03.2010 arhiiv

News | Psühholoogia | to.imetaja

Uute ohtlike mitte-e-ainete määraja

24.03.2010

Käisin poes. Nagu te teate, on see väga ohtlik tegevus. Eriti tühja kõhuga. Võib pangakaardi tühjendada. Noh, ladusin korvi toitu täis. Lugemata, arvutamata, mõtlematult. Ja ennäe – saingi karistuse kätte. Kassa kõrval laual paberitükk, millele punasel põhjal selges eesti keeles kirjutatud: „Ohtlike E-ainete määraja.” Ja all pisemalt: „Need ained võivad põhjustada tervisehäireid.”

Ohhoo, mõtlesin õnnelikult, küllap on nad tõlkinud Maailma Terviseorganisatsiooni WHO aruande. Aga ei. Asi veel vägevam. Allikaks on raamat „Saladuslikud E-ained meie igapäevatoidus.” Reklaamleht ilmunud KIKi toel ja puha.

Siis sattusin kuulma riigiraadio saadet toidulisanditest. Ja ennäe imet, seal kah sellest raamatust pajatatakse. On suisa imeväärne, et üks inimene on teinud kahe aastaga ära suurema töö kui sajad teaduslaborid tuhandete teadlastega kümnete aastatega. Huvitav, mõtlesin, kust ta küll labori sisseseade jaoks need miljardid eurod sai?

Loen siis seda ohtlikku nimekirja. Seal teiste seas kirjas alumiinium. Sahariin. Boorhape.

Kahjuks ei leidunud ohtlikku ainet E300 ehk C-vitamiini. Ja E901 ehk meevaha. Ja üliohtlikku E941 ehk hapnikku või E941 ehk lämmastikku, ehkki on teada, at palja hapniku või lämmastiku atmosfääris ei pea vastu niigi kaua, et ohtlike E-ainete nimekiri läbi lugeda.

Sain inspiratsiooni ja täiendasin seda nimekirja omalt poolt.

Uued ohtlikud E-riigi E-ained

puuoks

jääpurikas

pudrumägi

piimajõgi

pangavõlg

Nimekirja valmimist ei toetanud KIK, aga ei teinud ka midagi, et see ei valmiks.

Igaüks võib nimekirja ise täiendada.

Üks on tore ometi. Et riigil on ikka roppu moodi raha. Ega siis muidu saa KIK säherdusi geniaalsusi rahastada ja riigiraadio reklaamida. E-lame veel!

Tiit Kändler

News | Ökoloogia | Tehnoloogia | vänge.lugu

Tuul tahetakse kotti pista

24.03.2010

Ega tuult kotti pista, arvas vanarahvas. Inglased püüavad tõestada, et pistab ikka küll ja isegi hoiab seal varuks. Tuuleenergia on tore asi küll, kuid seda kollitab pidev hirm: mida teha tuulikuga, kui tuult polegi? Kust siis elektrit saada?

Nüüd püüab Nottinghami Ülikool tõestada, et 15 aasta pärast saab tuule energia õhukotti pista ja sealt jälle vajadusel välja võtta.

Tuginedes professor Seamus Garvey uuringutele tahab NIMROD Energy Ltd välja töötada tehnoloogia, mis võimaldaks suurte tuuleturbiinide energiaga õhku täis puhuda hiigalaslikud merepõhja ankurdatud energiakotid Energy Bags™ (vt fotol) või siis pumbata õhku maa-alustesse geoloogilistesse moodustistesse.

Põhiline idee on suurendada tuuleturbiine kujutletamatuseni – 230-meetrine diameeter pole veel piir. See viiks Garvey arvates elektri hinna viis korda odavamaks isegi odavaimast nüüdsest ehk hüdroenergiast. Katseeksemplar peaks valmima aasta pärast.

Füüsika | News | to.imetaja

Ilus odav matemaatika ja kole kallis eksperiment

18.03.2010

Inglise füüsik Paul Dirac oli võimatu suhtleja. Temaga ei saanud peaaegu keegi jutule. Ometi oli ta nõnda suur geenius, et temaga hakkas arvestama kogu füüsikute maailm. 1920. aastatel õnnestus tal vaid matemaatilistest kaalutlustest lähtudes tuletada võrrand, mis kannab tema nime ja kirjeldab relativistlikku elektroni – Diracil õnnestus ühendada ühendamatu ehk Einsteini relatiivsusteooria ja kvantmehhaanika.

1931. aastal ennustas Paul Dirac puhtalt oma matemaatilistest valemitest, mille ta tuletas, et kvantmehhaanika oleks ilus, positiivse laenguga elektroni olemasolu. Tippteadlasedki teda ei uskunud. Kuni juba järgmisel aastal leidis ameerika füüsik Carl Anderson kosmiliste kiirte ja maise mateeria vastastikmõju uurides üles needsamad positiivsed elektronid, antielektronid ehk positronid, nagu neid praegu kutsutakse.

Dirac ennustas midagi enamat kui positroni – ta leidis üles antimaailma. Matemaatilistel valemitel peab olema sisemine ilu, oli Diraci moto. Kui matemaatika on ilus, aga ei ühti eksperimendiga, siis peab eelistama matemaatikat. Kõigepealt matemaatika, seejärel eksperiment. Matemaatik mängib mängu, kus ta leiutab reeglid, füüsik mängib mängu, mille reeglid annab Loodus. Jumal on geniaalne matemaatik.

Kui ei saa nõuga, siis võib ju minna ligi jõuga. Umbes nõnda suure hadronite põrgutiga LHC Genfi lähedal sügaval maa all teha tahetaksegi. On avaldatud kahtlust, et milleks ikka säherdune koletis vajalik on. Ilusti tegi seda esseist ja tõlkija Ilmar Vene 12. märtsi Rohelises Väravas (paberlehes): „Tõenäoliselt pole veel keegi tõstatanud küsimust, milleks oli vaja ehitada määratu kollaider? Nii on sellepärast, et küsimusele ei leidu kõiki rahuldavat vastust.” Ja ta vihjab inimese pürgimusele „kirglikult teada, mida Jumal maailma loomise ajal tundis.”

Nojah, aga tõelistele küsimustele ei leidugi kõiki rahuldavat vastust. Ja mõnele küsimusele ei leidu võibolla üldse vastust.

Geniaalsel Diracil ei õnnestunud ühendada ühte ilusasse teooriasse kolme maailmasammast – kvantmehhaanikat, relatiivsust ja kosmoloogiat. Ikka tuli ette mõni lõpmatus, mille küll nooremad kolleegid renormaliseerimise nipiga kõrvaldasid – aga see oli Diraci jaoks inetu. Einsteinilgi ei õnnestunud jagu saada oma kosmoloogilisest konstandist. Ka geeniustel on oma piirid.

Kuid need piirid on lihtsurelike silmapiiride taga. Kui Dirac avastas matemaatiliselt antimaailma paratamatuse, ei osanud keegi arvata, et seesama hoomamatu antimaailm hakkab ükskord inimest ravima. Ometi teeb ta seda praegu iga päev. Kui on vaja uurida, mis ajus toimub, siis tuleb appi seade nimega positronide emissiooni tomograafia (PET). Patsiendile antakse sisse neelata väike ohutu kogus radioaktiivset kemikaali, mis kiirgab positrone. See kemikaal liigub ajju, positronid ühinevad seal ringi hulkuvate elektronidega ja – hopsti! Antiaine ja aine annihileeruvad, kaovad ning selle tagajärjel vallandub kiirgus. Mis registreeritakse ning mis annab märku aju ühe või teise osa aktiivsusest. Kiirgus, mille Einstein tuletas oma massi ja energia ekvivalentsuse valemiga veel enne, kui Dirac oma aintiainega välja tuli.

Mida sellest järeldada? Aga seda, et kunagi ei tea, mis sellest kõigest välja tuleb. Võib juhtuda, et LHC avab meie teadmisele ukse, millest läbi läinuna ei kujuta me maailma enam sellisena, nagu see on täna, üldse ette. Nii nagu me ei kujuta ette elu Einsteini ja Diraci eelses maailmas.

Seni, kuni see juhtub, soovitan huvilistel lugeda imepärast raamatut Paul Diracist – Graham Farmelo „The Strangest Man”. Sealt saab teada sedagi, miks inglise intellektuaalid siiamaani ajaloole vaatavad teisiti, kui meile meeldiks.

Tiit Kändler

Astronoomia | mis.uudist | News

Maa pidurdab Veenust

18.03.2010

Maa võib aeglustada Veenuse pöörlemist. Kui need kaks planeeti jõuavad teineteisele kõige lähemale, on Veenuse pale pööratud maa poole alati sama poolega. See võib tähendada, et Maa gravitatsioon mõjutab Veenuse pöörlemist. Selle ideega tuldi lagedale paarikümne aasta eest, ent siis arvati, et Veenus pöörleb liiga kiirest, et Maa seda mõjutada saaks. Kuid nüüd on Versailles-Saint Quentini ülikooli teadlane Gérard Gaudal pakkunud välja, et Maa siiski kontrollib Veenuse tuuma, millest pole teadlastel suurt aimu. Gaudal pakub välja, et nagu Maal on Veenuselgi tahke tuum, mis ümbritsetud vedela kihiga. Nõnda saab tuum pöörelda aeglasemalt ülejäänud planeedist. See võib olla ka ebaühtlase ehitusega, nõnda et Maa külgetõmbejõud seda mõjutada saab.

Allikas: New Scientist

Geoloogia | nädal.arvus | News

Maavärin nihutas linna

18.03.2010

Tšiili 8,8-magnituudine maavärin liigutas linna paigast. GPS mõõtmised näitavad, et Concepciόni linn nihkus 3 meetrit läände.

Allikas: New Scientist

News | Tehnoloogia | vänge.lugu

Jookse ja räägi

18.03.2010

Tulevikus võib teie mobiiltelefoni aku mitte kunagi tühjaks saada – tingimusel, et te end liigutate. Hiljuti kaitses Nokia USA patendi moblale, mis laeb end omaniku liikumisenergiast. Telefoni aku ja raadiosaatja on kinnitatud raamile, mis saab rööbastel liikuda üles-alla ja küljelt küljele. Rööbaste otstes on piesoelektrilised kristallid, mis tekitavad elektrivoolu, kui rööbas neid surub. Nõnda siis tekitab liikumine elektrit. See laeb kondensaatorit, mis edastab oma laengu akule.

Allikas: New Scientist

Geoloogia | mis.uudist | News

Maa magnetvälja käitumine pole ennustatav

18.03.2010

Kuigi me teame üsna palju Maa tuuma kohta, ei suudaks me ennustada selle magnetvälja polaarsuse muutumist enam kui kümmekond aastat ette. See on nagu ilma ennustamisega – täpselt ei suuda me seda kunagi.

Oma ajaloo jooksul on Maa magnetväli polaarsust korduvalt vahetanud. Mõne mudeli kohaselt toimub see paari aasta jooksul, kui see aga toimub kümmekonna aasta vältel, nagu teised mudelid arvavad, siis satume kosmiliste kiirte pommirahe alla. See võib teha teovõimetuks satelliidid, ohustada lennukireisijaid ja tekitada segadusi ka maapealsetele elektriseadmetele.

Gauthier Hulot Pariisi Dennis Didier ülikoolist ja tema kolleegid simuleerisid arvutil Maa magnetvälja muutumist, arvestades välise tuuma elektri- ja soojusjuhtivust ning temperatuuride erinevust selles. Nad jõudsid järeldusele, et me suudame ennustada magnethüpet vaid mõni aastakümme ette, ja ka siis vajaksime täpsemaid algandmeid.

Maa magnetväli vahetas polaarsust viimati 800 000 aasta eest. Viimase mõnekümne aastaga on see pidevalt nõrgenenud, nõnda et mõne tuhande aasta sees võib see jälle end ümber pöörata.

Allikas: New Scientist

nädal.mõttes | News

Eesti ja allveelaev

08.03.2010

„Eestis võib olla maailma parim allveelaevade leiutaja, aga Eesti ei ole riik, kus allveelaevatööstus iialgi saaks areneda.”

Boris Tamm, (1930–2002), eesti küberneetik

Filosoofia | lugemis.vara | News

Vares, protsendid ja Toomas Paul

06.03.2010

Toomas Paul

Seitse sabasulge

Katse kirjeldada inimeselooma

Pilgrim

Toimetanud Jaakko Hallas

Illustreerinud Raul Meel

Kujundanud Piret Mikk

196 lk, kõvad kaaned

Hind poes ca 200 kr

Ütlen kohe välja, et Toomas Pauli raamatuid on mul veidi kõhklev tutvustada, ta on mu sõber. Teistpidi jälle pole see kõhklus ehk mitte niivõrd seotud minu enese kui ühiskonnaga, kus tundub et kõik kahtlustavad kõiki. Noh, las nad siis kahtlustavad. Et nende kahtlusi õrritada, ütlen kohe välja: loetagu seda raamatut. See on parimaid populaarteaduslikke raamatuid, mis eesti autorilt siinmail ilmunud, kohe kindlasti. Muidugi pole see ainult aimeraamat, siit saab aimu paljust muustki kui teadusest.

Toomas ütleb oma „Seitsmes sabasules”: „Mis puutub põhiväärtustesse, siis nemad valivad meid, mitte meie ei vali neid. Isegi Jean-Paul Sartre´i tingimus väärtuse valimiseks – vabadus – pole väärtus, mida me valime, vaid väärtus, mille on peale sundinud meie loomus.” (lk 81) (NB: Toomas Paul ja Jean Paul.)

Parasjagu loen Graham Farmelo vaimustavat aimeromaani Paul Diracist, „The Strangest Man” (ehk tulen selle juurde kunagi tagasi) ja seal on värvikalt esitatud, kuidas Dirac suhtus matemaatikasse kui mitte millessegi, mis inimene välja nuputanud, vaid millessegi, mis looduses olemas. Matemaatika valib meid.

„Pythagoras ütleb, et arv on kõigi asjade algus; tõepoolest on arvude seadus võti, mis keerab lahti universumi saladused,” kirjutas aastal 1906 Paul Carus (1852–1919), saksa-ameerika kirjanik.

Nojah, ega ma ei hakka siin ometi kogu Toomase raamatut lahkama. Kirjutan arvust. Sellest samast arvust, mille Toomas on pannud oma raamatu pealkirjaks. Seitsmest. Toomas kirjutab, kuidas surmapatte on olnud just seitse, ja neist on parimal juhul jäänud järele kolm (lugege või arvake ise ära, millised). „Seitsmest piisab, sest meie aju seab töömälule piirangud.” (lk 21)

Tõsilugu: Kord 19. sajandi Saksamaal elas üks vares. Et tal oli igav või kõht tühi, otsustas sisse kolida mõisahärra pargis olevasse torni. Härra aga ei olnud ehitanud torni varese jaoks. Vaid ikka endale. Saatis siis küti varest maha kõmmutama. Vares sai haisu ninna, laskis lendu. Siis läks kaks kütti torni sisse, üks kõmpis välja. Vares pettusest aru saama ja lendu pistma. Sama lugu edasi: kolm sisse, kaks välja. Vares ikka lennus. Siis neli sisse, kolm välja. Vares enam lahutada ei oska, torni jääma. Ja pauk ja lõpp tema lool.

M.O.T.T.: matemaatika on eluliselt vajalik.

Nüüdisaegsed etoloogide tehtud katsed on näidanud, et kui panna vares kahe ivakuhja vahele, siis valib ta alul ikka suurema. Kahe asemel kolmeteralise, kolme asemel neljateralise ja koguni neljateralise asemel viieteralise. Edasi on tal juba sassis. Või kas on? Äkki on varesel ükstapuha?

„Loodan, et ma väga eksperimentaalfüüsikuid ei šokeeri, kui ütlen, et me ei aktsepteeri nende avastusi enne, kui need on kinnitatud teooria poolt,” ütles sir Arthur Eddington (1882–1944), Briti astrofüüsik. Nii et loome siis teooria.

Rehkendame. Üks tera kolmest on 33%. Üks tera neljast on 25%. Üks tera viiest on 20%. Kah väga oluline kõhutäide. Kuid üks tera kuuest on 16%. See on juba pisem lisapaluke.

Nii et võibolla on vares hoopis selgeks õppinud protsentarvutuse – paremini kui seda oskab Eesti äkklaenaja? Vares rehkendab, et edasi pole mõtet oma peakest vaevata, see võib võtta rohkem aega ja energiat kui lisapaluke pakub.

Vaatame edasi. Üks tera seitsmest on 14%. Üks tera kaheksast on 12%. See on hoopis teine tera. Ega see enam hinges ei hoia isegi mitte masu ajal.

Nii et ega siis pühakirjutaja polnud loll. Seitsmest aitab küll, edasine rehkendamine kulutab juba rohkem energiat, kui tilluke iva juurde annab.

Nojah, selle „Seitsme sabasule” puhul on nii, et alusta, kust tahes – jõuad ikka samasse kohta välja. Filosofeerima. Aga eks kõndige ise.

„Filosoofia on vaid viis kõnelda avastustest, mis on juba tehtud,” kuulutas noor Paul Dirac (1902–1984), inglise füüsik. See ei takistanud tal keskeas pidada filosoofilisi loenguid.

Ahjaa, üks hea asi veel. Raul Meele pildid ja Piret Miku kujundus. Saigi kaks kokku.

Ja veel. Seitsmendal leheküljel on kirjas „Seitse sabasulge” ja 77. lehekülg lõpeb lausega. „Ja nüüd tead Sa Saladust.”

Aga, Toomas ja toimetajad: „Kuhu jäid siis kirjanduse loetelu ja register?” (Täiesti iseenesest tuligi seitsmesõnaline etteheide.)

Tiit Kändler

Astronoomia | kole.lugu | News

Päike armastab tumeainet

05.03.2010

Kui mõned teadushirmulised kardavad, et suur põrguti LHC võib maamunale tekitada musta augu, mis meid kõiki sisse imeb nagu tormav tolmuimeja Beatles`ite multikas „Kollane allveelaev”, siis võiks neid rahustada, et niikuinii oleme me kõik mõjustatud tumedate jõudude poolt. Õigemini tumeaine poolt. Ja Päike aitab sellele omalt poolt kaasa.

Itaalia füüsik Lorenzo Ioro arvutas välja, et Maa orbiidi nähtavad muutused võivad vabalt olla põhjustatud sellest, et Päike õgib tumeainet. Tumeainet, mida pole siiani näha ega kuulda, arvatakse olevat umbes neljandik universumi massi ja energia kogusest ning see vastastikmõjustub tavalise ainega gravitatsioonijõudude vahendusel. Tumeaine tekitab ka Linnutee ümber halo.

Ioro eeldas, et Päikese massist on tumeainet 2–5 protsenti ja selle on Päike saanud, imedes endasse tumeainet kogu oma 4,6 miljardi aastate elu jooksul. Ta arvutas, et Maa pidanuks olema oma sünni hetkel Päikesest kolmandiku võrra kaugemal. Ja järeldas, et just Päikeses olev tumeaine kiirendab Maa lähendamist Päikesele.

Allikas: AlphaGalileo

.

Telli Teadus.ee uudiskiri