kui olete oktoobriga sõber, siis võib ta teile kinkida mõne tubli tormipäeva, mis murrab vanaks jäänud puu, mille oleksite tahtnud ise niikuinii salamisi maha võtta. Ja kütta see kõlbab, see on kindel.

Kuid mida oktoober teile ka ei pakuks, on taimi, keda pakutav ei kõiguta. Saialilled õitsevad ikka vankumatult, kastan kukutab maha oma pruune vilju, et need novembris katta sõrmiliste lehtedega ja sirel ei kolleta eales, vaid kukutab kunagi ühel heal päeval oma rohelised lehed korraga samblasse nii tugeva mürtsuga, et õueonu selle peale ärkaks – kui ta vaid magaks.

Vahel lendab üle õue kamp hanesid või koguni jõuk kurgi, joonistades taevasse laiajoonelise võidutähe „V”. Kuid nendega ei tohi õueonu mõtted kaasa lennata. Parem on vaadata otsa viimastele astritele ja lohutada lilli, et mis seal ikka, jõuab nende tulevaste sugulaste tarbeks peenra ka maikuus korda teha.

Tiit Kändler

Telli Teadus.ee uudiskiri