Rubriigi ‘kole.lugu arhiiv

kole.lugu | News

Käsmu sadam: kirjade vahetus

09.02.2016

Tere, hr arhitekt Allmann!

Tänan vastuse eest. Ehkki, seda lugedes tundub, et räägime eri sadamatest.

Mina end valest eksitada ei lase. Kuure on praegu kaks, ja nende kõrgus väiksem, kui teie  ühel suurel hoonel. Selle ehitamiseks ja autoteedeks võtate maha neli  suurt kuuske, mis moodustavad Meremuuseumi  praeguse hoovi.

Alla mere äärde plaanite teha järelkärudega kolme sõiduauto pikkuste autode parkla, mis hävitab sealse loodusliku liivaranna ja lõpeb betoonseinaga.

Teie mainitud pinnasest madalam paadikuur kesk vett on madalam küll muuseumi esisest pinnasest, kuid et maa mere poole langeb, siis on see kõvasti  kõrgem merepinnast oma suure kolaka mahuga.

Seega ei  saa tõeks lugeda teie vastuväiteid ning plaan rajada selline sadam hävitab muinsuskaitselise Meremuuseumi ümbruskonna, ühes vaatega majakale ja merele.

Alternatiiviks pakutud projekt seda ei  tee, ja arvestab reaalset majanduslikku seisu. Kui selgub, et paate tuleb rohkem, saab seda ju edasi ehitada.

Seega: te olete salanud oma vastuses soovi hävitada puud ja inimlikud mõõtmed ning rajada rahaks tehtavaid öömaju või muuuks otstarbeks ehitisi, sadam on teiejärguline.

Ja veel: kuhu siis on peidetud hiiglaslik kütusemahuti, millest seletuskirjas käib jutt?

Tiit Kändler, Käsmu  mõtteomanik

¤
IMG_3824¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

 

 

 

 

 

 

 

Saatja: Indrek Allmann [mailto:indrek@pluss.ee]
Saatmisaeg: 08 February 2016 13:35
Adressaat: tiit.kandler@teadus.ee
Koopia: annes.naan@vihula.ee; min@kul.ee
Teema: Käsmu

 

Tere,

 

Mulle saadeti edasi Teie pöördumine Käsmu sadama teemadel.

Kuna usun siiralt, et olete huvitatud ka nö teise poole arvamusest, kes ehk pisut enam kavandatavaga kursis on, siis vastaksin paari reaga.

 

Piirdeaiast. Esitate väite, et jätan projektis ebaausal kombel näitamata piirdeaia. Jätan selle näitamata täiesti ausalt – detailplaneeringu eskiis sätestab üheselt (see on põhijoonisel välja toodud), et kõik piirdeaiad planeeritaval alal on keelatud. Kogu sadamaala on ette nähtud avalikuks kasutuseks. Turvalisuse kaalutlustel on lubatud sulgeda pääs ujuvkaile ja sellele kai osale, mille ääres silduvad purjekad – need kohad on põhijoonisel näidatud. Tarastamine on muutunud katkuks kõikjal Eestis. Ka Käsmus on sadama-alaga piirnevad maaomanikud kahetsusväärselt asunud takistama ligipääsu slipile. Püüame planeeringuga leida viisi kuidas ka tulevikus oleks võimalik tagada avalik pääs merele.

 

Veomasinatest. Tegemist on kohaliku tähtsusega väikesadamaga, mis on dimensioneeritud kuni 8m paatide vette ja veest välja võtmiseks. 8m on klassikaline puidust lappaja suurus, mida veetakse tavapäraselt sõiduauto haakes. Ka täna on see Käsmus nii. Arvestades sadamasse planeeritud kaikohtade arvu ja seda, et turvaline sadam pigem vähendab kui suurendab treilervedude arvu (aluse võib jätta sadamasse), siis liikluskoormuse suurenemist oodata ei ole. Kui muret teeb just nimelt suuregabariidiline transport, siis seda on võimalik piirata liikluskorralduslike vahenditega.

 

Hoonestusest. Käsmu sadama planeeritav paadikuur paikneb olemasolevate, kultuuriministeeriumile kuuluvate, täielikult amortiseerunud kuuride koha peal ja on nendega samas mahus. Sisuliselt antakse võimalus olemasolev olukord korda teha. Kalurite võrgukuurid ja sadamahoone on käesolevas eskiisis planeeritud nõlvasiseste ehitistena, mistõttu kõrguslikult jääb nende katus madalamaks kui majaka ja muuseumi ukseesine maapind. Piltlikult öeldes paiknevad suvised võrgukuurid justkui täna olemasoleva puidust terrassi all. Sadamahoone paikneb majakamäe nõlva all ja varjus. Ala dominantehitisteks jäävad olemasolevad, ajaloolised ehitised. Olulisemalt suureneb, vastavalt maaomaniku Tartu Ülikooli soovile, nendele kuuluv majake.

 

Kui huvi on tõsisem, olen valmis Teile tutvustama projektis kajastuvaid tehnilisi ning planeeringuliseid ettepanekuid. Linnapeal kuuldud legendid ei ole otsustamisel alati parimaks abimeheks.

 

Lugupidamisega

Indrek Allmann

 

 

kole.lugu | News | Ökoloogia

Käsmu sadama asi: kisub pettuseks

07.02.2016

Tiit Kändler, teaduskirjanik, Käsmu mõtteomanik

Käsmu sadama asi

 

Käsmu.Meri.MuuseumKäsmu Meremuuseumi lähedale on mind tõmmanud juba lapsest saati. Tol ajal, mil aeg-ajalt Käsmus puhkasime, ei  saanud sinna ligi, polnud muuseumigi. Oli vene piirivalve. Sellest hoolimata tajusin, et Käsmu on osake minu mõttemaailmast. Olen Käsmu üks heatahtlik omanik, nagu neid on Eestis tuhandeid, kes kordki on külastanud kasvõi siinset Viru Folki ja  teisi kontserte, aga ka mõtteüritusi ja asutuste suvepäevi.

Siis tuli uus aeg ja Aarne Vaik.

 

Vaik pole kohaliku tähtsusega nähtus, vaid  Üle-Eestiline fenomen.

Mees, kes lõi kuvaldaga maha vene väemüüri ja asutas muuseumi oma kogudest, oma kulu ja kirjaga. Selles abistasid teda vana tsaariaegse piirivalvekordoni ja selle ümbruse maade omanikud: eri  ministeeriumid, sealhulgas siseministeerium ja kultuuriministeerium.

Puhkemaja-äriks soodsale krundile on silma heidetud rohkem kui kord.

Aarne Vaik ega tema tervis pole alla andnud.

Meremuuseum on mitte ainult Käsmu ega Lahemaa, vaid Eesti eripärasemaid muuseume.

Erinevalt tagurlike ametnike arvamusest on Euroopas üha enam mõistetud kohalike muuseumide tähtsust ja jõukohasust külastajale. Selline muuseum ei koori ei raha ega aega, vaid abistab inimesi eri ettevõtmistel.

Ainult tänu Aarne Vaigule ja tema muuseumile olen mina saanud kümme aastat korraldada teadus.ee suvekoole, kus tavarahvas kohtub tippteadlastega. Suvekool on saanud riigilt Eesti Teaduse Populariseerija aunime.

 

Vaatame, kuidas Käsmu on ehitatud: elumajad ja nende krundid ei ulatu randa välja, need jätavad mereäärse kõigile vabaks. Olgu laevaehituseks või niisama patseerimiseks.

Käsmu on ses suhtes siiani jäänud harulduseks. Mererahvas pääseb mere äärde ja külla ei ole ehitatud ebaloomulikult suuri maju.

Nüüd surub MTÜ Majaka Sadam peale sadamat, mis oma suuruselt sobiks Loksale või Võsule. Olukorras, kus Loksa, Viinistu ja Lohusalu sadamais vaevu purjelaevu ja kaatreid kohtab.  Lohusalus ehitati suur sadamahoone ning muidugi ümbritseti sadam pika ja  kõrge aiaga. Samas jäeti sadamatagused iidsed paadikuurid mädanema. Mis juhtus? Restoran hingitseb vaevu. Muud rajatised lagunevad. Seda Lohusalus, kus on suvitajate tagamaad sadu kordi Käsmust enam.

Pädevad majanduslikud ennustused väidavad, et Eestis majanduslik ebavõrdsus kasvab. See tähendab, et laevaomanike arv praktiliselt ei suurene. Midagi sellist, nagu näeme Soome ja Rootsi sadamates, ei saabu Eestisse lähema poolsajandi jooksul.

Kahtlemata on seda mõistnud ka MTÜ Majaka Sadam ning lasknud enesele projekteerida Käsmu mõistes hiiglasliku territooriumiga sadama kahe hiiglasliku majaga. Mis ilmselgelt pole mitte avalikuks kasutamiseks, vaid lihtsalt väljaüürimiseks.

Seda enam, et sadam on ju  praegugi olemas, see vajab vaid veidi suurendamist ja valvemajakesega rikastamist.

Ebaausal kombel ei näita Arhitektide Liidu esimehe Indrek Allmanni büroo  Pluss projekt ära piirdeaeda. Nõnda võib selle ehitada stalinistlikul kombel kolmemeetrise tellismüürina, nagu laoti see 1950. aastatel ümber kordonihoone. Sadamasse plaanitud kütusehoidla tähendab, et mööda Käsmu kitsast tänavat hakkavad liiklema hiiglaslikud naftaautod, paatide vedamiseks aga rekkad. Samas ei ole praeguse kruusatee parandamise kohta projektis öeldud sõnagi.

Arhitekt Allmann on oma projekti teinud vastupidiselt oma valimiskõnes toodud teesidele, et arhitekt peab arvestama Eesti väiksust ja keskkonda. Ses osas astub Allmanni Käsmu sadam  ritta Vilen Künnapu ja Ain Padriku Viru keskusega Tallinnas, mis ei  jäta enese ümber liikumiseks ruumi ei jalamehe kehale, ei hingele.

Arhitektuuriajalukku võib sattuda ka nõnda, kuid Vihula vallavalitsusel ja volikogul tuleks ometi  kaaluda, millisesse ajalukku tahavad vallajuhid sattuda.

 

Kokkuvõtteks: Eesti majanduslikku ja Käsmu ehituslikku olukorda arvestades on tegu ilmselge pettusega: sadama nime all püütakse erastada soodsat mereäärset krunti.

 

 

kole.lugu | Meditsiin | News | Psühholoogia

Eurooplasel vähendab ohtralt kala söömine depressiooniriski

11.09.2015

Loen täna saabunud teadusuudist.

EurekAlert! teatab, et ajakirjas Journal of Epidemiology&Community Health ilmus artikkel,Suitsuräim.Taevas  milles teadlased väidavad, et kala söömine vähendab depressiooniriski. Nad lugesid läbi 101 artiklit ja nende andmete põhjal järeldasid, et depressioonirisk väheneb 17%, kui inimene sööb peamiselt kala. Meestel 20%, naistel 16%. Kuid nii juhtub ainult eurooplastega. Põhja-Ameerikas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas ning Okeaanias asukate puhul mingit depressiooni vähenemist ei täheldatud.

„Vajatakse edasisi uuringuid,“ järeldavad teadlased, kelle nime uudistevoog ei avalda ja ise ka ei viitsi otsida.

Mida sellest järeldada? Kas peaks kõik teadaolevalt 350 miljonit maailma depressiivset kolima Euroopasse ja siis hakkama kala sisse vihtuma? Kui depressiivne!

Tiit Õueonu Kändler

 

 

 

Antropoloogia | kole.lugu | News

Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni „Kuninglikud kaelkirjakud“

17.05.2015

Tiit Kändler, muusikasõber

Mis on kunagi kirja pandud, see peab ühel heal või pigem halval ajal ka täide minema. Mark Twain kirjeldas oma Tomi ja Hucki lugudes rändteatrit, milles mängiti „Kuninglikku kaelkirjakut“. Etendus seisnes selles, et paljaks kooritud ja triibuliseks võõbatud näitlejad käpuli üle lava jooksid. Janti näinud külarahvas kiitis seda teistelegi, ja nii olid saalid täis, kuni viimasele etendusele koguneti, mädamunad ja munakivid taskus. Kuid trupp oli mööda Mississipit põgenenud.
Klassikaline ja ilus Twain realiseerus kogu mõeldavas hiilguses Tallinnas Noblessneri valukojas, kus Eesti Kontserdi korraldusel etendati Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni draamat „Aadama passioon“. Heatahtliku uudishimutsejana läksin minagi seda ajakirjanduses üles kiidetud etendust 16. mai päisel päeval nautima. Olles eelnevalt lugenud ümaraks kirjutatud arvustusi erinevates ajakirjandusväljaannetes, ja arvates lihtsameelselt, et arvustuste üks mõte on kõnelda tõtt, mitte valetada kokku soovunelmaid, otsustasin mälu järgi kirja panna, mis toimus sellel kahtlemata erakordsel kultuurisündmusel, mida ei oska nimetada teisiti kui finantsilis-panganduslikuks tragikomöödiaks, milles naer langes korraldajate, tragöödia aga vaatajate pangaarvetele.
arvtelgÜtlen kohe otse välja ainsa kiiduväärse asja: kindlasti oli korraldajatel Thamesi mõlemalt kaldalt eriliselt raske ülest otsida selline kulunud klišeede, poliitkorrektsuse ja olematu koreograafia meisterlik valdaja nagu Robert Wilson, kellest kunsti jahedad tuuled on käinud mööda nagu ettekandja maksujõuetu kliendi lauast. Mida lava peal näha sai, oleks olnud paras näidata Võidupüha ajal Kingissepa linna kultuurimaja eesriiete vahel või kõige parem taga. Koreograaf oli lavale tassinud ühe liputaja, kes palja riistaga mööda catwalki sihitult edasi-tagasi kõndis, punnis silmad suunatud kusagile sinna, kust võis aimata Tallinna lennujaama päästvat väravat. Laval tolknes ka hulk naisi ja mehi, kes ei osanud teha muud kui tühja pilguga juhuslikku suunda vahtida ning kaks last, olenevalt maitsest kas pioneeri või hitlerjugendi prototüüpi, kes kulminatsioonis oma puupüssidega vehkima asusid.
Samas püüdis rahva selja taha lae alla paigutatud muusikute hulk Tõnu Kaljuste vapral juhtimisel tekitada helisid, milles võis hea tahtmise korral tunda lõike Arvo Pärdi teostest, ent mille mitte ainult et ülemtoonid, vaid ka kõrgemad sagedused neelas armutult lagi, nõnda et kuulajateni jõudis midagi sellist nagu läbi pioneerilaagri kõlarite lastud pühapäevalõunane soovimuusikasaade.
Kuna mul ja mu kaaslannal õnnestus täishinnaga osta piletid toolidele, mis osutusid keerlevateks, ümmargustest raudseibidest välja saetud seljatoeta tasakaaluharjutusvahenditeks, tuli olla õnnelik hr Madis Kolgi ja tema meeskonna suurepärase ärivaistu üle müüa istumiseks sobimatuid kohti, mis kahtlemata suurendas honorare ka teose autoritele, kelle lahkel kaasabil algusest lõpuni osaliselt suitsuga varjatud laval ei toiminud muud kui üks magedast filosoofiast suureks puhutud, ent kahtlemata imepärase meelekindlusega teostatud haltuura. Nagu juba mainitud, ei kostnud ka etendust saatev muusika meieni just parimal moel, lisaks varjutas seda loodan et autorivälise täiendusena mingi ventilatsiooniks või soojenduseks määratud toru meelekindel mühin.
Pärast kõike seda maailmatasemel praagi, haltuura ja konjunktuurluse paraadi olin nõnda kurb, et minust jäi nägemata, kas „Kuninglike kaelkirjakute“ geniaalsed etendajad Kaljuste, Wilson, Kolk ja Pärt viimaseks etenduseks parvel Helsingi poole põgenesid. Sel polnuks ka mõtet – etenduse filosoofiline idee sai ju rahvani toodud täpselt: pärleid kodumaa sigade ette ei loobita.

kole.lugu | mis.toimub | News

Käsmu meremuuseumit ähvardab eramuteks erastamine

10.02.2012

Avalik pöördumine Käsmu Meremuuseumi sõprade poole

Sellel suvel saab Käsmu Meremuuseum 20 aastaseks. Selle aja jooksul olen siin Eesti rahva maadel ellu viinud oma nägemuse meie merekultuuri tutvustavast muuseumist.

Käsmu Meremuuseum koosneb kollektsioonist ja kodust ehk majast ja maast.
Need on 20 aasta jooksul lahutamatult kokku kasvanud ja seda mitte üksnes minu, vaid ka paljude muuseumit külastanud inimeste arvates.

Saan sel aastal 70. aastaseks. Loomulikult paneb selline iga mind muretsema,  mis saab pärast mind. Minu kindel soov ja tahtmine oleks kinkida kollektsioon Eesti rahvale. Olen seda arutanud Kultuuriministeeriumi ja Eesti Meremuuseumi esindajatega.  Nüüd tahaks seda ka teiega arutada.

Minu soov oleks, et Käsmu Meremuuseum jätkaks Eesti Meremuuseumi osana siinsel mereäärsel maalapil, mis oleks ka tulevikus kõigile avatud.

Suunan oma pöördumise ka neile, kellest sõltub muuseumi tulevik ja edasine käekäik.

Aarne Vaik

Kirjutatud 2012 aasta talvel Käsmus. 09.02.2012

Rohkem infot www.kasmu.ee

Keemia | kole.lugu | News

Van Gaughi päevalilled kahvatuvad

20.02.2011

Ettearvamatu käitumisega geniaalne kunstnik Vincent Van Gogh haaraks selle peale veelkord püstoli. Tema vere ja higiga välja töötatud ning nüüdseks kuulsaks saanud päevalilled muutuvad üha kahvatumaks. Van Gogh nägi palju vaeva, et päevalillede kroonlehtede tipud kiirgaksid erekollast valgust. Ent nüüdseks on need kahvatunud. Grenoble’is asuva Euroopa Sünkrotronkiirguse Seadme teadlased uurisid tema maale peenhäälestatud röntgenkiirtega ja said kahvatumise jälile.

Enamik maale kaotab ajapikku oma sära, olgu siis sellele sadestunud ainete või keskkonnamõjude tõttu. Kuid värvide kroomkollaste perekond, mis oli eriti populaarne 19. sajandil, on ses suhtes eriti haavatav.

Rühm Euroopa teadlasi kiiritas ultraviolettkiirgusega ajaloolistest värvituubidest, sealhulgas flaami kunstniku Rik Woutersi töötoast pärit kroomkollaseid. Seejärel saadi sünkrotronil teada, et värvis sisalduv kuuevalentne kroom Cr(VI) oli degradeerunud stabiilsemaks kolmevalentseks kroomiks Cr(III). Siis võrreldi saadud tulemusi Van Goghi maalidega ja leiti, et nende erekollaste tumedamates piirkondades olid toimunud samasugused keemilised muutused.

Eriti ohtralt esines Cr(III), kui saadaval oli baariumit või väävlit. Neid elemente leidus aga valges värvis, millega Van Gogh varje eredamaks maalis.

Kroomkollast kasutasid paljud 19. sajandi maalijad magu Paul Sezanne, John Constable, Georges Seurat ja J.M.W. Turner. Teadlased uurivad nüüd, kas kuidagi saaks pigmentide esialgse värvuse taastada.

Allikas: Scientific American/Analytical Chemistry

Bioloogia | Geneetika | kole.lugu | News

Ettevaatust sushiga

15.04.2010

Sa oled see, mida sa sööd. Vähemasti siis, kui sööd sushit. Inimese seedekulgla mikroobikooslus abistab toidu seedimisel, kui vajalikke seedeensüüme organismis pole. Näiteks maismaataimede polüsahhariide lagundavad süsivesikutele aktiivsed ensüümid, mis pärinevad ühelt bakterilt. Merevetikate kohta siiani andmed puudusid. Nüüd aga tehti kindlaks, et üht punast merevetikat norit aitavad seedida ensüümid, mis leiduvad jaapanlaste soolebakterites, ent mitte ameeriklastel. See näitab, et suhteliselt hiljuti on toimunud geenihüpe merekeskkonna bakterilt jaapanlaste soolebakteritesse. Nori nimelist vetikat kasutatakse traditsiooniliselt sushis. Ja küllap siis sushi söömisest on geenihüpe põhjustatud.

Nii et soovitus süüa kodumaist võib omada tõsist looduslikku põhjendust. Väga võõra toidu seedimist ei pruugi meie soolebakterid toetada.

Allikas: Nature

kole.lugu | News | Ökoloogia

Taimetoitlus ja mahepõllundus ei päästa

05.04.2010

Kui iga inimene hakkaks taimetoitlaseks, nõnda et sööks vaid puu- ja aedvilju, siis väheneks kasvuhoonegaaside tootmine vaid 7 protsenti. Nn orgaaniline põllundus aga suurendaks kasvuhoonegaaside tootmist.

Sellisele järeldusele jõudsid Helmi Risku-Norja ja Sirpa Kurppa asutusest MTT Agrifood Research Finland ja nende kolleeg Juha Helenius Helsingi Ülikoolist. Kasvuhoonegaaside tootmist määrab tegelikult mullaharimine, olgu siis eesmärk milline tahes – viljakasvatus või loomakasvatus –, mitte väetiste tootmine või energiakasutus põllunduses.

Soomes annavad mullad 62 protsenti emissioonist, lehmad-lambad 24 protsenti ja energiakasutus ning väetised kumbki 7 protsenti. Ja et orgaaniline ehk mahepõllundus vajab suuremat haritud pindala, siis ei vähenda see kasvuhoonegaaside tootmist.

Enim annab tulemust mitte toidu valik, vaid selle säästev töötlemine ja raiskamise vähendamine.

Allikas: Progress in Industrial Ecology

Astronoomia | kole.lugu | News

Päike armastab tumeainet

05.03.2010

Kui mõned teadushirmulised kardavad, et suur põrguti LHC võib maamunale tekitada musta augu, mis meid kõiki sisse imeb nagu tormav tolmuimeja Beatles`ite multikas „Kollane allveelaev”, siis võiks neid rahustada, et niikuinii oleme me kõik mõjustatud tumedate jõudude poolt. Õigemini tumeaine poolt. Ja Päike aitab sellele omalt poolt kaasa.

Itaalia füüsik Lorenzo Ioro arvutas välja, et Maa orbiidi nähtavad muutused võivad vabalt olla põhjustatud sellest, et Päike õgib tumeainet. Tumeainet, mida pole siiani näha ega kuulda, arvatakse olevat umbes neljandik universumi massi ja energia kogusest ning see vastastikmõjustub tavalise ainega gravitatsioonijõudude vahendusel. Tumeaine tekitab ka Linnutee ümber halo.

Ioro eeldas, et Päikese massist on tumeainet 2–5 protsenti ja selle on Päike saanud, imedes endasse tumeainet kogu oma 4,6 miljardi aastate elu jooksul. Ta arvutas, et Maa pidanuks olema oma sünni hetkel Päikesest kolmandiku võrra kaugemal. Ja järeldas, et just Päikeses olev tumeaine kiirendab Maa lähendamist Päikesele.

Allikas: AlphaGalileo

.

Bioloogia | kole.lugu | News | Ökoloogia

Vetikad polegi nii rohelised, kui näib

22.02.2010

Vetikaid on välja pakutud kui inimkonna energianäljast päästjaid. Ja kui rohelise energia tootjaid. Erinevalt maisist, sojaubadest või rapsist ei vaja vetikafarmid väärtuslikku põllupinda ja ei takista nõnda toiduainete kasvatamist. Kuid Anders Clarens ja tema kolleegid Virginia Ülikoolist modelleerisid vetikafarmi keskkonnamõju ja järeldasid, et nood vajavad kuus korda enam energiat kui kasvavad maataimed ja eristavad palju enam kasvuhoonegaase. Nõnda tuleb vetikate kasvatamiseks kasutada palju enam väetist. Heitvete kasutamine leevendaks saastamist, kuid ainus tõeline pääsetee oleks koduste heitvete nagu kontsentreeritud uriini kasutamine vetikate väetamiseks. Kuid see vajaks uudset infrastruktuuri.

Mõned väidavad, et moodsad bioreaktorid aitaksid raskusi ületada. Praegu on need kallid, kuid loodetakse uutele tehnoloogilistele lahendustele.

Allikas: New Scientist

Telli Teadus.ee uudiskiri