11.2009 arhiiv

Kosmoloogia | mis.toimus | News | Tehnoloogia

Suri harukordne kosmosepioneer

24.11.2009

Eelmisel laupäeval suri 83 aasta vanuselt nõukogude kosmoseinsener ja kosmonaut Konstantin Feoktistov. Ta oli esimesi tsiviilkosmonaute ja ainus nõukogude kosmonaut, kes ei astunud kommunistlikku parteisse. 1964. aasta oktoobris lendas ta orbiidile väikesel kosmoselaeval Voshod. Seal tehti katseid äädikakärbeste ning taimedega. Feoktistov oli esimene kosmoselaeva konstruktor, kes sai võimaluse testida oma loomingut tegelikes tingimustes. 1950. aastate lõpul kirjutas ta oma nägemuse „Pikaajaline programm kosmose hõlvamiseks,” kus ta kirjeldas, kuidas NSVL peaks hõlvama Maa orbiiti, Kuud, Veenust ja Marssi. See nägemus viidi järgmisel aastakümnel ellu. Feoktistov pidas mehitatud lende teistele planeetidele „rumalaks raharaiskamiseks”. Tema 1950. aastate lõpu märkmikud, mis sisaldavad ka lennujärgse intervjuu Juri Gagariniga, pandi ühes muu NL kosmoseatribuutikaga müüki 1993. aastal Sotheby oksjonil.

Allikas: New York Times

Arvutiteadus | nädal.arvus | News

Internetikogukond kasvab

24.11.2009

2008. aasta lõpus oli maailmas 1,4 miljardit internetikasutajat.

UN Information Economy Report 2009

Astronoomia | eesti.mõte | News

Teaduslik dogma ja uskujad

23.11.2009

„Teaduslik dogma tugineb tavaliselt mõnele autoriteedile ja selle on omaks võtnud teatud hulk tõemeelseid uskujaid, kes moodustavad omaette rühmituse, võiks öelda pisikese „tõdekonna” (establishment).”

Ernst Öpik (1893–1985), eesti astronoom

Geneetika | Loomad | Meditsiin | News | to.imetaja

Katsejäneste elu muutub üha talutavamaks

23.11.2009

Kui Assisi Franciscus 13. sajandi alul frantsiskaanide ordu asutas, polnud sugugi haruldane, et loomi mitmesuguste süütegude eest kohtu alla anti. Mustade kasside avalik põletamine, et peletada külast või linnast haigusi, oli üsna tavaline ja mõistetav. 1220. aasta paiku pühitses Franciscus jõuluid, luues esimese teadaoleva kolmemõõtmelise jõululapsukese sünnistseeni, mis nüüdseks näiteks Itaalias või Hispaanias on muutunud tavapäraseks jõululaadakaubaks. Oma stseenis kasutas ta aga tõelisi loomi, asetades härja ja eesli vahele õlgedega täidetud söödaküna. Arvututes legendides, mis Itaalia esimeseks luuletajaks peetava pühaku kohta üles täheldatud, on ikka ja jälle märgitud hiljem pühakuks kuulutatud vagamehe erilist armastust loomade, eriti lindude vastu.

Tavaarusaam, et Vana Testamendi loomislugu sätestab, justkui oleks inimesele antud ülesanne paljuneda ja valitseda kogu maad, ei ole kogu tõde. Samas 1. Moosese raamatus järgneb jahvistlik loomislugu, mille kohaselt kästakse inimesel kõigest Eedeni aeda harida ning keelatakse süüa kindlast puust. Nõnda et siin jääb piisavalt tõlgendamisruumi, mida põhjendatakse inimesele omase aspektiivse mõtlemisega, mis seisneb terviku aspektide liitmises, terviku kirjeldamises aspekthaaval, ilma et nähtaks vaeva „koherentsete definitsioonidega või et eri aspektide kirjeldused sobiksid omadega kokku viisil, mida eeldab meie kaasaegne multilateraalne mõtlemine,” nagu selgitab Tartu ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika teadur Urmas Nõmmik.

Mõttetute kannatuste vältimine

Mõne aasta eest silmasin ühes Baseli teadusinstituudis teadetetahvlil kummalist üleskutset. Selles kuulutati, et hiirte arv instituudis on ületanud ma ei mäleta millise piiri. “Kasutage hiiri!” kõlas loosung. Ühel päeval rõivastati mind hoolikalt valgesse steriilsesse kostüümi ja viidi vaatama, kuidas hiire emakasse süstitakse manipuleeritud munarakk. Pilt oli meeldejääv. Aga mitte seetõttu, et nägin tehnilisi üksikasju. Vaid seetõttu, et esimese hiirega asi ebaõnnestus, ja seepeale käänas tehnik kopsti hiire kaela kahekorra ja viskas tema prügikorvi. Oligi üks hiir kasutatud.

Loomadel katsetamine on vältimatu ning väga viljakaks osutunud meetod, kus teadlased saavad ennustada, mis juhtuks, kui inimesega samasugune trikk tehtaks. Nii et loomkatsete mõttekust vaidlustada pole mõtet. Kuid on hea, et teadlased annavad endale üha enam aru, mida loomadega tegelikult tehakse. Vähemasti Euroopas on juurdumas õilis printsiip: loomadele ei tohi valmistada mõttetuid kannatusi. Sellest hoolimata tabatakse nii USAs kui ELis alatasa sulisid, kes müüvad varastatud koduloomi vaheltkaubitsejale, kes omakorda need valepassidega varustavad ja teadusasutustele müüvad.

Modernse teaduse tekkides katsetasid arstid oma meetodeid eelkõige inimeste kallal. Või õieti nende kallal, keda ei peetud inimesteks – olid need siis kurjategijad, vaimuhaiged või lihtsalt elu heidikud. Nii et esimene teaduse katsejänes oli inimene.

Valgustusajaks nimetatud epohh lubas inimestel vaid päid eemaldada. Katsetama hakati muude elajatega. Eelkõige koertega, keda oli mõnus pidada ja kes usalduslikult endale ligi lasksid. Kuulsamaid koeri on ju nobelist Pavlovi koer. Või kosmoseajastu koidiku Laika, kes esimese selgroogsena orbiidile saadeti ja seal ka kohe suri. Veel 1970. aastatel ulgusid Tartu ülikooli peahoone kõrval asuva Marksu majaks hüütud hoone keldris koerakarjad, keda arstid üht ja teist pidi lõikasid. Ülal kõneldi sotsialismi poliitökonoomiast, all aga piinlesid koerad.

Veel paarikümne aasta eest kaitsesid etoloogid ehk loomade käitumise uurijad seisukohta, et loomad on loomad ja neil pole mingit asja tunnetega nagu kurbus, rõõm, kaastunne, rääkimata siis soovist kaaslasi abistada või hukkunud sõpru taga leinata. Vastukaaluna Konrad Lorenzi kohati lausa inimlikuks muudetud loomadega nähti loomades vaid üht looduse veskikivi, mille ülesandeks oli siia maailma jahvatada inimene. Lorenz tegi koostööd natsidega, ja natside suhtumine loomadesse oli üks ning selge: hundikoerad on aarialased ja juudid ei tohi neid ega ka mingeid teisi koduloomi pidada, sest nad ei armasta neid, vaid piinavad. Loomadega katsetamist piirati ja ajalehtedes ilmus koguni karikatuure Hermann Göringist, keda laboriloomad hitlerliku käpatõstega tervitavad.

Äädikakärbse eetika

Kui veel viie aasta eest häbeneti tõsiteaduslikes ajakirjades kõnelda loomade tunnetest, siis nüüd on see muutunud vaata et vältimatuks. Läbimurde üheks põhjustajaks on olnud suurimad maismaaimetajad elevandid. Kelle pealt on järeldatud kaastunde, sõbravaimu ja muude siiani vaid inimesele omistatud tunnete olemasolu.

Paljudes maades on keelatud katsetamine suurte primaatide peal. Mudelloomadeks on küll jäänud rotid, hiired, sebrakalad, aga ka kodusead ja küülikud. Kuid üha enam katsetatakse nii ravimite kui mürkainete toimet sellistel mudelorganismidel nagu pagaripärm, algloomad, vesikirbud või siis koguni geenitehnoloogiaga muundatud bakterid. Selgrootute organismide kasutamine näiteks nanoosakeste mürgisuse hindamisel võimaldab täita teadusmaailmas tunnustatud nn 3R-strateegiat. 3R-strateegia (reduction, replacement, refinement – vähendamine, asendamine, peenetundelisus) on Euroopa Liidu prioriteetne strateegiline suund loomkatsete vähendamiseks nii teadus- kui ka õigusaktidega sätestatud uuringuis ning on eriti aktuaalne seoses kemikaalide tootmist ja testimist reguleeriva nn REACH direktiiviga.

Äädikakärbes on äärmuslik katseloom, kes on teaduse mõttemaailma kardinaalselt muutnud. Kui Thomas Hunt Morgan ülemöödunud sajandi alul oma punasilmse kangelase avastas, vallandas see geneetilise revolutsiooni. Äädikakärbse peal mõisteti, mis asi see geen ikkagi on. Kärbseke muutus isegi poliitiliseks figuuriks, kui Stalin sõja järel sajatas, et kui inimesed kangelaslikult rinnetel võitlesid, siis uurisid mingid kapitalistlikud degenerandid vaid kärbseid.

Tänu sellele kärbsekesele, mida maailma laborites kasvatatakse triljoneid, saadi näiteks teada, kuidas keha kasvab. Kärbse hox geenid, mis kasvu reguleerivad, leiduvad meist igaühes. Äädikakärbes õpetas meid mõistma, kui sarnane tegelikult inimene temale on. Elevante või mägigorillasid uurida on siiski vaevarikas ja ohtlik. Kuid äädikakärbes on ohutu loomake. Temaga võib teha mistahes trikke. Kartmata, et loomaõiguste aktivistid pahaks paneks. Kuigi seda, kas äädikakärbes tunneb valu, ei oska kindlalt keegi ütelda. Seni, kuini ei oska, öeldakse, et ei tunne.

„Eetika aineks on väärtused, ta pühendub oluliste sisemiste väärtuste propageerimisele. Kuidas kloonida inimest, on teaduslik ja tehniline küsimus; kas see on õige või vale – see on eetiline probleem,” ütleb Tartu ülikooli professor onkoloog Hele Everaus.

„Tänapäeva bioeetikat iseloomustab see, et ta toitub ja omakorda tekitab uusi diskussioone indiviidide ja ühiskonna konfliktist,” ütleb vandeadvokaat Ants Nõmper. Neid konflikte võib jaga kaheks: esiteks need, kus inimene sooviks midagi ühiskonnalt – näiteks aktiivset panust selleks, et saabuks isiklik õitseng või saavutatakse autonoomia. Ja teiseks on vastupidiselt esimesele olukord, kus inimene sooviks, et ta rahule jäetaks – inimene soovib ise otsustada, kuid riik mingitel põhjustel ei luba.

Suhtumine loomadel katsetamisse jääb paratamatult aspektiivseks – siin ei saa midagi kindlat määratleda või loodusseadusena paika panna. Katseloomadest teadus ei pääse, kuid lõpuks peab ravimid ikka inimene enda peal katsetama. Kuid kui loomad oskaksid lugeda, läheks inimese elu küll raskeks. Seni saab ikka kassile ka vahelduseks koeratoitu anda.

Tiit Kändler

Astronoomia | lugemis.vara | News

Tähistaevas kõneleb inimesega igavikulist keelt

23.11.2009

Vähesed teadusest kirjutatud raamatud on saanud ise teaduseks. Äsja eesti keeles ilmunud maailmatasemel astronoomide ja asjaarmastajate kirjutatud entsüklopeediline „Tähistaevas” on haruldane nii oma selge käsitluse kui usaldusväärse teostuse poolest. See on kui inimkonna ajaloo omamoodi kokkuvõte.

Astronoomia on inimkultuuri osa olnud vähemasti sellest ajast, mil leiutati vanim tehniline abivahend kiil. Ja kiiluna toimib see distsipliin tänaseni, meelitades meid tõstma kõrgemale oma nina vahel üsna poriselt maalt.

Kui teadus üldse kusagilt alguse sai, siis tähistaeva uurimisest ehk astronoomiast. Taevas tuli appi, kui oli tarvis tundmatust paigast välja pääseda või kui oli tarvis ennustada, millal küttida ja millal mida korjata. Astronoomilisest vaatepunktist vaadates on inimene lähemal linnule kui šimpansile. Lind orienteerub tähistaeva abil, inimahvidest pole seda teada.

Tähistaeva toimimise tundmine mitte ainult ei aidanud argielus, vaid andis ka võimu. Kuid tähistaeva uurimine, millest siis astronoomiateadus arenes, on ka kõige demokraatlikum teadusharu. See on ainus loodusteadus, milles on asjaarmastajatel senini oma kindel ja väärikas koht.

Linnastunud inimene arvab, et on leidnud endale paiga, kus ta saab olla paremini ühenduses tsivilisatsiooniga. Kuid sageli ei anna ta endale aru, et on kaotanud ühe sideme, mille külge on seotud kõik, eranditult kõik meile minevikust ja olevikust teada olevad tsivilisatsioonid. Sideme tähistaevaga. Linnas saab vaadata vaid oma nina ette. Tähine taevas on varjatud tähtede poole pürgivatest majadest ja kaetud inimese jaoks tarbetusk muutunud valguse uduse varjuga.

Ometi ei ole me kaotanud huvi taevaste asjade vastu. Loeme huviga kaugete tähtede ümber tiirutavatest planeetidest, lähetame oma koduste planeetide suunas saadikuid ja jälgime nende käekäiku. Ja asjaarmastajaid, kelle meelistegevuseks on tähistaeva asjade uurimine, tekib üha juurde ka Eestis.

Armastusega asjaarmastajale

On siis tore, kui ilmub raamat, mis on suurem raamatust tavamõttes – nii nagu tähistaevas on iseendast suurem. Äsja ilmunud entsüklopeediline „Tähistaevas”, mille ilmutas kirjastus koolibri, on just ja praegu ja siin selline raamat.

Kui ma seda raamatut esimest korda nägin, tuli hirm nahka küll ja vägisi tikkus keelele – tule tähistaevas appi! See 600-leheküljeline A4-formaadist suuremgi teos kaalub ikka õige mitu kilo. Kuid kui lauale ruumi tegin ja raamatu lahti lõin, siis vedas see mind enda sisse ja mõistsin, et massist veel kaalukam on selle sisu.

Austraalia kirjastuse poolt kahe aasta eest välja antud originaali autoriteks on Austraalia, Kanada, USA, Lõuna-Aafrika, Saksamaa ja Inglismaa kutselised ja asjaarmastajad kõrgetasemelised astronoomid. Astronoomide puhul juba kord on nõnda, et nad kalduvad ka oma ala populariseerima ehk eesti keeli öeldes rahvapärastama. Ja seda tehes mitte laskma alla latti ehk mitte minnes kergemat ja labasemat teed. Kõnealuse raamatu tekstid on tõlkinud meie astronoomid Tartu observatooriumist Peeter Einasto, Indrek Kolka, Laurits Leedjärv ja Anti Tamm ning toimetanud kogenud Rein Veskimäe. Nii et tõlge on usaldusväärne ja ladus, mida saab ka oodata neilt, kes on jätkuvalt populariseerimas astronoomiat Eestis.

Eks astronoomia maailmatasemeline populariseerimine Eestis sai alguse Ernst Öpikust juba Eesti riigi algaastatel. See maailma tipptasemel ja ehmatavalt mitmekülgne teadlane ei väsinud pidamast loenguid asjaarmastajatele ega tutvustamast rahvale astronoomilise mõtte astronoomilisi mõõtmeid. Nii et Tõravere seltskonna tegevus on mõnes mõttes Öpiku jälgi pidi edasi rühkimine.

Selletaolist kõikehõlmavat ja üldarusaadavat ja usaldusväärset raamatut astronoomiast eesti keeles seni polnud. On ilmunud küll rida heatasemelisi raamatuid Universumist meie astronoomide kirjutatuna, kuid nende sihik on olnud siiski kitsam. Sümpaatsel moel on „Tähistaeva” sihikul asjaarmastaja ja eesmärk tekitada huvi tähistaeva ning selle toimimise vastu.

Raamatu kompositsioon lähtub kodust – kuuendik sellest on pühendatud päikesesüsteemile. Tähtede, galaktikate ja nüüdisaegse kosmoloogia osad on mahult pisemad, küll aga mitte sisult. Palju on juttu kosmose uurimisest. Sellest osast saab üsna tervikliku pidi sellest, kuidas inimene on tähistaevasse pürginud. Ja leiab siit uusi ja huvitavaid seoseid ning faktegi.

Raamat igavikku

Siinsete tekstide üks omaväärtus on selles, et autorid on suutnud näiliselt äraleierdatud materjali nõndaviisi organiseerida ja kokku kirjutada, et küllap leiab siit enda jaoks uusi paralleele ja võrdlusi nii asjatundja kui asjaarmastaja, kui palju ta tähistaeva kohta enne ka lugenud poleks.

Omaette väärib tähelepanu astronoomia ajaloo peatükk, kus huviline võib ette võtta köitva reisi iidsetest aegadest läbi araablaste kuni maailma nüüdisobservatooriumideni välja. Ja tulevikku veel lisaks. See on omamoodi sümptomaatiline, et astronoomid paigutavad ka peatüki tulevikust mineviku osa alla. Universum ongi selline, et pigem sisaldab selle minevik tulevikku kui tulevik minevikku.

Sest astronoomia puutub kokku igavikulisega. Ja see ongi õigustus nendele tohututele kulutustele, mida astronoomia hüvanguks tehakse – kõigi kosmoseteleskoopide, kosmoselaevade, observatooriumide, gravitatsioonikiirguse andurite, neutriinomõõtjate ja mille kõigeni välja.

Entsüklopeedia „Tähistaevas” juhatab meid selle igavikulise poole teele. Ja teeb seda reaalsel paberil, mitte virtuaalses ekraanitaguses maailmas. Ernst Öpik on ütelnud: „Mida annab meile arvuti? Sama tulemuse, ainult et suurema arvu numbritega pärast koma. Kuid astrofüüsikas ei saa me kõige sagedamini vastutada isegi kolmanda, vahel ka teise komakoha järgse numbri eest.”

Omamoodi esteetikat pakub raamatu pildistik. See moodustab ühe omaette seisava mõõtme ses tasapinnalises, kuid ometi mitmekihilises raamatus, mille süvatasandid on pildid, aja kulg ja teksti sisemine mõte.

Raamat päädib tähistaeva vaatlusele rakendatud tähistaeva entsüklopeediaga, mis sisaldab ohtraid pilte ja andmeid tähtkujude kohta nii põhja- kui lõunapoolkeral.

On siin sees ka kolm eesti meest – Ernst Öpik, kes esimesena tõestas, kust tulevad meteoorid ja Jaan Einasto ning Mihkel Jõeveer, kes esimesena tõestasid universumi kärjelaadse iseloomu.

Astronoomia pole sugugi elukauge nähtus, kuna just tema otsib elu universumist ja mõtleb sellele, mis meist saada võiks, ehk nagu Öpik ütles – mis on meie kosmiline saatus. Sellest „Tähistaevas” lõppkokkuvõttes kõnelebki.

„Kui otsustate hakata astronoomiks, kas amatöörina või elukutselisena, siis pole põhjust kahetseda. Te leiate hulga uusi sõpru, ja taevas on näha alati midagi uut. Millist teed ka ei valiks, leiate ikka, et see raamat on ülimalt väärtuslik,” ütleb oma eessõnas kuulus amatöörastronoom ja astronoomia kirglik populariseerija sir Patrick Moore.

„Astronoomia kuulub sarnaselt muusika ja kunstiga inimsaavutuste nende tippude hulka, mis tõstavad inimvaimu tavapärasest kõrgemale,” kirjutab Anglo-Austraalia observatooriumi peaastronoom Fred Watson, „võib-olla on see ainuke teadus, kus teadmisi hinnatakse põhimõtteliselt selle inspiratsiooni eest, mille nad tagavad nendest osasaajatele.”

On vahva, et eesti keeleski on nüüd veel üks võti, millega avaneb terve sissevaadete ja arusaamiste universum, mida astronoomiline kultuur pakub.

Tiit Kändler

Telli Teadus.ee uudiskiri