07.2010 arhiiv

News | suve.kool

teadus.ee suvekool annab kõik vastused

23.07.2010

„Kes tahab palju teada, sellele vähemalt suu peale ei lööda.” (Vana Käsmu sõna)

Kes tahab tippteadlaste suust kuulda vastuseid järgnevatele küsimustele, see tulgu teadus.ee suvekooli Käsmu.

Kust võtab Maa oma energia?

Kas suurim põrguti vallandab Maal põrgu?

Kui palju säästmine ikka säästab?

Kuidas aidata baktereid meie kõhus?

Kustkohast energia ikkagi tuleb?

Kas gaasitoru suurendab Läänemere energiat?

Mis kell avatakse esimene Eesti tuumajaam?

Kas energia jääb meile jalgu?

Miks muusikat ja kunsti ei tehta puhtast energiast?

Mida kõigest sellest arvasid vanad roomlased?

Lisaks: õppereis pimeenergia pildistamiseks; laste energiatöötuba; muinastulede öö jm.

Suvekool „Energiliselt energiast” toimub 27.–29. augustil Käsmu Meremuuseumi ja Käsmu rahvamaja põlistel aladel. Meie käsitleme energiat erinevate teaduste ja kunstide vaatepaigast, et nõnda looduse toimimisele lähemale jõuda. Püüame leida energia kohta looduses, ühiskonnas, inimese endagi sees, aga ka mõelda Eesti energiatuleviku üle.

Meil on energilisi toetajaid: Eesti Energia, Haridus- ja Teadusministeerium, teaduse populariseerimise programm TeaMe, ilm.ee.

Täpsemalt vt Suvekooli logo alt paremas veerus.

Ajalugu | News | vänge.lugu

Kuuskemaa sõelub lollid tarkadest

23.07.2010

Kas teie teate, kes on Tallinna kõige ustavam ja truum austaja? Või kus paiknevad viimased amatsoonide kujutised Tallinnas? Või kellega on seotud nahakaupmees Pontuse legend? Või millised on ja kus paiknevad Tallinnas viimased säilinud ainult mustpeade poolt kasutatud jooginõud? Või mida sümboliseerib Kanuti gildi vastas oleva hoone katust kaunistava vanahärra büst?

Kui ei tea, siis tehke Tallinnast ja parem veel Eestist vehkat. Sest linnapea nõunik Jüri Kuuskemaa on asunud ründama Tallinna tutvustavaid üliõpilastest giide. Nemad nimelt ei tutvusta turistidele kõige olulisemaid fakte Tallinna kultuurimälestiste kohta. Ja toodud küsimused on Kuuskemaa arvates kaheksa kõige olulisema seas.

Teadagi, igaüks läheb lolliks omal ja imetlusväärsel moel, nii ka linnaajaloolased. Oleks ikka jube küll, kui turistide ajusid säherduse nõmedusega piinataks. Tavaliselt giidid nii teevadki, niipalju kui mul on välismaadel olnud õnnetust neid kuulata.

On vahva, kui iidse Tallinna kohta räägitaks inimese keeles, et milline oli selle koht Euroopas, et kuidas inimesed seal elasid, ja millest nad oma maju ehitasid ja mida sõid ja nii edasi.

Oleks huvitav teada, kas linnapea nõunik on Savisaarele suutnud pähe tuupida vastuseid oma kaheksale olulisele küsimusele. Kui ei, siis andkem au linnapeale.

Lugeja aga võtku teadmiseks, et Tallinna kõige ustavam ja truum austaja ei ole mitte Savisaar või Kuuskemaa, vaid hoopis keegi frantsiskaani preester Johann von Hilten. Ja et Kanuti gildi vanahärra büst sümboliseerib inimlikku uudishimu. Vastuseid teistele küsimustele saate Tallinna linna kantseleist.

Tiit Kändler

Kosmoloogia | mis.uudist | News

Päikeses võib olla tumeainet

23.07.2010

Kosmoloogid pajatavad meile, et kui ka kõik, mida me näeme, on tõsi, siis näeme me vaid 20 protsenti tõest. Ülejäänud 80 protsenti jääb meie eest varjatuks, on tumetõsi, mis kehastub tumeaines. Kus see tumeaine pesitseb, seda pole veel teada saadud. Kuid nüüd selgub, et väga hästi võib see pesitseda ka Päikese sees. Londoni Ülikooli teadlane Royal Holloway igatahes arvab, et tumeaine konutab Päikese südames ja jahutab meie valgustajat. Tumeaine moodustab meie galaktika ümber halo, nii nagu õpetas teadusmaailmale Jaan Einasto juba … aasta eest. Päike aga liigub läbi tumeaine tuule, spekuleerib Holloway. Mõned tumeaine osakesed võivad kokku põrgata Päikese aatomitega ja sattuda gravitatsiooni lõksu. Nõnda moodustub tumeaine kogukond. Arvutimudel näitas, et selle tulemusena alaneb Päikese tuuma temperatuur. Tumeaine osakesed võivad neelata tuuma soojust ja edastada seda pinnale. See temperatuuri muutus mõjutab tuumareaktsioonide käigus tekkivate neutriinode arvu. Nõnda siis saab neutriinosid registreerides ehk teada ka tumeaine kohta.

Tore on, kuid neutriinosid on üliraske kinni püüda. Neid lendab küll läbi inimese keha igas sekundis 6000 miljardit tükki, kuid meie õnneks neutriinod mateeriaga peaaegu et üldse ei suhtle.

Tumeaine alased katsed plaanitakse korraldada ka Suurel Hadronite Kollaideril.

Allikas: Londoni Ülikool

News | to.imetaja

Teadus mõõdab iseennast ebateaduslikult

23.07.2010

Sirbi suvepuhkuse-eelses numbris kirjutab Tõnu Viik teadusega kaasnevatest mõõtmisprobleemidest. Jutt on pikk ja asjalik, kuid pole kohatu teemale selgust lisada.

Iga teadlane teab, et teadustegevust saab küll plaanida, kuid tõeliselt uut loovat teadusmõtet mitte. Niisamuti on selge, et teadust ei saa mõõta. Ja teisalt on ka selge, et mõõta tuleb. Sest kuidas sa ikka siis selgeks teed, kellele anda raha, kellele mitte.

Küsimus on ju tegelikult sama, mille esitas Kozma Prutkov: kuidas emmata embamatut? Kuidas hinnata hindamatut?

Selge on seegi, et ega kellelegi ei meeldi et teda hinnatakse, isegi sportlasele mitte – kui ta ei ole just tipus.

Nii ongi, et maamuna peal on olemas lugematu arv igasugu erilaadseid teadlase töö hindamise süsteeme. Olukord on umbes säherdune nagu keskaegses Euroopas, kus igal vürstriigikesel oli oma mõõdusüsteem. Kuid need mõõdusüsteemid siiski loksusid kuidagi paika, mis sest, et lõpuks Prantsuse revolutsiooni raames langenud peade hinnaga. Lõpuks mõõdeti ka maakera vööümbermõõt ja lõigati sellest välja üks kindel pisike tükike ja pisteti see ühte Pariisi keldrisse kui meetri etalon.

Mis aga on ühe teadlase etalon? Nõukogude ajal, mil raha tuli riigilt, otsustas selle ära ülemus. Kui ülemus juhtus olema kompetentne, siis oli ka otsus selline ja asi ants.

Siis hakati üle lugema publikatsioone ehk siis avaldatud artiklite arvu. Selge see, et kui ühele seenele liita kaks kalossi, siis saame kolm artiklit.

Kordumatu ajalugu

Nii see siiski edasi minna ei saanud, isegi mitte kapitalismi viljastavates tingimustes, ja 1950. aastatel hakkas lingvist Eugene Garfield teaduskirjandust perfokaartide abil indekseerima. 1960. aastal asutas ta Philadelphias teadusinfo instituudi Institute for Scientific Information ISI ja samal aastal hakkas publitseerima ajakirja Science Citation Index. See oli katse süstemaatiliselt kokku korjata arve, mis näitaksid, kui palju üht või teist artiklit on tsiteeritud.

Mõjufaktor on just Garfieldi leiutis aastast 1963. Ent sellel on vähe pistmist üksiku teadlasega, vaid näitab ajakirja populaarsust.

Garfieldi Science Citation Index käis 1970. aastatel ka ENSV Teaduste Akadeemia raamatukogus ja sellest oli suur abi, et üles leida ühe või teise valdkonna olulisemad tööd. Iseasi, kas neid just alati lugeda sai. Kuid enamjaolt isegi sai. Minu jutt käib teadusest angloameerika mõttes, st loodusteadustest meie mõttes.

Kogu selle teadusmeetrika tohuvapohu juures on mu meelest oluline üks lihtne asi: ei saa lugeda arvudest välja seda, mida seal kõige parema tahtmise juures olemas ei ole.

Veelkord, artikli mõjufaktor pole leiutatud individuaalsete teadlaste hindamiseks. See on leiutatud ajakirja hindamiseks. Ja toimib ka selles võtmes.

Parem lugu on h-indeksi nimelise hindamissüsteemiga, mille leiutas 2005. aastal California Ülikooli füüsik Jorge Hirsch. Tema määratluse kohaselt on teadlasel, kes on avaldanud näiteks 50 artiklit, millest igaühte on tsiteeritud vähemalt 50 korda, h-indeks 50.

h-indeksiga on selline kummaline lugu, et see ei vanane ja kestab läbi aegade nagu kalossinumber. Mitte midagi ei unustata, mitte kedagi ei unustata.

Kuid erinevalt kalossinumbrist on h-indeks piiratud. Mida näiteks teha juhul, kui artiklil on mitmeid autoreid. Kui neid on sadu nagu DNA järjestamise artiklitel või võibolla koguni tuhandeid nagu Suure Hadronite Kollaideri puhul?

Pole siis mingi ime, et teaduse meetrika alaste artiklite arv ise on viimase 20 aastaga kasvanud üle kümne korra, ületades möödunud aastal tuhande künnise. Kuidas hinnata neid artikleid? Küsimus tuleb küllap suunata parun Münchhauseni twitteriarvele.

Abistav mõõtmine

Mida siis teha? Pole midagi lihtsamat, kui tekitada arv. Kuid inimene võiks ikkagi mõista, et arve ei kasva puu all kui seeni. Need on inimese enda kasvatatud. Administraatorite kohus on mõista, mida üks või teine meetrika, mõõtmissüsteem, nende pakutud arv võib neile pajatada.

Pole kahtlust et meetrika muutub üha keerulisemaks. Mäng peab olema aus ja teadlased peavad teadma, milliste kriteeriumide kohaselt nende tööd mõõdetakse.

Kuid –stopp! Kas siis teadusmeetrika on vaid halb? Muidugi mitte. Sellest on palju abi. Ja abi nii teadlasele endale, kui veel enam tema kolleegidele. Kuid mitte selleks, et üht või teist teadlast arvustada. Vaid et näiteks kui molekulaarbioloogile tuleb äkki pähe, et vaadata, mida uut ja huvitavat toimub majandusteaduses või kosmoloogias või minupärast sporditeaduses, siis saab ta kasutada teiste inimeste tööd ja üles leida artiklid, mis ühe või teise hindamissüsteemi järgi on mõjukamad.

Teaduse mõõtmine võib üsnagi asjalikul moel hinnata teadusasutust tervikuna, võrreldes teiste omalaadsetega. Ning aidata paigutada ka Eestis tehtava teaduse globaalsesse konteksti. Mida see omal kombel ongi teinud.

Nõnda aitab teaduse mõõtmine ka populariseerijat. Aitab otsida. Ja taustsüsteemi panna.

Kas pole kummaline, et ajal, mil meie koolides üha enam keelatakse panna hindeid, kus isegi luuletus kassist, kes andis sugeda neile, kes lugeda ei mõistnud, on kantud keelatud kirjanduse nimekirja, satuvad needsamad ülehoolitsetud lapsed hindamise kuulirahe alla, kui nad vaid püüdlevad kõrgemate vaimsete väärtuste poole.

Kirjanike raamatud sätitakse edetabelitesse, pianistid ja viiuldajad topitakse konkursifrakkidesse, kunstnikke hinnatakse bi- tri- ja kvadronnaalidest osavõtu järgi. Teadlaste töö riputatakse arvude redelile.

Mõnes mõttes on teaduse mõõtmine nagu pianistide konkurss. „Võhmal pianistide või muude esikohta püüdlevate virtuooside võidujooksul on sama palju ühist kunstiga kui hobuste võiduajamistel,” kirjutas poola kirjanik, emigrant Argentiinas Witold Gombrowicz.

Paradoks peitub selles, et teadus on selline inimtegevuse ala, kus tulemused on korratavad, kontrollitavad ja ennustatavad. Teaduse hindamine seda kindlasti ei ole. Nõnda siis mõõdab teadus iseennast tõeliselt ebateaduslikult.

Ungari Teaduste Akadeemia väljaande Scientometrics asutaja ja peatoimetaja Tibor Braun annab sellise näpunäite: „On parem viis hinnata artikli tähtsust või üksiku teadlase olulisust: lugege seda.”

Tiit Kändler

News | suve.kool

teadus.ee suvekool: energia ja tumeenergia

08.07.2010

Põhiline osa universumi ainest on tumeaine. Ja põhiline osa energiast tumeenergia. Teadus.ee energia-teemaline suvekool ei saa seda eirata. Ja nii ongi, et Tiit Hundi fotokool, mis tüütu sääsena äratas huvilisi eelmistel aastatel liigvarahommikuti, teeb oma tööd hoopis pimedas. Õpitakse koos, kuidas pildistada tumedat ainet ja tumedat energiat.

Ja veel. Kui tuukan elanuks Eestis, siis oleks tema muljetavaldav nokk palju pisem. Rannikutuukan saab oma noka kaudu lahti 60 protsendist üleliigsest soojusest. Sama kehtib ka teiste linnuliikide puhul. Teadlased uurisid 214 linnuliigi noka suurust ja suhtestasid lindude elupaiga minimaalse aastatemperatuuriga. Selgust, et nii tuukanite, papagoide, pingviinide kui püüde puhul kehtib reegel: külmemas keskkonnas elavatel lindudel on pisemad nokad. Temperatuur määrab linnuliikidel keskmiselt 16 protsenti noka suurusest. Pingviinidel aga koguni kaks kolmandikku.

Nii et vähemasti oma nokaga võtavad linnudki osa teadus.ee suvekoolist, mille teemaks on energia.

Suvekool „Energiliselt energiast” toimub 27.–29. augustil Käsmu Meremuuseumi ja Käsmu rahvamaja põlistel aladel. Meie käsitleme energiat erinevate teaduste ja kunstide vaatepaigast, et nõnda looduse toimimisele lähemale jõuda. Püüame leida energia kohta looduses, ühiskonnas, inimese endagi sees, aga ka mõelda Eesti energiatuleviku üle.

Meil on energilisi toetajaid: Eesti Energia, Haridus- ja Teadusministeerium, teaduse populariseerimise programm TeaMe ja ilm.ee.

Nagu ikka olnud, tuleb ka lastekool meisterdamiseks ja viktoriin auhindade jagamiseks neile, kes suvekooli maha ei maganud.

Tumeenergia tunnetamiseks aga osaleme öösel vastu pühapäeva Läänemere muinastulede öös ja mõlgutame mõtteid Aarne Vaigu paadiga, Urmas Sisaski trummiga ja meie kõigiga ühiselt.

Vt lähemalt registreerimisest siin leheküljel paremat kätt suvekooli logo alt.

mis.toimub | News

Lahendagem Rubiku kuubikut

08.07.2010

On avatud registreerimine 18.–19. septembril toimuvale võistlusele Estonian Open 2010, mis on ainuke ametlik Rubiku kuubiku lahendamise võistlus Baltikumis. Eesti meistrivõistlusi Rubiku kuubiku lahendamises peetakse teist korda ning endiselt on toimumiskohaks Kose alevik Harju maakonnas. Kui eelmisel aastal jäi saagiks 2 maailmarekordit, 1 Soome rekord ja 13 Eesti rekordit, siis võistluse korraldaja Ivo Kruusamägi sõnul on sellel aastal oodata märgatavat kasvu rekordiliste tulemuste osas. Peamise põhjusena nimetas ta 8 võistlusala asemel 14 ala toimumise. Ühtlasi loodetakse olulist kasvu osavõtjate arvus eriti välismaalt saabujate osas.
Võistluse koduleht: http://www.wombat.pri.ee/

News | to.imetaja

Maailm lõpeb meie peades

08.07.2010

Millegipärast on mulle ikka meeldinud Ukraina muinasjutud. Üks sihuke, mis meelde jäänud, pajatab tibupojast, kes ühel hullul päeval tormas kuuri ema juurde, piiksudes paanikas: „Taevas kukub pähe!” Piilus siis kanaema läbi ukse õue ja mida ta nägi: vihma oli hakanud sadama. Tibupoeg ei olnud oma elu sees veel vihma näinud.

See muinasjutt tuli meelde, kui mult paluti kirjutada maailmalõpust aastal 2012, 21. detsember. Kes viitsib toksida Googlisse 2012 ja sinna sukelduda, see varugu enda elule juurde sada eluaastat ja otsigu üles mõni arvutiasjatundja, kes teie rikutud programmide asemel uued paneb.

Sedapuhku on maailmalõpp kindel mis kindel, sest maiade kalender saab otsa. Ja maa magnetväli muudab polaarsust ning päike muutub eriti aktiivseks. Et maiad on juba ammu maamunalt kadunud ühestükkis oma kalendriga, see lõputajaid ei häiri. Igasugu sambaid, olgu siis vabaduse või energia omi, on võimalik ümber lükata, aga on maamunal üks asi, mida ümber lükata ei anna kuidagimoodi mitte ja see on inimese lollus. Seepärast pakun maailmalõpu kuulutaja tähistamiseks välja uue eestikeelse sõna „lõputaja”, mida pean eriti sobilikuks, kuna riimub sõnaga „liputaja” ning seda mitte ainult keelekõlalises mõttes.

Maailmalõppu on kuulutatud välja mitte ainult Vanas Testamendis, vaid ka sellele eelnenud aegadel. Küsimus, mis mulle huvi pakub on: millal kuulutati maailmalõpp välja esimest korda? Kui see vastatud, siis teame, millal täpselt sai alguse inimene, kes hiljem andis endale uhke nime Homo sapiens ehk mõtlev inimene. Sest kindel on üks: mitte ükski elusolend peale inimese maailmalõppu ei kuuluta. Või olete kohanud mõnda kassi, koera ehk kaamelit, kes kaevaks endale varjendi, et maailmalõppu üle elada? Just nimelt neid aga kuuldavasti näiteks raharikka Šveitsi kaljudesse raharikkad isandad teha lasevad. Eriti arukas tegu: tulemas on maailmalõpp, ja siis kaevata endale sügav auk, kus … mida siis teha? Maailmalõpp üle elada või mis?

Maa on oma tagasihoidliku nelja ja poole miljardi aasta jooksul kohanud tõepoolest õige mitmeid hetki, mida inimene oleks võinud maailmalõpuks pidada. Kuid kõik need on vaid soodustanud seda, et me saaksime praegu istuda sooja Päikese all ja vahtida, nina püsti, üle taeva kulgevaid pilvekesi. Üks sihuke kosmiline kokkupõrge viis Alg-Maa küljest koguni nii suure tüki, et saime endale armsa Kuu. Teised sihukesed kokkupõrked on aeg-ajalt pühkinud minema suure hulga mitte ainult elusolendeid, vaid terveid liike. 250 miljoni aasta eest kadus hiidplahvatuse läbi igast sajast liigist 95. Meie jaoks olulisim kokkupõrge toimus 65 miljoni aasta eest, saatis hukatusse dinosaurused ja andis imetajatele võimalusi end arendada kuni meieni välja.

Nii et lokaalsetel maailmalõppudel pole siiani olnud meie jaoks häda midagi. Häda aga on alles tulemas. Reisikorraldajad, viieeurosed, lasteaiamaksud, digitelevisoon või kuluhüvitised on selle kõrval naljaasi. Kui mõni ka ei usu, et inimene suudab anda olulise panuse kliima soojenemisse, siis ei saa ometi silmi sulgeda praegu toimuva elurikkuse kao ees. Ning sellegi ees, et siin on põhitegija just inimene, kes selle elumaailma lõpu on käivitanud.

On viimane aeg hakata õppima eelmistest lokaalsetest maailmalõppudest. 65 miljoni aasta eest jäid näiteks ellu nüüdispardi esivanem ja nüüdisinimese esivanem. Tuleb neilt küsida, kuidas see õnnestus. Kuid 30 00 aasta eest ei pidanud kliimamuutusele vastu meie hõimlane neandertallane. Tuleb talt küsida, et mis siis viga oli. Siiski ei lahkunud neandertallane jälgi jätmata – vähemasti eurooplased kannavad tema geene vapralt edasi. Sealhulgas Svante Pääbo, kes selle kurva asja välja uuris.

Üks maailmalõppudest pidi kätte jõudma 1994. aasta juulis. Sel oli vähemasti mingigi loogiline tagamaa. Nimelt paiskus siis Jupiterile komeet Shoemaker-Levy 9. Kuid selgus, et enne Jupiteri pinnale jõudmist rebiti komeet laiali vähemasti kahekümneks tükiks. Astronoomidele oli lõputajate kuulutatud globaalne lõpp aga ühe maailma algus. Esimest koda õnnestus näha, kuidas kaks taevakeha omavahel kokku põrkavad – ja sealjuures ohutust kaugusest.

Päike aga muutub eriti aktiivseks iga 11 aasta järel ning 2012 ennustab NASA täiesti tavapäraseks aktiivsuspurskeks. Muidugi suureneb päikesetuul, virmalised ja sidehäired Maal, kuid neid on juhtunud ennegi. Ja Maa magnetväli on muutnud ja muudab oma polaarsust ikka, viimati 750 000 aasta eest.

Tiit Kändler

Telli Teadus.ee uudiskiri