08.2010 arhiiv

Ajalugu | News | to.imetaja

Üleminekuaja kokkutõmbunud ruum

20.08.2010

Kuidas 19 aastat tagasi tegelikult oli? Püüan seda meenutada juba mõnda aega. Vahel tundub, et tuleb öelda lennartmerelikult, hõbevalgelikult: ei tea, ei mäleta. 19 aastat või 19 aastatuhandet – mis vahet seal on. Kuid aitab liialdamisest, vahe on ometi.

Tean, et 20. august 1991 oli teisipäev. Üleminekuperioodi teisipäev. Kas mäletame üldse, et poliitikud olid nimetanud selle aja üleminekuperioodiks? Mäletan, et tundsin tollal end omamoodi üleminekunähtusena, mis pole mitte just kõige parem tunne. Aga olgu.

Mitte ei mäleta, milline oli ilm, aga umbes selline nagu sama kuupäev tänavu või veidike kehvem. Mälu on kummaline asi. Mällu saab jälgi sündmustest saata, ent neid sealt ammutada mitte just iga kord. Selles mõttes on mälu nagu pank. Vahel saad sealt oma raha kätte, vahel mitte.

Kuid mälust saan ammutada, et Moskva sündmused ja riigipööre ei olnud miski naljamäng, nii nagu seda püütakse vahel kujutada. Ja saan ammutada välismälust, oma arhiivist. Kirjutasin neil päevil kaks lugu, üks ilmus Maalehes 22. augustil, teine samas 29. augustil. Olin olnud Maalehe poliitikaosakonna juhataja, istunud ja jälginud ja kirjutanud ülemnõukogu sehkendustest läbi aastate. Ja sealt just läinud tööle Rahva Hääle lisalehte Vaatleja toimetajaks, sestap siis Maaleht.

Kahelt klišeeliselt koltunud ajaleheväljalõikelt siis vaatan nüüd järele, mida ma neil üsna õudsetel päevadel nägin ja tundsin.

21. august 1991 oli kolmapäev. Siis kirjutasin nõnda.

„Kui ma seda teksti kirjutan kolmapäeval, 21. augusti hommikul, siis tundub, et seegi töö on paljus kaheldava väärtusega – nii nagu meie, nõukogude inimeste kõik muud tööd ja tegemised. Sest pole ju teada, milline on olukord siis, kui leht tellija kätte jõuab.”

Kirjeldasin seejärel, kuidas ülemnõukogu saalist venelased välja marssisid, enne kui iseseisvus välja kuulutati. Ning et püüd läbi aastate nendega sõprust luua viis vaid oluliste seaduste edasilükkamiseni, ei muule.

Kirjeldasin, kuis „Leiburi” leivaputka taha Mustamäel kogunes rammus kolmetunnine järjekord. „Inimene võis hakata leiba tahtma üleminekuperioodil ning sammuda, pätsike kaenla all, kodu poole juba riikliku iseseisvuse ajal.”

„Selgeks on saanud seegi, kui suurt ohtu kujutavad endast Lääne superdemokraatiale Balti riigid. Hunta tegevus siinmail mõisteti alles siis hukka, kui hakkas selguma, et maa koonduslaagriks muutmine ei ole õnnestunud ühe hingetõmbega.”

Jah, hirm oli nahas, ja silmad suured.

„Alla anda ei ole võimalik. Sest see lihtsalt ei ole võimalik. /…/ Ainus kindel asi on läbi kogu meie elu olnud ebakindlus. See teeb mõtlikuks, see teeb väärikaks. Annab kindluse, et kestame! Sest meid pole siiski võimalik üllatusega rabada.”

Noh, see oli juba katteta retoorika.

Pärast Moskva sündmuste lõppu sain kirjutada nõnda.

„Nüüd, kümmekond päeva pärast drakooniliste sündmuste algust Moskvas, tundub toimunu olevat toimunud mingis teises reaalsuses. /…/ See oli kui mingi nätske, aegapidi kokku tõmbuv kummist ruum, milles elasime need päevad, liigutamata oimugi, et seda kokkukoondumist kuidagiviisi peatada. Klammerduti raadiote külge, justkui jõu kaotanu õlekõrde.”

Püüdsin ka üht-teist järeldada.

„Üks on selge: Eesti asi päästeti Moskvas. Kes päästis, pole veel teada.”

„Kõigepealt tuleb järeldada, et riigipööret pole olemas. Sest kui pööre võidab, siis on see seaduslik ja õiguslik muudatus ning kui pööre kaotab, siis on see lihtsalt katse.”

„Ja viimaks tuleb järeldada ehk sedagi, et eesti mees sai küll kogemuse, ent mitte õppetunni. Ta oli kui laadast väsinud talumees, kes reel põõnates ei pannud tähelegi, kuidas hobusekronu ta üle kevadise jäälõhe koju vedas.”

Tiit Kändler

News | to.imetaja

Inimese eellane jäi ellu tänu teadusele

06.08.2010

Minu kunagine hea kolleeg Lippmaa instituudi päevilt, nüüdseks kadunud füüsikateoreetik Enn Kundla ütles nõnda, et teoreetiku tähtsaim omadus ei ole mitte pea, vaid tagumik. Ja tal oli tuline õigus. Te ei kujuta ette, kui palju läheb teadlase töös asju nässu. Enamik ja veel enam. Sa võid olla hirmandekas, kuid kui sul pole kannatlikkust, kui lähed närvi, on lips läbi. Isegi geeniused on olnud hirmkannatlikud, ehkki neist on loodud teistsugune rahvapilt. Kui kannatlikud olid sädelevad Einstein või Paul Dirac. Või Endel Lippmaa. Eksperimentaatoril muidugi peavad olema veel osavad käed – aga ka käteosavus on seotud kannatlikkusega. Korstnapühkija peab olema ikka väga kannatlik – ja autojuht ja leivaküpsetaja. Nii et ega see nõue ei ole kes teab mis haruldane, kulub ära kõigile asjameestele.

Aga üks ja vältimatu on see, et teadlane peab oskama seostada seostamatut, asju, mille seost pole keegi teine enne näinud. Ses suhtes on teadlane ja kunstnik sama masti tegelased.

Kui hakkasime aastal 2005 korraldama teadus.ee suvekoole, sai meie lööklauseks: „Igaüks on teadlane!” Iga inimene peab pea iga päev lahendama probleeme, mis talle pole enne näkku vahtinud. Mis sest, et keegi teine on need juba ammu ära lahendanud, temal tuleb leida lahendus enese jaoks. Nõnda siis tegeleb pea iga inimene pidevalt omamoodi teadustööga. Laps muidugi enam, sest tal pole ju üldse kogemusi, iga probleem on uus! Muidugi ei ole igal vaja hakata teadlaseks, see veel puudus, kuid hea, kui üha enam inimesi taipaks, et teadus ei ole miskit kehavälist või maavälist asja, vaid inimese sisse ehitatud masinavärk.

On nüüdseks selgunud, et kui 200 000 aasta eest läks kliima rappa, tuli jääaeg, jäi Lõuna-Aafrika rannikul ellu vaid mõnisada meie eellast. Kujutage ette – mõnisada! Ja nad jäid ellu, sest neist said teadlased. Õppisid seostama tõusu-mõõna Kuu faasidega ja tänu sellele suutsid korjata merekarpe ja molluskeid ja vähilisi rannalt, nii et ise ära ei uppunud. Nii et me oleme siin, kuna inimene taipas, et looduse toimimise mõistmine aitab ellu jääda.

Minu meelest on asi nii, et tegelikult on inimesed teadusest huvitunud, kuid nad peavad teadust millekski muuks, kui see on, ja siis arvavad, et see neid ei huvita. Et mis see minu asi on, mis seal arvuti või auto sees on. Jah, ja mis see minu asi on, mis seal pankade, valitsuste ja kes-teab-veel-mille sees on. Näete ise, kuhu selline kultuur on meid viinud. Teadus ja ignorantsus ei ole kaksikvennad. Kuid mina muidugi ei tea teie küsimusele vastust. Ja ega igale küsimusele ei olegi vastust olemas. Sedagi õpetab meile teadus.

Mu meelest teeb Eesti kooliprogramm suure vea – ei seosta seostamatut. Ei anna asjade tausta, vaid käsitleb neid eraldi, nii nagu sobis sajandi eest. Kui Pitka põgenes Eesti ignorantsuse eest Kanadasse, siis oli see paik, kuhu ta elama läks, Eestist võttes maailma lõpp. Praegu on see sekundi murdosa kaugusel!

Meie oleme oma teadus.ee suvekoolis võtnud ühe teema, nagu tuli, vesi, maa, õhk, eeter, sel aastal energia. Ja siis erinevate alade teadlased ajaloost füüsikani räägivad sel teemal. Ning seda teemat käsitlevad ka muusik, kirjanik, kunstnik. Rahvas – keda meil on viieaastasest seitsmekümne viieni – kuulab kõrv kikkis ja suu lahti. Ning arutleb nende asjade üle. Kusagil metsas ei näe te kasti, kus oleks füüsika, teist kus oleks keemia või ajalugu. Looduses on kõik üks ja seesama. Tore, kui seda mõistaksime.

Ajad muutuvad, kuid inimene ei muutu. Ega teadlane või ajakirjanik ole miski loomulik nähtus – looduses te juba säherdusi ei kohta. Kass ei ehita Suurt Hadronite Põrgutit ega koer kirjuta, kuidas Laika käis kosmoses. Ometi on nad elus tänu sellele, et suhtuvad maailma – loominguliselt, teaduslikult.

Tiit Kändler

Telli Teadus.ee uudiskiri