Rubriigi ‘teadus.muusika arhiiv

News | teadus.muusika | Tehnoloogia | vänge.lugu

Cage, Steinway, kruvid ja pojad

03.11.2012

„Mu lemmikmuusika on see, mida ma pole veel kuulnud,“ ütles ameerika helilooja John Cage millalgi siis, kui ta veel elas, see tähendab siis et aastate 1912 ja 1992 vahel. Arnold Schönberg on öelnud tema kohta: „Oma olemuselt pole ta helilooja, vaid pigem leiutaja – kuid geniaalne leiutaja!“ Oma ettevalmistatud klaveri – prepared piano leiutas Cage aastal 1937. Ettevalmistus seisnes selles, et Cage toppis klaveri keelte vahele mitut sorti kruve ja polte, mutreid ja plastiktükke, kummijuppe, münte, bambust, riiet ja aknalinti.

Festivalil „Klaver 2012“ mängiti 31. oktoobril „Estonia“ kontserdisaalis Cage’i muusikat, mille ta leiutas vahetult peale sõda, aastatel 1946–1948. Tol ajal, mõjutatuna india filosoofiast ja tablamängust, üritas ta muusikas väljendada pidevat emotsiooni: heroismi, erootikat, imestust, kurbust, hirmu.

Cagei’i varase muusika noote müüdi noodikauplustes koos kotikese mutrite, poltide, kruvide ja muude jubinatega, mis vaja enne mängimist klaverikeelte vahele pista. Kaasas olid ka täpsed instruktsioonid pigem korteri äkkremondiks vaja minevate jublakate millimeetri pealt õigesse kohta pistmiseks.

31. oktoobri kontsert, ette kantuna noorte Eesti pianistide poolt ning kulmineerunult itaallase Adriano Ambrosini täpse emotsionaalse jõulisuse laineist, ei takistanud uudishimulikke kuulajaid siiski eiramast enne kontserti rangehäälselt kõlanud nõuet, et pildistada tohib vaid kokkuleppel filharmoonia juhtkonnaga.

Kuulasin ja nautisin, ja tegin siis klaveri sisemusest mõne pildikese minagi. Lootuses, et ehk jõuame kunagi ka kokkuleppeni.

Muuseas, klaver oli Steinway ja Pojad, kuid mida sihukese ehitusmaterjalide toppimise kohta nende meistritöö sisse arvaks Steinway või vähemalt tema Pojad, jääb vaid ise ära arvata. Igatahes – klaverihäälestajale tööd ja leiba, muusikahuvilisele muud hääd ja paremat.

Tekst ja foto: Tiit Kändler

kuulamis.vara | News | teadus.muusika

Muusika tulevikumälestustest redisepeenraga

17.12.2009

Äsja sai valmis Eerik Kändleri autoriplaat, millel ta esitab oma hiljutist heliloomingut. Ise ütleb nii: „”Tagasi Tulevikku” on peegeldus minu alateadvusesse laagerdunud kogemustest ja läbielamistest. See on kompott mineviku ja tuleviku helidest. Muusika kokteil disko, folgi, redisepeenra ja lasteaia mänguhooviga.”

Lood on lindistatud Pääskülas. Kujunduse tarvis lubas lahkesti oma kirjatüüpi “Youth” kasutada Igor Hobotov.

Plaadid on müügil Tallinna vanalinnas baarides Levist Väljas (Olevimagi 12) ja Juuksur (Vaimu 1).

teadus.ee

Füüsika | Humanitaarteadus | News | teadus.muusika

Muusika annab leiba ka füüsikutele

11.10.2009

Tänavu 14. mail lennutati kosmosesse Euroopa Kosmoseagentuuri ESA teleskoop, millesarnast Maalt välja veel saadetud pole. Herschel on infrapunase observatooriumi teleskoop, millel on seni kosmosesse lähetatud teleskoopidest suurim, 3,5-meetrine peegel. Selle eesmärgiks on uurida paljude taevakehade sündi ja evolutsiooni, alates tähtedest galaktikateni. Kuid enne kosmoseküpseks arvamist raputati kosmosesõidukit kolme risttelje suunas neli kuni sada korda sekundis. Ja siis katsetati, kuidas talub Herschel heli. Talle suunati peale helimüra, millist peab sõiduk stardil taluma. Selgus, et talub küll. Praegu asub Herschel Maast 1,5 miljoni kilomeetri kaugusel ja uurib usinalt taevast.

Nii et kui nõustute, et helimüra on üks muusika äärmuslikke vorme, siis ei jää teil üle muud kui tõdeda, et muusika ei aita mille ainult korrastada inimese tundeid, vaid abistab inimest ka teaduse ja tehnoloogia edendamisel.

Kuid helimüra on lahutamatu ka kosmilistest kehadest. Pidev tillukeste meteoriitide sadu Kuu pinnale peaks panema selle Maa ustava kaaslase helisema. Ent ükski seismomeetritest, mis siiani Kuule saadetud on, pole olnud küllalt tundlik seda avastama. Pariisis asuva Maa füüsika instituudi teadlane Philippe Logonné ja ta kolleegid otsustasid teha lõppude lõpuks kindlaks, kui tugev see helin ikka on. Selleks hindasid nad meteoriitide populatsiooni arvukust ja rehkendasid tõenäolise seismilise signaali, mille tekitab eri suuruse ja kiirusega meteoriitide sadu Kuu pinnale. Selgus, et grammist kuni kilogrammi suurused meteoriidid tekitavad kahtlemata ümina, kuid see on imeväike. Maa ümin, mille tekitavad pekslevad lained, on enam kui tuhat korda valjem. See tähendab, et seismomeeter suudab Kuul tabada selle taevakeha sisemisi liikumisi ehk kuuvärinaid, ilma et meteoriidid tööd segaksid. Vaikus tagab töö edukuse. 1977. aastal viis Apollo Kuule seismomeetrite võrgustiku, mis seni veel teadmata põhjustel toimuvad kuuvärinad avastas. Me ei tea veel, mis toimub Kuu sisemuses kolmandiku ulatuses tema raadiusest.

Vesiniku paukuv muusika

Mõni loodusteadlane ainult muusika tekitamisest ära elabki. Karlsruhes asuva Helmholtzi ühingu Tuuma- ja energiatehnoloogia instituudi maa-alal on leida hiiglaslikke betoonpunkrite moodi rajatisi. Ning paksude betoonmüüridega piiratud platsikesi. Aeg-ajalt kostub neist betoonpunkritest suuremaid või vähemaid pauke. Instituudi teadlane Walter Fietz juhatab meid plekk-angaari ja näitab seal raudtala küljes hõljuvat kollast õhupalli. Hoiatab siis ja vallandab elektrisädeme. Pall paugatab lõhki. Selge see, oli pall on ju täidetud vesinikgaasiga. Siiski ei hukku keegi, nii nagu juhtus Krahv von Zeppelini ehitatud dirižaabli Hindenburgi puhul 1937. aastal. Sakslased täitsid tollal õhulaeva vesinikuga, kuna jänkid neile heeliumit ei müünud. Nüüd aga uurivad sakslased vesiniku plahvatusi, et vältida võimalikke õnnetusi vesinikkütusel töötavate sõidukitega. Ning seda uurida ei saa üksnes arvutil simuleerides, nii nagu Fietz seda oma ametis teeb, vaid ka vesinikuga paugutades. Plahvatuste puhul jäädvustatakse nii leegid kui helid. Vesiniku muusika aitab muuta elu turvalisemaks.

Muusika pole aga teaduses onud oluline mitte ainult ratsionaalsetel kaalutlustel. Paljud geniaalsed füüsikud on olnud ka väga head muusikud, kes olid võimelised musitseerima ühes oma kutselistest muusikutest sõpradega. Max Planck oli suurepärane pianist, kes isegi kaalus nooruses, kas mitte hakatagi muusikuks. Ja kummalisel kombel leidis ta oma hingele kosutust rohkem romantilistest heliloojatest nagu Schubert, Schumann ja Brahms kui Bachi intellektuaalsemast muusikast. Oma muusikalistel õhtutel musitseeris ta sageli ühes tunnustatud viiuldaja Joseph Joachimiga ning Albert Einsteiniga.

Ka saksa kvantfüüsik Werner Heisenberg kahtles nooruses, kas mitte valida pianisti karjäär, kuid siiski tõmbasid teda enam Einsteini tööde rütmid kui Mozarti võluvad helid. Viini füüsik Ludwig Boltzmann oli samuti silmapaistev pianist. Kui ta sõitis 1905. aastal USAsse Berkeley ülikooli loenguid pidama, siis oli ta sügavalt häiritud sellest, et sealne seltskond tundus olevat täiskarske. Isegi kui Boltzmann päris, kus on parim veinipood, vaadati teda kui hullu, kuni üks hea tuttav talle aadressi sosistas. Ometi leevendas igatsust koduse hea Austria õlle ja veini vastu muusika, ja täpsemalt võimalus mängida kalleimal Steinway klaveril. Mängides sellel Schuberti sonaati „tundsin esmalt selle mehaanika olevat imelik, kuid kui kiiresti harjud heade asjadega. Andantes unustasin end täielikult: ma ei mänginud meloodiat, see juhatas mu sõrmi. Pidin end Allegrot mängides jõuga tagasi hoidma, sest mu tehnika oleks üles ütelnud,” kirjutas ta oma Ameerika-mälestustes ja lisas, et selline võimalus oli talle tõeliseks tasuks kõigi katsumuste eest, mida ta Californias taluma pidi.

Füüsiku loodud muusikasüsteem

Saksa füüsik Hermann von Helmholtz oli see mees, kes 1847. aastal avastas – või õigem on öelda, et sõnastas – energia jäävuse seaduse. Kuid see tõi talle kaela vaid vanemate füüsikute pahameele, kes ei olnud veendunud, et maailma juhib mingi üks ja üldine printsiip. Oma tuntuse, või täpsemalt kuulsuse saavutas Helmholtz hoopis, kui ta Heidelbergis psühholoogiaprofessorina töötas ja avaldas oma uurimused nägemise psühholoogiast, värvinägemisest, liikumise tajumisest ning least not last – kuulmisest ja muusikast. Need tööd on asjatundjate arvates siiani aktuaalsed. 1920. aastate Harvardi psühholoog Edward Boring pühendas oma raamatu Helmoltzile sõnadega „Kui arvatakse, et raamatuid ei peaks pühendama surnutele, siis Helmholtz ei ole surnud.” Tõepoolest, resonaator, mille Helmholtz leiutas ja millel ta mitte ainult kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt uuris õhu võnkumist suletud õõnsuses, ja mida igaüks võib kogeda, puhudes tühja pudelisse või okariini, on õpetanud akustikuid ehitama paremaid kontserdisaale. Ning just füüsik Helmholtz oli see, kes leiutas helikõrguste ülesmärkimise süsteemi, mis ka tema nime kannab ning Lääne kromaatilise skaala noote nimetab sel kombel, millisel moel teevad seda Euroopa muusikud tänini.

Albert Einstein on massiteadvuses lahutamatu oma kohevast soengust, sokkideta kingadest ning muidugi viiulist. Kuid et lõpetada see palake paraja de-kadentsiga, siis olgu toodud üks arvamusavaldus selle geeniuse muusikaloomingu kohta.

“Pärast lõunat läksime muusikatuppa ja doktorid kogunesid oma pille häälestama. Nad otsustasid Beethoveni kvarteti kasuks. Einstein mängis hästi ja tema rasvased valged näpud (nagu kasimatud väikesed vorstikesed) lendasid üle keelte, ent ta jõudis teistest ette. Pianist peatus ja küsis: “Kus te olete, härra professor?” “Teise lehekülje lõpus,” ütles Einstein. “Tore, ütles tšellist,” mina olen teise lehekülje alguses.” “Ja mina olen ikka veel esimese lehekülje lõpus,” ütles mu doktor. Pärast seda läksid nad kõik esimesele leheküljele tagasi. Oli mälestusväärne õhtu.”

See on katkend inglise ajakirjaniku Neysa Perksi mälestustest, mille avaldas füüsikaajakiri Physics World oma 2005. aasta jaanuarinumbris.

Tiit Kändler

News | Psühholoogia | teadus.muusika

Muusika muudab meie meelt

15.05.2009

Muusika liigutab meid. Kuid kas muusika paneb meid ka naabritest teisiti arvama? Londoni ülikooli teadlane Joydeep Bhattacharya ja tema kolleegid näitasid, et pärast muusika kuulamist muutub inimese hinnang teiste inimeste näoilmete kohta. Vabatahtlikud kuulasid lühikest, 15-sekundilist muusikakatket ja seejärel otsustasid näo emotsionaalse ilme üle.

Rõõmsa muusika kuulamise järel kalduti näoilmeid pidama rõõmsamaks, kurva muusika järel aga kurvemaks kui muidu peeti seda nägu emotsionaalselt neutraalseks. Ajulainete salvestamine ilmutas, et eelnev muusika kuulamine muutis aju aktiveerimise mustreid, mis muidu meie kontrolli all ei ole. Nii et enne ülemusega kohtumist kuulake rõõmsat muusikat. Kuigi ta võib langetada teie palka, tundub ta teile vähemasti õnnelik.
Allikas: AlphaGalileo

News | Psühholoogia | teadus.muusika

Valk, mis kaitseb kõrvu

15.05.2009

Kes tahab kontsertidel ja klubides kuulata kõrvulukustavat muusikat ja mitte kurdiks jääda, see võib ehk kunagi alla neelata tableti, mis tema kõrvu kaitseb. Teadlased on saanud jälile mehhanismile, mis kõrvades toimib, et kuulmist valju heli eest kaitsta.

Kui ajule tundub müra liiga vali, siis sisekõrva helitundlikes karvarakkudes asuv valk nAChR asub tegutsema, et piirata karvarakkude võimet helile reageerida. Geenmuundatud hiired, kes toodavad enam seda valku, ei suuda kuulda malbeid helisid ja nende kuulmiselundid kahjustuvad vähem, kui kõrvadesse paiskub sajadetsibelline müra. John Hopkinsi ülikooli teadlane Paul Fuchs kinnitab, et seda valku suunavaid drooge on teada, kuid küsimus on doosides.

Allikas: PLoS Biology

Bioloogia | News | teadus.muusika

Pillimänguoskus edendab lugemisoskust

27.03.2009

Kui meie kass, kel olid kriimud silmad ja kes lapsi lugema õpetas, oleks tukast sugemise asemel meloodiliselt näugunud, oleksid lapsed lihtsamalt lugema õppinud. Selle järelduse saab teha äsja avaldatud teadustulemusest, kus selgus, et lapsed, kes on saanud keerulise muusikalise hariduse, mis annab rütmilisi, tonaalseid ja praktilisi oskusi, oskavad paremini lugeda kui lapsed, kes muusikaharidust saanud ei ole. Ka on nende sõnavara suurem.
USA Long Islandi ülikooli teadlased Joseph M Piro ja Camilo Ortiz avaldasid äsja ajakirjas Psyhchology of Music (Muusika Psühholoogia) artikli, mis sellekohase uurimistöö tulemused esitab ja mida vahendas Euroopa teadusuudiste portaal AlphaGalileo.
Nad uurisid kahe USA põhikooli õpilasi. Ühes õpetati lastele muusikat, teises mitte. Teadlasi huvitas, kas klaverimängu oskus kuidagiviisi laste teistele võimetele mõju avaldas. Sellele võimalusele on osutanud mitmed eelnenud uuringud, mis on näidanud, et muusikalised oskused edendavad ka laste lingvistilisi, matemaatilisi ja ruumitaju võimeid. Põhjus arvatakse olevat selles, et närvirakud reageerivad muusikale ajus laialt hargnenud võrgustiku toel ja pole mõistlik oletada, et keele ja lugemisega tegelevad ajupiirkonnad selle võrgustikuga ei kattuks.
Uuringute käigus keskenduti kahele lugemisvahendile – sõnavarale ja sõnade järjestamisele, mis autorite hinnangul on kirjaoskuse arendamise nurgakivid. Valiti välja kaks kooli, mis asusid lähestikku, oles samades demograafilistes tingimustes. Ühes neist õppis 46 last kolme aasta jooksul mängima klaverit. Kontrollkooli 57 õpilast ei õppinud mängima mingit muusikariista ei koolis ega sellest väljas. Mõlema kooli kirjandusprogrammid olid samased.
Laste lugemisoskust kontrolliti kooliaasta alul ja lõpul standardtesti abil.

Tulemused näitasid, et muusikat õppinud rühmal oli palju rikkalikum sõnavara ja sõnade järjestamise järjestuse võime kui muusikat mitteõppinutel. Teadlaste arvates kinnitab see kogenud õpetajate veendumust, et lugemine sujub paremini, kui läheneda kompleksselt, kaasates ka muusika.
„Nii et sama tähtis, kui otsustada, millal õpetada, on otsustada, mida õpetada – püüdes kaasata erinevaid närvirakkude kulgteid,” nendivad autorid ja lisavad: „Uurides, kuidas muusika võib aidata arendada tunnetust, saab lahti üldsõnalistest loosungitest nagu „muusika teeb teid nupukamaks” ja annab täpsemad juhised õpetusviisiks, mis kasutab muusika rikast ja keerulist struktuuri ja selle seost teiste tunnetuspiirkondadega.”
Allikas: AlphaGalileo

Telli Teadus.ee uudiskiri