Rubriigi ‘Majandus arhiiv

Majandus | News | Ökoloogia | Tehnoloogia

Peenosakeste peened ohud. Kas puuküttest saab minevik?

18.11.2014

See Tiit Kändleri lugu ilmus ajakirja Inseneeria oktoobrinumbris.

 

Me vajame õhku nagu õhku. See lause ei ole tautoloogia. Üha enam ei hinga inimene sisse mitte ainult õhku, vaid ka mitmeid õhus olevaid aineid, millest suure osa on paisanud atmosfääri ja seega ka sissehingatavasse õhku tema ise. Nõnda on lugu ka üha enam tervise- ja keskkonnakaitsjate keeles kõlavate peenosakestega. Viimastel aastakümnetel on peenosakestele lisandunud veel nanoosakesi, uue tehnoloogia kurvavõitu saadikud. Sageli kipuvad erinevad õhku saastavad osakesed sassi minema. Püüan allpool veidi korda majja saada.

Peenosakestest, nõnda nagu ka teistest õhus olevatest ainetest poleks mõtet palju rääkida, kui nood ei ähvardaks meie tervist. Euroopa Liidu pädevad institutsioonid on õhu puhtust uurinud aastakümneid, on seda tehtud ka Eestis. Ühiselt on jõutud järeldusele, et õhu saastamine on praegusel ajal keskkonna saastamistest Euroopas esimese numbri häda. Pakutakse välja ka seda, kui palju enneaegseid surmasid toob kaasa saastunud õhu hingamine. Kuid need arvud on suuresti suvalised, sõltuvad tõenäosuste hindamise metoodikast ning siinkohal pole arvude väärtused olulised. Oluline on see, et probleem ei vähene, vaid kasvab.

 

Peenosakeste peen maailm

Peenosakesed, millele siinkohal keskendume, on õhus lendlevad ning mitmetest allikatest nagu kütmine, autosõit, teetolm, olmetegevus vallanduvad osakesed. Neid nimetatakse lühidalt PM (particulate matter) ja jagatakse suuruse, täpsemalt osakese suurima läbimõõdu järgi. PM10 tähistab osakesi läbimõõduga alla 10 mikromeetri, PM2,5 alla 2,5 mikromeetri ja PM1 alla ühe mikromeetri. Pisemate osakeste maailma poole edasi liikudes satume juba nanoosakeste maailma, need on osakest läbimõõduga all 100 nanomeetri.

Mida tuua nendele suurustele võrdluseks? Inimese peenima ihukarva läbimõõt on 20 mikromeetrit, mis tähendab, et peenosakeste puhul kõneleme me kaks kuni 200 korda pisematest osakest. Mis veel pisem, selle pistab inimene naoosakeste kasti.

Erineva suurusega osakesed mõjuvad meie tervisele erinevalt. See, mida EL ohtlikuna silmas peab, on peenosakesed. Nende puhul on kindlalt tõestatud näiteks vähki tekitav toime, aga ka muude haiguste võimalik vallandumine.

Nanoosakestega on veidi teine lugu. Neid on uuritud vähem, nanotoksikoloogia ehk nanoosakeste mürgisuse uurimine elusolenditele tekkis alles kümmekonna aasta eest ja nõnda ei ole ka nende mõju inimese tervisele veel nii selge kui peenosakeste mõju. Üks on kindel: naoosake on nõnda tilluke, et pääseb takistamatult läbi keharaku ja nõnda jõuab kopsust verre ja sealtkaudu paljudesse organitesse. „Nanoosakeste vähkitekitav mõju ei ole veel lõplikult tõestatud,“ kommenteerib Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi teadlane Anne Kahru, kelle juhitav uurimisrühm on aastaid uurinud erinevate naoosakeste mõju oma mudelloomadele, näiteks tillukestele luminestsentsanduriga varustatud bakteritele. Kõige üldisemalt saab nende töö võta kokku, et kahtlemata on mõju olemas, sõltuvalt nanoosakese koostisest.

Sellised uuringud on üha olulisemad, kuna maailma nanotehnoloogiaturg kahekordistub iga 3 aastaga. 2015. aastal umbes triljon USA dollarit.

Selle aasta 29. mail Teaduste Akadeemia peamaja saalis toimunud seminaril esitasid nano- ja peenosakeste kohta tehtud uuringute tulemusi Eesti ja Itaalia teadlased.

Nanoosakesi ei tooda mitte ainult inimene oma autode diiselmootorites või kütteseadmetes, neid paiskab atmosfääri vulkaanipurse ja metsatulekahju – jaanituledest kõnelemata. Viimase kümne aastaga on selgunud, et nanoosakeste ja bioloogiliste olendite vastasmõju on väga oluline. Ja mida enam inimene kasutab nanoosakestega rikastatud näokreeme ning sõidab diiselmootoriga autodega, mis võivad küll olla varustatud katalüsaatorseadmetega, mis vähendavad mõningaid heitmeid, ent mitte nanoosakesi, seda olulisem on mõista, mida inimene peaks tehnoloogia üha suurema nanostumise ajastul tegema. Asbest, suurimaid nanoosakeste allikaid ehitustes, on nüüdseks keelatud. Selle asemel asub tegutsema üha suurem valik naoosakesi.

Nano.ManteccaAMilano-Bicocca Ülikooli teadlane Paride Mantecca juhtis tähelepanu, et autokumm kaotab oma eluea jooksul paar kilogrammi massist ja sellest saavad enamjaolt nanoosakesed. Tema andmetel on nanoosakeste kontsentratsioon õhus eriti suur Põhja-Itaalias, Eestis veel suurt häda pole. „Eriti suur on kontsentratsioon talvel,“ ütles ta. Ja läkas sujuvalt üle peenosakestele: „Osakeste mürgisus meie kopsudele sõltub nende suurusest.“

Väiksemad osakesed on mürgisemad. Kõige mürgisemad on need, mida me üldse ei näe. Mantecca hinnangul lüheneb Põhja-Itaalia elanike eluiga peenosakeste sissehingamise tõttu 12–36 kuud. Oodatud eluiga on seal pisem kui Põhja-Soomes. Nõnda siis. Kuulsast Vahemere dieedist, tänu millele itaallased kauem tervena elavad kui põhjamaalased, Mantecca ei kõnele. Tema rõhutab, et mürgisus sõltub osakeste kogumassist. Selge on see juba Paracelsuse aegadest – doos teeb mürgi. „Küsimus on osakeste kogupinna pindalas,“ ütles Mantecca, ja see on pisematel osakestel suhteliselt suurem ehk „nanoosakesed on ohtlikumad kui diisel ise.“

Nanoosakesi paiskab õhku suitsetamine – sealhulgas ka e-sigaretid –, nanode sekka kuuluvad ka viirused ja bakterid. „Olulise osa annab puu põletamine ahjudes,“ kinnitas Mantecca, põhjendades talve suuremat saastumist.

¤

¤

Puuküte ja toiduküpsetamine

Siin algab ala, mis tõsiselt Eestit puudutab. On väga oluline teada, milliseid peen- ja nanoosakesi puudega kütmine õhku paiskab, kui ohtlikud need on ja kui suure osa peenosakeste koguhulgast antud paigas moodustavad osakesed, mis pärinevad puuküttest. Möödunud aasta kevadel Brüsselis toimunud Rohelisel Nädalal keskenduti õhule ja esitleti mitmeid puukütte saastamisega seotud uuringuid. Kuid andmeid, mis võrdleks puukütte saastuse osatähtsust teiste saasteallikatega, näha polnud. Avaldasin selle kohta Eesti Päevalehes artikli „Puuküte teeb Euroopa õhusaastajatele muret“, kus kirjutasin ka keskkonnavoliniku Janez Potočniku vastuse, kui talt küsisin, kas siin pole tegu millegi sarnasega nagu hõõgniidiga pirnide keelustamine. Näeme ju, et nüüdseks on need uuesti poodides, ainult et kümme korda kallimana. Keeld näib olevat käivitanud toreda äriprojekti. Janez Potočnik sellist seost ei näinud ja kinnitas, et see on iga riigi otsustada, mille ta ära keelab või mida piirata tahab. Peame ometi meeles pidama, et hõõgpirnide keelustamise poolt hääletasid kõik Eesti Europarlamendi saadikud, selle kiitis heaks ka Riigikogu. Miks mitte peljata, et nõnda juhtub ka puuküttekolletega?

Artikkel pakkus palju huvi Euroopa Komisjoni esindajale Eestis Hannes Rummule, kes nimetas seda teema tõstetust muude koledate asjade seas ka paanika külvamiseks. Kui ei muud, siis selgub sellest reaktsioonist, et asi on tõepoolest aktuaalne.

Nano.BuanannoASelles valguses on ülihuvitavad Cassino ja Lõuna-Lazio Ülikooli teadlase Giorgio Buonanno uuringud. Mida pisemad on osakesed, seda raskem on neid välja filtreerida. Looduslik foon on sada kuni tuhat peenosakest kuupsentimeetris, Tallinna-suguses linnas on see arv kümme korda suurem, kiirteedel suurim.

Suurim eriti peente peenosakeste kontsentratsioon on tööpäeviti, neid hõljub õhus ka kaks tundi pärast liikluse vaibumist. „Põhiline ultrapeenosakeste hulk satub inimese kopsu kokandusest,“ kuulutas Buonanno ülaltuslikul moel, „ja meil Itaalias valmistatakse sööki lahtisel gaasitulel, kui Austraalais ei tehta kodus üldse ise süüa.“

Lapsed saavad suurima peenosakeste doosi tippajal koolimineku puhul, koolis kaitsevad neid seinad. Koju jõudnud, satuvad nad jälle toiduküpsetamisest pärit peenosakesi hingama. Koolis aga on kõige ebatervislikumad paigad üllatuslikult võimlad. „Liikumine vallandab põrandalt hulgaliselt ühe kuni kümne mikromeetrise läbimõõduga osakesi,“ kinnitas Buonanno oma uuringutele toetudes.

„Ohtlikud on nii sääsetõrje kui küünlad kohvikutes,“ lisas ta. Ja kõige ohtlikum veel on e-sigarett. Seevastu prügipõletusjaamad töötavad peenosakeste mõttes puhtalt. „Prügipõletustehas on puhtam kui põllumajandus,“ ütles Buonanno.

„Kõige ohtlikum on see, mida me ei näe,“ hoiatas ka Tartu Ülikooli teadlane Hans Orru, kes on keeruliste seireseadmetega mõõtnud peenosakeste sisaldust erinevates Eesti paikades. „Kõige kõrgem PM10 sisaldus on õhus varakevadeti linnades,“ kinnitas ta. Siis sulab üles saast, mille talvel seob enesega lumi, tänavad muutuvad tolmuseks. „Tartus on PM2,5 sisaldus kõrge talvel,“ väidab Orru, põhjendades seda ahiküttega. Kuid puuküttest saastamise muster on üle Eesti keerukas ning andmeid selle kohta, milline protsent peenosakestest tuleb kindlas paigas puuküttest, milline teistest allikatest nagu liiklus, küpsetamine ja muu olmetegevus või tööstus, pole piisavalt. Eesti Keskkonnauuringute Instituudis on labor, mis mõõdab puukütteahjude emissiooni ning selles saadavad tulemused täienevad üha.

Tundub, et praegu ei saa me veel tõsikindlalt otsustada, millistes paikades ja kui palju me peaksime puukütteahjusid kas välja vahetama või suitsu filtreerima. Tasub aga meeles pidada Buananno mõõtmistulemusel põhinevat tõde: „Toa mõju võib olla suurem kui õuel.“ Nii et kui lähete suvilasse ja istute enamjaolt oma suvemajatoas, keetes ja küpsetades, võite hingata sisse enam peenosakesi kui linnas jalutades.

Inimene on üls ehitatud nanotehnoloogia põhiselt. „Elusrakk on minitehas, mis sisaldab suure kogu pühendunud nanoskaalas valgumasinaid, mis on miljardite evolutsiooniaastate käigus optimeerinud,“ ütles ameerika biokeemik Bruce Alberts. Nõnda on ka keskkonnas ringlevatel nanoosakestel inimesega vähem või rohkem ohtlikult asja.

 

Fotod: Tiit Kändler

Nanoosakese maailm

Paberileht                                           100 000 nanomeetrit (nm)

Inimese peenim ihukarv                     20 000 nm

Punased vererakud                            8000 nm

Bakterid                                             1000 nm

Antikehad                                          10 nm

Rakumembraan ja membraanipoor    6–10 nm

Glükoosimolekul                                1 nm

Kullaaatom ja vee molekul                0,3 nm

Vesinikuaatom                                   0,1 nm

 

 

Nanoosakese uued omadused nanomaailmas

Suurem pinna pindala ja ruumala suhe

Suurem pinna reaktsioonivõime

Uued elektroonilised, optilised ja mehaanilised omadused

 

Inimkonna viis tehnikarevolutsiooni

1780–1840                 aurumasin, tekstiilitööstus, mehaanikatööstus Ühendkuningriikides

1840–1900                 raudtee, elekter, terasetööstus Inglismaal, Saksamaal ja USAs

1900–1950                 elektrimootorid, rasked kemikaalid, autod ja tarbekaupade masstootmine enamjaolt USAs

1950 tänaseni             sünteetika, orgaaniline keemia, arvutid Jaapanis ja USAs

Tänapäevast                nanotehnoloogia ja molekulide tootmine, juhivad USA, Hiina või India

 

 

 

Peenosakeste (PM) ja nanoosakeste bioloogilised efektid

 

PM mürgisus ei sõltu ainuüksi kontsentratsioonist.

Bioloogilised efektid varieeruvad sõltuvalt osakeste suurusest ja aastaajast.

PM keemilise koostise osa (ning seega selle PM osatähtsus teiste emissiooniallikate seas) sõltub raku vastuvõtlikkusest konkreetsele osakesetüübile.

PM vallandab eelkõige põletikulisi protsesse organismis.

Peen- ja nanoosakeste osised pärinevad peamiselt põlemisest ja nende bioloogiline aktiivsus seondub põhiliselt vähki tekitava mõjuga.

 

Põlemisprotsessides vallanduvad peen- ja nanoosakesed

 

Kütus                          PM2,5                         PM10

 

Bensiin                       0.52%                         0,45%

Kivisüsi                      0,72%                         0,73%

looduslik gaas             1,01%                         0,94%

kütteõli                       1,26%                         1,13%

diisel                           19,65%                       17,02%

puit                             56,14%                       49,51%

teised                          20,7%                         30,22%

Allikas: Milano-Bicocca Ülikool

 

 

Nanoosakeste kontsentratsioon õhus

 

100–1000 osakest kuupsentimeetris              sisekontinentidel ja meredel

10 000                                                            maapiirkondades

50 000                                                            linnakeskkonnas

üle 100 000                                                    kiirteede kõrval ja suure päikesekiirguse korral

 

Allikas: Cassino ja Lõuna-Lazio Ülikool

 

 

Majandus | News | to.imetaja

Eesti argielu ja teadus ähvardab sulanduda rahavõimuakadeemiaga

28.10.2013

See minu kolumn ilmus lühendatult EPLis 28. oktoobril 2013

 

19 oktoobri hommikul saabus mulle e-postkasti sõnum: „Hea klient! Meie andmetel on Kloogaranna, (aadress teada) elekter olemas. Kui olete endiselt elektrita, helistage (telefon teada) Täname.“

Täna väga. Mille eest nad tänavad? Ja kellelt tänu vastu võtta, kui kirjal puutub saatja nimi ja isegi organisatsioon? Mille eest nad tänavad? Kas selle eest, et ei vabanda oma saamatuse pärast? Sihuke tants algab siin, Treppoja kandis iga talve hakul. Taust: õhtul kadus äkitselt elekter. Tulin just saunast, olen kogenud elektrikatkestuste sihtmärk ja mis seal ikka.

Ja nüüd siis sihuke kiri. Mul  on leping riigifirmaga, Eesti Energiaga. Kes tänas: kas peaminister, parlamendi esimees või President? Või hoopis naaber? Kirja all saatja nime ei olnud.

Kordan, ma kõneleme riigifirmast. Ja tean oma kogemusest, et pole hullemat asja, kui ajada asju mõne Eesti riigifirmaga. Erafirma veel kuidagi võtab sind jutule, vabandab, kui eksis. Aga riigifirma – kus sa sellega. Tõstavad elektripinget, lasevad su elektroonika läbi – mis neil sellest.

Olgu, ühe närvliku erainimese asi, ütlete. Kuid mina ütlen vastu, et selline parteilik suhtumine – närige pori, meid te ei morjenda, on ammuilma Toompealt ja all-linnast mööda kallist kodumaad kleepja määrdena laiali valgumas. Ja eriti kurvaks teeb, et ainuõigsuse tont on jõudunud meie haridusse ja teadusesse.

Akadeemikust Riigikogu esimees solvab sõbraliku naaberriigi haridusministrit, sest selle sõnavõtt pole partekassale soodus. Teine akadeemik smuugeldab sõpradele Mustpeade Maja, kuna parteikassase on ju vaja raha. Kolmanda akadeemiku kestev ja vaevarikas konflikt parteikassa rahade nimel on muutnud kahtlaseks tasemel ja heatahtliku kunstihariduse Eestis. Neljas akadeemik, kelle Geenivaramu pole meile tootnud just liiga palju ravimeid, saati veel arstide isiklikku lähenemist patsientidele, soovib muuta geeniandmete loovutamise ülemaaliseks kohustuseks – riigiametnike rõõmuks ja pankade hüvanguks. Kirjutasin sellest EPLis juunis.

01.NoalaevErinevus teaduse ja poliitika, hariduse ja poliitika vahel on Eestis kadumas ja see on asi, mis ähvardab Eesti riigi tulevikku enam kui väljaränne. Valetamine, parteikassa täitmine on jõudnud alla valdadesse. Ja ühes sellega ka stiil – riik, see olen mina. Kes ta siis parasjagu on, kas mõni rahaahnuseks lolliks läinud riigifirma juht, kes püüab Tallinna lennujaama muuta maailma lennunduse nabaks või Eesti põlevkivikaevandajad ülemaailmse helge tuleviku – tulgu see siis Ameerikas või Jordaanias – tõrvikukandjateks või raudmehed muutmaks Ülemiste jaama ülehelikiirusega rongiliikluse hälliks.

Võibolla peabki poputama Soome lennusulisid, Rootsi pangakrahve, USA advokaate või Jordaania kuningakoda. Võibolla peabki laiama, et uued elektrirongid tihendavad sõiduplaani ja selle peale Kloogaranna rongid üldse käigust maha võtma. Kuid kui ikka oma tööga kodumaal hakkama ei saa, siis tuleb seda tunnistada ja selle eest ka vabandada.

Kui juba teadlastel on kadumas erinevus rahakogumise ja teadustöö vahel – kas te olete näiteks kuulund mõnestki ravimist, mida on meile kümneid kordi on lubatud kandikul ette kanda, kas olete kuulnud, miks suri meie dollareid lüpsma hakkav lehm – siis teadlaste käest  vähemalt ei ole te seda kuulnud.

Teadus ei ole teile poliitika, kus kõik, kes on toppinud parteikassa pilusse kilekottidega raha, on eksimatud, isegi kui nad olid kunagi suurepärased teadlased, mis tähendab et tol ajal kui ka eksisid, siis püüdsid parandada oma vea.

Parteilasest teadlane ei ole usaldatav – seda on tunnetatud läbi aegade. Jah, muidugi võivad kodanikul olla oma parteilised eelistused, kuid olla aktiivne parteilane tähendab kuuletuda eksimatule peajoonele ja koguda kassasse raha, et seeläbi tagada võimu.

Kõige ohtlikum on partetrall ühiskonnateadustes ja laste ning õliõpilaste õpetamisel.

Hästi, me võime ju ironiseerida, et poliitik ei tohi teha kahte asja – tunnistada oma vigu ja kurjustada ajakirjandusega. Teaduse olemusse kuuluvad need mõlemad, kuid teadlane, kelle põhimine kohustus on koguda kokku oma palavalt armastatud partei kassase raha ja võimu, peab hoidma saladuses oma eksimused.

Teadusesse on eksimine sisse määratud. Teadus ongi eksimiste jada. Õige suuna tagab arvamuste paljusus, kriitika, kontrollivad tööd etc. etc. Pole võimalik, et absoluutselt iga teadustöö, kui palju selle tegemiseks teadussiseste või -väliste nippidega raha on saadud, saavutab ilmeksimatu edu. Kui palju on näiteks juhitav tuumasüntees ITER saanud raha, kui kaua selle eesliinieksperimenti Prantusmaal Cadarache’is on ehitatud – kui palju kuuekümne aasta eest pasundati, et kohe on odav ja keskkonnasõbralik energia käes – aga kus see on?

Kui palju on meie teadlased lubanud meile üha uusi ja uusi vähiravimeid – aga kus need on? Ajakirja Open Biology jaanuarinumbris kirjutab nobelist, DNA koodi lahtimõtestaja James Watson: me oleme valel teel. Euroopa Onkoloogiakooli ajakirja Cancer World hiljutine number võimendab Watsoni tõdemust. Geenid on tupik, ka nende absoluutsel teadmisel me vähi väljaravimisele ei jõua. Sama ideed kinnitas mulle maikuises intervjuus immunoloog Rolf M. Zinkernagel.

Need eakad härrasmehed võivad enesele lubada kõnelda tõtt, sest ei pea mõnede liisunud eetikaga parteide tagatubades peos mütsi veeretama, et oma üleeilsete ideede tarbeks raha kerjata.

Keegi meie geeniustest väitiks äsja, et edu toob vaid üks kümnest rahastatud teadusprojektist. Ja lisas, et Eestis peab tooma iga kolmas. Mis tähendab lahti seletatult: ei too mitte ükski. Eksimine on teaduse osa nagu teelt hälbimine seenelkäigus.

Kes vähegi viitsis mu loo üle mõtelda, see mõistab, miks ma siit enam edasi asja ei selgita.

Kes aga mu juttu ei usu, lugegu meie tipparste nagu Ida-Tallinna keskhaigla juhti Ralf Allikveed 11. oktoobri Postimehest või Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimeest Urmas Siigurit 27. septembri Sirbist.

Poliitika on olemas ja ainuüksi see asjaolu tõestab, et ka vajalik. Kuid poliitika vähkkasvajana imbumine kohaliku rahva ellu, veel enam haridusse ja teadusesse on ohtlikem tee, mille valimisel ootab Eestit lõpus – kuid teevalikust pajatavad parimini Vene muinasjutud.

Tiit Kändler

Joonistus: Eerik Kändler

 

 

 

 

 

 

Majandus | News | Sotsiaalteadus | to.imetaja

Ettevaatust, härra president, – demokraatia kriis!

24.01.2012

Soe soovitus:

Demokraatliku kapitalismi kriisid. Vikerkaar 12,2011

Wolfgang Streeck, Max Planci Ühiskonnauurimise Instituudi direktor, Kölni ülikooli sotsioloogiaprofessor.

Eesti kodanikku on juba mõnda aega hurjutatud, et ta justkui ei peaks enam lugu oma riigist. Küll on seda teinud mõni minister, küll peaminister, küll parlamendi spiiker, küll tagatipuks ka president – nii uusaastasöögi alla kui peale. Kuid kas kodanik on tõepoolest nii loll, pime, kurt ja vastaline, kui võimukandjatele näib tunduvat?

Ega ikka ei ole küll. Asi tundub kalduvat vastupidises suunas. Kui kodanik tunnetab, et tal on üha vähem valikut, et riigiasutused või firmad pigistavad ta lihtsalt nurka, mida siis talt ikka tahta. Tõmmata lesta või vinnutada vihakest.

Poes ei jää kaupu vähemaks, küll aga valikuvõimalusi oma elu korraldamiseks. Kes ei usu oma silmi ja kõhtu, see lugegu Saksa sotsioloogi Wolfgang Streecki artiklit, mille tõlge ilmus detsembrikuu Vikerkaares.

Püüan siinkohal seda lühidalt kokku võtta. Streeck arvab nõnda nagu kursiivis kokku võetud.

Kriisid pole enam ajutised kõrvelekalded tavaliselt hästilõimunud süsteemi püsiolekust.

Toimub demokraatliku kapitalismi ümberkujunemine. Seda esindab kriiside rodu.

Praegu tuleb kaitsta demokraatiat ennast vabade turgude nimel tehtavate kitsenduste eest. Keskpangad on ise ennast osanud kindlalt kaitsta valijaskonna surve eest.

Religiooniks on olnud: tõeline õiglus on turuõiglus – standardse majandusteooria liberaalne utoopia. Kapitalistlik poliitika on andnud oma parima, juhtimaks meid välja korrumpeerunud demokraatliku oportunismi kõrbest isereguleeruvate turgude tõotatud maale. Kuid majanduskasv hakkas aeglustuma. Mida selle vastu tehti? Streeck toob kolm vastumeetmete staadiumit.

1. Inflatsioon.

2. Selle taandudes hakkas kasvama riigivõlg. Mil hakati kasutati veel tootmata ressursse.

2. Seejärel avanesid kodanikele seninägematud võimalused võlgade võtmiseks, ja riigivõlg asendus eravõlgadega.

Nn finantsteenuste pealt saadi tohutut kasumit. Algas vägikaikavedu globaalsete finantsinvestorite ja suveräänsete riikide vahel.

Sotsiaalse ja majandusliku stabiilsuse vaheline püsiv leppimus on kapitalistlikes demokraatiates utoopiline projekt. Kriis siirdati uutele areenidele, kus avaldus uuel kujul. Riigi võlg kanditi kodanike võlgadeks, kes olukorras, kus riik tõmbab oma funktsioone kukku, peab ise hakkama saama.

Sai võimalikuks avalikkuse šantažeerimine, mida kapital osavasti ära kasutas. Demokraatia on praegu sama suures ohus kui majandus. Või suuremas. Turud on hakanud dikteerima seda, mida väidetavalt veel demokraatlikud ja suveräänsed riigid oma kodanike heaks teha saavad.

Kodanikud näevad valitsusi kui agente, kes ei tegutse mitte nende eneste huvides, vaid teenivad teisi riike või rahvusvahelisi organisatsioon nagu IMF või EL.

Siit range kasinuskava.

Meil on valimised, kus valijal tegelikult valikut ei ole. Propageeritakse pimedat nõustumist finantsinvestoritega. See maailm on jabur, kus riikidele määratakse finantsinstitutsioonide poolt reitinguid.

Mida siis teha? Tuua häired valguse kätte ja teha kindlaks ajaloolised järjepidevused. Ning olla meelekindel, kui võimurid sind selle eest läbi sõimavad.

Kuid tahad või ei taha, majanduslik võim üha muutub poliitiliseks võimuks, kodanikud jäetakse ilma demokraatlikest kaitsemehhanismidest ja suutlikkusest suruda peale oma nõudmisi.

Mingid poliitilised moraalilugemised selle vastu nüüd küll ei aita.

Tiit Kändler

Majandus | News | to.imetaja | tuuma.jaam

Tumajaam või tuumajama?

23.03.2011

Tuumajaam ei ole teaduslik, vaid vaimne probleem

Jaapanis 11. märtsil toimunud looduskatastroof oli nõnda kohutav, et võib küsida, kas on selle taustal mõtet kõnelda tuumajaama avariist. Kuid tahad või ei taha, tuumajaama sündmused on ulatunud maailmas kaugemale tsunamist. On pannud muretsema miljoneid inimesi ning kehutanud neid ette võtma esmapilgul kummalisena tunduvaid tegevusi, nagu neelama jooditablette. Siiski pole kohane neid inimesi naeruvääristada.

Sest nüüdseks on selge: Fukushima tuumajaama õnnetusele aitas kaasa inimlik hooletus. Operaatorfirma ei olnud testinud näiteks elektrigeneraatoreid. Elekter sai otsa, varutoide ei toiminud ja tuumajaam väljus kontrolli alt. Pole üldse oluline, millise põlvkonna oma see oli, selge on üks: õhku paiskus radioaktiivset ainet, mis nüüdseks on jõudnud ka joogivette, lehmapiima ja köögiviljadesse. Kui suures ulatuses, pole oluline – on see viis korda või 30 korda looduslikust enam. Kindel, et jõudis.

Eestis aktiveeris Fukushima eriti tuumajaama poolt jutlustavad jõud. Just nimelt jutlustavad, sest loogilisi põhjendusi on neilt raske, kui mitte võimatu leida. Ja väga lihtsal põhjusel. Siiani on Eestis tuumajaamade üle kõnelnud vaid majanduslikult huvitatud rühmad. Kes tahab jaamast teenida, kes tahab teenida tuuleveskitest.

Prohvetid kirjeldavad vaimustusega üha uuemaid ja mitmekordsemaid turvasüsteeme, mis hakkavad tööle elektrita ja inimeseta. Tore on. Kuid lihtne loogika ütleb, et kui juba on vaja nõnda vängeid turvameetmeid, siis järelikult on ka vänge oht. Narva soojuselektrijaama jaoks pole mingeid erilisi turvameetmeid vaja. Ja kui elekter kaob, ei juhtu mitte midagi. Keegi ei ole näidanud ka rehkendust, kui palju selliste turvavärkide ehitamine keskkonda saastab.

Nii et küsimus ei ole mitte majanduslik või teaduslik, vaid vaimne, isegi hingeline. Kui hästi tunnevad inimesed ennast riigis, kus kas on või ei ole tuumajaama.

Küsimus ei ole Eesti müütilises energeetilises julgeolekus või sõltumatuses, vaid meie ajude julgeolekus või sõltumatuses. Küsimus ei ole selles, kui palju meie tuumajaamale ette ütleme, vaid selles, kui palju hakkab tuumajaam ette ütlema Eestile. Kui palju Eesti vajab tuumajaama teenindamiseks füüsilist ja vaimset ollust. Turvaarmeed, kriisiteenistust, kaitsepolitseid, päästeteenistust ja muud taolist värki. Pole ju halb, kui päästeteenistus tänu tuumajaamale hakkab olema veel tegusam, kuid kes selle kinni maksab? Kas see pannakse tuumaelektrile otsa? Juhin kurbusega tähelepanu, et praegu ei suuda Eesti riik isegi talvist laevaliiklust turvata, kõnelemata võimaliku naftareostusega hakkama saamisest.

Tuumajaam vajab usaldust. Kuid kuis saame usaldada tüüpe, kes enne valimisi lubavad näiteks, et Nabala jäetakse rahule, pärast aga lisavad selle ilmse rahuloluga maavarade nimistusse? Kas on inimesed mõtelnud, et tuumajaama siin olles peame me kõik ostma endale taskusse raadiomeetri – sest ametlikke andmeid ei pruugi usaldada? Tegu on ju hiiglasliku äriga, mida ei taheta sulgeda mingil hetkel – mida näitab Jaapani juhtum.

Tuumajaam vajab usaldust ka arutlejate suhtes. Kuidas aga usaldada osapoolt, kes väidab, et Fukushimas ei saanud surma ükski inimene, et sealne õue, joogivee ja toidu radiatsioon on tühine, vaata et isegi tervislik? Osapoolt, kes pajatab tuumajaama ehitamisest maa alla ja sealjuures graniidikaevandusse?

Ja kui juba äri – kust võetakse, et tuumaelekter tuleb odavam kui muu? Meil on avatud elektriturg. Akadeemik Anto Raukas ja tema jüngrid kollitavad meid pimedusega, milles me tuumajaamata kobaksime. Kole on. Kuid meil on siiski olemas üks tasuta tuumareaktor nimega Päike. Võibolla on arukam paisata aru ja raha selleks, et päikest tõhusamalt kasutada. Alul vee ja eluruumide soojendamiseks, seejärel elektri tootmiseks, mis ei pruugi üldsegi mitte käia päikesepatareide kaudu.

Me saame minna kasvõi täna õhtul ja võtta Narva soojusjõujaama kivi kivi haaval lahti ja tõsta hunnikusse Kiviõli tuhamäe otsa, et suusarahval oleks lõbusam alla lasta. Tuumajaamaga ei saa teha seda eales. Kas see suletakse või mitte – tuumajaam on asi, mis jääb Eestisse senikauaks, kuni jääb Eesti.

Eesti tuumajaama ei kontrolli. Nüüdisajal ei ole energeetiliselt sõltumatuid riike, kui me kõneleme neist, kellega armastame end võrrelda. Kusagilt ju tuleb tuumakütus saada, eks ole. Mis näiteks on juhtunud haruldaste muldmetallidega? Hiina neid äkki ühel hetkel lihtsal enam ei müü ja kõik.

Tuumajaam on ka ses mõttes vaimne probleem, et on üks paras intellektuaalne pähkel. Tuumajaama asjade üle tuleb kindlasti arutleda. See tõstab ühiskonna vaimset taset. Kuid tuleb olla valvel, et selle arutelu ei kaaperdaks ära tüübid, kelle argumendid pole vaimsest, vaid mammona maailmast.

Tiit Kändler

Majandus | Meteoroloogia | mis.toimus | News | Ökoloogia

Suts kliima-saginasse ja energiasaarele

23.12.2009

ÜRO kliimakonverentsi ajaks Kopenhaagenis on niigi hiiglasliku Bella keskuse külge rajatud ajutisi paviljone, et mahutada tuhandeid delegaate, tehnilisi töötajaid ja ajakirjanikke. Aga ikkagi voogab ja sagib keskuse avarates hallides ja koridorides rahvast tihedalt nagu laulupeol.
Olin ligi kahenädalasel konverentsil ainult kaks päeva, üleeelmise nädala reedel-laupäeval, kogumaks taustainfot ja helisalvestisi rahvusringhäälingu teadussaadete tarvis. Kauem ei olnud, sest raha ja aega tuleb kokku hoida. Aga paistab, et umbes sama kokkuhoidlik on “endiste idamaade” meedia üldisemaltki, sest vähemalt ajakirjanikest kolleegide seas märkasin ainult niiöelda esimese ja kolmanda maailma esindajaid.
Plenaaristungite saalid (neid on kaks, Tycho Brahe ja Karen Blixeni nimeline) olid neil päevil veel enamasti ootusärevalt tühjad, delegatsioonide kohtumised ja kõnelused leidsid aset väiksemates rühmades. Mitte-delegaadina ma neile ei kippunud, aga aja sisustamisel oli valida arvukate üheagsete loengute, paneel-arutelude ja pressikonverentside vahel, mida umbes paarikümnes saalis pidevalt toimus.
Oma teise konverentsipäeva, laupäeva, veetsin aga Taani riigi korraldatud tutvumisreisil Lollandi saarele, mis paistab silma erakordselt hästi edendatud alternatiivenergeetika poolest. Tuuleturbiinidest saab kommuun energiat nii palju, et jätkub naabritelegi müüa. Peale selle põletatakse prügi ja biomassi, katsetatakse kodudesse vesinikkütuse-elementide installeerimist ja uuritakse merelaineist energia ammutamise võimalusi.
Majandusraskustes vaevelnud ääremaast on kümmekonna aastaga saanud alternatiivenergeetiline edumudel. Kohalikud omavalitsustegelased on uhked, et kunagi sai valitud just see tee ja hüljatud tollal väga populaarne olnud ja ahvatlev näinud info- ja kommunikatsioonitehnoloogiline arengusuund.
Vikerraadio Labori-saatesse (http://teadus.err.ee/salv?cat=1&saade=98&id=1319&pg=1) tegin aga loo hoopis vetikakasvatusest, mida lollandlased on mereäärseis tiigikestes samuti hoogsalt korraldama asunud. Projektijuht Leo Christensen rääkis, et vetikad seovad väga hästi süsihappegaasi ja aitavad seda atmosfäärist eemaldada tõhusamalt kui muud taimed. Ja biomassi kasvatavad nad nii et mühiseb. Vetikatest saab teha loomasööta, õlisid, kosmeetikat ja mida kõike veel. Peale selle aitavad vetikad kinni püüda põldudelt merre uhutavat fosforit ja seda väetise koostises ringlusse tagasi viia.
Väikeselt idülliliselt saarelt õhtu eel pealinna naastes sai mikrobuss ajakirjanikke viia ainult metroopeatuseni. Teed Bella keskusesse tuli jätkata ühistranspordiga, sest laupäevase suurmeeleavalduse ajaks oli politsei juurdepääsuteed muudele sõidukitele sulgenud.
Nagu päevauudistest kuulsime, olla demonstrante olnud veelgi rohkem kui delegaate.

Priit Ennet, Eesti Rahvusringhääling

Majandus | News | to.imetaja

Majandusmõtlemine eirab füüsikaseadusi

28.10.2009

Finantskriisi ei osanud ette ennustada ka kõige paremini makstavad majandusanalüütikud.

Kas majandusmudelid olid valed, kuna majandusmõtlemine rikub füüsikaseadusi? Nõnda küsib ajakiri Scientific American ja kinnitab, et akadeemikute üha suurenev rühm on seda meelt. Ning nad katsuvad asja ka tõestada.

Uusklassikaline mantra pidevast majanduskasvust ignoreerib energiaallikate pidevat kahanemist ja energia jäävust investeeringute kogusummas. Loodetakse välja töötada „biofüüsikaline majandusteadus”. Kuid teadlased on kahes leeris. Üks arvab, et kõik on läbi ja inimkond sammub majanduse kokkuvarisemise suunas. Teine jälle loodab, et laeva saab veel ümber pöörata. Kuid jah, biofüüsikalised majandusteadlased näevad meie tsivilisatsiooni tulevikus vaid väga tuhmi lootuskiirt ja nimetavad oma teadust nukraks teaduseks.

Paari nädala eest pidas 50 teadlast teise biofüüsikalise majandusteaduse aastakonverentsi New Yorgi osariigi ülikooli keskkonnateaduste ja metsanduse kolledžis. „Tegelik majandusteadus uurib, kuidas inimene muundab loodust, et oma vajadusi rahuldada,” ütleb konverentsi korraldaja, süsteemiökoloog Charles Hall, „uusklassikaline majandusteadus pole kooskõlas termodünaamika seadustega.”

Kõigi elusolendite ellujäämine on piiratud energia tuluga investeeringute käigus (energy return on investments, EROI).

Iga elusasi või elusühiskond suudab ellu jääda vaid senikaua, kui nad on võimelised oma aktiivsuse läbi saama enam koguenergiat, kui nad selle aktiivsuse läbi kulutavad. Orav sööb pähkleid. Pähklid annavad talle enam energiat kui pähklite otsimiseks ja söömiseks kulub. Vastasel korral orav sureb.

Majandusteadus ei tohiks olla sotsiaalteadus, kuna see tegeleb ainega.

Biofüüsikalise majandusteadus pole uus mõtlemine. 1926. aastal avaldas Nobeli keemiapreemia laureaat Frederick Soddy raamatu „Wealth, Virtual Wealth and Debt”, kus ta veenis, et majanduse südameks peaks olema energia, mitte pakkumise-nõudmise kõverad. „Tegelik jõukus” saadakse tekib energia kasutamisel füüsikaliste objektide muundamiseks ning on seega allutatud entroopiaseadustele või vältimatule allakäigule ning traditsiooniline rahanduspoliitika eirab seda.

USA naftatoodang on jäänud pidama kümmekond aasta tagasi ja selle EROI kahaneb pidevalt. 1030 aastal oli see 100-1, see tähendab, et tuli kulutada barrel naftat, et saada maa alt kätte 100 barrelit. 1990. aastatel oli see suhe vähem kui 36-1, 2006. aastal aga 19-1. Kui suhe väheneb kuni 3-1, variseb majandus kokku.

Energia vajadus kahekordistub iga 36 aastaga , toodang aga kahekordistub 56 aastaga. Ning mitte mingi uus tehnoloogia olukorda ei paranda. Tehnoloogia edeneb, kuid jookseb võidu naftaallikate tühjenemisega.

Kuid biofüüsikalise majandusteaduse pioneerid on pessimistliku. „Muidugi püüame me saata sõnumit,” ütles Utah osariigi ülikooli keskkonna ja ühiskonna osakonna teadlane Joseph Tainter, „kuid ma ei arva, et keegi selle ka vastu võtab.”

Tiit Kändler

Telli Teadus.ee uudiskiri