Rubriigi ‘Antropoloogia arhiiv

Antropoloogia | News | to.imetaja

Eesti eliit võib elada singulaarsuse veerel

19.03.2016

See teaduskirjanik Tiit Kändler essee ilmus täna, 19. märtsil Postimehes.

 

Kõige odavamad ja kõige tulusamad eksperimendid füüsika ajaloos on olnud mitte hirmkallid osakeste ja gravitatsioonilainete ja neutriinode püüdmise hiigelkallid teadustemplid, vaid mõne nutika inimese ajus toimunud eksperimendid. Neist kõige kuulsamad näited on Einsteini mõtteeksperimendid, milles ta kujutles end lendavat valgusosakesel või seismas kiirenevalt tõusvas või vabalt langevas liftis. „Maailma igavene mõistetamatus seisneb selle mõistetavuses,“ sõnastas Einstein Immanuel Kantist inspireerituna 1936. aastal oma kreedo.

Võib olla juhtunud, et meie vaidlused, mis paisuvad kaklusteks elu võimalikkuse üle Eestis on füüsikaliselt mõttetud.  Sest võib olla juhtunud, et need, kellega me vaielda püüame, on ammuilma sattunud singulaarsuse horisondi veerele ja nende maailm vahetab infot ülejäänud maailmaga vaid osaliselt, jättes antiteadmise enesele.

Singulaarsus on universumis mõõtmatult väike paik, kuhu koguneb mõõtmatult suur hulk ainet ja seega ka energiat.

Singulaarsus on lõpmatu kõrge ja lõpmatu kitsas joon Descartes’i koordinaatide süsteemis. Meile on teada looduslikest singulaarsustest universumi tekke ehk suure paugu aegne singulaarsus, praegusest universumist mustad augud. Looduslikud singulaarsused ei ole küll päris lõpmatu kõrged ja lõpmatu kitsad, need on seda matemaatilises lähenduses. Looduses ei ole ainet lõputult. Lõputult pole ka aega, isegi universumil mitte, ammugi siis maakeral või inimesel.

Mitte miski ei häiri teoreetilist füüsikut enam kui singulaarsus, mis tekib näiteks väljavõrranditesse. Einstein võttis sellega hädas olles kasutusele uue konstandi, tavaliselt aga kasutavad matemaatikud nn renormeerimist, mis tähendab seda, et singulaarsus unistatakse julmalt ära: normeeritakse valem ümber, nii et arvestatakse vaid selle lõplikku, mitte lõpmatut osa. On suur imede ime, et sihukese manipulatsiooni peale valemid veel looduses toimuvat üsna täpselt kirjeldavad. Võib-olla kirjeldavad nad seda üsna täpselt, kuna nagu öeldud, looduslik singulaarsus ei ole päris lõputu.

On hulk märke, mis näitavad, et Eesti ühiskonna nn eliit on sattumas singulaarsusesse või juba otsapidi sinna roninud. Seda singulaarsust võib võtta kujundlikult või sõna-sõnalt, ent seda võib võtta ka otseselt kui musta auku tormamist. Kosmoloogia kinnitab, et me võime elada väga suure musta augu veerel sellel horisondi piiril, taipamata, et miskit on puudu. Mida lähemale me musta augu südamele liigume, seda pikemaks meid tõmmatakse, kuid et singulaarsuses ei pruugi kehtida tavalised füüsikaseadused, siis nii ei pruugi ka juhtuda. Lõppude lõpuks vahetab ka must auk maailmaga informatsiooni, nagu näidanud Stephen Hawking. Seda küll ühekülgselt, kiirates ühe osa ja neelates teise, antiosa infost.

See pole uus asi, et põhiküsimus pole ei rohkem ega vähem kui kultuuri säilimises.

Seegi pole uus, et on aegu, mil põhivooluline mõtlemine ja tehnika, olgu ehituskunst või tööstus, toimivad kooskõlaliselt nagu skolastika ja gootika 13. sajandil või tööstus, tehnoloogia ja üleüldise võrdsuse ideed 18. sajandi keskel või kujutavad kunstid ja kvantmehaanika 20. sajandi alul.

Me ei ole mõtelnud sellele, et võibolla praegu, singulaarsuse tekkides, on hoopis vale loota ja püüelda sellele, et nn demokraatlikult valitud nn eliit ja ülejäänud rahvas peaks üheskoos püüdlema millegi ühise ja jõulise poole, mida saaks kokku võtta lööva ja tabava logoga, nii nagu juba teist korda Eestis püütakse. Singulaarsuse tekke ajal kaovad piirjooned, asi hägustub nagu faasiüleminekute ajal, kui sisemine struktuur on välimisest uduselt eristatud.

Singulaarsusel on oma tasemed ja tipp on alusest ideaalsel juhul lõpmatu kaugel, looduses ikkagi peaaegu et lõputult kaugel. Kogu singulaarsus peab olema täitunud, see imeb enesesse lähipiirkonnad.

Kaob mõttetuks otsida ja võidelda singulaarse korruptsiooniga. Mittesingulaarsel ajal pole võimalik, et ülikooli rektor valitakse korruptiivselt, singulaarsel ajastul on see täiesti loomul,

Kaob seos tegelike vajaduste ja tegeldavate vajaduste vahel. Pole ime, et Riigikogu ei ole aastaid tegelnud mitte millegagi, millel oleks tavainimese jaoks tõeline väärtus. Me ärgem nimetagem neid pseudoprobleemideks. Need on singulaarse eliidi probleemid: sallivus, säästev areng, kooseluseadus, süsinikukvoodid, immigratsioon. Need ei ole ega saagi olla tavakodaniku probleemid, kes veel pole pea ees singulaarsusesse tormanud.

Pole ime, et President on kinnitanud, et Eestis ei sõltu absoluutselt inimese parteilisusest tema ametipost, kui sama ajalehe samal küljel saame lugeda Gerd Kanteri väidet, et ta oleks saanud ehituskrundi, oleks ta astunud parteisse. Pole ime, et President on mind ühes kogu rahvaga süüdistanud selles, et elan veel oma mõtlemisega NSV Liidus, kui ma olen seal elanud vaid kehaliselt. Tegu on lihtsalt infoga singulaarsuse servalt, mis imekombel minuni jõudnud.

Singulaarsuse teket soodustab Eurooa Liidu seisund, milles pumbatakse raha pigem millegi taastamisele kui olemasoleva kaitsmisele. Näiteks saab tuua soode ja jõgede taastamise projektid, aga ka muinsuskaitse suundumuse, kus lagunenut taastatakse, kuid taastatut käigus hoida pole tulus.

Kust on võetud loodusseadusena kõlav väide, et digimaailm ja äpid päästavad Eesti provintsiaalsusest? Võibolla hoopis kiirendab vägisi pealesurutud üleminek virtuaalmaailma selle ägedate entusiastide sisenemist musta auku?

Singulaarsus

Miks on olulised leiutised tehtud viimati peaaegu poole sajandi eest? Praegu tundub, et inimene on pigem hädas oma arvutustehnikaga, kui jaksab välja mõtelda uusi ideid. 20 aastat digiturgu tipptasemel suunanud USA tehnoloogialiider Andrew V. Edwardsi arvates on digitaalmaailma üheks varjuküljeks, et see tõmbab enesesse suure osa loomingulisi inimesi. Kuna palgad on kõrged, tegeldakse pigem sisuliselt ebavalajalike äppide, tapamängude, virtuaalse rongiliikluse väljamõtlemisega ja idufirmade loomisega nende müümiseks kui inseneeriaga, et välja mõtelda põhimõtteliselt paremaid lennukeid, ronge või autosid. „Tehakse, mida suudetakse, mitte seda, mida me tõepoolest vajame,“ kirjutab Edwards oma raamatus „Digitali is Destroying Everything“ („Digitaal hävitab kõik.“). Väljapaistev makromajanduse teoreetik ja majandusajaloolane Robert J. Gordon on pikka aega kõnelnud, et nüüdisaegsed info- ja kommunikatsioonitehnoloogia leiutised ei saa ligilähedalegi 1870. – 1970. aastate viiele suurele leiutisele nagu elekter, linnade saneerimine, kemikaalid ja ravimid, sisepõlemismootor ja nüüdiskommunikatsioon.

Neist leiutistest lähtunud pidev majanduskasv ei ole garanteeritud igaveseks. Nüüdne on vaid kauge kaja, mis leiutiste ajastust meieni veel jõudnud on, varsti vaibub seegi. IT-revolutsiooni põhipanus muutis töökohad ja äripraktika 1990. – 2000. aastatel ja seegi on valmis. Gordon arvab, et Ameerika elanikud näevad tulevikus stagneerunud elatustaset. See suurendab ebavõrdsust ning soodustab omakorda elanikkonna vananemist.

Musta auku või vähemasti selle veerele jõudmine põhjendab, miks Eesti tipp-pliitikud, -ametnikud ja isegi -teadlased ei suuda võtta enam ühendust reaalsusega. Ja miks valdab hoiak: meie oleme juhid ja teised peavad meie eest raskema töö ära tegema. Me kõik vastutame võrdselt, nagu President oma neoleninismi kuulutab.

Selle üle ei tasu realistidel muretseda, pigem tuleb hoiduda säherduste inimestega üheskoos musta augu veerele sattumast. Samamoodi, nagu liiklusseaduse järgi imetäpselt liigeldes on varsti õnnetus käes, pole võimalik ellu jääda, järgides sõnumeid mustast august.

Üks viimase aja uurimusi on näidanud, et marihuaana toimib mitte ainult uimastavas ja uinutavas ja rahustavas võtmes. Selle pikaajaline efekt on, et keskeas väheneb inimese verbaalne mälu: ta mäletab vähem sõnu, mida ta loeb või mida talle üteldakse. Eestile omases singulaarsusest tuleks selline omadus ainult kasuks vaimsele tervisele. Tahe unustada on ju ka üks emigreerumise põhjusi Sa satud võõrasse riiki ja sealsed mured ei ole sinu mured, sa võid Eesti mustast august saabunud sõnumid vabalt unustada, sest nendega ei seo sind sinu igapäev. Musta augu veerel jalgu kõigutades on veel üks hea asi: kaob vahe vale ja tõe vahel. Kui kipub tunduma, et sulle ühe enam valetatakse, võid end lohutada, et antisõnum, see tõene, on kogusõnumist lahknenud ja musta auku kukkunud.

Hiljuti teatati, et kahe musta augu ühinemisest levinud gravitatsioonilained esmakordselt kinni püüti.  Mõtteeksperimendina neil gravilainetel ulpides võib kujutleda, et säilitad vähemasti minimaalse mõistuseraasu, mis laseb sul kodumaal oma asjatoimetustega hakkama saada.

 

 

 

 

Antropoloogia | News | Ökoloogia | to.imetaja

Sallivuse sallivuse sallivus: looduse pale

28.02.2016

See teaduskirjanik Tiit Kändleri essee ilmus ajakirjas Eesti Loodus nr2, 2016

Mured käivad hulgakesi. Kas nad siis üksteist sallivad? Rõõm ja mure kaksikvennad. Kas nad siis on meile sallivuse eeskujuks?

Puukoristaja mu akna taga kasvaval 200-aastasel männil on tegutsenud üksi ja kaksi kuus aastat järjepannu, ajast, mil maja uusehituse valmis sain. Oletan, et ta pesitseb maja tuulekastis, ja ega see või olla siis sama puukoristaja, kes praegu hommikul enne tihaseid lindude söögimajas käib ja männipuu krokodillikoort mööda pea all- või ülalpool siugleb. Küllap see mingi uue pesakonna tüüp on. Kuid ei kunagi ole siin näha olnud enamat arvu puukoristajaid. Sest puukoristaja on sallimatu teiste liigikaaslaste suhtes: tal on oma riik, reviir. Teisiti on lugu rasvatihastega: nemad küll nääklevad vahel, ent lendavad kohale pigem hulgakaupa. Ja siis saavad ka söögilauale maandunud musträsta eemale peletatud. Nemad on sallivad oma liigikaaslaste suhtes, teatava piirini küll, kuid mitte musträsta suhtes. Tapmiseks tõsi ei lähe, tagaajamiseks küll.

 

Kohatu Päike

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

 

 

Tiit Kändler: “Kohatu Päike”, 2014

Sama lugu on huntide, ilveste ja kotkastega, igaüks on oma reviiri piires sallimatu nii oma liigikaaslaste kui jahisaagi suhtes. Jahisaak jälle omakorda ja nii edasi, bakteriteni välja.

Kust võtame siis äkitselt, et Homo sapiens peab olema salliv, kui tal neandertallasegagi just kõige paremini ei läinud, kõnelemata veel teistest Homo sapiens’i rühmadest.

Alati on tapetud ja taga aetud. Üleüldine sallivus ei ole looduses kohane, selle rakendumisel meid siin ei oleks, see on selge.

Et olen hariduselt füüsik, siis muidugimõista toob sallivuse teema mulle mällu eelkõige antroopsusprintsiibid. Need selgitavad, miks on maailm ehk universum selline, et inimene siin kenasti välja arenes ja toimetada saab. Kas meie pärast või lihtsalt juhuslikult, on muutumatud arvud, mis matemaatika ja füüsika keeles väljendavad elementaarlaengud või vähima algosakese suurust või muid olulisi arve, mis seovad looduse seadused enam-vähem ühtseks matemaatika keeles väljendatud süsteemiks, just täpselt sellised, et universum, sealhulgas päikesesüsteem saaks esineda sel ja täpselt sel kujul, et elu ja sealhulgas inimene tekkis ja evolutsioneerus.

Antroopsusprintsiibid, nimetatagu neid nõrgaks või tugevaks, pole looduse seadused, vaid takkajärele tõdemused: kui universumis oleks üks või teine oluline konstant veidi erinev, siis meid poleks. Siin pole mingit sallivust. Kui ka esinevad paralleeluniversumid, siis meietaolise eluka kohtamiseks peavad mõnes neist kehtima samad loodusseadused, mis meil.

Sallivus pole kohane, sallivuse sallivus laseb ajada omi asju ja sallivuse sallivuse sallivus on kui mitte sallimatus, siis täielik ükskõiksus ometigi. Tundub tühja kalambuurina, kuid minu jaoks seda ei ole. Kui puukoristaja sallib rasvatihaste sallivust, siis ometigi ei salli ta naid söögilaua-konkurendina, rakendades sallivuse sallivuse sallivust, et neist ette jõuda.

Kas gravitatsiooniseadus ei sallinud mind, kui ma redeleilt alla kukkudes kuus ribi murdsin? Opakas küsinus? Või äkki polegi? Meil ei jää muud üle, kui sõnastada paljud asjad antropomorfselt, igapäevaselt: gravitatsioon sallib mind, kui ehitan maja, arvestades selle sallivuse piiridega, ja minu elu, kui tegutsen neis piirides.

 

Sallivuse piirid annab looduses minu meelest kätte valitud taustsüsteem. Kui me kanname kõik olendid ja eluta objektid, alates algosakestest kuni uusimate kosmoloogiliste objektideni teljestikule, mille logaritmilises skaalas püsttelg näitab suurust sentimeetrites ja logaritmilises skaalas rõhttelg massi, siis saame paradoksaalsel moel umbes täisnurka poolitava nurgaga tõusva sirgjoone, mille keskmes leiame üles iseenese. Inimene on sellises kavalas koordinaatide süsteemis maailma kese, ja küllap aimas ka koordinaatsüsteemi leiutaja René Descartes, et võib leida sellise süsteemi, milles inimese keha on keskmes ja hing on võib-olla kolmandas mõõtmes, mille kahe vahele paigutas ta jumala. Inimese põhiline mure ei ole kunagi olnud see, kas ta sallib üht või teist inimest või rahvast või looma, vaid see, kuidas ta sallib iseenese hinge.

„Jumal seda teab,“ vastas Descartes ja teda tasub uskuda, kuna teda uskus ka Eestimaad valitsenud kuninganna Kristiina, kutsudes Descartes’i oma õpetajaks ja kaudselt suretades õpetlase oma karmide kommetega välja. Kuid eestlased välja ei surnud. Valides siin oma mõõtkava piires just paraja sallivuse või sallimatuse määra.

Läks aega mis läks, Homo sapiens leidis sallivuse määra üles, see leid on kivistunud püramiidides ja iidsete linnade varemetes, Teeba templites ja Rooma Colosseumis, Cordoba mošees ja Eesti rehielamus, Oleviste kirikus ja Kölni katedraalis, jalgpallistaadionis ja 19. sajandi Euroopa raudteejaamades.

Ühel hetkel läks sallivuse piiri tajumine sassi. Tallinna tekkisid teletorn ja Rahvusraamatukogu, salliva Kaubamaja külge sallimatu Viru keskus ja salliva Sakala keskuse asemele sallimatu Solaris, salliva skulptuuripargi asemele Kadrioru lossi taha sallimatu ja kipakas „barokk“aed.

Nüüd on sallimatutel ärimeestel kavas Käsmu sallimatu sadam, salliva Käsmu Meremuuseumi asemele. Nii nagu ei piisaks sallimatutest Vergi ja Viinistu, Lohusalu ja Pirita sadamatest, millest vaid Pirita kannab kogu sallimatuse koorma välja, olles laevukestest täitunud, teised ülbitsevad tühjana.

 

Just nimelt siit läheb tegelik piir sallivuse ja sallimatuse vahel, õige taustsüsteemi ja ebapädeva taustsüsteemi valiku vahel, mitte ainuüksi eri liikide või liigisisese sallivuse määra leidmisel. Miks võitleb keskkonnaministeerium võõrliikidega? Mis õigusega, küsin õigusega – las õitseda tuhat lille, nagu esimees Mao ütles, las need siberi karuputked ja villkäppkrabid elavad ja rikastavad meie loodust! Et suruvad maha põlisliike? Ja mis siis. Ju need peavadki kaduma. Milleks raisata raha soode taastamisele, salligem eelmiste põlvede muudatusi oma maastikes! Milleks üleüldse looduskaitse, kui puudub inimkaitse? Sest salliv inimene juba relva kätte ei võta, ei labidat karuputke, ei aiateivast röövli vastu.

Et tõin demagoogilisi kõrvutamisi? Ei toonud sugugi, see on loodus, mis oma muutumatute seadustega tundub inimese ebaproportsionaalse tegevuse taustal demagoogilisena. Looduses valitsev sallivuse sallivuse sallivus on iseenesest demagoogiline, kuna sellele ei anna külge riputada harmoonilise taustsüsteemi kaotanud inimese enese vastuolu omaenese hingega, tõelist sallimatuse häirekella.

 

 

 

Ajalugu | Antropoloogia | Filosoofia | lugemis.vara | News | Tehnoloogia

Raamat tulekul: Leiutised, mida ei osatud oodatagi

24.11.2015

Leiutised_kaas.OKMinu raamat “Leiutised, mida ei osatud oodatagi,” läks eile kogu täiega trükikotta. Poleks uskunud, et nii paksu raamatuga kunagi letti tulen. Peaaegu 500 lk. Fotod ja ajagraafikud ja puha. Esitlus tuleb ka, aga sellest täpsemalt edaspidi.
Nii või naa, uus käsitlus leiutamise asjus.
Kujundus ja graafikud ning küljendus Eerik Kändler.
Kirjastus Ühinenud Ajakirjad.

Antropoloogia | Arvutiteadus | News | Tehnoloogia

Digimaailmaga tuleb kohastuda

16.11.2015

See Tiit Kändleri essee ilmus lühendatult Maalehes 12. novembril. Hakkan selles lehes kaks korda kuus lehekülge kirjutama.

 

Digimaailm võtab üha enam võimust. See on kaotanud paljugi, mis alles äsja oli loomulik. Muutused puudutavad nii maad kui linna. Mida teha? Kohastuda.

 

Leonardo da Vinci, 500 aasta tagune inimene, joonistas Vitruviuse eeskujul välja inimkeha proportsioonid, ei lahendanud neid aga kunagi numbriliselt. Nii nagu ta ei andnud arvulisi andmeid on lõpututele masinavärkidele – alates veejõul töötavatest seadmetest ja lõpetades lendavate paatidega. Ta oli veendunud, et pildid annavad paljusid seoseid edasi  paremini kui  keel. „Oo, kirjanik, milliste sõnadega suudad sa anda seda kujutist edasi  nii täiuslikult, nagu teeb see joonistus siin?“ kirjutab ta ühe oma inimese südamejoonistuse juures. „Ma annan sulle nõu: ära näe sõnadega vaeva, kui  sa ei räägi just pimedaga.“

Da Vinci eksis haledal kombel. Mitte ükski tema leiutistest tööle ei hakanud, tema freskod nagu  „Püha õhtusöömaaeg“ kippusid krohvilt maha pudenema ning valitsejatele osava joonistajakäega visandatud relvad ei tapnud kedagi. Kuid see-eest maalis ta staariks Mona Lisa. Da Vinci vaatles, joonistas. Kuid ei arvutanud.

 

Digitaali armutu pealetung

Arvude ja katsete ajastu tuli sajandi pärast Da Vincit ühes koordinaatide süsteemi leiutanud René Descartes’iga, teleskoobi taevakehadele suunanud Galileo Galileoga ja oma laboris katseid teinud Isaac Newtoniga. Arvudeajastu võimaldas tehnikarevolutsiooni ja demokraatliku riigikorralduse. (Pidagem silmas, et arve tunnustanud kreeklased ja  nende järel roomlased olid siiski orjapidajad.)

Ja siis, aastal  1971 saadeti  esimene e-kiri, 1981 sidus modem koduarvutid, 1991. aastaks  leiutas Tim Berners-Lee esmalt hüperteksti, siis World Wide Web’i ja 2001 leiutati Wikipedia.

Värkvara areng tõi selle, et autod sõidavad paremini, kombainid koristavad täpsemalt, külvimasinad hoiavad kokku seemet ja enamik meist ei kujuta päeva algust ette, avamata oma arvutit või nutiseadet.

Et e-kiri vallutab suhtlemiskanalina maailma, ei osanud selle leiutaja Ray Tomlinson arvata. Mida on teinud Facebook ja Twitter, ei teadnud nende leiutajad ammugi mitte: vähemasti on need kõrvalsaadusena pakkunud kõvasti teemasid paberajakirjandusele, kus visandatakse selle jätkuvat kadu.

Bombardier.VedurijuhtEesti tahab olla edukas digimaa. Tore on. Kuid kui riik nihutab teenused digimaailma, kas siis ei peaks ta ka hoolitsema, et inimesed saaksid aru, mis toimub. Korporatsioonide meelevallas arvutivangid on sunnitud üha kiiremas ja kiiremas tempos vahetama oma programme ja arvuteid. Ning meie muudkui õppima. Pole ju midagi uute vidinate vastu, ent riigi poolt tehnika ja tarkvaraga kindlustatud ametnikud ei mõtle, mida see tavainimesele maksma läheb. Mis juhtub, kui ühel heal päeval tabavad muutused tavainimest nii kiiresti, et nad ei  suuda neid enam kinni maksta? Mis juhtub, kui ühel heal päeval pole enam võtta inimesi, kes oskaks üha keerulisemaks muutuvad digimaailma hallata? Niigi  ei ole võimalik suhelda ühegi pangainimesega või riigiteenistujaga, kui arvutiprogramm ei ühildu või e-allkiri ei suju. Me oleme piisavalt näinud suutmatust hallata oma digimaailma nii superrikaste pankade, e-riigi kui ka  lugematute vähemate firmade poolt. Kaotajaks jääb ikka tavainimene. Vigade põhjus mätsitakse kinni ja lastakse edasi  samas tempos.

Ühel heal päeval peame me hakkama mõtlema, mille jaoks me digitaali kasutame – enne, kui see meid enese alla matab. New York Times kirjutas 2014. aasta septembris, et Kansas City varustati nii kiire Google’i fiiberühendusega, et keegi ei teadnud, mida sellega peale hakata. Tulemus: laaditi alla enam kui kuussada kassipilti millisekundis. Wall Street Journal kirjutas samal aastal, et Google Fiber on üha enam ühiskonda lõhestav: keskklass ja rikkad suudavad sellega ühineda, vaesed mitte.

USAs paljude juhtivfirmade digitaalturunduse tegevjuhina20 aastat tegutsenud Andrew V. Edwards asutas 2004.aastal USA Digitaalanalüütika assotsiatsiooni, et mõtiskleda selle üle, mille on digitaalmaailm inimeselt ära võtnud. On kirjutatud suur hulk raamatuid ja traktaate selle kohta, mis on digimaailma inimesele andnud. Ent mille oleme me kaotanud?

Kaotused ulatuvad pea igasse inimese tegevusalasse. Lendurid istuvad kabiinis vaid kõige erakorralisemate olukordade jaoks, töö teeb digitaal. Sama kehtib rongijuhtidega. Nüüd kõneleme isesõitvatest autodest. Ise nad muidugi ei sõida, neid juhib digitaal. Number on muutunud inimesest olulisemaks.

 

Ainus võimalus on kohastuda

Edwards toonitab, et omadussõnast „digitaalne“ on saanud nimisõna „digitaal“. Kas digitaal hävitab kõik? Tema arust on hävinud muusikatööstus, kõrgharidus (digitaal annab küll teadmised, ent mitte oskused), paberajalehed, inimsuhtlemine (tavaline pilt: neiuke kohvikulaua taga, läpakas nina ees, naabril samamoodi). Digitaal on peitnud pangateenused nii keerulisse võrgustikku, et enam ei suuda keegi sellest sotti saada. Digitaal võimaldab mõõta kõike digitaalselt, ka TV-auditooriumit, andmata aru, et on asju, mida arvudesse ei anna kanda. Nagu näiteks teadusharidust ja loodusarmastust.

CERN.Comp3Kõige hullem on mu meelest see, et digitaal imeb enesesse targemad ajud. Ja need keskenduvad digitaalsele! Arvudele keskendujad ei ole aga leiutajad. On kadumas mõtlemine mõtlemisest. Kui Galileo aeg oleks olnud digitaalne, meil teleskoopi poleks. Ta oleks selle asemel välja mõelnud mõne tapatalgumängu. Sellepärast ei tegelda reaalse maailmaga, vaid simulaakrumiga. Pole juhuslik, et meil pole  edusamme uue energeetika alal, patareide ja akude arendamisel. ELi aju tegevuse simuleerimise suurprojekt arvutil katkestati, kuna ilmnesid valskused.

„Appide ehitamine on triviaalne nonsenss,“ kuulutab Edwards. Oleme saanud Facebooki, ent selle tasuta värgi eest kaotanud tükikese vabadusest. Kui otsid midagi Google’ist, on tulemus ette määratud sinult kogutud andmete põhjal, see ei ole nagu entsüklopeedia juhuslik lappamine. Müra puudub. Vaid reaalses elus toimuvad õnnelikud juhused, Google välistab need.

e-hääletamisel pead usaldama iga inimest, kes seda haldab, kontroll puudub. e-raamatut ju rendid, ei osta. Raamatukogu või poe võimalus puudub. Üha enam ümbritseb meid digitaalne – lennujaamades ja bensiinijaamades, haiglates ja poodides.  Foto  on muutunud dokumendist ebausaldusväärseks, see on manipulaatorite paradiis. Me kaotame oma ajalugu: see ei  salvestu, kuna mälukandjad üha muutuvad ning kestavad paberist vähem. Painduv ketas, nelinurkne ketas, CD –kes neid enam ümber salvestab? Andmete hoidmine pilvedes pole turvaline: pilved muudavad oma kuju, unustad maksta, ja oled andmeist ilma.

Edwards soovitab mõtelda: millal me enam üksteisest ei hoolinud? Ta arvab, et digitaal jätab puutumata ehitamise, parandamise, kunsti. Ja hüüatab: „Tarbige vähem digitaalset! Väljuge digitaalse mugavustsoonist!“

Kuid kuidas on see võimalik, kui lehmigi hooldab digitaal, mitte inimene? Facebook pakkub meile sõbraks lähedase pitsabaari ja reisifirma. Inglise keele ja loova kirjutamise lektor, „uue põlvkonna mõtlejaks“ tituleeritud londonlane hoiatab: oleme vabatahtlikult pööranud ümber oma koduuksesilma. Väljast sisse näeb, seest välja mitte nii hästi.

Interneti meemid õitsevad, sest neil on meeletu kiirus, ehkki väike eluiga. Me peame seda silmas pidama, selle asemel et nuriseda Facebooki agressiivsuse üle: „14vaatavad seda hotelli  just praegu!“

Otsigem lohutust sakslaselt Friedrich Nietzschelt, kes 150 aasta eest hüüdis: „Saagem keskpäraseks!“ Vaid siis saab mõista võimu, sealhulgas digitaali võimu.

Arvude ajastu ettekuulutaja, prantsuse imelaps Blaise Pascal tunnistas õudusega: teleskoop ja mikroskoop tõid lõpmatuste teoloogilise õuduse inimesele nähtavaks. Nagu näeme 350 aastat hiljem, on see nõnda ka Facebooki ja muu digitaaliga. Õudne! Kuid inimese osa on oma vallandatud tehnika- ja kliimamuutusega kohastuda.

Fotoallkirjad:

Fotod: Tiit Kändler

Ülal: Järgmisel suvel avatav maailma pikim Gotthardi raudteetunnel läbi Šveitsi Alpide tegutseb digitaali  juhtimisel.

 

All: WWW sünnipaik – Euroopa Tuumauuringute Keskus Genfis. Selle leiutas 1991. aastal vaid üks mees Tim Berners-Lee oma kolleegidega suhtlemiseks.

 

 

Antropoloogia | News | to.imetaja

Vajame doktorikraadiga kingseppi!

25.10.2015

See teaduskirjanik Tiit Kändleri essee ilmus lühendatuna Eesti Ekspressis 30. septembril

 

„Kahju küll, aga mina ei taha mingeid seiklusi, tänan väga. Täna mitte. Head päeva! Aga palun tulge teed jooma, millal aga soovite! Kasvõi näiteks homme. Homme jah! Nägemiseni!“ Nii ütles kääbik Bilbo Baggins võlur Gandalfile, kui too teda seiklusesse kutsus. Nii suhtume me ka seikluslikku, loe: loovasse õppimisse. Osa meist justkui tahaks seigelda nagu Bilbos voolanud Took’ide veri, enamjagu meist aga tavaliselt aga ei söanda, nagu kohane põlistele ja endast lugupidavatele kääbikutele.

Loovaks nimetan ma mõtet ja tegevust, mis tegeleb ja tekitab midagi uut. Loovus algab indiviidist. Loovus on seotud loovutamisega: loovus on teadmine ja ehitamine. Teadmise saamiseks tuleb loovutada paralleeltegevusi. Ehitamine vajab püsivust. „Teoreetikul pole eelkõige vaja aju, vaid tagumikku,“ armastas öelda mu toakaaslane füüsik Enn Kundla. Laps on loov iseenesest. Laps on teadlane iseenesest, kuna ta avastab ja loob ümbritsevat maailma.

Lapsel on pliiats ja klotsid. Jälgin oma viieaastast sõpra, poisikest, kes ehitab maailma köögipõrandal legoklotsidest. Ta loobub kähku klotsialusest plaadist, lammutab seinad ja ehitab oma konstruktsiooni põrandale. Alusplaat kammitseb tema loovust. Majale on vaja nöörijuppe, traati, lusikad ja muud käepärast. Meenub varane poisipõlv, tuba, milles olin ehitanud puuklotsidest oma arust kõrgeima ja ilusaima torni. Oli veel üks asi tipus puudu, selle leidsin nööbikarbist. Sobis ainulaadselt. Olin täiuslikkuse üle õnnelik, vaatasin nööpi lähemalt, et uurida edu saladust ja neelasin nööbi kogemata alla. Puhkesin nutma. Ema tõttas ligi, kartis, et nööp teeb valu. Ei, see oli kurbus, et kaotasin ainuõige osakese oma idee lõpetamiseks.

Ühel hetkel loobub teiseseks kasvanud laps pliiatsitest, loobub klotsidest. Päästenööriks loovuse säilitamisel võib saada muusika õppimine või matemaatikakool või luuletamine või robotite ehitamine. Loomine on täideviimine, mitte inspiratsioon. Ideed on harva originaalsed, originaalne on nende seostamise viis ja täideviimise meelekindlus. Maailmas on lõpetamata ideid liiga palju ja enamgi.

Kõige suurem takistus lapse õpetamisel loovaks, sealhulgas teadlaseks on loovuse sobimatus kooliklassi. Harva kohtab õpetajat, kes ei väidaks, et hindab lastes loovust. Kui aga teha katseid ja uurida, kellele millise töö eest milline hinne on antud, muutub positiiv negatiiviks. Briti-ameerika tehnoloogiaguru Kevin Astoni äsja ilmunud raamatus „How to Fly a Horse. A Secret History of Creation, Invention and Discovery“ („Kuidas lennutada hobust. Loomise, leiutamise ja avastuse salajane ajalugu“) on toodud näide: 1950. aastatel uurisid kaks ameerika psühholoogi Jacob Getzels ja Philip Jackson kõrgema IQ-ga keskkooliõpilasi ja leidsid, et loovaimatel õpilastel oli suhteliselt madalam IQ. Nad olid naljakamad, mängualtimad, ennustamatumad ja tavapäratumad kui kõrge IQ-ga lapsed. Õpetajale nad ei meeldinud. Nad hindasid peaaegu alati  loovamate laste töid madalamalt keskpäraste laste omadest. Ennustamatus pole hinnatav. Nende tulemust on järgnevatel aastatel korraldatud katsed aina kinnitanud.

Istanbul.Saabas

Wilbur ja Orville Wright, mehitatud lennuki leiutanud vennad, saavutasid edu, kuna tõdesid: lendamine on nagu jalgrattasõit. Tähtis pole mitte õhkutõusmine ja lendamise kiirus, vaid tasakaal. Neile eelnenud katsetajad ei suutnud lennumasinaid õhus tasakaalustada. Nad keskendasid oma katsetused tasakaalule, leiutasid tiibade kõverdamise ja väänamise klappide abil nagu linnud tiivaservasulgedega seda teevad. Lennuk lendas mootori jõul 1903. aastal kolm sekundit, siis minut.

Wrightide vaade oli algaja vaade. Täpsemalt, teadva algaja vaade. Asjatundja, ekspert, ei mõtle nii palju kui algaja. Ta teab, et inimene lennata ei saa. Ta teab, et elekter pole millekski vajalik peale meelelahutuse. Ta teab, et ruum pole kõver. Ta teab, et osakesed ei põimu igaveseks. Kuid tulevad Wrightid, Michael Faraday, James Clerk Maxwell, Heinrich Herz, Albert Einstein, John Bell ja inimene lendab, toodab ja kasutab elektrit ning vaatleb kõverdunud ruumi, millesse laseb lahti põimunud footoneid ja kosmoselaevu.

Teadlaseks ei saa õpetada, ent mitteteadlaseks saab lapse muuta küll. See ei juhtu ülikoolis, isegi mitte gümnaasiumis, vaid lasteaias ja esimeses klassis. Kogenud õpetajad teavad, et algklassidest peale on igas klassis üks-kaks last, kes tahavad saada teadlaseks. Mida nad selle all mõtlevad, pole tähtis. Tavaliselt need ka saavad. Oluline on, kuidas säilitada teadlaseks-olemist teistel? Ilma et nad teadlaseks hakkaksid. Maailmasse algajalikult vaatamine, teadmistega võimendatud uudishimu on vajalik igal alal. Miks meil pole eriti doktorikraadiga ametnikke, firmajuhte, poliitikuid? Sest meil naeruvääristatakse doktorikraadiga kingseppi. Kuid praegune aeg vajabki doktorikraadiga kingseppi!

Tänu oma absurdsusele meil kuulsust kogunud aruanne OKK loovust ei arvesta, kuna see ise on tüüpiline näide eksperdi arvamusest, mis lülitab välja enesele mõistetamatu maailma ja seetõttu oma hermeetilisuses tragikoomiline. Kulutused haridusele kasvavad eksponentsiaalselt, vähemasti visonäär Ray Kurzweili andmetel USAs. Me peaksime liikuma pigem detsentraliseeritud haridussüsteemi poole, kasutades arvutite, aju ja mälu omadusi, arvab ta. OKK raport suunab meid möödunud sajandite poole tagasi.

Meie elu paradoks on, et keegi ei usalda Wikipediat ja kõik kasutavad seda. Kas me mäletame, et see tekkis alla 15 aasta eest? Kuid ärgem unustagem käsi! Kirjatehnikat, nokitsemist. Viieaastane poisike läheneb oma ehitustegevusele loovalt. Kord kasvate nii suureks, et tahate tagasi oma joonistuspliiatseid, mille lapsepõlve lõppedes nurka viskasite. Muusika ja kunsti kõrgtasemel õpetamine on ühiskonnale hädavajalik, ja eraldi, mitte kusagil taganurgas.

Endel Lippmaa ja Ernst Öpik alustasid oma loova mõtte rakendamisega enne kooliminekut ja algklassides, katsetasid kemikaalidega, vaatlesid teleskoobiga. Nad õppisid keskenduma.

Loova töö puhul armastatakse rõhutada kollektiivse töö tähtsust, sõltumata sellest, et oleme siirdunud kollektiviseerimisest privatiseerimisse. Töötoad on rajatud rühmatööle, isegi teadusvõistlused peavad enesestmõistetavaks, et vaid rühmatöös sünnib ideid. Ja kui rühmatöö, siis peab olema juht.

Tegelikult pole sel arvamusel vähimatki alust.  Kevin Aston toob näite 1963. aastal Minnesotas tehtud uuringutest, millest selgus, et neli eraldi töötavat inimest genereerisid 30 kuni 40 protsenti enam ideid kui neljaliikmelise rühmana töötades. Ajurünnak pigem pärsib kui edendab loovat mõtlemist, „rühmatöö“ ja „ajurünnak“  on pigem sõnakõlksud, mille abil üritusele toetusrahasid saada.

Akadeemik Lippmaa rõhutas: aeg, mis on kulutatud ebaõnnestumisele, on kulutatud hästi. Loomine on monotoonsem kui seiklus. Ent seda saab nautida. Võib-olla seepärast ongi Eestis nüüdisajal tekkinud võrratult enam maailmarändureid kui leiutajaid. Loovus on seotud ka naljaga. Tekib hirm, kui loen hirmtõsist kriitikat või aruandeid, kus puudub ootamatute seoste nali. Nõustun Astoniga: „Millegi uue leiutamine võib meid tappa, kuid mitte millegi uue leiutamine tapab kindlasti“.

Foto Tiit Kändler : Saapapuhastaja Istanbulis näeb välja emeriitprofessorina.

Antropoloogia | News | vänge.lugu

Inimkõrv on kaotanud kõrgemad helid

30.09.2015

InimkõrvUus fossiilsete luude analüüs suutis taastada varajaste hominiidide kõrvade ehituse. Selgus, et Homo africanus ja Pithecanthropus rudolfiensis olid õnnistatud palju tundlikumate kõrvadega, kui on seda nüüdisinimesel või šimpansil.

Nende kõrvad kuulsid palju kõrgemaid helisid, kui meie praegu seda suudame. New Yorgi Binghamptoni ülikooli antropoloog Rolf Quam ja tema kolleegid taastasid Lõuna-Aafrika leiupaikadest leitud fossiilide põhjal ja kompuutertomograafia abil iidsed kõrvad, millel olid lühemad kuulmiskanalid ja sisekõrva luukanalid ehk tigukanalid.

Arvatakse, et kõrgemad helid hõlbustasid suhtlemist avatud maastikul ning kaashäälikute nagu t, th, k, f ja s tekitamist. Kaashäälikute olemasolu eristab inimese häälitsusi enamiku loomade häälitsustest.

Joonistus: Tiit Kändler

Allikas: EurekAlert!, Science

 

Antropoloogia | Arvutiteadus | News | to.imetaja

Inimene on looduse kroonik

02.09.2015

 

See Tiit Kändleri esse ilmus augustikuu Eesti Looduses.

Vahel on teadusuudised nagu komeedid, mis ilmuvad meie vaatevälja, siis kaovad ja naasevad jälle – kas mõne aasta, aastakümne või sajandi järel. Elu päritolu on uurimisaine, mis toodab üsna kindla regulaarsusega uudiseid elu maavälise päritolu kohta. Tundub, et kui Maal ägeneb mingi kriis või vastuseis, siis hakkab teadlasi huvitama maavälise elu võimalikkus. Huvi tõusis möödunud sajandi 50. aastatel, mil paisus kolmanda maailmasõja oht, kui ka mõne aasta eest, mil maailm põrkas kokku suure majandushädaga.

Jah, me otsime maavälist elu, aga kas me teame, mis Maa peal toimub – kasvõi iseenese kohta. Vastsündinu areneb inimahviga sarnaselt umbes üheksa kuud, kuni ta hakkab osutama asjadele. Mitte et ta tahaks asju kätte saada, vaid kui huvitavatele objektidele, soovides oma huvi jagada. Sellest jagamise soovist tuleneb vajadus imiteerimiseks, millele tugineb õppimine. Homo sapiensi (täpsemalt kromanjoonlase) aju oli 50 000 aasta eest Euroopasse jõudnuna pisem kui Nendertallase haru, ent ometi suri inimesest 500 000 aasta eest lahknenud neandertallane välja. Nüüd otsib inimene võimalust luua kunstlikku elu, leida elu universumist ja taastada väljasurnud elu.

Kui paleogeneetika rajaja, eestlasest ema kasvatatud rootsi teadlane Svante Pääbo Leipzigis 1997. aastal asutatud Max Plancki evolutsioonilise antropoloogia instituudi geneetikaosakonna juhina lõi rahvusvahelise konsortsiumi ja järjestas neandertallase mitokondriaalse DNA ning aastal 2009 teatas neandertallase genoomi esimese visandi saavutamisest, küsis te eneselt, kas oleks võimalik neandertallane tulevikus kloonida. Ning vastas, et küllap vist, kuid sellest tuleks igal juhul hoiduda. Mis läinud, see läinud. Kas me peaksime mõtlema, et mis pole veel tulnud, selle aeg pole veel käes? Ei, inimene ei ole nõndaviisi käitunud. Londoni loodusloo muuseumi paleoantropoloog, maailma tunnustatumaid inimese ja neandertallase ajaloo uurijad ning inimese Aafrikast hilise lahkumise teooria loojaid Chris Stringer arvab, et inimene evolutsioneerub edasi. Geeniteraapia mitte ei võta ära evolutsiooni survet, vaid suunab selle teisele rajale. Viimase 10 000 aastaga on inimese evolutsiooni kiirus kümnekordistunud, arvab Stringer. Inimene on omandanud võime seedida piima ehk laktoositaluvuse, immuunsuse mõnele haigustele nagu rõuged osadel eurooplastel ja malaaria osadel aafriklastel. Tuleviku inimest kujundab nii kultuur kui sotsiaalse käitumise normid. Aju ei suurene, küll aga eelistatakse matemaatiliste võimetega ajusid. Ning pikemaid inimesi.

Colossus1

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Krüptanalüütiline masin Colossus II aastal 1944. Selle edukus viis Alan Turingi mõttele kunstliku intelligentsi võimalikkusest.

Kunagi nimetas vene nõukogude kirjanik Maksim Gorki kirjanikke inimhingede insenerideks. See oli ajal, mil ta vaimustus tulevikust, mida nõukogude ideoloogide kohaselt pidid hakkama kujundama insenerid ja nende mõtete järgi toimiv tööstus. Nüüd on koitmas ajastu, mil biolooge hakatakse nimetama elu insenerideks. Aastal 2010 avaldasid Craig Venter ja tema kolleegid ajakirjas Science artikli tööst, mille käigus loodi esimene tehislik bakter.

Lõppude lõpuks on ju elu aabits lihtne ja koosneb vaid neljast tähest ehk neljast erinevast alusest, millest DNA on kokku liimitud. Umbes tuhande aluspaari pikkusi erineva järjestusega juppe ehk kassette on praegu müügil küllaldaselt. Inimgenoomi lahtimuukimisega kuusaks saanud ameerika bioinsener Craig Venter ja tema meeskond ostis vajalikud kassetid, õmbles need kokku bakteri Mycoplasma genitalium lihtsustatud versiooniks ja pistis ühe teise bakteri rakku. Ja ennäe! 20. mail 2010. aastal teatas Venter ajakirjas Science, et too peremeesbakter hakkas käituma nagu võõralt bakterilt pärit instruktsioon käskis.

Bioloogid on seni vaadelnud ja kirjeldanud ja seletanud elu sellisena, millisena see esineb looduses. Nõnda vaatlesid ja seletasid kuni 20. sajandi alguseni ka füüsika ja keemia looduses toimuvaid eluta protsesse või asju nagu planeedid, kristallid või orgaanilised molekulid. 1943. aasta veebruaris, kui maailma oli täis elu vastu suunatud õudusi ning vaesel Iirimaal olid veel vaesemad ajad, pidas sõjas neutraalseks jäänud Iiri Vabariigi pealinna Dublini Trinity Kolledžis loengu kvantfüüsika rajajaid, viinlane Erwin Schrödinger. Iirimaal 1939. aastal kodu leidnud teadlane ei kõnelenud sõjast, ei kõnelenud tuumapommist, vaid kõneles elust. Tema loeng „Mis on elu?“ ei olnud nii originaalne, kui Schrödingerile Nobeli preemia toonud vesiniku aatomi lainefunktsiooni leiutamine olnud oli. Kuid sellest sai üks olulisemaid maamärke teaduse ajaloos – esmakordselt arutles tippfüüsik selle üle, mis on elu olemus kaasaegse füüsika seisukohalt. Mõned Schrödingeri oletused elu tekke ja pärilikkusaine kohta olid hämmastavalt ettenägelikud, mõned osutusid vääraks – nagu teaduses ikka. Kuid loengule põhinevast raamatust sai teos, mis suunas väga paljusid tulevasi füüsikuid uurima eluta aine kõrval ka elusat.

Praegu uurivad füüsikud ja keemikud selliseid printsiipe, mille põhjal miski kas võiks või ei võiks olemas olla. Nad loovad tehislikke olukordi nagu hiiglaslikes algosakeste kiirendites, termotuumareaktorites hõljuvas plasmas või ülijuhtides, pooljuhtides ja nanomaterjalides. Nüüd on bioloogia laiendamas oma tegevusmaailma tehislikule maailmale. See tähendab, et bioloogilistesse uuringutesse kaastakse üha enam insenere. Tegelikult hakkasid geenilaborid juba paarikümne aasta eest molekulaarbioloogide kõrval täituma ka geenitehnikutega.

Sünteetilise bioloogia eestkõnelejad kuulutavad, et uute organismide loomine aitab mõista elu teket. Nende vastased omakorda, et võibolla küll, kuid see võib viia ka elu hävingule. Pidades elu all silmas sellist elu, nagu me seda praegu tunneme. Kuid tegelikult on sünteetilise bioloogia olendid aastasadu olemas olnud. Tondid ja poltergeistid, puraskid ja vaimurahvas. Ning muidugi Jõuluvana.

1950. aastal kirjutas inglise geeniusest matemaatik Alan Turing oma prohvetliku ja provokatiivse artikli tehisintellektist. See algas nõnda: „Panen ette kaaluda küsimust: „Kas masinad suudavad mõtelda?”” Ta pakkus välja imitatsioonimängu, mida kutsutakse Turingi testiks. Ta küsis, kas on võimalik ehitada selline arvuti, et selle käitumine teatud mängus ei erine inimese omast. Ta tõi ja tõestas vaimukaid poolt- ja vastuväiteid ning lõpuks kuulutas, et küsimus on mõttetu ega vääri diskussiooni. Kuid avaldas veendumust, et sajandi lõpuks on sõnakasutus ja üldine haritud arvamus muutunud nõnda palju, et võib rääkida masinate mõtlemisest, kartmata kohata vastuväiteid. Olgu need siis loogilised või teoloogilised. Mis ju osutuski tõeks. Nii nagu osutusid viljakaks Turingi välja pakutud esimesed sammud masina mõtlema õpetamise suunas – maleõpetus ja kõneõpetus.

Colossus2

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Koopia Alan Turingi osalusel ehitatud krüptanalüütilisest masinast, millel 1943. aastal muugiti lahti natside salakood Enigma.

Turingi arvutil ei ole nina, nõnda laseb see ennast ninapidi tõmmata. See, et arvutil ei ole meeleelundeid, on oluline tunnusjoon ja enne, kui neid ei ole, on jutt inimlaadsest tehisintellektist lihtsalt üks udujutt. Aju on võimalik ehitada nii ülalt alla – katsetades arvutitel mudeldada aju funktsioone – kui alt üles, püüdes mõista ja uurida inimese enese aju. Et mõista aju, peame mõistma ajuhaigusi.

Peame uurima, kuidas aju suudab ühel ja samal ajal väga paljusid ülesandeid täita, kuidas toimib ajurakkude neuronite võrgustik, kuidas aju kuuldud heli ja nähtud valguse muusikaks ja pildiks kokku arvutab. Mis toimub meie ajus, kui õpime midagi uut? Vastsündinu on matemaatik ja muusik. Lihtsad harjutused, mida ta ellu sisenedes teeb, saadavad tema elu jätkuvalt. Teadlased uurivad protsesse, mis toimuvad noores ajus. Neid huvitab, kuidas aju suudab õppida ja miks mõnel inimesel ei arene võime taibata kirjutatut ja rehkendatut, seda uurivad New Yorgi Newarki labori teadlane April Benasich ja tema kolleegid uurivad, kuidas vastsündinu hakkab tajuma helisid. Katse on lihtne. Sõbralikult ette valmistatud kuuekuulise beebi pea külge kinnitatakse elektroodid. Siis hakatakse talle ette mängima erineva sagedusega helisid. Kui sagedust muudetakse, siis on näha, et ajus miski muutub. Pole ka ime. Kuid teadlased väidavad, et beebi aju aktiivsuse muutus ennustab, kuidas inimene küpses eas hakkama saab.

Beebidel on juba sündides võime tunnetada numbreid. Muidugi ei rehkenda nad diferentsiaalvõrrandeid, kuid suudavad vahet teha hulkade suuruse vahel. Arv, mida beebid tunnetavad, ei ületa kolme või nelja. Kummalisel kombel on selgroogsed nagu tuvid, vareslased, lõvid või ahvid sama edukad. Ent nemad ei arenda oma matemaatilisi oskusi palju kaugemale.

Iga päev teeme me matemaatilisi tehteid, ise seda teadvustamata. Nii näiteks tuleb poes lahendada ülesannet „vähem kui”, et leida odavaim toode. Töökoha otsimisel tuleb jälle lahendada ülesanne „suurem kui”. Tegelikkuses tuleb mõlemal puhul veel alg- ja lõpptingimused optimeerida. Arvuti jaoks väga keeruline ülesanne, inimese aju jaoks igapäevane ja märkamatu.

Saksa klassik Hans Magnus Enzensberger on oma 2007. aastal ilmunud ja 2015. aasta alul eesti keeles välja tulnud raamatus „Intelligentsuse eksiaias. Idioodijuht“ kirjutanud, et eelkõige peab see, kes tahab kaasaegne olla, intelligentne olema. „Mõni, kes seda omadust väärtustab, võib üllatuda, kui ta kuuleb, et keegi väga täpselt ei tea, mis asi see intelligentsus õieti on.“ See ongi probleemi tuum. Ameerika psühholoog J. P. Guilford jõudis oma 1967. aastal ilmunud teoses „The Nature of Human Intelligence“ loendada intelligentsuse 120 erijuhtu. Pole kahtlust, et vähemalt ühes neist suudab arvuti inimesest etem olla. Selles mõttes on 1956. aastal Rockefelleri Center’i korraldatud konverentsil John McCarthy välja pakutud termin „tehisintellekt“ realiseeritud.

Arvuti või sellega koos töötav robot on inimesest mõnel eraldi võetud alal ilmtingimata parem – olgu siis autode kokkukeevitamisel või uute matemaatiliste teoreemide tõestamisel. Visionäär Ray Kurzweyl on kuulutanud: „Me saavutame võimu elu ja surma üle“. Jah, üsna tõenäoliselt, aga kas me siis seda elu ja surma maailma enam valdame, või oleme andnud kõik kangid tehismõistuse ja -lihaste kätte? „Me ei ole piisavalt intelligentsed, et teada, mis intelligentsus on,“ järeldab Enzensberger.

Kas suudab aju üleüldse iseenda ja ainult iseenda loodud instrumentide abil iseennast lõpuni mõista? Tundub krahv Münchhauseni trikina. Kuid jääb ometi võimalus, et näiteks kvantarvutid hakkavad iseennast paljundama, nii et me alul ei märkagi, ja kui märkame, siis on hilja.

Mõned uurijad arvavad, et neandertallane ei surnudki välja, vaid sulandus nüüdisinimesesse. Chris Stringer, ütleb, et neandertallastel polnud õnne. Juhuslikud sündmused on väga tähtsad. Mõnda aega tagasi arvati, et nüüdisinimene on loodusliku arengu tipp. Tegelikult oleme hulga juhuslike sündmuste tulemus. „Kui läheksime pool miljonit aastat tagasi ja muudaksime Euroopa kliimat väheke ning Aafrika kliimat väheke, oleks võibolla areng kulgenud hoopis teisiti ja neandertallased edenenud kogu Euroopas. Rääkinud üksteisega ja kirjutanud raamatuid. Ja hoopis nüüdisinimesed välja surnud,“ ütles Stringer mulle intervjuud kümne aasta eest Londonis.

Nõnda on ka arvutipõhine elu ja kunstlik elu selle juhusliku sündmuse tulem, ent juhust tagasi pöörata pole reaalselt võimalik. Arvuti  leiutas inimene, looduse kroonik: krooniline muutja, aga ka looduse kroonika ülestähendaja – olgu see üles tähendatud või inimese enese kehastuses.

 

Antropoloogia | mis.uudist | News | õue.onu

Õueonu teaduspäevik: silm on evolutsiooni peegel

03.08.2015

Õueonu teaduspäevik: silmad on evolutsiooni peegel

Õueonu sattus täna, (03. augustil 2015), ajakirja Science uudisnupule, milles mõtiskletakse teemal, miks eri loomaliikidel on erinevad silmapupillid. Näiteks on kodulammastel horisontaalsed, kodukassidel vertikaalsed pupillid. Martin Barks uuris läbi 200 maismaalooma ja jõudis põhjapanevale järeldusele: röövloomad, kes oma ohvreid märkamatult jälitada tavatsevad, on vertikaalsete pupillidega, mis lubab neil paremini kontrollida valguse sissepääsu ja hinnata kaugust. Saakloomadel on aga tõenäolisemalt horisontaalsed pupillid ning silmad pea külgedel, et panoraam oleks suurem. Ümmargused pupillid aga näitavad looma pikkust: inimene on liiga pikk, tema pupillid liiga kaugel maast, nõnda et tal poleks kasu ei vertikaalsetest ega horisontaalsetest pupillidest.

Nii on siis lood.

Rõivas.Meel

Huvitavam lugu on see, millest kirjutab Londoni loodusmuuseumi professor Chris Stringer, hominiinide sh neandertallaste tunnustatud paleoantropoloog oma raamatus “Lone survivors. How we came to be the only humans on the earth.“ (MG, 2012).

Inimahvidel ja tõenäoliselt ka Homo sapiensi eelastel olid tumepruunid silmamunad. Ja muidugi tume nahk. Reisides Aafrikast välja ca 50 000 aasata eest ei helenenud mitte ainult nahk (must UV kiirguse vastu, hele D-vitamiini poolt), vaid ka silmamunad.

Hüpotees: nii sai pilgu suunda jälgida ja koos töötada (kooperatiivse silma hüpotees). Sama lugu juhtus koertel: huntidel tume silmamuna, koertel hele.

Mõistatus: kust tulid sinised silmad, kui need olid pruunid nii kromanjoonlasel kui neandertallasel? Suguline valik (Darwin) või mimikri (Õueonu)?

Antropoloogia | News | vänge.lugu

Surnud une ring

14.07.2015

 

Teadlased on kindlaks teinud:

Kui te kaotate pool unest, siis saate stressirohkes olukorras oma pikaajalise mäluga raskemini ühendust.

Kui te magate öösel vähem, siis suureneb teie kehakaal ja riskite haigestuda suhkrutõppe ning südame-veresoonte haigustesse.

Kui te magate öösel vähem, siis on teil tõenäolisem kannatada depressiooni all.

Maga.kiiremini

Mitteteadlased on kindlaks teinud:

Kui te ei mäleta olulisi asju, siis püüate neid palavikuliselt meenutada ja ei saa und.

Kui te olete paks ja suhkruhaige ja süda teeb muret, siis ei saa te und.

Kui te kannatate depressiooni all, siis ei saa te und.

 

Kes küll aitaks pääseda unetuse surnud ringist? Tuleb õppida magama kiiremini, nagu juhatas Zoštšenko. Spinndoktori idee: kiiremini magamise app. Ei tohi vaid maha magada, kui japsid tahavad ära osta.

Pilt ja tekst: Tiit Kändler

 

Antropoloogia | Bioloogia | mis.uudist | News

Tahate vanaks elada? Poolduge ja kloonige end

12.07.2015

Kui te tahate elada kauem ja tervislikult, siis võtke eeskuju tähtkalalt Coscinasterias tenuispina. Göteburgi Ülikooli  teadlased näitasid, et see Vahemeres ja Atlandil elav elukas paljuneb nii enese kloonimisega kui seksuaalselt.

Nagu teistelgi elusolenditel, on tähtkala kromosoomide lõpus telomeerid, mis mõjutavad isendi eluiga ja tervist. Mida pikem telomeer, seda parem. Kui  tähkala pooldub, jäävad kahe seeläbi sündinud olendi telomeerid pikemaks ja ta elab kauem. Nõnda paljuneb tähtkala Vahemeres. Atlandil eelistab tähtkala seksi, ja see tähendab, et järglastel on lühemad teleomeerid, nad elavad vähem ja on haigemad.

Üks uuringu autoreid Helen Nilsson Sköld kinnitas, et selline kloonitud järglaste telomeeride noorenemist on täheldatud teiste autorite poolt ka lameussikeste puhul.

Allikas: AlphaGalileo, Göteburgi Ülikool, juuni 2015

Telli Teadus.ee uudiskiri