Rubriigi ‘eesti.teadus arhiiv

Astronoomia | eesti.teadus | News

Eestilt jõulukingituseks satelliit

12.11.2012

Tiit Kändleri loo veidi lühendatud variant ilmus Eesti Päevalehe teadusküljel 08. novembril. Autori fotod.

„Eesti saadab oma satelliidi Maa orbiidile enne Soomet,“ naerab Soome Meteoroloogiainstituudi teadlane Petri Toivanen, kui küsin, kas nende päikesepuri ikka on piisavalt uudne, et keegi seda orbiilile katsetama lennutab. Istume Vooremaa keskmes, Voore külalistemaja baaris, vanas mõisamajas, mille seinale kruvitud bareljeef (fotol) kinnitab, et siin koolis õppis aastatel 1951–1958 kirjanik ja lavastaja Mati Unt. Just samal ajal, 1957 lennutati üles esimene Maa tehiskaaslane Sputnik.

Mati Unt kirjutas kümme aastat hiljem jutustuse „Elu võimalikkusest kosmoses“. Nüüd arutatavad siin Soome teadlased ja Eesti teadlashakatised, kuidas lahendada veel mõnda tehnilist probleemi, enne kui jõululaupäeval, 24. detsembril kogu satelliit Euroopa Kosmoseagentuurile üle anda tuleb. Jah, tõesti – vahel on kosmos väike ja Eesti suur – täpselt nii, nagu tundub hommikul päikesest ja udust ülekallatud Eesti maastike vahel lintlevatel ülelibedatel teedel autot roolides.

Noore satelliidi sünd

Voore seminarimajas toimub oktoobri viimasel nädalavahetusel Eesti Füüsika Seltsi talvekool noortele füüsikutele ja teistele reaalteadlastele, kuhu olen kutsutud kõnelema teaduse koomiksist ja traagiksist. Tasuta kaasandena saan mõneks tunniks satelliidiks eesti esimese satelliidi leiutajatele. Lauda tuleb tõsine soome mees, tume portfell käes ja istub vaikides toolile. „Küsi temalt,“ juhatatakse. Küsingi, sest Pekka Janhunen mõtles välja, rehkendas läbi ja avaldas väärika Ameerika Aeronautika ja Astronautika Instituudi ajakirjas aastal 2004 artikli sellest, kuidas saaks kosmoselaevukese tagant tõukamiseks kasutada päikeselt pidevalt välja paiskuvat prootonite ja elektronide voogu, mida maalased familiaarselt päikesetuuleks nimetavad. Küsin, et mis on selles idees siis nõnda erakordset, et küllaltki lühikese ajaga leiti agentuur, mis oli nõus tema ideed testiva satelliidi oma kosmoselaeva pardale võtma, 700 kilomeetri kõrgusele Maa kohale tõstma ja seal vedruga välja paiskama, nii et satelliit oma iseseisvat tööd alustada saaks. „Meie päikesepuri on elektriliselt laetud traat, mida tõukavad elektriliselt laetud päikesetuule osakesed, enne arutleti magnetväljade energia rakendamisest,“ vastab Janhunen napilt ja täpselt.

Toivanen ja tema instituudikaaslased Timo Rauhala ning Jouni Envall on avanud selleks ajaks nutitelefoni ja lõbustavad end kolleegide rämerokkbändi videoga. Janhunen juhatab mulle kätte võrgupaigad, millelt saan asja kohta lugeda. Lauda potsab veel kaks noormeest, tervitan neid oma arust lahkelt soome keeles. Mehed tõmbuvad morniks ja kohmavad, et nemad on hoopis lätlased. Läheb lõbusamaks, kui küsin Tartu Ülikoolis satelliidiprojekti ESTCube-1 raames doktoritööd tegevatelt sellidelt, kuidas nad tunneksid ära, et on Lätis, mitte Eestis, Soomes või kosmoses. „Lätis on teed paremad,“ vastavad nad hoobilt. „Soomes on kuulda kõnnikepiklõbinat,“ pareerib Toivanen. Lähen numbrituppa artikleid lugema ning mulle turgatab pähe, et mina tundsin Eesti ära, kui Voorele lähenedes paksu suitsusammast kosmose poole tõusmas silmasin. Eestis tehakse alati lõket, ja saadetakse selle suitsu ja soojust üles taeva poole.

Eesti teadlaste tung kosmosesse algas umbes samal ajal, kui loodusteadused Eestis edenema hakkasid. Friedrich Georg Wilhelm von Struve mõõtis 1820. ja 1830. aastatel oma sisustatud Tartu tähetornis 2714 kaksiktähte ja avaldas nende atlase. Samal ajal kahe jalaga maa peal tegutsedes ning mõõtes kümmet maad läbiva 2820 kilomeetri pikkuse geodeetilise kaare, mille punktid Eestis Virumaadel leida on.

Eesti siiani kuulsaim astronoom Ernst Öpik vaatles nii meteoore kui kaugeimaid universumi objekte, avardades selle piire seninägematutesse kaugustesse ning seletades ära nii Päikese kui tähtede toimimise ja Marsi ning Kuu meteoriidikraatrite olemasolu.

Maa orbiidile on Tõravere astronoomid oma mõõteaparaate lennutanud aastatel 1974–2001 Nõukogude orbitaaljaamadel Saljut ja Mir. Need teleradiomeetrid lahendasid Maa atmosfääri heledusprobleeme. Osa seadmetest valmistati Leningradi optikatehases LOMO ja sõjatehases Kometa, osa ENSV TA Erikonstrueerimisbüroo Tartu ja Tõravere töökodades. Eestvõtjateks olid helkivate ööpilvede asjatundja Charles Villmann (1923–1992) ja astrofüüsik Uno Veismann, kes meie kosmoseajaloost ka ajakirja Akadeemias mitmeid artikleid avaldanud.

Kosmosesüstiku Buran 1988. aasta lennu tarbeks leiutas tootmiskoondis Mistra kuumuskindla vaipmaterjali ja tegi selle valmis ka.

Nõnda on jutt, et siiani on Eesti toodetest lennutatud orbiidile vaid Põltsamaal valmistatud Kosmose nimelist söödavat tuubigeeli, vaid triviaalajakirjanduse lemmikmüüt, samast maailmast Pisuhändade ja Jaan Tatikatega.

Kuid tudengisatelliidiks hüütav ESTCube-1 pole leiutustegevus, mis kuidagiviisi müütidega paarduks. Neilgi kolmel päeval istub seminarimaja ülakorrusel laudade ümber paarkümmend tõsist eesti noort ja sehkendab midagi arvutites, soome teadlased ja projekti juht Tartu Ülikooli ja Tartu Observatooriumi füüsik Mart Noorma nende vahel sidet pidamas. Siin viimistletakse Eesti esimest satelliiti, liitrise mahuga kuupi, mis peaks esimest korda maailmas 700 kilomeetri kõrgusel lahti kerima kümnemeetrise peenikese traadi, seda tegevust tillukese kaameraga filmima ning tagatipuks elektronkahuriga traadi laadima, et seejärel jälgida selle vastastikust mõju kosmose plasmaga ehk laetud osakestest koosneva küll väga hõreda, ent siiski piisavalt mõjusa stratosfääriga.

Lendav laegas

Pool, millele traat maa peal keritakse ja seade, mis selle lahti kerib, on mudelina olemas. Janhunen avab karbikaane ettevaatlikult kui Pandora laeka, kui seda pildistada soovin. Kuid erinevalt Pandora laekast ei lähtu sellest karbis mingit ohtu. Vaid võimalus lennutada väikesi kosmoselaevu Päikesesüsteemi kaugetesse osadesse senisest odavamal moel.

„Et traat kaalutuses lahti kerida, peame satelliidi pöörlema panema,“ selgitab Janhunen (fotol). „Mis võib kõige kergemini lörri minna?“ küsin. „Kõik,“ vastab Janhunen kõikehõlmavalt. Kõik on uus. Nii tillukesse, kümnesentimeetrise küljepikkusega kuupi tuleb mahutada elektronide kahur, mis on oma olemuselt nagu eelmise põlvkonna televiisori ekraanile pilti tulistanud katoodtoru, kuubi elektromagnetpoolidel pööritaja, traatpurje pool ja kerimismehhanism ja kaamera. Ning tagatipuks ja eelkõige elektroonikaseadmed, mis peavad sidet raadioamatööride jaoks tavalistel, umbes 440 megahertsisel sagedusel.

Praegu ringleb Maa orbiidil umbes mõnikümmend sama suurt kuupi, kui eesti noorteadlased üles lennutada kavatsevad. Janhunen hindab, et orbiidile edukalt lennutada on õnnestunud umbes pooled kuupidest ja pooltel juhtudel on rikki läinud side. Kui traadipool ja kaamera optika valmistatakse Saksamaal Bremenis, siis sideseadmed ja kaamera elektroonika on valmis teinud meie tudengisatelliidi seltskond.

Koos töötatakse Tartus tihti, Soome teadlastega kohtutakse umbes kord paari kuu jooksul ja nüüdki Voorel muudkui istutakse teisel korrusel ja silutakse programme, tulles alla maa peale vaid füüsika ja ettevõtlikkuse piirimail balansseerivate loengute vahelisteks kohvipausideks.

Satelliidi üleslennutajaid otsiti neli aastat, viimane aasta räägiti EASi innovatsiooninõuniku Madis Võõrase kaasabil läbi ESAga. Lend toimub Prantsuse Guajaanast järgmise aasta märtsis. Siis hõljub ESTCube-1 õhus 700 kilomeetri kõrgusel ning Maa pöörleb ta alt läbi, nõnda et meie satelliit on Eesti kohal umbes neli korda päevas. Teateid sellelt püütakse kinni ja mõtestatakse Tartu Ülikooli füüsikamajas asuvas sidekeskuses. Voorel lepiti kokku, et kuubikese sisekülgedele graveeritakse selle valmistate nimed, väliskülgedele sponsorite logod. 1,2 kilogrammise kauba orbiidile toimetamise eest tuleb maksta 600 000 eurot. Kuid mida siiski arvavad skeptikud? „Neid on jagunud, arvatakse, et mida need tudengid siis ikka teevad,“ muheleb Noorma. „Keegi pole veel tulnud ütlema, et see on loll idee,“ ütleb Janhunen ja vaatab seminarimaja ette lumme torgatud vineersilti, mis kuulutab: „Vette minek keelatud. Tugev kloor.“ Üles lennata ei keela keegi.

Astronoomia | eesti.teadus | News | Tehnoloogia

Eesti üliõpilased kavatsevad ehitada kosmosesatelliidi

18.07.2008

Tartu ja Tallinna üliõpilased hakkavad ehitama satelliiti eesmärgiga saata see Maa orbiidile. Projekt on ainulaadne, kunagi varem pole Eestis satelliiti ehitatud ning iseseisvalt Maa orbiidile andmeid edastama lähetatud. Eestlased on küll ka varem ehitanud kosmoseuuringutes rakendatavaid seadmeid, mida kasutati Nõukogude Liidu kosmosejaamades, kuid viimased 15 aastat pole selles valdkonnas midagi tehtud.
Projekti üheks eesmärgiks on tõestada eestlaste võimekust kaasa rääkida tänapäevastes kosmoseuuringutes, samuti koolitada spetsialiste, kellel on nii teoreetilised kui ka praktilised teadmised kosmosetehnoloogias ning selle valdkonnaga seonduvas reeglistikus.
Rühma kuuluvad Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli üliõpilased, kelle ülesandeks on lisaks praktilisele satelliidi valmisehitamisele leida rahastajad, saavutada luba satelliidi kosmosesse lennutamiseks ning mõelda välja seadme rakendus. Kogu töö on planeeritud üliõpilaste poolse initsiatiivi kesksena, teadlased Tartu Ülikoolist ja Tallinna Tehnikaülikoolist jäävad nõuandvale positsioonile.
Eesti jaoks ainulaadne projekt on maailmas suurtes ülikoolides järjest enam leviv, kõige enam kasutatakse sellelaadseid tööülesandeid tudengite elu põnevaks muutmiseks USA ülikoolides.
Allikas: Tartu ülikooli füüsika instituut

eesti.teadus | Füüsika | News | Tehnoloogia

Tartus avastati uudne materjal

18.07.2008

Tartu Ülikooli füüsikud ja keemikud koos Eesti Nanotehnoloogiate Arenduskeskuse teadlastega avastasid esialgu nurjunuks peetud katse käigus täiesti uudse struktuuriga materjali – metalloksiidsed torukesed. Arendustöö tulemusel tekkinud materjal on ülimalt vastupidav ning seda saab tulevikus kasutada mitmel moel, alates isolatsioonmaterjalist kuni eluskoega seonduvate implantaatide ning kosmosesütikute osadeni.
Ühe tavalise katse käigus kolvis tekkinud tundmatut sadet märkas esimesena TÜ doktorant Martin Järvekülg. Seejärel kulus teadlastel paari aasta jagu tööd, et leida unikaalsele nähtusele seletus ja katse nii selle kui ka teiste materjalidega korratavaks muuta.
Uudse meetodi tulemusena saadakse struktuurid, mis on oma olemuselt iseorganiseerunult toruks rullunud imeõhukesed, vaid poole valguse lainepikkuse järgus oksiidmaterjali lehekesed. Neid edasi töödeldes saab valmistada mitmeid ülimalt vastupidavaid ning heade elektri- ja soojusisolatsiooni omadustega materjale. Saadud materjale saab muuhulgas kasutada keemiatööstuses, sensorites, biomaterjalides (eluskoega seonduvad implantaadid), mikromeetriliste mõõtmetega seadmetes või komposiitmaterjalidena lõiketeradest kuni kosmosesütikute osadeni.


(loe edasi…)

eesti.teadus | News

Selgusid teaduse tippkeskused

18.07.2008

Sihtasutus Archimedes langetas otsused 524 miljoni krooni struktuuritoetuste raha jagamiseks teaduse tippkeskustele. Mais lõpus viibisid Eestis tippteadlased 12 riigist, kes olid siia kutsutud hindama struktuurivahendite projektikonkursile „Teaduse tippkeskuste arendamine” esitatud taotlusi. Keskuste loomise eesmärgiks on tippuurimisrühmade koostöö ja lõimumise kaudu tõsta Eesti teaduse tulemuslikkust ja rahvusvahelist konkurentsivõimet.
Välisekspertidest ning Eesti asjatundjatest koosnev hindamiskomisjon esitas sihtasutusele Archimedes projektide pingerea ning ettepanekud taotluste heakskiitmiseks, osaliselt rahuldamiseks või rahuldamata jätmiseks.

(loe edasi…)

Ajalugu | Astronoomia | eesti.teadus | News | Tehnoloogia

Täheuurimine kosmosest algas Tartust

02.05.2008

Neli aastakümmet tagasi toimus astronoomiliste vaatluste ajaloos tähtis sündmus, mis sai alguse Tartus. Seda aastaid kestnud tööd kroonis 18. aprillil 1968 Nõukogude Liidu Kapustin Jari kosmodroomil raketi edukas start, mille käigus viidi maalähedasele orbiidile tehiskaaslane (lunoid) Kosmos-215. Selle pardal oli tähtede (v.a Päike) kiirguse mõõtmiseks ehitatud teaduslik aparatuur.
Ultraviolettkiirguse mõõteaparatuur koosnes mitmest väikesest 7 cm peegliga teleskoobist, mis töötasid spektri maalt nähtamatus ultraviolettpiirkonnas vahemikus 120 kuni 270 nm. Lisaks oli seal kaks sama suurt nähtava piirkonna läätsega teleskoopi ja tajur kosmilise röntgenkiirguse registreerimiseks. Samuti oli tehiskaaslase pardal vajalik toite-ja registreerimisaparatuur.


OAO ultraviolettkiirguse teleskoop.
Foto: APES

Lendava orbitaalse observatooriumi teadusaparatuur töötas kuni patareide tühjenemiseni sama aasta juuni lõpus. Nimetatud optika ja tajurite kompleksi võib pidada maailma esimeseks tähtede (v.a Päike) ultraviolettkiirguse mõõtmise orbitaalseks observatooriumiks OAO. USA-s kaks aastat varem orbiidile viidud analoogne süsteem ei hakanud tehnilise rikke tõttu tööle.
Töö OAO loomiseks sai alguse mõned aastad varem Eesti Teaduste Akadeemia Füüsika ja Astronoomia Instituudi Aparaadiehituse sektori ettepanekust, mille kandis Moskvas Rakendusmatemaatika Instituudis ette sektorijuhataja Valdur Tiit. Koosolekut, mille kutsus kokku Astronoomia Nõukogu, juhatas maailmakuulus astrofüüsik akadeemik Viktor Ambartsumjan. Arutelu tulemusel otsustati liita FAI, Moskva Riikliku Ülikooli Šternbergi-nimelise Astronoomia Instituudi ja Krimmi Astrofüüsika Observatooriumi täiendavad ettepanekud ühiseks projektiks.


FAI APES-is väljatöötatud ja valmistatud (1967) vaakumultraviolettpiirkonna kahekordne difraktsioonivõredega vaakummonokromaator, teadaolevalt esimene taoline maailmas.
Foto: APES

OAO teadusaparatuuri mehaanika ja elektroonika osa valmistas üks Moskva aparaadiehituse instituut. FAI APES-i osaks aparatuuri ehitamise perioodil jäi ultraviolettkiirguse tajurite uurimine ja kalibreerimine, sest siin asus sel ajal maailmas ainulaadne vaakumultraviolettpiirkonna kahekordne monokromaator. Samuti valmistati APES-is ultraviolettkiirguse teleskoopidele kontrolllambid. Kosmodroomil osalesid OAO ettevalmistamisel lennuks FAI poolt V. Tiit (kosmodroomil tehiskaaslase Kosmos-215 ülalkirjeldatud teadusaparatuuri meeskonna juht) ja Riho Nõmmik (nüüd Moskvas töötav rahvusvaheliselt tuntud kosmoseteadlane).
Hiljem osalesid OAO abil saadud andmete töötlemisel ja kasutamisel FAI teadlased – Arved Sapar, Kalju Eerme ja reisedki.
Valdur Tiit

eesti.teadus | Geneetika | News

Tartu teadlaste töö jõudis ajakirja Nature

07.03.2008

Tartu ülikooli teadlased avastasid koostöös Helsingi ülikooli, California San Diego ülikooli ja Lääne-Inglismaa ülikooli teadlastega taime elutähtsaid protsesse reguleeriva geeni, mida paljude maade teadlased on otsinud aastaid. Töö tulemused ilmuvad mainekas teadusajakirjas Nature ning on ilmutatud selle online eelpublikatsioonis 27. veebruaril. TÜ tehnoloogiainstituudi teadlased Triin Vahisalu, Heino Moldau ja Hannes Kollist ja nende kolleegid lokaliseerisid geeni, mis reguleerib taime õhulõhede ehk lehtedel asuvate mikroskoopiliste avade tööd. Kui taim satub stressiseisundisse, mida põhjustavad veepuudus ja saasteainete, näiteks osooni hulga kasv atmosfääris inimtegevuse mõjul, mõjutab leitud geen oluliselt kaitsereaktsioonide kulgu.
Süvenevate kliimamuutuse taustal on eriti tähtis mõista taime õhulõhede molekulaarseid mehhanisme.

(loe edasi…)

eesti.teadus | News

Määrati riigi teaduspreemiad

15.02.2008

Vabariigi Valitsuse istungil neljapäeval 7. veebruaril määrati 2008. aasta teaduspreemiad.
(loe edasi…)

Astronoomia | eesti.teadus | News

Tõravere ilmajaam on maailma kiireim

01.02.2008

Äsja sai Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut (EMHI) maailma päikesekiirguse andmebaasist teate, et EMHI-le kuuluv Tõravere ilmajaam on oma andmete esitamise kiiruse ning kvaliteediga kogu süsteemis esikohal.
“Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi koosseisu kuuluv Tartu-Tõravere ilmajaam on lülitatud päikesekiirguse mõõtmise baasjaamade ülemaailmsesse võrku ja saadab oma andmed Zürichisse maailma päikesekiirguse andmebaasi,” kommenteerib EMHI peadirektor Jaan Saar, “saime just Zürichist teate, et Tõravere jaama andmed on kõigekvaliteetsemad ja seejuures jõuavad kõige kiiremini kohale.”

Päikesekiirguse mõõtmise baasjaamade (Baseline Surface Radiation Network) võrk koosneb neljakümnest vaatluskohast üle maailma. Vaatlusvõrgu ülesanneteks on päikesekiirguse kohta andmete edastamine, uute mõõteriistade ning -metoodikate katsetamine ja kliimamuutuste uurimine. “Päikesekiirguse andmed on väga olulised, sest on ju Päike liikumapanevaks jõuks kõikidele Maa atmosfääris toimuvatele ja meie planeedil ilma kujundavatele protsessidele. Päike on kui “ilmastikuteatri” peanäitejuht,” selgitas Saar.
Päikesekiirguse andmeid vajavad eelkõige kliimauurijad (Tõravere andmeid kasutati viimases ülemaailmse kliimaaruande koostamisel), kuid need pakuvad huvi ka geofüüsikutele, bioloogidele, põllumeestele, arhitektidele, helioenergeetikuile ning muidugi meedikuile.
Eestist kogutavad kiirgusandmed kajastavad kogu Euroopa idaosa kliimat. Eestile lähim läänepoolne päikesekiirguse vaatlusjaam asub Saksamaal, idapoolsemad on alles Hiinas ning Jaapanis.
Baasjaamade võrk loodi 1992. aastal. Tõravere jaam sai täisliikmeks seitse aastat hiljem, olles enne läbinud kandidaatjaama staatuse. Maailmatasemel seadmetega on jaama aidanud varustada Keskkonnaministeerium ning Maailma Meteoroloogiaorganisatsioon.
Allikas: EMHI

eesti.teadus | Geneetika | News

Edulugu: eestlane kärbse genoomi kallal

01.02.2008

Eesti noormehe Leopold Partsi TÜ arvutiteaduse instituudis tehtud teadustöö tulemused avaldati tänavu novembris suure rahvusvahelise uurimiskonsortsiumi ühisraportis koguni kahes ajakirja Nature artiklis.
Praegu Sangeri instituudi ja Cambridge’i ülikooli doktoriõppes tudeeriv Leopold Parts tegutses eelmisel suvel kolmekuulise vahetusvisiidi ajal TÜ arvutiteaduse instituudis Jaak Vilo juhitud bioinformaatika teadusrühmas. Koos Massachussetsi tehnoloogiainstituudi teadusrühmaga analüüsis ta sekveneeritud kärbse genoome. Tosina kärbse genoomi põhjal oli võimalik teha täpsemaid ennustusi, kasutades otsingus esinemiste evolutsioonilist konserveerumisjälge.
“Praeguseks teise aasta doktorandi kohta on see äärmiselt tugev saavutus. Uurimus on oluline seepärast, et näitab ära, kui väärtuslik on uute imetaja genoomide sekveneerimine ka inimese genoomi mõistmise seisukohast,“ ütles Jaak Vilo.
Leopold Partsi haridustee algas TÜ matemaatika-informaatikateaduskonnast. Ta on esindanud ülikooli mitmel rahvusvahelisel matemaatika- ja informaatikaolümpiaadil. 2003. aastal asus ta õppima Massachussetsi tehnoloogiainstituuti USA-s. Vahetuse korras on ta õppinud nii Cambridge’i ülikoolis Inglismaal kui ka suviti külalistudengina Eestis, TÜ arvutiteaduse instituudis.
Allikas: TÜ

eesti.teadus | Meditsiin | News

Tartlased tegid teadusliku imevee

20.12.2007

Tartu Ülikooli 375. aastapäeva puhul esitleti 11. detsembril ülikooli teadlaste loodud Tarkuse vett. Selle koostisesse on lisatud L-teaniini ja kaaliumtsitraati. “Uus vesi aitab vaimse töö puhul üheaegselt soodustada nii mõttetegevust kui maandada ülemäärast stressi,” kommenteerivad vee leiutajad. Vee koostisesse lisatud L-teaniin on stressi vähendava, lõõgastava, ajutegevust soodustava ning tähelepanuvõimet tugevdava toimega. Kaaliumtsitraat aitab aga vähendada liigse naatriumi mõjusid organismis, mida inimesed paljude toiduainetega paratamatult tarbivad. Kaalium soodustab närvikoe varustatust hapnikuga ja toetab ajutegevust glükoosi ainevahetuse parandamise kaudu. Tarkusevee kodukas on vee koha pealt aga tõeline tarkuseallikas. Sealt saab lugeda nii vee koostisest kui muust, ja seda ilma mingite imedeta. Sest vesi on niigi imeline.
Vt lähemalt: tarkusevesi
Universitas Tartuensis/teadus.ee

Telli Teadus.ee uudiskiri