1. september. Koolide algusega seondub tihedalt valitsuse otsus tellida Hiinast igale perele eurokalkulaator. Mis näitab, mitu krooni siis eurodes väljendatud kauba hind oligi. Ma ei tea, ehk on tõepoolest raske panna eurohinnale üks null otsa ja lisada veel pool sellest, mis ju 10 protsendi täpsusega armastatud kroonihinna annab. Mu meelest oleks olnud tore, kui hiinlastelt oleks tellitud selline kalkulaator, mis näitaks, kui palju müüdav plasmateler oleks maksnud Brežnevi rublades, Nikita rublades, Stalini rublades, Hitleri ostmarkades, Pätsi kroonides, Nikolai rublades, Karl XII rootsi kroonides, Hansaliidu aja taalrites ja nõnda kuni kivikirvesteni välja. Vaat sellise kalkulaatori ostaks kasvõi ise. Kui vaid teaks, mitu kivikirvest see oleks kiviajal maksnud.

Uus Mahtra sõda

4. september. Tõsiajaloolasi on vihastanud väljavaade, et Mahtras pannakse talurahvale kuulunud asjad välja mõisa tallis. Sakste asjadele aga jäetakse mõisahoone. Tõsine teaduslik vaidlus peab ometi kord välja töötama viisi, kuidas oleks talupoeg terve ja saks söönud. Üks võimalus selleks on pista baltisakste asjad okupatsioonimuuseumisse, Mahtra meeste kaikad aga panna väljanäitusele golfiklubidesse.

Asjade suund

6. september. Leidsin postkastist Ene Ergma poolt saadetud kirja, kus ta pakub mulle „mõnusalt muhedat” mütsi, „moodsat” salli, vahvaid rahvusmustrites „Sooje sõrmikuid” ja mida kõike veel. Muidugi on need vidinad varustatud IRLi kuulsusrikka sümboolikaga.

Seda siis, kui olen andnud neile oma isikuandmed ja vastanud näiteks sellisele küsimusele: kas minu arvates liiguvad asjad Eestis „üldiselt õiges suunas”. Vaatasin seepeale aknast välja ja mis ma nägin: õun lahkus puu küljes ja potsatas otse maha. Nii nagu Newtoni ajalgi. Kuid kuidas küsida õunalt, kas ta liigub üldiselt õiges suunas? Küllap teab seda akadeemik Ergma, kes küsitluslehel trükitud pildil on 10 korda suurem kui Tallinna laululava. Mõtlen siiani, kas laululava liigub üldiselt õiges suunas?

Tiit Kändler

27.–29. augustini Käsmus toimunud suvekooli mõte ja eesmärk oli võtta ja käsitleda energiat eri teaduste ja kunstide seisukohalt. Nii nagu eelnevadki meie suvekoolid, püüdsime näidata, et teaduse ja tehnika kajastamisel ei ole põhilised mitte ainult uudislikud faktid, vaid ka taust, millesse need faktid põimuvad. Kui meelelahutus oma iseloomu kohaselt ei tegele taustaga, vaid pigem välistab selle, siis teaduse teavitamine ja populariseerimine ei saa taustata hakkama. Kõik on kõigega seotud. Kuid ometi ei suuda inimene, olgu ta nii geniaalne kui tahes, kogu olevat tajuda, seda kastistamata. Fotol näide öeldust - elekter mõjub inimese tajule.

Alljärgnev ei ole ammendav ülevaade suvekoolis toimunust, vaid pelk visand. Ülevaate sai küllap iga osalenu endale ise. Ning suvekooli kammerlikkuse tõttu ei pea korraldajad mõttekaks seda kuidagiviisi veebikaameratesse suunata. Siiski on oodata tükikest sellest ETV saates Tagatargemad, kes kohal oli ja midagi ka salvestas.

Töötuba

Suvekooli käigus toimunud teadusajakirjanike töötoas jõuti üldiselt järeldusele, et energia kajastamisel on Eestis nii lõkse kui ka üldkäibele läinud bluffe. Seda me ju näeme, kuidas suhtumine näiteks tuuleenergiasse on muutunud. Ka pole kerge vältida energialugude näitlikustamisel, illustreerimisel väljakujunenud stampe. Kui küsisime endilt, et mida siis ajakirjanik kirjutaks/räägiks, kui ta peaks ette valmistamata ja kibekähku oma looga valmis saama, siis vastas enamik töötoa 17-st ajakirjanikust, et küllap see oleks seotud keskkonnateemaga. Nõustuti, et korrastamist vajab terminoloogia, eriti mis puutub päikeseenergiasse ja tuumajaamadesse. Ka oldi veendunud, et peaks valimisvaidlustesse kuidagiviisi sisse sokutama ka energiateemaga seotud teaduse – kuid kuidas seda teha? Küllap nende ajakirjanike kaudu, kes valimisdebatte riigitelevisioonis ja -raadios suunavad.

Töötuba ei seisnenud mitte ainult ajakirjanike omavahelises debatis, vaid selle loomulikuks osaks olid kas suvekooli loengud, nendega kaasnenud arutlused ja paneeldiskussioon.

Tulevik

Kui vaadata Eesti energiatulevikku, siis see ei ole sugugi nii helge ja energiline, kui me tahaksime. Eesti Energia tuumaenergeetika osakonnajuhataja Andres Tropp visandas üsnagi reaalse pildi, mille kohaselt võib juhtuda, et Eestil ei ole kümmekonna aasta pärast üldse enam majanduslikult mõtet elektrit toota. Mujalt saab odavamalt. Mis tähendab, et peame end siduma Põhjala energiasüsteemiga.

Võibolla seisneb tulevik ka selles, kuidas pildistada ööd nõnda, et sellest saaks fotol päev – nii nagu õpetasid Tiit Hundi ja Andrus Noorhane fototunnid.

Miks on miski?

Kui rääkida energia säästmisest, siis Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi direktor Erik Puura juhtis tähelepanu, et energia on ainus asi, mida meid säästma kutsutakse. Kõige säästvam oleks hoopis raha põlema panna. Tema juttu võttis arvesse helilooja Urmas Sisask, kes loitsides säästis elektrienergiat (fotol).

TÜ professor Marika Mikelsaar põhjendas, miks ei saa me ennast rahaga toita. Vaja läheb seda kahte kilogrammi baktereid, kes meie see elavad. Ja mikroobi ainevahetus on sada korda suurem kui inimesel. Nii et meie sees elutsev mikrobiota ehk mikroobide maailm oma korrastatud kaosega paljuski suunab meie energiabilanssi. Mikroobid isegi avaldavad inimgeene, kõnelemata siis sellest, et mõjutavad meie kehakaalu.

Teoloog ja literaat Toomas Paul üllatas rahvast käsitlusega füüsikast ning selliste tõdemuste esiletoomiseg nagu et inimese kristallist kuju on inimesest korrastatum.

Miks on pigem miski kui eimiski? Sellele küsimusele püüdsid omal moel vastata kõik esinejad, ja sealhulgas oma võluval kombel kunstnik Raul Meel ja helilooja Urmas Sisask. Lõpus tehtud viktoriinist aga selgusid vastused sellele küsimusele, igal vastajal oma. Mille eest sai ka igaüks 100 punkti.

Kõik kokku

Korraldajana ei ole ma pädev objektiivselt suvekooli hindama, kuid küsin ometi: kuidas on see võimalik, et säherdune saja osavõtjaga üritus üldse teoks saab, ja seda kuuendat korda? Vastuseid on õige mitu. Üks see, et inimene vajab siiski vahetevahel arutlemist ka asjade toimumise põhjuste ja viiside üle ning tunnetada üldisemat kanvaad, millel sündmused arenevad.

Küllap on see ka üheks põhjuseks, miks energia suvekooli toetasid nõu ja jõuga Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Energia, teaduse populariseerimise programm TeaMe, ilm.ee, Käsmu Meremuuseum, Käsmu majutusasutused ja muidugi kõik osavõtjad. See kõik kokku ongi pigem miski kui eimiski.

Tiit Kändler,Tiit Hundi fotod

Õpetajad Tiit Hunt ja Andrus Noorhani polnud teinud muud, kui ostnud poest kaks lihtsat taskulampi ning toonud välja statiivid. Kui nüüdne kaamera 30-sekundilise säriaja peale sättida, ja siis oskuslikult taskulambiga lähemat ja kaugemat maastikku maalida, siis ongi käes tulemus, mille paar näidet ka siinkohal avaldatud.

Vähe sellest, nõnda saab pildistada ka tonte, kodukäijaid ja muid puraskeid – kui teil vaid mängukaaslane leidub.

Tean, et 20. august 1991 oli teisipäev. Üleminekuperioodi teisipäev. Kas mäletame üldse, et poliitikud olid nimetanud selle aja üleminekuperioodiks? Mäletan, et tundsin tollal end omamoodi üleminekunähtusena, mis pole mitte just kõige parem tunne. Aga olgu.

Mitte ei mäleta, milline oli ilm, aga umbes selline nagu sama kuupäev tänavu või veidike kehvem. Mälu on kummaline asi. Mällu saab jälgi sündmustest saata, ent neid sealt ammutada mitte just iga kord. Selles mõttes on mälu nagu pank. Vahel saad sealt oma raha kätte, vahel mitte.

Kuid mälust saan ammutada, et Moskva sündmused ja riigipööre ei olnud miski naljamäng, nii nagu seda püütakse vahel kujutada. Ja saan ammutada välismälust, oma arhiivist. Kirjutasin neil päevil kaks lugu, üks ilmus Maalehes 22. augustil, teine samas 29. augustil. Olin olnud Maalehe poliitikaosakonna juhataja, istunud ja jälginud ja kirjutanud ülemnõukogu sehkendustest läbi aastate. Ja sealt just läinud tööle Rahva Hääle lisalehte Vaatleja toimetajaks, sestap siis Maaleht.

Kahelt klišeeliselt koltunud ajaleheväljalõikelt siis vaatan nüüd järele, mida ma neil üsna õudsetel päevadel nägin ja tundsin.

21. august 1991 oli kolmapäev. Siis kirjutasin nõnda.

„Kui ma seda teksti kirjutan kolmapäeval, 21. augusti hommikul, siis tundub, et seegi töö on paljus kaheldava väärtusega – nii nagu meie, nõukogude inimeste kõik muud tööd ja tegemised. Sest pole ju teada, milline on olukord siis, kui leht tellija kätte jõuab.”

Kirjeldasin seejärel, kuidas ülemnõukogu saalist venelased välja marssisid, enne kui iseseisvus välja kuulutati. Ning et püüd läbi aastate nendega sõprust luua viis vaid oluliste seaduste edasilükkamiseni, ei muule.

Kirjeldasin, kuis „Leiburi” leivaputka taha Mustamäel kogunes rammus kolmetunnine järjekord. „Inimene võis hakata leiba tahtma üleminekuperioodil ning sammuda, pätsike kaenla all, kodu poole juba riikliku iseseisvuse ajal.”

„Selgeks on saanud seegi, kui suurt ohtu kujutavad endast Lääne superdemokraatiale Balti riigid. Hunta tegevus siinmail mõisteti alles siis hukka, kui hakkas selguma, et maa koonduslaagriks muutmine ei ole õnnestunud ühe hingetõmbega.”

Jah, hirm oli nahas, ja silmad suured.

„Alla anda ei ole võimalik. Sest see lihtsalt ei ole võimalik. /…/ Ainus kindel asi on läbi kogu meie elu olnud ebakindlus. See teeb mõtlikuks, see teeb väärikaks. Annab kindluse, et kestame! Sest meid pole siiski võimalik üllatusega rabada.”

Noh, see oli juba katteta retoorika.

Pärast Moskva sündmuste lõppu sain kirjutada nõnda.

„Nüüd, kümmekond päeva pärast drakooniliste sündmuste algust Moskvas, tundub toimunu olevat toimunud mingis teises reaalsuses. /…/ See oli kui mingi nätske, aegapidi kokku tõmbuv kummist ruum, milles elasime need päevad, liigutamata oimugi, et seda kokkukoondumist kuidagiviisi peatada. Klammerduti raadiote külge, justkui jõu kaotanu õlekõrde.”

Püüdsin ka üht-teist järeldada.

„Üks on selge: Eesti asi päästeti Moskvas. Kes päästis, pole veel teada.”

„Kõigepealt tuleb järeldada, et riigipööret pole olemas. Sest kui pööre võidab, siis on see seaduslik ja õiguslik muudatus ning kui pööre kaotab, siis on see lihtsalt katse.”

„Ja viimaks tuleb järeldada ehk sedagi, et eesti mees sai küll kogemuse, ent mitte õppetunni. Ta oli kui laadast väsinud talumees, kes reel põõnates ei pannud tähelegi, kuidas hobusekronu ta üle kevadise jäälõhe koju vedas.”

Tiit Kändler

Aga üks ja vältimatu on see, et teadlane peab oskama seostada seostamatut, asju, mille seost pole keegi teine enne näinud. Ses suhtes on teadlane ja kunstnik sama masti tegelased.

Kui hakkasime aastal 2005 korraldama teadus.ee suvekoole, sai meie lööklauseks: „Igaüks on teadlane!” Iga inimene peab pea iga päev lahendama probleeme, mis talle pole enne näkku vahtinud. Mis sest, et keegi teine on need juba ammu ära lahendanud, temal tuleb leida lahendus enese jaoks. Nõnda siis tegeleb pea iga inimene pidevalt omamoodi teadustööga. Laps muidugi enam, sest tal pole ju üldse kogemusi, iga probleem on uus! Muidugi ei ole igal vaja hakata teadlaseks, see veel puudus, kuid hea, kui üha enam inimesi taipaks, et teadus ei ole miskit kehavälist või maavälist asja, vaid inimese sisse ehitatud masinavärk.

On nüüdseks selgunud, et kui 200 000 aasta eest läks kliima rappa, tuli jääaeg, jäi Lõuna-Aafrika rannikul ellu vaid mõnisada meie eellast. Kujutage ette – mõnisada! Ja nad jäid ellu, sest neist said teadlased. Õppisid seostama tõusu-mõõna Kuu faasidega ja tänu sellele suutsid korjata merekarpe ja molluskeid ja vähilisi rannalt, nii et ise ära ei uppunud. Nii et me oleme siin, kuna inimene taipas, et looduse toimimise mõistmine aitab ellu jääda.

Minu meelest on asi nii, et tegelikult on inimesed teadusest huvitunud, kuid nad peavad teadust millekski muuks, kui see on, ja siis arvavad, et see neid ei huvita. Et mis see minu asi on, mis seal arvuti või auto sees on. Jah, ja mis see minu asi on, mis seal pankade, valitsuste ja kes-teab-veel-mille sees on. Näete ise, kuhu selline kultuur on meid viinud. Teadus ja ignorantsus ei ole kaksikvennad. Kuid mina muidugi ei tea teie küsimusele vastust. Ja ega igale küsimusele ei olegi vastust olemas. Sedagi õpetab meile teadus.

Mu meelest teeb Eesti kooliprogramm suure vea – ei seosta seostamatut. Ei anna asjade tausta, vaid käsitleb neid eraldi, nii nagu sobis sajandi eest. Kui Pitka põgenes Eesti ignorantsuse eest Kanadasse, siis oli see paik, kuhu ta elama läks, Eestist võttes maailma lõpp. Praegu on see sekundi murdosa kaugusel!

Meie oleme oma teadus.ee suvekoolis võtnud ühe teema, nagu tuli, vesi, maa, õhk, eeter, sel aastal energia. Ja siis erinevate alade teadlased ajaloost füüsikani räägivad sel teemal. Ning seda teemat käsitlevad ka muusik, kirjanik, kunstnik. Rahvas – keda meil on viieaastasest seitsmekümne viieni – kuulab kõrv kikkis ja suu lahti. Ning arutleb nende asjade üle. Kusagil metsas ei näe te kasti, kus oleks füüsika, teist kus oleks keemia või ajalugu. Looduses on kõik üks ja seesama. Tore, kui seda mõistaksime.

Ajad muutuvad, kuid inimene ei muutu. Ega teadlane või ajakirjanik ole miski loomulik nähtus – looduses te juba säherdusi ei kohta. Kass ei ehita Suurt Hadronite Põrgutit ega koer kirjuta, kuidas Laika käis kosmoses. Ometi on nad elus tänu sellele, et suhtuvad maailma – loominguliselt, teaduslikult.

Tiit Kändler

Kes tahab tippteadlaste suust kuulda vastuseid järgnevatele küsimustele, see tulgu teadus.ee suvekooli Käsmu.

Kust võtab Maa oma energia?

Kas suurim põrguti vallandab Maal põrgu?

Kui palju säästmine ikka säästab?

Kuidas aidata baktereid meie kõhus?

Kustkohast energia ikkagi tuleb?

Kas gaasitoru suurendab Läänemere energiat?

Mis kell avatakse esimene Eesti tuumajaam?

Kas energia jääb meile jalgu?

Miks muusikat ja kunsti ei tehta puhtast energiast?

Mida kõigest sellest arvasid vanad roomlased?

Lisaks: õppereis pimeenergia pildistamiseks; laste energiatöötuba; muinastulede öö jm.

Suvekool „Energiliselt energiast” toimub 27.–29. augustil Käsmu Meremuuseumi ja Käsmu rahvamaja põlistel aladel. Meie käsitleme energiat erinevate teaduste ja kunstide vaatepaigast, et nõnda looduse toimimisele lähemale jõuda. Püüame leida energia kohta looduses, ühiskonnas, inimese endagi sees, aga ka mõelda Eesti energiatuleviku üle.

Meil on energilisi toetajaid: Eesti Energia, Haridus- ja Teadusministeerium, teaduse populariseerimise programm TeaMe, ilm.ee.

Täpsemalt vt Suvekooli logo alt paremas veerus.

Kui ei tea, siis tehke Tallinnast ja parem veel Eestist vehkat. Sest linnapea nõunik Jüri Kuuskemaa on asunud ründama Tallinna tutvustavaid üliõpilastest giide. Nemad nimelt ei tutvusta turistidele kõige olulisemaid fakte Tallinna kultuurimälestiste kohta. Ja toodud küsimused on Kuuskemaa arvates kaheksa kõige olulisema seas.

Teadagi, igaüks läheb lolliks omal ja imetlusväärsel moel, nii ka linnaajaloolased. Oleks ikka jube küll, kui turistide ajusid säherduse nõmedusega piinataks. Tavaliselt giidid nii teevadki, niipalju kui mul on välismaadel olnud õnnetust neid kuulata.

On vahva, kui iidse Tallinna kohta räägitaks inimese keeles, et milline oli selle koht Euroopas, et kuidas inimesed seal elasid, ja millest nad oma maju ehitasid ja mida sõid ja nii edasi.

Oleks huvitav teada, kas linnapea nõunik on Savisaarele suutnud pähe tuupida vastuseid oma kaheksale olulisele küsimusele. Kui ei, siis andkem au linnapeale.

Lugeja aga võtku teadmiseks, et Tallinna kõige ustavam ja truum austaja ei ole mitte Savisaar või Kuuskemaa, vaid hoopis keegi frantsiskaani preester Johann von Hilten. Ja et Kanuti gildi vanahärra büst sümboliseerib inimlikku uudishimu. Vastuseid teistele küsimustele saate Tallinna linna kantseleist.

Tiit Kändler

Tore on, kuid neutriinosid on üliraske kinni püüda. Neid lendab küll läbi inimese keha igas sekundis 6000 miljardit tükki, kuid meie õnneks neutriinod mateeriaga peaaegu et üldse ei suhtle.

Tumeaine alased katsed plaanitakse korraldada ka Suurel Hadronite Kollaideril.

Allikas: Londoni Ülikool

Iga teadlane teab, et teadustegevust saab küll plaanida, kuid tõeliselt uut loovat teadusmõtet mitte. Niisamuti on selge, et teadust ei saa mõõta. Ja teisalt on ka selge, et mõõta tuleb. Sest kuidas sa ikka siis selgeks teed, kellele anda raha, kellele mitte.

Küsimus on ju tegelikult sama, mille esitas Kozma Prutkov: kuidas emmata embamatut? Kuidas hinnata hindamatut?

Selge on seegi, et ega kellelegi ei meeldi et teda hinnatakse, isegi sportlasele mitte – kui ta ei ole just tipus.

Nii ongi, et maamuna peal on olemas lugematu arv igasugu erilaadseid teadlase töö hindamise süsteeme. Olukord on umbes säherdune nagu keskaegses Euroopas, kus igal vürstriigikesel oli oma mõõdusüsteem. Kuid need mõõdusüsteemid siiski loksusid kuidagi paika, mis sest, et lõpuks Prantsuse revolutsiooni raames langenud peade hinnaga. Lõpuks mõõdeti ka maakera vööümbermõõt ja lõigati sellest välja üks kindel pisike tükike ja pisteti see ühte Pariisi keldrisse kui meetri etalon.

Mis aga on ühe teadlase etalon? Nõukogude ajal, mil raha tuli riigilt, otsustas selle ära ülemus. Kui ülemus juhtus olema kompetentne, siis oli ka otsus selline ja asi ants.

Siis hakati üle lugema publikatsioone ehk siis avaldatud artiklite arvu. Selge see, et kui ühele seenele liita kaks kalossi, siis saame kolm artiklit.

Kordumatu ajalugu

Nii see siiski edasi minna ei saanud, isegi mitte kapitalismi viljastavates tingimustes, ja 1950. aastatel hakkas lingvist Eugene Garfield teaduskirjandust perfokaartide abil indekseerima. 1960. aastal asutas ta Philadelphias teadusinfo instituudi Institute for Scientific Information ISI ja samal aastal hakkas publitseerima ajakirja Science Citation Index. See oli katse süstemaatiliselt kokku korjata arve, mis näitaksid, kui palju üht või teist artiklit on tsiteeritud.

Mõjufaktor on just Garfieldi leiutis aastast 1963. Ent sellel on vähe pistmist üksiku teadlasega, vaid näitab ajakirja populaarsust.

Garfieldi Science Citation Index käis 1970. aastatel ka ENSV Teaduste Akadeemia raamatukogus ja sellest oli suur abi, et üles leida ühe või teise valdkonna olulisemad tööd. Iseasi, kas neid just alati lugeda sai. Kuid enamjaolt isegi sai. Minu jutt käib teadusest angloameerika mõttes, st loodusteadustest meie mõttes.

Kogu selle teadusmeetrika tohuvapohu juures on mu meelest oluline üks lihtne asi: ei saa lugeda arvudest välja seda, mida seal kõige parema tahtmise juures olemas ei ole.

Veelkord, artikli mõjufaktor pole leiutatud individuaalsete teadlaste hindamiseks. See on leiutatud ajakirja hindamiseks. Ja toimib ka selles võtmes.

Parem lugu on h-indeksi nimelise hindamissüsteemiga, mille leiutas 2005. aastal California Ülikooli füüsik Jorge Hirsch. Tema määratluse kohaselt on teadlasel, kes on avaldanud näiteks 50 artiklit, millest igaühte on tsiteeritud vähemalt 50 korda, h-indeks 50.

h-indeksiga on selline kummaline lugu, et see ei vanane ja kestab läbi aegade nagu kalossinumber. Mitte midagi ei unustata, mitte kedagi ei unustata.

Kuid erinevalt kalossinumbrist on h-indeks piiratud. Mida näiteks teha juhul, kui artiklil on mitmeid autoreid. Kui neid on sadu nagu DNA järjestamise artiklitel või võibolla koguni tuhandeid nagu Suure Hadronite Kollaideri puhul?

Pole siis mingi ime, et teaduse meetrika alaste artiklite arv ise on viimase 20 aastaga kasvanud üle kümne korra, ületades möödunud aastal tuhande künnise. Kuidas hinnata neid artikleid? Küsimus tuleb küllap suunata parun Münchhauseni twitteriarvele.

Abistav mõõtmine

Mida siis teha? Pole midagi lihtsamat, kui tekitada arv. Kuid inimene võiks ikkagi mõista, et arve ei kasva puu all kui seeni. Need on inimese enda kasvatatud. Administraatorite kohus on mõista, mida üks või teine meetrika, mõõtmissüsteem, nende pakutud arv võib neile pajatada.

Pole kahtlust et meetrika muutub üha keerulisemaks. Mäng peab olema aus ja teadlased peavad teadma, milliste kriteeriumide kohaselt nende tööd mõõdetakse.

Kuid –stopp! Kas siis teadusmeetrika on vaid halb? Muidugi mitte. Sellest on palju abi. Ja abi nii teadlasele endale, kui veel enam tema kolleegidele. Kuid mitte selleks, et üht või teist teadlast arvustada. Vaid et näiteks kui molekulaarbioloogile tuleb äkki pähe, et vaadata, mida uut ja huvitavat toimub majandusteaduses või kosmoloogias või minupärast sporditeaduses, siis saab ta kasutada teiste inimeste tööd ja üles leida artiklid, mis ühe või teise hindamissüsteemi järgi on mõjukamad.

Teaduse mõõtmine võib üsnagi asjalikul moel hinnata teadusasutust tervikuna, võrreldes teiste omalaadsetega. Ning aidata paigutada ka Eestis tehtava teaduse globaalsesse konteksti. Mida see omal kombel ongi teinud.

Nõnda aitab teaduse mõõtmine ka populariseerijat. Aitab otsida. Ja taustsüsteemi panna.

Kas pole kummaline, et ajal, mil meie koolides üha enam keelatakse panna hindeid, kus isegi luuletus kassist, kes andis sugeda neile, kes lugeda ei mõistnud, on kantud keelatud kirjanduse nimekirja, satuvad needsamad ülehoolitsetud lapsed hindamise kuulirahe alla, kui nad vaid püüdlevad kõrgemate vaimsete väärtuste poole.

Kirjanike raamatud sätitakse edetabelitesse, pianistid ja viiuldajad topitakse konkursifrakkidesse, kunstnikke hinnatakse bi- tri- ja kvadronnaalidest osavõtu järgi. Teadlaste töö riputatakse arvude redelile.

Mõnes mõttes on teaduse mõõtmine nagu pianistide konkurss. „Võhmal pianistide või muude esikohta püüdlevate virtuooside võidujooksul on sama palju ühist kunstiga kui hobuste võiduajamistel,” kirjutas poola kirjanik, emigrant Argentiinas Witold Gombrowicz.

Paradoks peitub selles, et teadus on selline inimtegevuse ala, kus tulemused on korratavad, kontrollitavad ja ennustatavad. Teaduse hindamine seda kindlasti ei ole. Nõnda siis mõõdab teadus iseennast tõeliselt ebateaduslikult.

Ungari Teaduste Akadeemia väljaande Scientometrics asutaja ja peatoimetaja Tibor Braun annab sellise näpunäite: „On parem viis hinnata artikli tähtsust või üksiku teadlase olulisust: lugege seda.”

Tiit Kändler

Ja veel. Kui tuukan elanuks Eestis, siis oleks tema muljetavaldav nokk palju pisem. Rannikutuukan saab oma noka kaudu lahti 60 protsendist üleliigsest soojusest. Sama kehtib ka teiste linnuliikide puhul. Teadlased uurisid 214 linnuliigi noka suurust ja suhtestasid lindude elupaiga minimaalse aastatemperatuuriga. Selgust, et nii tuukanite, papagoide, pingviinide kui püüde puhul kehtib reegel: külmemas keskkonnas elavatel lindudel on pisemad nokad. Temperatuur määrab linnuliikidel keskmiselt 16 protsenti noka suurusest. Pingviinidel aga koguni kaks kolmandikku.

Nii et vähemasti oma nokaga võtavad linnudki osa teadus.ee suvekoolist, mille teemaks on energia.

Suvekool „Energiliselt energiast” toimub 27.–29. augustil Käsmu Meremuuseumi ja Käsmu rahvamaja põlistel aladel. Meie käsitleme energiat erinevate teaduste ja kunstide vaatepaigast, et nõnda looduse toimimisele lähemale jõuda. Püüame leida energia kohta looduses, ühiskonnas, inimese endagi sees, aga ka mõelda Eesti energiatuleviku üle.

Meil on energilisi toetajaid: Eesti Energia, Haridus- ja Teadusministeerium, teaduse populariseerimise programm TeaMe ja ilm.ee.

Nagu ikka olnud, tuleb ka lastekool meisterdamiseks ja viktoriin auhindade jagamiseks neile, kes suvekooli maha ei maganud.

Tumeenergia tunnetamiseks aga osaleme öösel vastu pühapäeva Läänemere muinastulede öös ja mõlgutame mõtteid Aarne Vaigu paadiga, Urmas Sisaski trummiga ja meie kõigiga ühiselt.

Vt lähemalt registreerimisest siin leheküljel paremat kätt suvekooli logo alt.

]]> http://www.teadus.ee/?feed=rss2&p=3404