04.2009 arhiiv

nädal.mõttes | News

28.04.2009

„Hulludega on nagu teistegi inimestega: häid leidub harva.”
„Kuni nähtamatud ei joo piima ega vett, võivad nad väga hästi eksisteerida.”
Anatole France (1844–1924), prantsuse kirjanik ja literaat

nädal.arvus | News

Üks laps, kuid olgu poiss

28.04.2009

Hiina ühe-lapse-poliitika mõjul on Hiinas alla 20-aaastaste seas poisse 32 miljonit tüdrukutest enam.
Allikas: New Scientist

nädal.pildis | News | Tehnoloogia

Imeauto sünd

28.04.2009

GM ja Segway arendavad kaherattalist ja kahekohalist elektrisõidukit nimega Puma. Selle tippkiiruseks on saadud 56 km tunnis. Võib tulla paras konkurent jalgrattale.
Allikas: New Scientist

News | to.imetaja

Spordil on skoorist laiem tähendus

28.04.2009

Kui spordil on üldse mingit tähendust, siis kindlasti ei ole see pelgalt mõne matši skoor. Tähendus on olukorral, milles spordisündmus arenes, keskkonnal, ühiskonna suhtumisel ja last not least selle skoori avaldumise ilul, elegantsusel, miks mitte kunstil.
Olgu üksikvõistleja kui vänge tahes, peitub spordi hing ikkagi meeskondlikes alades. Jalgpallis, korvpallis, võrkpallis jne avalduvad spordile omased geenid spordile ainuomaselt. Nii nagu inimene ei erine šimpansist mitte niivõrd genoomi poolest, kui genoomis esinevate geenide avaldumise erinevuste poolest, nii annab aimu sellest, kas tegu on spordi või laadakaklusega, sportmängude läbi avalduvad mustrid.

KAS ON SEE JUHUSLIK, et kui Eesti oli tõsiselt hädas, ent mitte veel sisemist lootust kaotanud, 1960. aastatel, tekkis meil kaks spordivõistkonda, mille läbi ehk üsna ilmekalt avaldus see, mida me nimetame eestluse sisuks. Need olid Kalevi korvpallimeeskond ja Kalevi võrkpallimeeskond. Me olime uhked mitte ainult nende sportlaste saavutuste üle, vaid viisi üle, kuidas need saavutused tekkisid. Kui rahvast vähe, siis tuleb ajud appi võtta, ja need sportlased seda tegidki. Olime uhked, et üle N Liidu kutsuti neid kas korvpalli või võrkpalli professoriteks.
Nüüd on ilmunud raamat, mis seletab Kalev 68 nime saanud võrkpallimeeskonna edulugu ja selle retseptsiooni, nagu nüüd uhkelt nimetada tavatsetakse. See panigi mõtted spordi radadel liikuma.

Kulle Raigi „Esimene üles” on paeluv raamat vähemasti neile, kes mäletavad, mis neil aastatel Eestis, Liidus ja maailmas toimus. Ega asjata ole raamatu alapealkiri „Kuum Suvi 1968”. Raig ei kirjuta mitte ainult sellest, kuidas Kalev 68 tekkis, kuidas see oma näo välja mõtles ja kuidas siis aastal 1968 N Liidu meistriks sai. Ta kirjutab ajaloost. Sellest, mis tol aastal toimus Eestis, Tšehhis, sotsialismileeris ja kapitalimaailmas.

NII ET SEE ON RAAMAT SPORDIST kui ühiskondlikust nähtusest, spordist kui ajaloo osast ja kui tahate, siis ka sellest, kuidas teaduslik mõte sai rakendatud ilma teadust kui institutsiooni kaasamata.
Kulle Raig on teinud hirmuäratava töö ses mõttes, et tuhninud arhiivides, otsinud üles lugematu arvu inimesi, keda küsitleda, leidnud haruldasi fotosid. Ja kõige selle juures suutnud ise jääda kuidagi vaikselt ja leebelt taustale. Küllap on tal mälestusi küllaga, kuid on ka elukogemust ja oskust oma mälestused muust faktide, paktide ja mälestuste möllust lahus hoida. „Esimene üles” on harukordne, sest on ühtlasi nii memuaarteos, lugu ühest Eesti spordi geeniusest Peet Raigist, uurimus ühest Eesti ajaloo lõigust kuid midagi muud veel.

Peet Raig oli Kulle armastus, mees ja kahe tütre isa, mistap pole kahtlust, et ta teab rohkem kui kirjutab. See annabki raamatule oma lisavõlu. Raamat on kui Eesti võrkpallihiilguse jäämägi. Milles on oma koht nii sportlastel, nende treeneril, nende elus ja eluta vastastel kui ka ja vältimatult nende kallimatel.
Nii et see raamat pole ainult skoorid, vene olud, välismaa sõitude pinged, sportlaste omavahelised suhted. See on ka ühe armastuse lugu, mis avaldub meile nii, nagu ei mäleta küll kusagil mujal avaldunud olevat.
Hea mänguga käib kaasas küll higi ja veri ja pisarad, ent ka hea tuju ja nali. Nii kirjeldatakse siin Viljar Loori isa avastatud võimaluse realiseerimist Peet Raigi poolt ehk servi, kus ta viskas palli kõrgele üles võrgu poole minema, jooksis siis väljaspool külgjoont sellele järele ja surus hüppelt vastaspoolele maha. Segadust vene kohtunike seas kui palju. Või siis need Peet Raigi ehk Piilu võrratud hanitamised, mis vene võrkpallihärjad, kelle peakolu peale üks-kaks-kolm-ja-siis- matsti- maha muud välja ei kandnud, marru ajasid. Ja muidugi see „esimene üles” ehk löök esimeselt söödult. Nalja kui palju.
Ja kuigi Sigmund Freud oma raamatus „Nali ja selle seos teadvustamatusega” spordist ei kirjutanud, ootab inimene spordilt lisaks tulemustele ikka veidi nalja ka. Liiga tõsiselt seda ju ometi võta ei saa. Nii nagu teadustki. Ses mõttes on hea pingevaba teadus üsnagi spordi sarnane.
Tiit Kändler

Bioloogia | News | vänge.lugu

Süda tuksub tümps-tümps-tümps

28.04.2009

Kes kannatab stressi ja närvilisuse all, see kuulaku muusikat. See tõsiasi on teada ammugi. Nüüd aga on Philadelphia ülikooli teadlane Joke Bradt ja ta kolleegid uurinud, kuidas mõjub muusika südamehaiguste riskiga inimestele. Selgus, et muusika kuulamine võib alandada vererõhku ja pulsisagedust.
Siiski tunnistab Bradt uudistelistile AlphaGalileo, et need muutused olid üsana väikesed ja kindlate tulemuste saamiseks tuleks uurida suuremat rühma kui see 1461 patsienti, keda nemad vaatlesid. Ning tulemused sõltusid ka muusika stiilist ja selle kuulamise kestvusest. Bradt arvab, et muusika mõju südametegevusele tuleb võimest alandada närvilisust ja vähendada hirme, mille all südamehaiged kannatavad. Patsientidele lasti kuulata salvestatud muusikat, neid ei saadetud kontsertidele.
Mis juhtub siis, kui lasta südamehaigetel kuulata raadiouudiseid, pole teada.
teadus.ee

Bioloogia | News | vänge.lugu

Kõrvast kostab muusikat

28.04.2009

Inimest saab kindlalt ära tunda sõrmejälje või silma värvuse järgi. Kuid mida teha siis, kui inimest pole näha, vaid ainult kuulda? Kui näiteks pahategija helistab teie nimel panka ja palub mingi portsu raha üle kanda, pole praegu kuidagi võimalik kindlaks teha, et see polegi teie.
Tavaliselt küsitakse helistajalt detaile. Kuid selle asemel võiks saata helistaja kõrva lühikeste plõksatuste järjestuse. Ning kuulata, kuidas helistaja kõrv sellele reageerib. Praegu ei ole see veel võimalik, kuid uut biomeetrilist tehnikat, mille abil saaks helistajat identifitseerida, töötatakse välja.
Kuidas siis saab inimest ära tunda kõrvajälje abil? Kummalisel kombel kõrv mitte ainult et kuuleb, vaid ka räägib. Tekitab omaenda mürasid, olgugi et äärmiselt vaikseid, mida saab kuulata vaid supertundlike mikrofonide abil. Tillukesed karvakesed, mis inimese kõrva sees sügaval on, annavad ajule edasi kõrvani jõudva heli lainete keelt. Kuid need karvakesed liiguvad ka ise nagu kõrkjad tuules ja see liikumine tekitab väga-väga nõrga heli, mis on jälle iga inimese jaoks ainult temale omane.
Sellist nähtust nimetatakse otoakustiliseks kiirguseks ja seda tekitavad sisekõrva spiraalse kujuga tiguelundi välisosas asuvad karvarakud. Helid, mis sisenevad kõrva, sunnivad neid karvarakke võnkuma ja need võnked muudetakse elektrilisteks signaalideks, mis kulgevad edasi kuulmisnärvi kaudu ja võimaldavad nõnda meil heli kuulda. Kuid kummalisel kombel tekitavad need rakud ka omaenda helisid, kui need paisuvad ja kokku tõmbuvad.

Southamptoni ülikooli inseneri Stephen Beeby sõnul on kuulmine on aktiivne tegevus, mille käigus kõrv lisab oma energiat sisenevate helilainete energiale, et kompenseerida helilainete kõrvastruktuurides neeldumisel tekkinud energiakaod. See lubabki meil kuulda asju, mida me muidu ei kuuleks. Kuid osa sellest energiast kiirgub ka kõrvast välja otoakustilise kiirgusena.
Seda kiirgust ennustati 1940. aastatel, ent mõõdeti alles 1970. aastatel, kui ultramadala müraga mikrofonid olid leiutatud.
Kui saata kõrva plõksatuste seeria, siis saada kõrv välja otoakustilise muutliku amplituudiga kiirguse sagedusega kuni viis kilohertsi. Seda nähtust on juba kasutatud, et vastsündinud beebide võimalikke kuulmisdefekte määrata. Selle kiirguse võimsus ja sagedus näib olevat sügavalt isikupärane. Igatahes saab otoakustilise kiirguse pealt öelda, kas tegu on mehe või naise, värvilise või valgega. Meetodi arendamine pole lihtne – nii näiteks muudavad kiirguse omadust alkohol, narkootikumid ja mitmed medikamendid.
Allikas: New Scientist

Bioloogia | euroopa.mõtleb | Loomad | News

Mida mürgisem, seda värvilisem

28.04.2009

Mida mürgisem, seda värvilisem. Nii võiks öelda loomade värvuse uuringute põhjal. Charles Darwin kirjutas kord Alfred Russell Wallace´ile, et miks küll mõned loomad on nii ilusad ja eredavärvilised. Kaitsetud liigid püüavad olla mürgiste sarnased, see on mimikri. Kuid miks röövloomade vastu töötavad kaitseorganid nagu nõel või mürgikeel on eredavärvilised?

Yorki ülikooli teadlaste arvates võis sellelaadsete kaitsevahendite ergas värv areneda, et sellist mimikrit ära hoida. Eredaid värve on kaitsetutel liikidel raskem ja kallim jäljendada. Sellisele järeldusele viisid arvutimudelid. Mida mürgisem on olend, seda enam võib ta lubada endale olla ere ja nähtav. „Analoogiliselt pööravad suurfirmad palju tähelepanu, et nende bränd oleks selgelt eristatav,” ütles Yorki ülikooli komplekssüsteemide analüüsi keskuse juhtivteadlane Dan Franks.
Allikas: AlphaGalileo

Bioloogia | Geneetika | looma.riik | News

Inimese sees on kala

28.04.2009

Riho Sibul peaks oma tuntud laulu sõnad ümber tegema. „Inimene pole kala” ei kõla enam päevakohaselt, kui on avastatud, et inimese sees on kala.
Sellele järeldusele jõuti, uurides geenide avaldumist tibudel, konnadel, kerakaladel, hiirtel ja inimestel – mis osutus üllatuslikult sarnaseks. Toronto ülikooli teadlane Timothy Hughes ja tema kolleegid uurisid loetletud viie erineva selgroogse geenide regulatsioonide erinevusi. Nad leidsid, et kuigi geenide avaldumist korraldavate DNA lõikude on selgroogsetele antud 450 miljoni aastaga tundmatuseni muutunud, on geenide avaldumise tegelikud mustrid jäänud ikka samaks. „Paljud geenid ilmutavad konserveerunud inimese/kala avaldumist hoolimata nende suurest erinevusest,” ütleb Hughes.


(loe edasi…)

lugemis.vara | News

Tartu Ülikooli ajakiri edeneb

28.04.2009

Universitas Tartuensis
Nr3, aprill
56 lk

TÜ ajakiri kirjutab sedapuhku teadusest üsna palju. Siin on juttu sellest, kuidas näeme naabreid meie ja nemad meid – Anu Realo ja ta kolleegide uurimuse põhjal. Siis semiootikast Kanada teadlase Roger Parenti pilgu läbi. Siis huumori uurimisest ning Regio ja ülikooli oostööst. Tagatipuks veel Laurits Leedjärve nägemus tähistaeva ja kultuuri seostest. Ning Briti suursaadiku esse Darwini tähendusest brittidele. Tummine lugemine, ja seda näeb ka aadressil www.ajakiri.ut.ee
teadus.ee

Ajalugu | Bioloogia | Loomad | nädal.mõttes | News

17.04.2009

„Kassid pole kunagi unustanud aastaid Vana-Egiptuses. Kui vaatad kassi pilkumatutesse silmadesse, näed seal tema esivanemate mälestusi sellest, kuidas inimesed neid kord jumalaks pidasid.”
Madeline Swan, inglise õpetaja ja literaat

Telli Teadus.ee uudiskiri