teadus.ee suvekoolis Käsmus augusti viimasel nädalavahetusel õpiti suisa mitšuurinlikku looduse ümberkujundamist. Täpsemalt seda, kuidas lihtsa taskulambiga saab pildistada öösel, nõnda et foto oleks tehtud justkui hommikul või õhtul.

Õpetajad Tiit Hunt ja Andrus Noorhani polnud teinud muud, kui ostnud poest kaks lihtsat taskulampi ning toonud välja statiivid. Kui nüüdne kaamera 30-sekundilise säriaja peale sättida, ja siis oskuslikult taskulambiga lähemat ja kaugemat maastikku maalida, siis ongi käes tulemus, mille paar näidet ka siinkohal avaldatud.

Vähe sellest, nõnda saab pildistada ka tonte, kodukäijaid ja muid puraskeid – kui teil vaid mängukaaslane leidub.

Saksamaal Darmstadtis asub EUMETSATi nimelise riikidevahelise ühenduse peamaja. Siit juhitakse Euroopa ilma ennustamist satelliitide toel. Ning kogutakse andmeid, et mõista kliimamuutusi. Eesti on selle ühenduse koopereerunud liige ning püüdleb täisliikmeks 2012. aastal.

EUMETSATi kontrollkeskuses on tapeetide asemel seinad täis arvutiekraane. Siin jälgitakse ja juhitakse satelliitide tegutsemist ning salvestatakse ja töödeldakse neilt saabuvaid andmeid. Inimesi on arvutite arvuga võrreldes üsna hõredalt (fotol ülal).

Satelliidid ripuvad meie kohal, pakituna kuldkilesse nagu jõulukingitused. Õhuke kullast foolium pole ometi mõeldud pilku püüdma, vaid kaitseb neid ülekuumenemise eest (fotol vasakul).

Kui sel nädalal ja järgmiselgi aurutlevad, vaidlevad ja riidlevad 192 riigi teadlased, ametnikud, riigitegelased ja ärimehed Kopenhaagenis selle üle, kas ja kui siis kuidas on vaja pidurdada kasvuhoonegaaside tööstuslikku õhkupaiskamist, hingavad nad välja tubli annuse süsihappegaasi, millest on saanud vaata et kurjuse ja elu võimaliku hävingu sünonüüm.

Sõltumata sellest, milliste otsusteni, olgu siis siduvate või mittesiduvateni, Taani prints Hamleti Helsingøri lossi lähikonnas jõutakse, ei päri ühed seadeldised, mis Maa ilmastikku pidevalt jälgivad ning seda iseloomustavaid parameetreid mõõdavad, endalt kas olla või mitte olla. Nad lihtsalt ripuvad ühes punktis või ringlevad ümber Maa kindlas taktis, kas siis elektrit on või pole või kas atmosfääris on süsihappegaasi enam või vähem.

Fotod: Tiit Kändler

Saksamaal Berliini lähedal Potsdamis Telegrafenbergi ehk Telegraafimäe teaduspargis võib näha ka kummalist ja veidike kuulsa kataloonlase Antoni Gaudí art nouveau stiili meenutavat torni. Kuid see pole Gaudí projekteeritud, vaid hoopis saksa arhitekti Erich Mendelsoni looming. 1921. aastal valminud ekspressionistlik torn ehitati selleks, et mõõta ülitäpselt Päikese gravitatsioonist tingitud üliväikesed spektrijoonte nihked, mida nüüd punanihke all tuntakse. Sellega püüti tõestada Einsteini üldrelatiivsusteooriat. Mistõttu päikeseobservatoorium kannab Einsteini torni nime. Einstein selles ei töötanud, küll aga külastas kord. Tema kommentaar torni arhitektuurile oli pärast mõnetunnilist mõtlemist lühike: „Orgaaniline”.

Seadmed osutusid küll selleks eesmärgiks liiga vähetundlikeks, ent torn töötab päikeseobservatooriumina siiani ja ka selle fuajees seisev Einsteini büst leiti pärast sõda kila-kola alt üles, kuhu see natside eest oli peidetud.Umbes nii nagu Vabadussõja monumendid kommunistide eest Eestis.

Tekst ja foto: Tiit Kändler

Kui ajad on rasked, muutub president pikemaks. Vähemasti kehtib see USA kohta.

Lõuna-Carolina ülikooli sotsiaalpsühholoog Terry Pettijohn uuris viimase 75 aasta jooksul ametis olnud presidentide pikkust ja võrdles neid andmeid vastva aja majanduslike ja sotsiaalsete indikaatoritega nagu töötus ja sündide arv.

Kui ajad olid raskemad, siis eelistati pikemaid presidente. Suure Depressiooni aegne president Franklin Roosevelt oli 188 cm pikk, 1990. aastate languse aegne Bill Clinton 189. Harry Truman, kes võitis kahed valimised õitsvatel sõjajärgsetel aastatel 1945–1953, oli 175 cm pikk. Rasketel aegadel eelistati ka väiksemate silmade ja suuremate lõugadega presidente.

Teadlase arvates seostavad valijad neid omadusi tugevuse ja küpsusega.

Barack Obama, keda uurimus ei hõlmanud, on 186 cm pikkune.

Allikas: New Scientist

Kuul leiti üles inimese esimene jalajälg. Selle ja teised märgid 40 aasta tagusest Apollo 11 reisist pildistas eelmisel kuul teele lennutatud Lunar Reconnaissance Orbiter. See tiirleb ümber Kuu ja otsib tulevasi kuundumispaiku.

Pildil on näha kuumoodul, astronautide jalajäljed ja teaduslikud instrumendid. NASA kuundus kuus korda, LRO on pildistanud viit neist. Mõne kuu pärast loodetakse saada paremaid fotosid. Ka Jaapani ja India kosmoselaevad on otsinud märke inimese Kuu peal olekust, kuid pole neid leidnud – NASA arvates, kuna nende kaamerad polnud piisavalt head.
Allikas: New York Times

Juunikuu ja juulikuu vahele jääval nädalal peeti Londonis teadusajakirjanike maailmakongress. Sel kuuendat puhku toimunud kongressil osales tuhat inimest. Nad on: teadusajakirjanikud, teadlased, mitut sorti teadusteavitajad (PR-rahvas ehk avalike suhete inimesed, teaduskeskuste töötajad ja muu sedasorti seltskond), üliõpilased, teadusega seotud tootmise ja äri inimesed.

Eestist osales viis teadusajakirjanikku: Priit Ennet, kes käsitleb teadust Vikerraadios, Villu Päärt, kes toimetab ajakirja Tarkade Klubi ja veebipõhist Novaatorit, Arko Olesk, kes muidu toimetab ajakirja Tarkade Klubi, ent praegu teeb oma magistritööd Londonis Imperial Colledge´s, Kristjan Kaljund ajakirjast Tarkade Klubi ja Tiit Kändler, kes on Eesti Päevalehe teadustoimetaja, teadus.ee toimetaja ja kes kirjutab teadusest ka mitmesse Eesti ajakirja, Sirpi ja kes teab veel kuhu. Nõnda rohkearvuline osavõtt sai teoks tänu Euroopa Komisjoni teadusdirektooriumi toetusele.

Üritus oli korraldatud parima inglise tava kohaselt. Neis töötubades, plenaaristungitel, pressiesitlustel või siis istungitel, kus mina olin, ei leidunud esinejate seas küll mõndagi, kes poleks maailmatasemel teadlane, ajakirjanik või ettevõtja. Kohal olid näiteks peatoimetajad ajakirjadest Nature, New Scientist, Scientific American, teadustoimetajad ajalehtedest Times, Financial Times, New York Times, Guardian, tipptegijad BBC-st ja kust veel kõikjalt.

Minule endale pakkusid enimat The Royal Society ruumes korraldatud näitus, kus võis mitte ainult näha maailma teaduse tippsaavutusi päikesepatareidest lendavate kunstputukateni, kui ka vestelda neid välja töötavate teadlastega. Ning tunnetada, et ka tippteadlased tahavad sinuga rääkida. Ja siis veel näha-kuulda-vestelda selliste suurkujudega nagu Kuninglik Astronoom Martin Rees (fotol paremal), kvantmehaanikas ühe sensatsioonilise avastuse teinud Alan Aspect (fotol vasakul), teise teinud Anton Zeilinger, ajareisiga laineid löönud ja mustade aukude omaduste peale Stephen Hawkingiga kihla vedanud Kip Thorne - kui nimetada mõnda.

Õppetunni sellest, milline peab olema üks pressiesitlus, andis Euroopa Komisjoni teadusdirektoraadi pressi- ja infojuht Patrick Vittet-Philippe (fotol) ja tema meeskond.

Asi vajab veel seedimist, et anda kogetust teada neilegi, kes polnud kohal nõnda, et lugu ei jääks pelgaks ülevaateks käidud teedest.
Tiit Kändler

Brüsselis toimunud suure säästva arengu konverentsi sildi ees võis näha liiklusmärke, mis keelavad jalgratta- ja uisuliikluse.
Foto: Tiit Kändler

15. mail pidas Tallinna ülikoolis loengu itaallane Massimo Polidoro, üle maailma tuntud skeptik, kes on valmis paljastama mistahes üleloomulikku. Jutt oligi väga laiast nähtuste ringist, alates Houdinist ja jätkates kaarditrikkidega ja veel nõidustest ning millest iganes.

Pildil demonstreerib Polidoro (paremal), kuidas inimese keha raskust müstilisel kombel vähendada, nii et teda koos tooliga kergelt üles tõsta saab.
Foto: Tiit Kändler

GM ja Segway arendavad kaherattalist ja kahekohalist elektrisõidukit nimega Puma. Selle tippkiiruseks on saadud 56 km tunnis. Võib tulla paras konkurent jalgrattale.
Allikas: New Scientist

Taevast sadas maha lumi. Ja sulas siis lõpuks kusagile minema. Seepeale sadasid taevast alla lumikellukesed.
Foto: Tiit Kändler