08.2009 arhiiv

Antropoloogia | News | to.imetaja

Inimese võimetel pole piire, kuid piirid ise pole piiritud

28.08.2009

Inimene, kellel pole piire! Nõnda võiks keskmistada spordireporterite ja -sõprade hüüded, kui Jamaika sprinter Usain Bolt jooksis kergejõustiku maailmameistrivõistlustel nii 100 kui 200 meetrit võrreldes konkurentidega kui Jaguar kulgeb võrreldes Ladaga.

Küsimus inimese võimete piiridest pole uus, kuid alles suhteliselt hiljaaegu on inimene hakanud seda vaat et samastama sportlike võimete piiridega.

Et mitte minna kaugemale, siis ju Vana Testament tegeleb suuresti just inimese piiridega – kuhumaani need kestavad ja kust algavad jumalikud piirid. Kreeklaste lugu Ikarosest, kes Päikesele liiga lähedal lendas ja kelle tiibadelt isa valmistatud vaha seeläbi sulas ning kes merre kukkus, pole ju ka muud kui mõtisklus inimvõimete piiridest.

Sport on eriti huvitav, kui püüda näha seda seoses muude maailma asjadega ja suundumustega. Kunagi oli aeg, mil piisas, kui kaalu, pikkuse ja aja mõõtühikud olid seljatäis, päevatee ja söömavahe. Polnud vaja pisemaid jaotusi. Kui kreeklased oma olümpial võistlesid või siis roomlased Circus Maximusel hobustel võidu kihutasid, ei olnud neil vaja mingeid aja või pikkuse mõõdikuid. Oluline oli vaid see, kes tuleb esimeseks, teised kedagi ei huvitanud. Või kui, siis vaid selleks, et nad maha nottida.

Siis hakati huvi tundma, kuidas on mu võimed võrreldes teistega, keda ma kunagi näinud pole. Ja nii tulid mängu kilogrammid, meetrid ja sekundid. Mida edasi, seda peenemaks läks inimese füüsiliste võimete mõõtmine. Polegi nii ammu, kui vaja läks sekund kümnenditeks jagada. Siis ei piisanud sellestki, ja nüüd mõõdetakse staadionidistantsi läbimise aega juba sekundi sajandikosa täpsusega. Pole võimatu, et tulevikus võetakse appi tuhandikud, miljondikud ja nõnda kuni Plancki pisima ajaosakeseni välja. Selles plaanis polegi inimvõimetel piire – alati võib imepisikese ajaosakese võrra veel kiiremini joosta.

Tõin selle näite mitte niisama, paberitäiteks. Kui me vaatame inimese võimete piiridele sprinteri mätta otsast, siis näeme, et piiride avardumine saab teoks teaduse ja sellele tugineva tehnoloogia tugeval toel. Kui Jesse Owensil oleks 1936. aastal Berliini olümpial olnud nüüdsed jooksukingad või rajakate ja nüüdisteadusele tuginev treeningsüsteem võtta ning tugevdada oma kurnatud organismi nüüdsete droogidega, võibolla oleks siis Hitler hoopis hulluks läinud ja sõda olemata jäänud. USA jooksuvõistkond juhtis väga sümpaatsel moel sellele meie tähelepanu, kirjutades oma jooksusärkidele initsiaalid JO.

Oma elu ajal, oh, mis elu ajal, piisab viimasest kümnest aastast, oleme me näinud, kuidas meid ööpaev läbi ümbritsev tehnoloogia on muutunud, muutes meie keskkonda ja nõnda ka meid endid. Ebaharilik ja imeline on saanud nii igapäevaseks, et me seda ei märkagi, olgu see siis kasvõi mobiilset sidet vahendavate seadmete mõõtmete vähenemine ühes võimaluste kasvuga. Ja siin ei saa kahelda, et just inimene on sellise peadpööritava tehnoloogilise laviini vallandanud ja seda ülal hoidmas ning üha kiirendamas. Mis tekitab tunde, et inimvõimete piirid, kui need ka kusagil on, ei ole veel meie silmapiiril.

Inglise psühholoog Susan Blackmore on hiljaaegu spekuleerinud, et oleme iseenesele aru andmata vallandanud kolmanda evolutsiooni, mis võib väljuda omaenese rajale. Kui esimene oli evolutsioon eluslooduses selle klassikalises, Darwini mõistes, ja teine evolutsioon inimkultuuris, mis hakkas tootma märke, sümboleid, loosungeid, mõtteviise, siis kolmas on evolutsioon selles meile välises maailmas, mille oleme loonud – arvutite ühendustel põhinevas, veebipõhises maailmas. Nii nagu meie ajus loovad närvrakud omavahel miljardeid ja miljardeid erinevaid ühendusi ja seoseid, nõnda on astunud ühendusse ka arvutite ja serverite üleilmastunud kogukond. Üha enam lahendab just see meie eest ka igapäevaseid ülesandeid, tehes näiteks kindlaks meie ostueelistused ja pakkudes siis meile sobilikke raamatuid või sonimütse.

Inimene on näidanud, et mingis mõttes on tema võimalikud piirid jumalikud, mis lubavad luua meist eraldi oleva ja paljuneva ning evolutsioneeruva maailma. Selle maailma ellukutsumisega võrreldes on kõik nägemused sellest, millised jubedused võiksid juhtuma hakata, kui inimesed oma järglasi kuidagiviisi geneetiliselt muundama hakkavad, kahvatud varjud koopaseinal, kui viidata Platonile.

Glasgow ülikooli teaduse ja meditsiini eetika juhendajaõppejõud Andy Miah kirjutas oma raamatus „Genetically Modified Athletes” („Geneetiliselt muundatud sportlased”) 2004. aastal, et end geneetiliselt muundada laskmine on iga inimese võõrandamata õigus. Ja et kuna niikuinii ei ole võimalik eristada, kas mõni sportlane on end kuidagiviisi geneetiliselt muundanud või mitte, siis ei tuleks seda üldse kontrollida. Miah on maksimalist ja arvab sedagi, et dopingukontroll kaob varem või hiljem olematusse. Tõepoolest, see muutub üha kallimaks, kuid ikka võib arvata, et uute ja end paremini varjavate ning organismi suurte koormuste talumisele kaasa aitavate droogide viies kolonn on sammuke ees neid jälitavate detektiivide luuresalkadest. Mis näitab, et siingi ei ole inimvõimete piirid kaugeltki veel käes.

Ja teisalt – kas pole siis inimene püüdnud oma piire laiendada paljude selliste ainete tarvitamisega nagu alkohol, tubakas, narkootikumid ja lugematu arv muid meeltele ja tajule mõjuvaid drooge.

Kuid inimese võimete piire saab laiendada ka traditsiooniliste meetoditega, mida on inimene näiteks välja arendanud põllumajanduses. Selektsiooni ja miks mitte aretamise teel. Eri indiviidide lihased näiteks on kohastunud kas lühikeseks ja kiireks või siis pikaajaliseks ponnistuseks, neil on küllaltki erinev biokeemia. Pole siis ime, et Keenia või Etioopia päritolu inimesed on suutelised jooksma pikemaid maid, jamaikalased jälle lühemaid. Robustselt öeldes on ühelt maalt võtta geneetiliselt üht tüüpi, teiselt jälle teist tüüpi inimesi.

Nii et kui vaatame inimese tegevust laiemalt, siis küll ei suuda meenutada ühtki autorit, kes väitnuks, et meie võimetel on piirid. Maailmakuulus füüsik Stephen Hawking nihutab piirid meist väljapoole, kinnitades, et varem või hiljem ilmub platsi olevus, kes kujutab endast inimese ja arvuti hübriidi.

Kuid mu meelest näitab meie võimete piiritust eelkõige see, kuidas on inimese enesetunnetus läbi aegade muutunud. Pole ju siiani lahendatud lihtne küsimus: kus ma olen? Kus on see ruumipunkt, kus ma olen? On see süda, kops, maks või aju? Ja kui aju, siis milline tema osa ja selle osa alamosa. Ikka tundub meile, et nüüd on see koht käes, aga siis tuleb ilmsiks jälle mingi uus fakt, ja meie enese piir nihkub eest. Nihkub, kuni põrkub vastu looduse toimimist korraldavate seaduste müüri. Kus see aga asub, ega meil pole täpset aimu sellestki.
Tiit Kändler

mis.toimub | News

teadus.ee suvekoolis ka Eesti esimene teadusraamat lastele

21.08.2009

Kolmapäeval, 26. augustil kell 16 esitletakse Tallinnas Viru Keskuses rahva Raamatu raamatupoes Tiit Kändleri raamatut „Päikeselt näeb kaugemale. Väike teadusraamat lastele”.

Selle illustreerinud Eerik Kändler laseb taustaks oma muusikat. Vt tutvustust altpoolt. Kõrval pilt raamatust.

Seda raamatut on võimalik osta soodsalt teadus.ee suvekoolis, mis toimub 28.–30. augustil Käsmu Meremuuseumis ja rahvamajas. Veel on mõned vabad kohad.

Info www.teadus.ee


nädal.pildis | News | Psühholoogia

Rasked ajad, pikad presidendid

21.08.2009

Kui ajad on rasked, muutub president pikemaks. Vähemasti kehtib see USA kohta.

Lõuna-Carolina ülikooli sotsiaalpsühholoog Terry Pettijohn uuris viimase 75 aasta jooksul ametis olnud presidentide pikkust ja võrdles neid andmeid vastva aja majanduslike ja sotsiaalsete indikaatoritega nagu töötus ja sündide arv.

Kui ajad olid raskemad, siis eelistati pikemaid presidente. Suure Depressiooni aegne president Franklin Roosevelt oli 188 cm pikk, 1990. aastate languse aegne Bill Clinton 189. Harry Truman, kes võitis kahed valimised õitsvatel sõjajärgsetel aastatel 1945–1953, oli 175 cm pikk. Rasketel aegadel eelistati ka väiksemate silmade ja suuremate lõugadega presidente.

Teadlase arvates seostavad valijad neid omadusi tugevuse ja küpsusega.

Barack Obama, keda uurimus ei hõlmanud, on 186 cm pikkune.

Allikas: New Scientist

lugemis.vara | News

Iga laps on teadlane

21.08.2009

Tiit Kändler
Päikeselt näeb kaugemale
Illustreerinud Eerik Kändler

Toimetanud Anu Jõesaar
AS Ajakirjade Kirjastus
110 lk, hind poes ca 180 kr

See raamat on kirjutatud igas vanuses koolilastele. Kuid see ei käi üle jõu suurtelegi inimestele.

Lastele on Eestis kirjutatud palju väga häid raamatuid. Need räägivad kas muinasjutulistest asjadest või siis meid ümbritsevast elust ühes selle naeru ja nutuga. Nad räägivad meile maailmast ka luulelises keeles. Nad fantaseerivad ühes lapsega ja annavad lapsele ideid, mille üle mõtelda.

Vahel olen ma mõtelnud, et kunstmuinasjutte, mille tegevus kulgeb väljamõeldud ajas ja ruumis on ehk isegi liiga palju. Sest tegelikult on maailm ise meie ümber üsna muinasjutuline, kui seda vaadata maailmauurija pilgu läbi. Loodusteadusega on selline huvitav ja tore lugu, et selle tulemused ei ole kunagi kurjad, halvad, kadedad või ahned. Kurjad ja ahned võivad olla küll inimesed, kes teadlaste välja uuritut rakendavad. Kuid selliseidki on vähe. Kas saab kurjadeks nimetada neid, kes on teadlaste töö põhjal loonud meile raadio ja teleka, mobla ja iPodi, arvuti ja interneti?

Sellepärast on kummaline, et meil Eestis ei ole oma autori kirjutatud raamatut, mis räägiks lastele teadusest. Räägiks sellest, kuidas maailm tegutseb ja toimib. Räägiks sellest, mis asi on energia, kuidas aru saada elektrist, mille pärast sajab vihma ja veel paljudest muudest asjadest, mis meid ümbritsevad. Räägiks otse ja ausalt, ent ometi keerutamata.

See raamat püüabki lihtsalt, mõistetavalt ja selgelt kõnelda maast ja ilmast, nii kuidas inimene sellest teaduse läbi on teada saanud.

Teadust ei ole põhjust karta. Ega siis selleks, et uurida, mida on teadus saanud teada, ei pea õppima selgeks keerulist matemaatikat või tungima füüsika saladustesse. Ja ei pea ka arvama, et teadus on ilmtingimata midagi tõsist ja püha ja keerulist. Tegelikult ei ole teadmised kunagi pühad, sest need ju alailma muutuvad. Ja neis on alati ka midagi naljakat.

Tegelikult on ju iga laps omamoodi teadlane. Ta uurib uudishimulikult maailma oma ümber, esitab selle kohta küsimusi ja püüab välja mõelda vastuseid. Ning katsetab, et neid vastuseid leida. Nii teeb ka teadlane, kelle uudishimust kantuna tekivad maailma kohta küsimused, millele siis vastata püütakse. Ja vastuseid kontrollitakse katsetamise läbi. Lapse katsetusi kutsume me mänguks. Teadus on ka omamoodi mäng. Mäng oma mõtetega, mäng katsetega, mis neid mõtteid kas kinnitavad või siis ümber lükkavad.

Kuid see raamat ei ole kirjutatud ainult lastele. See on kirjutatud ka nende vanematele, vanavanematele, headele tuttavatele. Sest maailma olemisest mõtlevad ju kõik, kuigi täiskasvanud ei pruugi seda endale selgelt tunnistada. Ükski küsimus ei ole lapsik. Seda näitab teaduse ajalugu veenvalt. Esmapilgul kõige lapsikumatele küsimustele vastuseid otsides on jõutud välja selleni, et meil on autod, telekad, mobiiltelefonid, internet ja mis kõik veel.

Veel enne, kui laps siia ilma sünnib, hakkab ta ümbritsevat uudistama. Mida aeg edasi, tema uudishimu üha kasvab ja tema küsimused maailma asjade kohta muutuvad üha asjalikumaks.

Ja see on lihtsalt mõistetav. Et inimese aju ikka töötaks, ega jääks kängu, peabki see esitama küsimusi ja püüdma neile vastuseid leida. Aju on inimesel vaja selleks, et asjad juhtuksid.

Et aga juhtuksid head asjad, selleks on vahva ja tulus mõtelda vahel selle üle, kuidas siis asjad ikka juhtuvad.

Mõtelda, miks lumi on just selline lumine, miks vikerkaar on just nimelt kaar, miks liivateri on nii palju, miks inimene magab just nimelt öösel, kust tulid kassid ja koerad ja millest tehakse elektrit. Ning mõtelda paljudele muudelegi asjadele.

Paljudele küsimustele ei olegi aga veel vastust ka kõige targematel inimestel.  Ja võibolla et mõnedele küsimustele ei leia inimene vastust kunagi. See aga ei tähenda, et vahel ei oleks vahva nendele mõtelda.

Sellistest asjadest see raamat pajatabki. Neid lugusid kirjutada oli vahva, sest vahel on ka kõige tõsisemad asjad ikka väheke naljakad ka. Kui veidi vaeva näha ja see naljajupike üles leida.

Kui te seda raamatut loete, siis tehke seda ühes oma lastega. Inimest tuntakse selle järgi, mida ta mõtleb, milliseid asju ta teeb ja toimetab. See raamat soovib, et lugeja, olgu siis laps või suur inimene, kasutaks oma mõistust selle raamatu lugemisel ja nende asjade üle mõtlemisel, millest siin juttu tuleb. Kui teame rohkem Päikese kohta, liivatera kohta, kala kohta, kassi ja koera kohta, siis teame enam ka enese kohta.

Tervitades, Tiit Kändler

Raamatu esitlus toimub kolmapäeval, 26. augustil kell 16 Tallinnas Viru Keskuses Rahva Raamatu raamatupoes. Kohal on autor, kõlab illustreerija Eerik Kändleri muusika.

Bioloogia | News | Tehnoloogia | vaata.imet

Robotid võivad lennata kärbestest tõhusamalt

05.08.2009

Insenerid on pikka aega püüdnud ehitada tillukesi roboteid, mis lendaksid mitte nagu linnud, vaid koguni nagu kõige osavamad lendavad putukad – kärbsed. Selliseid robotkärbseid saaks lähetada luurele või päästeoperatsioonidele.

Siiani on arvatud, et lennukite või helikopteritena lendavad minirobotid tarbivad kärbestest suhteliselt enam energiat, sest kärbeste tiivaripsutamine aitab paremini õhus püsida. Seepärast on püütud ehitada ka tiibu lehvitavaid miniroboteid. Asja uuris hiljuti Hollandi Wageningeni ülikooli lennuinsener David Lentink ühes California tehnoloogiainstituudi bioloogi Michael Dickinsoniga.

Nad ehitasid suure robotkärbse, mille pistsid õliga täidetud anumasse. Nad leidsid oma üllatuseks, et pöörlev tiib tekitab sama tõstejõu kui lehvitav tiib, ent tarbib poole vähem energiat (vt tiiba fotol).

Tiibade lehvitamisel läheb hulk energiat kaotsi, kuna ümbritsevat õhku tuleb edasi-tagasi kiirendada. Kuid pöörlev tiib tekitab stabiilse tornaadosarnase keerise, mis kulgeb tiiva esiosaga paralleelselt. See keeris alandab rõhku tiiva kohal ja imeb selle üles, tõstes putuka õhku.

Siiski on kärbestelt palju õppida. Kui inimese ehitatud kunstkärbsed suudavad õhus püsida sekundeid või minuteis, siis kärbes võib vabalt lennata tundide viisi. Kui neil on nõnda tõhus energia kogumise süsteem ja tiibade liigutamise motoorika, siis ei sõltu nad nõnda energeetilisest tõhususest.

Esimene lend helikopteril toimus 1907. aastal, mil prantslased Jacques ja Louis Breguet ehitasid helikopteri, mis tõstis piloodi maast minutiks poole meetri kõrgusele.

Allikas: AlphaGalileo

Telli Teadus.ee uudiskiri