Ajakirja Nature 11. veebruari numbri esikaanele on joonistatud tõsise pikajuukselise mehe profiil. See ei ole siiski mõni nüüdne superstaar, vaid 4000 aasta eest Gröönimaal elanud mees.

Taani loodusloomuuseumi ja Kopenhaageni ülikooli keskuse GeoGenetics teadlased Eske Willerslev, Morten Rasmussen  ja nende kolleegid uurisid põhjkalikult Gröönimaa igikeltsas säilinud 4000 aasta vanuse mehe juuksesalgust pärit karvast eraldatud DNAd. Selle põhjal järeldasid nad, et tegu oli mehega. Nad tegid kindlaks, et mees pärines Ida-Siberist. Määrasid ka aja, millal ta elas. Et saada jälile mehe päritolule, analüüsiti iidse genoomi enam kui 350 000 ühenonukleotiidset erinevust SNPd, et võrrelda neid eri paigust pärit nüüdsete inimeste omadega. Iidse mehe päritolu aitasidid kindlaks teha Tartu ülikooli teadlased Mait Metspalu, Ene Metspalu, Toomas Kivisild ja Richard Villems, kes on uurinud migratsioone üle Maa ja kel on suur nüüdsete inimeste genoomikogu.

Selgus, et paleoeskimo sarnanes enim Ida-Siberi naganasaanidele, korjakkidele ja tšuktšidele. See näitab, et suhteliselt ammu rännati Siberist üle Beringi väina Põhja-Ameerika kaudu Gröönimaale.

DNA andmeil oli mehel A+ veregrupp, pruunid silmad, mittevalge nahk, tumedad juuksed. Tal oli kalduvus kiilaspäisusele.

Willerslev oli juuksekarva otsinud Gröönimaa igijääst ehku peale neli aastat, leidis selle lõpuks aga Taani loodusloo muuseumi keldrist Kopenhaagenist, kümneminutilise rattasõidu kaugusel tema laborist. Seal oli see seisnud 20 aastat.

Tiit Kändler

Väljasurnud liikide välimuse kujutamine on siiani jäänud kunstnike mängumaaks. Sageli kujutatakse neid olevusi sõna otseses mõttes vägagi värvikalt. Kuid nüüd on Yale´i ülikooli teadlane Derek Briggs ja ta kolleegid avastanud fossiilsetes sulgedes säilinud värvused.

Kasutades skaneerivat elektronmikroskoopi leidsid nad organiseerunud pigmendistruktuurid, mida kutsutakse melanoomideks. Kuid kuna ümbritsev optilises hajumises osalev keratiin oli kadunud, siis ei saanud nad määrata sulgede täpset värvimängu.

Kuid siiski võrdlesid nad fossiilset melanosoomi nüüdislindude omaga ja järeldasid, et toonastel lindudel olid mustad suled, mis ilmutasid sinist, rohelist ja vasekarva iirisvärvumist.

Allikas: Nature

140 mln aastat. Nii vana on vanim ämblikuvõrk, mis leiti Inglismaa rannikult merevaigutükist ja näeb välja tänapäevasena.
Allikas: Oxfordi ülikool

“Otsige hoolega, kui leiate oma esimese seene või teete esimese avastuse: need kasvavad kobarates.”
George Pólya (1887 – 1985), Ungari matemaatik

“On sajandeid, mis lisaks muule väidavad end kunstides ja teaduses kõike ümber tegevat, sest nad ei oska midagi teha.”
Giacomo Leopardi (1798–1837), itaalia kirjanik

Kuidas saada targaks? Seda ei tea keegi. Kuid kuidas oma tarkusest kõige edukamalt teada anda? Nüüd on see selge. Vastus peitub õlles.
Kõrgelt hinnatud teadusajakiri Oikos avaldas veebruaris artikli, millest selgub, et mida enam teadlane joob õlut, seda vähem edukas ta on. Vähe sellest – ka teadusartikli väärtus – kui palju seda tsiteeritakse, sõltub sellest, kui palju artikli autor õlut joob. Mida enam õlut, seda vähem artiklit tsiteeritakse.
Pole ime, et artikli autor on tšehh – Palacky ülikooli ornitoloog Tomaš Grim, kes tavaliselt uurib lindude, mitte teadlaste käitumist. Sedapuhku uuris siis ta oma rahvuskaaslastest ornitoloogide õllekombeid ja teadussaavutusi.

Tema artikkel on üllatanud ja ka ärritanud biolooge, kes on juhtinud tähelepanu paljudele baarides välja käidud ideedele ning kokteilipidudel tehtud avastustele. Siiski pole põhjuse ja tagajärje vahekord selge. “Võibolla uputavad väheviljakad teadlased oma kurbuse õllesse,” pakub välja Washingtoni riigiülikooli ornitoloog ja õllesõber Mike Webster.
Õllelaineid löönud artikli autor väidab, et ta ise joob mõnel ööl ka enam kui 12 õlut. Ja sellest hoolimata on ta artikkel leidnud laia vastukaja.
Allikas: Oikos, 117: 2008

“Kas objekti võib nimetada kunstiteoseks, kui seda saab ka pliidi puhastamiseks kasutada?”
Woody Allen, USA filmimees ja kirjanik

Teaduslugu ja nüüdisaeg XI
Teaduse uuringud: Eesmärgid ja meetodid
Koostanud Rein Vihalemm
Tartu ülikooli kirjastus
206 lk
(more…)

“Paradoks on tõde, mis seisab pea peal, et endale tähelepanu tõmmata.”
Itaalia kirjanik Nicholas Falletta

Mõõkhambulise tiigri kihvad olid suured nagu pussnoad, aga nüüd tuleb välja, et selle ürgaegse kaslase hammustus oli lõvi omast märksa nõrgem. Niisugusele järeldusele jõudsid Austraalia teadlased, kui võrdlesid arvuti abil mõõkhambulise tiigri ja tänapäevase lõvi koljuluude mehaanikat.
Fossiilide põhjal on teada, et mõõkhambulisel tiigril olid võimsad esikäpad ja toekas kere, mis annab alust arvata, et ta pidas jahti suurtele taimetoidulistele loomadele: piisonitele ja metshobustele. Meie ajal elavatest loomadest sarnaneb mõõkhambulise tiigriga kõige rohkem lõvi. Kui lõvi suuri loomi murrab, siis tavaliselt haarab ta ohvri kõri oma lõugade vahele ja lämmatab saaklooma. Aga mõõkhambulise tiigri 20-sentimeetrised kihvad ja nende kihvade 120-kraadine hammustusnurk viitavad teistsugustele võtetele.

Newcastle’i Ülikooli teadlane Colin McHenry ja ta kolleegid modelleerisid nii mõõkhambulise tiigri kui ka lõvi koljuluude liikumist arvutiga ja püüdsid hinnata mõlema looma hammustuse tugevust. Selgus, et keskmine lõvi suudab hammustada jõuga, mille suurus on 3000 njuutonit, samas kui keskmine mõõkhambuline tiiger suudab tekitada vaid 1000-njuutonilise hammustusjõu.
Samuti ilmneb arvutimudeleist, et kui lõvi hambad ja kolju suudavad suure ja rabeleva saaklooma põhjustatud mehaanilistele pingetele hästi vastu pidada, siis mõõkhambuline tiiger saaks samasuguses olukorras tõsiseid kahjustusi.
Niisiis pakuvad McHenry ja ta kaastöötajad välja, et mõõkhambuline tiiger väänas ohvri kõigepealt pikali, surus ta pea vastu maad ja naksas tal siis kiire hammustusega kõri läbi. Selline saagimurdmismeetod aitab McHenry arvates selgitada ka mõõkhambulise tiigri väljasuremist viimase jääaja lõpul umbes kümne tuhande aasta eest. Sel ajal vähenes Põhja-Ameerikas suurte taimetoiduliste loomade arvukus, aga väiksemaid loomi mõõkhambuline tiiger oma väljakujunenud võtetega nii edukalt murda ei suutnud.
Allikas: New Scientist Priit Ennet/Vikerraadio