Rubriigi ‘Ökoloogia arhiiv

News | Ökoloogia

Inimese ja looduse ühisosa: linn

12.06.2017

See Tiit Kändleri esse ilmus Eestki Looduse juuninumbris

Kui pea on kärbseid täis, siis pole õuel kärbseid ollagi. Isegi toas mitte. Tänavu tuleb küll loota, et kui ilmamehe jutu järgi jäi talv olemata, siis ehk ei jää kevad tulemata. Kärbsed peas aga sumisevad, kuna olemata talve uudisteemad kumisevad segiläbi: kes kaevas auku, kes ajas auku kinni, kes paisutas jõge, kes lasi paisu õhku, kes rajas raudtee, kes laskis selle maapõhja, kes ehitas üle tee põdrakesele mõnusa silla, kes luges kokku, et põdrake lipsas ikka üle tee mujalt. Kõige selle juures tuleb rõõmustada, et tegevus käis keskkonna hüvanguks ja enamasti peades, kus kärbsed pesitsemas.

Kui see jutt on õige, et inimene on looduse osa, siis kas on õige ka see hüpotees, et loodus on inimese osa? Kas inimene on õppinud, kuidas neid kahte osa omavahel kokku viia? Jah, on, ja selleks tuleb vahel reisida mõnda linna, et end rahustada. Üks selliseid on Viini linn. On vähe Euroopa pealinnu, kus läbi aastatuhandete on käinud risti ja rästi läbi nii erinevate rahvaste ja usundite kolonnid, hordid ning röövsalgad. Roomlased ja germaanlased, slaavlased ja normannid, hispaanlased ja juudid, ungarlased ja böömlased, türklased ja itaallased, kõnelemata juba eri kanguse- ja tugevusprooviga sakslastest.

 

Minu meelest on linn see paik, kus on näha käige paremini inimese ja looduse ühismäng. Siin saavad kokku – või vahel ka ei saa – inimese ja looduse ühisosa. Kui sa jõuad enese jaoks uude linna ja kui oled õnnistatud igasuguste konverentside, seminaride ja töötubade puudumisega, saad tajuda, mis maik man on. Viinis on tasakaal paigas. Kummaliselt rahulik, kummaliselt ruumikas nii jalutajale, jalgratturile, autole kui ka puudele, põõsastele ja muidugimõista viini vorstidele, toolidele ja õllele ning veinile.

Jah, see Viini vein annab ehk enim teada, kuidas on lood looduse ja suurlinna vahel. Olgu tänatud Rooma keiser Marcus Aurelius Probus, kes omaenese elu hinnaga lõpetas Issanda aastal 278 ära keelu ajada veini mujal, kui nüüdse Itaalia aladel. Probus tahtis hoida oma leegionäre pidevalt töös ja laskis neil Viini põhja- ja läänenõlvad viinapuid täis istutada. Muidugi ei olnud vein siin tundmatu, seda ajanud keldid, kuid mida nood ka Euroopas teinud ja tegemas pole. Kuigi Probuse vahvad leegionärid polnud arvatavasti just janutud, ajas neil hinge keema, et nemad, vahvad sõjamehed, peavad tegema talumehe tööd. Ja nottisid vaese Probuse aastal 282 maha (või jootsid surnuks). Asjalikumad ajaloolased arvavad, et mõrva taga oli itaalia veiniärimeeste huvi. Nii või naa, nüüd on Probusest jäänud Viini põhjaküljele temanimeline tänav ning ohtralt viinapuupõlde ja veinikülasid oma veinitubadega.

Kui trammiga Punase Viini ajal töölistele 1930. aastal ehitatud kilomeetrisest Karl-Marx-Hofist mööda kolistada ja kui ei juhtu olema tähtsaim riigipüha 1. mai, siis pidavat üles veinitubadesse ka mängurongidega saama. Aga kui on 1. mai nagu meiega juhtus, siis saab vantsida ka jala, olles julgust saanud parlamendihoone ja raekoja eest orkestri mürtsudes läbi marssinud kolonnist, kes lisaks harrastele loosungitele maalitud palvele, et muslimid on teretulnud, lehvitasid ka loosungit, millelt lahkelt vaatasid tuleviku poole Marx, Engels, Lenin Stalin ja Mao. Üsna pleekinud loosung, muide, korduvkasutusest.

Viin aga on loodusest läbi põimunuid, nii et ruumi jääb ka marssijatele, ja olgu kohe öeldud, et linna kuulsaid ning kahe-kolmekordseid alleesid noorendatakse pidevalt, istutades uusi puid vanakeste asemele järkjärgult, mitte terve linna kaupa. Ja ime küll, erinevalt näiteks Brüsselist ei pargita autosid alleede keskmisse, jalakäijatele jäetud teele.

Nojah, kastanid õitsevad kunagi ehk meilgi, ent viinapõldude vahel sulfiidivaba veini limpsides ja alla linnale vaadates tunnedki end looduse osana. Tuleb piiri pidada, et ei hakkaks end tundma looduse peremehena.

Viin.FranzJoseph2.2017

Ma ei tea, kes ja miks, kuid meil Eestis on levinud müüt, et oleme kõige enam kannatanud rahvas. Vähe sellest, mingit küsitlussõltlased on välja küsitlenud, et oleme kõige õnnetum rahvas. Ei ole, ärge lootkegi! Isegi sellel poolest pole me erilised. Kui vahel satute näiteks teistesse Euroopa pealinnadesse, tehke väheke eeltööd, vaid umbes nüüdse magistrikraadi jagu, lugege ja uurige ning mõistate, et omad hädad ja viletsused on olnud igal pool. Milleks neile siis meie omi kaela määrida. Loodus linnas tähendab oskust leida ühisosa kahe hulga – rahvahulga ja metsahulga vahel. Mitte ükski allee ei hakka kasvama pottides, nagu Tallinna nn peatänava mõttehiiglased loodavad. Metsahulk vajab ruumi, inimhulk vajab ruumi. On meie õnnetus, et Tallinnast on osatud meisterdada sihuke konglomeraat, kus tundub et ruumi pole ei ühel ega teisel. Ja oleks siis meid palju võtta.

Ega ei pea kaugele pagema: uurime Helsingit, naudime Stockholmi, rõõmustame Riias. Ja pidagem meeles, et isegi Veneetsias, kus ju maad juppjagu, on loodus iga linnakodaniku ukseläve ees, mis sest, et enamasti vedelal kujul.

Võib-olla ei seisne tervis ja hingerahu vaid higist haisvas spordisaalis rassimises või enda ja teiste tervist ohustavas jooksus ja rattasõidus mööda Tallinna olematuid ja ohtlikke jalgtänavaid. Võib-olla annab meile heaolu ka see, kui linn võetakse arendajate käest edendajate kätte? Tervisliku tormijooksuga.

 

Viin on lisaks muule olnud kummalisel kombel viimane kants, mille müüride alla Osmanite väed kaks korda jõudsid. 1529 Suleiman Hiilgava ja 1683. aastal suurvesiir Kara Mustafa juhitud vägedega. Haned päästis Rooma, kliimamuutus kristluse: tol Väikesel Jääajal oli kevadine ilmastik nii karm ja tormivihmane, et türklaste armaada jõudis Suleimaniga vaevalt linnamüüride alla oma tohutute kahuritega, kui hakkas sadama lund ja türklased ümber pöörasid. Järgmiseks korraks oli viinlased teinud parema kodutöö ja kindlustused kindlamaks muutnud. Ent neid õõnestasid seestpoolt juutide ja katoliiklaste, protestantide ja muu rahva ühisosa puudumine. Kuid türklastele jäänud paar kuud lõpetas Poola kuninga John Sobieski abivägi. Niisiis – ärgem pahurdagem kliimamuutuste üle!

Vana kurb keiser Franz Joseph I jäigi Esimeseks ja suri vaid kaks aastat enne oma impeeriumi lõppu, 1916. Nüüd seisab ta kõige kurvem monument, mida näinud olen, Viini Burggartenis, Mozarti hiilgavast kujust põõsaste-puudega eraldatud, vastu Goethe tänavat, kepp kaenla all, pilk pööratud häbelikult maapinna poole, kus õitseb tulpe, nelke ja muud nipet-näpet.

Või kes teab – praegu igatahes lehvivad maiparaadil plagud „Muslim Wilkommen!“

Kes veel või juba jälle ei usu, et maakera on ümmargune, mingu paariks nädalaks Viini ja ärgu jätku külastamata selle ohtraid ja mõnusalt haaravaid kunstimuuseume ning istumata vana lossi raamatukogu kupli all, pea kohal raamatute rivid. Kes neid loeb? Loevad nad ise? Ma arvan, et loevad. Austria-Ungari impeeriumi mälestusena ent pakutakse kohvikutes gulašit nagu Budapestis, veidi vesisemat küll, kuid hää, Alpidest voolava veega.

 

Vana Franz Joseph I kurvastab Viini Burggarteni pargis, mida õnnistavad ka Mozarti ja Goethe rõõmsad kujud.

Foto: Tiina Kaljundi

 

Viini äärelinnas püstitati ülemöödunud sajandi lõpul kolm hiigelsilindrit, mille sees gaasihoidlad. Gasometritena tuntud tornidest jäeti väliskest, mida kaunistab kevadel graafiline loodus. See leidub kunstitubasid, eluruume ja muudki.

Foto: Tiit Kändler

 

Viini põhjaküljel leidub hulganisti juba roomlaste istutatud viinamägesid. Seal saab maitsta looduse ande ja inimeseks muutuda.

Foto: Tiina Kaljundi

kommen.taar | News | Ökoloogia

Kuivalade kummaline vältimatus

11.11.2016

See Tiit Kändleri essee ilmus Eesti Looduses juulikuus.

 

Kas poleks mõtet hakata taastama soode asemel kuivalasid? On ju need inimtsivilisatsiooni vundament.

Sel suvel, juuli keskel, langes kord Tartusse, kord Tallinnasse taevast ohtralt vihma. Ajalehed olid hädakisa täis ja linnavalitsejad pidid elanikele aru andma. Ometi tekkis vihmavalingute läbi ohtralt märgalasid. Keskkonnakaitsjate rõõmu ent polnud tajuda. Sest märgalad ei tekkinud sinna, kus inimene neid näha tahtnuks.

Tiigid ja väiksemad järved kasvavad kinni. Muutuvad märgaladeks, mis sobiksid paljudele elukatele, kellele avajärv ei sobi. Jälle häda – veekogud tuleb puhastada, järved taastada, mudast puhtaks rookida. Saaremaa Kaarmise järve ähvardas järvena surm, selle põhjast roogiti muda välja ja seepeale jooksis järv selle aasta suve alul hoopis tühjaks, kuna veekogu keskel avanes auk. Oli ju märgala, kuid taheti teistsugust, aga nüüd pole kumbagi. Kui just kinnibetoneeritud auk appi ei tule ja vihmad järve täis ei saja.

Emajõe vanajõed on märgalade kohta sobilik näide. Tõepoolest on neis mõnedel kalaliikidel mõnus kudeda, kuid ühel heal päeval on need vanajõed kinni kasvanud, kuivalaks saanud. Kas vanajõed taastada? Või hoopis taastada Emajõe vanasäng?

 

Kui merest kerkib olgu loodusjõudude või veepinna langemise tõttu kuivala, siis tõttab kohale hulk pretendente. Ma ei tea, kuid kipun kahtlema selles, et keegi oleks mõne järve omanik, omamata ruutsentimeetritki selle kaldast. Märgalal on tähendus vaid ühes kuivalaga, vastupidine ei kehti.

Ometi tekkis elu vees, täpsemalt kuumaveevooludes, mis sügavalt ookeanide põhjast kerkivad. Nii arvatakse teadvat. Meie rakkudes loksub iidne ookean ühes selle soolsusega – võibolla oleme seetõttu märgaladega mentaalselt seotud? Ometi ei ole naljalt keegi märgalale elama asunud, mõni veidrik ehk soosaarele, mis on pakkunud kaitset erakule, või siis Koorküla Valgjärve omamoodi rahvas, kes enesele järve asula rajas.

3.Kõrve.Kodru.OrhiA

Selge see, et meie planeedi pinda katab suures enamuses vesi, vett on leida ka maa alt, nõnda et õigem oleks meie koduplaneeti nimetada planeediks Vesi. Kui vesi kaob, pole ka kuivalast suuremat rõõmu. Märgala toidab põhjavett, joogikõlbulikku vett. Kui aga meie esivanemad poleks asunud rajama põlde märgaladele, kuhu neil olnuks minna – enne tööstuspööret? Nad jõudsid jääpiiri jälgides mere äärde, kõrgele kaldale, kust oli hea kaugemale liikuma hakata, aga selja taga ka põldu harida, mis sest, et maa polnud nii viljakas, kui metsade vahel.

Me oleme veerahvas: meie ühendused mu maailmaga on käinud vett pidi, ja käivad siianigi: Läänemerel veetakse selle pindala kohta enim kaupu maailma teiste meredega võrreldes.

Me ju teame seda kõike, teame sedagi, et märgalasid on vaja, teame sedagi, et kolhoosikorra ajal pingutati kuivendamisega üle. Kuid me ei taha teada, mis oleks riigi optimaalne märgsus, kui siin sihukest sõna nagu „optimaalne“ pole solvav kasutada.

Veel paarikümne aasta eest jutlustasime vee-elektrijaamade loodussõbralikkusest. Nende rajamist toetas ka energiapoliitika. Ühel päeval käis prõks ja Brüssel hakkas toetama meie suhteliselt iidsete paisude õhkulaskmist. Nii nagu võõrast verd veisekarjade asustamist rannaaladele – et nood märgaladeks ei muutuks, või kuidas? Kust raha, sealt tuul. Loogikast pole enam juttugi. Mida me hakkame peale Käina lahega, mis muudkui madaldub ja madaldub. Hoolimata neist paarikümne aasta tagustest apokalüptilistest ennustustest, et praeguseks peaks Peipsi pind olema meetike kõrgemal. Aga, näe, ei ole.

Inimene ei oska ennustada tulevikku – õieti pole seda puhtmatemaatilistel põhjustel võimalik teha – ja küllap seepärast ihkame minevikku. Muidugi – südamelähedaste maastike kadu teeb hingele haiget.

Põhiküsimus on selles: miks aeg tagurpidi ei liigu, kui ometi füüsikaseadusi kirjeldavad valemid on aja suuna ümberpööramise suhtes sümmeetrilised? „Täna on homme,“ korrutas katalaani kirjanik Vila-Matas oma raamatus „Pariisile ei tule iial lõppu“ kohvikulauas kuuldud tsitaati. Füüsikud on kamba peale ja aegade jooksul leidnud lahenduse: asi on termodünaamika teises seaduses, mis postuleerib korra muutumise korratuseks, entroopia kasvu. Kord saab suureneda vaid avatud süsteemis, mitte suletud kausis.

Praegu mõteldakse ajast nõnda: „Aeg on illusioon. See ilmub välja, kui me jämendame tera, suurendades selle välja ajatust fundamentaalfüüsikast. See ei ole looduse fundamentaalne suurus. Otsides kvantgravitatsiooni, peame silmas pidama Plancki pikkuse kirjeldust, mida väljendavad ajatud võrrandid, milles ajal ei ole mingit rolli. Kui aeg ilmub välja, siis parameetrina võrrandites, mis on sümmeetrilised aja suuna vastupidiseks muutumise suhtes. Silmnähtav aja asümmeetria looduses on juhus, põhjustatud algtingimuste ebatõenäolise valikuga.“ Ja keegi ei tule ega mürista.

1.Iisaku-RüütliA

Ühesõnaga – kui inimese kauge eellane veest välja ronis, sai selgeks, et elu edenemine vajab kuivala. Inimene pole ise midagi leiutanud, ikka vaid veest ja maast avastanud ning avastustest asjad nupukalt kokku keeranud. Kui see väide vastaks tõele täiel määral, oleks see tähtis avastus, mis aitaks kokku hoida väga palju filosoofilist loba. Kuid nagu me oleme loodusest korduvalt avastanud, ei ole ükski kategooriline väide täiuslik, nõnda et sealt ei leiaks võimalust leida kasvõi üksainuke pisike läbipääsuauguke. Selle avastas juba  1931. aastal saksa matemaatik Kurt Gödel enne teda avastatud matemaatikate kohta: täiuslikku kooskõlalist matemaatilist süsteemi ei ole võimalik leiutada, ikka tuleb mingi kiuslik nõks ette, mis süsteemi teeb ebatäiuslikuks.

Nii ka praegu. Märgala vajab kuivala. Ja mõlemad need vajavad aega, mis tähendab muutumist. Kui midagi ei muutuks, siis poleks ka aega. Ma ei tea ju eales seda, kas lugeja näeb sinist samamoodi sinisena nagu mina, kuid sellel ei olegi suurt tähtsust, seni kui ta nõustub seda, mida mina näen sinisena, nimetama siniseks. Ka aeg on sihuke nähtus, mille kohta pole mul võimalik arvata, kuidas teine seda tajub.

Ruumi kohta, olgu see kui mitmemõõtmeline tahes või kui sirge või kõver tahes, saame paljutki kirja panna ja ka ette kujutada. Et meie seisame siin ja ruum on meie taga ja ees ja kõrval ja ülal ja all. Aga aja kohta mitte. Eesti psühholoog, Kanadas töötav Endel Tulving tõestas, et inimene on ainus olend ilma peal, kel on võime kronesteesiaks, see tähendab, kes on võimeline siduma möödaniku sündmusi omavahel ajalises järgnevuses, nägema vähemasti mineviku aega, seostama sündmusi minevikus toimunuga. „See oli siis, kui Vargamäe sohu kraavid lõigati.“ Tammsaare märgalasid ei taastanud.

Kreeklane Zenon sai juba 2400 aastat enne pagulaskriisikriisi aru, et olevikku ei ole tegelikult üleüldse olemas, sest see on vähim võimalikest, infinitesimaalne – oleviku vältus on vähim mõeldavatest arvudest.

Albert Einstein nägi palju vaeva, kui lõpuks avastas 1915. aastal, et kui siduda aeg ruumiga, tehes ajast ühe ruumimõõtme, siis pääseb pidevatest vaidlustest ja saab ajaga seotud asjad vähemasti kenasti välja arvutada. Einsteini 1905. aastal avaldatud erirelatiivsusteooria seob aja mõiste taustsüsteemiga, kinnitades, et aeg voolab üksteise suhtes liikuvates taustsüsteemides erinevalt ning et absoluutset taustsüsteemi ei ole olemas. Tema üldrelatiivsusteooria kinnitab, et pole vahet, kas asume mingis gravitatsiooniväljas või kiirenevas süsteemis – ühtviisi seadused toimivad mõlemal pool. Aeg on seotud ruumiga ja nõnda neljamõõtmeliseks saanud aegruum kõverdub, võrreldes meie tavaettekujutuse ruumiga. Märgala ja kuivala ajad on seotud.

2.Narva.Jõgi

Saame siis ehk ütelda nõnda: mis olnud, see olnud ja olnust tahapoole pole võimalik tagasi minna. Kui oleme kusagile paisu ehitanud, siis mõtelgem parem sellele, mida see pais on meile head andnud ning ka sellele, kuidas kalad, kui tahavad, paisust mööda pääseksid. Üks jubedamaid elamusi oli, kui esimesi kordi Soomes käisin ja keskkonnajakirjanikud meile uhkelt näitasid mingis haisvas mülkas kuivavaid puid. Me taastame soid! Olid nad uhked. Tagatipuks sõitsime edasi ja nägime ülalt mäekõrgendikult alla, sadu hektareid põlenud metsa. Me põletame metsa, sest siis tulevad siia elama erilised putukad! Mõtlesin hirmuga, et see aeg meile ei saabuks. Nüüd on saabunud – Brüsseli rahade toel. Ja kui rahajõgi juba liikvel, on ka inimesi, kes end selle kaldale sätivad ning põhjendavad ära kõik, mida rahaallikas neile jaanilaupäevaöösel sosistas. Mina ent luban enesele elada kuivalal, meie suurimast märgalast Läänemerest turvalises, kilomeetrises kauguses ja pidada puhthingelistel põhjustel väikest märgala Treppoja madalal kaldapealsel. Ning mitte lasta sirgeks kraaviks lõigata oma õueäärset oja, nõnda nagu naaber seda tegi. See annab mulle illusiooni ajavoolu püsivast pöördumatusest.

 

Fotoallkirjad

Kodru raba Kõrvemaal. Kuhu Vargamäe Andres kraavi kaevata ei suutnud, on nüüdseks ehitatud laudne kuivala.

Foto: Tiit Kändler

Iisaku-Rüütli raba veeres saab kõndida kuivala seljandikul. Märgaladele aga on meiemälestustes peidetud aardeid ja uppunud tanke ning lennukeid.

Foto: Tiit Kändler

Narva jõe kallas. Mõni märgala on kirjaoskajate eest kaitstud.

Foto: Tiina Kaljundi

 

Antropoloogia | News | Ökoloogia | to.imetaja

Sallivuse sallivuse sallivus: looduse pale

28.02.2016

See teaduskirjanik Tiit Kändleri essee ilmus ajakirjas Eesti Loodus nr2, 2016

Mured käivad hulgakesi. Kas nad siis üksteist sallivad? Rõõm ja mure kaksikvennad. Kas nad siis on meile sallivuse eeskujuks?

Puukoristaja mu akna taga kasvaval 200-aastasel männil on tegutsenud üksi ja kaksi kuus aastat järjepannu, ajast, mil maja uusehituse valmis sain. Oletan, et ta pesitseb maja tuulekastis, ja ega see või olla siis sama puukoristaja, kes praegu hommikul enne tihaseid lindude söögimajas käib ja männipuu krokodillikoort mööda pea all- või ülalpool siugleb. Küllap see mingi uue pesakonna tüüp on. Kuid ei kunagi ole siin näha olnud enamat arvu puukoristajaid. Sest puukoristaja on sallimatu teiste liigikaaslaste suhtes: tal on oma riik, reviir. Teisiti on lugu rasvatihastega: nemad küll nääklevad vahel, ent lendavad kohale pigem hulgakaupa. Ja siis saavad ka söögilauale maandunud musträsta eemale peletatud. Nemad on sallivad oma liigikaaslaste suhtes, teatava piirini küll, kuid mitte musträsta suhtes. Tapmiseks tõsi ei lähe, tagaajamiseks küll.

 

Kohatu Päike

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

 

 

Tiit Kändler: “Kohatu Päike”, 2014

Sama lugu on huntide, ilveste ja kotkastega, igaüks on oma reviiri piires sallimatu nii oma liigikaaslaste kui jahisaagi suhtes. Jahisaak jälle omakorda ja nii edasi, bakteriteni välja.

Kust võtame siis äkitselt, et Homo sapiens peab olema salliv, kui tal neandertallasegagi just kõige paremini ei läinud, kõnelemata veel teistest Homo sapiens’i rühmadest.

Alati on tapetud ja taga aetud. Üleüldine sallivus ei ole looduses kohane, selle rakendumisel meid siin ei oleks, see on selge.

Et olen hariduselt füüsik, siis muidugimõista toob sallivuse teema mulle mällu eelkõige antroopsusprintsiibid. Need selgitavad, miks on maailm ehk universum selline, et inimene siin kenasti välja arenes ja toimetada saab. Kas meie pärast või lihtsalt juhuslikult, on muutumatud arvud, mis matemaatika ja füüsika keeles väljendavad elementaarlaengud või vähima algosakese suurust või muid olulisi arve, mis seovad looduse seadused enam-vähem ühtseks matemaatika keeles väljendatud süsteemiks, just täpselt sellised, et universum, sealhulgas päikesesüsteem saaks esineda sel ja täpselt sel kujul, et elu ja sealhulgas inimene tekkis ja evolutsioneerus.

Antroopsusprintsiibid, nimetatagu neid nõrgaks või tugevaks, pole looduse seadused, vaid takkajärele tõdemused: kui universumis oleks üks või teine oluline konstant veidi erinev, siis meid poleks. Siin pole mingit sallivust. Kui ka esinevad paralleeluniversumid, siis meietaolise eluka kohtamiseks peavad mõnes neist kehtima samad loodusseadused, mis meil.

Sallivus pole kohane, sallivuse sallivus laseb ajada omi asju ja sallivuse sallivuse sallivus on kui mitte sallimatus, siis täielik ükskõiksus ometigi. Tundub tühja kalambuurina, kuid minu jaoks seda ei ole. Kui puukoristaja sallib rasvatihaste sallivust, siis ometigi ei salli ta naid söögilaua-konkurendina, rakendades sallivuse sallivuse sallivust, et neist ette jõuda.

Kas gravitatsiooniseadus ei sallinud mind, kui ma redeleilt alla kukkudes kuus ribi murdsin? Opakas küsinus? Või äkki polegi? Meil ei jää muud üle, kui sõnastada paljud asjad antropomorfselt, igapäevaselt: gravitatsioon sallib mind, kui ehitan maja, arvestades selle sallivuse piiridega, ja minu elu, kui tegutsen neis piirides.

 

Sallivuse piirid annab looduses minu meelest kätte valitud taustsüsteem. Kui me kanname kõik olendid ja eluta objektid, alates algosakestest kuni uusimate kosmoloogiliste objektideni teljestikule, mille logaritmilises skaalas püsttelg näitab suurust sentimeetrites ja logaritmilises skaalas rõhttelg massi, siis saame paradoksaalsel moel umbes täisnurka poolitava nurgaga tõusva sirgjoone, mille keskmes leiame üles iseenese. Inimene on sellises kavalas koordinaatide süsteemis maailma kese, ja küllap aimas ka koordinaatsüsteemi leiutaja René Descartes, et võib leida sellise süsteemi, milles inimese keha on keskmes ja hing on võib-olla kolmandas mõõtmes, mille kahe vahele paigutas ta jumala. Inimese põhiline mure ei ole kunagi olnud see, kas ta sallib üht või teist inimest või rahvast või looma, vaid see, kuidas ta sallib iseenese hinge.

„Jumal seda teab,“ vastas Descartes ja teda tasub uskuda, kuna teda uskus ka Eestimaad valitsenud kuninganna Kristiina, kutsudes Descartes’i oma õpetajaks ja kaudselt suretades õpetlase oma karmide kommetega välja. Kuid eestlased välja ei surnud. Valides siin oma mõõtkava piires just paraja sallivuse või sallimatuse määra.

Läks aega mis läks, Homo sapiens leidis sallivuse määra üles, see leid on kivistunud püramiidides ja iidsete linnade varemetes, Teeba templites ja Rooma Colosseumis, Cordoba mošees ja Eesti rehielamus, Oleviste kirikus ja Kölni katedraalis, jalgpallistaadionis ja 19. sajandi Euroopa raudteejaamades.

Ühel hetkel läks sallivuse piiri tajumine sassi. Tallinna tekkisid teletorn ja Rahvusraamatukogu, salliva Kaubamaja külge sallimatu Viru keskus ja salliva Sakala keskuse asemele sallimatu Solaris, salliva skulptuuripargi asemele Kadrioru lossi taha sallimatu ja kipakas „barokk“aed.

Nüüd on sallimatutel ärimeestel kavas Käsmu sallimatu sadam, salliva Käsmu Meremuuseumi asemele. Nii nagu ei piisaks sallimatutest Vergi ja Viinistu, Lohusalu ja Pirita sadamatest, millest vaid Pirita kannab kogu sallimatuse koorma välja, olles laevukestest täitunud, teised ülbitsevad tühjana.

 

Just nimelt siit läheb tegelik piir sallivuse ja sallimatuse vahel, õige taustsüsteemi ja ebapädeva taustsüsteemi valiku vahel, mitte ainuüksi eri liikide või liigisisese sallivuse määra leidmisel. Miks võitleb keskkonnaministeerium võõrliikidega? Mis õigusega, küsin õigusega – las õitseda tuhat lille, nagu esimees Mao ütles, las need siberi karuputked ja villkäppkrabid elavad ja rikastavad meie loodust! Et suruvad maha põlisliike? Ja mis siis. Ju need peavadki kaduma. Milleks raisata raha soode taastamisele, salligem eelmiste põlvede muudatusi oma maastikes! Milleks üleüldse looduskaitse, kui puudub inimkaitse? Sest salliv inimene juba relva kätte ei võta, ei labidat karuputke, ei aiateivast röövli vastu.

Et tõin demagoogilisi kõrvutamisi? Ei toonud sugugi, see on loodus, mis oma muutumatute seadustega tundub inimese ebaproportsionaalse tegevuse taustal demagoogilisena. Looduses valitsev sallivuse sallivuse sallivus on iseenesest demagoogiline, kuna sellele ei anna külge riputada harmoonilise taustsüsteemi kaotanud inimese enese vastuolu omaenese hingega, tõelist sallimatuse häirekella.

 

 

 

News | Ökoloogia | Tehnoloogia | to.imetaja

Digiökoloogia paralleeluniversumid

26.02.2016

See Tiit Kändleri essee ilmus ajakirjas Eesti Loodus nr 1, 2016.a

 

 

Kes veel kahtleb, kas inimene evolutsioneerub, see mingu elektroonikapoodi. Seal müüakse inimkultuuri lahutamatuid osiseid, seega siis inimese juppe. Kui nutitelefonid leiutati, olid need eri firmadel üsna erinevad, Nüüdseks on üleüldine evolutsioon põiminuid kolm varianti kokku. Ent neid hoitakse inimese jõul ja raha pärast lahus.

 

Meie nutitelefonid on muutunud peaaegu identseteks. iPhone, Apple ja Google, mis teeb Androidi tarkvara, on kopeerinud üksteise ideid, nõnda et nutitelefonid näevad välja peaaegu samasugused, maksavad umbes sama palju, on umbes sama kiired ja oskavad umbes samu asju.

Kuid ometi püüavad Apple, Google ja Microsoft ehitada üles omaenese digitaalseid ökosüsteeme. Looduslikus ökosüsteemis on liigid omavahel elulises seoses, ja nii ka nutitelefonide maailmas. Üks nutitelefoni ökosüsteemi hulk sisaldab omavahel ühendatud tooteid ja teenuseid. Kuid niipea, kui olete otsustanud selle kasuks, olete enesele muretsenud sametkäerauad, mis lubavad teil lahkelt tegutseda oma ökosüsteemi piires, kuid teevad nii raskeks kui võimalik rivaalide ökosüsteemiga suhtlemise, saati siis sellele siirdumise.

Yahoo Tech kolumnist David Pogue kirjeldab ajakirjas Scientific American tüüpilist digitaalset ökosüsteemi [1]. See sisaldab värkvara, nii nagu looma- ja taimeriigi kehad: telefon, tahvelarvuti, sülearvuti, nutikell, TV kast. Siis on selle koostises nagu eluslooduses mälu salvestamine reaalajas nagu muusika, filmid, TV-programm, e-raamatud. Andmeid saab sünkroniseerida kalendri, raamatuviitade, märkmete, fotode abil nagu loomariigi ajudes, need hoitakse pilves, mida kujutatakse kui tasuta reaalaja kõvaketast ja lõpuks tuleb ju lõuna eest maksta, mida saab krediitkaardi asemel teha nutitelefoni või nutikella viibutamisega.

Kõik need kolm digitaalset ökosüsteemi ei ühildu: kui oled valinud ühe firma nutitelefoni, siis pead jääma sellese universumisse. Need kolm on nagu paralleeluniversumid, millest kosmoloogid spekuleerivad, kuid erinevalt kosmoloogide universumitest mis meie silma all on tekkinud ja edenevad.

 

Neil universumitel on igaühel oma looja ja ühtlasi omanik, ja tema otsustada on, kui palju lasta paralleeluniversumitel omavahel suhelda. Pogue arvab, et Apple on kõige suletum. See kirjutab äppe vaid iPadide ja iPhone’i jaoks. Apple’i kell töötab vaid iPhone’iga, Apple Map pole kasutatav Windows Phone’is või Androidis, nõnda ei saa ühest süsteemist teise ka teha Face Time’i kõnesid.

Kui teil on iPhone, saate kasutada Google’i äppe nagu kaardid ja Gmail ja Chrome, teenuseid nagu Docs, Sheets, Slides ja digitaalset salvestamist nagu raamatud, muusika ning Newsstand. Microsoft Office on saadaval iga asja puhul ekraanil.

Igal firmal kolmest on erinev äriplaan. Apple on äri, mis müüb värkvara. Mocrosoft müüb tarkvara ja Google müüb reklaame.

Asi läheb üha hullemaks. Apple ja Google müüvad tarkvara teie auto paneelile ja kodusele automaatsüsteemile, mis töötavad vaid nende nutitelefonides. Samsung edendab omaenese universumit, isegi Amazon, mis müüs vaid raamatuid, valmistab telefone, tahvelarvuteid ja TV seadmeid.

Kas vaene tarbija peab rõõmust digilakke hüppama? Võistlus edendab innovatsiooni ja kõik need teised sõnad. Digitaalsed paralleeluniversumid kalduvad muutuma üsna ühelaadseteks, ent ussiauke nende vahel pole just palju.

 

 

 

Ameerika teadusfantastika hiilgeaja kirjanik Isaac Asimov, kes nägi ette robotite valdamist ja mõtles välja robootika kolm seadust ja kirjutas ühiskonna kohta järgmiselt: „Anti-intellektualism on olnud pidev oht, mis on põimunud läbi meie poliitilise ja kultuurilise elu, toitudes valest tähelepanekust, et demokraatia tähendab, et minu ignorantsus  on täpselt sama hea kui teie teadmine.“

Kas ignorantne, teadmatu ja rumal inimene suudab valida kolmest universumist parema kui teadlik inimene? See on õieti küsinus sellest, kas digitaalne on hävitanud demokraatia.  Andmete osav tõlgendamine on digimaailmas kindlasti läinud peenemaks, nõnda et õige hõlma on raskem kinni hakata. Iga müüja kinnitab meile, et nende universum on parim, mida meil on saada. Ignoreeritakse ekspertiisi, nagu väidab 20 aastat digitaalturundusega tegelnud Andrew V. Edwards oma raamatus „Digitali is Destroying Everything.“[2] („Digitaalne hävitab kõik“.) Tekitatakse mulje, et nende toode on ainus, mis seisab maailma ja rakenduse vahel. Kuna tooted on keerulised, siis on vaja erilist tehnilist taipu, et neid võrrelda ja leida, kuidas nad oma digitaalses universumis toimivad.

Rakenduste müüa ei soovi müüki edasi  lükata vestlusega, mis aeglustaks müüki.  „Sa pead oskama autot juhtida, et mitte vastu puud sõita!“ on liigagi paljude tootemüüjate loosung.

 

Tehnikadžungel elab oma elu, loodusdžungel oma elu. Mõlemat saab vaadata kui ökosüsteemi, kus on stabiliseerunud oma toiduahelad ja mis alluvad ühtedele ning samadele loodusseadustele.  Või kuidas saakski inimene leiutada ja luua süsteemi, milles kehtivad originaalsed loodusseadused? Ses mõttes on kolme erineva firma nutitelefonidel põhinevad süsteemid pigem ökosüsteemide kui paralleeluniversumite sarnased. Kuid ühenduspraod nende vahel meenutavad ussiauke erinevate universumite vahel.

ESOF.Brahe2A

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Tycho Brahe planetaarium Kopenhaagenis paistab tagaplaanil üle järve kui viltuse katusega silinder. See on üha enam täis digieksponaate.

Foto: Tiit Kändler, 2014

Võib-olla tuleks kosmoloogidel oma hiiglaslikest teleskoopidest erinevamad ja ehk ka kavalamad teleskoobid pöörata digitaalsete universumite suunas, siis ehk saaks aimu, millised suhted võiksid valitseda paralleeluniversumite vahel.

Kui te oleksite liblikas, ämblik, geko või meritäht, mida teil oleks inimeselt õppida? Mitte midagi peale soovi olla maailmas kõige targem. Sest kõik oma eluks vajaliku on nad leiutanud miljoneid aastaid enne inimese eellaste ilmumist maamunale. Kuid ka kõige targematel teadlastel on muust elusloodusest õppida küllaga. Seda on viimastel aegadel tehtud üha usinamalt. Just seeläbi on valminud värvid, mis ei mustu, aknaklaasid, mida pole vaja pesta, lennukid, mida pole näha või siis sillad, mis ei kuku kokku.

Inimene õpib üha enam, kuidas võtta eeskuju taimede ja loomade miljonite aastate vältel välja arendatud ehitusest. See on omamoodi poeetiline. Poeesia ei peitu mitte leiutajate loodud firmade poolt teenituid miljardites, mis saadud looduse kopeerimises, vaid looduse enda leiutistel. Bioinspiratsioon ehk bioonika on uuemat sorti teadus, mis otsib, kuidas kasutada eluslooduse printsiipe, et luua selliseid asju, milleni asjade evolutsioon pole jõudnud. Kuid selleks tuleb mõista loodust uuel tasandil. Ja see tasand ei asu mitte meie peade kohal ega ole meist suurem. Loodus ehitab elu, lähtudes aatomitest ja sealt edasi molekulidest ja nõnda edasi. Nii toimub evolutsioon alt üles. Meie aga ehitame oma asju põhimõttel ülalt alla [3].

Isaac Asimov hakkas esimeste seas oma lugudes looma pahade kõrvale heatahtlike robotite kujusid. Et oma robotimaailma korrastada, lõi Asimov 1942. aastal robootika kolm seadust:

1. Robot ei tohi inimolendile viga teha või oma tegevusetusega lasta tal ohtu sattuda.

2. Robot peab alluma inimolendi korraldustele, välja arvatud kui need on vastuolus esimese seadusega.

3. Robot peab kaitsma oma olemasolu, seni kui see pole vastuolus esimese ja teise seadusega.

Mõtleme veidi, kas kasvõi ühes neist kolmest universumist tegutsevad seadmed järgivad neid reegleid?

Inimene on lootnud, et tuleb robot ja teeb tema eest ära tüütu töö. Et siis jääb rohkem vaba aega. Mida teha vaba ajaga, seda inimene veel otsustanud pole. Ehkki sellegi raske küsimuse lahendamiseks on püütud appi võtta roboteid ja tundub, et ühe edukamalt. Kõik kolm digitaalset ökosüsteemi või paralleeluniversumit on suuresti rakendatud meelelahutustööstuse teenisitusse. Ning need on meelelahutuse senises mõttes tundmatuseni muutnud.

 

 

1. David Pogue. The Tech Jungle. Scientific American, December 2015, p 20.

2. Andrew V. Edwards, Digital is Destroying Everything, What the Tech Giants Won’t Tell You about How Robots, Big Data, and Algorithms Are Radically Remaking Your Future, Rowman & Littlefield, 2015.

3. Tiit Kändler, Leiutised, mida ei osatud oodatagi, Ühinenud Ajakirjad AS, 2015.

Loe ka: Tiit Kändler, Digimaailm kujundab looduse evolutsiooni, Eesti Loodus, november 2015, lk 28.

kole.lugu | News | Ökoloogia

Käsmu sadama asi: kisub pettuseks

07.02.2016

Tiit Kändler, teaduskirjanik, Käsmu mõtteomanik

Käsmu sadama asi

 

Käsmu.Meri.MuuseumKäsmu Meremuuseumi lähedale on mind tõmmanud juba lapsest saati. Tol ajal, mil aeg-ajalt Käsmus puhkasime, ei  saanud sinna ligi, polnud muuseumigi. Oli vene piirivalve. Sellest hoolimata tajusin, et Käsmu on osake minu mõttemaailmast. Olen Käsmu üks heatahtlik omanik, nagu neid on Eestis tuhandeid, kes kordki on külastanud kasvõi siinset Viru Folki ja  teisi kontserte, aga ka mõtteüritusi ja asutuste suvepäevi.

Siis tuli uus aeg ja Aarne Vaik.

 

Vaik pole kohaliku tähtsusega nähtus, vaid  Üle-Eestiline fenomen.

Mees, kes lõi kuvaldaga maha vene väemüüri ja asutas muuseumi oma kogudest, oma kulu ja kirjaga. Selles abistasid teda vana tsaariaegse piirivalvekordoni ja selle ümbruse maade omanikud: eri  ministeeriumid, sealhulgas siseministeerium ja kultuuriministeerium.

Puhkemaja-äriks soodsale krundile on silma heidetud rohkem kui kord.

Aarne Vaik ega tema tervis pole alla andnud.

Meremuuseum on mitte ainult Käsmu ega Lahemaa, vaid Eesti eripärasemaid muuseume.

Erinevalt tagurlike ametnike arvamusest on Euroopas üha enam mõistetud kohalike muuseumide tähtsust ja jõukohasust külastajale. Selline muuseum ei koori ei raha ega aega, vaid abistab inimesi eri ettevõtmistel.

Ainult tänu Aarne Vaigule ja tema muuseumile olen mina saanud kümme aastat korraldada teadus.ee suvekoole, kus tavarahvas kohtub tippteadlastega. Suvekool on saanud riigilt Eesti Teaduse Populariseerija aunime.

 

Vaatame, kuidas Käsmu on ehitatud: elumajad ja nende krundid ei ulatu randa välja, need jätavad mereäärse kõigile vabaks. Olgu laevaehituseks või niisama patseerimiseks.

Käsmu on ses suhtes siiani jäänud harulduseks. Mererahvas pääseb mere äärde ja külla ei ole ehitatud ebaloomulikult suuri maju.

Nüüd surub MTÜ Majaka Sadam peale sadamat, mis oma suuruselt sobiks Loksale või Võsule. Olukorras, kus Loksa, Viinistu ja Lohusalu sadamais vaevu purjelaevu ja kaatreid kohtab.  Lohusalus ehitati suur sadamahoone ning muidugi ümbritseti sadam pika ja  kõrge aiaga. Samas jäeti sadamatagused iidsed paadikuurid mädanema. Mis juhtus? Restoran hingitseb vaevu. Muud rajatised lagunevad. Seda Lohusalus, kus on suvitajate tagamaad sadu kordi Käsmust enam.

Pädevad majanduslikud ennustused väidavad, et Eestis majanduslik ebavõrdsus kasvab. See tähendab, et laevaomanike arv praktiliselt ei suurene. Midagi sellist, nagu näeme Soome ja Rootsi sadamates, ei saabu Eestisse lähema poolsajandi jooksul.

Kahtlemata on seda mõistnud ka MTÜ Majaka Sadam ning lasknud enesele projekteerida Käsmu mõistes hiiglasliku territooriumiga sadama kahe hiiglasliku majaga. Mis ilmselgelt pole mitte avalikuks kasutamiseks, vaid lihtsalt väljaüürimiseks.

Seda enam, et sadam on ju  praegugi olemas, see vajab vaid veidi suurendamist ja valvemajakesega rikastamist.

Ebaausal kombel ei näita Arhitektide Liidu esimehe Indrek Allmanni büroo  Pluss projekt ära piirdeaeda. Nõnda võib selle ehitada stalinistlikul kombel kolmemeetrise tellismüürina, nagu laoti see 1950. aastatel ümber kordonihoone. Sadamasse plaanitud kütusehoidla tähendab, et mööda Käsmu kitsast tänavat hakkavad liiklema hiiglaslikud naftaautod, paatide vedamiseks aga rekkad. Samas ei ole praeguse kruusatee parandamise kohta projektis öeldud sõnagi.

Arhitekt Allmann on oma projekti teinud vastupidiselt oma valimiskõnes toodud teesidele, et arhitekt peab arvestama Eesti väiksust ja keskkonda. Ses osas astub Allmanni Käsmu sadam  ritta Vilen Künnapu ja Ain Padriku Viru keskusega Tallinnas, mis ei  jäta enese ümber liikumiseks ruumi ei jalamehe kehale, ei hingele.

Arhitektuuriajalukku võib sattuda ka nõnda, kuid Vihula vallavalitsusel ja volikogul tuleks ometi  kaaluda, millisesse ajalukku tahavad vallajuhid sattuda.

 

Kokkuvõtteks: Eesti majanduslikku ja Käsmu ehituslikku olukorda arvestades on tegu ilmselge pettusega: sadama nime all püütakse erastada soodsat mereäärset krunti.

 

 

Majandus | News | Ökoloogia | Tehnoloogia

Peenosakeste peened ohud. Kas puuküttest saab minevik?

18.11.2014

See Tiit Kändleri lugu ilmus ajakirja Inseneeria oktoobrinumbris.

 

Me vajame õhku nagu õhku. See lause ei ole tautoloogia. Üha enam ei hinga inimene sisse mitte ainult õhku, vaid ka mitmeid õhus olevaid aineid, millest suure osa on paisanud atmosfääri ja seega ka sissehingatavasse õhku tema ise. Nõnda on lugu ka üha enam tervise- ja keskkonnakaitsjate keeles kõlavate peenosakestega. Viimastel aastakümnetel on peenosakestele lisandunud veel nanoosakesi, uue tehnoloogia kurvavõitu saadikud. Sageli kipuvad erinevad õhku saastavad osakesed sassi minema. Püüan allpool veidi korda majja saada.

Peenosakestest, nõnda nagu ka teistest õhus olevatest ainetest poleks mõtet palju rääkida, kui nood ei ähvardaks meie tervist. Euroopa Liidu pädevad institutsioonid on õhu puhtust uurinud aastakümneid, on seda tehtud ka Eestis. Ühiselt on jõutud järeldusele, et õhu saastamine on praegusel ajal keskkonna saastamistest Euroopas esimese numbri häda. Pakutakse välja ka seda, kui palju enneaegseid surmasid toob kaasa saastunud õhu hingamine. Kuid need arvud on suuresti suvalised, sõltuvad tõenäosuste hindamise metoodikast ning siinkohal pole arvude väärtused olulised. Oluline on see, et probleem ei vähene, vaid kasvab.

 

Peenosakeste peen maailm

Peenosakesed, millele siinkohal keskendume, on õhus lendlevad ning mitmetest allikatest nagu kütmine, autosõit, teetolm, olmetegevus vallanduvad osakesed. Neid nimetatakse lühidalt PM (particulate matter) ja jagatakse suuruse, täpsemalt osakese suurima läbimõõdu järgi. PM10 tähistab osakesi läbimõõduga alla 10 mikromeetri, PM2,5 alla 2,5 mikromeetri ja PM1 alla ühe mikromeetri. Pisemate osakeste maailma poole edasi liikudes satume juba nanoosakeste maailma, need on osakest läbimõõduga all 100 nanomeetri.

Mida tuua nendele suurustele võrdluseks? Inimese peenima ihukarva läbimõõt on 20 mikromeetrit, mis tähendab, et peenosakeste puhul kõneleme me kaks kuni 200 korda pisematest osakest. Mis veel pisem, selle pistab inimene naoosakeste kasti.

Erineva suurusega osakesed mõjuvad meie tervisele erinevalt. See, mida EL ohtlikuna silmas peab, on peenosakesed. Nende puhul on kindlalt tõestatud näiteks vähki tekitav toime, aga ka muude haiguste võimalik vallandumine.

Nanoosakestega on veidi teine lugu. Neid on uuritud vähem, nanotoksikoloogia ehk nanoosakeste mürgisuse uurimine elusolenditele tekkis alles kümmekonna aasta eest ja nõnda ei ole ka nende mõju inimese tervisele veel nii selge kui peenosakeste mõju. Üks on kindel: naoosake on nõnda tilluke, et pääseb takistamatult läbi keharaku ja nõnda jõuab kopsust verre ja sealtkaudu paljudesse organitesse. „Nanoosakeste vähkitekitav mõju ei ole veel lõplikult tõestatud,“ kommenteerib Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi teadlane Anne Kahru, kelle juhitav uurimisrühm on aastaid uurinud erinevate naoosakeste mõju oma mudelloomadele, näiteks tillukestele luminestsentsanduriga varustatud bakteritele. Kõige üldisemalt saab nende töö võta kokku, et kahtlemata on mõju olemas, sõltuvalt nanoosakese koostisest.

Sellised uuringud on üha olulisemad, kuna maailma nanotehnoloogiaturg kahekordistub iga 3 aastaga. 2015. aastal umbes triljon USA dollarit.

Selle aasta 29. mail Teaduste Akadeemia peamaja saalis toimunud seminaril esitasid nano- ja peenosakeste kohta tehtud uuringute tulemusi Eesti ja Itaalia teadlased.

Nanoosakesi ei tooda mitte ainult inimene oma autode diiselmootorites või kütteseadmetes, neid paiskab atmosfääri vulkaanipurse ja metsatulekahju – jaanituledest kõnelemata. Viimase kümne aastaga on selgunud, et nanoosakeste ja bioloogiliste olendite vastasmõju on väga oluline. Ja mida enam inimene kasutab nanoosakestega rikastatud näokreeme ning sõidab diiselmootoriga autodega, mis võivad küll olla varustatud katalüsaatorseadmetega, mis vähendavad mõningaid heitmeid, ent mitte nanoosakesi, seda olulisem on mõista, mida inimene peaks tehnoloogia üha suurema nanostumise ajastul tegema. Asbest, suurimaid nanoosakeste allikaid ehitustes, on nüüdseks keelatud. Selle asemel asub tegutsema üha suurem valik naoosakesi.

Nano.ManteccaAMilano-Bicocca Ülikooli teadlane Paride Mantecca juhtis tähelepanu, et autokumm kaotab oma eluea jooksul paar kilogrammi massist ja sellest saavad enamjaolt nanoosakesed. Tema andmetel on nanoosakeste kontsentratsioon õhus eriti suur Põhja-Itaalias, Eestis veel suurt häda pole. „Eriti suur on kontsentratsioon talvel,“ ütles ta. Ja läkas sujuvalt üle peenosakestele: „Osakeste mürgisus meie kopsudele sõltub nende suurusest.“

Väiksemad osakesed on mürgisemad. Kõige mürgisemad on need, mida me üldse ei näe. Mantecca hinnangul lüheneb Põhja-Itaalia elanike eluiga peenosakeste sissehingamise tõttu 12–36 kuud. Oodatud eluiga on seal pisem kui Põhja-Soomes. Nõnda siis. Kuulsast Vahemere dieedist, tänu millele itaallased kauem tervena elavad kui põhjamaalased, Mantecca ei kõnele. Tema rõhutab, et mürgisus sõltub osakeste kogumassist. Selge on see juba Paracelsuse aegadest – doos teeb mürgi. „Küsimus on osakeste kogupinna pindalas,“ ütles Mantecca, ja see on pisematel osakestel suhteliselt suurem ehk „nanoosakesed on ohtlikumad kui diisel ise.“

Nanoosakesi paiskab õhku suitsetamine – sealhulgas ka e-sigaretid –, nanode sekka kuuluvad ka viirused ja bakterid. „Olulise osa annab puu põletamine ahjudes,“ kinnitas Mantecca, põhjendades talve suuremat saastumist.

¤

¤

Puuküte ja toiduküpsetamine

Siin algab ala, mis tõsiselt Eestit puudutab. On väga oluline teada, milliseid peen- ja nanoosakesi puudega kütmine õhku paiskab, kui ohtlikud need on ja kui suure osa peenosakeste koguhulgast antud paigas moodustavad osakesed, mis pärinevad puuküttest. Möödunud aasta kevadel Brüsselis toimunud Rohelisel Nädalal keskenduti õhule ja esitleti mitmeid puukütte saastamisega seotud uuringuid. Kuid andmeid, mis võrdleks puukütte saastuse osatähtsust teiste saasteallikatega, näha polnud. Avaldasin selle kohta Eesti Päevalehes artikli „Puuküte teeb Euroopa õhusaastajatele muret“, kus kirjutasin ka keskkonnavoliniku Janez Potočniku vastuse, kui talt küsisin, kas siin pole tegu millegi sarnasega nagu hõõgniidiga pirnide keelustamine. Näeme ju, et nüüdseks on need uuesti poodides, ainult et kümme korda kallimana. Keeld näib olevat käivitanud toreda äriprojekti. Janez Potočnik sellist seost ei näinud ja kinnitas, et see on iga riigi otsustada, mille ta ära keelab või mida piirata tahab. Peame ometi meeles pidama, et hõõgpirnide keelustamise poolt hääletasid kõik Eesti Europarlamendi saadikud, selle kiitis heaks ka Riigikogu. Miks mitte peljata, et nõnda juhtub ka puuküttekolletega?

Artikkel pakkus palju huvi Euroopa Komisjoni esindajale Eestis Hannes Rummule, kes nimetas seda teema tõstetust muude koledate asjade seas ka paanika külvamiseks. Kui ei muud, siis selgub sellest reaktsioonist, et asi on tõepoolest aktuaalne.

Nano.BuanannoASelles valguses on ülihuvitavad Cassino ja Lõuna-Lazio Ülikooli teadlase Giorgio Buonanno uuringud. Mida pisemad on osakesed, seda raskem on neid välja filtreerida. Looduslik foon on sada kuni tuhat peenosakest kuupsentimeetris, Tallinna-suguses linnas on see arv kümme korda suurem, kiirteedel suurim.

Suurim eriti peente peenosakeste kontsentratsioon on tööpäeviti, neid hõljub õhus ka kaks tundi pärast liikluse vaibumist. „Põhiline ultrapeenosakeste hulk satub inimese kopsu kokandusest,“ kuulutas Buonanno ülaltuslikul moel, „ja meil Itaalias valmistatakse sööki lahtisel gaasitulel, kui Austraalais ei tehta kodus üldse ise süüa.“

Lapsed saavad suurima peenosakeste doosi tippajal koolimineku puhul, koolis kaitsevad neid seinad. Koju jõudnud, satuvad nad jälle toiduküpsetamisest pärit peenosakesi hingama. Koolis aga on kõige ebatervislikumad paigad üllatuslikult võimlad. „Liikumine vallandab põrandalt hulgaliselt ühe kuni kümne mikromeetrise läbimõõduga osakesi,“ kinnitas Buonanno oma uuringutele toetudes.

„Ohtlikud on nii sääsetõrje kui küünlad kohvikutes,“ lisas ta. Ja kõige ohtlikum veel on e-sigarett. Seevastu prügipõletusjaamad töötavad peenosakeste mõttes puhtalt. „Prügipõletustehas on puhtam kui põllumajandus,“ ütles Buonanno.

„Kõige ohtlikum on see, mida me ei näe,“ hoiatas ka Tartu Ülikooli teadlane Hans Orru, kes on keeruliste seireseadmetega mõõtnud peenosakeste sisaldust erinevates Eesti paikades. „Kõige kõrgem PM10 sisaldus on õhus varakevadeti linnades,“ kinnitas ta. Siis sulab üles saast, mille talvel seob enesega lumi, tänavad muutuvad tolmuseks. „Tartus on PM2,5 sisaldus kõrge talvel,“ väidab Orru, põhjendades seda ahiküttega. Kuid puuküttest saastamise muster on üle Eesti keerukas ning andmeid selle kohta, milline protsent peenosakestest tuleb kindlas paigas puuküttest, milline teistest allikatest nagu liiklus, küpsetamine ja muu olmetegevus või tööstus, pole piisavalt. Eesti Keskkonnauuringute Instituudis on labor, mis mõõdab puukütteahjude emissiooni ning selles saadavad tulemused täienevad üha.

Tundub, et praegu ei saa me veel tõsikindlalt otsustada, millistes paikades ja kui palju me peaksime puukütteahjusid kas välja vahetama või suitsu filtreerima. Tasub aga meeles pidada Buananno mõõtmistulemusel põhinevat tõde: „Toa mõju võib olla suurem kui õuel.“ Nii et kui lähete suvilasse ja istute enamjaolt oma suvemajatoas, keetes ja küpsetades, võite hingata sisse enam peenosakesi kui linnas jalutades.

Inimene on üls ehitatud nanotehnoloogia põhiselt. „Elusrakk on minitehas, mis sisaldab suure kogu pühendunud nanoskaalas valgumasinaid, mis on miljardite evolutsiooniaastate käigus optimeerinud,“ ütles ameerika biokeemik Bruce Alberts. Nõnda on ka keskkonnas ringlevatel nanoosakestel inimesega vähem või rohkem ohtlikult asja.

 

Fotod: Tiit Kändler

Nanoosakese maailm

Paberileht                                           100 000 nanomeetrit (nm)

Inimese peenim ihukarv                     20 000 nm

Punased vererakud                            8000 nm

Bakterid                                             1000 nm

Antikehad                                          10 nm

Rakumembraan ja membraanipoor    6–10 nm

Glükoosimolekul                                1 nm

Kullaaatom ja vee molekul                0,3 nm

Vesinikuaatom                                   0,1 nm

 

 

Nanoosakese uued omadused nanomaailmas

Suurem pinna pindala ja ruumala suhe

Suurem pinna reaktsioonivõime

Uued elektroonilised, optilised ja mehaanilised omadused

 

Inimkonna viis tehnikarevolutsiooni

1780–1840                 aurumasin, tekstiilitööstus, mehaanikatööstus Ühendkuningriikides

1840–1900                 raudtee, elekter, terasetööstus Inglismaal, Saksamaal ja USAs

1900–1950                 elektrimootorid, rasked kemikaalid, autod ja tarbekaupade masstootmine enamjaolt USAs

1950 tänaseni             sünteetika, orgaaniline keemia, arvutid Jaapanis ja USAs

Tänapäevast                nanotehnoloogia ja molekulide tootmine, juhivad USA, Hiina või India

 

 

 

Peenosakeste (PM) ja nanoosakeste bioloogilised efektid

 

PM mürgisus ei sõltu ainuüksi kontsentratsioonist.

Bioloogilised efektid varieeruvad sõltuvalt osakeste suurusest ja aastaajast.

PM keemilise koostise osa (ning seega selle PM osatähtsus teiste emissiooniallikate seas) sõltub raku vastuvõtlikkusest konkreetsele osakesetüübile.

PM vallandab eelkõige põletikulisi protsesse organismis.

Peen- ja nanoosakeste osised pärinevad peamiselt põlemisest ja nende bioloogiline aktiivsus seondub põhiliselt vähki tekitava mõjuga.

 

Põlemisprotsessides vallanduvad peen- ja nanoosakesed

 

Kütus                          PM2,5                         PM10

 

Bensiin                       0.52%                         0,45%

Kivisüsi                      0,72%                         0,73%

looduslik gaas             1,01%                         0,94%

kütteõli                       1,26%                         1,13%

diisel                           19,65%                       17,02%

puit                             56,14%                       49,51%

teised                          20,7%                         30,22%

Allikas: Milano-Bicocca Ülikool

 

 

Nanoosakeste kontsentratsioon õhus

 

100–1000 osakest kuupsentimeetris              sisekontinentidel ja meredel

10 000                                                            maapiirkondades

50 000                                                            linnakeskkonnas

üle 100 000                                                    kiirteede kõrval ja suure päikesekiirguse korral

 

Allikas: Cassino ja Lõuna-Lazio Ülikool

 

 

mis.toimub | News | Ökoloogia | vaata.imet

Häid pühi: surreeded pole vennad = tormiline kliimamuutus

18.04.2014

Lihavõttekuusk1AMöödunud aastal Suurel Reedel. Treppojal askeldasid Lihavõttepäkapikud ja sõid ära tai liha. Külla tuli reil-saanil kihutav Lihavõttevana ning viis jõulukingid minema.

¤

¤

¤

¤

¤

¤

 

SuurReede.2014ASel aastal ootab konn kevadet ja vahib märtsikellukesi ning lumikellukesi ja tsillasid.

 

News | Ökoloogia

Laelatu puisniit katab oma 2000. jõululaua

19.12.2013

Alljärgnev lugu ilmus jõulutervitusena mu häädele lugejatele 20. detsembri Eesti Päevalehe teadusküljel vaikse pühendusena neile, kes on mu aastate pikku ilmunud lugusid uurinud ja nende kohta mulle ka lahkeid tähelepanekuid teinud.

Allpool on toodud terviktekst, mille tähendus, nii nagu igas traditsioonilises jõulumüsteeriumis, ilmneb loodetavasti Kolmekuningapäeva paiku.

Terviklikkuse huvides on toodud ka lühiuudiste täielikud tekstid.

Minust sõltumatutel asjaoludel ning hea ja kurja vahelise võitluse aktuaalsuse kinnitusena ilmus samal, teadusküljel, reklaam ka ühele Eestis tuntud inimesesarnasele olendile, kelle kurjuse piiril balansseerivad nn ennustused on alati andnud märku kui mitte muust, siis pimedusejõudude jätkuvast võimust ja väest meie pisikeses riigis. Mis on ka mõistatav, sest kes pole Jumala kohus – niivõrd kui tal seda saabki olla –, hoida meid näitelaval, milles peaosade etendajaks võime end oma upsakuses pidada vaid meie ise.

 

 

Tiit Kändler

Laelatu puisniit katab oma 2000. jõululaua

 

 

Talvine pööripäev ei ole inimese väljamõeldis, kuid sellega seotud tavad ja uskumused inimeseta läbi ei saa. Pärandkultuuri aasta lõpul on põhjust mõtelda, kummal pool nähtamatut seina me seisame. Kui oleme metsamehed, siis  peaksime justkui loopealsed ja puisniidud omapead jätma. Kui oleme oma esivanemate kultuuri  jätkajad, siis peaksime loopealseid ja rannaniite hoidma, nii  nagu need kujunesid – jah, millal need kujunesid? Me ei eksi palju, kui arvame, et puisniit, mis pole ju muud kui mets, kuhu on jäetud kasvama üksikuid puid, mille ümber loomi karjatada ja kust heina niita, hakkas siin-seal välja kujunema vähemalt 8000 aasta eest esimeste siia saabunud küttide-korilastega. Soode ja rabade, jääaja mälestusmärkide kõrval on see vanus nooruke.

Teaduse asi on puisniitu uurida, aga kas me peame selle säilitama ja kui palju ja kus ja kuidas, otsustab elu ise. Mitte teadmameeste kogu, vaid elu oma piirangutega. Äsja ilmus Eesti rannikualasid ja merd käsitlevate teadusartiklite kogumike sarjas Estonia Maritima mahukas väljaanne Laelatu puisniidu ajaloost ja loodusest. See täiendab kenasti 1997. aastal ilmunud puisniitude raamatut, mille kirjutasid Tartu Ülikooli botaanikud Toomas Kukk ja Kalevi Kull. Uuel kogumikul on enam autoreid ja see loob tugipunkti, millelt hinnata ühe meie paremini säilinud ja liigirikkama, Euroopa ühe suurema, Laelatu puisniidu võimalikku tulevikku.

Eesti Maaülikooli botaanik Toomas Kukk selgitab: „Enamasti käib see tõesti nii, et kõigepealt on mets ja siis seda hõrendati. Kuna Laelatu on Lääne-Eestis, kus maapind umbes millimeeter-poolteist aastas tõuseb, on seal meri aastasadade jooksul taandunud. Laelatu kõrgemad kohad võisid laiuna mere alt vabaneda umbes 2000 aastat tagasi – küllap võeti need suvise karjamaana kohe kasutusele, tuues laiule näiteks lambaid. Võib-olla polegi Laelatul kunagi õiget metsa olnud, algusest peale puisniit. „

 

Nupukas maastik

Princetoni  füüsik Freeman Dyson kuulutab: „Iga paik on  eluks kõlblik, kui ollakse piisavalt nupukas.“

Puisniit oli kindlasti inimese eluks metsast kõlblikum. Kuid selle loomiseks oli vaja kirvest, mis on inimkonna vanimaid leiutisi. Puisniidu lausaliseks rajamiseks tuli leiutada vikat, mis Eestisse saabus vähem kui kahe tuhande aasta eest. Puisniidule said saatuslikuks järgnevad leiutised –  hobuniiduk ja traktor. Veel 20. sajandi alul oli puisniit põhiline ja enamlevinud heinamaa Eestis. Võibolla oli üheks põhjuseks, et siia sai kenasti ligi ka talvel, küünidesse kogutud heina vedama ja mitmeks tarbeks kasvama jäetud puid võtma, et kehtival puuajal meisterdada tarvilikku kila-kola.

Puisniit oli mugava mehe mets, hea julge minna ja askeldada. Läks aeg edasi, jäi üha enam puid jalgu. Puhtu vanim tamm arvatakse 600-aastaseks, Laelatu nooremad tammed enam looduselt lisa ei saa. Läheb veel sadakond aastat ja tammedel on lips läbi, ehk jääb veel mõni arukask ja saar ja vaher – kui pärandkoosluse eest ekstra hoolitseda. Muidu on peal mets või majad.

Laelatu.Toomas KukkMiks pajatada puisniidust talvel, kui puudest näib olevat kadunud elu hõng ja rohi maa alla vajunud? Eesti Pärandkoosluste Kaitse Ühingu rahvas nõnda ei arva. Ühingu juhatuse liige, vasakul oleva foto autor Toomas Kukk pajatab: „Varasemal ajal toodi talvel puisniidult küünist hein koju ja raiuti ka oksi ja puid kütteks. Praegusel ajal on puisniit talvel lihtsalt vastupandamatult ilus. Oleme Laelatu puisniidul käinud korduvalt aastat vahetamas, minnes keskööks puisniidule lõket tegema. Oleme võtnud puisniidule ka televiisori kaasa, et oleks nagu päris aastavahetus.“  Programm on täiuslik, kuna elektrit pole.

Laelatul elab metskitsi, sokkude pahandamist on puisniidu sõbrad sageli kuulnud. Kuke sõnul on seal kindlasti ka põtru, metssigu ja jäneseid. Rääkimata hiirtest. 1990. aastatel tõdeti, et meie puisniitude taimekooslused on maailma kõrgema liigirikkusega maastike seas. Täpsemalt – puisniidu väikeseskaalalised kooslused, kus ühel ruutmeetril elab umbes seitsekümmend liiki.

„Liigirohkus on viimasel ajal kippunud küll vähenema, aga pideva seire tõttu on vähenemine siiski teada,“ selgitab Kukk. „76 liiki ruutmeetrilt pole me viimastel aastatel enam kirjeldanud, aga ligi 70 tuleb ikka ära. Ilmselt oleks mõistlik pärast niitmist ka Laelatul loomi karjatada, nagu see ajalooliselt on enamikul puisniitudest olnud – loomad loovad uusi mikroelupaiku, toovad oma karvkattes uusi seemneid ja aitavad ka vahepeal kasvanud ädalat vähendada.“

„Kahtlemata on Laelatu kõige tuntum ja uuritum Eesti puisniit, kuskil mujal pole nii palju teadlased elurikkust kirjeldanud ja välikatseid teinud,“ ütleb Kukk, kes ise on nii agar puisniidu uurija kui selle hoidmiseks paar korda aastas talguliste seas. „Sellist agarust, mis oli Laelatu bioloogiajaama hoone ajal aastast 1984 kuni põlenguni aastal 2007, pole uuringutes tõesti enam märgata,“ tõdeb ta, kuid lootus jääb. „Loodetavasti saab 2014. aastal valmis bioloogiajaama uus hoone, mida rajab Tartu ülikool. Siis võiks loota uut hoogu ka Laelatu uurimises.“

Vaikselt ja vagusi saab seda Eesti loodusimet nautida ometi.

 

Laelatu puisniidu rikkused

Laelatu puisniit asub Puhtu-Laelatu looduskaitseala põhjaosas ning sinna saab mööda aastatel 1931 – 1968 tegutsenud Rapla-Virtsu raudteetammi kulgevat teed.

1939. aastal asutati Puhtus tervisemuda kaitseala, 1959. aastast oli siin Virtsu-Laelatu-Puhtu keeluala, praegune piir pärineb 2003. aastast. Siin kasvab 2/3 Eesti orhideeliikidest.

Looduslikult erineb Laelatu teistest meie puisniitudest esmalt oma suuruse poolest – seal niidetakse 15 hektarit, puisniiduilmeline on umbes 25 hektarit ja potentsiaalselt võiks puisniitu olla kuni 75 hektarit. Teiseks liigirikkuse, sealhulgas kaitsealuste liikide suure hulga poolest. Laelatul on seni leitud kasvamas 546 liiki soontaimi. Ühel ruutmeetril on leitud kasvamas kuni 76 liiki taimi.

TK

ASTRONOOMIA

Tähed emigreeruvad Linnuteelt

Võibolla pakub teile tuge teadmine, et ära ei minda mitte ainult Eestist. Viimastel aastatel on astronoomid avastanud käputäie tähti, mis liiguvad nii pöörase kiirusega, et ühel heal päeval põgenevad meie Linnuteelt. Astronoomid loodavad, et nood eskapistid võivad anda teavet tumeaine kohta, mida veel keegi näinud pole, aga mida on tavalisest ainest viis korda enam. Kuid siin on üks konks: tuleb teada, kust säherdune täht lähtus. Selleks uuritakse hoolikalt äsjaleitud hüperkiirusega tähe HVS17 valguse spektrit. Täht on 153 miljonit aastat vana ja kihutab Linnutee äärel kiirusega poolteist miljonit kilomeetrit tunnis. Andmed viitavad, et täht pärineb Linnutee keskmest.

Allikas: Scientific American

 

SOOVITUS

Külastage rakkude ja teadlaste jõulumaad

Eesti aasta parimatel teadusfotodel ehivad end taimed sama kaunilt nagu inimesed jõulupuid.

Teadusfoto.2013Eestikeelse Vikipeedia arendaja, mittetulundusühing  Wikimedia Eesti korraldatud aasta teadusfoto võistlusel pälvis aasta teadusfotograafi aunime Tallinna Tehnikaülikooli genenitehnoloog Heiti Paves oma fotoseeriaga müürlooga lehekarvadest. Müürlook on geneetikute mudeltaim, kelle abil on avastatud hulk eluslooduse evolutsiooni tõsiasju. Tema lehekarvad on erakordsed moodustised müürlooga lehe ja varre pinnal. Lehekarva rakk on sadu kordi suurem kui ümbritsevad lehe kattekoe rakud. Tervet sarja ja teisi võidupilte saab näha Vikipeediast aadressil Teadusfoto 2013.

Allikas: Wikimedia Eesti

 

RAAMAT

Päevauudiste tõlgendaja

RHallutsinatsioonidOliver Sacks

Hallutsinatsioonid

Inglise keelest tõlkinud Kaia-Leena Pino

Imeline Teadus, AS Äripäev, 320 lk

 

Meie nüüdis-Eestis väga asjakohane raamat sellest, kuidas unenäod tungivad maailma, mida vanast harjumusest peame reaalseks. Siit leiab kohutavaid sõnu nagu hüpnopompiinsed või hüpnagoonsed hallutsinatsioonid. Autor kinnitab, et pärast selle raamatu kirjutamist ei vaja ta enam amfetamiini nagu varem. Loodame siis, et lugeja vabaneb selle abil mõnest sõltuvusest, olgu või näilisest. Sobilik lugeda eriti jõulude ajal ning enne ja pärast. See pole kahjuks küll käsiraamat hallutsinatsioonide esilekutsumiseks, kuid sobib siiski suurepäraselt päevauudiste peale ja alla.

TK

 

Antropoloogia | News | Ökoloogia | to.imetaja

Kulduuriministri kuldsed sõnad

21.11.2013

 

“Kui nüüd keegi ütleb, et me kohtume kultuuri loomeliitudega, ja loomeliidud ütlevad, et nemad esindavad eesti kultuuri, siis selles ma oleksin väga ettevaatlik ja kahtlev,” märkis kultuuriminister.

Väga õige, ja veel enamgi. Kui nüüd keegi ütleb, et me kohtume parteidega, ja parteid ütlevad, et nemad esindavad eesti rahvast, siis selles osas oleksin ma väga ettevaatlik ja kahtlev. Nii nagu tegelik kultuur pole koondunud loomeliitudesse, vaid pööningutele ja keldritesse, nõnda pole tegelik Eesti koondunud parteidesse. Vaid igale poole mujale, sealhulgas kuu peale ja poti laadale.

Eesti ainus viga on see, et kuidagiviisi juhtus, et valisime demokraatia sellise süsteemi, mis annab parteidele liiga suure võimu – tegelikult ainuvõimu. President on parteide valida, riigikogu juhataja samuti, kõnelemata ametnikest koolijuhatajateni ja rektoriteni välja.

Igaüks võib seda pilti õõvastuseni täiendada. (Sama juhtus ka Hispaanias, kuigi sooviti diktatuuri kordumist vältida. Kuid seal on rahvast, kes ikkagi läheb tõeliselt tänavatele, mitte jääkeldritesse peitu.)

Oleme selle kooslusega kahjuks juba harjumas, kuigi näiteks olla ühel ja samal ajal parteilane ja teadlane on nagu olla ühes ja samas kehas mr Hyde ja dr Jekyll.

Ja tulemuseks oleme loonud süsteemi, parasjagu sellise loodusliku koosluse, kus etteotsa satuvad inimesed, kes on absoluutselt empaatiavõimetud. Kas te siis ei näe – meie parteijuhid on ju empaatiaks võimetud inimesed, õnnetud inimesed, kes pole võimelised end teise inimese olukorda asetama, saati et kaasa tundma.

Inimkonnas on selliseid õnnetuid mingi väike osa nii või naa, ja meie valitud demokraatlik süsteem kergitab just sellised etteotsa. Sellepärast polegi mõtet nendega vaielda, nad lihtsalt ei saa aru.

Kas Bilbo Baggins vaidles Guglunkiga, et pimedast koopast välja saada? Oh ei, tal läks õnneks tõmmata Guglunk ninapidi küsi-vasta mängus ja saada enesele nähtamatuks tegev sõrmus!

Meie guglunkid on kleepuvad, empaatiavõimetud, pimeduses elavad olendid, ja neile tuleb tunda kaasa, sest salamisi nad nutavad – guglunk, guglunk, guglunk.

Meil aga ei jää üle muud, kui esitada neile üha kavalamaid küsimusi, millele nad vastata ei oskaks ja ometi kord taskupõhjast üles leida nähtamatuks tegev sõrmus. Kujutage ette, kui õnnelikud me siis oleksime – guglunkparteilastele nähtamatud? Kuid ettevaatust! Koopast väljas, valguse käes, ootavad mäekollid!

Kurbdusega, Tiit Kändler

 

News | Ökoloogia | vänge.lugu

Puuküte teeb muret Euroopa õhusaaste uurijatele

14.06.2013

Kui te varsti jaanitule süütate, siis on lõbu laialt, kuid teadke – Euroopa Liit hoiab puu põletamisel üha enam silma peal. Möödunud nädalal Brüsselis toimunud traditsioonikohasel Rohelisel Nädalal keskenduti õhu saastamisele. Õhu puhtus on inimesele tähtsaim ja kõige enam ohustavad seda peenosakesed, sealhulgas puu põletamisel eralduvad osakesed.

Kümme aastat tagasi seda Euroopa Liidus veel ei olnud. Puu oli kindla peale roheline kraam, isegi kui okkad ja lehed maas ning kui ka tüvi ahju aeti, peeti seda positiivseks taastuva energia kasutamiseks, millele vastustati fossiilse kivisöe, pruunsöe, põlevkivi ja gaasi energia. Energiapuidu kasvandused said hoogsalt toetust ja puupelletid ning muu säherdune saagimisjääkidest toodetud kraam oli loodushoidliku käitumise musternäiteks.

Jälginud viimaste aastate keskkonnauuringute alast kirjandust on hakanud silma, et üha enam uuritakse puu põletamisest tekkivat saastet. Möödunud nädalal Brüsselis toimunud Rohelisel Nädalal oli õige palju neid ettekandeid, milles puidu põletamisest pajatati. Tahked peenosakesed, mis õige mitmete tahkete kütuste põletamisel korstnast välja lendavad, on läinud moodi ja nende uurimine saab üha enam raha.

Mis on juhtunud, et seni võimaliku saastajana rahule jäänud puu on nüüd pinnuks silmas ning kogunisti kõlab üleskutseid kui mitte puu põletamine üleüldse lõpetada, siis keelata see linnades ning sundida inimesi vahetama oma vanad küttekolded uute ja peenosakesi kinni püüdvate vastu ümber.

Pole keeruline näha, mida sellised võimalikud EL direktiivid Eestile tähendaksid. Kindlasti enamat, kui hõõglampide keelustamine. Meie talud ja külad, alevid ja väikelinnad, kogunisti suuremate linnade ääred on külmumisest pääsenud tänu puule, mida ahju alla aetakse. Püüdsin keskenduda seminaridele, kus neist probleemidest kõneldi ning õnnestus lühikesel pressikonverentsil asja kohta pärida ka EL keskkonnavolinukult Janez Potočnikult.

Saksamaa Põhja-Reini-Vestfaali riikliku õhuseire EL võrdluslabori juhataja Ulrich Pfeffer mõõtis oma kolleegidega 2011/2012 hooaja talvel kümnest mikromeetrist peenemate peenosakeste PM10 sisaldust 21 jaamast koosneva võrgustiku abil. Nad kasutasid peenosakeste kontsentratsiooni indikaatorina levoglükosaani, kuue süsiniku rõngal põhinevat ainet, mis tekib puu põlemisel ning mille sisaldust õhus on füüsikaliste mõõteriistadega lihtne mõõta.

„Me jõudsime järeldusele, et umbes poole peenosakestest annab puu põletamine eramajades,“ kinnitas Pfeffer. Kuna Põhja-Reini-Vestfaalis on viimastel aastatel tööstuses ja transpordis tehtud pingutuste tulemusena peenosakeste sisaldus õhus vähenenud, on see siiski EL normist suurem. Nõnda langebki süü väikemajade puukütte kaela. Sama on tõdetud talviti teistes Euroopa tasandike maapiirkondades.

Levoglükosaan on võetud puu põletamisel eralduvate peenainete indikaatoriks, kuna see kemikaal tekib peaaegu eranditult tselluloosi sisaldava materjali põletamisel. See ühend on stabiilne ja püsib atmosfääris tuulistelgi oludel kümmekond päeva. Ühe massiosa levoglükosaani kohta tekib kümme kuni kakskümmend massiosa peenosakesi. Suurim levoglükosaani sisaldus mõõdeti jaamades 2011. aasta novembris, mil püsis külm ja tuuletu ilm. „Tuleasemed on küll head teie süsihappegaasi jalajäljele, kuid pahad õhu kvaliteedile,“ järeldas Pfeffer. Ta jagas ka soovitusi. Kasutage pigem ahjusid kui kaminaid. Uuendage oma koldeid. Kasutage optimaalse põlemisega ja filtritega ahjusid. Ning esitas küsimuse, kas ei peaks suure peenosakeste saastamise tingimustes väikeahjud keelustama.

Euroopa keskkonnavolinik Janez Potočnik ei näinud seost puukollete vastase jutu ja hõõglambipirnide keelustamise vahel. „Peenosakesed ohustavad meie tervist, see on selge,“ ütles ta, „kuid siin ei tohi vedada kindlat piiri keelustamise ja lubamise vahel. Te peate ise kontrollima oma õhu seisukorda. Tähtsam on leida üldjooneline lahendus Lõuna-Euroopa jaoks. Puud põletatakse edasi ja meil on vaja teada, kuidas see õhule mõjub, kuid lõppkokkuvõttes on energiapoliitika iga liikmesriigi enese teha.“

Tekst ja fotod: Tiit Kändler

Ülal: Saksamaa Põhja-Reini-Vestfaali riikliku õhuseire EL võrdluslabori juhataja Ulrich Pfeffer näitab pilti, millest selgub, et Eestis ei ületa peenosakeste hulk erinevalt Kesk-Euroopast soovitavat taset.

All: Euroopa Liidu keskkonnavolinik Janez Potočnik (paremal) on kindel: must süsinik on probleem, mis tuleb lahendada paindlikult.

Telli Teadus.ee uudiskiri