12.2009 arhiiv

nädal.mõttes | News

Teaduse argipäevad

27.12.2009

„Armee rünnaku objektiks on teadmatus, mis kerkib eespool kui ühtlane kaljumüür. Kalju on imekõva, ja pole kerge killukest lahti murda. Et rajada kaljusse uusi käike ja sihte, selleks on vaja gigandi vaimujõudu. Kui seejuures kukub mõni suurem lahmakas, siis asuvad seda üksteise võidu ründama suuremad ja väiksemad salgad, kuni kaljulahmakas on pulbriks jahvatatud, nii et temast kübetki järele ei jää. Seda nimetatakse probleemide läbitöötamiseks /…/ – sellega tegelebki teaduslike töötajate põhimass.”

Harald Keres, eesti füüsik, akadeemik

Majandus | Meteoroloogia | mis.toimus | News | Ökoloogia

Suts kliima-saginasse ja energiasaarele

23.12.2009

ÜRO kliimakonverentsi ajaks Kopenhaagenis on niigi hiiglasliku Bella keskuse külge rajatud ajutisi paviljone, et mahutada tuhandeid delegaate, tehnilisi töötajaid ja ajakirjanikke. Aga ikkagi voogab ja sagib keskuse avarates hallides ja koridorides rahvast tihedalt nagu laulupeol.
Olin ligi kahenädalasel konverentsil ainult kaks päeva, üleeelmise nädala reedel-laupäeval, kogumaks taustainfot ja helisalvestisi rahvusringhäälingu teadussaadete tarvis. Kauem ei olnud, sest raha ja aega tuleb kokku hoida. Aga paistab, et umbes sama kokkuhoidlik on “endiste idamaade” meedia üldisemaltki, sest vähemalt ajakirjanikest kolleegide seas märkasin ainult niiöelda esimese ja kolmanda maailma esindajaid.
Plenaaristungite saalid (neid on kaks, Tycho Brahe ja Karen Blixeni nimeline) olid neil päevil veel enamasti ootusärevalt tühjad, delegatsioonide kohtumised ja kõnelused leidsid aset väiksemates rühmades. Mitte-delegaadina ma neile ei kippunud, aga aja sisustamisel oli valida arvukate üheagsete loengute, paneel-arutelude ja pressikonverentside vahel, mida umbes paarikümnes saalis pidevalt toimus.
Oma teise konverentsipäeva, laupäeva, veetsin aga Taani riigi korraldatud tutvumisreisil Lollandi saarele, mis paistab silma erakordselt hästi edendatud alternatiivenergeetika poolest. Tuuleturbiinidest saab kommuun energiat nii palju, et jätkub naabritelegi müüa. Peale selle põletatakse prügi ja biomassi, katsetatakse kodudesse vesinikkütuse-elementide installeerimist ja uuritakse merelaineist energia ammutamise võimalusi.
Majandusraskustes vaevelnud ääremaast on kümmekonna aastaga saanud alternatiivenergeetiline edumudel. Kohalikud omavalitsustegelased on uhked, et kunagi sai valitud just see tee ja hüljatud tollal väga populaarne olnud ja ahvatlev näinud info- ja kommunikatsioonitehnoloogiline arengusuund.
Vikerraadio Labori-saatesse (http://teadus.err.ee/salv?cat=1&saade=98&id=1319&pg=1) tegin aga loo hoopis vetikakasvatusest, mida lollandlased on mereäärseis tiigikestes samuti hoogsalt korraldama asunud. Projektijuht Leo Christensen rääkis, et vetikad seovad väga hästi süsihappegaasi ja aitavad seda atmosfäärist eemaldada tõhusamalt kui muud taimed. Ja biomassi kasvatavad nad nii et mühiseb. Vetikatest saab teha loomasööta, õlisid, kosmeetikat ja mida kõike veel. Peale selle aitavad vetikad kinni püüda põldudelt merre uhutavat fosforit ja seda väetise koostises ringlusse tagasi viia.
Väikeselt idülliliselt saarelt õhtu eel pealinna naastes sai mikrobuss ajakirjanikke viia ainult metroopeatuseni. Teed Bella keskusesse tuli jätkata ühistranspordiga, sest laupäevase suurmeeleavalduse ajaks oli politsei juurdepääsuteed muudele sõidukitele sulgenud.
Nagu päevauudistest kuulsime, olla demonstrante olnud veelgi rohkem kui delegaate.

Priit Ennet, Eesti Rahvusringhääling

aasta.pildis | News | Sotsiaalteadus

Tehkem jõulud mõtte ja meele peoks

17.12.2009

Jõulueelne teadus.ee soovitab alljärgnevalt soojalt mõnda meie tippteadlaste kirjutatud mälestusteraamatut – vastukaaluks vohavale mineviku ümber ja üle kirjutamisele saab lugeja siit midagi jäävat nii meelele kui mõttele.

Jutuks tulevad akadeemik Harald Kerese kaks raamatut, Ernst Öpiku ja Jaan Einasto juba mõne aasta eest avaldatud kogumikud, maailma tippteadlaste väärtraamat tähistaevast ja Loodusajakirjade kogumik „Lehed ja tähed 5”, milles eesti teadlased ja teaduskirjanikud avaldavad oma nägemusi maailma ja Eesti tipmistest looduseuurijatest. Elulood needki.

Jõulukotti väärt asjastatud mõtteid ja pühadeaegu mõnusaid meele mõlgutusi!

teadus.ee

looma.riik | Loomad | Meditsiin | News

Mis sa sigu pesed

17.12.2009

Sea kombel elamine võib olla üsna tervislik. Porised notsud korjavad üles sõbralikke baktereid, kes aitavad neil luua vastupidava immuunsüsteemi.

Ühendkuningriikide Aberdeeni ülikooli immunoloog Denise Kelly ja ta kolleegid uurisid, kuidas mõjub immuunsüsteemile, kui vastsündinud põrsad hakkavad kasvama laudas sees või välitingimustes. 54 põrsast jagati kahte rühma ja tubastele põrsastele söödeti iga päev ka antibiootikumi. Et uurida põrsaste seedekudesid ja seedetrakti sisu, tapeti need kas 5., 28. või 56. päeval, kui nad lähenesid täiskasvanueale.

Isoleeritud keskkonnas kasvanud põrsastel avaldusid enam geenid, mis aitavad vastu panna põletikule ning sünteesida kolesterooli, õuepõrsastel aga avaldus enam geene, mis seonduvad nakkuste vastu võitlevate T-rakkudega. Inimestel ja sigade organid on võrreldava suurusega ja ka seedetraktis elutsevad mikroorganismid on sarnased, nõnda et sead on head mudelloomad, uurimaks inimese organismi toimimist. Nii et hiinlastel on ikkagi õigus – laps peab olema parajalt räpane ja tatine.

Allikas: New Scientist

kuulamis.vara | News | teadus.muusika

Muusika tulevikumälestustest redisepeenraga

17.12.2009

Äsja sai valmis Eerik Kändleri autoriplaat, millel ta esitab oma hiljutist heliloomingut. Ise ütleb nii: „”Tagasi Tulevikku” on peegeldus minu alateadvusesse laagerdunud kogemustest ja läbielamistest. See on kompott mineviku ja tuleviku helidest. Muusika kokteil disko, folgi, redisepeenra ja lasteaia mänguhooviga.”

Lood on lindistatud Pääskülas. Kujunduse tarvis lubas lahkesti oma kirjatüüpi “Youth” kasutada Igor Hobotov.

Plaadid on müügil Tallinna vanalinnas baarides Levist Väljas (Olevimagi 12) ja Juuksur (Vaimu 1).

teadus.ee

Füüsika | Kosmoloogia | lugemis.vara | News | to.imetaja

Elulood elurikkale lugejale

17.12.2009

Eesti inimene põeb suurushullustust. Nii nagu meie riigikogu iga liige arvab, et ta on targim ja parim ja ilusaim, nii arvab vaata et iga äpardunud näitleja või luhtunud muusik või ajuvaba telekeha, et tema elulugu väärib raamatusse raiumist. Ja mis sa teed – ostetakse ka, aga eks ikka seepärast et nautida, kuidas autor oma kunagistele sõpradele pika puuga pähe virutab.

Ometi ei tohiks siin näha tonti. Vanasti kirjutasid tohmanid plangule ja lollid peldikuseinale, noh, nüüd on meil laiemad võimalused.

Ja tegelikult pole hullu midagi, meil on ilmunud ka mälestusi inimestelt, kes Eesti jaoks tõepoolest midagi tähendanud on ja tähendavad edasigi. Kõige hiljutisemast saab ette tuua Harald Kerese kogunisti kaks raamatut, mis hiljaaegu ilmunud. Tema mälestusteraamat „Sajandi seiklused” (Ilmamaa, 190 lk) visandab paeluva pildi selle Eesti teaduse supermehe elust. „See, kust ma tulen, ja see, kust olen minemas, on kaks täiesti erinevat maailma,” tõdeb Keres oma raamatu lõpus. Mehelt, kes on sündinud tsaariajal ja suutnud läbi Eestit läbinud kataklüsmide mitte ainult jääda ellu, vaid jääda ka inimeseks, pugemata kusagile eksiili katlakütjaks, vaid kujundades aktiivselt Eesti teaduse mentaalset ja organisatoorset palet, on see tõdemus tõeliselt leebe. Kereslikult leebe.

Harald Keres fenomenina

Harald Keresest kirjutada on ühtviisi kerge ja raske. Kerge, sest pole varjata midagi tumedat. Raske, sest ta on üks Eesti loodusteaduse hingi. “Olen olnud üksikrabeleja, minu isiku kujunemist pole keegi otseselt mõjutanud,” ütleb ta ise. Ometi on ta mõjutanud mitut loodusteadlaste põlvkonda.

Kuid kui üldse Eestis on kedagi, kelles kehastub loodusteaduse olemus, siis on see Harald Keres. Sest loodusteaduse olemus on pidev kahtlemine ja püüd mõtete täpse ning elegantse sõnastamise suunas.

Mäletan, kuidas äsja keskkooli lõpetanud noormehena Tartu ülikoolis esimest korda Kerese avalikku loengut kuulsin. Siis tundsin õigel jõul, et just siia ja just sel ajal tahtsin tulla õppima. Kui ka oleme tavapäevade jooksul unustanud, mis toimus 70. aastate alguse Eestis, siis tol ajal Tartus õppinud mäletavad seda kindlasti, kui mahti on meenutada. Võimu ja vaimu väitluse Gustav Naani interpretatsiooni vastu asetas Harald Keres oma läbinisti helge vaimsuse. Tema jaoks ei olnud küsimus võimu vastandusest vaimule, vaid vaimu võimest jõuda kõrgemale. Pole siis ime, et Keres on ka muusik, kes mängis flööti ka Vanemuise orkestris Juhan Simmi ja Eduard Tubina juhatamisel.

Kuid helge loodusteadlase vaimsus sisaldab piisavalt ruumi kahtlustele. “Ma pole eriti produktiivne publitseerija. Kaalun seitse korda, kas valmis teadusartiklit ikka tasub trükkida,” kirjutas Harald Keres oma elust Teaduste Akadeemia kogumikus. Ometi on Keres mitte ainult maailma ehitust sügavamalt analüüsinud, vaid ka sellest tol ajal Eesti teadlaste tipuks olnud ning ülemaailmse levikuga Nõukogude teadusajakirjades kirjutanud. Einsteini teooriat edasi arendanud Keres on kindlasti üks neid mehi, tänu kelle on Eesti astronoomia, füüsika ja miks mitte ka biotehnoloogia praegu maailmatasemel.

Harald Keres on neil, kes tema õppejõud olles ülikooli uksi ja laudu-toole kulutasid, meeles ilmtingimata. Sest Keres on üks Eesti teaduse, kultuuri ja eetika sümbolitest. Olgu need suured sõnad lausutud mehe kohta, kellest tagasihoidlikumat on raske otsida, veel vähem leida. Harald Keres pole lihtsalt inimene või teadlane, vaid fenomen, loodusnähtus millega Eestit on õnnistatud.

Aktuaalne mõtteselgus

Eelmise lõigukese kirjutasin Eesti Päevalehte kümne aasta eest, Kerese 87. sünnipäevaks. Nüüd on õnn lugeda Kerese teadlaseks kujunemisest ja selleks jäämisest tema enese mõtte kantuna.

Kerese mõte on täpne, ent sugugi mitte kuiv. Sellest saab kõige enam kasu ja lõbu, kui lugeda tema artiklite kogumikku „Ruum ja aeg” (Ilmamaa, koostanud Piret Kuusk) 416 lk, mis Eesti mõtteloo sarjas äsja ilmunud.

Kerese artiklid relatiivsusteooriast ja kosmilisest mõtlemisest, millest mõni ju kirjutatud 70 aasta eest, pole ometi kaotanud oma sära ja värskust tänini. Mis sest, et ehk mõned faktid on nüüdseks värskendunud. See asja olemust ei muuda. Keres on oma mõtted nii selgelt ja puhtalt läbi mõtelnud, et ei aja pikka jora, vaid toob ka kõige keerukamate probleemide olemuse lugeja ette nagu kristallselge ja saastevaba allika vee.

Mulle meenutavad Kerese artiklid ühe teise Eesti teaduse suurkuju Ernst Öpiku omi. Mida samuti Ilmamaa väljaandel saab pealkirja all „Meie kosmiline saatus” praegugi osta ja lugeda. Ja ehk pole ka ime – sündis küll Öpik Keresest 19 aastat varem, ometi saab nende kujunemise tausta pidada samavõrdseks. Ja mõlema teadlase suhtumine, et oma teadusprobleeme tuleb – ja saab – käsitleda ka laiemale publikule arusaadaval moel, oli enesestmõistetavana tunduvalt sama.

On imeasi, et Kerese tõestused raske ehk gravitatsioonilise massi ja inertse massi ekvivalentsusest – ning samas ka selgitused, miks seda on nõnda raske taibata –, on nõnda aktuaalsed, lausa päevapoliitilised just siin ja praegu, mil CERNi kuulsusrikkal suurel hadronite põrgutil LHC püütakse ometi kord üles leida jumalik osake, mis aitaks seletada, kustkohast meie poest ostetud vorstile see mass, mille eest maksma pidime, ikka lõpuks tuleb.

Keres teeb selgeks ka, miks isegi tippteadlastel on Einsteini raskevõitu mõista või kuis suhtestuvad teineteisega potentsiaalne ja aktuaalne lõpmatus.

Gravitatsiooniparadoksigi olemuse teeb ta meile selgeks. „Gravitatsiooniparadoksi all mõistetakse Newtoni kosmoloogia järeldust, mille kohaselt Newtoni gravitatsiooniseadus ei vii kindlate lõplike tulemsuteni, kui teda rakendada universumi kogu lõpmatule massile eeldusel, et massi keskmine tihedus üle kogu lõpmatu maailmaruumi ei ole null,” defineerib ta ja ja teeb kokkuvõtte: „Gravitatsiooniparadoks tekib ainult siis, kui maailmaruumis oleva gravitatsioonivälja määramise küsimus on ebaõigesti püstitatud.”

„Ensteini teooriat ei saa tõlkida Newtoni teooria keelde, järelikult tuli Newtoni teooria tõlkida Einsteini teooria keelde.”

Teadus on kunst

Siin mõned Kerese laused: „Teadlaste armee rünnaku objektiks on teadmatus, mis kerkib eespool kui ühtlane kaljumüür.”

„Teadlasel peab olema erk fantaasia, mis annab mõtetele tiivad.”

„Eetilised probleemid viivad teaduse kontakti kunstiga.”

Keres oskab olla poeetiline, ent mitte vohavalt – kui ta kirjutab teaduse ja ühiskonna suhetest, teaduse populariseerimisest, teaduspoliitikastki. Oma võluvates esseedes on ta kirjutanud rahvuskultuurist, humanitaarkultuurist ja haridusestki. „Üks mõtlemisviis, mis ei tohiks puududa ka kooliõpetusest, on kosmiline mõtlemine. See tähendab kõigepealt elava kujutluse loomist universumi ruumilisest ja ajalisest põhjatusest, neist gigantsetest protsessidest, mis siin toimuvad. /…/ Siin näeme ennast oma õiges suuruses.”

Keres ise liigitab oma esseed kuuluvaks sotsiaalaegruumi. Ta on sekkunud ka päevapoliitikasse, kuid ikka sõltumatu mõtlejana, keda ei häiri vastu üldomaksvõetud saeisukohtade tuult kõndimine. Nii kirjutas ta näiteks 2001. aastal eesti keele seadusandliku kaitse üle muretsejatele: „Arvan, et muretseda tuleks muu pärast: eesti keelt ei toeta piisavalt eesti meel.”

Nii et Kerese mälestused ja aegruumi ning sotsiaalaegruumi kuuluvad artiklid pakuvad mõõterikast lugemist nii teadusest kui kunstist, muusikast ja kirjandusest huvitujale. Pole siin ülearune öelda, et Keres pole pelk muusikahuviline – ta on nooruses mänginud mitmetes orkestriteski. Nii nagu Ernst Õpik oli hea pianist ja heliloojagi, esindab Keres üht nüüdseks mitte küll täielikult kadunud, kuid mingis mõttes põranda alla pugenud teadlastüüpi, kellele ei ole ükskõik ükski inimmõtte saavutus.

Siin on tore vihjata veel kolmandale mälestuste raamatule, kosmoloog Jaan Einasto „Tumeda aine lugu” (Ilmamaa) on samuti saadaval ja seegi annab toitu mõttele ning meelele.

Kas on see juhus, et siinkohal kõne all olnud kolmest raamatust kolm kõnelevad omal moel kõik kõiksusest – universumist, kosmosest? Nii selle potentsiaalses kui aktuaalses lõpmatuses.

„Ponnistused, mida inimene teeb universumi mõistmise nimel, tõstavad ta elu kõrgemale jandist ning annavad sellele tragöödia tõsidust,” kirjutas nobelist Steven Weinberg oma raamatus „Esimesed kolm sekundit.” Mida tõestavad veenvalt ka kolm Eesti mõttemajakat.

Tiit Kändler

Astronoomia | lugemis.vara | News

Tähistaevas kõneleb inimesega igavikulist keelt

17.12.2009

Tähistaevas

Entsüklopeedia
Galaktikad Planeedid Tähed Tähtkujude kaardid

Kosmoseuuringud

2007 Millennium House, Austraalia

Tõlkinud Peeter Einasto, Indrek Kolka, Laurits Leedjärv, Anti Tamm

Koolibri, 576 lk, hind ca 830 kr

Vähesed teadusest kirjutatud raamatud on saanud ise teaduseks. Äsja eesti keeles ilmunud maailmatasemel astronoomide ja asjaarmastajate kirjutatud entsüklopeediline „Tähistaevas” on haruldane nii oma selge käsitluse kui usaldusväärse teostuse poolest. See on kui inimkonna ajaloo omamoodi kokkuvõte.

Astronoomia on inimkultuuri osa olnud vähemasti sellest ajast, mil leiutati vanim tehniline abivahend kiil. Ja kiiluna toimib see distsipliin tänaseni, meelitades meid tõstma kõrgemale oma nina vahel üsna poriselt maalt.

Kui teadus üldse kusagilt alguse sai, siis tähistaeva uurimisest ehk astronoomiast. Taevas tuli appi, kui oli tarvis tundmatust paigast välja pääseda või kui oli tarvis ennustada, millal küttida ja millal mida korjata. Astronoomilisest vaatepunktist vaadates on inimene lähemal linnule kui šimpansile. Lind orienteerub tähistaeva abil, inimahvidest pole seda teada.

Tähistaeva toimimise tundmine mitte ainult ei aidanud argielus, vaid andis ka võimu. Kuid tähistaeva uurimine, millest siis astronoomiateadus arenes, on ka kõige demokraatlikum teadusharu. See on ainus loodusteadus, milles on asjaarmastajatel senini oma kindel ja väärikas koht.

Linnastunud inimene arvab, et on leidnud endale paiga, kus ta saab olla paremini ühenduses tsivilisatsiooniga. Kuid sageli ei anna ta endale aru, et on kaotanud ühe sideme, mille külge on seotud kõik, eranditult kõik meile minevikust ja olevikust teada olevad tsivilisatsioonid. Sideme tähistaevaga. Linnas saab vaadata vaid oma nina ette. Tähine taevas on varjatud tähtede poole pürgivatest majadest ja kaetud inimese jaoks tarbetusk muutunud valguse uduse varjuga.

Ometi ei ole me kaotanud huvi taevaste asjade vastu. Loeme huviga kaugete tähtede ümber tiirutavatest planeetidest, lähetame oma koduste planeetide suunas saadikuid ja jälgime nende käekäiku. Ja asjaarmastajaid, kelle meelistegevuseks on tähistaeva asjade uurimine, tekib üha juurde ka Eestis.

Armastusega asjaarmastajale

On siis tore, kui ilmub raamat, mis on suurem raamatust tavamõttes – nii nagu tähistaevas on iseendast suurem. Äsja ilmunud entsüklopeediline „Tähistaevas”, mille ilmutas kirjastus koolibri, on just ja praegu ja siin selline raamat.

Kui ma seda raamatut esimest korda nägin, tuli hirm nahka küll ja vägisi tikkus keelele – tule tähistaevas appi! See 600-leheküljeline A4-formaadist suuremgi teos kaalub ikka õige mitu kilo. Kuid kui lauale ruumi tegin ja raamatu lahti lõin, siis vedas see mind enda sisse ja mõistsin, et massist veel kaalukam on selle sisu.

Austraalia kirjastuse poolt kahe aasta eest välja antud originaali autoriteks on Austraalia, Kanada, USA, Lõuna-Aafrika, Saksamaa ja Inglismaa kutselised ja asjaarmastajad kõrgetasemelised astronoomid. Astronoomide puhul juba kord on nõnda, et nad kalduvad ka oma ala populariseerima ehk eesti keeli öeldes rahvapärastama. Ja seda tehes mitte laskma alla latti ehk mitte minnes kergemat ja labasemat teed. Kõnealuse raamatu tekstid on tõlkinud meie astronoomid Tartu observatooriumist Peeter Einasto, Indrek Kolka, Laurits Leedjärv ja Anti Tamm ning toimetanud kogenud Rein Veskimäe. Nii et tõlge on usaldusväärne ja ladus, mida saab ka oodata neilt, kes on jätkuvalt populariseerimas astronoomiat Eestis.

Eks astronoomia maailmatasemeline populariseerimine Eestis sai alguse Ernst Öpikust juba Eesti riigi algaastatel. See maailma tipptasemel ja ehmatavalt mitmekülgne teadlane ei väsinud pidamast loenguid asjaarmastajatele ega tutvustamast rahvale astronoomilise mõtte astronoomilisi mõõtmeid. Nii et Tõravere seltskonna tegevus on mõnes mõttes Öpiku jälgi pidi edasi rühkimine.

Selletaolist kõikehõlmavat ja üldarusaadavat ja usaldusväärset raamatut astronoomiast eesti keeles seni polnud. On ilmunud küll rida heatasemelisi raamatuid Universumist meie astronoomide kirjutatuna, kuid nende sihik on olnud siiski kitsam. Sümpaatsel moel on „Tähistaeva” sihikul asjaarmastaja ja eesmärk tekitada huvi tähistaeva ning selle toimimise vastu.

Raamatu kompositsioon lähtub kodust – kuuendik sellest on pühendatud päikesesüsteemile. Tähtede, galaktikate ja nüüdisaegse kosmoloogia osad on mahult pisemad, küll aga mitte sisult. Palju on juttu kosmose uurimisest. Sellest osast saab üsna tervikliku pidi sellest, kuidas inimene on tähistaevasse pürginud. Ja leiab siit uusi ja huvitavaid seoseid ning faktegi.

Raamat igavikku

Siinsete tekstide üks omaväärtus on selles, et autorid on suutnud näiliselt äraleierdatud materjali nõndaviisi organiseerida ja kokku kirjutada, et küllap leiab siit enda jaoks uusi paralleele ja võrdlusi nii asjatundja kui asjaarmastaja, kui palju ta tähistaeva kohta enne ka lugenud poleks.

Omaette väärib tähelepanu astronoomia ajaloo peatükk, kus huviline võib ette võtta köitva reisi iidsetest aegadest läbi araablaste kuni maailma nüüdisobservatooriumideni välja. Ja tulevikku veel lisaks. See on omamoodi sümptomaatiline, et astronoomid paigutavad ka peatüki tulevikust mineviku osa alla. Universum ongi selline, et pigem sisaldab selle minevik tulevikku kui tulevik minevikku.

Sest astronoomia puutub kokku igavikulisega. Ja see ongi õigustus nendele tohututele kulutustele, mida astronoomia hüvanguks tehakse – kõigi kosmoseteleskoopide, kosmoselaevade, observatooriumide, gravitatsioonikiirguse andurite, neutriinomõõtjate ja mille kõigeni välja.

Entsüklopeedia „Tähistaevas” juhatab meid selle igavikulise poole teele. Ja teeb seda reaalsel paberil, mitte virtuaalses ekraanitaguses maailmas. Ernst Öpik on ütelnud: „Mida annab meile arvuti? Sama tulemuse, ainult et suurema arvu numbritega pärast koma. Kuid astrofüüsikas ei saa me kõige sagedamini vastutada isegi kolmanda, vahel ka teise komakoha järgse numbri eest.”

Omamoodi esteetikat pakub raamatu pildistik. See moodustab ühe omaette seisava mõõtme ses tasapinnalises, kuid ometi mitmekihilises raamatus, mille süvatasandid on pildid, aja kulg ja teksti sisemine mõte.

Raamat päädib tähistaeva vaatlusele rakendatud tähistaeva entsüklopeediaga, mis sisaldab ohtraid pilte ja andmeid tähtkujude kohta nii põhja- kui lõunapoolkeral.

On siin sees ka kolm eesti meest – Ernst Öpik, kes esimesena tõestas, kust tulevad meteoorid ja Jaan Einasto ning Mihkel Jõeveer, kes esimesena tõestasid universumi kärjelaadse iseloomu.

Astronoomia pole sugugi elukauge nähtus, kuna just tema otsib elu universumist ja mõtleb sellele, mis meist saada võiks, ehk nagu Öpik ütles – mis on meie kosmiline saatus. Sellest „Tähistaevas” lõppkokkuvõttes kõnelebki.

„Kui otsustate hakata astronoomiks, kas amatöörina või elukutselisena, siis pole põhjust kahetseda. Te leiate hulga uusi sõpru, ja taevas on näha alati midagi uut. Millist teed ka ei valiks, leiate ikka, et see raamat on ülimalt väärtuslik,” ütleb oma eessõnas kuulus amatöörastronoom ja astronoomia kirglik populariseerija sir Patrick Moore.

„Astronoomia kuulub sarnaselt muusika ja kunstiga inimsaavutuste nende tippude hulka, mis tõstavad inimvaimu tavapärasest kõrgemale,” kirjutab Anglo-Austraalia observatooriumi peaastronoom Fred Watson, „võib-olla on see ainuke teadus, kus teadmisi hinnatakse põhimõtteliselt selle inspiratsiooni eest, mille nad tagavad nendest osasaajatele.”

On vahva, et eesti keeleski on nüüd veel üks võti, millega avaneb terve sissevaadete ja arusaamiste universum, mida astronoomiline kultuur pakub.

Tiit Kändler

nädal.arvus | News

Veealune rekord

10.12.2009

Veealune mehitamata plaaner Scarlet Knight liikus vee all 221 päeva, ületades Atlandi ookeani, kogudes andmeid vee seisundi kohta. See oli esimene taoline ookeaniületus.

Allikas: Nature

Meteoroloogia | nädal.pildis | News | Tehnoloogia

Ilmavalvurid kõrgel meie kohal

09.12.2009

Saksamaal Darmstadtis asub EUMETSATi nimelise riikidevahelise ühenduse peamaja. Siit juhitakse Euroopa ilma ennustamist satelliitide toel. Ning kogutakse andmeid, et mõista kliimamuutusi. Eesti on selle ühenduse koopereerunud liige ning püüdleb täisliikmeks 2012. aastal.

EUMETSATi kontrollkeskuses on tapeetide asemel seinad täis arvutiekraane. Siin jälgitakse ja juhitakse satelliitide tegutsemist ning salvestatakse ja töödeldakse neilt saabuvaid andmeid. Inimesi on arvutite arvuga võrreldes üsna hõredalt (fotol ülal).

Satelliidid ripuvad meie kohal, pakituna kuldkilesse nagu jõulukingitused. Õhuke kullast foolium pole ometi mõeldud pilku püüdma, vaid kaitseb neid ülekuumenemise eest (fotol vasakul).

Kui sel nädalal ja järgmiselgi aurutlevad, vaidlevad ja riidlevad 192 riigi teadlased, ametnikud, riigitegelased ja ärimehed Kopenhaagenis selle üle, kas ja kui siis kuidas on vaja pidurdada kasvuhoonegaaside tööstuslikku õhkupaiskamist, hingavad nad välja tubli annuse süsihappegaasi, millest on saanud vaata et kurjuse ja elu võimaliku hävingu sünonüüm.

Sõltumata sellest, milliste otsusteni, olgu siis siduvate või mittesiduvateni, Taani prints Hamleti Helsingøri lossi lähikonnas jõutakse, ei päri ühed seadeldised, mis Maa ilmastikku pidevalt jälgivad ning seda iseloomustavaid parameetreid mõõdavad, endalt kas olla või mitte olla. Nad lihtsalt ripuvad ühes punktis või ringlevad ümber Maa kindlas taktis, kas siis elektrit on või pole või kas atmosfääris on süsihappegaasi enam või vähem.

Fotod: Tiit Kändler

Geneetika | News | vänge.lugu

Naiste pikem elu

09.12.2009

Miks naised elavad kauem kui mehed peaaegu kõigis maades – kas söövad nad tervislikumalt? Tokyo ülikooli professor Tomihoro Kono ja ta kolleegid uurisid vastuse saamiseks hiiri ja leidsid, et sellised hiired, kes loodi, kasutades kahelt emalt pärinevat geneetilist materjali, elasid tervelt kolmandiku kauem kui need, kes kandsid nii emalt kui isalt pärit geene nagu looduses ikka. Sellised muundatud hiired kaalusid vähem ja neil oli parem immuunsüsteem. Teadlased oletavad, et muundatud hiirtel suruti alla isalt päritav geeni Rasgrf1 avaldumine. See geen on üks, mis juhib, et isased investeeriksid enam oma keha suurusesse, mis omakorda tingib lühema eluea. Nii et eluea määrab ka isa pärandus, mitte üksnes sissesöödud kilokalorite arv.

Allikas: AlphaGalileo

Telli Teadus.ee uudiskiri