Rubriigi ‘Bioloogia arhiiv

Antropoloogia | Astronoomia | Bioloogia | News | to.imetaja

Täiskuu ei lase end maha magada

01.06.2017

 

See teaduskirjanik Tiit Kändleri artikkel ilmus Maalrehes 01. juunil 2017

 

 

Kui täiskuu paistab teie aknasse, võib olla teie uni häiritud. Kuid kui akna sulete luukidega, kas ka siis mõjutab Kuu teie und? Viimaste teadusuuringute valgusel (loodetavasti mitte kuuvalgusel) võib kinnitada, et mõjutab küll.

 

Ameerika teadusajakirjanik Matt Kaplan on oma möödunud aastal ka eesti keeles avaldatud raamatus „Teadus maagia taga“ ajaloole lähenenud nõnda, et müütidel ja maagial on taga midagi teaduslikku, st korratavat ja reeglipärast. Evolutsioon on kõikvõimas ja me ei tea pooltki oma tegelikest võimetest. Inimese ajalugu on täis müüte Kuu mõjust inimesele. Eriti on lummanud täiskuu. Kuuvalgel vihtlevad nõiad, täiskuu öösel erksad vampiirid, kuutõbised magades ringihukujad inimesed.

Muidugi teadis kuulus saksa astronoom Johannes Kepler 400 aasta eest, et astroloogia, st sünnihetkel valitsenud taevamustri kuju inimese tulevikule on leebelt öeldes oraaklus, kuid selle eest maksti palka, ja sai teha astronoomitööd.

Kuid pole üllatus, et inimesel on varjatud võimeid. Sest lõppude lõpuks, kui Jeesus ütles: „Sinu usk on sind päästnud,“ ega see ju vale ole. Õnnetunne on seotud teatud geenide avaldumisega, aga ka oma elust viimase võtmisega, pühendumisega millelegi ühiskondlikult olulisele, „oma saatuse lõimimisega jumalatest ja inimestest koosnevasse maailma, mis on sinust enesest palju suurem,“ nagu sõnastab südame siinusarütmiat uuriv Põhja-Carolina ülikooli psühholoog Barbara Fredrikson.

Kuu.ML.Kujund.

Meis toimib nii ööpäevakell kui kuupäevakell

On ammuima teada, et inimese ja loomade elu juhivad ööpäevarütmid ehk peenemalt tsirkadiaanrütmid. Ent pimedasse ruumi suletud inimesel käib tsirkadiaankell valesti, jäädes tavaliselt maha. Kas pole see mitte seletatav Kuu mõjuga? Kuu teeb ümber Maa tiiru umbes 29,5 päevaga, kui Maa pöörleb ümber oma telje 24 tunniga. Kalendrikuu ehk umbes kaheteistkümnendik aastat on aga pikem, üle 30 päeva. Enne mõneti ajalooliselt segaseks kujunenud aasta- ja kuukalendrit mõõtis inimene Kuu tiiruga ajavahemikku, mille ta nimetas kuuks. Tänu maa pöörlemisele näeme Kuud tõusmas ja laskumas, tänu sellele, et aeg-ajalt jääb Maa Kuu ja Päikese vahele, näeme täiskuud ja edasi erinevaid faase. Et Maa orbiit on ekliptika ehk Maa ümber Päikese tiirlemise tasandiga veidi kaldu, siis on kuuvarjutusi vähe.

Saksamaa Max Plancki käitumisfüsioloogia instituudi füsioloogid Martin Wikelski ja Michaela Hau avaldasid 1995. aastal ajakirjas Journal of Biological Rythms artikli, milles nad tõestasid, et roomaja Galápagose meriiguaan, kes sööb vetikaid paikades, mis jäävad enamasti vee alla, ent paljastuvad mõõna ajal, teab mingil moel mõõna alusaega. Kui Kuu asub meie peade kohal, tekitab see ookeanis tõusu, kui vastaspool maakera, siis mõõna. Kuu asub meie peade kohal umbes iga 12,5 tunni järel. Kuidagi tunnetavad roomajad seda perioodi – kuidas, on jäänud saladuseks. Kuid tsirkalunaarseks kellaks nimetatud (tsirkadiaankella eeskujul) mehhanism hoiab nii roomajaid kui ka meid instinktiivselt püsimas rütmis nii Kuu faasidega.

Šveitsi Baseli Ülikooli kronobioloog Christian Cajocheni ja tema kolleegide töö, mis avaldati 2013. aastal ajakirjas Current Biology, järeldab üsna usaldusväärselt, et inimesel on pistmist Kuu faasidega, mida võib loetleda kaheksa või lihtsamalt neli: täiskuu, kahanev poolkuu, uus kuu, kasvav poolkuu. Täpsemalt tegid nad kindlaks, et inimese uni on täiskuu ajal lühem ja põgusam. Täiskuu justkui ei taha, et me selle maha magaksime.

Et Maal on Kuu, mis on enne elu teket löödud Maa küljest mõne Marsisuuruse Theia poolt välja, omab meie jaoks üliolulist tähtsust. See nimelt stabiliseerib Maa orbiiti Päikese ümber, tehes elu võimalikuks. Tundub olevat ime, et Kuu on pööratud Maa poole kogu aeg vaid ühe oma poolega ning Kuu on nii suur ja meist nii kaugel, et katab parasjagu päikeseketta, võimaldades päikesevarjutuse. Kuu ühe palge on meie poole lukustanud looded, loodete mõjul aeglustub veidike ka Maa pöörlemine ümber oma telje. Kolme keha probleem ehk matemaatiline mõistatus on nõnda raske, et täpselt pole matemaatikud suutnud seda lahendada – seda enam peame tänama universumit, et meie Päikese-Maa-Kuu süsteemis on just täpselt selline olukord nagu on ning kaootilised protsessid on väikesed.

Teadlased valisid vabatahtlike seast 31 inimest, nii mehi kui naisi, kel ei esinenud hingamisraskuste tõttu tekkivat uneapnoed. Nad sulgesid katsealused akendeta uneruumidesse ning ei andnud neile teada uuringu eesmärgist. Uni jaguneb mitmeks eri staadiumiks, millest olulisemad on kiirete silmaliigutustega uni (REM) ja aeglaste silmaliigutustega uni (NREM). Katsealustel mõõdeti sügavama, NREM-une pikkus, une kogukestvus, uinumise aeg alates tule kustutamisest, elektroentsefalogrammi EEG aktiivsus sagedusvahemikus 0,5 – 1,25 Hz, samuti õhtused uinumist soodustava hormooni melatoniini nivood.

Tulemused näitasid, et täiskuuöö tähendab 19 minutit lühemat und, madalamat melatoniini taset ning aeglase une kestvuse vähenemist. Ka subjektiivselt tundsid inimesed end täiskuulähedastel hommikutel vähem väljapuhanuna.

 

Ärgem muutugem kuutõbisteks

Teadlased on veendunud, et kuigi Kuu põhjustab loodeid, ei oma gravitatsioonijõud une kvaliteedile mingit mõju, kuna isegi nii suurel veekogul nagu Läänemeri on looded mõne sentimeetri piires. Kuid teistest uuringutest on teada tsirkalunaarsete tsüklite mõju naise menstruatsioonitsüklile. Samuti mõjutab Kuu langetõvehaigete hoogusid, kuid tsirkalunaarse kella, nii nagu ka tsirkadiaaankella ja aastaaegade kella olemused on jäänud siiani „müstiliseks“, nagu Cajochen ja ta kolleegid tunnistavad.

Mina lugesin veel kahte artiklit. Üks neist on uurimustest Ungari Sewllelweisi Ülikoolis ja avaldati ajakirjas Sleep Medicine 2014.aAastal. Selles oli katsealuste arv koguni 319, meeste vanus keskeltläbi 45 ja naistel 51 aastat. Nõnda on ka selle uuringu mõõtevead pisemad. Järeldused ent samad: pisem unetõhusus, lühem sügav NREM uni, pikem REM-uni.

Kuigi täiskuud on vahel seostatud ka sündide sagedusega, ei ole sellekohaseid tõestatud uuringuid. Siiski on kuutsükliga seostatud nii liiklusõnnetuste arvu, kuritegude ja enesetappude arvu, psühhiaatrite külastusi ning südamehäirete arvu. Nende kohta on ka avaldatud artikleid, kuid nii kindlat järeldust, nagu täiskuu ja une kvaliteedi seosest, ei saa veel teha.

Kolmanda artikli, mida lugesin, on kirjutanud Göteborgi teadlane Michael Smith ja tema kolleegid. Nemad uurisid 47 vabatahtlikku. Ja leidsid, et une kestvus väheneb täiskuu ajal keskeltläbi 25 minutit ning rahutu, REM-uni pikeneb 30 minutit, samuti muutuvad EEG signaalide kujud. Kuid et uuriti vaid hea unega inimesi, jätavad teadlased lahti ukse kahlusteks.

Matt Kaplan viitab oma raamatus veel ühele artiklile, mille tulemused siintoodud tulemustega ei kattunud. Kahjuks ei ole see artikkel minule kättesaadav.

Loetu põhjal (artiklid on avaldatud väärikates, eelretsenseeritavates ajakirjades) jääb mulle kerge veendumus, et inimese ja Kuu vahel midagi toimub. Ja peaaegu kindlasti mõjutab täiskuu inimese und. Loodan, et lugejad ei satu seda lugu lugedes enese sugereeritud ja välja mõeldud iseenesliku täitumuse ohvriks, hakates põhjendama oma meeleolu ja kasvõi ärrituvust Kuuga, kirjutama oma ebaõnnestumisi kuu peale ja muud sellist.

On ilme tõde, et Kuu vähehaaval Maast kaugeneb, 3,8 sentimeetrit aastas. Ka on ta Maast kord 357 000 kilomeetri, kord 407 000 kilomeetri kaugusel. Kuu mõju üle mõlgutasid mõtteid nii assüürlased kui babüloonlased, põliseestlastest kõnelemata. Meie vanasõnastik kubiseb Kuust, meie keeles on kalendri kuu ja taevakeha Kuu täpselt sama sõna, ning on arvukalt inimesi, kes on kindlad kuufaaside mõjust taimede istutamisele ja juuste lõikamisele. Kellelegi see paha ei tee, ja las siis Kuu mõjutab meie käitumist ka mitte ainult uneajal, vaid päise päeva aal.

 

 

 

 

Bioloogia | News | to.imetaja

Metsapoolemälestused

06.03.2017

 

See Tiit Kändleri essee ilmus ajakirjas Eest Loodus nr 3/2017

Metsast oled sa võetud ja metsaks pead sa saama. Vähemasti saab nõnda ütelda metsalugude kohta, mis viimastel kuudel on end metsast võetud paberile üha enam laiali laotanud. Kes kirub, kes kireb, kes niidab, kes kiidab. Sellest on kümmekond aastat, kui otsustasin, et ei hoia end keskkonnapoliitikaga eriti täpselt kursis, veel vähem kirjuta sellest. Närvisüsteemi tungival palvel.

Kuid ometi – metsast tahaks kirjutada, ja mida muud teeb inimene teemal, millega ta kursis ei ole (ei tea arve, suundumisi, tõe ja ahnuse piiri), kui kirjutab mälestusi.

Nõnda siis – mu esimene mälestus metsast oli üsna loomulik, vanaema juures Ubjas suvel, kui võisin olla umbes neljane. Sain aru, et mets ei kerki ootamatult, mets läheb metsaks sujuvalt, madalamatest suuremate põõsastikeni. Lepad olid vahvad, tõmbusid punaseks, kui koor maha võtta, ja nende okstest sai ehitada onnikesi ja lehmi ja hobuseid. Jaanide ajal kogunes külarahvas metsa veerele ehitatud tantsuplatsile, mida ümbritsesid pingid ja millel oli ilus laudadest põrand.

 

Veidi hiljem Simunas tädi juures oli mets kaugemal – Orguse mets, kus kasvas marju, näiteks vaarikaid, ja kus mulle otsiti paras känd, millel sain istuda ja marju noppida, kui teised mööda metsa müttasid. Mets seisis kui müür üle põllu vaadatuna, kaitses alevit, ja tal oli veel üks hea omadus: ei kõndinud edasi ega tagasi. Kui tuli kevad, võimendas kevadtuul puukuuri muidu niigi mõnusat saepurulõhna, ja see oli tõelise kevade lõhn: metsapuru, mesilaste esimesed lennud ja sulava lume häälekas hõng. Saepurust ja lumesulaveest sai ehitada Sussi kanali, kust tuli käed eemal hoida, nagu olin 1956. aastal raadiost kuulnud.

Tädimees oli Siberist omakaitsemehena tulles metsamees: metsahindaja, kelle käest sain uurida, mis asi on tihu. Ta elas tädiga kord Vassiveres, kord Tudus, kord Laekveres, kord Sondas – kus elu loomulik osa olid palgihunnikud, nende alt leitud paksud männikoored, millest sai voolida laevu ja lõputul hulgal igasuguse kuju ja suurusega lauapinnajuppe, millest sai ehitada mida tahes. Palgihunnikutega kaasnesid saeveskid, raudteejupid, mõnusad ja veidi salapärased metsatöömehed ja ei mingit viha, et palgid olid metsast võetud, pigem kurbus, kui need rongidega ära veeti, ja ootus, millal uued tulevad.

See kõik põimus mu ajus eluks – nagu ka meie pere ja Tallinnas elava tädipere omamoodi võistlus, kes saab koju toredama jõulukuuse. Minu isa oli elektriinsener, tema hallata olnud kõrgepingeliinide alt sai kuuski nagu marju noppida, ja mul oli selge, et need raiutaks sealt niigi. Jah, tõesti, vahel peomeeleolus pajatas isa, kuidas ta Turba elektrijaama peainsenerina oli metsas kokku puutunud metsavendadega, ega teadnud, kas tulistavad selga, ja kuidas metsavennad püüdsid palgapäeval elektrijaama kassat röövida, aga tädimees pajatas jälle Roela kandi vägevatest metsadest, kus ehk tolgi ajal võis veel metsavendi olla.

Mina tundsin omaette, kui peolaudade all neljakäpukil ronisin ja eestiaegseid laule kuulasin, et metsavend olen ma niikuinii, aga püssidega ei taha tegemist teha, lihtsalt metsa vend olla. Kalamajas olid metsavennad lähedal, Patarei vanglas, ja puid leidus sealgi, aga üks asi sai mulle varasest lapsest selgeks: küsimus „mitu puud on mets?“ on lihtsalt tobe. Seda ei saa ju küsida, see on ilmselge. Orguse mets oli mets ja Nõmmel oli mets ja Pirital, kuid Tornide väljak ei olnud mets, sest seal seisis postil onu Kalinin ja taga vanad tornid.

12.Ebavere2.Ebavere mäe tipp vaatetorniga RM F 339 2

Kui ma Maalehe ajakirjanikuna esimest korda välja, Rootsi sattusin, 1980. aastate lõpus, peeti mingit ülemaailmset loodusajakirjanike kongressi ja meid viidi metsa. Mind ei hämmastanud mitte rootslaste puuistikute kasvatus kasvuhoonetes ega hiiglaslikud kännuhunnikud metsa veeres, vaid see, et mets kasvas kaljude vahel. Mis, olgu igaks juhuks öeldud, ei olnud mitte rändrahnud. Rootslasliku hoolikusega näidati meile ette, mis masinad neil on ja kuidas nad puud kaljude vahelt kätte saavad. Mind hämmastas seegi, et kui üks jaapanlane sääsepininat kuulis, röökis ta „moskiitos“ ja kogu japside kamp hüppas bussi ning nõudis uste sulgemist.

¤

¤

Ennemuiste, enne maausklasi, oli Ebavere veel puude seest nähtav.

Järgnesid Soome metsad, kus mind hämmastas neli asjaolu: läbi metsa kulgevad saepurukattega matkarajad, küttepuupakud ja Fiskarsi kirved puhkeplatsidel, metsaäärse soo taastamine ja hiiglaslik tahtlikult maha põletatud metsaplats, mida meile erilise uhkusega näidati. Olin sellest nii jahmunud, et unustasin vaatekünkale oma sviitri. Hea sviiter oli.

Ühel teisel aastal, kui olime Hankos, kandus meieni suitsuving ja siis öeldi, et põleb Eesti mets: see oli 2008. aasta suurpõleng Vihterpalus. Käisin loodusmeestega seda vaatamas, mind masendavat maastikku, ent metsamees Ants Varblane võttis taskust luubi ja lausa kargas õnnest, et näed, haruldane sitikas on tagasi tulnud.

Olen käinud ka Läti metsades, aga seal hämmastas mind pigem see, kui palju metsi kasvab Riia linnas. Nii nagu Helsingis ja Stockholmis. Tallinn, kes püüab end rohelise pealinnana reklaamida, ei saa ligilähedalegi.

 

Kui üle poole sajandi eest ehitas isa suvemaja Treppojale, teisisõnu Tuulnale (tänini nimetatakse seda Kloogarannaks, ent seda nime ma ei armasta, kuna see on nõukogude kaubamärk, veneaegne rändrahn), hakkasin alul teistega koos, siis üha enam üksi Tuulna-tagustes metsades seente järele hulkuma. Siis polnud seal veel suvilakooperatiive ega midagi, muudkui viljapõllud ja metsad, aga et ma hirmu oleks tundnud, seda mitte. Mets tollal rahustas, kuigi vahel eksisin ära. Kord ronisin kogunisti ühe kuuse otsa, et näha, kuspool on meri (päev oli pilves), aga nägin veel vähem kui maas, ja siis ronisingi alla ja siin ma nüüd olen. Ja tunnistan enesele kurvalt, et olen hakanud pelgama üksinda metsa minna. Miks, selle jälile pole veel jõudnud, kuigi aiman.

Metsal on oma elu ja mu meelest pole õige ütelda, et inimene on metsa osa, ega ikka ei ole küll. Tahan pajatada mulle olulise loo. See juhtus 1967. aasta augustis, siiani kuulsa tormi ajal. Elasime merest kilomeetrikese maa pool, Treppojal, ja metsa oli mere ees küll.

Kuid see, mis juhtus, ei kao mu rakkudest eal. Kõigepealt: nägin päev enne tormi unes, et meie majakese peale on külili langenud meie õue kõige vägevam kuusk. Pärast tormi oligi täpselt nii. Tormi ajal nägin aknast, kuidas suur kuusk murdus pooleks ja ülemine pool prantsatas vastu maad, nii et püsti jäi. Mis seal pikalt pajatada: mu isal ja naabrimehel oli julgust, et maju ähvardavad puud mootorsaagidega maha saagida, ja lõpuks kogunesime kokku naabri keldrisse.

Juhtunu teeb minu biograafia jaoks tähelepanuväärseks see, et tormile järgnenud päeval pidin jõudma Tallinna-koju, võtma sealt dokumendid ja jõudma Tartu rongile, et minna ülikooli sisseastumiseksamitele. Teed olid täis oli risti-rästi langenud puid, kuid noore inimese uljusega hakkasin jala astuma Keila poole – kümmekonna kilomeetri kaugusele. Lootsin, et sealt ikka mingi rong või buss läheb. „Astuma“ ei ole täpne sõna, pigem ronisin puude alt ja pealt üle. Mõni kilomeeter enne Keilat olid mehed ametis – puhastasid maanteed puudest –, ja vahetusmeeste järele sõitev buss oli sõiduvalmis. Kauplesin end bussi peale ja nõnda ma üsna viimasel veerandil koju ja sealt Tartu rongile saingi. Kui poleks jõudnud, küllap siis oleks mu elu kulgenud teisiti.

Ahjaa, olen unustanud mainida oma esimesi metsast võetud puid. Selleks oli Niitvälja lähedalt paar kadakat, et vibu teha. Ja veel enam kadakaid Saaremaal Leisi metsa alt sõbra, lahkunud Ülo Kaevatsiga, kes põhjaliku mehena ehitas kadakatest oma taastatud talule ristaeda. Ei, ei olnud häbi. Nii nagu ka nende mõne puu pärast, mille olen oma õuel langetanud, et teised puud ja mina ise end paremini tunneksime. Pigem on kurb, et vaated Nelijärve või Lõuna- ja Kesk-Eesti mäekestelt, nii paljukest kui meil neid leidub, on metsa kasvanud. Kas on mõnel usurühmal õigust lasta võsametsa kasvada Eesti niigi tasase maa kuplikesi? Andke andeks, kuid pole ma näinud ilusamat pilti, kui kümmekonna aasta tagune raiesmik kesk metsa, päike valgustamas vaarikapunast ja maasikarohelist..

IMG_5551

Häbi on hoopis seesuguste inimeste ees, keda olen pidanud omamoodi tarkadeks, ent kes nüüd kooris nimetavad RMK-d kuritegelikuks organisatsiooniks ja mis veel kõik, tegemata ise vahet numbrite ja arvude vahel ja toomata välja ei üht ega teist. Mina olen RMK matkaradu kõndinud, ja pole midagi halba märganud.

¤

¤

¤

Harju-Risti kirik on kerkinud puhtjuhuslikult nagu metsapuu, imiteerides oma fassaadiga puu enesesarnast ehk fraktaalset geomeetriat.

Kahjuks tundub nõnda, et keegi pole võtnud kätte ega kirjutanud lihtsale inimesele arusaadavas keeles ja kokkuvõtlikult, säilitades metsaliku rahu ja erapooletuse, kuidas Eesti metsaga lood on. Kui palju seda on, liigiti ja vanuse järgi, ja kui palju juurde kasvab ja kui palju ja kust võib raiuda. Ega mets taha kunagi, et teda raiutakse, parem langeb ise oma jalalt. Mis saaks siis, kui inimene tõesti ei võtaks „siit-siit-siit metsast mitte üks pirru tikk,“ nagu metsvint meile soovitab? Jäägu sellele küsimusele mõtlemine meie, mittemetsaelanike ajuharjutuseks.

 

 

 

 

 

Bioloogia | Meditsiin | mis.uudist | News

Iidseim lill oli imekaunis mürgilill

16.02.2016

MürgilillTaimeteadlased avastasid merevaigutükist kaks hästi säilinud fossiilset lille, mis õitsesid 20 – 30 miljoni  aasta eest. Need lilled kuluvad asteriidide sugukonda, mis on meile andnud kartuli, tomati, tubaka, petuunia ja kohvi. Kuid need lilled kuuluvad asteriidide mürgisesse perekonda Strychnos, mille esindajates sisaldub maailma kuulsamaid mürke strühniini ja kuraaret.

Oregoni Ülikooli professor George Poinar, kes on üks paremaid fossiilsete taimede tundjaid, kinnitab, et need lilled elasid troopilises metsas, umbes praeguse  Puerto Rico aladel. Praegu kasvab maailmas umbes 200 liiki Strychnose perekonnast.Leid vihjab, et paljud nüüdsete taimesugukondade eellased võisid elada hilise Kriidiajastu troopilistes metsades.

Rotimürgis sisalduva strühniini kirjutas kuulsaks Norman Bates ja seda kasutati  filmis „Psycho“, kuraare oli mürgiks ühes Sherlock Holmesi loos, ent väikestes annustes kasutatakse seda füüsilise ja vaimse aktiivsuse tõstmiseks.

Allikas: EurekAlert!

Astronoomia | Bioloogia | mis.uudist | News

Õuepäike lillepeenralt ja vanim galaktika

08.09.2015

Treppoja.08.09.15Päike särab õuepeenralt kõigest hoolimata, isegi kui päike ei paista.
28. augustil teatati ajakirjas Astrophysical Journal Letters, et tõestatud on vanim siiani registreeritud galaktikatest, 13,2 miljardi aasta vanune EGS8p7. Selle jälile said Hubble’i taevateleskoobi, Spitzeri taevateleskoobi ja Hawaii Kecki observatooriumi andmeid uurides Londoni University Colledge’i astrofüüsikaprofessor Richard Ellis ja NASA Hubble’i astronoom Adi Zitrin.
Universumi vanuseks loetakse 13,8 miljardit aastat. Peaaegu kohe pärast varase universumi läbipaistavaks muutumist 380 000 aastat peale suurt pauku tekkinud galaktika on eriti ere.

Foto ja tekst: Tiit Kändler

Antropoloogia | Bioloogia | mis.uudist | News

Tahate vanaks elada? Poolduge ja kloonige end

12.07.2015

Kui te tahate elada kauem ja tervislikult, siis võtke eeskuju tähtkalalt Coscinasterias tenuispina. Göteburgi Ülikooli  teadlased näitasid, et see Vahemeres ja Atlandil elav elukas paljuneb nii enese kloonimisega kui seksuaalselt.

Nagu teistelgi elusolenditel, on tähtkala kromosoomide lõpus telomeerid, mis mõjutavad isendi eluiga ja tervist. Mida pikem telomeer, seda parem. Kui  tähkala pooldub, jäävad kahe seeläbi sündinud olendi telomeerid pikemaks ja ta elab kauem. Nõnda paljuneb tähtkala Vahemeres. Atlandil eelistab tähtkala seksi, ja see tähendab, et järglastel on lühemad teleomeerid, nad elavad vähem ja on haigemad.

Üks uuringu autoreid Helen Nilsson Sköld kinnitas, et selline kloonitud järglaste telomeeride noorenemist on täheldatud teiste autorite poolt ka lameussikeste puhul.

Allikas: AlphaGalileo, Göteburgi Ülikool, juuni 2015

Bioloogia | Loomad | mis.uudist | News

Emaste isaste hiirte valuaisting liigub erinevalt

12.07.2015

Esimest korda tõestati, et isastel ja emastel hiirtel liigub valuaisting erinevaid rakke pidi. On teada, et mehed ja naised taluvad valu  erinevalt. Kroonilist valu esineb naistel meestest enam. Kanadas asuva McGilli Ülikooli lastehaigla teadlased näitasid, et valu liigub vigastatud kohast närvisüsteemi kaudu, kasutades immuunsüsteemi  rakku mikrogliiat ainult isastel hiirtel. Erinevalt seniarvatust pole emaste hiirte mikrogliial valu edasikandumisega pistmist

Üks töö autoreid Jeffrey  Mogil McGilli Ülikoolist juhib tähelepanu, et nüüd tekivad valu allasurumisel eetilised probleemid. Igaüks saab aru, kes on hiir, kes inimene, kuid närvisüsteemi  ehitus on neil kahel liigil sarnane. Siiani uurisid teadlased valu vaid isastel hiirtel, emaseid hakati  kasutama hiljaaegu.

AlphaGalileo, McGill University, juuni 2015

Bioloogia | lugemis.vara | News

Lemmikloomade tänu: zoonoosid

05.05.2015

David Quammen, Hüpe. Zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia, tõlkijad Karin Andersen ja Ivi Heinlaan, AS Äripäev, 2014, 637 lk

 See Tiit Kändleri raamatututvustus ilmus Postimehes 30. aprillil

Mäletan, et kunagi  lugesin raamatut käopoja tänust. Kes võõras pesas koorudes kõik oma pesa linnukesed välja tõukas. Polnud kes teab mis südamlik raamat. Umbes nagu Hiina muinasjutt poisikesest, kes oma rinnal ussikest soojendas, et too ei hukkuks, ja pidi  siis nägema, kuidas ussist sirgus kohutav draakon, keda meheks kasvanud poisike pidi minema mägedesse tapma. Möödunud  aastal ilmus eesti keelde tõlgituna hiidpaks, üle 600-leheküljeline raamat loomade vahendatud haigustest zoonoosidest, David Quammeni „Hüpe“. Ei oleks küllap lugema hakanudki, kui  kohe alul ei oleks leidnud peatükki Ebolast, mis tol ajal oli eriti moes. Mulle tundus, et ajakirjandus pajatab küll Ebola ohvritest, mitte aga selle olemusest. Lugesin läbi ja sain teada.

Võiks ju arvata, et parasiit ei  ole huvitatud peremeesorganismi  surmast. Kuid seda juhul, kui tal pärast paljunemist poleks kusagile pakku minna. Zoonooside, sealhulgas ebola puhul on. Reservuaarperemeest, nagu nimetatakse.

Zoonoos puhkeb seal, kus inimene on häirinud loomulikku looduslikku kooslust. Ja kus ta tagatipuks oma järge ootavat mikroobi majutavat reservuaarlooma kas puudutab või  kogunisti nahka pistab. Nii ka Ebola. Haiguse puhkemine on sel juhul kindel, nakkamine ka. Kuid  seni, kuni elatakse külade kaupa laiali, võtab haigus ette ühe küla. Miks osa inimesi ellu jääb, ei tea. Küla ammendatud, võib epideemia juhusliku inimese kaudu levida järgmisesse, põhjustades sealgi haiguspurske. Need paar-kolm kontakti ammendatud, haigus vaibub, nii nagu see on siiani teinud. Poeb reservuaarlooma tagasi ja ootab.

Ebola puhul polnud raamatu kirjutamise ajal pärsi selge, nüüd aga on, et reservuaarloomaks on tõenäoliselt nahkhiir. Nii nagu ühe haruldase hobusehaiguse puhul, mis on esimesi  tõestatult zoonootilisi  haigusi, ja sai nimeks Hendra.

Ameerika teaduskirjanik David Quammen on perfektsionistlik teaduskirjanik, kelle raamat „Dodo laul“ ilmus eesti keeles kümne aasta eest. „Hüpe“ on veel mahukam ja tundub oma 637 leheküljega üsna kohutav. Kuid kui seda võtta romaanina looduse ja inimese vahekorrast, saab lugemisest omamoodi seiklus. Hea on see, et „Hüpe“ annab vastused paljudele ajakirjanduses staarideks kirjutatud haigustele.1976. aastal  esimest korda Zaire põhjaosas Ebola jõe ääres puhkenud zoonootilise pandeemia lugu on põnev ning selle zoonoosi kandumine mööda maailma üsna seikluslik, kui õudukate terminoloogiat kasutada. Quammeni tekstist saab selgust, miks oli reservuaarperemehe – looma, kelles viirus epideemiate vahepeal ootas –, leidmine nii keeruline. Jutuks tulevad malaaria, SARS, Lyme’i tõbi,HIV-1, herpes B, C-hepatiit, viirused on erinevad …

Assisi.FranciscusReservuaarperemehed on nahkhiired, kodulinnud, sead – eelkõige nahkhiired! Epideemiate vallandamisel on alati olnud oma osa keskkonna segipaiskamisel. Ja zoonootiliste haiguste vastaste võimalike vaktsiinide väljatöötamisel on vajalik 4. bioohutustaseme labori  olemasolu (kaitseülikonnad, kolmekordsed kindad, hermeetilised uksed ja „kõike muud, mis pole turistide atraktsioonina mõeldud loomade vaatlemisel pihul eriti teostatav“), mida Eestis  ei ole – veel ühe omamüüdi purunemine.

10. aprillil 2015 andsid Manchesteri Ülikooli professor Simon Lovell ja tema kolleegid teada arvutianalüüsi tulemuse. Selle järgi ei ole Ebola 40 aastaga muutunud tapvamaks. Nüüdse epideemia suurem ohvrite arv, mis  ületab 10  000, ei ole tingitud sellest, et viirus oleks muutunud virulentsemaks, ehkki selle RNA on muteerunud, vaid peegeldab inimese suurenenud liikuvust. See tähendab, et nakatanu suremus haigusesse on jäänud samaks, kuid siiski suureks, 40 protsendi kanti. Kui viirus oleks vähem virulentne, siis poleks see ilmtingimata parem, kuna peiteaeg suureneks. Teine hiljutine, möödunud aasta detsembri  lõpu uudis pärineb Euroopa Molekulaarbioloogia Organisatsioonilt EMBO ning selles kinnitatakse aimdust, et ebola reservuaariks võivad olla nahkhiired. Kuid mitte need puuviljanahkhiired, mida Kagu-Guinea Meliandu elanikud süüa tavatsevad, vaid teist liiki, sabatud nahkhiired, kes pesitsevad ühes küla lähedal kasvava puu  õõnsuses,  mille läheduses lapsed mängida armastavad.

Miks nahkhiired? Üks igast neljast imetajaliigist on nahkhiir. Nende vanus: 50 miljonit aastat.

Grippi sureb aastas 250 000 inimest. On see lohutus? Puhangud saavad otsa. Keskkonda paistakse segi jätkuvalt. Nii võib eeldada, et zoonoosid ei lõpe.

Inimese kõige lähem sugulane on šimpans. Just haru, mis viib šimpansini, lahknes inimeseni viivast harust kõige hiljem. Kuid šimpans satub Eestisse vaid harukordadel. Milline on aga Eestis elavatest loomadest meie kõige lähem sugulane? Geneetikute arvates on see nahkiir.

Viimaste andmete kohaselt hakkasid imetajad lahknema umbes 120 miljonit aastat tagasi. Suur lahknemine toimus 80-60 miljoni aasta eest, ja pärast seda on elupuule tekkinud pikad-pikad harud.

Fotol loomade kaitsepühaku Assisi Franciscuse kuju Kataloonias Motserrati kloostris. Foto: Tiit Kändler

Bioloogia | Geneetika | kommen.taar | News

James Watsonit tasub ikka kuulata

23.04.2015

See Tiit Kändler kommentaar ilmus ajalehes Eesti Ekspress Mart Viikmaa rassside artikli lisakesena 15. aprillil

Kui ma 2012. aasta 12. juuli õhtul väljusin Dublini Trinity Kolledži eksamihoone suurest, rahvast pungil täis saalist vihmasesse hämarusse ning jalutasin maja taha pargikesse, väljus tagauksest üks pealtnäha murest murtud mees. Veidi kühmus ja ebalev, kõndis ta maja ette ja istus taksosse. See oli 84-aastane James Watson, kellele ma ei söandanud läheneda, et küsida, mida tema kunstlikust elust arvab. Oli toimunud geenitehnoloogia staari Craig Venteri loeng, pühendatud siinsamas 1943. aastal maapaos olnud kvantfüüsika rajaja Erwin Schrödengeri loengule „Mis on elu?“, mis andis panuse ka Watsoni ja Francis Cricki hulljulgele ja eetika piiril tehtud 1953. aasta avastusele, et DNA struktuur on kaksikheeliks. Sest ajast on maailm saanud kuulda Watsoni iroonilist, tarka ja sõltumatut häält. Tema raamat „Kaksikheeliks“ ei toonud Crickile ega Maurice Wilkinsile just rõõmu. Nii nagu iga tõeline pööre, oli ka geenipööre dramaatiline. Watson on ajakirjandust rõõmustanud oma väljaütlemistega, mida isegi keskpärasel ajakirjanikul pole raske skandaaliks pöörata. Kuid tänu Watsonile on praegu inimese genoomi andmed avalikus kasutuses. Sest just tema moodustas riiklikel rahadel töötava ja Venteri erafirmaga võidu tormava inimese genoomi lahtimuukimise rühma, ja tänu temale kuulutati võistlus aastal 2000 Bill Clintoni ja Tony Blairi suude läbi võrdselt võidetuks. Watsoni ja Cricki tüli (Watson olla nimetanud konkurenti Hitleriks) tuuris kuni ülalkirjeldatud loenguni, mille lõpus Watson tõusis, ütles mõne lause ja kuulutas, et nad on ära leppinud. Tema teatele vallandus maruline aplaus. Mis tähendab, et hoolimata oma rassiliseks keeratud arvamustest on Watson, keda näeb minu tehtud fotol kõnelemas kirjeldatud koosolekul,  senini teadushuviliste maailmas väga austusväärne kuju.

ESOF.Venter8

Craig Venter kuulutas elu mõtte loengul oma uut ideed: „Kirjeldan DNAd kui tarkvara, ja kui me aktiveerime sünteetilise genoomi rakus, kirjeldan seda kui buutimist, alglaadimist, nõnda nagu te alglaadite oma arvutis tarkvara.“ Tema sõnumi kohaselt tuleb kunagi aeg, mil viirusevastase vaktsiini retsepti saab saata koju e-mailiga ning selle vaktsiinimolekulideks

sünteesimiseks. Võib-olla. Kuid maailmal tuleb enne lahendada uut laadi vihkamise probleem.

The Times tsiteeris 2007. aasta oktoobris Watsonit: „Ma olen sisemiselt nukker Aafrika tuleviku üle, kuna kogu meie sotsiaalpoliitika põhineb faktil, et nende intelligents on sama, mis meil – kui katsed näitavad, et mitte tegelikult.“ Piisas, et saada lahti lastud kõigist oma avalikest ametitest. Jõudnud raskustesse, pani Watson 2014.aastal Christie’s enampakkumisele oma Nobeli medali, mille ostis vene jõukur Alisher Usmanov, kes kinkis selle Watsonile tagasi. Geenmuundamist teravalt toetanud Watsoni ütlusi võib tuua karjade kaupa, siin paar aastast 2000: „Kui te intervjueerite paksu inimest, siis tunnete end kehvalt, kuna teate, et ei palka teda.“ „Te pole kunagi kuulnud inglise armastajast, ainult inglise patsiendist. Tumedanahalistel on suurem libiido.“  Mis võib ju tõsi olla. Nii nagu eri nahavärviga inimese erinev intelligentsus eri aladel (hinnatud asjatundja väide mulle). Minu soovitus: kui tahate teada, kuidas asjad on ja olid, lugege ka Watsonit. Näiteks tema raamatut „Genes, Girls and Gamow“.

 

Bioloogia | mis.uudist | News | Tehnoloogia

Tähtsa bionina leiutamine

29.01.2015

 

Igal lõhnal on oma muster, lõhnajälg, mille kohaselt nina seda ära tunneb. Iga lõhnamolekuli jaoks on inimninas oma retseptor, mille külge molekul end seob ja selle järel ajule signaali saadab. See on lihtlabaselt kirjeldatuna inimese lõhnameele olemus.

Kui transistoride külge saaks siduda vastavaid valke, mis lõhnamolekule seovad, saaks lõhnu muundada elektrisignaalideks. Siiani pole robotninal võimalik olnud eristada erineva kiraalsuse ehk käelisusega molekulide lõhna. Inimese nina mõnda sellist molekuli eristab. Nagu näiteks karavooni molekuli erinevad vormid aitavad meil haista piparmünti ja köömnet. Siiani pole masin neid lõhnu eristada suutnud.

nina

Manchesteri ülikooli ja Itaalia Bari ülikooli teadlased teatasid ajakirja Nature Communications 2015. aasta 16. jaanuari numbris bionina valmistamisest, mis sisaldab lõhnaaineid siduvat valku, mida õnnestus siduda transistoridega. Nood muudavad lõhnaaistingu elektrisignaalideks. Andur on erakordselt tundlik. Rühma juht, Manchesteri ülikooli professor Krishna Persaud kinnitas uudisteportaalis AlphaGalileo, et väljaefektiga transistoride kasutamine viis neid uuele tasemele ja et nende bioandurid võiksid haista, kas toit on riknenud või kas õhk on saastunud. Ütlemata jäi, et bioandurid võiksid haista ehk sedagi, kas sõjavaremekeldrite õhus on tunda laibalehka või mürkgaase.

Allikas: AlphaGalileo

Bioloogia | News | õue.onu

Õueonu avastas pihlakuuse

14.09.2014

Pihlakuusk1AEile, 13. septembril tegi Õueonu oma õuel botaanika viimaste aegade ühe suurima avastuse: pihlakuuse. Pihlakuuse marjad (või käbid?) on punakad ja maanutavad kaugelt vaadates pihlka omi. Kuid et nad kasvavad kaugelt vaadates kuuse sarnasel puul, siis on tegu pihlakuusega, liigiga, mis arvati juba ammuilma olevat välja surnud, ühes sauruste ja maatõugu lehmadega.  Marju maitsta pole Õueonu siiski julgenud. Ta istub pihlakuuse all ja ootab külalisi.

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Pihlakuusk2A¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Pihlakuusk3A

Telli Teadus.ee uudiskiri