Euroopa tarbib kaks korda enam, kui ta maa ja meri toota suudab.

Viimase mõnesaja aastaga on inimene kiirendanud liikide väljasuremise kiirust tuhat korda, võrreldes taustkiirusega, mis on Maa ajaloos olnud tavapärane.

Kuni 25 protsenti Euroopa loomaliikidest, sealhulgas imetajad, kahepaiksed, roomajad, linnud ja liblikad, on väljasuremise ohus.

Liikidest 30 protsenti ähvardab kadumine ülekasutamise tõttu.

Põhiline mure on elupaikade kadu, mille tõttu on ohustatud 70 protsenti liikidest.

Põllumaade lindudest on kadunud 1990. ja 2007. aasta vahel 25 protsenti.

Kõige enam ähvardab elurikkust kalastamine ja seejärel põllumajandus.

Need laused ei ole võetud mingi haiglase pessimisti märkmikust, vaid on maha kirjutatud Euroopa Liidu välja antud trükistest ja põhinevad sadade ning tuhandete rahvusvahelistesse komisjonidesse värvatud ekspertide järeldustel.

Nüüd, mil kliimamuutuste ümber tormlenud debatid on kaotanud oma värskuse, tullakse lagedale uue ja veel hirmutavama nägemusega Maa tulevikust, kui seda mingite jääliustike võimalikud sulamised ongi. Ja nimelt, et palju ohtlikum kui kliima muutumine on elurikkuse üha kiirenev vähenemine.

See ideestik sidus möödunud nädalal Brüsselis Euroopa Liidu mitmete organisatsioonide korraldatud Rohelise Nädala üle kolme tuhande osavõtja mõtteid.

Kuid mida nende hoiatavate järeldustega peale hakata? Ega seda ei oska täpselt öelda keegi – igatahes aastate eest seatud eesmärk peatada elurikkuse kahanemine Euroopas praeguseks aastaks on täitmata. Vastupidi, vaesestumine üha kiireneb.

Nüüd on vähemasti selge, et toredad jutud sellest, kui loodussõbralikud on põllumehed ja kalamehed, on pehmelt öeldes hundi unenägu. Inimesi tuleb üha juurde, kõik tahavad süüa, ja nõnda tuleb ka põllupinda juurde haarata ning kalu enam paati kühveldada. Teist rohelist revolutsiooni pole toimunud – ja seda ka tänu maruroheliste sõjakäigule geenmuundatud põlluviljade vastu. Rohelised ise aga oskavad väljapääsu pakkuda veel vähem – nii näiteks vaesestab elurikkust biokütuste tootmine enamgi kui tavapõllupidamine.

Pole kahtlust, et ega siis elu seepärast veel lõpe – Maa on näinud õige mitut massilist liikide väljasuremist. Ja ühe käigus kadusid saurused, misläbi said võimaluse imetajad ja meie sealhulgas.

Kuid pole sugugi selge, kas inimene omaenese poolt ergutatud väljasuremise laine harjal kaugemasse tulevikku üldse jõuab.

Üks on selge – EL panustab lähiajal elurikkuse teemasse üsna palju. Mistõttu on ka selge, et kalurite iha püüda nii palju kalu, et ka kõige laisema ja lollima püünised täis saaksid, ei täitu. Kui ka Mark Soosaar ja sotsid selle poole ei püüdleks, nagu selgus tema intervjuust 9. juuni Vikerraadios.

Nii nagu ei täitu ka nn investeerija Joakim Heleniuse soovunelm laiali lükata kõik väikemajapidamised ja künda kogu Euroopa üles hiiglaslikeks haljendavateks põldudeks. Nagu selgus tema intervjuust 5. juuni Eesti Päevalehes.

Inimest ei aita muu kui elurikkus ise, sealhulgas arvamuste rikkus, mille üheks väljendajaks oleks ka kodanikualgatuste paljusus ning miks mitte poliitiliste parteide paljusus – vastupidiselt end sotsioloogideks nimetavate kirjatsurade koorilaulule.

Selles kontekstis näiteks on kahju, kui Riigikogus poleks tulevikus enam ei rohelisi, ei rahvaerakondlasi.

Tiit Kändler

Austraalia ökoloogid lahendasid ühe siiani vaid krokodillidele teada oleva mõistatuse. Nimelt selle, kuidas said need loomad asustada nõnda palju Vaikse ookeani lõunaosa saari, mis on eraldatud mandritest hiiglasliku ookeaniga. Krokodillid on suhteliselt kehvad ujujad. Kuid nad oskavad lainetel edasi liikuda kui surfijad. Kõnealune võimsa harjaga kuni viiemeetrine harikrokodill elab paljudes jõgedes ja mangroovimetsades. Ta on levinud Hiinast Põhja-Austraaliani. Kuid toitub ta maismaal. Teadlased jälgisid märgistatud krokodille satelliitidelt ja veealuste akustiliste seadmete abil. Krokodillid võtavad merereise ette tund enne loode saabumist. Ja nad suudavad pikka aega taluda soolast vett ja olla söömata.

Allikas: AlphaGalileo

Juhtusin 26. mail kuulama Eesti Raadiost saadet Tuhala nõiakaevust. Ei ole Tuhala värki uurinud ja sestap ei ole mul ka põhjendatud seisukohta selle suhtes. Kuid üks asi häiris nõnda, et suisa pean sellest kirjutama.

Seal neil (just nimelt neil, mitte meil – miks, selgub edaspidisest) keskkonnaministeeriumis on üks kõrge ametnik Olavi Tammemäe, kes on olnud kord ühes kord teises ametis ja paigas, nii et ei teagi, kus ta parasjagu täna oma palka sisse kasseerib. Aga küsimusele, et miks siis ministeeriumi esindajad Tuhala arutelule kohale ei läinud, vastas Tammemäe nõnda, et seal ei korraldatud ümarlauda õigesti, nagu peab, inimesed, saate aru, pandi valesti istuma, ja ka oli ette teada, et arutelu ei toimu nii, nagu peab.

Tore, et riik palkab kantsleriteks või kes nad parasjagu on, selgeltnägijaid.

Tammemäe filosoofia oli järgmine: riigi asi on passida põõsas. Kunagi oli, et riik vahendas ettevõtjat ja keskkonnaekspertiisi, aga teate, kui palju see ametnikele tööd tõi. Nüüd me enam nii lollid ei ole ja tööd ei tee. Las eksperdivad ise. Meie lööme pärast pikka mõtlemist pitsati alla.

Selles ongi konks. Tammemäe-sugused ausad, tublid ja töökad ametnikud ei saagi ju teha muud, kui jälgida oma teraval ja arukal pilgul lollide, juhmide ja idioodistunud riigialamate mängu, kus isegi ei teata, mis asi on ümarlaud. Päev läheb ju looja omasoodu ja palgaraha muudkui aga tiksub. Meie kõigi hüvanguks.

Mu meelest tuleb kodanikel mitte taluda just selliseid meie poolt kinni makstavaid superinimesi. Seni, kuni nemad riigis otsustavad (või õigemini, ei otsusta), kaevatakse kogu maa meie silme all mõttetult lahti ja Tammemäel jääb veel üle oidu täpsustada, nii nagu ta eile küüniliselt tegigi: see on ju meie kõigi varandus ja meie kõigi rahakoti huvides.

Eks ka meie kallis Villu võidelnud mereäärsete ehituslubade ja maade müügi võitlust meie kõigi rahakoti huvides.

Tiit Kändler

Üks tont käib mööda Euroopat. Sedapuhku ei ole see kommunismitont, nagu nimetas Karl Marx, vaid tuhatont. Vulkaanid ei hooli ei inimeludest ei lennuilmast. Ometi on elu tekkinud ja elurikkus püsinud vulkaanide toel. Nood vahel tulivihased trollid suudavad muuta ka Maa kliimat.

Vulkaanide olemasolu ja teadmised nende võimaliku käitumise kohta ei ole inimkonnale mingi uudis. Uudis pole seegi, et vahel paiskub vulkaanist atmosfääri imepeenike, enamjaolt millimeetri tuhandikosa suurustest klaasjatest osakestest koosnev aerosoolipilv ehk kõnekeeli tuhk.

Pole kahtlust, et vulkaan võib atmosfääri paisata nõnda suure koguse gaase ja tolmu, et Maa globaalne temperatuur mõneks ajaks alaneb. On näiteks teada, et seda temperatuuri langetasid 1991. aastal pursanud Pinatubo, 1883. aastal tegutsenud Krakatau ja 1815. aastal tegutsenud Tambora. Näiteks Krakatau purskele järgnenud aastal oli globaalne temperatuur 1,2 Celsiuse kraadi võrra madalam. Tambora purse alandas järgmise aasta temperatuuri ühe kraadi võrra. Tuhaosakeste pilved ei lase osal päikesekiirgusest maapinnani jõuda. Atmosfääri ülakihid muutuvad soojemaks, ent maapinnale lähemad kihid külmemaks.

Ida-Aafrika riftioru vulkaaniline teke põhjustas kuue miljoni aasta eest selliseid kliimamuutusi, mis võisid sundida inimese eellasi puu otsast alla ronima ja kahel koival kõndima õppima. Nemad elasid orust ida pool, kus vulkaanipursetest vallandatud kliimamuutuste tagajärjel tekkisid rohtlad ja savannid, samal ajal riftist läänes, kus säilisid vihmametsad, jäid ahvid puude otsa.

Hiidvulkaanide pursked on tunda üle kogu maakera, need võivad muuta Maa kliimat pikemaks ajaks. Arvatakse, et hiidvulkaanid on põhjustanud massilisi elustiku väljasuremisi nagu näiteks 248 miljoni aasta eest Permi ajastu lõpul. Siiski pole selliseid ülivõimsaid purskeid olnud Maa ajaloos palju. Nüüdisinimese ajaloo ajal on selliseid pursanud kaks. Arvatakse, et 74 000 aasta tagune Toba superpurse kiirendas jääaja tulekut ning võis põhjustada varase inimkonna märkimisväärse vähenemise.

Vulkaanipursked muudavad tundmatuseni ka ümbritsevat maastikku ning hävitavad sealset elu. Miks siis inimesed kipuvad elama vulkaanide läheduses või isegi nõlvadel nagu näiteks Etna ja Fuji puhul või Indoneesias, kus põllumehed harivad maad tegevvulkaanide kraatrite sisemuses lebavate järvede ümber? Aga seepärast, et vulkaaniline tuhk ja muu välja paisatu sisaldavad väga palju taimedele ülivajalikke ühendeid. Vulkaan hävitab elu, selleks et võimaldada uuel elul tegusalt kasvama hakata.

Kui ka on nõnda nagu arvavad mõned, et vulkaanide aktiivsus seoses kliima soojenemisega tõuseb, siis võib ju vastu öelda, et Maa reguleerib nende läbi oma temperatuuri, sest vulkaanidest välja paisatud gaasid ja tuhk varjutavad osa päikesekiirgusest ja jahendavad kliimat. Et lennukitele see ei meeldi, ei kuulu looduse plaanidesse.

Tiit Kändler

Selle kõrval on inimese tahtmatult tekitatud kliimamuutused naljaasi. Nüüd on hakatud arutlema, kas ei võiks muuta kliimat teadlikult.

Saksamaal paarkümmend kilomeetrit Potsdamist Ketzinis asuva tagasihoidliku teadusmajakese suurel hoovil kõrgub kaks mahutit, millest suundub toru pumbajaama ja sealt otse maa alla (fotol kõrval). Siin, Euroopa esimeses süsihappegaasi maapealse geoloogilise kogumise välilaboris, uuritakse, kuidas seda kasvuhoonegaasi maa alla pumbata ja seal hoida saaks. Siin tegeleb rühm Saksa Geoteaduste Keskuse teadlasi aladega, mida nimetatakse geofüüsikaliseks tehnoloogiaks, bio-geotehnoloogiaks ehk siis kokku võtvalt geotehnoloogiaks.

Praegu pumbatakse Ketzinis maa-alusesse poorse kivimi poolt looduslikult moodustatud reservuaari küll mitte atmosfäärist või mõne tehase korstna otsast võetud süsihappegaasi, vaid tööstuslikult toodetud vedelgaasist saadavat gaasi. Asi tundub põhimõtteliselt lihtne, kuid tehniliselt väga keeruline. Gaasi ei saa maa all hoida igasuguses maa-aluses kivimis, see peab olema piisavalt poorne. Et gaas maa all süsihappelumeks ei tahkestuks, tuleb sellele lisada lämmastikku. Lisaks tuleb arvestada tegevuse mõju elustikule ning tagada, et gaas maa alt välja tungima ei hakkaks. Ja arvestada ka maapinna üles-alla liikumisega.

Et tegemist on tõepoolest maailma tipptehnoloogiaga, näitab seegi, et laborit septembris külastanud teadusajakirjanikke pumbajaama sisu pildistama ei lubatud – mis on Euroopa kontekstis üsna erandlik. Ning ettekanded tegevuse füüsikalise, keemilise ja bioloogilise sisu kohta kippusid olema üsna pealiskaudsed.

Kuid jätke meelde termin geotehnoloogia – küllalt tõenäoliselt on see muutumas samasuguse krampliku võitluse tallermaaks, nagu oli biotehnoloogia või geenitehnoloogia paar-kolmkümmend aastat tagasi. Ega geotehnoloogid ise seda ei eitagi. Mida näitab märtsi viimasel nädalal Californias Asilomari konverentsikeskuses toimunud kohtumine, kus 75 eksperti geotehnoloogia probleeme arutasid. Samas paigas toimus 35 aasta eest laineid tekitanud geenitehnoloogia alane kohtumine.

Inimene on planeedi geoloogiat muutnud sajandeid, ja üha tulemuslikumalt – mida muud kui geotehnoloogia ei ole näiteks Narva tuhaväljad või Kiviõli poolkoksimäed. Kuid ka enne geenitehnoloogia termini käikuminekut oli inimene tuhandeid aastaid muundanud oma koduloomi ja kasvatatavaid taimi – ent tõelise jõu ja kiiruse sai see tegevus siiski alles siis, kui teadus pakkus välja meetodid, kuidas teadlikult kindlate geenide kallale minna.

Nii on ka geotehnoloogiaga – selle all mõistetakse tegevust, mille eesmärgiks on minna kogu planeedi palge või kliima kallale – muidugi õilsa eesmärgiga see paremaks ja sobilikumaks muuta. Meetodeid on välja pakutud mitmeid ja mõnda neist ka katsetatud. Nagu näiteks Hiina katse muuta olümpiamängude ajaks Pekingi ilmastikku. Ka Ketzini välilaboris tehtavate katsetuste eesmärk on muuta kliimat, pumbates maa alla hoiule inimese poolt atmosfääri paisatud süsihappegaasi, et seeläbi kliima soojenemist ära hoida või vähemasti vähendada. Selliste kunstlike puude hellitava nime saanud seadeldiste vastu ollakse siiski kõige vähem, kuna neis nähakse vähimat ohtu, ja nende tegevuse saab ka hetkeliselt peatada.

Kuid eksperdid üldiselt ei kahtle, et geotehnoloogia tulemid võivad tulla inimesele üllatuseks. Kõnelemata sellest, et kes siis otsustab, milline kliima meile sobiks või et millistele loomadele-taimedele me kliima peaksime häälestama. Sest inimese käsutuses on peale kunstlike puude ehitamise veel ulatuslikumaid vahendeid. Nii näiteks on välja pakutud puistata lõunaookeanidesse rauaosakesi, et hoogustada fütoplanktoni kasvu ja seeläbi vallandada atmosfääri dimetüülsulfiidi nimelist kemikaali, mis soodustab pilvedes piisakeste teket ja seega aitab Maalt päikesekiirgust eemale peegeldada. Ja tulemusena nihutada veidi tagasi põhja poole lõunaookeani läänetuuli ning alandada keskmist temperatuuri poole kraadi võrra.

Siis on pakutud veel sulfaatosakeste paiskamist stratosfääripilvedesse, mis planeedi kähku jahutaks. Või siis paisata laevastikult atmosfääri meresoola osakesi, mis seal pilvi tekitaks ja seeläbi Maad jahutaks.

Nii et Maa palavik on geotehnoloogid palavikulisse mõttetegevusse paisanud. Keegi aga ei oska vastata, kes peaks otsustama, mida planeedi kui tervikuga või selle osadega peale hakata. On koguni pakutud, et seda ei peaks otsustatama ÜRO tasemel, vaid 14 suurema riigi üldkogul. Pole raske arvata, mida sellest arvab enamik maa riike.

Asilomari nõupidamise puhul protesteeris geotehnoloogiliste plaanide vastu 70 keskkonna- tervise- ja sotsiaalset rühma ühiskirjaga. Kuid vaevalt et see tegevus pääseb häälekamalt tegutsevatest protestijatest, kellele genitehnoloogia tundub ehk olevat naljamäng võrreldes geotehnoloogiaga.

Praegu on käsil vaid pilootprojektid, mis kõigi ekspertide arvates on hädavajalikud, et üldse saaks ratsionaalselt otsustada, mida siis teha. Vähesed peavad reaalseks, et võiks ju nn majanduse arengutempos lihtsalt kokku hoida.

Potsdamis on siiani 800 meetri sügavusse maa alla kahe aastaga pumbatud umbes 33 000 tonni süsihappegaasi. See ei kujuta endast muidugi veel mingit ohtu. Kuid projekti juht Hilke Würdemann peab siiski paremaks hoiatada: „Hullem, kui süsihappegaasi on atmosfääris liiga palju, oleks kui see gaas sealt hoopis kaoks.” Küllap on temaga nõus vähemasti taimed.

Tiit Kändler

Kui iga inimene hakkaks taimetoitlaseks, nõnda et sööks vaid puu- ja aedvilju, siis väheneks kasvuhoonegaaside tootmine vaid 7 protsenti. Nn orgaaniline põllundus aga suurendaks kasvuhoonegaaside tootmist.

Sellisele järeldusele jõudsid Helmi Risku-Norja ja Sirpa Kurppa asutusest MTT Agrifood Research Finland ja nende kolleeg Juha Helenius Helsingi Ülikoolist. Kasvuhoonegaaside tootmist määrab tegelikult mullaharimine, olgu siis eesmärk milline tahes – viljakasvatus või loomakasvatus –, mitte väetiste tootmine või energiakasutus põllunduses.

Soomes annavad mullad 62 protsenti emissioonist, lehmad-lambad 24 protsenti ja energiakasutus ning väetised kumbki 7 protsenti. Ja et orgaaniline ehk mahepõllundus vajab suuremat haritud pindala, siis ei vähenda see kasvuhoonegaaside tootmist.

Enim annab tulemust mitte toidu valik, vaid selle säästev töötlemine ja raiskamise vähendamine.

Allikas: Progress in Industrial Ecology

Kõlab nagu tasuta lõuna. Võibolla saab edaspidi autokütust valmistada maanteemüra või lainekohina energiast. Iga veetilk on pungil kõige rohelisemast kütusest vesinikust, ent seda kätte saada on raske. Wisconsin-Madisoni Ülikooli teadlane Huifang Xu ja ta kolleegid valmistasid tsinkoksiidist kristallid, mis vette panduna neelavad vibratsioone ja tekitavad tugevaid negatiivse ja positiivse laenguga piirkondi. Need laengud rebivad lähematelt vee molekulidelt laengud, vabastades vesiniku ja hapniku. Kasutegur on 20 protsenti neeldunud helienergiast.

Allikas: Journal of Physical Chemistry Letters

Ega tuult kotti pista, arvas vanarahvas. Inglased püüavad tõestada, et pistab ikka küll ja isegi hoiab seal varuks. Tuuleenergia on tore asi küll, kuid seda kollitab pidev hirm: mida teha tuulikuga, kui tuult polegi? Kust siis elektrit saada?

Nüüd püüab Nottinghami Ülikool tõestada, et 15 aasta pärast saab tuule energia õhukotti pista ja sealt jälle vajadusel välja võtta.

Tuginedes professor Seamus Garvey uuringutele tahab NIMROD Energy Ltd välja töötada tehnoloogia, mis võimaldaks suurte tuuleturbiinide energiaga õhku täis puhuda hiigalaslikud merepõhja ankurdatud energiakotid Energy Bags™ (vt fotol) või siis pumbata õhku maa-alustesse geoloogilistesse moodustistesse.

Põhiline idee on suurendada tuuleturbiine kujutletamatuseni – 230-meetrine diameeter pole veel piir. See viiks Garvey arvates elektri hinna viis korda odavamaks isegi odavaimast nüüdsest ehk hüdroenergiast. Katseeksemplar peaks valmima aasta pärast.

Vetikaid on välja pakutud kui inimkonna energianäljast päästjaid. Ja kui rohelise energia tootjaid. Erinevalt maisist, sojaubadest või rapsist ei vaja vetikafarmid väärtuslikku põllupinda ja ei takista nõnda toiduainete kasvatamist. Kuid Anders Clarens ja tema kolleegid Virginia Ülikoolist modelleerisid vetikafarmi keskkonnamõju ja järeldasid, et nood vajavad kuus korda enam energiat kui kasvavad maataimed ja eristavad palju enam kasvuhoonegaase. Nõnda tuleb vetikate kasvatamiseks kasutada palju enam väetist. Heitvete kasutamine leevendaks saastamist, kuid ainus tõeline pääsetee oleks koduste heitvete nagu kontsentreeritud uriini kasutamine vetikate väetamiseks. Kuid see vajaks uudset infrastruktuuri.

Mõned väidavad, et moodsad bioreaktorid aitaksid raskusi ületada. Praegu on need kallid, kuid loodetakse uutele tehnoloogilistele lahendustele.

Allikas: New Scientist

Kui kingite sõbrapäeval kellelgi nelke, siis andke need kiiresti üle – muidu võib juhtuda, et neist saab hoopis uus liik.

Pole sugugi nõnda, et troopilised taimed moodustavad uusi liike kõige kiiremini. Hoopis Euroopa nelgid on lahknenud kiiremini kui mistahes tuntud taimerühm. Selle tegi geeniuuringutega kindlaks Madridi botaanikaaia teadlane Luis Valente oma kolleegidega, kes uurisid 104 Euroopa nelgi liiki. Selgus, et nelgid on tekitanud miljoni aastaga umbes 2,2–7,6 liiki, misvastu troopilised hundioad (lupiinid) selle ajaga vaid 1,3–3,8 liiki. Teadlased oletavad, et kuna nelgid õitsevad kuival aastaajal, peavad nad väheste tolmeldajate eest võistlema.

Allikas: Nature