02.2010 arhiiv

Bioloogia | kole.lugu | News | Ökoloogia

Vetikad polegi nii rohelised, kui näib

22.02.2010

Vetikaid on välja pakutud kui inimkonna energianäljast päästjaid. Ja kui rohelise energia tootjaid. Erinevalt maisist, sojaubadest või rapsist ei vaja vetikafarmid väärtuslikku põllupinda ja ei takista nõnda toiduainete kasvatamist. Kuid Anders Clarens ja tema kolleegid Virginia Ülikoolist modelleerisid vetikafarmi keskkonnamõju ja järeldasid, et nood vajavad kuus korda enam energiat kui kasvavad maataimed ja eristavad palju enam kasvuhoonegaase. Nõnda tuleb vetikate kasvatamiseks kasutada palju enam väetist. Heitvete kasutamine leevendaks saastamist, kuid ainus tõeline pääsetee oleks koduste heitvete nagu kontsentreeritud uriini kasutamine vetikate väetamiseks. Kuid see vajaks uudset infrastruktuuri.

Mõned väidavad, et moodsad bioreaktorid aitaksid raskusi ületada. Praegu on need kallid, kuid loodetakse uutele tehnoloogilistele lahendustele.

Allikas: New Scientist

looma.riik | Loomad | News

Vares tunneb halba inimest nägupidi

22.02.2010

Kui te olete olnud nõnda hoolimatu, et põhjustanud varesele ebameeldivusi, siis teadke – vares peab teie näo meeles. Et vares elab inimesega ühes keskkonnas, siis on ta huvitatud hindama oma riske. John Marsluff Washingtoni ülikoolist Seatlle´ist ja tema kolleegid tõmbasid pähe kummist koopamehe maski ja püüdsid siis kinni ameerika vareseid ja rõngastasid neid. Kui hiljem sama maski kandev inimene varestele lähenes, tõstsid nood kõva kisa. Kui aga sama isik kandis USA asepresident Dick Cheney maski, lasksid varesed ta lähedale ega teinud tast väljagi.

Vareste antipaatia koopamehe maski suhtes kestis kolm aastat, kuigi rohkem ebameeldivusi neile ei tekitatud. Näost vähem reageerisid varesed rõivaste või mütside detailidele.

Allikas: New Scientist

Filosoofia | nädal.mõttes | News

Filosoofia viletsusest

22.02.2010

„Filosoofia on vaid viis kõnelda avastustest, mis on juba tehtud.”

Paul Dirac (1902–1984), inglise füüsik

News | Psühholoogia | to.imetaja

Kuu pealt kukkunud illusioon

22.02.2010

Miks Kuu on nii suur, kui see paistab madalal horisondi lähedal? Miks see kuus tundi hiljem muutub väikeseks, kui särab kõrgel taevas üleval? Lihtsad küsimused, millele teadlased on sadu aastataid püüdnud vastust leida. Ja mida on ka teadus.ee lugejad küsinud.

Asja kohta on kirjutatud tuhandeid lehekülgi traktaate ja monograafiad. Selle loo kirjutasin umbesd viie aasta eest, ent vaevalt selle aja jooksul on Kuu illusioonile lõplik lahendus leitud.

Kuu illusioon on küllap tuntuim nägemisillusioon maamunal. Horisondi lähedal paistab Kuu meile kaks korda nii suur kui oma kõrgeimas punktis. Ometi jääb Kuu ikka sama suureks. Olles läbimõõdult neli korda Maast pisem, tiirleb ta ümber meie koduplaneedi keskmiselt 384 000 kilomeetri kaugusel. Kuigi kaugus muutub 20 000 kilomeetrit siia-ja sinnapoole, oleks sellest tingitud Kuu suuruse muutust silmaga märgata vaid siis, kui lähimat ja kaugeimat Kuud saaks taevas korraga kõrvuti võrrelda.

Aleksandria astronoom Klaudios Ptolemaios lahendas teisel sajandil Kuu illusiooni põhjendusega, et kui saame seda taevakooki millegi maapealsete objektidega võrrelda, tundub see ka suurem. Ptolemaiose spekulatsioon on jäänud siiani Kuu paradoksi tavaseletuseks. Kuid see ei põhjenda, miks illusioon on sama suur ka merel.

Aju hindab kaugust üle

New Yorgi ülikooli psühholoogia- ja närviteaduse emeriitprofessor Lloyd Kaufman on probleemiga tegelnud üle 40 aasta ning arvas teadvat vastust, ent ei suutnud seda tõestada. Ta kutsus appi oma Californias IBM teenistuses töötava füüsikust poja James Kaufmani. Mõlemad kinnitavad, et illusioon on põhjustatud meie tajust, õieti sellest, kui kaugel me arvame Kuud olevat.

Kuidas aga mõõta tajutavat kaugust, mida aju kasutab, arvutades Kuu suurust? Tuli välja nuputada kaval eksperiment. Paari IBMi võluri abil tehti valmis arvutiseeritud kuusimulaator, mis lubas teadlastel määrata, mida inimesed mõtlevad, kui Kuud vaatavad. Tulemus oli üllatav. Ja nagu iga korraliku illusiooni puhul, on vastus ise veidi nõutuks tegev.

Me peame horisondi lähedast Kuud suuremaks, sest me peame seda lihtsalt kaugemal asuvaks. See tundub tavamõistusele vastu käivat. Kui ma vaatan Kuud, jalutades öisel metsarajal, tundub see olevat nii lähedal, et kukub kohe metsa taha maha. Kuid uuringud näitasid, et mu aju hindab asju teisiti.

Edgar Allan Poe õudusjutus “Sfinks” kangelane kangestub õudusest, istudes avatud akna ees ja nähes, kuidas lähemalt künkanõlvalt roomab tema poole hiiglaslik soomustatud tiibadega koletis. Lõpuks selgub, et noormees jälgis vaid üht aknaklaasi taga niidil ronivat videvikuliblikat, ent kandis selle maastikule üle. Putukas oli tema jaoks sadu kordi suurem, kui tegelikult.

Muidugi me teame, et Kuu on palju kaugemal kui kõrgemad puudeladvad metsas. Kuidas me tajume esemete suurust, sõltub osaliselt meie ja eseme vahelisest kaugusest. Nii et kui Kuu on kaugemal, kui see näib olevat, siis tundub see olevat palju suurem.

Kui Kuu tõuseb kõrgele taevasse, siis mets enam pildi juurde ei kuulu, minu taju maapealsed asjad ei häiri ja Kuu tõmbub tagasi kokku oma tõelise suuruseni.

Võrreldakse võrreldamatut

Et seda teooriat kontrollida, kasutasid IBMi teadlased sülearvutit, projekteerimaks kunstliku kuudepaari poolläbipaistvale peeglile. Läbi sellise hõbetatud peegli on nähtav nii maastiku taust kui ka sellele saadetud kuud. Siis võttis isa-Kaufman kaasa rühma katsealuseid ja ronis Long Islandil asuva künka tipule. Katsealuseid oli alates 22 kuni 70 aasta vanuseni, ja igaüht neist testiti sada korda.

Üks kahest peeglile projekteeritud kuust asus paigal, teist sai nihutada. Katsealuseid paluti nihutatava kuu suurus muuta selliseks, kus see oleks neile kaks korda lähemal kui paigal olev kuu. Kui kuu oli horisondil, paistsid taustal sumedad mäed. Kui kuu tõsteti kõrgemale, maapealseid orientiire pildil polnud.

Alati paigutasid osalejad horisondilähedase kuu poole tee punkti palju kaugemale kui kõrgel asuva kuu korral. Ameerika Teaduste Akadeemia Toimetistes avaldatud artiklis kinnitavad Kaufmanid, et horisondi lähedane kuu paigutati 4,2 korda kaugemale kui kõrgel taevas olev kuu.

Seda efekti kutsutakse Ponzo perspektiiviillusiooniks. Kaks võrdset sirgjoont, mis lõikuvad kauguses koonduva joonepaariga, nagu näiteks raudteerööbaste kujutisega, tunduvad olevat erineva pikkusega. Mida kaugemal tundub olevat joon, seda pikemaks aju selle hindab.

Lapsesilm ei valeta

Nägemisillusiooni vastu väitlejad toovad tõenduseks, et tegu on valguskiirte murdumisega atmosfääris. See on Maa lähedal tihedam, ja järelikult painutab kiiri horisondi lähedal enam, mis suurendavatki näivat kuuketast. Kuid Illinoisi ülikooli astronoom Carl Wenning kinnitab, et atmosfääri moonutused teevad näiva kuuketta pigem pisemaks kui suuremaks. “Horisondi lähedased objektid muutuvad muljutud munade sarnaseks,” ütles Wenning uudisteagentuurile Abcnews. Mida lähemale horisondile, seda kõrgemale objekt taevas tõuseb. Päikese ja Kuu alumine serv tundub olevat taevas kõrgemal ja see on põhjus, miks merre vajuv päike lapikuks surutakse. Ent horisontaalset moonutust see efekt ei tekita.

Hoidke viiekümnesendine münt oma silme ees, nii et see katab kuuketta. Te avastate, et peate mündi hoidma oma silmast ikka sama kaugel, olgu Kuu kõrgel või madalal. Ka on Kuu fotodel ikka sama suur, olgu siis horisondil või taevas üleval. Nii et atmosfäär siin mängus pole.

Väikeste laste puhul on teada, et nende jaoks on Kuu ikka sama suur, olgu siis horisondil või taevas üleval. Lapsesilm ei valeta? Kuid teisalt näevad lapsed mõnikord läbi akna, kuidas all tänaval on inimesed sama pisikesed kui kärbsed. Kuidas lapsed kaugust hindavad, pole siiani täpselt teada. Igatahes muutub see täis kasvamise käigus.

Maurice Merleau-Ponty annab oma raamatus “Taju fenomenoloogia” ühe vihje kasulikuks ja veidraks eksperimendiks. Kummardage alla ja vahtige horisondi lähedal olevat Kuud läbi oma hargivahe. See ei tundu enam olevat suurem kui tavaliselt. Pea alaspidi olek paneb aju kaugustaju paika. Kui metsik koer teie poole tormab, pole muidugi enam aega mõtelda, kas aju kaugust tajub õigesti või valesti. Tuleb leida lähim puu.

“Ei saa võrrelda võrreldamatut,” ütles vene isemõtleja Kozma Prutkov. Kuid see on just asi, mida meie aju Kuu suuruse hindamisel teeb. Mis muidugi ei pisenda kuupaiste serenaadi romantikat.

Tiit Kändler

Ajalugu | Geneetika | News | Paleontoloogia | vänge.lugu

Juuksekarvast taastati 4000 aasta vanune gröönlane

11.02.2010

Ajakirja Nature 11. veebruari numbri esikaanele on joonistatud tõsise pikajuukselise mehe profiil. See ei ole siiski mõni nüüdne superstaar, vaid 4000 aasta eest Gröönimaal elanud mees.

Taani loodusloomuuseumi ja Kopenhaageni ülikooli keskuse GeoGenetics teadlased Eske Willerslev, Morten Rasmussen  ja nende kolleegid uurisid põhjkalikult Gröönimaa igikeltsas säilinud 4000 aasta vanuse mehe juuksesalgust pärit karvast eraldatud DNAd. Selle põhjal järeldasid nad, et tegu oli mehega. Nad tegid kindlaks, et mees pärines Ida-Siberist. Määrasid ka aja, millal ta elas. Et saada jälile mehe päritolule, analüüsiti iidse genoomi enam kui 350 000 ühenonukleotiidset erinevust SNPd, et võrrelda neid eri paigust pärit nüüdsete inimeste omadega. Iidse mehe päritolu aitasidid kindlaks teha Tartu ülikooli teadlased Mait Metspalu, Ene Metspalu, Toomas Kivisild ja Richard Villems, kes on uurinud migratsioone üle Maa ja kel on suur nüüdsete inimeste genoomikogu.

Selgus, et paleoeskimo sarnanes enim Ida-Siberi naganasaanidele, korjakkidele ja tšuktšidele. See näitab, et suhteliselt ammu rännati Siberist üle Beringi väina Põhja-Ameerika kaudu Gröönimaale.

DNA andmeil oli mehel A+ veregrupp, pruunid silmad, mittevalge nahk, tumedad juuksed. Tal oli kalduvus kiilaspäisusele.

Willerslev oli juuksekarva otsinud Gröönimaa igijääst ehku peale neli aastat, leidis selle lõpuks aga Taani loodusloo muuseumi keldrist Kopenhaagenist, kümneminutilise rattasõidu kaugusel tema laborist. Seal oli see seisnud 20 aastat.

Tiit Kändler

nädal.arvus | News

Ajakirjanduse kõva sõna

11.02.2010

„Viimase kolme aasta jooksul on Tartu ülikooli ajakirjanduse magistriõppe lõpetanud ainult viis inimest.”

ERR juhatuse liikme Hanno Tombergi esseest kuukirjas Universitas Tartuensis, viitega TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudile

News | Sotsiaalteadus | to.imetaja

Kutsugem Eestisse rohkem immigrante!

11.02.2010

Milleks muretseda uute immigrantide üle? Kas pole siis ajaloost, arstiteadusest ja alkeemiast teada tõsiasi, et sarnast tuleb ravitseda sarnasega? Tegelikult peaks Eesti hakkama kohale meelitama immigrante võimalikult paljudest eri kultuuridest, kliimavöönditest ja looduskeskkondadest. See mitte ainult et aitaks meil prügikasti visata totaalselt äpardunud integratsiooniidee, kui ka äratada üles kopitanud Eesti Asja ning võibolla isegi leida üles meie identiteedi, mis kuuldavasti olevat läinud kaduma või paremal juhul visatud kusagile nurka, mille ümber olnud maja aga arendati.

Et teadus on oma olemuselt internatsionaalne, siis on teadlased siin juba ammu olnud esirinnas, meelitades meile kohale arvukalt mõtlevaid päid maailma eri paigust. Mis on vaid rikastanud Eesti teadust. Tõsi küll, selle hinnaga, et nende suust peame kuulma, kui targad me oleme ise, aga milline jõledus meie Vabadussõja sammas tegelikult on, mille me oma tarkusega ehitasime.

Ka muusika on ju sisult internatsionaalne, vormilt rahvuslik – või kuidas see oligi. Mistap näeme loomuliku olekuna musitseerimas eestlaste seas mistahes rahvustest muusikuid – või vastupidi.

Nii et: teadlaste ja muusikute eeskujule tuleb ärgitada, meelitada, osta ja kui muidu ei saa, siis sundida järgnema ka poemüüjad, taksojuhid ja nii edasi, ning muidugi poliitikud. Kes meist ei hääletaks mustanahalise reformika või moslemist keskerakondlase poolt? Mina igatahes.

Tiit Kändler

Geneetika | looma.riik | Loomad | lugemis.vara | News

Ka tihaste seas on teadlastüüpe

11.02.2010

Kes on linde toitnud ja söögilauda külastavaid tihased jälginud, on ehk näinud, et mõni neist on julgem ja justkui uudishimulikum. Teil on nüüd selliseks arvamuseks olemas täielik teaduslik tõestus.

Kahe aasta eest leidsid Max Plancki ornitoloogiainstituudi teadlased geeni, mis seostub sinitihaste käitumislaadiga. Tihased, kel selline DRD4 geen leidub, on uudishimulikumad ja uurivamad – justkui omamoodi teadlased liigikaaslaste seas. Selle karaktergeeni nime saanud geeni olemasolu tõestati laboris kasvatatud lindudel. Nüüd on sama instituudi teadlase Bart Kempenaersi juhtimisel tegutsev töörühm tõestanud oma hüpoteesi kehtivust ka looduses jälgitud ja kinni püütud lindudel.

Ka inimesel on olemas sama, DRD4 geen ja seegi on seotud uudishimuga. Ning nii nagu inimestegi puhul, sõltub selle geeni avaldumine ka populatsioonist, milles lind või inimene elab.

Allikas: AlphaGalileo

nädal.arvus | News

Maailma pikimad kristallid

09.02.2010

Teadaolevalt pikimad kristallid on 11-meetrised kipsikristallid Mehhikos Naica kaevanduse koopas.

Alliaks: New Scientist

Füüsika | nädal.mõttes | News

Väike on oluline

07.02.2010

„Füüsika on enam edenenud läbi töö väikeste probleemide kallal, kui läbi suurtest probleemidest rääkimise.”

Galileo Galilei

Telli Teadus.ee uudiskiri