10.2010 arhiiv

News | Ökoloogia | to.imetaja

Kui tõenäoline on väga tõenäoline? Kliimapaneeli näide

27.10.2010

Valitsustevaheline Kliimamuutuste Paneel (Intergovermental Panel on Climate Change, IPCC) on koht, millega sel aastal ei oleks tahtnud liituda just paljud klimatoloogid. Möödunud aasta lõpul puhkes skandaal, kui said avalikuks East Anglia Ülikooli Kliimauurimise Üksuse e-mailid, mis väidetavalt paljastasid osade IPCC teadlaste skeptitsismi kliimamuutuste hindamise 2007. aasta aruande suhtes. Tõsi – 2007. aasta lõpul sai paneel ja selle majandusteadlasest esimees Rajendra Pachauri koos kliimamuutuste eestkõneleja Al Gore’iga Nobeli rahupreemia. Kuid rahu see preemia majja ei toonud. Vallandus hoopis kliimamuutuste skeptikute laine, kes malbemalt või teravamalt kritiseerisid Pachauri juhitava umbes 1500-st teadlasest koosneva paneeli tööstiili.

Etteheiteid oli alates teaduslikest, jätkates majanduslikega, kuni selleni välja, et kliimapaneeli süüdistati rahvusvahelises vandenõus, mille eesmärgiks on saada endale ja sõbralikele firmadele osa rikkalikust rahast, mida valitsused kliimamuutuste uurimiseks ja võimaliku soojenemise vältimiseks ohtralt eraldanud olid.

Kuid üleeelmisel nädalal Lõuna-Koreas Busanis toimunud IPCC plenaaristungil Pachauri personaalküsimust ei arutatud. Siiski väljendasid valitsused selget seisukohta, et nad ootavad talt muutuste tegemist.

Millistest muutustest siis jutt käib? Märtsis palus ÜRO, kes on IPCC ellukutsuja, Amsterdamil põhineval eri riikide teadusakadeemiatest koosneval konsortsiumil ehk Akadeemiavälisel Nõukogul (InterAcademy Coucil, IAC) teha ülevaade IPCC tegevusest ning esitada ettepanekud organisatsiooniliste ja protseduuriliste muutuste kohta selle töös.

Põhiline, millele IAC 30. augustil avaldatud aruanne IPCC tähelepanu juhtis, on eelretsenseerimata kirjanduse kasutamine, teadusliku määramatuse iseloomustamine ja vigade ohjamine ning parandamine.

Määramatuse ja määratuse konflikt

Skandaali tekitanud aruandes toodud järeldused olid nimelt hinnatud üliväga tõsikindlateks. Nõnda hinnati, et hiljutine globaalne soojenemine on „väga tõenäoliselt” tekitatud inimtegevuse poolt – ja anti koguni selle väite tõenäosuseks 90 protsenti. Pole siis ime, et see paneelivälistel teadlastel harjad punaseks ajas. Ka väideti aruandes, et Himaalaja liustikud sulavad üles aastaks 2035 – väide, mis on saanud juba kurikuulsaks.

Selge see, et nõnda keerulise süsteemi kohta nagu seda on Maa kliima, ei saa midagi nii põhjalikku väita 90-protsendilise kindlusega. On sestap ime, et paneel sellise arvu peale välja läks.

Tavaliselt on teadlastel kombeks selliste üsna ebamääraste asjade kohta kinnitada oma arvamust kui „üsna tõenäolist”. IAC pakkus välja kasutada enamkvalitatiivseid lausungeid nagu näiteks „suur kooskõla, palju tõendeid”. Kas see aga asja päästab, pole veel selge. Sest et siin tuleb vahendajana mängu ajakirjandus, mis ei salli väiteid nagu „arvatavasti”, „tõenäoliselt” ja isegi mitte „üsna tõenäoliselt”.

Probleem on selles, et üha enam peavad meediakandjad, olgu siis kirjutavad või kõnelevad ja pilti näitavad, ennast meelelahutustööstuse osaks. See ei kehti mitte ainult eralehtede ja -kanalite, vaid ka riiklike ringhäälingute puhul, olgu siis tegu Eesti Rahvusringhäälinguga või BBC-ga. Milles veendumiseks ei ole vaja teha muud, kui kuulata/vaadata nende kanalite poolt levitatavaid uudiseid.

Nõnda siis võib ütelda – teadlaste pidev kurtmine, et ajakirjanikud ei mõista teadust ja esitavad seda edasi vaeselt ning vigaselt, ei pruugi paika pidada. Õigem on öelda, et teadusuudiseid esitatakse samas võtmes nagu puhast meelelahutust. Ja meelelahutuse puhul ei ole kohane rääkida tõenäolisest, isegi mitte eriti tõenäolisest. Keda huvitaks näiteks, et lauluvõistluse Eesti Laul 2009 võitis tõenäoliselt Urban Sympony? Või mida arvataks, kui spordireporterid teataks, et Serbia-Eesti jalgpallimatš lõppes üsna tõenäoliselt Eesti võiduga?

Kui palju inimesi seejärel enam jalgpalli vahiks?

Maailm aga ei ole lineaarne ja üheselt määratud nagu on seda spordivõistlus, vaid hoopis tõenäosuslik. Väga oluline ja raske võtmeküsimus on, kuidas vahendada tõenäosust. Üheks võimaluseks on teha seda analoogiate, tausta, seoste kaudu. Ükski teadusuudis pole asi iseeneses nagu on seda spordivõistlus. See on seotud keerulisse võrgutikku, mis toimib vaid seetõttu et selle eri lülid suhtuvad uudisesse kriitiliselt, püüavad selle tõesuses selgust saada.

Nõnda pole kliimapaneeli hädad asi iseeneses, vaid looke ühe suure kanvaa sees. Kuhu kuulub kahtlemata ka maailma raputanud majanduslangus ning selle ennustamise, kajastamise ja sellest õpetust võtmise suur lugu.

Mis aga saab rahvusvahelisest kliimapaneelist, kas viskab lusika nurka? Oh ei, Pachauri on optimistlik ning kinnitas, et IPCC on hästi ette valmistunud viiendaks kliimamuutuste hinnangu aruandeks, mis valmib 2014. aasta lõpuks. Küllaltki suure tõenäosusega, arvatavasti.

Tiit Kändler

Telli Teadus.ee uudiskiri