Tartu ja Tallinna üliõpilased hakkavad ehitama satelliiti eesmärgiga saata see Maa orbiidile. Projekt on ainulaadne, kunagi varem pole Eestis satelliiti ehitatud ning iseseisvalt Maa orbiidile andmeid edastama lähetatud. Eestlased on küll ka varem ehitanud kosmoseuuringutes rakendatavaid seadmeid, mida kasutati Nõukogude Liidu kosmosejaamades, kuid viimased 15 aastat pole selles valdkonnas midagi tehtud.
Projekti üheks eesmärgiks on tõestada eestlaste võimekust kaasa rääkida tänapäevastes kosmoseuuringutes, samuti koolitada spetsialiste, kellel on nii teoreetilised kui ka praktilised teadmised kosmosetehnoloogias ning selle valdkonnaga seonduvas reeglistikus.
Rühma kuuluvad Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli üliõpilased, kelle ülesandeks on lisaks praktilisele satelliidi valmisehitamisele leida rahastajad, saavutada luba satelliidi kosmosesse lennutamiseks ning mõelda välja seadme rakendus. Kogu töö on planeeritud üliõpilaste poolse initsiatiivi kesksena, teadlased Tartu Ülikoolist ja Tallinna Tehnikaülikoolist jäävad nõuandvale positsioonile.
Eesti jaoks ainulaadne projekt on maailmas suurtes ülikoolides järjest enam leviv, kõige enam kasutatakse sellelaadseid tööülesandeid tudengite elu põnevaks muutmiseks USA ülikoolides.
Allikas: Tartu ülikooli füüsika instituut

Tartu Ülikooli füüsikud ja keemikud koos Eesti Nanotehnoloogiate Arenduskeskuse teadlastega avastasid esialgu nurjunuks peetud katse käigus täiesti uudse struktuuriga materjali – metalloksiidsed torukesed. Arendustöö tulemusel tekkinud materjal on ülimalt vastupidav ning seda saab tulevikus kasutada mitmel moel, alates isolatsioonmaterjalist kuni eluskoega seonduvate implantaatide ning kosmosesütikute osadeni.
Ühe tavalise katse käigus kolvis tekkinud tundmatut sadet märkas esimesena TÜ doktorant Martin Järvekülg. Seejärel kulus teadlastel paari aasta jagu tööd, et leida unikaalsele nähtusele seletus ja katse nii selle kui ka teiste materjalidega korratavaks muuta.
Uudse meetodi tulemusena saadakse struktuurid, mis on oma olemuselt iseorganiseerunult toruks rullunud imeõhukesed, vaid poole valguse lainepikkuse järgus oksiidmaterjali lehekesed. Neid edasi töödeldes saab valmistada mitmeid ülimalt vastupidavaid ning heade elektri- ja soojusisolatsiooni omadustega materjale. Saadud materjale saab muuhulgas kasutada keemiatööstuses, sensorites, biomaterjalides (eluskoega seonduvad implantaadid), mikromeetriliste mõõtmetega seadmetes või komposiitmaterjalidena lõiketeradest kuni kosmosesütikute osadeni.

(more…)

Sihtasutus Archimedes langetas otsused 524 miljoni krooni struktuuritoetuste raha jagamiseks teaduse tippkeskustele. Mais lõpus viibisid Eestis tippteadlased 12 riigist, kes olid siia kutsutud hindama struktuurivahendite projektikonkursile „Teaduse tippkeskuste arendamine” esitatud taotlusi. Keskuste loomise eesmärgiks on tippuurimisrühmade koostöö ja lõimumise kaudu tõsta Eesti teaduse tulemuslikkust ja rahvusvahelist konkurentsivõimet.
Välisekspertidest ning Eesti asjatundjatest koosnev hindamiskomisjon esitas sihtasutusele Archimedes projektide pingerea ning ettepanekud taotluste heakskiitmiseks, osaliselt rahuldamiseks või rahuldamata jätmiseks.

(more…)

Neli aastakümmet tagasi toimus astronoomiliste vaatluste ajaloos tähtis sündmus, mis sai alguse Tartus. Seda aastaid kestnud tööd kroonis 18. aprillil 1968 Nõukogude Liidu Kapustin Jari kosmodroomil raketi edukas start, mille käigus viidi maalähedasele orbiidile tehiskaaslane (lunoid) Kosmos-215. Selle pardal oli tähtede (v.a Päike) kiirguse mõõtmiseks ehitatud teaduslik aparatuur.
Ultraviolettkiirguse mõõteaparatuur koosnes mitmest väikesest 7 cm peegliga teleskoobist, mis töötasid spektri maalt nähtamatus ultraviolettpiirkonnas vahemikus 120 kuni 270 nm. Lisaks oli seal kaks sama suurt nähtava piirkonna läätsega teleskoopi ja tajur kosmilise röntgenkiirguse registreerimiseks. Samuti oli tehiskaaslase pardal vajalik toite-ja registreerimisaparatuur.

OAO ultraviolettkiirguse teleskoop.
Foto: APES

Lendava orbitaalse observatooriumi teadusaparatuur töötas kuni patareide tühjenemiseni sama aasta juuni lõpus. Nimetatud optika ja tajurite kompleksi võib pidada maailma esimeseks tähtede (v.a Päike) ultraviolettkiirguse mõõtmise orbitaalseks observatooriumiks OAO. USA-s kaks aastat varem orbiidile viidud analoogne süsteem ei hakanud tehnilise rikke tõttu tööle.
Töö OAO loomiseks sai alguse mõned aastad varem Eesti Teaduste Akadeemia Füüsika ja Astronoomia Instituudi Aparaadiehituse sektori ettepanekust, mille kandis Moskvas Rakendusmatemaatika Instituudis ette sektorijuhataja Valdur Tiit. Koosolekut, mille kutsus kokku Astronoomia Nõukogu, juhatas maailmakuulus astrofüüsik akadeemik Viktor Ambartsumjan. Arutelu tulemusel otsustati liita FAI, Moskva Riikliku Ülikooli Šternbergi-nimelise Astronoomia Instituudi ja Krimmi Astrofüüsika Observatooriumi täiendavad ettepanekud ühiseks projektiks.

FAI APES-is väljatöötatud ja valmistatud (1967) vaakumultraviolettpiirkonna kahekordne difraktsioonivõredega vaakummonokromaator, teadaolevalt esimene taoline maailmas.
Foto: APES

OAO teadusaparatuuri mehaanika ja elektroonika osa valmistas üks Moskva aparaadiehituse instituut. FAI APES-i osaks aparatuuri ehitamise perioodil jäi ultraviolettkiirguse tajurite uurimine ja kalibreerimine, sest siin asus sel ajal maailmas ainulaadne vaakumultraviolettpiirkonna kahekordne monokromaator. Samuti valmistati APES-is ultraviolettkiirguse teleskoopidele kontrolllambid. Kosmodroomil osalesid OAO ettevalmistamisel lennuks FAI poolt V. Tiit (kosmodroomil tehiskaaslase Kosmos-215 ülalkirjeldatud teadusaparatuuri meeskonna juht) ja Riho Nõmmik (nüüd Moskvas töötav rahvusvaheliselt tuntud kosmoseteadlane).
Hiljem osalesid OAO abil saadud andmete töötlemisel ja kasutamisel FAI teadlased – Arved Sapar, Kalju Eerme ja reisedki.
Valdur Tiit

Tartu ülikooli teadlased avastasid koostöös Helsingi ülikooli, California San Diego ülikooli ja Lääne-Inglismaa ülikooli teadlastega taime elutähtsaid protsesse reguleeriva geeni, mida paljude maade teadlased on otsinud aastaid. Töö tulemused ilmuvad mainekas teadusajakirjas Nature ning on ilmutatud selle online eelpublikatsioonis 27. veebruaril. TÜ tehnoloogiainstituudi teadlased Triin Vahisalu, Heino Moldau ja Hannes Kollist ja nende kolleegid lokaliseerisid geeni, mis reguleerib taime õhulõhede ehk lehtedel asuvate mikroskoopiliste avade tööd. Kui taim satub stressiseisundisse, mida põhjustavad veepuudus ja saasteainete, näiteks osooni hulga kasv atmosfääris inimtegevuse mõjul, mõjutab leitud geen oluliselt kaitsereaktsioonide kulgu.
Süvenevate kliimamuutuse taustal on eriti tähtis mõista taime õhulõhede molekulaarseid mehhanisme.

(more…)

Vabariigi Valitsuse istungil neljapäeval 7. veebruaril määrati 2008. aasta teaduspreemiad.
(more…)

Äsja sai Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut (EMHI) maailma päikesekiirguse andmebaasist teate, et EMHI-le kuuluv Tõravere ilmajaam on oma andmete esitamise kiiruse ning kvaliteediga kogu süsteemis esikohal.
“Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi koosseisu kuuluv Tartu-Tõravere ilmajaam on lülitatud päikesekiirguse mõõtmise baasjaamade ülemaailmsesse võrku ja saadab oma andmed Zürichisse maailma päikesekiirguse andmebaasi,” kommenteerib EMHI peadirektor Jaan Saar, “saime just Zürichist teate, et Tõravere jaama andmed on kõigekvaliteetsemad ja seejuures jõuavad kõige kiiremini kohale.”

Päikesekiirguse mõõtmise baasjaamade (Baseline Surface Radiation Network) võrk koosneb neljakümnest vaatluskohast üle maailma. Vaatlusvõrgu ülesanneteks on päikesekiirguse kohta andmete edastamine, uute mõõteriistade ning -metoodikate katsetamine ja kliimamuutuste uurimine. “Päikesekiirguse andmed on väga olulised, sest on ju Päike liikumapanevaks jõuks kõikidele Maa atmosfääris toimuvatele ja meie planeedil ilma kujundavatele protsessidele. Päike on kui “ilmastikuteatri” peanäitejuht,” selgitas Saar.
Päikesekiirguse andmeid vajavad eelkõige kliimauurijad (Tõravere andmeid kasutati viimases ülemaailmse kliimaaruande koostamisel), kuid need pakuvad huvi ka geofüüsikutele, bioloogidele, põllumeestele, arhitektidele, helioenergeetikuile ning muidugi meedikuile.
Eestist kogutavad kiirgusandmed kajastavad kogu Euroopa idaosa kliimat. Eestile lähim läänepoolne päikesekiirguse vaatlusjaam asub Saksamaal, idapoolsemad on alles Hiinas ning Jaapanis.
Baasjaamade võrk loodi 1992. aastal. Tõravere jaam sai täisliikmeks seitse aastat hiljem, olles enne läbinud kandidaatjaama staatuse. Maailmatasemel seadmetega on jaama aidanud varustada Keskkonnaministeerium ning Maailma Meteoroloogiaorganisatsioon.
Allikas: EMHI

Eesti noormehe Leopold Partsi TÜ arvutiteaduse instituudis tehtud teadustöö tulemused avaldati tänavu novembris suure rahvusvahelise uurimiskonsortsiumi ühisraportis koguni kahes ajakirja Nature artiklis.
Praegu Sangeri instituudi ja Cambridge’i ülikooli doktoriõppes tudeeriv Leopold Parts tegutses eelmisel suvel kolmekuulise vahetusvisiidi ajal TÜ arvutiteaduse instituudis Jaak Vilo juhitud bioinformaatika teadusrühmas. Koos Massachussetsi tehnoloogiainstituudi teadusrühmaga analüüsis ta sekveneeritud kärbse genoome. Tosina kärbse genoomi põhjal oli võimalik teha täpsemaid ennustusi, kasutades otsingus esinemiste evolutsioonilist konserveerumisjälge.
“Praeguseks teise aasta doktorandi kohta on see äärmiselt tugev saavutus. Uurimus on oluline seepärast, et näitab ära, kui väärtuslik on uute imetaja genoomide sekveneerimine ka inimese genoomi mõistmise seisukohast,“ ütles Jaak Vilo.
Leopold Partsi haridustee algas TÜ matemaatika-informaatikateaduskonnast. Ta on esindanud ülikooli mitmel rahvusvahelisel matemaatika- ja informaatikaolümpiaadil. 2003. aastal asus ta õppima Massachussetsi tehnoloogiainstituuti USA-s. Vahetuse korras on ta õppinud nii Cambridge’i ülikoolis Inglismaal kui ka suviti külalistudengina Eestis, TÜ arvutiteaduse instituudis.
Allikas: TÜ

Tartu Ülikooli 375. aastapäeva puhul esitleti 11. detsembril ülikooli teadlaste loodud Tarkuse vett. Selle koostisesse on lisatud L-teaniini ja kaaliumtsitraati. “Uus vesi aitab vaimse töö puhul üheaegselt soodustada nii mõttetegevust kui maandada ülemäärast stressi,” kommenteerivad vee leiutajad. Vee koostisesse lisatud L-teaniin on stressi vähendava, lõõgastava, ajutegevust soodustava ning tähelepanuvõimet tugevdava toimega. Kaaliumtsitraat aitab aga vähendada liigse naatriumi mõjusid organismis, mida inimesed paljude toiduainetega paratamatult tarbivad. Kaalium soodustab närvikoe varustatust hapnikuga ja toetab ajutegevust glükoosi ainevahetuse parandamise kaudu. Tarkusevee kodukas on vee koha pealt aga tõeline tarkuseallikas. Sealt saab lugeda nii vee koostisest kui muust, ja seda ilma mingite imedeta. Sest vesi on niigi imeline.
Vt lähemalt: tarkusevesi
Universitas Tartuensis/teadus.ee

Helkivad ööpilved on jutuks Nature 13. detsembri numbris. Nimelt on NASA satelliit Aeronomy of Ice saatnud esimese detailse info Arktika kohal helkivate ööpilvede kohta. Need pilved kumavad müstiliselt pea kohal kõrgematel laiuskraadil, sealhulgas Eestis, pärast päikeseloojangut. AIM andmete kohaselt on pilved kümme korda heledamad, kui siiani arvati. Need moodustuvad kõrgusel 79 kuni 90 kilomeetrit. Nature teate kohaselt arvati siiani, et kõrguseks on vaid 82 km. Helkivad ööpilved moodustuvad, kui veeaur kondenseerub terakesteks mesosfääris. Võibolla tänu kasvuhoonegaaside lisandumisele nähakse neid nüüd ka madalamatel laiuskraadidel kui seni. Pilved moodustuvad temperatuurivahemikus -134 kuni -148 ˚C. Mõnedes pilvedes märgati imelikke jäärõngaid.

Nende pilvede kõrguseks rehkendas saksa füüsik Otto Jesse 82,8 km juba 19. sajandi lõpul. Charles Villmann uuris neid helkivaid pilvi Tõraveres alates 1965. aastast. Neid oli siis näha vaid paari nädala jooksul pärast suvist pööripäeva. NL kosmoseprogramm tundis asja vastu huvi, nii nagu ikka – võimaliku sõjalise rakendatavuse kontekstis. Nii ehitatigi Tõraveres teleradiomeeter Mikron, mis 1974. aastal oli kosmosejaama Saljut pardal ja millega ööpilvi vaadelda püüti. Täpsemalt saab lugeda kogumikust “Universum valguses ja varjus”, mis ilmunud 2005.
teadus.ee