Rubriigi ‘tuuma.jaam arhiiv

News | Ökoloogia | to.imetaja | tuuma.jaam

Tuumavägi vägilaste maal

13.04.2011


Vahel tundub, et Eesti energiatulevik on nagu ülehomne ilm. Kõik justkui tahaks, et see oleks kaunis ja soe, aga keegi seda kena tahet teoks teha ei suuda. Kuid arutleda võib ju ikka. Ent siin on üks aga. Arutleda oleks kena, kui üks osapool teist kuidagiviisi lausa lolliks teha ei tahaks.

Minu arust on tuumajaam nõnda hirmkallis ja vastutusrikas asi, et kas ikka Eesti-sugune väikeriik selle ohjeldamisega hakkama saab. Oli äsja juhus kõndida Prantsusmaal mööda Lyoni linna. Võibolla avastasin, miks prantslastel eriti tuumaenergia vastu ei ole. Lyoni linna keskus pole rahvaarvult Tallinnast eriti suurem. Ka seal on oma mägi, tõsi küll jõe ääres ja kaks-kolm korda Toompeast kõrgem. Kui jalutasin selles meeldivas miljöös, mis erinevalt Tallinnast on elumaju täis, avastasin äkki üllatusega, et minust mööda rühkis vaikselt mäkke trollibuss.

Linna servas asub seal kaunis park. Nii nagu hotellitoast aeg-ajalt märkasin, sõitis mööda seda parki politseiauto. Varahommiku, hilisõhtul, küllap siis ka päeval. Ühistransport on kiire ja mugav ning toimib reisijate tarbeks, mitte nende hädaks ja õnnetuseks.

Sellistest pisiasjadest, mida sealmaal loomulikuna võetakse, tekitab valitsus ja omavalitus inimestes turvatunde. Ei mõelda sellele, et mis kole asi seal UNESCO maailmapärandi paigas, sarved seljas, ringi tuhiseb, vaid mõeldakse sellele, et troll võib olla ju pisem ja et las mäest üles-alla jalutuskäik jäägu turistide pärusmaaks, milleks linnakodanikku sellega piinata.

Küllap on ka Lyonis oma probleeme, ei roni ju ilmtingimata kõigisse äärelinnadesse ja eks ole rahutusigi. Kuid olles käinud ühes Loode-Prantsusmaa tuumajaamas, ei näinud ma seal küll mingit ülearust turvapingutust, kõik paistis üsna loomulik ja mõistlik. Jah, see oli küll kümmekond aastat tagasi.

Võibolla oleks Eestil parem paigutada raha kodanike turvalisuse ja mugavuse valdkondadesse ning lisaks veel kasutada ja täiendada oma traditsioonilist põlevkivikasutuse oskust. Mina küll ei saa aru, kuidas tuumakütuse sisseostmine võiks suurendada meie energiasõltumatust või turvalisust. Võibolla võtavad maailma poliitikud ikkagi pikapeale aru pähe ja lõpetavad selle õhukvootide edasi-tagasi müümise ja ostmise. Puid ju ikka ajame ahju, ja puusuits sisaldab lisaks kasvuhoonegaasidele veel peeni osakesi, mis sissehingatuna ei pruugi just kõige toitvamad olla. Kuid mis siis teha – surnuks külmuda või?

Piiblitõlkes tähistab terminit „energia” eestikeelne sõna „vägi”. See on omamoodi ilus, eriti kui tuletada siit energilisuse vasteks vägisus. Kuid vägivaldne pole juba nõnda meeldiv sõna. Muidugi ei leidu nõnda vanas tekstis sõnagi tuumaenergiast – kui just Loti ja tema naise ulmeline juhtum välja jätta. Oleks vahva, kui meie energiavaidlused saavutaksid oma sisemise väe. Kui ei muud, siis harib see rahvast – nagu näiteks Geenivaramu projekt inimesi haris.

Tiit Kändler

Majandus | News | to.imetaja | tuuma.jaam

Tumajaam või tuumajama?

23.03.2011

Tuumajaam ei ole teaduslik, vaid vaimne probleem

Jaapanis 11. märtsil toimunud looduskatastroof oli nõnda kohutav, et võib küsida, kas on selle taustal mõtet kõnelda tuumajaama avariist. Kuid tahad või ei taha, tuumajaama sündmused on ulatunud maailmas kaugemale tsunamist. On pannud muretsema miljoneid inimesi ning kehutanud neid ette võtma esmapilgul kummalisena tunduvaid tegevusi, nagu neelama jooditablette. Siiski pole kohane neid inimesi naeruvääristada.

Sest nüüdseks on selge: Fukushima tuumajaama õnnetusele aitas kaasa inimlik hooletus. Operaatorfirma ei olnud testinud näiteks elektrigeneraatoreid. Elekter sai otsa, varutoide ei toiminud ja tuumajaam väljus kontrolli alt. Pole üldse oluline, millise põlvkonna oma see oli, selge on üks: õhku paiskus radioaktiivset ainet, mis nüüdseks on jõudnud ka joogivette, lehmapiima ja köögiviljadesse. Kui suures ulatuses, pole oluline – on see viis korda või 30 korda looduslikust enam. Kindel, et jõudis.

Eestis aktiveeris Fukushima eriti tuumajaama poolt jutlustavad jõud. Just nimelt jutlustavad, sest loogilisi põhjendusi on neilt raske, kui mitte võimatu leida. Ja väga lihtsal põhjusel. Siiani on Eestis tuumajaamade üle kõnelnud vaid majanduslikult huvitatud rühmad. Kes tahab jaamast teenida, kes tahab teenida tuuleveskitest.

Prohvetid kirjeldavad vaimustusega üha uuemaid ja mitmekordsemaid turvasüsteeme, mis hakkavad tööle elektrita ja inimeseta. Tore on. Kuid lihtne loogika ütleb, et kui juba on vaja nõnda vängeid turvameetmeid, siis järelikult on ka vänge oht. Narva soojuselektrijaama jaoks pole mingeid erilisi turvameetmeid vaja. Ja kui elekter kaob, ei juhtu mitte midagi. Keegi ei ole näidanud ka rehkendust, kui palju selliste turvavärkide ehitamine keskkonda saastab.

Nii et küsimus ei ole mitte majanduslik või teaduslik, vaid vaimne, isegi hingeline. Kui hästi tunnevad inimesed ennast riigis, kus kas on või ei ole tuumajaama.

Küsimus ei ole Eesti müütilises energeetilises julgeolekus või sõltumatuses, vaid meie ajude julgeolekus või sõltumatuses. Küsimus ei ole selles, kui palju meie tuumajaamale ette ütleme, vaid selles, kui palju hakkab tuumajaam ette ütlema Eestile. Kui palju Eesti vajab tuumajaama teenindamiseks füüsilist ja vaimset ollust. Turvaarmeed, kriisiteenistust, kaitsepolitseid, päästeteenistust ja muud taolist värki. Pole ju halb, kui päästeteenistus tänu tuumajaamale hakkab olema veel tegusam, kuid kes selle kinni maksab? Kas see pannakse tuumaelektrile otsa? Juhin kurbusega tähelepanu, et praegu ei suuda Eesti riik isegi talvist laevaliiklust turvata, kõnelemata võimaliku naftareostusega hakkama saamisest.

Tuumajaam vajab usaldust. Kuid kuis saame usaldada tüüpe, kes enne valimisi lubavad näiteks, et Nabala jäetakse rahule, pärast aga lisavad selle ilmse rahuloluga maavarade nimistusse? Kas on inimesed mõtelnud, et tuumajaama siin olles peame me kõik ostma endale taskusse raadiomeetri – sest ametlikke andmeid ei pruugi usaldada? Tegu on ju hiiglasliku äriga, mida ei taheta sulgeda mingil hetkel – mida näitab Jaapani juhtum.

Tuumajaam vajab usaldust ka arutlejate suhtes. Kuidas aga usaldada osapoolt, kes väidab, et Fukushimas ei saanud surma ükski inimene, et sealne õue, joogivee ja toidu radiatsioon on tühine, vaata et isegi tervislik? Osapoolt, kes pajatab tuumajaama ehitamisest maa alla ja sealjuures graniidikaevandusse?

Ja kui juba äri – kust võetakse, et tuumaelekter tuleb odavam kui muu? Meil on avatud elektriturg. Akadeemik Anto Raukas ja tema jüngrid kollitavad meid pimedusega, milles me tuumajaamata kobaksime. Kole on. Kuid meil on siiski olemas üks tasuta tuumareaktor nimega Päike. Võibolla on arukam paisata aru ja raha selleks, et päikest tõhusamalt kasutada. Alul vee ja eluruumide soojendamiseks, seejärel elektri tootmiseks, mis ei pruugi üldsegi mitte käia päikesepatareide kaudu.

Me saame minna kasvõi täna õhtul ja võtta Narva soojusjõujaama kivi kivi haaval lahti ja tõsta hunnikusse Kiviõli tuhamäe otsa, et suusarahval oleks lõbusam alla lasta. Tuumajaamaga ei saa teha seda eales. Kas see suletakse või mitte – tuumajaam on asi, mis jääb Eestisse senikauaks, kuni jääb Eesti.

Eesti tuumajaama ei kontrolli. Nüüdisajal ei ole energeetiliselt sõltumatuid riike, kui me kõneleme neist, kellega armastame end võrrelda. Kusagilt ju tuleb tuumakütus saada, eks ole. Mis näiteks on juhtunud haruldaste muldmetallidega? Hiina neid äkki ühel hetkel lihtsal enam ei müü ja kõik.

Tuumajaam on ka ses mõttes vaimne probleem, et on üks paras intellektuaalne pähkel. Tuumajaama asjade üle tuleb kindlasti arutleda. See tõstab ühiskonna vaimset taset. Kuid tuleb olla valvel, et selle arutelu ei kaaperdaks ära tüübid, kelle argumendid pole vaimsest, vaid mammona maailmast.

Tiit Kändler

News | to.imetaja | tuuma.jaam

Tuumaakadeemiku akadeemiline mälu

22.03.2011


Vaevalt et Eestis leidub teist akadeemikut, kes oma akadeemikustaatust nõnda tublisti pidevalt ette on tõstnud, kui Anto Raukas. Ka on ta ikka ja alati vahvalt pajatanud, kui kehvad on teised Eesti professorid, võrreldes tema endaga. So far, so good.

Raukase energia oma osalusel valminud artiklite tutvustamisel on kadestamisväärne. Kuigi siin juba tuleb mainida teatavat akadeemilist hajameelsust oma tegeliku osa hindamisel koostöös kirjutatud töödes ning ka selles, mida siis töös tegelikult kirjutatud on.

Kuid muidugimõista on Raukas ületamatu tuumajaamade prohvet Eestis, kelle värvikad ideed on paelunud kuulajate ja lugejate paljusid põlvkondi. Olgu siis mõte paigutada tuumajaam maa alla põlevkivikaevandusse, osta see Venemaalt või pista tuumajäätmed kunagi edukalt käivitatud graniidikaevandusse.

Kahjuks tuleb akadeemik professor Raukasel ette ka tõsisemaid mälulünki. Nõnda näiteks esitles ta end pühapäeval, 20. märtsi hommikul Vikerraadios eetris olnud hommikuintervjuus kui väsimatut ja vaata et ainsat võitlejat fosforiidikaevanduste vastu 1980. aastatel.

Mis seal ikka, avagem Juhan Aare raamat „Fosforiidisõda” leheküljelt 259 ja sealt saame lugeda, mida pajatas Anto Raukas 17. märtsil 1988. aastal toimunud Rakvere rajooni ja Kunda linna rahvasaadikute ühisistungil:

„Lõplikku otsust veel ei ole ja fosforiidi tootmise probleem jääb aktuaalseks. Teravamaks probleemiks loetakse Toolset. Meie vabariigis on fosforiidi tootmise propaganda kahes keeles, eesti ja vene keeles, kuid nad ei ole kooskõlas. Vene rahvuse hulgas levib arvamus, et Eesti vabariik läheb välja NSV Liidu koosseisust ja siis hakkab müüma fosforiiti lääneriikidele. See arvamus on täiesti väär. Kasum fosforiidi eksportimisest on väike ja sellepärast välisfirmad ei ole huvitatud fosforiidi väljaveost.

Kui rääkida fosforiidi ökonoomilisest seisukohast, siis on vajalik alustada fosforiidi väljatöötamist juba praegu. Tuleb leida lahendus, kuidas alustada fosforiidi väljatöötamist, kas lahtise või kinnise kaevandusega. Selle kohta on meie valitsusel oma seisukoht.”

On selles raamatus veel teisigi akadeemiku mälu värskendada võivaid kohti.

Ega asi poleks hull, kellega siis ei juhtu, et vahel midagi unustatakse, aga ehk pole kuigi tervistav, kui tuumajaamandusega seotud argumendid põimuvad unustuse hõlmaga.

Tiit Kändler

Füüsika | mis.uudist | News | tuuma.jaam

Jaapanlaste kiirendi jäi terveks

21.03.2011

11. märtsi maavärina ja sellele järgnenud tsunami elasid Jaapani tuumafüüsikute katseseadmed üle – erinevalt tuumajaamadest.

Kahe aasta eest valminud ja 1,5 miljardit dollarit maksnud Jaapani Prootonite Kiirendi Uurimiskompleks J-PARC suleti mõneks päevaks, et see üle vaadata. Sendaist 200 km lõunas ühes hullemas purustuste koldes asuv kompleks säilitas elektri, ehkki jäi ilma veest. Selles toodetakse erinevaid energilisi osakesi, sealhulgas neutroneid, müüoneid, kaaoneid ja neutriinosid kolmel kiirendil: 200 MeV lineaarsel kiirendil, 3 GeV prootonite sünkrotronil ja 50 GeV prootonite sünkrotronil.

Labor jäi terveks, kuna sellele oli ehitatud piisavalt kaitsemüüre, vastu pidamaks 10 meetri kõrgust lainet. Pole ka kiirgusprobleeme. Ehkki ümbruskonna teed on purunenud, hooned eriti maavärina käes eriti ei kannatanud. Ka eksperiment Tokaist Kamiokasse T2K, mis seisneb neutriinode tekitamises 30 GeV prootonite sünkrotronil ja nende saatmises 300 km kaugusele SuperKamiokande detektorisse Hida allmaakaevandusse jäi puutumata. Kolm J-PARKi kaastöölist saadeti Fukushima reaktorisse mõõtma radioaktiivsust.

Allikas: physicsworld.com

Füüsika | News | tuuma.jaam

Uraani hinnad kulgevad ülesmäge

01.12.2006

Vastupidiselt meie tuumagurude kinnitusele on uraani hinnad maailmaturul kindlal tõusujoonel. Uraanikaevandustesse investeeritakse usinalt, kuid neid pole siiski piisavalt. Pärast üleujutust Kanadas asuva Cameco firma Cigar Lake´i kaevanduses arvatakse uraani hind tõusvat 70 dollarini naelalt. Novembri esimesel nädalal tõusis see tervelt 7 protsenti.

Tuumajaamad toodavad 16 protsenti maailma elektrist. Austraalia toodab 40 protsenti maailma uraanist ja väidab, et võib 15 aastaga luua tuumaenergeetika, mis suudab võistelda kivisöe ja naftaga. Praegu Austraalias tuumajaamu pole. Igal viimase viisaastaku aastal on uraani hind tõusnud 45 protsenti. See ületab vase ja nikli 23-protsendise hinnatõusu aastas. “Uraani hinna tõusu ei peata miski, kui ei juhtu mõnda suurt õnnetust tuumajaamas,” kommenteerib Massachusetssi tehnikaülikooli füüsik Thomas Neff. 20 aastat pärast Tšernobõli avariid olid hinnad madalad ning kaevandusi ei avatud.
Allikas: International Herald Tribune, 7. nov 2006

Füüsika | News | tuuma.jaam

Kas tuuleveski seiskab maakera

24.11.2006

ETV sai hakkama tänuväärse asjaga: tänu tuumaenergia alasele diskussioonile telekapurgis tekkis tavasurelikel üle mitme aja natukene huvi füüsika vastu. Akadeemik Lippmaa tegi Foorumi 1. novembri saates mitmeid avaldusi Maa geofüüsika osas. Mõned neist olid täiesti vigased, mõned osaliselt vigased ning mõned laused kehtisid. Energia jäävuse seadus nende hulgas.

(loe edasi…)

News | tuuma.jaam

Tuumajaamatont vajab arupidamist

17.11.2006

Üks tont käib ringi mööda Euroopat. Tuumajaamatont. Jälle on aktuaalne maailma enimloetud tekste, Marxi ja Engelsi “Kommunistliku partei manifest”. Nüüd on selle pealkirjaks “Tuumaenergia manifest”. See tont on jõudnud ka Eestisse. Ignaline laiendamisega ühinemine tundub olevat kusagilt ülaltpoolt justkui ära otsustatud. tuuma.jaam on uus rubriik, kus püüame asja üle arutleda. Sestap on oodatud meie kõiksugused arvamused, olgu siis kahtlevad või pooldavad. Alustuseks pakume kolumni, mis ilmus 1. novembri Eest Päevalehes, kuid seda täielikumal kujul. Seejärel akadeemik Anto Raukase kommentaar.


(loe edasi…)

Telli Teadus.ee uudiskiri